Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond

Fenobarbitaal on barbituraat, mida kasutatakse krambivastase ravimina. Ta on kasutusel kõigi epileptiliste hoogude korral, välja arvatud absaansid. Ravimit kasutatakse ka febriilsete krampide puhul. Suukaudsel manustamisel imendub ravim aeglaselt, kuid peaaegu täielikult ning tema farmakokineetika ja -dünaamika võivad olla indiviiditi küllalt varieeruvad. Plasmas on 40–60% ravimist seotud valkudega. Metabolism toimub umbes 65% ulatuses maksas, umbes 25% eritub muutumatuna uriiniga. Metaboliidid ei kuhju ja eritatakse samuti uriiniga. Metaboliitide eritus sõltub uriini pH-st. Ravimi poolväärtusaeg täiskasvanutel on 50–120 tundi, lastel lühem, vastsündinutel aga pikem kui täiskasvanutel. Fenobarbitaal läbib hematoentsefaal- ja platsentaarbarjääri.

Regulaarsel manustamisel saavutatakse ravimi stabiilne tase veres täiskasvanutel 2–4 nädala järel, lastel 1–2 nädala järel. Valproaadi või fenütoiini samaaegne manustamine aeglustab fenobarbitaali metabolismi. Toksilise toime sagedasemateks ilminguteks on neurosensoorsed häired (ärevus, depressioon, unisus, väsimus, lastel ja vanuritel võib esineda hüperaktiivsus). Pikaajalisel ravil olevatel patsientidel on võimalik megaloblastilise aneemia teke. Ägeda intermiteeruva porfüüriaga haigetel võib tekkida äge haigushoog.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Proov tuleb võtta vahetult enne järgmise ravimiannuse manustamist!

Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt

Analüüsimeetod: mikropartiklite kineetilise interaktsiooni meetod (KIMS)

Referentsväärtused

Pikaajalise ravi puhul ei pruugi kõrgemad plasmakontsentratsioonid anda toksilisi nähte.

Näidustus ja kliiniline tähendus

Optimaalse raviskeemi leidmine ja kontroll fenobarbitaal- ja primidoonravi (primidooni peamine metaboliit on fenobarbitaal) puhul, ravimimürgistuse diagnostika.

Koostajad: Ene Ora, Kaja Vaagen
Muudetud 11.09.2023