Tinnitus on heli, mida kuuldakse aeg-ajalt või pidevalt kõrvades või peas ilma ühegi välise helistiimulita. See heli võib olla kas madala, keskmise või kõrge helisagedusega üksikheli, nagu näiteks vilin, kohin, undamine, või omakorda helide kogum. Ligikaudu 30% inimestest kogeb elus mingil hetkel tinnitust, sealhulgas umbes 10% elanikkonnast elab pideva tinnitusega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku arst-õppejõud dr Pääsu Teder´i sõnul põhjustab tinnitust enamasti sisekõrvas paikneva teo karvarakkude kahjustus. „Kõige sagedamini tekib see kahjustus kas tugeva müraga kokkupuute tagajärjel või aja jooksul sisekõrvas toimuva kulumise tõttu, mis on omane vanaduskuulmisnõrkusele. Tinnitust esineb rohkem inimestel, kellel on kuulmislangus või muud kõrvahaigused, kuid on oluline rõhutada, et see võib tekkida ka täiesti tervel inimesel, kellel pole kõrvadega seotud tervisemuresid ning kelle kuulmine on korras. Kuulmislanguse korral võib tinnitus olla üheks sümptomiks, kuid mitte alati,“ selgitas dr Teder.

Olgugi, et tinnituse täpsed tekkepõhjused pole teada, võivad põhjusteks olla väliskõrva probleemid, nagu liigse kõrvavaigu kogunemine, kuulmekile vigastus, samuti keskkõrva häired, näiteks kuulmetõrve probleemid või kuulmeluukeste liikumatus. „Sisekõrva tasandil võivad rolli mängida mürakahjustus, juba mainitud vanaduskuulmisnõrkus ja muud sisekõrvahaigused nagu näiteks Ménière’i tõbi. Lisaks võib tinnitust esile kutsuda teatud ravimite kasutamine ja süsteemsed haigused, nagu näiteks kõrge või madal vererõhk, aneemia, kilpnäärme- ja veresoonkonnahaigused, ning pea- ja kaelatraumad või lihaspinged kaela- ja õlavöötme piirkonnas. Müraga kokkupuutuvad ametid, näiteks muusikud või tööstusmüra keskel töötavad inimesed, võivad kuuluda riskirühma mürakahjustuse mõju tõttu,“ kirjeldas dr Pääsu Teder.

Tinnituse diagnoosimiseks viiakse läbi kuulmisuuringud ning vajadusel ka täpsustavad lisauuringud. Tinnituse jaoks puudub ravim, mis selle täielikult ära võtaks, kuid enamikul juhtudel saab inimese enesetunnet ja elukvaliteeti oluliselt parandada. „Mõnikord kaob tinnitus siis, kui selle on põhjustanud välis- või keskkõrvahaigus, mis paraneb ravimise järgselt. Kuid kui kõrvades on tekkinud püsiv kahjustus või tinnitusel ei ole selget seost kõrvahaigusega, võib see jääda püsivaks,“ lausus otorinolarüngoloog.

Ta lisas, et kuivõrd tinnitus tuleb kõige tugevamalt esile vaikuses, on oluline kasutada taustahelisid – näiteks loodushääli, nagu merekohin või linnulaul. „Taustahelid aitavad suunata tähelepanu tinnituselt eemale ja soodustavad sellega harjumist. Nende kuulamiseks saab kasutada nutitelefoni rakendusi või une ajal padjamonitore ja valge müra masinaid. Mürarohkes kohas olles tuleks aga kasutada kuulmiskaitset, näiteks kõrvatroppe või -klappe, ning teha vaikuseminuteid, et kõrvad saaksid mürast puhata. Viimast tuleks teha ka siis, kui kuulatakse muusikat kõrvaklappidest,“ rääkis dr Teder.

Oluline roll on ka stressi vähendamisel ning lõdvestumis- ja toimetulekuoskuste õppimisel, sest psühholoogiline pinge ja väsimus võivad tinnitust ja selle häirivust süvendada. Tinnituse ravi eesmärk on toetada aju loomulikku harjumist selle heliga ning vähendada negatiivset mõju igapäevaelule – paljud inimesed kogevad aja jooksul seda, kuidas tinnitus muutub vähem märgatavaks. Lisaks võib õppida lõdvestumise ja stressi kontrollimise tehnikaid ning oluline oleks hoiduda üleväsimusest. Kui tinnitusega kaasneb kuulmislangus, on kõige tõhusamaks abivahendiks kuuldeaparaat.

