Migreen on tänapäeval hästi ravitav haigus, kuid edu eeldab korrektset diagnoosi ja arsti juhiste täpset järgimist. Tegemist on levinud kroonilise haigusega, mis avaldub tugevate peavaluhoogude ning kaasnevate sümptomitena nagu iiveldus, pearinglus ja valguskartus.

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia osakonna arst-õppejõu dr Katrin Põllu sõnul kuulub migreen niinimetatud esmaste ehk healoomuliste peavalude hulka, mis tähendab, et selle põhjuseks ei ole ükski muu haigus ega muutus organismis.

„Nii migreeni kui ka teist väga sagedast healoomulist peavaluvormi – pingepeavalu – esineb rahvastikus väga palju. Migreeni puhul on sagedamini tegemist pulseeriva ja tuksuva peavaluga ning enamasti valutab just üks peapool. Pole ka haruldane, et ühel inimesel esineb mitu erinevat peavaluvormi samaaegselt, kuid enamik patsiente õpib aja jooksul ära tundma, millal on tegemist migreenihoo ja millal mõne muu peavalu tüübiga,“ selgitas dr Põld.

Migreen on enim levinud tööealise elanikkonna seas ning mõjutab eeskätt naisi. Kuigi hoogudega peavalu võib alata juba lapse- või noorukieas, kipuvad sümptomid vanemas eas aja jooksul leevenema. „Migreeni algpõhjused on tõenäoliselt geneetilise olemusega. Sümptomite vallandumist võivad mõjutada nii hormonaalsed muutused kui ka elustiiliga seotud tegurid, nagu suitsetamine, vähene uni ja stress. Samuti avaldab mõju keskkond,“ rääkis arst-õppejõud, kelle sõnul on migreeniga inimeste närvisüsteem keskmisest tundlikum erinevate mõjutajate suhtes. Seepärast on oluline õppida tundma oma migreenihoogude vallandajaid ning neid võimaluse korral vältida.

Migreen ise pole eluohtlik, kuid võib tugeva valu ning muude sümptomite tõttu olla äärmiselt elukvaliteeti häiriv haigus. Kaasaegne migreeniravi jaguneb hooraviks ja hoogusid ennetavaks ehk profülaktiliseks raviks. „Migreenile sarnase peavaluga võivad kulgeda teisedki neuroloogilised haigused, mille välistamiseks võib peavaluspetsialist määrata pea MRT-uuringu. Õnneks on tänapäeval migreeniravimite valik laiem kui kunagi varem ning Eestis on suurem osa spetsiifilistest ravivõimalustest kättesaadavad,” selgitas dr Põld. Kõik ravimid ei kuulu veel Tervisekassa soodusravimite hulka – näiteks laienevad mitmete uuemate ja kallimate ravimite soodustused praegu vaid kroonilise migreeni diagnoosiga patsientidele. „See tähendab, et sageli võib kuluda veidi aega, enne kui leitakse patsiendile kõige paremini sobiv ravim,” lisas ta.

Migreen on väga hästi ravitav, kui diagnoos on õige ja juhiseid järgitakse. „Kuna tegemist on haigusega, mis mõjutab lisaks elukvaliteedile ka töövõimet ja suhteid, ei tohiks sellega leppida ega piirduda juhuslike valuvaigistitega. Samuti ei ole mõistlik oodata abi otsimisega kuni viimase hetkeni,“ rääkis dr Põld. Lisaks soovitab arst-õppejõud pidada peavalupäevikut – digitaalset või paberkandjal dokumenti, kuhu patsient märgib kuupäevaliselt kõikide peavalupäevade arvu ning tarvitatud peavaluravimid. „Peavalupäevik on ülioluline enesejälgimise vahend patsiendile, aga ka asendamatu infoallikas tervishoiutöötajale. Enamasti õnnestubki korrektne peavalusündroomi diagnoos püstitada vaid patsiendi peavalupäeviku põhjal.“

Peavalukaebusega inimesel tuleks esmalt pöörduda perearsti poole, kes vajadusel suunab edasi neuroloogi vastuvõtule – eriti juhul, kui migreen ei allu hästi esmavaliku ravimitele või kui haigus kulgeb eripäraselt, näiteks raseduse ajal esinevate ägenemiste puhul.

Tartu Ülikooli Kliinikumis pakutakse patsientidele maailmatasemel peavalude diagnostikat ja ravi närvikliinikus, kus oluliseks koostööpartneriks on ka Eesti Peavalu Selts.

