Kellelgi oli täna keeruline sünnitus, keegi vajab erakorralist operatsiooni, kellelgi diagnoositi leukeemia. Kõigil nendel juhtudel võib doonorivere kasutamine olla määrava tähtsusega. Verevarud saavad stabiilsed olla ainult tänu doonoritele, aga vereülekanne suvepuhkuse lõppu oodata ei saa.

Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse ülemarst-õppejõu dr Helve Königi sõnul kordub sama muster aasta ringi – suvel on doonorid puhkusel ja kodust eemal, sügisel ja talvel langeb osa doonoritest ajutiselt välja viirushaiguste tõttu. „Verevarud vajavad täiendamist aastaringselt ning patsientide vajadused, aga ka ootamatud õnnetused, paraku kalendrit ei jälgi,“ selgitas dr König regulaarsete doonorite olulisust.

Vereülekanne võib osutuda kiiresti vajalikuks operatsioonil, sünnitusel või trauma korral, kus pole aega abisaaja veregruppi määrata. „Sellistes olukordades on asendamatu roll just 0-negatiivsel verel, sest seda saab kasutada kõigi veregruppidega patsientide jaoks,“ selgitas verekeskuse ülemarst-õppejõud. 0-negatiivse veregrupi omanikke on vaid 4,3% Eesti elanikkonnast, mistõttu vajavad universaalse doonorivere varud sageli täiendamist.

2025. aastal külastas Kliinikumi verekeskust 8121 doonorit – aasta varem oli see arv 8645. Võrreldes eelmise aastaga on vereloovutuste arv langenud ligikaudu 1000 võrra, sealhulgas on juba mitmendat aastat nii veredoonorite kui esmaloovutajate arv Eestis langustrendis. Verd ei saa aga tehislikult toota ehk selle ainus allikas teine inimene, mistõttu on doonorite panus hädavajalik ja asendamatu.

Dr Königi sõnul ei jõua loovutatud veri patsiendini kunagi sellisel kujul, nagu see kotikesse koguti. „Doonor loovutab ühe doosi täisverd, millest valmistatakse kolm komponenti – punalibled ehk erütrotsüüdid, vereliistakud ehk trombotsüüdid ja plasma,“ kirjeldas dr König. Punalibled on keha hapnikukandjad, mida kasutatakse operatsioonidel, sünnitustel ja ka aneemia puhul. Vereliistakuid kasutatakse verehaiguste ravis ning plasmat eelkõige hüübimishäirete ravis. Samuti saab plasmast valmistada rohkem kui 20 erinevat ravimit.

Verekeskuse ülemarst-õppejõu sõnul on tervele inimesele vereloovutus ohutu. „Kui loovutada verd vastavalt kehtestatud reeglitele, ei nõrgesta see doonori tervist. Vereloovutus stimuleerib luuüdi tootma uusi vererakke, mis hoiab vereloome aktiivsena,“ lisas ta. Vahe kahe vereloovutuse vahel peaks meestel olema vähemalt 60 päeva, naistel soovituslikult 90 päeva.

Doonoriks sobib terve, puhanud ja söönud inimene vanuses 18–65, kelle kehakaal on vähemalt 50 kg. Enne vereloovutust täidetakse küsimustik tervisliku seisundi ja eluviiside kohta ning meditsiinilises läbivaatuses otsustatakse, kas doonorlus on ohutu nii doonorile kui ka vereülekande saajale. Vereloovutus koos registreerimisega võtab tavaliselt alla tunni.

„Vereloovutus on kiire ja ohutu protseduur ning iga loovutus võib päästa kellegi elu. Kunagi ei tea, millal võid sama abi vajada hoopis sina ise või su lähedane,“ ütles verekeskuse ülemarst-õppejõud.

Kliinikumi verekeskus ootab suveperioodil (1. juuni – 31. august) doonoreid:

E–N  9.00–17.00
R  8.00–15.30

Aadress: L. Puusepa 8, B-korpuse I korrus (sissepääs pargipoolsest uksest)
Kaasa võtta pildiga isikut tõendav dokument.

Lisainfo: kliinikum.ee/verekeskus

The post Verevarud vajavad täiendamist ka suvel appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

30. juunil 2026 tähistati Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakonna kirurgi dr Toomas Aro viimast tööpäeva. Sellega jõudis lõpule erakordne, viis aastakümmet kestnud arstitee, mille jooksul on ta aidanud paljusid patsiente, õpetanud noori kolleege ning kujundanud Eesti südamekirurgia arengut.

