Hemofiilia on harvaesinev pärilik veritsushaigus, mille korral veri ei hüübi korralikult. Selle tagajärjel ei peatu verejooks nii kiiresti kui tavaliselt. 

Maailmas elab hemofiiliaga üle 1,1 miljoni inimese ning haigust esineb ligikaudu ühel 6000–10 000 mehest. Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Marju Heina sõnul on hemofiilia peamisteks vormideks A- ja B-hemofiilia. A-hemofiilia, mille korral esineb VIII hüübimisfaktori puudus veres, moodustab ligikaudu 80–85% haigusjuhtudest, samas kui B-hemofiilia, IX hüübimisfaktori defitsiit, hõlmab 15–20% juhtudest.

Haigus jaguneb raskusastme järgi kergeks, mõõdukaks või raskeks sõltuvalt sellest, kui palju hüübimisfaktorit organismis on. „Erinevalt teistest veritsushaigustest on hemofiilia seotud X-kromosoomiga, mistõttu avaldub haigus peamiselt meestel, samas kui naised on enamasti geenikandjad. Hemofiiliale on iseloomulik eelkõige liigesesisene verejooks, mis võib kordudes viia liigeskahjustuste tekkeni,” selgitas dr Hein. 

Enamasti on hemofiilia pärilik haigus, kuid harvadel juhtudel võib tekkida ka omandatud hemofiilia, mis on autoimmuunse tekkemehhanismiga. “Raske hemofiilia sümptomid avalduvad sageli juba imiku- või varases lapseeas. Väikeste traumade korral võivad tekkida suured verevalumid, veritsus võib kesta kaua ning verejooksud võivad avalduda ka pärast vaktsineerimist. Levinud nähud on samuti seletamatu liigesvalu või -turse, suured lihasesisesed verevalumid, ninaverejooksud, igemete veritsus ning veri uriinis või väljaheites,” rääkis vanemarst-õppejõud.

Tema sõnul põhineb haiguse diagnoosimine vereanalüüsidel, mille abil hinnatakse hüübimisfaktorite taset. “Samuti võetakse arvesse perekondlikku anamneesi, tehakse füüsiline läbivaatus ja vajadusel geneetilisi uuringuid. Raske hemofiilia diagnoositakse tavaliselt juba esimesel eluaastal, kuid mõõdukad ja kerged vormid võivad jääda pikaks ajaks märkamata ning ilmneda alles näiteks operatsiooni, hambaravi või trauma järgselt,” selgitas dr Hein, lisades, et kuigi paljud veritsused on kerged ja alluvad esmasele ravile, võivad teatud olukorrad olla eluohtlikud. 

Ohtlikud on eelkõige verejooksud, mis tekivad peas, kaelas, rindkeres, kõhus või vaagnas, samuti sügavad lihasverejooksud, mis võivad avaldada survet olulistele närvidele ja veresoontele. Selliste sümptomite korral on vajalik viivitamatu arstiabi. “Üldine soovitus on pöörduda kiirelt erakorralise meditsiini osakonda või kutsuda kiirabi, kui verejooks ei peatu või sellega kaasneb tugev valu, turse või tuimus,” sõnas vanemarst-õppejõud.

Siiski on hemofiilia ravi viimastel aastakümnetel märkimisväärselt arenenud – kui varem tuli kasutada vereplasma ülekandeid, siis nüüdseks on peamiseks raviviisiks profülaktiline ehk ennetav ravi, mille eesmärk on vähendada verejooksude esinemist ja ennetada liigeskahjustusi. „Raviks kasutatakse pikatoimelisi hüübimisfaktorite kontsentraate, mida manustatakse veeni harvemini kui varasemalt, ning faktorivabu ravimeid, mida saab süstida naha alla. Raviskeeme kohandatakse üha enam patsiendi individuaalsete vajaduste järgi,“ selgitas dr Hein.

