10. oktoobril tähistatava Euroopa doonorluse päeva puhul innustavad Tervisekassa ja Tartu Ülikooli Kliinikum inimesi astuma olulist sammu ning täitma elundidoonorluse tahteavalduse. Sellise otsuse on tänaseks teinud üle 62 000 eestimaalase. 

Nii nagu mujal Euroopas, kasvab paraku ka Eestis aasta-aastalt uut elundit vajavate patsientide arv. Praegu ootab Tartu Ülikooli Kliinikumis uut elukiirt 72 inimest. Ühel organidoonoril on pärast surma võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.

Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori Virge Palli sõnul võib vajadus elundisiirdamiseks tekkida mistahes vanuses ja väga erinevatel põhjustel. „Lastel on siirdamise vajaduse sagedasemaks põhjuseks kaasasündinud arengurikked. Täiskasvanutel võivad selle tingida kroonilised haigused, aga ka ägedad haigestumised ja mürgistused.”

Eestis siiratakse neeru, maksa, kopsu ja pankreast ning kudedest näiteks silma sarvkesti, veresooni, luukude ja nahka. Südamesiirdamiste puhul teeb Kliinikum koostööd Soomega. 

Viimase viie aasta jooksul on Eesti patsientidele ühtekokku tehtud 283 elundisiirdamist. Palli sõnul on doonorelundeid alati vähem kui inimesi, kes neid vajavad: „Üheks põhjuseks on elanikkonna vähene teadlikkus ja sellest tulenevad ekslikud eelarvamused. Seetõttu on väga oluline, et usaldusväärne info doonorluse ning selle meditsiiniliste, eetiliste ja õiguslike aspektide kohta jõuaks iga inimeseni.”

Sama oluline on otsusest rääkida oma lähedastega ning tahteavaldus ametlikult vormistada. 

Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha terviseportaalis www.terviseportaal.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused, märkida oma otsus ja kinnitada see digiallkirjaga. Allkirjastatud tahteavaldust saab terviseportaalis alati muuta.

Elundite loovutamine on hindamatu väärtusega tegu, mis annab lootuse ja tuleviku inimestele, kelle elutee on katkemas mõne ootamatu haiguse või õnnetuse tagajärjel. Rohkem infot elundidoonorlusest leiab kodulehelt https://www.elundidoonorlus.ee/. 

The post Loovutatud elund on kingitud elu appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

5.–9. oktoobril tähistatakse klienditeeninduse nädalat. See on hea võimalus piiluda korraks nende inimeste tööpäeva, kes on sageli patsiendi esimene kontakt Kliinikumiga – telefonis, registratuuris, infolauas või garderoobis.

Klienditeenindaja töö võib esmapilgul tunduda lihtne: vastata telefonile, registreerida vastuvõtule, anda infot ja juhatada inimene õigesse kohta. Tegelikult mahub ühte tööpäeva väga palju erinevaid kohtumisi, küsimusi ja olukordi. Mõni neist nõuab põhjalikku süsteemide tundmist, teine kannatlikkust ja head suhtlemisoskust ning kolmas… natuke detektiivitööd.

Ja päris kindlasti ei ole ükski päev päris ühesugune. Kliinikumi patsienditeenistuse registratuurides tehakse aastas ligikaudu 420 000 patsiendi registreerimist, kõnekeskuses vastatakse ligi 266 000 kõnele ning broneeritakse umbes 280 000 vastuvõtuaega. Keskmise tööpäeva jooksul tähendab see ligikaudu 1700 registreerimist, 1000 vastatud kõnet ja 1100 broneeringut ehk ühe töötunni jooksul üle 200 registreerimise, ligi 125 vastatud kõne ja 140 broneeringut.

Need numbrid kajastavad patsienditeenistuse registratuuride ja kõnekeskuse töömahtu, kuid lisaks sellele registreeritakse patsiente ja broneeritakse vastuvõtuaegu ka kliinikutes kohapeal. Ja need on ainult numbrid – iga registreerimise, broneeringu ja telefonikõne taga on inimene oma küsimuse, soovi või murega. Just sealt algavad lood, mida ükski statistika ei näita. Klienditeeninduses ei tea kunagi päris täpselt, millise küsimusega järgmine kõne algab. Mõnikord piisab juba esimestest sõnadest, et tähelepanu teravneks.