Dr Toomas Aro nimi on Eesti meditsiinis lahutamatult seotud nii kaasasündinud kui ka omandatud südamerikete kirurgilise raviga. Teda on kirjeldatud kui kõige laiema haardega südamekirurgi Eestis läbi aegade – arsti, kes valdab praktiliselt kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii laste kui ka täiskasvanute südamekirurgias. Lisaks kliinilisele tööle ja õppetööle on ta hea seisnud rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusena on Kliinikumi kardiokirurgia osakonnal tugevad koostöösidemed soome ja saksa kolleegidega.

Meremehe unistusest südamekirurgiks

Elukutse valiku üle mõtiskledes ei unistanud dr Aro arstiametist, vaid soovis saada meremeheks. Otsustava tõuke meditsiini poole andis vanaema, kes töötas meditsiiniõena ning õpetas talle sidumist, süstimist ja meditsiini põhitõdesid. 1970. aastal astus dr Aro Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda ning lõpetas selle 1976. aastal.

Toona erines arstiõpe tänapäevasest residentuurist. Pärast viit õppeaastat järgnes subordinatuur, kus üliõpilane töötas juba osakonnas arsti abilisena ja omandas praktilisi oskusi kliinilistes situatsioonides. Dr Aro õppis hospitaalkirurgia kateedri juures Eesti südamekirurgia rajaja professor Albert Kliimani käe all. „Pärast subordinatuuri lõppu kutsus professor mind enda jutule ja tegi ettepaneku valida südamekirurgi eriala. Noore arstina polnud mul nii huvitava eriala vastu midagi. Nii jäimegi koos kursusekaaslase Mehis Mikkeliga südamekirurgiasse internatuuri ja tööle,“ meenutas ta.

Kardiokirurgia osakond avati Tartu Kliinilises Haiglas 15. septembril 1975 ning see oli Eesti esimene südamekirurgia osakond. Dr Aro asus osakonda tööle 1976. aasta septembris. Esimesed 13 aastat töötas dr Aro professor Kliimani assistendina, õppides ametit. Pärast professori ootamatut lahkumist, sai temast päeva pealt iseseisev kirurg. Opereeriva kirurgina on ta tegutsenud 30 aastat, mille jooksul on hinnanguliselt opereerinud 2500 patsienti. „Tänapäeval ei pea noor kirurg nii kaua assistendi positsioonil püsima. Näiteks dr Raili Tagen tegi oma esimesed lõikused juba residentuuri ajal ja mina olin jälle assistendi rollis, nüüd aga õpetades ametit.“

Südamekirurgia areng ja tehnoloogia

Enamik südameoperatsioonidest toimub seiskunud südamel kunstliku vereringe tingimustes. Dr Aro sõnul olid 1970. aastate seadmed tänapäevastega võrreldes algelisemad ning patsiendi taastumine sõltus rohkem organismi enda vastupidavusest. „Tänapäeval on aparatuur kordades täpsem ja turvalisem ning patsiendi teekond haiguse avastamisest ravi saamiseni on muutunud süsteemsemaks,“ selgitas ta.

Ta lisas, et kui varem jõuti arsti juurde liiga hilja või üldse mitte, siis täna on patsientide teadlikkus oluliselt suurenenud tänu „doktoritele“ Google ja AI. „Vanasti ei otsinud inimene abi, kuna selleks polnud alati võimalust. Kui rinnus valutas, siis ei tegutsetud, vaid kannatati edasi. Tänapäeval julgustatakse patsiente abi otsima ja rinnavalu korral suunatakse nad uuringutele,” selgitas dr Aro.

Ka diagnostika on teinud läbi hüppelise arengu. Kunagised filmilindile salvestatud angiograafiad on asendunud digitaalsete kujutistega, mida saab suurendada, pöörata ja põhjalikult analüüsida. Südame ultraheli ning teised uuringud annavad kirurgile enne operatsiooni täieliku ülevaate. „Kunagi tuli otsuseid teha märksa napima info põhjal. Tänapäeval ei tohiks olla olukorda, kus kirurg operatsioonilaual midagi täiesti ootamatut avastab,“ selgitas südamekirurg.

Südamekirurgia ise on muutunud aastatega oluliselt vähem invasiivseks. Kui varem tähendas operatsioon alati rindkere täielikku avamist, siis tänapäeval kasutatakse üha enam säästvaid tehnikaid, mis võimaldavad patsiendile väiksemaid lõikeid ja kiiremat taastumist. Paljud protseduurid tehakse kateetripõhiselt, sealhulgas klapiravi ja teatud kaasasündinud defektid.