Euroopas on B-hemofiilia puhul kasutusele võetud geeniravi ning uuritakse uusi suukaudseid ravimeetodeid. „Uute raviviiside eesmärk on tagada hemofiiliaga inimestele võimalikult sümptomitevaba ja tavapärane elu, kuna haigus mõjutab patsientide igapäevaelu. Eriti siis, kui esinevad liigeskahjustused ja nendega kaasnev krooniline valu või liikumispiirangud. See toob kaasa väljakutseid nii koolis, tööl kui ka vaba aja tegevustes,“ selgitas dr Hein. Näiteks peavad hemofiiliaga inimesed vältima kontaktspordialasid ja tegevusi, mis võivad põhjustada traumasid.

Hemofiiliapatsientidele sobib kõige paremini mõõdukas füüsiline aktiivsus, näiteks kõndimine, jalgrattasõit ja ujumine, mis tugevdavad lihaseid ja vähendavad verejooksu riski. „Koduses keskkonnas tuleks kasutada kaitsevahendeid vigastuste vältimiseks, näiteks aias töötades kaitsekindaid. Samuti tuleks vältida raskete esemete tõstmist,” soovitas vanemarst-õppejõud. Oluline on ka hea suuhügieen ja ravimite vältimine, mis võivad verejooksu soodustada, näiteks aspiriin.

Lisaks igapäevastele soovitustele levib hemofiilia kohta mitmeid väärarusaamu – näiteks usutakse sageli, et hemofiiliaga inimene veritseb kiiremini kui teised. “Tegelikult kestab verejooks lihtsalt kauem ning väikesed haavad alluvad tavalisele esmaabile. Samuti ei esine haigus ainult meestel, sest ka naissoost geenikandjad võivad kogeda verejooksu sümptomeid. Lisaks arvatakse, et hemofiiliaga inimestel on alati haiguse perekondlik anamnees. Siiski umbes kolmandik juhtudest teadaolev perekondlik anamnees puudub. See on tingitud spontaansest geenimutatsioonist, mis tähendab, et see on esimene kord, kui haigus selles perekonnas esineb,“ selgitas dr Hein.

Olulise probleemina tõi vanemarst-õppejõud välja, et rahvusvaheliste hinnangute järgi võib suur osa hemofiilia juhtudest maailmas jääda diagnoosimata. “Eestis on olukord tõenäoliselt parem tänu arenenud diagnostikale ja kasvavale teadlikkusele, kuid teavitustöö on endiselt väga oluline. Inimesed peavad oskama veritsushaiguste sümptomeid märgata ja vajadusel õigel ajal arsti poole pöörduda. Varajane diagnoosimine on esimene ja kõige olulisem samm tõhusa ravi suunas,” lisas dr Hein lõpetuseks. 

The post Hemofiilia ravi arengud võimaldavad üha paremat elukvaliteeti appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandate tasuta vastuvõtud toetavad naiste tervist nii viljatuse, seksuaaltervise kui ka vaagnapõhjamurede korral. Kui seni on ämmaemanda vastuvõtule pöördutud peamiselt raseduse jälgimise ja sellega seotud nõustamise eesmärgil, siis nüüd on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus avatud mitmed uued ämmaemanda vastuvõtud, mis käsitlevad naiste tervist laiemalt. 

Teenuste laienemine aitab pakkuda varasemat sekkumist, tuge keerukate tervisemurede korral ning võimaldab naistel saada professionaalset nõu ka olukordades, kus nad pole varasemalt ämmaemanda poole pöördunud. Kliinikumi naistekliiniku naistenõuandla osakonna ämmaemandusjuht Kersti Maala selgitab, et uute vastuvõttude eesmärk on luua terviklik ja järjepidev tervishoiuteenuste süsteem, mis toetab naisi nii raseduse ajal kui ka muude terviseprobleemide tekkimisel. Tema sõnul on ühiskondlikud muutused toonud kaasa vajaduse pakkuda mitmekesisemaid teenuseid.

Viljatusravi vastuvõtt

„Näiteks on viljatusravi vajadus tõusnud kogu Euroopas, sealhulgas Eestis. Laste saamise iga on nihkunud kõrgemaks, mistõttu esineb üha sagedamini olukordi, kus loomulik rasestumine ei õnnestu soovitud viisil. Viljatusravi on tihti keerukas ja emotsionaalselt koormav, mistõttu on oluline pakkuda hästi struktureeritud selgitusi ja praktilist tuge sel teekonnal,“ rõhutas Maala. Vajadusest lähtuvalt avati Kliinikumis möödunud aasta septembris viljatusravi ämmaemanda vastuvõtud. Vastuvõtule on oodatud naised üksi või koos kaaslasega, kes soovivad viljatusraviga alustada, vajavad nõustamist raviprotsessi ajal või soovivad tuleviku tarbeks munarakke külmutada.

