Eestis on sügelistesse haigestumine sagenenud ning nahaarstid kohtavad vastuvõttudel üha enam patsiente, kellel tuleb see nakkav nahahaigus diagnoosida. Kuigi Eestis sügeliste kohta ametlik statistika puudub, viitavad nahaarstide tähelepanekud selgele tõusule, eriti laste ja noorte seas.

Sügelised on mikroskoopilise sügelislesta põhjustatud parasitaarne nahahaigus, mis levib peamiselt otsese nahk-naha kontakti kaudu. Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku dermatoveneroloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Maire Karelsoni sõnul on tegemist olulise nakkusliku nahahaigusega. „Lestad on kohastunud elama inimese nahal, levides lähikontakti kaudu. Nakatumiseks piisab ligikaudu 10-minutilisest kontaktist, nakatuda võib igaüks ja seda olenemata vanusest. Haiguse leviku vältimiseks peredes, koolides ja teistes kollektiivides on oluline haigust kiiresti ravida,“ selgitas dr Karelson, kelle sõnul on oluline meeles pidada, et sügelised ei levi ukselingi, trepikäsipuude ega muude esemete kaudu ning ka lemmikloomad ei ole nende nakkusallikaks.

Nakatumine algab siis, kui viljastatud emalest kaevub inimese naha pindmisse kihti ja rajab sinna tunneli ehk käigu, kuhu muneb munad. Mõne nädala jooksul arenevad vastsetest täiskasvanud lestad, kes munevad nahka uued järglased. Kui nakkus kandub edasi, algab sama eluring juba järgmise nakatunu nahas. „Lesta ei ole palja silmaga näha, mistõttu kasutab nahaarst dermatoskoopi, millega on võimalik uurida patsiendi naha pinda ja tuvastada lesta käike nahas. Kui dermatoskoobiga on näha sügeliskäigu lõpus lesta, on diagnoos kindel,“ rääkis vanemarst-õppejõud, lisades, et lestad jäävad alati nahapinna lähedale, sest vajavad elutegevuseks hapnikku.

Haiguse peamine sümptom on tugev sügelus, mis muutub eriti häirivaks õhtuti, raskendades uinumist. Hiljem lisandub paarikaupa paiknevatest sõlmekestest koosnev lööve, mis paikneb sageli sõrmede vahel ja sõrmede külgedel, peopesades, randmetel, naba piirkonnas, reite sisekülgedel ja tuharatel. „Lööve ilmneb sageli alles kuni kolme nädala möödudes pärast nakatumist. Õrnematel nahapiirkondadel võib löövet esineda naistel rindade piirkonnas ja meestel suguelunditel,“ selgitas dr Karelson. Tema sõnul võib lööve mõnikord sarnaneda dermatiidile või teistele sügelevatele haigustele, mistõttu võib diagnoosimine olla keerulisem.

Kuigi haiguse sümptomid on üsna iseloomulikud, ei ole selle leviku kohta Eestis viimasel kümnendil täpseid andmeid – alates 2013. aastast ei koguta sügeliste kohta Eestis statistikat. Kliinikumi nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõu sõnul on Euroopas sügelistesse haigestumus üldiselt madalam, kuid periooditi esineb siiski tõuse. „Maailmas varieerub sügeliste levimus 0,2 protsendist kuni 70 protsendini elanikkonnast. Suuremat levimust esineb piirkondades, kus sotsiaalmajanduslik olukord on kehvem, elutingimused on tihedad ning hügieenivõimalused piiratud. Näiteks on sügelised sagedasemad mõnes Vaikse ookeani piirkonna riigis, Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aasias,“ rääkis dr Karelson.

