Registreerimine

 

Registreerimine 

eriarsti vastuvõtule

(vajalik isikukood)

 

1) Tel 731 9100

   (E-R 07.30-18.00) 

2) internetis

3) kliinikumi      patsiendiportaalis

 ePatsient

 

 

Vastuvõtuaega saab tühistada telefonil 731 9099

Kliinikumi üldinfo

 

Telefon 731 8111
E-P kell 08.00 – 19.00

Kontaktandmed

SA Tartu Ülikooli Kliinikum
Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Puusepa 8, 
51014 TARTU

Tel:  +372 731 9802
Fax: +372 731 9804

e-post: ho@kliinikum.ee

Puusepa 8 majajuht

 

 

Jämesool koosneb käärsoolest ja pärasoolest. See on seedekulgla alumine osa, mis on oluline vee ja mineraalsoolade ainevahetuses ning seedeprotsessis tekkinud jääkainete lagundamises, hoidmises, ja väljutamises organismist. Lihtsustatult võib kujutada käär- ja pärasoolt lihaselise toruna, mille pikkus on 1,5-2 meetrit, sellest pärasoolt 17-20 cm.

Käärsoole (ld. k. colon) ja pärasoole (ld. k. rectum) seinas võivad tekkida ja areneda vähirakud. Siis on tegemist käärsoole- või pärasoolevähiga, ühisnimetusena jämesoolevähiga.

 

Esinemissagedus ja riskifaktorid

Jämesoolevähk on nii Euroopas kui Eestis haigestumusnäitajatelt pahaloomuliste kasvajate hulgas meestel kolmandal kohal peale eesnäärmevähki ja kopsuvähki ning naistel teisel kohal peale rinnavähki. Jämesoolevähk sageneb. 2001. aastal avastati Eestis 673 jämesoolevähiga haiget, neist 302 meest ja 371 naist. 2011. aastal avastati 886 jämesoolevähiga haiget, neist 419 meest ja 467 naist. Võrreldes Eesti ja teiste Euroopa ning Põhja-Ameerika maade vähiregistrite andmeid on näha, et haigestumus Eestis jääb ainult veidi allapoole nende keskmiseid näitajaid. Haigestutakse enamasti vanuses üle 50 aasta. Umbes 10% juhtudest võib jämesoolevähki leida ka noorematel inimestel.

Jämesoolevähi riskitegurid on järgmised:

  • Pärilik taust on tuvastatav ligi 30%-l juhtudest.Umbes 25%-l juhtudest on jämesoolevähi haige lähisugulased põdenud jämesoole või muude organite vähki või on neil olnud sooles polüübid. Kuni 5%-l jämesoolevähi juhtudest on tegemist päriliku vähisündroomi perekonna liikmega. Pärilike vähisündroome ja neid põhjustavaid geenidefekte tuntakse mitmeid. Tuntumad on pärilik mittepolüpoosne kolorektaalne kartsinoom e. Lynchi sündroom ja perekondlik adenomatoosne polüpoos. Kui profülaktilisi meetmeid tarvitusele ei võeta, siis arenevad peaaegu kõikidel geenikandjatel polüüpide foonil vähkkasvajad ja seda küllaltki noores eas.
  • Polüübid sooles. Arvatakse, et enamik vähkidest kujunevad kindlat tüüpi polüüpidest, adenoomidest. Adenoomid on soole limaskestast arenevad algselt healoomulised kasvajad, milles toimuvate mutatsioonide läbi võib kasvaja muutuda pahaloomuliseks. Seetõttu on oluline kõik seda tüüpi polüübid leidmise korral eemaldada. Üksikutel juhtudel on soolepolüüpide teke geneetiliselt määratud, näiteks Lynchi sündroomi ja perekondliku adenomatoosse polüpoosi korral.
  • Dieet. Jämesoolevähi tekkega seostatakse söömisharjumusi, mille puhul toit sisaldab palju loomset rasva ja valku ning vähe taimseid kiudaineid. Haiguse teket soodustavad ka rasvumistõbi ja sellega seotud metaboolne sündroom.
  • Vähene füüsiline koormus suurendab jämesoolevähi riski.
  • Suitsetaminesuurendab haigestumise riski.
  • Haigused. Põletikulised soolehaigused, haavandiline koliit ja Crohni tõbi, tõstavad oluliselt riski haigestuda jämesoolevähki. Vähi tekke oht on suurem I tüübi diabeedi korral.
  • Vanus. Enamasti tekib jämesoolevähk inimestel vanuses üle 50 aasta, kuid 10% võib kasvaja ilmneda ka nooremas, harva isegi noorukieas.

