Veenipuudulikkusest põhjustatud veenilaiendid on tervisemure, mis võib tekkida juba noores eas, kuid mille esinemine sageneb vananedes. Kuigi veenilaiendid ei ole enamasti eluohtlikud, võivad need põhjustada ebamugavust ja halvemal juhul viia tüsistusteni, nagu veenipõletik ehk tromboflebiit, verejooks või venoossed haavandid.

Varikoos ehk veenilaiendid on alajäsemete pindmise veenisüsteemi puudulikkuse väljenduseks, mille korral veenisein nõrgeneb ja veen laieneb. Selle tagajärjel ei sulgu veeniklapid korralikult ning osa verest hakkab liikuma vastassuunas, mis põhjustab vere liigset kogunemist jalgadesse. Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna vaskulaarkirurgia eriala arst-õppejõu dr Viljar Kalbusesõnul võivad veenilaiendid tekkida veeniseina nõrkuse tõttu, pärast süvaveeni tromboosi või traumat ning kaasasündinud venoosse süsteemi arenguhäirete korral. „Samuti võivad patsiente häirida kosmeetiliselt väiksemad pindmised veresoonte laiendid, mida nimetatakse retikulaarseteks veenideks või „ämblikuvõrk veenideks“ ehk teleangiektaasiateks,“ rääkis dr Kalbus, lisades, et nähtavad veenilaiendid on tegelikult pindmiste veenitüvede laienenud külgharud. 

Venoosse puudulikkuse korral võivad kaebusteks olla raskustunne või torkiv tunne jalgades, sügelus, turse, valu, rahutud jalad ja alajäsemete väsimine. „Turset või valu jalgades aitab leevendada jalgade tõstmine päeva jooksul. Arsti poole võib pöörduda ka kergemate sümptomite või häiriva jala väljanägemise tõttu, kuid samas tuleb arvestada, et esteetilistel kaalutlustel tehtavad protseduurid ja operatsioonid on patsiendile tasulised, kuna Tervisekassa neid ei rahasta. Meditsiiniline sekkumine on põhjendatud turse, valu või nahavärvi muutuste korral, eriti kui need piiravad igapäevast toimetulekut või töötamist,“ selgitas arst-õppejõud, lisades, et invasiivne ravi on näidustatud kindlasti ka olukorras, kus jalgadele tekivad haavandid, mis esinevad tavaliselt sääre alasosas ja hüppeliigese piirkonnas.

Täpsed põhjused, mis soodustavad veeniseina nõrgenemist ja veeniklappide mittefunktsioneerimist, ei ole teada, kuid teaduslike uuringute alusel võib see olla seotud ka geneetilise eelsoodumusega. „Samas on teada, et aktiivne eluviis, liikumine ja normaalne kehakaal aitavad haiguse süvenemist aeglustada. Abivahenditest kõige tõhusam on kompressioonsukad, mis aitavad vähendada turset ja veenisisest rõhku, olles sageli esmane ravivalik enne kirurgilist sekkumist. Sukkasid tuleks kanda iga päev ning kõige mugavam on need jalga panna hommikul ja ära võtta õhtul. Ööseks neid vaja ei ole,“ selgitas dr Kalbus. Sobiva surveastmega sukad valitakse vastavalt sümptomitele ja haiguse raskusastmele – õige sukk peab leevendama kaebusi, kuid olema samal ajal talutav. Kui kompressioonsukkadest ei piisa või haigus on arenenud raskemaks, saab dr Kalbuse sõnul valida erinevate ravivõimaluste vahel.

Esmaseks sammuks diagnoosimisel määratakse venoosse puudulikkuse raskusaste CEAP-klassifikatsiooni alusel ning tehakse alajäsemete veenide ultraheliuuring, mille põhjal saab otsustada sobiva ravimeetodi üle. „Kaasaegsed meetodid nagu laser- ja raadiosageduslik termoablatsioon, liimimeetod ja skleroteraapia, on turvalised, hästi talutavad ning võimaldavad patsiendile kiiret taastumist,“ rääkis arst-õppejõud. Termoablatsiooni on võimalik teha nii laser-kui ka raadiosageduslikul (RFA) meetodil, mille käigus kuumutatakse haiget veeni seestpoolt, et see sulguks. „Veeni sisse viiakse ultraheli kontrolli all termoablatsiooni kateeter, ravitav koht tuimestatakse ja veen töödeldakse kuumusega. See põhjustab ravitud veenisegmendi sulgumise ja veri leiab tee õiges suunas mööda teisi terveid veene,“ selgitas dr Kalbus.