Dr Aro usub, et vaatamata tehnoloogiate ja tehisintellekti kiirele arengule jääb kirurgi roll veel pikaks ajaks asendamatuks. „Kui lapse süda on kanamuna suurune, siis sinna saab minna vaid kirurgi käte ja mikroinstrumentidega. See on kellassepatöö,“ kirjeldas ta. „Tehisintellekt võib aidata diagnoosida, analüüsida ja planeerida, aga ma ei näe, et selle juhitud seadmed hakkaksid lähiajal opereerima kaasasündinud südameriketega vastsündinuid,“ sõnas ta. Samas on dr Aro progressi poolt – vähesed teavad, et juba 1973. aastal kirjutas ta noore tudengina essee tehismõistusest. „Otsisin küberneetika kohta raamatuid ja kujutasin ette maailma, mida juhib tehisaru,“ muheles ta.

Patsiendid ja töörõõm

Oma tööaastate jooksul on dr Aro ravinud patsiente mitmest põlvkonnast. On juhuseid, kus operatsioonile tuleb laps, kelle ema või isa on lapsena südamerikke tõttu opereeritud. Kõige väiksem patsient oli enneaegne vastsündinu, kes kaalus vaid 430 grammi ning seda koos mütsiga. Teises vanuseotsas meenub talle üks 92-aastane patsient, kellele ta paigaldas südamestimulaatori.

Dr Aro jaoks on kõige olulisem hetk see, kui patsient lahkub haiglast omal jalal. „See on see töörõõm. Laste puhul puudutab eriti teadmine, et pärast lõikust saavad nad elada täisväärtuslikku elu. Täiskasvanute puhul annab erilise tähenduse see, et saad aidata neil võita juurde eluaastaid ja parandada elukvaliteeti,” kirjeldas dr Aro. 

Aeg anda teatepulk edasi

Viimastel aastatel on dr Aro töötanud osakoormusega ning juhendanud nooremaid kolleege. Tema tööd jätkab südamekirurg dr Raili Tagen. „Noored on täna paratamatult targemad kui meie omal ajal. Neil on laiapõhjalisem väljaõpe ja internet erialase informatsioon saamiseks. Meie ajal ei olnud ei internetti ega nutiseadmeid ning teadmised tulid peamiselt raamatutest. Ka õpikud olid sageli aegunud ning õpetajalt ei olnud alati võimalik lisaselgitusi saada. Tänapäeval saab aga kiiresti nõu pidada kolleegidega nii kodu- kui ka välismaal ning arutada juhtumeid vahetult.” 

Kirurgi töös vajalikku rahu ja täpsust on dr Aro kujundanud alates 1966. aastast, kui ta hakkas tegelema laskespordiga. Sportlaskmine on õpetanud talle keskendumist ja enesekontrolli, mis on olulised ka operatsioonitoas. „Erinevalt paljudest teistest spordialadest ei ole seal väliselt nähtavat dünaamikat – kõik toimub sportlase sisemises keskendumises ja kontrollis. Vaatajale ei pruugi olla näha, milline pingeline sisemine võitlus laskuri sees tegelikult käib,“ selgitas dr Aro. Aastate jooksul on ta tulnud Eesti meistriks eri vanuseklassides ning täitnud meeste meistriklassi normi.

Ka pensionipõlve üheks tegevuseks nimetab ta laskesporti, aga ka koduseid maatöid. Küsimusele, mida ta kõige rohkem igatsema jääb, jäi ta mõtisklema hoopis elu üle. „Kui inimene jõuab teatud vanusesse, saab ta aru, kui lühike elu tegelikult on. Võiks olla pikem – aga noorena. „Keegi ei taha elada 200 aastat 90-aastasena. Pigem võiks olla võimalik elada 200 aastat 35-aastasena,“ ütles südamekirurg muheledes.

Dr Aro pälvis 1992. aastal koos kolleegidega kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi arendamise eest Eesti Vabariigi teaduspreemia, 2022. aastal tunnustas Tartu Ülikooli Kliinikum teda elutööpreemiaga ning aasta hiljem andis Eesti Vabariigi President Alar Karis talle Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. Kõige olulisem jälg on aga leitav südametest, mis töötavad tänu kirurgile, kes pühendas sellele tööle 50. aastat.

