Kiiritusravi on üks vähiravi põhimeetodeid, mida kasutatakse väga erinevate kasvajate ravis. Patsient võib kiiritusravi saada iseseisva ravina, kuid sageli on see osa suuremast raviplaanist, kuhu kuuluvad ka kirurgiline ja süsteemne ravi. Tänapäevane kiiritusravi on muutunud järjest täpsemaks ning ravi planeerimisel püütakse ühelt poolt mõjutada kasvajat võimalikult tõhusalt, kuid teiselt poolt säästa ümbritsevaid terveid kudesid. 

Täna, 7. septembril tähistatava ülemaailmse kiiritusravi teadlikkuse päeva puhul räägib Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonnajuhataja kohusetäitja dr Madis Joonsalu lähemalt, mida patsiendil kiiritusravi kohta teada tasub. 

1. Milliste kasvajate ravis kasutatakse kiiritusravi kõige sagedamini?

Kiiritusravi on üks levinumaid vähiravi meetodeid ja seda kasutatakse väga paljude kasvajatüüpide puhul. Näiteks kuuluvad nende hulka rinna- ja eesnäärmevähk, kopsuvähk, pea- ja kaelapiirkonna kasvajad, emakakaelavähk, pärasoole- ja jämesoolevähk, ajukasvajad, lümfoomid ning naha- ja pehmekoekasvajad. Rahvusvaheliste soovituste kohaselt peaks vähemalt pooled vähipatsiendid oma ravitee jooksul saama kiiritusravi.

2. Millal kasutatakse kiiritusravi iseseisva ravina ning millal koos keemia- ja kirurgilise raviga?

See sõltub kasvaja paiknemisest, tüübist, levikuulatusest ning ravi eesmärgist. Paljude patsientide raviplaan koosneb kiiritusravi, kirurgilise ravi ning süsteemse ravi – keemia-, hormoon- või immuunravi – kombineerimisest, kuna erinevate ravimeetodite ühendamine suurendab terveks saamise võimalust ja vähendab haiguse taastekke riski. Samuti kasutatakse kiiritusravi enne operatsiooni kasvaja vähendamiseks, pärast operatsiooni võimalike allesjäänud vähirakkude hävitamiseks või koos keemiaraviga, mis võib suurendada kiiritusravi efektiivsust. Mõnikord on kiiritusravi ainus ravimeetod, näiteks varajases staadiumis mõne nahavähi või eesnäärmevähi puhul.

3. Miks võib üks patsient saada ainult ühe või paar seanssi, teine aga 10 või enam?

Seansside arv, teisisõnu fraktsioneerimine, sõltub mitmest tegurist:

• ravi eesmärgist: kas tegemist on paranemisele suunatud raviga, mille kuur on sageli pikem, või palliatiivse ehk sümptomeid leevendava raviga, mille korral võib piisata näiteks 1–5 seansist;
• kasvaja tüübist ja bioloogilistest omadustest;
• kiirituse piirkonnast ja lähedal asuvate elundite tundlikkusest. Suurema doosi jagamine väiksemateks osadeks vähendab kõrvaltoimeid tervele koele;
• kasutatavast tehnikast. Näiteks täppiskiiritusravi (SRS/SBRT) võimaldab väga täpselt suunatud suuremat doosi anda vaid mõne seansiga.

4. Kas sama diagnoosiga patsiendid saavad alati sarnase raviskeemi?

Ei. Isegi sama diagnoosiga patsientidel võib raviplaan oluliselt erineda, sõltuvalt kasvaja staadiumist, asukoha täpsest anatoomiast, patsiendi üldseisundist ja kaasuvatest haigustest, varasemast ravist, kasvaja molekulaarsetest omadustest ning patsiendi enda eelistustest ja koostöövõimest. Seetõttu koostatakse igale patsiendile individuaalne raviplaan.

