Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Veres on praktiliselt kogu hemoglobiin erütrotsüütides. Erütrotsüütide normaalne eliminatsioon toimub fagotsütoosi teel makrofaagsüsteemis, peamiselt maksas ja põrnas (ekstravaskulaarne hemolüüs), millega kaasneb vähene hemoglobiini leke plasmasse. Samuti vabaneb hemoglobiini erütrotsüütide destruktsioonil vereringes (intravaskulaarne hemolüüs). Plasmas seotakse hemoglobiin haptoglobiiniga ning moodustunud kompleks eemaldatakse makrofaagsüsteemi poolt. Tugeva hemolüüsi korral ületatakse haptoglobiini sidumisvõime ja vaba hemoglobiin jääb plasmasse, pääseb glomerulaarfiltraati ning edasi uriini. Osa hemoglobiinist absorbeeritakse tuubulusrakkude poolt, vabanenud raud seotakse hemosideriinina. Ägeda hemolüüsi järgselt kaob vaba hemoglobiin plasmast ja uriinist kiiresti.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Proovi võtmisel vältida igati hemolüüsi teket! Proovivõtul tekkinud hemolüüs muudab tulemused kõlbmatuks!
Katsuti | Geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
Säilivus | Plasma +4 °C üks nädal |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: fotomeetriline meetod
Referentsväärtused
≥ 18 a | <100 mg/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Kahtlus ägedale intravaskulaarsele hemolüüsile.
Vaba hemoglobiini sisaldus plasmas suureneb intravaskulaarse hemolüüsi puhul, näiteks hemolüütiliste aneemiate, vereülekande komplikatsioonide, DIK-sündroomi, mõningate südameklapi proteeside ja ekstrakorporaalse vereringe puhul. Intravaskulaarset hemolüüsi võivad põhjustada ka toksiinid (äädikhappemürgistus, maomürk jm).
Koostaja: Sirje Leedo
Muudetud 22.03.2021