Kliinikumi Leht

The post Migreeniga toimetulek algab õigest diagnoosist ja korrektsest raviplaanist appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Vaagnapõhjaelundite häired mõjutavad miljonite inimeste igapäevaelu, kuid sageli jäävad need probleemid varju, kuna neid ei märgata õigel ajal või neile ei pöörata piisavalt tähelepanu. August on rahvusvaheline vaagnapõhjahäirete teadlikkuse kuu, mille eesmärk on suurendada nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate teadmisi vaagnapõhja tervise olulisusest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Tiiu Hermlini sõnul toetavad vaagnapõhja tugistruktuurid – nagu lihased ja sidekoed – põit, pärasoolt ja suguelundeid, tagades nende elundite normaalse talitluse. Vaagnapõhjahäirete sümptomiteks on  urineerimis- ja roojamishäired, düspareuunia, vaagnavalu või organite allavaje. „Häirete varajane märkamine ja mõistmine aitavad kaasa täpsema diagnoosi püstitamisele ning sobiva ravimeetodi valikule,“ selgitas dr Hermlin.

Kuigi vaagnapõhjahäired on sageli varju jääv tervisemure, võivad need mõjutada igas vanuses inimesi. Kõige sagedamini esinevad need siiski naistel. „Sünnitamine, hormonaalsed muutused ja vananemine suurendavad naistel vaagnapõhjahäirete riski. Levinumad probleemid on uriinipidamatus, emaka või tupe allavaje, fekaalinkontinents ja roojamishäired, valulik vahekord, vaagnavalu ja lihaste düsfunktsioon ehk nõrgad või liigselt pinges vaagnapõhjalihased,“ selgitas dr Hermlin.

Kliinikumi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõu dr Margot Peetsalu sõnulon meestel vaagnapõhja häireid küll harvem, kuid nende puhul võib tõhusa ravimeetodi leidmine olla keerukam. „Meestel on esiplaanil urineerimishäired, nagu sage urineerimistung, raskus põit lõpuni tühjendada ja uriinipidamatus. Soolehäiretest esineb sageli takistatud defekatsioon ehk raskus soolt täielikult tühjendada või väljaheite pidamatus,“ selgitas dr Peetsalu. Lastel on vaagnapõhjahäired enamasti seotud närvisüsteemi arenguga ning funktsionaalse küpsemisega.

Patsiendi vaagnapõhja funktsionaalsete häirete diagnoosimine algab põhjaliku vestluse ja läbivaatusega, mis võib toimuda pärasoole ja/või tupe kaudu. Eesmärk on esmalt välistada kasvajad ja põletikulised haigused, mis võivad anda vaagnapõhjahäiretele sarnaseid kaebusi. „Kui need haigused on välistatud ja peamised kaebused on seotud põie või urineerimisega, tehakse uriinianalüüs, põie vaatlus spetsiaalse kaameraga (tsüstoskoopia) ja uuringud, mis mõõdavad põie tööd (urodünaamika). Vajadusel viivad radioloogid läbi ka ultraheliuuringu. Jämesoolega soetud kaebuste korral viiakse läbi koloskoopia või sigmoidskoopia,“ lisas dr Peetsalu.

Viimaste aastate arengud on toonud ka vaagnapõhjahäirete ravisse olulisel määral juurde taastusravi ja füsioteraapiat. Samuti on oluline roll ennetusel: sünnitusjärgsel perioodil vaagnapõhjalihaste taastamine ning teadlikkuse suurendamine juba noores eas aitavad vähendada tulevikus tekkivate probleemide riski. Lisaks on tähtis esmatasandi spetsialistide koolitamine, et patsiendid jõuaksid õigeaegselt sobiva abini.

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõu dr Ülle Krikmanni sõnul tugines varasem ravi peamiselt ravimitele, kuid nüüd võimaldab mitmest meetodist koosnev terviklik lähenemine saavutada paremaid ravitulemusi. „Neuroloogilised haigused põhjustavad enamasti funktsionaalseid häireid põies, pärasooles ja suguelundites, mistõttu kirurgilised või mehaanilised sekkumised ei lahenda alati probleemi. Näiteks põiekontrollihäirete korral võib inimene kas mitte tunnetada piisavalt põie täitumist või ei suuda põit üldse tühjendada. Kui sellised sümptomid ilmnevad, tuleb neuroloogil välja selgitada, millisel tasandil närvisüsteemis häire paikneb ning selle alusel määrata sobiv ravi,“ selgitas dr Krikmann. 