Viljatusravi ämmaemanda vastuvõtul antakse ülevaade erinevatest ravimeetoditest ning selgitatakse kunstliku viljastamise meditsiinilist ja bioloogilist olemust, sealhulgas näidustusi ja võimalikke riske. Samuti juhendatakse patsienti ravimite manustamise osas: räägitakse annuste jälgimisest, süstetehnikast, pen-süstlite kasutamisest, sobivatest süstekohtadest ning kõrvaltoimete varajasest äratundmisest ja eneseabist. „Personaalne nõustamine aitab tagada, et patsient tunneb end raviskeemi järgimisel kindlalt ja suudab protseduure iseseisvalt teostada,“ märkis Maala.

Seksuaaltervise vastuvõtt

Naiste seksuaaltervise edendamiseks avati 2026. aasta veebruaris ämmaemanda seksuaaltervise vastuvõtt, kuhu on oodatud igas vanuses naised. „Ämmaemanda seksuaaltervise vastuvõtul hinnatakse naise terviseseisundit, pakutakse seksuaal- ja reproduktiivtervisealast nõu ning vajadusel tehakse testimisi sugulisel teel levivate infektsioonide suhtes,“ sõnas Maala, kelle sõnul pakub selline teenus võimalust pöörduda murega, mis ei pruugi vajada kohest arsti sekkumist, kuid mille puhul on oluline usaldusväärne info ja varajane hindamine.

Vaagnapõhja- ja kusepõiehäirete esmane vastuvõtt

Vaagnapõhja- ja kusepõiehäired, sh uriinipidamatus, on Eestis sage ja sageli aladiagnoositud tervisemure, mis mõjutab oluliselt naiste igapäevaelu. Paljud naised ei pöördu arsti poole kohe, mistõttu võib sobiv ravi hilineda. „Sümptomid nagu uriinipidamatus, raskustunne vaagna piirkonnas või muud vaagnapõhja talitlusega seotud probleemid ei pea olema igapäevaseks koormaks,“ selgitas Maala. Märtsis avatud vastuvõtul hindab ämmaemand patsiendi seisundit, nõustab ning vajadusel suunab edasi vaagnapõhjahäiretele spetsialiseerunud günekoloogi vastuvõtule. 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemanda vastuvõtule saab broneerida aja saatekirjata telefoni teel 731 9100 või digitaalselt läbi Terviseportaali. Kõik ämmaemanda visiidid on Tervisekassa kindlustatuse korral ilma visiiditasuta.

Ülevaate kõikidest ämmaemandate teenustest leiab siit: https://www.kliinikum.ee/patsiendile/ammaemanda-vastuvott/

The post Kliinikumi ämmaemandate uued vastuvõtud appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Eestis on sügelistesse haigestumine sagenenud ning nahaarstid kohtavad vastuvõttudel üha enam patsiente, kellel tuleb see nakkav nahahaigus diagnoosida. Kuigi Eestis sügeliste kohta ametlik statistika puudub, viitavad nahaarstide tähelepanekud selgele tõusule, eriti laste ja noorte seas.

Sügelised on mikroskoopilise sügelislesta põhjustatud parasitaarne nahahaigus, mis levib peamiselt otsese nahk-naha kontakti kaudu. Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku dermatoveneroloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Maire Karelsoni sõnul on tegemist olulise nakkusliku nahahaigusega. „Lestad on kohastunud elama inimese nahal, levides lähikontakti kaudu. Nakatumiseks piisab ligikaudu 10-minutilisest kontaktist, nakatuda võib igaüks ja seda olenemata vanusest. Haiguse leviku vältimiseks peredes, koolides ja teistes kollektiivides on oluline haigust kiiresti ravida,“ selgitas dr Karelson, kelle sõnul on oluline meeles pidada, et sügelised ei levi ukselingi, trepikäsipuude ega muude esemete kaudu ning ka lemmikloomad ei ole nende nakkusallikaks.

