Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Magneesium on kaaliumi järel hulgalt teine intratsellulaarne katioon, millest ligikaudu 60% on luukoes, 20% skeletilihastes, 19% teistes rakkudes ja 1% ekstratsellulaarselt. Plasmas on suurem osa (ligikaudu 60–70%) magneesiumist vabade ioonidena või hajuvate kompleksidena, ülejäänu on seotud valkudega. Magneesium on vajalik ATP kasutamiseks energiaallikana, seetõttu on ta oluline paljude ensüümsüsteemide funktsioneerimisel, süsivesikute ainevahetuses, valkude ja nukleiinhapete sünteesis ning lihaste kontraktsioonil, samuti luukoe tekkes. Koos naatrium-, kaalium- ja kaltsiumioonidega osaleb magneesiumioon ka neuromuskulaarses erutusjuhtes ning hüübimismehhanismides. Normaalselt imendub kuni pool toiduga saadavast magneesiumist peensooles ning eritumine toimub glomerulaarfiltratsiooni ning järgneva osalise tubulaarse reabsorptsiooni teel. Eritus neerude kaudu on tähtsaim magneesiumi tasakaalu kindlustaja organismis. Magneesiumi kontsentratsioon seerumis ei peegelda intratsellulaarset magneesiumitaset kudedes. Tavalise toiduga saadakse magneesiumi piisavalt, defitsiiti kohtab vaid dieedivigade puhul ja olukorras, kus magneesiumi omastamine on takistatud või eritus suurenenud. Magneesiumi defitsiidi korral väheneb eritus uriiniga enne kui kontsentratsioon seerumis. Vähene magneesiumi eritus on organismi magneesiumivaeguse näitaja, kui patsiendil ei ole neeruhaigust ja patsient ei kasuta diureetikume.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril ja +4 °C üks nädal, -20 °C üks aasta |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: kolorimeetriline meetod
Referentsväärtused
2 p – < 4 p | 0,62–0,91 mmol/L | |
5 k – < 6 a | 0,70–0,95 mmol/L | |
6 a – < 12 a | 0,70–0,86 mmol/L | |
12 a – < 20 a | 0,70–0,91 mmol/L | |
20 a – < 60 a | 0,66–1,07 mmol/L | |
60 a – < 90 a | 0,66–0,99 mmol/L | |
≥ 90 a | 0,70–0,95 mmol/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Magneesiumi tasakaalu jälgimine neerupuudulikkuse, gastrointestinaalsete haiguste, infusioonravi ja parenteraalse toitmise puhul. Ebaselged väsimus-, tetaania- ja krambiseisundid.
Hüpermagneseemia
Esineb suhteliselt harva ja on tavaliselt jatrogeenne (eriti kaasneva neerupuudulikkuse korral).
Hüpomagneseemia
Hüpomagneseemiaga kaasneb sageli ka hüpokaltseemia või hüpokaleemia. Hüpomagneseemia (koos hüpokaleemiaga) põhjustab südamepuudulikkusega haigetel tundlikkuse tõusu digitaalispreparaatidele.
Koostaja: Kaja Vaagen
Muudetud 28.07.2023