Lastekliinik 100

Mälestused ja meenutused

Tartu Ülikooli pediaatria kateeder – suunaja ja mõjutaja

Mall-Anne Riikjärv
Lastekliinik tuli minu ellu 1964. aastal, kui 4. kursuse üliõpilasena osutus võimalikuks valida täiendav programm lastehaiguste süvendatud õppimiseks. Olin veendunud, et lisakoormus ei ole ajutine katsetus, vaid see on minu valik tulevikuks.
Pediaatria kateeder oli sel ajal väiksearvuline ja noor. Siin olid äsja assistentidena tööd alustanud Tiia Soo ja Helju Tälli, juba pikema assistendi kogemusega Lia Sildver ja õppetöös osales ka lastekliiniku arst Aino Paves. Kõiki neid juhtis kindla sihiga väsimatu dots Leida Keres. Ei mäleta, kas kateeder pediaatria lisakursuse soovijatega eelnevalt ka vestlusi pidas, sobivust hindas või pediaatriat kui eriala tutvustas. Möödanikku vaadates näib, et loengud olid peamiselt Leida Kereselt ja Lia Sildverilt. Kahjuks ei ole enam alles loengukonspekte, kuid arvan, et esimese loengu pidas Lia Sildver. Kõrvus nagu kõlaks tema hääle ja tooniga ilmselt läbi aastate pediaatria esmaloengul palju kordi öeldud tüüplause: „ Laps ei ole täiskasvanu miniatuuris“. Loenguid illustreeriti haige demonstratsiooniga sealsamas auditooriumis. Võrreldes teiste auditooriumidega oli lastekliiniku oma pisike, kitsas, laudade ja toolidega, aga ometi tundus sooja ja sõbralikuna nagu kogu lastekliiniku majagi. Praktikume juhendasid noored kolleegid, lisaks eelnimetatuile Maido Luts. Assistendid olid praktikumide läbiviimisel lõpmatult heatahtlikud ja andestasid ka meie teadmatuse ja rumaluse.
Kogu õppetöö hingeks oli dots Leida Keres. Tema motoks oli: kõik on võimalik, kui tegutseme teaduslikult põhjendatud meditsiiniteadmiste kohaselt. Ta oli õppijate jaoks alati positiivne, optimistlik, suure sisendusjõuga. Loengutes pakuti meile kõige uuemat informatsiooni, mille kohta teadmisi oligi vähe. Näiteks loengukonspektis oli mul mukovistsidoosi kohta mitte enam kui 5-6 rida, aga esmane info oli olemas. Küllap kuulsime loengutes lisaks elulisi näiteid, mis käsitletavat probleemi illustreerisid. Mul on meeles dots Kerese lausutud lapsesõnad hematuuria kohta: „ema, ma pissisin jõhvikakisselli“. Tema üheks suureks mureks oli haigustest tingitud või ka kaasasündinud vigasus, mille vältimiseks rõhutas ta pidevalt varase diagnostika ja ravivõimaluste maksimaalse kasutamise tähtsust.
Pediaatria stuudiumi kestel saime tuttavaks kogu lastekliiniku ja sealse personaliga. Ehkki tudengite suhtes oldi nõudlikud, oli kogu õhkkond kodune. Millegipärast meenub väga kitsaste boksidega imikute ägedate haiguste osakonna karm juhataja Asta Uibo, kellelt sain märkuse selle kohta, et imiku voodiäärel istuda ei tohi. Lastekliiniku diagnostilised võimalused olid tol ajal veel üsna piiratud. Mäletan seda, kui kateeder sai uurimistööks esimese Astrupi aparaadi, mida assistendid oma teadustöös kasutasid ja kliinikut ravitöös abistasid.
Oli loomulik, et kõik pediaatriast huvitatud astuvad ka Üliõpilaste Teadusliku Ühingu pediaatriaringi. Üliõpilaste hulgast valiti ringi juhataja ja olin isegi sel ametikohal ühe vahetuse. Ringi otseseks juhendajaks oli Leida Keres ja selle tegevust juhtis sisuliselt ikka kateeder. Pediaatriaring oli ühtlasi laiema lävimise kohaks teiste õppijatega, kellest hiljem kolleegid- kaaslased pidid saama. Ringi astumiseks tuli läbida nn. eksam, mille igal sügisel korraldasid ringi VI kursuse liikmed ülikooli kohvikus. Eksam oli piletitega ja eksamilt ei puudunud kateedrijuhataja, kes oma nõuga julgustas murelikke vastajaid, et vastused ikka õiged saaksid. Igal kevadel sooviti ülikooli kohvikus toimunud pidulikul koosviibimisel lõpetajatele edu eksamiteks ja tarmukat tööelu algust. Ringi koosolekutel, kus esinejateks olid üliõpilased, oli auditoorium tavaliselt rahvast täis. Tuleb küll tunnistada, et mitte alati ei pakkunud kuuldu huvi ja koosoleku lõpp tundus kergendusena. Tudengite aktiivsus küsimuste esitamisel oli tagasihoidlik ja diskussioonide algatajaks olid ikka kateedri õppejõud – eks vähesed teadmised ei julgusta ka küsimusi esitama!
Tihedam suhtlus kateedriga kujunes üliõpilastel uurimistöö käigus. Teemad valis kateeder ja need pidid toetuma ikka uudsele informatsioonile kirjandusest. Näiteks oli meie uurimistöö teema Eesti oludes päris erakordne – uurisime dermatoglüüfe oligofreeniaga lastel. Esmakordne kokkupuude uurimistööga viis uude maailma, andis lisateadmisi ja kogemusi nii uurimustöö läbiviimisel, kirjutamisel kui ka oma materjali esitamisel erinevatel konverentsidel üle kogu Nõukogude Liidu. Meie uurimistööga esinesin konverentsil Arhangelskis. Uurimistöö plaan koostati koos juhendajaga, aga tudengid olid uurimistöös küllaltki iseseisvad. Meie juhendaja dots Keres oli nõudlik, et uuringud korrektselt läbi viidud saaksid ja tähtaeg ei ununeks. Juhendaja märkuste abil tuli töö kokku kirjutada ja lihvida. Mäletan, et meie töös tuli kirjanduse ülevaateks kasutada peamiselt inglisekeelset teavet. Arvasin, et olin teinud hea tõlketöö, kuid Kereselt tuli halastamatu ja otsekohene otsus, et tegemist ei ole eesti keelega, ja kogu peatükk tuli uuesti kirjutada.
Viimase kursuse kevadel korraldas kateeder ringsõidu ja tutvumise Eesti väikelastekodude ja sanatoorsete koolidega, mis andis pildi nende tolleaegsetest oludest ja patsientuurist ning vajalikku teavet laste tervishoiu korraldusest. Eriti rasked haiged olid Karula ja Haapsalu väikelastekodudes, aga õnneks on meditsiini areng ja aeg teinud korrektiive ning taolisi haigeid enam ei kohta.
Mõeldes täna tagasi neile aastatele, võin öelda, et pediaatria kateedri ja lastekliiniku õhkkond, inimesed ja põhimõtted olid kõige olulisemad, mis mõjutasid minu arusaamu tegutsemisel lastearstina. Töö, teadmised, pidev enesetäiendamine, näha probleemi tervishoiukorralduses ja püüda aidata seda lahendada – need põhimõtted tulid eeskätt dots Leida Kereselt. Ta oli äärmiselt ratsionaalne ja sihipärane oma tegevustes, mida kinnitas ka tema väline kuvand – äärmiselt tagasihoidlik riietuses ja ikka pabereist tulvil portfelliga. Ometi saatis seda ratsionaalsust rõõmsameelsus, optimism ja kirglikkus, mida oli tunda nii loengutes, eksamil kui ka pediaatriaringi koosviibimistel. Kuidas mõista haiget last, tema vanemaid, kuidas aidata, olla empaatiline – seda õppisime kateedri assistentidelt ja arstidelt haiglas praktikumide ja arutluste käigus.
Esimestel tööaastatel jagus kohtumisi kateedri õppejõududega Tartus korraldatud seminaridel ja alati tundsid nad huvi, kuidas noorel arstil oma töös läheb. Neilt oli võimalik nõu küsida kõigis eluliselt tähtsates asjades. Kui mõtlesin, et tuleviku huvides tahaksin kaitsta väitekirja, pöördusin dots Kerese poole. Tema innustusel saigi valitud eriala, mis erines minu poolt algselt valitust. Leida Keres lähtus selle perioodi eesti pediaatria vajadustest ja suunas mind pulmonoloogia erialale. Ta näitas üles suurt huvi, abistas dissertatsiooni valmimises. Ei tea, kui paljudel juhtudel jälgis kateeder oma õpilaste isiklikku käekäiku, kuid mind õnnestas küll dots. Kerese tervituskaart poja sündimise puhul.
Olles erinevates ametites Tallinna I Lastehaiglas (1978–1982) ja Tervishoiu-ministeeriumis (1982–1991), kujunes koostöö pediaatria kateedriga juba ühiste huvide tõttu. Kateedrijuhatajateks olid neil aastatel dots Leo Tamm ja dots Aino Paves. Lastearstide ettevalmistamine, kvalifikatsioon, pediaatrilise abi korraldamine, teadusuuringud – need olid ühised teemad. Neil aastail valmisid koos kateedri töötajatega (kes olid ka kongresside org- komitee liikmed) lastearstide kongresside programmid. Haiglasse tulid esimesed internid, ühiselt tuli koostada õppeprogramme ja kavandada internide konverentse. Pediaatrite atesteerimine toimus tervishoiuministeeriumi juures ja alati kuulusid atestatsioonikomisjoni ka pediaatria kateedri esindajad.
Tervishoiuministeeriumi teaduslik-meditsiinilise nõukogu juures tegutses pediaatria probleemkomisjon, mida juhtis dots Leida Keres koos alaerialade juhatajatega kateedrist ja haiglatest. See meeskond analüüsis eesti pediaatria olukorda ja kujundas vajadustest lähtuvalt teaduslik-praktiliste uuringute suunad: varaealiste laste haigused, äge ja krooniline pneumoonia, reuma, respiratoorsed allergoosid, imikute suremus, perinataalpatoloogia jne. Koostöö toimis paljuski kirjavahetuse, koosolekute ja individuaalvestluste käigus. Probleemkomisjoni temaatika ja selle muutumine ajas annab pildi neil aastatel toimunud pediaatria arengust Eestis.
Kuna imikute suremuse näitaja oli kõrge, muutus aastatel 1980–1990 aktuaalseks perinatoloogia teaduskeskuse loomine. Kord planeeriti seda Tallinnasse, läbirääkimisi peeti isegi NSVL TA Siberi osakonna feto-platsentaarse osakonna juhataja prof. Tsirelnikoviga. Perinatoloogia teadusrühma taotleti ka Üldmolekulaarpatoloogia Instituuti. Mul on säilinud mitmete taotluste koopiaid, milles nimetatud üksusesse planeeriti 5–10 teadustöötajat ja kuni 10 laboranti. Ka 2. dets. 1987. a pediaatria kateedri ja Tartu Lastearstide Seltsi ühiskonverentsi otsuses on fikseeritud: „Positiivselt lahendada teadusliku uurimistöö keskuse „Ema ja lapse tervis“ loomine Tartus. Koheselt luua pediaatriline teaduslik uurimisgrupp aktuaalseimate probleemide lahendamiseks“. Täna saame vaid tunnistada, et head kavatsused teoks ei saanud.
Kui 1990. aastatel toimunud tervishoiureform muutis kogu laste arstiabi süsteemi, oli üheks tõsisemaks koostööteemaks laste edasine arstiabi korraldus. Töötasin siis juba Tallinna Lastehaiglas ja kateedrijuhatajaks oli prof Tiina Talvik. Eesti Lastearstide Seltsi, haiglate ja kateedri koostöös peeti rohkelt arutelusid, koostati ühiseid avaldusi ja pöördumisi tervishoiuministeeriumile. Ikka oli prof T. Talvik see, kes rõhutas, et lapsed peavad olema riigi prioriteet. Ehkki reform tekitas vastakaid arvamusi pediaatrite hulgas, ei muutunud arutelud kunagi konfliktseteks, otsused kujunesid põhjendatud arutelude tulemusena. Seltsi algatusel, kaasates kateedri, koostati 1996. a kliinilised juhised perearstidele. 1998. a valmis pediaatriaprogramm. 1997. a tulid Tallinna Lastehaiglasse esimesed residendid (Silvi Plado ja Alar Abram) ja jällegi oli abiks koostöö residentuuri paremaks korraldamiseks haiglas, ühiselt jälgiti residentide arengut konverentside ja eksamite käigus. Järk-järgult laienes haiglas õppetöö – algul perearsti residentuuri lisandumisel, hiljem ka üliõpilaste õppetsüklite läbiviimisel. 21. sajandi esimese kümnendi lõpul algas kvaliteedialane koostöö Tartu Lastekliinikuga. Võrreldakse erinevaid kvaliteediindikaatoreid, mis on abiks oma tegevuse hindamisel ja vajalike muutuste läbiviimisel.
Tihe suhtlus kateedriga oli ajal, kui Tartus oli külalisprofessoriks Bengt Björkstén Rootsist. Ta lõi oma uurimisfondi ja juhendas meie allergia epidemioloogia uurimisgruppi, kuhu ka ise kuulusin. Aastatel 1992–2005 tehtud uurimistööd tutvustasid Eestit maailma allergoloogide hulgas ja selle perioodi tulemusteks olid neli doktori- ja üks magistritöö ning teadusmõtte laiem levik. Tallinna Lastehaigla ja kateedri koostöö on jätkunud ja laienenud teadustegevuses eriti intensiivravi, neonatoloogia ja neuroloogia vallas.
Kui minu algatusel andsime välja Lastearstide Seltsi Sõnumeid, ei öelnud kateeder kunagi koostööst ära ja need artiklid ilmestavad täna meie pediaatria arengut.
Mitte ainult töö, vaid ka pidustused ühendasid kateedriga. Juubelisünnipäevad, tööjuubelid, konverentsid ja koosolekud, mis lõppesid kohvilauas, meenutavad kauneid hetki.
Aitäh kõigile, kellega kokkupuutest on elu rikkamaks saanud!

Bengt Björkstén

Mall-Anne Riikjärv
Esmane kontakt Rootsi Linköpingi Ülikooli professori Bengt Björksténiga oli Tartus 1991. a, mil Bengti huvi Eesti vastu ja meie huvi allergiahaiguste uurimise vastu realiseerus otsusega laste allergiahaiguste leviku uurimiseks Eestis. Tagantjärele mõeldes on uskumatu, et asi tookord teoks sai. Nähtavasti said olulisteks meiepoolne tahe, sihikindlus ja kateedri moraalne tugi. Bengti aga huvitas teada saada, kas alles sotsialismist väljunud maal on erisusi allergiahaiguste levimuses. Kogu uurimistööks vajalik materiaalne pool (materjalid nahatestideks, aparatuur hingamisfunktsiooni määramiseks ja ravimid provokatsiooni-testideks, paber ja rahaline toetus) tuli Rootsist. See oli märkimisväärne kogus kaste ja karpe, millega Bengt 1992. a Tallinnasse jõudes laevast väljus. Puutusime esmakordselt kokku sellises mahus uurimistööga, aga Tartu ja Tallinna kolleegide hulljulgus viis meid edukale lõpule. Esimene artikkel ilmus juba 1995. a. Sellest uurimistööst sai alguse lause, millega Bengt rahvusvaheliselt „laineid lõi“ – sotsialism kaitseb allergia eest. Uurimistöö andis meile võimaluse tutvustada kongresside teesides ja posterettekannetes allergiahaiguste levimust Eesti lastel. Bengti rahvusvaheline haare võimaldas Eestil osaleda ka allergia levimusest kõnelevas filmis, mida esitleti 1994. a rahvusvahelisel allergia ja immunoloogia konverentsil Stockholmis (IAACI).
1993. a sai prof Björksténist Tartu Ülikooli külalisprofessor. Ta lõi Tartu Lastekliiniku juurde materiaalse baasi laste allergiaalaste uurimistööde jätkamiseks, 1994. a kavandas uuringu vastsündinute prospektiivseks uurimiseks Tartus, alustas koostööd TÜ Mikrobioloogia Instituudi ning Austraalia ja Inglismaa immunoloogidega. Lisaks alustas ta doktorantidega teoreetilisi seminare, käsitledes teadusliku uurimistöö metoodikat, teadusettekannete tegemist ja artiklite kirjutamist. Oma teadmiste, eruditsiooni ja võluva esitlusmaneeri poolest sai ta doktorantide lemmikuks.
Tänu Bengti teaduslikule kiindumusele allergiahaigustesse, tema sidemetele ja oskusele töötada fondivalitsejatega, jätkasime kolmes etapis rahvusvahelise allergialevimuse uurimuses (ISAAC I-III, 1994–2010). Tänu kõigile läbiviidud uuringutele olid 2005. aastaks doktoriväitekirja kaitsnud arstid K. Julge, M. Vasar, T. Voor ja T. Annus ning magistritöö laborispetsialist T. Rebane. Artiklite ja doktoritööde kirjutamisel kavandati üldplaan koos Bengtiga, kuid kirjutada tuli igal autoril ise ja üsna tavalised olid korduvad ümberkirjutamised pärast Bengtilt saadud punasekirjut teksti.
Bengt käis palju kordi Eestis ja ikka toimusid kohtumised nii Tallinna kui Tartu kolleegidega. Ta tõi Eestisse ka teisi maailmanimesid, ikka koostöö arendamise mõtetega. Bengt oli ikka see, kes kohtumistel jutulõnga hoidis, lennukaid ideid ja hüpoteese külvas ja kellega oli vahel raskusi sammu pidada. Bengtil oli omapärane huumor ja naer, mis nakatas. Veel üks tahk, mida alati ei näe. Suurtel kongressidel tundub, et esinejate kõne voolab iseenesest vabalt. Bengti puhul nägin, et temasugused tuntud teadlased teevad korraliku eeltöö kodus, et tekst jookseks ja ajalimiiti ei ületaks. Bengt armastas ka mitteformaalseid kohtumisi, nt sõprade kodudes ja looduses. Seenekorjamine meeldis talle väga ja ta oli ka hea seenetundja.
Üle 10-aastane periood koos Bengtiga on jätnud tugeva jälje Eesti laste allergiahaiguste uurimisse ja kõigisse, kes temaga neil aastatel lähemalt kokku puutusid.
Mul on väga hea meel tõdeda, et olen olnud lähedalt seotud ühe Tartu Ülikooli audoktoriga, kelleks professor Bengt Björkstén sai 1996. aastal.

Arvida Valdmann

Heljo Preem
Kõik vahetult sõjajärgsetel aastatel üleskasvanud lapsed olid kas otseselt või kaudselt Tartu lastepolikliiniku juhataja dr Arvida Valdmanni hoole all.
Arvida-Leontine Seglin sündis Orajõe vallas Pärnumaal. Tema isa Gedert oli lätlane, kaugesõidukapten, kes aastatel 1904–1919 töötas merekooli juhatajana Arhangelskis.
Arvida omandas alghariduse Eestis, aastatel 1907–1914 õppis Arhangelskis tütarlaste gümnaasiumis. Õpingud jätkusid 1915–1918 Moskvas professor P. G. Statkevitši Naiste Meditsiiniinstituudis.
Ilmselt opteerus Seglini perekond sõja- ja revolutsiooniraskustes Venemaalt 1919. a. Isa asus tööle Heinaste (Ainaži) merekooli juhatajana, ema suri varsti pärast Eestisse naasmist.
Arvida Seglin asus Eestis uuesti püüdlema arstikutset. 1920. a esitas ta Tartu Ülikoolile vene keeles kirjutatud avalduse palvega end vastu võtta arstiteaduskonna II kursuse kuulajaks. Ilmselt hindas tolleaegne ülikooli juhtkond ebapiisavaks tema Arhangelskis omandatud füüsikateadmisi, mistõttu pidi ta 1921. a kevadel sooritama eksami keskkooli füüsikakursuse ulatuses Tartu Õpetajate Seminari juures. Pärast seda kanti Arvida Seglin seaduspäraselt Tartu Ülikooli üliõpilaste nimekirja. Siis tuli vahele haigus ja õpingutele sai Arvida asuda järgmisel sügisel. Õpingud olid edukad ja kiired: 1925. a jõuludeks olid sooritatud riigieksamid ja talle väljastati cum laude arstidiplom.
Pärast ülikooli lõpetamist töötas Arvida assistendina sisehaiguste alal professor O. Masingu ja professor V. Vadi juhendamisel, hiljem ka haavakliinikus ja nakkushaiglas.
1927. a abiellus Arvida Seglin temaga samal ajal arstiteaduskonna lõpetanud Johannes Valdmanniga. Mõlemad õppisid Riia Ülikooli Hambaarstimisinstituudis, omandasid hambaarsti kutse ja õiguse praktiseerida hambaarstina. Johannes Valdmann töötas Tartu Üldhaigekassa Hambaarstimise Kabineti juhatajana ja paralleelselt erapraksisega hambaarstina. Nende hambaravikabinet asus Tartus Pepleri tänavas majas number 21. Aastatel 1940–1941 töötas Arvida Valdmann lühiajaliselt Tartu lastepolikliiniku hambaravi osakonna juhatajana. Võib arvata, et töö erakabinetis jätkus kuni 1944. a suveni, mil sõjatuli hävitas Pepleri tänava hoonestuse ja paiskas laiali perekonna.
Sõjategevuse kaugenemisel Eestist asuti uuesti korraldama meditsiiniasutuste võrku. Arvida Valdmann määrati 6. okt 1944 Tartu Lastepolikliiniku juhatajaks ja kooliarstiks. Sel perioodil osutasid ambulatoorset abi kolm asutust: lastenõuandla, lastepolikliinik ja kooliambulatoorium. Päevakorrale kerkis mõte ambulatoorse abi koondamisest ühte asutusse ja 1950. a maikuus toimuski reorganiseerimine. Ühinenud asutuse alluvusse kuulus ka piimaköök. Dr Arvida Valdmann jätkas tööd Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla peaarsti asetäitjana polikliinilisel alal.
Sõjajärgse perioodi tööpõld meditsiinis oli raske nagu teistelgi elualadel. See oli probleemiderikas aeg. Oli vaja kujundada ühtne teotahteline kollektiiv. Uuenduste ja muutuste elluviimist laste ambulatoorses abis vajasid nii laste arengu ja tervisekaitse küsimused, raviprobleemid kui ka emade teadlikkuse tõstmine. Uute ravimite ja raviskeemide kasutusele tulek, immuniseerimise elluviimine eeldasid süsteemikindlat planeerimist ja kõigi töötajate teadmiste pidevat täiendamist. Arvida Valdmann juurutas regulaarse meditsiinipersonali täiendõppe polikliinikus. Ta koostas täpse juhise jaoskonnapediaatrite töö igakuise aruande kohta. See võimaldas polikliiniku juhatajal ja ka igal jaoskonnapediaatril ja -õel analüüsida oma töö tulemusi, mida sai arvestada edasise töö planeerimisel.
1951. a noore jaoskonnapediaatrina tööle asununa tunnetasin oma igapäevatöös dr. Valdmanni heatahtlikku ja sõbralikku suhtumist ning tuge. Eriti väljendus see 1954. a, mil pidin esmakordselt esinema vabariiklikul pediaatrite kongressil. Ettekanne käsitles uuendusi jaoskonnapediaatri töös sõjajärgsel ajal, mis olidki ju tegelikult Arvida Valdmanni poolt ellu rakendatud. Tartu lastepolikliiniku töökorraldus ja -tulemused äratasid huvi ka konverentsil viibinud Moskva korüfeede seas: ettekanne võeti kaasa vene keelde tõlkimiseks ja laiemaks tutvustamiseks. Kas see toimus – kahjuks ma teada ei saanud.
Iseloomult oli Arvida Valdmann tasakaalukas ja täpne, nõudlik enese ja töökaaslaste suhtes. Ta kujunes kaastöötajatele autoriteediks, mida süvendas ka tema välimus. Ta oli tumedajuukseline, pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega, samas rahulike liigutuste ja heatahtliku ilmega, milles oli veidi kurbust ja igatsust. Küllap olid noored kolleegid nii mõnigi kord noomimist väärt. Ent noomimise asemel juhtis ta tähelepanu sellele, kuidas antud olukorras oleks olnud õigem toimida. Toredad olid koosviibimised polikliinikus. Kohvilaud oli tagasihoidlik, lõbus vestlus ja naer selle ümber lähendasid kolleege üksteisele. Jutustades humoorikalt juhtumisi oma elust oli ka peaarsti silmades lõbus naerusära.
Tema sõbralikkust tunnetasime ka tööst vabal ajal. Tal oli Riia lähistel suvekodu, mida külastasime kord oma perega. Vastuvõtt oli äärmiselt südamlik. Suure aia keskel paiknev avar eramu kätkes endas endiste aegade kodusoojust, meie lahke võõrustaja muutis seal veedetud puhkusepäevad päikeselisteks. Meie teismelised pojad leidsid Ants Valdmanni eestvedamisel küllaga huvitavat tegevust. Need olid toredad päevad, millest head mälestused ei kustu.
Arvida Valdmanni kutsetöö tulemusrikkust on peetud paljude tänukirjade vääriliseks nii Tartu linnavalitsuse tervishoiuosakonna, Punase Risti Seltsi kui lastehaigla peaarsti poolt.
Kuid aeg ruttas. 1964. a jäi Arvida Valdmann pensionile. Lastepolikliiniku tööd oli ta juhtinud üle kahekümne aasta. Kogu polikliiniku kollektiivi osavõtul andis ta ülikooli kohviku rõdusaalis oma kohustused ja polikliiniku sümboolse võtme üle minule.
Kuid see ei tähendanud sidemete katkemist. Külastused dr.Valdmanni juurde olid vastastikku meeldivad. Ta jagas mälestusi, elukogemusi, kõneles tervislikest eluviisidest ja ootas alati huviga uudiseid tema oma lastepolikliiniku edasisest käekäigust.
02.04.1988. a jõudis kätte dr Arvida Valdmanni auväärne 90. juubeli- sünnipäev, mille puhul käisime teda kodus õnnitlemas. Hubases miljöös oli toredaid meenutusi, pisut nukrustki. Huumorit aga jagus ka elurõõmsal juubilaril. Kui noor kolleeg lausus, et ta ei taha enam televiisorit vaadata, vastas juubilar: ”…aga mina ei taha enam peeglisse vaadata!” Elagu naiselikkus!
Eluring hakkas täis saama ja 22. augustil 1990. aastal saabus lahkumine. Arvida Valdmann puhkab Tartus Uus - Jaani kalmistul.

Elvine Tekkel

Heljo Preem
Vähe on neid kolleege, kelle vaimusilma ette kerkib arst Elvine Tekkeli sale ja sirge, hallipäise kauni frisuuriga daamilik kuju. Ja veel vähem on neid, kellel oli õnn temaga tihedamalt kokku puutuda.
Elvine Metikas sündis 7. aprillil 1898. a Tallinnas, kus möödus ka tema koolipõlv. Pärast Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi lõpetamist 1918. a astus ta järgmisel aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda ja lõpetas õpingud 1924. a. Üliõpilaspõlves võttis ta osa üliõpilasseltsi Põhjala, hiljem Eesti Naisüliõpilaste Seltsi tegevusest, kus oli aktiivne ka vilistlaskogus. Ühtlasi kuulus ta Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse.
Järgnes abielu advokaat Evald Tekkeliga. Perre sündis kaks tütart: 1927. a Ester ja kaks aastat hiljem Astrid. Vanem tütar valis ema jälgedes arsti elukutse, tema abikaasa oli röntgenoloog Nils Sachris.
Tööle asus Ella Tekkel esialgu ülikooli naistekliinikus volontäärassistendina. Pärast esimese tütre sündi jätkas ta järgmisel aastal tööd kooliarstina Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis (praegune Miina Härma Gümnaasium), kus hiljem õppisid ka tema tütred. Selle kooli rajamise algatajaks, hiljem direktoriks oli eesti koolitegelane, hilisem professor Peeter Põld. Kool oli eestikeelne, kasvatuse alusteks olid rahvuslikkus ja lapse isikupära arvestamine. Seega astus noor arst sügavalt haritud ja ideeliste põhimõtetega töökeskkonda. Kooliarstina oli dr Elvine Tekkeli püüdeks kindlustada õpilastele hea tervislik seisund. Hilisematel aastatel oli ta abiliseks heade meditsiiniliste kogemustega sümpaatne kooliõde Keller. Lisaks õpilaste tervisliku seisundi kontrollimisele ja vajadusel raviprotseduuridele suunamisele hõlmas arsti ja õe töö koolis laialdasi profülaktilisi üritusi nagu nakkushaiguste vastane vaktsineerimine, uuringud helmintidele ja vajadusel dehelmintiseerimine. Dr E. Tekkel oli nõuandjaks kooli sanitaarse seisundi parandamise probleemides ja sooja koolieine võimaldamise kindlustamisel.
Enne sõda oli ta viibinud erialasel täiendusel Soomes. Sõjaperioodil töötas Ella Tekkel lühiaegselt erapraksisega naistearstina. 1944. a asus ta tööle lastepolikliinikus jaoskonnapediaatri ja kooliarstina. Erinevates koolides ja periooditi kohakaasluse alusel koolieelsetes lasteasutustes töötas E. Tekkel kuni pensionile jäämiseni 1961. a. Pensionile saatmine kolleegide poolt oli pidulik, südamlik, veidi kurbki.
Dr Elvine Tekkel oli tuntud kui väga korrektne ja abivalmis arst, alati rõõmsameelne, seejuures väga tagasihoidlik. Ta oli meeldiv kaaslane ja huvitav huumorimeelega vestleja. Väimees dr Nils Sachris iseloomustas teda: ”Ta oli väga meeldiv inimene, intelligentne, kellega võis kõikidel teemadel kõnelda”.
Ella Tekkelilt eneselt on meeles humoristlik vahepala: ”Sõjaaeg. Kord jalutasid mulle järele paar saksa sõdurit, imetledes minu ilu seljatagant. Uudishimust möödusid nad nii lähedalt, et ka eestvaate ilu oli näha. Siis laususid nad sügavalt ohates – tagant nagu gümnaasium, eest nagu muuseum”.
Tore mälestus on jäänud külaskäigust Elvine Tekkeli juurde Peedule tema 70. juubeli puhul. Kollektiivi õnnitluse, kingituse ja lillede üleandjaks oli esindus tolleaegsest lastehaigla juhtkonnast: dr Haldja Kääri, dr Elli Ratnik ja mina. Kohale sõitsime dr I.-V. Noveki isikliku autoga. Juubilar oli endiselt särava naeratusega, elavate liigutustega, saledapihaline, kõrval vaikselt muhelev abikaasa. Imetlusväärne perekond! Kuigi elu parimais tööaastais abikaasalt oli 1941. a võetud õigus töötada juriidilisel erialal ja ülalpidamist tuli hankida juhutöödega, oli säilinud elurõõm ja aktiivne ellusuhtumine toreda perekonna ringis. Maja tutvustamine juubilari ja tema abikaasa poolt kulges vaimuka ja humoorika vestluse saatel. Vestlushoos kohvilauas jätkus lõbusat ja südamlikku naeru külaskäigu lõpuni.
Jäädavale puhkusele jäi dr Elvine Tekkel 1. aprillil 1989. aastal. Tema puhkepaigaks sai Tartu Raadi kalmistu.

Elmar Kohandi

Helju Tälli
Elmar Kohandi oli hästituntud arst nii väikestele kui ka suurtele tartlastele, paljudele lastele ja vanematele üle kogu Eestimaa.
Neljakümne kuue tööaasta jooksul ravis Elmar Kohandi mitme põlvkonna lapsi, polnud harvad juhud, kus ta tänase väikese patsiendi vanemad olid lapsepõlves olnud tema hoolealused.
Haiged lapsed ja nende vanemad kogesid, et hea arstionu kindlate ja õrnade käte puudutus leevendas valu, tema lahkete silmade läbinägeva vaate ees ei jäänud varjule haiguse põhjus. Ärevil, murelikud vanemad tunnetasid Elmar Kohandi rahuliku ja tasase hääle kaudu ta tarka ja tasakaalukat meelt, mis sisendas kindlustunnet, et nende laste heaks on tehtud parim võimalikust. Tuhandeteni küünib nende laste arv, kellele Elmar Kohandi tänuväärne töö andis tagasi tervise.
Elmar Kohandi (Koch) pikk ja sisukas elu algas kolmekuningapäeval, 6.jaanuaril 1911.aastal Tartumaal Aru vallas. Vanemad olid väikese renditalu pidajad, Elmar oli kolmest pojast keskmine. Võib arvata, et elu väiketalus vabariigi algaastail ei olnud kerge, ent kindlasti sisendas just kodu poegadesse tööharjumuse, haridusjanu, kohusetundlikkuse kogu eluks.
Elmar Kohandi haridustee algas Aru algkoolis, 1920. – 1922.aastal omandas ta seal nelja klassi teadmised. Järgnesid õpingud Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1929.aastal.
Järgneval aastal töötas kodutalus ja mitmesugustel juhutöödel. 1930/31.aastal läbis aastase sõjaväe ajateenistuse Valga Soomusrongi rügemendis.
Sõjaväest vabanedes puudus majanduslik võimalus edasiõppimiseks. Algas visa ja sihikindel töö edasise hariduse omandamise nimel. Gümnaasiumi lõpetanud noormees ei põlanud maa- ega metsatööd, mitmesuguseid ametikohti. Abi õpinguteks oli loota ka vanemalt vennalt Peetrilt, kes oli lõpetanud teoloogiaõpingud kolmekümnendate aastate keskpaiku ja oli koos lesestunud ema ja nooremate vendadega asunud Läänemaale, Ridala kiriklasse. Ning 1937.aasta sügisel asus Elmar Kohandi oma unistuste ja püüdluste täitumise teele – alustas ülikooliõpinguid arstiteaduskonnas.
Sihikindla töö tulemusel järgnes üks edukalt sooritatud arvestus ja eksam teisele. Üliõpilaselu üritustes lõi kaasa korp! Ugala liikmena.
1941.aasta sõjasuvi tabas Elmar Kohandit Tallinnas – ta oli IV kursuse üliõpilasena tegemas suvepraktikat Tallinna Sisehaiguste Haiglas. Sõja alguse järele määrati ta samas haiglas ordinaatori asetäitjaks, tal õnnestus vältida Venemaale evakueerimist. Tallinnas jätkas ta tööd ka järgnevail aastail. Raskel sõjatalvel 1943 määrati ta Eesti Leegioni pataljoni arsti ülesannetesse. Palju tuli näha verd ja surma, tajuda omagi surma lähedust. Saatus oli Elmar Kohandile armuline – teda säästsid nii läheduses lõhkevad mürsud kui ka arhiividokumentide hävimine.
1944.aasta sügisel oli Elmar Kohandi taas Tartus valmistudes uuesti avatud ülikoolis oma arstiõpinguid lõpetama. Uue takistusena saabus komandeering Kallastele. Sõjarinnete poolt muserdatud Põhja – Tartumaal oli puhkenud täide poolt levitatava tähnilise tüüfuse epideemia, mis ähvardas ka Tartut. Kallastel avati ajutine nakkushaigla, kehtestati karantiin, liikumiskeeld. Elmar Kohandi võitles tüüfusega detsembrikuust kuni 1945.aasta veebruarikuu lõpuni. Siis sooritas ta vajalikud eksamid ja oktoobrikuul sai arsti kutse.
Laste ravimisega sidus Elmar Kohandi end juba eelmisel aastal. 1.mail määrati ta pediaatria kateedri assistendi kohusetäitjaks, oktoobrikuust, pärast ülikooli lõpetamist – assistendiks. Samaaegselt algas ka ravitöö Tartu lastekliinikus.
Arste oli neil aastail vähe, laste haigestumus ja suremus olid kõrged. Seetõttu tuli arstil töötada imetlusväärselt palju ja laia haardega: Elmar Kohandi on töötanud jaoskonnaarstina, laboratooriumiarstina, ftisiaatrina, EKG kabineti arstina, on asendanud osakonnajuhatajaid, peaarste, linna tervishoiuosakonna juhatajat. 1952.aastal kinnitati Elmar Kohandi lastehaigla II (terapeutilise) osakonna juhatajaks. Sel ajal oli ta pediaater – konsultandina toeks haavakliiniku- ja kurgu – nina – kõrvahaiguste arstidele. Kunagi ei keeldunud ta vanemate palvel veel õhtutundidel külastamast mõnd väikest abivajajat kusagil äärelinnas asuvas kodus. Ja kõigi kaastöötajate ja kolleegide lastele oli Elmar Kohandi läbi aastakümnete käepäraseks ja autoriteetseks konsultandiks.
Osakonnajuhatajana töötas dr. Kohandi pidevalt kakskümmend viis aastat, 1977.aastast jätkas ta samas osakonnas ordinaatorina kuni pensionile jäämiseni 1986.aastal. 1964.aastast oli I kategooria pediaater.
Milline oli Elmar Kohandi? Milliseid muljeid ja mälestusi jättis oma kaastöötajatele mees, kes elas pika ja tänuväärse elu laste hüvangut järgides?
Ühtki inimest ei ole võimalik portreteerida igakülgselt. Kõigil, kes puutusid kokku Elmar Kohandiga, on temast isiklikud ja erinevad mälestused. Nende ridade kirjutaja, kes õppis Elmar Kohandit tundma 1952.aastal, püüab edasi anda oma mälestusi.
Elmar Kohandi oli üle keskmist kasvu, sirgeseljaline ja rühikas. Ta liigutused olid mõõdukad, rahulikud, kõnnak ühtlane. Neljakümneaastaselt olid ta juuksed ruuge varjundiga tumeblondid, aastad segasid sinna järk – järgult hõbehalli. Läbi läikivate prilliklaaside tulev pilk oli ühteaegu leebe ja terane, ta silmavaade oli lahke nagu loomuski, ent terav ja läbinägev väikeste patsientide uurimisel.
Mulle meeldis jälgida kolleeg Kohandit igapäevase haiglatöö miljöös. Rahuliku, vaikse häälega esitas ta küsimusi lapsele või ta vanematele, sihipäraselt ja ruttamata liikusid ta käed patsiendi läbivaatamisel.
Kuuekümnendatel aastatel hakkas Elmar Kohandi süvenenult tegelema kõige valusama ja lootusetuma probleemiga tolleaegses (ja sageli ka tänapäeva) pediaatrias – leukeemia ja teiste verehaiguste raviga. Ta viibis korduvalt vastavatel täienduskursustel, luges kõike kättesaadavat erialast kirjandust ja püüdis kõike omandatut ka rakendada oma töös.
Tagasi vaadatas võib hinnata, et laste internmeditsiinis on just valgeveresuse diagnostikas ja ravis viimase 50 aasta jooksul toimunud tohutu areng. Kuuekümnendatel aastatel oli leukeemia diagnoosimisel tsütokeemiliste, immunoloogiliste, tsütogeneetiliste uuringute rakendamine alles algjärgus, rääkimata raku pinna markerite määramisest. Ravimisel ei järgitud veel kindlaid raviprotokolle kemoterapeutiliste vahendite ja kiiritusravi rakendamisega, luuüdi transplantatsioon oli kauge unistus. Leukeemia diagnoos oli alati fataalne.
Elmar Kohandi alustas võitlust verehaigete laste elu pikendamise, nende vaevuste leevendamise nimel. Selgitades vanematele haiguse olemust, lähi- ja kaugprognoosi, ei sisendanud ta neile hurraa – optimismi, vaid selgitas vanematele olukorda tõepäraselt. Vanemad tajusid, et ta jagas nende muret ja nii kujunes dr. Kohandi leukeemiahaigete laste perekondade sõbraks, avitajaks ja toeks.
Ka rasketes olukordades säilitas Elmar Kohandi alati välise rahulikkuse. Ta tegutses kiirete, kindlate liigutustega, andis kaastöötajaile lühikesi, täpseid korraldusi. Oma emotsioonid ja läbielamused peitis ta nii öelda koore alla – ainult lähemad kaastöötajad tajusid ta pilkude ja nappide lausete kaudu valu, mida tundis arst, kes alati ei olnud võimeline täielikult abistama haiget last. Valu, mida arst tundis meditsiiniteaduse suutmatuse tõttu.
Veerandsaja aasta pikkune töö osakonnajuhatajana tähendas kogu osakonna personali töö juhtimist, nii meditsiinilise, majandusliku kui ka olmelise külje kontrolli all hoidmist. Iga päev tuli jälgida ja juhatada umbes 40 – liikmelist naisperet. Osakonna töö sujus täpselt ja voolavalt. Muidugi olid siin suureks abiks tublid vanemõed (Hilda Kärner, Laine Knoll jt.). osakonnas töötatud aastate jooksul ei olnud mul juhust kuulda, et Elmar Kohandi oleks kõrgendanud häält mõne süüdlase peale. Eksimused ja puudujäägid töös lahendati rahulikult, võib – olla pisut rangemas toonis tehtud märkustega.
Eraldi märkimist väärib Elmar Kohandi tugev diagnostikuvaist. Ta mõttetöö oli plaanipärane ja sihikindel. Selle mõttetöö süstemaatilisusest andsid tunnistust hästivormistatud haiguslood. Töötas ju Elmar Kohandi ajal, mil arvuteid haiglas ei olnud, arsti tähtis töövahend oli täitesulepea. Kolleeg Kohandi poolt peetud haiguslood olid kui õppevahendid kolleegidele ja üliõpilastele. Korraliku, isikupärase käekirjaga oli jäädvustatud kogu diagnoosimise käik: diagnoosi hüpoteesid, vajalikud uuringud, kliiniline diagnoos koos seda toetavate / välistavate tunnustega. Individuaalne diagnoos võttis kokku kõik antud patsiendi haiguskulgu mõjutavad tegurid, esitati prognoos, koostati raviplaan. Kõik diagnoosimiskäigu (loe: arstliku mõtlemise) lülid olid hästi süstematiseeritult, oluline alla joonetatult, kantud haiguslukku. Lõppepikriis võttis lühidalt ja täpselt kokku patsiendi kogu haiguskulu iseärasused. Sissekanded olid täpsed ja loogilised, ilma ühegi liigse sõnata. Oli enesestmõistetav, et osakonnajuhataja ei lahkunud kunagi õhtul töölt enne, kui oli teinud sissekanded sama päeva kohta iga lapse haigusloos.
Elmar Kohandi töö Tartu Lastehaiglas algas lastehaiguste õppetooli assistendina. Ja ehkki ta 1952.aastast oli põhikohaga osakonnajuhataja, jäi ta alati pedagoogiks. Viiekümnendatel – kuuekümnendatel aastatel oli ta lastehaiguste lektor Tartu Meditsiinikoolis. Arstiteaduskonna üliõpilastele viis ta vajaduse korral läbi seminare, osakonnas töötavatele subordinaatoritele – pediaatriaüliõpilastele oli Elmar Kohandi heatahtlik ja kannatlik juhendaja. Leebelt ja väheste märkustega suunas ta noore arstihakatise mõttekäigu õigetele radadele või kinnitas ta kätt uue protseduuri omandamisel. Eelkõige aga kasvatas Elmar Kohandi noori kolleege oma eeskujuga. Olen kindel, et kõigil, umbes 700 arstil, kes viimase viiekümne aasta jooksul omandasid lastearsti kutse Tartu Ülikoolis ja läbisid praktika Tartu Lastekliinikus, on igaühel isiklikke ja sooje mälestusi dr Elmar Kohandist.
Esimeste tööaastate mitmekülgne ja tohutu töökoormus surus noore arsti tavaliselt 12 – 14 tunniks – sagedaste öövalvete korral enam kui 30-ks tunniks ühtejärgi, haiglaseinte vahele. Seepärast oli ainuvõimalik leida ka isiklik õnn ja armastatud abikaasa haiglaseinte vahelt. 1950.aasta veebruarikuu algul abiellus Elmar Kohandi noore ja tubli meditsiiniõe Aino Henninguga. Aino ja Elmar jagasid nelikümmend üheksa aastat ühiseid rõõme ja muresid nii perekonnas kui ka kutsetöös. Perekonnaelu suurteks rõõmudeks olid lapsed – Peeter sündis 1952.aastal, tütar Riina kolm aastat hiljem. Perekonnas valitses üksmeel, vastastikune mõistmine ja toetamine. Kolm aastakümmet hiljem tabas peret suur mure – vanemad, kes olid pühendunud haigete laste aitamisele, olid sunnitud seisma oma tütre kalmul. Taadi – memme armastus ja hool kandus Riina kahele – tänaseks neiuikka jõudnud tütrele, seda jagus / jagub ka poeg Peetri üliõpilasest pojale.
Pingelise arstitöö kõrvalt näpistas Elmar Kohandi aega ka huvialadeks. Kuuekümnendatel aastatel osales ta aktiivselt ja edukalt lastekliinikus töötavas inglise keele õpperingis. Seitsmekümnendatel aastatel oli koos abikaasaga rahvaülikooli kunstiosakonna kuulaja. Kolmel aastal toimusid regulaarsed loengud kunstivooludest, -ajaloost, näituste külastused, väljasõidud kunstimuuseumidesse. Kursuse lõputööna esitas Elmar Kohandi arvustuse ühe külastatud kunstinäituse kohta. Auto muretsemine perekonna sõitudeks tingis vajaduse süveneda ka mootori ehituse saladustesse, selle võimalike häirete diagnoosimisele ja ravile. Kõik suvepuhkused veetis perekond ühiselt looduse rüpes – mereäärses Kabli rannas Pärnumaal.
Tähtpäevadel ja sünnipäevapidudel kolleegide ja sõprade seltskonnas oli Elmar Kohandi heatujuline ja naljalembeline. Ta pidas lugu heast kohvist, ei keeldunud klaasikesest konjakist, kuid jäi alati soliidseks ja vaoshoituks. Ka naljajuttu ajas ta ikka rahulikul, mõõdukal häälel, kuuldes vaimukat nalja, naeris südamest ent tasaselt. Sellisena mäletan teda ka lastekliiniku vana Oru tänava maja auditooriumis korraldatud pensionäride koosviibimistelt.
Vaospeetud ja kannatlik oli arst Elmar Kohandi ka pärast rasket operatsiooni. Telefonikõnes 1999.aasta jaanuarikuu keskel mainis ta:”…ma olen jäänud väga nõrgaks…” Ja 21.jaanuaril 1999.aastal saabus lõplik vaikus…
Elmar Kohandi puhkab Tartu Raadi kalmistul.

