16. mail kogunesid mitmed Eesti tervishoiueksperdid ja juhid Tartusse Kliinikumi arvamuslõunale, et arutada üheskoos vaimse tervise teemadel.

Arvamuslõuna nimi „Mis meil viga?“ viitas plahvatuslikule vajaduse kasvule vaimse tervise abi osas, mis omakorda on pannud vaimse tervise abi kättesaadavuse surve alla. Tartu Ülikooli Kliinikumi 4. kliinilise valdkonna juhi ja psühhiaatriakliiniku ülemarst-õppejõud Sven Janno sõnul on Eesti tänast olukorda kogenud Põhjamaad ja teised heaoluriigid mitukümmend aastat varem. „Vaimse tervise abi püramiid koosneb mitmest astmest ning haiglas pakutav ravi on selle kõige viimane etapp. Psühhiaatrilise eriarstiabi eesmärk on tegeleda kõige viimase vaimse tervise püramiidi tasandiga, kuhu kuuluvad kõige keerulisemad juhtumid, mis ei ole saanud lahendust eelmistel tasanditel. Hetkel on vaimse tervise abi vajadus kasvanud enim esimestel tasanditel ning selle lahendamiseks on Sotsiaalministeerium ette võtnud vaimse tervise astmelise abi süsteemi arendamise. See on tänuväärne töö, aga peame arvestama, et süsteemi sissetöötamiseks läheb aega,“ rääkis dr Janno.

Kliinikumi psühhiaatriakliinikus ravitavad juhtumid on keerulised, vajades vastava eriala ekspertteadmisi ning haarates patsiente lastest ja noorukitest kuni eakateni ning ulatudes kuni tahtest olenematu ravini välja. Psühhiaatriakliiniku juhi dr Andres Lehtmetsa sõnul tuleb teisi vaimse tervise abi tasandeid arendades jälgida, et psühhiaatriline statsionaarne ravi pakkumine ei kannataks. „Peame hoidma psühhiaatrilises eriarstiabis töötajaid, et nad ei „lahustuks“ alumistele astmetele ning Eestis säiliks võimekus tegelda keerulisemate psüühikahäiretega. Vaimse tervise abi süsteemis peavad kõik tasandit teineteist toetama, sealjuures kuni üksikisikuni välja. Lihtne näide on, et kui viirushaigused mööduvad enamasti ajaga ise, siis vaimse tervise probleemid end ise ei ravi. Ravi on läbi erinevate tasandite pikaaegne ning vaimse tervise probleemid mõjutavad olulised nii inimese elukvaliteeti kui tema võimekust olla täisväärtuslik riigikodanik,“ selgitas dr Lehtmets.

Vaimse tervise abi püramiid koosneb neljast astmest: enesehoid ja eneseabi oskused, kogukonna taseme tugitegevused, esmatasandil antav vaimse tervise abi koos kogukonnateenuste toetamisega ja lõpuks psühhiaatriline eriarstiabi (nii haiglaväline kui statsionaarne). „Abisüsteemi kirjeldades ei tohi unustada ka üksikisikut – igal inimesel on roll ja vastutus nii enda, oma laste kui teiste lähedaste vaimse tervise toetamisel. Lihtsalt põhitõed nagu tervislik ja regulaarne toitumine, tasakaalus argipäeva tegevused, füüsiline koormus ning nutiaja vähendamine on väga lihtsad ja ammu teada meetmed, mis omavad positiivset mõju vaimse tervise  hoidmisele,“ tõi dr Lehtmets välja.

Kliinikumi arvamuslõunal jagas Soome kogemust vaimse tervise abi korraldamisel dr Kristian Wahlbeck, kes on Soome psühhiaater ja vaimse tervise ekspert, omades üle 35 aasta kogemust vaimse tervise teenuste ja poliitika valdkonnas. Wahlbeck on aidanud kujundada Soome uut vaimse tervise poliitikat ja tema eestvedamisel on algatatud ka esmatasandi psühhoteraapia seadusandluse väljatöötamine. Eesti olukorrast tegi ülevaate dr Sven Janno, millele järgnes ühine arutelu, kuidas kõiki osapooli arvesse võttes parandada olukorda nii patsientide kui ka erialal töötavate spetsialistide ja ekspertide jaoks.

