Immuunanalüüsi osakond, tel. 731 9317

D-hepatiidi viirus (HDV) on RNA viirus, mille replikatsiooniks on vajalik aktiivselt paljuneva B-hepatiidi viiruse (HBV) olemasolu (HBV satelliitviirus). D-hepatiit esineb ainult patsientidel, kellel B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen (HBsAg) on positiivne, kuna HDV vajab transmissiooniks HBsAg olemasolu. Kirjeldatud on kaheksat HDV genotüüpi. Nakatumine toimub kas üheaegselt HBV-ga (koinfektsioon) või siis superinfektsioonina, kui antud isik põeb kroonilist B-hepatiiti. Inkubatsiooniperiood on 3–12 nädalat, superinfektsiooni puhul lühem kui koinfektsiooni korral. HBV ja HDV koinfektsioon on enamasti iselimiteeruv äge hepatiit, kroonilise infektsiooni tõenäosus esineb 5%-l patsientidest. 1%-l võib esineda fulminantne kulg maksapuudulikkusega. Superinfektsiooni korral jääb ka HDV infektsioon suure tõenäosusega krooniliseks ning 70–80%-l patsientidest tekib maksatsirroos  5–10 aasta jooksul. Fulminantne kulg esineb 5%-l nakatunutest.

HDV infektsiooni kinnitab viiruse RNA olemasolu. Analüüs määratakse ainult HBsAg positiivsetel patsientidel või kui on kahtlus koinfektsioonile.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Analüüsi tegemise aeg: vastavalt vajadusele, vastus 3–4 päeva jooksul

Analüüsimetood: reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR)

Vastuse vorm

Positiivne/negatiivne

Näidustus ja kliiniline tähendus

Kahtlus HDV-infektsioonile.

HDV RNA positiivne: patsient on nakatunud HDV-ga, ehkki HBV DNA analüüsi tulemus võib samas olla negatiivne.

Kui lisaks HDV RNA positiivsele tulemusele on:

HBsAg pos; HBc IgM pos – tegemist on HBV/HDV koinfektsiooniga;

HBsAg pos; HBc IgM neg – tegemist on HDV superinfektsiooniga.

Koostaja: Raili Randoja