Tänusõnad

Lõpetuseks ütleb dr Aro: „Hea on jääda väljateenitud puhkusele tänutundega südames. Mul on vedanud, et olen saanud töötada hea koostööga ühtehoidvas meeskonnas. Tänutundes meenutan kõiki neid, kes on mind aidanud kirurgiametit õppida ja selles areneda. Samuti on heameel tunda, et tehtu ei jää õhku rippuma, vaid on olnud jätkusuutlik. Uus põlvkond on teatepulga üle võtnud ja hoiab seda kindlalt. Samuti siiras tänu kõigile, kes muutsid minu arstiametile punktipaneku suurejooneliseks ja üllatusterohkeks. Suur tänu kõigile kaasaelajatele, kes te võtsite osa minu viimase tööpäeva tähistamisest. Eriline tänu muidugi kardiokirurgia osakonna kolleegidele ja opitoa tüdrukutele, kes olid alati kõik valmis „pandanud“.“

Dr Toomas Aroga vestles Kertu Rannu 

The post Dr Toomas Aro pühendas pool sajandit kardiokirurgiale appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi 2026. aasta juunikuu soovitusindeks oli 89, mis peegeldab patsientide jätkuvat kõrget rahulolu ülikoolihaiglaga. 

Juunikuus tõid patsiendid enim esile Kliinikumi töötajate sõbralikkust, hoolivat suhtumist, professionaalsust, põhjalikke selgitusi ning abivalmidust. 

Tagasiside põhjal on Kliinikumi arenguvõimalused jätkuvalt seotud teenuse kättesaadavuse, ooteaegade ning järjepideva ja selge infovahetuse tagamisega. 

Soovitusindeksi kaardistamiseks küsib Kliinikum patsientidelt vahetut tagasisidet peale vastuvõtul või haiglaravi käimist. Tagasiside küsimiseks saadetakse Kliinikumi külastanud patsientidele e-kiri, milles palutakse jagada oma teenusekogemust ning anda 10 palli skaalal hinnang, kui tõenäoliselt soovitatakse osutatud tervishoiuteenust oma sõbrale või lähedasele, kui need peaksid seda vajama. 

Täname kõiki patsiente, kes oma kogemusi ja mõtteid on jaganud!

Pikemalt soovitusindeksi mõõtmisest: https://www.kliinikum.ee/soovitusindeks/

The post Kliinikumi soovitusindeks oli juunis 89 appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

1.–2. oktoobril toimuvad Tartu Ülikooli Kliinikumis järjekorras neljandad artroskoopia live-kirurgia päevad, kus seekord võetakse fookusesse põlveliigese spordivigastuste ravi ja ennetus.

Ülikoolihaigla konverentsi eesmärk on pakkuda teadmisi nii algtõdedest kui ka keerukamatest põlveliigese artroskoopilistest operatsioonitehnikatest kuni kaasaegsete taastumisstrateegiate ja ennetusprogrammideni. Selleks presenteeritakse kahe päeva jooksul põlveliigese artroskoopilisi näidisoperatsioone, füsioteraapia näidissessioone, ekspertloenguid, vigastuste ennetuse teemalisi õpitubasid ning interaktiivseid juhtumiarutelusid.

Programm pakub ainulaadset reaalajas õppimisvõimalust nii ortopeedidele, spordiarstidele, residentidele, füsioterapeutidele kui ka kõigile teistele, kes tunnevad huvi põlveliigese spordivigastuse vastu. Osalejatel on võimalik õppida vahetult väga kogenud rahvusvahelistelt lektoritelt ja praktikutelt.

Neljandaid artroskoopia live-kirurgia päevi korraldavad Tartu Ülikooli Kliinikum ja Eesti Artroskoopia ja Sporditraumatoloogia Selts. Konverentsile saab registreeruda siin lingil.

Lisainfo
Dr Leho Rips, Leho.Rips@kliinikum.ee

The post Artroskoopia live-kirurgia päevad keskenduvad sel aastal põlveliigese vigastustele appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Menopausi saabumisele eelnev üleminekuiga ehk perimenopaus on loomulik eluetapp, mida kogevad kõik naised, kuid millest Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Made Laanpere sõnul ühiskonnas pigem vaikitakse. 

Tema sõnul vajavad naised sel perioodil rohkem teadmisi, tuge ja õigeaegset abi, kuna üleminekueaga kaasnevad muutused võivad mõjutada nii füüsilist kui vaimset tervist. „Perimenopausiga kaasneb aga kõrvalukustav vaikus. Sellest ei räägita ühiskonnas, perekonnas ega sõpradega ning meditsiinitöötaja võibki olla ainuke inimene, kellele oma mure usaldada,“ sõnas dr Laanpere.