Nakatumine algab siis, kui viljastatud emalest kaevub inimese naha pindmisse kihti ja rajab sinna tunneli ehk käigu, kuhu muneb munad. Mõne nädala jooksul arenevad vastsetest täiskasvanud lestad, kes munevad nahka uued järglased. Kui nakkus kandub edasi, algab sama eluring juba järgmise nakatunu nahas. „Lesta ei ole palja silmaga näha, mistõttu kasutab nahaarst dermatoskoopi, millega on võimalik uurida patsiendi naha pinda ja tuvastada lesta käike nahas. Kui dermatoskoobiga on näha sügeliskäigu lõpus lesta, on diagnoos kindel,“ rääkis vanemarst-õppejõud, lisades, et lestad jäävad alati nahapinna lähedale, sest vajavad elutegevuseks hapnikku.

Haiguse peamine sümptom on tugev sügelus, mis muutub eriti häirivaks õhtuti, raskendades uinumist. Hiljem lisandub paarikaupa paiknevatest sõlmekestest koosnev lööve, mis paikneb sageli sõrmede vahel ja sõrmede külgedel, peopesades, randmetel, naba piirkonnas, reite sisekülgedel ja tuharatel. „Lööve ilmneb sageli alles kuni kolme nädala möödudes pärast nakatumist. Õrnematel nahapiirkondadel võib löövet esineda naistel rindade piirkonnas ja meestel suguelunditel,“ selgitas dr Karelson. Tema sõnul võib lööve mõnikord sarnaneda dermatiidile või teistele sügelevatele haigustele, mistõttu võib diagnoosimine olla keerulisem.

Kuigi haiguse sümptomid on üsna iseloomulikud, ei ole selle leviku kohta Eestis viimasel kümnendil täpseid andmeid – alates 2013. aastast ei koguta sügeliste kohta Eestis statistikat. Kliinikumi nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõu sõnul on Euroopas sügelistesse haigestumus üldiselt madalam, kuid periooditi esineb siiski tõuse. „Maailmas varieerub sügeliste levimus 0,2 protsendist kuni 70 protsendini elanikkonnast. Suuremat levimust esineb piirkondades, kus sotsiaalmajanduslik olukord on kehvem, elutingimused on tihedad ning hügieenivõimalused piiratud. Näiteks on sügelised sagedasemad mõnes Vaikse ookeani piirkonna riigis, Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aasias,“ rääkis dr Karelson.

Haiguse leviku piiramiseks on aga oluline õigeaegne ravi. Sügeliste ravi on tänapäeval lühike, kuid ravi peavad saama samaaegselt kogu pere ja ka lähikontaktsed. Eriti oluline on teavitada koole, lasteaedu ja hooldekodusid, kui kokkupuude haigusega on teada. „Ravi esmavalikuks on käsimüügist saadav geel, mida kantakse kogu kehale kaelast jalataldadeni, pöörates erilist tähelepanu eelmainitud piirkondadele. Samuti tuleks kätepesu järgselt ravim uuesti kätele kanda. Täiskasvanutel jäetakse ravim nahale 24 tunniks ja väikelastel 12 tunniks, mille jooksul lestad nahas hävivad. Parema raviefekti tagamiseks tuleb ravikuuri nädala pärast korrata,“ selgitas nahaarst.

Alternatiivina kasutatakse väävlisalvi, mille ravikuur kestab tavaliselt kolm päeva ning kui paikne ravi ei ole tulemuslik või seda ei saa rakendada, määratakse suukaudne ravim. „Sügelisi pole paraku võimalik täielikult ennetada, kuid nende ravi on kõikide raviga seotud nõuete täitmisel väga tõhus. Ravi võib olla keerulisem kärgperedes, kus pereliikmed elavad erinevates majapidamistes ja kui osa lähikontaktsetest ravi ei saa, võib nakkus ringelda ja haigusest vabanemine pikeneda. Samuti mõjutab haigusesse suhtumist sageli ka sotsiaalne stigma, mistõttu püüavad haigestunud sümptomeid mõnikord varjata või ravida omal käel,“ selgitas dr Karelson. Seetõttu on eriti oluline järgida perearsti või nahaarsti antud ravijuhiseid ja soovitusi.

