Lisatud: 26 Aprill 2021

Kliinikumi Leht uuris psühhiaatriakliiniku kliiniliselt psühholoogilt Kärolin Kajalaiult, mida on oluline COVID-19 pandeemia tingimustes vaimse tervise puhul märgata.

Miks on praegusel ajal oluline töötajate vaimsele tervisele tähelepanu pööramine?

Vaimsele tervisele tuleks tegelikult tähelepanu pöörata kogu aeg, sest ilma vaimse terviseta pole paraku ka füüsilist tervist lõputult. Praegune aeg on vaimse tervise teemad rohkem esiplaanile toonud, sest inimesed on ühelt poolt hakanud rohkem rääkima sellest ja endale oma vaimse tervise probleeme tunnistama, teiselt poolt ongi praegu raske aeg ja vaimne tervis kannatab. Hetkel on aga kõige teravam see, et tervishoius töötavad inimesed on äärmiselt ülekoormatud ja väsinud ning selle pinnalt tekib korralik läbipõlemine, mis võib päädida sellega, et inimene ühel hetkel enam polegi töövõimeline.

Veel üks sagedane mure praegusel ajal on süütunne – süütunne oma laste, pere ja kodu ees. Käärid missioonitunde ja eraelu vahel on hetkel väga suured. Eelmisel kevadel muretsesid inimesed nakatumise pärast, kardeti ka, et nakatatakse kedagi teist. Ärevad pereliikmed muretsesid nende pärast, kes COVID-19 osakondades töötasid. Hirm on praeguseks väiksem, on selle haigusega töötamise kogemus.

Paljud probleemid tulevad hetkel väsimusest – inimene ei tule enam oma mõtetega toime, tekib pahameel, vihatunne ja stress.

Eelmisel kevadel pakkus psühhiaatriakliinik nõustamist nii kliinikumi töötajatele kui ka linnakodanikele ning iga päev pöördus meie poole 3–5 inimest. Nii siis kui ka nüüd teevad inimestele muret erinevad pereprobleemid, mis on COVID-kriisi tingimustes võimendunud või tekkinud.

Kuidas mõjutab meie töötajaid ühiskonnas toimuv polariseerumine?

Polariseerumine mõjub väga halvasti, see justkui tühistab meie personali tööd, eriti COVID-19 osakondades. Kõige valusam on vaadata aktsioone, kus COVIDi olemasolu eitatakse, tehakse ilma maskita grupikallistusi. Samal ajal töötajad teavad, et nendest protestijatest osad võivad sattuda haiglaravile, ja siis peab neid ikkagi aitama ühegi küsimuseta või kahtluseta – meie inimesed teevad oma tööd südamega, olenemata sellest, miks haiglasse on jõutud. Psühholoogilisest vaatevinklist on aga probleem see, et samal ajal, kui me aitame neid inimesi, on kuskil ajusopis teadmine, et nende meeleavalduste tõttu lükkub kogu aeg pandeemiast väljatulek edasi ja samal ajal, kui ma aitan tööl teisi inimesi, on mu enda lapsed kodus omapäi.

Kriisis oleme me mitte ainult üksikisikutena, vaid koos oma meeskondadega. Kuidas aidata hetkel meeskonda?
Palju sõltub sellest, kes ja kuidas meeskonda juhib. Alguse saab kõik sellest, et juht ise peab suutma oma meeleolu ja emotsioone juhtida, peab suutma analüüsida oma „mõttevigasid“. Tänapäeva juht ei saa ilma empaatiavõimeta olla. Siia alla kuulub ka see, et peaksime oma meeskondades rohkem tunnistama, et hetkeolukorras ongi läbipõlemine normaalne ning see ei tule sellest, et sa ei saa hakkama ja et läbipõlemine on nõrkadele, vaid sellest, et oled olnud just supertubli, võibolla isegi liiga tubli.

Meeskonna juht peab teadma, et inimestel on veel teatud põhivajadused peale füsioloogiliste vajaduste. Need teised vajadused on seotud tunnustamise, lugupidamise ja kuulumisetundega.

Tunnustamine ei maksa midagi, aga on väärt väga palju. Tunnustust või tänu saades või jagades vabanevad meie ajus ained, mis tekitavad heaolutunnet ja pikas perspektiivis parandavad nii vaimset kui füüsilist tervist.

Konflikti lahendamise oskused on samuti juhil olulised. Hetkel on konfliktid kergemad tekkima – inimesed on rohkem pinges, reageerivad teravamalt, konfliktid tekivad väsimuse pinnalt. Oluline on, et juht suudaks konfliktis olla erapooletu.

