Kliinikumis on täpsustunud endokrinoloogi vastuvõtule pöördumise korraldus. Selleks, et vastuvõtule pääsemine oleks patsientidele võimalikult selge ja sujuv, selgitame alljärgnevalt erinevate patsientide raviteekondi ja vastuvõtule pöördumise võimalusi.

Esmaselt vastuvõtule pöörduv patsient
Kui Teil on diagnoositud 1. või 2. tüüpi diabeet ja Te ei ole varem sisekliinikus endokrinoloogi vastuvõtul käinud, on Teie esmaseks kontaktisikuks perearst või teine eriarst. Pere- või eriarst hindab Teie seisundit, teostab esmased uuringud ning vastavalt Teie terviseseisundile ning ravivajadustele suunab Teid saatekirjaga kas diabeediõe vastuvõtule või läbi e-konsultatsiooni endokrinoloogi vastuvõtule.

Diabeediõde hindab diabeedihaige terviseseisundit, viib läbi nõustamist diabeedi olemusest, toitumisest, füüsilisest aktiivsusest, tüsistuste ennetamisest, hüpo- ja hüperglükeemiast ning nende esmaabist. Diabeediõde õpetab kasutama ka glükomeetrit, korrigeerima veresuhkru taset, süstima insuliini ja pidama diabeetikupäevikut. Vajadusel suunab diabeediõde patsiendi edasi endokrinoloogi vastuvõtule.

Korduvale vastuvõtule pöörduv patsient
Kui Teil on Kliinikumi endokrinoloogi poolt vormistatud tagasikutse saatekiri, toimub korduvale vastuvõtule aja broneerimine Kliinikumi kodulehe (https://www.kliinikum.ee/patsiendile/eriarsti-vastuvott/aja-broneerimine/) kaudu. Vormi kaudu esitatud päringutele vastatakse 3 tööpäeva jooksul.

Kui Teil ei ole õnnestunud vaba aega broneerida, palume helistada infotelefonil 5331 8632 (E-R kell 8.00-12.00), kus Teid aidatakse edasiste sammude osas.

Kui Teil ei ole kehtivat tagasikutse saatekirja, kuid vajate kord aastas endokrinoloogi või diabeediõe konsultatsiooni, palume  pöörduda oma perearsti poole, kes saab teha endokrinoloogile e-konsultatsiooni. E-konsultatsiooni alusel otsustatakse edasine raviteekond ja vastuvõtule pöördumise vajadus.

Teised endokriinhaigusi põdevad patsiendid
Ka teiste endokriinhaiguste korral toimub endokrinoloogi vastuvõtule suunamine perearsti e-konsultatsiooni kaudu. See aitab tagada, et piiratud vastuvõtuajad oleksid suunatud patsientidele, kellel on eriarstiabi kõige enam vajalik.

Aja muutmine või tühistamine
Kui Teil ei ole võimalik kokkulepitud ajal vastuvõtule tulla, palume sellest kindlasti teada anda. Vastuvõtuaja tühistamiseks või muutmiseks palume helistada kõnekeskuse telefonil 731 9371.

Lisainfo:
Endokrinoloogia – Sisekliinik
Ambulatoorne osakond – Sisekliinik

The post Endokrinoloogi vastuvõtule pöördumine Kliinikumis appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

7.–14. veebruaril 2026 tähistatakse ülemaailmset kaasasündinud südamerikete nädalat. Tartu Ülikooli Kliinikum julgustab sel korral südamehaigusega patsiente leidma endale meelepärane ja raviplaaniga sobiv liikumis- või spordiala.