Aade Pihelgas

10.08.1912 – 14.12.1985
Haldja Kääri
Kõik, kelle tee on ristunud Aade Pihelgaga, kannavad meeles mälestust temast – heast lastearstist, väsimatust rännuhuvilisest, looduse- ja kunstisõbrast, erudeeritud polüglotist, sooja südamega heast inimesest.
Adele Pihelgas oli Tallinna tüdruk. Ta sündis 10.augustil 1912.aastal. Isa töötas raudteetehases lukksepana, ema oli kodune. Aadel oli kolm nooremat õde, nendest kaks surid imiku ja väikelapseeas. Oma hilisemas ankeedis on Aade õdede surma põhjusena maininud tuberkuloosset meningiiti. Võib arvata, et need nukrad, lapsepõlvekodust pärit mälestused seisid silma ees ka hilisemal lastearstil. Kolmas õde elas kõrge eani, rasketel aastatel oli Aade Pihelgas toeks ja abiks oma õelastele.
Aade Pihelgase koolitee algas Tallinna XV algkoolis, jätkus Tallinna II Gümnaasiumis, mille lõpetas 1931.aastal. Kõrgemat haridust omandama asus ta 1934. aasta sügisel. Aade Pihelga avaldus palvega võtta ta õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda on kirjutatud väga kauni, korrapärase, lausa kalligraafilise kaldkirjaga. Elu jooksul oli ta käekiri tunduvalt muutunud. Õpingud ei kulgenud ladusalt. Küll segavad tervislikud põhjused (1935.a.,1938.a.), majanduslikud raskused (1939.a.), ilmselt on olnud kõhklusi ka valitud eriala sobivuses – 1937. aastal on rahuldatud palve üle viia filosoofiateaduskonda, kuid juba poole aasta möödudes naaseb ta arstiteaduskonda.
1936.aastal võtab ta ametlikult uueks eesnimeks Aade. Õppimise vaheaegadel on töötanud mitmesugustel juhutöödel. Järjekordse immatrikuleerimisega 1940.aastal algab visa töö arstikutse saavutamiseks. 1941. aastal on edukalt sooritatud examen philosophicum ja järgnevatel aastatel on õpinguraamatus tihedalt sissekandeid. Aprillis 1946. aastal oli ülikool lõpetatud ja Aade Pihelgas tunnistati arsti kutse vääriliseks, 1948.aasta sügisel sai ta kätte ka diplomi.
Tartu Lastehaiglasse, tollase aadressiga Katoliku 3, tuli üliõpilane Aade Pihelgas tööle 15. märtsil 1945. aastal, arstiteaduskonna viimase kursuse üliõpilasena. Tartu oli sõjahaavades, südalinn varemetes. Polnud elektrit, raskusi oli veega varustamisel. Inimesed olid nälginud, esines pedikuloos.
Aade Pihelgas ise on kirja pannud oma mälestustes 1962. aastal järgmist: ”Algul tuli võidelda suurte raskustega: vee ja elektri puudumine, pesu, voodite ja küttepuude nappus. Haigete teenindamine tekitas tõsist muret, eriti noorema med. personali vähesus. Oli ainult 18 sanitari. Remont nõudis suurt jõupingutust, ka väljaspool tööaega, siiski töötatakse nurisemata. 1946. aasta novembris lõpetati majasisene suur ümberehitamine. Kuna TR Ülikooli veevärgi surve oli madal, puudus vesi iga päev, vahel üle poole päeva. Novembris 1948.a. paranes veevarustuse olukord, haigla ühendati linna veevärgiga. Kliiniku personal kaevas 85 meetrit kraavi sügavusega 3 meetrit.”
Sõjajärgsel perioodil töötav arst pidi oskama diagnoosida tähnilist tüüfust, kõhutüüfust, difteeriat, lastehalvatust, malaariat, tuberkuloosset meningiiti, marutõbe. Tollal moodustasid nende diagnoosidega haiged kõige suurema raskete haigete kontingendi. Haigetel oli sageli pedikuloos – nii pea – kui ka riidetäid. Öösel pidid haigla aknad olema korralikult suletud, muidu tulid sealt sisse rotid.
Aade Pihelgasele kuulub eriline osa Tartu ja kogu Eestimaa laste ravi ajaloos. Esimese eesti arstina sõitis ta 1947.aasta detsembrikuul Moskvasse, selleks et õppida seal tuberkuloosse meningiidi ravimist lastel seljaaju kanalisse viidava streptomütsiiniga. 1948.aasta jaanuari lõpul oli ta Tartus tagasi. Teises kvartalis avati Tartu lastekliinikus laste tuberkuloosse meningiidi raviks omaette spetsiaalne osakond haigla III korrusel. Selle osakonna juhatajaks (algul ordinaatoriks) sai Aade Pihelgas. Ta on kirja pannud järgmist:” Suure murrangu tõi streptomütsiini rakendamine seni 100% letaalsusega tbk. meningiidi ravisse, milleks avati spetsiaalne osakond. Esimene tbk. meningiidi haige, 10 aastane poiss, hospitaliseeriti 10.veebruaril 1948.aastal. Liikvori külvis kasvas Mycobacterium tuberculosis. Lapsel esines tbk. meningiidi retsidiiv, mis ka paranes defektita. 1948.aastal saadeti äsja avatud tbk. meningiidi osakonda üle – Eestiliselt 82, enamasti terminaalstaadiumis asuvat tbk. meningiidi haiget, väga raske tbk. protsessiga mujal organismis. Osakonna algaastatest alates süstitakse tbk. meningiidi puhul streptomütsiini endolumbaalselt, alates 1957.a. toimub ravi aga ilma subarahnoidaalsete süstimisteta.”
Seega üheksa aasta jooksul tuli teha streptomütsiinravi arsti poolt seljaajukanalisse tehtavate süstetena. Personalile oli töötamine tuberkuloosse meningiidi osakonnas raske. Lapsed olid lamajad haiged, neid tuli toita, kanda ja potitada. Kuna spetsiifiline ravi toimus ainult lumbaalpunktsioonide kaudu, siis tuli haiged kanda protseduuride lauale. Neid fikseeriti kogu protseduuri ajal 2 – 3 töötaja poolt, painutatud seljaga, külili asendis. Röntgeni kabinetti, mis asus maja esimesel korrusel, kanti lapsed seljas treppidest alla ja üles. Polnud ei lifte, ratastoole ega ratastel kanderaame. Ka rõdule, aeroteraapiale kanti magamiskottidesse rõivastatud lapsed kätel. Tuberkuloosse meningiidi osakonna esimestel tööaastatel ilmnes kurbloolsus, et haiged sattusid ravile hilinenult, kaugele arenenud tuberkuloosse protsessiga. Haigus, mida osati ravida, lõppes kahjuks lapse surmaga. See oli Sinu jaoks, Aade, lubamatu. Aade hakkas kirjutama artikleid ajalehtedes, harima – õpetama meditsiinitöötajaid. Ta ise on selle kohta kirjutanud: ”Tbk. meningiidi varase diagnostika alal korraldati mitu seminari Lõuna – Eesti rajoonides ning Rakveres, Kohtla – Järvel ja Pärnus, avaldati artikleid ajalehtedes, raadios. Selle peale hakkasid tbk. meningiidi haiged ravile saabuma varakult.”
Töö tulemused olid silmnähtavad. Veel 1950.aastal oli tuberkuloosse meningiidi osakonnas 44 surmajuhtu, 1959.aastal aga ainult üks. Osakonnast oli aastakümne jooksul paranenult välja kirjutatud 238 tuberkuloosset meningiiti põdenud last. Tänu mitmekülgse spetsiifilise ravi võimalustele hakkas elanikkonna hulgas tuberkuloosi haigestumine vähenema. Ravi algas haiguse algjärgus, s.o. õigeaegselt. Lapsi hakati BCG vaktsiiniga vaktsineerima nii sünnitusmajades kui koolides. Aasta – aastalt vähenes laste haigestumine tuberkuloosi. Osakonda hakati hospitaliseerima peale meningiidi ka teisi tuberkuloosi vorme põdevaid lapsi. 1960.aastal saabus ravile ainult kuus tuberkuloosse meningiidi haiget, 1961.aastal – neli tuberkuloosse meningiidi haiget kergekujulise lokaalse protsessiga mujal organismis. Viimane tuberkuloosse meningiidi haige tuli ravile 1961.aasta sügisel, lahkus sanatooriumi järgmise aasta algul.
Tuberkuloosiosakonna arstina oli Aade Pihelgas tajunud, kui vajalik oleks oskus ise kontrollida oma patsientide kopsude seisundit ja 1952.aastal viibis ta viis kuud Leningradis spetsialiseerudes laste röntgenoloogiks. Seejärel tegi ta aastaid ka röntgenoloogi tööd. Kui tuberkuloosse meningiidi osakond 1965.aastal likvideeriti ja ümber profileeriti kardio – reumaatiliseks osakonnaks, tuli ümber spetsialiseeruda ka Aade Pihelgal. Dr Pihelgas oli üks väheseid spetsialiste laste tuberkuloosse meningiidi ravi alal. Ta oli sellel erialal üliõpilaste ja noorte arstide praktiline õpetaja. Nüüd võttis Aade Pihelgas taas jalge alla tee täienduskursusele – 1966. aasta sügisel spetsialiseerus ta Leningradis laste kardio – reumatoloogiks.
Järgnevatel aastatel töötas Aade Pihelgas arst – reumatoloogina ja elektrokardiograafia kabineti arstina. Seega omas Aade Pihelgas lisaks üldpediaatrilisele veel kolm eriala: ftisiaatria, röntgenoloogia ja kardio – reumatoloogia. Arstide atesteerimisel 1964.aastal omistati dr. Aade Pihelgale I kategooria kolmel erialal – pediaatria, ftisiaatria, laste kardio - reumatoloogia alal.
Aade Pihelgas oli töökas, loomulik – lihtne ja siiras. Ta oli saleda kehaehitusega, keskmist kasvu, pruunide juuste ja sinakas – hallide silmadega. Kandis alati prille. Rõivastus ta lihtsalt, lemmikvärv oli sinine. Käekiri oli kiirelt ja küllalt ühtlaselt libisev. Töös oli ta põhjalik, täpsust ja tõde otsiv. Ega ta palju teisi peale iseenda usaldanud. Isiklike olmeprobleemide lahendamisel ja suhtlemisel võõraste inimestega oli ta natuke eluvõõras, reaalsust alati mittearvestav. Võib – olla ka selle omaduse tõttu juhtus temaga tööpostil lastehaiglas 1955.aasta suvel tõsine õnnetus. Öövalve ajal tuli joobnud noormees valves olevat õde otsima, kellega nõudis kokkusaamist. Õde oli öövalves mitte Aade, vaid dr. Kohandi osakonnas. Noormees trummeldas vastu haigla peaust nii tugevasti, et kogu maja öörahu oli häiritud. Valveõdede nõudmisele kuuletumata jätkas noormees uksele tagumist. Valvearstina avas Aade ukse, läks välja trepile, et noormeest korrale kutsuda. Noormees vihastus ja tõukas Aade haigla trepile pikali. Löögist vastu paekivist treppi tekkis Aadel koljuluumurd ja aju verevalum. Aade viibis ravil Maarjamõisa haigla neurokirurgia osakonnas, järelravil sanatooriumis. Töölt pidi ta olema eemal mitu kuud.
Dr Aade Pihelgas oli laia silmaringiga, kogu aeg õppiv, ennast täiendav inimene. Ta õppis võõrkeeli. Peale saksa, vene, inglise keele oskas ta ka soome, prantsuse ja esperanto keelt. Kuuekümnendatel aastatel õppis ta Tartu õhtukooli pedagoogikateaduskonnas. Tartu rahvaülikooli kultuuriteaduskonna kujutava kunsti osakonna lõpetas ta 1968.aastal, aasta hiljem ka sisekujunduse ja tarbekunsti osakonna.
Aade suurimaks hobiks oli reisimine. See toimus turismirongidega, bussiekskursioonidega, jalgsimatkadel. Ta käis end. NL paljudes piirkondades: Karpaatides, Kaukaasias, Kesk – Aasias, Volgamaadel, Kuldse ringi linnades, Siberis, Moskva ja Leningradi ümbruses, Lätis ja Leedus. Turistina külastas ta Saksamaad ja Tšehhoslovakkiat. Eestimaal on vist vähe vaatamisväärseid kohti, mida ta poleks külastanud. Ühiste ekskursioonide organiseerimisel oli ta üks aktiivsemaid. Lastehaigla seinalehes avaldas ta huvitavaid artikleid kuhu lisas enda poolt pildistatud fotosid. Reisidel tegi ta alati palju diapositiive ja fotosid. Neid sõpradele – tuttavatele näidates oskas ta juurde rääkida palju huvitavat. Aade kõnemaneer ei olnud sujuv, oli nagu hakitud, lihtlauseline. Jutu vahele oli pikitud tabavaid ja humoorikaid, vahel ka veidi sarkastilisi märkusi. See kõik andis tunnistust teravapilgulisest maailma jälgimisest ja selle sügavast analüüsist.
Dr. Pihelgasele oli lastearsti etaloniks dotsent Leida Keres. Haigla ja polikliiniku ajalugu käsitavas kirjutuses (1962.a.) on järgmised laused:” Tartu Lastehaiglat ei saa ette kujutada ilma dr. Leida Kereseta, kes oli selle organiseerija ja hing. Nõukogude võimu algaastail, organiseerimise perioodil, kui töötamine oli väga raske, oli kollektiiv väga ühtne, ütlevad kõik, kes töötanud lastehaiglas.”
A. Pihelgas elas huvitatult kaasa oma patsientide käekäigule. Ta oli tuberkuloossest meningiidist paranenud lastega kirjavahetuses. See kestis aastaid. Noorukiteks kasvanud lapsed saatsid talle kooli lõpetamise ja abiellumise puhul tehtud fotosid. Esimene, 10. veebruaril 1948. aastal vastavatud osakonda hospitaliseeritud tuberkuloosse meningiidiga 10-aastane poiss, lõpetas hiljem Tallinna polütehnikumi ja töötas ehitusinsenerina.
Dr Aade Pihelgas lahkus töölt lastehaiglast 15.08.1978.a. Ta oli saanud 66 aastaseks ja töötanud lastehaiglas arstina 33 aastat ja viis kuud. Pärast arsti töökohalt lahkumist püüdis ta veel mõned korrad pensionile lisa teenida. Nii oli ta 1979/80.aastal arsti ajutine kohusetäitja lastehaiglas, 1981/82.aastal õde – perenaine kliinilises haiglas.
Pärast pensionile jäämist Aade tervis (moonduv liigesepõletik) halvenes. Ta püüdis ise seda trotsida. Käis veel reisimas. Ta reisikaaslaseks oli Tartu pediaater Leida Sarap. Meeles on Leida Sarapi jutustus: ”Olime reisil olles Aadega võõrastemajas. Nägin, et Aade seisis veekraani juures ja nuttis. Ta ei saanud veekraani lahti käänata, sest käed ei olnud selleks võimelised.” Liigeste põletik, liigeste jäikus oli põhjus, miks Aade Pihelgas paigutati hooldekodusse Tartus Liiva tänaval. Seal kustus ta eluküünal 14. detsembril 1985.aastal. Aade Pihelgas elas 73-aastaseks.
Paar päeva hiljem, hommikuhämaruses peatus Oru tänaval, lastehaigla peatrepi ees veoauto Aade Pihelga sargaga. Kolleeg Ilmar – Vello Novek ronis autole ja asetas kirstu kaanele suure väga ilusa kuuseoksa. Meie, endised kaastöötajad, seisime pärjaga auto kõrval. Haigla akendel põlesid küünlad. See oli hüvastijätt ainsa ja armastatud töökohaga. Sõitsime Tallinna. Aade paigutati maamulda Rahumäe kalmistul ema ja isa kõrvale.

Ilmar-Vello Novek

Kai Benno, Inna Justus
Mehine ja sihikindel arst pediaatrite peres oli röntgenoloog Ilmar-Vello Novek.
Ilmar-Vello Novek sündis 29. jaanuaril 1921. aastal Valgamaal Kuigatsi vallas talupidajate peres. Algkooli lõpetas ta Kuigatsis ja 1936. a asus edasi õppima Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas 1941. a. Järgmisel aastal astus ta Tartu ülikooli arstiteaduskonda, ent mobilisatsioonikutse sundis põgenema üle lahe Soome. Järgnesid elu soomepoisina, naasmine Eestisse, töö kodutalus ja kaevandusrajoonis. Aastatel 1948–1954 töötas ta majandusalal erinevates sovhoosides. Nendesse aastatesse jäid abiellumine kursusekaaslase Helmiga, kes töötas arstina, laste Imbi ja Ilmari sünd. Juba küpse perekonnapeana astus Ilmar-Vello 1955. a uuesti arstiteaduskonda. Esimesel aastal sooritas ta kõik I ja II kursuse eksamid ning 1960. a oli ülikool lõpetatud. Tema õpinguraamatus olid meditsiiniainetes ainult “viied”.
Ilmar-Vello Noveki ainsaks töökohaks arstina jäi Tartu lastehaigla röntgenikabinet, kus ta töötas kolmkümmend aastat.
Kui mu mõtted lähevad Sinu juurde, siis mu meel muutub heaks.
Kui mina, Kai Benno, röntgenikabinetti tööle tulin, töötas see Ilmar-Vello Noveki juhtimisel täie „võimsusega“. Dr Novek oli röntgenoloog, diagnostik ja õpetaja. Hea õpetaja nii tudengitele, täienduskursuslastele kui ka röntgenlaborandile ja sanitarile. 1976. a, minu esimesel röntgenlaborandi tööaastal, asus lastepolikliiniku röntgenikabinet veel Ülikooli tn maja nr 12 kolmandal korrusel. Aparaat oli ühe korpuse ja ühe röntgenitoruga nii läbivalgustuste kui ka ülesvõtete tegemiseks. Minu esimeseks ja suuremaks õppetunniks oli, kuidas aparaati ühelt töörežiimilt teisele „ümber monteerida“. Suureks elamuseks oli tundma õppida alul pealtnäha karmi meest. Aga koostöö hakkas kenasti laabuma ja oli stiimuliks ka minu enda ideede realiseerimisel röntgenikabineti töös.
Oru tänava lastehaigla röntgenikabinetis olid kahes seinas suured seinakapid, mis olid täis üld- ja lasteröntgenoloogiaalast kirjandust, samuti röntgenfilme. Raamatud olid eesti-, saksa- ja venekeelsed. Aparaadiruumi veelgi suurem seinakapp mahutas röntgenaparatuuri spetsiifilisi tagavaraosi, erinevaid tööriistu ja kõikvõimalikke materjale. Neid oli vaja selleks, et ehitada või ümber ehitada laste uuringuteks vajalikke spetsiifilisi abivahendeid. Näiteks võiks tuua kümograafi –lauakese imikute puusaliigeste pildistamiseks.
Pikki aastaid Ilmar-Vello Noveki kõrval töötades torkasid silma tema suur töövõime, väga head erialased teadmised ja tema oskus luua ühtne ja mõnus meeskond. Mina, kes ma röntgenlaborandi kursustel õppisin vaid kuus kuud, pidin dr Noveki juures töötades teadma ja tundma aparaatide töörežiimi „silmade ja kõrvadega“. Selleks, et saada head röntgenülesvõtet, olid nõuded veel suuremad. Filmide töötlemise lahuseid tuli tol ajal ise valmistada. Dr Novek kirjutas lahuste jaoks retseptuuri, mis tuli meelde jätta. Kuna kõiki aineid tsentraliseeritult ei saanud, pidi mõnda koostisosa apteegist ise ostma.
1975. a sügisel, kui Ülikooli tänaval lastepolikliiniku esimesel korrusel likvideeriti piimaköök, anti sealt kolm ruumi röntgenoloogia osakonna tarvis. Siis oli ümberehitustööde juhatajaks ja sageli ka tegijaks ikka Ilmar-Vello Novek. Mõeldes tagasi – kui palju aega ja energiat kulus tal selleks, et saada uus, töökorras ja hea osakond vastuvõtuks lastele ja töökohaks personalile! Nimetatud röntgenoloogiliste uuringute osakond töötas Tartu linna laste jaoks kokku 15 aastat. Samavõrd suure energiaga pühendus Ilmar-Vello Novek ka lastehaigla uue Lunini tänava maja röntgenikabineti sisustamisele ja tööle hakkamiseks. Dr Ilmar-Vello Novek on minule meelde jäänud avatud olekuga, humoorika ja heasüdamliku inimesena.
Mu mõtted olid Sinu juures
ja nüüd on mul hea.
Minu, Inna Justuse, mälestused Ilmar-Vello Novekist on eelkõige mälestused temast kui õpetajast. Tema loengud olid põhjalikud ja õpilasele rasked, kuid hiljem praktilises töös osutusid need paremaks kui tolleaegsed õpikud. Loengud omasid praktilist sisu ja seda mitte ainult piltdiagnostika alal, vaid sageli oli lahti seletatud lisaks patofüsioloogia, mõnikord ka biokeemia. Tema teadmiste põhjalikkuses veendusin hiljem korduvalt isegi. Röntgenikabinetis käidi sageli nõu küsimas, olid need siis diagnostilised küsimused või raviprobleemid, ja seda tegid ka vanemad kolleegid. Teiste muresid ja arutlusi kuulas ta alati tähelepanelikult ja oskas head nõu anda.
Dr I.-V. Novekit võib pidada lasteröntgenoloogia rajajaks Eestis. Oma loenguid täiendas ta tõlgitud materjalidega tol ajal hästi kättesaadavatest vene-keelsetest, aga ka saksa- ja ingliskeelsetest õpikutest ja monograafiatest. Mul on meeles järgmine tõik: 1980. a Moskvas täiendusel olles kiideti ja tutvustati kursantidele Caffey “Pediatric X-Ray Diagnosis” kui uut ja väga sisukat raamatut. Seda raamatut (kaks köidet) loetakse lasteradioloogia “piibliks”. Uhkusega võisin öelda, et Tartu lastehaiglal oli see raamat olemas juba viis aastat tagasi. Ja see avaldas muljet!
Noored arstid kartsid I.-V. Novekit. Tema juurde minek oli alati kui arvestuse tegemine. Ta ei jätnud kunagi põhjalikult küsitlemata, mida loodetakse uuringuga saada ja miks soovitakse just seda uuringut. Kui juhtus, et lapsele tehti lühikese aja jooksul kordusuuring (sageli oli selleks rindkere röntgenogramm), siis võis ta oma veidi tögava huumoriga lubada endale vastust: ”Vaatamata ravile ikka veel patoloogilise leiuta.” Ta ise oli teadlik, et teda kardetakse. Ta küsis ka minult, kas ma teda kardan? Vastasin jaatavalt ning sain vastuseks napisõnalise: ”Ei tasu.” Napisõnalisus oligi tema üks omadustest. Aga abi sai temalt alati.
Mind hämmastas tema kollegiaalsus. Noore röntgenoloogina tegin ma kindlasti vigu. Kindluse mõttes palusid vanemad arstid mõnikord I.-V. Novekil hinnata minu poolt juba kirjeldatud uuringuid. Ma arvan, et enamasti ütles ta seda ka mulle, kuid oskas seda nii serveerida, et ma ei tundnud ennast kunagi solvatuna või rumalana.
Arvan, et ta oli õpetaja suure algustähega, kuigi see ei olnud tema otsene amet. Ja õpetas ta mitte ainult röntgenoloogiat. Tänu oma karmidele kogemustele elukoolis (soomepoisiks olemine, sunnitud õpingute katkestamine ülikoolis ja hilisem edasiõppimine pereinimesena väga keerulisel ajal) oli ta väga hea inimeste tundja ja oskas anda ka “suhtlemise tunde”. Ilmar-Vello oskas näha iga kolleegi iseloomu ja eripära ning visandas väheste joontega tabavaid sarže kaastöötajaist.
Õppimist ei lõpetanud ta ise kunagi. Küllalt eakana hakkas ta täiendama oma iseõpitud inglise keele oskust. Kursuste vestlusringis oli ta väga huvitav ja galantne osaleja ning ta ei esinenud kunagi ette valmistamata.
Puutudes kokku I.-V. Novekiga väljaspool tööd, tean ta metsas uitamise kirest. Metsa ja raba ta tundis. Oleme temaga koos käinud murakarabas, seenemetsas ja pähklisalus. Ta oli gurmaan, kes armastas ise huvitavat toitu pakkuda ja hoidiseid valmistada. Ta oskas olla ka soovitajaks koduaia rajamisel. Siiani on mu aias tema paljundatud ebaküdooniad ja jugapuu. Oru tänava lastehaigla esisel platsilgi on dr Noveki istutatud jugapuud.
Talle omase eneseiroonia ja vahel ka musta huumoriga oli ta tänulik saatusele, öeldes kunagi ammu enne seda, kui see tõeliselt juhtus: ”Minul on vähemalt õnne äkki surra ja mitte alluda elustamisele.” Nii see tõe poolest juhtus, kuid kahetsusväärselt vara – 1991. aasta 21. jaanuari hommikul tööle tulles lakkas ta süda tuksumast.
Legendaarne röntgenoloog Ilmar-Vello Novek puhkab Tartu Raadi kalmistul.

Viktor Alavainu

Helju Tälli
Pediaatrina on igal ajal töötanud peamiselt naisarstid. Kõik vähesed meespediaatrid on olnud/või on meeldejäävad tugevad isiksused, mitmekülgsed inimesed. Selline oli ka Viktor Alavainu.
Viktor Laurson sündis 26. septembril 1917. aastal Peterburis. Vanemad olid pärit Lõuna-Eestist ja 1918. aastal opteerus perekond Tartusse. Viktor sai hea hariduse – Hugo Treffneri Gümnaasiumi klassikaharu lõpetas ta 1937.aastal. Lõpetamisel määras kooli õppenõukogu talle Jüri Jaaksoni abiraha, 400-kroonise aastastipendiumi klassikalise filosoofia õppimiseks Tartu Ülikoolis. Kuid enne ülikooli tuli läbi teha ajateenistus kaitseväes. Viktor, kes 1937. aastast kandis eestistatud perekonnanime Alavainu, valis teenistuse asemel Eesti Kaitseväe Sõjakooli, mille lõpetas lipniku aukraadis. Kuna ülikooli valitsusele veel sõjaväes viibides saadetud dokumendid hilinesid, ei pääsenud Viktor Alavainu 1938.aastal sisseastumiseksamile (ladina keel) ja ta vormistati vabakuulajaks klassikalise filosoofia osakonda. Järgmisel aastal esitas ta avalduse palvega “…sisemistel ja välistel põhjustel muudan teaduskonda, soovin õppida arstiteaduskonnas.”. Algasid õpingud arstiteaduskonnas, kirjanduslik-filosoofilised huvid viisid liitumisele üliõpilasseltsi “Veljestoga”.
Elu ja õppimine sõja-aastail oli noormeestele keeruline. Viktor Alavainu töötas suvevaheaegadel 1942-1943 arsti ülesannetes Kohtla-Järve kaevanduse haiglas, Valga haiglas, Tõstamaa jaoskonnas. Sealt mobiliseeriti ta sundkorras saksa sõjaväkke, kuid taandumislahingute ajal õnnestus tal põgeneda ja varjuda. 1944.aasta sügisel määrati ta Järvamaa sanitaarinspektori kohusetäitjaks.
Rasketel ja segastel aastatel oli ka õnne ja armastust – Viktor oli abiellunud noore kunstiüliõpilase Leeluga ja perre oli sündinud tütar Ave.
1945.aasta sügisel palus Viktor Alavainu end uuesti vastu võtta arstiteaduskonda, et viimase kursuse üliõpilasena sooritada vajalikud kliinilised tööd ja riigieksamid. Ja järgmise aasta aprillis oli arstikutse käes.
Kohe, Tartusse naasmisel, alustas ta tööd Tartu Lastekliinikus, seal jätkas ta ka pärast arstikutse saamist. Lastekliinikus oli tollal tööd kuhjaga rohkem kui tegijaid. Viktor Alavainu alustas tööd haigla palatiarsti, jaoskonnaarsti ja õppetooli assistendina. Mõne aasta järel leiti “mustad plekid” ta minevikust – ta õed olid sõja-aastail sattunud välismaale, mistõttu teda ei peetud sobivaks õpetama üliõpilasi ja ta vabastati õppejõu kohalt. Haigla vajaduse sunnil omandas ta kiiresti röntgenoloogi oskused ja töötas aastaid muu tööga paralleelselt röntgenoloogina. Lastehaigla kõigis osakondades oli ta vajadusel alati valmis lühemat aega asendama osakonnajuhatajat, ta oli töötanud kooliarstina, erikabinettide arstina. Kunagi ei keeldunud tööst mingi ootamatu komisjoni liikmena, oli see siis inventuuriks, kontrollimiseks või mõneks muuks otstarbeks loodud.
Mõnevõrra hiljem, kui pediaatrite read täienesid noorte kolleegidega, jäi Viktor Alavainu põhiliseks osaks töö jaoskonnapediaatrina. Kolmkümmend aastat töötas ta järjepanu ühes jaoskonnas Tammelinna piirkonnas.
Laia ja mitmekülgse tööga toimetulemise pandiks olid nii füüsilised kui ka vaimsed eeldused. Viktor Alavainu oli keskmist kasvu, mõnevõrra hapra kehaehitusega, kärme liikumise ja vilgaste liigutustega, tumedajuukseline ja teravapilguline. Haiglas, palativisiiti tehes, oli palatiõel tegemist, et arstiga sammu pidada, kui doktor jõudis juba järgmise voodi juurde. Lastega oli ta südamlik, pakkus füüsiliste hädade ravimise kõrval ka meelelahutust ja rõõmu vaimule. Viiekümnendatel aastatel ootasid terapeutilises osakonnas viibivad vanemad lapsed dr. Alavainu öövalveid. Tal oli tavaks pärast õhtueinet näidata lastele projektsiooniaparaadiga kitsasfilme. Aknad pimendati tekiga, seinale tõmmati voodilina ekraaniks, lapsed kogunesid ühte palatisse. Kui palju rõõmu ja elevust! Ärgem unustagem, et sellel ajal ei olnud lapsed televisioonist veel isegi kuulnud.
Viktor Alavainu arstitööle tagasi mõeldes, tuleb tunnistada ta kiiret ja õiget olukordade hindamist, õigete järelduste ja otsuste tegemise võimet. Muidugi võis see kiire tööstiil koduvisiitide ajal mõnikord tekitada veidi nurinatki emade poolt – arst jõudis haige lapse nii kiiresti läbi vaadata, diagnoosi panna, retsepti kirjutada, ravijuhiseid anda ja head paranemist soovida, et emal kerkisid küsimused meelde alles siis, kui arst oli lahkunud. Kuid jaoskonna emad ja lapsed, kes olid harjunud Viktor Alavainuga, hindasid ja hoidsid oma tohtrit.
Viktor Alavainu kandis endas läbi elu armastust filosoofia, kirjanduse ja kunsti vastu. Tal oli laialdane tutvusringkond kaunite kunstidega tegelejate hulgas, tal oli hea kunstimaitse. Lastehaigla perel oli kauniks tavaks suuremate tähtpäevade puhul kolleegidele kinkida mõni püsiva väärtusega kunstiteos. Viktor Alavainu teadis alati, millise kunstniku ateljeest võis leida just antud isikule sobiva taiese. Lai ja mitmekülgne tutvusringkond soodustas lõbusat seltskonnaelu, mis väljendus kalduvuses boheemlasliku eluviisi poole. Ea tõustes hakkasid süvenema tervisehäired.
Ootamatult, 17. novembril 1974. aastal lakkas süda tuksumast.
Viktor Alavainu puhkab Tartus Ropka-Tamme kalmistul. Mällu on sööbinud pilt hallist sügispäevast, Tartu Tervishoiutöötajate Maja saalis, kus lilledega pärjatud avatud kirstu kõrval tütar Ave lausub lahkumissõnu oma isale: “…Sa kõnnid kummalisi radu…”

Elli Ratnik

Helju Tälli
Pediaater Elli Ratnik on lahutamatult seotud Tartu Linna Kliinilise Lastehaiglaga, mille imagot ta mõjutas. Eesti pediaatrite möödanik on lahutamatult seotud Elli Ratnikuga.
Elli Tammet sündis 23. mail 1921. aastal Paides. 1936. aastal asus perekond Tartusse. Elli õppis Paide algkoolis, seejärel alustas Paide Ühisgümnaasiumis, õpingud lõppesid Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastal. Lühikest aega töötas ametnikuna ja 1942. aastal astus Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Sõjaaja raskustele vaatamata lõpetas ta arsti kutsega 1949. aastal. Õpingute ajal, 1947. aastal oli Elli abiellunud Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilase Arved Ratnikuga. Kõrgkoolide lõpetamise aastal sündis noorde perekonda esimene poeg, teine poeg sündis mõned aastad hiljem.
Elli Ratnik alustas tööd Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas 1949. aastal ja nagu kõigil sõjajärgseil aastail tööle asunud arstidel, tuli ka temal täita väga mitmesuguseid tööülesandeid. Ta alustas kooliarstina, käis koduvisiitidel, kuid juba esimesest aastast hakkas kujunema tugevaks klinitsistiks. Ta oli ordinaator ja osakonnajuhataja statsionaaris. Linna pediaatrina õppis juhtima kogu Tartu linna laste meditsiiniabi süsteemi. Noor arst tegi ka õppetööd pediaatria kateedris. Kahe aastaga oli Elli Ratnik end tõestanud hea ja töövõimelise pediaatrina. 1951. aastast oli ta põhikohaga lastehaigla peaarsti asetäitja ravi alal. Sellel ametikohal töötas ta kuni 1978. aastani, seega kakskümmend seitse aastat järjest. Vajadusel asendas ta peaarsti Haldja Käärit. Võib öelda, et need kaks väikest, ent tugevat ja tahtekindlat naist olid koos sama tugeva ja targa ülikooli õppejõu Leida Keresega lastehaigla tugisammasteks ja arengumootoriteks.
Valdav osa pärastsõjaaegseid pediaatreid olid noored, alles hiljuti ülikoolist tööle asunud, kes olid saanud üldarsti ettevalmistuse. Oli vaja jooksvalt süvendada pediaatrilisi teadmisi. Moskva ja Leningradi tsentraalsetesse arstide täiendusinstituutidesse tuli väga vähe tuusikuid. Tartu Lastehaigla sai viiekümnendatel aastatel õiguse korraldada pediaatrite täiendõpet kolmekuuliste tsüklitena. Üheaegselt viibis täiendusel kaks kuni neli jaoskonnapediaatrit, neile olid kinnitatud juhendajad. Esialgu olid juhendajateks Elli Ratniku kõrval ka Haldja Kääri, Asta Uibo, hiljem lasus see töölõik peaaegu täielikult dr E. Ratniku õlgadel. Täiendusel viibivad arstid osalesid igapäevases statsionaari töös, regulaarsetel seminaridel arutleti – analüüsiti teoreetilisi probleeme. Eelnevalt tuli iseseisvalt lugeda palju erialakirjandust. Mäletan neid seminare 1960. aastal. Need olid sisukad teoreetilis – praktilised arutelud, istudes ringis ümber raviala juhataja kirjutuslaua tema kabinetis.
Elli Ratnik oli heatahtlik ja abivalmis nooremate kolleegide suhtes. Vahepalaks isiklik kogemus. Viie aasta pikkuse määramisjärgse sundaja möödumisel oli mul soov asuda tööle Tartus. Selleks oli vaja saada nõusolek tervishoiuministeeriumilt. Ühel kevadpäeval, 1961. aastal kohtusime Tallinnas, dr E. Ratnik sõitis Tartust, mina tollasest töökohast Jõhvist, et minna ministeeriumi. Kuid kaadrite ülema palge ette õnnestus meil pääseda alles järgmisel päeval. Tänu Elli Ratniku eestkostele saigi minust tartlane.
Elli Ratnik oli väga suure lugemusega. Ta töölaud oli alati üle kuhjatud uue pediaatrilise perioodikaga. Võimeka klinitsistina ja väga loova mõtlejana juhatas ta kindlakäeliselt osakondade visiite, genereerides ühiselt koos Leida Keresega uudseid diagnostika- ja raviviise. Elli Ratnik kavandas ja juhendas haigla iganädalasi sisekliinilisi konverentse, samuti Lõuna – Eesti Lastearstide Seltsi konverentse. Kauaaegse pediaatrite seltsi juhatajana lasus Elli Ratnikul peamine vastutus kord kvartalis toimuvate konverentside sisulise ja korraldusliku külje eest. Ta vastutas perifeerias töötavate kolleegide teavitamise, ka majutamise eest (sageli olid konverentsid kahepäevalised). Muidugi kuulus ta ka Eesti Lastearstide Seltsi juhatusse, osales iga nelja aasta järgi toimuvate kongresside korraldamises. Elli Ratnik esines ka paljude ettekannetega, avaldas artikleid ja brožüüre trükis, kuulus raamatute “Varaealise lapse tervishoid” ja “Lapse tervishoid” autorite hulka. Dr Elli Ratniku tööd tunnustati paljude tolleaegsete aukirjade ja teenetemärkidega. 1966. aastal omistati talle pediaatri kõrgem kategooria.
Elli on alati olnud ja on ka praegu päikeseline natuur. Varem blondi, nüüd hõbehalli peaga on ta ikka naerusuine, särasilmne. Aegadest, kui lastehaigla pärast sõja – aegadel tööle asunud tohtrid jõudsid oma esimese juubeli tähistamise ringile, on seltskonna hingena meelde jäänud Elli oma kaasa Arvediga. Nad olid kergejalgne tantsupaar, kelle igast sõnast ja pilgust peegeldus vastastikune kiindumus ja kooskõla.
1978. aastal loobus Elli Ratnik raviala juhataja koormusest ja jätkas oma kitsamal kliinilisel erialal kardioloog – konsultandina. Elli tegeles oma kardioloogia alaste oskuste süstemaatilise täiendamisega juba aastaid. Tal on kardioloogile nii vajalik terav kõrv, mis püüab kinni ka väikseima heli– või intervalli muutuse patsiendi südame töös. Tal on hea klinitsisti vaist, analüüsivõime ja kiireid sünteese ning õigeid lahendusi pakkuv terane mõistus.
Pensionile jäi Elli Ratnik 1992. aastal. Kuid pensioniiga ei tähendanud kodust vaikelu. Elli Ratnik on sama toimekas ja liikuv kui varem, riietub endiselt daamiliku elegantsiga. Südamega elab ta kaasa oma viie lapselapse tegemistele.
Elli Ratnik suri 96-aastasena 2017. aastal ja puhkab Tartus Peetri kalmistul.

Haldja Kääri

Helju Tälli
Kakskümmend viis aastat kulges töö Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas peaarst Haldja Kääri juhtimisel. Lastehaigla struktuur haaras enda alla keskmiselt 100 voodikohaga statsionaari, kus uuriti – raviti Tartu ja Lõuna – Eesti, aga ka mujalt saabunud patsiente, polikliiniline osakond andis ambulatoorset arstiabi väikestele tartlastele. Ka lasteaedades ja koolides käivad lapsed olid lastehaigla meedikute valvsa pilgu all. Ja kogu seda ühendatud asutust juhtis väikesekasvuline sale, tumedapäine pediaater Haldja Kääri.
Haldja Sild sündis 23.novembril 1921. aastal Tartus. Isa oli põllutöökooli haridusega, töötas eestöötegijana majandites, hiljem laohoidjana põllumajandusministeeriumi alluvuses. Haldja kasvas koos noorema õega. Alghariduse omandas Tartu Linna V algkoolis, 1941. aastal lõpetas Tartu Kommertskooli. Sõja algaastatel töötas kantseleiametnikuna Mäksa vallavalitsuses. 1942.aastal asus ülikoolis õppima arstiteadust ning lõpetas 1948. aastal. Juba üliõpilasena abiellus sõja läbiteinud, hilisema kirjandusteadlase Kalju Kääriga. Ka esimene laps – poeg sündis üliõpilaspõlves. Haldja tööelu algas samuti juba stuudiumi ajal, 1945. – 1947. aastani oli ta arsti kohusetäitja Tartu nakkushaiglas. Pärast ülikooli lõpetamist suunati Tartu Lastepolikliiniku kooli- ja jaoskonnaarstiks. Kuid juba nelja aasta möödumisel oli Haldja Kääri end näidanud võimeka arstina ja 1952. aastal edutati ta Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla peaarstiks. Paralleelselt tegi esimestel aastatel ka õppetööd lastehaiguste õppetoolis.
Peaarsti töö nõudis suurt haaret – pidevat organiseerimist, täiustamist, arendamist. Samas ka täpset seaduste täitmist ja määruste jälgimist, aruandmist. Tulemust iseloomistavad arvud haigla aastaaruannetest: 1952.aastal, kui Haldja Kääri asus tööle peaarstina, oli statsionaaris suremus 4,7%, kakskümmend viis aastat hiljem 0,99%.
Suurele tööpingele vaatamata lisandus Kääride perekonda veel kaks tütart. Haldja Kääril jagus oma kolmele lapsele suunatud helluse ja armastuse kõrval sama hellust ka sadadele ja tuhandetele võõrastele lastele.
Peaarsti õlgadel lasuv vastutus surus käitumisele peale ranguse ja nõudlikkuse pitseri. Dr. Kääri pilk oli sageli terav, puuriv, kõne toon napisõnaliselt arupäriv ja järsk, mõnikord laitev. Mäletan, et viimase kursuse üliõpilasena 1955. aastal, aga ka noore arstina 1961. aastal õppetoolis tööle asununa, tundsin pisut pelgust nõudliku peaarsti ees. Aastatepikkuse ühes majas töötamise vältel avanes järk – järgult Haldja Kääri sisemaailm. See oli pehmesüdameline, kaastundlik, poeetiline hing – tõeline haldjalik loomus.
Laste tervise kaitse edendamise probleeme püüdis Haldja Kääri lahendada ka ühiskondlike ja võimustruktuuride – Tartu linna tervishoiuosakonna ja täitevkomitee kaudu. Ta tööd tunnustati, 1969.aastal omistati talle teenelise arsti aunimetus, oli kõrgema kategooria pediaater.
Peaarst leidis aega ka lastevanematele suunatud artiklite – brožüüride kirjutamiseks, teaduslike probleemide uurimiseks. Tema poolt sügavuti tehtud uurimistöö toksoplasmoosi kohta aitas palju kaasa selle seni vähetuntud, ent lastele ohtliku haiguse leviku, vältimise, raviprobleemide teadvustamisele. Kahjuks jäi teadustöö lõplikult vormistamata ja kaitsmata.
Tartu Lastehaigla edasine areng esitas uue väljakutse haigla Oru tänava maja kapitaalremondi ja uue haigla ehitamise näol. Haldja Kääri loovutas peaarsti ülesanded noorema põlvkonna meessoost pediaatrile Kaljo Mitile. Dr. Haldja Kääri leidis uue sõbraliku meedikutepere Jõgeval, kus ta aastatel 1977 – 1985 töötas kooliarstina. Ta ei pidanud esialgu paljuks igapäevast edasi – tagasi rongisõitu Tartu ja Jõgeva vahel. Viimased seitse tööaastat töötas ta kooliarstina taas Tartus, nii nagu oma esimestel arstiaastatel. Pärast neljakümmend seitset tööaastat pediaatrina jäi 1992.aastal pensionile.
Paraku on kodu jäänud tühjaks. Haldja kaotas oma abikaasa 1982.aastal, tütar Merle elab ja töötab Hiiumaal. Kesk – Rootsis sirguvad tütar Mare kaks pikka poega ja kaks väikest heledapäist tütart, kes ootavad “murmur`i” külaskäike Eestist. Tänu tütardele on elupõlisele tartlannale omaseks saanud kodumaise Hiiumaa looduse omapära, mereäärsete alade avarus. Ta on õppinud tundma Kesk – Rootsi traditsioonilist elulaadi ja karmi ning kaunist loodust.
Tihe on suhtlemine Tartus elava õe ja poja perekonnaga, aga ka endiste töökaaslastega ja sõpradega. Nüüd on aega pühenduda hingelähedasele tegevusele – lugeda luulet ja valada oma mõtteid ja tundeid luulevormi. Kunstimaitse ja käte osavus on loonud kauneid kompositsioone tähtpäevadeks. Tähtvere pargi äärses kodus saab jälgida kevadist pungade puhkemist, suvist õite küllust, sügisest lehtede langemist ja valge lumevaiba laotumist kolletunud murule.
Sinu tööpäev, Haldja, oli pingeline ja 47 aasta pikkune, jätkugu Sul tervist, meelerahu ja inspiratsiooni veel paljudeks aastaringideks.