Meeskonnas saame üksteist toetada pisiasjadega, abiks on isegi väiksed küsimused „Kas sa jõuad  veel?“, „Kas sa vett oled joonud?“. Mõnda inimest aitab see, kui saame kasvõi mõne hetke rääkida isiklikest asjadest – perest, lastest. Need väiksed asjad aitavad meil tunda, et oleme päris inimesed, mitte lihtsalt väiksed mutrid suures masinavärgis.

Juhtkonna ettepanek pakkuda töötajatele vaimse tervise tuge on minu jaoks märk sellest, et soov inimesi hoida on olemas.

Mida inimene ise oma vaimse tervise toetamiseks teha saaks?

Tuleks võtta üks hetk ja n-ö peeglisse vaadata: Kas ma tegelen enda vajadustega? Kas ma otsin abi, kui mul on raske? Kas ma söön ja joon piisavalt? Kuidas ma kasutan oma puhkeaega? Kas ma liigun värskes õhus või veedan aega nutiseadmes? Abiks on ka oskus elada rohkem praeguses hetkes. Me ei tea, mis tulevik toob ning selle pärast pole mõtet ette muretseda. Tuleks püüda ellu jääda üks päev korraga siin ja praegu.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Aprill 2021

Kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja kopsukliinikus testitakse kuu aja jooksul koostöös informaatikateenistuse ja AS Elisaga Ohmni roboti kasutusvõimalusi. Roboti mobiilsus, navigatsioonikaamerad ja helisüsteem võimaldavad seda rakendada nii suhtlusvahendina kui ka ravi ja õppe eesmärgil.

Patsiendil ja patsiendi lähedastel on võimalik Ohmni roboti vahendusel teha kvaliteetseid videokõnesid, luues sellega kaugkülastuse võimaluse. Tervishoiutöötajad saavad aga piltlikult öeldes olla kahes kohas korraga, konsulteerides distantsilt patsienti ning kaasates vajadusel erinevate erialade spetsialiste. Robotiga on võimalik ühendada eluliste näitajate mõõtmise seadmeid, samuti kasutada seda tarvikute transportimiseks osakonna erinevate töökohtade vahel. Ohmni robot on ka kiire suhtlusvahend patsiendi ja valvepersonali vahel, eriti COVID-19 osakondades, kus peab arvestama isikukaitsevahendite selgapanemiseks kuluva ajaga.

Robot võimaldab suuremate kuludeta kaasata väliskoolitajaid ning toetab üliõpilasi, tuues vajadusel koolipoolse praktikajuhendaja distantsilt otse praktikakeskkonda.

Esmalt testitakse Ohmni robotit anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ja seejärel kopsukliinikus. Eesmärgiks on hinnata, kas robot lihtsustab ravimeeskonna tööd ning parandab patsiendikogemust. Testitulemuste põhjal otsustatakse Ohmni roboti edasine kasutamine kliinikumis.

Richard Jalakas

Informaatikateenistus

Ilona Pastarus

Õenduse ja patsiendikogemuse juht

Lisatud: 26 Aprill 2021

2020. aastal viidi kommunikatsiooniteenistuse eestvedamisel koostöös konsultatsiooniettevõttega Miltton läbi sisekommunikatsiooni uuring, et hinnata kliinikumi erinevate sisekommunikatsiooni kanalite kasutatavust ning muuta infokanaleid, nende sisu ja kättesaadavust vastavalt töötajate ootustele. Küsitluses osales 377 kliinikumi töötajat. Uuring näitas, et kliinikumi töötajad eelistavad kliinikumi sisevõrku infokanalina kliinikumi üldise informatsiooni jaoks (57% vastanutest), sisevõrk oli sellise info kajastamisel kolmandal kohal e-posti ning uudiskirjade järel. Oma tööks vajaliku informatsiooni kanalina eelistas sisevõrku märgatavalt vähem töötajaid (37%). Ametigruppide lõikes eelistasid sisevõrku kliinikumi üldise informatsiooni kanalina õendustöötajad ning tugipersonal.

Uuringus tehtud ettepanekute hulgast toodi välja nii sisevõrgu tehnilise uuendamise vajadust kui ka soovi ühtse läbimõeldud sisevõrgu loogika järele. Tagasisides rõhutati kaasajastatud info kättesaadavuse olulisust ja ülevaatlikkust. Oluliseks peeti info sagedasemat uuendamist ning ühtlasemat info kvaliteeti kõigi üksuste kohta. Praeguse keskkonna ühe tugevusena toodi välja töötajate kontaktide ülevaatlik andmebaas.

