Immuunanalüüsi osakond

Allergeenid on peamiselt valgulised antigeenid, mis on võimelised seonduma spetsiifiliste IgE antikehadega ja põhjustama allergilise reaktsiooni. Allergeenspetsiifiliste IgE antikehade sisalduse tõus viitab sensibiliseerumisele nende allergeenide suhtes. Seega on võimalik kindlaks teha üksik allergeen, millest tuleks hoiduda. Imikutel ja väikelastel spetsiifilised IgE antikehad tavaliselt puuduvad või nende sisaldus on madal (IgE taseme klass 1). Sensibiliseerumine ei tähenda veel allergiat, kuid IgE-vahendatud allergia ei avaldu ilma sensibiliseerumiseta. Kokkupuutel allergeenidega võivad IgE antikehad tekkida kõigil isikutel, kliiniliselt väljendunud allergiaga isikutel on nende sisaldus kõrgem (tavaliselt klassid 2–6).

Sensibiliseerumise hindamiseks kasutatakse nn inhaleeritavate allergeenide skriiningtesti, erinevaid toidu- ja inhaleeritavate allergeenide segusid ning üksikute allergeenide teste ja allergeenide komponentide teste.

Laboris kasutatavad skriiningsegud ning üksikud testitavad allergeenid on toodud järgnevas tabelis. Soovitame kasutada allergoloogi abi nende valimisel.

Epidermaalsed allergeenid

Õietolmud ja inhaleeritavad allergeenid

Toiduallergeenid

Tolmuallergeenid ja hallitusseened

Putukate, parasiitide jm. allergeenid

** Vahendatavad analüüsid

Allergeeni komponentide paneelid

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti

Analüüsimeetod

1. Allergeeni segude, üksikallergeenide ja allergeeni komponentide kontsentratsioon: fluorestsents-ensüümimmuunmeetod (FEIA)
2. Allergeeni komponentide paneelid: immunoblot-meetod

Vastuse vorm

Negatiivne: antikehad puuduvad – klass 0 (0–0,35 kU/L)

Positiivne (antikehade tasemele vastavalt):

• madal – klass 1 (0,36–0,70 kU/L)
• mõõdukas – klass 2 (0,71–3,50 kU/L)
• kõrge – klass 3 (3,51–17,5 kU/L)
• väga kõrge – klass 4 (17,51–50,0 kU/L)
• ülikõrge – klass 5 (> 50,1 kU/L)

Näidustus ja kliiniline tähendus

Allergiate puhul reaktsiooni põhjustanud allergeeni(de) kindlakstegemine. Kindlasti on see vajalik spetsiifilise hüposensibiliseeriva ravi ordineerimisel.

Skriiningtestid annavad vastuse küsimusele, kas patsient on või ei ole sensibiliseeritud teatud allergeenide grupile, kuid ei määra täpsemalt, mille vastu patsient allergiline on. Üksikallergeenide vastaste IgE antikehade sisalduse määramisega on võimalik kindlaks teha konkreetseid allergeene, mis on tõenäolised reaktsiooni vallandajad.

Allergeenide komponent-diagnostika võimaldab hinnata süsteemse või lokaalse reaktsiooni tekke riski, teha kindlaks, kas ülitundlikkus on primaarse allergeeni komponendi suhtes või esineb ristreaktiivsus sarnaste epitoopide vahel.

Antikehade test loetakse positiivseks alates 1. klassist. Allergia seisukohalt on arvestatav antikehade sisaldus alates 2. klassist. Kõrgeimad on väärtused 4–6 nädalat pärast allergeeniga kokkupuudet, näiteks pollinoosiga patsiendil peale mingi taime õitsemist, mesilase-, herilasemürgi allergia puhul nõelamise järgselt. Putukamürgi allergia kahtlusel on õige võtta veri testimiseks mitte varem kui 2–3 nädalat peale nõelamist ja mitte hiljem kui 6 kuu möödumisel.

Spetsiifilisi IgE antikehi esineb ka kliiniliselt väljendumata allergia e latentse sensibiliseerumise puhul. Oluline on testi tulemusi hinnata koos anamneesi ja kliinilise leiuga.

Spetsiifiliste IgE antikehade sisaldus ei tarvitse korreleeruda üldise IgE sisaldusega.

Võrreldes allergia diagnostikas laialt kasutatavate naha torketestidega, on spetsiifiliste IgE testide eeliseks see, et testi tulemust ei mõjuta naha reaktiivsus, testija vilumus ega kasutatud ravimid ja neid võib teha ka haiguse ägedas staadiumis.

Koostaja: Tiina Rebane
Muudetud 25.06.2025