Haiguse leviku piiramiseks on aga oluline õigeaegne ravi. Sügeliste ravi on tänapäeval lühike, kuid ravi peavad saama samaaegselt kogu pere ja ka lähikontaktsed. Eriti oluline on teavitada koole, lasteaedu ja hooldekodusid, kui kokkupuude haigusega on teada. „Ravi esmavalikuks on käsimüügist saadav geel, mida kantakse kogu kehale kaelast jalataldadeni, pöörates erilist tähelepanu eelmainitud piirkondadele. Samuti tuleks kätepesu järgselt ravim uuesti kätele kanda. Täiskasvanutel jäetakse ravim nahale 24 tunniks ja väikelastel 12 tunniks, mille jooksul lestad nahas hävivad. Parema raviefekti tagamiseks tuleb ravikuuri nädala pärast korrata,“ selgitas nahaarst.

Alternatiivina kasutatakse väävlisalvi, mille ravikuur kestab tavaliselt kolm päeva ning kui paikne ravi ei ole tulemuslik või seda ei saa rakendada, määratakse suukaudne ravim. „Sügelisi pole paraku võimalik täielikult ennetada, kuid nende ravi on kõikide raviga seotud nõuete täitmisel väga tõhus. Ravi võib olla keerulisem kärgperedes, kus pereliikmed elavad erinevates majapidamistes ja kui osa lähikontaktsetest ravi ei saa, võib nakkus ringelda ja haigusest vabanemine pikeneda. Samuti mõjutab haigusesse suhtumist sageli ka sotsiaalne stigma, mistõttu püüavad haigestunud sümptomeid mõnikord varjata või ravida omal käel,“ selgitas dr Karelson. Seetõttu on eriti oluline järgida perearsti või nahaarsti antud ravijuhiseid ja soovitusi.

Lisaks klassikalisele haigusvormile esineb ka teisi sügeliste vorme. Näiteks kirjeldatakse niinimetatud puhaste inimeste sügelisi, mille korral sagedane pesemine ja naha hõõrumine mõjutab lesta elutegevust ning haiguse tunnused võivad olla vähem väljendunud. Samuti võivad ravimata või pikalt kestnud haiguse korral tekkida püsivad sõlmelised muutused nahal, näiteks puusadel või tuharatel. Harva esineb ka koorikuline sügeliste vorm, mille korral on lestade hulk nahal väga suur, nahk on punetav ja kaetud koorikulaadsete kettudega. See vorm esineb sagedamini inimestel, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud ning nad võivad vajada ravi haiglas.

Sõltumata haiguse vormist ei tohiks diagnoosi korral unustada ka keskkonna puhastamist. „Viimase nädala jooksul kasutatud riided, rätikud ja voodipesu tuleks pesta vähemalt 50–60 kraadi juures – lestad on temperatuuri suhtes tundlikud, hukkudes sellise kraadi juures 10 minutiga. Esemed, mida pesta ei saa, nagu näiteks nahkkindad, kasukad, karvased mütsid, mänguasjad ja jalanõud, tuleks hoida suletud kilekotis vähemalt nädal aega. Samuti ei tohiks unustada ihu- ja voodipesu vahetamist enne ja pärast ravi,“ lisas dr Karelson. Täiendavaid juhiseid annab patsiendile perearst või raviarst.

Kliinikumi Leht

The post Nahaarstid näevad Eestis taas sügeliste juhtumeid appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Päikeseliste ja soojemate ilmade saabudes muutuvad taas aktiivseks puugid, mis levitavad mitmeid inimesele ohtlikke haigusi. Ehkki puukentsefaliidi juhte on Eestis vähem kui puukborrelioosi juhtumeid, on haigus endiselt tõsine ning haigestumist on võimalik vaktsineerimisega ennetada.

Terviseameti statistika järgi registreeriti 2025. aastal puukentsefaliiti 143 ja puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe 3276 juhtu. Paari millimeetri suurused puugid kannavad viiruseid ja baktereid, mis võivad nende organismis püsida ja paljuneda. Eestis on puugid tavaliselt aktiivsed aprillist oktoobrini, kuid entsefaliidijuhte registreeriti ka möödunud aasta novembris ning üksikjuht detsembris. Nakatumine on siiski kõige tõenäolisem soojakraadide olemasolul ja vabas looduses viibides. Samas ei piirdu kokkupuuteoht enam üksnes metsaga, kuna puuke leidub üha enam ka linnaparkides ja koduaedades.