Eestis sünnib aastas kuni sada kaasasündinud südamerikkega last ning see on vastsündinutel kõige sagedasem kaasasündinud arenguanomaalia. Tänu kaasaegsele diagnostikale ja ravile elab üle 90% kaasasündinud südamerikkega lastest tänaseks täiskasvanuks. „Ent kuna eesmärgiks pole ainult kauem elatud elu, vaid kvaliteetselt elatud elu, on kohane rõhutada liikumise ja kehalise aktiivsuse olulisust. Aktiivne liikumine või sport on üks osa elukvaliteedist ning oluline on siinkohal teadvustada, et kaasasündinud südamerikke diagnoos ei tähenda automaatselt sportlikke tegevuste keeldu. Vastupidi – kõikide südameriketega patsientide raviskeemi peab kuuluma ka liikumisaktiivsus. Milline on täpselt patsiendile sobiv liikumine, kui sage, millistel koormustel – see määratakse igale patsiendile personaalselt nii kardioloogi kui spordi- ja taastusraviarstide koostöös,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuse eestvedaja ja südamekirurg dr Raili Tagen. Ta lisas, et paralleeli võib tuua ravimiretseptidega, kus samuti igale patsiendile määratakse talle sobiv doos, ravimvorm, annustamise sagedus.

Kui veel mõned aastakümned tagasi lähtuti põhimõttest, et kaasasündinud südamerikkega lapsed peaksid loobuma kehalise kasvatuse tundidest ja muudest treeningutest, siis tänapäevased seisukohad seda ei toeta. „Mitmed uuringud on näidanud vastupidist – mõõdukas kehaline aktiivsus on kõige parem ravimeetod pika ja hea elukvaliteedi tagamisel. Soovitused kehalise koormuse osas tuleks teha iga patsiendi puhul individuaalselt, arvestades südamerikke raskust, selle mõju vereringele ja kogu organismile, võimalikke kaasnevaid südame rütmihäireid ning operatsiooni või protseduuride tulemusi,“ rääkis Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku spordiarst dr Maie Tali.

Südamerikete puhul on kõige ohutumad treeningud näiteks erineva tempoga kõndimine, rattasõit, matkamine, sörkjooks ja ujumine. „Liikumise ajal tuleks jälgida hingamist – kui inimene suudab liikumisel rääkida nii, et see ei sega hingamise rütmi ning samal ajal on südamelöögisagedus ehk pulss mõõdukalt tõusnud ja on regulaarne, siis on see koormus inimese jaoks turvaline. Vältima peaks jõutreeninguid ja raskuste tõstmist, kuna see võib tuua kaasa liiga suure rõhu koormuse südamele. Siin on soovituseks treenida lihaseid isoleeritult. Samuti ei ole südamehaiguste korral sobilik pikalt kestev intensiivne koormus,“ kirjeldas dr Tali.

Ohumärgid, mida peaks liikumisel tähele panema, on koormuse ajal tekkiv pearinglus, nõrkustunne või koguni minestamine. „Selliste seisundite ilmnemisel tuleb kohe koormust vähendada ning pöörduda arsti poole. Sobivaima liikumisplaani väljatöötamiseks on Kliinikumis lai võrgustik, mis koosneb spordiarstidest, taastusraviarstidest ning füsioterapeutidest. Sealjuures, pärast sobiva liikumisretsepti väljatöötamist patsiendist lähtuvalt, ei pruugi inimene kergema rikke ja sobiva liikumisviisi leidmise korral vajada pidevat jälgimist. Küll aga on see vajalik võistlusspordi puhul, mil südametervise näitajaid tuleks kontrollida iga-aastaselt. Oluline kontrollifunktsioon on ka inimesel endal – otsida ja leida just talle sobivaim ja meelepäraseim liikumisviis. Näiteks pallimängude puhul ei ole eraldi südameriketega inimeste treeninggruppi, mistõttu saabki inimene ise tunnetada, kas valitud treening on talle sobiva koormuse ja intensiivsusega,“ rääkis Kliinikumi spordimeditsiini osakonna juht dr Agnes Mägi.

