Kontaktandmed

 

SA TÜ Kliinikum Närvikliinik
L. Puusepa 8, 
51014 TARTU

Tel: +372 731 8519

Vaata kaarti

Alzheimeri tõbi (AT) on kõige sagedasem dementsuse vorm. Haigestumus on üle 65.- aastaste inimeste populatsioonis 1% aastas ning levimus üle 85-aastaste ja vanemate grupis on üle 50%. Kõige olulisem AT riskifaktor on vanus. Vähemolulisteks riskifaktoriteks on naissugu, AT esinemine perekonnas, Downi sündroom ning madal haridustase. Apolipoproteiin E4 sedastamine on geneetiliseks riskifaktoriks hilise algusega perekondliku AT korral. Kõigil Downi sündroomiga inimestel, kui nad on elanud üle 35 aasta vanaks, tekivad AT-le iseloomulikud patoloogilised tunnused. On teada Alzheimeri tõvega perekondi, kus on selgelt tegemist autosoom-dominantse pärilikkustüübiga. AT patomorfoloogilisteks tunnusteks loetakse neurofibrillaarseid tänke, amüloidiladestusega naaste, amüloidset angiopaatiat ning neuronite hulga vähenemist. Põhiliselt kahjustuvad sekundaarsed assotsiatiivsed ajukoorekeskused. Neurokeemiliselt on praegu teadaolevalt kõige rohkem kahjustatud koliinergiline süsteem.

Kliiniline leid on AT puhul varieeruv, kuid kindlalt esineb hiljutiste sündmuste puhune mäluhäire, kusjuures suheliselt hästi suudetakse meenutada varasemaid sündmusi meenutamine, kõnehäired (kõne ladusus, esemete nimetamine, mõistete sisu, kõne sisu), ruumitajuhäire ning tegevuse sooritamise häire (probleemi püstitamine, planeerimine, lahendamine). Afaasia ja ruumitajuhäire võivad olla osal haigetel esmasnähtudeks. Tavalised on ka käitumishäired, samuti depressioon, agiteeritus, hallutsinatsioonid, meelepetted ning ärevus. Neuroloogilisel uuringul ei ilmne tavaliselt peale psüühikahäirete mingit kõrvalekallet, kuigi osal juhtudel võivad esineda ka ekstrapüramidaalne rigiidsus, kõnnakuhäired, müokloonused või epileptilised hood, eriti haiguse hilisstaadiumis.

Alzheimeri tõbi on väljalülitamisdiagnoos, kuid diagnoosimisel kasutatakse laialdaselt ka standardiseeritud dignostilisi kriteeriume (tabel 1). Alzheimeri tõve saab kindlalt diagnoosida üksnes autopsia või biopsia alusel. Järgides kindlaid diagnostilisi kriteeriume, on AT diagnoosi õigsus ante mortem ligikaudu 80-90%. Alzheimeri tõbe võib segi ajada Picki tõvega, mida iseloomustavad varajased käitumishäired ning frontaalsagara kahjustusnähud. KT ning MRT näitavad asümmeetrilist frontaal- ning temporaalsagarate atroofiat. AT kiiresti arenevat vormi, eriti müokloonuste lisandumisel, tuleb eristada Creutzfeldti-Jakobi haigusest. Teine sagedasem dementsuse põhjus võib olla vaskulaarsüsteemi patoloogia. Vaskulaarse dementsuse diagnoos põhineb kahjustuskollete olemasolul neurovisualiseerimisuuringutel ning kliinilistel andmetel: haiguse järsk algus, astmeline süvenemine, neuroloogilise koldeleiu olemasolu ja insuldi riskifaktorid.

Kerge ja keskmise raskusastmega AT raviks on kasutatud atsetüülkoliinesteraasi pöörduvalt toimivat inhibiitorit tetrahüdroaminoakridiini. Ravi toimel võib paraneda mälu ja tähelepanuvõime. Lähteannuseks on 10 mg neli korda päevas ja annust võib taluvusel tõsta 40 mg-i nelja korrani päevas. Maksafunktsiooni näitavaid analüüse tuleb kontrollida iga nädal esimese 18 ravinädala vältel.

Käitumis- ja psüühikahäired võivad muutuda häirivaks ja vajada sümptomaatilist ravi. Kui käitumishäired süvenevad uuesti, peaks arvestama ka võimalike sümptomeid vallandavate kahjulike keskkonnategurite olemasolu ja välja lülitama somaatilise haiguse (nt kuseteede infektsiooni) esinemise võimalus, enne kui alustatakse psühhotroopset ravi. Ravimitest võiks kasutada vähese antikoliinergilise toimega preparaate: nortriptülliini, fluoksetiini, sertraliini või trazodooni depressiooni raviks ning agiteerituse ja psühhoosi korral haloperidooli, tioridasiini või teisi neuroleptikume. Bensodiasepiinide toime võib olla sageli paradoksaalne, kuigi oksasepaam on osutunud kasulikuks ängistushoogude kupeerimisel. Unetuse korral võib kasutada kloraalhüdraati. Sümptomite intensiivsus võib olla muutlik ning ravi jätkamise vajalikkust saab määrata ainult haige hoolikal jälgimisel.

