Vereloome rakkude leukeemilise transformeerumise peamiseks mehhanismiks on geneetiliste muutuste teke. Kui muutused tekivad geenides, mis mõjutavad raku jagunemist või diferentseerumist, siis väljub raku areng kontrolli alt. Peamisteks muutusteks on erinevate kromosoomide vahelised translokatsioonid, kromosoomi osade deletsioonid ja inversioonid, kuid on teada ka väiksemaid mutatsioone ning muutusi geenide ekspressioonimustris. Teatud kindlate geenide muutumine põhjustab kindla fenotüübiga vähirakkude tekkimise. Geneetilise muutuse teadmine võimaldab kinnitada diagnoosi, valida ravi ning hinnata prognoosi. Kindla molekulaarse markeri olemasolul on võimalik edaspidi jälgida haiguse kulgu ning ravi efektiivsust.
PCR analüüsi näidustused:
Diagnoosi kinnitamine/täpsustamine
Remissiooni ja retsidiivi hindamine
Transplantatsioonieelne ning -järgne kontroll
Mõõdetava residuaalse haiguse (MRD) jälgimine.
PCR meetod on kõige tundlikum ja spetsiifilisem meetod mõõdetava residuaalse haiguse jälgimiseks. Reaalaja polümeraasi ahelreaktsiooni puhul kasutatakse leukeemiamarkerite suhtelist kvantiteerimist, s.t konkreetsel patsiendil määratakse leukeemiaspetsiifilise markeri hulka house-keeping ehk kontrollgeeni suhtes. Ühendlaboris kasutatavad meetodid on välja töötatud vastavalt rahvusvahelise European LeukemiaNet (ELN) standardiseeritud juhistele.
Antud analüüs on mõeldud enamlevinud leukeemiaspetsiifiliste mutatsioonide sõeluuringuks. Uuringu teostamiseks kasutatakse HemaVision kit analüüsikomplekti, mis võimaldab tuvastada 32 erinevat kromosomaalset aberratsiooni ning nende erinevaid murrupunkte. Erinevad aberratsioonid on seotud erinevate leukeemia vormidega (ALL, AML, KML) ning omavad nii diagnostilist kui ka prognostilist väärtust.
HemaVision kit’iga saab tuvastada järgmisi aberratsioone:
Nimetus
Laiendatud nimetus
del(1)(p32) STIL::TAL1
del(1)(p32) STIL::TAL1
inv(16) CBFB::MYH11
inv(16)(p13q22) CBFB::MYH11
t(1;11) MLL::EPS15
t(1;11)(p32;q23) MLL::EPS15
t(1;11) MLL::MLLT11
t(1;11)(q21;q23) MLL::MLLT11
t(1;19) TCF3::PBX1
t(1;19)(q23;p13) TCF3::PBX1
t(3;5) NPM1::MLF1
t(3;5)(q25.1;q35) NPM1::MLF1
t(3;21) RUNX1::EVI1
t(3;21)(q26;q22) RUNX1::EVI1
t(3;21) RUNX1::MECOM
t(3;21)(q26;q22) RUNX1::MECOM
t(3;21) RUNX1::RPL22P1
t(3;21)(q26;q22) RUNX1::RPL22P1
t(4;11) MLL::AFF1
t(4;11)(q21;q23) MLL::AFF1
t(5;12) ETV6::PDGFRB
t(5;12)(q33;p13) ETV6::PDGFRB
t(5;17) NPM1::RARA
t(5;17)(q35;q12) NPM1::RARA
t(6;9) DEK::NUP214
t(6;9)(p23;q34) DEK::NUP214
t(6;11) MLL::MLLT4
t(6;11)(q27;q23) MLL::MLLT4
t(8;21) RUNX1::RUNX1T1