Kehaline aktiivsus on hädavajalik ka südamehaiguse kontrolli all hoidmiseks. „Südamerike ei peaks olema vähese liikumise ettekäändeks, sest tubase ja istuva eluviisiga kaasnevad sageli probleemid, mis omakorda tõstavad omandatud südamehaiguste riski – näiteks ülekaalulisus, metaboolne sündroom, diabeet. Igapäevane regulaarne kehaline aktiivsus koos teiste tervislike eluviiside järgimisega on nii üleüldise tervise kui südame tervise hoidmisel ja võimalike terviseriskide vähendamisel üks olulisemaid meetmeid,“ kinnitas südamekirurg dr Raili Tagen.

Ta lisas, et kuigi see pole eesmärk omaette, ei pruugi korrigeeritud südamerike olla takistuseks isegi võistlusspordile: „Kõik sõltub sellest, kui heas tasakaalus vereringe korrektsioonijärgselt on. Taliolümpiamängudega seoses on paslik mainida, et isegi mitmekordseks olümpiamängude võitjaks saamine on võimalik – nii nagu lumelaudur Shaun White.“

Lisainfo
Dr Raili Tagen, Raili.Tagen@kliinikum.ee
Dr Agnes Mägi, Agnes.Magi@kliinikum.ee

_______________________________________________________________________
Liikumisretsepti koostamise komponendid kaasasündinud südamerikete puhul

1. Detailne haigusloo analüüs – kaardistatakse südamerikke olemus, raskus, eelnev ravi, kasutatavad ravimid, kaasuvad haigused, missugune on olnud senine kehaline aktiivsus ja kas seoses pingutusega tekib kaebusi jne.

2. Varasemate kardioloogi poolt läbi viidud uuringute analüüs.

3. Kardiopulmonaalne koormustest, mis on vajalik südame-veresoonkonna ja hingamissüsteemi reservide, vereringe ja terviseriskide hindamiseks ning optimaalse tervisele ohutute kehaliste koormuste soovitamiseks. Lisaks jälgitakse uuringu ajal koormusaegset südamerütmi ja saturatsiooni ehk hemoglobiini  küllastatust hapnikuga pulssoksümeetri abil.

4. Taastusraviarsti või spordiarsti personaalsed soovitused kehaliseks koormuseks ehk liikumisretsept. Liikumisretsept sisaldab: koormuste intensiivsuse kirjeldust pulsisageduse, väsimuse hinnangu alusel; treeningu iseloomu – aeroobne ja jõutreening ehk lihastreening, nende omavaheline suhe; treeningmahu kirjeldust – treeningkordade arv nädalas ja treeningu kestus.

5. Spordialade soovitused – vajadusel soovitatakse ka konkreetseid spordialasid, mis võiksid sobida inimesele kõige rohkem. Parim tulemus saavutatakse alati koostöös patsiendi, kardioloogi(de), taastusraviarsti või spordiarstiga.

The post Liikumisretsept kui osa kaasasündinud südamerikete ravikompleksist appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku palliatiivravi osakond pakub inimestele ruumi, kus raske ja progresseeruva haiguse teekonda nähakse terviklikult, inimlikult ja lootustandvalt. Osakonnas usutakse, et isegi siis, kui haigust enam ravida ei saa, on alati võimalik pakkuda tuge, leevendust ja rõõmu sel raskel ajal.

Palliatiivravi ei ravi haigust, kuid aitab leevendada sümptomeid ja parandada enesetunnet patsientidel, kelle elukvaliteeti kahjustavad rasked haigused. Keeruliste haiguste alla kuuluvad näiteks pahaloomulised kasvajad, neuroloogilised haigused, nagu amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), Sclerosis Multiplex, Parkinsoni tõbi või insult, samuti kaugelearenenud südame-veresoonkonna haigused ja organpuudulikkus. Osakonna õed Jaanika Hain, Helena Möldri ja Merili Põder rõhutavad, et palliatiivravi on toetusravi, mis võiks alata juba keerulise diagnoosi hetkest, mille eesmärk on säilitada ja parandada inimese elukvaliteeti olenemata haiguse staadiumist – olgu see varajane toetus või elu lõppfaas.

