Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond
Lastekliiniku osakond
Antud proovi puhul mõõdetakse kõigi seerumis olevate valkude summaarset kontsentratsiooni. Valdav osa neist sünteesitakse maksas, immuunglobuliinid B-lümfotsüütides. Valgu tase seerumis sõltub nende sünteesi ja katabolismi kiirusest, samuti kaotusest ning suhtelisest jaotuvusest intra- ja ekstratsellulaarruumi vahel.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) või geeliga LH-katsuti (roheline kollase rõngaga või heleroheline kork) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril kuus päeva, +4 °C üks kuu, -20 °C üks aasta |
Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt
Analüüsimeetod: kolorimeetriline meetod
Referentsväärtused
< 15 p | 51–80 g/L | |
15 p – < 1 a | 43–69 g/L | |
1 a – < 6 a | 59–73 g/L | |
6 a – < 9 a | 62–75 g/L | |
9 a – < 19 a | 63–78 g/L | |
≥ 19 a | 64–83 g/L |
Näidustus ja kliiniline tähendus
Hüperproteineemia
Dehüdratatsioon (vee vähene lisandumine või suurenenud kaotus (oksendamine, kõhulahtisus, Addisoni tõbi, diabeetiline ketoatsidoos) või immuunglobuliinide suurenenud polüklonaalne (kroonilised põletikud, maksatsirroos) või monoklonaalne (müeloom) süntees.
Hüpoproteineemia
Suurenenud valgukaotus neerude (nefrootiline sündroom), naha (põletused) või soole (gastroenteropaatiad) kaudu; valgu vähenenud lisandumine (nälgimine, malabsorptsioonisündroom); vähenenud valgusüntees (kroonilised maksahaigused); hüperhüdratatsioon; suurenenud katabolism (palavik, põletik, hüpertüreoos, pahaloomulised kasvajad).
Koostaja: Kaja Vaagen
Muudetud 19.03.2021