Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum tihendavad koostööd eesmärgiga arendada ravitegevust kõrgema etapi haiglate vahel. Töökohtumised on toimunud sisuka ja avatud aruteluna, koostöösuundade osas lähtutakse praktilistest vajadustest patsiendikäsitluses ja teadus- ja õppetegevuses.

Arutati nii igapäevase ravi- ja teaduskoostöö tihendamist kui ka võimalust kujundada Tartu Ülikooli, Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi baasil uus tervishoiuasutus, kuhu koonduks nende erialade kompetents, kus koostöösoov ning nägemus ühtse raviteekonna osas on suurim. Tegemist on ideefaasis aruteluga ning järgmised sammud lepitakse ühiselt kokku edasise töö käigus.

Järgmise sammuna on kavas arutelu Tartu Ülikoolis rektor professor Toomas Asseriga, mille järel moodustatakse töögrupid konkreetsete tegevuste ja ajakava kokkuleppimiseks. Koostöö arendamisse on kindlasti kaasatud Tartu Ülikool.

Esimestena on kavas võtta fookusesse erialad, kus patsientide mahud ja kompetentsikeskuste koostöö võimaldavad käivitada ühised raviteekonnad, jagatud valve- ja konsiiliumikorralduse ning ühisprojektid õppe ja teaduse vallas. Oluline on kõrgema etapi ravitegevusi pakkuda patsientidele üheskoos kasutades selleks kompetentse nii Kliinikumist kui Regionaalhaiglast.

Priit Perens, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees peab koostöö süvendamist oluliseks. „Koostöö tihendamine on vajalik, sest Eesti tervishoius on ressurss piiratud. Kui koondame kompetentse ja lepime kokku ühised raviteekonnad, võidab patsient kogu riigis,” ütles Perens ja lisas: “Täna keskendume kliinilistele koostöökohtadele ning loodame esimesi kokkuleppeid tutvustada juba uue aasta esimestel kuudel.“

Agris Peedu, Regionaalhaigla juhatuse esimees rõhutas, et arenguplaanid peavad tooma otsest kasu patsiendile ning tugevdama arstiõppe praktilist poolt. „Meie ühine siht on parem ravi ja parem arstiõpe Eestis. Diplomieelne arstiõpe jääb Tartu Ülikooli, see on tugevuse allikas,” sõnas Peedu. „Samal ajal peame koos Kliinikumi ja Tartu Ülikooliga nutikalt uuendama residentuuri ja praktikume, et noorarstid saaksid praktilise kogemuse seal, kus patsiendimaht ja juhtumite spekter on suurim. Räägime koostööst, mitte lubadustest, liigume samm-sammult, aga kindla suunaga.“

TÜ Kliinikumi ja Regionaalhaigla ühine arusaam on, et diplomieelne arstiõpe on Tartu Ülikooli lahutamatu osa. Hea koostöö kõrgema etapi ravikorralduses saab kindlasti toetada parimat arstiõpet. 

Koostöö arendamisel on põhirõhk kliinilisel koostööl, ühtsetel raviteekondadel ja teenusekorralduse ühtlustamisel. Koos tegutsetakse haiglavõrgu arengusuundade alusel, mille eesmärk on haiglavõrgu tõhustamine ja kvaliteetse eriarstiabi ühtlasem kättesaadavus kogu Eestis. Eesti tervishoiu jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tagamiseks on vaja arendada kliinilist koostööd kõrgema etapi ravis ning selleks on kaasatud ka Sotsiaalministeeriumi.

Lisainfo
Hede Kerstin Luik, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommunikatsioonijuht
HedeKerstin.Luik@regionaalhaigla.ee, tel: 501 0995

Helen Kaju, Tartu Ülikooli Kliinikumi kommunikatsioonijuht
Helen.Kaju@kliinikum.ee, tel: 5331 9423

The post Tartu Ülikooli Kliinikum ja Regionaalhaigla: panime paika esmased koostöösuunad appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikum ja Kliinikumi patsientide nõukoda kutsuvad valima 2025. aasta kõige patsiendisõbralikumat tegu. Hääletada saavad nii patsiendid, Kliinikumi töötajad kui ka kõik teised.

