Kui 30 aastat tagasi olid esmakordselt isaks saanud mehed enamasti 20–29-aastased, siis nüüd on see vanus tõusnud umbes kümne aasta võrra. Märgatavalt on kasvanud ka 40–44-aastaselt isaks saavate meeste osakaal. Vaikne vananemine võib kaasa tuua tervisemuresid ja elustiilitegurid, mis omakorda võivad mõjutada viljakust ning mehe lapse saamise võimalusi.

Madala sündimuse ja rahvastiku vananemise tõttu väheneb Eesti rahvaarv. Et riik püsiks elujõuline, on oluline, et sünniks rohkem lapsi. Laste saamine on kahe inimese ühine otsus, kuid Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliiniku juhi, vanemarst-õppejõu dr Kristjan Pommi sõnul on meeste roll selles sageli alahinnatud. „Laste saamiseks on vaja teadlikku otsust ja valmisolekut vastutust kanda. On mõistlik soovida enne lapse saamist kindlustada oma tööelu ja olme. Samas on selge, et lapsed ei sünni kooselus ainult naistele, vaid on mõlema partneri ühine soov ja vastutus,“ selgitas dr Pomm.

Statistika järgi on ligi veerand Eesti meestest lastetud, kõrgharidusega meeste seas isegi 35 protsenti. „Haridus mõjutab meeste pereloomist mitmel moel: madalama haridustasemega meeste seas on rohkem neid, kellel on lapsi, kuid samas ka neid, kes jäävad üldse lastetuks. Mehe valmisolekut isaks saamiseks mõjutavad lisaks tervisekäitumisele ja väärtushinnangutele ka ühiskondlikud olud ning maailmas toimuvad sündmused,“ ütles dr Pomm. Ta toob näiteks, et Ukraina sõda ja üldine ebakindlus on pannud mõne mehe mõtlema, kas soovitakse lapsi tuua maailma ajal, mil tulevik tundub heitlik. „Näiteks on viimastel aastatel sündide arv enim langenud Venemaale lähemates riikides, mis viitab sellele, et sõjakartus mõjutab sündimuskäitumist,“ sõnas vanemarst-õppejõud.

Ka koroonaviiruspandeemia ajal kogetud stress ning tervise- ja tööhirmud on mõjutanud inimeste seksuaalkäitumist – partnersuhteid luuakse vähem ja seksuaalelu on harvem, mis omakorda mõjutab viljakust. „Veelgi suurema tähendusega on elukalliduse kasv, mis paneb nii mehi kui naisi laste saamist edasi lükkama,“ lisas dr Pomm. Igapäevane stress võib vähendada nii laste saamise soovi kui ka võimet lapsi saada. „Rõõmustav on aga see, kui viljatusprobleemiga tullakse vastuvõtule koos partneriga, sest see näitab, et viljakus on ühine teema. Sageli vajavad uuringuid mõlemad partnerid ning mõnikord saab analüüside põhjal julgustada, et rasedus on võimalik ka loomulikul teel. Lisaks on nii võimalik mõlema poole ebakindlusi või hirme vähendada,“ selgitas dr Pomm.

Kuigi meeste üldine tervis ja eluiga on viimastel aastakümnetel paranenud, ei ole tervelt elatud aastate arv oluliselt suurenenud. 50. eluaastates tekivad sageli kroonilised haigused, mis mõjutavad otseselt meeste seksuaal- ja reproduktiivtervist. „Meestearsti vastuvõtul ilmnevad ka sageli varjatud haigused, mis on seotud üldtervisega. Põletikud kuse-suguteedes ja suguelundil võivad viidata algavale teise tüübi diabeedile, erektsioonihäired südame- ja veresoonkonnahaigustele. Ülekaal ja rasvumine viivad aga mehe testosteroonitaseme langusele ning sellest tekkinud nii füüsilise ja vaimse kui ka seksuaaltervisega seotud probleemideni,“ tõi dr Pomm näiteks. Samas on tema sõnul tervisekampaaniad ja avatum suhtumine toonud positiivseid muutusi – mehed tulevad arsti juurde varem ja on valmis oma tervisemuredest rääkima. „Tugev mees ei ole see, kes kannatab vaikides, vaid see, kes hoolib oma tervisest ja otsib vajadusel abi,“ märkis dr Pomm.

