Immuunanalüüsi osakond

Analüüsid:

Lihtherpesviirus (Herpes simplex, HSV) on DNA viirus mis kuulub herpesviiruste sugukonda. Inimeselt on isoleeritud kaheksa tüüpi herpesviirusi, neist kaks tüüpi, HSV1 ja HSV2, põhjustavad sageli reaktiveeruvaid infektsioone suguelundite-, suu-, näo- ja neelupiirkonnas. Nakatumine toimub otsesel kontaktil inimesega, kes aktiivselt viirust eritab. Omandatud infektsioon on eluaegne, nii esmane kui ka korduvad haiguse episoodid on tavaliselt iselimiteeruvad. HSV1-ga nakatutakse varasemas eas (enamasti esimesel kümnel eluaastal) ja sagedamini kui HSV2-ga (viiendaks elukümnendiks on enamusel täiskasvanuist antikehad HSV1 vastu). Mõlemad viirustüübid võivad esmasel nakatumisel põhjustada nii genitaalpiirkonna kui suu- ja näopiirkonna infektsioone ning kliiniline pilt ei ole viirustüübile spetsiifiline. Viiruse reaktiveerumine on seevastu seotud anatoomilise piirkonnaga. HSV2 nakkus reaktiveerub oluliselt sagedamini genitaalpiirkonnas, HSV1 suu- ja näopiirkonnas. Esmane infektsioon võib põhjustada ka kolmiknärvi kahjustust, raskemate juhtudel entsefaliiti, meningiiti, müeliiti, keratiiti, hepatiiti, pankreatiiti, pneumooniat. Herpesviirusinfektsioon raseduse ajal võib olla ohtlik lootele ja ka vastsündinule, eriti kui emal on esmane infektsioon raseduse kolmandal trimestril.

Uuritav materjal, selle võtmine, saatmine ja säilitamine

HSV1,2 DNA:

HSV1, HSV2 IgM QN ja IgG QN:

Analüüsi tegemise aeg

HSV1,2 DNA: kaks korda nädalas

HSV1, HSV2 IgM QN ja IgG QN: kaks korda nädalas

Analüüsimeetod

HSV1,2 DNA: reaalaja polümeraasi ahelreaktsioon (PCR)

HSV1, HSV2 IgM QN ja IgG QN: ensüüm-immuunsorptsioonmeetod (ELISA)

Vastuse vorm

HSV1,2 DNA: positiivne/negatiivne

HSV1, HSV2 IgM QN ja IgG QN: antikehade hulk kU/L

Näidustus ja kliiniline tähendus

Kahtlus herpesviirusinfektsioonile (urogenitaalinfektsioonid, kesknärvisüsteemi infektsioonid, kongenitaalsed ja vastsündinute infektsioonid, silmainfektsioonid), asümptomaatilise infektsiooni välistamine, immuunstaatuse määramine.

Ägeda infektsiooni kahtlusel määrata HSV1,2 DNA haiguskoldest, liikvorist või uriinist. HSV1,2 DNA positiivne tulemus kinnitab infektsiooni. Negatiivne tulemus ei välista infektsiooni, vaid näitab antud proovimaterjalis HSV1,2 puudumist või on selle hulk proovimaterjalis allpool meetodi määramispiiri.

IgM antikehade leid osutab aktiivsele herpesviirusinfektsioonile. Negatiivne vastus ei välista alati aktiivset infektsiooni. Positiivne IgG antikehade leid osutab varem põetud nakkusele (tavaliselt on infektsioon saadud juba lapseeas, täiskasvanutest on paljudel veres IgG antikehad), serokonversioon paarisseerumites näitab primaarinfektsiooni. Reumatoidfaktori esinemine võib anda valepositiivse tulemuse.

Koostaja: Mildred Mustkivi, Raili Randoja
Muudetud 06.08.2026