Patsientide nõukoja eestvedamisel alguse saanud konkursi eesmärk on märgata ja tunnustada tegusid, mille tulemusel on Kliinikumi patsiendid ja nende lähedased kogenud hoolimist ja sõbralikkust või mille kaudu on nende haiglakogemus muutunud paremaks. Sealjuures võib patsiendisõbralik tegu olla seotud nii ravitööga või hoopis mõne väikese nüansiga, mis on patsiente toetanud nende raviteekonnal ja -keskkonnas.

Patsiendisõbraliku teo konkursi ettepanekute kogumine kuulutati välja novembrikuu alguses, misjärel esitati konkursile 25 patsiendisõbralikku tegu ja tänuavaldust. Lõpphääletusele valis Kliinikumi patsientide nõukoda neist 12, mis on aidanud muuta Kliinikumi teenuseid või keskkonda patsiendisõbralikumaks. Isiklikud tänuavaldused edastatakse otse Kliinikumi töötajatele.

Patsiendid, nende lähedased, Kliinikumi töötajad, aga ka laiem kogukond on oodatud hääletama ja märkima nende jaoks kõige olulisemaid tegevusi. Oma valiku saab teha 1. detsembrini 2025 SIIN. Kõige patsiendisõbralikum tegu kuulutatakse välja aastalõpukontserdil, kus eraldi tunnustuse pälvib ka Kliinikumi patsientide nõukoja poolt valitud tegu.

Patsiendisõbraliku teo konkurss toimub kolmandat korda. Seni on pälvinud patsiendisõbraliku teo tiitlid lastekliiniku Palliraja teejuhis ja 2. intensiivravi osakonna patsiendisõbralikud tegevused. 2024. aastal said enim hääli laborianalüüside andmise võimalus kodulähedases haiglas ja uue metoodikaga grupikohtumised sõltuvushäiretega patsientidele. 

Lisainfo
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda
patsientidenoukoda@kliinikum.ee

The post Kliinikum kutsub valima kõige patsiendisõbralikumat tegu appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Kui 30 aastat tagasi olid esmakordselt isaks saanud mehed enamasti 20–29-aastased, siis nüüd on see vanus tõusnud umbes kümne aasta võrra. Märgatavalt on kasvanud ka 40–44-aastaselt isaks saavate meeste osakaal. Vaikne vananemine võib kaasa tuua tervisemuresid ja elustiilitegurid, mis omakorda võivad mõjutada viljakust ning mehe lapse saamise võimalusi.

Madala sündimuse ja rahvastiku vananemise tõttu väheneb Eesti rahvaarv. Et riik püsiks elujõuline, on oluline, et sünniks rohkem lapsi. Laste saamine on kahe inimese ühine otsus, kuid Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku juhi, vanemarst-õppejõu dr Kristjan Pommi sõnul on meeste roll selles sageli alahinnatud. „Laste saamiseks on vaja teadlikku otsust ja valmisolekut vastutust kanda. On mõistlik soovida enne lapse saamist kindlustada oma tööelu ja olme. Samas on selge, et lapsed ei sünni kooselus ainult naistele, vaid on mõlema partneri ühine soov ja vastutus,“ selgitas dr Pomm.

Statistika järgi on ligi veerand Eesti meestest lastetud, kõrgharidusega meeste seas isegi 35 protsenti. „Haridus mõjutab meeste pereloomist mitmel moel: madalama haridustasemega meeste seas on rohkem neid, kellel on lapsi, kuid samas ka neid, kes jäävad üldse lastetuks. Mehe valmisolekut isaks saamiseks mõjutavad lisaks tervisekäitumisele ja väärtushinnangutele ka ühiskondlikud olud ning maailmas toimuvad sündmused,“ ütles dr Pomm. Ta toob näiteks, et Ukraina sõda ja üldine ebakindlus on pannud mõne mehe mõtlema, kas soovitakse lapsi tuua maailma ajal, mil tulevik tundub heitlik. „Näiteks on viimastel aastatel sündide arv enim langenud Venemaale lähemates riikides, mis viitab sellele, et sõjakartus mõjutab sündimuskäitumist,“ sõnas vanemarst-õppejõud.

