Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond

Krüoglobuliinid on seerumi immuunglobuliinid või nende kompleksid, mille füüsikalis-keemilised omadused muutuvad pöörduvalt kehatemperatuurist madalamal (< 37 °C) temperatuuril (pretsipiteeruvad, moodustuvad geeli või kristallid). Sadenenud või geelistunud krüoglobuliinid lahustuvad uuesti temperatuuril > 37 °C.

Eristatakse kolme tüüpi krüoglobuliine. Klassifikatsioon põhineb krüoglobuliinide omadustel +4 °C juures (kas moodustub pretsipitaat, geel või kristallid) ning krüoglobuliine moodustavate immuunglobuliinide olemusel (monoklonaalsed, polüklonaalsed või oligoklonaalsed immuunglobuliinid).

• I tüüp (ca 25%) – monoklonaalsed immuunglobuliinid, sagedamini IgM ja IgG, harvem IgA klassi immuunglobuliinid ja väga harva immuunglobuliinide kerged ahelad.
• II tüüp (ca 25%) – jaguneb kaheks alatüübiks:
  • IIa segatüüpi krüoglobuliinid – polüklonaalste immuunglobuliinide kompleksid monoklonaalsete immuunglobuliinidega, enamasti monoklonaalne IgM ja polüklonaalne IgG, monoklonaalne IgG ja polüklonaalne IgG või monoklonaalne IgA ja polüklonaalne IgG.
  • IIb segatüüpi krüoglobuliinid – polüklonaalsete immuunglobuliinide kompleksid oligoklonaalsete immuunglobuliinidega.  
• III tüüp (ca 50%) – polüklonaalsete immuunglobuliinide kompleksid, sagedasem on IgM ja IgG kombinatsioon, harvem lisandub IgA, nt IgM-IgG, IgM-IgG-IgA.

Esimest tüüpi krüoglobuliinid esinevad tavaliselt monoklonaalse gammopaatiaga patsientidel ja neid on seerumis suhteliselt rohkesti (sageli > 5 g/L). II tüüpi krüoglobuliinide kontsentratsioon seerumis on tavaliselt 1–5 g/L. Kolmandat tüüpi krüoglobuliinid esinevad madalamas kontsentratsioonis (< 1 g/L) ja on seotud tsirkuleerivate immuunkomplekside esinemisega. Polüklonaalseid krüoglobuliine võib leiduda väikestes kogustes ka tervete inimeste veres.

Kliiniline sümptomatoloogia on seotud krüoglobuliinide intravaskulaarse pretsipiteerumisega (võib esineda juba suhteliselt soojal temperatuuril) ja seerumi suurenenud viskoossusega. Naha veresoontes pretsipiteerunud krüoproteiinid põhjustavad transitoorset verevarustuse häiret ja kudede isheemiat sõrmede ning varvaste piirkonnas (Raynaud’ fenomen) ning väljaulatuvates kehaosades (kõrvalestad, ninaots, huuled). Mikroveresoontes moodustunud krüoimmuunkompleksid võivad põhjustada vaskuliiti mitmetes organites, eeskätt nahas ja neerudes.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Proovi võtmiseks on vajalikud eelsoojendatud verevõtuvahendid ning termos (küsida laborist).

Patsient peab 30 minutit enne proovivõttu viibima soojas ruumis.

Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti. Analüüs vältab kaheksa päeva.

Analüüsimeetod: kolorimeetriline valgu määramine pretsipitaadist Lowry järgi

Referentsväärtused

Näidustused ja kliiniline tähendus

Külmaga tekkivate transitoorsete verevarustuse häirete geneesi täpsustamine.

Patoloogiliselt tõusnud krüoglobuliinide nivoo veres võib kaasneda mitmesuguste põhihaigustega. I või IIa tüüpi krüoglobuliinid esinevad müeloomi, Waldenströmi tõve, lümfoproliferatiivsete haiguste korral. IIb või III tüüpi krüoglobuliine võib leida autoimmuunsete haiguste (süsteemne erütematoosne luupus), viirusinfektsioonide (hepatiidid, eriti krooniline C-hepatiit, Epsteini-Barri viirus, HI-viirus, tsütomegaloviirusinfektsioon), mõningate bakteriaalsete (süüfilis, leepra), parasitaarsete (toksoplasmoos, malaaria) ja seeninfektsioonide, samuti neeru- (glomerulonefriit) ja maksahaiguste (maksatsirroos) puhul.

Koostaja: Katrin Reimand
Muudetud 07.07.2020