Ka nooremate meeste seas on märgata muutusi. Paljud elavad küll püsisuhtes ja neil on regulaarne suguelu, kuid laste saamine jääb üha harvemaks. „Viimase 50 aasta jooksul on maailmas meeste keskmine seemnerakkude hulk oluliselt vähenenud, tõenäoliselt mitmete tegurite koosmõjul – keskkonnamõjud, kahjulikud harjumused ja isegi emade tervisekäitumine raseduse ajal. Positiivse poole pealt võib öelda, et Eesti meeste seemnerakkude kvaliteet on rahvusvahelises võrdluses endiselt hea,“ rääkis Kliinikumi meestekliiniku juht, lisades, et kui mees mõistab, kuidas tervisekäitumine on seotud iseenda elukvaliteedi, aga ka viljakusega, on ta tavaliselt valmis oma elustiili muutma.  

Siiski on meestel võrreldes naistega suurem eelis saada lapsevanemaks ka hilisemas eas, kuid alates 40. eluaastast hakkab viljakus järk-järgult vähenema. „Langus on eriti kiire, kui mehel on palju kaasuvaid haigusi, oluline ülekaal ja/või äärmuslikult ebatervislik eluviis. Meditsiini arenguga arenevad ka viljatusravi võimalused, tänu millele saavad mehed ka hilisemas eas isaks,“ selgitas dr Pomm, lisades, et Eestis saab rõõmustada selle üle, et viljatusravi on hästi riigi poolt rahastatud ning pea kõik viljatusraviga seotud spetsialistid on koondunud Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi, tehes omavahel tihedalt koostööd.  

Eestis sünnib ligikaudu kuus protsenti lastest kunstliku viljastamise teel, mis on veidi väiksem kui näiteks Taanis, kus see näitaja ületab kümne protsendi piiri. Samuti tuleb arvestada, et üle 40-aastaste isade lastel on kõrgenenud risk, et sündival lapsel on kaasasündinud arenguhäireid, näiteks südame-veresoonkonna ja kuse-suguteede osas. Sagedamini esineb ka huule- ja suulaelõhet ning erinevaid kromosomaalseid haigusi ja vaimse tervisega seotud muresid, nagu näiteks autismispektri häired. „Tegutseme ühiselt praegu selle nimel, et sarnaselt enamusele Euroopa riikidele oleks ka meil riiklik viljatusraviregister ja -andmestik, et veelgi paremini nõustada oma patsiente,“ rääkis dr Pomm.

Viljatusraviregistri ja -andmestikuga on võimalik saada veel täpsem ülevaade viljatuse põhjustest, kunstliku viljastamise tulemuslikkusest ja selle kaudu sündinud laste edasisest tervisest. „Samuti saame olla uhked teaduskoostööle geneetikaprofessor Maris Laanega, suutes järjest paremini, eriti raskete viljakusprobleemide korral, leida üles geneetilised juurpõhjused,“ ütles dr Pomm. Tema sõnul võib ühest geeniveast olla tingitud mitu tervisemuret, mis võivad avalduda mehe elukaare erinevatel ajajärkudel. „Seda kõike teades on võimalik paremini maandada võimalikke terviseriske tulevikus. Näiteks tänu Eestis tehtud teadusuuringutele on teada, et geneetilise põhjusega viljatutel meestel on neli korda kõrgem risk haigestuda pahaloomulistesse kasvajatesse võrreldes meeste üldrahvastikuga,“ rääkis dr Pomm.