Liimimeetodi puhul kasutatakse veeni sulgemiseks spetsiaalset meditsiinilist liimi, mille eeliseks on vajaduse puudumine tuimestussüstide järele. „Termoablatsiooni ja liimimeetodi tulemused on võrreldavad traditsioonilise kirurgiaga. Skleroteraapias süstitakse veeni spetsiaalset ravivahtu või ravivedelikku, mis sobib pigem väiksemate veenilaiendite raviks, kuid mitte veeni peatüve ravimiseks. Kui ultraheli alusel on eelnevalt diagnoositud pindmise veeni peatüve puudulikkus, siis esimesena tuleb see kas kirurgiliselt eemaldada või ravida mõne eelnevalt loetletud tänapäevasema ravimeetodiga. Alles siis saab teha skleroteraapiat,“ rääkis arst-õppejõud. Kiirema tulemuse nimel võib meetodeid ka kombineerida, näiteks ühendada RFA ja skleroteraapia ühes protseduuris.

Tänapäeval veenilaiendite ravis kasutatavad veenisisesed miniinvasiivsed meetodid viiakse läbi päevakirurgia korras ja enamasti piisab vaid mõnepäevasest taastumisajast. „Võrreldes nende ravimeetoditega on traditsiooniline avatud operatsioon märksa koormavam, sest nõuab üldnarkoosi või spinaalanesteesiat ja mitmenädalast paranemist,“ rääkis dr Kalbus.

Kliinikumi Leht

The post Kaasaegne veenilaiendite ravi tagab kiirema taastumise appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakond, kuhu satuvad haiglaravile enne õiget aega ning keerulisema sünnilooga sündinud lapsed, tähistas septembrikuu lõpus oma 45. sünnipäeva. Kliinikumi Leht küsis osakonna juhilt dr Annika Tiit-Vesingilt, kuidas ligi poole sajandi jooksul on muutunud osakonna töö ja ravipõhimõtted, aga ka pered, kes sinna satuvad.

Lastekliiniku neonatoloogia osakond avati Tartus Oru tänaval 4. augustil 1980. Eriala eestvedajateks olid toona dots Anne Ormisson ja dr Marja-Liis Mägi, 2007. aastast dr Heili Varendi, kelle südameasjaks sai perekeskne ravi. „Algusaastatel oli osakonnas meditsiiniaparatuurina kasutusel mõned kuvöösid ja mõned tillukesed voodid. Paar monitori samuti, mis olid täiskasvanute mõõdu järgi. Lapsi soojendati Puhja sovhoosist humanitaarabiks saadud põrsastele mõeldud soojenduslampidega.

Maarjamõisa haigla reanimatsiooniosakonna arstid Urmo Kööbi ja Jüri Samarüütel olid tollal neonatologia osakonnas sagedased abilised püsiveenitee loomisel. Kui oli vaja kopsude kunstlikku ventilatsiooni, võtsid nad lapse enda juurde. Esimene osakonna vanemõde oli Maie Otsa ning esimesed arstid osakonnas dr Anneli Kolk, Kaie Pruunsild, Sirje Saar, Ülle Proos, Marina Nagaiko,  Margit Närska, Anne Ormisson, Lilja Ginter, Mae Randala, Irja Lutsar,“ tutvustas osakonna esimesi hetki dr Annika Tiit-Vesingi. Kui osakond kolis 1982. aastal N. Lunini tänaval vastvalminud nakkuskorpuse esimesele korrusele, oli vastsündinute jaoks juba 30 voodikohta ning I-II astme intensiivravi vajavate laste jaoks kaks palatit. Osakonna varustusse kuulusid mõned kuvöösid, fototeraapia lambid, soojenduslamp ja kaks täiskasvanute monitori. Väikeste patsientide paremaks transportimiseks ehitas ülikooli eksperimentaaltöökoda tavalisest kuvöösist esimese transportkuvöösi. 1982. aastal avati samas majas ka intensiivravi osakond ning osakondade vahel algas koostöö, mis kestab tänaseni. „Sealjuures tegutses neonatoloogia osakond kahes kohas nii naistekliiniku sünnitusosakonna juures kui ka lasteliinikus. Pärast Maarjamõisa meditsiinilinnaku 3. ehitusjärgu valmimist loksus kõik paika ja kogu osakonna töö toimub Kliinikumi peamajas,“ lausus osakonnajuht.