Kliinikumi arvamuslõuna toimus 4. korda ning lisaks tervishoiuliidrite mõttevahetusele anti sündmusel üle ka Kliinikumi preemia, ajakirja Eesti Arst parima teadusartikli preemia ning Neinar Seli preemiad enim teadusartikleid publitseerinud Kliinikumi töötajatele.

Teate edastas
Helen Kaju, kommunikatsiooniteenistus
Helen.Kaju@kliinikum.ee

The post Kliinikumi arvamuslõuna seadis fookusesse vaimse tervise appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi preemia laureaat on sel aastal kardioloogia professor akadeemik Jaan Eha, kes on andnud hindamatu panuse nii kliinilise kardioloogia kui kardioloogia teadustöö arendamisse, olles moodsa invasiivkardioloogia rajaja, arendaja ja levitaja Eestis ning meid ümbritsevates riikides.

Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul on tänavuse preemia laureaadi mõju tervishoius üle-eestiline ja enamgi veel. „Professor Jaan Eha on rahvusvaheliselt tuntud arstiteadlane, nii tänapäevaste südamehaiguste ravimeetodite looja kui ka järelkasvu õpetaja. Tema kireks on olnud läbi aastate invasiivkardioloogia arendamine, ravides siiani ka ise patsiente,“ tutvustas laureaati dr Salumäe.

Prof Jaan Eha lõpetas 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Aasta hiljem alustas ta tööd Tartu Kliinilises Haiglas kardioloogina, tehes samal ajal teadustööd ülikooli veresoontekirurgia laboris. 1979. aastal kaitses prof Eha meditsiinikandidaadi väitekirja (praegu PhD), 1990. aastal doktoritööd ägeda südamelihaseinfarkti revaskulariseerimise teemal. Aastatel 1980–1995 oli prof Eha Tartu Ülikooli üld- ja molekulaarpatoloogia instituudi Eesti südamekeskuse vanemteadur ja osakonnajuhataja, vahemikus 1995–2002 töötas ta nii Mustamäe haigla kardioangiograafia osakonna juhatajana kui ka sisehaiguste kliiniku juhatajana. 2002–2023 juhtis prof Eha Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikut ning oli 2003–2024 Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi südamekliiniku juhataja.

Tema tööelus on põimunud nii kliiniline kardioloogia kui kardioloogia teadustöö arendamine. Prof Eha tegi 1982. aastal Tallinnas Eestis esimese perkutaanse koronaarinterventsiooni ja pani aluse toonase Tallinna Kiirabihaigla invasiivkardioloogia osakonnale. Perkutaansed koronaar-interventsioonid on tänapäeval saanud südame isheemiatõve ravi nurgakiviks ning tänaseks on ägeda müokardiinfarkti ravi ööpäevaringselt kättesaadav nii Tartus kui Tallinnas. Tänu professor Eha entusiasmile ja järjepidevale tööle on loodud invasiivkardioloogiliste meetodite kättesaadavus paljudele patsientidele elukohajärgsetes haiglates Ida-Virumaal ja Pärnus.

Professor Eha peamised teadustöö teemad on seotud südame isheemiatõvega ja seda nii interventsionaalkardioloogiast kuni ravikvaliteedi hindamiseni. Samuti arterite funktsiooni ja struktuuri muutuste analüüsimine erinevate haiguste ja patofüsioloogiliste seisundite korral. Ta on veresoonteuuringute teaduslabori ehk endoteelikeskuse ning riikliku müokardiinfarktiregistri üks loojaid. Ta on üks enim viidatud arstiteadlasi Eestis ja ta on mitmete rahvusvaheliste teadusajakirjade toimetuskolleegiumi liige. Prof Eha juhendamisel on kaitstud 13 doktoriväitekirja, juhendamisel on 6 väitekirja. Noorte kolleegide kvaliteetne väljaõpe on olnud prof Eha südameasjaks ning tema eestvedamisel loodud ja juhendatud residentuuris on saanud kvaliteetse hariduse 75 kardioloogi. Sealjuures on Tartu Ülikooli kardioloogia residentuur ka Euroopas tunnustatud.