Ka koroonaviiruspandeemia ajal kogetud stress ning tervise- ja tööhirmud on mõjutanud inimeste seksuaalkäitumist – partnersuhteid luuakse vähem ja seksuaalelu on harvem, mis omakorda mõjutab viljakust. „Veelgi suurema tähendusega on elukalliduse kasv, mis paneb nii mehi kui naisi laste saamist edasi lükkama,“ lisas dr Pomm. Igapäevane stress võib vähendada nii laste saamise soovi kui ka võimet lapsi saada. „Rõõmustav on aga see, kui viljatusprobleemiga tullakse vastuvõtule koos partneriga, sest see näitab, et viljakus on ühine teema. Sageli vajavad uuringuid mõlemad partnerid ning mõnikord saab analüüside põhjal julgustada, et rasedus on võimalik ka loomulikul teel. Lisaks on nii võimalik mõlema poole ebakindlusi või hirme vähendada,“ selgitas dr Pomm.

Kuigi meeste üldine tervis ja eluiga on viimastel aastakümnetel paranenud, ei ole tervelt elatud aastate arv oluliselt suurenenud. 50. eluaastates tekivad sageli kroonilised haigused, mis mõjutavad otseselt meeste seksuaal- ja reproduktiivtervist. „Meestearsti vastuvõtul ilmnevad ka sageli varjatud haigused, mis on seotud üldtervisega. Põletikud kuse-suguteedes ja suguelundil võivad viidata algavale teise tüübi diabeedile, erektsioonihäired südame- ja veresoonkonnahaigustele. Ülekaal ja rasvumine viivad aga mehe testosteroonitaseme langusele ning sellest tekkinud nii füüsilise ja vaimse kui ka seksuaaltervisega seotud probleemideni,“ tõi dr Pomm näiteks. Samas on tema sõnul tervisekampaaniad ja avatum suhtumine toonud positiivseid muutusi – mehed tulevad arsti juurde varem ja on valmis oma tervisemuredest rääkima. „Tugev mees ei ole see, kes kannatab vaikides, vaid see, kes hoolib oma tervisest ja otsib vajadusel abi,“ märkis dr Pomm.

Ka nooremate meeste seas on märgata muutusi. Paljud elavad küll püsisuhtes ja neil on regulaarne suguelu, kuid laste saamine jääb üha harvemaks. „Viimase 50 aasta jooksul on maailmas meeste keskmine seemnerakkude hulk oluliselt vähenenud, tõenäoliselt mitmete tegurite koosmõjul – keskkonnamõjud, kahjulikud harjumused ja isegi emade tervisekäitumine raseduse ajal. Positiivse poole pealt võib öelda, et Eesti meeste seemnerakkude kvaliteet on rahvusvahelises võrdluses endiselt hea,“ rääkis Kliinikumi meestekliiniku juht, lisades, et kui mees mõistab, kuidas tervisekäitumine on seotud iseenda elukvaliteedi, aga ka viljakusega, on ta tavaliselt valmis oma elustiili muutma.  

Siiski on meestel võrreldes naistega suurem eelis saada lapsevanemaks ka hilisemas eas, kuid alates 40. eluaastast hakkab viljakus järk-järgult vähenema. „Langus on eriti kiire, kui mehel on palju kaasuvaid haigusi, oluline ülekaal ja/või äärmuslikult ebatervislik eluviis. Meditsiini arenguga arenevad ka viljatusravi võimalused, tänu millele saavad mehed ka hilisemas eas isaks,“ selgitas dr Pomm, lisades, et Eestis saab rõõmustada selle üle, et viljatusravi on hästi riigi poolt rahastatud ning pea kõik viljatusraviga seotud spetsialistid on koondunud Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi, tehes omavahel tihedalt koostööd.  

Eestis sünnib ligikaudu kuus protsenti lastest kunstliku viljastamise teel, mis on veidi väiksem kui näiteks Taanis, kus see näitaja ületab kümne protsendi piiri. Samuti tuleb arvestada, et üle 40-aastaste isade lastel on kõrgenenud risk, et sündival lapsel on kaasasündinud arenguhäireid, näiteks südame-veresoonkonna ja kuse-suguteede osas. Sagedamini esineb ka huule- ja suulaelõhet ning erinevaid kromosomaalseid haigusi ja vaimse tervisega seotud muresid, nagu näiteks autismispektri häired. „Tegutseme ühiselt praegu selle nimel, et sarnaselt enamusele Euroopa riikidele oleks ka meil riiklik viljatusraviregister ja -andmestik, et veelgi paremini nõustada oma patsiente,“ rääkis dr Pomm.