Kui viimastel aastatel ravitakse osakonnas 500–600 väikest patsienti, kes satuvad osakonda enne õiget aega sündimise tõttu või ajaliselt sündinuna mõne haiguse või keeruka sünniloo tõttu, siis osakonna algusaastatel oli patsientide arv suhteliselt väike. „Alla 1000g vastsündinuid praktiliselt ei olnud, neid loeti abordilooteks ja ellujääjaid oli üksikuid. Lapse kriteerium alates 500g võeti kasutusele alates 1992. aastast. Esimene CPAP ehk mitteinvasiivset hingamise toetust pakkuv seade tehti Bobrovi pudelist ja plastikkotist, mida nimetati Gregori süsteemiks. Hapnik tuli ravipalatis balloonist lapse voodi juures. Sellest hetkest algas ka meie eriala meditsiinitehnika jõuline edasiminek kogu maailmas. Neonatoloogiat ei nimetata asjata pediaatria Porscheks. Vaatamata sellele, kas haige laps kaalub 500 või 5000g, vajab ta kaasaegset meditsiinitehnikat, et ravitulemus oleks hea. Kaasaegsed kuvöösid reguleerivad temperatuuri vastavalt lapse kehatemperatuurile ning kaasaegsed hingamisaparaadid toetavad vastsündinu enda hingamise rütmi. Lähiaastate üks märksõna on kindlasti juhtmevabad monitorid, mille arengut ootame ka osakonnas. Ühest küljest me soovime, et laps oleks turvaliselt jälgitud, teisalt aga soovime ka, et vanemad saaksid lapsi enam sülle võtta ning nendega palatis ja osakonnas liikuda,“ kirjeldas seadmete rolli dr Tiit-Vesingi.

Olulisemad arengud

Ta tõi välja, et neonatoloogia arengus on olnud üheks maailmamuutvaks avastuseks surfaktantravi ning mitteinvasiivse hingamistoetuse ehk CPAP võidukäik 1980ndatel aastatel. „Enneaegsete laste kopsude ebaküpsus on ju sünnijärgselt suurim probleem ning kui kopsud ei tooda piisavalt surfaktanti – ainet, mis hoiab alveoolid avatuna, võimaldades hingamist, siis ilma selleta vajuvad kopsud kokku ja laps ei saa hapnikku. Mitteinvasiivne hingamistugi on võimalusel alati eelistatud mehaanilisele ventilatsioonile, kuna see säästab kopsukude ning on seotud väiksema ventilatsioonikahjustuse ja kroonilise kopsuhaiguse riskiga,“ rääkis dr Tiit-Vesingi.

Muutunud on ka perekesksus alates vastsündinu  esimestest elusekundistest: „Kui varasemalt oldi harjunud sellega, et haige laps viidi sünnijärgselt kiiresti vanemate juurest ära, siis hetkel me püüame võimaluste piires ka väga väikeste enneaegsete esmast stabiliseerimist teha vanemate juures sünnitustoas. Tänu hollandlaste algatusele on loodud laud Concord, mis võimaldab meil aidata enneaegset last võimalikult füsioloogiliselt. See tähendab muu hulgas seda, et me ei pea nabavääti kohe läbi lõikama, vaid saame selle protseduuri teha hiljem, nagu tehakse ka ajalistel tervetel vastsündinutel, toetades samal ajal hingamist ja tagades lapsele sooja keskkonna. Ja see kõik toimub vanemate juuresolekul – nad saavad oma last tervitada, silitada, rääkida – enne kui laps edasi ravile viiakse. Concord laud on meie osakonnas olemas tänu Lastefondile ja selle headele annetajatele. Samuti on oluline nahk-naha kontakt ehk lapse viibimine n-ö oma vanemate põues. „Couplet-care“ nime kandva lähenemise eeskujuks on Skandinaavia riigid ja mitmed teised neonataalkeskused Euroopas. Neonataalne ravi liigub järjest enam perekeskse lähenemise suunas, ka kõige haigemate laste puhul. Nii lihtne ja inimlik põhimõte. Ka Kliinikumis on loodud kõik võimalused, et vanemad saaksid olla koos oma haige lapsega ööpäevaringselt. Meil on väga hea meel, et saame selliseid võimalusi pakkuda,“ sõnas osakonnajuht.