Haigustekitajaga nakatunud puuk võib inimest nakatada vere imemise käigus, kandes haigustekitajad oma süljega inimese organismi. Mida kiiremini puuk eemaldada, seda väiksem on nakatumise risk. Puuk tuleb nahalt eemaldada pintsettidega, haarates sellest võimalikult naha lähedalt ja vältides samal ajal puugi pigistamist.

Puukborrelioosi varajane sümptom on suurenev punetav laik ehk migreeruv erüteem, mis on vähemalt 5 cm läbimõõduga ja tekib hammustuskoha lähedusse 1–4 nädala jooksul. Migreeruv erüteem on puukborrelioosi kõige sagedasem haigusilming, mistõttu tuleb puugi eemaldamise järgselt hammustuspiirkonda tähelepanelikult jälgida. Harvem võib haigus avalduda liigespõletikuna, mille puhul on tavaliselt haaratud üks liiges ja tekib liigesturse. Veelgi harvem võib borrelioos põhjustada meningiiti ehk ajukelmepõletikku või närvipõletikku. Puukborrelioosi vastu vaktsiini ei ole, kuid haigust ravitakse edukalt antibiootikumidega. Õigeaegselt ravimata borrelioos võib hiljem avalduda nahakahjustuse või hilise neuroborrelioosina.

Puukentsefaliit võib ilmneda umbes 5–10 päeva pärast hammustust gripilaadsete sümptomitega, nagu lihas- ja liigesvalu, peavalu ja palavik.Haigus võib kulgeda kahefaasiliselt: pärast esmast paranemist võivad tekkida raskemad sümptomid – kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine ja uimasus –, mis viitavad ajupõletikule ehk entsefaliidile. Kuigi puukentsefaliit võib põhjustada tõsiseid kesknärvisüsteemi kahjustusi, paraneb enamik inimesi täielikult. Kuna sümptomite põhjal ei ole võimalik puukentsefaliiti teistest haigustest eristada, tuleb kesknärvisüsteemi haaratusele viitavate nähtude tekkimisel, nagu tugev peavalu, oksendamine ja uimasus, pöörduda arsti poole.

Puukentsefaliit on ainus puukide levitatav haigus, mille vastu on olemas vaktsiin. Pärast esmase kaitseskeemi läbimist tuleb vaktsiinikaitset regulaarselt uuendada: esimene revaktsineerimine tehakse kolm aastat pärast esmast kuuri ning edaspidi sõltub kaitsesüstide intervall vanusest – kuni 50. eluaastani soovitatakse kaitset uuendada iga kümne aasta järel, vanuses 50–60 iga viie aasta järel ning alates 60. eluaastast iga kolme aasta tagant. Tartu Ülikooli Kliinikumis saab end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida nii broneeritud aegadel kui ka elavas järjekorras. Etteregistreeritud aegadel on võimalik L. Puusepa 8 peamaja nakkuskabinetis vaktsineerida esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 9–12 ja 12.30–15. Elavas järjekorras toimub vaktsineerimine Kliinikumi Kvartali kabinetis esmaspäevast reedeni kell 17–19. Täpsem info puukentsefaliidi vaktsiinidooside ning intervallide kohta on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel. Oma vaktsineerimisstaatust saab kontrollida Terviseportaalis vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale.

The post Soojemad ilmad suurendavad puugihammustuste ja nakkuste riski appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Palavik, nakkushaigused ja ootamatud traumad on peamised põhjused, miks jõuab igal aastal ligi 10 000 last Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Abi antakse eelisjärjekorras neile, kelle seisund on kõige kriitilisem, mistõttu peab personal kiiresti hindama, millised patsiendid vajavad kohest sekkumist.

