Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus käsitletakse väga erinevaid väikelaste ja teismeliste uneprobleeme – alates unetusest kuni uneaegsete hingamishäirete ja narkolepsiani. Väikelapsed ja noorukid jõuavad vastuvõtule tavaliselt siis, kui unehäired hakkavad oluliselt elukvaliteeti mõjutama, kuid unehäirete põhjused võivad olla komplekssed.

Kõige sagedasem pöördumise põhjus on liigunisus ehk üldine väsimus, mida kirjeldavad nii väikelaste vanemad kui ka noorukid ise. Väsimuse tegeliku põhjuse väljaselgitamine võib olla aeganõudev, kuna selle taga võivad olla nii vitamiinipuudus, liigne ekraaniaeg, meeleoluhäired kui ka kroonilised haigused. „Tõsiseid unehäireid esineb tegelikult Eesti laste seas suhteliselt harva. Oluliselt sagedamini selgub vastuvõtul, et laps saab lihtsalt liiga vähe und või õhtused harjumused ei soodusta rahulikku uinumist. Digiseadmete kasutamine, hiline einestamine ja liigsed stiimulid mõjutavad une kvaliteeti märkimisväärselt,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud dr Klari Heidmets.

Väikelaste vanemaid teevad enim murelikuks öised ärkamised, unepaanika ja uneskäimine. „Lapsed ise neid episoode ei mäleta, kuid need tekitavad vanemates ärevust. Tegemist on sageli vanusega seotud nähtustega, mis küll mööduvad, ent vajavad selgitusi ja nõuandeid, et vähendada pere murekoormust,“ selgitas dr Heidmets. Samuti on vanemaid vaja juhendada õhtuste rutiinide kujundamisel. „Digiseadmete piiramine peab algama vanematest endist – kui täiskasvanud ekraane ei sulge, ei tee seda ka laps. Imikute ja väikelaste puhul on sageli uinumine kujunenud sõltuvaks konkreetsetest tegevustest või esemetest, näiteks autosõidust või kõhukotis magamisest. Selline uneassotsiatsioon võib aga põhjustada öiseid ärkamisi ja raskusi iseseisva uinumisega,“ selgitas lasteneuroloog, lisades, et laps harjub kiiresti kindlates tingimustes uinuma, kus öise ärkamise korral soovib ta end leida samast olukorrast või kohast, kus ta magama jäi.

Teismeliste puhul on näha unehügieeni üldist halvenemist. „Noored jäävad sageli magama alles kell üks või kaks öösel ning peavad hommikul kella kuue-seitsme paiku ärkama. Unepuudus mõjutab otseselt tähelepanuvõimet, õpitulemusi ja üldist meeleolu. Väiksematel lastel võib vastupidiselt esineda liiga rangelt reguleeritud rutiine, kus magamaminekuaeg määratakse rakenduste abil, kuid lapse loomupärast unerütmi arvesse ei võeta,“ kirjeldas dr Heidmets. Unevajadus on aga vanusest sõltuv ja individuaalne. „Väiksemad lapsed vajavad üldjuhul rohkem und, mil nende ööpäevane unekogus jääb tavaliselt 10–12 tunni vahele. Vastsündinud veedavad vastupidiselt suurema osa ööpäevast magades,“ lisas vanemarst-õppejõud.

Eelteismelised vajavad ööpäevas ligikaudu üheksa tundi und, teismeliste puhul on piisavaks uneajaks vähemalt kaheksa tundi ööpäevas. Dr Heidmets rõhutab, et ülemäärase päevase unisusega tuleks kindlasti tegeleda. „Kui laps magab tavapärasest oluliselt rohkem või tunneb pidevalt tugevat väsimust, tuleks seda tähele panna, sest liigunisuse põhjuseks võib olla mõni terviseprobleem. Liigunisust võivad põhjustada unehäired, näiteks obstruktiivne uneapnoe või rahutute jalgade sündroom. Harvem ka narkolepsia, mis on krooniline neuroloogiline unehäire, mille puhul aju ei suuda piisavalt reguleerida ärkveloleku ja une vaheldumist,“ selgitas dr Heidmets.