t(8;21)(q22;q22) RUNX1::RUNX1T1
t(9;9) SET::NUP214
t(9;9)(q34;q34) SET::NUP214
t(9;11) MLL::MLLT3
t(9;11)(p22;q23) MLL::MLLT3
t(9;12) ETV6::ABL1
t(9;12)(q34;p13) ETV6::ABL1
t(9;22) BCR::ABL1 (p190)
t(9;22)(q34;q11) BCR::ABL1 (m-bcr, p190)
t(9;22) BCR::ABL1 (p230)
t(9;22)(q34;q11) BCR::ABL1 (μ-bcr, p230)
t(9;22) BCR::ABL1 (p210)
t(9;22)(q34;q31) BCR::ABL1 (M-bcr, p210)
t(10;11) MLL::MLLT10
t(10;11)(p12;q23) MLL::MLLT10
t(11;17) MLL::MLLT6
t(11;17)(q23;q21) MLL::MLLT6
t(11;17) ZBTB16::RARA
t(11;17)(q23;q12) ZBTB16::RARA
t(11;19) MLL::ELL
t(11;19)(q23;p13.3) MLL::ELL
t(11;19) MLL::MLLT1
t(11;19)(q23;p13.3) MLL::MLLT1
t(12;21) ETV6::RUNX1
t(12;21)(p13;q22) ETV6::RUNX1
t(12;22) ETV6::MN1
t(12;22)(p13;q11/12) ETV6::MN1
t(15;17) PML::RARA
t(15;17)(q24;q12) PML::RARA
t(16;21) FUS::ERG
t(16;21)(p11;q22) FUS::ERG
t(17;19) TCF3::HLF
t(17;19)(q22;p13) TCF3::HLF
t(X;11) MLL::FOXO4
t(X;11)(q13;q23) MLL::FOXO4
Kui positiivseks osutub selline aberratsioon, mida on võimalik määrata kvantitatiivse reaalaja polümeraasi ahelreaktsiooniga, siis on edaspidi võimalik teostada ka kvantitatiivne analüüs. Teisi leitud mutatsioone saab jälgida sama meetodiga. Kuna test on kvalitatiivne, siis ei sobi see mõõdetava residuaalse haiguse hindamiseks.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
JAK2 geeni p.V617F mutatsiooni DNA hulk (B,Bm-JAK2 p.V617F DNA QN)
Immuunanalüüsi osakond
Müeloproliferatiivseid haigusi, nagu tõelist polütsüteemiat (PV), essentsiaalset trombotsüteemiat (ET) ja idiopaatilist müelofibroosi (IMF), iseloomustab klonaalne ühe või mitme müeloidse rakurea proliferatsioon, mis omakorda toimub tsütokiini hüpersensitiivsuse tõttu. Janus-türosiinkinaas-2 p.V617F mutatsiooni (JAK2 p.V617F) on leitud suurel hulgal PV ja ET diagnoosiga patsientidel ning vähemal määral IMF-ga patsientidel. JAK2 kuulub normaalselt raku signaalraja molekulide hulka ja osaleb geenide transkriptsiooni aktiveerimisel. Müeloidsetes tüvirakkudes muteerunud JAK2 viib aga kontrollimatu müeloidse rakurea proliferatsioonini. JAK2 mutatsiooni tuvastamine reaalaja polümeraasi ahelreaktsiooniga võimaldab kroonilisi müeloproliferatiivseid haigusi paremini diagnoosida, nt eristada primaarset polütsüteemiat ja sekundaarset erütrotsütoosi ning essentsiaalset ja reaktiivset trombotsütoosi.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 7 päeva
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Rohkem kui 95%-l juhtudel esineb kroonilise müeloidleukeemia (KML) patsientidel Philadelphia kromosoom ehk kromosomaalne translokatsioon t(9;22)(q34;q11).
