Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond, tel. 731 8315

Tromboelastomeetriline uuring annab ülevaate hüübe tekkest, hüübe tugevusest ja stabiilsusest ning lagunemisest analoogselt in vivo toimuvate hüübimisprotsessidega.

See ei võimalda hinnata primaarse hemostaasi häireid.

Tromboelastomeetrilistest analüüsidest saadud tulemused kirjeldavad hemostaasi komponentidevahelist koosmõju (koagulatsioonifaktorid ja -inhibiitorid, fibrinogeen, trombotsüüdid ja fibrinolüütiline süsteem) ja nende abil on võimalik anda hinnang hüübimissüsteemi seisundile. Täiendavalt on võimalik avastada mõnede antikoagulantide mõju hemostaasile. Kasutusel on järgmised testid:

B-EXTEM – hüübimise välise süsteemi tromboelastomeetriline uuring: hüübimise aktivatsioon koefaktori poolt. Võimaldab hinnata FVII, FX, FV, FII, FI ning trombotsüütide funktsiooni ja fibrinolüüsi. Analoogne protrombiini ajaga.

B-INTEM – hüübimise seesmise süsteemi tromboelastomeetriline uuring: hüübe teke kontaktaktivatsiooni kaudu. Võimaldab hinnata FXII, FXI, FIX, FVIII, FX, FV, FII, FI ja trombotsüütide funktsiooni ning fibrinolüüsi. INTEM on tundlik sisemise tee faktorite puudusele ja hepariini olemasolule veres (analoogne aktiveeritud osalise tromboplastiini ajaga, APTT).

B-FIBTEM – fibriini moodustumise ja polümerisatsiooni tromboelastomeetriline uuring: koagulatsiooni aktiveerumine toimub nagu EXTEM testil, kuid trombotsüütide funktsioon on blokeeritud. Võimaldab hinnata fibrinogeeni olemasolu, fibriini teket ja fibriini polümerisatsiooni.

B-APTEM – hüübimise välise süsteemi tromboelastomeetriline uuring fibrinolüüsi inhibeerimise korral: koagulatsiooni aktiveerumine toimub nagu EXTEM testil, kuid fibrinolüütiline süsteem on blokeeritud aprotiniiniga. Võrreldes EXTEM ja APTEM testi tulemusi, on võimalik tuvastada hüperfibrinolüüsi.

B-HEPTEM – hüübimise seesmise süsteemi tromboelastomeetriline uuring hepariinravi korral: veres oleva hepariini toime neutraliseeritakse heparinaas I poolt ja koagulatsioon aktiveerub nagu INTEM testi puhul. HEPTEM-i ja INTEM-i tulemusi võrreldes on võimalik tuvastada hepariiniga seotud koagulatsioonihäireid.

Iga testi puhul on võimalik hinnata järgmisi parameetreid:

• hüübimisaeg (CT, clotting time) – aeg mõõtmise algusest kuni hüübimise alguseni (hüübimise algus, trombiini formeerumine, hüübe polümeriseerumise algus);
• hüübe formeerumise aeg (CFT, clot formation time) – aeg hüübimise algusest kuni 20 mm hüübe tekkeni tromboelastogrammil (fibriini polümerisatsioon, hüübe stabiliseerimine trombotsüütide ja FXIII poolt);
• maksimaalne hüübe tugevus (MCF, maximum clot firmness) – jätkuv hüübe stabiliseerimine fibriini, trombotsüütide ja FXIII poolt;
• maksimaalne lüüs (ML, maximum lysis) – hüübe tugevuse vähenemine võrrelduna MCF-iga;
• hüübe paksus 10. ja 20. minutil (A10;A20, clot thickness).

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

NB! Proovinõu peab olema täitunud katsutil oleva märgini!

Verd tuleb segada kohe peale nõela eemaldamist, pöörates katsutit õrnalt põhjaga üles-alla 3–4 korda. Proovimaterjal ei tohi sisaldada mikrohüübeid.

Analüüsi tegemise aeg: ööpäevaringselt

Analüüsimeetod: rotatsioonitromboelastomeetria

Referentsväärtused

Näidustus ja kliiniline tähendus

Abistav uuring ägeda verejooksu põhjuse selgitamisel ning ravi valikul (trombotsüütide mass, värskelt külmutatud plasma, fibrinogeen, hüübimisfaktorid jm).

CT pikenemine viitab koagulatsiooni aktiveerumise häiretele. Põhjuseks võib olla mõne hüübimisfaktori defitsiit või hepariini toime. INTEM-i ja HEPTEM-i võrdlus aitab tuvastada hepariini toimet verejooksu põhjusena.

Hüübe formeerumise häiretele viitavad pikenenud CFT ja vähenenud MCF. CFT on seejuures rohkem mõjutatud hüübe polümerisatsiooni häiretest ja MCF fibrinogeeni või trombotsüütide vähesusest.

Hüperfibrinolüüsile on iseloomulik ML > 15% või paranenud hüübe formeerumine (CFT lühenemine, suurem MCF) APTEM testis võrreldes EXTEM testiga.

Tromboelastomeetria ei võimalda hinnata aspiriini, klopidogreeli, madalmolekulaarse hepariini ja varfariini toimet, samuti ei saa selle abil tuvastada von Willebrandi faktoriga seotud häireid.

Koostaja: Anneli Aus