Mis on insult?
Insult on järsku algav osaline ajutegevuse häire, mille põhjuseks on kahjustatud ajuosa verevoolu vähenemine või lakkamine. Ilma hapniku ja toitaineteta võivad närvirakud mõne minuti jooksul hukkuda või tugevasti kahjustuda.
Insuldi sümptomid e. haigustunnused sõltuvad kahjustuskolde asukohast ja suurusest ning võivad olla väga erinevad. Väga iseloomulik leid on ühe kehapoole (k. a. näopoole) halvatus ja tundehäire, kuid sellist tüüpilist leidu pole paljudel insuldihaigetel. Ka halvatuse ulatus võib olla väga erinev: täielikust liikumatusest kuni vähese nõrkuseni, mis väljendub ainult väsitavamate tegevuste juures. Parema kehapoole halvatusega koos võivad esineda kõnehäired. Haige ei pruugi mõista räägitavat ja/või ei suuda ise ennast kõnes väljendada. Vasaku kehapole halvatuse korral võib olla häiritud keha keskjoonest vasakule poole jääva ruumi adekvaatne tajumine. Vasakukäelistel võib kõnehäire esineda vasakpoolse halvatuse korral ja ruumitunnetuse häire parempoolse halvatuse korral.
Insuldi puhul võivad esineda veel neelamishäire, tasakaaluhäire, nägemishäire. Insuldipuhune nägemishäire ei ole prillide ega silmaoperatsiooniga korrigeeritav, sest kahjustatud on aju sees asuv nägemisaistinguid vastuvõttev ala, mitte silm.
Rasketel insuldi juhtudel esineb uimasus või koguni teadvusekaotus. Püsivat vaimsete võimete langust (dementsust) võib insult samuti põhjustada, eriti suur tõenäosus on korduvate insultide puhul.
Kulg. Kui ajukahjustus on väga suur või haarab elutähtsaid keskusi ajus, võib haige surra. Esimeste nädalate jooksul sureb ligikaudu 30% haigetest, need on eelkõige raskemad haiged. Peale ägeda faasi möödumist insult otseselt eluiga ei lühenda. Insuldile on iseloomulik osaline iseeneslik paranemine, mis on kõige kiirem kohe haigestumise järel. Konkreetse ataki puhul halvenemist ei teki, kuid võimalik on insuldi kordumine (samade või erinevate kahjustusnähtudega).
Tekkepõhjus on eri insuldiliikidel erinev. Kõige sagedasem on ajuinfarkt, see tähendab olukorda, kus insuldi põhjuseks on ahenemine või verehüüve mingis aju toitvas veresoones. Teine võimalus on hemorraagia, see on verejooks ajukoesse veresoone lõhkemisest.
Esinemissagedus
Eestis haigestub esmakordsesse insulti ühe aasta jooksul umbes 4000 inimest. 55-64-aastaste hulgas haigestub esmasesse insulti iga aasta jooksul iga kahesajas, 65-74-aastaste hulgas iga sajakahekümne viies, 75-84-aastaste hulgas iga viiekümnes ja üle 85-aastaste hulgas iga kolmekümneviies inimene.
Insuldi diagnoos ja ravi
Insulti diagnoosivad ja ravivad neuroloogid (närvisüsteemi haigustele spetsialiseerunud arstid), perearstid, sisehaiguste arstid. Arstid diagnoosivad insulti, hinnates sümptoome, uurides haige eelnevaid haigusi/haiguslugusid, ja tehes vajadusel täiendavaid uuringuid. Kompuutertomograafia ja seljaajuvedeliku uuring võimaldavad vajadusel eristada insuldi erinevaid alaliike, et ravi täpsemalt korraldada. Spetsiifilist ravi, millega saaks ravida kahjustunud närvirakke, kahjuks ei ole. Esialgses ravis on kõige olulisem vereringe parandamine, samuti tüsistuste vältimine. Edasises ravis on vaja tähelepanu pöörata vererõhu alandamisele, südame rütmihäirete ravile ja diabeedi korrigeerimisele, et ära hoida insuldi kordumist. Paljudel juhtudel on soovitatav regulaarne aspiriini tarvitamine väikeses annuses (soovitav on selles küsimuses konsulteerida oma arstiga).