Uneprobleeme tuleks märgata varakult ja neist rääkida kas perearstiga või lapse raviarstiga. „Edasise hindamise käigus suunatakse lapsed ja noorukid uneõe vastuvõtule, kus tehakse esmane uneharjumuste analüüs, antakse soovitusi ning vajadusel suunatakse patsient edasi unearsti või teiste erialade spetsialistide, näiteks psühholoogi või kõrva-nina-kurguarsti, konsultatsioonile. Vajaduse korral määratakse ka polüsomnograafiline (PSG) uuring, millega jälgitakse lapse ööund. Tegemist on uuringuga, mis registreerib une ajal ajutegevust, hingamist, südametööd, kehaasendit ja jäsemete liigutusi,“ kirjeldas vanemarst-õppejõud hindamise ja ravi etappe.

Uuringutulemuste põhjal koostatakse edasine raviplaan, kuhu võivad kuuluda nii ravimid kui ka elukorralduslikud soovitused. Une kvaliteedi jälgimiseks on soovituslik pidada unepäevikut, eriti kui esineb une-ärkveloleku rütmi muutusi. „Unepäevik on oluline vahend nii uneprobleemide hindamisel kui ka ravi tulemuslikkuse jälgimisel. Enamik lapsi ei vaja pikka raviteekonda ega ulatuslikke uuringuid – sageli piisab õigete harjumuste kujundamisest ja sobiva une­keskkonna loomisest. Oluline on meeles pidada, et uni on üks põhilisi inimese baasvajadusi, mis jääb igapäevaelus tihti tahaplaanile nii lastel kui ka täiskasvanutel,“ rõhutas dr Heidmets. Ta lisas, et une tähtsus tervisele on võrreldav liikumise ja tervisliku toitumisega

Käesolevast aastast on kõikidel arstidel võimalik lapsi ka Kliinikumi lastekliiniku uneõe vastuvõtule suunata. Lastekliinikus tegeletakse laste unehäirete diagnoosimise ja raviga, sealhulgas uuritakse unetust ehk insomniat, uneaegseid hingamishäireid, rahutute jalgade sündroomi, liigutushäireid, liigunisust, narkolepsiat, uneskäimist ning une-ärkveloleku rütmihäireid.

Kliinikumi Leht

INFOKAST
Kui laps on päeval unine, mõtle järgnevale:

• Kas laps magab piisavalt?
  • Kooliealised vajavad 9–11 tundi und, teismelised vähemalt 8 tundi
• Kui kaua võtab uinumine aega?
  • Tavapäraselt võiks uinumine toimuda 30–40 minuti jooksul peale voodisse heitmist
• Kas unerütm on regulaarne?
  • Suured erinevused koolipäevade ning nädalavahetuse ja vaheaegade unerütmides tekitab „sotsiaalset ajavahestressi“
• Kas enne und kasutatakse ekraane?
  • Ekraanid ei soodusta uinumist ja halvendavad une kvaliteeti. Soovitatav on piirata ekraanide kasutust 1 tund enne uinumist.
• Kas laps norskab või hingab suu kaudu?
  • Võib viidata uneaegsele hingamishäirele
• Kas hommikune ärkamine on väga raske?
  • Pidev unisus ei ole normaalne

Kui unisus kestab kuid või segab igapäevaelu, tuleks pöörduda perearsti või eriarsti saatekirjaga uneõe vastuvõtule.

The post Kui uni ei kosuta – laste varjatud unehäired appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutati märtsis 2026 esmakordselt Eestis uudset ravivõtet, mis võimaldab toetada sügavalt enneaegselt vastsündinut operatsioonitoas kohe peale keisrilõiget, samal ajal nabanööri ühendust säilitades.