Osakonna õde-koordinaator Jaanika Hain selgitab, et palliatiivravi ei välista aktiivset ravi. Vastupidi – ravi keskmes on inimene nii füüsiliste kui ka psühholoogiliste muredega. „Levinud eksiarvamus, et palliatiivravi tähendab täielikku haigusele alistumist, ei vasta tõele. Raske diagnoosi saamine on inimesele alati ootamatu ning peas tekib palju küsimusi nii patsientidel kui nende lähedastel. Osakond on just see turvaline paik, kuhu nad saavad alati pöörduda,“ lisas Hain.

Kuigi palliatiivravi osakonda jõuavad sageli erinevas vanuses olevad onkoloogilised patsiendid, vajavad palliatiivravi ka südamepuudulikkusega, kopsuhaiguste, dementsuse ja neerupuudulikkusega inimesed – kõik, kelle haigus ei pruugi olla enam tervistuv, kuid kelle elukvaliteedi hoidmine on prioriteet. Osakonna töötajad usuvad, et isegi siis, kui haigust enam ravida ei saa, on alati võimalik midagi teha: leevendada patsiendi valu, pakkuda seltskonda ja kuulamist, toetada rahu loomist ning vajadusel valmistuda elu lõpuks. Ja mis sama tähtis – tähistada elu ka siis, kui päevad on loetud.

Osakonnas töötab mitmekülgne ravimeeskond: arstid, õed, sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, hooldustöötajad ja hingehoidjad moodustavad võrgustiku, mis toetab patsienti ja tema lähedasi igakülgselt. Õde Helena Möldri rõhutab, et palliatiivravi käsitleb patsienti kui tervikut. „Lisaks füüsilistele sümptomitele, nagu valu, hingamispuudulikkus, väsimus, kõhukinnisus, iiveldus, isutus ja unehäired, tegeleme ka inimese totaalse valuga – olgu see majanduslik, sotsiaalne, emotsionaalne või vaimne, mis mõjutab tervist sama tugevalt kui meditsiiniline diagnoos,“ selgitas Möldri, lisades, et nende sümptomite leevendamine võib aidata toime tulla põhiravi kõrvaltoimetega.

Palliatiivravi üks osadest on hospiits, mis pakub toetust ja hoolt ravimatu haiguse viimases faasis olevale patsiendile, võimaldades patsiendil väärikalt elada ja väärikalt elust lahkuda. Kui aktiivravi ei saa enam toimuda, saab ravi eesmärgiks valu ja ebamugavuste leevendamine. “Sel perioodil saab patsient valuravi, hapnikravi ning vajadusel ka antibiootikume või vereülekandeid, kui need parandavad patsiendi elukvaliteeti. See ka ei tähenda, et hospiitsi jõudnud inimene jääb ilmtingimata haiglasse. Vastupidi – kui seisund stabiliseerub ja kodune võrgustik on tugev, naasevad paljud koju. Me toetame inimese soovi olla seal, kus tal on kõige turvalisem ja parem,” selgitas Hain. 

Palliatiivravi õde Merili Põder lisas, et osakonnas võib inimene kas paremini paraneda või valmistuda rahulikult elu viimaseks teekonnaks – mõlemal juhul väärikalt. “Palliatiivravi ei piirdu ainult haiglaraviga: meie side patsientide ja nende lähedastega ei katke ka kodus, luues turvatunde kogu perele,“ selgitas Põder. Näiteks pakub osakond patsientidele ravikatkestusi, mis võimaldavad kuni 48 tunniks haiglast eemal olla. Nii on patsientidel võimalus minna haiglaseinte vahelt eemale suvilasse või koju oma lähedaste ja koduloomade juurde. Selleks õpetatakse vajadusel patsientidele ja lähedastele kõik vajalikud oskused ravimipumpade, hingamisabivahendite ja muude seadmete kasutamiseks. „Just see teebki palliatiivravi osakonna inimlikuks ja koduseks, arvestades patsientide elulõpu soovidega,” selgitas Põder.