Dr Pääsu Teder´i sõnul tuleks tinnituse korral arsti juurde pöörduda, eriti juhul, kui tegu on pulsseeriva ehk südamerütmis kõikuva heliga. „Esmane kontakt võiks olla perearst või kõrva-nina-kurguarst, kes saab teha vajalikud kuulmisuuringud ning suunata täiendavatele uuringutele. Samuti saab spetsialist anda nõu, kuidas tinnitusega paremini toime tulla ning vajadusel kaasatakse audioloog. Tartu Ülikooli Kliinikumis viiakse kuulmisuuringuid läbi kõrvakliinikus.

Kliinikumi Leht

The post Kas tinnitust on võimalik ravida? appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

2026. aastast on rahastab Tervisekassa kõikide vastsündinute tsüstilise fibroosi sõelteste. Haiguse avastamine esimestel elukuudel on väga oluline, sest võimaldab alustada raviga võimalikult vara ehk siis, kui haiguse põhjustatud organkahjustused on veel minimaalsed.

Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku kliinilise geneetika osakonna juht dr Karit Reinsoni sõnul esineb Eestis tsüstilist fibroosi küll harva, ent selle esinedes saadab raske haigus inimest kogu elu. „Tsüstiline fibroos mõjutab hingamisteid ja seedetrakti eeskätt kopsude ja pankreasega, samuti võivad olla mõjutatud maks, sapiteed, ninakõrvalkoopad ning haigus mõjutab ka meeste viljakust. Haigust põhjustavad CFTR-geeni haigusseoselised variandid, mis põhjustab viskoosse sekreedi teket. Lihtsustatult öeldes tekib patsiendi organites paks ja kleepuv lima, mis ummistab nii hingamisteid kui seedesüsteemi. See omakorda võib tuua kaasa sagedasi kopsupõletikke, kroonilist köha ja hindamisraskusi, hingamisteede ummistust, takistada toidu imendumist, põhjustada alakaalu ja kasvuhäireid ning maksaprobleeme ja meeste viljatust,“ selgitas haiguse olemust dr Reinson.

Eestis on tsüstilise fibroosi esinemissagedus 1:7457 ehk igal aastal sünnib üks kuni kaks last selle haigusega. Kuigi haigus on kaasasündinud, võib selle avaldumine varieeruda – raskematel juhtudel avaldub haigus sageli imiku- või varajases lapseeas, samas võivad leebema kuluga või ebatavalised vormid ilmneda alles nooruki- või täiskasvanueas. „Samas on võimalik haiguse esinemise võimalus selgitada välja juba vastsündinu esimesel elunädalal, mis on kriitilise tähtsusega varajase ravi alustamiseks, pankrease puudulikkuse ja varajase kopsukahjustuse pidurdamiseks ning paremate pikaajaliste ravitulemuste saavutamiseks. Varajane diagnoos ja ravi on seotud pikema elueaga, mille tulemusel jõuavad paljud tsüstilise fibroosiga patsiendid täiskasvanuikka, töötades ja elades aktiivset elu. Just seetõttu on ka sõeltestimine oluline,“ rõhutas dr Reinson. Kuna tsüstilise fibroosi sümptomid on esialgu mitte-spetsiifilised, näiteks hingamisteede infektsioonid ja kehv kaaluiive, võib ilma sõeltestita jõuda diagnoosini alles lapse 8. või 9. eluaastal, mil on juba välja kujunenud rasked organkahjustused.

Kui aastani 2023 diagnoositi Eestis tsüstilist fibroosi esmalt kliiniliselt sümptomeid hinnates, siis aastatel 2023–2025 toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku eestvedamisel ning koostöös Kliinikumi lastekliiniku, Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi ja Tallinna Lastehaiglaga üle-eestiline pilootprojekt, mille eesmärk oli töötada välja sõeltestimise mudel Eesti vastsündinute jaoks. „Oluliselt panustas ka Tartu Ülikooli tervisetehnoloogiate hindamise keskus, mille tulemusel valmis raport tsüstilise fibroosi sõeluuringu efektiivsuse ja kulutõhususe kohta. Usun, et projekt oli kõikidele osapooltele väljakutsuv ja pingutust nõudev, ent ühise ja asutusteülese panuse tulemusena on tänaseks tagatud kõikidele Eesti vastsündinutele nii sõeltestimise teenus tsüstilise fibroosi varajaseks avastamiseks kui ka patsiendi raviteekond haiguse avastamise korral,“ tundis kliinilise geneetika osakonna juht dr Reinson heameelt.

