Hoolivus, Uuendusmeelsus, Pädevus ja Usaldusväärsus
Perikardivedeliku uuringud
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond Lastekliiniku osakond Mikrobioloogia osakond Patoloogiateenistus
Terve inimese perikardiõõs sisaldab tavaliselt 15–35 (50) mL vedelikku, mis tekib plasma ultrafiltratsioonil läbi perikardi parietaallestme ja absorbeerumisel läbi vistseraallestme. Vedeliku moodustumine sõltub parietaallestme kapillaaride läbilaskvusest ja nende hüdrostaatilisest rõhust, plasma onkootsest rõhust ja vedeliku absorptsioonist lümfisüsteemi. Perikardivedelik toimib määrdeainena perikardi lestmete vahel ja omab olulist osa südame talitluses.
Vedeliku akumulatsiooni perikardiõõnes nimetatakse efusiooniks ja see on patoloogilise protsessi tunnuseks, millel võib olla palju erinevaid põhjusi. Kaasnevad kliinilised nähud sõltuvad vedeliku akumulatsiooni kiirusest.
Perikardivedelikke võib mõningase ettevaatusega liigitada transudaatideks ja eksudaatideks Light’i kriteeriumide alusel nii nagu ka pleuravedelikke (vt Pleuravedeliku uuringud). Abistavaks uuringuks võib olla seerumi/plasma ja perikardivedeliku albumiini gradient ehk vahe. Valdav enamus perikardiefusioonidest on siiski tingitud parietaallestme kapillaaride läbilaskvuse tõusust, (nt infektsiooni või kahjustuse/vigastuse tõttu) ja seega on reeglina tegemist eksudaatidega.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Esimesena võetakse materjal mikrobioloogilisteks uuringuteks, seejärel katsuti(d) kliinilise keemia uuringuteks, tsütogrammiks ning viimasena saadud vedelikuosa tsütoloogiliseks uuringuks, sest see on kõige rakkuderohkem. Eksudaadi/transudaadi eristamisvajadusel tuleb laborisse saata ka katsuti veeniverega!
Proovinõu
Mikrobioloogiliste uuringute proovinõud vt Punktsioonimaterjali mikrobioloogiline uuring, Mükobakter-infektsioonide, s.h tuberkuloosi uuringud LH-katsuti (roheline kork) kliinilise keemia uuringuteks K2E/K3E-katsuti (lilla kork) tsütogrammiks ning erikaalu määramiseks Glükolüüsi inhibiitoriga katsuti (hall kork) glükoosi määramiseks Tsütoloogiliseks uuringuks proovitops (või 50 mL katsutid), kuhu lisada 1–2 tilka hepariini 100 mL perikardivedeliku kohta (vajalik vedeliku kogus 100–200 mL)
Säilivus
Perikardivedelik saata laborisse viivitamatult, saatmiseni hoida külmkapis.
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Näidustus ja kliiniline tähendus
Diagnostilisel eesmärgil teostatakse perikardiotsenteesi vaid juhtudel, kui efusiooni tekkepõhjus jääb haige kliinilisel uurimisel ebaselgeks või kui tekkepõhjuseks võib olla maliigne haigus või perikardiit. Seetõttu on perikardivedeliku puhul olulisimad tsütoloogilised ja mikrobioloogilised uuringud, rutiinsed keemilised ja rakuloendusuuringud on tagasihoidliku diagnostilise tähendusega.
Eksudaadid tekivad peamiselt sekundaarselt põletike, infektsioonide, pahaloomuliste või autoimmuunsete protsesside korral, samuti perikardiotoomia järgselt.
Transudaatide tekke aluseks on nt südamepuudulikkus, neerupuudulikkus, hüpotüreoidism, kiirgus jm.
Suurt osa perikardiitidest käsitletakse kui idiopaatilisi, siiski peetakse tõenäoliseks, et neist enamiku põhjuseks on tegelikult diagnoosimata viirusinfektsioon, s.h HIV. Bakteriaalsed perikardiidid moodustavad kuni kümnendiku ägedatest perikardiitidest. Tuberkuloossete efusioonide osakaal sõltub tuberkuloosi esinemissagedusest populatsioonis. Perikardiiti võivad tekitada ka seened ja parasiidid.
Perikardi põletikureaktsiooni võivad põhjustada reumatoidartriit, süsteemne erütematoosne luupus (SLE), sklerodermia, reumaatiline protsess, sarkoidoos jt. Küllaltki sageli esineb autoreaktiivset (kroonilist) perikardiiti. Harvad pole perikardiefusioonid ägeda (transmuraalse) müokardiinfarkti ja müokardiidi puhul ning metaboolsete häirete puhul (neerupuudulikkus, müksödeem). Rindkere vigastuste tagajärjel võivad tekkida nn traumaatilised perikardiidid, samuti esineb perikardiefusioon küllaltki sageli südamelõikuste järgselt.
