Kliinilise ja laboratoorse hematoloogia osakond
Isoniasiid on mükoolhappe sünteesi pärssiv bakteritsiidse toimega antibiootikum, mis kuulub tuberkuloosi ravis esimese rea preparaatide hulka. Isoniasiidi kasutatakse ka teiste mükobakterite põhjustatud infektsioonide ravis.
Isoniasiidi manustatakse tavapäraselt suukaudselt, aga võib manustada ka intramuskulaarselt. Suukaudse manustamise puhul peaks ravimit võtma tühja kõhuga. Ravim imendub sellisel juhul gastrointestinaaltraktist kiiresti, saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1–2 tunni jooksul peale manustamist. Täis kõhuga ravimi võtmise järel imendub ravim aeglasemalt ja saavutatav maksimaalne plasmakontsentratsioon võib olla poole võrra. Ravim seondub veres valkudega vähesel määral (<10%).
Isoniasiidi metabolism toimub maksas, kus oluliseks etapiks on ravimi atsetüleerimine. Atsetüleerimise kiirus varieerub populatsiooni hulgas, mistõttu varieerub ka plasma poolväärtusaeg võrdlemisi suures vahemikus – 1,5–4 tundi. Üle 90% ravimist ja selle metaboliitidest eritatakse uriiniga, väike osa väljaheidetega.
Sagedasteks kõrvaltoimeteks on B6 vitamiini puudusest põhjustatud neuroloogilised nähud nagu perifeerne neuropaatia, ataksia ja paresteesiad. Esineda võib ka kõhuvalu, iiveldust, oksendamist, urtikaariat, hematoloogilisi kõrvalekaldeid, maksakahjustust. Kirjeldatud on ka ravimindutseeritud luupust. Akuutsel üleannustamisel võivad tekkida teadvushäired, krambihood ja status epilepticus.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Mõõdetakse tippkontsentratsiooni (Cmax) 2 tunni ja 6 tunni möödudes ravimi manustamisest.
Katsuti | K2E/K3E-katsuti (lilla kork) | |
Säilivus | Proov tuleb tuua koheselt laborisse, säilitamine plasmas -20 ºC juures |
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti
Analüüsimeetod: vedelikkromatograafia-massispektromeetria (LC-MS/MS)
Referentsväärtused
Terapeutiline vahemik ja toksiline piir ei ole üheselt määratud. Ravimseire jaoks kõige informatiivsemaks näitajaks on tippkontsentratsioon, kuna baaskontsentratsioon on liiga madal mõõtemetoodikaga detekteerimiseks. Mõne patsiendi puhul võib optimaalne ravivastus olla ravimikontsentratsiooni juures, mis jääb antud vahemikust välja.
Soovituslik Cmax (1,2) | 3–6 mg/L (annustamine 300 mg ööpäevas) 9–15 mg/L (annustamine 900 mg kaks korda nädalas) | |
Toksiline kontsentratsioon | Ei ole üheselt määratletud |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Ravi jälgimine, optimaalse raviskeemi leidmine.
Kasutatud kirjandus
Koostajad: Johannes Pärtel Truusalu, Jelena Beljantseva
Koostatud 01.02.2022