Tartu Ülikooli Kliinikumi endoskoopiakeskus on kümne aastaga kujunenud Eesti üheks olulisemaks seedetrakti uuringuid ja raviprotseduure pakkuvaks keskuseks. Kui endoskoopia tähendas veel mõni aeg tagasi peamiselt diagnostikat, siis tänaseks on sama protseduuri käigus võimalik mitte ainult haigust tuvastada, vaid ka seda kohe ravida. 

Kliinikumi endoskoopiakeskuses tehakse endoskoopilisi uuringuid seedetrakti hindamiseks, võimaldades arstil näha nii seedeelundkonna üla- ja alaosa seestpoolt ning võtta biopsiaid. Lisaks diagnoosimisele tehakse ka ravitoiminguid – eemaldatakse polüüpe, laiendatakse kitsendusi või eemaldatakse sapikive. „Endoskoopilised protseduurid nagu gastroskoopia, koloskoopia ja ERCP-uuringuid viiakse läbi painduva optilise instrumendi abil. Näiteks gastroskoopia, mida rahvapäraselt tuntakse ka kui „mõõga neelamist“, on seedetrakti ülaosa uuring, mille käigus viiakse suu kaudu söögitorusse, makku ja kaksteistsõrmiksoolde painduv optiline instrument ehk gastroskoop,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku gastroenteroloogia osakonna vanemarst-õppejõud ja endoskoopiakeskuse juht dr Marko Malvik.

Gastroskoopia uuring aitab selgitada ülakõhuvalu, kõrvetiste, iivelduse, neelamishäirete ja teiste kaebuste põhjusi ning tuvastada haiguslikke muutusi, nagu haavandid, põletik, verejooks või kasvajad. Koloskoopia seevastu on seedetrakti alaosa uuring, mille käigus uuritakse jämesoolt kogu ulatuses. „See võimaldab välja selgitada alakõhuvalu, vereerituse või sooletegevuse muutuste põhjuseid ning näha silmaga haiguslikke muudatusi, näiteks põletikku, haavandumisi, polüüpe või kasvajaid. Nagu gastroskoopia, on ka koloskoopia oluliselt täpsem kui röntgenuuring ning võimaldab võtta biopsiaid, mis annavad arstile võimaluse täpsemalt diagnoosida ja planeerida edasist ravi,“ selgitas endoskoopiakeskuse juht.  

Kliinikumi sisekliiniku allüksusena teenindab endoskoopiakeskus nii perearstide suunatud inimesi, haiglas viibivaid patsiente kui ka patsiente üle kogu Eesti. Gastroskoopiate ja koloskoopiate kõrval tehakse aga ka kõrgema keerukusastmega protseduure. „Sapiteede ja kõhunäärme haiguste ravis on oluliseks arenguks kolangioskoopia kasutuselevõtt – uuenduslik meetod, mis täiendab juba aastakümneid kasutusel olnud ERCP-d ehk endoskoopilist retrograadset kolangio-pankreatograafiat ning võimaldab ravida ka suuri sapijuha kive. Kui varem tähendas sapijuhas olev kivi sageli operatsiooni, siis nüüd eemaldatakse need endoskoopiliselt, säästes patsienti avatud lõikusest ja kiirendades paranemist,“ ütles dr Malvik.

Olulist rolli mängib ka endoskoopiline ultraheli, mis võimaldab läbi mao ultraheliga hinnata sapiteid ja kõhunääret, võtta kasvajatest proovitükke ning ravida põletikujärgseid vedelikukogumeid. „See on muutnud endoskoopia samavõrd oluliseks ravierialaks kui diagnoosimisviisiks. Samuti tehakse Kliinikumis suurte jämesoole polüüpide endoskoopilise eemaldamise protseduure, kuhu suunatakse patsiente üle Eesti, ning täispaksuses sooleresektsioone, mille käigus eemaldatakse lokaalne kasvaja koos sooleseinaga endoskoopiliselt, võimaldades patsiendil sageli juba järgmisel päeval koju minna,“ selgitas vanemarst-õppejõud. Endoskoopiakeskusesse jõuavad ka patsiendid riikliku soolevähi sõeluuringu raames. „Sõeluuringu eesmärk on just varajaste, sümptomiteta kasvajate leidmine – ja neid leitakse üha rohkem,“ lisas dr Malvik.