Põie- ja sooletegevuse häirete käsitluses on oluline koht ka õendustööl. „Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus töötavad spetsiaalselt välja koolitatud õed, kes nõustavad ambulatoorselt patsiente, andes soovitusi toitumise, elustiili ja muude igapäevaste harjumuste osas. See on osa nii diagnostikast kui ravist,“ märkis dr Krikmann.

Vaagnapõhjahäirete terviklik käsitlus ülikoolihaiglas võimaldab saavutada paremaid ravitulemusi ning see tugineb eri valdkondade spetsialistide tihedale koostööle. „Eduka ravi taga on meeskond, mis ühendab günekoloogia, uroloogia, proktoloogia, neuroloogia, taastusravi, füsioteraapia, radioloogia ja teiste erialade spetsialistid. Selline koostöö teaduslikul, hariduslikul ja kliinilisel tasandil tõstab ravikvaliteeti,“ rõhutas dr Hermlin.

Kliinikumi Leht

The post Vaagnapõhjahäired esinevad nii naistel, meestel kui ka lastel appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Augustikuu esimesel nädalal, 1.–7. augustil, tähistatakse üle kogu maailma rinnaga toitmise nädalat, et suurendada teadlikkust rinnapiima kasulikkusest ema ja lapse tervisele. Vaid 21% Eesti imikutest toitub kuuendal elukuul ainult rinnapiimast ning selleks, et suurendada emade teadlikkust rinnaga toitmise kasudest ja vajalikkusest, pakub Kliinikumi naistekliinik emadele tasuta erinevaid tegevusi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku perekeskuse ämmaemandusjuhi Marrit Kanna sõnul soovitab Maailma Terviseorganisatsioon toita imikut vaid rinnapiimaga ning ilma lisatoitudeta kuni lapse pooleaastaseks saamiseni ja seejärel jätkata rinnaga toitmist koos täiendava toiduga kuni lapse kaheaastaseks saamiseni või kauemgi. „Selgub, et Eestis on see nii 21% laste puhul – vastavalt Tervise Arengu Instituudi 2024. aasta statistikale olid täielikult rinnapiimatoidul ühenädalaselt 80%, ühekuuselt 73%, kolmekuuselt 59% ja kuuekuuselt 21% imikutest. Seega on oluline suurendada rinnaga toitmise osas teadlikkust ning seda nii tervishoiusüsteemis kui ka üldisemalt ühiskonnas. Rinnaga toitmine on võimas alus lapse elukestvale tervisele ja arengule,“ rääkis ämmaemandusjuht.

Kokku saavad Eesti lapsed keskmiselt rinnapiima 6–12 kuud, statistikasse kuuluvad nii ainult rinnapiima saavad lapsed kui ka need, kes saavad seda koos piimaseguga. Rinnapiimaga toitmise vähendamise või katkestamise põhjused võivad olla erinevad. „Näeme, et naistekliiniku imetamisnõustamisele pöördumise põhjuseid on mitmeid – näiteks valulikkus imetamisele ajal, mis võib olla tingitud ema rindade eripärast, lapse valest asendist rinnal ja korrigeerimist vajavast imetamisvõttest, aga ka keelekidast, soorist ja vasospasmist rinnanibudel. Sageli emad muretsevad, kas rinnapiimakogused on lapsele piisavad ja rinnapiim täisväärtuslik ning tajuvad ühiskonna survet ja etteheiteid, kui imetamine ei õnnestunud või rinnapiima kogused on vähesed,“ selgitas Marrit Kanna.

Ta lisas, et emad vajavad toetust ja tõenduspõhiseid soovitusi imetamisega alustamiseks ja sellega jätkamiseks. Näiteks – milline peaks olema rinnaga toitmise sagedus, kuidas tunda ära lapse näljamärke, kuidas saada aru, kas laps on saanud piisavalt rinnapiima, millised on võimalikud imetamisasendid ja võtted, kuidas käituda piimapaisukorral ning kuidas hooldada rindasid imetamisperioodil.

