Diagnostika

Kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses teostatakse kaasasündinud südamerikete diagnoosimisel kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud uuringuid. Olulisim diagnostikas on riket tundev erialaarst- lastekardioloog.

Tänasel päeval on võimalus kõrvalekalle südame arengus leida juba sünnieelselt ehk antenataalselt tehtava loote ultraheliuuringu käigus.

Paljusid südame ehituslikke kõrvalekaldeid on võimalik avastada sünnieelselt. Enamikel juhtudel leitakse südamerikked 19.-20. rasedusnädalal tehtava ultraheliuuringu käigus. Mõned kõrvalekalded võivad olla leitavad ka juba varasemas järgus (11.-14.rasedusnädalal), kuid kuna loote vereringe erineb oluliselt täiskasvanute vereringest, siis mõningaid südamerikkeid ei olegi võimalik sünnieelselt tuvastada. Loote ultraheliuuringu teostab spetsiaalse väljaõppe saanud naistearst või radioloog. Kui ultraheliuuringul ei ole loote südame ehitus normipärane või esinevad riskitegurid südamerikke esinemiseks, planeeritakse rasedale lisaks täpsem loote südame ultraheliuuring (ehhokardiograafia). Selle uuringu viib läbi kogemustega ja eriväljaõppe läbinud naistearst või radioloog, võimalusel südamearsti (kardioloogi) juuresolekul. Praegu osaleb lastekardioloog loote südame uuringutel regulaarselt Tartu Ülikooli Kliinikumis, kuhu suunatakse loote südamerikke kahtlusega rasedad üle kogu Eesti. Uuringu käigus hinnatakse loote südame ehitust ja vereringet. Uuringu järgselt selgitab lastekardioloog perele kas ja millise rikkega on tegemist.

Sünnieelne südamerikete leidmine võimaldab lapsevanematel saada lapse sünnile eelnevalt informatsiooni arengurikke esinemise, olemuse, lapse sünnijärgse käsitluse, ravivõimaluste ja prognoosi osas. Saadav info võimaldab perel teha sobivaim valik- kas rasedust jätkata või rasketel juhtudel rasedus meditsiinilistel näidustustel katkestada. Kui üsasiseselt on lootel leitud südamerike, siis 1/3 juhtudel võivad kaasneda ka geneetilised kõrvalekalded. Kui korraga esineb mitu arenguriket või kaasneb geneetiline sündroom, siis on  tavaliselt prognoos  sündiva lapse elule halvem.

Kaasasündinud südamerikkega laps peaks sündima võimalikult ajalisena, et lisaks südamerikkest tingitud probleemidele ei tekiks lapsel ebaküpsusest ja/või enneaegsusest tingitud hingamishäireid. Sünnituse varasem esilekutsumine ei ole enamasti vajalik ning pigem on eelistatud loomulik sünnituse käivitumine. Sünnituse viis ei mõjuta üldjuhul kaasasündinud südamerikkega laste sünnijärgset prognoosi, mistõttu südamerike ise ei ole enamikel juhtudel näidustus keisrilõike teel sünnitamiseks. Sünnitus ja vahetu sünnitusjärgne periood, kui laps hakkab hingama ja rohkem verd peab hakkama kopse läbima, on lapse vereringe suure ümberkohastumise aeg – muutuvad rõhud ja sulguvad looteea ühendused. Seetõttu selgub lapse vereringe tüüp ja täpne diagnoos, samuti ravi vajalikkus ja võimalused, kuidas südameriket ravida, sageli alles pärast lapse sündi. Kui sünnieelselt kahtlustatakse kriitilist südameriket, tuleks planeerida raseduse lõpp ja sünnitamine sellises haiglas, kus on võimalus vastsündinute intensiivraviks. Teatud rikete puhul on Eesti tingimustes parim variant Tartus sünnitamine, sest Tartus on lisaks vastsündinute intensiivravile võimekus ka vastsündinute veresoonekaudseks ja kirurgiliseks raviks.

Uuringumeetodid, mis tavapäraselt sünnijärgseks diagnoosimiseks kasutusel on, on järgmised:

elektrokardiogramm e “südamefilm”. EKG näitab südame rütmi, südamesagedust, kogenud spetsialistile kannab informatsiooni südame õõnte ülekoormusest jne. Valutu protseduur, mille käigus asetatakse rindkerele ja jäsemetele elektroodid ning registreeritakse südame elektriline aktiivsus.

Lugege pikemalt

röntgenkiirgust kasutav piltuuring, mis näitab südame ja kopsude asendit rindkereõõnes ja hindab kopsude ja nende veresoonte seisundit.

Lugege pikemalt

südame ultraheliuuring teostatuna rindkere pealt: transtorakaalne ehhokardiograafia on lastekardioloogias olulisim diagnostiline uuring- kogenud kardioloog saab enamasti detailse ülevaate südame ehitusest, vereringest ja südamesisestest probleemidest just transtorakaalse ehhokardiograafia teel. Tegu on valutu uuringuga, mille käigus liigutatakse geeliga kaetud ultraheliandurit rindkerel, et püüda kinni ultrahelilained ja seeläbi visualiseerida südame ehitus ja töö. 

Harvadel juhtudel jäävad mõned küsimused siiski vastuseta ning siis kasutatakse diagnostika täpsustamiseks järgmisi uuringuid:

südame ultraheliuuring teostatuna söögitoru kaudu: söögitorukaudne ehhokardiograafia teostatakse lapse narkoosis olles- söögitorukaudse ehhokardiograafia käigus saab täpsemalt hinnata teatud südamerikkeid- peamiselt kodade vaheseina defekti anatoomiat (kas on sobilik veresoonekaudseks sulgemiseks) ja klappide patoloogiaid (aordiklapi ehitus, mitraalklapi ehitus).

angiograafia on veresoonekaudselt teostatav uuring, mille korral kasutatakse spetsiaalseid sonde, kontrastainet ja röntgenkiirgust, et täpsustada südamesiseseid rõhkusid, südame ehitust ja anatoomiat. Protseduur viiakse lastel läbi narkoosis.

kompuutertomograafia on röntgenkiirgust kasutav südame ja rindkere muude struktuuride ehitust täpsustav piltuuring- tihti aitab planeerida kirurgilist tegevust, täpsustada rindkeresiseste struktuuride täpset paiknemist. Väikestel lastel teostatakse narkoosis.

Lugege pikemalt

piltuuring, mis ei kasuta röntgenkiirgust vaid tugevat magnetvälja, selleks, et inimese kudesid visualiseerida. Magnettomograafia aitab täpsustada verevoolusid südames, südame õõnte suurust ja funktsiooni. Väikestel lastel teostatakse uuring narkoosis.

Lugege pikemalt

kasutatakse suurematel lastel ja täiskasvanutel südame ja kopsude funktsiooni hindamiseks. 6 minuti jooksul palutakse patsiendil peatumata jalutada vastavalt märgistatud kohas ning mõõtes läbitud vahemaa, annab see informatsiooni südame ja kopsude võimekusest.

operatsiooni eel, ajal ja järgselt kontrollitakse vereanalüüside kaudu patsiendi seisundit- muutused elektrolüütide tasemes võivad olla ohtlikud ning analüüside teostamine aitab ennetada muidu tekkida võivaid probleeme. Operatsioonieelselt määratakse ka veregrupp, et vereülekande vajadusel saaks sobivaid veretooteid patsiendile üle kanda.