Meeste tervisele mõeldes on aga kõige olulisemad tervislikud elustiilivalikud, teadlikkus ja julgus oma tervise eest hoolitseda — need aitavad hoida nii meeste viljakust kui ka Eesti elu kestvana. „Meestearstide poolt aga peame tegema parima, luues toimiva lahenduse, et arstlik käsitlus ei lõppeks vaid viljatusjuhtumi lahendusega,“ lisas dr Pomm lõpetuseks.

The post Eesti mehed saavad isaks üha hiljem – miks see nii on ja kuidas see mõjutab meeste tervist? appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

14. novembril tähistatakse üle maailma diabeedipäeva – päeva, mis juhib tähelepanu ühele levinumale kroonilisele haigusele. Eestis on 1. tüüpi diabeeti põdevate laste arv viimase 30 aasta jooksul ligikaudu kolmekordistunud. Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku vanemarst-õppejõud dr Aleksandr Peet selgitab, mis vahe on diabeeditüüpidel, miks haigus tekib ja mida saab iga inimene oma tervise heaks ise ära teha.

Diabeeti peetakse tihti „magusasõprade haiguseks“, kuid tegelikult on tegemist haiguste rühmaga, kuhu kuuluvad kaks põhitüüpi: 1. ja 2. tüüp diabeet. „Kui räägime diabeedist, siis paljudele tuleb silme ette ülekaaluline keskealine inimene, kes sööb palju magusat. See kirjeldus vastab osaliselt teist tüüpi diabeedile, mille puhul kõhunääre küll toodab insuliini, kuid keha ei kasuta seda enam tõhusalt – tekib insuliiniresistentsus. Insuliin aga aitab viia suhkru verest rakkudesse, et keha saaks sellest energiat. Kui rakud insuliinile enam ei reageeri, jääb suhkur verre ja veresuhkru tase tõuseb,“ rääkis dr Peet. Ligikaudu 90% diabeedijuhtudest moodustab 2. tüüpi diabeet.

Ülejäänud ligi kümnendik on esimese tüübi diabeet, mille puhul organism hävitab insuliini tootvad rakud. „Sel juhul tekib täielik insuliinipuudus – mitte sellepärast, et insuliin ei toimiks, vaid kuna seda lihtsalt ei toodeta,“ rääkis dr Peet. Esimese tüübi diabeet on sagedasem lastel, kuid võib avalduda igas vanuses. „Umbes pooled haigestuvad veel lapseeas – enim diagnoositakse 6–7-aastastel lastel ja teine pool haigestub täiskasvanueas Ka 70-aastasel inimesel võib tekkida esimese tüübi diabeet, kuid need juhud on harvad,“ selgitas vanemarst-õppejõud.

Dr Peet rõhutab, et diabeedi tekkepõhjused on keerulised. „Tegelikult pole asi selles, kui palju kommi või šokolaadi on söödud, see on väga lihtsustatud seletus. Esimese tüübi diabeet ei ole seotud toitumise ega eluviisidega, tegelikud tekkepõhjused on siiani teadmata. Näiteks kasvavad ühes peres üles ühe muna kaksikud – söövad sama toitu, elavad ühes majas, põevad samu haigusi. Üks haigestub, teine mitte. Miks? Vastust pole,“ märkis vanemarst-õppejõud. Kuigi geneetiline eelsoodumus mängib rolli ja leidub perekondi, kus diabeedihaigeid on mitu, võib 1. tüüpi diabeet tekkida ka perekonnas, kus seda varem pole olnud.