Kliinikumi südamekliiniku ülemarst-õppejõud prof Jaan Eha tõi välja, et peab enda tööelus üheks olulisimaks saavutuseks kardioloogia eriala „muna ja kana“ probleemi lahendamisele kaasaaitamises ehk kumb oli enne, kas infarkt või tromb? „Samuti tooksin välja maailmas esimeste haiglate hulgas infarktipatsientide umbunud pärgarterite farmakoloogilise ja mehhaanilise reperfusioonravi kasutuselevõtu. Ravitöö kõrval on olnud sama oluline ühe esimese erialana Eestis kardioloogia residentuuri õppekava väljatöötamine ja selle rakendamine,“ lausus prof Eha.

Professor Jaan Eha on olnud aastatel 1989–1997 Eesti Kardioloogide Seltsi president, mil seltsist sai Euroopa Kardioloogide Seltsi liige. 2007. aastast on prof Eha Kardioloogide Seltsi auliige. Prof Eha panust on tunnustatud nii Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgiga, Eesti Vabariigi teaduspreemiaga arstiteaduse valdkonnas. 2016. aastal valiti professor Jaan Eha akadeemikuks loodusteaduste ja meditsiini erialal ning samal aastal ka Tartu linna aukodanikuks.

Prof Eha kolleegide sõnul on ta innustav näide sellest, kuidas saab olla korraga nii tunnustatud klinitsist kui ka maailmatasemel teadlane. Ta on oma erialale pühendunud, täpne ja äärmiselt suure töövõimega. Kolleegid toovad välja, et väljaspool ametiruume on Jaan muhe kaaslane, kes harrastab rattasõitu, reisimist ja matkamist, olles sellega kõigile parimaks eeskujuks tervislike eluviiside ja südamehaiguste riski maandava elustiili propageerimisel.

Kliinikumi preemia antakse üle 16. mail Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal.

Teate edastas
Helen Kaju, kommunikatsiooniteenistus
Helen.Kaju@kliinikum.ee

The post Kliinikumi preemia pälvib kardioloogia professor akadeemik Jaan Eha appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Tartu Ülikooli Kliinikumi veresoontekirurgia osakond tähistab maikuus oma 60. sünnipäeva. 1965. aasta 1. veebruaril Toome haavakliinikus prof Artur Linkbergi initsiatiivil avatud osakond on tänaseks suurim oma valdkonna kõrgema etapi raviüksus Eestis. Kliinikumi veresoontekirurgide vaatevälja kuuluvad enamasti arterite haigusseisundid, nende diagnoosimine ja ravimine, mida saadab samasisuline teadustöö. Veel enne osakonna loomist tehti ülikoolihaiglas 1960. aastal Eesti esimene operatsioon reiearteri taastamiseks, 1962. aastal esimene aortograafia ehk veresoone piltülesvõte ning esimene veresoone siirdamine. Kliinikumi Lehe küsimustele vastas osakonnajuht prof Jaak Kals.

Millised olid peamised veresoontehaigustega seotud kaebused 60 aastat tagasi ning millised on need nüüd?

Ateroskleroosi (arterite lupjumise) ehk veresoontekirurgide peamise „leivaisa“ riskifaktorid, patofüsioloogia ja kliiniline pilt pole viimase sajandi jooksul põhimõtteliselt muutunud. Enamus sümptomaatilisi alajäseme arterite haigusega patsiente (keda on maailmas üle 230 miljoni) on hädas ikka käimist takistava jalavaluga, puhkeolekuvaluga või haiguse lõppstaadiumis jalahaavandi/gangreeniga. Küll on aga selle ajaga drastiliselt muutunud haiguse diagnostika ja ravivõimalused. See tähendab, et suudame haigust varem ja täpsemini diagnoosida, kasutades selleks mitteinvasiivseid uurimismeetodeid ja rääkimata endovaskulaarse rekonstruktiivse ravi massiivsest pealetungist viimasel 20-30 aastal. Üle poole juhtudest ravime täna koostöös radioloogidega veresoonesiseselt ja „avatud“ kirurgiat vajavad ca 40% patsientidest.  