„Siin on oluline roll tervishoiusüsteemil, kes saab pakkuda toetust rinnaga toitmiseks nii raseduse ajal kui sünnitusjärgselt. Vähem on räägitud jätkusuutlikkusest, mistõttu kannab sel aastal rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal nime „Loome jätkusuutlikke tugisüsteeme“, viidates nii võimalusele vähendada kunstliku toitmise põhjustatud kliimamuutuste mõju kui ka tugisüsteemile, mida naine vajab jätkusuutlikuks rinnaga toitmiseks. Haiglast väljaspool vajab ema selleks toetavat keskkonda nii kodus, töökohal kui ka laiemalt ühiskonnas,“ kirjeldas ämmaemandusjuht.

Marrit Kanna tõi veel välja, et imetamisotsused tehakse sageli raseduse ajal ning seda mõjutavad nii ema kui tema partneri suhtumine imetamisse. „Kirjandus viitab, et partneri positiivsed hoiakud ja igakülgne toetus mõjutab naise imetamispraktikat.  Näiteks pikenes imetamise kestus peredes, kus lapseootel ja imetavate naiste partneritele viidi läbi rinnaga toitmise edenemist ja jätkumist käsitlev töötuba. Ilma partneri toetuseta eelistavad naised sageli piimaseguga toitmist. Igasugune negatiivne hoiak, lähedase või ühiskonna poolt, lisaks vähene teadlikkus ja ebapiisav toetus õõnestab ema enesekindlust ning vähendab  rinnaga toitmise edukust,“ lausus Kanna.

Emade toetamiseks korraldab Kliinikumi naistekliinik töötube ja vestlusringe, kuhu on oodatud imetavad emad nii lastega kui üksi, aga ka lapseootel naised, kes tunnevad, et tahaksid rinnaga toitmise kohta rohkem teada saada.

Tasuta töötoad ja vestlusringid emadele

Imetamise töötuba
Töötoa eesmärk on toetada emasid imetamise teekonnal – nii alustades, jätkates kui lõpetades, samuti muredes ja rõõmudes.
Läbiviija: Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemand-imetamisnõustaja Anni Anastasia Pilvar
Aeg: 1. august 2025 ja 21. august 2025 kell 9:30–11:30
Koht: Tartu Ülikooli Kliinikumi peamaja L. Puusepa 8 C-korpuse 1. korruse perekeskuse saal (ruum C1035).
Registreerimine: töötuba on tasuta ja imetamissõbralik, ette registreerimine lingil: https://app.hopitude.com/…/standalone/351709/1754040600000

Vestlusring „Ternespiima kogumine raseduse ajal“
Ternespiim tekib rindadesse juba kolmandal-neljandal raseduskuul. Ternespiim on vastsündinule väga hea energiaallikas, sisaldades antikehi, mis kaitsevad vastsündinut infektsioonide eest, aidates immuunsüsteemi käivitada, stabiliseerida lapse veresuhkrut ja väljutada esimest tumedat väljaheidet (mekooniumi), mis võib vähendada kollatõve riski. Ternespiima käsitsi pumpamise tehnika õppimine on suurepärane võimalus imetamisteekonnaks ettevalmistumisel. Jagame infot, kas ternespiima kogumine on vajalik, millal alustada kogumist ja millist tehnikat kasutada, kas selleks on mingeid vahendeid vaja, kuidas säilitada ja transportida haiglasse.
Aeg: 4. august 2025 kell 13:00–13:45
Koht: Tartu Ülikooli Kliinikumi peamaja L. Puusepa 8 patsiendi infokeskus 1. korrusel (ruum E108).
Läbiviija: Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemand-imetamisnõustajad Karolin Köörna ja Jekaterina Kalamees
Registreerimine: sündmus on tasuta ning ette registreerimine ei ole vajalik

Vestlusring „Jätkusuutlik imetamine. Partneri roll imetamise toetamisel“
Esimesed nädalad vastsündinuga on sageli täis ebakindlust, õppimist ja kohanemist ning võivad olla  emotsionaalselt kurnavad. Partner saab hoolitseda ema baasvajaduste eest, abistades lapse rahustamisel, võttes üle lapse eest hoolitsemise, majapidamistööd, suuremate lastega tegelemise, et ema saaks süüa, puhata ja enese eest hoolitseda. Vestlusringil arutatakse, mida teha, et rinnaga toitmine õnnestuks ning kuidas saab partner toetada rinnapiimaga toitvat ema?
Aeg: 4. august 2025 kell 14:00–14:45
Koht: Tartu Ülikooli Kliinikumi peamaja L. Puusepa 8 patsiendi infokeskus 1. korrusel (ruum E108).
Läbiviija: Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemand-imetamisnõustajad Karolin Köörna ja Jekaterina Kalamees
Registreerimine: sündmus on tasuta ning ette registreerimine ei ole vajalik