Küsimuse peale, kuhu on neonatoloogia areng suundumas praegu, tõi dr Annika Tiit-vesingi välja, et neonatoloogia edulooks kogu maailmas on perinataalsuremuse ja vastsündinute suremuse langus. „Eesti võib siin väga uhke olla, kuna oleme oma näitajatega Euroopa tipus. Põhjuseid, miks see nii on, on mitmeid ning oleme väikese riigina teinud palju tarku otsuseid. Vaatamata suurtele edusammudele, sureb maailmas aastas umbes 5 miljonit last 0–5 eluaastal ning pooled nendest on vastsündinud esimesel elukuul. Põhjused on jätkuvalt enneaegse sünniga seotud komplikatsioonid, sünniasfüksia, infektsioonid ning kaasasündinud arengurikked. Ühe paradoksina tahaksin välja tuua selle, et me oleme juba väga edukad järjest väiksemate laste elluaitamisel, kuid enneaegsusega seotud krooniliste haiguste ennetamisel seisame jätkuvalt suurte väljakutsete ees. Neonatoloogia edulugu kogu maailmas sõltub edaspidi kvaliteetsetest teadusuuringutest, mida hetkel on viis korda vähem võrreldes täiskasvanute uurimistöödega. Murekohti on mitmeid, näiteks liialt bürokraatlik ravimi- ja seadusandlus, mis on mõeldud täiskasvanutele ning keskendutakse vastsündinute „kaitsmisele“ innovatsiooni eest. See ei aita kuidagi kriitiliselt haigeid lapsi. Väga oluline on teha koostööd erinevate kõrvalerialadega, kuna neonatoloogia mitmed arengud on just tulnud täiskasvanute intensiivravist.“ 

Meeskond, koostöö perega ja rõõm tööst

Kliinikumi neonatoloogia osakonnas töötavad neonatoloogid ehk lastearstid, kes tunnevad vastsündinut kõige paremini, lasteõed, imetamisnõustajad ja hooldajad. „Aga vastsündinute nn „raviteekond“ ei alga lapse sünniga. Me teeme koostööd ka naistearstide, ämmaemandate ja lootemeditsiini meeskonnaga, et arutada keerukamaid sünde ning teha koos plaane. Meie kõrval on jätkuvalt lasteintensiivravi osakond, kellega koos me lahendame kõige keerukamaid juhtumeid,“ rõhutas osakonnajuht koostööd.

Kui küsida, millised on kõige keerulisemad hetked osakonna töös, sõnab dr Tiit Vesingi, et need hetked, mil süda ja aju tunnevad erinevaid tundeid. „See tunne ei ole vaid meditsiinipersonali peas, vaid ka vanematel. Eetilised dilemmad, kus pole „õigeid ega valesid“ vastuseid ning otsus tehakse koostöös – arsti teadmised ja pere soovid. Keerulised on hetked, kui tuleb teha kiireid otsuseid ning väiksemgi eksimus võib olla lapsele eluohtlik,“ sõnas lastearst. Rõõmsad on aga need hetked, kui lapsed paranevad ja pere on rahulolev: „Iga lapse taga on tema laiem perering, kes igaüks ja omal moel paranemisele kaasa elavad. Meil on osakonnas tore pildisein, kuhu vanemad toovad pilte oma lastest, kelle sünnijärgseks nägemiseks oli kohati vaja luupi, kuid kes nüüd keksivad omal jalal ja ei mäleta olnust suurt midagi. Vastsündinutega tegelevad arstid näevad kõige enam ikkagi terveid lapsi – ja see on selle eriala suurim õnn. Me mõistame, et mitte üks perekond ei mõtle sellele, et tema laps võiks sündida suure probleemiga või enneaegsena. Kui aga see juhtub, siis oleme olemas kõigi oma oskuste ja teadmistega. Meile on Kliinikumis loodud võimalused, et vanemad saavad olla oma haige lapse juures, omaette perepalatis ning kohe algusest olla meeskonna liige. Haige lapse sünni hetk võib olla „maailma lõpp“, me teame seda ja meie ülesanne kogu meeskonnaga ongi aidata näha tunneli lõpus valgust. Mõne haiguse puhul on see tunnel lühem, mõne puhul pikem. Aga valguskiir on alati olemas!,“ lausus dr Annika Tiit-Vesingi.