Kõne algas: „Mu lapsel tuli kruvi ära…“. Mõne täpsustava küsimuse järel sai aga selgeks, et vaja oli lihtsat aega ortodondi vastuvõtule. Samuti pakuvad mõnikord muigamishetki ka saatekirjad. Nii võib väike kirjaviga anda tuttavale väljendile hoopis uue tähenduse näiteks „arukad nahamoodustised“.

Tervishoiu sõnavara pole alati lihtne ning vahel jõuavad erialade ja teenuste nimetused klienditeenindajani päris loomingulisel kujul. Nii on soovitud aega näiteks „gastroenterokriminoloogile“ või teatatud kindlameelselt: „Ma soovin osteoporoosi kabinetiga kontakti astuda.“ Klienditeenindaja ülesanne on väikeste vihjete ja täpsustavate küsimuste abil välja selgitada, kuhu helistaja tegelikult jõuda soovib.

Omaette lood sünnivad tehnoloogiast

Üks vanem proua helistas murega, et ei olnud saanud arsti vastuvõtu kohta sõnumit. Koos kontrolliti üle nii vastuvõtuaeg kui telefoninumber ja kõik tundus olevat õige. Kõne lõpus teatas proua ise rõõmsalt naerdes: „Teate, mul on nutitelefon, mitte muti telefon!“.

Vahel on inimese loogika aga nii lihtne ja veenev, et sellele polegi midagi vastu öelda. Kui vanemalt proualt, kes soovis perearsti telefoninumbrit, küsiti, kuidas ta tavaliselt selle numbri leiab, tuli täiesti siiras vastus: „Ukse pealt vaatan, aga praegu olen ma kodus.“

Ka tervishoius igapäevased väljendid võivad saada hoopis teise tähenduse. Üks härra soovis oma silmaarsti telefoninumbrit. Kui klienditeenindaja pakkus talle silmaarsti õe numbrit, ei sobinud see sugugi: „Ma tahan silmaarsti numbrit! Te annate mulle mingi arsti sugulase numbri – tema ei tea ju midagi sellest rohust, mis silmaarst mulle kirjutama pidi.“ Tuli selgitada, et silmaarsti õde ei tähenda päris seda õde, keda härra silmas pidas.

Ja vahel teeb helistaja ise klienditeenindaja päeva lõbusamaks. Üks härra broneeris järjest aegu mitmele teenusele ning märkis rahulolevalt: „Hulgi saab ju odavamalt!“

Selliseid väikeseid seiku koguneb klienditeenindajatel aastate jooksul palju. Need panevad muigama, kuid näitavad samal ajal hästi ka seda osa tööst, mida statistika kunagi päriselt edasi anda ei suuda. Hea klienditeenindaja peab oskama kuulata ka sõnade taha, küsida õigeid küsimusi ja mõista vahel üsna nappide vihjete põhjal, millist abi inimene tegelikult vajab. Ja kõige selle juures kulub marjaks ära ka hea huumorimeel.

Numbrite ja naljakate lugude taga on inimene

Patsiendi jaoks ei pruugi tervishoiusüsteem olla lihtne. Arstide, erialade ja uuringute nimetused võivad olla keerulised, suures haiglas liikumine võõras ning mure enda või lähedase tervise pärast muudab olukorra veel pingelisemaks. Klienditeenindaja jaoks võib see olla päeva sajas küsimus. Patsiendi jaoks võib see aga olla esimene kord, kui ta sellise olukorraga kokku puutub.

Seetõttu ei tähenda hea klienditeenindus Tartu Ülikooli Kliinikumis ainult õige vastuse andmist või õige vastuvõtuaja leidmist. Vahel tähendab see rahulikku selgitamist, vahel lahenduse otsimist, vahel inimese ärakuulamist ja vahel ka koos temaga naermist. Selle kõige taga on oskus jääda tähelepanelikuks ka siis, kui telefon on helisenud juba kümneid kordi, järjekorras ootab järgmine patsient ja lahendamist vajab mitu asja korraga.

Klienditeeninduse nädalal ütleme aitäh kõigile meie klienditeenindajatele, infotöötajatele ja garderoobitöötajatele, kes on iga päev patsientide ja nende lähedaste jaoks olemas.

Aitäh kannatlikkuse, tähelepanelikkuse, märkamise, leidlikkuse ja hea huumorimeele eest! Sest hea klienditeenindus võib patsiendi jaoks olla üks väike hetk tema päevast, kuid just sellest hetkest võib sõltuda, millise tundega ta oma Kliinikumi külastust mäletab ja millist kogemust hiljem teistega jagab.