Kliinikumis on veresoontekirurgide poolt tagatud nii ambulatoorsed vastuvõtud kui ka ööpäevaringne valveteenus. Kuidas on ajas muutunud ravivajadus, kas tegemist on peamiselt plaanilise ravitööga?

Veresoontekirurgia on selles mõttes tähelepanuväärne eriala, et kirurgid tegelevad patsientidega raviteekonna skaalal väga laial alal. Alates ambulatoorsest vastuvõtust, diagnostikast, raviplaani koostamisest  kuni operatsioonini ning pahatihti ka eduka verevarustuse taastamise järgse koedefekti käsitluseni. 24/7 on tagatud ühtlasi valveteenus. Ja väga suur osa meie patsientidest on ja jäävad erakorralisteks, mistõttu plaanilise ravi järjekorrad pole meil väga pikad. Sest enamus veresoontehaigustest on olemuselt agressiivsed ja vajavad kaebuste tekkides kiiret aeg-kriitilist ravi, mitmed lausa minutite-tundidega. Teiselt poolt tingib see olukorra, kus pikkade plaaniliste operatsioonijärjekordade tegemine pole võimalik ja operatsiooniplaanid kinnituvad reeglina alles eelmisel päeval. Kuna kogu haigla koos operatsiooniplokiga on väga suur, siis osakonnajuhile on ravitöö sujuv juhtimine (sh operatsioonitubade efektiivne kasutus) paras väljakutse, millega peab toime tulema.

Trendidest rääkides, tõepoolest on meil vähenenud erakorralist ravi vajavad jäsemete ägedat isheemiat põhjustavad embooliad ja tromboosid, seda suuresti tänu tõhusamale medikamentoossele antitrombootilisele ravile. Vähenenud on ka ekstrakraniaalsete ajuarterite rekonstruktiivsed operatsioonid, mille põhjuseks on samuti paranenud efektiivsusega medikamentoosne ravi, seda just asümptomaatiliste patsientide osas. Äsja alustasime Tervisekassa toel koostöös Tallinna kolleegidega ka kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringu pilootprojektiga, mille eesmärk on haigust varem avastada, et vähendada aordi lõhkemisest tingitud erakorraliste operatsioonide hulka ja kokkuvõttes parandada ravimise kvaliteeti. Samuti on suurenenud e-konsultatsioonide hulga toel vähenenud ambulatoorsete kontaktvastuvõttude vajadus.

Kas erakorralisi veresoonte seisundeid on võimalik ennetada? Ehk millal on mitte-erakorraliste seisundite korral õige hetk veresoontekirurgi vaatevälja jõudmine?

Enamik ateroskleroosihaigeid ja ka kõhuaordi aneurüsmiga patsiendid on kahjuks asümptomaatilised ehk ilma spetsiifiliste haigustunnusteta. Sellele vaatamata on ka asümptomaatilistel ateroskleroosi põdevatel inimestel vähemalt kolm korda kõrgem risk tavapopulatsiooniga võrreldes saada südamelihaseinfarkt või insult. Just need ongi peamised surmapõhjused alajäseme arterite haigusega patsientide puhul. Samuti ei tohi unustada, et jäseme amputatsioon on väga invaliidistav trauma, millest tingitud sotsiaal-majanduslik mõju ühiskonnale on väga koormav. Veresoontekirurgiat vajavate haigete ravi kaks suurt eesmärki on vähendada patsientide kardiovaskulaarset riski ja jala kaebuseid ning vältida viimase kaotust.