„Uudsus seisneb selles, et kasutades uut elustamislauda Concord, on neonatoloogidel ehk enneaegsete laste raviarstidel võimalik alustada operatsioonitoas kohe pärast keisrilõiget vastsündinu hindamist ja abistamist ilma nabanööri läbi lõikamata. See omakorda võimaldab säilitada samal ajal ema ja lapse kontakti, platsentaarse vereringe eelised ning toetada sujuvamat üleminekut emakavälisele elule,“ selgitas lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Annika Tiit-Vesingi ja lisas, et seadme ostu toetas Lastefond.

Kliinikumi naistekliiniku juhi professor Kristiina Rulli sõnul on erakorraliste sünnitegevuste puhul võtmetähtsusega meeskonnatöö. „Kriitilised ja erakorralised olukorrad on pigem harvaesinevad, ent hoolimata sellest, oleme nendeks ööpäevaringselt valmis, läbides pidevalt koolitusi ning pakkudes patsientidele kõige uuemat tehnoloogiat. Kasutades elustamislauda operatsioonitoas kohe sünnituse järgselt, on kaasatud ka tavapärasest laiem meeskond – kaks opereerivat kirurgi, operatsiooniõed, anestesioloog ja anesteesiaõde ning lastearstid. Koostöö sujumine sellistes olukordades on võtmetähtsusega,“ lausus prof Rull.

Lisainfo
Dr Annika Tiit-Vesingi, neonatoloogia osakonna juht 

The post Uudne ravivõte Kliinikumis appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tervise Arengu Instituudi andmetel on Eesti inimeste tervisekaotuse peamisteks põhjusteks vereringeelundite haigused (33%) ja kasvajad (18%), meestel lisaks vigastused ja mürgistused (10%) ning naistel nii sisesekretsiooni, toitumis- ja ainevahetusehaigused (7%) kui ka lihasluukonna ja sidekoehaigused (7%). Sealjuures on haigestumine sisesekretsiooni-, toitumis- ja ainevahetushaigustesse (sh diabeet) jätkuvalt tõusuteel. Kliinikumi Leht küsis endokrinoloogia eriala eksperdilt dr Kristina Isandalt, mis on selle põhjuseks ning mis on muutunud endokriinhaiguste käsitluses.

Palun selgitage esmalt, mis on endokriinhaigused?

Väga lihtsalt öeldes on endokriinhaigused haigused, mis tekivad siis, kui organismi hormoonsüsteem ei tööta õigesti. Hormoonid on keemilised signaalained, mida toodavad sisenõrenäärmed (endokriinnäärmed) ja mis reguleerivad väga paljusid organismi talitlusi – ainevahetust, kasvu ja arengut, kehakaalu, vererõhku, veresuhkrut, viljakust, vedelikutasakaalu, luude tugevust ning stressireaktsiooni.

Peamised endokriinnäärmed on kilpnääre, kõrvalkilpnäärmed, ajuripats ehk hüpofüüs, neerupealised, kõhunääre, sugunäärmed (munasarjad ja munandid).

Millised on kõige sagedasemad endokriinhaigused ning kuidas neid ravitakse?

Kõige levinum endokriinhaigus on diabeet (nii 1. kui 2. tüüpi diabeet). 2. tüüpi diabeedi ravi alus on elustiili muutused: tervislik toitumine, kehakaalu langetamine ja regulaarne liikumine. Vajadusel lisatakse ravimid, mis aitavad veresuhkrut langetada, osal patsientidest ka insuliinravi. Viimastel aastatel on lisandunud ravimeid, mis aitavad lisaks veresuhkrule vähendada ka kehakaalu ja südame-veresoonkonna haiguste riski.

Väga sagedased on ka kilpnäärme haigused. Kilpnäärme alatalitluse korral ravitakse patsienti kilpnäärmehormooni asendusraviga. Ületalitluse korral kasutatakse ravimeid, mis vähendavad hormoonide tootmist, ning mõnel juhul kasutatakse ka  radiojoodravi või operatsiooni.

Levinud probleem on ka rasvumine, mida käsitletakse kroonilise haigusena. Ravi hõlmab elustiilinõustamist, vajadusel ravimeid ning raskematel juhtudel ka bariaatrilist kirurgiat.