Translokatsiooni (9;22) korral on 9. kromosoomil murd ABL1 geeni kohalt, ühinedes 22. kromosoomiga BCR geeni keskelt. Selle tulemusel tekib liitgeen BCR::ABL1. Sellelt geenilt toodetud liitvalgu BCR::ABL1 funktsionaalse türosiinkinaasi osa on pidevalt aktiveeritud ning omab seetõttu kriitilist rolli leukeemia patogeneesis. Sõltuvalt murdepunkti asukohast bcr geenis võib esineda erineva pikkusega BCR-ABL1 valke, peamised on neist p190, p210 ja p230. Ägeda lümfoidleukeemia (ALL) korral on tihti tegemist liitvalguga BCR::ABL1 p190. Kroonilise müeloidleukeemia (KML) korral esineb enamasti BCR::ABL1 p210.
Kuna Philadelphia kromosoomi esinemisest sõltub prognoos ning ravi, siis on selle määramine olulise tähtsusega.
BCR::ABL1 liitvalgu olemasolul on võimalik kasutada väga efektiivset ravi türosiinkinaasi inhibiitoritega (imatiniib, nilotiniib, dasatiniib jt), mis inhibeerivad valikuliselt BCR::ABL1 kinaasi aktiivsust. Molekulaarse ravivastuse jälgimiseks mõõdetakse BCR::ABL1 mRNA taset kvantitatiivse reaalaja polümeraasi ahelreaktsiooniga. Analüüsi regulaarne kordamine aitab kaasa retsidiivi varasele avastamisele.
Ühendlaboris teostatakse BCR::ABL1 p210 (KML) analüüsi vastavalt rahvusvaheliste standardiseerimisprogrammide (European LeukemiaNet) poolt välja töötatud juhistele ja nõuetele ning kogu protsess on standardiseeritud EUTOS for CML rahvusvahelise programmi raames. Ühendlaboris on võimalik tuvastada BCR::ABL1 transkripte tasemel vähemalt MR4.5.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: BCR::ABL1 mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe rahvusvahelise skaala protsentides (%IS).
Näidustus ja kliiniline tähendus
Kroonilise müeloidleukeemia kahtlustusel diagnoosi täpsustamine, mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning retsidiivi kiire tuvastamine.
Ravi efektiivsuse jälgimiseks teostatakse PCR analüüsi reeglina iga kolme kuu tagant. Pärast täieliku molekulaarse ravivastuse saavutamist (BCR::ABL1 mRNA negatiivne) võib analüüsi teostada harvemini.
Oluline molekulaarne ravivastus (Major Molecular Response ehk MMR) on saavutatud siis, kui saadud väärtus on < 0,1%(IS).
Kui BCR::ABL1 transkript (mRNA) ei ole tuvastatav, siis lisatakse vastusesse ka analüüsi tundlikkuse ehk molekulaarse ravivastuse tase: MR4.0 = BCR::ABL1 ≤ 0,01%(IS); MR4.5 = BCR::ABL1 ≤ 0,0032%(IS) või MR5.0 = BCR::ABL1 ≤ 0,001%(IS).
21.08.2017 omistati Ühendlaborile EUTOS MR4.5 sertifikaat, mis tõendab, et labor on võimeline tuvastama BCR::ABL1 transkripte tasemel MR4.5.
Analüüs on akrediteeritud Eesti Akrediteerimiskeskuse poolt.
Mutatsioonid BCR::ABL1 kinaasi domeenis võivad põhjustada leukeemia raviks kasutatavate türosiinkinaasi inhibiitorite (TKI) suhtes resistentsust. Valdavalt on tegemist kasvajarakkudes tekkivate punktmutatsioonidega, mille mõju erinevate TKI-de efektiivsusele on väga erinev. Kõige tuntum mutatsioon on T315I, mis põhjustab resistentsust kõikide esimese ja teise põlvkonna TKI-de suhtes. Info erinevate mutatsioonide ning nende mõju kohta TKI-dele täieneb pidevalt.
Antud analüüsi teostamiseks peab BCR::ABL1 mRNA tase olema vähemalt 0,1%IS.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm
BCR::ABL1 kinaasi domeenis mutatsioone ei leitud.
BCR::ABL1 kinaasi domeenis leitud mutatsioon (mutatsiooni(de) kirjeldus).