Heljo Preem

Evi Samarüütel
Mõlgutan mõtteid Heljo Preemist kui kolleegist, kui juhatajast, kui südamlikust lastearstist.
Heljo Juhkam sündis 11. oktoobril 1924. aastal Tallinnas raudteelase perekonnas, õekesena vanema venna kõrvale. Ta lõpetas Tallinna 14. Algkooli 1936. a, keskkooli, mis Heljo õpingute ajal kandis mitmeid nimetusi (Tallinna I Tütarlaste Gümnaasium, Tallinna II Progümnaasium, Tallinna 5. Keskkool). 1943. a. Järgnes aasta töötamist Tallinna sanitaarepidemioloogia jaamas laborandina. 1944. a traagilisel märtsiööl hävis kodu, nädal hiljem suri põletushaavu saanud isa. Visa neiu astus sama aasta sügisel ülikooli ja lõpetas selle 1951.a arstina. 1948.a abiellus Kaljo Preemiga, hilisema inseneriga. Järgmisel aastal sündis esimene poeg, kolm aastat hiljem teine.
Heljo Preem asus tööle Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla polikliinilises osakonnas jaoskonnaarstina ja ordinaatorina statsionaaris. Aastatel 1955–1960 töötas ta Tartu Vabariikliku Haigla org-metoodilise kabineti lastesektoris arst-metoodikuna ja jätkas tööd kohakaaasluse alusel ka lastehaiglas. Kui lastepolikliinikus avati ftisiaatri kabinet 1950. a, alustas ta seal tööd ftisiaatrina. Selles kabinetis jälgiti kuni kolme aasta vanuseid tuberkuloosiga infitseeritud lapsi ja dr Preem töötas seal kuni 1963. a. Reumakabinet avati 1952. a, ka selle kabineti esimeseks arstiks oli H. Preem. Tartus 1959. a vallandunud poliomüeliidi puhangu ajal kuulus ta mõned kuud poliomüeliidi vastase vaktsineerimise brigaadi.
Pärast org-metoodilise töö ümberkorraldamist naasis Heljo Preem 1960. a täiskohaga lastehaigla statsionaari, kus töötas osakonnajuhatajana. Aastal 1964 võttis ta Arvida Valdmannilt üle lastepolikliiniku juhataja ametikoha.
Heljo Preem oli juhina nõudlik ja korrektne. Osakonnajuhatajatelt ja kõigilt polikliinikus töötavatelt pediaatritelt ootas ta alati uuendusi. Ta oli kolleegide suhtes tähelepanalik ja julgustav. Ta soovis rakendada kõiki pediaatriaalaseid teadmisi ja võimalusi laste tervise heaks. Dr Preem süvenes organisatoorse töö keerdkäikudesse, õpetas hindama teaduse väärtust, tõmbas kõiki kaasa uuenduste teele ja teaduslikku uurimistöösse. Hea analüüsivõime tõttu andis vahel hoopis uue suuna kolleegi uurimusele. Ise koostas teadusartikleid, esitas neid konverentsidel ja avaldas trükis.
Heljo Preem oskas lastearstina osavalt käituda keerulistes väitlustes. Ta osales rahvasaadikuna kümme aastat Tartu linnanõukogu töös.
Tema eestvedamisel raviti mitmesuguste tervisehäiretega lapsi (suurem osa ortopeediliste erivajadustega) koolide ja lasteasutuste erirühmades. Kuna Heljo Preem oli ise noorena käinud balletitundides ja tegelenud iluvõimlemisega, oskas ta hinnata head rühti ning soovis head ja kena hoiakut kõigile. Pediaatrid sekkusid koolides ja lasteaedades võimlemistundidesse ja püüdsid õpetajatele-kasvatajatele anda arstlikke soovitusi. Laste haigestumise vähendamiseks toetas ta igas eas laste karastamist. Kauakestev ja vaevarikas oli tema võitlus lastepiimaköögi püsimajäämise eest ning tasuta toidu määramise eest majanduslikult vähekindlustatud perede imikutele.
Ravitöös oli Heljo Preem väga tähelepanelik nii lapse haiguse kui ema mure suhtes. Ta lisas arstimistele alati ka hea sõna. Suhtlemisel lapsevanematega pidi juhataja ilmutama erilisi diplomaadivõimeid. Stagnaajal tekkis eriarvamusi vene rahvusest teenekate vanavanematega, kes iga pisiasja korral pöördusid lastepolikliiniku juhataja poole. Heljo Preem lahendas probleemid taktitundeliselt ja kõiki osapooli rahuldava tulemusega.
Heljo Preem oli sirge ja sihvakas, armastas maheda tooniga kauneid maitsekaid rõivaid ja ehteid, tasast muusikat ja head seltskonda. Ta ei unustanud kunagi kolleegide tähtpäevi, mida tähistati ühiste koosviibimistega. Ka pidas ta lugu seltskondlikust kohvipausist, tema organiseerimisel leiti võimalused keskpäevaseks einestamiseks polikliiniku kohvitoas vastuvõtu ja koduvisiitide vahel. Pärast üheksateist aastat kestnud juhiametit lastepolikliinikus jätkas ta aastatel 1983–1992 tööd kooliarstina.
Pensionipõlves jätkas ta endiste kaastöötajate tähtpäevade ja juubelite meeles pidamist, meeleolukate kohtumiste korraldamist ja kroonikaraamatu pidamist. Tema enda ühe väärika juubeli kohta võime lugeda Kliinikumi Lehes (nr. 68 okt. 2004) ilmunud artiklist, et 15. oktoobril tähistati lastekliinikus lastepolikliiniku kauaaegse juhataja ja lastehaigla peaarsti asetäitja dr Heljo Preemi 80. juubelit. Meeleoluka ettekande tegi prof Tiina Talvik. Ta iseloomustas dr Preemi kui lugupeetud, hoolikat arsti ja head organisaatorit, kes muuhulgas oli ta ka üheks kaasautoriks omaaegsele tuntud käsiraamatule "Lapse tervishoid". Prof Tiina Talviku sõnul kuulusid dr Preemi olulisemate teenete hulka eriarstiabi arendamine ja parem korraldamine lastepolikliinikus. Korduvalt taotleti linnalt ja tervishoiuministeeriumilt muutusi laste polikliinilise abi tõhustamiseks, sh ruume. 1965. a anti lastepolikliinikule üle kõrvalmajas asunud onkoloogia dispanseri ruumid, kuhu sisustati silmaarsti kabinet. 1975. a vabanenud piimaköögi ruumidesse saadi pärast remonti nõuetele vastav röntgenoloogia osakond, ravimassaaži osakond, med-statistika kabinet, imikute osakond ning koolide ja koolieelsete lasteasutuste osakond. 1981. a lisandusid ruumid ka surdologopeedia kabineti jaoks. 1982. a alustas tööd lasteendokrinoloog ja avati lastepolikliiniku filiaal jõudsalt kasvavas elamurajoonis Annelinnas. Need on vaid mõned näited. Tema eestvedamisel alustati riskilaste ja krooniliselt haigete laste põhjalikku uurimist ja jälgimist (mida tol ajal nimetati dispanseerimiseks). Ka see, et alla 1-aastaseid lapsi hakati suunama neuroloogi ja ortopeedi konsultatsioonile, oli tol ajal positiivne suundumus.
Lastearst Heljo Preem lahkus meie hulgast 92-aasta vanusena 1. jõulupühal 2016. aastal.

Hilja Liiskmaa

Tiia Soo
On inimesi, kellega iga päev koos olles oleme nendega nii harjunud, et ei peagi neid väga erilisteks. Nad tunduvad nii tavalistena kui õhk, mida hingame. Kui nad aga meie kõrvalt kaovad, ja me nende peale tagasi mõtleme, alles siis saame aru, kellest oleme ilma jäänud. Üks sellistest inimestest oli Hilja Liiskmaa.
Hilja Paenurm sündis 1.augustil 1925. aastal hiidlasena Käina vallas Allika külas. Ta vanematele kuulus väike talu. Lisaks kivisele mullapõllule kündis Hilja isa kalurina ka sini-hõbedast merepinda. Hilja kasvas koos noorema õega. Koolihariduse omandamine algas Käina algkoolis aastal 1933, jätkus 1939. aastal Kärdla reaalkoolis. 1943. aasta sügisel siirdus Hilja mandrile – ta asus õpinguid jätkama Tallinna IV Keskkoolis. 1945. aasta kevadeks oli keskkool lõpetatud ja samal sügisel astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Tervislikel põhjustel tuli 1947. aasta kevadsemester vahele jätta, kuid 1952. aasta kevadeks oli ülikool lõpetatud.
Samaaegselt ülikooliõpingute lõpetamisega olid toimunud ka suured muutused isiklikus elus. Üliõpilane Hilja abiellus 1951. aastal raudteetranspordi tehnikumi õpetaja Alfred Liiskmaaga ja 1952. aasta jaanuarikuul sündis poeg Andres.
Hilja Liiskmaa esimeseks ja ainsaks töökohaks sai Tartu Lastekliinik. 16.augustil 1952. aastal alustas ta tööd polikliiniku jaoskonnaarstina, ent samaaegselt töötas ka kliinikus ordinaatorina, vastavalt vajadusele asendas tuberkuloosse meningiidi osakonnajuhatajat. Aastaid asendas ta puhkuste ajal Tartu I Väikelastekodu juhatajat. 1966. aastast jäi Hilja Liiskmaa põhikohaga tööle lastekliiniku imikute osakonnas, samal ajal pühendus dieteetika probleemidele ja täitis dieetarsti kohuseid. Siit kasvas loogiliselt välja vajadus nõustada ja jälgida suhkruhaigeid lapsi. Hilja Liiskmaa viibis korduvalt täienduskursustel ja omandas uue lisaeriala – ta dispanseeris kõiki Tartu linna ja Lõuna–Eesti suhkurdiabeediga lapsi. Kord nädalas võttis ta ambulatoorselt vastu, diabeedihaigete ravi alustati ja korrigeeriti tollal ainult Hilja Liiskmaa juhendamisel.
Hilja oli keskmist kasvu, nooruses üsna hapra kehaehitusega, tuhkblondide juustega. Paksude prilliklaaside tagant jälgisid maailma naervad silmad. Kuivõrd halb oli Hilja nägemine, sai kolleegidele selgeks alles tagantjärele. Nimelt leidub Hilja tööalases toimikus 1971. aastal väljastatud ATEK otsus, mille järgi oli Hiljal mõlema silma sügav müoopia koos degeneratiivsete muutustega. Vasaku silma korrigeeritud nägemisvõime oli 0,08 dioptrit, parem silm ei allunud korrektsioonile. Oftalmoloogide hinnangul vastas nägemise langus II invaliidsusgrupile.
Sellele vaatamata Hilja ei nõudnud endale mööndusi töös. Kuuekümnendatel aastatel osales ta töögrupis populaarteadusliku raamatu “Lapse tervishoid” koostamisel, edaspidigi tegi ettekandeid konverentsidel, käis erialastel täienduskursustel.
Viisteist esimest tööaastat oli Hilja tolleaegse lastepolikliiniku jaoskonnaarst. Oma jaoskonna lapsi tundis ta kõiki väga hästi. Nii mõnigi edasine kolleeg, tudeng või haiglas viibiva lapse ema oli olnud tema jaoskonna laps, kellest ta mäletas kõike. Kord ütles Hilja ühele VI kursuse tudengipoisile: “Sind olen ma nii palju palja pepuga näinud, et ma sulle küll “teie” ütlema ei hakka.” Tema jaoskonna emad mäletasid kõik ka teda. Hilja oli niisugune arst, kelle poole jaoskonna ja ümbruskonna emad julgesid pöörduda ka hilistel õhtutundidel ja puhkepäevadel, sest Hilja ei keeldunud kunagi haiget last vaatama minemast.
Oru tänava lastehaiglas töötas Hilja esialgu peamiselt ägedate haiguste osakonnas. Seal töötades sain temaga väga lähedaseks. Haiglatöös torkas silma Hilja eriline arstivaist, “kuues meel”. Noorematele kolleegidele avaldas erilist muljet Hilja võime lennult tabada lapse seisundi tegelikku raskust. Kuigi Hiljal oli suhteliselt halb nägemine, mis raskendas suuresti tema kirjatööd, ei takistanud see märkamast kõiki üksikasju haige lapse juures. Omapärane oli see, et kui lapse seisund oli keskmise või koguni hea, siis Hilja rääkis ja naljatas ema ja lapsega palju. Kui ta aga enesessetõmbunult vaikis, oli selge, et seisund on tõsine või isegi ohtlik. Ei mäletagi, et Hilja oleks oma otsustustes eksinud, kuigi tal ei olnud kõlavaid tiitleid ja teaduskraade. Ka kolleegid said Hilja käest alati toetust, oli siis tegemist osakonna haigega või oma isikliku lapsega. Viimast sain eriti tunda siis, kui mul sündis sügavalt enneaegne poeg. Võin liialdamata öelda, et Hilja oli tema teine ema, kelle käest küsisin sageli nõu ja kelle ravida mu laps oli ka siis, kui mõnel korral oli vaja haiglaravil viibida.
Hilja oli väga kollegiaalne ja vastutulelik. Alati võis öövalves ja nädalalõppudel talle helistada, kui tuli mõni suhkurdiabeediga laps. Juhul kui oli vaja valvet vahetada või soovis keegi end valvest vabaks osta – alati võis Hilja poole pöörduda.
Hiljal oli lisaks haiglale väga suur töökoormus ka kodus. Jäänud kolme kooliealise lapsega noorelt leseks, suutis ta lapsed üles kasvatada, anda neile hea hariduse ja olla armastavaks vanaemaks lapselastele. Tuuli ema haiguse tõttu oli vanaema tema põhiliseks kasvatajaks. Tuuli käis vanaemaga kaasas turul ja sünnipäevadel, aga sageli ka haiglas valves. Kõiki eluraskusi kandis Hilja hädaldamata, saades nendest üle tarmukuse, optimismi ja ehthiidlasliku huumoriga.
Pensionile jäi Hilja 1992. aastal. Kuid heatujulise ja energilisena oli ta alati kohal nii lastehaigla teaduskonverentsidel kui ka kolleegide sünnipäevadel. Hilja seitsmekümnendat sünnipäeva tähistati 1995. aasta augustikuu lõpupäevadel lastehaigla vanas, Oru tänava majas nalja ja naeruga.
Elu on kahjuks ebaõiglane. Hilja, keda oleks veel kaua vaja olnud oma lapselastele, lahkus ülekohtuselt vara. Tema, kes oma hellusega aitas leevendada paljude valusid, kannatas elu lõpul tugevasti raske haiguse tõttu. Ja ehki ta viimane valuvoodi asus lastehaiglas, kohas, kus oli möödunud kogu ta kutsetöö, ei olnud kauaaegsete kaastöötajate võimuses teda aidata. Ta talus kõike mehiselt, tehes enne lahkumist palju vajalikke korraldusi, et lastel oleks kergem. Ta viimased mõtted kuulusid lapselastele, keda ta ootas Soomest saabuvat ja jõudis ära oodata enne kaduvikku minekut 30. oktoobril 1996. aastal.
Vinge sügistuule, ent puhta sinise taevaga päikeselisel laupäeval, 2. novembril kõrgus lillekuhi Hilja Liiskmaa kalmule Tartus Peetri vanal kalmistul.
Mööduvad aastad, uued lastearstide põlvkonnad ei tea enam Hilja Liiskmaad. Nii kaua, kui elavad need, kellel oli au ja õnn Hiljat tunda, ei kustu mälestus temast.

Asta Uibo

Tiia Soo, Helju Tälli
Iga inimene on suuremal või vähemal määral isiksus. Asta Uibo, oli suur isiksus.
Asta Teder sündis 16.augustil 1925. aastal Tartus, kasvas Ulilas. Ulilas lõpetas Asta 1938. aastal algkooli. Asunud koos emaga Tartusse, jätkas ta õpinguid Tartu Kaubanduskeskkoolis, hiljem Tartu III Keskkoolis, mille lõpetas 1945. aastal. Samal aastal astus Tartu Ülikooli arstiteadust õppima. Õppimine oli majanduslikult raske, sest Asta ülalpidamisel oli haige ema. Tarmukas tütarlaps tuli toime ja lõpetas ülikooli arsti diplomiga. 1951. aastal vanema kursuse üliõpilasena töötas Asta kaks aastat Tartu Lastekliinikus õena ja arsti kohusetäitjana. Lõpetamisel määrati Asta Tartu rajooni tervishoiuosakonna arst – inspektoriks. Kohakaasluse alusel töötas ka kiirabi jaamas ja jätkas ordinaatorina lastehaiglas. 1955. aasta kevadel sai lastehaigla ta ainsaks töökohaks. Esialgu oli ordinaator, aasta pärast - osakonnajuhataja. Töö algaastail lastehaiglas oli ta ftisiaater tuberkuloosse meningiidi osakonnas, siis imikute ja väikelaste ägedate haiguste osakonna juhataja, tööaja lõpukümnenditel kardioreumatoloog.
Asta abiellus 1958. aastal insener Rudolf Uiboga. Pereemal jätkus jõudu vaatamata vastutusrikkale tööle üles kasvatada kolm last. Nendest tütred valisid samuti meediku tee: Karin laste kardioloogina, Nele – hambaarstina.
Ilma Asta Uibota oleks raske ette kujutada Oru tänava lastehaiglat, sest mitmekümne aasta vältel oli Asta seal osakonnajuhatajaks. Tema juhatatavas osakonnas viibisid mitmesuguste diagnoosidega haiged, kuid peamiselt tegeles Asta Uibo hingamiselundite ägedate ja krooniliste haigustega.
Alati korrektne, imposantse välimusega, tõsine, range, nõudlik, mitte kunagi ”omapoisiliku” käitumisega, oli Asta Uibo nooremate arstide ja tudengite hulgas isegi kardetud. Temaga palju aastaid koos töötanuile avanes Astast järjest uusi meeldivaid iseloomujooni.
Eriti iseloomulik oli talle suur armastus imikute vastu. Tema sõnade kohaselt ei ole kellelgi nii siirast silmavaadet kui imikul. Olgu siinkohal öeldud, et ka Astal endal oli tema väga kaunites pruunides silmades alati väga siiras vaade. Ta võis olla range, kuid ta ei olnud iialgi õel ja tema silmis ei olnud kunagi pahatahtlikkust. Kaua aega Asta osakonnas ravitööd teinule sai selgeks, et talle ei olnud võimalik valetada. Kui mõni asi oli vahel ununenud tegemata, oli Asta ees võimatu valetamise või keerutamisega ennast õigustada – kõige parem oli otsekohe öelda, et midagi ununes lihtsalt ära. Kui valetamise ja varjamise puhul jõudis Asta lõputute uurivate küsimustega alati tõeni, siis kohesel vea tunnistamisel oli tema peamine reageering: ”No tee seda siis kohe”. Ja ei mingit tüli ega pahandust, rohkem seda meelde ei tuletatud, olukord oli lahendatud.
Kunagi ei olnud Asta oma kolleegide suhtes ükskõikne. Talle oli omane siiras huvi (kuid mitte uudishimu) kolleegide elu vastu. Eriti huvitas teda laste käekäik. Ka oli temalt alati võimalus saada abi isiklike laste terviseprobleemide puhul.
Asta armastas sügavalt kauneid kunste – muusika ja kirjandus huvitasid teda väga. Samuti kirjutas Asta sageli kolleegide ja haigla tähtpäevade puhul väga ilusaid luuletusi. Haigla kapitaalremondi ajal oli haiglapere lemmiklauluks “Valgeid bokse, valgeid bokse…”
Ravitööst loobunud, töötas Asta mitu aastat lastehaigla raamatukogus Lunini tänaval. Ta paistis ka siin silma oma korrektsusega ja suure huviga selle töö vastu. Kahjuks pidi ta tervise halvenemise tõttu sellest tööst loobuma.
12. jaanuaril 2002. aastal lõppes Asta Uibo elutee. Asta Uibo puhkab Tartus Raadi kalmistul.

Aino Paves

Tiina Talvik, Heli Grünberg, Tiina Vinni
Aino Paves (Põdra) on sündinud 09. augustil 1931 Rakveres, lõpetanud Rakvere Keskkooli 1949 ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna raviosakonna 1956. aastal. Küsimusele „miks sinust sai lastearst?“, vastab juubilar: „Ilmselt ulatuvad juured juba lapsepõlve - meil oli väga meeldiv arst, tore arstitädi ja Ülikooli ajal kindlasti oli mõjutajaks dotsent Leida Keres - vabariigi lastearstide õpetaja ja iidol, hiljem minu teadustöö juhendaja, ülemus ja kolleeg“. Juubilar hakkas Tartu Lastehaiglas käima ülikooli 5. kursusel ja püüdis samaaegselt osa võtta ka 6. kursuse õppetööst, kus programm oli kohandatud vastavalt erialale, mida 5. kursuse üliõpilastel enam polnud. Seega õpiti nn vabal ajal, tehti ka kliinilist tööd. Aino Pavese juhendajaks kliinikus oli legendaarne dr Elmar Kohandi, kellelt ilmselt on pärit Aino süstemaatiline ja põhjalik haige uurimise oskus. Alustatud teadustöö juhendajaks oli dotsent Leida Keres. Pärast lõpetamist ei tahtnud määramiskomisjon Ainot Tartusse lubada, kuid peaarst dr Haldja Kääri toel asus Aino siiski 1.08.1956 tööle Tartu lastepolikliinikus jaoskonnaarstina. Töö oli sel ajal arukalt organiseeritud: pool aastat tuli töötada polikliinikus ja pool aastat statsionaaris, mis oli kindlasti heaks treeninguvõimaluseks, eeskätt noortele arstidele.
1964. aastal kutsus dotsent Leida Keres Aino Pavese pediaatria kateedrisse assistendiks. Juba järgmisel aastal astus Aino aspirantuuri (1964-67). Teadustöö teemal „Vedeliku ja valgu transkapillaarse tasakaalu muutused ägeda pneumooniaga varaealistel lastel“ valmis lõplikult 1972. aastal (väitekirja kaitsmine 13. okt 1972). Jätkus õppetöö ja teadustöö. 1969. aastal lisandus kursusejuhendamine, mis tol ajal oli akadeemilise kasvatuse üks vormidest ning kindlasti muutis suhte üliõpilane–õppejõud sõbralikumaks ja lähedasemaks.
1972. aastal, pärast dotsent Maido Lutsu siirdumist Tallinna, tegi Leida Keres Aino Pavesele ettepaneku hakata tegelema kardioreumatoloogiaga. Järgnesid täiendused Moskvas ja nii sai temast tunnustatud laste kardioreumatoloog, kuuludes 1987-1990 üleliidulisse probleemkomisjoni. Tema initsiatiivil algas ka koostöö Soome reumatoloogidega.
Augustis 1981 omistati Aino Pavesele dotsendi kutse. 1. septembrist1981 kuni aug 1983 sai temast kateedrijuhataja kohusetäitja. 1985 -1991 oli dotsent Aino Paves pediaatria kateedri juhataja ja 1983-1989 Arstiteaduskonna Nõukogu teadussekretär. Ta on kuulunud ELS ja Eesti Kardioloogide Seltsi juhatusse ja olnud 1983-1991 ÜTÜ pediaatria ringi juhendaja. Aino Paves on olnud doktoritööde juhendaja (Heli Grünberg ja Mae Randala-Pindma), mitme õpiku ja 7 õppevahendi autor/kaasaautor.
Kolleegid ja sõbrad hindavad Ainot kõrgelt tema otsekohesuse, aususe, sõbralikkuse ja ustavuse tõttu.
Soovime juubilarile jätkuvat huvi meie tegevuse vastu ja teame, et iga tema kiidusõna ongi kiitus.
Kolleegide nimel Tiina Talvik, Heli Grünberg, Tiina Vinni
Artiklis on kasutatud juubilari poolt meie käsutusse antud märkmeid.

Evi Pärl

Evi Samarüütel
Tartu Lastepolikliiniku arstide peres kuulus Evi Pärl n.ö. keskmisesse põlvkonda.
Evi Praggi sündis 14.aprillil 1935. aastal Tartus. Lapsepõlv möödus Järva –Jaanis ja Haapsalus, kus isa töötas kohtunikuna. Sõja-aastail asus perekond Võrumaale, isa kodutallu. Evi oli terane laps, kes Vana – Koiola 7-klassilises koolis käis vaid neli aastat. Võru I keskkooli lõpetamisele 1953. aastal järgnesid üliõpilasaastad Tartus. Õpingute ajal tekkis huvi laste ravimise vastu ja Evi hakkas lisaks kohustuslikule programmile dots. Leida Kerese juhendamisel vabatahtlikult ja süvendatult omandama pediaatri teadmisi. Tema õpinguaastail Tartut tabanud poliomüeliidi puhangu ajal töötas üliõpilane Evi poliomüeliidi osakonna hingamiskeskuses. Arstiteaduskonna lõpetamisel suunati Evi Praggi 1959.aastal tööle Põlva maakonda lastearstina.
Järgnevasse kolme aastasse mahub töö jaoskonnapediaatrina, töö Põlva haiglas, abiellumine, esiklapse sünd. Põlvas hinnati Evit kui hea vaistuga lastearsti ja toredat nõuandjat.
Tartu Lastepolikliinikus alustas Evi Pärl tööd 1963.aastal noore emana jaoskonnaarsti tööpõllul, 1967.aastal edutati lastepolikliiniku osakonnajuhataja kohale. Nüüd tuli põhiliselt tegelda organisatoorsete ja kontrollivate ülesannetega. Otsest rahuldust pakkus praktiline töö abivajavate haigete lastega, nii omandas Evi Pärl 1971.aastal laste gastroenteroloogi eriala. Evi Pärli hinnati arsti I kategooria vääriliseks. Uute tuulte puhumisel meditsiinis osales ta 1989.aastal arvutiprogrammi väljatöötamises Tartu laste tervisepanga loomiseks.
Evi Pärl oli erakordne isiksus. Igale patsiendile oskas läheneda õigesti. Tal oli erakordne anne abivajajat, aga ka kolleegi, kuulata. Ta oli täpne, teadmishimuline, suure töövõimega oma kitsast eriala puudutavates küsimustes, mille probleeme kandis ette ka konverentsidel. Osakonnajuhatajana tabas ta oma õiglase iseloomu ja juriidilise vaistu tõttu alati telgitaguse tegelikkuse. Lahendas tõsiseid probleeme tõe platvormilt ning ütles tõe ka asjaosalistele vis-à-vis ja seda ikka läbi kõike mõistva naeratuse. Tõe selgitamine oli tema töine hobi.
Osakonnas juhtus lahkarvamusi ka kõrgemalseisvate organitega nii Tartu, Tallinna kui ka Moskva tasemel. Sel ajal kui süüdistuse alla langenud kaastöötajad värisesid, kogus Evi kõik asjasse puutuvad materjalid ja esitas need süüdistusi kummutavalt, tõde jalule seades. Evi oli üdini aus ja otsekohene. Tema otseütlemine oli kollegiaalne. Enesestmõistetavalt rehabiliteeris ta ka asjaosalise. Endale suunatud kiitust ei võtnud kunagi tõsiselt, ta polnud kunagi uhke oma võimete üle. Oli puhvriks nii ülemuste kui ka reatöötajate lahkarvamuste selgitamisel. Selle omaduse tõttu peeti teda lastepolikliiniku diplomeerimata juristiks. Kolleegidelt tänutäheks toodud lilled kaunistasid alati tema töölauda.
Töötasime aastaid, neli osakonnajuhatajat, ühes ruumis ja ühe telefoniga. Tiheda töökoormuse tõttu olid pinged kerged tekkima. Tänu Evile sujus töö ka sellises kitsikuses. Koostöötatud aastate jooksul kogesin tema õiget tööstiili ja hoolitsevat suhtumist oma “jüngritesse”.
Tõsimeelne töö ei olnud takistuseks tema seltskondlikule kaasalöömisele asutuse pidudel. Olemuselt rõõmsameelne, tihti huumorilainetel ja aldis krutskiteks sõprade ringis – see oli ta tööväline pool. Evil oli veel üks imepärane omadus, mida kolleegid aina imetlesid. Lausa kuningannaliku elegantsiga kandis ta oma riideid, nagu oleks need just-just poest toodud.
Evi, kui kolme lapse ema ja kasutütar Marika kõige lähem nõuandja, hindas väga oma perekonnarahu. Oskas näha iga lapse omapära, mööduvaid nooruse vingerpusse ja soosida nende tulevikuplaane. Vanaemana oli ta tähelepanelik ja hoolitsev. Kui noorem põlvkond otsustas sõita laulupeole Tallinna, jäi ta koju viie pisipõnniga nende olme korraldajaks.
Raske haigus viis ta Toonela teedele ootamatult vara 29. veebruaril 1992. aastal, alles viiekümne seitsme aastasena. Evi Pärl puhkab Tartus Peetri vanal kalmistul.
Endised kaastöötajad austavad Evi Pärli mälestust, tuletades kildhaaval meelde tema elamisõpetust.

Tiina Vinni

28. jaanuaril 2008. a tähistas oma 70. juubelit TÜ lastekliiniku pediaatria õppetooli vanemlaborant/ sekretär Tiina Vinni. Tiina on kateedris/ õppetoolis töötanud 42 aastat ning olnud selle perenaiseks selle sõna kõige paremas tähenduses.
Tiina Vinni (neiuna Stroom) sündis 28.jaanuaril 1938. a Tartu sünnitusmajas, kuigi vanemate elukoht oli Narvas. Isa oli tollase Raudteevalitsuse poolt üle viidud tööle Narva veduridepoosse, ema oli naisterätsep. Ühes kooliintervjuus tütretütar Karinile on Tiina öelnud, et tema lapsepõlv ja noorus möödusid ajalooliselt keerulisel ajal. Kuna ema-isa töötasid, oli tütrele vaja hoidjat. Ja et suurema osa ajast oli hoidjaks küürakas venelanna Klavdia, siis oskas väike Tiina rääkida nii eesti kui vene keeles. Esimesed sõnadki olid „Это уж нельзя“. 1941. a tuli perekond tagasi Tartusse, mis ongi jäänud Tiina kodulinnaks tänaseni.
Koolieelsele perioodile vajutas pitseri alanud sõda – lahingud, pommirünnakud, võimuvahetused, põgenemine rinde eest, pidevalt kohutav hirm – kuni lõpuks 1944.a septembris naasmine kodulinna. Sõjakoledusi oli nii palju, et praegugi ei meeldi Tiinale sõjafilme vaadata.
Lahingute-põgenemiste vahepeal elas perekond tavapäraselt. Väike Tiina oli terane tüdruk ja juba 4aastaselt oskas ta hästi lugeda. Lugemisoskusest oli üksiklapsele palju kasu, sest raamatute seltsis ei saanud tunda igavust, avanes muinasjuttude imeline maailm. Paar korda nädalas viidi väike tüdruk Tiina Kapperi juurde balletitundi, kus õpitud tantsu näidati esinemistega muinasjutuetenduses teater Vanemuise laval.
1944.a. oktoobris algas 6aastase Tiina koolitee esialgu Kroonuaia tänava koolis, jätkudes alates 5. klassist tollases Tartu 2. Keskkoolis (praegune Miina Härma gümnaasium). Tiinale meeldis koolis. Oma meenutustes rõhutab ta, et koolis oli huvitav, õppida oli tore, koolikaaslased olid sõbralikud ja üksteisest hoolivad. Ei mingit koolivägivalda! Raamatusõbrana hindas ta, et igal sügisel said kõik lapsed osta koolist uued õpikud, mis jäidki nendele ning mida sai alati kasutada mõne küsimuse meeldetuletamiseks. Kuigi koolivorm polnud tol ajal veel kohustuslik, siis tänu ema nõudlikkusele kandis ta keskkooli lõpuni sinist kleiti valge krae ja musta põllega.
Algkooli ajal käis Tiina ka laste muusikakoolis. Et klaveritunnid teda ei huvitanud, see õpetus lõpetati. Meelistegevuseks oli lugemine. Kooliajal kujunes kindel sõpruskond, kujunesid välja paljud tõekspidamised ja arusaamad, mida ta on järginud ka täiskasvanuna.
Keskkooli lõpetas Tiina Stroom 1955. a hõbemedaliga ja jätkas õpinguid TRÜ arstiteaduskonna raviosakonnas. 1961.a. sai Tiina arstidiplomi ja suunati tööle Kiviõli Haiglasse silmaarstina. Ta naasis Tartusse 1962. aastal, mil ta abiellus Rein Vinniga.
1962-1966 täiendas Tiina Vinni oma teadmisi aspirantuuris, kuid dissertatsiooni valmimise asemel sündis sel ajal midagi olulisemat – kaks tütart (Reet ja Kersti). 1966.aastal kutsus TRÜ pediaatria kateedri tolleaegne juhataja dotsent Leida Keres Tiina tööle pediaatria kateedri vanemlaborandiks, kes osales ka õppetöös. Sellele ametipostile on ta jäänud siiani.
Tiina Vinni on kateedri/ õppetooli raudvara. Tema põhjalikkus, korraarmastus ja kohusetunne on aidanud korras hoida kogu õppetooli paberimajandust. Ja seda oli arvutieelsel ajastul väga palju. Tuhanded aruanded kõikvõimalikele ametkondadele valmisid tänu Tiinale õigeaegselt ja ammendava informatsiooniga. Arstiteaduskonna dekanaadis oli teada, et pediaatria kateedri aruandeid pole vaja kontrollida, sest nendes pole vigu.
Kuid mitte ainult õppetooli paberlik majandus pole Tiinal korras hoitud. Ta on kõikidele õppetooli ja lastekliiniku töötajatele olnud asendamatu abimees kas loenguplaanide koostaja, kõikvõimalike abimaterjalide, konverentside/ seminaride, koosolekute ettevalmistaja või paljude muude igapäevaste tööde teostajana. Tiinale võib alati kindel olla, sest ükski palve ei jää rahuldamata ega ükski lubadus täitmata. Omaette peatüki moodustab Tiina abi õppematerjalide, teadusartiklite jm kirjutamisel. Suurepärane keelevaist ja keelteoskus aitab tal toime tulla nii emakeele kui mitme võõrkeelega. Ja Tiina abi ei jää kasutamata, sest abi osutatakse alati ja lahkesti, tehtavad märkused ja parandused esitatakse sõbralikult ja delikaatselt.
Arvutite ajastu saabumisel omandas Tiina kiiresti vajalikud oskused ning valdab vastavat tehnikat kõrgtasemel. Oma oskusi kasutab ta alati teiste õpetamisel ja abistamisel. Eriti palju on ta aidanud just nooremaid kolleege ja doktorante. Tuleb imetleda tema meelespidamisvõimet ja oskust kiiresti kõike leida, sest sageli on soovijaid korraga mitu ning alati on vaja kohe-kohe.
Oma pingelise ja vastutusrikka kutsetöö kõrval oli Tiina hea abikaasa, suurepärane ema oma kolmele tütrele ja vanaema seitsmele lapselapsele, elades kaasa nende rõõmudele ja muredele ning olles toeks igas olukorras.
Tiinale meeldib väga lugeda, eriti ilukirjandust. Meeleldi vaatab ta ka televiisorit. Oma meenutustes mainib ta, et televiisor ilmus tema koju alles 1968.a., mil ta oli juba kahe lapse ema. Häid filme ja saateid ei jäta ta unarusse.
Tiina Vinni on kolleeg, kellega on olnud ja on ka praegu suur rõõm koos töötada. Ta on ja jääb kõigist hoolivaks ja kõigi eest hoolitsevaks. Väsimatult, heatahtlikult, alati. Dr Tiina Vinnit on pikaajalise ja tänuväärse eeskujuliku töö eest autasustatud mitmete autasudega. Juubelisünnipäeval autasustas TÜ rektor talle Tartu Ülikooli aumärgi ja tänukirja.

Elulood

Anne Antson

Sündisin 21. mail 1965 aastal Tartus.
Lõpetasin Tartu III Keskkooli 1983. aastal kuldmedaliga ja astusin Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda pediaatria erialale sama aasta sügisel. Lastehaiguste osakonna lõpetasin 1990. aasta kevadel.
Edasine töö jätkus Tartu sünnitusmaja vastsündinute osakonnas alates 1991. aasta augustist pärast interanatuuri kuni 2000. aastani, kui meie osakond ühines Tartu lastehaigla vastsündinute osakonnaga. 2000−2004. aastal olin Tartu lastehaigla pediaatria -neonatoloogia residentuuris.
Alates 2004. aasta augustist kuni praeguseni töötan lastekliiniku vastsündinute osakonnas arst-õppejõuna.

Valve Astover

Olen sündinud 21.06.1959. a Tartus. Lõpetasin 1977. a Tartu V Keskkooli, 1984. a Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna pediaatria eriala ja 1985. a Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla internatuuri pediaatria erialal.
1994.a. on pediaatri II kvalifikatsioonikategooria ja 1999. a pediaatri I kvalifikatsioonikategooria.
Sertifitseerimine 15.12.2005. a , resertifitseerimine 18.11.2010. a ja 11. 2015. a
August 1985. a – september 1987. a töötasin Tartu Lastehaigla Polikliinikus jaoskonna pediaatrina + lastepäevakodu pediaatrina.
Okt.1987.a. – dets.1999.a. töötasin SA TÜ Naistekliinikus vastsündinute osakonna pediaatrina.
2000. a olen SA TÜK Lastekliinikus neonatoloogia osakonnas arst-õppejõud pediaatria erialal.
Huvi neonatoloogia vastu tekkis 5. kursusel, kus loenguid luges efektse välimusega (lillad juuksed) ja suurepärase sõnaseadmisega dots A. Ormisson.
6. kursusel osalesin uurimistöös ,,Vastsündinu adaptatsioon varasel rinnaga toitmisel,, A. Ormisson, V. Astover, L. Toome, E. Kenkmann, K. Lokko, T. Eelmäe, suuline ettekanne ja teesid ELSXII kongressil 21.−22. 05. 1985 Tallinnas.
1996. aastast olen uurinud SA TÜK Naistekliinikus diabeedihaigete emade vastsündinute adaptatsiooni. Samal teemal on tehtud teesid ja ettekanded: ,,Diabeedihaige ema vastsündinu,, V.Astover, A. Kirss, A.Ormisson ELS XV kongressil 1998.a , EPS aastakonverentsil 1998. a, Eesti ja Soome ühiskonverentsil 1998. a (Suulised ettekanded) , XVII Euroopa Perinatoloogia kongressil Portugalis 2000a (posterettekanne),diabeedi konverentsil Isrealis 2000 a.
A.Kirss, V.Astover, A.Ormisson „Suhkrutõbi, rasedus ja vastsündinu“ Eesti Arst 2001, lisa 2.
Ü. Jakovlev, R. Raukas, F.Szirko, A.Kirss, V.Astover „I tüübi diabeet ja rasedus“ Eesti Arst 2001, lisa
2001-2007 a. osalesin rahvusvahelises uurimistöös „Lapseea diabeedi preventsioon geneetiliselt kõrge riskiga vastsündinutel“ ( TRIGR –Trial to Reduce IDDM in Genetically at Risk).
Sellel teemal teadusartiklid:
Knip M., Akerblom HK., Becker D., Dosch HM., Dupre J., Fraser W., Howard N., Ilonen J., Krischer JP., Kordonouri O., Lawson ML., Palmer JP., Savilahti E., Vaarala O., Virtanen SM., TRIGR Study Group: Einberg Ü., Jakovlev Ü., Krassotkina S., Rannaste E., Raukas R., Riikjärv MA., Mark K., Astover V., Kirss A., Ormisson A., Retpap J., Täht E., Tillmann V., Vahtra S. Hydrolyzed infant formula and early β-cell autoimmunity: a randomized clinical trial. JAMA, the Journal of the American Medical Association: 311 (22), 2279-2287, 2014.
,,Effect of Hydrolyzed Infant Formula vs Conventional Formula on Risk of Type 1 Diabetes: The TRIGR Randomized Clinical Trial,,. Writing Group for the TRIGR Study Group, Knip M, Åkerblom HK, Al Taji E, Becker D, Bruining J, Castano L, Danne T, de Beaufort C, Dosch HM, Dupre J, Fraser WD, Howard N, Ilonen J, Konrad D, Kordonouri O, Krischer JP, Lawson ML, Ludvigsson J, Madacsy L, Mahon JL, Ormisson A, Palmer JP, Pozzilli P, Savilahti E, Serrano-Rios M, Songini M, Taback S, Vaarala O, White NH, Virtanen SM, Wasikowa R. and TRIGR Study Group. Einberg Ü., Jakovlev Ü., Krassotkina S., Rannaste E., Raukas R., Riikjärv MA., Mark K., Astover V., Kirss A., Ormisson A., Retpap J., Täht E., Tillmann V., Vahtra S.   JAMA. 2018 Jan 2;319(1):38-48. doi: 10.1001/jama.2017.19826.
Erinevatel aastatel, sünnitusmajas töötades, on minu valvetes intensiivravipalatisse ravile sattunud sarnaste probleemidega vastsündinud. Nende probleemidega süvitsi tegeledes on valminud järgmised uurimistööd:
,,Makrosoomia vastsündinutel,, “ V.Astover, A.Kirss, P.Vaas, A.Ormisson , teesid ja suuline ettekanne Eesti Lastearstide XVI kongressil 31-02.06.2001 Pärnu.
   XVIII European Congress of Perinatal Medicine, Oslo, Norway, 19-22 June 2002 „Fetal Macrosomia and Perinatal Outcome“ V.Astover, A.Kirss, P.Vaas, A.Ormisson (posterettekanne). Teesid „ The Journal of Maternal-Fetal & Neonatal Medicine. Vol 11, suppl 1, June 2002: 160. Parthenon Publishing ISSN:1476-7058 .
Teesid:
„Kehaväliselt ja spontaanselt viljastunud mitmikute perinataalne haigestumus ning suremus“ V. Astover, A.S iller, Eesti Lastearstide XVII kongressi teesid ja suuline ettekanne 03-05.06. 2004, Tartu.
,,Ülekantud vastsündinu - kõrge sünniriskiga vastsündinu,, Suulised ettekanded V.Astover, A.Siller, A.Ormisson. ELS XVIII Kongressil ja teesid, Tallinn 31.05.-02.06.2007.a ja EPS aastakonverentsil Pärnus, 09-10.11.2007
Samal teemal posterettekanne V.Astover, A.Siller, A.Ormisson. ,,Outcome of post-term pregnancies.,, XX European Congress of Perinatal Medicine. Praha 24-27.05.2006. ja teesid The Journal of Maternal-Fetal & Neonatal Medicine. 2006;19:Suppl.1:105.
,,Vastsündinu tervis ema I tüübi diabeedi korral,, V.Astover, A.Kirss, A.Ormisson.
2009 -2010 a osalesin ,,Enneaegne sünnitus ja vastsündinu,, infolehe väljatöötamisel.
,,Esimene sünnitus vanuses 35 ja enam aastat – on see risk ema ja lapse tervisele?,, V.Astover, A.Siller, A.Ormisson Eestikeelsed teesid 20 ELS kongressil 30.05.-01.06.13.a.
Osalesin kaasautorina uurimistöös ,,Vastsündinute pulssoksümeetriline skriining kriitiliste südamerikete avastamisel SA TÜK Naistekliinikus,,
,,Sünnitushirm ja plaaniline keisrilõige on see ikka turvaline?,, V.Astover, A.Siller, H.Varendi 24.10.2014.a. EPS XXIV aastakonverentsil suuline ettekanne.
Osakonna arstid osalevad lastekirurgide uurimistöös ante- ja perinataalperioodis diagnoositud kõhu eesseina, gastrointestinaal- ja urotrakti arenguanomaaliate diagnostika ja ravi dr K.Variku juhtimisel.
,,Sünnitusturism SA TÜK Naistekliiniku 2014-2015.a. andmetel,, V.Astover, O.Khrustaleva, F.Kirss, H.Varendi ELS XXI kongress 2.-4.VI 16.a. Tallinn, TeaterNO99 –posterettekanne ja teesid Tartu Publicon OÜ.
Uurimistöö ,, Vastsündinu tervis ema insuliinsõltuva diabeedi korral 33a. jälgimist ja ravi Tartu Ülikooli Kliinikumis,, V.Astover, A.Kirss, K. Rull. Eesti lastearstide Seltsi XXI kongress 2-4.06.16.a. Tallinn, Teater NO99 – suuline ettekanne ja teesid- Tartu Publicon OÜ.

Anneli Beilmann

Lõpetasin Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna pediaatria eriala 1981. aastal. Pärast TÜ lõpetamist töötasin Tartu Ülikooli Lastekliinikus pediaatrina ja lasteneuroloogina. 1980. aastate teisel poolel alustasin laste EEG-de registreerimist Tartus Lastekliinikus. Minu eestvedamisel alustati esimesena Eestis alla 3-aastaste laste EEG-de registreerimine. Alguses lastekliiniku EEG aparaat oli Ungari päritoluga 8-kanaliline tindiga kirjutav masin. Hiljem aparatuur täienes ja vahetus digitaalseks video-EEG süsteemiks. Tartu Lastekliinikus alustati esimesena Eestis laste video-EEG-de registreesimine. Video-EEG-d võimaldasid laste paroksüsmaalsete sümptoomide palju täpsemat diferentsiaaldiagnostikat ja epilepsia sündroomide tunnistamist.
Tööst EEG analüüsimisega kasvas välja huvi laste epilepsia vastu. Minu doktoridissertatsioon käsitles laste epilepsa epidemioloogiat Eestis aastatel 1995-1997. Doktoritöö väitlus toimus Tartu Ülikoolis septembris 1999. Uurimustöö juhendaja oli professor Tiina Talvik, oponendid professor Matti Iivanainen Helsingi Ülikoolist ja dotsent Matt Mägi Tartu Ülikoolist.
2001. aastal siirdusin tööle Soome. Praegu töötan Lõuna-Karjala keskhaiglas lasteneuroloogia osakonna juhatajana.