 „Teise tüübi puhul ei ole asi otseselt magusasöömises, vaid üldises rasvumises. Ka täiesti tervislikku toitu süües on võimalik rasvuda, kui süüakse rohkem, kui keha vajab.  Sellega koos mängivad rolli vähene liikumine, ebatervislik toitumine, vanus ja geneetiline eelsoodumus,“ selgitas dr Peet. Eestis haigestub igal aastal 1. tüüpi diabeeti ligikaudu sada last ja umbes 150 täiskasvanut. Teise tüübi diabeedi uusi haigusjuhte lisandub aastas hinnanguliselt 1500-2000. „Ka maailma numbrid pole head – rasvumise epideemia on jõudnud igale poole. Kui varem oli see probleem pigem ainult arenenud riikides, siis nüüd kasvab haigestumus kiiresti ka näiteks Indias ja Hiinas, kus inimeste elujärg on viimase paarikümne aasta jooksul märgatavalt paranenud – inimestel on parem ligipääs toidule,“ rääkis dr Peet, lisades, et just see on üks peamisi põhjusi, miks rasvumine ja sellega seotud haigused, nagu diabeet, seal kiiresti sagenevad.

Inimeste toitumisharjumuste muutumine on üks peamisi põhjuseid, miks teise tüübi diabeet sageneb. „Sport on vajalik, kuid ainult liikumisega ei saa pidevat ülesöömist kompenseerida,“ märkis dr Peet. Kui diabeet on diagnoositud, on oluline, et haigust jälgitaks regulaarselt ja eluviisid oleksid tervist toetavad. „Tervislik toitumine, piisav liikumine, mittesuitsetamine, mõõdukas alkoholitarbimine ja vererõhu ning kolesterooli jälgimine on siin võtmetähtsusega,“ rääkis dr Peet. Insuliinravi või veresuhkrut langetavaid ravimeid tarvitavatel patsientidel on soovitatav jälgida veresuhkru taset ka kodustes tingimustes, olenevalt raviskeemist kas aeg-ajalt või igapäevaselt.

Insuliinravi vajavad kõik esimese tüübi diabeediga patsiendid alates haiguse diagnoosimisest, samuti need teise tüübi diabeediga patsiendid, kelle puhul dieet ja  tablettravi ei ole piisavad. „1. tüübi diabeedi korral on insuliin elupäästev ja vajalik igal söögikorral; 2. tüübi puhul lisatakse see vastavalt haiguse kulule ja vajadusele,“ selgitas dr Peet. Veresuhkru pidev jälgimine on muutunud oluliselt lihtsamaks tänu glükoosimonitoridele. „Esimese tüübi diabeedihaigele on tänapäeval glükoosimonitori kasutamine ravistandard ja tegelikult sellest aastast laienes ka Tervisekassa soodustus 2. tüübi diabeetikutele, kes on sunnitud insuliini süstima,“ rääkis vanemarst-õppejõud.

Suurim läbimurre viimastel aastatel esimese tüübi diabeetikutele on olnud just glükoosimonitorid ja insuliinipumbad. „Insuliinipump töötab koos sensoriga ja reguleerib automaatselt, kui palju insuliini vaja on. Õhuke voolik ühendab pumba kehaga ning seade jälgib pidevalt veresuhkrusensorit. Kui veresuhkur tõuseb, manustab pump rohkem insuliini; kui langeb, vähendab annust. See toimib peaaegu nagu kunstkõhunääre – suur osa sellest, mida varem pidi patsient või arst käsitsi jälgima, toimub nüüd automaatselt,“ ütles dr Peet. „See tehnoloogia on viimase viie aasta jooksul 1. tüüpi diabeeti põdevate inimeste  elu kardinaalselt muutnud.“

Ravivõimaluste areng on olnud märkimisväärne ka 2. tüübi diabeedi ravimisel. „Viimase 20 aasta jooksul on ravimid praktiliselt täielikult vahetunud. GLP-1 agonistid, näiteks Ozempic, on ravimid, mis korraga aitavad hoida veresuhkru taset stabiilsena, soodustavad kehakaalu langust ning vähendavad südame-veresoonkonna tüsistuste riski,“ selgitas dr Peet. Sagenemas on ka rasedusaegne diabeet, mis on seotud toitumise ja ülekaaluga raseduse ajal. „Kuigi rasedusaegne diabeet võib pärast sünnitust mööduda, on risk diabeedi  hilisemaks naasmiseks suur, eriti kui kehakaal püsib kõrge,“ lisas dr Peet.