Ka palliatiivravi osakond on võrreldes teise haiglaosakondadega koduselt sisustatud: koridoris ilutsevad rohelised taimed, seintel on maalid, kodukootud linikud ja patsientide isiklikud esemed. „Siin on olnud hetki, kus patsient saab osakonnas hüvasti jätta oma lemmikloomaga; kordi, mil voodis lamav inimene on viidud õue päikese kätte, et tunda veelkord tuult ja soojust; peetud on sünnipäevi ning istutatud on tomateid, mille vilju on hiljem söödud ka siis, kui patsient on elust lahkunud,“ selgitas Hain, lisades, et kevad-suvisel ajal on õuesviibimised tavapärased, olgu siis omal jalal või haiglavoodiga.

Lähedaste toetamine on palliatiivravi osakonna töö keskne osa, eriti elu lõpu lähenedes. „Räägime, kust leida leevendust leinale, kuidas korraldada matuseid ja tegeleda pärandiküsimustega. Personali jaoks on olemas oma toetusmehhanismid – iga hommik algab ühise valve üleandmisega, kus jagatakse nii rõõmsamaid kui ka kurvemaid hetki,“ selgitas Hain.

Samuti korraldatakse osakonnas mälestusüritusi, mis annavad lähedastele ja ravimeeskonnale võimaluse leida tähendust ja rahu ka kõige valusamates kogemustes. Kui inimese elu saab otsa, tehakse seda väärikalt – avatakse aknad, et hinge teekond saaks rahus haiglahoonest väljaspool jätkuda.

Kliinikumi Leht

The post Palliatiivravi osakond toetab nii elu kui elu lõppu appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tinnitus on heli, mida kuuldakse aeg-ajalt või pidevalt kõrvades või peas ilma ühegi välise helistiimulita. See heli võib olla kas madala, keskmise või kõrge helisagedusega üksikheli, nagu näiteks vilin, kohin, undamine, või omakorda helide kogum. Ligikaudu 30% inimestest kogeb elus mingil hetkel tinnitust, sealhulgas umbes 10% elanikkonnast elab pideva tinnitusega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku arst-õppejõud dr Pääsu Teder´i sõnul põhjustab tinnitust enamasti sisekõrvas paikneva teo karvarakkude kahjustus. „Kõige sagedamini tekib see kahjustus kas tugeva müraga kokkupuute tagajärjel või aja jooksul sisekõrvas toimuva kulumise tõttu, mis on omane vanaduskuulmisnõrkusele. Tinnitust esineb rohkem inimestel, kellel on kuulmislangus või muud kõrvahaigused, kuid on oluline rõhutada, et see võib tekkida ka täiesti tervel inimesel, kellel pole kõrvadega seotud tervisemuresid ning kelle kuulmine on korras. Kuulmislanguse korral võib tinnitus olla üheks sümptomiks, kuid mitte alati,“ selgitas dr Teder.

Olgugi, et tinnituse täpsed tekkepõhjused pole teada, võivad põhjusteks olla väliskõrva probleemid, nagu liigse kõrvavaigu kogunemine, kuulmekile vigastus, samuti keskkõrva häired, näiteks kuulmetõrve probleemid või kuulmeluukeste liikumatus. „Sisekõrva tasandil võivad rolli mängida mürakahjustus, juba mainitud vanaduskuulmisnõrkus ja muud sisekõrvahaigused nagu näiteks Ménière’i tõbi. Lisaks võib tinnitust esile kutsuda teatud ravimite kasutamine ja süsteemsed haigused, nagu näiteks kõrge või madal vererõhk, aneemia, kilpnäärme- ja veresoonkonnahaigused, ning pea- ja kaelatraumad või lihaspinged kaela- ja õlavöötme piirkonnas. Müraga kokkupuutuvad ametid, näiteks muusikud või tööstusmüra keskel töötavad inimesed, võivad kuuluda riskirühma mürakahjustuse mõju tõttu,“ kirjeldas dr Pääsu Teder.