Kui inimene pöördub veresoontekirurgi vastuvõtule, siis paljudel juhtudel võib olla „rong“ juba läinud. Loodan seetõttu, et minu kui veresoontekirurgi vaatevälja ei jõua kunagi ükski tuttav või sõber arterihaigusega. Pean lausa vajalikuks üle korrata, et kõige tõhusam ravi on ennetus! Primaarne ennetus peaks olema nii inimese enda kui esmatasandi ülesanne. Sekundaarne ennetus, st püüda vältida haiguse süvenemist on segment, kus ka kirurgid saaksid ja võiksid sekkuda. Kuid ka siin on võtmeroll ikkagi inimesel endal, keda nii esmatasand kui spetsialistid saavad toetada. Veelgi enam, mõnede riskifaktorite muutmine, nt suitsetamisest loobumine, on ka rahakotisuule mokkamööda.

Õige oleks alates 30–40. eluaastatest alates regulaarselt oma tervist (vererõhk, veresuhkur, kolesterool jne) kontrollida. Sest paljud veresoontehaiguste riskifaktorid on välditavad ja ka ravitavad. Kuigi ateroskleroosi põhjuslik ravi puudub tänaseni, suudame ravimitega efektiivselt mõjutada teatud riskifaktoreid, st haiguse arengut pidurdada või ka vähendada näiteks trombide tekke riski. Üks hea eluline näide, kuidas saame veresoontehaigust varases staadiumis avastada ja siis õigeaegselt ravida, on Eestis alanud kõhuaordi aneurüsmi sõeluuring.  

Veresoontekirurgias kasutatakse nii avatud operatsioone kui ka minimaalselt invasiivseid meetodeid. Millised on veresoontekirurgia kõige keerulisemad operatsioonid?

Kõige keerukamad ja ajamahukamad „avatud“ operatsioonid on reeglina igasugused kordusoperatsioonid, nt infitseerunud kunstmaterjalist proteeside eemaldamine ja asendamine bioloogilise materjaliga, operatsioonid väga adipoossetel patsientidel, operatsioonid lõhkenud kõhuaordi aneurüsmi, aordi dissektsiooni või ka veresoonte traumade korral. Endovaskulaarsetest operatsioonidest  on keerukad nii aordi komplekspatoloogia raviprotseduurid, kuid samuti võib palju aega ja energiat kuluda säärearterite mahukale interventsioonile.

Kes moodustavad veresoontekirurgi ravimeeskonna?

Kuigi ravimeeskonda juhib ja patsiente selekteerib veresoontekirurg, siis tänuväärsed ja hädavajalikud on selles ahelas kõik lülid, st head kolleegid radioloogid, anestesioloogid, intensiivraviarstid, kardioloogid jne. Samuti ka õed (sh operatsiooniõed) ja hooldajad ning meie osakonnas on väga olulisel kohal sisearst, kes suunab apteekri täpsusega medikamentoosset ravi.

Mida sooviksite oma osakonnas ja erialal näha tulevikus ehk järgmistel sünnipäevadel?

Usun, et järgmised 60 aastat on võimelised meie erialal paradigmasid muutma. Küsimus on vaid, millal täpselt ja kuidas? Kahju, et seda kõike ei näe enamus meie tänasest personalist. Kuid tänane igapäevatöö sillutab teed homsele arengule. Mõned (lähi)tuleviku eesmärgid siiski: innovaatiliste ja väheinvasiivsete meetodite kasutuselevõtt ja juurutamine koostöös radioloogidega, raskete aordipatoloogiate efektiivne ravimine koostöös kardiokirurgidega, üleriigilise veresoontekirurgia registri loomine ja kasutuselevõtt Eestis, kõhuaordi aneurüsmi sõeluuringu muutumine üleriigiliseks, suure praktilise väärtusega teadustulemusteni jõudmine, noorte doktorikraadiga ja teadustööd tegevate veresoontekirurgide hulga tõus jne.

Osakond peab olema atraktiivne noortele kirurgidele, kes on tööle oodatud ja kelle igapäevatöö haarab nii endovaskulaarset kui „avatud“ kirurgiat. Turvaline ja inspireeriv töökeskkond peaks motiveerima kõiki tänaseid ja tulevasi töötajaid endast patsientide heaoluks ja eriala hüvanguks piisavalt/maksimaalselt andma. Ülikoolihaiglale on lausa kohustuslik, et meeskonnas oleks pidevalt kriitiline mass nii teadustöö tegijaid kui ka erialaliidreid, kes on suutelised valmistama ette järgmist arenguhüpet. Tähtis on pakkuda kolleegidele soosivat suhtumist ja võimalusi enesearenguks.

