Immuunanalüüsi osakond

Analüüsid:

Puukborrelioos e Lyme’i tõbi on multisüsteemne põletikuline haigus, mis võib hõlmata nahka, närvisüsteemi, südant ja liigeseid. Haigustekitaja on spiroheet Borrelia burgdorferi ja nakkus saadakse infitseeritud puukide hammustusel. 60–80%-l nakatunutest tekib puugihammustuse kohale erüteem (erythema migrans), mis areneb paari päeva kuni paari nädala jooksul (läbimõõt vähemalt 5 cm). Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi.

Kasutatavad diagnostikumid määravad antikehi nii B burgdorferi sensu stricto kui B garinii ja B afzelii vastu. IgM antikehad ilmuvad paar nädalat pärast erüteemi teket (maksimaalselt 3–4 nädala pärast). IgM antikehade tase muutub väga madalaks 4–6 kuud peale haigestumist, 10%-l haigetest võib IgM püsida määratavana aastaid. IgG antikehad hakkavad tekkima umbes ühe kuu pärast ja püsivad vähemalt aasta, 25%-l võivad püsida aastaid. Püsivat immuunsust B burgdorferi suhtes nakkuse järgselt ei teki.

Neuroborrelioosi korral on antikehad määratavad ka liikvoris, neuroinfektsiooni diagnoosimiseks ei ole spetsiifiliste antikehade leid liikvoris piisav. Selle tuvastamiseks kasutatakse mikroorganismi-spetsiifiliste antikeha indeksit (MOSAI – microorganism specific antibody index). MOSAI on mikroorganismi-spetsiifilise IgG ja IgG üldkontsentratsiooni suhe liikvoris ja seerumis korreleerituna albumiini väärtusega samades proovimaterjalides.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

B burgdorferi IgG indeksi arvutamiseks tuleb saata laborisse üheaegselt nii seerum kui liikvor. Lisaks B burgdorferi vastasele IgG-le seerumis ja liikvoris määratakse mõlemast materjalist ka IgG üldhulk ning albumiini sisaldus.

Analüüsi tegemise aeg: kaks korda nädalas

Analüüsimeetod: ensüüm-immuunsorptsioonmeetod (ELISA); immunoblot-meetod kinnitavaks diagnostikaks.

Kõik B burgdorferi  IgM ja IgG positiivsed tulemused seerumist kinnitatakse immunoblot-meetodiga.

Liikvoris määratakse kõigepealt kvalitatiivselt B burgdorferi IgM ja IgG antikehade olemasolu. B burgdorferi IgG indeksit saab arvutada ainult antikehade olemasolul nii seerumis kui ka liikvoris. Liikvoris leiduvaid B burgdorferi IgM ja IgG antikehi ei kinnitata teise meetodiga.

Vastuse vorm

B burgdorferi IgM QN ja B burgdorferi IgG QN:

B burgdorferi IgM (kinnitav) ja B burgdorferi IgG (kinnitav); B burgdorferi IgM liikvoris ja B burgdorferi IgG liikvoris:

negatiivne/positiivne/piiripealne

B burgdorferi IgG indeks:

Näidustus ja kliiniline tähendus

Kahtlus puukborrelioosile.

IgM antikehad esinevad haiguse varasemas staadiumis, ka korduva infektsiooni korral, IgG antikehad viitavad kas ägedale või läbipõetud infektsioonile.

Negatiivne antikehade leid puugihammustuse järgselt ja erüteemi olemasolul viitab pigem sellele, et antikehi ei ole veel tekkinud ning soovitav on korrata analüüsi 2–6 nädala pärast.

Positiivne antikehade leid ilma puugihammustuseta anamneesis ei viita tingimata puukborrelioosile. Antikehade (eriti IgM) määramisel võivad anda ristreaktsioone teiste haigustekitajate (Treponema, riketsiad, Ehrlichia, CMV, EBV, HSV) vastased antikehad, samuti võib valepositiivseid tulemusi saada autoimmuunhaiguste korral (süsteemne erütematoosne luupus, reumatoidartriit). Alati ei välista valepositiivsust ka immunoblot-meetod.

Koostaja: Raili Randoja
Muudetud 27.09.2017