Tuleb märkida, et kui kellelgi on üks või mitu eelnimetatud riskifaktorit, ei pruugi see tähendada möödapääsmatult jämesoolevähi tekkimist. Sellistel isikutel on tõusnud üksnes võimalus haigestuda. Sellisel juhul on soovitav perspektiive arutada oma arstiga ning vajadusel võtta ette muutusi eluviisis.

 

 

Haigusnähud


Käärsoolevähi sagedasemateks sümptoomideks on:

- väsimus, nõrkus, töövõime langus

- verevaegus e. aneemia

- seletamatu kaalulangus ja isutus

- sooletegevuse muutus kõhulahtisuse või –kinnisusega või ka nende vaheldumine

- kõhupuhitused, täistunne ja gaaside peetus

- vere ja lima väljumine koos roojaga

- viimasel ajal tekkinud tugevad soolekorinad

- näilise põhjuseta püsiv vähene palavik (37,2-37,5o C)

- kõhus on tunda kasvaja

 

Pärasoolevähi sagedasemateks sümptoomiteks on:

- vere ja lima väljumine koos roojaga

- sooletegevuse muutus kõhulahtisuse või –kinnisusega või ka nende vaheldumine

- kõhupuhitus, täistunne ja gaaside peetus

- püsiv roojamistung, mis aga kergendust ei too

- väljaheite kuju muutumine peenikesteks pulgakesteks või pabulateks

- valu pärasooles roojamisel või istumisel

- pärasoole pidamatus

 

Tuleb märkida, et eelpool loetletud sümptomid ei pruugi alati absoluutselt tähendada vähi olemasolu, kuid nende olemasolu peab inimese muutma tähelepanelikuks ning sundima teda arsti poole pöörduma.

Kui Teil esinevad sellised haigusnähud, pöörduge kindlasti oma perearsti poole, kes vajadusel suunab Teid uuringutele gastroenteroloogile, kirurgile või onkoloogile.


Vähi õigeaegne avastamine sõltub

  • kasvaja esmaste haigusnähtude tundmisest,
  • kohesest arstile pöördumisest kasvajale viitavate haigusnähtude esinemisel,
  • küllaldastest uuringutest haigusnähtude põhjuste selgitamisel,
  • oluline on teada, et enne igasuguse ravi alustamist tuleb alati välja selgitada haigusnähtude põhjus,
  • haiguse diagnoosimine ja ravimine omal käel põhjustab kasvajate korral olulise ajakao ja raskendab tervistava ravi läbiviimist


Uuringud ja raviotsus

 

Soolekaebuste korral teostab arst pärasoole uuringu sõrmega. Pärasooles, sõrmega katsumise ulatuses, paikneb umbes 20% kõikidest jämesoolevähkidest. Pärsoolevähkidest on sõrmega katsutavas ulatuses 2/3.

Perearstide poolt sageli kasutatavaks testiks on peitevere määramine väljaheites. Kui korduvad, õigesti tehtud uuringud näitavad väljaheites peitevere olemasolu, on arstidel põhjust rakendada täpsemaid uurimismeetodeid avastamaks veritsuse põhjus.

Rektoskoopia on endoskoopiline uuring, kus eelnevalt puhastatud soolde viiakse torujas instrument, millega on võimalik pärasoolt seestpoolt vaadelda ning sealt vajadusel proovitükke võtta.

Enamasti on vaja ära uurida kogu jämesool. Põhiuuringuks on siin koloskoopia, kuid vahel kasutatakse ka vähem täpset ja vähem võimalusi pakkuvat kolograafiat e. irrigoskoopiat.

Koloskoopia on endoskoopiline uuring, kus eelnevalt kõhulahtistiga puhastatud soolde viiakse pärasoole kaudu elastne torujas instrument, mis võimaldab silmaga kontrollida üle kogu soole sisepinna, võtta vajadusel proovitükke kasvajakahtlastest muutsutest ja eemaldada soolest polüüpe. Polüüpide eemaldamine on otsene soolevähi profülaktika.