Kliinikumi sisevõrgu kasutusandmete statistika näitab, et viimase kuue kuu (1. oktoober 2020–31. märts 2021) enim kasutatud leheküljed sisevõrgus oli esileht, töötajate kontaktid, teenused ning parkimine. Märkimisväärne on seejuures, et töötajate kontaktide otsingut on 6 kuu jooksul kasutatud ligi 80 000 korda.

Sisevõrgu uuendamiseks viidi 2020. aasta viimastel kuudel läbi kasutajamugavuse analüüs, milles kliinikumile oli abiks oli UX Estonia. Analüüsimeeskond viis läbi intervjuud kliinikumi töötajatega erinevatelt juhtimistasanditelt ning võttis arvesse nii kasutusstatistika tulemusi kui ka sisekommunikatsiooni uuringu sisendit. Prototüübi loomisel kaasati testgrupp, millega oli võimalik liituda kõigil teemast huvitatud kliinikumi töötajatel.

„Tartu Ülikooli Kliinikumi sisevõrgu loomise aluseks oli kasutajate vajaduste ja soovidega arvestamine ning pidev tagasiside küsimine, mis aitas meil luua loogilise ja arusaadava keskkonna, millega meie testgrupi kasutajad rahule jäid,“ sõnas UX Estonia analüütik Jaan Margus.

Valminud prototüübi alusel on nüüdseks leitud koostööpartner edasisteks kujundus- ja arendustöödeks. 2021. aasta märtsis valiti hinnapakkumiste ja intervjuude alusel välja sisevõrgu arendustöid tegev firma, milleks osutus Limegrow OÜ. Kujundus- ja arendustöid on plaanis alustada mais ning sisevõrgu uuendatud versioon peaks kasutajatele kättesaadav olema käesoleva aasta detsembris. Kliinikumi töötajatel on võimalus oma panus uue rakenduse testijana anda 2021. aasta sügisel.

Liina Raju

Lisatud: 23 Märts 2021

Kuni aastani 2020 raviti Tartu Ülikooli Kliinikumis ägedaid südamehaigusi erakorralise kardioloogia osakonnas, mis koosnes intensiivravi osast ja üldpalatitest. Osakonda juhtis pikki aastaid dr Üllar Soopõld. Kuna töö maht aastate jooksul pidevalt intensiivistus, tekkis vajadus optimeerida töötajate koormust ning tõhustada töökorraldust, jaotati erakorralise kardioloogia osakond kaheks. Moodustati kardiointensiivravi osakond ja 2. kardioloogia osakond.

1. jaanuaril 2020 avatud südamekliinikus uus üksus, kardiointensiivravi osakond, on 12-kohaline. Meie eesmärk on pakkuda kiiret ja professionaalset abi raskete südamehaiguste korral. Nendeks on ägedad klapihaigused, eluohtlikud rütmihäired, südame- ja hingamispuudulikkus, kopsuarteri trombemboolia. Paljud elustamisjärgses seisundis olevad haiged saavad samuti ravi just kardiointensiivravi osakonnas. Kõige suurema haigete osakaalu moodustavad aga ägeda koronaarsündroomiga haiged (STEMI, NSTEMI, ebastabiilne stenokardia).

Eestis on kolm III etapi haiglat – Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla, kuhu koondatakse maakonna haiglatest raskemad ja keerulisemad haigusjuhud. Kardioloogilises plaanis tähendab see, et kõrgemasse etappi tuuakse valdav osa ägeda koronaarsündroomiga haigetest. Väiksemal määral tegeleb selliste patsientidega ka Ida-Tallinna Keskhaigla.

Kliinikumi kardiointensiivravi osakonnas ravime haigeid kõigist Lõuna-Eesti haiglatest, aga ka Jõgeva ja Ida-Viru keskhaiglast. Kohalike haiglate arstid ja kiirabide brigaadijuhid konsulteerivad meiega edasise käsitluse osas iga ägeda südamehaiguse kahtluse korral. Koronaarsündroomiga haiged tuuakse enamasti koheselt edasi Kliinikumi, kus kardiointensiivravi osakonna personal organiseerib kiireloomulise abi.

