Analüüsid:
Toxoplasma gondii vastane IgM seerumis | S-Toxoplasma gondii IgM | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
Toxoplasma gondii vastase IgG hulk seerumis | S-Toxoplasma gondii IgG QN | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
Toxoplasma gondii vastane IgA seerumis | S-Toxoplasma gondii IgA | Immuunanalüüsi osakond | |
Toxoplasma gondii DNA | xxx-T gondii DNA | Immuunanalüüsi osakond |
Toksoplasmoos on haigus, mille tekitajaks on rakusisene parasiit Toxoplasma gondii. T gondii looduslikuks reservuaariks on kaslased.
Nakatumine toimub tavaliselt mitteküllaldaselt küpsetatud liha söömisel, ootsüstidega kontamineerunud vee või toidu tarbimisel, loomade eritiste kaudu, emalt lootele ja ka elundite transplantatsiooni käigus. Sünnijärgselt omandatud äge nakkus võib olla asümptomaatiline (täiskasvanud elanikkonnast kuni 50% on seropositiivsed), kuid viib sageli tsüstide pikaajalisele püsimisele organismi erinevates kudedes. Immunosupressiooniga patsientidel võib esmane nakkus või latentse infektsiooni aktiveerumine põhjustada erinevate organite kahjustust (sageli on haaratud kopsud, silm, aju). Kongenitaalse toksoplasmoosi põhjuseks on ema esmasnakkus raseduse ajal ning parasiidi transplatsentaarne passaaž emalt lootele.
Spetsiifilised IgM ja IgA antikehad tekivad esimesel nädalal peale nakatumist. IgA antikehad püsivad veres 2–4 kuud, IgM antikehad kuni kuus kuud. IgG antikehad tekivad paar nädalat peale nakatumist ja püsivad reeglina kogu elu.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Toxoplasma gondii IgA, IgM, IgG
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) | |
Säilivus | Seerum toatemperatuuril kolm päeva, +4 °C 14 päeva, -20 °C pikemat aega |
Toxoplasma gondii DNA
Proovimaterjal | Proovinõu | Säilivus | |
Veri | K2E/K3E-katsuti (lilla kork) | +4 °C 72 tundi | |
Amnionivedelik | Steriilne lisandita katsuti (valge kork) | +4 °C 4 tundi | |
Liikvor | Steriilne lisandita katsuti (valge kork) | +4 °C 4 tundi |
Analüüsi tegemise aeg: kaks korda nädalas
Analüüsimeetodid:
Toxoplasma gondii IgM, Toxoplasma gondii IgG QN: mikropartiklitega kemoluminestsents-immuunmeetod (CMIA)
Toxoplasma gondii IgA: ensüüm-immuunsorptsioonmeetod (ELISA)
Toxoplasma gondii DNA: reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR)
Vastuse vorm
Toxoplasma gondii IgM ja Toxoplasma gondii IgA: positiivne/negatiivne/piiripealne
Toxoplasma gondii IgG QN:
< 1,6 kU/L | negatiivne | |
1,6–2,9 kU/L | piiripealne | |
≥ 3,0 kU/L | positiivne |
Toxoplasma gondii DNA: positiivne/negatiivne
Näidustus ja kliiniline tähendus
Ägeda toksoplasmoosi diagnostika, immuunstaatuse määramine (enne rasestumist, enne elundite siirdamist vm).
Ägeda infektsiooni diagnoosimiseks piisab tavaliselt antikehade määramisest, v.a immuunkomprimeeritud patsiendid, kellel antikehade süntees võib olla puudulik. Immuunkomprimeeritud patsientidel on näidustatud Toxoplasma gondii DNA määramine nii kahtlusel ägedale infektsioonile kui reaktivatsioonile (kesknärvisüsteemi kahjustuse korral DNA määramine liikvorist).
Negatiivsed IgM ja IgG antikehad välistavad reeglina infektsiooni.
Positiivne IgM ja negatiivne IgG antikehade leid viitab ägedale infektsioonile. Samaaegne IgA antikehade esinemine tõstab ägeda infektsiooni tõenäosust. Valepositiivseid IgM tulemusi võib anda autoantikehade esinemine (reumatoidfaktor, tuumavastased antikehad jt) või mittespetsiifiline seondumine in vitro. Valepositiivsele IgM tulemusele viitab, kui IgG antikehad jäävad negatiivseks ka paari nädala möödudes.
Samaaegne IgM ja IgG antikehade esinemine viitab üldjuhul ägedale infektsioonile, kuid mõningatel juhtudel võivad IgM antikehad jääda püsima aastateks. Sel puhul aitab ägeda infektsiooni välistada IgG aviidsuse määramine.
Positiivsed IgG antikehad koos negatiivsete IgM antikehadega välistavad hiljutise nakatumise (proovivõtule eelneva 6 kuu jooksul), kuid latentne infektsioon võib jääda püsima kogu eluks.
Reaktivatsiooni korral on IgM antikehad tavaliselt negatiivsed ja IgG antikehad positiivsed. Immuunkomprimeeritud patsientide korral aga ei välista IgG antikehade puudumine diagnoosi.
Kongenitaalse toksoplasmoosi diagnoosimiseks tuleb määrata nii IgM, IgA kui IgG antikehad vastsündinul ja ka emal (rasedusaegse ägeda toksoplasmoosi korral on immuunkompetentsel emal IgM ja IgG antikehad positiivsed). Antikehad tuleb määrata niipea kui võimalik peale sündi. Kui IgM ja IgA on negatiivsed, kuid kliiniliselt kahtlus toksoplasmoosile püsib, tuleb määramisi korrata kuni 3. elukuuni. IgM antikehad võivad jääda negatiivseks antenataalselt saadud toksoplasmoosi ravi korral. Samuti võivad need kaduda paari esimese elupäeva jooksul või tekkida alles mitme kuu möödudes. Mõnikord võib väike hulk IgM ja/või IgA antikehasid läbida platsentat, mis annab vastsündinul valepositiivse tulemuse. Selle välistamiseks tuleb positiivset IgM ja/või IgA tulemust korrata peale 10. elupäeva. Sellisel juhul on kordusproovi tulemus negatiivne.
Emalt saadud IgG antikehade hulk väheneb ~50% kuus ja need kaovad 6.–12. elukuuks. Kongentiaalse infektsiooni korral tõuseb IgG antikehade hulk kordusproovides 1. eluaasta jooksul pidevalt.
Koostajad: Kaja Vaagen, Raili Randoja
Uuendatud 08.03.2024