Gaida Mändmets
Patsienditeenistuse klienditeenindusjuht

The post Ükski päev pole päris ühesugune – Kliinikumi klienditeeninduse telgitagused appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Patsientide vahetu tagasiside põhjal oli Tartu Ülikooli Kliinikumi 2026. aasta septembrikuu soovitusindeks 88. Võrreldes augustiga tõusis soovitusindeks veidi ning on püsinud kogu aasta jooksul stabiilselt kõrgel – vahemikus 87–89.

Septembrikuu vabatekstilises tagasisides tõid patsiendid enim esile Kliinikumi töötajate sõbralikkust, hoolivust ja professionaalsust. Arengukohtadena nimetati kõige sagedamini ooteaegu, teenusele pääsemist ja vajadust saada raviteekonna jooksul selgemat infot.

Soovitusindeksi kaardistamiseks küsib Kliinikum patsientidelt pärast vastuvõtul või haiglaravil viibimist patsientidelt nende teenusekogemust ning hinnangut, kui tõenäoliselt soovitaksid nad saadud tervishoiuteenust oma sõbrale või lähedasele.

Täname kõiki patsiente, kes oma kogemusi ja mõtteid jagavad!

Pikemalt soovitusindeksi mõõtmisest: https://www.kliinikum.ee/soovitusindeks/

The post Kliinikumi septembrikuu soovitusindeks oli 88 appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Raske haiguse korral võib inimese elu muutuda väga kiiresti. Päevadesse tulevad uuringud, protseduurid, ravimid, kõrvalabi ja küsimused, millele varem ei olnud vaja mõelda. Mida rohkem võtab haigus enda alla, seda lihtsam on ka ümbritsevatel hakata nägema eeskätt patsienti – diagnoosi, sümptomeid ja hooldusvajadust. Aga haiguse taga ei kao inimene kuhugi.

Töötan igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi osakonnas õendusjuhina. Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppes uurisin teemat, millega puutun kokku ka oma igapäevatöös: Eesti õdede kogemused hospiitsravi patsientide isikuautonoomia järgimisel. Isikuautonoomia võib kõlada keerulise mõistena, kuid õdede kirjeldatud olukordades oli selle tähendus väga eluline. See on võimalus jääda iseendaks oma harjumuste, väärtuste ja eluviisidega ning kogeda, et mind kuulatakse, minust hoolitakse ja ma olen väärtuslik ka siis, kui ma enam ise kõike ei suuda.

Just viimane osa muutub raske haiguse edenedes üha olulisemaks. Senine iseseisvus võib asenduda järjest suurema kõrvalabivajadusega. Üks õde kirjeldas, kui raske võib olla inimesele teade, et ta ei saa enam turvaliselt ise tualetis käia: „Kui inimene on varem ikkagi olnud üsna iseseisev, siis see uudis võib olla veel hullem kui see, et tal on mingi ravimatu haigus.“ Kõrvalt vaadates võib see tunduda praktilise muudatusena hoolduses. Inimese enda jaoks võib see tähendada järjekordset osa senisest elust ja iseolemisest, millest tuleb loobuda.

Siin peitubki üks elu lõpu enesemääramise paradokse: mida vähem inimene ise suudab, seda enam sõltub tema võimalus olla tema ise teistest inimestest. Haigus võib võtta jõu, liikuvuse ja lõpuks ka võime oma soove selgelt väljendada, kuid see ei anna teistele õigust võtta inimeselt rohkem otsustusruumi, kui haigus juba on võtnud.

Elu lõpus ei sõltu isikuautonoomia ainult inimesest endast, vaid ka suhetest tema ümber ja keskkonnast, milles tema eest hoolitsetakse. Lähedaste hirm, teadmatus ja kaotusvalu on loomulikud, kuid mõnikord võib soov inimest kaitsta või tema elu iga hinna eest hoida hakata tahtmatult varjutama tema enda tahet. Näiteks võib loomuliku hääbumisega kaasnev söögiisu vähenemine tunduda probleemina, mida tuleb tingimata parandada, kuigi inimese vajadus võib olla hoopis rahu ja mitte enam söömine. Küsimus ei ole kellegi halvas tahtes, vaid selles, kas oma hirmu kõrval suudetakse veel kuulda inimest ennast.