Näidustus ja kliiniline tähendus
BCR::ABL1 kinaasi domeeni mutatsioonide määramine on näidustatud Philadelphia kromosoomi ehk t(9;22) BCR::ABL1 olemasoluga ning TKI ravi saavatel patsientidel, kes ei saavuta optimaalset ravitulemust või kui BCR::ABL1 mRNA tase tõuseb ravi ajal üle MMR (Major Molecular Response) piiri ehk 0,1%(IS).
Vastavalt leitud mutatsiooni(de) tüübile võib olla vajalik muuta kasutatavat ravimit, kohandada ravimi doosi või rakendada alternatiivseid ravimeetodeid. Mutatsioonide olemasolu ei ole püsiv; kasvajarakkudes võivad tekkida uued mutatsioonid ning erinevad kloonid võivad ravi tulemusel tekkida ning kaduda.
Ägeda promüelotsüütleukeemia (AML-M3) korral on tihti tuvastatav kromosomaalne translokatsioon (15;17), mida ei esine teiste leukeemiavormide korral. Translokatsiooni tulemusena katkeb 15. kromosoom PML geeni kohalt, ühinedes 17. kromosoomiga RARA (retinoidhappe retseptor α) geeni keskelt, põhjustades hübriidse PML::RARA valgu ekspressiooni. Vastav hübriidne valk pidurdab rakkude diferentseerumist ja takistab apoptoosi ehk rakkude normaalset (“programmeeritud”) surma.
Translokatsiooni (15;17) määramine on oluline leukeemia molekulaarseks identifitseerimiseks ja prognoosi hindamiseks ning efektiivseks raviks, sest vaid t(15;17) suhtes positiivsed patsiendid alluvad ATRA (all-trans retinoic acid) ravile. Translokatsiooni tuvastamine remissioonis oleval patsiendil võimaldab alustada kliinilist retsidiivi ennetava raviga.
Kvantitatiivselt on võimalik määrata sagedamini esinevaid t(15;17) PML::RARA variante bcr1, bcr2 ning bcr3.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Analüüsimeetod: kvantitatiivne reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR); määratakse t(15;17) variante bcr1, bcr2 ja/või bcr3 vastavalt esmase analüüsi tulemusele.
Vastuse vorm: PML::RARA mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
Kiiranalüüsina AML-M3 kahtlusel diagnoosi täpsustamiseks. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
t(15;17) PML::RARA mRNA 0%: translokatsioon ei ole tuvastatav. Kui analüüs oli eelnevalt positiivne, siis on mutatsiooniga rakkude arv ravi tulemusel tõenäoliselt vähenenud alla testi tundlikkuse taseme.
Translokatsioon (8;21) esineb 2–12%-l ägeda müeloidleukeemiaga (AML) patsientidest. t(8;21) tagajärjel muutub tanskriptsioonifaktorite kompleksi kuuluvate geenide normaalne järjestus ning selle tulemusel tekib kimäärne liitvalk RUNX1::RUNX1T1 (vana nimega AML1::ETO), mida seostatakse just AML-M2 alatüübiga. Translokatsiooniga t(8;21) patsiendid on enamasti alla 30 aastased ning üldiselt üsna hea prognoosiga, mistõttu on raviks võimalik kasutada vähem agressiivset keemiaravi.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: RUNX1::RUNX1T1 mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
AML kahtlusel diagnoosi täpsustuseks, prognoosi hindamiseks. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
t(8;21) RUNX1::RUNX1T1 mRNA 0%: translokatsioon ei ole tuvastatav. Kui analüüs oli eelnevalt positiivne, siis on mutatsiooniga rakkude arv ravi tulemusel tõenäoliselt vähenenud alla testi tundlikkuse taseme.
