
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Uurea on valkude ainevahetuse lõpp-produkt. Süntees toimub maksas uurea tsüklis aminohapete oksüdatiivsel desamiinimisel tekkinud ammoniaagist. Uurea eritub peamiselt neerude kaudu, väike osa ka seedetrakti kaudu ning higiga. Uurea filtreerub vabalt neerude päsmakestes ning difundeerub tuubulites osaliselt tagasi verre. Viimane protsess sõltub verevoolu kiirusest neerudes.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
| Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
| Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril ja +4 °C üks nädal, -20 °C üks aasta |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: kineetiline fotomeetriline meetod
Referentsväärtused
| 0 p – < 15 p | 1,1–7,9 | |
| 15 p – < 1 a | 1,3–5,8 | |
| 1 a – < 10 a | 3,2–7,6 | |
| 10 a – < 19 a | M 2,6–7,2 N 2,6–6,5 | |
| ≥ 19 a | < 8,1 mmol/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Valkude ja aminohapete ainevahetuse, organismi vedelikutasakaalu ja neerufunktsiooni hindamine. Reeglina piisab neerufunktsiooni hindamiseks kreatiniini ja hinnangulise glomerulaarfiltratsiooni (eGFR) määramisest, uurea ei anna diagnostilist lisainformatsiooni. Seega uurea ja kreatiniini samaaegne määramine ei ole enamikel juhtudel näidustatud. Uurea kontsentratsioon on mõjutatud paljude ekstrarenaalsete faktorite poolt, samuti ei sobi uurea kroonilise neerupuudulikkuse varaseks diagnostikaks, kuna uurea kontsentratsiooni suurenemist võib täheldada alles siis, kui glomerulaarfiltratsiooni kiirus on vähenenud juba enam kui poole võrra.
Suurenenud kontsentratsioon
Vähenenud kontsentratsioon
Uurea kontsentratsiooni vähenemine võib esineda ka suurenenud diureesi ja hüperhüdratatsiooni puhul, samuti raseduse hilisfaasis.
Koostaja: Katrin Reimand
Muudetud 18.08.2023