Kliinilise keemia osakond, tel. 731 8316
S-100 on madalmolekulaarne kaltsiumi siduv valk, millel on praeguseks teada 21 erinevat alatüüpi. S-100 esineb tavaliselt dimeerina, koosnedes kahest ahelast. S-100 füsioloogiline roll ei ole selge. Kliinilises diagnostikas kasutatakse alatüübi S-100B (S-100A1B ja S-100BB) määramist. S-100B sünteesitakse peamiselt kesknärvisüsteemi, eriti astrogliia ja Schwanni rakkude, kuid ka maliigse melanoomi rakkude poolt.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (kollane kork) | |
Säilivus | Seerum toatemperatuuril kaheksa tundi, +4 °C kaks päeva, -20 °C kolm kuud |
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti
Analüüsimeetod: elektrokemoluminestsents-immuunmeetod (ECLIA)
Referentsväärtused
≥ 18 a | ≤ 0,105 μg/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Melanoomiga patsientide haiguskulu ja ravi jälgimine.
Soovitatav monitooringu sagedus pärast operatiivset ravi üle 1 mm paksuste (Breslow järgi) tuumorite puhul: esimesed viis aastat iga kolme kuu tagant, 6.-10. aastal iga kuue kuu tagant. Postoperatiivne S-100 sisalduse suurenemine viitab metastaaside tekkele. S-100 korduv määramine võimaldab jälgida ka ravi efektiivsust (soovitatav monitooringu sagedus kord kuus).
Kerge peatraumaga patsientide käsitlemine.
Suurenenud S-100 kontsentratsiooni võib täheldada erinevate ajukahjustuse liikide, eelkõige ajutraumade korral. Referentsväärtuste piires olev S-100 kontsentratsioon võimaldab traumaatilise ajukahjustuse olemasolu suure tõenäosusega välja lülitada (negatiivne ennustusjõud 99,7%). Tingituna S-100 lühikesest poolestusajast (1,5 h) tuleks proov võtta kolme tunni jooksul pärast traumat.
Koostaja: Katrin Reimand