Lilja Ginter

Haridus:
1984 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria osakond.
1984-1985 Internatuur Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas
Töökäik:
1985-1992 ordinaator Lastehaigla erinevates osakondades
1992 kuni käesoleva ajani arst-õppejõud, pediaater-kardioloog
Erialane kvalifikatsioon:
1991 pediaatri II kategooria.
1996 pediaatri I kategooria.
2009 sertifitseerimine
2015 resertifitseerimine
Õppetöö:
1987-1988 Tartu Ülikool, pediaatria kateeder, lektor
1990-1991 Tartu Ülikool, pediaatria kateeder, nooremteadur
2017-2020 TÜ kliinilise meditsiini instituut, lastekardioloogia seminarid arstiteaduskonna 5.kursusele (tudengeid Eestist, Soomest, Rootsist, Itaaliast, Indiast, Kanadast, USA-st).
Loengud arstide ja õdede täiendustsüklites, ettekanded erinevate erialaseltside konverentsidel ja Lastehaigla hommikukonverentsidel.
Tudengite ja residentide juhendamine.
Olulisemad täiendused:
1986 Vastsündinute adaptatsiooni ja patoloogia küsimusi. Moskva Arstide Täiendusinstituudi tsükkel   Tallinnas, 1 kuu.
1994 Helsinki Ülikooli Lastekliinik, lastekardioloogia osakonnas, observer doctor, 2 nädalat.
2002 2 nädalat ja 2008 2 nädalat Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas, observer doctor.
2003 Paediatric Cardiology. Täiendustsükkel Salzburgis Ameerika tunnustatud
lastekardioloogide ettekannetega, 1 nädal, minu haigusjuhu ettekanne seal `LQTS`.
2007 Paediatric Cardiology , IPOKRATES seminar Budapestis maailma juhtivate lastekardioloogide
         ettekannetega.
2010 Austrias Grazi Meditsiiniülikooli lastekardioloogia osakonnas, observer doctor, 1 kuu.
2013 6. lastekardioloogide ja – kardiokirurgide maailmakongress Cape Townis. E-poster: Lilja Ginter, Hille Liivamägi, Silvia Virro `Rheumatic fever in Estonian children during last two decades (1992-2011) – based on data from Children`s Clinic of Tartu University Hospital`. Teesid avaldatud ajakirjades Journal of the South African Heart Association ja Cardiovascular Journal of Africa.
Osalenud lastekardioloogide ja –kardiokirurgide maailmakongressidel 2005, 2009, 2013 ja 2017.
Osavõtt erialaseltside tööst:
Eesti Kardioloogide Selts.
Eesti Kardioloogide Seltsi lastekardioloogide töögrupp, üks selle asutajaliikmetest ja esimees 2003-2005.
Eest Kardioloogide Seltsi ehhokardiografistide töögrupp.
Eesti Lastearstide Selts.
Eesti Arstide Liit.

Heli Grünberg

Sünnilt olen tartlane ja Tartumaalt on pärit ka minu vanemad ja vanavanemad.
Lapsepõlv möödus Tartu äärelinnas, aga enamus suvesid Palamuse kandis Lutsu Kevade mail. Pidev Vooremaa nõlvu mööda üles-alla jooksmine oli hea treening. Nooremas koolieas selgus, et olen üks kiiremaid jooksjaid ja uisutajaid klassis.
Palamuse mail tabas mind ka esimene suurem pettumus. Viljapõllule vanaema-vanaisa elukoha lähedal pandi üles vineertahvel tähistamaks Jorh Aadniel Kiire elukohta. Kooliekskursioonid aina peatusid ja lapsed tallasid viljapõldu mööda üksteise võidu Kiire elukohta vaatama. Ühel hetkel kiirustas vanaisa ärritunult koolilaste juurde ja tõi päevavalgele tõe, et Kiirt pole kunagi olemas olnudki. Puhtalt purjakil Lutsu väljamõeldis.
Õppisin Tartu 8. Keskkoolis. Alguses oli raskevõitu, sest lasteaias ma ei käinud ja lugema õppimine käis ajalehest Punalipp. Oskasin lugeda ainult kirjatähtedega. Nooremas koolieas leidsin üles oma ainsa ande- matkimisoskuse. Ilmselt aitas see ka hiljem keeleõppes. Nii inglise kui soome keele tundides tuli hääldus väga hästi välja. Ainult, et sõnu ei teadnud ja grammatika vedas alt. Lõpetasin kirjandusklassi ja ka mind on õpetanud legendaarne ja ainulaadne õpetaja Vello Saage.
Keskkooli ajal sai selgeks, et kirjanikku minust ei saa. Tahtsin vaheldumisi kord inglise keele õpetajaks, siis jälle arstiks saada. Ülikooli lõpetasin 1977. astal küll punakaanelise diplomiga, aga tööle suunamisel said eelise need, kel abikaasa kõrgharidusega ja töökoht Tartus. Minu abikaasa aga paraku alles õppis. Pidin valima Põltsamaa ja Võru vahel. Valisin Võru, kuna Võrus oli mul mitmeid tuttavaid ja Võrust tulev buss peatus meie Tartu elukoha lähedal.
Kohe internatuuri alguses saadeti mind mitmeks kuuks tulevasse töökohta, kuna mikropediaater, dr Helve Vahter, läks neljaks kuuks Moskvasse täienduskursustele. Peale lasteosakonna pidin Võrus tegelema ka vastsündinutega. Neonatoloogia tsükkel oli mul aga veel läbimata. Tänu lasteõdedele, kes mind juhendasid ja ütlesid, mida dr H. Vahter teinuks, sain kuidagi hakkama. Oli ka ränki üleelamisi. Komplitseeritud sünnistuse lõppes hiljem lapse surmaga. Lapsukest ei tahtnud keegi matta. Patanatoom oli kusagil ära. Neuroloog dr Hans Kuklane oli väga abivalmis ja päästis mind ennast patoloogiks hakkamast.
Võrust naastes selgus, et on võimalus jätkata uue eriala omandamist. Ootamatult avanes võimalus teratoloogi (närilised!) lisaeriala omandamiseks ja internatuuri, mis polnud veel õieti alanudki, järjekordselt paus teha. Nimelt pidi Tartu lastekliinik kellegi saatma näriliste hävitamise kursusele ja kuna olin otsustamise ajal Võrus, siis otsustati just mind nakkushaiglasse kursusele saata. Tänu prodekaan prof A. Kaasikule pääsesin närilistest ja sain internatuuri jätkata.
1978. aastal sai minust Võru Haigla pediaater. Võru haigla lasteosakond oli väikeses puumajas, kus kunagi olevat töötanud Kreutzwald ise. Ruumi oli vähe. Sageli olid ema ja laps ühes voodis. Olime vaheldumisi mikropediaater Helve Vahteriga nädala kaupa väljakutses. Kui üks meist puhkas, kestis koduvalve ligi kuu. Väljakutseid ei tasustatud. Ei läinud need ka töötundide arvestusse. Niimoodi töötasid ka siseosakonna terapeudid. Kirurgide, naistearstide, anestesioloogide väljakutsed olid tasustatud. Juhtus nii, et rahvakontrollil tekkis huvi arstide tööloleku aja vastu. Ühel ööl kutsuti mind kahel korral haiglasse. Rahvakontrolör elas korrus allpool. Lasin uksekella ja palusin ametnikul ka öösel kirja panna, millal lähen-tulen. Pärast seda rahvakontrolli enam haigla õuel ei kohanud.
Kui laps vajas ravi kõrgemas etapis, oli transpordil saatjaks pediaater. Pärast seda, kui kursusekaaslane anestesioloog Ever Kütt õnnestus osalise koormusega lasteosakonda tööle saada, toimus raskes seisundis lapse transport koos anestesioloogiga.
Elu läks märksa kergemaks kui aasta pärast mind tuli Võrru tööle legendaarne dr Irja Lutsar. Irja aktiivsus, julge pealehakkamine ja head teadmised andsid võimaluse minul väga raskest esimesest tööaastat rahulikumalt jätkata. Kolme aasta pärast valmis Tartu lastehaigla nakkuskorpus ja 1982. aastal kutsuti Irja nakkuskorpust juhatama.
Teadmisi nappis ja 1985. aastal võeti mind Tartu Lastehaiglasse kaheks aastaks kliinilisse ordinatuuri. Uuesti Võrru naastes tundsin, et lõputud öised väljakutsed on väikese lapse kõrvalt kurnavad. 1990. aastal olin Tartus tagasi. Kuidagi märkamatult sain õppetoolis assistendiks, kuigi esialgu arvasin kindlalt, et jätkan lastehaiglas pigem kliinilist tööd. Assistendi põhitöö on õpetamine. Keskkooli lõpetamisel vaagimisel olnud õpetajaamet ja isapoolse vanaema õpetajageenid olid vargsi minuni hiilinud. Esimestel aastatel tundus, et pean kõik ja niipalju kui tean, kiiresti, konkreetselt ja kõva häälega edasi andma. Hiljem õpetasin juba rahulikumalt. 1990. aastast, mil õpetamist alustasin, olen senini meenutanud ja kasutanud prof Tiina Talviku soovitust küsida alati- miks?
1992. aastal astusin doktorantuuri. Teemaks südame-veresoonkonna haiguste riskitegurid lastel. Minu juhendajaks oli dots Aino Paves. Nõustas ka prof Hans Akerblom Helsinki ülikooli lastekliinikust. Töö materjali kogumiseks tuli külastada 20 kooli. Igas uuringukoolis käisin 5-6 korda. Nõusolekud, pereanamnees, toiduintervjuud, antropomeetrilised andmed, veeniveri-päris palju, millega tuli tegeleda. Uuringuks vajalikud veenivered võtsin valdavalt ise. Helsinki lastekliinikus oli igas alalõigus doktorant ja oma meeskond. Meenutan südamesoojusega dotsent H. Tällit, kes minuga vahel kaasas käis. Doktorantuuriaeg venis kuuele aastale. Kaitsmiseni jõudsin 1998. aastal.
Sellele järgnes minu kõige ametite rohkem periood- lastearstide seltsi president, üldpediaatria osakonna juhataja ja alates 2003. aastast kümme aastat pediaatria residentuuri üldjuhendaja. Sel tihedal perioodil ilmnes see miski, mis ilmselt ka kirjandusklassi viis. Loomingulisus otsis väljapääsu. Sünnipäevadeks, seltsi üritusteks, vahel kliiniku aastalõpu peoks- tegime laulusõnu, sekka mõned näidendid. Üritasime iiri tantsu, etteasteid võru murdes.
Esimestest tööaastatest alates igatsesin kokkuvõtlikku, konkreetset, kiiresti haaratavat tegevusjuhist mida valves saaks kasutada. Nõukogudeaegsed õpikud olid laialivalguvad ja kulus palju aega tekstist nö tera leidmiseks. Nägin Soome haiglates valvearstile koostatud raamatuid-juhiseid. Lootsin, et need varsti ka meie arstide töölauale ilmuvad. Lõpuks otsustasin ise koostama hakata. Praeguseks on neid neli. Esimene õhinapõhine teatmik valmis 2003. aastal. Viimane 2019. aastal. Midagi nii tervistkahjustavat kui viimase keeletoimetaja muutuseettepanekutega toimetulek, ei kohanud ka keskkooli lõpus grammatikaeksamit tehes. Kõige elavamgi kujutlemisvõime ei näinud ette, et kõik arvud, mis alla kümne, peaksid olema sõnades välja kirjutatud. Selliseid tabeleid, nt antibakteriaalse ravi juhist, on raske ettegi kujutada.
Õpetamise soov laienes tudengitelt perearstidele ja alates 2002. aastast olen toimetanud paarikümmet täienduskursust.
Poeg Martin on sündinud mitme juhtiva ja tunnustatud neuroloogiga samal kuupäeval, kuid vaatamata juhtiva lasteneuroloogi soovitustele, Martin arstiks ei õppinud. Doktorantuuri ajal sai ostetud arvuti. Nii kaasa Vambola kui Martin olid minu doktoritöö andmesisestajad. Tõenäoliselt siit saigi alguse arvutihuvi ja praegu on Martin edukas infotehnoloog.

Tiina Juhansoo

Haridustee:
1959 – 1970     Elva Keskkool
1970- 1976   Tartu Ülikool, arstiteaduskond, pediaatria osakond, pediaater
1976 – 1977     Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla, internatuur pediaatria erialal
1983 – 1987     NL Meditsiiniakadeemia Pediaatria Teadusliku Uurimise Instituut, aspirantuur pediaatria erialal (laste kardioloogia)
2003 – 2004     Tallinna Ülikool, kutsepedagoogika
2013 – 2013     Tartu Ülikool, projekt „Arstid tervishoidu tagasi”, üldarst
2014 – 2018     Tartu Ülikool, töötervishoiu eriala residentuur, töötervishoiuarst
Töötamine:
1974 – 1976     Tartu Rajoonihaigla Elvas, meditsiiniõde
1976 – 1980     Põlva Rajooni Keskhaigla Räpinas, pediaater
1980 – 1981     Dobele Rajoonihaigla Lätis, pediaater
1981 – 1981     Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla, pediaater
1981 – 1983     Tartu Riiklik Ülikool, pediaatria kateeder, assistent
1987 – 2001     Tartu Riiklik Ülikool, arstiteaduskond, pediaatria kateeder – assistent, patoloogilise füsioloogia kateeder – teadur, dekanaat – arendusnõunik.
2001 – 2013    Tallinna Meditsiinikool/Tallinna Tervishoiu Kõrgkool, õpetaja, õppejõud, rahvusvaheliste suhte ja täiskasvanute koolituse koordinaator, arendus- ja rahvusvaheliste suhete prorektor.
2014 – 2017     EV Sotsiaalkindlustusamet, ekspertarst
2016- ...          Qvalitas Arstikeskus AS üldarst, ekspertarst, töötervishoiuarst/peaarsti asetäitja/ekspertarst
2018 - ...         SA Põhja – Eesti Regionaalhaigla, kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus, töötervishoiuarst
Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus:
1986 – 1994     Üliõpilaste teadusliku ühingu pediaatria seltsi tööd kureeriv õppejõud
1987 – 2004     Eesti reumatoloogia Seltsi liige
1990 – 1992     Üleliidulise probeemkomisjoni „Karsiovaskulaarseed ja reumaatilised haigused lastel”, liige
1992 – 2004     Tartu Riikliku Ülikooli Inimuuringute Komitee liige.
1998 – 2004     Eesti Bioeetika Nõukogu liige
2001 – 2002     Tallinna Meditsiinikooli tervishoiutöötaja teooria ja praktikaeksami ettevalmistava komisjoni liige
2001 – 2001     Ilu- ja isikuteeninduse kutsenõukogu liige
2002 – 2005     Socrates/Erasmus temaatilise võrgustiku TENN koordinaator Talllinna Meditsiinikoolis
2002 – 2013     Tallinna Meditsiinikooli/Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli bioeetika komisjoni esimees
2002 – 2011     Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli eetikakomitee esimees
2002 – 2009     Socrates/Erasmus temaatilise võrgustoku HENRE ja HENRE II esindaja Tallinna Meditsiinikoolis/Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2005 – 2013     European Assotion for International Education (EAIE) liige
2006 – 2012     Riikliku programmi „Eestikeelsete kõrgkooliõpikute koostamine ja väljaandmine” juhtkomitee liige
2008 – 2013     Euroopas tervise- ja rehabilitatsioonialast haridust andvate kõrgkoolide konsortium COHEHRE Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esindaja
2004 – 2018     Tallinna Meditsiiniuuringute eetika Komisjoni liige
Projektides osalemine:
2001 – 2006     Socrates Erasmus programmi koordinaator Tallinna Meditsiinikoolis/Tallinna Tervishoiukõrgkoolis
2002 – 2005     Leonardo da Vimnci programmi projekt „Securitas Mare” koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2002 – 2005     Leonardo da Vinci programmi projekti „prsonaalse treeningu integreeritud mudel kvaliteedi-, keskkonna säästlikkuse ja ohutuse tagamiseks haiglates ja tervise                                  asutustes – QUESTRAIN”, koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2004 – 2004     Leonardo da Vinci programmi projekti „Õhtuvalgus”, projektijuht
2004 – 2006     Leonardo da Vinci programmi projekti „Interactive guiding – a new Approach - IGUANA”, koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2006 – 2008     Leonardo da Vinci programmi projekti „Õppematerjalid sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna üliõpilastele välisvahetuse sooritamiseks – ETM II” , koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2007 – 2013     LLP/Erasmus programmi koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2008 - 2010    Leonardo da Vinci innovatsiooni ülekande projekti „Social and Healthcare Teachers against Violence, HEVI”, koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2009 – 2010     NORDPLUS programmi projekt „Koostöö õenduse valdkonnas Soome, Rootsi, Norra ja Eesti vahel”, koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2009 - 2010    Leonardo da Vinci programmi projekti „patsiendi ootustele vastavad praktilised oskused hooldusõdedele” koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2009 – 2013     NORDPLUS programmi projektide „Norlys HE – 2009 _ 1-16919” koordinaator Tallinan Tervishoiu Kõrgkoolis
2009 – 2013     NORDPLUS programmi võrgustiku „Terviseedendus, õdede uus roll” koordinaator Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis
2009 - Nordplus Nordcare intensiivkursuse „Pediatric health Carre and Promotion”,                            korraldusmeeskonna liige ja õppejõud
2012 - Nordplus Nordcare intensiivkursuse „Family Nursing and Cultural Diversity of Nursing”,   korraldusmeeskonna liige.
Peale ametliku CV osa lähen üle mälestustele.
Panen kirja mõned mälestused, mis seostuvad Tartus oldud ajaga. Kasutan selle alusena loetud mõtet: „Inimesed on need, kes kannavad mälestusi”.
Esimene, kes meenub on dr Anfissa Volõnkina. Meenub sellepärast, et temal oli aega ja tahtmist istuda ja arutada patsiendi lugu läbi iga sümptomi. Ma ei ole kindel, et ma tollel ajal sain aru, kui väärtusliku õppetunni ma tema käest sain. See teadmine tuli küll hiljem, kuid siiski juba siis, kui olin veel üliõpilane. Kui hilisemalt on vaja olnud õppijale midagi seletada, siis olen ikka dr Volõnkina peale mõelnud ja püüdnud samamoodi käituda.
Pediaatria kateerist on dr Aino Paves see, kellest alustaksin. Olen siiani tänulik toetuse eest Moskvas õppimise perioodil. Tema oli see, kes ei pidanud paljuks sõita mu eelkaitsmisele Moskvasse. Mäletan seda kevadist aega ja seda toetavat tunnet, mida tema kohalolek andis.
Soojad tunded tekivad ka dr Helju Tällile mõeldes. Tänu temale sain mitmel korral Tallinnase nii, et ei pidanud oma kodust hakkama kella nelja ajal liikuma.
Dr Mai Maser oli see, kes lülitas mind rahvusvahelises projektis uurimistööd tegema, ja tema käest saadud teadmised on hiljem osutunud väga väärtuslikeks.
Dr Tiina Talvik meenub suure lillekimbuga minu viimasel tööpäeval pediaatria kateedris ja hilisemate huvitavate diskussioonidega eetika konverentsidel.
Dr Tiina Vinni on tegelikult olnud kogu aeg olemas ja tänu temale olen end ikka tundnud killukesena pediaatriast.
Tulles tagasi kateedrisse pärast kandidaadikraadi kaitsmist Moskva Pediaatria Teadusliku Uurinimise Instituudist sain endale mõned ülesanded, mida tollal küll eriti rõõmuga ei võtnud, kuid mis viisid mind kokku mitmete meenutamistväärt inimestega.
Esimesed on ajast, kui olin pediaatria üliõpilaste teadusliku seltsi kuraator. Ja mõlemad inimesed, kellest tahan rääkida olid siis alles üliõpilased.
Need on Ave Minajeva ja Toomas Kivastik. Miks just nemad? Alustan Avest: nii töökat ja täpset tegutsejat kui Ave, on teist raske leida. Mäletan, et iga kord kui me leppisime uurimistöö edasise tegevuse teatud ajaks kokku, oli tal kõik enneaegselt tehtud. Kokkusaamise ajaks oli kaasas alati rohkem kui soovitatud. Avel oli ideid, julgust, aktiivsust ja väga suur töövõime. Puutusin Avega kokku tema edasise töö ajal patofüsioloogia õppetoolis ja ikka nägin sedasama kiiret ja korrektset tegutsejat.
Nüüd Toomasest. Kui Toomas sai pediaatria üliõpilaste teadusliku seltsi esimeheks, olid kõik organisatoorsed probleemid alati lahendatud. Meeles on ta kui väga hea organiseerimisvõimega ja lõbus inimene. Tema juhitud üliõpilastööde konverentse meenutan siiani kui väga hästi läbiviidud tegevusi.
Mõlemad olid pediaatria seltsi üliõpilasjuhid ja alati on hea meel, kui leian kas teadusartikli või info haigla ehitusest, kus on nende osa.
Eraldi tooksin bioeetka komisjoni moodustamise protsessi, kus USAst õpingutelt naasnud dr Lembit Allikmets algatas mõtte uurimistööde osas bioeetkakomisjoni vajalikkusest teadustööd tegevas ülikoolis. Esimese komisjoni koosseisu juhiks sai dr Arvo Tikk ja mina sekretäriks. See oli lisatöö, kus oli vaja tõlkida palju materjale, et saada aru, mida ja kuidas teised riigid selle valdkonnaga on teinud. Kuna see oli suure ajakuluga töö, siis ajas vahel päris vihale. Täna aga võin olla väga tänulik nende teadmiste ja kontaktide eest inimestega, mida olen saanud tänu nende küsimustega tegelemisele.
Suured tänud kõikidele Tartu perioodi kolleegidele, kellest siin oli juttu ja neidst, kellest ei olnud, kuid keda mäletan ja tänu kellele see periood elust oli huvitav ja meeldejääv!

Kaja Julge

Arstiks saamisest ja arstiks ning õppejõuks olemisest.
Elukutse valik
Kogu elu on täis valikuid. Sinu leida on see õige teeots ja kaaslased ning paika panna sihid. Algkoolis õppides tahtsin saada õpetajaks. Tegin kontrolltöid, sinisega kirjutasin, punasega parandasin. Koolitööga raskusi ei olnud ja oma osa oli ka eeskujudel, sest mu neljast tädist kolm olid õpetajad. Algklassides pidin angiinide tõttu igal talvel mõned nädalad koolist puuduma ja lausa sõbrasuhted kujunesid velskriga, kes käis mulle penitsilliini süste tegemas. Pudeleid kogunes päris rohkesti ja tegin neist värvipliiatsite tinadega vett toonides värvilised „rohupudelid“. Apteegimäng oli köitev ja sellele lisandus ka nukkude süstimine. Arstikutse imega tutvusin naabrinaise raske haiguse kaudu. Selgroo sarkoomi operatsiooni järgselt täitis tädi Ida raviarsti ettekirjutusi täie pühendumusega. Päevas tuli käia tuhat sammu ja organismi tugevdamiseks süüa kausitäis sibulalauku. Mind usaldas Ida oma turja piirkonnast poolde selga ulatuva kiiritusest kahjustatud operatsiooniarmi ümbrust oksikort’i või prednisolooni salviga määrima. Ida soovitus mulle oli õppida proviisoriks. Praegu sellele tagasi mõeldes turgatas pähe, et kas nõuande põhjuseks oli osaliselt ka see, et ravimid olid defitsiitne kaup nagu palju muudki.
Keskkooli ajal käisin Noorte Meedikute Klubiga Pärnu haiglates toimuvat uudistamas. Meelde on jäänud operatsioonide vaatamised ja esmaabi võtete õppimine. Külastasime ka Uut Anatoomikumi ja meelde on jäänud Elise Käer-Kingissepp’a ütlemine, et loomadel tehtavad katsed on inimlikud.
Ülikooliaeg
Arstiteaduskonda astumine ei olnud seega enam hüpe tundmatusse. Regulaarne õppimisharjumus oli mul olemas, kuid nii palju mehhaanilist meelde jätmist, kui nõudis inimese anatoomia omandamine, oli paras katsumus. Kergemalt võis hingata peale teise kursuse talvist sessi, kui ka pisimad luude köbrud ja vaod olid pähe taotud. Vanemate kursuste tudengitelt olin kuulnud, mida tähendavad kolmanda kursuse patoloogiline füsioloogia ja patoloogiline anatoomia. Nii mõnelegi olid patfüss või patanat eksmati põhjuseks saanud.
Et ma ei ole kunagi pikalt ette muretseja olnud, siis nautisin täiega teise kursuse talvist vaheaega, sest räägitud õudused olid mu meelest mägede taga. Siiani on silme ees kõndimine läbi talvise Tartu Leningradi mnt 89 (praegune Narva mnt) arstide ühiselamust raudteejaama. Kukil oli 20-kilone seljakott ja kaenla all Šatrija puust mäesuusad. Ees oli esimene suusamatk koos geograafide ja geoloogidega Lõuna-Uuralitesse. Kuue õpinguaasta sisse mahtus palju matku, kokku lausa kolmteist. Parimatel aastatel sai käidud talvisel vaheajal suusatamas, maipühade ajal süstamatkal ja suvel mägedes ronimas.
Esimese ja teise kursuse järel möödusid kaks kuud Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas ehk EÜE-s, mis oli nii töö- kui elukooliks. Keskkoolis saadud sekretäri-asjaajaja kutsele lisandus troppija kutsetunnistus. Kuressaares sai tehtud eksam, kuidas kraana konksud betoonploki külge kinnitada ja ehitusel ohutult toimetada. Ohutus jäi aga igapäevategemistes teisejärguliseks kui kraananoole otsas rippuvas segukastis seistes väetisehoidla tormilaudu värvisin või kaheksa meetri kõrgusel roovilattidel kõndides eterniitplaate tassisin. Malevas sai lisaks piimale, mahlale, teele ja kohvile ka Ungarimaalt pärit Murfatlarit proovitud, mis oli justnagu veini sünonüümiks. Häda sunnil õppisin ka suurele seltskonnale süüa tegema. Kui kätte antakse seakülg või kitkutud kanad ning sööta tuleb 15 näljast ehitajat, palju valikuvõimalusi ei ole. Hommikune mannapuder jäi kord küll veidi lurriks, kuid seda parem oli ülejääk lõunase kisselli kõrvale.
Töökoha valik
Ülikooli lõpetamine 1981. aastal tähendas jällegi valikute tegemist. Kas jätkata ainult arstina või kombineerida seda õpetamise ja teaduse tegemisega? Olen ikka eelistanud mitme asjaga üheaegselt toimetamist. Ühest tüdinedes on võimalus teisega tegeleda ja lõpuks mitmele asjale punkt panna või kriips alla tõmmata. Nii on mul korraga kindlasti rohkem kui üks toidupott pliidil ja lisaks midagi ahjus küpsemas ning samamoodi aiamaal üheaegselt mitme peenra rohimine pooleli. Kui porgandite harvendamine kangesti tüütuks muutub on kangesti mõnus vahepeal sibulapeenra kallal nokitseda. Rööprähklemisel on oma head ja vead. Kui see on aga sinu loomus, siis see lihtsalt on nii ja ümbertegemisele ei kuulu.
Algaja arsti ja õppejõuna
Esimeseks töökohaks oli mul Oru tänava lastehaiglas kardioloogia ja reumatoloogia osakond, mida juhatas suurte kogemustega dr Asta Uibo. Lisaks haigetega tegelemisele võtsin õhtuti kaasa paki EKG-id, et neid mõõta ja hinnata. Lunini tänava nakkuskorpuse valmides oli päevi, kui ühes haiglas lõpetasin hommikul valve ja tormasin teise majja tudengitele praktikumi tegema. Kiirustades vales kohas raudteed ületades maksin ükskord ka trahvi. Lohutasin end mõttega, et oli kuu lõpp ja ilmselt aitasin täita trahvija kuunormi, et ta ikkagi ausalt oma palga välja teeniks.
Elu esimese praktikumi tegin endast vanematele spordimeditsiini osakonna tudengitele ja seda vene keeles. Mõtlesin – kui selle tehtud saan, siis edasine on juba kukepea. Õpetada tuli lastehaiguste propedeutikat, pulmonoloogiat, kardioloogiat, nakkushaigusi jm. Astmaga patsiendid olid haiglas uuringutel kuni nädala. Ainuüksi nahateste tehti skarifikatsiooni meetodil kolmel erineval päeval – toitudega, bakteriaalsete ja epidermaalsete allergeenidega ning toatolmu ning õietolmudega. Praegu on ambulatoorseks konsultatsiooniks ette nähtud pool tundi, mille sisse peaksid mahtuma anamneesi kogumine, kliiniline läbivaatus, nahatestide tegemine ja/või vereproovi võtmine, spirograafia tegemine, FeNO mõõtmine, ravimite kasutamise õpetamine, retseptide kirjutamine ja nõustamine, mida elustiilis vaja ümber korraldada. Tegelikkuses saame hakkama 1–1,5 tunniga.
Nakkushaiglas olid ühes tiivas kolm korrust seedetrakti infektsioonidega patsientidele ja teises tiivad kolm korrust hingamisteede infektsioonidega haigetele. Düsenteeria hooaeg algas tavaliselt augustis kui müügile jõudsid lõunapoolsetest vabariikidest pärit arbuusid ja sellega seoses ka kõhuhädad, mille põhjuseks kas Shigella sonnei või Shigella flexneri. Patsiendid olid ravi järgselt kolme bakterikasvuta nn puhta proovi ootel haiglas kuni 3–4 nädalat. Kellelegi ei tulnud mõttessegi, et kopsupõletikku või bronhiiti võiks kodus ravida. Siinkohal on tahtmine öelda – olid ajad, olid kombed.
Teaduse tegemine
Teaduse tegemist alustasin prof Raivo Uibo juhendamisel Toomel sisekliiniku keldris immunoloogia laboris. Uurisin piimavastaste antikehade teket esimesel eluaastal. ELISA plaadid sai IgA ja IgG antikehade määramiseks ise ette valmistatud ja konjugaadi tõi Raivo Soomest. IgE mõõtmise testkomplektidel käisin aga ise järel Põhja-Kaukaasias Stavropolis. Sinnasõit sattus 1988. aastal 7. detsembrile, mil toimus Armeenias Spitaki maavärin ja mille võimsus oli võrreldav kümne Hiroshima plahvatusega. Pean tunnistama, et ei ole enne ega pärast seda eesoleva lennusõidu pärast sedavõrd muretsenud kui siis seda tegin.
Vereproovid uuringuteks said kogutud sünnitusmajas ja seal möödusid päevad ja mõnikord ka ööd, sest nabaväädiveri tuli koguda kohe peale lapse sündi ja ämmaemandal ei tarvitsenud see muude tähtsamate toimetamiste seas üldse meelde tulla. Kui sünnitustoast kisa kostus siis kohale tormasin ikka põhimõttel, kel janu, sel jalad. Lisaks olid vereproovide kogumised sünnitusmajas enne lapse kojuminekut nii emalt kui lapselt, rinnapiimade proovid ja korduvad vereproovid 6, 12 ja 24 kuuselt.
Uuringumaterjali kogumine, analüüsimine, andmete töötlus ning artiklite ja kirjutamine jõudsid etappi, et valmis sai ka venekeelne kandidaaditöö. Moskvasse seda kaitsma ma aga ei läinud, sest Eesti sai vabaks, meie perre sündis kolmas laps, teaduse tegemine jätkus uutes tingimustes ning sedapuhku oli vaja teha doktoritöö. Olen võrrelnud suuremahulise doktoritöö valmimist lapse kooliealiseks kasvatamisega. On ka lihtsamaid ja kiiremaid viise dissertatsiooni kaante vahele saamiseks, aga sel juhul on tegemist väiksema mahuga tööga, oluliste abijõududega või teadustöö on päevade põhisisuks. Haiglatöö kõrvalt artiklite kirjutamine on keeruline, sest esmatähtsad on sel juhul ikkagi patsiendid.
Rahvusvahelised publikatsioonid on CV-s väga olulised, kuid minu hinnangul ei ole vähem tähtsad eestikeelsed eriala artiklid, mis publitseeritud Eesti Arstis, Lege Artises, Perearstis, Hambaarstis, Apteekris jt erialaseltside väljaannetes. Viimastel aastatel olen panustanud Eesti Allergialiidu kaudu ka elanikkonna allergialasesse koolitusse. Kipume kurtma, kuidas küll inimesed ei tea nii laialt levinud allergiahaiguste kohta põhitõdesid. Siinkohal on mõistlik lähtuda ütlemisest – kus viga näed laita, seal tule ja aita!
Et olen sünnil kaasa saanud optimismi geeni, siis õnneks ei kipu ma keerulisi olukordi üle dramatiseerima. Kui kuidagi ei saa, siis KUIDAGI ikka saab ja põhiline – miski ei parane muretsedes!
Olen saanud end täiendada paljudes haiglates väga erinevates riikides ning osaleda teadusettekannetega Eestis, veelgi rohkem aga rahvusvahelistel kongressidel. Töötan koos meeldivate kolleegidega. Mul on tore pere ja tänu paljudele hobidele ning piisavale ettevõtlikkusele on mulle täiesti arusaamatu ja võõras mõiste – igavus. Julgen tunnistada, et olen õnnelik siin ja praegu.

Inna Justus

Sündisin 27.03.1947 Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 6. keskkooli 1966 a ,mis andis ka meditsiinõe kutse. See võimaldas mul töötada 1966-1967 Tallinna I Lastehaiglas, mille kohal laiub praegu hotell „Viru“. 1967 astal astusin TRÜ arstiteaduskonna vastavatusse pediaatria osakonda, mille lõpetasin 1974. a ja internatuuri 1975. a 1976. a alustasin tööd Tartu linna Lastehaigla polikliinikus jaoskonnapediaatrina. Sel ajal tuli lisaks ambulatoorsele vastuvõtule teha ka koduvisiite ja nende arv ühes päevas küündis mitte väga harva üle 30 visiidi. Lapsi pidi teenindatavas jaoskonnas olema ca 1000. Kuna minu jaoskond oli vananeva elanikkonnaga piirkonnas, mis laius raudteest paremal pool Riia tänavat kuni linna piirini, siis oli see hea füüsiline koormus. Abiks oli siiski ka polikliiniku auto. Jaoskonnas töötamine jäi lühikeseks, sest tekkis vajadus teise röntgenoloogi järele ja dr H. Preem arvas, et selleks sobiksin just mina. Olen talle selle eest väga tänulik, sest paremat eriala enda jaoks ei oska ma ette kujutada.
1976 a alustati Tartus prof Erich Kuusi algatusel röntgenoloogia spetsialiseerumise kursustega. Enne seda oli spetsialiseerumine võimalik kas Moskvas või Leningradis. Pean oma põhiliseks mentoriks Ilmar Vello Novekit, kes oli Eestis esimene lasteröntgenoloogia arendaja.
Alates 1977. aastast siiani töötan röntgenoloogina, uue nimega radioloogina SA TÜK Lastekliinikus, olles küll struktuuriüksuste ümberkohandamise järgselt SA TÜK Radioloogia kliiniku töötaja. Mitmest radioloogia harust olen truuks jäänus konventsionaalsele lasteradioloogiale. Ja seda õpetanud radioloogia ning pediaatria residentidele.
Algusaastatel oli töö röntgenoloogina klassikaliselt pimedas kabinetis ja aparatuur oli nii vana, et röntgentoru vajas vahepeal jahutamist. Röntgenfilmide vähesuse tõttu tegime kopsupõletiku kahtlusega lastel röntgenläbivalgustusi ja neid oli massilise haigestumise ajal vahest ka 50 ja enam läbivalgustus ühel päeval. Röntgenfilmide nappuse tõttu lõigati see väikseks, vastavalt lapse ja ülesvõetava piirkonna suurusele.
Aja möödudes tuli uuem aparatuur ja valges kabinetis sai elektronoptilise muunduriga tööd teha alates kolimisest vastvalminud Tartu lastehaigla Infektsioonkorpusesse 1982. aastal. Kabinet töötas siin kuus päeva nädalas kl 8-19-ni. Pühapäeval ja öö ajal oli arst ja röntgenlaborant välja kutsutav piipariga. Hiljem võisin olla kodus ja röntgenfilm märjana ja raami peal saadeti taksoga mulle koju ja siis vastus taksiga tagasi haiglasse.
Asjad muutusid kardinaalselt alates 2007. aastast, kui tekkis IMPAX- radioloogiliste uuringute arhiveerimise süsteem ja juba varem arvututesse läinud uuringuid oli nüüd võimalik hinnata kodusest arvutist. Ja nii olengi töövälisel ajal vastanud laste, eriti vastsündinute röntgenülesvõtteid siiani.
Korduvalt olen oma teadmisi ja oskusi täiendanus stažeerimisega Soomes , osalenud Euroopa ja Ülemailmsetel lasteradioloogide jätkuõppe kursustel ja kongressidel alates 1991a. Stockholmis, Jeruusalemmas, Montrealis, Luganos, Pariisis, Barcelonas, Lissabonis, Oslos, Viinis, Londonis, Heidelbergis, Chicagos.
On olnud õnne töötada koos toredate lasteradioloogiale pühendunud kolleegidega: Rainer Uibo, Aivar Selge, Luisa Dmitritšenko, Heleri Konik ja Mare Lintrop.
Mare Lintropi sügavad erialased teadmised radioloogias ning haiguste etioloogia ja kliinilise pildi tundmine, on teinud temast nõutava konsultandi mitte ainult meie kliinikus.
Meie igapäevased abilised röntgentehnikud Tiia Kuul, Eda Reinhold, Tiiu Nõmmik ning hooldaja Niina Šakirova on aastatega omandanud erilise oskuse lastega töötamisel.
2014a. renoveeritud röntgeni kabinet sai sisustatud tipptehnoloogilise täisdigitaalse väikese kiirguskoormusega aparaadiga, mis on esimene omataoline Põhjamaades. Uue aparaadiga saab teha nii röntgenipilte kui läbivalgustusi. Selle röntgeniaparaadi kaasaegne ülesehitus vähendab nii meie väikestele patsientidele kui .ka personali kiirguskoormust.
2017 a lisandus ka täisdigitaalne palati röntgenaparaat.
Abielus, kahe tütre ema ja viie lapselapse vanaema.

Anneli Kolk

Olen pärit Eesti südamest Türilt. Sünniaeg: 08.10.1953.
Lõpetasin Türi Keskkooli 1972 a.
Tartu Ülikool, Arstiteaduskond, pediaatria eriala, 1978 a. (kiitusega)
Tartu Kliiniline Lastehaigla, internatuur pediaatria erialal, 1979
Tartu Kliiniline Haigla internatuur neuroloogia erialal 1981 a.
Ülikooli 3.kursusest alates osalesin neuroloogia ringi töös, kus valmis 2 võistlustööd vastsündinute kongemitaalsete reflekside alal, 1 venekeelne töö suunati üleliidulisele üliõpilastööde konkursile Moskvasse, kus see jäi kadunuks. Neuroloogiaring oli väga stimuleeriv nii teadus kui suhtlustasandi raames.
Akadeemilised kraadid:
Meditsiinikandidaat (nüüd PhD), neuroloogia erialal 1984.a.,
Doktorikraad (Ph.D) psühholoogia erialal, 2001.a.
Erialane kvalifikatsioonikategooria
I kategooria neuroloogia erialal 1997. a, neuropsühholoog 2001.a, kognitiiv-käitumisterapeut 2002.
Vanem-arst õppejõud alates 2008. Lasteneuroloog, uuesti sertifitseeritud 2015.a.
Teenistuskäik on olnud seotud lasteneuroloogia arengu ja arendamisega
08.1978-07.1979: TÜ Lastekliinik, arst-intern
08.1979-08.1981: TÜ Lastekliinik, lasteneuroloog
09.1981-05.1984: TÜ, arstiteaduskond: neuroloogia kateeder, aspirant
10.1984-04.1989: Tartu Kliiniline Haigla neuroloog
04.1989-08.1994:     Tartu Kliiniline Haigla (Maarjamõisa Haigla) Tserebraalparalüüsiga laste taastava ravi osakonna juhataja
08.1994-09.1998: TÜ Lastekliinik, neuroloog, samast ajast doktoriõpe TÜ Filosoofia Teaduskonna Psühholoogia osakonnas
09.1998-05.1999   TÜ Lastekliinik erakorraline teadur ja arst-õppejõud neuroloogia erialal
10.2001- 2020TÜ Arstiteaduskond neuropsühholoogia eriala vanemteadur (1,0)
Alates jaan 2021TÜ Arstiteaduskond neuropsühholoogia eriala kaasprofessor
06.2002- 09 2011. SA TÜK Lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonna juhataja (0,5 koormus)
02.09.2011-k.a      SA TÜK Lastekliinik, vanemarst-õppejõud neuroloogia
Teadustöö ja arendustegevus
Peamised uurimisvaldkonnad:
1.Kognitiivne ja sotsiaal-emotsionaalne areng närvisüsteemi kahjustusega lastel, kognitiivse defitsiidi diagnostika. Ajutraumaga laste sotsiaal-emotsionaalne areng, vanuse ja soo-spetsiifilised riskikäitumised, kognitiivne profiil enne ja pärast traumat Sotsiaalsete oskuste ja sotsiaalse kompetentsi häired omandatud ajukahjustusega lastel, seos kognitiivse defitsiidiga.
Kolk, Anneli; Saard, Marianne; Kallakas, Triin; Sepp, Kirsi; Pertens, Lisanna; Kornet, Kai. Structured Model of Neurorehab: Modern Multitouch Technology and Virtual Reality Platforms for training Socio-Cognitive Deficit in Children with Acquired Brain Injury. (2018) Applied Neuropsychology: Child.
Eesti Arst: 2015 13th International Conference of Baltic Child Neurology Association
Neurodevelopmental Outcome After Neonatal and Presumed Perinatal Stroke at Preschool- to Early School-Age. Silva Lõo, Mairi Männamaa, Rael Laugesaar, Pilvi Ilves, Dagmar Loorits, Tiiu Tomberg, Anneli Kolk, Inga Talvik, Tiina Talvik, Leena Haataja, li.63
Kaldoja ML, Kolk A (2015). Does Gender Matter? Differences in Social-Emotional Behavior Among Infants and Toddlers Before and After Mild Traumatic Brain Injury: A Preliminary Study. Journal of Child Neurology, 30 (7), 860−867, 0883073814544705.
Generalized effect of cognitive neurorehabilitation in children with epilepsy based on parental feedback Kolk, A.; Põlder, A.; Parik, C.-K.; Bachmann, M. ; Pertens, L. ; Saard, M. BCNA Tartu 13-16.05.2015
Does gender matter? Pre- and post injury gender differences in social-emotional behaviour among infants and toddlers with mild traumatic brain injury. Child Neurology 2014 August 20: 1-8 The American Academy of Clinical Neuropsychology, AACN 12th annual conference June 25 through June 28, 2014, New York The efficacy of modern computer-assisted cognitive rehabilitation in remediation of attention and visuospatial functions in children with epilepsy Kaldoja, ML., Saard, M., Teeveer, OK., Pertens,L., Parik, CK., Kolk, A.
Margus Ennok, Liina Vahter, Anneli Kolk NEUROPSUHHOLOOGIA EESTIS: HETKESEIS JA TULEVIKUVAATED Eesti Arst 2014; 93(5):289–290
Kaldoja, ML., Saard, M., Teeveer, OK., Pertens,L., Parik, CK., Kolk, A.
Correlation between social competence and neurocognitive performance in children with epilepsy 2014. Child the International Neurology Congress (ICNCA) 2014-05-04 at Foz do Iguacu. Brasiilia
Toome, L.; Varendi, H.; Männamaa, M.; Vals, MA.; Tänavsuu, T.; Kolk, A. (2013). Follow-up study of 2-year-olds born at very low gestational age in Estonia. Acta Paediatrica, 102 (3), 300−307, apa.12091.
Kaldoja, Mari-Liis; Kolk, Anneli (2012). Social-emotional behaviour in infants and toddlers with mild traumatic brain injury. Brain Injury, 26, 1005−1013.
Kolk, A.; Talvik, T. (2002). Cerebral lateralization and cognitive deficits after congenital hemiparesis. Pediatric Neurology, 27 (5), 356−362.
2. Neuropsühholoogiline häire(te)-põhine rehabilitatsioon lastel FORAMENRehab programmiga; neuropsühholoogilise sekkumise uute mudelite väljatöötamine ja rakendamine lastel. Uue LED ekraaniga puutetundliku lauale, mis põhineb windows operatsioonisüsteemil, vajalike rakenduste loomine. Pediaatrilise neurorehabilitatsiooni väljaarendamine kognitiivse ja sotsiaal-emotsionaalse defitsiidi ravis rakendades uusi tehnoloogilisi vahendeid: puutetundlikud lauad, VR platformid, humanoid Pepperi.- projekt Projekt: Sotsiaalsete oskuste ja eestikeelse suhtluskõne arendamine närvisüsteemi kahjustusega lastel kasutades suhtlemisroboteid
3. Lapse-ea insuldi epidemioloogia, aju vaskulaarsete haiguste riskifaktorite uuring: insult ja migreen, laste peavalude uuring. Laste ajuinsuldi kaugtulemuse hindamine ja aju plastilisuse uurimine kõnekeskuse lokalisatsiooni määramisega fMRT meetodil ajuinsuldi läbiteinud lastel.
5. Epilepsiale kaasuvad kognitiivsete häirete diagnoosimine ja neuropsühholoogiline taastusravi
Relationship between social competence and neurocognitive performance in children with epilepsy. Triin Raud, Mari-Liis Kaldoja, Anneli Kolk (2015) Epilepsy & Behavior Volume 52, Part A, November 2015, Pages 93–101
6. Laste haiglahirmu ja stressi vähendamine. Terapeutiline mäng, hologrammid, vanemate ja arstitudengite harimine sellel alal.