16. kromosoomi inversioon esineb 1–5%-l ägeda müeloidleukeemia (AML) patsientidel. 16. kromosoomis toimub peritsentriline inversioon (16p13q22), mille tagajärjel muutub tanskriptsioonifaktorite kompleksi kuuluvate geenide normaalne järjestus ning selle tulemusel tekib kimäärne liitvalk CBFβ::MYH11. inv(16) muutusega AML patsiendid on tavaliselt nooremad ning üldiselt üsna hea prognoosiga, mistõttu on raviks võimalik kasutada vähem agressiivset keemiaravi.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2-8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: CBFβ::MYH11 mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
AML kahtlusel diagnoosi täpsustamiseks, prognoosi hindamiseks. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
inv(16) CBFβ::MYH11 mRNA 0%: inversioon ei ole tuvastatav. Kui analüüs oli eelnevalt positiivne, siis on mutatsiooniga rakkude arv ravi tulemusel tõenäoliselt vähenenud alla testi tundlikkuse taseme.
FLT3 geeni koodoni D835 mutatsioon ja sisemine tandemduplikatsioon DNA (B,Bm-FLT3 D835, ITD DNA)
Immuunanalüüsi osakond
FLT3 geeni pealt sünteesitakse türosiinkinaasi retseptorit FLT3, mis normaalselt on ekspresseeritud paljude rakkude pinnal, kaasa arvatud vereloome tüvirakud, kus FLT3 retseptoril on võtmeroll tüvirakkude prolifereerumise ja ka teatud diferentseerumise kontrollprotsessides. FLT3 geenis võib esineda peamiselt kahte tüüpi mutatsioone – esiteks sisemised tandemduplikatsioonid (ITD) ja teiseks punktmutatsioon koodonis D835 kinaasi domeeni aktivatsioonilingu osas. Mutatsioonid FLT3 retseptoris põhjustavad türosiinkinaasi pideva aktiivsuse, mille tulemusel kaob kontroll vereloome tüvirakkude paljunemise ja diferentseerumise üle.
FLT3 mutatsioone esineb eelkõige ägeda müeloidleukeemia (AML) diagnoosiga patsientidel ja need on seotud suhteliselt halva prognoosiga.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 7 päeva
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: positiivne/negatiivne kummagi muutuse osas.
Näidustus ja kliiniline tähendus
AML prognoosi hindamine ja raviskeemi valik.
FLT3 ITD ja/või D835 DNA negatiivne: muutused ei ole antud proovimaterjalis tuvastatavad.
Wilmsi tuumori geeni 1 ehk WT1 mRNA (B,Bm-WT1 mRNA)
Immuunanalüüsi osakond
Umbes pooltel ägeda müeloidleukeemia (AML) diagnoosiga patsientidel esineb nn normaalne karüotüüp – puudub spetsiifiline kromosomaalne aberratsioon, mida kasutada ravi jälgimisel. Seetõttu on oluline leida mingi muu molekulaarne marker, mis võimaldaks jälgida haiguse kulgu.
Wilms’i tuumori geen 1 ehk WT1 on 11. kromosoomis asuv transkriptsiooniaktivaator, mis identifitseeriti esmakordselt Wilms’i tuumoris.
Sõltuvalt rakulisest kontekstist võib WT1 valgul olla nii transkriptsiooni aktiveeriv kui ka pidurdav toime ning sellel võib olla nii füsioloogiline kui ka patoloogiline funktsioon, eelkõige onkogeneesis. Reeglina on WT1 ekpresseeritud hematopoeetilistes tüvirakkudes, kuid on leitud, et WT1 geen on üleekspresseeritud ka paljudes kasvajarakkudes.
Vähemalt 75%-l AML juhtudest on WT1 ekspressioon tuvastatav perifeersetes vererakkudes. Paljud uuringud on näidanud, et WT1 transkriptsiooni taseme järgi mononukleaarsetes rakkudes saab hinnata haiguse agressiivsust ning ravile allumist ning seda markerit saab kasutada sõltumatult teistest markeritest mõõdetava residuaalse haiguse jälgimiseks ning varase kliinilise retsidiivi avastamiseks.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: WT1 mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe protsentides
Näidustus ja kliiniline tähendus
AML prognoosi hindamine ja raviskeemi valik. Tuvastatav WT1 geeni ekspressioon viitab reeglina halvale prognoosile, seda eelkõige AML patsientidel. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
NPM1 geeni mutatsioonide A, B ja D mRNA (B,Bm-NPM1 mutA, mutB, mutD mRNA)
Immuunanalüüsi osakond
Ligikaudu pooled ägeda müeloidleukeemiaga (AML) patsientidest on tsütogeneetiliselt nö normaalse karüotüübiga. Hoolimata sellest on see patsientide rühm ravile allumise ja prognoosi poolest väga heterogeenne.