Laste erakorraline abi töötab ööpäev läbi ning on mõeldud kuni 18-aastastele patsientidele. Kuigi kõik erakorralise meditsiini osakonna (EMO) patsiendid, nii lapsed kui täiskasvanud, saabuvad samasse registratuuri, liigub lapse raviteekond sealt eraldi lastele mõeldud triaažiboksi. Dr Hannes Vaas, lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud, selgitab, et eesmärk on jõuda iga patsiendiga triaažikabinetti vähem kui kümne minutiga. Seejärel selgub, kui kaua tuleb arsti ja võimalike uuringute juurde pääsemist oodata. „Ooteaja teeb kindlaks triaaž, kus jaotatakse patsiendid viieastmelisse süsteemi: punased, oranžid, kollased, rohelised ja sinised,“ selgitas dr Vaas.

Sinine kategooria tähistab mitte-erakorralist seisundit ning arstiabi ooteaeg võib ulatuda kuni kuue tunnini, sõltuvalt EMO koormusest. Skaala tipus asuv punane kategooria tähendab eluohtlikku seisundit ning vajab kohest arstipoolset käsitlust. „Triaažikabinetis mõõdetakse lapse pulssi, hingamissagedust, hapnikusaturatsiooni, vererõhku ning vajadusel antakse esmast valuravi. Lihtsamate kaebuste korral nõustatakse patsienti ja lapsevanemat õe poolt, aga enamasti vajatakse siiski arstivisiiti,“ sõnas ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud.

Traumakahtlusega patsiendid suunatakse pärast triaažiõega kohtumist täiskasvanute poolel asuvasse traumapunkti, mis jääb suure EMO ja lastekliiniku vahele. „Peatraumad vajavad enamasti lastearsti hinnangut ja seetõttu käsitletakse neid lastekliiniku poolel, samas kui luumurrud ja veritsevad haavad kuuluvad traumapunkti pädevusse. Muudest tervisemuredest jõutakse kõige sagedamini laste erakorralise meditsiini osakonda kõrge palaviku ja viirusnakkuste tõttu. Hooajalised puhanguperioodid, nagu gripp, RSV, noroviirused ja enteroviirused, kujundavad suure osa töömahust,“ rääkis dr Vaas, lisades, et seda eriti talviti, mil pöördumisi on pea kaks korda rohkem kui suvel.

Nagu nimigi ütleb, võib erakorralise meditsiini osakonna töö rütm muutuda hetkega – samaaegselt võib saabuda raske trauma, äge infektsioon või kõrge palavikuga laps, kelle seisund halveneb ootamatult. „Õnneks on EMO võimekus väga hea nii meeskonna kui ka palatite osas. Näiteks on olemas soojenduslambiga palat vastsündinutele, kelle kehatemperatuuri tuleb jälgida, ja isolaator nakkusohtlikele patsientidele, kuhu suunatakse õuest eraldi sissepääsuga näiteks tuulerõugete või tuberkuloosiga lapsed ning vähihaiged, kelle immuunsus on nõrgenenud,“ selgitas dr Vaas. Erakorralise meditsiini osakonnas tehakse ka väiksemaid kirurgilisi protseduure, alates mädakollete avamistest kuni võõrkehade eemaldamiseni.

Dr Vaasi sõnul on aga laste esmane hindamine võrreldes täiskasvanutega aeganõudvam, sest protseduure tuleb rahulikult selgitada ja hirme vähendada. Samuti tuleb väikeste patsientide seisundit jälgida ka ootealal. „Mõnikord annab lapse käitumine täpsemat infot kui kirjeldatud kaebused. Näiteks laps, kes kõhuvalust hoolimata jookseb ringi ja ronib mööda diivaneid, annab teistsugust infot, kui laps, kes muutub triaaži ja arsti läbivaatuse vahel silmanähtavalt loiuks,“ rõhutas arst-õppejõud. Oluline on toetada ka lapsevanemaid, kelle ärevus mõjutab otseselt lapse enesetunnet. „Esmakordne palavik või köha võib lapsevanemat väga ehmatada. Kui vanem on ärev, kandub see üle ka lapsele,“ lisas dr Vaas. 