Diabeedi diagnoosimisel on oluline varajane märkamine, eriti laste puhul. „Kui noor ja kõhn inimene joob palju, käib sageli tualetis ja tunneb suurt väsimust, tuleb veresuhkrut kohe kontrollida. 1. tüübi diabeedi puhul võib seisund kiiresti muutuda eluohtlikuks. Sellisel juhul ei tohi oodata, vaid tuleb kohe abi otsida,“ rõhutas dr Peet.

Rohkem infot diabeedist leiab Tartu Ülikooli Kliinikumi diabeediportaalist https://www.kliinikum.ee/diabeet/. 

The post Diabeet võib tabada igaüht, sõltumata ajast ja vanusest appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikum saab esmakordselt külalisarst-õppejõu, kui Belgia meditsiinigeneetik professor Hilde Van Esch liitub Tartu Ülikooli külalisprofessorina Kliinikumiga. Tema rahvusvaheline ravitöö kogemus ja teadustöö geneetiliste arenguhäirete ning haruldaste haiguste valdkonnas annavad olulise panuse Kliinikumi kõige haruldasemate ja keerulisemate patsientide ravisse, aga ka teadusgeneetika arengusse, tugevdades nii omakorda ülikoolihaigla rahvusvahelist koostööd.

Professor Van Esch töötab Leuveni Katoliku Ülikoolis ja on tunnustatud ekspert geneetiliste arenguhäirete molekulaarsete mehhanismide uurimisel. Ta on osalenud mitmetes rahvusvahelistes teadusprojektides ning avaldanud arvukalt teadusartikleid. Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste keskuse juhi professor Katrin Õunapi sõnul on Van Esch üks maailma juhtivaid inimese geneetika eksperte, Euroopa Referentsvõrgustiku Ithaca aktiivne liige ja konsultant. „Tema teadus- ja kliiniline töö keskendub peamiselt intellektipuude tekkepõhjustele, eriti X-kromosoomi seotud ja haruldaste geneetiliste neuroarenguliste häirete uurimisele,“ tutvustas prof Õunap.

Hilde Van Esch viibib Tartus kaks päeva – 10. ja 11. novembril. Esmaspäeval, 10. novembril, pidas ta loengu Retti sündroomist ning konsulteeris mitmeid Eesti patsiente. Teisipäeval, 11. novembril, toimub Eestis esmakordselt uudne lahendamata väga keerukate haigusjuhtude arutelu ehk „Solvathon“. Sõna „Solvathon“ tuleneb ingliskeelsetest sõnadest solve ehk lahendama ja marathon ehk maraton ning tervishoiu ja teaduse kontekstis tähendab see interdistsiplinaarset koostööd, kus bioanalüütikud, arstid ja teadlased tõlgendavad keerukaid kliinilisi andmeid, et jõuda võimalikult täpse diagnoosini.

Prof Õunapi sõnul toob Solvathon kaasa mitmeid olulisi kasutegureid, mis on Kliinikumi kui õpetava haigla kontekstis väga väärtuslikud:

1. Interdistsiplinaarne koostöö – kliinilised meditsiinigeneetikud, arstid, bioinformaatikud ja teised spetsialistid töötavad koos, et keerukaid juhtumeid põhjalikumalt tõlgendada.
2. Õppimine ja teadmiste jagamine – osalejad saavad vahetada kogemusi ja täiendada oma teadmisi erinevates valdkondades.
3. Innovatsioon ja uued ideed – erinevate vaatenurkade ühendamine võib tekitada täiesti uusi ideid ja uurimissuundi.
4. Patsiendikeskne lähenemine – lõppeesmärk on alati patsiendi kasu: täpsem diagnoos, haigusmehhanismide paremini mõistmine ja potentsiaalselt paremad ravivõimalused.