Kliinikumi Leht

The post Neonatoloogia osakond 45 appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikum kuulutab välja patsiendisõbraliku teo konkursi, mille eesmärk on märgata ja tunnustada 2025. aasta patsiendisõbralikke tegusid. Konkursile saab ettepanekuid edastada kuni 17. novembrini 2025.

Patsiendisõbralike tegude tunnustamine on ellu kutsutud Kliinikumi patsientide nõukoja poolt ning selle ajendiks on märgata ja tõsta esile neid tegevusi, mille tulemusel patsiendid ja nende lähedased on kogenud hoolimist ja sõbralikkust või mille kaudu on nende haiglakogemus muutunud paremaks. Patsiendisõbralik tegu võib olla seotud nii ravitööga või hoopis mõni väikse nüansiga, mis on patsiente toetanud nende raviteekonnal ja -keskkonnas.

Nii on seni pälvinud patsiendisõbraliku teo tiitlid lastekliiniku Palliraja teejuhis ja 2. intensiivravi osakonna patsiendisõbralikud tegevused. 2024. aastal said enim hääli laborianalüüside andmise võimalus kodulähedases haiglas ja uue metoodikaga grupikohtumised sõltuvushäiretega patsientidele. 

Konkursile „Kliinikumi patsiendisõbralik tegu 2025“ saavad kandidaate esitada kõik soovijad SIIN – olgu tegemist patsiendi, lähedase, kogukonnaliikme või muu Kliinikumiga seotud inimese või asutusega.

Pärast nominatsioonide esitamist valib Kliinikumi patsientide nõukoda välja kandidaadid, kes pääsevad lõpphääletusele, millest on samuti kõik oodatud osa võtma. Patsiendisõbraliku teo hääletus toimub 21. novembrist kuni 1. detsembrini. Patsiendisõbraliku teo tunnustus antakse välja kahes kategoorias: rahvahääletuse võitja ja Kliinikumi patsientide nõukoja valik ning tunnustuse üleandmine toimub Kliinikumi aastalõpusündmusel. 

Selline märkamine ei ole lihtsalt tunnustus – see on võimalus öelda aitäh inimestele, kes teevad oma igapäevases töös midagi enamat, kui neilt oodatakse.

Lisainfo
Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda
patsientidenoukoda@kliinikum.ee 

The post Kliinikum ootab patsiendisõbraliku teo kandidaate appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

31. oktoobril 2025 toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu koosolekul oli üheks arutelupunktiks ülikoolihaigla strateegilised tulevikuplaanid. Et Kliinikumi teenused on mõeldud kõikidele Eesti elanikele, nähakse koostööd mõlema Tallinna suurhaiglaga.

Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimehe Kristjan Vassili sõnul pooldab nõukogu jätkuvalt kolme suure keskuse tekkimist. „See tähendab esmalt Tartu Ülikooli Kliinikumi, siis Lääne-Tallinna keskhaigla ja Ida-Tallinna keskhaigla baasil loodud Tallinna haiglat ning kolmandana Põhja-Eesti Regionaalhaiglat. Nii on tagatud, et ükski tervishoiuasutustest ei domineeriks kontrollimatult ressursside üle. Turulähedased tingimused ning regulatsioon tagaks haiglate tasakaalu ja vastastikuse sisemise kontrolli ning mõistliku konkurentsi,“ ütles Vassil.

Ta lisas, et Tartu Ülikooli Kliinikum on alati olnud kogu Eesti ülikoolihaigla. „Oleme oma teenuseid osutanud geograafiliste piiranguteta – eriti teadusmahukatel ja varases arengufaasis olevatel erialadel. See on sõnastatud meie asutajate ootusena ning seda me ka täna teeme. Suurem koostöö Tallinna haiglatega on meie strateegiline eesmärk,“ selgitas nõukogu esimees.

Kliinikumi nõukogu andis täna juhatusele volitused alustada läbirääkimisi Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga tõhusate koostööformaatide leidmiseks, kus osaleks kolmanda osapoolena ka Tartu Ülikool. „Nii saame tagada, et Eesti patsient saab tõesti parima ravi, sest Tartu Ülikooli Kliinikumi puhul on ravitöö tihedalt läbi põimunud õppe- ja teadustööga. Samuti on Tartu Ülikooli Kliinikumil vaja juurdepääsu kogu Eesti patsientidele, et tagada teadustöö jätkusuutlikkus. Leides toimiva koostöövormi, oleks see tulevikus avatud kõigile soovijatele. Need ülesanded on oma olemuselt strateegilised ja omavad pikaajalist positiivset mõju Eesti tervishoiule,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.

