Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Naatrium on rakuvälise vedeliku peamine katioon. Selle kontsentratsioon plasmas on ca kümme korda suurem kui rakkudes. Naatriumi saab organism toiduga ning eritumine toimub valdavalt neerude, kuid intensiivsel higistamisel ka naha kaudu. Naatriumi sisaldust mõjutab antidiureetiline hormoon (ADH). Tubulaarset reabsorptsiooni reguleerivad põhiliselt aldosteroon ja kodade natriureetiline peptiid (ANP). Naatriumil on oluline osa vere osmolaalsuse regulatsioonis, vedelikutasakaalu säilitamises, happe-aluse tasakaalus ja neuromuskulaarses erutusjuhtes. Naatriumi sisaldus seerumis peegeldab pigem naatriumi ja vedeliku suhet kui naatriumi koguhulka organismis.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (kollane kork) või geeliga LH-katsuti (heleroheline kork); LH-süstal või LH-kapillaar (happe-aluse tasakaalu uuringu raames määramisel) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril ja +4 °C kaks nädalat, -20 °C pikemat aega. Veri LH-süstlas toatemperatuuril 30 minutit. |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: ioonselektiivsete elektroodid, indirektne meetod
Referentsväärtused
< 8 p | 131–144 mmol/L | |
8 p – < 2 k | 132–142 mmol/L | |
2 k – < 7 k | 132–140 mmol/L | |
7 k – < 1 a | 131–140 mmol/L | |
1 a – < 18 a | 132–141 mmol/L | |
≥ 18 a | 136–145 mmol/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Rutiinanalüüs vedelikutasakaalu häirete hindamisel.
Hüponatreemia põhjused
Hüpernatreemia põhjused
Koostaja: Kaja Kallion