Viljatusraviregistri ja -andmestikuga on võimalik saada veel täpsem ülevaade viljatuse põhjustest, kunstliku viljastamise tulemuslikkusest ja selle kaudu sündinud laste edasisest tervisest. „Samuti saame olla uhked teaduskoostööle geneetikaprofessor Maris Laanega, suutes järjest paremini, eriti raskete viljakusprobleemide korral, leida üles geneetilised juurpõhjused,“ ütles dr Pomm. Tema sõnul võib ühest geeniveast olla tingitud mitu tervisemuret, mis võivad avalduda mehe elukaare erinevatel ajajärkudel. „Seda kõike teades on võimalik paremini maandada võimalikke terviseriske tulevikus. Näiteks tänu Eestis tehtud teadusuuringutele on teada, et geneetilise põhjusega viljatutel meestel on neli korda kõrgem risk haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse võrreldes meeste üldrahvastikuga,“ rääkis dr Pomm.

Meeste tervisele mõeldes on aga kõige olulisemad tervislikud elustiilivalikud, teadlikkus ja julgus oma tervise eest hoolitseda — need aitavad hoida nii meeste viljakust kui ka Eesti elu kestvana. „Meestearstide poolt aga peame tegema parima, luues toimiva lahenduse, et arstlik käsitlus ei lõppeks vaid viljatusjuhtumi lahendusega,“ lisas dr Pomm lõpetuseks.

The post Eesti mehed saavad isaks üha hiljem – miks see nii on ja kuidas see mõjutab meeste tervist? appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

14. novembril tähistatakse üle maailma diabeedipäeva – päeva, mis juhib tähelepanu ühele levinumale kroonilisele haigusele. Eestis on 1. tüüpi diabeeti põdevate laste arv viimase 30 aasta jooksul ligikaudu kolmekordistunud. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku vanemarst-õppejõud dr Aleksandr Peet selgitab, mis vahe on diabeeditüüpidel, miks haigus tekib ja mida saab iga inimene oma tervise heaks ise ära teha.

Diabeeti peetakse tihti „magusasõprade haiguseks“, kuid tegelikult on tegemist haiguste rühmaga, kuhu kuuluvad kaks põhitüüpi: 1. ja 2. tüüp diabeet. „Kui räägime diabeedist, siis paljudele tuleb silme ette ülekaaluline keskealine inimene, kes sööb palju magusat. See kirjeldus vastab osaliselt teist tüüpi diabeedile, mille puhul kõhunääre küll toodab insuliini, kuid keha ei kasuta seda enam tõhusalt – tekib insuliiniresistentsus. Insuliin aga aitab viia suhkru verest rakkudesse, et keha saaks sellest energiat. Kui rakud insuliinile enam ei reageeri, jääb suhkur verre ja veresuhkru tase tõuseb,“ rääkis dr Peet. Ligikaudu 90% diabeedijuhtudest moodustab 2. tüüpi diabeet.

Ülejäänud ligi kümnendik on esimese tüübi diabeet, mille puhul organism hävitab insuliini tootvad rakud. „Sel juhul tekib täielik insuliinipuudus – mitte sellepärast, et insuliin ei toimiks, vaid kuna seda lihtsalt ei toodeta,“ rääkis dr Peet. Esimese tüübi diabeet on sagedasem lastel, kuid võib avalduda igas vanuses. „Umbes pooled haigestuvad veel lapseeas – enim diagnoositakse 6–7-aastastel lastel ja teine pool haigestub täiskasvanueas Ka 70-aastasel inimesel võib tekkida esimese tüübi diabeet, kuid need juhud on harvad,“ selgitas vanemarst-õppejõud.

Dr Peet rõhutab, et diabeedi tekkepõhjused on keerulised. „Tegelikult pole asi selles, kui palju kommi või šokolaadi on söödud, see on väga lihtsustatud seletus. Esimese tüübi diabeet ei ole seotud toitumise ega eluviisidega, tegelikud tekkepõhjused on siiani teadmata. Näiteks kasvavad ühes peres üles ühe muna kaksikud – söövad sama toitu, elavad ühes majas, põevad samu haigusi. Üks haigestub, teine mitte. Miks? Vastust pole,“ märkis vanemarst-õppejõud. Kuigi geneetiline eelsoodumus mängib rolli ja leidub perekondi, kus diabeedihaigeid on mitu, võib 1. tüüpi diabeet tekkida ka perekonnas, kus seda varem pole olnud.