Jaanika Kuld

2007-.. SA TÜK Lastekliiniku neonatoloogia osakonna arst-õppejõud
2005-2007 Põlva Haigla – lastearst
2003-2007 SA TÜK Lastekliiniku – valvearst, kooliarst
1996-1997 Ida-Virumaa Iisaku ja Alajõe vallaarst, lastearst, üldarst
1994-1996 Ida-Virumaa Jõhvi Lastehaigla ja Jõhvi polikliiniku lastearst, üldarst
Haridustee
1994-1995 ja 1997-2003 Tartu Ülikool – pediaatria residentuur, sinna jääb ka tütarde sünd
1992-1994 2-aastane üldinternatuur Tartus
1985-1992 alustatud pediaatria ja lõpetatud ravi erialal Tartu Ülikooli arstiteaduskond
Kuulun alates 2007. a Eesti Perinatoloogia Seltsi, 1997. a Eesti Lastearstide Seltsi, 1997 a Eesti Arstide Liitu.
Haiglas töötamist alustasin, nagu paljud minu kolleegidki, õpiajal sanitarina ja seejärel medõena. Arstitee algas Jõhvi Lastehaiglas ja lisaks polikliinikus üldarstina, jätkus Iisakus ja Alajõel pere- ja vallaarstina. Pärast pediaatria residentuuri lõpetamist töötasin Tartus ja Põlvas nii Haigla- kui kooliarstina.
Tartusse neonatoloogia osakonda, minu unistuste tööd tegema, kutsus Heili Varendi mind aastal 2007.
Oma töös olen ma enim pühendunud sügavalt enneaegsena sündinud laste ravile ja perekesksele käsitlusele. Kõige rohkem pakub mulle huvi laste toitmisega seotud probleemidele lahenduste otsimine. Selles vallas püüan end erialakirjandusega kursis hoida, olen käinud rahvusvahelistel konverentsidel ja koolitustel, tegelen igapäevaselt lapsevanemate nõustamise ja toetamisega rinnapiimaga toitmise motiveerimiseks. Kui aastal 2012 oli meie osakonna sügavalt enneaegsena sündinud lastest haiglast koju minnes 22% rinnapiimatoidul, siis alates 2013. a juba 56% ja viimastel aastatel on see osakaal suurenenud, kõikudes 60-70% vahel.
Mida aasta edasi, seda enam on saanud mulle oluliseks teadmiste jagamine noortele kolleegidele, nagu töötamise algusaastatel õpetasid mind suure töökogemusega lastearstid Piret Külasepp ja Eha Kallas, samuti alati energiast pakatav särasilmne dr Marja-Liis Mägi, kes justkui andis mulle nagu teatepulga üle oma erilise armastuse sügavalt enneaegsete laste vastu.

Jelena Kuznetsova

Sündisin 31.juulil 1972. Kasvasin Narvas. Suved veetsin kaunis mereäärses Narva-Jõesuu laagris või vanaema maakodus. Koolis olin tugev matemaatikas ja üldse reaalainetes. Vabal ajal seevastu õppisin akordioni mängu (mis jäi kahjuks lõpetamata) ning tegelesin peotantsuga. Keskkooli lõpetasin Narvas 1989. aastal. Keskkooli lõpuklassides tekkis mul suur huvi pediaatria vastu ehkki meie peres meditsiiniga seotud inimesi polnud. Nii läksingi õppima Leningradi Pediaatria Instituuti, kuhu mind kohe ka vastu võeti. Seal töötasin viimastel kursustel ka meditsiiniõena laste nakkushaiglas.
Ühiskonnas oli sel ajal suurte muutuste ja murrangute aeg. Lagunes Nõukogude Liit, Eesti saavutas iseseisvuse. Minagi alustasin õppimist Leningradis, lõpetasin Peterburis. Tulin tagasi Eestisse pediaatri diplomiga. Kuna kõik oli muutnud, ei olnud arstina tööle asumine kohe võimalik. Võtsin vastu noorema õe ametiposti Narva Haigla anestesioloogia osakonnas. Seal hakkas mulle meeldima anestesioloogia. Esimese sammuna anestesioloogiks pürgimisel tuli läbida internatuur Tartu Ülikoolis. Internatuuri lõpetasin aastal 1998. Edasi oli aeg astuda residentuuri. Kaalusin siis veelkord nii pediaatriat kui anestesioloogiat, valituks jäi siiski anestesioloogia. Aastal 2001 sain anestesioloogi diplomi.
Samal aastal alustasin tööd Narva Haiglas anestesioloogina. Elasin tegelikult sel ajal oma abikaasa ja pojaga Tartus. Kuna tööle sõit oli pikk, siis otsisin erialast tööd Tartus. Leidsin lasteintensiivravi osakonna. Siin olen ma töötanud aastast 2003, lisaks samal ajal olen sõitnud kiirabi lastereanimobiiliga. Mul on väga hea meel, et töötan sellises kohas, mis ühendab mõlemad erialasid, millest unistasin ning mida õppisin.

Endla Kööbi

Sündisin 21. augustil 1940. aastal Paide maakonna haiglas. Minu kodu asus Ambla alevikus Järvamaal. Minu vanemad olid seal kooliõpetajad. Isa Jaan Saarend matemaatika, füüsika ja laulmise õpetaja ning ka laulukoorijuhataja, ema Helmi Saarend eesti ja vene keele õpetaja. Olin perekonna kolmas laps. Minu lapsepõlveaastad olid keerulised ja rõõmutud. Isa oli kohaliku hariduse ja kultuuri ja muude ühiskondlike tegevuste eestvedaja, kuulus ka kohalikku omakaitsesse. Eelnevast lähtudes oli ta kogu sõjaaegse- ja järgse perioodi kuni surmani 1953. aastal pidevalt nõukogude võimumeeste poolt tagakiusatud. Tal keelati töötamine hariduse- ja kultuurivallas, mistõttu ta vallandati ka koolidirektori ja õpetaja ametikohalt. Minu jaoks tähendas see aga korduvat elukoha ja koolide vahetust, õppisin Amblas, Kärus, Nissis. Keskhariduse sain Tallinna 7. Keskkoolist, mille lõpetasin 1958. aastal.
Kuna mul keskkooli lõpetamisel ei olnud kindlat valikut edasiõppimiseks, läksin tööle Tallinna Puukooli aiandisse ja siis Tallinna Vabariiklikku IV Haiglasse sanitariks. 1. septembril 1960. aastal asusin õppima Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda. Neljandal kursusel valisin võimaluse õppida lastearstiks, mis sel ajal oli täiendavaks kursuseks põhiõppele. Meie õpetajateks olid dotsent Leida Keres, assistendid Helju Tälli ja Lia Sildver, dr Maido Luts. Meid innustati osalema üliõpilaste uurimistöös. Mina uurisin laste toitmist. 1966. aastal lõpetasin ülikooli ja sain suunamise pediaatrina Võru Rajooni Keskhaiglasse. Minu abikaasa Urmo Kööbi oli selleks ajaks juba kaks aastat töötanud Võru rajoonis Rõuge Maajaoskonnahaiglas jaoskonnaarstina.
1967. aasta jaanuaris õnnestus meil saada 2-toaline korter Võrru ja samal kuul sündis meie esimene tütar ning 1969. aasta oktoobris teine tütar. Abikaasa kutsuti tööle Võru haiglasse anestesioloogiks.
Mina töötasin Võrus lasteosakonna pediaatrina ja jaoskonnapediaatrina 9 aastat, seejärel kaks aastat rajoonipediaatri ametkohal.
1976. aastal kutsuti Urmo Kööbi Tartusse Maarjamõisa haiglasse organiseerima ja avama reanimatsiooni osakonda. Mina järgnesin lastega 1977. aastal ja asusin tööle Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas pediaatrina. 1978. aastal tehti mulle ettepanek asuda ravialajuhtajana ametkohale, kus töötasin 1999. aasta lõpuni.
Need 22 aastat koostöös peaarst Kaljo Mitiga haiglat juhtides olid täis erakordselt suuri muutusi ja sündmusi nii organisatoorses, meditsiinilises kui finantsmajanduslikus mõttes, aga ka tõekspidamistes.
1977. aastaks oli lastehaigla statsionaar Oru tn maja kapitaalremondi ajaks paigutatud 100 voodikohaga Maarjamõisa haigla Puusepa 6 hoone pinnale. 1980. aastal kolisime tagasi remonditud Oru 3 hoonesse. Esimeseks lahendamist vajavaks küsimuseks pidasime haigete vastsündinute ja enneaegsete ravi ja hooldamise kvaliteediga seotud probleeme. Seetõttu avati lastehaiglas 1980. aastal vastsündinute osakond. Võimalused olid kasinad nii teadmiste ja oskuste kui ka abivahendite, aparatuuri ja transpordi osas. Seetõttu otsustasime vastsündinute osakonna üle viia 1982. aastal vastavatud nakkuskorpusesse Lunini tn 6 ja avada seal ka laste intensiivravi osakonna. Need otsused tekitasid suuri lahkarvamusi ENSV Tervishoiu Ministeeriuni ja san-epidemioloogilise teenistusega. Äärmiselt oluliseks pidasime kõigile osakondadele vajaliku kliinilise ja laboratoorse diagnostika võimaluste loomist. „Kuritarvitades“ nakkuskorpuse ruumilisi võimalusi, seadsime eesmärgiks luua sinna sellele ajaperioodile vastav polüprofiilne lastehaigla. ENSV tervishoiuministri käskkirjaga 16. dets. 1982 avatigi Tartu lastehaiglas 300 voodit: vastsündinute osakond - 30 voodit, II siseosakond – 40 voodit, III siseosakond – 44 voodit, IV väikelaste psühhoneuroloogiline osakond – 60 voodit, V respiratoorsete infektsioonide osakond – 60 voodit, VI sooleinfektsioonide osakond – 60 voodit, VII reanimatsiooni osakond – 6 voodit.
1990. aastate algusest sai äärmiselt oluliseks haigla tegevuse efektiivsus, mis sõltus voodikohtade aktiivsest kasutamisest. Nakkushaiguste voodeid nii suures arvus vaja ei olnud. Seetõttu paigutati osakondi ümber ja avati uusi. 1990. a avati kaks 20-kohalist osakonda – allergoloogia ja pulmonoloogia ning neuroloogia. 1992. a avati 10-voodiline laste onkoloogia ja hematoloogia osakond ning samasse 1993. a 5-kohaline Eestis esimene luuüdi siirdamise osakond. 1994.a lõpuks oli haiglas 135 voodikohta. Intensiivsema töö tulemusel lühenes haigete ravi kestvus veelgi ja sai võimalikuks Oru tn hoonest tuua Lunini 6 korpusesse ka sisehaiguste osakonnad, laboratoorium, röntgen, kliinise füsioloogia ja hambaravi kabinetid. Töö aina intensiivistus, haiguste diagnoosimine ja ravi aeg lüheneisd. See eeldas aktiivset ambulatoorset tegevust haigla juures ja head koostööd maakondade arstidega. 1999. aastal oli haiglas 118 voodit. Tegevuse kvaliteet sõltus nii spetsialistide kvalifikatsioonist kui ka varustatusest aparatuuri, diagnostiliste vahenditega. Suureks abiks olid siin kolleegid lähiriikidest - Soomest, Rootsist, Saksamaalt, Šveitsist.
Minu oluliseks ülesandeks oli ka korraldada internide, residentide, perearstiks ümberõppijate tööd meie haiglas.
1981. aastal omistati mulle pediaatri I kvalifikatsioonikategooria, 1986. aastal kõrgem kategooria.
Olen end erialaliselt täiendanud 1970. aastal Tartus, seejärel Leningradi (1975) ja Moskva (1982) Arstide Täiendusinstituudis ning Helsingi Ülikooli ja Stocholmi Karolinska Instituudi lastehaiglates.
Kuuludes Eesti Lastearstide Seltsi, olin 1980-1990 seltsi sekretäriks. Selles töös oli oluline seltsi regulaarsete täiendusürituste – konverentside ja seminaride – organiseerimine, mis tänu tihedale koostööle õppejõududega oli heal tasemel. Aastaid osalesin tervishoiuministeeriumi laste ravi-profülaktilise abi nõukogu töös.
Seoses ravivõrgu ümberkorraldustega ning TÜ Kliinikumi ja TÜK lastekliiniku moodustamisega toimusid muutused ka haigla juhtimise struktuuris. Ravialajuhataja ametkoht kadus ja ma lõpetasin töö lastehaiglas 31. 12. 1999. Minu kolm lapselast vajasid sel ajal minu olulist abi ja toetust.
Olen tänulik oma õpetajatele, endistele lugematutele kolleegidele Võru Rajooni Keskhaiglast ja Tartu lastehaigla kõikidest osakondadest, lastehaiguste õppetoolist, TÜ Arstide Täiendusteaduskonnast. Mul oli raske, kuid huvitav ja mitmekesine töö.

Hille Liivamägi

Olen sündinud 2. detsembril 1943 Tartu maakonnas Alatskivi vallas talupidajate peres.
Haridus: Lõpetasin 1962. a J. Liivi nimelise Alatskivi Keskkooli, 1969. a TRÜ arstiteaduskonna ravi erialal, spetsialiseerusin pediaatriks. 1975-1977 õppisin TRÜ kliinilises ordinatuuris, spetsialiseerusin laste kardioreumatoloogiks.
Töö: 1969-1975 töötasin Viljandi Lastenõuandlas jaoskonna pediaatrina, vajadusel nõuandla juhataja kohusetäitjana. 1977-1980 töötasin Viljandi Rajooni Keskhaigla lasteosakonnas ordinaatorina ja nõuandlas kardioreumatoloogina. 1980-2013 töötasin SA TÜK lastekliinikus, sellest 1980 septembrist kuni 1990 aprillini III osakonnas ordinaatorina ja funktsionaalse diagnostika kabineti arstina, 1986 detsembrist kuni 1988 septembrini ka vastuvõtuosakonna juhataja kohusetäitjana, 1990 aprillist kuni 1992 septembrini kardioreumatoloogia osakonna juhatajana. 1992. a liideti kardioreumatoloogia osakond taas pulmonoloogia osakonnaga, kus töötasin ordinaatorina. 1995. a augustis läksin oma haigetega üle II osakonda, mis 1999. a nimetati ümber üldpediaatria osakonnaks. Seal töötasin kuni pensionile siirdumiseni detsembris 2013. Minu ravialusteks olid osakonnas ja ambulatoorsetel vastuvõttudel põhiliselt liigeshaigustega lapsed, vajadusel tegin konsultatsioone liigeskaebustega lastele teistes osakondades.
Teadustegevus: peamiseks uurimisvaldkonnaks olid reumaatilised liigeshaigused lapseeas, eeskätt juveniilne idiopaatiline artriit. Keskendusin valdkonnale seoses koostööga dr Chris Pruunsilla ja dr Karel Tombergiga nende doktoritööde raames. Olen kaasautor 24 publikatsioonil, 21 rahvusvaheliste kongresside ettekandel ja 22 ettekandel Eestis.
Õppetegevus: 1998-2004 liigeshaiguste praktikumid füsioteraapia eriala üliõpilastele, VI kursuse üliõpilaste, internide, residentide ja täiskasvanute reumatoloogia residentide juhendamine lastereumatoloogia vallas, perearstidele lastereumatoloogia-alaste seminaride läbiviimine. Liigeshaiguste alased loengud perearstidele, pediaatritele - täiendajatele, lastevanematele. Mõnede liigeshaiguste alaste üliõpilastööde nõustamine ja juhendamine.
Liikmelisus: Eesti Lastearstide Seltsi ja Eesti Reumatoloogia Seltsi liige, Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu asutajaliige, juhatuse liige.
1999. a kõrgem kategooria pediaatrias. 2006. a vanemarst- õppejõud.
Täiendused: 1971 üldpediaatria Tallinna Keskhaiglas, 1973 infektsioonhaigused Leningradi Infektsioonhaiguste Instituudis, 1981 laste kardioreumatoloogia Leningradi Kesktäiendusinstituudis,
1984 geneetika Moskva Geneetika Instituudi väljasõidutsüklis Tallinnas, 1993 lastereumatoloogia Helsingi Ülikooli Lastekliinikus, 1994 lastereumatoloogia Heinola Reumatoloogia Baashaiglas, 1996 osavõtt Euroopa Laste Reumatoloogia IV Kongressist Helsingis, 2000 posterettekanne Skandinaaviamaade Reumatoloogide 28. Kongressil Turus, 2001 posterettekanne VIII Euroopa Lastereumatoloogia Kongressil Utrechtis.
Perekond: poole sajandi pikkusest abielust J. Liivamägiga poeg ja tütar.

Tiina Lind

Sündisin 1964. aastal Hiiumaal, Kärdlas. Sealt sain kaasa hiidlaste optimistliku ütlemise: „Kui enam kuidagit moodi ei saa, siis kuidagit moodi ikkagit saab.“
Kasvasin Võrus. Sealt sain kaasa Kreutzwaldi vaimu (lõpetasin Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Võru I Keskkooli 1982), ujumise ja suusatamise oskuse ning armastuse metsa vastu. Lõuna – Eesti murre on ka suures osas arusaadav ning lõunaeestlase lahke mõttelaad omane.
Pediaatriks õppisin 1982-1989 Tartu (tol ajal veel Riiklikus) Ülikoolis. Vaimustavatest õppejõududest meenutan tänuga prof Jaan Riivi ja Kuno Kõrget, dots Tiina Talvikut, Udo Reinot, Lia Sildveri, Helju Tällit, Tiia Sood, Aino Pavest, Anne Ormissoni. Viimane vaimustas mind niivõrd, et tekkis salajane unistus neonatoloogiks saada. See küll ei täitunud, aga imikuid käib mu vastuvõtul siiani rohkesti.
Suunamise ülikooli lõpetamise järel sain Raplamaale, Kehtna Ambulatooriumisse maa-jaoskonna pediaatriks. Tööd alustasin augustis 1990. Tööd jagus ja kohe oli selge, et mitte ainult pediaatri oskusi, vaid üldarsti omi läheb vaja. Töökohvris leidsid peagi paiga ka täiskasvanute vererõhu ja südame ravimid ning antibiootikumid, sest lisaks lapsele tuli sageli koduvisiidis üle vaadata ka vanaema. Stetoskoobi kõrval oli maa arsti varustuse kohustuslik osa vihmakindel riietus, taskulamp ja kummikud, sest väljakutse võis tulla iga kell ja iga ilmaga. Seitsmeaastane maa arsti periood lõppes vallaarsti ja Kehtna Valla Tervisekeskuse juhataja ülesannetes. Samal perioodil (1994) olin valla toel lõpetanud kaugõppes perearsti kursused.
Elu tõi Tartusse tagasi aastal 1997 ning peale teise lapse sündi töö järele ringi vaadates õnnestus töötada asendusarstina perearstipraksises ja lasteaia tervishoiutöötajana. Oma unistuste töökohale Lastekliinikus oli aga võimalik jõuda vaid residentuuri kaudu. Seega sai minust aastateks 2003-2006 füsiaatria ja taastusravi arst-resident ning tänu dr Mall Seene soovitusele asusin 2006 a tööle lastekliinikusse taastusarstina. Sattusin sõbralikku ja professionaalsesse kollektiivi, kus spetsialistidelt oli alguses rohkesti õppida ja on siiani. Austan väga taastusravis töötavate kolleegide erialateadmisi ja pühendumust töös lastega.
Kolleeg dr Riina Pettai pärandas mulle 2008 laste ja noorukite arendus- ja taastusravi osakonna juhatamise „teatepulga“. Põhimõtteks taastusravis on meeskonnatöö ja jätkame väärikate kolleegide poolt varem välja töötatud põhimõttel, et meie väike patsient peab saama parimat abi ja pere parimal moel toetatud.
Sügavam huvi on rühihäirete konservatiivse ravi vastu, mis on toonud lastekliinikusse tõenduspõhise Schroth-teraapia oskused ning rohkesti rühihäiretega patsiente.
Naudin nii tööd ambulatoorses vastuvõtus, koostööd teiste erialade kolleegidega kui residentide juhendamist. Soovin lastekliiniku sõbraliku koostöövaimu jätkumist järgmisteks aastasadadeks. Taastusravi osakonnale aga nii iga eriala süvaarengut kui üha ladusamat toimimist meeskonnana.

Mai Maser

Sündisin 16. juulil, 1938. aastal Tartus.
Lõpetasin Tartu Miina Härma Gümnaasiumi (tookordse Tartu II keskkooli) 1955. aastal. Unistusele minna ülikooli arstiks õppima oli tõkkeks tollal minu õnnetuseks ülikoolis tegutsev mandaatkomisjon ehk poliitiline filter. Olin kulaklikust perest ja ema alles äsja vangist vabanenud. Selliseid ülikooli õppima ei võetud. Küll aga toetati põllumajanduse spetsialistide koolitamist. Nii sai minu vanem õde Maaülikooli üliõpilaseks (tollal Eesti Põllumajanduse Akadeemia) ja mina valisin sama tee ning sain veterinaaria tudengiks. EPA lõpetasin 1960. aastal veterinaararstina. Aeg muutus ja mul õnnestus astuda teistkordselt ülikooli ning 1968. aastal täitus minu unistus ja sain arsti diplomi. Tegelikult lõpetasin lastearstina, kuna meie kursusel oli soovijatel võimalus õhtuti lisaks õppida pediaatriat. 1968. aastal asusin tööle Tartu Lastehaiglasse.
Üliõpilasaastatel sattusin kirurgiakliinikusse 1966-1968 õe töökohta jagama koos aasta eespool õppiva Heidi Hinrikusega. See oli oluline pöördepunkt minu elus, kuna viis kokku haruldase ideede generaatori Toomas Sullinguga. Tookordne kirurgiakliiniku „Instituut” oli kohaks, kus tegid teadustöid Sullingu kõrval tuntud veresoontekirurgid Enno Sepp, Endel Tünder, Henno Tikko, Karl Kull, Lembit Roostar jt. Aastatel 1966-1974 toimus ka väga aktiivne tegevus nii kirurgia kui ka pediaatria üliõpilaste teaduslikes ringides (ÜTÜ-s). Pediaatrias tegime tol ajal toksoplasmoosi uurimistööd koos Anne Ormissoniga. Selline õhkkond viis välja kindla soovini hakata tegema teadustööd ning minna aspirantuuri. Mulle pakuti aspirandi kohta kirurgiasse südamekirurgide juurde ja sellest haarasingi kinni. Oma kandidaaditöös uurisin südamelihase histokeemilisi muutusi eksperimendis lihase verevarustuse suurendamiseks tehtud erinevate operatsioonide tulemusel. Sel teemal kaitsesin kandidaaditöö 1972. aastal. Aspirantuuri ajal algas ka minu töö assistendina pediaatria kateedris põhitöötaja asendajana. Pärast kraadi kaitsmist ei olnud seal vakantset kohta ning aastatel 1973 kuni 1975 töötasin teadurina veresoontekirurgia laboratooriumis. Kuna dr Sulling läks oma töögrupiga Tallinna, mina aga perekondlikel põhjustel ei muutnud elukohta, siis jätkasin tööd ülikoolis anatoomia ja histoloogia kateedris alguses assistendi, hiljem vanemõpetajana. Kohakaasluse alusel tegin pidevalt kliinilist tööd pediaatrina erinevatel töökohtadel jaoskonnas, lastehaiglas, lasteasutustes ja 7 aastat kiirabis lastearstina.
1986. aastal sain dotsendi kutse ning põhitöökoha pediaatria kateedris. Aastast 1987 kuni 1994 olin Tartu linna peapediaater. 1989.aastal sain kõrgema kategooria lastearstiks. 1996. aastal siirdusin pediaatria kateedrist pensionile.
Lastehaiguste õpetamise ajal oli suund rajada polikliinikutes „Terve lapse tubasid”. Sellest ajendatuna pühendusin sügavamalt imikute ja väikelaste arengusse ning lapsevanemate koolitamisse. Maido Siku juhendamisel valmis koos Anne Ormissoniga Tartu TV stuudios saatesari „Terve laps” aastatel 1985-1987. Hiljem tegin veel TV telekooli sarja „Tunne iseennast” 1987-1990 ja „Meie pere koolilaps” 1991-1992. a.
Koos pediaatria üliõpilastega tekkis mõte luua ring, mille motoks oli „Pro Puppo et pro Puppa” (ladina keeles - väikeste poiste ja väikeste tüdrukute heaks). Meie väljundiks oli äsja tegevust alustanud ajaleht „Pere ja Kodu”, mille loojad olid Tiia ja Tiit Kõnnussaar. Leht oli praeguse ajakirja „Pere ja kodu” eelkäija. Seal avaldasime laste arendamisele, toitmisele ja perede juhendamisele suunatud artikleid. Lastega töötamisel on oluline emadele rinnapiimaga toitmise õpetamine, eduka imetamise toetamine, laste toitmine ja arendamine. Mul õnnestus saada 1991. aastal Nestle 2-kuuline stipendium täienduskoolituseks Soomes, kus täiendasin end toitumise alal Helsingi Ülikoolis prof Antti Ahlströmi ja dots Leena Räsaneni juhendamisel ning Kuopio Ülikoolis toitumise õppetoolis prof Matti Uusitupa supervisioonil. Soome perioodil tekkis ka tugev side Mannerheimi Lastekaitseliiduga, kes produtseeris rohkesti hästi kujundatud ja sooja sisuga peresõbralikku kirjalikku materjali.
Täienduselt naasnult tegin dots Tiina Talvikule ettepaneku taotleda toitumisala dotsentuur lastehaiguste õppetooli juurde. Tartu Ülikoolis puudus selline väga vajalik spetsiaalsus. Talvik keeldus minu kandidatuurist. Kuna olin Soomes saanud innustust, siis otsustasime koos kolleegidega Tallinna Tehnikaülikoolist ja Maaülikoolist luua ühine Toitumisteaduse Selts. See sai teoks 1993. aastal. Sellest alates olen läbinud mitmeid täiendusi ja omandanud toitumisalaseid teadmisi, mis on võimaldanud osaleda Eesti Toitumissoovituste koostamise töörühmades ja olla arvestatav toitumisekspert vabariigis. Aastaid olen osalenud Eesti parima toiduaine valimise konkursside žüriis.
Esimene lastevanematele suunatud publikatsioon oli „Imiku kalender” täiendatud kordustrükk, mis ilmus koos A. Tammistega 1992. a Seejärel ilmus raamat „Sinu laps hällist koolini” 1994. aastal (109 lk).
Hiljem olen olnud erinevatel aastatel koostatud toitumissoovituste kaasautor (2004, 2005, 2006, 2007, 2008, 2009, 2015), pidanud toitumisalaseid loenguid Haapsalu Kolledzis, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, juhendanud kaalujälgijate rühmi, teinud tervisliku toitumise koolitusi projektitööna üle Eesti kõigis maakondades, olen teinud Tartu Kliinikumis ja Tartu Ülikooli täiendusteaduskonnas toitumisalaseid koolitusi arstidele ja õdedele ning koostanud erinevaid peatükke e-õppes toidu teemal. Olen kirjutanud rohkesti toitumisteemalisi artikleid ning avaldanud perioodikas trükiseid ja kirjutanud raamatuid, nagu „Tervisedendus koolis” 2002, „Tervisedendus lasteaias” 2003, „Hõbedaste aastate kokaraamat”2010. Viimane suurem raamat on „Kogu pere toiduraamat” aastal 2013 (335 lk). Olen umbes 10 aastat olnud igakuine toiduteemaliste artiklite autor ajakirjas „Kodutohter”. Olen saanud tunnustusena Põllumajandusministeeriumi hõbedase teenetemärgi aastal 2012.
1991. aastast alates olin 20 aastat rahvusvahelise Kooliõpilaste terviskäitumise uuringu (HBSC) juht ja koordineerija Eestis kuni aastani 2005. Selle uuringu raames olen osalenud paljudel konverentsidel (Tokio, Praha, Israel, Edinburg jm) ning kirjutanud mitmeid artikleid ja publitseerinud uuringu andmeid.
Aastatel 1994-2008 juhtisin rahvusvahelist lapsekeskse õpetamise ja arendamise projekti „Step by Step”. Läbisin mitmekuulised koolitused Washingtonis Georgetowni Ülikoolis 1994 ja 1996. aastal. Aastatel 1999– 2005 olin Sotsiaalministeeriumi poolt loodud Eesti Tervisekasvatuse Keskuse all algselt kümneks aastaks mõeldud „Laste ja noorukite riikliku lasteprogrammi juht”, mis hiljem läks asutuste reorganiseerimisel Tervise Arengu Instituudi haldusalasse. Selle programmi raames valmisid juhendid tervist edendavatele lasteaedadele ja koolidele. Oman tervisedendaja kutsetunnistust.
Olen valitud Puhja valla aasta inimeseks aastal 2013 ja samal aastal aasta terviseedendajaks Eesti Tervisedenduse Ühingu poolt.
Olen Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingu president aastast 2014.

Riina Meesak

Asusin tööle pärast konkureerimist TÜK Lastekiiniku silmaarsti kohale 2005 a veebruaris. Eelnevalt olin töötanud Taru Maakonna Polikliinikus, SA Viljandi Haiglas, SA Pärnu Haiglas, AS PMA -s ja omasin kogemust igas vanuses patsientide konsulteerimisel.
Lastekliinikus olen töötatud 16 a koos hea kolleegi dr Piret Jüriga. See aeg on olnud minu kliinilises praktikas väga vajalik ja huvitav aeg. Minu patsiendid on igas vanuses lapsed, kaasa arvatud enneaegsed imikud, kes kuuluvad retinopaatia skriinigu rühma.
Minu töö lastekliinikus on olnud kõik need aastad nauditav ja patsientideks olevad lapsed oma armsa siiruse ja vahetu suhtlemisega on olnud lisaboonuseks.

Mirjam Merila

Sündisin 28.10.1969.
Hariduskäik
Tartu Ülikool, arstiteaduskond, ravi eriala, 1994. a.
Tartu Ülikool, arstiteaduskond, internatuur, 1996. a.
Tartu Ülikool, arstiteaduskond, pediaatria residentuur, 2001. a.
Erialane kvalifikatsioonikategooria
pediaatri kutsetunnistus, 31.08. 2001
Eesti Lastearstide Seltsi sertifitseerimiskomisjoni resertifitseerimise tunnistus pediaatria erialal 18.11.2010, 15.11.2015
Töökäigu kokkuvõte
01.09.2001 alates SA TÜK lastekliinik, neonatoloogia osakond, arst-õppejõud
02.01.2007-01.04.2015 ja 17.02.2016- 30.09.2018 „Elite“ kliinik, sünnitusosakond, lastearst
Osalemine uurimisprojektides 2005-2015
„ Laste tserebraalparalüüsi perinataalsed riskifaktorid ja varane diagnostika“ projektijuht T. Talvik, vanemteadur A. Sööt: asfüksias sündinud vastsündinute teadustöösse haaramine, esmane objektiivne läbivaatus, uuringute korraldamine, projekti algus 2005. a.-l.
„ Penitsilliin/ gentamütsiin versus ampitsilliin/ gentamütsiin vastsündinute varase infektsiooni empiirilises ravis“, uuringut koordineeriv uurija prof I. Lutsar, vastutavad uurijad dr T. Metsvaht ja M-L. Ilmoja: uuringusse haaratud TÜK AILI-s ravil olnud vastsündinute emade raseduse ja sünnituse kulgu puudutavate andmete saamine rasedakaartidest ja sünnituslugudest ja elektroonilisse uuringuprotokolli kandmine, projekti algus 2006. a. augustis.
Osalemine neonataalse haigestumuse registrisse andmete sisestamisel, projekti algus 2007. a.
2011 a. EPICE uuringu protokollis ema rasedusaegset tervist, sünnitust ja lapse sündi puudutava osa täitmine
2012.-2014. a. osalemine “Lapse ja ema mikrobioota ning immunoomi uuring”
2012. a alates „Antenataal- ja perinataalperioodis diagnoositud kõhu eesseina, gastrointestinaal- ja urogenitaaltrakti arenguanomaaliate postnataalne diagnostika ja ravitaktika“ uuringugruppi patsientide hõlmamises osalemine
2014-2015. a. osalemine „ Koagulaas-negatiivsete stafülokokkide virulentsus ja resistentsus enneaegsete vastsündinute emade rinnapiimas“ uuringus
2000
M. Merila. Gastroösofageaalne refluks ja gastroösofageaalne reflukshaigus. „ Enneaegne laps- tervise juhtimine ja haigused“- juhised perearstidele, toimetanud A. Ormisson, M-L. Mägi, H. Varendi. Tartu, 2000, 33-36.
M. Merila. Gastroösofageaalne refluks. „ Enneaegne laps- tervise juhtimine ja haigused”- juhised lastevanematele, toimetanud A. Ormisson, M-L. Mägi, H. Varendi Tartu, 2000, 35-36.
2006
teesid ja posterettekanne „ Bacterial meningitis in infants younger than 3 months in Estonia in 1980-1989 and 2001-2005“ L. Toome, K. Tomberg, M. Merila, K. Pruunsild, M. Jürna, I. Neupokajeva, I. Lutsar, 24th. Congress of ESPID, Bazel, Switzerland, May 3-5, 2006
2007
teesid ja posterettekanne „ Bakteriaalne meningiit < 3 kuu vanustel lastel Eestis 2001-2005“ L. Toome, K. Tomberg, M. Merila, K. Pruunsild, M. Jürna, I. Neupokajeva, I. Lutsar Eesti Lastearstide 18. kongress, 31.05.- 02.06.2007, Tallinn
teesid ja suuline ettekanne „ Vastsündinute rehospitaliseerimine sünnitushaiglast varase kojukirjutamise järel“ E. Kallas, M. Merila, M-A. Vals, I. Terentjeva, S. Tensing, A. Ormisson Eesti Lastearstide 18. kongress, , Tallinn, 31.05- 02.06.2007,13.
2008
teesid ja posterettekanne „Maternal and neonatal risc factors to predict the change of early empiric antibiotic regimen in neonates“ M. Merila, T. Metsvaht, H. Pisarev, L. Maipuu, I. Lutsar 13.-17.05.2008 26th. Congress of ESPID, Graz, Austria, May 13.-17, 2008
TÜ arstiteaduskonna päevade teaduskonverentsi teesid + suuline ettekanne „Ampitsillin + gentamütsiin vs. penitsilliin + gentamütsiin vastsündinu varase sepsise empiirilises ravis: kliinilise efektiivsuse uuring“ T. Metsvaht, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, L. Maipuu, M. Merila, E. Sepp, I. Lutsar
48th. Annual Interscience Conference on Antimicrobial Agents and Chemotherapy teesid ja posterettekanne „ Management of early onset neonatal sepsis: Comparative study of Ampicillin vs. Penicillin in combination with gentamicin“ T. Metsvaht, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, M. Merila, L. Maipuu, E. Sepp, P. Müürsepp, I. Lutsar, Washington, USA, October 25-28, 2008
2009
teesid ja posterettekanne „Comparison of ampicillin with penicillin in empiric therapy of early onset sepsis in extremely low birthweight babies“ T. Metsvaht, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, M. Merila, L. Maipuu, P. Müürsepp, K. Julge, E. Sepp, I. Lutsar, 27th Congress of ESPID Bryssel, Belgium, June 9-13, 2009
„ Clinical parameters predicitng failure of empirical antibacterial therapy in early onset neonatal sepsis, identified by classification and regression tree analysis“ T. Metsvaht, H. Pisarev, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, L. Maipuu, M. Merila, P. Müürsepp, I. Lutsar BMC Pediatrics 2009; 9:72
2010
„Comparison of ampicillin plus gentamicin vs. penicillin plus gentamicin in empiric treatment of neonates at risk of early onset sepsis“ T. Metsvaht, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, L. Maipuu, M. Merila, I. Lutsar Acta Pediatrica, Volume 99, Issue 5, pages 665-672 (8), May 2010
teesid ja suuline ettekanne „Varase vastsündinu sepsise empiirilise antibakteriaalse ravi ebaõnnestumist ennustavad faktorid“ T. Metsvaht, H. Pisarev, M-L. Ilmoja, Ü. Parm, L. Maipuu, M. Merila, P. Müürsepp, E. Sepp, I. Lutsar Eesti Lastearstide 19. kongress Tartus
teesid ja posterettekanne „ Magnetresonantstomograafilised uuringud hüpoksilis-isheemilise entsefalopaatiaga lastel“ A. Sööt, A. Antson, M. Merila, E. Kallas, T. Tomberg, T. Talvik, Eesti Lastearstide 19. kongress Tartus
teesid ja posterettekanne „ Enneagsuse põhjuse ja sünnitusviisi seos Apgari hinde ning abistamisvajadusega sünnil väga väikestel enneaegsetel vastsündinutel“ M. Veinla, A. Antson, V. Astover, J. Kuld, M. Merila, U. Salundi, H. Varendi, Eesti Lastearstide 19. kongress Tartus
2011
teesid ja suuline ettekanne “Outcome after hypoxic-ischemic encephalopathy at 5 years of age.“, Anu Sööt MD, PhD 1, Anne Antson MD 2, Mirjam Merila MD 2,Mairi Männamaa PhD 2, Tiiu Tomberg PhD 3, 1st Baltic Paediatric Congress, 19.-22.05 Vilnius
Metsvaht T., Ilmoja M.L., Parm Ü., Merila M., Maipuu L., Müürsepp P., Julge K., Sepp E., Lutsar I. Ampicillin versus penicillin in the empiric therapy of extremely low-birthweight neonates at riak of early onset sepsis Pediatrics International: 53 (6), 873-880, 2011
2012
teesid ja posterettekanne ”Iniencephaly- a case report” A. Antson, M. Merila, K. Päärson, A. Siller, L. Järva, K. Asser, H. Varendi, R. Teek, 14.-17.09.2012 3rd International Congress of UENEPS, Portugal, Porto
2013
teesid ja posterettekanne “ Neonatal pulse oximetry screening for detection of critical congenital heart defects at Tartu University Hospital” Salundi, U.; Veinla, M.; Antson, A.; Astover, V.; Merila, M.; Nellis, G.; Vals, MA.; Varendi, H., II Balti pediaatria kongress Pärnus
teesid ja posterettekanne „ Iniencephaly- case report“. A. Antson, M. Merila, K. Päärson, A. Siller, L. Järva, K. Asser, R. Teek, H. Varendi, II Balti pediaatria kongress Pärnus
2015
“Colonization of gastrointestinal tract (GIT) of preterm neonates with Staphylococcus epidermidis (SE) present in mother’s own unpasteurized breast milk (BM)” Hiie Soeorg1, Tuuli Metsvaht2, Imbi Eelmäe2, Mirjam Merila3, Mari-Liis Ilmoja4, Irja Lutsar1, European Congress of Clinical Microbiology and Infectious Diseases, May 12.-16, 2015, Leipzig (teesid, poster)
2016
„ Staphylococcus epidermidis nosocomial strain in breast milk of mothers of preterm neonate“, Soeorg H, Metsvaht T, Eelmäe I, Treumuth S, Merila M, Ilmoja ML, Lutsar I, the 11th International Meeting on Microbial Epidemiological Markers, March 9 – 12, 2016, Estoril, Portugal (teesid., poster)
„Molecular characterization of Staphylococcus epidermidis colonizing skin and gut of preterm neonates“, Hiie Soeorg, Tuuli Metsvaht, Imbi Eelmäe, Sirli Treumuth, Mirjam Merila, Mari-Liis Ilmoja, Irja Lutsar, the 26th ECCMID, April 09.-12, 2016, Amsterdam, the Netherlands (teesid, poster)
„ High prevalence of mecA-positive coagulase-negative staphylococci (MR-CoNS) in breast milk (BM) of mothers of preterm neonates“, Soeorg, H.; Metsvaht, T.; Eelmäe, I.; Treumuth, S.; Merila, M.; Ilmoja, ML.; Lutsar, I. The 34th Annual Meeting of the ESPID (European Society for Paediatric Infectious Diseases), May 10-14, 2016, Brighton, UK.(teesid)
2017
Soeorg, H; Metsvaht, T; Eelmäe, I; Treumuth, S; Merila, M; Ilmoja, ML; Lutsar, I (2017). Mother’s own breast milk is a source of mecA-positive Staphylococcus epidermidis. The 35th Annual Meeting of the ESPID, May 23-27, 2017, Madrid, Spain. European Society for Paediatric Infectious Diseases teesid).
Soeorg, H; Metsvaht, T; Eelmäe, I; Treumuth, S; Merila, M; Ilmoja, ML; Lutsar, I (2017). Genetic relatedness of Staphylococcus epidermidis colonizing gut and skin of neonates and breast milk. European Society for Paediatric Infectious Diseases (teesid).
Soeorg, H; Metsvaht, T; Eelmäe, I; Treumuth, S; Merila, M; Ilmoja, ML; Lutsar, I. (2017). The role of staphylococci of breast milk in gut colonisation and development of late-onset sepsis in preterm neonates. ECCMID (teesid).
Metsvaht, Hanna Kadri; Metsvaht, Tuuli; Eelmäe, Imbi; Merila, Mirjam; Lutsar, Irja; Ilmoja, Mari-Liis; Soeorg, Hiie (2017). Skin and gut colonisation with Staphylococcus haemolyticus in term and preterm neonates. European Society for Paediatric Infectious Diseases (teesid).
2018
Soeorg, Hiie; Treumuth, Sirli; Metsvaht, Hanna Kadri; Eelmäe, Imbi; Merila, Mirjam; Ilmoja, Mari-Liis; Lutsar, Irja; Metsvaht, Tuuli. (2018). Higher intake of coagulase-negative staphylococci from maternal milk promotes gut colonization with mecA-negative Staphylococcus epidermidis in preterm neonates. Journal of Perinatology.10.1038/s41372-018-0183-y.
Parm, Ülle; Štšepetova, Jelena; Eelmäe, Imbi; Merila, Mirjam; Ilmoja, Mari-Liis; Metsvaht, Tuuli; Lutsar, Irja; Soeorg, Hiie (2018). Genetic relatedness of Gram-negative bacteria colonizing gut and skin of neonates and mother's own milk. Journal of Perinatology, 38, 1503−1511.10.1038/s41372-018-0220-x.
Soeorg, Hiie; Keränen, Evamaria Elisabet; Metsvaht, Hanna Kadri; Treumuth, Sirli; Eelmäe, Imbi; Merila, Mirjam; Ilmoja, Mari-Liis; Metsvaht, Tuuli; Lutsar, Irja. (2018). High rate of ceftaroline-resistance in Staphylococcus haemolyticus causing late-onset sepsis and colonizing preterm neonates and their mothers, European Society for Paediatric Infectious Diseases (teesid).
Soeorg, Hiie; Keränen, Evamaria Elisabet; Metsvaht, Hanna Kadri; Eelmäe, Imbi; Merila, Mirjam; Ilmoja, Mari-Liis; Metsvaht, Tuuli; Lutsar, Irja. (2018). Higher prevalence of clonal complex 29 among Staphylococcus haemolyticus from preterm neonates compared with healthy term neonates and mothers. ECCMID (teesid).

Sirje Mikkel

Sündisin ja kasvasin Saaremaal. Ema töötas sidejaoskonna juhatajana, isa suri kahjuks kuu aega enne minu sündi. Kooliteed alustasin Mustjala 8-klassilises koolis 1966. aastal. Selle lõpetamise järgselt õppisin Kingissepa Keskkoolis aastatel 1974-1977. See tähendas iseseisva elu algust juba 16. eluaastast, sest pidin maalt linna elama minema.
Pärast keskkooli lõpetamist jätkusid õpingud aastatel 1977-1982 Tartu Ülikoolis, sest minu unistus oli lastearstiks saada. Internatuuri lõpetasin 1984. aastal. Õpingute aega jääb ka abiellumine ja kahe tütre sünd.
Kuna abikaasa suunati peale ülikooli lõpetamist tööle õpetajana Võrru, siis tuli ka mul jätkata tööd Võrus, kuigi ise tahtsin minna tagasi Saaremaale. Kõigepealt olin aasta lastega kodus.
05.12.1985 alustasin lastearstina tööd Võrus. Algselt polikliinikus, kuid üsna varsti Võru Maakonnahaiglas. Lisaks tööle lasteosakonnas tuli lapsi ravida ka infektsioonhaiguste- ja sünnitusosakonnas. Võrus töötasin kokku 10 aastat, mis oli väga huvitav ja töörohke aeg noorele arstile.
01.01.1995 astusin Tartu lastehaiglasse pediaatria residentuuri, selle järgselt hematoloogia residentuuri ja olen esimene residentuuri lõpetanud laste hematoloog Eestis. See toimus tänu prof Tiina Talviku initsiatiivile ja prof Hele Everausi toetusele.
Hematoloogia pakkus huvi juba ülikooli ajal tänu Lia Sildveri entusiasmile selle eriala suhtes. Peale residentuuri lõpetamist soovitas prof Tiina Talvik hematoloogia eriala ja nii alustasingi 1999. aastal tööd osakonnas. Tööpõld oli väga lai: kogu laste hematoloogia, nii hea- kui pahaloomuline, onkoloogia ja lisaks alguses ka täiskasvanud patsiendid.
Mind huvitab see eriala oma mitmekesisuse, kiire arengu ja huvitavate väljakutsetega. Kahjuks on aga emotsionaalselt raske, kui haiget, vaatamata kõikidele ravivõimalustele, aidata ei õnnestu. Samas on rõõm suur, kui vähi seljatada suudame. Tänu diagnoosimismeetodite paranemisele, ravimite kättesaadavusele, koostööle erinevate spetsialistidega ja uute raviprotokollide kasutuselevõtmisele on ravitulemused märkimisväärselt paranenud.
Eriline huvi on tekkinud pahaloomuliste luukasvajate suhtes, sest see on valdkond, mis pakub alati suuri väljakutseid ravi osas. Suur abi on olnud koostööst Põhjamaade arstide ja Tallinna kolleegidega.
Kui eelnevalt lastehematoloogia õpe piirdus ainult ühe loenguga, siis alates 2009. aastast alustasin lastehematoloogia seminare tudengitele.
Suur väljakutse on olnud kõrgdoosis keemiaravi koos vereloometüvirakkude siirdamisega, mis on aidanud lapsi keemiaravile refraktaarsetel juhtudel või retsidiivide korral. Allogeense vereloometüvirakkude siirdamise alal olen koolitust saanud Helsingi Ülikooli Lastehaigla luuüdisiirdamise osakonnas.
Olen Eesti Lastearstide Seltsi, Eesti Hematoloogide Seltsi, Eesti Arstide Seltsi, NOPHO (Nordic Society of Hematology and Oncology) ja SIOPE (European Society for Paediatric Oncology) liige.
Olen ainukese lastearstina töötanud osakonnas 2000.-2017. a sügiseni. See on olnud ääretult huvitav, emotsionaalne, periooditi väga stressirohke ja erinevaid väljakutseid esitav aeg.