Harvem, kuid kliiniliselt olulised on hüpofüüsi ja neerupealiste haigused ning kaltsiumi ainevahetuse häired, mis võivad vajada spetsiifilist ravi või kirurgilist sekkumist.

Millistel juhtudel vajavad need patsiendid koguni haiglaravi?

Enamikku endokriinhaigusi ravitakse ambulatoorselt, kuid teatud olukordades võib olla vajalik haiglaravi – näiteks siis, kui tegemist on ägeda, potentsiaalselt eluohtliku seisundiga, diagnoos vajab kiiret täpsustamist või ravi alustamine nõuab tihedat jälgimist.

Kõige sagedamini vajavad haiglaravi diabeedi ägedad tüsistused, nagu diabeetiline ketoatsidoos või hüperosmolaarne seisund. Samuti võib haiglaravi olla vajalik raske hüpoglükeemia korral, kui patsient vajab veenisisest ravi ja jälgimist.

Neerupealiste haiguste puhul on kiire hospitaliseerimine vajalik neerupealiste kriisi korral, mis avaldub madala vererõhu, nõrkuse, oksendamise ja teadvushäirega ning vajab kohest hormoon- ja vedelikravi.

Samuti vajavad haiglaravi mõned hüpofüüsi haigused, näiteks hüpofüüsi apopleksia (äkiline verejooks või infarkt hüpofüüsis), millega kaasneb tugev peavalu, nägemishäire või hormonaalne puudulikkus.

Kas näete enda töös, et diabeedi ja teiste ainevahetushaiguste levik on tõusuteel?

Mina isiklikult näen, et 2. tüüpi diabeedi, rasvunud ja ülekaaluliste patsientide hulk endokrinoloogi vastuvõtul on kasvanud. Selle kasvu peamised põhjused on muutunud eluviis – energiarikas toitumine, vähene füüsiline aktiivsus, istuv töö, stress ja unehäired. Olulist rolli mängib ka elanikkonna vananemine, sest ainevahetushaiguste risk suureneb vanusega.

Positiivne on see, et teadlikkus on kasvanud ning võimalused varajaseks avastamiseks ja raviks on paranenud. Samuti on viimastel aastatel lisandunud uusi tõhusaid ravimeid, eriti rasvumise ja 2. tüüpi diabeedi raviks. Siiski jääb kõige olulisemaks ennetus – tervislik eluviis, kehakaalu kontroll ja regulaarne tervisekontroll.

Seega on endokriinhaigusi võimalik ennetada?

Osasid endokriinhaigusi on võimalik ennetada, kuid mitte kõiki. Kõige paremini on ennetatavad need endokriinhaigused, mis on seotud eluviisi ja ainevahetusega. Näiteks 2. tüüpi diabeedi ja rasvumise riski saab oluliselt vähendada tervisliku toitumise, regulaarse liikumise, normaalse kehakaalu hoidmise ja piisava une tagamisega.

Samas ei ole võimalik ennetada paljusid autoimmuunseid ja geneetilisi endokriinhaigusi, nagu 1. tüüpi diabeet, autoimmuunne kilpnäärmepõletik. Samuti hüpofüüsi ja neerupealistehaigusi ei ole võimalik ennetada.

Millised endokriinhaiguste sümptomid võiksid olla märgiks, et on vaja arsti poole pöörduda?

Endokriinhaiguste sümptomid võivad olla väga erinevad, sest hormoonid mõjutavad peaaegu kõiki organismi elundkondi. See on üks põhjusi, mis endokrinoloogia on minu jaoks olnud äärmiselt paeluv ja huvitav. Üks sagedasemaid põhjuseid on seletamatu kaalumuutus. Samuti on oluline püsiv väsimus, jõuetus, unisus või vastupidi – rahutus, ärevus ja südamekloppimine.

Diabeedile võivad viidata suurenenud janu, sage urineerimine, suukuivus, seletamatu kaalulangus, nägemise hägustumine.