 „Teise tüübi puhul ei ole asi otseselt magusasöömises, vaid üldises rasvumises. Ka täiesti tervislikku toitu süües on võimalik rasvuda, kui süüakse rohkem, kui keha vajab.  Sellega koos mängivad rolli vähene liikumine, ebatervislik toitumine, vanus ja geneetiline eelsoodumus,“ selgitas dr Peet. Eestis haigestub igal aastal 1. tüüpi diabeeti ligikaudu sada last ja umbes 150 täiskasvanut. Teise tüübi diabeedi uusi haigusjuhte lisandub aastas hinnanguliselt 1500-2000. „Ka maailma numbrid pole head – rasvumise epideemia on jõudnud igale poole. Kui varem oli see probleem pigem ainult arenenud riikides, siis nüüd kasvab haigestumus kiiresti ka näiteks Indias ja Hiinas, kus inimeste elujärg on viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt paranenud – inimestel on parem ligipääs toidule,“ rääkis dr Peet, lisades, et just see on üks peamisi põhjusi, miks rasvumine ja sellega seotud haigused, nagu diabeet, seal kiiresti sagenevad.

Inimeste toitumisharjumuste muutumine on üks peamisi põhjuseid, miks teise tüübi diabeet sageneb. „Sport on vajalik, kuid ainult liikumisega ei saa pidevat ülesöömist kompenseerida,“ märkis dr Peet. Kui diabeet on diagnoositud, on oluline, et haigust jälgitaks regulaarselt ja eluviisid oleksid tervist toetavad. „Tervislik toitumine, piisav liikumine, mittesuitsetamine, mõõdukas alkoholitarbimine ja vererõhu ning kolesterooli jälgimine on siin võtmetähtsusega,“ rääkis dr Peet. Insuliinravi või veresuhkrut langetavaid ravimeid tarvitavatel patsientidel on soovitatav jälgida veresuhkru taset ka kodustes tingimustes, olenevalt raviskeemist kas aeg-ajalt või igapäevaselt.

Insuliinravi vajavad kõik esimese tüübi diabeediga patsiendid alates haiguse diagnoosimisest, samuti need teise tüübi diabeediga patsiendid, kelle puhul dieet ja  tablettravi ei ole piisavad. „1. tüübi diabeedi korral on insuliin elupäästev ja vajalik igal söögikorral; 2. tüübi puhul lisatakse see vastavalt haiguse kulule ja vajadusele,“ selgitas dr Peet. Veresuhkru pidev jälgimine on muutunud oluliselt lihtsamaks tänu glükoosimonitoridele. „Esimese tüübi diabeedihaigele on tänapäeval glükoosimonitori kasutamine ravistandard ja tegelikult sellest aastast laienes ka Tervisekassa soodustus 2. tüübi diabeetikutele, kes on sunnitud insuliini süstima,“ rääkis vanemarst-õppejõud.

Suurim läbimurre viimastel aastatel esimese tüübi diabeetikutele on olnud just glükoosimonitorid ja insuliinipumbad. „Insuliinipump töötab koos sensoriga ja reguleerib automaatselt, kui palju insuliini vaja on. Õhuke voolik ühendab pumba kehaga ning seade jälgib pidevalt veresuhkrusensorit. Kui veresuhkur tõuseb, manustab pump rohkem insuliini; kui langeb, vähendab annust. See toimib peaaegu nagu kunstkõhunääre – suur osa sellest, mida varem pidi patsient või arst käsitsi jälgima, toimub nüüd automaatselt,“ ütles dr Peet. „See tehnoloogia on viimase viie aasta jooksul 1. tüüpi diabeeti põdevate inimeste  elu kardinaalselt muutnud.“

Ravivõimaluste areng on olnud märkimisväärne ka 2. tüübi diabeedi ravimisel. „Viimase 20 aasta jooksul on ravimid praktiliselt täielikult vahetunud. GLP-1 agonistid, näiteks Ozempic, on ravimid, mis korraga aitavad hoida veresuhkru taset stabiilsena, soodustavad kehakaalu langust ning vähendavad südame-veresoonkonna tüsistuste riski,“ selgitas dr Peet. Sagenemas on ka rasedusaegne diabeet, mis on seotud toitumise ja ülekaaluga raseduse ajal. „Kuigi rasedusaegne diabeet võib pärast sünnitust mööduda, on risk diabeedi  hilisemaks naasmiseks suur, eriti kui kehakaal püsib kõrge,“ lisas dr Peet.