Samuti on kaasaegne tehnoloogia, sealhulgas 2025. aastal kasutusele võetud uus röntgeniaparaat, vähendanud arstide ja patsientide kiirguskoormust ning suurendanud raviprotseduuride täpsust veelgi. „Keskuse jaoks on esmatähtis patsiendi ohutus ja mugavus. Hea ettevalmistus protseduuriks tagab uuringute kvaliteedi, mistõttu pööratakse suurt tähelepanu soolte puhastusele enne koloskoopiat ning ka patsiendi ettevalmistusele enne gastroskoopiat. Kõik keerukad raviprotseduurid viiakse läbi narkoosis, samuti diagnostilised uuringud näidustuse korral,“ sõnas dr Malvik, lisades, et tulevikus liigub endoskoopiakeskus veelgi rohkem minimaalselt invasiivse ravi suunas.

Lisaks on keskuses arendamisel söögitoru liikumishäirete uus diagnostika ja ravi, endoskoopilise ultraheli võimaluste laiendamine ning polüüpide eemaldamise meetodite edasiarendus. Samal ajal on eesmärk ühtlustada kvaliteedinõudeid nii, et iga uuring vastaks seni väljatöötatud kvaliteedistandarditele, tagades võrreldava ja usaldusväärse tulemuse. „Tänaseks on endoskoopiakeskus märksa enamat kui uuringukeskus – see on ravikeskus, kus diagnoos, ravi ja ennetus toimuvad samaaegselt ning kus tehnoloogia ja erialadeülene koostöö pakuvad patsientidele kõige kaasaegsemaid võimalusi. Patsiendi jaoks tähendab see kindlustunnet, et tema tervisemurele leitakse lahendus võimalikult täpselt, kiiresti ja väikseima sekkumisega,“ lisas endoskoopiakeskuse juht lõppu.

Tartu Ülikooli Kliinikumi endoskoopiakeskus alustas tööd 2016. aasta 1. veebruaril, mil töötati välja keskuse multidistsiplinaarne koosseis, koondades sisekliiniku, kirurgiakliiniku ja onkoloogiakliiniku endoskoopiaüksused ühtsesse erialaüleste oskustega meeskonda.

Kliinikumi Leht

The post Endoskoopiakeskus ühendab diagnostika ja ravi appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

17. märtsil tähistab Kliinikum 60 aasta möödumist esimesest kehavälise vereringega tehtud operatsioonist Eestis. Toona Tartusse jõudnud meetod pani aluse nii tänasele kardiokirurgiale kui hilisemalt ka EKMO kasutusele võtmisele Eestis.

Kunstlik kehaväline vereringe on meetod, mis võimaldab südamekirurgidel teha südameoperatsioone sedasi, et hoolimata südame seiskamisest ja avamisest, toimub ülejäänud kehas siiski vereringe. Süda ja/või suured veresooned kanüleeritakse ning venoosne veri juhitakse verevoolikute kaudu läbi pumba (n-ö kunstsüda) ja oksügenaatori (n-ö kunstkops) ning arteriaalne veri kantakse tagasi kehasse. Ajalooliselt oli südame opereerimise katsegi meditsiinis taunitud ning seetõttu ka paljudele piiriks kirurgia edasiarendamisel. 

