Immuunanalüüsi osakond

Inimese lümfotsüüdid jagunevad bioloogilise funktsiooni ja raku pinnamarkerite järgi kolme suurde alampopulatsiooni – T-lümfotsüüdid, B-lümfotsüüdid ja NK-rakud. Valgusmikroskoobis ei ole neid võimalik eristada.

T-lümfotsüüdid (kannavad pinnamarkerit CD3) osalevad antigeenspetsiifilises rakulises immuunvastuses ja reguleerivad immuunglobuliinide sekretsiooni B-lümfotsüütides.

Pinnamarkerite järgi võib T-lümfotsüüdid jagada omakorda kahte rühma:

• T-helperrakud (CD3+, CD4+), mille funktsiooniks on tsütokiinide tootmine ja selle kaudu B- ja T-lümfotsüütide, NK-rakkude ja makrofaagide stimuleerimine;
• tsütotoksilised/supressor T-lümfotsüüdid (CD3+, CD8+), mis osalevad peamiselt võõrvalke eksponeerivate rakkude otsesel hävitamisel, olles seega olulised infektsioonide kontrollimisel (viiruslikud, rakusisesed bakteriaalsed ja parasitaarsed infektsioonid), kasvajarakkude hävitamisel ja transplantatsioonijärgsetes immuunreaktsioonides.

B-lümfotsüüdid (CD19+) on olulised antigeenspetsiifilises humoraalses immuunvastuses. Nad toodavad immuunglobuliine ja osalevad rakuväliste bakterite ja viiruste poolt põhjustatud infektsioonide kontrollimisel.

NK-rakud (CD3-, CD16+, CD56+) osalevad rakulises immuunvastuses. Kuna NK-rakud ei vaja aktiveerumiseks antigeeni esitlemist, on nad võimelised hoidma viirusinfektsiooni levikut kontrolli all juba enne adaptiivse immuunvastuse tekkimist. NK-rakud suudavad ära tunda ja hävitada ka organismi oma rakke, millel on toimunud pinnamarkerite muutused (nt maliigsed rakud).

Lümfotsüütide arvu ja osakaalu mõjutavad erinevad bioloogilised faktorid nagu vanus, keskkond ja temperatuur.

Lümfotsüütide loendamisel kasutatakse rakuspetsiifilisi antikehasid. Rakkude absoluutarvu määramine verest toimub kindla kontsentratsiooniga sünteetiliste partiklite abil või kaudsel meetodil hemogrammi leukotsüütide väärtuse kaudu. Liikvori jt. kehavedelike korral väljastatakse vastus ainult suhtarvuna.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

Veri:

Luuüdi:

Bronhoalveolaarloputuse vedelik, kõhuõõne vedelik, pleuravedelik:

Liikvor:

Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, tulemus kolme tööpäeva jooksul

Analüüsimeetod: voolutsütomeetria

Vastuse vorm

Lümfotsüütide alaklassid verest:

Lümfotsüütide alaklassid (liikvorist, bronhoalveolaarvedelikust, kõhuõõnevedelikust, pleuravedelikust):

Referentsväärtus

Referentsväärtused sõltuvad analüüsitud materjalist ja patsiendi vanusest ning väljastatakse koos vastuselehega.

Näidustus ja kliiniline tähendus

Lümfotsüütide alaklasside määramine on oluline erinevate immuunsüsteemi patoloogiate diagnoosimisel ja jälgimisel, s.h autoimmuunhaigused, immuunpuudulikkused (omandatud ja kaasasündinud) ja transplantatsioonijärgsed immuunsüsteemi muutused. Samuti on alaklasside määramine näidustatud ebaselge etioloogiaga lümfotsütoosi korral ja lümfoproliferatiivsete haiguste diagnoosimisel.

Tulemusi interpreteeritakse koos kliinilise leiu, lümfotsüütide morfoloogia ja teiste immuunsüsteemi seisundit iseloomustavate näitajatega.

Koostaja: Eva Reinmaa
Muudetud 25.11.2019