Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Kasvajaantigeen 19-9 (CA 19-9) on Lewisa veregrupi antigeeni sialüleeritud derivaat, mida sünteesitakse pankreases ja sapijuhades ning mao, soole, endomeetriumi ja süljenäärme epiteelis ainult vastava genotüübiga indiviididel. Esmalt on otstarbekas määrata Lewis antigeen, kuna Lewisa-b- genotüübiga inimestel ei sünteesita CA 19-9, sest puudub vastav transferaas. Veres tsirkuleerib CA 19-9 glükoproteiinkompleksina – mutsiinina. CA 19-9 nivoo seerumis tõuseb gastrointestinaaltrakti kasvajate (valdavalt pankrease kasvajate) ja mõnede hepatobiliaartrakti põletikuliste haiguste puhul.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril viis päeva, +4 °C kaks nädalat, -20 °C kolm kuud |
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti
Analüüsimeetod: elektrokemoluminestsents-immuunmeetod (ECLIA)
Referentsväärtused
≥ 18 a | < 27 kU/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Lisauuring gastrointestinaaltrakti kasvajate (kõhunäärmevähi) diagnostikas, haiguskulu jälgimisel, ravi efektiivsuse ja prognoosi hindamisel.
CA 19-9 taseme tõus seerumis on iseloomulik kõhunäärmevähile (spetsiifilisus 70–90%), vähem sapiteede-, mao- ja söögitoru adenokartsinoomidele ning hepatotsellulaarsele- ja kolorektaalsele vähile.
Testi miinuseks on madal spetsiifilisus kasvaja varajases staadiumis – väikese diameetriga (< 3 cm) pankreasevähkide korral esineb CA 19-9 taseme tõus vaid 50% juhtudel. Preoperatiivne CA 19-9 väärtus > 1000 kU/L (normaalse bilirubiini korral) on viide kaugelearenenud kõhunäärmevähile ja näidustus laparoskoopiaks. Kasvaja täielikul eemaldamisel langeb CA 19-9 tase 3–6 kuuga normivahemikku ja võib tõusta kasvaja taastekkel mõned kuud enne retsidiivide kliinilist avaldumist või radioloogilist leidu.
CA 19-9 taseme tõusu võib esineda ka ägeda ja kroonilise pankreatiidi, maksatsirroosi, kolangiidi (ka üle 1000 kU/L) ja kolestaasi (isegi kergete vormide) korral.
Koostaja: Kaja Vaagen
Muudetud 06.05.2019