Ka inimese maailm ise muutub. Elu lõpu lähenedes võib see tõmbuda järjest väiksemaks – kodust ja linnast saab palat, palatist voodi ja selle ümbrus. Ja mida väiksemaks jääb maailm, seda suuremaks võivad muutuda väikesed asjad. Tuttav tekk, oma padi, lähedase kohalolu, võimalus olla omaette või magada veidi kauem ei ole siis lihtsalt mugavused, vaid viisid hoida alles sidet oma senise elu ja iseendaga. Uurimistöös kirjeldasid õed just sellise turvalise ja tuttava keskkonna tähtsust patsiendi identiteedi ja väärikuse hoidmisel.

Sama puudutab haigla rutiine. Üks õde ütles õendustoimingute kohta: „Neid protseduure võib natuke nihutada ka, kui sa tead, et see nagunii midagi eriti ravi suhtes ei anna, aga inimlikkuse suhtes annab.“ Selles lauses on minu jaoks suur osa palliatiivravi olemusest. Küsimus ei ole selles, et reeglid ja rutiinid ei oleks vajalikud, vaid selles, kas nende kõrval jääb ruumi inimese enda rütmile. Hospiits ei ole lihtsalt koht, kus osutatakse tervishoiuteenust, vaid inimese elu lõpu kogemust kujundav ruum, mis peab hoidma tema väärikust, looma turvatunnet ja võimaldama tal olla lõpuni see, kes ta on.

Haigus võib muuta seda, mida inimene suudab, kuid mitte seda, kes ta on. Ka siis, kui jõud väheneb ja abivajadus suureneb, jäävad alles väärtused, soovid ja õigus olla nähtud iseendana.

Liis Lang
Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi osakonna õendusjuht

***

Rahvusvaheline palliatiivravi ja hospiitsi päev

Sel aastal tähistatakse rahvusvahelist palliatiivravi ja hospiitsi päeva 10. oktoobril. Selle puhul ootab Kliinikumi palliatiivravi osakond kõiki huvilisi 5.–9. oktoobril kell 10.00–11.30 töötubadesse, et vastata patsientide, lähedaste ja kolleegide küsimustele ning arutada palliatiivravi võimaluste üle.

Töötoad toimuvad Tartu Ülikooli Kliinikumi peamajas, L. Puusepa 8 maja ruumis E108, lillepoe kõrval. Osalemine on tasuta ning ette registreeruma ei pea.

The post Kliinikumi palliatiivravi osakonna õendusjuht Liis Lang: "Haigus ei võta inimeselt õigust olla tema ise" appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.

Veidi pärast kella seitset hommikul on dr Maire Audova juba tööl. Vastuvõtuni on veel aega, kuid päeva patsiendid on tema jaoks selleks hetkeks juba haiguslugudes olemas. Ta loeb need läbi, et teada, kes tema juurde täna tuleb ja mis patsienti vaevab. 

Dr Audova töötab osalise koormusega taastusravi ja füsiaatria eriala arst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonnas. Siiski jõuab iga kuu tema vastuvõtule umbes sada patsienti. 2026. aasta augustis täitus dr Audoval Tartu Ülikooli Kliinikumis 50 tööaastat. „Ma tulen hea meelega tööle,“ ütles ta. Tema jaoks ei ole see lihtsalt harjumus, vaid töö annab päevale rütmi ja kohustuse, mille tõttu tuleb ka enda eest hoolitseda. „Ma olen loomult laisk inimene ja kui tööl ei käiks, siis rutiin langeks ära. Tööl käimine hoiab mind reipana ja mulle väga meeldib oma töö, inimeste aitamine,“ sõnas ta.

Arstiks sai dr Audova juhuslikult. Pärast keskkooli läks ta õppima teoreetilist füüsikat, kuid õpingud ei läinud soovitud viisil. Seejärel plaanis ta minna Tallinna Polütehnilisse Instituuti soojusenergeetikat õppima. „Ma ei saa siiani aru, mispärast ma mõtlesin, et katlamajad minu tulevik on,“ naeris ta. Tartusse paberitele järele tulles kohtus ta Raekoja platsil kursusekaaslasega, kes soovitas hoopis arstiteaduskonda minna. „Ütles, et ära TIPi mine, mine arstiteaduskonda, niivõrd kena amet,“ meenutas ta. Nii andiski dr Audova dokumendid arstiteaduskonda. Tootmisõppe ajast on talle jäänud ka üks teistsugune kutsetunnistus – traktorist-masinisti paberid. „Aeg-ajalt, kui sahtleid koristan, tuleb see paber jälle ette ja muigan.“

