Tervisliku seisundi kontrollimine – elektrokardiograafia nii rahuolekus kui ka koormuse ajal (koormustest) ja arteriaalse vererõhu määramine

Elektrokardiograafia (EKG) kirjeldab südame elektrilist talitlust. EKG registreerimiseks kinnitatakse elektroodid patsiendi rindkerele ja jäsemetele. EKG abil on võimalik hinnata südame rütmi ning avastada rütmihäireid kui need esinevad EKG teostamise ajal, südamelihase hapnikuvaeguse korral esinevaid kõrvalekaldeid, häireid südame erutusjuhtesüsteemis (blokaadid), südamehaigustele viitavaid muutusi (näiteks klapiriketest tingitud südame kodade või vatsakeste patoloogia, südamelihase hüpertroofiast tingitud muutused) jne.

Kui patsiendil esinevad südamehaigusele viitavad sümptomid koormuse ajal (rinnakutagune valu, õhupuudus), siis tehakse koormustest (veloergomeetril, liikurrajal) ning registreeritakse EKG koormuse ajal ja koormusjärgselt, kuna paljudel juhtudel ei ole südamehaigusest tingitud muutused rahuoleku EKG-l määratavad, vaid ilmnevad koormustestil.

Arteriaalse vererõhu mõõtmine on üks osa südame-veresoonkonna seisundi hindamisest. Tavaliselt mõõdetakse vererõhku õlavarrel, istuvas asendis ning kasutatakse selleks elavhõbedamanomeetrit, aneroidmõõdikut või poolautomaatset elektroonilist aparaati. Täiskasvanutel loetakse vererõhku kõrgenenuks, kui see arsti vastuvõtul mõõdetuna on üle 140/90 mmHg, kodus mõõdetuna üle 135/85 mmHg. Vajadusel mõõdetakse vererõhku ka jalgadel (mansett asetatakse reiele).