Kaljo Mitt

Sündisin 26.04.1937 Pärnu linnas.
1955 Pärnu II Lydia Koidula nim. Keskkool
1961 Tartu Ülikool arstiteaduskond
1979 WHO koolitus meditsiiniadministraatoritele, rahvatervise magister
1999 Diplom Nordic School of Publik Health, BRIMHEALTH programmi lõpetamisel
1961-1964 Ambla Haigla, Paide rajoon, jaoskonnaarst
1964-1977 Pärnu Linna Haigla, lasteosakonna juhataja, linnapediaater
1977-1999 Tartu Lastekliinik, peaarst
1995-2000 TRÜ Arstiteaduskonna Tervishoiuinstituut, osalise koormusega vanemõpetaja,
2000- 2001 Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik, direktor
2002-2003 Tervishoiuamet, peadirektor
2004-2014 Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla, ülemarst
1983 ENSV teeneline arst
1984 TRÜ Arstiteaduskonna medal
2007 Eesti Lastearstide Seltsi auliige
2008 SA Tartu Ülikooli Kliinikumi preemia
Pediaatria kõrgem kategooria.
Tervishoiu administraatori kõrgem kategooria.
1997 „TERVISHOIUSÜSTEEMI STRATEEGILINE JUHTIMINE” üks autoritest
Raamat on valminud Taru Ülikooli Tervishoiu instituudi ja Saskatchevani Ülikooli
Kommertskolledži ühisprojektina, Kanada.
1998 „TERVISHOIU JUHIMINE”. Autor. Tartu Ülikooli Tervishoiu instituudi õppematerjal arstiteaduskonna üliõpilastele.
Avaldatud 19 artiklit laste hüpertoonia, südamehaiguste ja laste südamehaiguste teemal.
Juhendanud kahte üliõpilastööd laste südamehaiguste teemal.
Korduvad koolitused Moskva, Leningradi ja Minski arstide täiendusinstituutides laste reuma ja südamehaiguste eemal.

Marja-Liis Mägi

Tänuga tahaksin meenutada aega, olustikku, meditsiinitaset, mis oli mulle antud tööks ja arenguks, ka häid kaasteelisi-õpetajaid, kes mind on aidanud valikute tegemisel.
Sündisin Tartus 30.01.1942 teenistujate perekonnas. Minu isa töötas TRÜ aiandus-mesindus kateedris assistendina, ema samas laborandina. Õppisin Tartu III Keskkoolis. Minu abielust sündis 2 last: poeg Silver, kes lõpetas TRÜ ajaloo eriala, tütar Margot, kes lõpetas EMA laulu eriala. Mul on 5 lapselast ja üks lapselapselaps. Minu huvideks on olnud muusika, sport, reisimine, kunst, nokitsemine suvekodus. Ülikooliaastad TRÜ Arstiteaduskonnas (1962-1968) möödusid ladusalt ja kiiresti. IV kursusel otsustasin dots Leida Kerese soovitusel nn “videviku pediaatria“ kasuks. 2,5 aastat töötasin pediaatrina Sindi linnahaiglas: vastuvõtud, koduvisiidid, töö lasteaias ja õhtune õppimine. Kasutasin võimalust asendada Pärnu sünnitusosakonna mikropediaatrit, olin hakkamist täis ja alustasin neonatoloogiaga. Sel ajal tuli esmakordselt teha vahetusvereülekannet reesuskonfliktiga vastsündinule. Lahke abi ja kõigi vajalike vahenditega tuli kohale dr Jõgiste Tallinnast. Ambulatoorne töö aga ei pakkunud rahuldust. Mul õnnestus vabaneda enne tolleaegset 3-aastast kohustuslikku aega ja konkureerida Tartu Linna Sünnitusmaja neonatoloogiks, kus töötasin 9 aastat. Sindi-Pärnu periood oli väga õpetlik ja oluline minu arstitee algusaastatel. Sünnitusmajas rakendasime koos dr Valve Loolaidiga esmakordselt kraniotserebraalset hüpotermiat raskes asfüksias sündinud ajalistel vastsündinutel. Selleks kasutasime kummivoolikust põimitud peakatet, kraanivett, kuvöösi, veenisisest narkoosi. Tänapäeval on selleks tööstuslikult toodetud jahutusmütsid. Samuti kasutasime dots Leida Kerese soovitusel esmakordselt plastikkotiga CPAP-ravi Gregory meetodil enneaegsete vastsündinute hingamishäirete sündroomi korral. Dots Leida Kerese soovitusel õppisin TRÜ mittestatsionaarses aspirantuuris (1975-1978). Uurimistöö teemaks oli „Hemokoagulatsiooni häired asfüksias sündinud ajalistel vastsündinutel“, selleks kasutatav elektrokoagulograafiline uurimismetoodika osutus mitteaktuaalseks, töö jäi valmimata.
Tartu Linna peapediaater Anne Ormisson koos lastehaigla juhtide dr Kaljo Miti ja dr Endla Kööbiga otsustasid luua uue osakonna haigete vastsündinute tarvis. 18.06.1979 kutsuti mind uut osakonda ette valmistama ja juhatama. Koos tubli vanemõde Maie Otsaga kulus aasta uue osakonna ettevalmistamiseks: inventari, seadmete, aparatuuri tellimine, tööjuhiste, rezhiimide ja intensiivravi vajavate situatsioonide lahendamiseks juhiste koostamine valvearstide tarvis, ka Moskvas neonatoloogia osakondades ja raamatukogus kogemuste omandamine. Olin samaaegselt raviarstiks dr Asta Uibo juhitavas imikute osakonnas.
Osakond avati 04.08.1980. Oru tänava renoveeritud lastehaiglas. Alates 1982 asusime juba Lunini tänava vastvalminud lastehaigla hoones. Tolleaegne Eesti ühiskond oli suletud, puudusid kirjandus, aparatuur, esialgu ka intensiivravi võimalused. Ravi oli kohapeal algeline. Esimestel aastatel olid meil abiks veenitee loomisel dots Jüri Samarütel ja dr Urmo Kööbi täiskasvanute intensiivravi osakonnast. Enneaegsetele vastsündinutele infusioonravi teostamiseks tuli kasutada täiskasvanute infusioonisüsteeme ja nõelu. Edasine areng toimus 1980. aastate teisel poolel, kui tulid infusioonraviks kasutusele nn „liblikad“, 1990. aastate esimesel poolel aga juba pisikesed kanüülid ja teisel poolel juba ka perfuusorid (automaatsüstlad) ja infusioonpumbad. Meie intensiivravi palatites oli kaks täiskasvanutele mõeldud monitori, mõned kuvöösid. Esialgu oli vaja leida võimalusi enneaegsete laste CPAP-raviks, transpordiks, fototeraapiaks. Siin olid suureks abiks ülikooli füüsikud. Peaarsti dr Kaljo Miti nõusolekul paigaldati vastsündinute transpordiks ühele kiirabiautole liikuval raamil üks ungari kuvöösidest, millega tagati vajalik soojus, niiskus, hapnikravi ja CPAP-ravi DP-2 aparaadi vahendusel. CPAP-ravi teostamiseks valmistati ülikooli füüsikute poolt vasest ninakanüül, nn „kuldnina“ , mida kasutati vähemalt 20 aastat. Äärmiselt suureks kergenduseks oli laste intensiivravi osakonna avamine 1982. aastal.
Esialgne aparatuuri puudus lahenes Saksamaa prof Eberhard Schmidti ning Šveitsi riigi abiga. Kirjanduse osas olid meile abiks Helsingi lastekliiniku raamatukogus kopeeritud artiklid. Seda suurt paberi hulka aitas transportida Helsingist Tartusse Eesti esinduse auto. See sai võimalikuks tänu prof Tiina Talvikule ja Soome lastearstide abile, kui mul õnnestus olla kahel korral Helsingi lastekliiniku vastsündinute intensiivravi osakonnas stazheerimas. Kogutud kirjandusest oli meile abi vähemat 10 aastat.
Olin 19 aastat neonatoloogia osakonna juhataja (1980-1999). Alates 1993 kõrgema kategooria pediaater, viimased 7 aastat vanemarst-õppejõud. Pensionile jäin 2012 a. Töötasin pediaatrina 44 aastat, sellest neonatoloogina 41,5 aastat. Tagasivaadates olid minu tööaastad kui „ kiire koopast väljaronimise aeg“, uskumatult huvitav, kiire, vastutusrikas ja arendav aeg! Olin alati huvitunud teadusest. Nii osalesin üliõpilaste teadusühingu uurimistöös, millega kollektiivse tööna koos dr Anne Ormissoni, dr Mai Maseriga jt. saavutasime kahe võistlustööga auhinnalise I koha. Käsitlesime toksoplasmoosi probleemi Tartu linnas ja rajoonis. Olen tegelenud neonataalse ultraheliuuringuga (väljaõpe Moskvas) ja enne ehhokardiograafia tulekut ka südame pumbafunktsiooni hindamisega integraal-reograafilisel meetodil (väljaõpe Leningradi Sõjaväeakadeemias prof Mihhail Tischenko juures 1982). Selleks uuringuks kasutatava elektokoagulograafi aitas muretseda prof Helje Kaarma, uuringuks kohandas aparaadi aga prof Mihhail Tischenko Leningradis.
Olen osalenud teadustöös, õppetöös, teinud suulisi ettekandeid, juhendanud interne ja residente, avaldanud mitmesuguseid kirjalikke õppe-metoodilisi juhiseid, teese, artikleid kokku 84, neist rahvusvaheliselt eelretsenseeritavaid on olnud 5, posterettekandeid 22. Erilist hasarti pakkus posterettekannete vormistamine, millesse kaasasin alati noori enda kõrvalt. Suurim neist oli Lastehaigla 85. juubeliks valminud ajalooline poster haiglatöötajatest. See oli suur ettevõtmine ja eriti koormav dr Endla Kööbile, kes juhtis ja toimetas kogu seda ettevõtmist. Osalesin kahel korral Eesti Haigekassa tervise edendamise projektis, olles projektijuht ja kaasjuht. Nende tulemusena publitseeriti enneaegsete probleeme käsitlevad juhised perearstidele ja lastevanematele. Olen Eesti Perinatoloogia Seltsi auliige. Väikeste enneaegsete probleemid on mind alati köitnud. Innovaatilise ettepanekuna valmis koostöös Uno Juustuga toitmise elektrooniline kalkulaator, mis võimaldas kiiresti hinnata ning kalkuleerida enneaegsetele lastele manustatav vajalik vedelikuhulk ja toit.
Olen tänulik oma suurepärasele mentorile dots Anne Ormissonile. Olen tänulik oma saatusele, õpetajatele, kolleegidele, perele, et olen saanud selles kõiges osaleda.

Aita Napa

Praegune töökoht : Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, vanemarst-õppejõud.
Haridus :   1983-1986 internatuur (Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla, Tartu Ülikooli Närvikliinik)
                  1983 Tartu Ülikool arstiteaduskond, pediaatria
                 1977 Haapsalu I keskkool
Teenistuskäik :   1992   Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliinik, neuroloog (neurofüsioloogia)
                           1999-2016, 2017   Tartu Ülikooli Kliinikumi Närvikliinik, neuroloog (ENMG uuringud)
                          1987-1992 Tartu Väikelastekodu, neuroloog
                          1986-1987 Tartu Linna Kliiniline Lastehaigla neuroloog lastepolikliinikus
1977. aastal lõpetasin Haapsalus keskkooli ja tegin edukalt eksamid Tartu Ülikooli. Asusin õppima arstiteaduskonna pediaatria erialal, mille lõpetasin 1983.aastal. Ülikoolis tegin üliõpilasteadustöö Gilles de la Tourett’i sündroomist. Ligi aasta töötasin neonatoloogia osakonnas õena.
Lõpetamise järgselt sain suunamise Jõgevale, aga laste sünd lükkas edasi internatuuri ja töölemineku. Internatuur koosnes kahest osast: 6 kuud pediaatriat ja 6 kuud neuroloogiat. 1986.aastal kutsuti mind tööle Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla polikliinikusse asendama neuroloog Anne Siilbaumi.
1987. aastal vabanes neuroloogi koht Taru Väikelastekodus, kus ma töötasin kuni 1992. aastani.
Alates 1993. aastast olen olnud seotud Taru Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikuga. Minu igapäevase töö hulka kuuluvad neurofüsioloogilised uuringud. Hindan EEG uuringuid ja teen ENMG uuringuid . Lisaks tegelen ka spastiliste laste raviga. Alates 2001. aastast kuulub raviprotseduuride hulka botuliintoksiini süstimine spastilisuse raviks. 2017. aastal paigaldati Tartus esimene intradekaalne baklofeenipump lapsele.
EEG- uuringuid täiskasvanutel alustati Eestis 1961.aastal Tartus dr. M.Mägi poolt. Närvikliinikus uuriti sel ajal ka lapsi alates 3.eluaastast.
EEG-uuringuid Tartu Lastekliinikus alustas dr A. Beilmanni 1986. aastal. Sel ajal oli kasutusel EEG aparaat Ungari firmalt Medicor. Kuna aparaadil oli tindikirjutaja, siis EEG õde ja arst olid äratuntavad tindiplekkide järgi kätel ja riietel. Uuringuks kulus 10 minutit. Tehti ka fotostimulatsiooni ja hüperventilatsiooni. 1995. aastal saime digitaalse 21 kanaliga Nihon Kohdeni EEG aparaadi. Video ja EEG registreeriti eraldi, nad olid jälgitavad ka erinevatel ekraanidel, kuid siiski sünkroniseeritult. Nii said võimalikuks esimesed videouuringud Eestis.
Algselt registreeriti EEG koos videoga vaid alla 3. aastastel lastel ja absaanside kahtlusel.
2002. aastal saime uue Grass-Telefactor LTM-EEG 64 kanaliga. Sellest ajast on võimalik teha EEG videotelemeetria uuringuid. Samal aastal liitus EEG kabinetiga dr U. Vaher.
Koostöös närvikliinikuga tehti 2005. aastal esimesed 2 kuni 3 ööpäeva kestvad uuringud täiskasvanud epilepsiahaigele ja preoperatiivsed uuringud epilepsiahaigetele. Praegu teeme isegi kuni viis ööpäeva kestvat EEG uuringut. Uuringut on võimalik teha ärkvelolekus ja ravimindutseeritud unes.
ENMG uuringuid on lastekliinikus vähe ja seoses teiste uuringumeetodite ja -võimaluste tulekuga jääb veel vähemaks.
1999-2017 töötasin osalise koormusega närvikliinikus ja tegin seal ENMG uuringuid.
Oma 27 tööaasta jooksul olen kokku puutunud kõige huvitavamaga neurofüsioloogias: laste EEG ja täiskasvanute ENMG.

Anne Ormisson

Sündisin 19. novembril 1942. aastal Anne Tamperena Tartus Vanemuise orkestrandi Arnoldi ja koduperenaise Helene neljalapselise pere teise lapsena ja elasin kogu lapse- ning koolipõlve Karlovas Kuu tänavas. Lapsepõlv oli turvaline ja õnnelik, kuigi väga vaene sõjajärgses olukorras. Koolis käisin esimesest üheteiskümnenda klassini mitme nimega koolides, aga ikka Lina tn koolimajas, mille lõpetsin 1961. aastal Tartu 7. Keskkooli esimeses lennus. Samal aastal astusin Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, sest minu soov lapsest peale oli saada lastearstiks.
Ülikoolis õppisin viimasel kolmel aastal õhtupoolikutel lisaks põhiõppele dots Leida Kerese pediaatriks soovijate rühmas. Tema õhutusel ja juhendamisel tegime viiendal ja kuuendal kursusel koos kursusekaaslastega kaks tudengite uurimistööd toksoplasmoosi levikust Tartu linna laste ning rasedate hulgas, mis mõlemad said esimese preemia. Ülikooli lõpetasin 1967. aastal ning suunati mind lastearstina Võrru. Kuna Võru haigla pakkus esialgse elupaigana kolmele värskele arstile haiglapalatit, protsessisin end tööle Viljandisse, kus olin tudengina olnud suvepraktikal. Vahemärkusena - tol ajal sai haiglat vahetada ainult ministeeriumi loal, ja seda luba oli kaunis raske saada. Viljandis töötsin jaoskonnapediaatrina neli aastat. Viljandi aastatel abiellusin tippsõudja Toivo Ormissoniga, kes õppis EPAs zootehnikuks, ning sündisid tütar Liis ja poeg Niil.
1971. aastal kutsus dots L. Keres mind Tartusse aspirantuuri. Esialgu töötasin ühe aasta lastepolikliinikus osakonnajuhatajana ning 1972-1975 olin pediaatria kateedri statsionaarne aspirant. Minu teadustöö – kopsupõletikku põdevate laste happe-leelistasakaalu muutustest piimhappepiima koormuse tingumustes- jätkas kateedri tolleaegset uurimissuunda. Et uurimisalustele piimhappepiima valmistada, läksin ma igal hommikul haiglasse, liiter pudelipiima kotis. Disseratsiooni kaitsesin Tartu Riikliku Ülikooli aulas 1975. aasta novembris ja sain meditsiinikandidaadi kraadi. Töö pidi olema venekeelne, kaitsmine õnneks eestikeelne. Juba aspirantuuri ajal valisin oma kitsamaks erialaks neonatoloogia.
Seejärel töötasin Tartu tervishoiuosakonna peapediaatrina 1975-1979. See oli huvitav ja keeruline aeg, sest haiged lapsed olid Tartus jaotatud mitme haigla vahel ning nende töö koordineerimine oli peapediaatri ülesanne. Kuna sel ajal läks remonti ka lastehaigla Oru tänava maja ning peaarst Kaljo Mitt oli suunatud aastaks rahvusvahelisele täiendusele Moskvas, olin ma olude sunnil ka lastehaigla peaarsti kt. Koos ravialajuhataja dr Endla Kööbi ja kateedrijuhataja dots Leo Tammega püüdsime lastehaiglat Puusepa tn 6 endise siseosakonna ruumides töös hoida nii hästi kui võimalik, kuigi ruumi oli väga napilt nii haigetele kui personalile. Vahel tuli meil minna isegi kööki kartuleid koorima, kui köögitööline haigeks oli jäänud. Sel ajal võtsime haiglasse ka esimesed haiged vastsündinud sünnitusmajast. 1979. aastal kutsus kateedrijuhataja dots Leo Tamm mind kateedri assistendi kohale. Jõudsin assistendina vastu võtta oma esimese juhendatava pediaatriatudengite kursuse, millest hiljem kasvasid välja juhtivad neonatoloogid Heili Varendi ja Liis Toome, ja läksin aastaks lapsepuhkusele tütar Hiiega. Dotsendi kutse sain 1984. aastal ja alates 2007. aastast olen Tartu Ülikooli emeriitdotsent. Ülikoolis töötasin kuni 2017. aastani teadusprojekti juhina. Kateedritööle lisaks töötasin 1980. aastast lastehaigla neonatoloogia osakonna arstina, 2000-2006 olin osakonnajuhataja ning 2007-2011 lastekliiniku arst-konsultant, mõned aastad Sotsiaalministeeriumi peaneonatoloog.
Kui 1990. aastal valiti mind Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) presidendiks (president 1990-1994 ja 2004-2007), avanesid „välisuksed“ ja algas üsna intensiivne rahvusvaheline suhtlus. Mind valiti täitma ka mitmeid ameteid: Euroopa Lastearstide Seltside Uniooni (UNEPSA) asepresident 1992-1998, Ülemaailmse Lastearstide Assotsiatsiooni (IPA) juhatuse liige 1995-2001, Euroopa Pediaatriahariduse Assotsiatsiooni (APEE) juhatuse ja ajakirja kolleegiumi liige 1996-2001, Euroopa Laste Gastroenteroloogia ja Toitmise Seltsi (ESPGAN) Laste Toitmise Komitee liige 1992-1997, Ülemaailmse Lastekeskuse (ICC) nõukogu liige 1999-2003, Euroopa Pediaatria Akadeemia nõukogu liige 2004-2007, ajakirja Türkiye Klinikeri Journal of Medical Sciences rahvusvahelise ekspertide nõukogu liige kuni 2007. Nendel aastatel osalesin paljude rahvusvaheliste konverentside korraldamisel ja juhatamisel ning esinesin ettekannetega. Erialaliselt olen end täiendanud Moskva ja Leningradi arstide täiendusinstituutides ning Helsingi, Tampere ja Düsseldorfi ülikoolide lastehaiglates ning Inglismaal Norwichi Teadusliku Uurimise Instituudis.
1990. aastal asutasime Soome kolleegide toetusel Eesti Perinatoloogia Seltsi (EPS), mille president olin 1995-1999. ELS ja EPS on austanud mind auliikmeks valimisega. 1995-1997 ilmus Lübecki kirjastuse Springer Verlag toetusel ajakiri Eesti Perinatoloogia Sõnumid, mille asutaja ja peatoimeja ma olin. 1980. aastatel esinesin korduvalt lastevanematele mõeldud laste tervist käsitlevates tele- ja raadiosaadetas ning avaldasin samateemalisi kirjutisi ajakirjades „Nõukogude Naine“, „Pere ja Kodu“ ning „Eesti Naine“. Lapsevanematele olen avaldanud raamatud „Sünnist esimese sammuni“ (1999) ja „Sünnist puberteedini. Lapsed ja nende tervisehäired“(2002). Koos Heili Varendiga ilmus õpperaamat üliõpilastele „Neonatoloogia“ (2009, 2015).
Oma teadustöös uurisin peamiselt laste, eriti vastsündinute arengut ja tervist ning tervisekorraldust, toitmist, soole mikrofloorat ja I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist sünnist alates. Uurimistulemused on avaldatud rohkearvuliste artiklitena mitmetes nii Eesti kui rahvusvahelistes ajakirjades. Olen juhendanud üle 30 üliõpilaste teaduslikku uurimis- ja konverentsitööd. 1994. aastal saime prof. Marika Mikelsaare uurimisgrupi liikmetena Eesti teaduspreemia vastsündinute mikrofloora uurimise eest. 1996-1999 toetas Šveitsi valitsus Eesti sünnitusmaju ja neonatoloogia osakondi suure hulga aparatuuri ja rahvusvahelise koolitusega. Koordineerisin seda projekti, mis tõstis meie neonatoloogia materiaalselt uuele tasemele. 1996-1999 juhtisin Põhja-Reini Liidumaa grantiga toetatud projekti „Kvaliteedihinnang Eesti peri- ja neonataalmeditsiinis“ koostöös Saksamaa Lastearstide Seltsi ja Põhja-Reini Perinataalkeskusega. Enneaegsete laste tervise uuringutel toetas meie mitmeid projekte Eesti Teadusfond ja WHO I. Dogramaci Fond. Rahvusvaheline teadusprojekt TRIGR (2002-2017), mis uuris I tüüpi diabeedi geneetilise riskiga laste tervist ja toitmise interventsiooni mõju sünnist alates ja mille Eesti grupi juht ma olin, lõppes edukalt 2017. aastal. 2014. aastal omistati mulle Tartu Täht elutöö eest, seejuures ka esmakordselt Eestis vastsündinute sünnijärgse rinnalepaneku algatamise ja juurutamise eest ning 2018. aastal autasustas Eesti Vabariigi president mind Punase Risti III järgu medaliga.
Nüüd, 2021. aastal, kirjutades seda CVd, olles emeriitdotsendist pensionär, kolme täiskasvanud lapse ema ja üheksa lapselapse vanaema ning äsja pühitsenud kuldpulmi abikaasa Toivoga, olen nii oma möödaläinud kui ka praeguse huvitava ja kirju eluga ülimalt rahul ning tänulik kõigile, kes mind on ümbritsenud. Olen ikka kirglik autojuht ja huvireisija, eriti lapselaste lõbusas seltskonnas.

Helgi Padari

Sündisin 17.03.1970 Hiiumaal ja minu lapsepõlv möödus paikades, mis on inspireerinud nii kirjanikke kui muusikuid. Sellest väiksest piirkonnast pajatavad Aino Kallas Reigi õpetajas, Herman Sergo Näkimadalates ning Juhan Smuul ja Gustav Ernesaks ooperis Tormide rand. Käisin lasteaias krahv Ungern-Sternbergi valitseja majas ning meie kiiged ja liivakastid olid maja lähedal asuvas mõisa õunaaias. Ümbruses oli veel mitmeidki vanu mõisahooneid, mille elanike kohta vanaema teadis pajatada huvitavaid lugusid. Üks minu rootslasest esiisagi oli vahetuskaubana jahikoera eest sattunud Ungru mõisa tööliseks.
Lauka 8-klassiline väikeses koolis sain esimesed teadmised ning edasi suundusin Hiiumaa pealinna, Kärdla Keskkooli. Koolis olid minu peamisteks hobideks laulmine kooris ning ansamblis, tantsimine nii rahvatantsu kui ka pop-tantsu grupis. Mängisin malet ning jõudsin II järguni. Hiiumaa meelitas mindki looma. Joonistasin ning maalisin palju ning läksin keskkooli kõrvalt Tartu Kujutava Kunsti kaugõppe kursusele ning plaanisin saada kunstnikuks. Loomulikult osalesin ka näiteringis, luuletasin ja kirjutasin. Kooliajast pärinevad II koht koolisiseselt luuletuste lugemise võistluselt ning II koht vabariiklikult kirjandite ja esseede võistluselt. Huvi arstiteaduse ja bioloogia vastu oli pidevas konkurentsis kunstiga.
Arstiteaduskonda sain sisse esimesel katsel kohe peale keskkooli. Kogu meditsiin oli huvitav, kuid anestesioloogia, millest kooli ajal peaaegu midagi ei kuulnudki, tundus just see, mida tahtsin osata. Kaheaastase tollases Tallinna Keskhaiglas tehtud internatuuri järgselt asusin seda kohe õppima.
Valik osutuski õigeks, sest peale residentuuri lõpetamist aastal 2000, asusin tööle laste intensiivravi osakonda, kus töötan tänaseni. Endiselt on huvitav ja erialaseid väljakutseid jagub. Lisaks huvitavale erialale leidsin väga toreda ning tööka kollektiivi. Lasteintensiivravi osakonna juurde on kuulunud ka lastereanimobiili töö, mida olen teinud sama kaua kui osakonna tööd. Lisaks osalen kiirabitöötajate laste erakorraliste seisundite alases koolituses. Lasteintensiivravi kõrvalt olen küll kogu aeg tegelenud ka täiskasvanutega ning saanud ka bakalaureuse kraadi õigusteaduses, kuid minu põhihuviks on jäänud ikkagi lasteanesteesia ja -intensiivraviga seotud küsimused. Eriti huvitavad on vereringe ja hingamiseelundite füsioloogia, patoloogia ning ravi. Tänu osakonna teaduslembusele ja toele olen avastanud farmakokineetika mitmekesiste võimaluste maailma. Ühiselt oleme osakonnas laste farmakokineetika teemasid uurinud ning lisanud oma panuse sellesse teadusharusse.

Riina Pettai

Sünniaeg: 21.oktoober 1958
Töökoht: Eesti Haigekassa
Ametikoht: usaldusarst
Haridus:
Tartu Ülikool, arstiteaduskond                      1979–1985
Tartu M. Härma nimeline II Keskkool           1973–1976
Tartu V Keskkool                                           1965–1973
Erialaline kvalifikatsioon:
Resertifitseeritud taastusravi alal                                   2012
Kõrgem kateg. füsiaatria ja taastusravi erialal alates    2000
Töökogemus:
Eesti Haigekassa usaldusarst                                     alates 2014
Eesti Ravimiameti ametnik                                        2007–2014
Arst-õppejõud füsiaatria ja taastusravi erialal           2007–2014
TÜ Kliinikumi Lastekliiniku laste ja noorukite           2006-2007
arendus- ja taastusravi keskuse juhtaja
TÜ Kliinikumi Lastehaigla polikliiniku arendus-       1996-2000
ja taastusravi osakonna juhtaja
Füsiaatria ja taastusraviarst                                          1993–2000
Elektriraviarst                                                               1991–1993
Arst – pediaater                                                           1985–1991
Teadusorganisatsiooniline tegevus ja muu administratiivtöö:
Osalesin IV World Congress of the ISPRM 2007 a. Koreas,
posterettekandega „Nabarõngast põhjustatud vertebraalne osteomüeliit“;
Osalesin rahvusvahelisel konverentsil „Rehabilitatsioni tulemuslikkuse mõõtmine“ 2007 a Tartus, suulise ettekandega „Rehabilitatsioonispetsialistid võrgustikutöös“;
Kuulusin SKA projekti „PITRA 2“ töögruppi 2007. a;
Eesti Taastusarstide Seltsi juhatuse liige 2005–2007;
Osalesin III World Congress of the ISPRM 2005 a Brasiilias posterettekandega „Multidistsiplinaarne meeskonnatöö kõne- ja keeleprobleemidega, aktiivsus- ja tähelepanuprobleemidega eelkooliealiste lastega“.
Kuulusin laste tserebraalparalüüsi arendusravi ravijuhise koostamise töögruppi 2004 – 2005;
Osalesin Eesti Arstide Päevadel 2003 a Pärnus suulise ettekandega „Milleks lastele arendus- ja taastusravi meeskonnatöö?“;
Osalesin lasterehabilitatsiooni arengukava koostamise töögrupis 2002 – 2003;
Eesti Taastusarstide Seltsi aseesimees 2001 – 2005;
Kuulusin erialaseltsi lasterehabilitatsiooni käsitlusjuhiste töögruppi 2001 – 2007;
Eesti astearstide Seltsi liige 1988–2007 a;
Olen osalenud mitmetel erinevatel erialaliste sise- ja välisriiklikel täiend- ja koolituskursustel.
Õppetöö juhendamine:
Osalesin diplomieelses õppetöös Ü KKTK liikumisravi 3. kursuse lastehaiguste (pediaatriline füsioteraapia) tsüklis loengute ja seminaride läbiviimisel teemadel „Alla 4-aastaste laste normaalse ja patoloogilise liikumismustrite võrdlev analüüs“ ning „Lapse psühhomotoorne areng“ (2005–2007);
Osalesin TÜ arstiteaduskonna täienduskeskuse poolt korraldatavatel täienduskursustel juhendajana ja lektorina (2005 – 2007) teemal „Arendusravi imiku- ja väikelapseeas“ ning lektorina (2006–2007) teemal „Taastusravi juveniilse idiopaatilise artriidi korral“ täiendustsüklis „Luu-liigesprobleemid lastel“;
Osalesin lektorina Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu õppepäevadel (2005–2008);
Osalesin lektorina TÜ juures diplomijärgses õppetöös perearstidele ja lasterehabilitatsiooni valdkonnas töötavatele kolleegidele (1998–2007);
Osalesin diplomijärgses õppetöös taastusravi erialal residentide juhendamisel (2000–2007).

Heljo Preem

Enne ülikooli
1943. juuli-august Keilas laste suvelaagri kasvataja
1943. sept. kuni 1945. jaan. Tallinna Bakterioloogia Jaam/ San Epid Jaam, laborant
Pärast ülikooli
1.08.1951–17.11.1955                       Tartu Kliinilise Lastehaigla jaoskonnapediaater
18.11.1955–1.10.1960                       Tartu vabariikliku Haigla org-metoodilise kabineti
pediaater ja Lastehaigla ordinaator, reuma-kabineti arst
01.10.1960–10.04.1964                      Lastehaigla ordinaator, nakkushaiguste kabineti arst
10.04.1964–25.01.1983                      Lastekliiniku peaarsti asetäitja polikliinilisel alal ja lastehaigla ordinaator kohakaasluse alusel
26.01.1983–23.03.1992 kooliarst
25.03.1992–23.05.1992 Tartu turvakodu arst
Loengud paralleelselt põhitöökohaga
1952/ 1953                  Tartu Meditsiini Keskkoolis
Õpetajate Seminaris
Õppetöö TÜ Pediaatria kateedris paralleelselt põhitöökohaga

Chris Pruunsild

Minu tööalased kokkupuuted meditsiiniga algasid kooli lõpuklassides, mil töötasin suviti kardioloogia kliinikus (kuna seal töötas mu kardioloogist emapoolne vanaisa) – jagasin toitu ja tegin sanitari tööd. Päris esimene töökoht oli infarktiravi osakonnas, mis oma raskes seisus haigete õhustikuga oli üsna hirmutav, kuid siiski ei peletanud arstiks õppimise soovi.
Peale Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli lõpetamist 1987.a. oli mul kaks valikut – kas astun arstiteaduskonda pediaatria erialale, mis oli siis veel täiesti iseseisva osakonnana olemas või õppida algklasside õpetajaks. Konkurss lastearsti erialale oli väga tihe, kuid tänu sellele, et lõpetasin keskkooli hõbemedaliga, oli sisse saamiseks vaja väga hästi sooritada vaid esimene eksam – bioloogia – ja kuna õnneks nii läks, olingi ülikoolis!
Ülikooli lõpetamine jäi Eesti Vabariigi algusaastatesse ja seepärast meenutame samaealiste kolleegidega, et oleme saanud lastearstiks tervelt kaks korda. 1995. a lõpetasin aastase pediaatria internatuuri ja sain kutsetunnistuse. 2002. a aga astusin pediaatria residentuuri, mille ülesehitus ja korraldus oli hoopis midagi muud ning 2008. a sain selle lõpetamisel taaskord pediaatriks.
Kogu minu õppeprotsess vältas kokku ligi 20 aastat. Kohe pärast internatuuri sai selgeks, et minu kitsamaks erialaks saab lastereumatoloogia. Endal mul konkreetset soovi alaeriala osas ei olnud, ja seetõttu olin kohe nõus kui tollane lastekliiniku peaarsti asetäitja dr Endla Kööbi mulle selle ettepaneku tegi, sest haigla vajas hetkel vastavat eriarsti.
1995. a astusin doktorantuuri. Doktoritöö oli teemal „Juveniilne idiopaatiline artriit eesti lastel. Epidemioloogilis-kliiniline uurimustöö“. Residentuuri ja teadustöö ühitamine oli kahe väikese poja emana raske periood ja seetõttu kestsid mõlemad õppevormid plaanitust märgatavalt kauem, aga lõppesid edukalt. Doktoritöö juhendajad olid emeriitprofessor Tiina Talvik ja dotsent Pirkko Pelkonen (Helsinki Ülikool). Oli suur õnn ja au olla selliste säravate isiksuste õpilane. Professor Talvik oli väga nõudlik, samas innustav ja toetav juhendaja; dotsent Pelkonen oli maailmas tunnustatud ja pikaajalise teadustöö kogemusega lastereumatoloog, kellelt õppisin palju lisaks erialale ka teadustöö planeerimise, läbiviimise, publitseerimise ja rahvusvahelise koostöö osas. Kaitsesin doktoritöö 2007. a , oponeeris dotsent Pekka Lahdenne (Helsinki Ülikool).
Kliinilist kogemust reumatoloogiliste haigetega asusin kohe internatuuri järgselt omandama dr Hille Liivamägi käe all. Temalt õppisin esmatõed haigete uurimise ja ravi kohta, samuti liigeste punkteerimise tehnika. Liigeseid punkteerisime sel perioodil väga
palju kuna muude ravimite osas oli valik väga napp – ei olnud bioloogilisi ravimeid ja immuunomoduleeriva ravimi metotreksaadi kasutamine oli algusfaasis. Hulgiliigeshaaratusega lapsed olid üsna kehvas seisus, oli lapsi, kellel olid paljud liigesed moondunud, sest kättesaadav ravi ei olnud piisav; palju kasutati mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid ja glükokortikosteroide, viimaseid ka liigesesiseste süstetena. Praegu on võimalik neid haigeid palju enam aidata ja see on teinud igapäevatöö lihtsamaks.
Doktorantuuri astudes hakkasin tegema ka õppetööd. Olen üle 25 aasta õpetanud V kursuse arstiüliõpilastele lastereumatoloogiat, hiljem lisandusid loengud, seminarid ja praktikumid hambaarstiteaduse ja füsioteraapia üliõpilastele. Igapäevatöös tuleb juhendada residente ja VI kursuse arstitudengeid. Olen olnud erialaliselt juhendajaks kahele praegu juba iseseisvalt praktiseerivale lastereumatoloogile.
Residentuuri järgselt alustasin 2008. a tööd SA TÜK lastekliiniku üldpediaatria osakonnas, algul arst-õppejõuna, alates 2013. a vanemarst-õppejõuna.
Doktoritöö valmimise järgselt on minu teadustöö peamisteks suundadeks olnud juveniilse idiopaatilise artriidi prognoosi mõjutavad tegurid (erinevad biomarkerid, varane subkliiniline ateroskleroos kroonilise põletiku tagajärjel) ja geneetilise tausta uurimine eesti populatsioonis. Minu kaasjuhendamisel on valmimas kaks doktoritööd. Olen olnud aktiivne rahvusvahelises teaduslikus koostöös – pikka aega oleme koos Göteborgi Ülikooli Sahlgrenska Akadeemia Reumatoloogia ja Põletiku uurimise osakonnaga uurinud juveniilse artriidi haigetel mitmeid põletiku aktiivsust, püsimist ja levimist määravaid molekulaarseid biomarkereid. Samuti olen eestipoolse koordinaatorina osalenud Rahvusvahelise Lastereumatoloogiliste Uuringute Organisatsiooni (Pediatric Rheumatology International Trials Organisation, PRINTO) poolt läbiviidavates paljukeskuselistes uuringutes. Alates 2017. a olen Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi lastehaiguste kaasprofessor, minu venia legendi oli teemal „Monoartriit lapseeas“.
Olen olnud aktiivne mitmete erialaseltside töös, kuuludes korduvalt nii Eesti Lastearstide Seltsi kui ka Eesti Reumatoloogia Seltsi juhatusse, tehes aastaid mõlemas seltsis sekretäri tööd ja korraldades mitmeid erialaüritusi.
Reumahaigete Laste ja Noorte Ühingu töö raames olen koostöös Eesti Reumaliiduga korraldanud uute juveniilse idiopaatilise artriidiga laste perede õppepäevi.
Olen valitud alaerialaga väga rahul – lastereumatoloogia on väga huvitav ja kiiresti arenev valdkond ning arusaam nende haiguste olemustest ja ravi võimalustest avardub üha enam.

Reet Rein

Sündisin Tartus teenistujate perekonnas 04.12.1940. Aastatel 1948-1955 õppisin Tartu 4. Seitsmeklassilises Koolis (praegu Mart Reiniku Kool). 1955. aastast kuni 1959. aastani õppisin Tartu 5. Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium). Osalesin kooli keemiaringis (juhendaja õpetaja Jüri Vene). Mängisin kooli võrkpallinaiskonnas ja tantsisin rahvatantsu naisrühmas. 01.06.1958--01.09.1959 töötasin koristajana Tartu Riikliku Ülikooli Vanemuise tn. 46 õppehoones.
01.09.1959-30.06.1965 olin TRÜ arstiteaduskonna raviosakonna üliõpilane. 1961. aasta märtsis-augustis töötasin TRÜ hügieeni kateedris vanem-preparaatorina. Tantsisin paar aastat TRÜ Rahvakunstiansamblis, kuid ema raske haiguse tõttu tuli sellest loobuda. IV kursuse järgsel suvel töötasin Võru Rajooni Keskhaigla kirurgia osakonnas meditsiiniõena, V kursuse järel samas subordinaatorina ning kiirabis. Kirurgia osakonna arstid dr Heino Kokk ja dr Valdek Kapp võimaldasid väga palju ise teha ning olid minule suurepärasteks õpetajateks ja arstina tegutsemise eeskujudeks. Tekkis huvi kirurgia vastu. Osalesin kirurgia ringi tegevuses ning võimalusel assisteerisin operatsioonidel.
Ülikooli lõpetamisel sain suunamise TRÜ Arstiteaduskonna Meditsiini Kesklaboratooriumi (juhataja prof Kalju Põldvere) biokeemiku ametkohale. Kuid nädal enne tööle asumist teatasid dekaan prof Jüri Saarma ja ENSV Kõrghariduse Ministeeriumi esindaja, et ülikool saab tõenäoliselt raha minu ametikoha finantseerimiseks alates 01.01.1966. Pakuti võimalust alustada stipendiumi suuruse palgaga või hakata õpetama lastehaigusi Tartu Meditsiinikoolis. Õpetaja amet ei olnud minu kutsumus. Asusin tööle Võrumaale, Osula Jaoskonnahaiglasse ENSV Tervishoiuministeeriumis toimunud ümbersuunamise vormistamise järel. Arstiteaduskonna lõpudiplomi sain kätte peale 1-aastast töötamist suunatud ametikohal, vastavalt siis kehtinud seadusele.
Osula Jaoskonnahaiglas (10 voodikohta) töötasin kohustuslikud 3 aastat juhataja ja jaoskonnaarstina. Olen tänulik tolleaegsetele Võru eriarstidele nõustamise ja abi eest. Tänu põhjalikele konsultatsiooniotsustele äratas dr Astrid Kokk huvi neuroloogia vastu. 01.09.1968-31.12.1968 käisin neuroloogia alasel spetsialiseerumise kursusel TRÜ Arstiteaduskonna arstide spetsialiseerimise ja täiendamise kateedri juures Maarjamõisa Haigla Närvikliinikus. Tänuväärset ja nõudlikku õppetööd juhtis prof Ain-Elmar Kaasik, kes oli just naasnud stažeerimast Rootsis. Töötasin Võru RKH-s neuroloogina kuni 01.07.1969, kohakaasluse alusel ka laboratooriumis ja kiirabis.
Juulist 1969 asusin tööle Kanepi Jaoskonnahaiglas Põlvamaal 1,0 koormusega neuroloogina ja 0,5 koormusega üldarstina pediaatri funktsioonis. 01.09.72-31.12.1973 töötasin samas juhatajana ja 0,5 koormusega neuroloogina ning 01.01.74-30.08.75 ordinaatorina. Statsionaaris raviti kolme maa-arstijaoskonna perifeerse närvisüsteemi haigustega patsiente. Teeninduspiirkonna kolhooside abiga muretsesime diskogeense radikuliidi raviks vajalikud venitusravi vahendid ja elektriravi aparatuuri. Koolituse läbis õde nende protseduuride läbiviimiseks. Enamus patsiente oli konsulteeritud Maarjamõisa Haigla neurokirurgide poolt ning tulemusteta konservatiivsele ravile järgnes kirurgiline ravi.
01.09.1975 asusin uuesti tööle neuroloogina Võru RKH-s. Töötasin polikliinikus, vajadusel konsulteerisin haigeid statsionaaris. Alates 01.04.1976, peale 1-kuulist spetsialiseerumiskursust TRÜ Arstide ja Farmatseutide Täiendamise ja Spetsialiseerimise Teaduskonnas, jätkasin tööd lasteneuroloogina. Selle tingis Moskvast tulnud korraldus avada igas rajoonihaiglas lasteneuroloogi ametikoht. Enne kursust käisin 3 kuu jooksul 1 kord nädalas Tartus prof Tiina Talviku vastuvõttudel praktilisi oskusi omandamas. 03.03.-30.04.1980 osalesin samas teaduskonnas laste lasteneuroloogia alasel täiendkoolitusel. Võrus töötasin lastenõuandlas ning konsulteerisin statsionaarsetes osakondades. Koos neonatoloog dr Helve Vahteriga vaatasime läbi kõik vastsündinud. Käisin ka suuremates maa-arstijaoskondades konsultatiivseid vastuvõtte tegemas. Arendus-taastusravi läbiviimiseks koolitasime Tartu Ülikooli Lastekliiniku baasil välja füsioteraapia õe (massaaž, võimlemine). 1986. aastal alustas tööd logopeed. Erialast kirjandust iseõppimiseks kõigile seda soovinud Võru arstidele aitas muretseda tollane Võru Raamatukogu juhataja pr Eha Tillmann. 1979. aasta augustis vähendati lasteneuroloogi koormus 0,5-le Moskvast tulnud korralduse alusel. Minu põhitööks sai administratiivtöö peaarsti asetäitjana ajutise töövõimetuse ekspertiisi alal 1,0 koormusega. See ametikoht loodi kõikides rajoonihaiglates. Võrus töötamise ajal olin ka Tartu Meditsiinikooli Võru Filiaali õppealajuhataja. Võru RKH uue hoone ehitamise viimasel, 1981. aastal, olin peaarsti kohusetäitja, sest peaarst tegeles ehituse lõpuleviimise ning aparatuuri ja sisustuse muretsemisega.
Ajavahemikul 07.07.1986.-28.02.1998.a. töötasin Tartu Ülikooli Lastekliiniku psühhoneuroloogilise arendus-taastusravi osakonna juhatajana/vanem-ordinaatorina. Enne tööle asumist käisin koos tollase osakonnajuhataja dr Anu Veedleriga täiendusel Moskva Psühhoneuroloogiahaiglas nr. 18, kus vaimseks juhiks oli prof Ksenja Aleksandrovna Semjonova. Nad tegid koostööd Hollandi spetsialistidega. Saadud teadmiste alusel loobusime senikehtinud ravipõhimõtetest ja -skeemidest (korduvad vitamiinide B1 ja B12, ATF, Cocarboxylasi, Cerebrolysini süstikuurid, ravim-elektroforees). Liikumisravis rakendasime Bobathi metoodika. Arendasime välja arendus-taastusravi mudeli, mis toimub multidistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetel. Tegelesime ka diagnostikaga, sh. autismispektrihäirete diagnostika ning ravi probleemidega dr. Ülle Proosi suunamisel. Võtsime kasutusele WISC’i, Griffiths’i, Symbolic Play, Reynelli ja Kaufmanni testid lastel esinevate arenguhäirete täpsemaks hindamiseks. Norra autismispetsialisti Ivar Lovaasi käsiraamatu tõlkis psühholoog Ivar Männamaa koos kolleegidega eesti keelde ja see ilmus 1998. aastal Eesti Autismiühingu poolt väljaantuna, pealkirjaga „Arenguhälbega laste õpetamine. Raamat minule.“ Ivar Männamaa tõlkis ka raamatuga kaasas olnud TEACCH metoodika ning peale koolitust 1995. aastal hakkasime seda juurutama meie osakonnas. Osakond suleti 28.02.1998.
01.03.1998-31.12.1999 töötasin TÜ Lastekliiniku VIII osakonnas (allergoloogia-pulmonoloogia) 1,0 koormusega lasteneuroloogina (6 voodikoha ja ambulatoorne töö). 20.12.1995 omistati mulle kõrgem kvalifikatsioonikategooria neuroloogia erialal, mida uuendati 2000. aastal.
Alates 01.01.2000 töötasin Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekliiniku neuroloogia ja neurorehabilitatsiooni osakonnas lasteneuroloogia arst-õppejõuna statsionaaris ja ambulatoorses vastuvõtus. Ajavahemikul 01.01.2018-31.08.2019 töötasin veel 0,25 koormusega ambulatooriumis, siis jäin pensionile. Osalesin Eesti Lastearstide Seltsi, Ludvig Puusepa Nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi, Eesti Lasteneuroloogide Seltsi, Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsiooni, Eesti Epilepsiavastase Liiga ning Eesti Fenüülketonuuria Ühingu tegevuses.
Erialaseid teadmisi täiendasin 1970.-1980. aastail prof. Tiina Talviku poolt korraldatud Nõukogude Liidu juhtivate lasteneuroloogide loengutel ja seminaridel, hiljem Hollandi, Suurbritannia, Kanada, Jaapani, Soome ja Rootsi juhtivate spetsialistide seminaridel. Olen käinud ka täiendustel välismaal – Helsingi Lastenlinna Kliinikus 02.-10.11.1989 ja Helsingi Ülikooli Haigla lasteneuroloogia osakonnas 25.09.-06.10.1995. Stažeerisin Aarau Lastekliinikus Šveitsis 05.09.-31.12.1993, Charite Berliini Ülikooli Kliinikumi Lastekliinikus 23.05.-12.06.2002 koos dr. Helve Vahteriga. Aastail 1993, 1996, 1998 ja 1999 käisin Müncheni Laste Arendusravi Keskuse korraldatud seminaridel ja koolitustel Brixenis Itaalias.
Vajadusel ja võimalusel olen osalenud lasteneuroloogide ja geneetikute uurimistöödes ning artiklite kaasautorina (21 artiklit). Olen juhendanud pediaatria, perearsti ning neuroloogia erialade interne ja residente. Õppetöös osalesin vastavalt õppetooli vajadustele täienduskoolituste programmides (lapse areng, arendus-taastusravi põhimõtted jm.).
Olen tänulik oma suurepärastele õpetajatele nii kodu- kui ka välismaal. Tänan südamest kõiki kolleege – arste, psühholooge, logopeede, füsioterapeute, kes on aidanud igapäevase töö probleeme lahendada. Meeskonnatöös on jõud!