NPM1 (nukleofosmiin 1) geeni mutatsioone on leitud kuni 35%-l de novo AML juhtudel (väga harvad sekundaarsete AML juhtude korral), sealjuures 45–53% normaalse karüotüübi korral. Suurem osa NPM1 geeni mutatsioonidest esinevad 12. eksonis. Levinumad neist on mutatsioonid NPM1 mutatsioon A (c.860_863dupTCTG) (~72%), NPM1 mutatsioon B (c.863_864insCATG) (~12%) ja NPM1 mutatsioon D (c.863_864insCCTG) (~4%). Muteerunud NPM1 valk lokaliseerub tuuma asemel tsütoplasmas (NPM1c+).
NPM1 mutatsioonide esinemine, eelkõige FLT3 geeni mutatsioonide puudumisel, on reeglina hea prognoosi näitajaks.
NPM1 geeni mutatsioone analüüsitakse kahes etapis. Esimeses etapis teostatakse patsiendile NPM1 geeni ekson 12 sekveneerimine Sanger metoodikaga. Kui tehakse kindlaks mutatsioonide A, B või D esinemine, on edaspidi võimalik teostada vastava mutatsiooniga geeni mRNA kvantitatiivset analüüsi. Seega on NPM1 geeni mutatsioonide abil hea jälgida mõõdetava residuaalse haiguse (MRD) esinemist.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Esmane analüüs:NPM1 geeni ekson 12 mutatsioonide olemasolu/puudumine; leitud mutatsiooni kirjeldus.
MRD jälgimine:NPM1 geeni A, B või D mutatsiooni mRNA ja kontrollgeeni ABL mRNA suhe protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
AML prognoosi hindamine ja raviskeemi valik. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
NPM1 mutatsioonide mRNA 0%: antud proovimaterjalis NPM1 geeni eksonis 12 vastavat mutatsioone ei tuvastatud. Kui analüüs oli eelnevalt positiivne, siis on mutatsiooniga rakkude arv ravi tulemusel tõenäoliselt vähenenud alla testi tundlikkuse taseme.
Translokatsioon 12;21(p13;q22) on kõige levinum translokatsioon lapseea B-rakulise ägeda lümfoidleukeemia (ALL) korral. Translokatsiooni tulemusena tekib kimäärne liitvalk ETV6::RUNX1T1. Lapseea ägeda müeloidleukeemia (AML) puhul translokatsiooni (12;21) praktiliselt ei esine ning täiskasvanute ALL-i puhul on esinemine harv. RUNX1 geen on transkriptsiooni aktivatsiooni geen, kuid tekkinud translokatsiooni tulemusena muutub see transkriptsiooni repressoriks. t(12;21) positiivsetel patsientidel on suhteliselt hea prognoos.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 48 tundi
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 5 tööpäeva jooksul
Vastuse vorm: ETV6::RUNX1 mRNA ja kontrollgeeni ABL1 mRNA suhe protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
Ägeda leukeemia kahtlusel diagnoosi täpsustuseks, prognoosi hindamiseks. Mõõdetava residuaalse haiguse ja ravi tulemuslikkuse jälgimine ning molekulaarse retsidiivi tuvastamine enne kliiniliste haigusnähtude ilmnemist.
t(12;21) ETV6::RUNX1 mRNA 0%: translokatsioon ei ole tuvastatav. Kui analüüs oli eelnevalt positiivne, siis on mutatsiooniga rakkude arv ravi tulemusel tõenäoliselt langenud alla testi tundlikkuse taseme.