Diabeedi diagnoosimisel on oluline varajane märkamine, eriti laste puhul. „Kui noor ja kõhn inimene joob palju, käib sageli tualetis ja tunneb suurt väsimust, tuleb veresuhkrut kohe kontrollida. 1. tüübi diabeedi puhul võib seisund kiiresti muutuda eluohtlikuks. Sellisel juhul ei tohi oodata, vaid tuleb kohe abi otsida,“ rõhutas dr Peet.

Rohkem infot diabeedist leiab Tartu Ülikooli Kliinikumi diabeediportaalist https://www.kliinikum.ee/diabeet/. 

The post Diabeet võib tabada igaüht, sõltumata ajast ja vanusest appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikum saab esmakordselt külalisarst-õppejõu, kui Belgia meditsiinigeneetik professor Hilde Van Esch liitub Tartu Ülikooli külalisprofessorina Kliinikumiga. Tema rahvusvaheline ravitöö kogemus ja teadustöö geneetiliste arenguhäirete ning haruldaste haiguste valdkonnas annavad olulise panuse Kliinikumi kõige haruldasemate ja keerulisemate patsientide ravisse, aga ka teadusgeneetika arengusse, tugevdades nii omakorda ülikoolihaigla rahvusvahelist koostööd.

Professor Van Esch töötab Leuveni Katoliku Ülikoolis ja on tunnustatud ekspert geneetiliste arenguhäirete molekulaarsete mehhanismide uurimisel. Ta on osalenud mitmetes rahvusvahelistes teadusprojektides ning avaldanud arvukalt teadusartikleid. Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste keskuse juhi professor Katrin Õunapi sõnul on Van Esch üks maailma juhtivaid inimese geneetika eksperte, Euroopa Referentsvõrgustiku Ithaca aktiivne liige ja konsultant. „Tema teadus- ja kliiniline töö keskendub peamiselt intellektipuude tekkepõhjustele, eriti X-kromosoomi seotud ja haruldaste geneetiliste neuroarenguliste häirete uurimisele,“ tutvustas prof Õunap.

Hilde Van Esch viibib Tartus kaks päeva – 10. ja 11. novembril. Esmaspäeval, 10. novembril, pidas ta loengu Retti sündroomist ning konsulteeris mitmeid Eesti patsiente. Teisipäeval, 11. novembril, toimub Eestis esmakordselt uudne lahendamata väga keerukate haigusjuhtude arutelu ehk „Solvathon“. Sõna „Solvathon“ tuleneb ingliskeelsetest sõnadest solve ehk lahendama ja marathon ehk maraton ning tervishoiu ja teaduse kontekstis tähendab see interdistsiplinaarset koostööd, kus bioanalüütikud, arstid ja teadlased tõlgendavad keerukaid kliinilisi andmeid, et jõuda võimalikult täpse diagnoosini.

Prof Õunapi sõnul toob Solvathon kaasa mitmeid olulisi kasutegureid, mis on Kliinikumi kui õpetava haigla kontekstis väga väärtuslikud:

1. Interdistsiplinaarne koostöö – kliinilised meditsiinigeneetikud, arstid, bioinformaatikud ja teised spetsialistid töötavad koos, et keerukaid juhtumeid põhjalikumalt tõlgendada.
2. Õppimine ja teadmiste jagamine – osalejad saavad vahetada kogemusi ja täiendada oma teadmisi erinevates valdkondades.
3. Innovatsioon ja uued ideed – erinevate vaatenurkade ühendamine võib tekitada täiesti uusi ideid ja uurimissuundi.
4. Patsiendikeskne lähenemine – lõppeesmärk on alati patsiendi kasu: täpsem diagnoos, haigusmehhanismide paremini mõistmine ja potentsiaalselt paremad ravivõimalused.

Professor Hilde Van Eschi liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumiga toob seega nii teaduse kui ka kliinilise geneetika arengusse olulise panuse ning annab Eesti meditsiinigeneetikutele ja teadlastele väärtusliku võimaluse rahvusvaheliseks koostööks ja kogemuste vahetamiseks.

Lisainfo
Prof Katrin Õunap, Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse juht
Katrin.Ounap@kliinikum.ee

The post Tartu Ülikooli Kliinikum saab esmakordselt külalisarst-õppejõu appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.