Lisainfo
Kristjan Vassil, Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees
Kristjan.Vassil@ut.ee

The post Kliinikumi nõukogu: koostöö Tallinnaga peab kasvama appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Alates 1. oktoobrist 2025 juhib Tartu Ülikooli Kliinikumi uut üksust – koe- ja rakuravi arenduskeskust – ühendlabori vanemlaborispetsialist Kai Jõers. Nelja-aastasel juhtimisperioodil ootab ees keskuse sisulise töökorralduse väljatöötamine koostöös arenduskeskusega liituvate töögruppidega ja uute puhasruumide kasutusele võtmine. Samuti soodsa keskkonna loomine uuteks, innovatiivsete koe- ja rakuravi teenuste arendamiseks, mis lõpuks jõuavad ka patsientide ravisse uuenduslike meetoditena. 

Palju õnne uues ametis! Mis on koe- ja rakuravi arenduskeskus ning millised selle praegused kasutusvaldkonnad?

Koe- ja rakuravi arenduskeskus (KRAK) loodi selleks, et koondada ühtsesse üksusesse ja ruumikompleksi kõik Kliinikumi üksused, kes tegelevad rakkude ja kudede käitlemisega ning vajavad selleks kõrgema puhtusastmega B- ja C-klassi ruume. Seni on need tegevused toimunud Kliinikumis eri paikades ja osakondades, kuid nüüd viiakse need kokku GMP-nõuetele (Good Manufacturing Practice) vastavatesse puhastesse ruumidesse. Selline ühendamine võimaldab luua ühtse kvaliteedijuhtimissüsteemi, tugevdada koostööd ja optimeerida kulusid ning tagada jätkusuutlik ja innovatsioonivõimeline keskus, mis toetab nii teadust kui ka selle rakendamist ravitöös.

Koe- ja rakuravi arenduskeskuse ruumides hakkavad tegutsema vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskus, skeletikudede pank, naistekliiniku ja silmakliiniku rakkude ja kudede käitlemise üksused. Lisaks rajatakse ka biopank, kus hoiustatakse käitlemise järgselt valminud rakke ja kudesid sisaldavad produktid väga madalatel temperatuuridel, nii lämmastikmahutites kui ka ultrasügavkülmikutes.

Millised uued ravivõimalused keskus avab?

Keskus loob aluse uute rakuravi meetodite arendamiseks Kliinikumis. Näiteks saab vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuses edasi minna CAR-T rakuravi väljatöötamisega. See on uudne ravimeetod, mille abil on võimalik ravida hematoloogilisi pahaloomulisi kasvajaid neil patsientidel, kellele senised ravimeetodid ei toimi. Pikemas plaanis on eesmärk laiendada CAR-T rakuravi ka teistes suundades.

Uued B-klassi puhasruumid võimaldavad silmakliinikul arendada edasi sarvkesta tüvirakkude kasvatamist ja siirdamist. See on ravivõimalus, mida ootavad juba praegu kümned patsiendid ning mida seni ei olnud võimalik edasi arendada vastavate puhaste ruumide puudumise tõttu.

Kas keskuse mõju ulatub ka kaugemale?

Koe- ja rakuravi arenduskeskus tugevdab Kliinikumi positsiooni innovatiivse ja teaduspõhise meditsiini edendajana. Keskuse kaudu tagatakse kõigis rakkude ja kudede käitlemisega seotud tegevustes ühtne kvaliteet ja standardiseeritud protsessid. Lisaks loob see pinnase uute ravimeetodite ning võimaluse osaleda rahvusvahelistes teadusprojektides ja kliinilistes uuringutes.

Kliinikum on alustanud ka puharuumide ehitamiseks peamaja D-korpuse laiendamist. Plaanide järgi valmib ehitus 2026. aasta juunikuus. Kas tööd on ajagraafikus?

Praegu käivad ehitus- ja projekteerimistööd paralleelselt ning momendil ehitatakse laienduse raames puhasruumi jaoks majakarpi, kuhu omakorda rajatakse niinimetatud ruum-ruumis puhasruumikompleks. Tegemist on väga spetsiifilisi teadmisi nõudva tööga, kuhu annavad oma sisendi nii puhastes ruumides tööle hakkavad töögrupid, meditsiinitehnika- ja tehnikateenistuse inimesed kui väliseksperdid. Kogu seda tööd koordineerib Kliinikumi meditsiinitehnika insener Laura Petolai.

