Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.
Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?
KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.
Augustikuu lõpus Tallinnas peetud triatloni Euroopa meistrivõistlustel Ironman 70.3 oli stardis ka Tartu Ülikooli Kliinikumi esindanud võistkond „Kliinikum 220“. Võistkonda kuulusid naistekliiniku juht prof Kristiina Rull, kes võttis enda kanda jooksudistantsi. Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus töötav füsioterapeut Livian Laaneots oli võistlustules ujumise distantsil ning sama kliiniku sporditraumatoloogia keskuse juht dr Leho Rips jalgrattasõidus.
Prof Kristiina Rull: Minu jaoks oli sellel aastal suurimaks väljakutseks joosta nii palava ilmaga. Õhutemperatuur jooksudistantsi ajal oli 29 kraadi, taevas pilvitu ja päikesest kuumaks köetud asfalt andis tublisti lisakraade. Kui rattureid segas tugev tuul, siis jooksjale oli see leevenduseks, higi jõudis enne ära aurata, kui nahale jõudis.
Ironmani võistlusel on tugev positiivne energia, see kutsub osalema. Ma küll ujun ja sõidan rattaga, aga kolme ala ei jaksaks üksi läbi teha. Meeskonnana tekib mõnus õlg-õla tunne, mis veelgi innustab ja ei lase alla anda. Üheskoos viimast 100 meetrit joosta ja koos finišijoont ületada, on vägev tunne.
