Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.
Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.
Tartu Ülikooli Kliinikumi juurde loodi kliinilise eetika komitee 1998. aastal, esimesena Eestis. Maailmas loodi esimesed kliinilise eetika komiteed (edaspidi KEK) haiglate juurde USAs 1980. aastate alguses[1]. Milliseks on aastatega kujunenud kliinilise eetika komitee funktsioon?
KEKide loomise taust on kirju. Laiema eeldusena võib esile tuua üldisi ühiskondlikke suundumusi lääneriikides pärast II maailmasõda kui liberaalse individualismi levik ning patsientide paternalismikriitilised hoiakud oma õiguste ning raviotsuste osas lõid pinnase taoliste institutsioonide tekkeks. Konkreetsemalt olid just meditsiinitehnoloogia kiirest arengust tulenevad dilemmad need, mis tekitasid vajaduse uut sorti ekspertiisi järele haiglates (nt ajusurma küsimus, defitsiitsete dialüüsimasinate õiglane jaotamine, mõistlikud ravipiirangud jne). Teinekord loodi KEK institutsionaalse reaktsioonina mõne keerulisema juhtumi järellainetuses. Samuti oli oluline kliinilist eetikat oluliseks pidavate indiviidide initsiatiiv (muu hulgas võis siin rolli mängida eetika- ning kommunikatsiooniõpetuse vähesus traditsioonilises meditsiinihariduses). Ning eks hakkas mingil hetkel tööle ka doominoefekt, st KEKi kui üha laieneva rahvusvahelise praktika eeskuju ja levik.
Septembrikuus viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Eestis esmakordselt läbi neerusiirdamine, mil neerudoonori ja neeru saaja veregrupid omavahel ei sobinud. Kui seni on olnud veregruppide sobimatus neerusiirdamisel vastunäidustuseks, siis nüüd avardab uudne ravitaktika neerusiirdamist vajavate patsientide ravivõimalusi.
Neerusiirdamine on parimaks ravimeetodiks lõppstaadiumis neeruhaigusega inimestele. Sealjuures on Tartu Ülikooli Kliinikumi nefroloogia osakonna juhi dr Külli Kõlvaldi sõnul elusdoonori poolt loovutatud neeru siirdamisel paremad tulemused nii patsiendi kui ka siiratud neeru ellujäämise osas, võrreldes surnud doonori neeru siirdamisega. „Võimalikest elusdoonoritest ligikaudu 30% ei saa aga loovutada elundit oma siirdamist ootavale lähedasele immunoloogilise sobimatuse tõttu. See tähendab, et uut elundit vajaval inimesel esinevad kas antikehad doonori valgeliblede pinnavalkude kompleksi ehk HLA vastu või elundi loovutajal ja saajal on erinevad veregrupid ehk niinimetatud AB0 sobimatus. Selliste barjääride ületamiseks on võimalik kasutada kahte erinevat strateegiat. Esimene neist on elundit vajava inimese immuunsüsteemi desensibiliseerimine, mille eesmärk on eemaldada patsiendi antikehad siirdamiseelselt ja vältida antikehade taasteket ka pärast siirdamist. Teine võimalus on elundivahetus kahe või enama doonori ehk elundi loovutaja ja retsipiendi ehk elundi saaja paari vahel,“ rääkis dr Kõlvald.