Esimesed ringemasinad olid äärmiselt kohmakad, keerulised ja kokku pandud kättesaadavatest vahenditest. Esimene õnnestunud südameoperatsioon, kasutades kunstlikku kehavälist vereringet, toimus 6. mail 1953 Ameerika Ühendriikides, mil suleti kodade vaheseina defekt. Masin oli siiski piisavalt ebakindel, et otsiti teisigi meetodeid. Esmane õnnestunud seeria vere ringlemiseks kehavälise vereringega tehti Ameerika Ühendriikides dr W. Lillehei poolt, kes kasutas kehavälise vereringena mitte masinat, vaid lapse, keda ta planeeris opereerida, vanemat, ühendades lapse ja lapsevanema samuti kanüülide ja voolikute vahendusel omavahel – samal ajal kui lapse süda oli operatsiooniks seisatud, tegid lapsevanema süda ja kopsud tööd nii enda kui lapse vereringe tagamisel. Tänu sellele “rist-vereringele” astuti edasi suuremad sammud intrakardiaalsete defektide korrigeerimisel. Kuid kuna lapsevanema kasutamine ringemasinana kätkes endas siiski potentsiaalselt 200% surmariski, oli tarvilik kunstliku kehavälise vereringe aparatuuri täiendamine.

Eestisse jõudis kunstlik kehaväline vereringe operatsioonituppa kliinilisse kasutusse 17. märtsil 1966 Tartus. Eelnevalt käis meeskond meetodi kasutamisega tutvumas Peterburis ja Moskvas ning tehti üle 30 loomkatse laboratooriumis. Esimeseks operatsiooniks oli 16-aastasel tütarlapsel kodade vaheseina defekti sulgemine, meeskonnaks operatsioonitoas kirurg prof Albert Kliiman, kehavälise vereringe eest vastutasid dotsent J. Samarütel ja dotsent J. Väli.

Tänapäeval kasutatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis kehavälist vereringet rutiinselt südameoperatsioonide teostamisel, aastas kuni 300 korral ning 60 aasta jooksul tänaseks juba üle 10 000 operatsioonil. Kehavälise vereringe hea valdamine ja oskuslik kasutamine võimaldab meil opereerida igas vanuses patsiente – nii vastsündinutest kuni eakateni välja ning teostada ka väga keerukaid südameoperatsioone. 

Kunstlikust kehavälisest vereringest on alguse saanud ka EKMO ehk ekstrakorporaalne membraanoksügenisatsioon – see on elutoetav intensiivravimeetod, mis toetab patsiendi vereringet, hingamisfunktsiooni või mõlemat korraga. Lihtsustatult öeldes teeb EKMO kriitilises seisundis patsiendi eest tema kopsude ja/või südame tööd, andes patsiendi organismile aega haigusest taastumiseks ning võimaldades ravimeeskonnal kasutada samal ajal teisi ravimeetodeid paranemise toetamiseks.

Esimest korda kasutati spetsiaalsete kaasaegsete vahenditega pikaajalist EKMO toetust Tartu Ülikooli Kliinikumis 2009. aastal. Eelnevate aastakümnete jooksul kasutati mõnel juhul kehavälise vereringe aparatuuri sügavas hüpotermias patsiendi elustamisel ja üles soojendamisel või kehavälise vereringe pumpa pikemaajaliseks vereringe toetuseks intensiivravis. EKMO rakendamine on viimase liini ravimeetod, mil teised ravivõtted pole enam piisavad ning patsiendi üldine prognoos väljaspool konkreetset haigestumist on hea. Selleks võib olla nii ulatuslik südamelihase infarkt, kopsuarteri trombemboolia, raske kopsupõletik, mekooniumi aspiratsioon vastusündinul jne.

EKMO meeskonda kuuluvad kardiokirurgia osakonna anestesioloogid, kes kehavälist vereringet igapäevaselt kasutavad ja vastava kogemuse ning väljaõppega intensiivraviõed. Patsientide ravi toimub koostöös intensiivraviosakondade ja väga mitmete erialade spetsialistidega. EKMO kasutamise aeg võib kesta paarist päevast kuni mitme nädalani, toetuse saab lõpetada, kui patsiendi kopsud või süda on piisavalt taastunud iseseisvaks tööks. Aeg-ajalt on EKMO ka “sillaks” pikaajalisema ravini, nt vasakut vatsakest toetav abipump, südame- ja/või kopsusiirdamine. Tänaseks on EKMOt kasutatud Tartus üle 200 juhul. 