Alzheimeri tõve kliinilise diagnoosimise kriteeriumid
I. TÕENÄOLISE Alzheimeri tõve kliinilise diagnoosimise kriteeriumid:

  • Kliinilisel uuringul on sedastatud dementsus ja see on dokumenteeritud vaimse seisundi miniuuringu või mõne teise samalaadse testiga ning kinnitatud neuropsühholoogilisel uuringul.
  • Haaratud on kaks või enam kognitiivset valdkonda.
  • Mälu ning teiste kognitiivsete funktsioonide progresseeruv halvenemine.
  • Teadvusseisund ei ole häiritud.
  • Algus 40 ja 90 eluaasta vahel, sagedam pärast 65. eluaastat.
  • Ei esine teisi süsteemseid hälbeid ega ajuhaigusi, mis võiksid põhjustada mälu- ning teisi kõrgema närvitegevuse progresseeruvaid häireid.

II. TÕENÄOLISE Alzheimeri tõve kliinilist diagnoosi toetavad:

  • Spetsiifiliste kognitiivsete funktsioonide nagu kõne (afaasia), motoorse osavuse (apraksia) ja pertseptsiooni (agnoosia) süvenev häirumine.
  • Igapäevase elu ning käitumisstereotüüpide muutused.
  • Perekonnas on esinenud samasuguseid haigusjuhte, eriti kui need on saanud ka positiivse histoloogilise kinnituse.
  • Laboratoorsete uuringute tulemused:
  • Liikvorianalüüs standardtehnikaga normaalne.
  • EEG on normaalne või esineb mittespetsiifiline leid, näiteks aeglaselainelise aktiivsuse osatähtsus on suurenenud.
  • Kompuutertomograafiliselt korduvuuringutega tõestatud progogresseeruv ajuatroofia.

III. Teised kliinilised tunnused, mis sobivad kokku TÕENÄOLISE Alzheimeri tõve kliinilise diagnoosiga. Enne välja lülitada teised dementsust põhjustavad haigused.

  • Haiguse kulus esinevad nn platood.
  • Kaasnevad sümptomid, nagu depressioon, insomnia, inkontinents, illusioonid, meelepetted, hallutsinatsioonid, verbaalsed, emotsionaasled, füüsilised purksed, seksuaalhäired, kaalulangus.
  • Osal haigetel esinevad ka muud neuroloogilised häired, eriti haiguse hilisstaadiumis - näiteks motoorikahäired lihastoonuse tõusuga, müoklooniatega, kõnnakuhäiretega.
  • Hilisstaadiumis epileptilised hood.
  • Eakohaselt normaalne KT.

IV. Tunnused, mis muudavad TÕENÄOLISE Alzheimeri tõve kliinilise diagnoosi ebakindlaks või ebatõenäoliseks:

  • Järsk apoplektiline algus.
  • Neuroloogiline koldeleiu (hemiparees, tundlikkushäired, vaateväljade defekt ja koordinatsioonihäired) esinemine haiguse varases staadiumis.
  • Epileptilised hood või kõnnakuhäire haiguse väga varases staadiumis.

V. VÕIMALIKU Alzheimeri tõve kliiniline diagnoos:

  • Alzheimeri tõve diagnoosiks piisab ka ainult dementsussündroomist, kuid enne tuleb välistada teised dementsust põhjustada võivad neuroloogilised, psühhiaatrilised või süsteemsed haigused, mis on piisavalt raskekujulised, et võiksid põhjustada dementsust. Esineda võivad kõrvalekalded haiguse alguses, kliinilistes ilmingutes ja kulus.
  • Diagnoosi võib kinnitada ka vaatamata mõne süsteemse või ajuhaiguse esinemisele, kui see on ka piisavalt tõsine põhjustamaks dementsust, aga kui seda ei hinnata dementsuse põhjuseks.
  • Seda diagnoosi kasutatakse ka juhtudel, kui on leitud süvenev ja tõsine ühe kognitiivse funktsiooni häire ja sellele ei ole leitud mõnda teist võimalikku põhjust.

VI. KINDLA Alzheimeri tõve kriteeriumid:

  • Kliinilised tõenäolise Alzheimeri tõve kriteeriumid ja histopatoloogiline biopsial või autopsial saadud kinnitus.

VII. Uurimise eesmärgil tuleb Alzheimeri tõbe klassifitseerides täpsustada faktid, mis aitaksid diferentseerida haiguse alatüüpe:

  • Perekondlik esinemus.´
  • Algus enne 65. eluaastat.
  • Trisoomia-21 esinemine.
  • Teiste oluliste kaasnevate haiguste, näiteks Parkinsoni tõve esinemine.

McKhann G et al: Neurology 34:939, 1984

Registreerimine

 

Registreerimine
eriarsti vastuvõtule

731 9100