Mall Seene

Sündisin 11.jaanuaril 1941. aastal. Lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli Arstiteaduskonna 1971. aastal. Pärast lõpetamist töötasin jaoskonna pediaatrina Tartu linnas. 1986. aastast üldpediaatri ja füsioteraapia eriarstina. 1994. aastal omistati kõrgem kvalifikatsioonikategooria arst-füsiaater (taastusarst). Alates 1998. aastast SA Tartu Ülikooli Kliinikum lastehaigla taastusravi osakonna juhataja.
Erialane tegevus
Töö vanemarst – osakonnajuhatajana eeldas igapäevast taastusravi korraldamist kõigis lastekliiniku osakondades, samuti ravi - alase dokumentatsiooni ja ravikindlustusega tegelemist. Oluline töölõik oli taastusravi alase tegevuse juhendamine osakondades ja meeskonnatöö ning ambulatoorsed konsultatsioonid. Sisulise tööna võib esile tõsta taastusravi alast testimist ja ravi efektiivsuse hindamist ja taastusravi järjepidevuse eest hoolitsemist haiglaravi järgsel perioodil.
Enesetäiendus
1996. aastal ’’Müncheni arengudiagnostika’’
1997. aastal ’’Taastusravi kardiorespiratoorsete haiguste korral’’
1997. aastal kahe nädalane täienduskoolitus Kanadas, McMasteri Ülikoolis ja Lononi Laste Taastusravi Keskuses
1998-1999 aastal kaheksa nädalane täienduskoolitus ’’NDT treatment’’
1999. aastal ’’Somaatiliste haigete psühholoogiline rehabilitatsioon’’
2002. aastal kuu ajaline täienduskoolitus Rootsis, Helsingbori Haigla Taastusravi- ja Rehabilitatsiooni Keskuses
Õppetöö
Töökohustuste hulka kuulus ka Tartu Lõuna – Eesti taastusravi (liikumisravi spetsialistide) täiendõppe korraldamine, arst-stažööride, arst – residentide ja TÜ Kehakultuuri teaduskonna IV aasta üliõpilaste õppetöö ’’Liikumisravi pediaatrias’’ ja ’’Soojus- ja elektriravi’’ läbiviimine (50 tundi loenuid ja praktikume). Väiksemas mahus õppetöö toimus ka Arstiteaduskonna ravi eriala üliõpilastega. Pikema kestusega täiendustsükleid viidi taastusravi nimetuse all läbi kaheksa , kõik need Arstiteaduskonna Täienduskeskuse egiidi all. Paarikümne tunnini küündivaid täienduskursused toimusid ka Avatud Ülikooli kaudu. Ka Tallinna Meditsiinikoolile viidi läbi nädalane täienduskursus taastusõdedele.Eelmainitd kursustel olen tegutsenud nii kuraatori kui ka lektorina.
Eraldi märkimist väärivad rahvusvahelised koolitusprojektid:
1. NDT – neuroloogiline arendusravi (Bobath metoodika). Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Mai, 1995.
2. Taastusravi lapseas (Logopeedia ja tegevusteraapia valdkond). Hoges school van Amsterdam ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Aprll, 1995.
3. Taastusravi kardiopulmonaalsete haiguste korral. Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt. Juuni, 1997.
4. Bobath kontseptsioon neuroloogiliste liikumispuuetega haiguste arendusravis. Kanada McMasteri Ülikooli ja TÜ Lastekliiniku ühisprojekt.1998-1999 (kokku 8 nädalat).
Juhendamine
Olen juhendanud kolme resident-taastusarsti ja kahte arst-stažööri ühe aastasel taastusravi alasel spetsialiseerumisel.
Uurimistöö
Koos osakonna arstidega osalesin astma ja liigeshaiguste (JRA) alases uurimistöös , samuti teemal neuroloogiline arendus - ja taastusravi.
Trükis on avaldatud uurimustulemused põhiliselt teaduskonverentside teesides ja materjalides , ka rahvusvaheliste konverentside materjalides (kokku 20).
Metoodiline töö
Valminud on rida metoodilisi juhendeid taastusravi osakonna meeskonna töö juhendamiseks ja lapsevanemate koolituse hõlbustamiseks. Näiteks:
’’Materjalid lahastamisest neuromuskulaarse düsfunktsiooni korral’’
’’Materjalid varasest arendusravist lapsevanematele füsioterapistide erialalt’’
’’Käsitlustehnikad füsioterapistidele’’
Videofilmid:
’’ PCI käsitlustehnikatest PCI eri vormide korral (Bobath metoodika)’’
’’ Tegelusteraapiast ja lapsea normaalarengust’’
Taastusravi osakonda on kogutud väike erialane raamatukogu õppetöö ja töötajate enesetäienduseks.
Uute ravivõtete väljatöötamine ja rakendamine
Osakonnas on juurutatud kaasaegse pediaatrilise taastusravi meetodid:
-NDT- neuroloogiline arendusravi
-JRA, põie- ja soole düsfunktsiooni korral funktsionaalseid füsioterapeutilisi ravivõtteid
-bronhopulmonaalsete krooniliste haiguste puhul füüsikalise ravi võtteid
-varajane neuroloogiline arendusravi koos neonatoloogia osakonnaga

Tiia Soo

Sündisin Tallinnas 7.veebruaril 1937.
Kui olin kolme aastane, asusime elama Nõmmele, mis oli siis omaette linn. Seal elasime mitmes korteris Kivimäel ja Pääskülas. Kuna Nõmme oli aedlinn, siis laste mängumaaks olid tavaliselt aianurgad mändide all, külluses oli liiva ja igasuguseid taimi. Nii ehitasime mängukaaslastega terveid asulaid liivast majadega, õunapuudeks olid marjadega pohlaoksad, haljastuseks sammal ja kanarbik.
Igal kevadel käidi kas kooli või perega Mustamäe kalda all sinililli ja ülaseid korjamas. Nii sai minust taimeinimene, kelleks olen jäänud siiani. Igal kevadel tõin koju puuoksi pungadega, millede arenemist vaasis jälgisin. Üks mu esimesi lapsepõlvemälestusi on kevadpäev kiviktaimla juures. Võisin olla 4-5 aastane – mäletan kuidas kiviriku ja meelisfloksi õied kerges tuules õõtsusid, mäletan selle päeva lõhna.
Üsna varakult ostsin endale taimemääraja ja tegin mitmeid herbaariume. Loomulikult sain aimu ka ravimtaimedest ja oli üsna loogiline, et juba enne keskkooli minekut arvasin, et hakkan edaspidi õppima farmaatsiat.
Õppisin Kivimäe 7-klassilises koolis ja edasi Nõmme Gümnaasiumis, mis siis oli Tallinna 10. keskkool. See kool oli natuke kurikuulus, sest arvati, et seal on liiga suured nõudmised ja eelistati teisi keskkoole. Ka meie 7. klassi lennust läks 10. keskkooli ainult 3 õpilast umbes 40st lõpetajast – mina ja kaks poissi. Ainsana lõpetasin selle keskkooli neist mina.
Minu valiku põhjuseks oli see, et seal koolis oli käinud minust seitse aastat vanem täditütar, kellele seal väga meeldis ja ka see, et kool asus kodule üsna lähedal. Seda valikut pole ma kunagi kahetsenud.
Klassikaaslastega suhtleme siiamaani. 2015. aastal kohtusime oma lennu 60.-ndal aastapäeval koolimajas. Kooli õpetajatele tuleb tänulik olla nõudlikkuse eest. Ka edaspidine kutsevalik oli seotud keskkooliga. Sattusin seal sanitaarposti liikmeks. Käisime võistlustel, kus hinnati esmaabi andmise oskusi. Saime koolidevahelistel ja piirkondlikel võistlustel esikohti ja nii asendus farmatseudiks õppimise soov arstiks õppimise huvi ja sooviga. Seda ma ei mäleta, miks just pediaatria – mul ei olnud palju väikeseid sugulasi ega ka tuttavaid haigeid lapsi. Siiski olin natuke enne keskkooli lõpetamist isegi arvamisel, et lähen õppima Leningradi Pediaatria Instituuti. Siiani ei tea, miks just sinna ( mõni loetud raamat või nähtud film ehk?). Õnneks valisin siiski Tartu Ülikooli ja sealt juba hakkas silma pediaatria ring tulihingelise Leida Keresega - ja nii see kujunes.
Olen sageli mõelnud, kas nüüd valiksin uuesti arstiteaduskonna, aga kui jah, siis küll kindlasti pediaatria eriala.
Ülikooli IV kursusel abiellusin. Tolleaegses Tartus oli kaks kõrgkooli: EPA (elu parimad aastad) ja TRÜ (tööd-rügamist ülearu). Oli käibel lause, et ülikool (eriti arstiteaduskond) on EPA poiste lilleaed ja nii üks agronoomia tudeng leidis ka oma lille arstiteaduskonnast 56 aastat tagasi. Tutvusime praeguses Tiigi seltsimajas (sel aja Tervishoiutöötajate maja) tantsuõhtul ja tantsimas käime siiani, vahel isegi samas Tiigi seltsimajas.
Pärast ülikooli lõpetamist töötasin ühe aasta Elvas, kuni lapsehoolduspuhkusele minekuni. Kolleegid olid kenad, lapsevanemad võtsid mu omaks. Siis aga kutsus dr Keres mind Tartusse kateedri assistendiks, edasi tuli aspirantuur.
Peamiseks põhjuseks, miks Tartusse tulin, oli see, et edaspidi oli tegemist ainult laste ravimisega, karjääri tegemine ei tulnud üldse mõttessegi.
Sattusin Tartus peaaegu kohe tööle ägedate respiratoorsete haiguste osakonda ja nii olingi lähedalt seotud pulmonoloogiaga. Ka kandidaaditöö oli laste ägedast kopsupõletikust. Anne Ormissoniga tegime kandidaaditööd üsna lähedastel teemadel – happe-leelise tasakaalust organismis. Dr Keres esitas meile küsimuse – kumb valib pulmonoloogia, kumb neonatoloogia. Olime kõik kolmekesi ühel nõul. Jäigi nii, et Annest sai neonatoloog ja minust pulmonoloog. Ka seda valikut pole kumbki meist kahetsenud.
Ja nii need tööaastad läksid, armsate kolleegide seltsis, kellest osa on juba teispool Linnuteed.
Eriti lähedased olime Lia Sildveri, Helju Tälli ja Aino Pavesega. Mina tulin Lunini tänava haigla valmimisel Oru tänavalt ära, aga ka nemad tulid varsti Luninisse kui Oru tänava haigla asemele tuli laste polikliinik.
Lisaks ühisele tööle sidusid meid armsad keskpäevased kohvitunnid pärast loenguid-praktikume. Need kolm kolleegi olid minu tõelised õpetajad-kasvatajad. Heljuga suhtlesime kuni tema surmani, teistega jätkub suhtlemine siiani. Head kolleegid on kuldaväärt!
Annega tulime ühel ajal Lunini tänavale, ka tema on minu väga armas kolleeg olnud. Annega seovad meid peale sõprussidemete ka seiklused happe-leelise tasakaalu määramise aparaadiga mikro-Astrup, eriti selle vene versiooni AZIF-iga – aparaadi remontimine, gaasisegude muretsemine (kerjamine ja peaaegu varastamine).
Õppetoolis töötades oli kolm töösuunda – õppetöö, ravitöö ja teadustöö. Teadustöö ei ole olnud mu tugevaim külg. Ma olen olnud selleks liiga kärsitu ja pealiskaudne. Kindlasti mängis osa ka üks väga negatiivne emotsioon päris teadustöö alguses. Nimelt enne kandidaadi väitekirja kaitsmist saabus ülikooli teadussekretärile anonüümkiri, kus oli teatatud, et mina, juhendaja ja oponendid on kõik pehmelt öeldes ebakompetentsed (otse öeldes lollid). Õnneks tõsiseid tagajärgi ei tekkinud, aga oli küll südamevalu, solvumist ja madalat enesehinnangut. Õnneks ei tea ma seni autorit.
Aga aitab negatiivsest. Kõige südamelähedasem oli mulle õppetöö. Oma üliõpilasi armastasin ma tõesti väga. Kursusejuhendaja olin ma viiele pediaatria osakonna kursusele. Kõige tihedamad sidemed olid ja on veel praegu kursusega, kes lõpetas ülikooli 1977. aastal. Nende poolt lõpetamisel mulle kingitud kell loeb siiamaani tunde ja minuteid mu elutoa seinal – juba peaaegu 40 aastat!
Sellel kursusel oli ka edaspidine kolleeg Heli Grünberg. Ka Eha Kallas on minu poolt juhendatud kursuse üliõpilane olnud. Väga toredad olid ka raviosakonna üliõpilased, paljusid neist tunnen ära mõnest telesaatest.
Ja lõpetuseks:
Ma lastehaiglast näen veel und
kui käes kuuvalge kesköötund.
Kõik kodus rahus magavad –
siis mälestused ärkavad.
Kõik mured-rõõmud õppetöös
ja valvekorrad vaikses öös.
Ka rõõm, mis tehtud töödest sünnib
ja õnnelikud kohvitunnid.

Ruth Soonets

Olen sõjaaegne laps, sündinud 30.06.1941 a. Tallinnas. Minu ema oli majaomaniku tütar ja sõjajärgselt töötas raamatupidajana. Elan tänaseni vanaema ostetud kahekordses puumajas Tallinna südalinnas. Minu isa Alfred Kriisk oli Eesti Aeroklubi lendur kapteni aukraadis. Ta oli ka võidukas vigurlendur.
Meie õues mängis iga päev 4-5 last. Kui keegi mänguhoos kukkus või sai kriimustusi käele/jalale, siis mina olin lastepundist see, kes tõttas veritsevale kriimule teelehte peale „kleepima“. See võttis ära valu ja kleepus „haava“ külge kinni ja nii ei pääsenud rohkem muda mänguhoos haava sisse. Mulle meeldis „mängida arsti“ ja abivajajad jäid rahule.
Mäletan ka seda, et meie maja (majas oli 24 korterit) väikelaste vanemad palusid mind, 5-aastast, oma 2-3 aastaseid pesamunasid hoidma pooleks tunniks kuni nad poes leiba ostmas käisid. Tegin seda heameelega.
Minu õde Maria oli minust 3 aastat vanem. Kui tema 8-aastaselt kooli läks jäin ootamatult mängukaaslaseta. Olin üksinda kodus. Kuna Tallinna 12. mittetäielik keskkool oli meie kodust 10min kaugusel, siis otsustasin õele järgi minna. Vahtisin kooliaia metallvõrede vahel (hoovi ei julgenud minna) kuni õel tunnid lõppesid ja siis tulime koos koju.
Minu tädi Linda, kes ka koos meiega elas otsis mind õuest kui õde Maria oli kooli läinud – ei leidnud. Selgus, et olen iga päev kooli värava taga õe ootel. Tädi Linda oli otsustuskindel ja aktiivne daam. Ta võttis mind käekõrvale ja läks koos minuga õe koolidirektori Pr Olliku juurde. Mind võeti 5-aastaselt kooli „proovile“, et kuidas ma toime tulen – tulin toime. Kui meie algkool likvideeriti suundusin edasi õppima Tallinna 20. keskkooli, mille lõpetasin 1958. aastal 17-aastaseks saades.
Otsustasin õppida Tartus arstiks, kuid ei olnud kindel, kas 17-aastaseid Tartu Ülikooli võetakse või pean aasta ootama. Õnneks võeti ka 17-aastaseid. Alustasin õpinguid arstiteaduskonnas 1958. aasta sügisel. IV kursusel algas lastehaiguste temaatika. Dotsent Leida Kerese loengud Oru 3 auditooriumis olid populaarsed. Dotsent Keres pakkus välja, et kes on rohkem huvitatud pediaatriast, võiksid saada lisaloenguid ja teha lastehaiglas „praktikat“.
Meie kursusel oli kümmekond tudengit huvitatud pediaatriast. Nii hakkasid meid juhendama dots Lia Sildver, dr Aino Paves, dr Maido Luts, dr Elmar Novek, dots Helju Tälli. Olin vaimustatud oma valikust õppida lastehaigusi. Pidulik Tartu Ülikooli arstiteaduskonna lõpuaktus oli alati 30. juunil ehk minu sünnipäeval. Lõpetasin arstiteaduskonna 23-aastasena. Mind määrati tööle Tartusse, sest minu abikaasa Kaljo töötas ka Tartu Ülikoolis, matemaatikateaduskonna dotsendina.
Kõik vastlõpetanud pediaatrid alustasid tööd kas kooliarstina või lasteaaia-arstina. Asendasime ajutiselt ka jaoskonna pediaatreid haiguste või puhkuste ajal. Tartu Lastekliiniku peaarst dr Kaljo Mitt kutsus mind 1981.a oma kabinetti vestlusele. Mõtlesin minnes läbi kõik võimalikud patud, mispärast mind kutsuti. Pool tundi hiljem tagasi polikliinikusse jõudes palusin konsultatsiooni jaoskondade osakonna juhatajalt dr Evi Pärlilt. Palusin tema arvamust, kas mina, Ruth Soonets oleksin Tartu Lastepolikliiniku juhatajana õige valik. Ta kiitis selle pakkumise heaks ja nii ma olin 1981-1995 TÜ Lastekliiniku Polikliiniku juhataja.
1993. aastal valiti mind UNICEF Eesti presidendiks. Algatasin Inimsõbraliku Haigla liikumise, organiseerisin spetsialistide koolitusi rinnapiimaga toitmise propageerimiseks Eestis.
Nii jaoskonna pediaatrina kui kollektiivi arstina kohtasin lapsi, kes olid kodus peksa saanud, ähvardatud, hooletusse jäetud. 1995. aastal olin üks Tartu Laste Tugikeskuse asutajatest. Meeskond, kuhu kuulusid pediaater, psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog, prokurör abistas väärkoheldud lapsi ja nende pereliikmeid. Saime väljaõppe Ungaris Georg Sorose finantseerimisel ning meid koolitasid ka USA spetsialistid.
1996. aastast olin ISPCAN (International Society for Prevention of Child Abuse and Neglect) liige. Vastutasin Ida-Euroopa maade spetsialistide koolituse eest.
Olen raamatute „Laste väärkohtlemine“ I,II osa, „Ohvriabi“, „Eesti laste tervis“ kaasautor.
Olen Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler.
2007. aastal kolisin tagasi kodulinna Tallinna. Töötasin Tallinna Ülikoolis lektorina 2010 aastani, siis otsustasin pensioneeruda.
Olen kahe lapse – tütre ja poja - ema ning kolmekordne vanaema. Tütar Triin õppis minu jälgedes Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas hambaarstiks ning poeg Art isa Kaljo jälgedes majandusküberneetikat.
Minu esimene lapselaps, pojatütar Kristel on otsustanud ka saada lastearstiks ning on hetkel teise aasta pediaatria resident . Tütrelapsed Liisa ja Kaarel on veel kooliõpilased. Olen uhke ja õnnelik vanaema.

Tiina Stelmach

Sündisin 05.12.1960
Hariduskäik: Kohtla-Järve I Keskkool 1979. aastal, Tartu Ülikooli arstiteaduskond, pediaatria eriala (1979-1985), arst-pediaater.
Kehtiv erialane kvalifikatsioon: taastusarst, kõrgem kategooria taastusravi ja füsiaatria erialal, ametlik taastusarsti kutse omistati 17.02.1995 spetsialiseerumiskursuse järgselt TÜ juures.
Akadeemiline kraad: doktorikraad meditsiiniteadustes (2006).
Töökäigu kokkuvõte:
Pärast internatuuri lõpetamist, st 1987. aastast, töötasin lasterehabilitatsiooni ja taastusravi valdkonnas SA TÜK lastekliinikus.
Aastatel 2003 kuni praeguseni juhatue liige ja pereteenuste juht SA Eesti Agrenska Fondis.
Suuremad projektid:
1. 2007-2014 Euroopa Sotsiaalfondi ja Norra EMP Vabaühenduste fondi iga-aastased projektid puuetega noortele toetavate teenuste pakkumise alal Eesti Agrenska Fondis (kõigis projektides projektijuhi v vastutava juhatuse liikme funktsioon):
„Õpitoad puuetega inimestele Tartumaal“, „Harjutamine teeb meistriks“, „Võitle võimekuse nimel“;
2. Hasartmängumaksu Nõukogu omafinantseeringul toimunud suurprojektid Eesti Agrenska Fondis – alates 2008 kuni 2015 iga-aastaselt – „Pereprogrammid puuetega laste peredele“ (kõigis projektides projektijuhi funktsioon).
Alates 2004 kuni praeguseni osalise koormusega (viimastel aastatel 0,1) vanemarst-õppejõud
SA TÜK lastekliinikus.
01.01.2000 kuni 2004 SA TÜ Kliinikumi lastekliiniku arendus- ja taastusravi keskuse juhataja
01.06.1999-31.12.1999 1,0 ametikohaga TÜK Lastekliiniku arendus- ja vesiravi keskuse juhataja
01.04.99-01.06.1999 0,5 ametikohaga TÜK Lastekliiniku arendus- ja vesiravi keskuse juhataja
01.10.1995-01.04.1999 TÜ lastekliiniku polikliinilise taastusravi keskuse juhataja 0,5 ametikohaga
Nov. 1988-01.10.1995 TÜ lastekliiniku polikliinilise taastusravi keskuse juhataja ja taastusarst 1,0 ametikohaga
01.10.1987- nov. 1988 lastekliiniku polikliinilise osakonna ravikehakultuuriarst
01.08.1985-01.08.1987 internatuur lastekliinikus
Arendustegevus Eesti sotsiaal- ja rehabilitatsioonivaldkonnas:
kuulun Eesti poolt rahvusvahelise RareResourceNet organisatsiooni, mis koondab harvikhaigustega patsientidele sotsiaalteenuseid osutavaid progressiivseid Euroopa organisatsioone, juhtivasse töögruppi (Sihtasutus Eesti Agrenska Fondi esindajana).
Osalesin 2012.-2014. aastal harvaesinevate haiguste riikliku arengukava koostamise töögrupis, vastutades sotsiaalteenuste tugikeskuse funktsiooni kirjelduse ja algatamise eest Eesti Agrenska Fondi ja SA TÜ kliiinikumi baasil, sellest ajast kuni praeguseni vastutan tugiteenuste korraldamise eest Eesti Agrenska Fondi raames äsjadiagnoositud harvikhaiguste/geneetiliste sündroomidega laste peredele.
2014. aastal kuulusin Sotsiaal- ja Haridusministeeriumi poolt kutsutuna töögrupi töös, mis töötas välja dokumendi sotsiaalteenuste arendamiseks Eestis: „Ettepanek: Mõõduka, raske ja sügava intellektipuudega ning raske ja sügava psüühikahäirega arenguliste ja hariduslike erivajadustega lastele osutatavate haridus-, tervishoiu-, rehabilitatsiooni- ja sotsiaalteenuste sidustatud mudel“.
2013.-2014. aastal osalesin Eesti Eriolümpia organisatsioonis Young Athletes ehk väikesportlaste programmi käivitajana Eestis (lasteaiaealised intellektipuudega lapsed)
2010-2011 aastal osalesin Sotsiaalministeeriumi töögrupis, mis oli kokku kutsutud raske ja sügava puuetega lastele toetavate teenuste arendamise ettepanekute saamiseks sotsiaalteenuste osutamise kogemusega spetsialistidelt
Aastast 2000 taotlesin lastekliinikule rehabilitatsiooniasutuse õigused riigieelarveliselt rahastatavaks tööks, alustasime puuetega laste rehabilitatsiooniplaanide koostamist vastavalt riiklikule regulatsioonile, olen osalenud vastava seadusandluse väljatöötamisel.
Põhieriala kriteeriume ületavate oskuste loetelu: oman Londoni Bobath’i Keskuse 8nädalase pediaatrilise põhikursuse rahvusvaheliselt aktsepteeritud tunnistust (1996), mis lubab töötada NDT (neuro-developmental therapy) terapeudina. Nimetatud praktilisi oskusi rakendan lapsevanematele arendavate tegevuste nõustamisel/õpetamisel.
TEADUSLIK TEGEVUS
Kaitstud doktoridissertatsioon 2006. aastal (Tartu Ülikooli arstiteaduskonna kraadinõukogu ees), teaduskraad PhD, teema “Laste tserebraalparalüüsi epidemioloogiline uuring Eestis”.
(Uurimus on ETF grantide 3121 ja 4620 raames).
Teaduslikud publikatsioonid (3):
Stelmach T, Rein R, Tali R, Kinkar M, Talvik T, Ilves P. Laste tserebraalparalüüsi
     esinemissagedus Tartu linnas ja maakonnas. Eesti Arst 2001; 80(1):12-18.
     2.   Stelmach T, Kallas E, Pisarev H, Talvik T: Antenatal risk factors associated with
           unfavorable neurologic status in newborns and at 2 years of age. J Child Neurol
2004;19:116-122.
Stelmach T, Pisarev H, Talvik T. Ante- and perinatal factors for cerebral palsy: a case-
     control study in Estonia (esitatud J Child Neurol, USA, esialgselt aktsepteeritud).
Muu teaduslik, organisatsiooniline ja erialane tegevus:
Osalesin Eesti Taastusarstide Seltsi laste tserebraalparalüüsi (PCI) taastusravi käsitlusjuhiste töögrupi liige
Osalen lastekliiniku kui asutaja poolt nimetatud juhatuse liikmena Eesti Agrenska Fondi pererehabilitatsiooni keskuse arendusprojektis, olles raske ja sügava puudega laste ja noorte pereteenuste juht

Reet Tali

Sündisin Viljandi linnas, kus lõpetasin keskkooli 1965. a.
1971. a lõpetasin TRÜ Arstiteaduskonna ravi erialal
1972. a lõpetasin Tartu Linna Kliinilises Lastehaiglas pediaatria internatuuri.
1972. a asusin tööle Tartu Linna Kliinilise Lastehaigla Polikliinilises osakonnas kooliarsti ja lastekollektiivide arstina
1974. a asusin tööle jaoskonna pediaatrina. 1979-1980 a töötasin Lastehaigla polikliinilises osakonnas osakonnajuhatajana.
1980. a ja 1986. a läbisin spetsialiseerumis- ja täienduskursused Tartu Närvikliinikus.
1990. a ja 1992. a stažeerisin Lastekliiniku lasteneuroloogia statsionaarses osakonnas.
Neuroloogia erialal omistati I kategooria 1994. a ja taaskinnitati 1998. a.
1980. a maikuust siiani töötan Lastekliinikus ambulatoorsel vastuvõtul neuroloogina.
Olen L.Puusepa nim Neuroloogide Seltsi ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi liige.

Leo Tamm

Sündisin 04.07.1935a Rakveres teenistujate vanemate pere kolmanda lapsena. Isa lahkus Eestist 1944a sügisel Saksamaale, hiljem Austraaliasse. Kooliteed alustasin Aegviidus, kolmandast klassist alates Tapa 1. keskkoolis. Koolis tegin sporti, osalesin näiteringis, orkestris, laulsin. Koolivaheaegadel käisin karjas, töötasin hobusemehena, talvel rookisin tänavatel lund.
Keskkooli lõpetamise järel astusin TRÜ Arstiteaduskonna ravi osakonda 1954. aastal. Pediaatria kursus ja teadustöö algasid III kursusel. ÜTÜs tegime K. Miti ja Õ. Niinepuuga kolme aasta jooksul auhinnatöö laste reuma EKG muutustest. Õhtuti töötasin saekaatris, vagunite laadimisel, hiljem TRÜ profülaktooriumis medõena. Laulsin TRÜ meeskooris. Käisime 1957. a ülemaailmsel üliõpilaste festivalil, kust tulime tagasi auhindadega. Õppisin ka Tartu Õhtumuusikakoolis laulmist, oli au laulda ülikooli aulas prof A. Linkbergi juubelil Leporello aariat, mida professor meenutas veel riigieksamil. Ülikooli ajal abiellusin klassiõega ja sündisid pojad Toomas ja Leo.
Arstiteaduskonna lõpetasin 1960. aastal arstina ja mind lähetati tööle Tapa Rajooni Haiglasse lastearstina, sama aasta sügisel määrati mind haigla peaarstiks. Lõpetada tuli uue haigla hoonete ehitus ja hankida sisustus, 1962. aasta suvel hakkas haigla tööle uutes hoonetes. Arstina töötasin ka lasteosakonnas ja kiirabis.
Pediaatrite V kongressil 1963. aastal tegi dots L.Keres ootamatu ettepaneku “lõpetada haigla direktori töö ja minna Moskvasse aspirantuuri”. Keelduda õpetajale ei saanud. Nii sai minust 1964. a jaanuaris MTA Pediaatria Instituudi aspirant, juhendajaks akadeemik O.Sokolova-Ponomarjova. Minu väitekiri käsitles ensümoloogiat reumahaigetel lastel. 1967. a sügisel kaitsesin meditsiinikandidaadi väitekirja Moskvas ja asusin tööle Tallinna Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudis nooremteadurina, uurimistöö oli seotud täiskasvanutega. Elukoht oli Tapal, sõitsin iga päev rongiga tööle, sest lootusetu oli saada korter Tallinna. Enne aspirantuuri olin abiellunud laste hambaarsti Mirja Tammega, 1970. a sündis poeg Tavo ja 1972. a poeg Marko.
1971. a kutsuti mind Tallinna I Lastehaigla peaarstiks. Haigla hoone Narva mnt 2 kuulus lammutamisle ja uus hoone tuli rekonstrueerida ja sisustada Nõmmele lastekodu hoonesse. Olin peaarst ja ordinaator 1971-1977. Meie arstidel võimaldati jätkata südamehaigete laste uurimistööd. Peaarsti ametis sain 1975-1976 läbida teležurnalistika koolituse, mille lõputööks oli ETV tunnine saade ja autori-saatejuhina koolitelevisiooni tarbeks 7 saadet “Tervis tarviline vara”. Laulsin ka Teaduste Akadeemia meeskooris.
Tartusse TRÜ pediaatria kateedri juhatajaks hakkas mind juba 1974. aastal kutsuma prof E.Raudam, lubasin tulla, kui doktoritöö materjal koos. 1977. a sügisel valiti mind pediaatria kateedri juhatajaks. Mind võeti ülikoolis hästi vastu, aga palgas kaotasin kolmandiku (osaline pedagoogiline staaž). Eluase anti üliõpilaste ühiselamusse Leningradi mnt 25, hiljem ühiskorteri tuba Annelinna. Pere jäi elama Mustamäele. Kaheksa aasta jooksul ülikool ei andnud mulle võimalust peret Tartusse tuua. 1985. aastal soovitasid Moskva kolleegid see alandav elutingimus lõpetada ja läksin tööle vanemteadurina Tallinna Kardioloogia Instituudi lasteosakonda, kus töötasin kuni 1991. aastani.
Suurepärased kolleegid kateedris ja kliiniku arstid toetasid kateedris töötamist igati. Kirjastasime kolleegidega õppevahendeid “Reuma lapseeas (1984), “Ravimite annustamine lastele”, “Lastehaiguste praktikum” ning monograafiad “Lastehaigused I (1986) ja II (1993, kirjastus Valgus).
Kateedris töötamise ajal olin ka Moskvas doktorantuuris, et lõpetada südamehaigete laste energiaainevahetuse uuringud. Minu väitekirja vormistamine ja tasuline kaitsmine jäid rahapuuduse tõttu ära.
1991. a kandideerisin Tallinna Kliinilises lastehaiglas vastloodud ühendatud taastusravi osakonna juhataja kohale. Meeskonnatöös osalesid taastusraviarstid, füsioterpeudid, logopeedid, psühholoogid, ravikehakultuuri spetsialistid. Meie osakonnas alustati Eestis esmakordselt puuetega lastele rehabilitatsiooniplaanide tegemist. Taasturavi koolituse sain Tartus arstide täienduskursustel, Oulus, Helsingi lastekliinikus ja paljudel kursustel Palangas, Moskvas, Tallinnas. Lastehaiglas töötamise ajal lugesin loenguid Tallinna Meditsiinikoolis ja M.I. Ilvese Massaažikoolis. Lastehaiglas asutasime koos taastusraviarstidega 2003. aastal osaühingu “Adeli rehabilitatsioonikeskus”, mis töötab tänaseni. Samal ajal lugesin loenguid Tallinn Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas esmaabist ning erinevatest haigustest ja nende vältimisest. Pensionile jäin 2017. aasta jaanuaris.
1975. aastal loobus A.Vares Eesti Lastearstide Seltsi esimehe kohast ja “tema abil” pidin vastu võtma esimehe koha 15. aastaks kuni 1990. aastani. Samal ajal olin Üleliidulise Lastearstide Seltsi juhatuses ja ajakirja “Pediatria” kolleegiumi liige, ELSi poolt ka Eesti Arstide Liidu asutajaliige. Osalesin ka Rahvusvahelise Pediaatrite Assotsiatsiooni (IPA) kongressil Pariisis, kus Soome prof N.Hallmann tutvustas mind ka IPA presidendile.
Lastega seotud mitmete probleemide lahendamiseks tegi ELS volikogu 1988. aastal ettepaneku luua initsiatiivgrupp, kes algataks Lastekaitse Liidu taasloomise. 2. novembril 1988 sai teoks liidu loomine, valiti ELL juhatus ja presidendiks Leo Tamm. Esimesteks suuremateks probleemideks oli laste tervis, materiaalne abi, koolivägivald, ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni uue variandi – konventsiooni elluviimine Eestis. ELL kaudu pääsesime piiride taha, saime luua koostöö Soome Lastekaitse Keskliiduga, Mannerheimi Lastekaitse Liiduga, kus töötasid paljud Soome lastearstid, kliinikute juhid. Lastekaitsealane koolitus algas 1989. aastal Haikkos, kus sai alguse ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni arutelu. Soome Lastekaitse Keskliit ja USA lastekaitsajd koos meiega asutasid Helsingis Rahvusvahelise Lastekaitse Fondi (IFCW), mille president A. Davis tutvustas meid UNICEFi president Sir J.Grantile, kes andis idee luua Eestis UNICEFi rahvuskomitee. See õnnestuski ja olin ka selle juhatuse liige. 1993. aastal saime osaleda Cambridge`s IFCW konverentsil, kus eestlastel oli au kohtuda printsess Dianaga. Osalesime 1991. aastal Veneetsias toimunud IFCW konverentsi, kus mulle anti üle Veneetsia linnapea nimeline hõbeplaat. Idee luua SOS lastekülad tuli samuti ELL kaudu. Hiljuti tähistas ELL 30. aastapäeva Maarjamäe lossis.
Olen Eesti ja Soome Lastearstide Seltside auliige, ELL aumärgi kavaler, Eesti Vabariigi president on mind autasustanud Punase Risti III järgu ordeniga.
Randveres, 10.08.2021

Imma Tiirmaa

Sündisin 1957. aastal Tartus. Lõpetasin Tartu 5. Keskkooli 1976 aastal ja seejärel asusin õppima Tartu Meditsiinikooli, mille lõpetasin 1981. aastal. 1981 aastal asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda pediaatria erialal, kuna lastega tegelemine, nende aitamine oli juba kooliajast meelepärased.
Õpingute ajal, 1984. aastal, asusin töötama Tartu Linna Kliinilise lastehaigla polikliinikus ravikehakultuuri instruktorina. Neid erialateadmisi, mida vajasin, meile ülikoolis ei õpetatud. Oli vajalik pidev enesetäiendamine.
1986. aastast asusin töötama Tartu Kliinilise Lastehaigla polikliinikus ravikehakultuuri arstina. Tööd tuli teha polikliiniku Ülikooli tänava ja Annelinnas paiknevas üksuses.
Koos üksuse kolimisega Oru tänavale töötasin seal taastusarstina. Edasi töötasin Ilmatsalu üksuses, kuni üksus toodi Lunini tänavale lastehaiglasse, kus jätkan töötamist senini.
Algaastail olid teadmiste täiendamisel suureks abiks kolleegid dr Mall Seene ja dr Raissa Siiman, füsioterapeudid Tiiu Rämmer ja Enna Sikk, kes lahkelt oma teadmisi jagasid.
Teadmisi saime ka Tallinna kolleegidelt.
Prof Tiina Talviku eestvedamisel täiendasime 1988 aastal end meeskonnana Ungaris. Grupi moodustasid kolleegid, kes kõik taastusravis olid tegevad.
Taastusravi hakkas arenema - abiks olid paljude välislektorite koolitused.
1996. aastal seoses Kliinikumi reformiga liideti lastepolikliinik lastehaiglaga ja muutusid ka ametikohtade nimetused. Minu töökohaks sai – Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla laste ja noorukite taastus ja arendusravi keskus, kus töötan taastusarstina.
2001. aastast olen sama osakonna arst-õppejõud taastusravi erialal.
Täiendused– pidevalt 1-5 päevased koolitused.
1994-1994 aastal läbisin aastase spetsialiseerumiskursuse taastusravi erialal.
1996-1997 aastal läbisin Bobath teraapia koolituse.
2000- 2001 aastal läbisin Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonnas täiendkursuse füsioteraapia erialal.
2003- 2006 läbisin 3 aastase pereteraapia koolituse.
Olen Tartu Arstide liidu liige.
Tartu Lastearstide seltsi liige.
Eesti taastusarstide liidu liige ja Eesti pereterapeutide liidu liige.