Loodan ja pingutan selle nimel, et suudaksime ülikoolihaigla osakonnana jätkata edukalt panustamist nii patsientide ravimisse, eriala arengusse kui teadus-arendustöösse. 

Millised on veresoontekirurgia aktuaalsed teadusteemad ja kas neist on kasu ka patsientidele? Teie peamised uurimissuunad hetkel?

Vaatamata tohutule (info)tehnoloogia, bioinformaatika, biokeemia, geneetika jne arengule, on siiski tänapäeval kasutusel olevad ateroskleroosi ravivõimalused suhteliselt väheefektiivsed. Suures plaanis on see seotud lünkadega mõistmaks, kuidas geenid, ainevahetus ja keskkond haiguse teket ning kulgu mõjutavad. Piltlikult öeldes, miks mõni suitsetab ja „põletab“ elu, kuid elab haigusvabalt kõrge vanuseni, teine saab noores keskeas südamelihaseinfarkti tervisejooksu tehes?

Ateroskleroosi kliiniline pilt varieerub sõltuvalt arterite ahenemise raskusest asümptomaatilisest ateroskleroosist (valdav enamus patsientidest) kuni alajäset ohustava isheemia ja gangreenini. Enamikul sümptomaatilistest haigetest on juhtivaks kliiniliseks väljenduseks vahelduv lonkamine ehk klaudikatsioon, mille põhjuslikud mehhanismid on paljuski veel ebaselged ja mille tõenduspõhine ravi on jätkuvalt piiratud. Klaudikatsiooni patofüsioloogia hõlmab füüsilisel koormusel süvenevat alajäseme hüpoperfusiooni, alaägedat põletikku, endoteeli düsfunktsiooni, mikrotsirkulaarse vereringe häirumist ja müopaatiat. 

Meie teadusgrupi käimasolev ja Eesti Teadusagentuuri poolt toetatud uurimisprojekt keskendub ainevahetuse ja arterite funktsionaalsete omaduste hindamisele, et leida uusi prognostilisi biomarkereid ja täppisravi sihtmärke. Arterite lupjumise patogeneetiliste mehhanismide tuvastamisele ja kirjeldamisele suunatud teadusuuringud on seni valdavas osas keskendunud süsteemse alaägeda põletiku, oksüdatiivse stressi ja hemodünaamika omavahelistele seostele. Oluliselt vähem on teada haigusest haaratud isheemilise jäseme lokaalsete oksüdatiivsete ja metaboolsete protsesside seostest arterite funktsiooni ning hemodünaamiliste muutustega.

Seetõttu on meie teadusgrupi üheks täpsemaks uurimisfookuseks metaboolsete arteriovenoossete gradientide määramine reiearterist ja -veenist, mis võimaldab kaudselt hinnata biomolekulide lokaalset tootmist/tarbimist uuritavas organis. Selline lähenemine isoleerib huvipakkuvate biomolekulide tasemete lokaalsed muutused süsteemses vereringes esinevatest muutustest ja on seetõttu uuringualuse regiooni (nt isheemilise jala) (pato)füsioloogia vahetum peegeldaja. Revaskulariseerimine on näidustatud ennekõike alajäset ohustava isheemiaga patsientide raviks, kuid tihti näeme, et jäseme funktsionaalne paranemine ei ole tihti proportsioonis verevoolu taastamise määraga. Seega, arterite lupjumisega kaasnevate lokaalsete metaboolsete nihete tuvastamine aitab isheemilises jäsemes toimuvaid patofüsioloogilisi protsesse paremini mõista ja võib tulevikus viia uute potentsiaalsete prognostiliste markerite ning ravisihtmärkide tuvastamiseni.