Lisainfo
Marrit Kanna, Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik
Marrit.Kanna@kliinikum.ee
Tel: 5331 9977

The post Vaid 21% Eesti imikutest toitub kuuendal elukuul ainult rinnapiimast appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kinnitas kliiniliste valdkondade juhid järgmiseks neljaks aastaks. 1. septembrist 2025 astuvad ametisse dr Olav Tammik, prof Külli Kingo, dr Sven Janno, dr Jaan Sütt ja prof Margus Punab.

Kliiniliste valdkondade juhid kuuluvad Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi meeskonda. „Valdkonnajuhtide ülesandeks on vedada eest struktuuriüksuste koostööd nii valdkonna sees kui ka valdkondade üleselt. Sealjuures esindavad nad oma valdkonda kuuluvaid üksusi juhtkonnas, toetades seeläbi kliinikute ja teenistuste juhte erinevate teemade käsitlemisel,“ tutvustas Kliinikumi ravijuht dr Liis Salumäe.

Kliinikumis on kokku kuus kliinilist valdkonda. 1. kliinilist valdkonda, mille koosseisu kuuluvad kirurgiakliinik, meestekliinik, naistekliinik ja ortopeediakliinik, asub juhtima dr Olav Tammik. 2. kliinilist valdkonda, mille koosseisus on hematoloogia-onkoloogia kliinik, lastekliinik, nahahaiguste kliinik ja sisekliinik juhib oma teisel juhtimisperioodil professor Külli Kingo. 4. kliinilise valdkonna, mille koosseisus on närvikliinik, psühhiaatriakliinik, silmakliinik, spordimeditsiini ja taastusravi kliinik, juhina jätkab ka dr Sven Janno. 5. kliinilist valdkonda, kuhu kuuluvad anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, operatsiooniteenistus ja toitmisravi keskus, juhib teisel perioodil dr Jaan Sütt ning 6. kliinilisse valdkonda kuuluvate apteegi, geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku, patoloogiateenistuse, radioloogiakliiniku, verekeskuse ja ühendlabori valdkonnajuhina jätkab prof Margus Punab.

3. kliinilist valdkonda, kuhu kuuluvad kopsukliinik, kõrvakliinik, stomatoloogia kliinik ja südamekliinik, juhib varasema konkursi tulemusel kuni 31. juulini 2028 dr Marjo Sinijärv.

Kliiniliste valdkondade juhid astusid esimest korda ametisse senisest ühtlasema juhtimisulatuse tagamiseks pärast struktuuri- ja juhtimisreformi 2021. aastal, mil moodustati laiem juhtkond, kuhu kuuluvad lisaks kliiniliste valdkondade juhtidele finantsjuht, äriarendus- ja haldusjuht, infotehnoloogia juht, personalijuht ja kommunikatsioonijuht. „Tänan esimese juhtimisperioodi kliiniliste valdkondade juhte, lisaks eespool mainitutele ka prof Aare Märtsonit, kes juhib 1. kliinilist valdkonda augusti lõpuni ning eelnevatel aastatel 3. valdkonna juhtidena ametis olnud dr Alar Irsi ja dr Arno Ruusaleppa,“ lausus dr Salumäe.

Valdkonnajuhtide uus juhtimisperiood on ajavahemikus 1. september 2025–31. august 2029.

Lisainfo
Dr Liis Salumäe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht
Liis.Salumae@kliinikum.ee

The post Kliinikumis jõudsid lõpule kliiniliste valdkondade juhtide konkursid appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

28. juuli on ülemaailmne hepatiidipäev. Hepatiit ehk viiruslik maksapõletik on haigus, mis võib organismis areneda aastaid ilma kaebuste või sümptomiteta, ent põhjustada tõsiseid tervisekahjustusi. Maks on elutähtis organ, mis osaleb ainevahetuses, jääkainete eemaldamises ja seedimiseks vajaliku sapi tootmises. Kui maks haigestub, võib see mõjutada kogu organismi toimimist.