Vallo Tillmann

Võruka esimene diagnoos ehk kuidas algas arstiks õppimine
Olen võrukas, Võru linnas sündinud, seal koolis käinud. Vana-Võrumaalt on pärit ka mu vanavanemad. Sündisin neljalapselisse perre teise lapsena. Ema oli raamatukoguhoidja, isa teeninduskombinaadi varustaja. Vanemad olid väga mures minu arengu pärast, sest kõne areng hilines, kuni kooliminekuni sain kogelemise tõttu logopeedilist abi. Seetõttu alustasin kooliteed teistest aasta hiljem, kaheksa-aastasena. See oli ilmselt õige otsus, sest edaspidi sain koolis hästi hakkama. Ema suur lugemishuvi ja armastus kultuuri vastu nakatas ka mind. Kõik teatrietendused, mis Võrru jõudsid, said koos emaga ära vaadatud. Isa teatrit ei armastanud. Tema mängis Võru linna puhkpilliorkestris klarnetit. Minust pillimängijat ei saanud, isegi laulukoori ei võetud, sest ma ei pidanud viisi. Nii tegelesin peale õppimise peamiselt spordiga, mängisin korvpalli. Meeldis metsas seenel käia. Lisaks olin suur kalamees, isaga tegime koos puust neljameetrise aerupaadi, mis mind kuni ülikoolini truult teenis. Juba keskkoolis kohtasin oma tulevast abikaasat Üllet, tänaseks on meie kooselu kestnud ligi neli aastakümmet.
Soov arstiks saada tekkis mul alles keskkooli viimases klassis, kui selgus tõsiasi, et ainult arstiteaduskonna tudengid saavad vabastuse toonasest Nõukogude armeest. Tegin keemia sisseastumiseksami hindele väga hea ja kuna olin lõpetanud keskkooli kuldmedaliga, olingi 1982. aasta sügisel TRÜ arstiteaduskonna pediaatria osakonna tudeng. Pidin sageli oma 7 aastat noorema venna ja 14 aastat noorema õe järele vaatama, ilmselt oligi see peapõhjus, miks valik just lastearstiks õppimise kasuks langes.
Pärast ülikooli avaaktust, kui kõik kursusekaaslased suundusid põllumeestele appi kartuleid võtma, diagnoosisin mina iseendal kollatõve. Lugu oli järgmine. Esimese septembri avaaktuselt tagasi Võrru jõudes teatas Ülle, et mu silmamunad on kollased. Tudeerides kodus olevat „Tervishoiu käsiraamatut“, jõudsin järelduseni, et tõenäoliselt on tegemist nakkusliku kollatõvega. Selle teadmisega läksin ise Võru haigla nakkusosakonna ukse taha ja teatasin oma võimalikust diagnoosist. Tekitasin haiglas oma tuleku ja omaenda diagnoosiga väikse paanika, sest sõitsin haiglasse linnaliinibussiga, samuti polnud mul kaasas ühtegi saatekirja, analüüsidest rääkimata. Aga haiglasse mind võeti, hiljem leidis diagnoos ka laboratoorselt kinnitust. Arstiõppe ühte põhitõde, et esmalt kliiniline pilt ja alles siis uuringud, oskasin niisiis alateadlikult jälgida juba esimesel diagnoosimisel.
Ülikooliõpingute kõrval töötasin operatsiooniblokis 3 aastat sanitarina ja 3 aastat narkoosiõena. Lisaks suurele kliiniline kogemusele andis see võimaluse näha oma tööd tegemas toonaseid korüfeesid nagu professor Peetsalu, dotsent Samarüütel või doktor Heino Kokk. Teise kursuse kevadel abiellusin Üllega ja järgmise aasta suvel sündis poeg Taavi. Mäletan, kui teaduslikult me beebi ootamisele ja kasvatamisele lähenesime. Ülikooliõpingute ajal käisin kuulamas dotsent Aino Lunge loenguid lapse varasest arengust, kus sain selliseid soovitusi nagu rasedana klassikalise muusika, näiteks Vivaldi, kuulamine või must-valge maleruudustiku asetamine vastsündinu voodi kohale. Võtsime neid soovitusi kuulda ning kasutasime julgelt. Pean tunnistama, et katsetused olid asja väärt ja suure rõõmuga saame tõdeda, et need meetmed toimisid.
Ülikoolis oli meil tore ja kokkuhoidev rühm. Toetasime üksteist, tähistasime üheskoos nii meie endi sünnipäevi kui ka laste omi, keda ülikooli lõpuks oli juba üsna mitu. Viiendal kursusel tegin oma esimese uurimistöö, mis kirjeldas küünarliigesesisese murru kaugtulemusi lastel, juhendajaks energiline dotsent Uudo Reino. Esinesin sellega üleliidulisel lastekirurgia üliõpilaste konverentsil, kus mind premeeriti 2. kohaga. Ülikooli lõpetasin aastal 1988 cum laude ja seda juba sinimustvalgete lippude all.
Ülikoolile järgnes aasta internatuuris, mille järel asusin tööle lastearstina Keila Haigla lasteosakonda. Keila haigla sai valitud seepärast, et lisaks täiskoormusega tööle eraldas haigla noorele arstile tasuta 3-toalise mugavustega korteri. See oli väga oluline tegur, sest veebruaris 1990 sündis meie perre teine poeg Rauno ja vajadus päris oma kodu järele oli suur. Töö Keila haiglas aastatel 1989-1992 oli väga põnev, aga ka omajagu intensiivne. Keskmiselt tuli teha 6-7 öövalvet kuus. Toona tegin ise laste kõhukoopa ultraheliuuringud. Korralikult sai praktiseeritud vene keelt, sest suure osa patsientidest moodustasid lapsed lähedal asuvatest Nõukogude Liidu sõjaväebaasidest. Töö oli meeletult huvitav ja nautisin seda täiel rinnal kuni päevani, mil sain telefonikõne tollase Tartu Linna Lastekliiniku peaarstilt Kaljo Mitilt. Nimelt kutsus ta mind Tartusse tööle koos võimalusega stažeerida Iirimaal. Minu ülesandeks sai avada vastuvõtt kasvu- ja puberteedihäiretega lastele. Vaagisin pakkumist, olin kahevahel: kas jätkata väga huvitavat ja hästi tasustatud tööd Keila haigla osakonnajuhatajana või minna tööle Tartusse, kus palk oli oluliselt väiksem, kuid töö siiski pikemas perspektiivis kindlasti huvitavam. Viimane saigi määravaks ja ma suundusin 1992. aasta sügisel tööle Tartusse. Samal aastal astusin TÜ arstiteaduste doktorantuuri, kus minu juhendajaks oli prof Torsten Tuvema Uppsala Ülikoolist ja töö teema “Eesti 1. tüüpi diabeeti põdevate laste kasv ja seda mõjutavad tegurid“.
Iirimaal stažeerimine jäi kahjuks ära, kuid 1993. aastal õnnestus mul saada European Society for Paediatric Endocrinology (ESPE) 12-kuuline stipendium enesetäienduseks lasteendokrinoloogia alal Suurbritannias, Manchesteri Kuninglikus Lastehaiglas. Tegemist on väga pika ajalooga lastehaiglaga, mis on üks Inglismaa juhtivaid keskusi lasteendokrinoloogia alal. 1994. a mais sündis meie perre kolmas poeg Karl-Erik ning sama aasta septembris alustasin tööd Manchesteris. Pean tunnistama, et algus oli väga raske. Tõdesin kohe esimesel päeval, et minu lasteendokrinoloogiaalased teadmised ja kogemus olid praktiliselt olematud. Aga juhendajad dr Tony Price ja dr Peter Clayton olid väga toetavad ning juba paari kuu pärast sain alustada iseseisvalt vastuvõttudega, loomulikult nende juhendamisel ja nõustamisel. Lastehaigla endokrinoloogiakeskuse kliiniline kompetents oli väga kõrge, keskus teenindas 4,5 miljonilise elanikkonnaga Loode-Inglismaa piirkonda. Prof Peter Clayton juhtis kasvu ja kasvuhäirete uurimise keskust, kuhu kuulusid lisaks arstidele ka molekulaarbioloogid, laboriarstid ja statistikud. Töö tippkeskuses andis väga hea praktilise kogemuse, kuidas juhtida teadusgruppi. Teadustöö oli nii inspireeriv, et 1996. aasta sügisel astusin arstiteaduste doktorantuuri Manchesteri Ülikoolis. Nelja aastaga valmis minu doktoritöö, mis käsitles laste lühiajalise kasvamise erinevaid aspekte. Juba 1999. aastal soovisin naasta Eestisse, aga toona pakuti vaid osalise koormusega arst-õppejõu kohta ning kolmelapselise pereisana ei saanud ma seda tööpakkumist vastu võtta. Jätkasin kaks järgmist aastat Sheffieldi Ülikooli Lastehaiglas, töötades peamiselt laste luuainevahetushäirete keskuses ja laste kasvajate ravi kaugmõjude (late effects of cancer treatment) kliinikus, mis oli üks esimesi sellesarnaseid Inglismaal.
Septembris 2001 tulin tagasi Eestisse ja asusin tööle Tartu Ülikooli lastekliinikus vanemteadurina ja Kliinikumis arst-õppejõuna lasteendokrinoloogia alal. Esimene ülesanne oli diabeedimeeskonna loomine, kuhu kuulus ka diabeediõde Ene Täht. Ühiselt valmisid endokrinoloogiliste uuringute protokollid ja laste diabeetilise ketoatsidoosi ravijuhend, taotlesime edukalt Haigekassalt soodustuse mitmele olulisele lasteendokrinoloogia ravimile. 2003. a septembris nimetati mind Tartu Ülikooli pediaatria professoriks ja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku juhatajaks. Tänaseni olen jätkanud tööd praktiseeriva arstina, konsulteerides ca 400-500 last aastas. Alates 2004. aastast olen Euroopa Ravimiameti (EMA) juures asuva harvikravimite komitee (COMP) liige.
Minu peamised uurimissuunad on olnud 1. tüüpi diabeedi patogenees ning normaalset kasvu ja puberteedi arengut mõjutavad tegurid. 2015. aastal pälvisin Eesti Vabariigi riikliku teaduspreemia meditsiini valdkonnas uurimistöö „Diabeedi teket ja arengut mõjutavad tegurid“ eest. See oli eeskätt tunnustus lastekliiniku meeskonna väga heale tööle aastatel 2008-2014 Euroopa Liidu teadusprojektis DIABIMMUNE. Tegemist oli väga mahuka uuringuga, kus ainuüksi Eestis osales 2000 last ja tehti ligikaudu 5500 uuringuvisiiti. Projekti raames on seni avaldatud üle 20 teadusartikli, s.h. ka väga oluline artikkel ajakirjas Cell (2016), kus kirjeldati esimest korda mehhanismi, kuidas soole mikrofloora mõjutab 1. tüüpi diabeedi teket. Samuti leidsime, et lastel, kelle kodu ümbruses on rohkem metsa ja põllumaid, esineb vähem atoopilist sensibiliseerimist (Allergy, 2015). Viimane seos avaldub tõenäoliselt keskkonna mikrobioomi toime kaudu inimese naha mikrofloorale ja seeläbi immuuntolerantsusele. Seetõttu on väga oluline, et laps puutuks juba varakult kokku bioloogiliselt mitmekesise ehk nn. rohelise keskkonnaga. Selle hüpoteesi kinnitamiseks on alustatud interventsiooniuuringuga Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus ja Tampere Ülikooli lastehaiglas, mis toimub Euroopa Liidu teadusprojekti HEDIMED (2020-2024) raames. Osalen jõudumööda Eesti harvikhaiguste strateegia ja plaani kujundamisel. Võib uhkust tunda, et pärast põhjalikku hindamist tunnistati TÜ Kliinikum Euroopa haruldaste endokriinhaiguste tugivõrgustiku (ENDO-ERN) täisliikmeks, mis kinnitab Kliinikumi kuulumist Euroopa tipphaiglate hulka.
On olnud suur õnn töötada lastekliiniku tegusas ja toimekas kollektiivis. Meie meeskond on parim kollektiiv, kus olen töötanud. Tänan kõiki lastekliiniku töötajaid pühendunud töö ja üksteist toetava suhtumise eest. Jõudu ja jaksu jätkata samal kursil!
Maailmas on üks minule oluline koht, kust ma energiat saan. See paik on jällegi seotud Võrumaaga - Navi külas asub Jaagu talu, kus Ülle esivanemad on põldu harinud juba mitu sajandit. Lisaks energiale ja uutele mõtetele ammutan endale sellest järve-äärsest paigast ka inspiratsiooni edasi tegutsemiseks. Häid mõtteid ja tegutsemislusti soovin ka Sinule, hea lugeja. Toimekat tegutsemist laste tervise nimel!

Siiri Torm

Olen sündinud 21. augustil 1941 Tartu linnas. Minu isa töötas Tartu Nahavabrikus, ema gümnaasiumiharidus võimaldas tal töötada raamatupidajana. Minu isapoolne onu, Samuel Salzmann, oli Eesti pearöntgenoloog kuni 80. aastate keskpaigani. Minu õde valis samuti meditsiini, oli tubli röntgen-laborant.
1949. a alustasin oma kooliteed Tartu 7-klassilises koolis, jätkus Tartu 8. Keskkoolis ning TRÜ Arstiteaduskonnas õppisin 1960-1966. Pediaatria eriala omandasin ülikoolis fakultatiivselt. Minu abikaasa, Rein Torm, oli TRÜ dotsent ja võimlemise kateedri juhataja. Meie perre sündis 2 last: vanem poeg Jaanus ja noorem poeg Tanel, kes on mõlemad arstid ja töötavad radioloogidena. Mul on viis lapselast. Minu lemmikharrastused on olnud jalgrattasõit, ujumine ja suusatamine.
1966-1982 töötasin ordinaatorina Tartu Linna Kliinilises Nakkushaiglas, 1982-2004 osakonnajuhatajana TÜ Lastekliinikus, 2005-2016 vanemarst-õppejõuna TÜ Kliinikumi lastekliinikus. Alates 1999.a on mul kõrgem kategooria pediaatrina ja infektsionistina (1994, 1999). Pärast ülikooli lõpetamist töötasin 16 aastat ordinaatorina Tartu Linna Kliinilise Nakkushaiglas laste soolenakkuste ja ägedate respiratoorsete haiguste osakonnas. Minu headeks abilisteks olid osakonnajuhataja dr Maret Arro ja vanemõde Maimu Pikkmaa. Tööolud ei olnud kiita, sest vana maja ise ja küttesüsteem olid amortiseerunud ning ruumid talvekuudel tihti külmad. Osakonna käsutuses oli 16 poolboksi õepostiga, kaks täisboksi, üks palat, protseduuride tuba, sanitaarsõlm ja pottide desinfitseerimise ruum. Ravi- ja jälgimisvõimalused olid piiratud: puudus kohapealne võimalus happe-aluse tasakaalu määramiseks, infusioonravi teostamine oli algeline, kasutati süstlaid ja infusioonisüsteeme, mida tuli steriliseerida, kuna puudusid ühekordsed süsteemid. Vahel oli vaja veenitee (vena sectio) loomisel kasutada lastekirurgi dr. Eda Värimäe abi. Erialane kirjandus oli venekeelne. Suurt erialast kindlust andsid täienduskoolitused: 1974.a Moskvas 4-kuuline tsükkel teemal „Infektsioonhaigused lastel“ ja 1979/80 4-kuuline tsükkel TRÜ pediaatria kateedri juures. 1982.a valmis Lunini tänavas uus Tartu Lastehaigla. Peaarst Kaljo Mitt ja peaarsti asetäitja Endla Kööbi kutsusid mind 1. juunil 1982 soolenakkuste uut osakonda rajama ja juhatama. Ettevalmistused osakonna sisustamiseks ja kaadri komplekteerimiseks ning tööks ettevalmistamine kestsid ligi 3 kuud. Osakonna töö toimimisel oli suur osa vanemõde Armilde Tikul. Osakonnajuhataja ja vanemõe töö oli mahukas. Tuli koostada osakonna töö- ja ravieeskirjad vastavalt üleliidulistele metoodilistele juhenditele. 60 voodikohaga soolenakkuste osakond alustas tööd 27.08.1982. Esimesed arstid olid Viia Parv ja Zinaida Läänelaid. Kvalitatiivne hüpe toimus Eesti iseseisvuse taastamise järel. Osakonda hakati varustama kaasaegse aparatuuriga, tekkis võimalus ennast kurssi viia uuema erialase kirjandusega, osaleda rahvusvahelistel konverentsidel, avardada nii arstide kui medõdede silmaringi haiglates väljaspool Eestit.
1990. aastatel organiseeris prof. Tiina Talvik paljudele lastearstidele võimaluse täiendada end Šveitsis. Selle koolituse raames stažeerisin 1994. aastal 4 kuud Aarau Kantonsspitali Lastekliiniku neonatoloogia ja infektsioonhaiguste osakondades. 1997.a täiendasin end 3 nädalat Berliinis Virchow´i Ülikooli Kliinikumi Lastehaiglas.
Aastatel 1985-2005 jälgisin retrospektiivse uurimuse alusel ägedate sooleinfektsioonide etioloogilist struktuuri ja esinemissagedust statistiliselt. Märkimisväärsed muutused olid toimunud etioloogilises struktuuris: düsenteeriasse haigestunute suhtarv oli drastiliselt vähenenud, samapalju (10 korda) oli tõusnud rotaviirusinfektsiooniga haigete suhtarv. Endiselt kõrgeks jäi ebaselge etioloogiaga haigusjuhtude arv. Soolenakkuste teemal olen seitsmel korral esinenud rahvusvahelistel konverentsidel: üks suuline ja 6 posterettekannet. 2006. aastal Riias tunnistati minu ja kolleegide poolt esitatud posterettekanne konverentsi parimaks. Rotaviirusest ja tema vaktsiinist andsin ülevaate pikemas artiklis, mis ilmus ajakirjas „Perearst“ 1992.a. dr Irja Lutsari juhtimisel liideti ideoloogiliselt mõlemad nakkusosakonnad, kusjuures säilitati eraldi soole-ja respiratoorsete osakondade juhid. Tema initsiatiivil loodi 1995 ka 4 voodikohaga intensiivravipalat. 1996. aastal moodustati kahest nakkusosakonnast üks 26 voodikohaga osakond, kus ma jätkasin tööd vanemarst-osakonnajuhatajana. Lastehaigla ehituse kvaliteet oli olnud üsna tagasihoidlik ja juba 15 aastaga oli hoone täielikult amortiseerunud. 2002. aastal IV korruse palatite kapitaalremondi ja uue intensiivravi palati ehitamise järel jäi osakond tööle ühele korrusele. Euroremont oli osakonnale vastutasuks voodikohtade arvu vähenemise eest. 2004. aastal koostöös Tallinna kolleegidega ilmus retrospektiivne uurimus ajakirjas Eesti Arst, milles vaadeldi aastatel 1998-2002 Eestis bakteriaalse meningiidi etioloogilist struktuuri. 52% kõikidest meningiidijuhtudest oli Haemophilus influenzae b-serotüüp (Hib)- meningiit. Sellevastast vaktsiini oli juba aastaid edukalt kasutatud Euroopas, kuid Eestis mitte. Meie uurimusel baseerus Tervisekaitse-inspektsiooni pöördumine Sotsiaalministeeriumi poole vastava vaktsiini lülitamiseks kalenderplaani. Hib-haigusest ja vastava vaktsineerimise vajalikkusest tegin ka ettekande 2004. aasta Eesti Arstide Päevadel. 2003. aastal haigestus Adavere Põhikoolis 150 õpilasest 54 last läkaköhasse. See epideemiline puhang andis tõuke läkaköhasse haigestumise süvitsi uurimiseks. Tulemused on kokku võetud pikemas artiklis, mis ilmus 2005. a ajakirjas „Scandinavian Journal Infectious Diseases“. Mainitud läkaköha puhang oli ka minu posterettekande teemaks 2004. a Tamperes toimunud ESPIDi konverentsil. Kokku olen avaldanud 35 publikatsiooni, tegelenud mitmete lastehaigustega nagu Lyme borrelioos, Kawasaki haigus, puukentsefaliit, Echoviirus 30 aseptiline meningiit jt. Olen juhendanud V ja VI kursuse üliõpilasi lastehaiguste tsüklis (soolenakkused, viirushepatiidid, lööbelised lastenakkused), samuti interne ja residente, pidanud loenguid perearstidele ja teinud täiendõpet arstidele. Koostöös dots. Marje Oonaga ilmus „ Ägedate sooleinfektsioonide käsitlusjuhend perearstidele“. Olen koostanud juhiseid lastevanematele kõhulahtisuse ja suukaudse rehüdratatsioonravi teemadel. Osalesin lastekliiniku „ Valvearsti teatmiku “ koostamisel (2003) ja täiendamisel (2008, 2011). Esinesin ettekannetega lastekliiniku 75. (1997) ja 80. (aasta 2002) ning osakonna 20. aastapäeva (2002) juubelikonverentsidel. Ettekanded on avaldatud juubeliaastate kogumikes. Olen Eesti Lastearstide Seltsi, Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi ja Tartu Arstide Liidu liige, olin Balti-Saksa Arstide Liidu ja Euroopa Laste Infektsioonhaiguste Seltsi (ESPID) liige. Olen esinenud ettekannetega seltside korraldatud seminaridel.
Pediaatrina olen töötanud 51 aastat, sellest osakonnajuhatajana 22 aastat (1982-2004). Minu töösuhe TÜ Kliinikumiga lõppes 31.juulil 2016. Jätkasin töötamist Põlva Haiglas pediaatrina. Lõplikult olen pensionil alates 3. jaanuarist 2018.

Oivi Uibo

Sündisin Tartus, kuid kogu oma lapsepõlve- ja kooliaja elasin Jõgeval, kus siiani on meie pere kodu alles. Õppisin Jõgeva Keskkoolis ja Jõgeva Lastemuusikakoolis klaveri erialal. Kuigi kogu kooliaja väga soovisin saada klaverimängijaks ja käisin muusikakoolis õppeajale veel lisa aasta lootuses, et mu pisike käsi kasvaks, aga seda ei juhtunud ja seetõttu pidin ikkagi leidma teise huvitava eriala. Aastal 1981 asusin õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda pediaatria erialale, mille lõpetasin 1987.aastal diplomiga cum laude. Pärast lastehaiguste internatuuri läbimist valisin erialaks laste gastroenteroloogia, mida õppisin nii kliinilise erialana kui ka erinevates teaduslaborites edasise kahe aasta vältel Tartu Ülikoolis ning seejärel nelja aasta vältel Tampere Ülikoolis ja Tampere Ülikooli Lasteliinikus (juhendajad prof. Jarmo Visakorpi ja prof. Markku Mäki). Tartu Ülikoolis ja Tampere Ülikoolis tehtud meditsiinidoktori väitekirja kaitsesin 11.05.1994.aastal (väitekiri “Childhood coeliac disease in Estonia: occurrence, screening, diagnosis and clinical characterization”, mille juhendaja oli prof. Heidi-Ingrid Maaroos, retsensent prof. Kaljo Villako ja oponendid prof. Vello Salupere (Tartu Ülikool) ja prof. Erkki Savilahti (Helsingi Ülikool)).
Pärast doktoritöö kaitsmist, 1.juunil 1994, asusingi tööle lastearstina Tartu Linna Kliinilisse Lastehaiglasse (praegusesse Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikusse) ja lastehaiguste vanemassistendina Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna pediaatria õppetooli (praegusesse Tartu Ülikooli Meditsiiniteaduste valdkonna Kliinilise Meditsiini Instituudi lastekliinikusse). 1.veebruaril 1997 sai minust Tartu Ülikooli lastekliiniku lastegastroenteroloogia dotsent ja 1.jaanuaril, 2021 lastegastroenteroloogia kaasprofessor.
Erialaliselt olen sertifitseeritud ja resertifitseeritud lastearsti erialal Eesti Lastearstide Seltsi sertifitseerimiskomisjoni poolt. Olen olnud laste gastroenteroloogia eriala täiendustel Helsingi Ülikoolis, Tampere Ülikoolis, Turu Ülikoolis, Brüsselis Erasmuse Hospitalis, Lundi Ülikoolis, Umea Ülikoolis ja Linkopingi Ülikoolis.
Olen Eesti Arstide Liidu liige. Kuulun Eesti Lastearstide Seltsi alates 1988.aastast, Eesti Gastroenteroloogia Seltsi alates 1995.aastast, Eesti Kliinilise Toitmise Seltsi ja Euroopa Kliinilise Toitmise Seltsi alates 2020.aastast. Olen olnud kolm valimisperioodi Eesti Lastearstide Seltsi juhatuse liige (1994-1998, 1998-2001, 2007-2010), ka Eesti Gastroenteroloogide Seltsi juhatuse liige (2001-2003) ja 8 aastat Eesti Lastearstide Seltsi sertifitseerimiskomisjoni sekretär (2009–2016). Olen olnud ka Eesti Immunoloogia ja Allergoloogia Seltsi liige ning Eesti Tsöliaakia Seltsi asutajaliige ja president.
Olin üks kümnest kogu Eesti parimast kõrgkooliõppejõust ja Eesti Aasta Õppejõud 2018 finalist. Olen 7 aastat valitud Tartu Ülikooli Arstiteaduse üliõpilaste parimaks õppejõuks.
Minu peamised teadustööde uurimisvaldkonnad on olnud:
* Tsöliaakia seroloogiliste sõeltestide esmakordne väljatöötamine Eestis ja uute diagnoosimiskriteeriumite juurutamine. laste tsöliaakia esinemissagedus Eestis, tsöliaakia kliinilise väljenduse iseloomustus, tsöliaakiat vallandavate, gluteeni sisaldavate teraviljade kogus Eesti tervete imikute toidus (võrreldes Soome ja Rootsi imikute toiduga), tsöliaakia tekkemehhanismide uurimisel autoantikehade roll tekkemehhanismides, tsöliaakia autoantigeeni koe transglutaminaasi iseloomustamine, tsütoskeletoni vastaste antikehade iseloomustamine, desmiini vastaste immuunreaktsioonide esmaleid tsöliaakiahaigetel ja nende iseloomustamine, sõeluuringud (gliadiini- retikuliini- ja endomüüsiumi antikehade testide standardiseerimine ja esinemine elanikkonnas), erinevate antigeensete substraatide kasutamine ning võrdlus;
*autoimmuunmehhanismide esinemine ja roll 1 tüüpi diabeedi ja tsöliaakia puhul, tsöliaakiaga kaasevad haigused (1 tüüpi diabeet, spondüloartropaatiad, neuroloogilised haigused, põletikulised soolehaigused, IgA nefropaatia): sõeluuringud gliadiini, retikuliini, endomüüsiumi ja koe transglutaminaasi antikehadega; peensoolelimaskestas olevate FOXP3 rakkude reaktsioon tsöliaakia puhul, 1 tüüpi diabeedi puhul, 1 tüüpi diabeedi ja tsöliaakia puhul ning kontrollgrupis; Downi sündroomi epidemioloogia, kaasnevad haigused, tsöliaakia sõeluuringud. Autoimmuunmehhanismide esinemine ja roll Downi sündroomi puhul, Downi sündroomiga patsientide lastevanemate rahulolu uuring;
*enteroviirusinfektsioonide esinemine Eestis: seos kõhunäärme vastaste autoimmuunmehhanismide ja 1 tüüpi diabeedi tekkega; seos polüomüeliidi elus või inaktiveeritud vaktsiiniga.
*Helicobacter pylori infektsioon Eesti lastel: muutused esinemissageduses;
* seedetrakti vaevuste ja haiguste esinemine erinevate kromosoomihaiguste puhul, haruldaste haigusjuhtude kirjeldus.
* tsöliaakia esinemine atoopilise dermatiidiga lastel ja koosesinemise immunoloogiline iseloomustus
Oma suurimateks töörõõmudeks pean südamelähedast ja ülihuvitavat kliinilist tööd ja teadustööd, suurepärast doktorantuuriaega ja doktoriväitekirja-tööd ning täienduse-õppimisvõimalusi Helsingi, Tampere, Turu, Brüsseli, Linköpingi, Lundi ja Umea Ülikoolides.
Olen väga tänulik õpetuse-juhendamise eest oma Õpetajatele - dotsent Aino Pavesele, prof. Tiina Talvikule, prof. Markku Mäkile ja prof. Jarmo Visakorpile.

Mari-Anne Vals

Olen sündinud 1982. aastal Tartus. Arstiteaduskonnas õppisin aastatel 2001-2007 ning 2011. aastal lõpetasin pediaatria residentuuri. Lastekliiniku ja vastsündinute osakonnaga olen seotud juba alates 2004. aasta sügisest, mil asusin tööle abiõena. Pärast residentuuri lõppu jätkasin samas osakonnas tööd arst-õppejõuna. Samaaegselt alustasin professor Katrin Õunapi juhendamisel doktorantuuriõpinguid Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudis, uurides kaasasündinud N-glükosüülimise haigusi Eestis. Doktorikraadi kaitsesin 2019. aastal. Armastan väga oma tööd ja olen ääretult tänulik kõigi erinevate võimaluste ja väljakutsete eest, mida töö lastekliinikus on pakkunud. Olen alati olnud ümbritsetud toredatest kolleegidest, kelle nõule, abile ja toetusele saan alati loota.

Heili Varendi

Olen sündinud 23.03.1959.
Lõpetasin Tartu 1. Keskkool 1977. a ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria osakonna cum laude 1985. a. Meditsiiniteaduste doktori kraad kaitsesin Tartu Ülikoolis 1999. ja Karolinska Instituudis 2001. a.
Teenistuskäik, sh praegune ametikoht
Alates 01.09.2008 Tartu Ülikool, lastehaiguste dotsent.
Alates 01.01.2007 SA Tartu Ülikooli Kliinikum, lastekliiniku neonatoloogia osakond, vanemarst-õppejõud admin.-töö kohustes.
01.09.2008–31.12.2016 Tartu Ülikool, lastehaiguste vanemteadur.
2005–31.08.2008 Tartu Ülikool, Arstiteaduskond, lastehaiguste vanemteadur.
01.01.1999–31.12.2004 SA TÜK lastekliinik, arst-õppejõud; TÜ Lastekliinik, assistent.
01.01.1993–31.12.1999 Tartu Ülikooli Arstiteaduskond, doktorantuur.
01.01.1990–31.12.1993 TRÜ Arstiteaduskonna pediaatria kateeder, assistent.
01.01.1986–31.12.1990 Rakvere Rajooni Keskhaigla, lastearst.
01.01.1985–31.12.1986 Tartu Linna Kl. Lastehaigla, internatuur.
Arstitöö
Olen töötanud peamiselt vastsündinute ja imikutega, kuid teinud regulaarset valvearstitööd lastekliinikus.
Pärast TRÜ lõpetamist asusin tööle Rakvere Rajooni Keskhaiglas lastearstina sünnitusosakonnas ja lasteosakonnas. 1990. aasta 1. septembrist töötasin pediaatria kateedri assistendina, õpetades TRÜ arstiteaduskonna üliõpilastele Tartu Kliinilises Sünnitusmajas vastsündinu adaptatsiooni ja tema varaseid haigusi, samuti töötasin samas majas lastearstina. Tänu pediaatris kateedri külalisprofessor Bengt Björkstenile, kes tutvustas mind Stockholmi Karolinska haigla emeriitprofessor Jan Winbergile, kelle juhendamisel alustasin vastsündinute haistmise ja käitumise uuringuid aastal 1993. Järgneval 3-4 aastal ööbisin vahel sünnitusmajas, et hõlmata uuringutesse sünnitama tulevaid emasid ja nende vastsündinuid kohe pärast sündi.
Tookord oli tavapärane eraldada vastsündinu emast. Teda vannitati, kuivatati, manustati gonorröa silmapõletiku profülaktikaks silmatilku, mähiti teki sisse ning asetati soojenduslambi alla, kus ta üksindusest nuttis. Samal ajal ootas ema koridoris kõval raamil palatisse viimist. Siis viidi nad sünnitusjärgsesse osakonda, ema suurde palatisse ja laps lastetuppa ning edasi said ema ja laps kokku iga 3-4 tunni tagant 45 minutiks. Ema nägi vaid teki seest paistvat lapse nägu, kui õed lapse ema juurde sööma viisid.
Minu teemaks oli uurida, kuidas laps käitub, kui ta pannakse ema kõhule kohe pärast sündi. Leidsin, et ema lõhnadel on vastsündinu sünnijärgses käitumises suur roll, ning näitasin, et vastsündinu orienteerub ema rinnast leviva lõhna järgi. Esimene artikkel avaldati ajakirjas „Lancet“. See, praeguseks igapäevane nahk-naha kontakti metoodika tuli Tartusse uurimisküsimusena Rootsist läbi minu ja oli esialgu väga uudne. Kardeti, et lapsel on ema kõhu peal külm jne. Kui ämmaemandad said aru, et lapse ja ema sünnitusjärgne nahk-naha kontakt on väga kasulik nii emale kui lapsele, hakkasid nad seda toetama ja rakendama oma igapäevases töös. Tänu sellele, et sain käia korduvalt Stockholmis praktikal ja tõin kaasa materjale ning tegin korduvalt ettekandeid, hakkas nahk-naha kontakt levima ka teistesse sünnitusmajadesse. Oli näha, et emadel tekkis lastega palju parem side kui varasema eraldamisega ning selle metoodika kui rutiini juurutas igapäevasesse praktikasse Tartu Kliinilises Sünnitusmajas 1998. aastal dr. Maie Veinla.
Eesti Perinatoloogia Seltsi juhatuse tegevuses olen olnud aktiivne osaleja selle loomisest 1990.a. Oma tegevuse raames lõime rahvusvahelisi sidemeid ja kutsusime Eestisse igal aastal mõne neonatoloogia tunnustatud külalislektori. 1997. aastal korraldasime EPS neonatoloogia sektsiooni koosolekuid, mille raames koostasime mitmeid ravijuhiseid, mis aitasid ühtlustada vastsündinute käsitlust Eestis. Alates 2006. aastast olen olnud seotud Euroopa Perinatoloogia ja Neonatoloogia Seltse ühendava UENPS juhatusega, et parandada ja ühtlustada vastsündinutele antavat abi Euroopas.
Alates 2007. aastast oleme Eestis süstemaatiliselt kogunud enneaegsete vastsündinute tervisenäitajaid ja võrrelnud neid teiste keskuste ja rahvusvaheliste tulemustega. Oleme püüdnud leida võimalusi rahvusvaheliseks koostööks, et kogu Eesti vastsündinumeditsiini arengut toetada ning edendada. Lõpuks on realiseerunud vähemalt kümneaastane arstide lobitöö - aastast 2020 on Eesti Raseduse Infosüsteemi jõudnud enneaegse lapse registri kaart ning täienenud vastsündinu perinataalse perioodi andmestik.
Oleme koostanud ka enneaegse vastsündinu ravikvaliteedi indikaatorid, mis peaksid võimaldama hinnata perinataalabi kvaliteeti selles lõigus ka edaspidi, kasutades enneaegsete laste registrikaardile kogutud andmeid.
Meie elu ja töö jooksul on perinataalmeditsiin Eestis edenenud märkimisväärselt, on paranenud vastsündinute elulemus, tervis ja elukvaliteet.
Teadustöö peamised teemad
1.         Enneaegsete vastsündinute varane ja hilistulem – alates 2007 - planeerinud uuringuid, andmeid kogunud, doktoranti juhendanud, lapsi uurinud, osalenud rahvusvahelises teaduskoostöös (projektid EPICE, SCENE, SHIPS; alates 2017 RECAP).
2.         Ravimid ja vastsündinu: ravimikasutus Euroopas, farmakokineetika ja abiainete esinemine.
3.         Ravimite farmakokineetika uurimise uued meetodid vastsündinutel ja imikutel (mikrodoos, C14- märgistatud doos, aktseleraator mass-spektromeetria) – uuringu PAMPER TÜ peatäitja.
4.         Vastsündinu haistmine ja käitumine – minu doktoritöö ja ka ühe juhendatava teema.
5.         Vastsündinute tervis ja haigused – erinevate perinataalsete seisundite ning haiguste sageduse ja kulu uurimine.
Teaduspublikatsioonid
ETIS jaanuar 2020 seisuga kokku 159 publikatsiooni; sh 48 1. kategooria teadusartikli kaasautor
Muu teaduslik, organisatsiooniline ja erialane tegevus
Alates 2020. a Eesti Teadusagentuuri nomineeritud rahvusvahelise juhtivate naisteadlaste AcademiaNet liige.
Alates 2020. a Eesti Lastearstide Seltsi juhatuse liige.
Alates 2013. a Journal of Individualized Neonatal and Pediatric Medicine toimetuskolleegiumi liige.
Alates 2006. a Union of European Neo- and Perinatal Societies (UENPS) juhatuse liige.
2005−2018 Tartu Tervishoiu Kõrgkooli nõunike kogu liige.
1990-2011 Eesti Perinatoloogia Seltsi asutajaliige, sekretär, president ja asepresident.
2015-2016 Eesti ekspert Swedish Institute projektis NETINCARE „Networking to improve health care for mothers and premature infants in the Baltic region and Moldova“.
2014-2016 TEMPUS projekti Egyptian Neonatal Safety Training Network kaastäitja Tartu Ülikoolis.
2014-2016 Eesti ravijuhendi „Enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus“ töörühma liige ja sellele järgnenud auditi läbiviija. Koostasime indikaatorid ning viisime läbi haiguslugude auditi aastate 2015-2016 väga enneaegsete sündide varase ja hilistulemi kohta, aruanne publitseeriti jaanuaris 2020.
Juhendamine
Olen juhendanud doktorikraadi kaitsmiseni dr. L. Toome (2014) (Very Low Gestational Age Infants in Estonia: Measuring Outcomes and Insights into Prognostic Factors), kaasjuhendanud 2 magistrikraadi (Ü. Utsal 2006; H. Nurmsalu 2009).
2019. aastal autasustati mind Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna medaliga.

Maie Veinla

MAIE VEINLA (sünd. Maie Karolin)
Olen sündinud 19.03.1961. aastal, kolmanda põlvkonna haritlaste perekonnas, kolmelapselise pere teise lapsena. Olen abielus, abikaasa Hannes; ning 2 last: tütar Sandra ja poeg Markus.
Hariduskäik
Aastatel 1968 -1979 õppisin M. Härma nimelises Tartu 2. Keskkoolis.Pärast keskkooli lõpetamist tahtsin ülikoolis õppida filosoofiat või arstiteadust. 1980-1981õppisingi Leningradi Riiklikus Ülikoolis ajalugu, lõpetasin 1,5 kursust heade tulemustega, kuid arstiks saamise soov oli ikkagi suurem ja tulin tagasi kodulinna ülikooli. Teadsin algusest peale, et tahaksin just lastearstiks saada, sest mulle on lapsed alati väga-väga meeldinud. Unistuste õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna pediaatria erialal olid aastatel 1983-1990. 1990. a sain arst-pediaatri kvalifikatsioon. Internatuuris õppisin Tartu Ülikoolis 1990-1991 pediaatri erialal. Lisaks üldpediaatriale Tartu Kliinilises Latehaiglas läbisin neonatoloogia eriinternatuuri, st õppisin eriprogrammi alusel 6 kuu jooksul süvendatult neonatoloogiat lastehaigla intensiivravi- ja vastsündinute patoloogia osakonnas ning sünnitusmaja vastsündinute osakonnas.
Erialane kvalifikatsioon
Alates 2000. a on mul pediaatri I kategooria ja alates 01.09.2015 olen vanemarst-õppejõud.
Töökäik
Samaaegselt õpingutega arstiteaduskonnas töötasin aastatel 1983-1990 lastekliiniku ägedate infekstioonide osakonnas alguses 3 aastat sanitarina ja edasi 3 aastat medõena. Arstina alustasin tööd sünnitusmajas vastsündinutega, mille üle olen tänaseni väga õnnelik. Töö on emotsionaalne, palju rõõmu valmistav ning armastus ja huvi vastündinute ja nende vanemate terve- ja koosolemise vastu püsib. Imetlusväärne on, et kogu aeg saan kellegi sünnipäeval osaleda ja kurvastav, kui tuleb hiljem sünnipäevalast ravida, kuid beebide edukas ravimine ja paranemine toob rõõmu tagasi.
1991–1999 töötasin TÜ Naistekliiniku vastsündinute osakonna pediaatri ametikohal 1,0 koormusega. Aastatel 1998–1999 olin Tartu Ülikooli Naistekliiniku vastsündinute osakonna juhataja. Alates 2000. aastast seoses SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamisega töötasin neonatoloogia osakonna naistekliinikus asuvas üksuses pediaatrina kuni 2015.aastani. 2000-2002 olin naistekliinikus asuvas neonatoloogia osakonnas vastutav arst.
01.09.2015 alates töötan SA TÜK lastekliiniku naistekliinikus asuvas neonatoloogia üksuses pediaatria eriala vanemarstina.
Olen Eesti Arstide Liidu, Eesti Lastearstide Seltsi ja Eesti Perinatoloogia Seltsi liige.
Stazeerimine välismaal
1996 a olin 1 kuu Rootsis Uppsala Ülikooli Laste- ja Naistekliinikus, vastsündinute intensiivravi-, sünnitus-, sünnitusjärgses- ja koduvisiitide osakonnas ning enneaegsete kasvamiskeskuses. 1998. a osalesin neonatoloogiaalastel täienduskursustel 1 nädal Salzburgis ja Hippokratese kliinilistel seminaridel. Aastal 2014 osalesin Leuvenis kursusel “Ülevaade uut neonatoloogiast”, 2018. a Torinos kursusel “Uuemat vastsündinute neuroloogias, neonataalne neuroloogiline intensiivravi osakond”. 2011 osalesin rahvusvahelisel arstide täiendõppel NOTE (Neonatal Online Training in Europe 2010-2011) läbisin 4. mooduli ”Neonatal Respiration and Respiratory Care” ja sooritasin edukalt eksami inglise keeles. 2012 osalesin kahe mooduliga 6-päevasel inglise keelsel lektorite koolitusel „Training the Breastfeeding Trainer“ sünnitusmaja personalile, kes hakkab beebisõbraliku haigla põhimõtteid arendama ja juurutama oma töökohal.
Olulisemad publikatsioonid ja juhised
Autor peatükkides: Enneaegsete apnoe. Enneaegsete osteopeenia. Tavalised kirurgilised probleemid enneaegsetel lastel. Hammastega seotud probleemid enneaegsetel lastel. Enneaegne laps – tervise juhtimine ja haigused. Juhised perearstidele, 2000.
Autor peatükkides: Enneaegsete apnoe. Enneaegsete osteopeenia. Tavalised kirurgilised probleemid enneaegsetel lastel. Hammastega seotud probleemid enneaegsetel lastel. Enneaegne laps – tervise juhtimine ja haigused”. Juhised lastevanematele, 2000.
Hüpoglükeemia ravijuhiste koostamine. Vastsündinute intensiivravi juhised. Eesti Perinatoloogia Selts, 2002. Osalemine projektis Intensiivravi juhised neonatoloogias. Projekti juht H. Varendi 2001-2002 Rootsi Ida-Euroopa Komitee.
Kaltsiumi ja fosfori ainevahetushäired, õppevahend arstidele “Vastsündinu metaboolsed häired”. Toimetaja A. Ormisson. AS Atlex, Tartu 2003.
2017 Eesti ravijuhend „Enneaegse sünnituse ja enneaegse vastsündinu perinataalperioodi käsitlus”
2017 Tehtud juhis/algoritm: “Pulssoksümeetriline skriining kaasasündinud kriitiliste südamerikete varajaseks avastamiseks asümptomaatilistel vastsündinutel”.

Tiia Voor

Olen sündinud 03.08.1968. a Kilingi-Nõmmes, mil kodulähedased sünnitusmajad olid paljudes asulates. Ei tea, kas minu elukutse valik sai tõuke sellest, et olin esimene sündinud imik tuntud lastearsti dr. Adik Levini esimesel tööpäeval Kilingi-Nõmmes või mõjutas miski muu, kes seda oskab enam ütelda.
Oma lapsepõlve veetsin rõõmsalt Kilingi-Nõmmes ema, isa ja vanema õe hoolsa pilgu alla. Paitasin koeri, kasse ja vahel põikasin lauta, kus kasvasid sead ja lambad. Sõin koduaias kasvanud köögi- ja puuvilju ning õnnelike õrrekanade ökomunad on olnud minu toidulaual nii kaua, kui mäletan. Kõik suved veetsin veelgi maalähedasemalt, kolides emaemaga vanasse rehetaresse. Seal jooksin päevad läbi metsades ja põldudel vaatamata ühtki ekraani. Ühesõnaga täiesti roheline lapsepõlv, mis loodetavasti on taganud mulle allergiavaba ja tugeva tervise. Siiani ootab mind Kilingi-Nõmmes majakene aiaga, kus saan näpud mulda pista, kasvatada ökotoitu ning männimetsast korjata seeni ja marju.
Minu järgmine pilt meditsiini jõudmise teel on pärit lasteaiast, kus on tehtud minust rahuloleva näoga arstirõivastega foto. Ema kirjelduste järgi olevatki ma olnud õnnelik, kui sain pihku tükikese vatti, kommid polevatki olnud minu jaoks nii olulised. Nüüd küll on asjalood muutunud ja maiustustest pean ennast väevõimuga eemale hoidma.
Kooliteed alustasin 1975. aastal Kilingi-Nõmme Keskkoolis. Lugeda meeldis mulle väga, , kuid kirjandite kirjutamine polnud lemmiktegevus, lemmikaineks oli ajalugu. Huvialadeks olid korvpall, koorilaul ja näitering. Sporti armastan siiani, käin võimlemas ja viimasel paaril aastal olen avastanud jooga. Keskkool sai lõpetatud 1986. a hõbemedaliga. Kuhu aga minna edasi õppima – kas Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus mind ootas konkursivaba õppekoht koolieelse pedagoogika ja psühholoogia erialale, või Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuhu sissesaamiseks oli vaja teha eksamid? Otsus langes ülikooli kasuks. Järgmine küsimus oli, milline eriala valida, sest tol ajal sai õppida alates esimesest kursusest ravi-, pediaatria-, spordimeditsiini-, farmaatsia- või stomatoloogia eriala. Olen siiani tänulik oma vanemale õele Marele, kes soovitas mul valida lastearsti kutse, sest nagu ta ütles: „Oled ju ise väike ja lapsemeelne.“. Nii alustasingi 1986. aastal oma õpinguid pediaatria erialal.
Minu ülikooli algusaastad jäid ajalooliselt murrangulisse aega. Nii oli mul õnn ja au olla korporatsioon Filiae Patriae tegevuse taastajaliige ja üliõpilasorganisatsioonist olen leidnud endale eluaegseid sõpru.
Ülikooliõpingustesse tuli sisse paus, kui sain 1990. aastal emaks toredale poisile Indrekule. Pingelise arstiõppe kõrvalt ei olnud lihtne last kasvatada, kui aga olid olemas poja neli väga head ja toetavat vanavanemat – Helgi, Karl ja Lea, Lex –, saavad õpingud tehtud ja nii lõpetasin Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1994. aastal. Diplom taskus tuli teha veel aastane internatuur ning olin valmis lastearstina tööle asuma. Juhtus aga, et pediaatria kateedris oli vaja õppejõudu ja nii hakkasingi 1995. aasta sügisel arstiüliõpilastele Tartu Linna Lastepolikliinikus ambulatoorset pediaatriat õpetama. 1997. aastal laiendati koostöös Lindköpingi Ülikooli prof Bengt Björksteniga Tartu Lastekliinikus allergiauuringuid ja prof Tiina Talvik tutvustas mind uurimisrühmale ning sellest peale on allergiahaigused mulle südamelähedased. Kaja Julge ja Maire Vasara õpetuste ning Tiina Rebase abivalmiduse toel sai 1998. a alustatud uuringuga, milles võrdlesime allergiahaiguste kujunemist Eesti ja Rootsi lastel. Kui juba uuring käimas, siis prof Tiina Talviku soovitusel alustasin doktoriõppega, mis oli kuldaväärt elukool nii teadmiste kui ka kogemuste osas ning lisaks sain sealt ka kaasteeliseks ja sõbraks Triine Annuse. 2005. aastal kaitsesin heade juhendajate prof Bengt Björksteni ja dr Kaja Julge asjatundlike nõuannete abil meditsiiniteaduste doktorikraadi teemal „Microorganisms in infancy and development of allergy: comparison of Estonian and Swedish children“. Peamiselt teadustööd ja vähesel määral ka lastekliinikus pediaatri tööd tehes tundsin, et praktilised arstioskused vajavad lihvimist ja seepärast astusin 2004. aastal pediaatria residentuuri, mille lõpetamise järgi 2009. aastal asusin tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku laste ja noorukite allergiahaiguste keskusesse, kus leiva on toonud lauale allergiahaigused, aga olen tegelenud ka primaarse immuunpuudulikkuse diagnostika ja raviga. Diplomijärgsete õpingute ja teadustöö tegemise ajal olen õpetanud meditsiinitudengeid olles vanemlaborant, teadur, lektor. Teadusttöödki pole ma unarusse jätnud juhendades Anneli Larionova doktoritööd, mis uurib seedetrakti mikrofloora koosluse mõju allergiahaiguste ja ülekaalulisuse tekkes Eesti lastel.
Lisaks arstitööle olen kuulunud mitme erialaorganisatsioon juhtorganisse: Eesti Lastearstide Seltsi (ELS) allergoloogia sektsiooni juhatus 2002-2005, ELS Lõuna-Eesti sektsiooni juhatuse liige 2003-2010, ELS juhatuse liige ja laekur 2007-2013 ja 2016-2022, Tartu Arstide Liidu eestseisuse liige alates 2015. ning alates 2016. aastast Eesti Immunoloogide ja Allergoloogide Seltsi juhatuse liige. Lisaks kuulun Euroopa Allergoloogia ja Kliinlise Immunoloogia Akadeemiasse.
Aastaid vastan vabatahtlikuna www.kliinik.ee portaalis lastearstile esitatud küsimustele, millest saadav tulu läheb Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi.
Alates 2017. aastast olen õnnelik vanaema pojatütrele Pia Lottale ja püüan olla ka hea ämm minia Kerttule.

Kontrast

Reavahe

Teksti suurus

Lastekliinik 100

Mälestused ja meenutused

Elulood