Geneetiline kimäär on organism, kellel on kaks või enam geneetiliselt erinevat rakupopulatsiooni ehk siis erinevate genoomidega rakke. Kimäärid võivad tekkida looduslikult (ema vereringes loote rakud; loodete „kokkusulamine”) või tehislikult (vereülekanne, tüvirakkude või organite siirdamine).
Luuüdi ja tüvirakkude siirdamise järgselt on võimalik erinevate geneetiliste markerite määramise abil kindlaks teha retsipiendi ja doonori rakkude suhet ning selle kaudu hinnata siirdamise edukust ning avastada varakult äratõukereaktsioonide tekkimist.
Ühendlaboris kasutatavasse analüüsi kuulub 39 erinevat geneetilist markerit, mille abil on võimalik eristada erineva päritoluga genoome. Geneetilisteks markeriteks on valitud erinevad bialleelsed insertsioonid/deletsioonid vm inimgenoomi sagedased polümorfismid.
Siirdamiseelne kimäärsuse sõeluuring
Esmase sõeluuringu käigus teostatakse doonorile ning retsipiendile siirdamiseelselt võrdlusanalüüs, et teha kindlaks markerid, mille osas nende genoomid üksteisest erinevad. Informatiivne marker on selline, mis on olemas retsipiendil ning puudub doonoril. Korduva siirdamise korral tuleb leida sellised markerid, mida pole ühelgi doonoril.
Siirdamisjärgselt määratakse konkreetse markeri DNA hulk retsipiendi veres ning võrreldakse selle hulka siirdamiseelselt võetud proovimaterjali sama markeri DNA hulgaga. Erinevate proovimaterjalide DNA kogus normaliseeritakse kontrollgeeni abil. Kuna vähirakkudes võib toimuda DNA fragmenteerumist või ümberkorraldusi, jälgitakse võimaluse korral alati kahte informatiivset markerit, et välistada vale-negatiivsed tulemused mõne markeri kadumise tõttu.
Näiteks markeri tulemus 5% tähendab seda, et siirdamisjärgselt on retsipiendi enda DNA ehk genoomi hulk kogu DNA-st 5%. Ülejäänud 95% kogu DNA-st on pärit doonori genoomist. Analüüsi tundlikkus sõltub DNA hulgast reaktsioonis.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
Siirdamiseelseks kimäärsuse sõeluuringuks on vaja nii retsipiendi kui doonori verd!
Katsuti
K2E/K3E-katsuti (lilla kork)
Analüüsitav kogus
Veri 6 mL, luuüdi 2 mL
Säilivus
2–8 °C 7 päeva
Analüüsi tegemise aeg: tööpäeviti, vastus 3 tööpäeva jooksul
Siirdamiseelne sõeluuring: Informatiivsed markerid valitud
Siirdamisjärgne kimäärsuse markerite analüüs: retsipiendi DNA hulk protsentides.
Näidustus ja kliiniline tähendus
Allogeense vereloome tüvirakkude siirdamise järgselt kimäärsuse staatuse (täielik või osaline kimäärsus) ja taseme (osalise kimäärsuse korral stabiilne või muutuv kimäärsuse tase) regulaarne hindamine võimaldab varakult avastada GVHD (graft-versus-host disease), HVGD (host-versus-graftdisease) ja retsidiivi tekkimist.
To provide the best experiences, we use technologies like cookies to store and/or access device information. Consenting to these technologies will allow us to process data such as browsing behavior or unique IDs on this site. Not consenting or withdrawing consent, may adversely affect certain features and functions.
Functional
Always active
The technical storage or access is strictly necessary for the legitimate purpose of enabling the use of a specific service explicitly requested by the subscriber or user, or for the sole purpose of carrying out the transmission of a communication over an electronic communications network.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistics
The technical storage or access that is used exclusively for statistical purposes.The technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