Sõeluuringu läbiviimine

2026. aastast pakutakse riikliku programmi raames tsüstilise fibroosi sõeltesti kõigile Eestis sündinud lastele. Sõeltestimine viiakse läbi samadest testkaartidest, mida kasutatakse ka teiste rutiinsete sõeltestimise analüüside tegemiseks, seega lisavereanalüüsi lapselt ei võeta.

„Proov kogutakse vastsündinu 3.‒5. elupäeval, mitte varem kui 48 elutunni vanuses ja soovitavalt mitte hiljem kui 7. elupäeval. Kõik Eesti haiglates kogutud proovidega testkaardid saadetakse Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikusse, kus neid analüüsitakse. Analüüs põhineb immunoreaktiivse trüpsiini (IRT) määramisel ning vajadusel täiendaval pankreatiidiga seotud valgu (PAP) määramisel ja CFTR-geeni sekveneerimisel. Analüüsitulemused sisestatakse Patsiendiportaali, kus need on nähtavad nii lapsevanemale kui perearstile,“ kirjeldas dr Reinson testimise teekonda.

Kui analüüs osutub positiivseks ning lapsel on kahtlus tsüstilisele fibroosile, võetakse patsiendiga esimesel võimalusel ühendust. „Diagnoosi kinnitamiseks on vajalik täiendav kloriidide määramine higist. Selleks, et lapse ja perekonna teekond diagnoosi kinnitamiseni ja ravi alustamiseni oleks võimalikult lühike ja sujuv, lepime me geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku poolt vastuvõtuaja juba ise kokku. See toimub tsüstilist fibroosi ravivate ekspertide juures kas Kliinikumi lastekliinikus või Tallinna Lastehaiglas, kes hakkavad edaspidi diagnoosi kinnitudes last jälgima ja ravima. Nii saame tagada, et perekond tunneks end võimalikult turvaliselt, saaks selgeid ja konkreetseid sõnumeid ning et ebavajalikke visiite ja infomüra oleks võimalikult vähe,“ selgitas osakonnajuht.

Tsüstilise fibroosi ravi on eluaegne ning hõlmab hingamisteede ravi ja füsioteraapiat, pankrease ensüümide ja vitamiinide asendust, infektsioonide ravi ja profülaktikat. „Eesti lastele on kättesaadav ka spetsiifiline CFTR-modulaatorravi, mis on mõeldud haiguse põhjuse mõjutamiseks, mitte ainult sümptomite leevendamiseks. Kuna tegemist on uudse ravivõttega, siis me ei tea veel pikaajalisi tulemusi, kuid tänased andmed ja tulemused on enamjaolt märkimisväärselt laste elukvaliteeti parandanud,“ lausus dr Reinson.

Ta lisas lõpetuseks, et tsüstilise fibroosi sõeluuringu puhul on tegemist on ennetava, lapsele ohutu ja varajast ravi võimaldava uuringuga, mis ei tähenda automaatselt diagnoosi, vaid aitab välistada või varakult tuvastada raske haiguse. „Vahel soovivad vanemad lapse säästmiseks loobuda kapilaarvere kogumisest kannast, kuid see on vaid üks torge, tänu millele võib laps kasvada ja areneda eakaaslastega võrdselt. See on suur väärtus!“ rõhutas dr Reinson.