Kilpnäärmehaiguste korral võivad esineda külma- või kuumatalumatus, naha ja juuste muutused, kõhukinnisus või kõhulahtisus, kätevärin, higistamine.

Hormonaalsetele häiretele võivad viidata ka menstruaaltsükli häired, viljatus, piimaeritus rinnast naisel, kes ei ole rase ega imeta.

Samuti tasub tähelepanu pöörata vererõhu raskesti kontrollitavale tõusule, naha tumenemisele või venitusarmide tekkele, näo ja kehakuju muutustele ning liigsele karvakasvule või aknele täiskasvanueas.

Kas endokrinoloogia eriala patsientide käsitluses on viimastel aastatel midagi muutunud?

Jah, endokrinoloogias on viimastel aastatel toimunud mitmeid olulisi muutusi, mis on parandanud nii haiguste avastamist kui ka ravivõimalusi.

Üks suurimaid muutusi on uute ravimite lisandumine, eriti 2. tüüpi diabeedi ja rasvumise ravis. Uued ravimirühmad aitavad lisaks veresuhkru kontrollile vähendada kehakaalu ning südame- ja neeruhaiguste riski. See on muutnud ravi lähenemist terviklikumaks – eesmärk ei ole enam ainult laborinäitaja normaliseerimine, vaid ka tüsistuste ennetamine ja elukvaliteedi parandamine.

Samuti on oluliselt arenenud rasvumise käsitlus. Kui varem keskenduti peamiselt elustiilinõustamisele, siis nüüd käsitletakse rasvumist kroonilise haigusena, mille ravis kasutatakse vajadusel ravimeid.

Ravi muutub üha enam patsiendikeskseks ja individuaalseks. Arvestatakse patsiendi vanust, kaasnevaid haigusi, riske, elustiili ja ravieelistusi, et valida just talle sobivaim ravistrateegia.

Lisaks on kasvanud kaugvastuvõttude ja digilahenduste roll. Paljusid kroonilisi endokriinhaigusi saab jälgida laboritulemuste ja elektroonse suhtluse abil, mis vähendab vajadust sagedaste kontaktvisiitide järele. Paljude patsientide jaoks on see logistiliselt mugav.

Kas endokrinoloogilised haigused on eluaegsed või on võimalik neid ka seljatada?

See sõltub konkreetsest haigusest. Osa endokrinoloogilisi haigusi on kroonilised ja vajavad eluaegset jälgimist või ravi, kuid on ka selliseid seisundeid, mis võivad paraneda või täielikult taanduda.

Näiteks kilpnäärme püsiva alatalitluse korral on vajalik pikaajaline hormoonasendusravi. Samuti on kroonilised 1. tüüpi diabeet, paljud hüpofüüsi- ja neerupealiste puudulikkuse seisundid. Nendel juhtudel on ravi eesmärk hormoonipuuduse asendamine ja hea elukvaliteedi säilitamine.

Samas mõned kilpnäärmepõletikud mööduvad aja jooksul iseenesest. Ka rasedusega seotud hormonaalsed häired või teatud ravimite mõjul tekkinud muutused võivad olla pöörduvad.

Kui haigus on krooniline, siis kui tihti peaksid patsiendid olema jälgitud?

Jälgimise sagedus sõltub konkreetsest haigusest, raskusastmest, ravi stabiilsusest ja patsiendi üldisest tervislikust seisundist. Ühtset reeglit kõigile endokriinhaigustele ei ole. Haiguse alguses või ravi muutmisel on jälgimine tavaliselt sagedasem – analüüse ja arsti visiite võib vaja olla iga 4–8 nädala järel, kuni hormoonitasemed ja enesetunne stabiliseeruvad. Kui haigus on hästi kontrolli all ja ravi on püsiv, piisab enamasti kontrollist 1–2 korda aastas.

Mida on oluline krooniliste patsientide puhul jälgida?