Professor Hilde Van Eschi liitumine Tartu Ülikooli Kliinikumiga toob seega nii teaduse kui ka kliinilise geneetika arengusse olulise panuse ning annab Eesti meditsiinigeneetikutele ja teadlastele väärtusliku võimaluse rahvusvaheliseks koostööks ja kogemuste vahetamiseks.

Lisainfo
Prof Katrin Õunap, Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse juht
Katrin.Ounap@kliinikum.ee

The post Tartu Ülikooli Kliinikum saab esmakordselt külalisarst-õppejõu appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi ning Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi eestvedamisel ning koostöös Tervisekassa ja perearstidega jätkub kolmandat aastat kopsuvähi sõeluuringu pilootprojekt Tartus ja Tartumaal. Projekti peamine eesmärk on kaasata sõeluuringusse kõik suurenenud kopsuvähi riskiga patsiendid, et leida üles kopsuvähijuhud varases staadiumis, mil ravivõimalused on tõhusamad.

Kopsuvähk on kogu maailmas üks sagedasemaid ja enamasti halva prognoosiga pahaloomulisi kasvajaid, moodustades 12,4% kõikidest vähijuhtudest. 2022. aastal diagnoositi Eestis vastavalt vähiregistri andmetele 773 kopsuvähi esmasjuhtu. Haiguse varajaseks avastamiseks käivitati Tartumaal kopsuvähi sõeluuringu pilootprojekt ning uuringusse kaasati Tartu maakonna, sealhulgas Tartu linna, perearstide ja -õdede abil suurenenud kopsuvähi riskiga 55–74-aastaseid inimesi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku juhi ja kopsuvähi sõeluuringu pilootprojekti eestvedaja kaasprof Tanel Laisaare sõnul on kopsuvähi peamine riskitegur suitsetamine, mis põhjustab ligi 80% kõigist kopsuvähijuhtudest. „Seetõttu on ka sõeluuringusse kaasamise aluseks vähemalt 20 pakk-aastat pikk suitsetamisstaaž või kopsuvähi riski tõus mitmeid tegureid arvestava riskimudeli alusel. Sõeluuringusse oodatakse ka endiseid suitsetajaid, kes on suitsetamisest loobunud vähem kui 15 aastat tagasi,“ selgitas kaasprof Laisaar. Ta lisas, et pilootprojektis osalemine on vabatahtlik ning inimeste esmane kaasamine sõeluuringusse toimub ainult perearstide või -õdede kaudu, kes hindavad sõeluuringusse kuuluvust telefoni teel või vastuvõtu käigus.

Kõigile neile, kel on näidustus ning soov sõeluuringus osaleda, tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliinikus madala doosiga kompuutertomograafiline (MDKT) uuring, mida hindavad kaks kogenud radioloogi vastavalt rahvusvahelisele juhisele LungRADS 2022. „Madala doosiga kompuutertomograafia on ohutu ja tõhus viis kopsuvähi varajaseks avastamiseks ning uuring võimaldab tuvastada haigust varases staadiumis, juba enne, kui tekivad sümptomid,“ kirjeldas Kliinikumi radioloogiakliiniku juht prof Pilvi Ilves.Et sõeluuringu kompuuteruuringule jõudmine oleks patsiendile võimalikult kiire ja mugav, toimuvad need Kliinikumi esinduses Lõunakeskuse kaubanduspargis. „Ränirahnu keskuses olev kompuutertomograaf on spetsiaalselt seadistatud kopsude madala doosiga sõeluuringuks. Kuigi uuring tehakse Ränirahnu keskuses, vaatavad uuringu läbi vastava koolituse läbi teinud kogenud kopsuradioloogid Maarjamõisas,“ selgitas prof Ilves ning lisas, et kopsuvähi kahtlusega ehk riskipatsientidel on vajalik käia kopsuvähi sõeluuringul kord aastas.