Umbes 20% lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonna pöördumistest lõpeb hospitaliseerimisega, ülejäänud patsiendid saavad pärast esmast abi koju. „Paljud lapsed vajavad erakorralist hindamist, ravimi retsepti või kinnitust, et seisund pole ohtlik. Samas ligi pooled patsientidest oleksid saanud esmase abi ka perearstilt,“ nentis dr Vaas. Tema sõnul mõjutavad pöördumiskäitumist ka lapsevanemate teadmised, usaldus meditsiini vastu ning kasvav vaktsineerimisvastasus, mis nõuavad personalilt põhjalikku nõustamist. Samuti tuleb mõnikord tegeleda keelebarjääriga – hinnanguliselt kümnendik peredest vajab suhtlust ukraina või vene keeles ning vahel kasutatakse abivahendina tõlketehnoloogiat.

Erakorralise meditsiini osakonnal on tihe koostöö mitme teise Kliinikumi üksusega, sealhulgas radioloogiakliiniku, labori ja teiste erialade valvearstidega. Oluline roll on ka kiirabil ja perearstidel, kelle nõustamine ning koostöö aitavad sageli olukorra lahendada juba enne haiglasse jõudmist. „Sageli aitavad patsiendi mure ära lahendada kiirabi või perearst ise. Kui aga perearsti kätte ei saa ja ei tea, kas ja kuhu tervisemurega pöörduda, saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220,“ lisas dr Vaas lõppu. Lisainfot Kliinikumi lastekliiniku erakorralisest vastuvõtust leiab SIIT.

Kliinikumi Leht

The post Lapse raviteekond Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

10. aprillil tähistatakse ülemaailmset sterilisatsiooni päeva. Puhtus ja steriilsus on patsiendiohutuse üks nurgakividest tervishoius – alates kätest ja pindadest kuni keskkonna ja instrumentideni.

Ükski operatsioon ega kirurgiline protseduur ei toimu ilma instrumentideta. Need ei ole aga ühekordsed – tegemist on sageli keerukate, kallite ja väga spetsiifiliste vahenditega, mida kasutatakse korduvalt. Seetõttu peab iga instrument pärast kasutamist läbima põhjaliku puhastuse, enne kui seda saab patsiendi ravis uuesti kasutada.

Instrumendid peavad olema täiesti mikroobivabad. Selleks neid pestakse, desinfitseeritakse, kuumutatakse, kontrollitakse, komplekteeritakse, pakendatakse ja autoklaavitakse.
Tartu Ülikooli Kliinikumis steriliseeritakse iga päev 300–400 operatsioonikomplekti – igas komplektis kuni 100 instrumenti.

Tänasel sterilisatsioonipäeval täname neid inimesi, kes hoolitsevad Kliinikumis selle eest, et iga operatsioon saaks toimuda õigel ajal ja ohutult! 

The post 10. aprillil tähistatakse sterilisatsiooni päeva appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Aasta algusest toimuvad Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ambulatoorsed vastuvõtud uues Raja Keskuses aadressil Raja 33. Uute ruumide hulka kuulub ka spetsiaalselt loodud tunnetustuba, mis pakub patsientidele turvalist ja struktureeritud keskkonda emotsionaalse tasakaalu toetamiseks ning kontakti loomiseks tervishoiutöötajatega.

Tunnetustuba, mida rahvusvaheliselt tuntakse ka sensoorse või rahunemistoana, on eraldi ruum, mis aitab eelkõige lastel ja noorukitel ärevuse, pingete või emotsionaalse ülekoormuse korral rahuneda ja meeli tasakaalustada. Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse õendusjuhi Kersti Treiali sõnul võimaldab ruum kasutada erinevaid sensoorseid stiimuleid, nagu valgus, puudutus ja heli, mille abil õpitakse mõistma ja juhtima oma kehalisi ja emotsionaalseid reaktsioone. „Valminud tunnetusruum on eriti oluline psüühikahäiretega patsientide toetamisel, aidates vähendada ärevust ja parandada keskendumis- ning toimetulekuoskusi,“ sõnas Treial. 