Lisaks klassikalisele haigusvormile esineb ka teisi sügeliste vorme. Näiteks kirjeldatakse niinimetatud puhaste inimeste sügelisi, mille korral sagedane pesemine ja naha hõõrumine mõjutab lesta elutegevust ning haiguse tunnused võivad olla vähem väljendunud. Samuti võivad ravimata või pikalt kestnud haiguse korral tekkida püsivad sõlmelised muutused nahal, näiteks puusadel või tuharatel. Harva esineb ka koorikuline sügeliste vorm, mille korral on lestade hulk nahal väga suur, nahk on punetav ja kaetud koorikulaadsete kettudega. See vorm esineb sagedamini inimestel, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud ning nad võivad vajada ravi haiglas.

Sõltumata haiguse vormist ei tohiks diagnoosi korral unustada ka keskkonna puhastamist. „Viimase nädala jooksul kasutatud riided, rätikud ja voodipesu tuleks pesta vähemalt 50–60 kraadi juures – lestad on temperatuuri suhtes tundlikud, hukkudes sellise kraadi juures 10 minutiga. Esemed, mida pesta ei saa, nagu näiteks nahkkindad, kasukad, karvased mütsid, mänguasjad ja jalanõud, tuleks hoida suletud kilekotis vähemalt nädal aega. Samuti ei tohiks unustada ihu- ja voodipesu vahetamist enne ja pärast ravi,“ lisas dr Karelson. Täiendavaid juhiseid annab patsiendile perearst või raviarst.

Kliinikumi Leht

The post Nahaarstid näevad Eestis taas sügeliste juhtumeid appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Päikeseliste ja soojemate ilmade saabudes muutuvad taas aktiivseks puugid, mis levitavad mitmeid inimesele ohtlikke haigusi. Ehkki puukentsefaliidi juhte on Eestis vähem kui puukborrelioosi juhtumeid, on haigus endiselt tõsine ning haigestumist on võimalik vaktsineerimisega ennetada.

Terviseameti statistika järgi registreeriti 2025. aastal puukentsefaliiti 143 ja puukborrelioosi ehk Lyme’i tõbe 3276 juhtu. Paari millimeetri suurused puugid kannavad viiruseid ja baktereid, mis võivad nende organismis püsida ja paljuneda. Eestis on puugid tavaliselt aktiivsed aprillist oktoobrini, kuid entsefaliidijuhte registreeriti ka möödunud aasta novembris ning üksikjuht detsembris. Nakatumine on siiski kõige tõenäolisem soojakraadide olemasolul ja vabas looduses viibides. Samas ei piirdu kokkupuuteoht enam üksnes metsaga, kuna puuke leidub üha enam ka linnaparkides ja koduaedades.

Haigustekitajaga nakatunud puuk võib inimest nakatada vere imemise käigus, kandes haigustekitajad oma süljega inimese organismi. Mida kiiremini puuk eemaldada, seda väiksem on nakatumise risk. Puuk tuleb nahalt eemaldada pintsettidega, haarates sellest võimalikult naha lähedalt ja vältides samal ajal puugi pigistamist.

Puukborrelioosi varajane sümptom on suurenev punetav laik ehk migreeruv erüteem, mis on vähemalt 5 cm läbimõõduga ja tekib hammustuskoha lähedusse 1–4 nädala jooksul. Migreeruv erüteem on puukborrelioosi kõige sagedasem haigusilming, mistõttu tuleb puugi eemaldamise järgselt hammustuspiirkonda tähelepanelikult jälgida. Harvem võib haigus avalduda liigespõletikuna, mille puhul on tavaliselt haaratud üks liiges ja tekib liigesturse. Veelgi harvem võib borrelioos põhjustada meningiiti ehk ajukelmepõletikku või närvipõletikku. Puukborrelioosi vastu vaktsiini ei ole, kuid haigust ravitakse edukalt antibiootikumidega. Õigeaegselt ravimata borrelioos võib hiljem avalduda nahakahjustuse või hilise neuroborrelioosina.