Dr Audova lõpetas arstiteaduskonna 1972. aastal ja neuroloogia internatuuri 1973. aastal. Pärast internatuuri suunati ta Mustvee haiglasse neuroloogiks. Lisaks temale töötasid seal terapeut, kirurg, günekoloog ja pediaater. „Me olime kõik noored ja ei mäleta, et oleksime kurtnud ülekoormatust või läbipõlemist. Arsti töös vist tunde ei loetud,“ meenutas ta. Töö tähendas nii statsionaarset ravi, ambulatoorset vastuvõttu kui ka kiirabivalveid. Mõnel valvekorral tuli patsiendiga Tartusse sõita rohkem kui korra. 

Just Mustvees kohtus dr Audova ühe patsiendiga, kes oli Tartust suunatud sinna mudaravile. „Hiljem kohtusin temaga juba Maarjamõisa haiglas, mis tähendab seda, et ta on minu patsient olnud üle 50 aasta. Selle patsiendi haigusloo koostasin veel üliõpilasena,“ rääkis dr Audova. Pool sajandit arstitööd tähendabki tema jaoks ka selliseid suhteid. Kui inimene on ühe arsti juures pikalt käinud, tekib ühine ajalugu.

Tartusse tuli dr Audova 1975. aastal. Alguses töötas ta Maarjamõisas neuroloogia kateedris laborandina ning seejärel poole kohaga füsioterapeudina dr Eva Kriguli käe all. Tollal tähendas füsioterapeudi töö muu hulgas elektriravi protseduuride tegemist ning aja jooksul liikus tema töö üha enam taastusravi suunas. Dr Audova sai taastusarsti spetsialiseerumistunnistuse number üks ja on selle eriala kujunemist aastakümnete jooksul kõrvalt näinud. Kui varem keskenduti rohkem protseduuridele, siis hiljem tõusis esile arusaam, et tervishoiutöötaja ei ole ainult protseduuri tegija, vaid ka patsiendi õpetaja.

Ta on oma tööaastate jooksul näinud ka haigla suuri muutusi. Ajal, mil tema alustas, võisid patsiendid oodata arsti vastuvõttu koridorides ning traumaosakonnas olid haiglavoodid koridorides. „Traumaosakond ja kardioloogia olid kunagi minu osakonnad. Tänapäevaga võrreldes polnud koridorid puhtad, patsiendid haiglavoodites ootamas. Osakonnad olid niivõrd ülekoormatud,“ meenutas ta. Tänaseks on muutunud ka haigla hierarhia ja õdede roll. Kui varem olid õed arsti kõrval eelkõige abistavas rollis, siis tänapäeval on nende vastutus ja iseseisvus märksa suurem. „Praegu aitab õde väga palju arstitööd. Õde on omandanud erilise tähtsuse.“

Tänapäeva meditsiinis hindab dr Audova paremaid ravivõimalusi, täpsemaid uuringuid ja paremaid tingimusi. Ka patsiendid on teadlikumad ning saavad ravivalikute kohta rohkem küsida. Samas ei tähenda teadlikkus tema sõnul seda, et iga soovitud protseduur oleks patsiendile kasulik. „Patsient võib nõuda kindlat protseduuri, aga arst näeb, et see võib olla tema seisundit halvendav, mitte abistav. Usaldama peab ka raviarsti,“ sõnas ta. 

Taastusravi arsti vastuvõtule jõuavad väga erineva vanuse ja murega inimesed. Levinud on selja-, kaela- ja liigeseprobleemid, kuid tema juurde tulevad ka krooniliste haigustega patsiendid ning aktiivsed inimesed, kelle vigastus nõuab hoopis puhkust. Kui patsient kabinetti tuleb, vaatab dr Audova kõigepealt, kuidas ta kõnnib – kas ta lonkab, milline on kehahoid, kas inimene on kühmus, kas üks puusanukk on teisest ees. Ta vaatab ka patsiendi nägu ja meeleolu. „Seejärel uurin patsiendilt, kuidas ta ennast tunneb ja sealt vaatan, kuidas teda aidata. Mõnikord ei ole inimesel vaja ainult raviotsust. Ta tahab oma muret jagada, arsti arvamust kuulda või kinnitust, et mõni mõte on õige või hoopis vale. Patsient tahab rääkida ja ta tahab olla kuulatud.“