Lisainfo
Dr Karit Reinson, Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise geneetika osakonna juht
Karit.Reinson@kliinikum.ee

_______________________________

Dr Karit Reinsoni tänusõnad

• Enne tsüstilise fibroosi sõeltestimise riiklikku rahastust koordineeris selle teenuse pilootprojekti Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinik. Projekt algas 2023. aasta kevadel koostöös Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi, Kliinikumi lastekliiniku ja Tallinna Lastehaiglaga koostöös. 
• Suureks abiks ja toeks oli professor Katrin Õunap ning Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond. Suur koormus ja vastutus lasus ka Kliinikumi laboratoorse geneetika osakonna juhil Tiina Kahrel, kes koos laborispetsialist Elerin Albiniga juurutasid laboris uued analüüsimeetodid. Nõu ja jõuga aitasid kaasa ka dr Kai Muru Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikust, dr Silvi Plado Tallinna Lastehaiglast, dr Maire Vasar ja dr Anneli Viidebaum Kliinikumi lastekliinikust. Eriline tänu kuulub geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhile dr Sander Pajusalule, kes aitas hoida fookust ja leida töökorralduslikke võimalusi pilootprojekti läbi viimiseks meie kliinikus. 
• Väga oluline panus oli kindlasti ka Tartu Ülikooli tervisetehnoloogiate hindamise keskuse projekti vastutaval täitjal ning peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi rahvatervishoiu kaasprofessor Mikk Jürissonil ja tema töögrupil, mida suures osas juhtis Eva Juus, kes koondas ja kirjutas kokku tervisetehnoloogia hindamise raporti (TTH72): „Tsüstilise fibroosi sõeluuringu efektiivsus ja kulutõhusus“. See raport kinnitas teenuse meditsiinilist põhjendatust ja kulutõhusust. 
• Seega, Eestis tsüstilise fibroosi sõeltestimise rakendamiseks panustasid paljud erineva valdkonna spetsialistid ning tulemus on seda veenvamalt õigustatud, tõenduspõhine ja jätkusuutlik. Aitäh! 

The post 2026. aastast on kõikidele vastsündinutele tagatud tsüstilise fibroosi sõeluuring appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee koosseis uuenes 2025. aasta septembrikuus, mille tulemusel suurenes nii liikmete arv kui ka erinevate erialade esindatus. Kliinikumi Leht küsis kliinilise eetika komitee juhilt dr Maarja Maserilt, mis on komiteel seni fookuses olnud. 

Dr Maseri sõnul on kord kuus kohtumisi pidav kliinilise eetika komitee oma otsustes sõltumatu nõuandev ühiskondlik kogu, mis tegeleb nii ravitöös ette tulevate eetiliste probleemide analüüsimisega kui ka eetika arendamisega Kliinikumis laiemalt. „Meie poole võivad pöörduda kõik Kliinikumi töötajad, samuti patsiendid ja nende lähedased, kui nad tunnevad, et meditsiinieetika alusprintsiibid on saanud riivata. Oluline on pidada silmas, et komitee ei tegele olukordadega, mis puudutavad töötajate omavahelist läbisaamist ega võta ka ravikvaliteedi komisjoni rolli,“ tutvustas komitee juht dr Maser.

Meditsiinieetika neli põhiprintsiipi on:

• heategemine,
• mittekahjustamine,
• patsiendi autonoomia austamine,
• õiglus.

„Meditsiinieetika põhiprintsiipide jälgimine on oluline osa kaasaegsest ravitööst. Igapäevaselt on tunda, et kolleegid oskavad ja tahavad neid enda töös aina paremini märgata. Kliinilise eetika komiteesse pöördumisel on meil võimalik haigusjuhte või üldisemaid kliinilise olukordi struktureeritult arutleda. Lahenduste leidmine algab enamasti sellest, kui me suudame selgemini ära sõnastada, millise meditsiinieetika printsiibi osas on tekkinud küsitavusi. Pidev haigusjuhtude arutelu õpetab meid paremini märkama probleemseid olukordi ja aitab jõuda patsiendikesksema ning põhiväärtusi hoidva tervishoiuni,“ selgitas dr Maser.

Selleks, et aruteludes oleks võimalikult palju erinevaid vaatenurki, koosneb Kliinikumi kliinilise eetika komitee hetkel kolmeteistkümnest liikmest. 2026. aastal kuuluvad komitee koosseisu esimehena Kliinikumi kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Maarja Maser ning aseesimehena Tartu Ülikooli praktilise eetika professor Kadri Simm, liikmetena hingehoidja Naatan Haamer, anestesioloogia eriala vanemarst-õppejõud Katrin Elmet, hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonna õendusjuht Katrin Tähepõld, sisehaiguste eriala arst-õppejõud Kadri Väljataga, sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõud ja kaasprofessor Made Laanpere, anestesioloogia eriala vanemarst-õppejõud ja lastekliiniku juht professor Tuuli Metsvaht, kardiokirurgia eriala vanemarst-õppejõud Jaagup Truusalu, psühhiaatria eriala vanemarst-õppejõud Reigo Reppo, veresoontekirurgia eriala vanemarst-õppejõud Asser Aavik, patsientide esindajana Liina Vooro ning Kliinikumi õigusteenistuse juht Mai Ärmand.