Kliinikumi Leht

The post Veresoontekirurgia osakond 60 appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Igal kevadel valib meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid Kliinikumis. Sel aastal toimus juhendajate esiletõstmine koostöös kliinilise meditsiini instituudi üliõpilaskoguga. Üliõpilaste hinnangul on Kliinikumis sel aastal parimaks arst-õppejõuks Olavi Maasikas ning hambaarst-õppejõuks Andres Korrovits.

Dr Olavi Maasikas töötab anestesioloogia eriala vanemarst-õppejõuna nii anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus kui ka südamekliinikus.

Arstitudengid tõid esile õppejõu pühendumust õppetööle, püüdlust õpitu tudengitele võimalikult lihtsalt arusaadavaks teha ja siduda teoreetilised teadmised praktikaga. Hinnatakse dr Maasika sõbralikkust, abivalmidust ja huumorisoont. Tema praktikume iseloomustab soe õhkkond ning vahel võib juhtuda, et praktikum läheb veidi üle aja vaid seepärast, et ta suudab oma eriala nii põnevaks teha, et juttu lihtsalt jätkub kauemaks kui aega antud. Õppejõust õhkab armastust oma töö ja õpetamise vastu ning ta suudab oma eriala anda edasi suure õhina ja kirega, mis mõjub õpilastele eriti inspireerivalt!

Kommentaar, dr Olavi Maasikas: „Olen tudengitele praktikume läbi viinud alates 2014. aastast, kui lõpetasin residentuuri ja Kliinikumis anestesioloogina tööle asusin. Oma eriala põhiteadmiste edasi andmine noortele kolleegidele on olnud meeldiv vaheldus igapäevasele kliinilisele tööle. See tunnustus oli väga tore üllatus. Tänan oma praktikumidesse sattunud üliõpilasi aktiivse osalemise ja koostöö eest! Teie küsimused ja arutelud hoiavad vaimu värske ja sunnivad pidevalt oma seisukohti põhjendama ja vahel ümber hindama.

Kindlasti tahan palavalt tervitada ja tänada kõiki teisi anesteesia- ja intensiivravikliiniku õppejõude. Üliõpilaste rühmadega tegeleb alati mitu õppejõudu ja kasutame ühiseid õppematerjale. Mina olen kõigest läbi viinud osa praktikumidest. Kui meie ained saavad positiivset tagasisidet on see tunnustus meile kõigile.”

Dr Andres Korrovits töötab restauratiivse hambaravi eriala arst-õppejõuna stomatoloogia kliinikus. Dr Korrovitsiga tutvuvad tudengid juba 2. kursusel ning osadel õpilastel jätkub koostöö õppejõuga kuni 5. kursuseni välja. Üliõpilased on dr Korrovitsit kirjeldanud kui õppejõudu, kelle seminarid on alati sisukad ning lihtsasti arusaadavad. „On näha, et Andres Korrovits on enda eriala spetsialist ning entusiast ja lisaks jagab ta seda entusiasmi suurepäraselt ka oma õpilastega. On ka öeldud, et isegi kui mõnikord annab õppejõud natuke kriitikat, siis alati pakub ta välja ka lahenduse, kuidas ennast parandada. Loodame, et dr Korrovitsi koostöö üliõpilastega jätkub veel pikka aega ning et paljudel tudengitel on võimalus tema käe all õppida,“ vahendasid tudengid.

Kommentaar, dr Andres Korrovits: „Olen saadud tunnustuse eest tänulik ja meeldivalt üllatunud! Näen selles mitte ainult positiivset tagasisidet minu õpetamisele, vaid ka head hinnangut õppeprotsessi käigus tekkinud usalduslikule koostööle. Usun, et ühine panustamine õpingutesse ja avatud suhtlus loovad keskkonna, kus iga õppija potentsiaal saab täielikult avalduda.

Olen püüdnud olla üliõpilastele abiks nende arenemisel mitmekülgsete oskustega võimekateks kolleegideks, kes suudavad omandatud teadmisi oma igapäevatöös edukalt rakendada ja ennast erialaselt täiendada. Edu ja kordaminekuid meile kõigile edaspidiseks!

