Kontrast



Reavahe




Teksti suurus




Hoolivus, Uuendusmeelsus, Pädevus ja Usaldusväärsus

Albumiin (S,P-Alb)

Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond

Albumiin on maksas sünteesitav ja kvantitatiivselt kõige olulisem plasmavalk, moodustades umbes 60% valgu üldhulgast. Ta on plasma onkootse rõhu peamine hoidja ja seega osaleb vedeliku jaotuses intra- ning ekstravaskulaarse ruumi vahel. Albumiin on paljude ainete (kaltsium, vabad rasvhapped, aminohapped, bilirubiin, hormoonid) ja mitmete ravimite transportvalk. Albumiini kontsentratsioon plasmas sõltub tema sünteesi, lagundamise ja eritumise kiiruse vahekordadest, samuti ka jaotusest ekstra- ja intratsellulaarse ruumi vahel.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Proov ei tohi olla hemolüütiline!

KatsutiGeeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork)
SäilivusSeerum/plasma toatemperatuuril 2,5 kuud, +4 °C viis kuud, -20 °C neli kuud

Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt

Analüüsimeetod: kolorimeetriline meetod

Referentsväärtused

< 4 p28–44 g/L
4 p – < 14 a38–54 g/L
14 a – < 18 a32–45 g/L
≥ 18 a35–52 g/L

Näidustus ja kliiniline tähendus

Onkootse rõhu ja hüdratatsioonitaseme hindamine. Ebaselge geneesiga tursed. Maksa sünteesivõime hindamine. Valgukaotuse hindamine enteropaatiate, nefrootilise sündroomi korral.

Hüperalbumineemia põhjused:

  • dehüdratatsioon, kaasneb ka teiste plasmavalkude taseme tõus;
  • albumiini ülemanustamine infusiooniga;
  • artefakt (näiteks vereproovi võtmisel tekkinud venoosse staasi tagajärjel).

Hüpoalbumineemia põhjused:

  • vähenenud süntees (alatoitumus, malabsorptsioon, põletikureaktsioon, maksakahjustus);
  • suurenenud katabolism (trauma, sepsis, kõrge palavik, pahaloomulised kasvajad, hüpertüreoos, preeklampsia);
  • suuremate albumiinihulkade ümberpaigutus või kaotus rakuvälisesse ruumi krooniliste maksahaiguste või raske südamepuudulikkuse, samuti kapillaaride permeaabelsuse suurenemise korral, tingituna septitseemiast või hüpoksiast;
  • suurenenud kaotus neerude (nefrootiline sündroom), naha (põletused) või seedetrakti (enteropaatiad) kaudu.

Koostaja: Kaja Vaagen
Muudetud 18.01.2023

linkedin facebook pinterest youtube rss twitter instagram facebook-blank rss-blank linkedin-blank pinterest youtube twitter instagram