Kolograafia ehk irrigoskoopia on röntgenuuring, mille korral viiakse eelnevalt kõhulahtistiga puhastatud soolde pärasoole kaudu kontrastainet baariumi ning tehakse soolest röntgenpildid. See uurimismeetod on haigele küll vähem ebameeldiv, kuid jääb oma täpsuselt koloskoopiast oluliselt maha. Samuti ei ole röntgenuuringul võimalik võtta proovitükke ega eemaldada polüüpe.

Vahel võib osutuda vajalikuks teha nii üks kui teine uuring, et saada soolest täpne ülevaade.

Rindkere ja kõhu kompuutertomograafia (CT) tehakse kõigile jämesoolevähi haigetele. Selle eesmärgiks on hinnata kasvaja levikut oma tekkepiirkonnas ning kontrollida teisi piirkondi ja organeid võimalike kaugsiirete e. metastaaside suhtes. Pärasoolevähi haigetele korraldatakse kasvaja lokaalse leviku hindamiseks vaagna magnetresonantstomograafia (MRT) või CT.

Jämesoolevähi avastamisel noores eas ja/või juhul, kui on tegemist perekonnaga, kus esineb mitmeid vähijuhtumeid, vajab patsient meditsiinigeneetiku konsultatsiooni ning päriliku vähisündroomi kahtlusel geeniuuringuid.

Uuringute abil määratakse kindlaks kasvaja leviku ulatus. Seda kirjeldatakse arstide poolt staadiumina.

Jämesoolevähi jaotus staadiumitesse (lihtsustatud variant):

Staadiumid on kasvaja levikut iseloomustav süsteem, mis määrab ära ravimeetodite valiku ja haiguse edasise kulu. 

  • 0 staadium - tegemist on kasvaja algstaadiumiga, nn. in situ kasvajaga, see paikneb vaid limaskesta kõige pindmisemas kihis, kuid puuduvad siirded
  • I staadium - kasvaja piirdub sooleseinas limaskesta või lihaskestaga, kuid puuduvad siirded
  • II staadium - kasvaja haarab sooleseina kogu paksuses, võib sellest olla läbi kasvanud, kuid puuduvad siirded
  • III staadium - kasvaja on andnud regionaalseid siirded kasvajalähedastesse lümfisõlmedesse, kuid puuduvad kaugsiirdeid
  • IV staadium - kasvaja on andnud nn. kaugsiirdeid teistesse organitesse (maks, kops jne.).

Kasvaja leviku ulatus arutatakse läbi onkoloogia konsiiliumis ja selle alusel määratakse patsiendile optimaalne ravi. Konsiilium on erinevate erialade arstide koosolek, kus otsustatakse iga pahaloomulise kasvaja raviplaan. Konsiiliumis osalevad alati radioloog, kirurg, keemiaravi arst ja kiiritusravi arst, vajadusel ka muude erialade spetsialistid.

 

Jämesoolevähi ravi

 

Jämesoolevähi ravi on enamasti multimodaalne e. kombineeritud. See tähendab, et raviplaani koostamisel ja läbiviimisel töötavad käsikaes vähikirurg, keemiaraviarst ja kiiritusraviarst. Raviplaani otsuse tegemisel ja elluviimisel arvestatakse ka patsiendi soovi.

Kirurgiline ravi

Jämesoolevähi radikaalseks e. potentsiaalselt tervistavaks raviks on kirurgiline ravi. Seda saab teha enamikul juhtudest, kui kaugsiirdeid pole.

Üksikutel juhtudel, kui vähk sooles on väga väike ning piirdub üksnes limaskestaga, võib kasvaja eemaldada ilma operatsioonita, koloskoobi kaudu.

Vähiravikeskuse kogenud kirurgi poolt oskuslikult sooritatud operatsioon kindlustab paranemise enamikule 0-III staadiumini haigetest. Jämesoole vähki opereeritakse avatud meetodil suure kõhulõike kaudu või viimastel aastatel üha rohkem ka laparoskoopiliselt. Viimane kujutab endast opereerimist instrumentidega, mis on kõhtu viidud väikeste aukude kaudu ning kirurg jälgib oma tegevust kaamera kaudu edastatuna ekraanile.