Puukentsefaliit võib ilmneda umbes 5–10 päeva pärast hammustust gripilaadsete sümptomitega, nagu lihas- ja liigesvalu, peavalu ja palavik.Haigus võib kulgeda kahefaasiliselt: pärast esmast paranemist võivad tekkida raskemad sümptomid – kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine ja uimasus –, mis viitavad ajupõletikule ehk entsefaliidile. Kuigi puukentsefaliit võib põhjustada tõsiseid kesknärvisüsteemi kahjustusi, paraneb enamik inimesi täielikult. Kuna sümptomite põhjal ei ole võimalik puukentsefaliiti teistest haigustest eristada, tuleb kesknärvisüsteemi haaratusele viitavate nähtude tekkimisel, nagu tugev peavalu, oksendamine ja uimasus, pöörduda arsti poole.

Puukentsefaliit on ainus puukide levitatav haigus, mille vastu on olemas vaktsiin. Pärast esmase kaitseskeemi läbimist tuleb vaktsiinikaitset regulaarselt uuendada: esimene revaktsineerimine tehakse kolm aastat pärast esmast kuuri ning edaspidi sõltub kaitsesüstide intervall vanusest – kuni 50. eluaastani soovitatakse kaitset uuendada iga kümne aasta järel, vanuses 50–60 iga viie aasta järel ning alates 60. eluaastast iga kolme aasta tagant. Tartu Ülikooli Kliinikumis saab end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida nii broneeritud aegadel kui ka elavas järjekorras. Etteregistreeritud aegadel on võimalik L. Puusepa 8 peamaja nakkuskabinetis vaktsineerida esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel kell 9–12 ja 12.30–15. Elavas järjekorras toimub vaktsineerimine Kliinikumi Kvartali kabinetis esmaspäevast reedeni kell 17–19. Täpsem info puukentsefaliidi vaktsiinidooside ning intervallide kohta on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehel. Oma vaktsineerimisstaatust saab kontrollida Terviseportaalis vastavalt riiklikule immuniseerimiskavale.

The post Soojemad ilmad suurendavad puugihammustuste ja nakkuste riski appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Palavik, nakkushaigused ja ootamatud traumad on peamised põhjused, miks jõuab igal aastal ligi 10 000 last Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Abi antakse eelisjärjekorras neile, kelle seisund on kõige kriitilisem, mistõttu peab personal kiiresti hindama, millised patsiendid vajavad kohest sekkumist.

Laste erakorraline abi töötab ööpäev läbi ning on mõeldud kuni 18-aastastele patsientidele. Kuigi kõik erakorralise meditsiini osakonna (EMO) patsiendid, nii lapsed kui täiskasvanud, saabuvad samasse registratuuri, liigub lapse raviteekond sealt eraldi lastele mõeldud triaažiboksi. Dr Hannes Vaas, lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud, selgitab, et eesmärk on jõuda iga patsiendiga triaažikabinetti vähem kui kümne minutiga. Seejärel selgub, kui kaua tuleb arsti ja võimalike uuringute juurde pääsemist oodata. „Ooteaja teeb kindlaks triaaž, kus jaotatakse patsiendid viieastmelisse süsteemi: punased, oranžid, kollased, rohelised ja sinised,“ selgitas dr Vaas.

Sinine kategooria tähistab mitte-erakorralist seisundit ning arstiabi ooteaeg võib ulatuda kuni kuue tunnini, sõltuvalt EMO koormusest. Skaala tipus asuv punane kategooria tähendab eluohtlikku seisundit ning vajab kohest arstipoolset käsitlust. „Triaažikabinetis mõõdetakse lapse pulssi, hingamissagedust, hapnikusaturatsiooni, vererõhku ning vajadusel antakse esmast valuravi. Lihtsamate kaebuste korral nõustatakse patsienti ja lapsevanemat õe poolt, aga enamasti vajatakse siiski arstivisiiti,“ sõnas ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud.