Tänu 60 aastat tagasi töötanud spetsialistide julgusele ja innovatsioonile on tänaseks nii kunstlik kehaväline vereringe kui ka EKMO Kliinikumis kättesaadavad meetodid – see on võimalik tänu Kliinikumi ravimeeskondade koostööle, spetsiifilisele väljaõppele ja pidevale enesetäiendamisele ning muidugi valmisolekule tegutseda kõige keerulisemates olukordades. 

Dr Olavi Maasikas ja dr Raili Tagen
Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakond 

The post 60 aastat elupäästvaid kehavälise vereringe meetodeid appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus kuulutas välja Kliinikumi preemia konkursi, kuhu saab esitada kandidaate 16. märts–16. aprill 2026.

Kliinikumi preemiaga tunnustatakse Eesti tervishoiutöötajaid, kes on andnud olulise panuse oma eriala arengusse, kaasa aidanud tervishoiu üldisele arengule, selle maine tõstmisele üldsuse silmis, Eesti inimese tervise parandamisse ning olnud ühiskonna aktiivne liige kodanikuna. Sealjuures on preemia statuut läbinud uuenduse ning lisaks arstkonna seast üles seatud kandidaatidele oodatakse ettepanekuid ka muude tervishoiutöötajate seast.

Vastavalt Kliinikumi preemia statuudile on kandidaatide esitamise õigus kõikidel Eesti tervishoiuasutustel ja erialaseltsidel, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnal ja tervishoiu kõrgkoolidel, Eesti Haiglate Liidul ning kõikidel tervishoiutöötajate esindusorganisatsioonidel. Iga institutsioon saab üles seada ühe kandidaadi ning ühele isikule on võimalik määrata preemia ühel korral.

Kliinikumi preemia määratakse komisjoni poolt, kuhu kuuluvad komisjoni tööd juhtiv Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Liis Salumäe ning komisjoni liikmetena Kliinikumi juhatuse esimees, Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna dekaan, Eesti Arstide Liidu president, Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler, Eesti Haiglate Liidu juhatuse esimees ning Tartu Kultuurkapitali esindaja.

2026. aastal antakse Kliinikumi preemia välja juba kahekümne kaheksandat korda. Viimasel kolmel aastal on preemia laureaatideks nimetatud prof Jaan Eha, dr Kaja Julge ning dr Manfrid Danilovitš. Teiste aastate jooksul premeeritud tervishoiu mõjutajatega saab tutvuda Kliinikumi kodulehel.

Preemiakandidaatide andmed palume saata koos kirjaliku elulookirjelduse ja lühikese põhjendusega 16. aprilliks 2026 e-posti aadressile kliinikum@kliinikum.ee. Preemia antakse üle Kliinikumi tervishoiu arvamusliidrite pidulikul sündmusel maikuus.

Teate edastas:
Helen Kaju, kommunikatsiooniteenistus
Helen.Kaju@kliinikum.ee

The post Kliinikumi preemia konkurss ootab kandidaate appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus käsitletakse väga erinevaid väikelaste ja teismeliste uneprobleeme – alates unetusest kuni uneaegsete hingamishäirete ja narkolepsiani. Väikelapsed ja noorukid jõuavad vastuvõtule tavaliselt siis, kui unehäired hakkavad oluliselt elukvaliteeti mõjutama, kuid unehäirete põhjused võivad olla komplekssed.

Kõige sagedasem pöördumise põhjus on liigunisus ehk üldine väsimus, mida kirjeldavad nii väikelaste vanemad kui ka noorukid ise. Väsimuse tegeliku põhjuse väljaselgitamine võib olla aeganõudev, kuna selle taga võivad olla nii vitamiinipuudus, liigne ekraaniaeg, meeleoluhäired kui ka kroonilised haigused. „Tõsiseid unehäireid esineb tegelikult Eesti laste seas suhteliselt harva. Oluliselt sagedamini selgub vastuvõtul, et laps saab lihtsalt liiga vähe und või õhtused harjumused ei soodusta rahulikku uinumist. Digiseadmete kasutamine, hiline einestamine ja liigsed stiimulid mõjutavad une kvaliteeti märkimisväärselt,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud dr Klari Heidmets.