Just siin näeb dr Audova ka tänapäeva meditsiini üht võimalikku ohtu. E-konsultatsioonid, lühemad vastuvõtud ja süsteemi tõhusamaks muutmine on vajalikud, kuid nende kõrval ei tohiks inimene ise kaduma minna. „Arstitöö juurde kuulub empaatia. Tervishoiutöötaja võib end kapseldada dokumentidesse, reeglitesse ja nõuetesse, kuid lõpuks tuleb meeles pidada, kelle jaoks neid asju tehakse. See tähendab ka head sõna.“

Dr Audova peab väga oluliseks teaduspõhisust. Samas teab ta oma pika töökogemuse põhjal, et meditsiin muutub ning see, mida ühel ajal peetakse ebatõhusaks või ebateaduslikuks, võib tulevikus saada uue tõlgenduse. „Pea ära löönud laps vajab lohutust, külma kompressi ja mõnikord ka luuletust: varasele valu, harakale haigus. Jällegi, empaatiat,“ mõtiskles arst-õppejõud. 

Samuti ei saa taastusravi arst kõike patsiendi eest ära teha. Harjutuste tegemine, liikumine ja soov oma tervisega tegeleda mõjutavad tulemust ning patsient peab ise olema motiveeritud tervist parandama. Ta tõdes, et ka patsientide mured on viiekümne aastaga üllatavalt vähe muutunud. Endiselt on palju liigeste kulumist, selja- ja kaelaprobleeme. Muutunud on pigem see, kuidas inimesed oma kehale koormust annavad. Kui aastakümneid tagasi tähendas füüsiline koormus sageli rasket tööd, siis tänapäeval teevad inimesed teadlikult sporti – käivad jõusaalis, mängivad tennist ja padelit, jooksevad või sõidavad rattaga. „Ravivõimalusi on rohkem, kuid inimese enda roll ei ole selle võrra väiksemaks jäänud.“

Tartu Ülikooli Kliinikum on olnud dr Audova tööelu oluline osa, ükskõik millist nime haigla eri aegadel on kandnud. „Maarjamõisa haigla oli niisugune raviasutus, kuhu tuli kõik kõige põnevamad asjad ja juhtumid kokku. Mäletan lapsepõlvest, kuidas maatüdrukuna kuulsin ütlemist: kui Tartu arstid ei aita, siis ei aita mitte keegi. Mul on olnud tõeline võimalus ja au Tartu Ülikooli Kliinikumis töötada. Enam pole see ka Maarjamõisa haigla, kuid Tartu arst ma sellegipoolest olen. See on hea tunne.“

Tema sõnul on Kliinikumis talle palju andnud ka inimesed – kolleegid on olnud suurepärased ja töö on toonud kokku erinevaid põlvkondi arste, õdesid ja teisi tervishoiutöötajaid. Tema jaoks kordub ka üks mälupilt igal aastal: pärast maipühi tööle tagasi tulles märkab ta, et puud on vahepeal lehte läinud. Ta ei oska öelda, millal ta seda esimest korda tähele panema hakkas. Võib-olla on ta seda märganud juba väga kaua. Aga iga aasta paneb ta seda tähele. Ka see on osa tööelust, mis on kestnud 50 aastat – mitte ainult haiguslood, diagnoosid ja protseduurid, vaid aastaajad nende vahel.

Praegu käib dr Audova endiselt tööl. Ja kui tööpäev lõpeb, on tal oma elu väljaspool haiglat: pere, kass, kodune olemine ja peenramaa. Seda kaevab kõrges eas taastusraviarst, võtab üles kümme meetrit kartulit ja kasvatab ise tomateid. Ta peab oluliseks, et inimesel oleks tegevusi, mis rõõmu pakuvad. Kõike muidugi mõistlikkuse piires. Võib-olla on see ka tema enda pika tööelu üks lihtsaid saladusi: töö annab päevale rütmi, inimesed annavad tööle mõtte ja pärast viit aastakümmet on ikka veel põhjust hommikul tööle minna.

Kliinikumi Leht

The post Eesti esimene taastusarst: meditsiin muutub, kuid inimene jääb appeared first on Tartu Ülikooli Kliinikum.