Taastusravi (liikumis- ja kõneravi) alustatakse niipea, kui haige seisund seda võimaldab. Sageli tuleb seda jätkata kodus peale haiglast lahkumist. Taastumise kulg on erinevatel patsientidel erinev: mõned haiged paranevad paari nädalaga, paljude jaoks on see kuid ja aastaid kestev protsess (kui esinevad püsivad jääknähud). Mõõdukalt raskes seisundis haiged suunatakse statsionaarsele ravile taastusravikeskusse või -osakonda. Püsivate jääknähtude esinemisel on ülimalt oluline kohastumine defektiga, et sellest hoolimata elada võimalikult täisväärtuslikku elu. Vajadusel tuleb ravida depressiooni, mis on insuldihaigetel väga sagedane elukvaliteeti halvendav tegur.
Mida tuleks teha, et vältida insulti haigestumist.
Insulti suhtuti varem kui ühekorsesse ägedasse haigestumisse, kuid praeguseks on teada, et insuldi tekkeks vajalikud eeldused kujunevad aastatega. Neid haigusi ja elustiili iseärasusi, mis soodustavad insulti haigestumist, nimetatakse riskifaktoritesks. Insuldi olulisemateks riskifaktoriteks on kõrge vererõhk, suitsetamine, südamehaigused ja suhkurtõbi.
- Kontrollige regulaarselt oma vererõhku. Kui see on liiga kõrge, järgige arsti nõuandeid vererõhu alandamiseks. Kõrge vererõhu ravi vähendab nii insuldi kui ka südamehaiguste riski.
- Lõpetage suitsetmine. Uuringud näitavad, et insulti haigestumise risk langeb peale suitsetamise mahajätmist.
- Olge kehaliselt aktiivne. Mõõdukas kehaline aktiivsus (jalgrattasõit, suusatamine, ujumine, kehaline töö, reibas kõnd) langetab nii insuldi kui südamehaiguste riski. Kehaline koormus tugevdab südant ja parandab vereringet, samuti aitab hoida kehakaalu normis. Ülekaalulisusega kaasnevad sagedamini mitmed insuldi teket soodustavad haigused nagu kõrgvererõhutõbi, ateroskleroos, südamehaigused ja täiskasvanueas algav diabeet. Kui Teil esineb terviseprobleeme, konsulteerige enne kehalise koormuse tõstmist oma arstiga.
- Toituge tervislikult. Ostes toiduaineid, valige neid, mis sisaldavad vähe rasva ja kolesterooli. Valmistage toitu võimalikult vähese rasvaga. Sööge palju aed- ja puuvilju.
- Kontrollige veresuhkrut. Kui Teil avastatakse kõrgenenud veresuhkur, järgige arsti juhiseid. Ravimata suhkurtõbi võib kahjustada veresooni ja soodustada ateroskleroosi teket.
Teatage koheselt hoiatavatest sümptomitest oma arstile. Insuldi hoiatussümptomid on: järsk, seletamatu tuimus või sipelgajooksutunne ühes kehapooles, järsku tekkinud tõsine peavalu, nägemishäire, rääkimise raskus või kõnes takerdumine, äkki tekkinud kohmakus või liikumatus. Mõnikord eelneb insudile mini-insult, millel on sarnased nähud, kuid mis kestab lühiaegselt (mõnest minutist paari tunnini).Meditsiinikeeles nimetatakse seda transitoorseks isheemiliseks atakiks. Ka siis, kui Teil on eelpoolnimetatud hoiatussümptomid möödunud, tuleks esimesel võimalusel rääkida neist oma arstile.