„Komitee koosseisu komplekteerimisel ei olnud oluline ainult erialade paljusus, vaid liikmete huvi meditsiinieetika vastu. Esimesteks sammudeks on olnud liikmete koolitamine ja eetika teemade kaardistamine erinevate valdkondade ravitöös. Siit edasi saame planeerida juba Kliinikumi töötajate üldise teadlikkuse tõstmist,“ kirjeldas dr Maser.

Küsimuse peale, millised teemad on praegu enim komitee vaateväljas, vastas komitee juht: „Sügise jooksul on juhtivateks teemadeks patsientide informeeritud nõusolek ja selle protsessi parandamine, patsiendi elulõpu tahteavalduse praktikasse jõudmine ning ravipiirangute küsimus.“

Komitee poole on võimalik pöörduda üldise e-posti kaudu eetikakomitee@kliinikum.ee või soovi korral liikmete poole personaalselt. Juhtumeid on alati võimalik arutada ka üldisemalt, ilma konkreetseid osalisi nimetamata. Lisaks kord kuus toimuvatele kohtumistele arutatakse erakorralist ja kiiret käsitlust vajavaid juhtumeid ka koosolekuteväliselt.

Lisainfo
Dr Maarja Maser, Tartu Ülikooli Kliinikumi kliinilise eetika komitee juht
Maarja.Maser@kliinikum.ee

The post Kliiniline eetika on kaasaegse tervishoiu osa appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Talvine viiruste periood on käes, mistõttu küsis Kliinikumi Leht Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna juhilt dr Piia Jõgilt, millised on laste kõige levinumad viirusinfektsioonid, kuidas neid ravida ning millistel juhtudel on vajalik haiglaravi.

Millistesse viirusinfektsioonidesse haigestuvad praegusel perioodil lapsed enim?

Kui rääkida hingamisteede viirushaigustest, siis Kliinikumi lastekliinikus on haiglaravil hetkel kõige rohkem respiratoorse süntsütiaalviiruse (RSV) tõttu haigestunud imikuid ja väikelapsi. Detsembri teises pooles domineerisid gripi tõttu hospitaliseerimist vajavad lapsed. Sekka satub ka COVID-19 infektsiooniga lapsi. Lisaks levivad rinoviirused, mis on tavalise nohu peamine põhjustaja. Need viirused on väga sagedased igas vanuses lastel, samuti paragripi-, adenoviirused ja teised koroonaviirused, mis põhjustavad „gripilaadseid“ haigestumisi.

Rääkides aga kõhuviirustest, siis talvisel perioodil on kõige sagedasemaks kõhuviiruseks noroviirus, mille peamised sümptomid on iiveldus ja oksendamine, harvem ka kõhulahtisus ja palavik. Kuna haigus kulgeb enamasti lühiajaliselt, 1–3 päeva, siis ei vaja enamasti lapsed haiglaravi. Siiski on viimastel nädalatel lapse ka noroviiruse tõttu haiglaravi vajanud.

Ajalooliselt on laste raske kõhulahtisuse peamiseks põhjuseks olnud rotaviirus, mis põhjustab suurt vedelikukadu. Vedelikukadu tekib korduv ja sagedase oksendamise ning vesine kõhulahtisus tõttu. Lisaks võib esineda kõrge palavik. Haigus võib kesta kuni 7 päeva. Õnneks on enamik lapsi rotaviiruse vastu vaktsineeritud ning seetõttu satuvad rotaviirushaigusega lapsed haiglasse tänapäeval harva.

Viirusliku gastroenteriidi parim ravi on jootmine sagedasti ja väikeste loksudega, kuid mõnikord see ei õnnestu ja raske vedelikupuuduse korral on vajalik haiglaravi.