Ägedaid südamehaigeid iseloomustab seinast-seina kliiniline pilt. Patsiendi seisund võib olla üliraske, aga ka täiesti stabiilne, isegi kaebustevaba. Samas võib rütmihäirete tekkimisel olukord muutuda hetkega kriitiliseks. Kardiointensiivravi osakonna töötajad on ette valmistatud kiiresti reageerima ja lahendama erakorralisi/kriitilisi situatsioone. Osakonnas rakendatakse kõiki tänapäevaseid jälgimis- ja ravimeetodeid. Ühistöös teiste osakondadega (angiograafia, kardiokirurgia, funktsionaaldiagnostika) tagame patsientidele kiired diagnostikavõimalused: koronarograafia, ehhokardiograafia, südameõõnte kateteriseerimine, elektrofüsioloogiline uuring jm. Samuti saavad meie patsiendid vastavalt vajadusele ööpäevaringselt elupäästvaid protseduure: koronaarangioplastika, südame ajutine elektriline stimulatsioon, kopsude kunstlik ventilatsioon, kehaväline vereringe, erakorralised südamelõikused.

Haigete aktiiv- ja järelravis teeme igapäevaselt koostööd kõigi Lõuna- ja Kesk-Eesti haiglatega, Ida-Viru keskhaiglaga, aga ka Kliinikumi erinevate osakondadega (üldkardioloogiad, taastusravi, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku intensiivravi osakonnad jt). 

Esimese tegevusaasta jooksul ravisime 870 patsienti. Koroonapandeemia tõttu töötasime seitsmel kuul vähendatud voodiressursiga (8–10 voodikohta).

Osakonna personali moodustavad valdavalt endise erakorralise kardioloogia intensiivravis töötanud inimesed. Kaheksast arstikohast on osakonnas täidetud 4,15 ning põhitööjõu moodustavad dr Urmet Arus, dr Toomas Jalakas ja dr Erik Salum. Osalise koormusega realiseerivad end uues osakonnas dr Kristina Lotamõis, dr Alar Irs ja dr Urmas Muru. Abikäe on ka ulatanud südamekliiniku teiste osakondade tohtrid dr Kerli Lindlaan ja dr Valvo Piilberg ning kardioloogia arst-resident Kaido Paapstel, kes on leidnud jõudu oma põhitöö kõrvalt teha lisavalveid kardiointensiivis. Sügisel on osakonda oodatud värsked kardioloogid Kaido Paapstel ja Timo Alter. Õendustöötajaid on osakonnas 29 ning hooldajaid 14, lisaks kuulub osakonna koosseisu ka füsioterapeut. Osakonda juhatab Tallinnast Kliinikumi tööle asunud dr Urmet Arus, vanemõe ülesandeid täidab Liia Raud ning sekretärina on ametis Margit Krigulson.

Kardiointensiiv on hea koht, kus noore ja alustava arstina saada intensiivse töö kogemus ja tõsta enesekindlust ebastabiilsete haigete ja rütmihäirete käsitlemisel. Ootame kõiki kardioloogia, intensiivravi, erakorralise meditsiini ja sisehaiguste residente kardiointensiivi praktikale!

Dr Urmet Arus

Kardiointensiivravi osakonna juhataja

Lisatud: 23 Märts 2021

Tartu Ülikooli Kliinikum on esindatud täisliikmena või assotsieerunud liikmena 20 haruldaste haiguste Euroopa referentsvõrgustiku töös. Üks taotlus, osalemiseks kaasasündinud ainevahetushäirete (MetabERN) võrgustiku töö, on menetluses. Kokku on võrgustikke 24. Haruldaste haiguste võrgustikud ehk ERN-id (European Reference Network for Rare Diseases), millega kliinikum seotud on:

• ERN Bond (luuhaigused)
• Endo-ERN (endokriinhaigused)
• ErnEpiCare (epilepsiad)
• ERKNet (neeruhaigused)
• ERN-RND (neuroloogilised haigused)
• ERNICA (kaasasündinud anomaaliad)
• ERN LUNG (kopsuhaigused)
• ERN Skin (nahahaigused)
• ERN EUROCAN (täiskasvanute soliidtuumorid)
• ERN EuroBloodNet (hematoloogilised haigused)
• ERN EURO-NMD (neuromuskulaarsed haigused)
• ERN EYE (silmahaigused)
• ERN GENTURIS (geneetiliste kasvajate sündroomid)
• ERN GUARD-HEART (südamehaigused)
• ERN ITHACA (kaasasündinud väärarengud ja haruldased intellektipuuded)
• ERN PaedCan (laste kasvajad ehk onko-hematoloogia)
• ERN RARE-LIVER (makshaigused)
• ERN ReCONNECT (sidekoe ja lihas-skeletikoe haigused)
• ERN RITA (immuunpuudulikkuse ja autoimmuunsed haigused)
• ERN TRANSPLANT-CHILD (laste transplantatsioon)

