Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Karbamasepiin on krambivastane ravim, mida kasutatakse nii generaliseerunud kui partsiaalsete hoogudega epilepsia ja ka kolmiknärvi neuralgia ravis. Suukaudsel manustamisel imendub ta kiiresti, kuid farmakokineetika ja -dünaamika võivad olla indiviiditi küllaltki varieeruvad. Plasmas on 70–80% ravimist seotud valkudega, metabolism toimub maksas ning eritumine neerude kaudu. Ravimi poolväärtusaeg on keskmiselt 24 tundi, pikaajalisel ravil oleval patsiendil lüheneb see 15–20 tunnini. Regulaarsel manustamisel saavutatakse stabiilne ravimi tase veres täiskasvanutel 2–6 ööpäeva, lastel 2–4 ööpäeva järel alates ravi algusest. Mitmed ravimid võivad põhjustada karbamasepiini kontsentratsiooni suurenemist või vähenemist, nt fenobarbitaali ja fenütoiini samaaegne kasutamine kiirendab karbamasepiini metabolismi. Sagedasemad toksilised nähud karbamasepiini üledoseerimisel on nüstagmid, ataksia, nägemishäired, unisus. Kõige ohtlikum toksiline toime on luuüdi supressioon ning aplastilise aneemia teke, seda esineb aga siiski harva ja see on põhjustatud idiosünkraasiast.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Proov tuleb võtta vahetult enne järgmise ravimiannuse manustamist!
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril kaks päeva, +4 °C seitse päeva, -20 °C neli nädalat |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: mikroosakeste kineetilise interaktsiooni meetod (KIMS)
Referentsväärtused
Kõik vanusegrupid | Terapeutiline kontsentratsioon | 4–12 mg/L | |
Toksiline kontsentratsioon | > 15 mg/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Optimaalse raviskeemi leidmine ja kontroll, ravimimürgistuse diagnostika.
Koostajad: Ene Ora, Kaja Vaagen
Muudetud 11.09.2023