Tinnituse diagnoosimiseks viiakse läbi kuulmisuuringud ning vajadusel ka täpsustavad lisauuringud. Tinnituse jaoks puudub ravim, mis selle täielikult ära võtaks, kuid enamikul juhtudel saab inimese enesetunnet ja elukvaliteeti oluliselt parandada. „Mõnikord kaob tinnitus siis, kui selle on põhjustanud välis- või keskkõrvahaigus, mis paraneb ravimise järgselt. Kuid kui kõrvades on tekkinud püsiv kahjustus või tinnitusel ei ole selget seost kõrvahaigusega, võib see jääda püsivaks,“ lausus otorinolarüngoloog.

Ta lisas, et kuivõrd tinnitus tuleb kõige tugevamalt esile vaikuses, on oluline kasutada taustahelisid – näiteks loodushääli, nagu merekohin või linnulaul. „Taustahelid aitavad suunata tähelepanu tinnituselt eemale ja soodustavad sellega harjumist. Nende kuulamiseks saab kasutada nutitelefoni rakendusi või une ajal padjamonitore ja valge müra masinaid. Mürarohkes kohas olles tuleks aga kasutada kuulmiskaitset, näiteks kõrvatroppe või -klappe, ning teha vaikuseminuteid, et kõrvad saaksid mürast puhata. Viimast tuleks teha ka siis, kui kuulatakse muusikat kõrvaklappidest,“ rääkis dr Teder.

Oluline roll on ka stressi vähendamisel ning lõdvestumis- ja toimetulekuoskuste õppimisel, sest psühholoogiline pinge ja väsimus võivad tinnitust ja selle häirivust süvendada. Tinnituse ravi eesmärk on toetada aju loomulikku harjumist selle heliga ning vähendada negatiivset mõju igapäevaelule – paljud inimesed kogevad aja jooksul seda, kuidas tinnitus muutub vähem märgatavaks. Lisaks võib õppida lõdvestumise ja stressi kontrollimise tehnikaid ning oluline oleks hoiduda üleväsimusest. Kui tinnitusega kaasneb kuulmislangus, on kõige tõhusamaks abivahendiks kuuldeaparaat.

Dr Pääsu Teder´i sõnul tuleks tinnituse korral arsti juurde pöörduda, eriti juhul, kui tegu on pulsseeriva ehk südamerütmis kõikuva heliga. „Esmane kontakt võiks olla perearst või kõrva-nina-kurguarst, kes saab teha vajalikud kuulmisuuringud ning suunata täiendavatele uuringutele. Samuti saab spetsialist anda nõu, kuidas tinnitusega paremini toime tulla ning vajadusel kaasatakse audioloog. Tartu Ülikooli Kliinikumis viiakse kuulmisuuringuid läbi kõrvakliinikus.

Kliinikumi Leht

The post Kas tinnitust on võimalik ravida? appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

2026. aastast on rahastab Tervisekassa kõikide vastsündinute tsüstilise fibroosi sõelteste. Haiguse avastamine esimestel elukuudel on väga oluline, sest võimaldab alustada raviga võimalikult vara ehk siis, kui haiguse põhjustatud organkahjustused on veel minimaalsed.

Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonna juht dr Karit Reinsoni sõnul esineb Eestis tsüstilist fibroosi küll harva, ent selle esinedes saadab raske haigus inimest kogu elu. „Tsüstiline fibroos mõjutab hingamisteid ja seedetrakti eeskätt kopsude ja pankreasega, samuti võivad olla mõjutatud maks, sapiteed, ninakõrvalkoopad ning haigus mõjutab ka meeste viljakust. Haigust põhjustavad CFTR-geeni haigusseoselised variandid, mis põhjustab viskoosse sekreedi teket. Lihtsustatult öeldes tekib patsiendi organites paks ja kleepuv lima, mis ummistab nii hingamisteid kui seedesüsteemi. See omakorda võib tuua kaasa sagedasi kopsupõletikke, kroonilist köha ja hindamisraskusi, hingamisteede ummistust, takistada toidu imendumist, põhjustada alakaalu ja kasvuhäireid ning maksaprobleeme ja meeste viljatust,“ selgitas haiguse olemust dr Reinson.