Krooniliste endokriinhaigustega patsientide jälgimisel on oluline hinnata laborinäitajaid, patsiendi enesetunnet, ravi efektiivsust ja võimalikke tüsistusi. Eesmärk on hoida haigus stabiilsena, ennetada tüsistusi ning säilitada hea elukvaliteet.

Kõigepealt tuleb jälgida haiguse kontrolli all olekut. See tähendab regulaarseid vereanalüüse vastavalt haigusele – näiteks kilpnäärmehaiguste korral TSH ja kilpnäärmehormoone, diabeedi puhul veresuhkrut ja HbA1c-d, kaltsiumi ainevahetuse häirete korral kaltsiumi, D-vitamiini ja neerufunktsiooni näitajaid.

Kui Kliinikumi endokrinoloogid on patsiendile määranud raviplaani, siis kas selle jälgimine võib toimuda ka õe või perearsti vastuvõtul?

Krooniliste  endokriinhaiguste käsitlus on sageli koostöö: eriarst määrab ravistrateegia ning perearst ja õde teostavad igapäevast jälgimist, kaasates endokrinoloogi vajaduse korral.

Lõpetuseks, kuidas te prognoosite – millised on lähiaastate olulisemad endokrinoloogia arengud? Kas personaalmeditsiin või hoopis tehisaru omavad ka sellel erialal mõju?

Lähiaastatel liigub endokrinoloogia selgelt personaalsema, ennetavama ja tehnoloogiapõhisema käsitluse suunas. Nii personaalmeditsiinil kui ka tehisarul on sellel erialal juba praegu kasvav roll ning nende mõju suureneb kindlasti veelgi.

Diabeedi ja rasvumise ravis valitakse ravimeid järjest enam vastavalt sellele, milline on patsiendi südame-veresoonkonna risk, neerufunktsioon või kehakaal. Diabeediravis kasutatakse järjest enam pideva glükoosimonitooringu andmete automaatset analüüsi, nutikaid insuliinipumpasid ja algoritme, mis aitavad ravi paremini kohandada.

Ka geneetika roll suureneb, eriti harvaesinevate endokriinhaiguste, pärilike kasvajate ja teatud ainevahetushäirete diagnoosimisel ja ravivaliku tegemisel.

Kliinikumi Leht

*Kliinikumi endokrinoloogide vastuvõtule pöördumise kohta saab pikemalt lugeda siin: https://www.kliinikum.ee/endokrinoloogi-vastuvotule-poordumine-kliinikumis/

The post Muutunud elustiiliharjumused võivad olla põhjuseks endokriinhaiguste esinemissageduse kasvus appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Talveperioodile omane jahe ning niiskusvaene ilm võib esile kutsuda või süvendada mitmesuguseid nahaprobleeme nii lastel kui täiskasvanutel. Üks levinumaid neist on atoopiline dermatiit – ägenemiste ja vaibumistega kulgev krooniline nahapõletik, mille sümptomeid võimendab eriti just talvise perioodi kuiv õhk.

Atoopilise dermatiidi peamisteks kaebusteks on nahasügelus, nahakuivus, ketendus ja naha liigne tundlikkus. Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku dermatoveneroloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Liisi Raami sõnul muudab kuiv õhk naha kaitsebarjääri hapramaks, mis omakorda loob soodsa pinnase põletiku süvenemiseks. „Atoopiline dermatiit mõjutab hinnanguliselt kuni viiendikku lastest ja noorukitest ning umbes kümnendikku täiskasvanutest üle maailma. See intensiivse sügelusega nahapõletik esineb sagedamini perekondades, kus leidub ka teisi atoopilise eelsoodumusega haigusi, nagu allergilist nohu, allergilist silmapõletikku ja astmat,“ selgitas dr Raam.