Kui kompuuteruuringul ilmneb vähikahtlus, suunatakse patsient täiendavatele uuringutele, millega diagnoos kinnitatakse või välistatakse. Väiksema vähikahtluse korral tehakse vastavalt juhisele MDKT kordusuuring 3–6 kuu möödudes. Kui kompuuteruuringul tuvastatakse mõne teise haiguse leid või kahtlus – näiteks kopsude emfüseem, südame pärgarterite lubistumine või muu kasvaja kahtlus – informeeritakse sellest perearsti, kes saab tegeleda patsiendiga vastavalt tavalisele ravipraktikale või suunatakse patsient edasi eriarsti konsultatsioonile.

Kaasprof Tanel Laisaare sõnul on projekt olnud äärmiselt edukas: „Koostöös perearstidega ning sõeluuringu koordinaatoritega kaasasime sõeluuringusse teisel aastal koguni 80% sihtgrupist. Seda võib nimetada maailmarekordiks, kuna mujal maailmas ei ole selliseid osalusprotsente näidatud,“ rõhutas ta. Samuti tõi ta välja, et 53% kahe aasta jooksul sõeluuringu pilootprojekti raames diagnoositud kopsuvähijuhtudest olid I staadiumis ning 70%-l kõigist juhtudest oli võimalik kirurgiline ravi. „Võrdluseks võib tuua, et kogu Eestis õnnestub kirurgiliselt ravida vaid kuni 25% kopsuvähkidest,“ lausus kopsukliiniku juht.

Pilootprojekti kahe esimese aastaga ilmnes diagnoositavate kopsuvähkide oluline staadiuminihe mitte üksnes sõeluuringu raames avastatud kopsuvähijuhtude osas, vaid kogu maakonna tasandil. Kui enne sõeluuringuga alustamist moodustasid I ja II staadiumis vähid 27% kõigist Tartumaal diagnoositud kopsuvähijuhtudest, siis teisel aastal oli nende varases staadiumis vähijuhtude osakaal tõusnud juba 47%-ni. Pilootprojekti jooksul suurenes järk-järgult ka sõeluuringu tulemusel avastatud kopsuvähi juhtude osakaal, mis tõusis 2024. aastal 38%-ni kõigist maakonnas diagnoositud kopsuvähi juhtudest.

Kliinikumi Leht

The post Enneolematu osalusprotsendiga kopsuvähi varajase avastamise projekt jätkub appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Septembrikuus viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Eestis esmakordselt läbi neerusiirdamine, mil  neerudoonori ja neeru saaja veregrupid omavahel ei sobinud. Kui seni on olnud veregruppide sobimatus neerusiirdamisel vastunäidustuseks, siis nüüd avardab uudne ravitaktika neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi.

Neerusiirdamine on parimaks ravimeetodiks lõppstaadiumis neeruhaigusega inimestele. Sealjuures on Tartu Ülikooli Kliinikumi nefroloogia osakonna juhi dr Külli Kõlvaldi sõnul elusdoonori poolt loovutatud neeru siirdamisel paremad tulemused nii patsiendi kui ka  siiratud neeru ellujäämise osas, võrreldes surnud doonori neeru siirdamisega. „Võimalikest elusdoonoritest ligikaudu 30% ei saa aga loovutada elundit oma siirdamist ootavale lähedasele immunoloogilise sobimatuse tõttu. See tähendab, et uut elundit vajaval inimesel esinevad kas antikehad doonori valgeliblede pinnavalkude kompleksi ehk HLA vastu või elundi loovutajal ja saajal on erinevad veregrupid ehk niinimetatud AB0 sobimatus. Selliste barjääride ületamiseks on võimalik kasutada kahte erinevat strateegiat. Esimene neist on elundit vajava inimese immuunsüsteemi desensibiliseerimine, mille eesmärk on eemaldada patsiendi antikehad siirdamiseelselt ja vältida antikehade taasteket ka pärast siirdamist. Teine võimalus on elundivahetus kahe või enama doonori ehk elundi loovutaja ja retsipiendi ehk elundi saaja paari vahel,“ rääkis dr Kõlvald.