Eestis on tsüstilise fibroosi esinemissagedus 1:7457 ehk igal aastal sünnib üks kuni kaks last selle haigusega. Kuigi haigus on kaasasündinud, võib selle avaldumine varieeruda – raskematel juhtudel avaldub haigus sageli imiku- või varajases lapseeas, samas võivad leebema kuluga või ebatavalised vormid ilmneda alles nooruki- või täiskasvanueas. „Samas on võimalik haiguse esinemise võimalus selgitada välja juba vastsündinu esimesel elunädalal, mis on kriitilise tähtsusega varajase ravi alustamiseks, pankrease puudulikkuse ja varajase kopsukahjustuse pidurdamiseks ning paremate pikaajaliste ravitulemuste saavutamiseks. Varajane diagnoos ja ravi on seotud pikema elueaga, mille tulemusel jõuavad paljud tsüstilise fibroosiga patsiendid täiskasvanuikka, töötades ja elades aktiivset elu. Just seetõttu on ka sõeltestimine oluline,“ rõhutas dr Reinson. Kuna tsüstilise fibroosi sümptomid on esialgu mitte-spetsiifilised, näiteks hingamisteede infektsioonid ja kehv kaaluiive, võib ilma sõeltestita jõuda diagnoosini alles lapse 8. või 9. eluaastal, mil on juba välja kujunenud rasked organkahjustused.

Kui aastani 2023 diagnoositi Eestis tsüstilist fibroosi esmalt kliiniliselt sümptomeid hinnates, siis aastatel 2023–2025 toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku eestvedamisel ning koostöös Kliinikumi lastekliiniku, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi ja Tallinna Lastehaiglaga üle-eestiline pilootprojekt, mille eesmärk oli töötada välja sõeltestimise mudel Eesti vastsündinute jaoks. „Oluliselt panustas ka Tartu Ülikooli tervisetehnoloogiate hindamise keskus, mille tulemusel valmis raport tsüstilise fibroosi sõeluuringu efektiivsuse ja kulutõhususe kohta. Usun, et projekt oli kõikidele osapooltele väljakutsuv ja pingutust nõudev, ent ühise ja asutusteülese panuse tulemusena on tänaseks tagatud kõikidele Eesti vastsündinutele nii sõeltestimise teenus tsüstilise fibroosi varajaseks avastamiseks kui ka patsiendi raviteekond haiguse avastamise korral,“ tundis kliinilise geneetika osakonna juht dr Reinson heameelt.

Sõeluuringu läbiviimine

2026. aastast pakutakse riikliku programmi raames tsüstilise fibroosi sõeltesti kõigile Eestis sündinud lastele. Sõeltestimine viiakse läbi samadest testkaartidest, mida kasutatakse ka teiste rutiinsete sõeltestimise analüüside tegemiseks, seega lisavereanalüüsi lapselt ei võeta.

„Proov kogutakse vastsündinu 3.‒5. elupäeval, mitte varem kui 48 elutunni vanuses ja soovitavalt mitte hiljem kui 7. elupäeval. Kõik Eesti haiglates kogutud proovidega testkaardid saadetakse Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikusse, kus neid analüüsitakse. Analüüs põhineb immunoreaktiivse trüpsiini (IRT) määramisel ning vajadusel täiendaval pankreatiidiga seotud valgu (PAP) määramisel ja CFTR-geeni sekveneerimisel. Analüüsitulemused sisestatakse Patsiendiportaali, kus need on nähtavad nii lapsevanemale kui perearstile,“ kirjeldas dr Reinson testimise teekonda.