Maliigsetest haigustest on sagedasemad perikardiefusioonide põhjustajad kopsu- ja rinnavähk, lümfoom ja leukeemia, aga küllaltki sageli esineb efusioone ka melanoomi ja mesotelioomi puhul. Perikardiefusioonid võivad tekkida ka mõnede ravimite (s.h penitsilliin, fenütoiin jt) kasutamisel ja kiiritusravi puhul.
Koostaja: Ene Ora
Perikardivedeliku makroskoopiline uuring
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond Lastekliiniku osakond
Transudaadid on tavaliselt läbipaistvad, kahvatukollased kuni kollased, viskoossus on sarnane seerumiga, ei hüübi spontaanselt.
Eksudaadid on hägusad, piimjad või opalestseeruvad. Seda võivad põhjustada kõrge rakkudesisaldus, küülus, lipiidid või nende kombinatsioon. Pilvjas välimus viitab mikroorganismide ja/või leukotsüütide suurele hulgale. Mädane efusioonivedelik võib välimuselt olla seroosne kuni kooretaoline.
Verise perikardivedeliku põhjuseks võib olla peale hemorraagilise efusiooni ka vere aspireerimine perikardiotsenteesi käigus. Samuti tuleb arvestada traumaatilise punktsiooni võimalust, mille puhul väheneb vere hulk järk-järgult punktsiooni kestel. Kui veri on vedelikus homogeenselt jaotunud ja kämpe ei teki, on tegemist hemorraagilise efusiooniga.
Vererakkude arvu määramine perikardivedelikus on tagasihoidliku (diferentsiaal)diagnostilise tähendusega.
Leukotsüütide arvu referentsväärtus perikardivedelikus on < 1000 x 10E6/L. Leukotsüütide arv > 1000 x 10E6/L võib viidata bakteriaalsele, tuberkuloossele või maliigsele protsessile, samas võib leukotsüütide arv olla eelpoolnimetatud juhtudel normis. Leukotsüütide arv on kõrgeim bakteriaalsete (purulentsete) infektsioonide, aga ka reumaatilise protsessi korral. Väga madal on leukotsüütide arv müksödeemi puhul.
Perikardivedeliku mikroskoopia teostatakse kui leukotsüütide absoluutarv ≥ 100 E6/L ja esineb abnormne leukotsüütide jaotuvus ehk leukogramm.
Leukotsütoos > 10 000 x 10E6/L koos neutrofiilide ülekaaluga võib viidata bakteriaalsele või reumaatilisele protsessile, ehkki see leid ei ole diagnostiliselt piisavalt usaldusväärne. Monotsüütide ülekaal võib viidata pahaloomulisele protsessile või ka hüpotüreoidismile.
Lümfotsüüdid võivad olla domineerivaks rakutüübiks nii normaalse kui ka haigusliku perikardivedeliku korral. Perikardivedelikus võib leiduda veel makrofaage, plasmarakke, mesoteelirakke ja maliigseid rakke. Pahaloomuliste kasvajate puhul on maliigsete rakkude leid küllaltki sage, aga nende arv võib varieeruda. Maliigsete rakkude täpsem diferentsimine on võimalik immuuntsütokeemiliste meetoditega.
Normaalses perikardivedelikus ja transudaatides on erütrotsüüte < 10 000 x 10E6/L. Erütrotsüütide rohkus võimaldab küll liigitada efusiooni hemorraagiliseks, aga ei ole abiks tekkepõhjuste diferentsimisel.
Hemorraagilise perikardivedeliku sagedasemateks tekkepõhjusteks on trauma/operatsioon, aneurüsmi ruptuur ja pahaloomulised protsessid. Neil juhtudel, samuti kopsuemboolia puhul võib erütrotsüütide arv olla > 100 000 x 10E6/L.
Hemorraagilise perikardivedeliku põhjuseks võivad olla veel infektsioonid (nt tuberkuloos, muu raske bakteriaalne infektsioon), südameoperatsiooni tüsistus, müokardiinfarkt, erinevad koagulopaatiad (s.h ravimindutseeritud), neerupuudulikkus jm.
Eksudaatide puhul on erikaal > 1,015, transudaatide puhul alla selle.
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond Lastekliiniku osakond
Analüüsimeetod: kolorimeetriline meetod
Näidustus ja kliiniline tähendus
Transudaatide ja eksudaatide eristamine.
Valgusisalduse suurenemine > 30 g/L ning perikardivedeliku ja seerumi/plasma valgu suhe (PrcF-Prot/S,P-Prot) > 0,5 on iseloomulik eksudaadile.
Valgu kontsentratsioon perikardivedelikus > 60 g/L viitab tuberkuloossele või bakteriaalsele protsessile või ka seosele parapneumoonilise pleuraefusiooniga, eriti laste puhul.
Koostaja: Ene Ora
Albumiin perikardivedelikus (PrcF-Alb), seerumi/plasma ja perikardivedeliku albumiini gradient (PrcF-SEAG)
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Transudaatide puhul on SEAG tavaliselt > 12 g/L, eksudaatide puhul ≤ 12 g/L. SEAG tundlikkus ja spetsiifilisus transudaatide ja eksudaatide eristamisel on madalam kui Light’i kriteeriumidel (vt Pleuravedeliku uuringud), kuid SEAG lisamisel Light’i kriteeriumidele väheneb ekslikult diagnoositud eksudaatide arv (eriti diureetikume saavatel patsientidel).