Professor Vallo Tillmanni sõnul on liikmelisus võrgustike töös oluline. „Osalemine võrgustike töös annab võimaluse raviarstil konsulteerida keeruliste haigusjuhtude osas Euroopa selle ala tippspetsilistidega, asutades selleks vastavat turvalist veebis baseeruvat konsultatsiooni platvormi CPMS (Clinical Patient Management System). Lisaks annab ERN töös osalemine võimaluse saada kiiret infot käimasolevatest ja planeeritavates uuringutest. Samuti osalevad ERNi töös patsientide organisatsioonide esindajad, mis annab raviarstile võimaluse leida sobivad kontaktid ja edastada need oma patsiendile,“ selgitas prof Tillmann.

Võrgustike töös on võimalik osaleda nii täisliikmena kui ka assotseerunud liikmena. „Täisliikmeks saamiseks on haiglale esitatud nõuded oluliselt kõrgemad. Assotseerunud liikme esindajal puudub võimalus hääletada ERNi puudatavates küsimustes. Aga sisulist vahet ei ole: mõlema liikmelisuse korral on võimalus konsulteerida haiget läbi CPMSi, saada infot, osaleda uuringutes, jne,“ selgitas prof Vallo Tillmann. Ta lisab, et kliinikumi esindatus 20 ERNi töös on Eesti suurim. Ka teised haiglad – Tallinna Lastehaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla on liikmed erinevates võrgustikes.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2021

Prof Janika Kõrv, kliinikum on alates 2019. aasta 1. septembrist olnud insuldikeskus. Mis on sellega muutunud?

Vastavalt insuldi Eesti käsitlusjuhendile toimetab kiirabi alates 2019. aasta 1. septembrist kõik akuutse insuldi tunnustega patsiendid haiglatesse, kus on insuldiüksus (ingl Stroke Unit) või insuldikeskus (ingl Stroke Center). Insuldiüksus tähendab geograafiliselt defineeritud piirkonda või osakonda haiglas, kuhu hospitaliseeritakse insuldiga patsiendid ning neid ravitakse multidistsiplinaarse meeskonna poolt, kellel on teadmised, väljaõpe ja oskused insuldi raviks. Eestis on insuldiüksused kõikides keskhaiglates ning neis on 24/7 võimekus läbi viia intravenoosset (iv) trombolüüsravi. Võrreldes insuldiüksustega on insuldikeskus kõrgem tase, need on rajatud Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Insuldikeskusega haiglatel on lisaks iv trombolüüsravile võimekus läbi viia ka mehhaanilist trombektoomiat, olemas on muud tugiteenused kohapeal (neurokirurg, intensiivravi, vaskulaarkirurg jne). Insuldikeskuse väljaarendamisel on järgitud Euroopa Insuldi Organisatsiooni soovitusi, seda nii ruumide, jälgimisprotokollide, personali vajaduse ja nende koolitamise, jms osas. Insuldimeeskonda kuuluvad neuroloogid, õed, füsioterapeudid, hooldajad, logopeedid ja sotsiaaltöötajad.

Insuldi ravi koordineeritakse regulaarsete meeskonnakoosolekute kaudu. Kuna kliinikum on ainuke haigla Lõuna-Eestis, kus on insuldikeskus, siis tuuakse meile alates 2019. aasta sügisest ravile varasemast rohkem insuldiga patsiente, kellele pakume parimat tõenduspõhist ravi.

Milline on insuldipatsiendi raviteekond?

Raviteekond saab alguse juba sündmuspaigalt, insuldi toimumise hetkel, mil insult tuleb ära tunda ning viivitamatult kiirabi kutsuda. Väga oluline on, et teekond algab õigesti, see tähendab, et patsient toimetatakse kiirabi poolt haiglasse, kus on insuldiüksus või -keskus. Esimese nädala jooksul hinnatakse patsiendi võimekust taastusravis osalemiseks. Taastusravi võimekusega patsiendid liiguvad statsionaarsele taastusravile esimesel võimalusel, tavaliselt esimese nädala lõpus. Kui patsiendil on ainult ühe funktsiooni häire, siis sobib talle ambulatoorne taastusravi, kus temaga tegeleb logopeed või füsioterapeut. Raviteekonda mõjutab kindlasti sotsiaalne komponent. Kaugus taastusravi keskusest ja sotsiaalsed probleemid piiravad sageli ambulatoorsel taastusravil osalemist. Siin on vajalik tihe koostöö kohalike omavalitsustega.