Millistes vanusegruppides esineb viiruseid kõige rohkem?

Kõige enam esineb viirusinfektsioone 2–4aastastel lastel. Selles vanuserühmas on sage nakatumine tingitud eelkõige varasema immuunsuse puudumisest ning tihedast kokkupuutest teiste lastega lasteaedades. Levinumad tekitajad on erinevad hingamisteede haigusi põhjustavad viirused nagu RSV, rinoviirused, gripiviirused, aga ka sooleinfektsioone põhjustavad viirused nagu nt noroviirus.

Ka noorematel koolieelikutel ja koolilastel püsib viirusnakkuste esinemissagedus kõrge. Seda soodustab suur igapäevane lähikontakt rühmades ja klassides ning veel täielikult välja kujunemata hügieeniharjumused, mis hõlbustavad viiruste levikut.

Kas ka haiglaravi vajavad enim väikelapsed?

Nii on. Viirushaiguste tõttu vajavad haiglaravi kõige sagedamini imikud ja väikelapsed. Seedetrakti viirushaiguste korral on neil väiksema kehamassi tõttu oluliselt suurem risk vedelikupuuduse tekkeks. Samuti kulgevad hingamisteede viirusinfektsioonid selles vanuserühmas sagedamini raskemalt – esineb rohkem hingamisraskust, kõrget palavikku ning ka febriilseid krampe.

Vanemad lapsed ja noorukid põevad viirushaigusi üldjuhul harvem ja kergemal kujul. Haiguspilt piirdub sagedamini ülemiste hingamisteede sümptomitega, nagu nohu, kurguvalu ja köha, ning raske kuluga haigust ja tõsiseid tüsistusi esineb harvem.

Mida lapsevanem peaks jälgima, et tunda ära, millal piisab kodusest ravist ja millal pöörduda arsti poole?

Kodune ravi on enamasti piisav juhul, kui lapse üldseisund on hea, palavik on mõõdukas ja allub palavikualandajatele ning laps joob piisavalt vedelikke. Oluline on ka see, et palavike vahepeal on laps oma tavapärase käitumisega, mängib ja toimetab ringi.

Kindlasti tuleb abi otsida juhul, kui lapse üldseisund on selgelt muutunud – laps on palavike vahepeal tavapärasest loium, magab ebatavaliselt palju või vastupidi on rahutu ja ärritunud ning lapsevanem ei leia sellele selget põhjust. Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda ka siis, kui lapsel on vedelikupuuduse tunnused nt laps urineerib vähem või harvem kui tavaliselt, laps nutab pisarateta, ja/või lapsel on kuivad suu, keel ning huuled. Ka vedelikupuudus võib olla lapse loiduse ja jõuetuse põhjus.

Samuti vajavad kiiret arstiabi hingamisprobleemid, näiteks kiirenenud, raskendatud või pingutatud hingamine. Murettekitav peaks olema ka väga kõrge või sageli korduv palavik, mis ei allu tavapärastele palavikualandajatele või püsib mitu päeva järjest.

Kindlasti tuleks abi otsida ka siis, kui esineb pidev oksendamine või kõhulahtisus koos süveneva dehüdratsiooniga, või tugeva kõhuvalu korral.

Selliste kirjeldatud sümptomite korral on oluline mitte jääda ootama, vaid pöörduda õigeaegselt arsti poole, et laps saaks vajaliku abi.

Kui piisab kodusest ravist, siis millised on olulisemad kodused ravivõtted?

Ägedate viirushaiguste korral on kodustel ravivõtetel väga oluline roll sümptomite leevendamisel ja ka tüsistuste ennetamisel. Esmatähtis on piisav vedelikutarbimine, et vältida vedelikupuudust, eriti palaviku, oksendamise või kõhulahtisuse korral. Vajaduse korral tuleks kasutada suukaudseid rehüdreerivaid lahuseid (ORS), mis aitavad säilitada vedeliku- ja elektrolüütide tasakaalu.

Palaviku ja valu korral tuleb kasutada palavikualandajaid, kuid seejuures tuleb kindlasti lähtuda lapse kehakaalust, mitte vanusest. Paratsetamooli soovitatav annus on 15 mg/kg ja ibuprofeeni annus 10 mg/kg ühe manustamiskorra kohta. Liiga madala annuse kasutamine on üks sagedasemaid põhjuseid, miks pöördutakse erakorralise meditsiini osakonda murega, et palavik ei lange.