Kliinikumi Leht

The post Kliinikumi parimad arst-õppejõud on dr Olavi Maasikas ja dr Andres Korrovits appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Kliinikumi õendusvaldkonna töötajad juhendavad igapäevaselt lisaks ravitööle ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengeid. Praktikajuhendajate tunnustamiseks viib kõrgkool igal aastal enda tudengite seas läbi küsitluse. Sel aastal nimetasid õppurid parimateks praktikajuhendajateks Juta Ernitsa ja Imbi Ojaste.

Juta Ernits töötab õena Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse õendusabi osakonnas. Tema juhendamist on iseloomustatud nii:

• Juhendajana ei tee ta oma tööd lihtsalt töö pärast, ta teeb seda hingega. Iga liigutus, iga sõna, iga õpetus peegeldab tema sügavat pühendumust nii oma kutsumusele kui ka inimestele, kellega ta töötab.
• Ta räägib ka nendega, kes ei vasta, uskudes siiralt, et iga soe sõna ja inimlik kontakt aitab kaasa paranemisele.
• Praktikantide jaoks ei ole ta lihtsalt keegi, kes jagab ülesandeid. Ta on toetaja, õpetaja ja eeskuju.
• Ta mõistab, et hea juhendamine ei seisne ainult teadmiste edasiandmises, vaid ka inspireerimises, suunamises ja turvalise õppimiskeskkonna loomises. Tema jaoks on õendustöö palju enamat kui protseduurid, see on hoolimine, empaatia ja kohalolu.
• Just sellised inimesed teevadki õendusest midagi suurt. Ja just seetõttu võib öelda, et tema on tõepoolest Õde suure algustähega.

Juta Ernits, kommentaar: Tänan Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Suur ja südalik tänu! Tunnustus on mulle väga suureks ja pisarateni liigutavaks üllatuseks. Pean ütlema, et ma ei ole elus mitte ühe kiituse ega autasu üle nii õnnelik olnud. Tudengite poolt kirjutatud laused võtavad kogu mu karjääri isikliku salajase südamesoovi kokku, selline õde ma olen tahtnudki olla. Praktikantide juhendamisel olen pidanud oluliseks lugupidavat suhtumist ning vastastikust arendamist – naudin diskussiooni, vaidlusi ja teise inimese ära kuulamist. Praktiline pool sellele lisaks, praktikanti reaalsuses töö olukorras kaasates.

Head praktikandid, te olete imelised inimesed – kes märkab teises head, on ise väga hooliv, tähelepanelik, uudishimulik, õppimisvõimeline ning õppida tahtev empaatiline inimene Te olete valinud elukutse, mis nõuab teilt kõike seda ja rohkemgi veel. Jõudu ja jaksu õppimiseks! Meie elukuses õppimine ei lõpe kooli lõpetamisega. Aitäh ja edu teile!

Imbi Ojaste töötab radioloogiatehnikuna Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku radioloogiaosakonnas ning tema juhendamist on tudengite poolt kirjeldatud nii:

• Imbi oli väga mõistev ja kannatlik. Ta oskas vastata kõigile mu küsimustele ning ta kunagi ei ärritunud minu lõpmatute küsimuste peale, vaid pigem tundis rõõmu, et sai aidata.
• Ta alati märkas, kui ma tundsin, et olen ülekoormatud või ärevuses, tuli appi ning toetas mind igas olukorras.
• Imbi oli väga hooliv ka patsientide suhtes ning oli imeline eeskuju tudengitele.
• Imbi tegi kõike, et praktikant tunneks end Kliinikumi keskkonnas mugavalt ja kaasatult.
• Ta oli lahke, andis koguaeg tagasisidet.

Imbi Ojaste, kommentaar: emotsioonid on laes ja olen südamest tänulik neile, kes just minu parimaks juhendajaks valisid. Ma armastan oma tööd ja sel aastal täitub 28. aasta, mil töötan mammograafia erialal. Kõik praktikandid, keda olen nende aastate jooksul juhendanud, on olnud väga tublid ja mulle kallid. Tänan südamest kõiki, olen enda üle uhke. Sain samasuguse tiitli 2014. aastal.

The post Parimateks praktikajuhendajateks valiti Juta Ernits ja Imbi Ojaste appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.