Analüüsid:
B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen | S,P-HBsAg | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen (kinnitav uuring) | S,P-HBsAg conf | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse pinnaantigeeni vastaste antikehade hulk | S,P-HBs Ab QN | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse ümbrise antigeen | S,P-HBeAg | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse ümbrise antigeeni vastased antikehad | S,P-HBe Ab | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse tuuma antigeeni vastane IgM | S,P-HBc IgM | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse tuuma antigeeni vastased antikehad | S,P-HBc Ab | Kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond | |
B-hepatiidi viiruse DNA hulk | P-HBV DNA QN | Immuunanalüüsi osakond |
B-hepatiidi viirus (HBV) on hepadnaviiruste sugukonda kuuluv DNA viirus. Nakatumine toimub seksuaalsel teel, kokkupuutel verega (infitseerunud veri, vereproduktid, saastunud nõelad, süstlad), vertikaalsel ülekandel emalt vastsündinule. Inkubatsiooni periood on keskmiselt 60–90 päeva (40–180 päeva). Kliiniline pilt oleneb patsiendi vanusest ja immuunstaatusest. 2/3 täiskasvanuist põeb nakkust haigussümptomiteta või gripisarnase kliinilise pildiga, 1/3 selgesti väljendunud ikterusega, 1% võib esineda fulminantne kulg maksapuudulikkusega. Äge hepatiit paraneb 90% patsientidest 3–6 kuuga, kuid 5–10% muutub infektsioon krooniliseks (viirust leidub veres ka kuus kuud peale nakatumist). Maksatsirroos võib tekkida < 1% kõigist nakatunutest ja see võib põhjustada hepatotsellulaarset kartsinoomi.
1–10 nädalat peale nakatumist on esimesena veres määratav HBV DNA. Seejärel ilmuvad verre seroloogilised markerid: HBsAg ja HBeAg. HBeAg näitab viiruse intensiivset replikatsiooni ja nakatamisvõimet. 2–4 nädalat hiljem ja vahetult enne kliiniliste sümptomite teket on veres määratavad HBc Ab ja HBc IgM. 5–10% ägeda hepatiidiga patsientidest ei pruugi kliiniliste sümptomite ilmumisel HBsAg, HBeAg ja HBV DNA enam veres määratavad olla. Kõige esimesena viitab paranemisele HBeAg kadumine ja HBe Ab ilmumine (serokonversioon). Seejärel muutuvad mõne nädala pärast negatiivseteks HBsAg, HBV DNA. HBsAg ekspressioon üle kuue kuu viitab kroonilisele viiruskandlusele. HBsAg kadumise ja HBs Ab ilmumise vahele jääb nn aknaperiood (mõnest nädalast mõne kuuni) ja sellel ajal on määratavad HBc Ab ja HBc IgM. Kroonilise hepatiidi korral jäävad veres püsima HBV DNA, HBeAg, HBsAg. Nii kroonilise kui ägeda hepatiidi korral 6 kuu möödudes kaob HBc IgM ja jääb määratavaks HBc Ab. Pikemaks ajaks jäävad läbipõetud hepatiiti näitama veres HBc Ab, HBs Ab. 10–15% patsientidest ei teki HBs Ab ja ainult HBc Ab leid viitab läbipõetud infektsioonile. HBs Ab tekivad ka HBV vastu vaktsineerimise korral ja määrates antikehade tiitrit on võimalik hinnata vaktsineerimise efektiivsust. 5% vaktsineeritutest ei teki antikehi. HBV muteerumisel HBsAg või HBeAg ei ilmu verre või jäävad testsüsteemidele määramatuks. Viiruse olemasolu saab siis tõestada HBV DNA määramisega. HBV DNA kvantitatiivne määramine (HBV DNA QN) ehk viiruse hulga määramine võimaldab hinnata haiguse kulgu ning ravi efektiivsust.
Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine
HBsAg, HBsAg conf, HBeAg, HBc IgM, HBc Ab, HBs Ab QN, HBe Ab:
Katsuti | Geeli ja hüübimisaktivaatoriga katsuti (punane kollase rõngaga või kollane kork) | |
Säilivus | Seerum/plasma toatemperatuuril 24 tundi, +4 °C 6 päeva; -20 °C pikemat aega |
HBV DNA QN:
Katsuti | K2E/K3E-katsuti (lilla kork) | |
Analüüsitav kogus | 0,65 mL plasmat | |
Säilivus | Veri toatemperatuuril üks päev, +4 °C kaks päeva. Kui proovimaterjali ei saa 24 tunni jooksul laborisse saata, tuleb plasma eraldada. Plasma toatemperatuuril üks päev, +4 °C kolm päeva, -20 °C kolmkümmend päeva |
Analüüsi tegemise aeg
HBsAg, HBsAg conf, HBc IgM, HBc Ab, HBs Ab QN: tööpäeviti
HBeAg, HBe Ab: kaks korda nädalas
HBV DNA QN: kaks korda nädalas
Analüüsimeetod
HBsAg, HBsAg conf, HBeAg, HBc IgM, HBc Ab, HBs Ab QN, HBe Ab: mikropartiklitega kemoluminestsents-immuunmeetod (CMIA)
HBV DNA QN: reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR)
Vastuse vorm
HBsAg, HBsAg conf, HBeAg, HBe Ab, HBc IgM, HBc Ab: positiivne/negatiivne
HBs Ab QN: antikehade aktiivsus (U/L)
HBV DNA QN: viiruse hulga arvulised väärtused
Näidustus ja kliiniline tähendus
HBsAg positiivne | Äge infektsioon, krooniline infektsioon (püsimine ≥ 6 kuu), kasutusel olev testsüsteem võimaldab määrata ka siiani teadaolevaid mutantseid viirusi | |
HBV DNA positiivne | Näitab viiruse DNA olemasolu ägeda või kroonilise infektsiooni puhul | |
HBeAg positiivne | Äge infektsioon, krooniline infektsioon | |
HBc IgM positiivne | Äge infektsioon | |
HBc Ab positiivne | Äge infektsioon, krooniline infektsioon või läbipõetud HBV infektsioon | |
HBe Ab positiivne | Ägeda infektsiooni paranemisfaas, krooniline infektsioon | |
HBs Ab QN positiivne | Läbipõetud infektsioon või HBV-vastane vaktsineerimine |
Doonorite sõeluuringu käigus saadud HBsAg positiivne tulemus kinnitatakse alati teise meetodiga – antikehade neutralisatsioonitestiga (HBsAg conf).
Immuunsuse hindamiseks määrata HBs Ab QN 1–2 kuud peale kolmandat vaktsiinidoosi. HBs Ab QN tulemus > 10 U/L viitab immuunsuse olemasolule. Inimestel, kellel HBs Ab QN on negatiivne, tuleks viiruskandluse välistamiseks määrata HBsAg. Kui HBs Ab QN jääb ka peale vaktsiini lisadoosi negatiivseks, on tegemist organismi eripäraga ning isik on HBV infektsioonile vastuvõtlik.
HBV DNA QN: haiguse kulu ja ravi tulemuslikkuse jälgimine. Tulemus 0 IU/ml ehk negatiivne tulemus näitab viiruse puudumist antud proovimaterjalis või on viiruse hulk alla meetodi määramispiiri. <10 IU/ml näitab HBV olemasolu aga viiruse hulk jääb alla meetodi kvantiteerimispiiri.
Koostajad: Raili Randoja, Kaja Vaagen
Uuendatud 21.09.2020