Haiguse tekkes on esikohal häire naha kaitsebarjääris ja immuunregulatsioonis. „Lööbe ägenemist võivad vallandada ja süvendada stress, infektsioonid ja teised haigestumised, higistamine, kokkupuude nahka ärritavate teguritega ning allergia esinemisel ka kokkupuude allergeenidega,“ rääkis vanemarst-õppejõud.  Atoopilise dermatiidiga inimestel esineb nii kiiret kui ka aeglast tüüpi allergiat sagedamini kui üldpopulatsioonis. „Kiiret tüüpi allergiat põhjustavad näiteks piim, muna, õietolm ja kodutolm, andes allergilise reaktsiooni enamasti minutitega. Aeglast tüüpi allergiat põhjustavad aga näiteks nikkel, lõhnaained ja kodukeemia säilitusained, tekitades allergilise reaktsiooni päevade jooksul,“ rääkis dr Raam.

Atoopiline dermatiit võib avalduda igas eas, kuid umbes 85 protsendil juhtudest avaldub see juba imiku- või väikelapseeas. Haiguse sümptomid ulatuvad kergest kuivusest kuni unehäireid põhjustava sügeluse ja püsiva lööbeni. „Imikutel algavad muutused sageli esimesest elukuust, mil põskedele tekib punetav ja ketendav lööve, mis võib levida käte ja jalgade sirutuspindadele ning kehatüvele. Kaasnev nahasügelus võib häirida und ja mõjutada söögiisu, mistõttu võib oluliselt olla mõjutatud kõikide pereliikmete elukvaliteet,“ selgitas vanemarst-õppejõud. Vanematel lastel ja täiskasvanutel paikneb lööve sagedamini laugudel, kaelal, labakätel, küünarlohkudes, põlveõnnaldes ja randmeliigeste painutuspindadel. „Lööbe sage kordumine ja naha pidev kratsimine põhjustab nendes piirkondades naha paksenemise. Üle poolel lastest vaibub haigus puberteedieaks,“ rääkis dr Raam.

Haigusnähte toob sageli esile siiski keskkond. „Tavapärases olukorras aitab naha lipiidikiht hoida niiskust ja kaitsta organismi väliste ärritajate eest, kuid talvel aurub niiskus nahast kiiremini ja lipiidikiht muutub õhemaks. Kui tervel inimesel väljendub see sageli vaid pingul tunde või kerge kuivusena, siis tundliku või eelsoodumusega nahaga inimestel võivad ilmneda tugevamad ärritusnähud,“ selgitas Kliinikumi nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõud.

Haiguse ravi tugineb kahele põhikomponendile: nahabarjääri taastamisele ja põletikulise lööbe leevendamisele. „Kuigi atoopilise dermatiidi ravivõimalused on viimase kümnendi jooksul oluliselt paranenud, jääb igapäevane baaskreemi kasutamine ravi olulisimaks osaks. Baaskreem niisutab nahka, kaitseb ärritajate mõju eest, ennetab haiguse ägenemist ja leevendab juba ägenenud haigust. Naha parimaks hoolitsuseks eelistada lõhnatuid, värvituid ja lihtsa koostisega baaskreeme, mis on apteegis käsimüügis kättesaadavad. Pesemisel tuleks vältida kuuma vett ja eelistada dušigeelile pesuõli. Nahka tuleb õrnalt kuivatada pehme rätikuga ja seejärel kohe kreemitada. Magamiseks tuleks valida jahe tuba, kuna jahedus vähendab sügelustunnet. Siseruumide õhuniiskust tasub vajadusel tõsta,“ soovitas vanemarst-õppejõud.

Ägeda lööbe korral määratakse patsiendile vastavalt lööbe asukohale ja raskusastmele hormoonkreem. „Kui põletik on leevenenud, jätkatakse enamasti mittehormonaalsete põletikuvastaste ravimitega, mis aitavad vältida uusi ägenemisi ja sobivad ka tundlikumatesse piirkondadesse, nagu nägu ja kael,“ selgitas dr Raam. Raskemate haigusvormide puhul kasutatakse vajadusel valgusravi või süsteemseid ravimeid. „Süsteemsetest ravimitest on tänapäeval võimalik kasutada nii immuunsupressante kui ka täppisravimeid. Nende vajalikkust hindab nahaarst, kelle vastuvõtule on võimalik pöörduda ilma saatekirjata,“ selgitas vanemarst-õppejõud, lisades, et vajadusel saab perearst ägeda ja laialdase lööbe korral suunata patsiendi nahaarsti e-konsultatsioonile.