Nohu ja köha korral on kodustes tingimustes tõhusaks abivõtteks inhalatsioonid 0,9% naatriumkloriidi (NaCl) lahusega, mis aitavad niisutada hingamisteid ja vedeldada sekreeti. Väikelastel on eriti tähtis hoida nina puhtana, kuna ninahingamise takistus halvendab enesetunnet, söömist ja und. Selleks tuleks nina regulaarselt loputada 0,9% NaCl lahusega ning vajadusel sekreet eemaldada. Samuti on oluline õpetada lapsi võimalikult varakult õigesti nina nuuskama, et soodustada sekreedi eemaldumist ja vähendada tüsistuste riski.

Teatavasti on ennetus alati parem kui haiguse põdemine. Millised oleksid kolm olulisimat nõuannet viiruste ennetamiseks?

Esiteks on äärmiselt oluline hea hügieen: sage ja korrektne kätepesu seebiga, eriti pärast tualeti kasutamist ja enne söömist, on tõhus viis viiruste leviku vähendamiseks ning on eriti tähtis noroviiruse ennetamisel. Samuti aitab regulaarne ruumide tuulutamine vähendada õhus levivate viiruste hulka.

Teiseks on oluline vaktsineerimine. Hooajaline gripivaktsiin aitab ennetada raskeid haigusvorme. Eestis on gripivaktsiin kuni 7-aastastele lastele tasuta. Meeles tasub pidada, et kui alla 9-aastast last vaktsineeritakse gripi vastu esimest korda, on täieliku kaitse saavutamiseks vajalik kaks vaktsiinidoosi, mida manustatakse vähemalt 4-nädalase vahega. Imikute puhul on oluline roll ka rotaviirusevastasel vaktsineerimisel, mis vähendab oluliselt raske gastroenteriidi teket.

Kolmandaks tuleb ägedate haigussümptomite korral jääda koju, eriti siis, kui esinevad intensiivne nohu ja köha, palavik ning üldine halb enesetunne. Lapse või nooruki lasteasutusse või kooli saatmine sellises seisundis ei ole õige, kuna lapse enesetunne on kehv, see soodustab viiruste levikut ning pikendab haigestumisahelat.

Kliinikumi Leht

The post Kõige enam esineb viirusinfektsioone 2–4aastastel lastel appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Emakakaelavähk areneb aeglaselt ja sageli ilma varajaste vaevusteta, mistõttu on sõeluuring üks tõhusamaid viise selle haiguse ennetamiseks. Emakakaelavähi peamine põhjustaja on inimese papilloomiviirus (HPV), mis levib naha ja limaskestade kokkupuutel, sealhulgas seksuaalsel teel.

Teatud HPV tüübid võivad emakakaela rakkudes tekitada muutusi, mis pika aja jooksul võivad kujuneda vähieelseteks seisunditeks ja emakakaelavähiks. Sõeluuring aitab need muutused avastada varakult, siis kui need on hästi ravitavad.

2026. aastal kutsutakse tasuta emakakaelavähi sõeluuringule kõiki ravikindlustatud ja ravikindlustamata naisi, kes on sündinud aastatel: 1961, 1966, 1971, 1976, 1981, 1986, 1991 ja 1996.

Kliinikumis saavad sõeluuringu sihtrühma kuuluvad naised endale vastuvõtuaja broneerida kõnekeskuse telefonil 731 9100 või Terviseportaalis. Sõeluuringut saab mugavalt teha ka kodus. Selleks tuleb minna veebiaadressile patsient.kliinikum.ee/hpv/ ja tellida endale HPV kodutest postiga.

2025. aastal tehti naistekliinikus 2980 emakakaelavähi sõeluuringut, millest HPV-positiivseid tulemusi oli 7,8%. Lisaks analüüsis Kliinikumi ühendlabor üle Eesti 7493 kodutesti, millest 11% osutus HPV-positiivseks.

Alates oktoobrist võtab naistekliiniku ämmaemand või vastutav õde ühendust kõigi naistega, kelle kodutest on HPV-positiivne ning selgitab edasiste uuringute vajadust.

The post Kutse emakakaelavähi sõeluuringule appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.