Keskuse ruumid peavad valmima 2027. aastaks, et vastata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu uuele SoHo määrusele, mis sätestab inimkasutuseks mõeldud inimpäritolu materjali kvaliteedi- ja ohutusstandardid.

Milliseid nõudeid tuleb uute ruumide puhul täita?

Keskuse ruumid peavad vastama rangetele puhtus- ja ohutusnõuetele, et tagada rakkude ja kudede käitlemine vastavalt uuenenud määrusele. Kõik ruumid ühendatakse kliimakontrolli süsteemi, mis monitoorib ruumides olevat rõhku, niiskust, temperatuuri ja osakeste arvu. Ruumide vahel toimub liikumine kontrollitult, positiivne rõhuvahe säilitamiseks saab ühest ruumist teise liikuda alles pärast seda, kui lüüsiuksed on sulgunud ja rõhud taastunud. Väga oluline on ühtne kvaliteedisüsteem ja dokumentatsioon, mis tagab, et kõik tegevused oleksid jälgitavad ja vastaksid heale tootmistava GMP nõuetele. Selles osas on koe- ja rakuravi arenduskeskus sarnane praegu Kliinikumi apteegiga, kus valmistatakse ravimeid vastavalt sarnastele puhasruumi nõuetele.

Mida peate olulisemateks keskuse lähiaja eesmärkideks? 

Kahe aastaga tuleb täita kõik eeldused Euroopa uute nõuete täitmiseks. Lisaks ruumide ehitamisele tuleb välja töötada ka sisuline keskuse töökorraldus ja juhtimisstruktuur, tagada kvaliteedisüsteemi rakendamine ning valmistuda ruumide valideerimiseks. Samuti on oluline luua tihe koostöö kõigi keskuse tööga kokku puutuvate osapooltega – töögruppide, transplantatsioonikeskuse ja meditsiinitehnika spetsialistidega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi puhasruumide ehitust on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium seoses Euroopa Horisondi osaluse laiendamise meetmega Teaming for Excellence.

Kliinikumi Leht

Infokast

Kai Jõers on omandanud 2009. aastal Tartu Ülikoolis teadusmagistri kraadi geneetika erialal. Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris on ta töötanud alates 2013. aastast, samuti on ta töötanud nii Veterinaar- ja Toidulaboratooriumis, ettevõttes Quattromed AS kvaliteedijuhina ning arendusjuhina kui ka GMP ja ISO juhtimissüsteemide koordinaatorina AS-s Kevelt. Aastast 2008 on ta Eesti Akrediteerimiskeskuse erialaassessor.

Tulenevalt ISO standardite süvateadmistest, on tal olnud suur roll ravitegevuse toetamisel kvaliteetse laboriteenuse arendamise kaudu. Ta on andnud panuse Kliinikumi skeletikudedele kvaliteedijuhtimissüsteemi, samuti verekeskuse kvaliteedijuhtimissüsteemi, osaledes akrediteerimisprotsessis konsultandina. Samuti on ta osalenud vereloome tüvirakkude ja rakuravi keskuse dokumendihaldussüsteemi parendamisel, juurutanud ühendlaboris erinevaid sujuvaks ja kvaliteetseks tööprotsessiks vajalikke programme, samuti ISO15189 kvaliteedijuhtimissüsteemi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikus.

Kai Jõers on Eesti Laborimeditsiini Ühingu liige, kuuludes 2023. aastast ka ühingu juhatusse. Ta on juhtinud erinevaid töörühmi, osalenud Tervisekassa emakakaelavähi sõeluuringu tegevusjuhendi väljatöötamise töögrupis, ühtlasi juhib ta meditsiinilabori spetsialisti kutseomistamise komisjoni tööd.

Oma teadmisi jagab ta edasi Tartu Ülikooli biomeditsiini magistriõppe laborimeditsiini aines, olles ise üks selle õppeaine kavandajatest. Samuti loeb ta TalTechi geenitehnoloogiks õppijatele kliinilis-laboratoorsete meetodite õppeaines kvaliteedijuhtimise loenguid.

The post Koe- ja rakuravi arenduskeskust asus juhtima Kai Jõers appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.