Maailmas sureb igal aastal hinnanguliselt miljon inimest viiruslike hepatiitide maksakahjustuse tõttu. Hepatiidi peamisteks põhjustajateks viirused, millest olulisemad on A-, B- ja C-hepatiidi viirus. Nendest kolmest on ohtlikuimad B- ja C-viirushepatiidid, kuna need võivad muutuda krooniliseks ja viia maksa pöördumatu kahjustuseni.

„B- ja C-hepatiidi viirused on eriti salakavalad, kuna paljudel nakatunutel ei teki aastaid mingeid sümptomeid ning inimene ei pruugi teada, et ta on nakkusohtlik. B- ega C-hepatiidi viirus ei levi igapäevase kokkupuute kaudu, nagu söömise, vee, köhimise või tualett-tarvikute jagamise teel. Paljudel nakatunutel ei ilmne ka mingeid sümptomeid, kuid nad on teistele nakkusohtlikud. Kui sümptomid ilmnevad, on nendeks väsimus, seedehäired, naha ja silmade kollasus, tume uriin, hele väljaheide ja üldine halb enesetunne,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi nakkushaiguste osakonna vanemarst-õppejõud dr Pilleriin Soodla.

Ta selgitas, et C-hepatiit levib peamiselt nakatunud vere kaudu – näiteks süstitavate uimastite kasutamisel või tätoveerimise vahendite kaudu. Seksuaalne levik ja emalt lapsele ülekandumine on pigem haruldased. „B-viirushepatiit levib peamiselt kaitsmata seksuaalvahekorra kaudu ning samuti kokkupuutel nakatunud verega, näiteks süstalde jagamisel või saastunud nõelaga tätoveerimisel sarnaselt C-hepatiidiga. B-hepatiiti võib nakatuda ka sünnitusel, kui ema on viirusekandja,“ rääkis dr Soodla.

Üle 80% C-hepatiidi juhtudel muutub haigus krooniliseks ning pika aja jooksul võib tekkida tõsine maksakahjustus, sealhulgas maksapuudulikkus ja maksavähk. B-hepatiidi haigustekitaja jääb organismi eluks ajaks, kuigi see saadakse immuunsüsteemi poolt kontrolli alla enamikel inimestel. Umbes 10% juhtudest kujuneb välja krooniline B-hepatiit, mis võib põhjustada maksa sidekoestumist ehk fibroosi ja sealt edasi vähki.

„Viirushepatiiti diagnoositakse vereanalüüsi teel. C-hepatiidi vastu praegu vaktsiini ei ole, kuid on olemas tõhusad viirusevastased ravimid, mis aitavad viirusest vabaneda ja maksakahjustust ennetada. B-hepatiidi vastu on olemas vaktsiin, mis pakub väga head kaitset ja on esimene vähki ennetav vakstiin,“ selgitas vanemarst-õppejõud. B-hepatiidi vaktsiin kuulub ka Eesti riiklikusse immuniseerimiskavasse ja sellega on vaktsineeritud inimesi, kes sündinud aastal 1986 ja hiljem.

A-viirushepatiit levib peamiselt saastunud toidu, vee ja pesemata käte kaudu ning on eriti levinud piirkondades, kus sanitaartingimused on kehvad. „A-hepatiidile on iseloomulik väsimuse, palaviku, iivelduse, naha kollasuse, tumeda uriini ja heleda väljaheite esinemine, haigustunnused ilmnevad tavaliselt paari nädala kuni pooleteise kuu jooksul pärast nakatumist,“ kirjeldas dr Soodla. Temasõnul paraneb enamik juhtudest iseenesest, haigus ei muutu krooniliseks ning läbipõdenul tekib eluaegne immuunsus. A-hepatiidi vastu on olemas tõhus vaktsiin ning vaktsineerimist soovitatakse eriti enne reisimist piirkondadesse, kus nakatumisrisk on suurem.

Kliinikumis tegelevad viirushepatiitide ravi ja patsientide jälgimisega infektsioonhaiguste arstid ja gastroenteroloogid. Hepatiitide vereanalüüsi on võimalik teha Kliinikumi nõustamiskabinetis või perearsti juures. Ühtlasi testitakse B- ja C-viirushepatiitide suhtes alati ka doonorverd.

Lisainfo
Dr Pilleriin Soodla, Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliinik
Pilleriin.Soodla@kliinikum.ee

The post Salakaval hepatiit võib areneda ilma kaebuste või sümptomiteta appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.