Need, kes ei ole kohe taastusraviks võimekad või peavad veel kosuma, liiguvad kas järelravile või õendus-hooldusravile. Näiteks toimub tartlaste järelravi üldjuhul Elva haiglas, mujalt maakonnast pärit inimestel maakonnakeskuste üldhaiglates. Seal tuleb osata patsiendi seisundit hinnata ja otsustada, kas ja millal tal taastusravi võimekus tekib. Ka õendus-hooldusravil olevatel patsientidel tuleb regulaarselt taastusravi võimekust hinnata. Kõikidel seda siiski ei teki ning patsient võib vajada jätkuvalt hooldust. Osad patsiendid raske insuldi tõttu paraku surevad. Osad patsientidest saavad terveks ja taastusravi ei vaja. Nii nagu insult on väga heterogeenne haigus, on ka raviteekonnal kulgemise variandid erinevad. Kuid kõik insuldi läbi teinud patsiendid vajavad jälgimist insuldiõe või perearsti poolt tagamaks, et haiglas korraldatud ravi oleks järjepidev. Eesti Haigekassa insuldi raviteekonna projekt keskendub põhiliselt ägeda faasi järel toimuvale.

Mis on see, mis muutub insuldiprojektiga patsiendi jaoks?

Haigekassa insuldiprojekt võiks kaasa aidata sellele, et raviteekonnal liikumine pärast insulti haigestumist oleks võimalikult sujuv. Varasemast rohkem tegeldakse sotsiaalsüsteemi ja meditsiini lõimimisega. Eesmärk on see, et patsiendile põhjustaks tema raviteekond võimalikult vähe kannatusi ning teekond ei oleks nii hakitud ja et ta saaks kõige selle kohta piisavalt informatsiooni. Kliinikumis on sellesse projekti kaasatud insuldikoordinaatorid, kes võtavad patsiendiga kohe peale ravile saabumist kontakti, jälgivad tema raviteekonda ja hoolitsevad selle eest, et raviteekonnas ei tekiks soovimatuid peatusi ning kogu informatsioon oleks patsiendile kättesaadav.

Oluline on patsiendile ka inimlik tugi, eriti eakatele, kellel on väike digivõimekus või puudub ligipääs digitaalsetele vahenditele. Patsiendi ja tema lähedastega haiglas küll räägitakse ja jagatakse informatsiooni, aga neile on olukord väga värske ning nad ei oska kohe uues olukorras käituda. Koordinaatorite süsteem võiks jätkuda ka peale insuldiprojekti lõppu, et patsienti jälgitaks ja teda toetataks vähemalt aasta jooksul pärast insulti.

Maailma mõistes on insuldiprojekt innovaatiline, sarnane on käimas Saksamaal ühel liidumaal. Ka paljudes kõrgelt arenenud riikides on see, mis jääb väljaspoole haiglat ja ägeda faasi ravi, paljuski korraldamata ning nõuab tervishoiu ja sotsiaalsektori koostööd ning üksteise harimist.

KOMMENTAAR

GALINA, 56-aastane

Insuldiprojektis osaledes tunnen, et mul on tugi, et ma ei ole üksi, ma tunnen ennast turvaliselt. Mul käib kaks korda nädalas kodufüsioterapeut, teeme harjutusi. Samal ajal ta vaatab, milline on mu enesetunne. Suur moraalne tugi on väga tähtis sellises olukorras. Ise ma küll ei oleks osanud taotleda kodufüsioteraapiat, insuldiõe vastuvõttu, kogemusnõustamist. See on suureks toeks. Kui haiglast koju jõuad, siis on selline tunne, et oled unustatud, oma probleemidega jäänud silm-silma vastu.

Koordinaator hoiab kätt olukorra pulsil, see on suureks abiks. Olen koordinaatorile palju kordi helistanud probleemidega, isegi kui taastusravis olin. Ta soovitas mulle kogemusnõustajat, kes rääkis, kuidas tema insuldi üle elas ja mida ette võttis. Koordinaator tuletas mulle ka meelde töövõime hindamise ja puude taotluse tegemist.

Väga suur abi oli insuldiõega kohtumisest, kes seletas asjad lahti. Mul oli vererõhukalender tehtud, insuldiõel oli hea meel, et ta saab kahe nädala näidud üle vaadata. Ravimite doosidest rääkisime, samuti rääkis ta mulle, mida peab sööma, kus on rohkem just mulle vajalikke toitaineid ja vitamiine. Projekti tugi on suur asi, väga hea, et sattusin sellisesse projekti.