Traumakahtlusega patsiendid suunatakse pärast triaažiõega kohtumist täiskasvanute poolel asuvasse traumapunkti, mis jääb suure EMO ja lastekliiniku vahele. „Peatraumad vajavad enamasti lastearsti hinnangut ja seetõttu käsitletakse neid lastekliiniku poolel, samas kui luumurrud ja veritsevad haavad kuuluvad traumapunkti pädevusse. Muudest tervisemuredest jõutakse kõige sagedamini laste erakorralise meditsiini osakonda kõrge palaviku ja viirusnakkuste tõttu. Hooajalised puhanguperioodid, nagu gripp, RSV, noroviirused ja enteroviirused, kujundavad suure osa töömahust,“ rääkis dr Vaas, lisades, et seda eriti talviti, mil pöördumisi on pea kaks korda rohkem kui suvel.

Nagu nimigi ütleb, võib erakorralise meditsiini osakonna töö rütm muutuda hetkega – samaaegselt võib saabuda raske trauma, äge infektsioon või kõrge palavikuga laps, kelle seisund halveneb ootamatult. „Õnneks on EMO võimekus väga hea nii meeskonna kui ka palatite osas. Näiteks on olemas soojenduslambiga palat vastsündinutele, kelle kehatemperatuuri tuleb jälgida, ja isolaator nakkusohtlikele patsientidele, kuhu suunatakse õuest eraldi sissepääsuga näiteks tuulerõugete või tuberkuloosiga lapsed ning vähihaiged, kelle immuunsus on nõrgenenud,“ selgitas dr Vaas. Erakorralise meditsiini osakonnas tehakse ka väiksemaid kirurgilisi protseduure, alates mädakollete avamistest kuni võõrkehade eemaldamiseni.

Dr Vaasi sõnul on aga laste esmane hindamine võrreldes täiskasvanutega aeganõudvam, sest protseduure tuleb rahulikult selgitada ja hirme vähendada. Samuti tuleb väikeste patsientide seisundit jälgida ka ootealal. „Mõnikord annab lapse käitumine täpsemat infot kui kirjeldatud kaebused. Näiteks laps, kes kõhuvalust hoolimata jookseb ringi ja ronib mööda diivaneid, annab teistsugust infot, kui laps, kes muutub triaaži ja arsti läbivaatuse vahel silmanähtavalt loiuks,“ rõhutas arst-õppejõud. Oluline on toetada ka lapsevanemaid, kelle ärevus mõjutab otseselt lapse enesetunnet. „Esmakordne palavik või köha võib lapsevanemat väga ehmatada. Kui vanem on ärev, kandub see üle ka lapsele,“ lisas dr Vaas. 

Umbes 20% lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonna pöördumistest lõpeb hospitaliseerimisega, ülejäänud patsiendid saavad pärast esmast abi koju. „Paljud lapsed vajavad erakorralist hindamist, ravimi retsepti või kinnitust, et seisund pole ohtlik. Samas ligi pooled patsientidest oleksid saanud esmase abi ka perearstilt,“ nentis dr Vaas. Tema sõnul mõjutavad pöördumiskäitumist ka lapsevanemate teadmised, usaldus meditsiini vastu ning kasvav vaktsineerimisvastasus, mis nõuavad personalilt põhjalikku nõustamist. Samuti tuleb mõnikord tegeleda keelebarjääriga – hinnanguliselt kümnendik peredest vajab suhtlust ukraina või vene keeles ning vahel kasutatakse abivahendina tõlketehnoloogiat.

Erakorralise meditsiini osakonnal on tihe koostöö mitme teise Kliinikumi üksusega, sealhulgas radioloogiakliiniku, labori ja teiste erialade valvearstidega. Oluline roll on ka kiirabil ja perearstidel, kelle nõustamine ning koostöö aitavad sageli olukorra lahendada juba enne haiglasse jõudmist. „Sageli aitavad patsiendi mure ära lahendada kiirabi või perearst ise. Kui aga perearsti kätte ei saa ja ei tea, kas ja kuhu tervisemurega pöörduda, saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220,“ lisas dr Vaas lõppu. Lisainfot Kliinikumi lastekliiniku erakorralisest vastuvõtust leiab SIIT.

Kliinikumi Leht

The post Lapse raviteekond Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.