5. Mis on aja jooksul raviskeemides muutunud?

Kiiritusravi tehnoloogia on viimastel aastakümnetel arenenud märkimisväärselt. Aparatuur on muutunud täpsemaks ja võimaldab kiirte suunamist otse kasvaja kujule. Sellega on kaasnenud üldine suundumus lühemate raviskeemide ehk hüpofraktsioneerimise poole, kus kiiritatakse vähemate seanssidega ilma tulemuslikkust kaotamata. Samuti on tugevalt juurdunud piltjuhitud kiiritusravi, kus vahetult enne igat seanssi kontrollitakse patsiendi asendit, ning hingamisega kohandatud tehnikad, mis veelgi suurendavad täpsust ja ohutust, jälgides hingamisest tekkivat liikumist.

6. Millal kasutatakse kogukeha kiiritusravi?

Kogukeha kiiritusravi kasutatakse peamiselt ettevalmistusena vereloome tüvirakkude siirdamiseks. See hävitab patsiendi enda haiget luuüdi ja pärsib immuunsüsteemi, et keha saaks uued siirdatud rakud omaks võtta.

7. Kuidas valmib patsiendi personaalne kiiritusraviplaan?

Personaalse raviplaani koostamine algab planeerimise kompuutertomograafia (KT) uuringust, mida vajadusel täiendatakse magnetresonantstomograafia (MRT) või positronemissioontomograafia (PET) uuringuga, et kasvajat ja selle ümbrust võimalikult täpselt kaardistada. Juba selle uuringu käigus fikseeritakse spetsiaalsete abivahenditega patsiendi täpne kehaasend, et see oleks korratav igal järgneval seansil.

Saadud uuringute põhjal määrab arst kindlaks kasvaja ja ravi sihtmahtude täpsed piirid ning ravidoosi. KT uuringul märgistatakse lähedalasuvad elundid ja koed, mida tuleb kiirguse eest võimalikult hästi kaitsta. Nende andmete alusel koostab meditsiinifüüsik või dosimetrist kiiritusravi plaani, optimeerides kiirgusdoosi jaotuse nii, et kasvaja saaks raviks vajaliku kiirgushulga ning ümbritsevate tervete kudede ja elundite kiirguskoormus oleks võimalikult väike. Kiiritusravi planeerimine ja teostamine on mitme eriala spetsialistide koostööprotsess, mille eesmärk on tagada patsiendile võimalikult tõhus, täpne ja ohutu ravi.

8. Kas patsient ise saab midagi teha, et kiiritusravi kulgeks võimalikult hästi?

Jah, saab. Näiteks:

• käia kõigil seanssidel regulaarselt ja täpselt kokkulepitud aegadel;
• hoida kiiritatavat nahapiirkonda puhtana ja kuivana, vältida hõõrumist, kriimustamist, alkoholi sisaldavaid tooteid ja parfüüme sellel alal;
• järgida arsti, radioloogiatehniku ning õde-nõustaja antud juhiseid näiteks dieedi, raviks ettevalmistuse ja nahahoolduse osas;
• anda ravimeeskonnale viivitamatult teada tekkinud kõrvaltoimetest või mistahes takistustest, mis võivad ravi edukust mõjutada.

9. Millised on patsientide sagedasemad hirmud või väärarusaamad kiiritusravi kohta?

Levinud eksiarvamused

• Hirm, et kiiritusravi muudab patsiendi radioaktiivseks ja ohtlikuks teistele. Väliskiiritusravi korral see nii ei ole. Ravi ajal suunatakse kiirgus patsiendi kehasse ainult kiiritusseansi ajaks ning pärast seansi lõppu ei jää patsient “kiirgama”. Seetõttu on ohutu viibida koos pereliikmete, laste ja rasedatega.
• Väärarusaam, et kiiritusravi seanss ise on valulik. Kiiritamine ise ei ole valulik. Patsient ei tunne ioniseerivat kiirgust oma kehas. Ebamugavust võivad põhjustada raviasendis püsimine või hiljem tekkivad kõrvaltoimed, kuid kiiritusseanss ise on võrreldav röntgenpildi tegemisega.
• Väärarusaam, et rohkem seansse tähendab raskemat või lootusetumat haigust ning vähem seansse kergemat haigust. Seansside arv sõltub eelkõige kasvaja tüübist, ravi eesmärgist, kasutatavast tehnikast ja valitud doosiskeemist. Ka väga tõhusat ravi võidakse anda väheste seanssidega, samas kui suurem seansside arv ei tähenda tingimata raskemat haigust.