Lisatud: 23 Märts 2021

Jaanuaris uuesti uksed avanud Kohvikum jätkab uuenemist – menüü täiendamiseks ja värskendamiseks teeb toitlustusteenistus koostööd Marko Kokmanniga.  Eesti Peakokkade Ühendusse kuuluv Marko Kokmanni ülesandeks on aidata kaasa üleüldise toitlustuskvaliteedi kasvule Eestis. Kliinikumi Leht küsis, millised plaanid seisavad ees Kohvikumiga.

Millise väljakutsena teile tundub kliinikumi kohviku menüü täiendamise ülesanne, arvestades, et lühikese ajavahemiku jooksul tuleb toitlustada suur hulk inimesi suurel kiirusel?

Väljakutse on väga põnev ja mul on väga hea meel, et selline väljakutse mulle esitati.

Oma karjääri jooksul olen toitlustanud väga suurte rahva arvudega sündmuseid. Usun, et tänu nendele kogemustele suudan ka Kohvikumi menüü muudatuste tegemisel edukamalt toime tulla.

Minule endale on suur au, et saan kaasa rääkida eesrindel olevate inimeste toidulaua kujundamises.

Mis teie hinnangul kliinikumis toidumenüüs täiendamist või muutmist vajaks?

Soovin menüüd kaasajastada kasutades uuemate tehnoloogiate rakendamist. Kaasaegsed tehnoloogiad toiduvalmistamises annavad võimaluse serveerida toitu kvaliteetsemana, kiirendavad köögitööd ja annavad toidule põneva struktuuri, välimuse ja omanäolise olemuse.

Millised on teie järgmised sammud, kas olete kohtunud juba ka kliinikumi kokkadega?

Köögi personaliga oleme kohtunud, väga meeldivad inimesed ja on näha, et nad teevad oma tööd suure pühendumusega. Oleme läbi viinud ka esimesed uute roogade väljaõppe päevad.

Koolituste päevadel proovin edastada võimalikult asjakohaseid teadmisi toorainete, roogade eripärade, uute töövõtete, serveerimise osas ja loodan, et suudan motiveerida ka uute suundadega kaasa tulema.

Millal on kliinikumi töötajatel võimalik maitsta teie poolt ette pandud muudatustega menüüd?

Uued toidud lisanduvad menüüsse järk järgult juba õige pea, tõenäoliselt märtsi viimasel nädalal on leida juba menüüst muudatusi.

Milline on teie soovitus kliinikumi töötajatele – mida päeva toidukordi planeerides silmas pidada?

Mina julgustan igapäevaselt anda iseendale võimalus proovida midagi uut, mis muudab toidulaua vaheldusrikkamaks ja ka täisväärtuslikumaks.

Maailm on täis väga palju huvitavaid maitseid, elul on meile nii palju veel pakkuda, annab võimalusi avastada, kastutame seda. Avastamine oli see, mis muutis meie lapsepõlve eriliseks, kõik oli uus ja huvitav ning iga päev pani silma särama. Proovime leida endas seda avastamise geeni ülesse ja proovida midagi väljaspool oma mugavustsooni.

Toit pole ainult kõhutäitmiseks, toit stimuleerib ka väga palju teisi meeli.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Märts 2021

Milline on olnud teie raviteekond?

Ma haigestusin pisut enam kui kümme aastat tagasi – 2011. aasta alguses põdesin seagrippi, mille tagajärjel lakkasid töötamast minu neerud ja ma sattusin haiglasse. Olles 28-aastane ja seni täiesti terve sporditüdruk, muutus minu elu kardinaalselt vaid loetud päevadega. Algus oli väga keeruline, esimese viie kuu jooksul olin kodus vaid mõned üksikud päevad. Esines mitmeid hirmutavaid episoode, mis vajasid mitmel korral ka intensiivravi, aga suveks oli saavutatud enam-vähem stabiilne olukord. Sain haiglast välja ja käisin rahulikult hemodialüüsis kuni aasta lõpus siirdati mulle neer. Paraku ei läinud kõik ladusalt ning õige pea hakkasid doonorneerus ilmnema samalaadsed sümptomid nagu minu enda neerudes. Arstidel tekkisid kahtlused võimaliku diagnoosi osas ning läbiviidud geneetilise uuringu tulemusel selgus, et läbipõetud gripi tõttu on tekkinud mutatsioon CFH geenis ning mul on väga harva esinev atüüpiline hemolüütilis-ureemiline sündroom (aHUS). Siirdatud neer lakkas haiguse aktiveerumise tõttu töötamast 2012. aasta suvel. Elasin aastaid teadmises, et uut neeru mulle enam ei siirata. Tõenäosus haiguse taastekkeks uues neerus oli liiga suur ja ravim, mis võimaldaks seda ära hoida, oli väga kallis ning Eesti Haigekassa seda ei kompenseerinud. Käisin edasi dialüüsis, aga taustal käis tohutu toimetamine – arstide tõsise töö ja läbirääkimiste tulemusel lisati ravim 2020. aasta alguses haigekassa poolt hüvitatavate ravimite nimekirja. Mind võeti seejärel uuesti ootejärjekorda ning 27.06.2020 kell 4:12 hommikul sain kauaoodatud kõne: mulle on leitud uus neer!  