Sageli kasutatakse sõna „menopaus“ ka üleminekuea kirjeldamiseks, ehkki meditsiiniliselt tähendab menopaus vaid ühte konkreetset sündmust – viimast menstruatsiooni. „See tähendab, et kui naisel on viimasest menstruatsioonist möödunud 12 kuud, ei peeta edasisi veritsusi enam loomulikuks ning need vajavad alati arstlikku hindamist,“ selgitas dr Laanpere, lisades, et Eesti naiste keskmine vanus viimase menstruatsiooni ajal on 51 aastat.

Üleminekuiga on siiski pikem periood, mis hõlmab aastaid enne ja pärast viimast menstruatsiooni ning ligikaudu 95 protsendil naistest toimub see vanuses 46–56 aastat. „Üleminekuperioodi jooksul hakkab munasarjade töö järk-järgult hääbuma ning östrogeeni ehk naissuguhormooni tase organismis muutub ebastabiilseks. Munasarjade töö ei lõpe enamasti järsult, vaid hormoonitasemed võivad aastate jooksul märkimisväärselt kõikuda, mõjutades tugevalt kogu organismi toimimist,“ selgitas Kliinikumi vanemarst-õppejõud. 

Näiteks toetab östrogeen südame-veresoonkonna, luude, liigeste, naha, sidekoe ja aju tervist. Üleminekuperioodis peavad kõik organsüsteemid kohanema olukorraga, kus östrogeeni kaitsev toime ei ole enam stabiilne, mistõttu tunnevad naised tugevaid kehalisi ja vaimse tervisega seotud muutusi. „Üleminekuperioodi esimesteks märkideks on sageli muutused menstruatsioonitsüklis. Samuti võivad tekkida sümptomid, mis on väga mitmekesised ja individuaalsed – peamiselt kuumahood, öised higistamised, unehäired, meeleolumuutused ning ajuudu ehk keskendumis- ja mõtlemisraskus,“ selgitas dr Laanpere.

Naistearst tõdes, et paljud naised ei pruugi neid muutusi ja kaebusi seostada hormonaalsete kõikumistega ning see võib olukorda veelgi halvendada. „Näiteks võib kehakaal tõusta hoolimata samast või isegi tervislikumast eluviisist ning naistel võivad tekkida mäluprobleemid või liigesevalud,“ selgitas dr Laanpere.

Tekkinud sümptomeid saab naistearsti sõnul kõige paremini leevendada menopausi hormoonraviga. „Kui me teame, et tegemist on hormonaalse muutusega, mis jätab naise ilma kehale vajalikust naissuguhormoonist, siis on loogiline kasutada hormonaalset asendusravi just kehaomase hormooniga. See aitab kehal ja ajul üleminekueaga paremini toime tulla,“ sõnas naistearst.  

Lisaks sümptomite leevendamisele aitab õigeaegselt alustatud menopausi hormoonravi säilitada luutihedust ja toetab südame-veresoonkonna tervist. „Naistel esineb kolm korda rohkem osteoporoosist ehk luuhõrenemisest tingitud luumurde kui meestel. Südamehaigused avalduvad naistel keskmiselt 8–10 aastat hiljem kui meestel ning seda tänu östrogeeni kaitsevale toimele. Kui see kaitse väheneb, suureneb südame-veresoonkonna haigustesse haigestumise risk,“ sõnas dr Laanpere.

Seetõttu peaks dr Laanpere sõnul iga naine saama aegsasti infot selle loomuliku eluperioodi kohta. „Kasvav huvi ja vajadus spetsialiseeritud abi järele on viinud selleni, et Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku günekoloogia osakonnas on lähiajal kavas avada spetsiaalne perimenopausi vastuvõtt. Vastuvõtu juurde kaasatakse lisaks naistearstidele ka ämmaemandad, kes nõustavad naisi une, luutervise, kehakaalu, füüsilise ja vaimse tervise ning toitumise küsimustes,“ lisas dr Laanpere.

Vastuvõtu eesmärk on pakkuda tõenduspõhist ja terviklikku käsitlust kogu üleminekueaga seotud probleemidele ning aidata naistel saada abi võimalikult varakult. „Ootamine ja kannatamine röövib naiselt lisaks elukvaliteedile ka võimaluse haigusi ennetada. Samuti on täna näha muutust naiste endi hoiakutes – patsiendid otsivad ise infot üleminekuperioodi kohta ja ootavad meditsiinilt abi, et end taas hästi tunda ning leida üles oma kaotatud „mina“,“ lisas dr Laanpere.

Kliinikumi Leht

The post Menopaus ei saabu tasahilju appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.