Veregruppide sobimatust AB0 süsteemis on peetud pikka aega neerusiirdamise absoluutseks vastunäidustuseks, mis omakorda on kitsendanud elundisiirdamist ootavate patsientide võimalusi.  Veregrupisüsteemis eristatakse nelja veregruppi – A, B, AB ja 0. Veregruppide mittesobivus ehk AB0 incompatibility tähendab olukorda, kuspatsiendi veres esinevad antikehad doonori punaliblede A- või B-antigeeni vastu. „Veregruppide sobimatus põhjustab patsientidel varajast äratõukereaktsiooni ja siiratud elundi kaotust. Olulised arengud, et ka sellises situatsioonis saaks elundeid siirata, on toimunud maailmas just viimastel aastakümnetel ning seda tänu oluliselt parematele teadmistele immuunsüsteemist ja uute ravimite kättesaadavusele,“ tutvustas osakonnajuht.

Patsient, kellele uudne neerusiirdamine Kliinikumis 16. septembril 2025 tehti, oli 18-aastane naisterahvas, kes vajas elundisiirdamist lõppstaadiumis neeruhaiguse tõttu. Siirdamiseks loovutas neeru tema isa ning patsiendi taastumine operatsioonist on läinud ootuspäraselt. „Desensibiliseeriva ravi eesmärk oli antud juhul anti-A ja anti-B antikehade hulga vähendamine enne siirdamist ja nende taseme hoidmine allpool ohutuks peetavat läve pärast siirdamist. Selle saavutamiseks järgisime spetsiaalset raviprotokolli,“ tutvustas dr Kõlvald.

Ta tõi välja, et kaasaegsete ravijuhiste järgi on kuni 90% veregruppide sobimatusega patsientide puhul võimalik viia läbi immuunsüsteemi desensibiliseerimine enne elusdoonori neeru siirdamist, misjärel toimub siirdamine. „Seejuures on patsientide ja siiratud elundite elulemus samaväärne kui sobiva veregrupiga neeru siirdamise korral,“ ütles nefroloog dr Kõlvald.

Uudne meetod avardab edaspidi ka teiste neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi. Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli kinnitusel on siirdamisvõimaluste avardumine Eesti patsientide jaoks kauaoodatud uudis. „Uue meetodi käivitamisele eelnes pea aastapikkune põhjalik ettevalmistus, mis sai võimalikuks suure meeskonna ühistöös – tänan kolleege Kliinikumi sisekliinikust ja kirurgiakliinikust, ühendlaborist, verekeskusest, operatsiooniteenistusest ning anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust. Hindamatut abi saime Helsingi siirdamiskeskusest, eelkõige dr Ilkka Helanterält, kes jagas lahkelt oma teadmisi ja kogemusi,“ lausus Pall. Eriline tänu kuulub tema sõnul ennekõike esimesele elusdoonorile ning neeruretsipiendile, kes olid valmis uut raviteekonda koos Kliinikumiga alustama.

Uudse ravitaktikaga läbi viidud neerusiirdamise kirurgideks olid dr Jaanus Kahu ja dr Maris Niibek Tartu Ülikooli Kliinikumi uroloogia ja neerusiirdamise osakonnast. Neerusiirdamisi tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis kui Eesti ainsas siirdamiskeskuses aastast 1968, lisandunud uus ravitaktika avardab edaspidi  neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi.

Lisainfo
Virge Pall, Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor
Virge.Pall@kliinikum.ee

The post Kliinikumis kasutati uudset ravitaktikat, mis laiendab neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.