Kliinikumi Leht

The post Talvine nahakuivus süvendab atoopilist dermatiiti appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Erinevaid harvikhaigusi on palju, umbes 8000, kuid ühe ja sama haruldase haiguse põdejaid väikese rahvaarvuga Eestis siiski vähe. Haigusega üksi jäämine võib tuua eraldatus- ja abitustunde, kuid kui oma vajadustest ei räägi, ei muutu midagi. Võimalusi vaikuse murdmiseks ning seeläbi asjakohase info ja kaasaegsete ravivõimalusteni jõudmiseks otsitaksegi harvikhaiguste päeva konverentsil, mis igal aastal tõstatab patsientide jaoks eluliselt olulisi teemasid. Konverents toimub 2. märtsil, kus saab osaleda ka veebi teel.

„Rääkides harvikhaigustest, on Eestis liiga vähe patsiendiorganisatsioone, mis igapäevaselt ja jõuliselt seisaksid patsientide õiguste ja vajaduste eest. Euroopa patsiendiorganisatsioonide liidus EURORDIS on üle 1000 liikme, kuid Eestist on liikmeks ainult üks patsiendiorganisatsioon, mida on selgelt liiga vähe,“ sõnas ülemarst-õppejõud meditsiinigeneetika erialal ja Tartu Ülikooli Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse juht professor Katrin Õunap. Täpsema ülevaate olukorrast Eestis annab konverentsil Puuetega Inimeste Koda ning oma kogemusi jagavad kaks noort, kes võtsid patsiendiorganisatsiooni loomise ise ette, seda Ehlers-Danlos sündroomiga inimestele.

Konverents toob Eestisse mitu välismaist eksperti ja teadlast – saame teada, millised on uusimad teadusavastused haruldasest geneetilisest haigusest, Retti sündroomist. Alates novembrist saab TÜ Kliinikumi Lastefondi toel Eestis ravi neli Retti sündroomiga tüdrukut: konverentsil jagavad pere ja raviarst 8-aastase Franka lugu diagnoosist kuni tänaseni. Teine laps, kelle raviteekonnast juttu tuleb, on pooleaastane Emma, kes tuli siia ilma üliharuldase haiguse, düstroofilise bulloosse epidermolüüsiga.

Harvikhaiguste ravi on sageli väga kallis ja ravimite jõudmine Eesti patsientideni tihtipeale pikk ja keeruline teekond. Ravimitootjate Liit räägib konverentsil, mis mõjutab harvikravimite kättesaadavust ning Tervisekassa ultraharvikravimeid puudutavast seadusemuudatusest. Arutletakse, milline roll on riigil ja teadusel harvikhaigustega patsientide abistamisel ning päeva lõpetab ümarlaud, mis võtab kokku võimalused patsiendiorganisatsioonide võimestamiseks.

Konverentsil on viipekeele ja kirjutustõlge ning ingliskeelsed ettekanded tõlgitakse reaalajas eesti keelde. Täpsem päevakava ja registreerumine (osaleda saab veebi teel, kuna saalis on kohad täitunud): https://www.kliinikum.ee/harvikhaigused/harvikhaiguste-paeva-konverents-2026/. 

Harvikhaiguste päeva hakati ülemaailmselt tähistama 2008. aastal, veebruari viimasel päeval. Selle eesmärk on luua võrdsus tervishoiusüsteemis: paremad võimalused haruldaste haiguste diagnostikaks ja raviks. Eestis on harvikhaiguste päeva suuremalt tähistatud 2022. aastast: siis loodi Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde harvikhaiguste kompetentsikeskus ja toimus esimest korda päevale pühendatud konverents.

Lisainfo
Prof Katrin Õunap
Katrin.Ounap@kliinikum.ee

The post Harvikhaiguste päeva konverents ärgitab patsiente enda eest kõnelema appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.