Väikelaste vanemaid teevad enim murelikuks öised ärkamised, unepaanika ja uneskäimine. „Lapsed ise neid episoode ei mäleta, kuid need tekitavad vanemates ärevust. Tegemist on sageli vanusega seotud nähtustega, mis küll mööduvad, ent vajavad selgitusi ja nõuandeid, et vähendada pere murekoormust,“ selgitas dr Heidmets. Samuti on vanemaid vaja juhendada õhtuste rutiinide kujundamisel. „Digiseadmete piiramine peab algama vanematest endist – kui täiskasvanud ekraane ei sulge, ei tee seda ka laps. Imikute ja väikelaste puhul on sageli uinumine kujunenud sõltuvaks konkreetsetest tegevustest või esemetest, näiteks autosõidust või kõhukotis magamisest. Selline uneassotsiatsioon võib aga põhjustada öiseid ärkamisi ja raskusi iseseisva uinumisega,“ selgitas lasteneuroloog, lisades, et laps harjub kiiresti kindlates tingimustes uinuma, kus öise ärkamise korral soovib ta end leida samast olukorrast või kohast, kus ta magama jäi.

Teismeliste puhul on näha unehügieeni üldist halvenemist. „Noored jäävad sageli magama alles kell üks või kaks öösel ning peavad hommikul kella kuue-seitsme paiku ärkama. Unepuudus mõjutab otseselt tähelepanuvõimet, õpitulemusi ja üldist meeleolu. Väiksematel lastel võib vastupidiselt esineda liiga rangelt reguleeritud rutiine, kus magamaminekuaeg määratakse rakenduste abil, kuid lapse loomupärast unerütmi arvesse ei võeta,“ kirjeldas dr Heidmets. Unevajadus on aga vanusest sõltuv ja individuaalne. „Väiksemad lapsed vajavad üldjuhul rohkem und, mil nende ööpäevane unekogus jääb tavaliselt 10–12 tunni vahele. Vastsündinud veedavad vastupidiselt suurema osa ööpäevast magades,“ lisas vanemarst-õppejõud.

Eelteismelised vajavad ööpäevas ligikaudu üheksa tundi und, teismeliste puhul on piisavaks uneajaks vähemalt kaheksa tundi ööpäevas. Dr Heidmets rõhutab, et ülemäärase päevase unisusega tuleks kindlasti tegeleda. „Kui laps magab tavapärasest oluliselt rohkem või tunneb pidevalt tugevat väsimust, tuleks seda tähele panna, sest liigunisuse põhjuseks võib olla mõni terviseprobleem. Liigunisust võivad põhjustada unehäired, näiteks obstruktiivne uneapnoe või rahutute jalgade sündroom. Harvem ka narkolepsia, mis on krooniline neuroloogiline unehäire, mille puhul aju ei suuda piisavalt reguleerida ärkveloleku ja une vaheldumist,“ selgitas dr Heidmets.

Uneprobleeme tuleks märgata varakult ja neist rääkida kas perearstiga või lapse raviarstiga. „Edasise hindamise käigus suunatakse lapsed ja noorukid uneõe vastuvõtule, kus tehakse esmane uneharjumuste analüüs, antakse soovitusi ning vajadusel suunatakse patsient edasi unearsti või teiste erialade spetsialistide, näiteks psühholoogi või kõrva-nina-kurguarsti, konsultatsioonile. Vajaduse korral määratakse ka polüsomnograafiline (PSG) uuring, millega jälgitakse lapse ööund. Tegemist on uuringuga, mis registreerib une ajal ajutegevust, hingamist, südametööd, kehaasendit ja jäsemete liigutusi,“ kirjeldas vanemarst-õppejõud hindamise ja ravi etappe.

