Immuunanalüüsi osakond
NK-rakud (natural killer) moodustavad ligikaudu 10–15% kõikidest lümfotsüütidest. Nad osalevad rakulises immuunvastuses, olles osalised immuunaktivatsioonis ja immuunprotsesside reguleerimises.
Erinevalt tsütotoksilistest T-lümfotsüütidest, ei vaja NK-rakud aktiveerumiseks antigeeni esitlemist, vaid nende aktiveerimine toimub immuunsüsteemi mitmete teiste komponentide poolt. Seetõttu on NK-rakud võimelised hoidma viirusinfektsiooni levikut kontrolli all juba enne adaptiivse immuunvastuse tekkimist, väiksema ulatusega infektsioonide puhul infektsiooni isegi täielikult kõrvaldama, hävitades viirusega nakatunud rakud. NK-rakud suudavad ära tunda ja hävitada ka organismi oma rakke, millel on toimunud pinnamarkerite muutused (nt maliigsed rakud).
NK-rakkude aktiveerumisel on olulised aktiveerivate ja inhibeerivate pinnaretseptorite omavaheline suhe ning mitmed proinflammatoorsed tsütokiinid. Aktiveerumine vallandab NK-rakkude proliferatsiooni ning võõrrakkude hävitamise tsütotoksiliste graanulite abil eksotsütoosi või apoptoosi indutseerimise teel.
Aktiveerumisel muutub NK-rakkude pinnamarkerite koosseis. Hakatakse ekspresseerima aktivatsioonimarkereid, nagu näiteks CD69 ja HLA-DR.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Proov ei tohi olla hemolüütiline ega hüübinud!
Katsuti | K2E/K3E-katsuti (lilla kork) | |
Analüüsitav kogus | 1 mL verd | |
Säilivus | Veri toatemperatuuril kuni 24 tundi. Mitte külmutada! Hoida päikesekiirguse eest! |
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus järgmisel tööpäeval
Analüüsimeetod: voolutsütomeetria
Vastuse vorm
Aktiveeritud NK-rakkude (CD3-, CD56+, CD16+, HLA-DR-rakud) suhtarv lümfotsüütidest
Referentsväärtus
≥ 18 a | 0,2–7% kõikidest lümfotsüütidest |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Aktiveeritud NK-rakkude suhtarvu jälgimisega on võimalik kindlaks teha organismi vastusreaktsiooni viirustele, bakteritele või parasiitidele. Samuti on selle abil võimalik kirjeldada organismi üldist immuunseisundit.
Aktiveeritud NK-rakkude hulk tõuseb viirusevastaste immuunreaktsioonide korral: HIV, C-hepatiit (HCV), Epsteini-Barri viirus (EBV), tsütomegaloviirus (CMV). Tõusu on täheldatud ka transplantaat-peremehe-vastu reaktsiooni (GvHD, Graft versus Host Disease) korral.
Koostaja: Eva Reinmaa
Uuendatud 06.07.2016