Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Levofloksatsiin on kolmanda põlvkonna fluorokinoloon antibiootikum, mis avaldab oma bakteritsiidset toimet takistades bakteriaalse DNA replikatsiooni. Tema eeliseks eelnevate põlvkondade kinoloonide suhtes on suurem stereokeemiline stabiilsus (s.t manustamise järgselt see ei metaboliseeru inaktiivseks ühendiks) ning seeläbi suurenenud efektiivsus paljude gramnegatiivsete ja grampositiivsete bakterite vastu.
Levofloksatsiini kasutatakse tundlike mikroorganismide poolt põhjustatud infektsioonide raviks, näiteks:
Levofloksatsiin on reservrea antibiootikum tuberkuloosiravis.
Levofloksatsiini manustatakse suukaudselt või intravenoosse tilkinfusioonina. See imendub kiiresti ja peaaegu täielikult saavutades maksimaalse plasmakontsentratsiooni 1–2 tunni jooksul manustamise järgselt. Levofloksatsiini biosaadavus on umbes 99% ning see jaotub hästi kudedes ja kehavedelikes ning penetreerub hästi naha-, kopsu- ja eesnäärmekudedesse. Levofloksatsiini farmakokineetika on lineaarne kuni 1000 mg päevase annuse juures, poolväärtusajaks on ligikaudu 9 tundi. Levofloksatsiin eritub uriiniga 87% ulatuses muutumatul kujul. Neerukahjustusega patsientidel on vajalik annuse kohandamine.
Levofloksatsiin on vastunäidustatud epilepsiaga patsientidele, lastele ja kasvueas noorukitele samuti raseduse ja imetamise ajal. Eakatel patsientidel suurendab kinoloonide manustamine kõõlusepõletiku ja –rebendi ning aordianeurüsmi teket. Üleannustamise korral kõrvalnähtudena võib esineda kesknärvisüsteemi häireid nagu segasus, pearinglus, teadvusehäired ja krambid, QT-intervalli pikenemist, samuti seedetrakti reaktsioone nagu iiveldus ja limaskesta erosioonid.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Tippkontsentratsiooni (Cmax) määramiseks võtta proov 2 tundi ja 6 tundi peale ravimi manustamist.
Katsuti | K2E/K3E-katsuti (lilla kork) | |
Säilivus | Plasma toatemperatuuril ja +4 ºC kolm päeva, -20 ºC pikemat aega |
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti
Analüüsimeetod: vedelikkromatograafia-massispektromeetria (LC-MS/MS)
Referentsväärtused
Terapeutiline vahemik ja toksiline piir ei ole üheselt määratud. Ravimseire jaoks kõige informatiivsemaks näitajaks on tippkontsentratsioon, kuna baaskontsentratsioon on liiga madal mõõtemetoodikaga detekteerimiseks. Mõne patsiendi puhul võib optimaalne ravivastus olla ravimikontsentratsiooni juures, mis jääb antud vahemikust välja.
Soovituslik Cmax | 8–13 mg/L (annustamine 500–1000 mg ööpäevas) | |
Toksiline kontsentratsioon | Ei ole üheselt määratletud |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Ravi jälgimine, optimaalse raviskeemi leidmine ja kontroll.
Kasutatud kirjandus
Koostaja: Jelena Beljantseva
Muudetud 29.04.2024