Uuringutulemuste põhjal koostatakse edasine raviplaan, kuhu võivad kuuluda nii ravimid kui ka elukorralduslikud soovitused. Une kvaliteedi jälgimiseks on soovituslik pidada unepäevikut, eriti kui esineb une-ärkveloleku rütmi muutusi. „Unepäevik on oluline vahend nii uneprobleemide hindamisel kui ka ravi tulemuslikkuse jälgimisel. Enamik lapsi ei vaja pikka raviteekonda ega ulatuslikke uuringuid – sageli piisab õigete harjumuste kujundamisest ja sobiva une­keskkonna loomisest. Oluline on meeles pidada, et uni on üks põhilisi inimese baasvajadusi, mis jääb igapäevaelus tihti tahaplaanile nii lastel kui ka täiskasvanutel,“ rõhutas dr Heidmets. Ta lisas, et une tähtsus tervisele on võrreldav liikumise ja tervisliku toitumisega

Käesolevast aastast on kõikidel arstidel võimalik lapsi ka Kliinikumi lastekliiniku uneõe vastuvõtule suunata. Lastekliinikus tegeletakse laste unehäirete diagnoosimise ja raviga, sealhulgas uuritakse unetust ehk insomniat, uneaegseid hingamishäireid, rahutute jalgade sündroomi, liigutushäireid, liigunisust, narkolepsiat, uneskäimist ning une-ärkveloleku rütmihäireid.

Kliinikumi Leht

INFOKAST
Kui laps on päeval unine, mõtle järgnevale:

• Kas laps magab piisavalt?
  • Kooliealised vajavad 9–11 tundi und, teismelised vähemalt 8 tundi
• Kui kaua võtab uinumine aega?
  • Tavapäraselt võiks uinumine toimuda 30–40 minuti jooksul peale voodisse heitmist
• Kas unerütm on regulaarne?
  • Suured erinevused koolipäevade ning nädalavahetuse ja vaheaegade unerütmides tekitab „sotsiaalset ajavahestressi“
• Kas enne und kasutatakse ekraane?
  • Ekraanid ei soodusta uinumist ja halvendavad une kvaliteeti. Soovitatav on piirata ekraanide kasutust 1 tund enne uinumist.
• Kas laps norskab või hingab suu kaudu?
  • Võib viidata uneaegsele hingamishäirele
• Kas hommikune ärkamine on väga raske?
  • Pidev unisus ei ole normaalne

Kui unisus kestab kuid või segab igapäevaelu, tuleks pöörduda perearsti või eriarsti saatekirjaga uneõe vastuvõtule.

The post Kui uni ei kosuta – laste varjatud unehäired appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutati märtsis 2026 esmakordselt Eestis uudset ravivõtet, mis võimaldab toetada sügavalt enneaegselt vastsündinut operatsioonitoas kohe peale keisrilõiget, samal ajal nabanööri ühendust säilitades.

„Uudsus seisneb selles, et kasutades uut elustamislauda Concord, on neonatoloogidel ehk enneaegsete laste raviarstidel võimalik alustada operatsioonitoas kohe pärast keisrilõiget vastsündinu hindamist ja abistamist ilma nabanööri läbi lõikamata. See omakorda võimaldab säilitada samal ajal ema ja lapse kontakti, platsentaarse vereringe eelised ning toetada sujuvamat üleminekut emakavälisele elule,“ selgitas lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Annika Tiit-Vesingi ja lisas, et seadme ostu toetas Lastefond.

Kliinikumi naistekliiniku juhi professor Kristiina Rulli sõnul on erakorraliste sünnitegevuste puhul võtmetähtsusega meeskonnatöö. „Kriitilised ja erakorralised olukorrad on pigem harvaesinevad, ent hoolimata sellest, oleme nendeks ööpäevaringselt valmis, läbides pidevalt koolitusi ning pakkudes patsientidele kõige uuemat tehnoloogiat. Kasutades elustamislauda operatsioonitoas kohe sünnituse järgselt, on kaasatud ka tavapärasest laiem meeskond – kaks opereerivat kirurgi, operatsiooniõed, anestesioloog ja anesteesiaõde ning lastearstid. Koostöö sujumine sellistes olukordades on võtmetähtsusega,“ lausus prof Rull.

Lisainfo
Dr Annika Tiit-Vesingi, neonatoloogia osakonna juht 

The post Uudne ravivõte Kliinikumis appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.