Kui analüüs osutub positiivseks ning lapsel on kahtlus tsüstilisele fibroosile, võetakse patsiendiga esimesel võimalusel ühendust. „Diagnoosi kinnitamiseks on vajalik täiendav kloriidide määramine higist. Selleks, et lapse ja perekonna teekond diagnoosi kinnitamiseni ja ravi alustamiseni oleks võimalikult lühike ja sujuv, lepime me geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku poolt vastuvõtuaja juba ise kokku. See toimub tsüstilist fibroosi ravivate ekspertide juures kas Kliinikumi lastekliinikus või Tallinna Lastehaiglas, kes hakkavad edaspidi diagnoosi kinnitudes last jälgima ja ravima. Nii saame tagada, et perekond tunneks end võimalikult turvaliselt, saaks selgeid ja konkreetseid sõnumeid ning et ebavajalikke visiite ja infomüra oleks võimalikult vähe,“ selgitas osakonnajuht.

Tsüstilise fibroosi ravi on eluaegne ning hõlmab hingamisteede ravi ja füsioteraapiat, pankrease ensüümide ja vitamiinide asendust, infektsioonide ravi ja profülaktikat. „Eesti lastele on kättesaadav ka spetsiifiline CFTR-modulaatorravi, mis on mõeldud haiguse põhjuse mõjutamiseks, mitte ainult sümptomite leevendamiseks. Kuna tegemist on uudse ravivõttega, siis me ei tea veel pikaajalisi tulemusi, kuid tänased andmed ja tulemused on enamjaolt märkimisväärselt laste elukvaliteeti parandanud,“ lausus dr Reinson.

Ta lisas lõpetuseks, et tsüstilise fibroosi sõeluuringu puhul on tegemist on ennetava, lapsele ohutu ja varajast ravi võimaldava uuringuga, mis ei tähenda automaatselt diagnoosi, vaid aitab välistada või varakult tuvastada raske haiguse. „Vahel soovivad vanemad lapse säästmiseks loobuda kapilaarvere kogumisest kannast, kuid see on vaid üks torge, tänu millele võib laps kasvada ja areneda eakaaslastega võrdselt. See on suur väärtus!“ rõhutas dr Reinson.

Lisainfo
Dr Karit Reinson, Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika osakonna juht
Karit.Reinson@kliinikum.ee

_______________________________

Dr Karit Reinsoni tänusõnad

• Enne tsüstilise fibroosi sõeltestimise riiklikku rahastust koordineeris selle teenuse pilootprojekti Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinik. Projekt algas 2023. aasta kevadel koostöös Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi, Kliinikumi lastekliiniku ja Tallinna Lastehaiglaga koostöös. 
• Suureks abiks ja toeks oli professor Katrin Õunap ning Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Suur koormus ja vastutus lasus ka Kliinikumi laboratoorse geneetika osakonna juhil Tiina Kahrel, kes koos laborispetsialist Elerin Albiniga juurutasid laboris uued analüüsimeetodid. Nõu ja jõuga aitasid kaasa ka dr Kai Muru Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikust, dr Silvi Plado Tallinna Lastehaiglast, dr Maire Vasar ja dr Anneli Viidebaum Kliinikumi lastekliinikust. Eriline tänu kuulub geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhile dr Sander Pajusalule, kes aitas hoida fookust ja leida töökorralduslikke võimalusi pilootprojekti läbi viimiseks meie kliinikus. 
• Väga oluline panus oli kindlasti ka Tartu Ülikooli tervisetehnoloogiate hindamise keskuse projekti vastutaval täitjal ning peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi rahvatervishoiu kaasprofessor Mikk Jürissonil ja tema töögrupil, mida suures osas juhtis Eva Juus, kes koondas ja kirjutas kokku tervisetehnoloogia hindamise raporti (TTH72): „Tsüstilise fibroosi sõeluuringu efektiivsus ja kulutõhusus“. See raport kinnitas teenuse meditsiinilist põhjendatust ja kulutõhusust. 
• Seega, Eestis tsüstilise fibroosi sõeltestimise rakendamiseks panustasid paljud erineva valdkonna spetsialistid ning tulemus on seda veenvamalt õigustatud, tõenduspõhine ja jätkusuutlik. Aitäh! 

The post 2026. aastast on kõikidele vastsündinutele tagatud tsüstilise fibroosi sõeluuring appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.