Operatsioonil eemaldatakse kasvajast haaratud sooleosa koos soolekinnistiga, kus paiknevad võimalikud regionaalsed lümfisõlme siirded. Sooleotsad ühendatakse seejärel omavahel kirurgilise niidiga õmmeldes või stapleriga (spetsiaalne kirurgiline õmblusmasin, mis ühendab sooleotsi metallklambritega).

Sooleotsi ei saa ühendada kui vähk paikneb pärasoole lõpuosas. Siis tuleb pärasool eemaldada täielikult koos pärakuavaga ja allesjäänud soole ots tuua läbi kõhuseina loodud tunneli välja kõhule eespärakuna e. stoomina. Selline operatsioon on lõplik, st. uut pärasoolt ja selle sulgurlihast teha ei saa. Edaspidi hakkab soolesisu väljuma kõhule kinnitatavasse hermeetilisse kogumiskotti e. stoomikotti, mis tagab haigele väärika elu. Eespärak võib olla ajutine, kui operatsioon sai tehtud soolesulguse e. iileuse tõttu.

Jämesoolevähi korral, kui see on võimalik, tuleb eemaldada lisaks algkoldele ka kaugsiirded. Erinevalt teiste organite vähkidest saab osa sellistest haigetest terveks. Siirdeid saab opereerida, kui neid on mõistlikult väike arv ja nad paiknevad organis nii, et nad kõik saab eemaldada.

Keemiaravi

Operatsioonil eemaldatud koed uuritakse patoloogi poolt mikroskoopiliselt. Kui regionaalsetes lümfisõlmedes siirdeid pole, siis piirdub ravi operatsiooniga. Kui on, siis tuleb läbi teha prognoosi parandav nn. adjuvantne keemiaravi.

Juhul, kui haigel on üksikud kaugsiirded (maksas, kopsudes jm.), mida on võimalik eemaldada, siis need eemaldatakse. Ka peale sellist operatsiooni tuleb läbi teha prognoosi parandav adjuvantne keemiaravi.

Kui kasvaja on andnud eemaldamatuid siirdeid või operatsiooni käigus ei osutunud kogu kasvaja eemaldatavaks, tehakse palliatiivset keemiaravi.

Keemiaravi aitab oluliselt tõsta levinud jämesoolevähiga haigete elulemust ning seda ka kasvaja kaugelearenenud vormide korral.

Kiiritusravi
Kiiritusravi eraldi või kombinatsioonis keemiaraviga kasutatakse neoadjuvantse e. eeloperatiivse ravina lokaalselt levinud (sooleseinast läbi kasvanud, ümbritsevatesse organitesse kasvanud või regionaalsete lümfisõlme metastaasidega) pärasoolevähi korral. Peale sellist, nn. neoadjuvantset kiiritust on sageli võimalik teha radikaalne kirurgiline operatsioon.

 

Ravijärgne haige jälgimine

Kõik radikaalselt opereeritud jämesoolevähiga haiged käivad regulaarsel kontrollil. See kestab viis aastat. Esimestel kahel aastal kontrollitakse haiget 4 kuu järgi, järgneval kahel aastal 6 kuu järgi, viimasel aastal üks kord.

 

Prognoos
Patsientide prognoos sõltub väga oluliselt vähi levikust. Kirurgiliste operatsioonide järgi on 5-aasta elulemus järgmine: 0 staadiumis 100% haigetest; I staadiumis ligi 95%; II staadiumis 70-85%, III staadiumis 45-80% ja IV staadiumis alla 10%. Nendel IV staadiumi haigetel, kellel õnnestus kasvaja eemaldada koos kõigi kaugsiiretega on 5-aasta elulemus 30-40%.

 

Kliinilised uuringud 

Kliinilised uuringud uute ravimite ja ravimeetodite selgitamiseks on eelkõige mõeldud ravitulemuste parandamiseks kesiste ravitulemustega haigusjuhtude korral (III ja IV staadium), kui standardravi ei anna tulemusi. Osalemine uuringutes on vabatahtlik. Juhul, kui uus ravim või ravimeetod osutub efektiivseks, annab uuringus osalemine haigetele suurema võimaluse paranemisele. Vaata täpsemalt peatükk „Kliinilised uuringud onkoloogias“.

 

 

Uuendatud: 2015