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Analüüsimeetod: kineetiline fotomeetriline meetod
Näidustus ja kliiniline tähendus
Transudaatide ja eksudaatide eristamine.
Light’i kriteeriumide osana kasutatakse perikardivedeliku eksudaatide ja transudaatide eristamisel LDH määramist: kui perikardivedeliku ja seerumi/plasma LDH suhe (PrcF-LDH/S,P-LDH) on > 0,6 ja kui efusioonivedeliku LDH tase on > 2/3 seerumi referentsväärtuse ülempiirist, on tegemist eksudaadiga. Siiski on leitud, et ka normaalses perikardivedelikus võib LDH tase olla seerumi omast tunduvalt kõrgem. Väga kõrge LDH tase perikardivedelikus on kõige sagedasem pahaloomuliste protsesside korral.
Koostaja: Ene Ora
Glükoos perikardivedelikus (PrcF-Gluc)
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond Lastekliiniku osakond
Analüüsimeetod: ensümaatiline meetod heksokinaasiga
Näidustus ja kliiniline tähendus
Glükoosi määramisel on küllaltki tagasihoidlik (diferentsiaal)diagnostiline tähendus. Eksudaatides on glükoosi tase madalam kui transudaatides, olles madalam ka seerumi tasemest. Madalat glükoosi taset (< 3,33–4,44 mmol/L) võivad põhjustada paljud haigused, nt bakteriaalsed infektsioonid, tuberkuloos, maliigsed protsessid, aga iseäranis reumatoidartriit. Purulentsete efusioonide puhul on glükoosi tase tavaliselt < 1,94 mmol/L ja selle suhe seerumi tasemesse eriti madal (reeglina < 0,5).
Koostaja: Ene Ora
Kolesterool ja triglütseriidid perikardivedelikus (PrcF-Chol, PrcF-Trigl)
Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Analüüsimeetod: ensümaatiline kolorimeetriline meetod
Näidustus ja kliiniline tähendus
Küloossete ja pseudoküloossete efusioonide eristamine.
Perikardivedeliku hägusat, piimjat või opalestseeruvat välimust võivad põhjustada kõrge rakkudesisaldus, küülus, lipiidid või nende kombinatsioon. Iseloomulik piimjas välimus viitab tavaliselt perikardivedelikku sattunud küülusele (lümfi ja külomikronite emulsioon).
Küloosne perikardiefusioon viitab rinnajuha vigastusele trauma/operatsiooni või infiltratsiooni tõttu. Mediastiinumi tuumorid (eriti lümfoomid) võivad lümfivoolu obstruktsiooni põhjustades aidata kaasa efusiooni tekkele ja sageli on sel puhul efusioon küloosne. Küloosse efusiooni tekkepõhjuseks võib olla ka kiiritusravi, v. subclavia tromboos, infektsioon (eriti tuberkuloos) jm. Küloosne perikardiefusioon võib väga harva olla ka idiopaatiline.
Krooniliste efusioonide puhul on perikardivedeliku piimjas välimus tingitud rakukomponentide (lipiidide) lagunemisest – tegemist on nn pseudoküloosse efusiooniga. Pseudoküloossete perikardiefusioonide sagedasemateks tekkepõhjusteks on tuberkuloos, reumaatilised ja maliigsed protsessid.
Küloosse efusiooni puhul on triglütseriidide tase > 1,24 mmol/L, mõningatel juhtudel isegi > 50 mmol/L, pseudoküloosse puhul < 0,68 mmol/L.
Kolesterooli kontsentratsioon küloossete ja pseudoküloossete efusioonide puhul pole oluliselt erinev. Kolesterooli tase perikardivedelikus on kõrgem bakteriaalsete infektsioonide, pahaloomuliste protsesside, müksödeemi, hüpotüreoidismi korral. Kolesterooli kristallid võivad olla kroonilise perikardiefusooni ägenemise põhjuseks.
Koostaja: Ene Ora
Kartsinoembrüonaalne antigeen jt kasvajamarkerid perikardivedelikus
Viimasel ajal on kirjanduses küllaltki usaldusväärseid andmeid mõnede kasvajamarkerite, aga eriti nende kombineeritud määramise (CEA, AFP, CA-125, CA 15-3, CA 19-9, CD-30, CD-25 jt) kohta maliigsete protsesside kahtluse korral.
To provide the best experiences, we use technologies like cookies to store and/or access device information. Consenting to these technologies will allow us to process data such as browsing behavior or unique IDs on this site. Not consenting or withdrawing consent, may adversely affect certain features and functions.
Functional
Always active
The technical storage or access is strictly necessary for the legitimate purpose of enabling the use of a specific service explicitly requested by the subscriber or user, or for the sole purpose of carrying out the transmission of a communication over an electronic communications network.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistics
The technical storage or access that is used exclusively for statistical purposes.The technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