Levinud mured

• Mure kõrvaltoimete pärast. Kiiritusravil võivad tõepoolest esineda kõrvaltoimed, kuid nende iseloom ja tugevus sõltuvad ravitavast piirkonnast, kasutatavast doosist ning inimese individuaalsest tundlikkusest. Enamik kõrvaltoimeid on ajutised ja taanduvad mõne nädala või kuu jooksul pärast ravi lõppu.
• Hirm püsivate raskete kõrvaltoimete ees. Kuigi tänapäevase kiiritusravi eesmärk on hoida tervete kudede kiirguskoormus võimalikult väike, võivad harvadel juhtudel tekkida ka pikaajalised või püsivad kõrvaltoimed. Ravi planeerimisel hinnatakse neid riske hoolikalt ning ravi eeldatavat kasu kaalutakse alati võimalike riskide suhtes. Võimalikke kõrvaltoimeid, nende esinemise tõenäosust ning ravivõimalusi arutatakse patsiendiga enne ravi alustamist, et ta saaks ravi kohta teha teadliku otsuse.
• Mure, et kiiritusravi on raskemini talutav kui keemiaravi. Kiiritusravi ja keemiaravi kõrvaltoimed on erinevad ning nende otsene võrdlemine ei ole sageli võimalik. Kiiritusravi mõju piirdub tavaliselt ravitava piirkonnaga, samas kui keemiaravi toimib kogu organismis. Paljud patsiendid taluvad kiiritusravi hästi ja saavad ravi ajal jätkata enamiku oma tavapäraste tegevustega.

Kokkuvõttes on oluline teada, et suur osa kiiritusraviga seotud hirmudest põhineb vananenud või ebatäpsel infol. Samas on normaalne tunda muret võimalike kõrvaltoimete ja ravi mõju pärast. Ravimeeskond selgitab enne ravi alustamist, milliseid mõjusid konkreetselt oodata ning kuidas võimalikke kõrvaltoimeid ennetada ja leevendada.

10. Millised kiiritusravi võimalused on Kliinikumis viimastel aastatel lisandunud/arenenud?

Alates 2024. aasta novembrist on Tartu Ülikooli Kliinikumi radio- ja onkoteraapia osakonna kõigis neljas kiiritusravipunkris kasutusel uue põlvkonna Varian TruBeam lineaarkiirendid. Need võimaldavad rakendada laia valikut kaasaegseid kiiritusravi tehnikaid, sealhulgas intensiivsusmoduleeritud kiiritusravi (IMRT), mahtmoduleeritud kaarkiiritusravi (VMAT), hingamisest juhitud kiiritusravi ning täppiskiiritusravi (SRS/SBRT). Lineaarkiirendid on varustatud nüüdisaegsete kuvamis- ja patsiendi jälgimissüsteemidega, mis võimaldavad enne ravi ja ravi ajal kontrollida patsiendi asendit ning suunata kiirgus täpselt sihtmärgile.

Viimastel aastatel on Kliinikumis kasvanud ka täppiskiiritusravi osakaal. Seda kasutatakse muu hulgas oligometastaatilise haiguse korral, kui vähk on levinud vaid mõnda üksikusse kohta. See tehnika võimaldab anda väikesele piirkonnale väga suure ja täpse doosi vaid mõne seansiga, säästes ümbritsevat tervet kude.

Täpsuse toetamiseks on kasutusele võetud ka kehapinna kaamerapõhine jälgimise tehnoloogia, mis jälgib patsiendi asendit ja hingamist seansi ajal reaalajas. Tänu sellele ei ole enamasti enam vaja teha patsiendi nahale püsivaid märgistusi, mida varasemalt kasutati raviasendi fikseerimiseks. See on patsiendile mugavam ja vähem koormav. Samal ajal on positsioneerimise täpsus oluliselt paranenud, mis on eriti oluline just väikeste kasvajate ravis, kus juba väike kõrvalekalle võib mõjutada ravitulemust.

11. Kui palju raviseansse Kliinikumis aastas tehakse?

Tartu Ülikooli Kliinikumis tehakse aastas ligikaudu 19 000 kiiritusravi protseduuri.