Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Lastekliiniku osakond

Glükoos on organismi peamine energiaallikas (süsivesikute metabolism peaks katma üle poole organismi energiavajadusest). Glükoosi allikateks on toidu süsivesikud ja endogeenne (põhiliselt maksas toimuv) produktsioon glükogenolüüsi (glükogeenina säilitatava glükoosi vabanemine) ja glükoneogeneesi (süntees laktaadist, glütseroolist, aminohapetest) teel. Glükoosi kontsentratsioon veres on range metaboolse kontrolli all ning määratakse verre saabuva ja kudedes utiliseeritava hulga tasakaaluga. Vere glükoosisisaldust reguleeritakse rea hormoonide kaudu, mis mõjutavad glükoosi ainevahetust nii maksas kui perifeersetes kudedes. Tähtsamad neist on insuliin, mis vähendab, ning  glükagoon ja adrenaliin, mis suurendavad glükoosi kontsentratsiooni veres. Seerumis ja plasmas on glükoosi tase ~10–15% kõrgem kui täisveres.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt

Analüüsimeetod: ensümaatiline meetod heksokinaasiga

Referentsväärtused

Diabeeti diagnoositakse kui (WHO 1999, ADA 2008):

• glükoosi väärtus paastuseerumis/-plasmas on ≥ 7,0 mmol/L või
• patsiendil esineb hüperglükeemia sümptomaatika ning juhuslik seerumi/plasma glükoosi väärtus on ≥ 11,1 mmol/L või
• glükoosi taluvuse proovis kaks tundi pärast 75 g glükoosi manustamist on glükoosi väärtus seerumis/plasmas ≥ 11,1 mmol/L

Näidustus ja kliiniline tähendus

Diabeedi diagnostika ja ravi jälgimine.

Glükoos on organismi elutähtis parameeter, mille jälgimine on vajalik paljude haiguste, seisundite ja meditsiiniliste protseduuride korral.

Hüperglükeemia põhjuseid:

• 1. ja 2. tüüpi diabeet;
• muud diabeedi vormid (pankrease eksokriinsetest haigustest, akromegaaliast, Cushingi sündroomist, glükagonoomist, feokromotsütoomist, ravimitest või kemikaalidest, geneetilistest defektidest, mõningatest infektsioonidest tingitud diabeet);
• gestatsioonidiabeet;
• paastuglükoosi häire e IFG (impaired fasting glucose) ja glükoositaluvuse häire e IGT (impaired glucose tolerance).

Hüpoglükeemia põhjuseid:

• insuliini ja suukaudsete antidiabeetiliste ravimite üledoseerimine, tavapärasest toitumisrežiimist ja elurütmist kõrvalekaldumine diabeetikutel;
• insulinoom ja mõningad teised pahaloomulised kasvajad;
• teised endokriinsüsteemi häired (nt hüpofüüsi ja neerupealiste puudulikkus);
• alkoholist tingitud hüpoglükeemia (eriti kui kaasneb alatoitlus);
• maksapuudulikkus;
• reaktiivne hüpoglükeemia gastrokirurgiliste operatsioonide järgselt (hüpoglükeemia tekib 90–150 min pärast sööki);
• idiopaatiline söögijärgne reaktiivne hüpoglükeemia;
• vastsündinute hüpoglükeemia (tingituna respiratoorsest distressist, infektsioonidest, enneaegsusest, madalast sünnikaalust, ema diabeedist või rasedustoksikoosist);
• pärilikud ainevahetushaigused (galaktoseemia, pärilik fruktoosi talumatus, I tüüpi glükogeeni ladestustõbi).

Vt ka: Glükoosi taluvuse proov

Koostaja: Katrin Reimand
Muudetud 17.03.2021