Tema sõnul on tunnetustuba olnud kaua oodatud ning täidab olulist rolli kontaktisuhte loomisel nooremate patsientidega. „Lapsed on väga erinevad ja meie patsientide probleemid on muutunud keerukamaks. Aeg-ajalt vajame ruumi, mis ei oleks klassikaline vastuvõturuum, vaid pakuks mängulisemaid võimalusi,“ selgitas Treial, kelle sõnul aitab sensoorne keskkond lapsel vaimse tervise õega loomulikumalt ja paremini kontakti saada. „Kui laps saab oma kätega erinevaid esemeid katsuda või mudida, avab see teda vestluseks ja lubab õel paremini hinnata tema enesetunnet ja reaktsioone. Ka keskkond ise, näiteks kallistustool, valgusefektid või käelised vahendid, loob turvalise aluse arutelu alustamiseks,“ kirjeldas Treial.

Lisaks aitab tunnetustuba hinnata lapse käelisi oskusi, julgust ja uudishimu, mis on oluline eriti kooliealiste või autismispektrihäirega laste puhul. „Me ei lähtu vanusest, vaid sellest, kas laps just sel hetkel vajab teistsugust keskkonda. Tuba kasutatakse vastavalt vajadusele,“ selgitas laste ja noorukite vaimse tervise keskuse õendusjuht. Tema sõnul oleks vajadus taolise ruumi järele ka statsionaarsetel patsientidel kõrvalmajas aadressil Raja 31. „Sarnaste lahenduste kasutamine oleks kasulik ka haiglaravil olevate patsientide jaoks ja seda mitte ainult psühhiaatriakliinikus,“ rääkis Treial. 

Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse õde Kadri Kripson lisas, et uude tunnetusruumi saavad tulla kõik psühhiaatriakliinikus abi vajavad lapsed ja noorukid – alates ärevushäiretega ja autismispektri häirega lastest kuni ADHD diagnoosiga või ennast kahjustava käitumisega noorukiteni. „Spekter on lai. Kui teame, et patsient vajab keskkonna vahetust või rahulikumat ruumi, teeme vastuvõtu siin,“ sõnas Kripson, lisades, et tunnetustuba tõstab kindlasti teenuse kvaliteeti ja parandab kontakti loomist.

Tunnetustoa kasutamine võimaldab tema sõnul luua avatud ja usaldusliku õhkkonna just nende lastega, kellega kontakt tekib aeglasemalt. Ruumis kasutatakse mitmesuguseid vahendeid – helikellasid, tekstuurseid esemeid, valgusprojektorit, aga ka väikest telki. „Väiksemad lapsed ei pruugi ennast suures ruumis tunda kindlalt või turvaliselt. Kindlustunde tekitamiseks on meil suures ruumis pisike telk, kus on võimalik lapsega istuda ja mõtteid vahetada, aidates patsienti eneseväljenduses. Sellel samal põhjusel meeldib lastele ehitada onne, kuna see tekitab neis turvalist keskkonda,“ märkis Kripson.

Lisaks patsientidele saavad tunnetustuba kasutada ka töötajad, kui patsientidega vastuvõtte ei toimu. Ruumis on olemas näiteks massaažitool, mis aitab vähendada tööga seotud pinget ning toetada personali heaolu. Tunnetustoa loomisele panid õla alla ettevõte Puhastusimport ja Lastefond, kes toetasid projekti sisustuse ja lahenduste soetamisel.

Kliinikumi Leht

The post Kliinikum avas Raja Keskuses tunnetustoa patsientide emotsionaalse heaolu toetamiseks appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.