Kuidas on teie elu muutunud pärast neeru siirdamist?

Teekond teise doonorneeruni on olnud pikk. Käisin hemodialüüsis 3 korda nädalas ja olin masina all 4 tundi korraga – 9 aasta jooksul teeb see orienteeruvalt 1300 korda ja 5200 tundi. Elukvaliteet on kindlasti paranenud ja energiat on tublisti rohkem, aga ei saa veel öelda, et elu oleks peale siirdamist muutunud tundmatuseni. Siirdamisest on möödas liiga vähe aega, et olla saavutanud stabiilsus, käimas on kohanemise ja kohendamise periood. Aga olen sinna teel. Suur muutus on olnud kindlasti see, et enam ei pea käima kolm korda nädalas tundide viisi haiglas masina all – peale siirdamist käin iga kahe nädala tagant tunnikese ravimit manustamas ja analüüse andmas, et mina ja mu uus neer hüüdnimega Manivald ikka sõbralikult läbi saaksime ning meie kooselu kestaks kaua. Ja muutunud on toitumine! Kui varem olid väga suured piirangud toitumisel ning vedelike tarbimisel, siis nüüd saab lõpuks toituda tervislikult ja juua nii palju kui süda lustib!

Mis on olnud kõige keerulisem?

Paljud ütleksid ilmselt, et kõige keerulisemad on olnud dialüüsis veedetud aastad (torkimine, väsimus, piirangud), aga mina suhtusin sellesse nagu tööl käimisse – hommikul tööle, lõunaks vaba ja ülejäänud aja saab tegeleda oma asjadega. Mulle tundub, et minu jaoks on kõige keerulisem aeg praegu. Olles kaotanud enda neerud ja esimese siiratud neeru haiguse tõttu üsna lühikese ajaga, olen teadlik, kui kiiresti võib endast sõltumatult asi halvaks minna ning see on teinud mind praegu tavatult ärevaks. Ka tänane pandeemia olukord oma ohtudega ei tee olukorda selles osas lihtsamaks. Aga olen kindel, et see tunne ajaga lahtub.

Mis on aidanud toime tulla?

Olen haigestumise algusest saati olnud seda meelt, et ei lase haigusel ja selle tüsistustel enda vaimu murda – olen aktsepteerinud, et olukord on selline ja ma ei saa seda kuidagi ise muuta. Minu jaoks on olnud oluline mitte jääda kinni mõttesse, et ma olen haige ja ma olen püüdnud jätkata väikeste kohandustega oma tavapärast rutiini. Kui tuleb takistusi, ületan need ja elu läheb jälle edasi.

Minu suurim tugi on minu elukaaslane, kes ei ole lasknud mul norutada ja on suhtunud minusse kui tervesse inimesse. Ma olen suur unistaja ja uudishimulik inimene – olen saanud reisida ja tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Enne pandeemiat oli tegelikult reisimine ka dialüüsipatsiendile üsna lihtne – oleme külastanud kümmet erinevat Euroopa riiki ja reisinud palju ka Eestis ringi. Reisikihk ei ole pidanud jääma vaid raamatukaante vahele ja mõtetesse, vaid on olnud kättevõtmise küsimus, et ellu vaheldust ja põnevust tuua. Dialüüs ei ole takistuseks olnud, väljaspool Tartut olen käinud dialüüsis Tallinnas, Kuressaares, Milanos ja Oxfordis.

Positiivne on ka see, et tänapäeval saab üsna hõlpsasti leida palju informatsiooni erinevate haiguste (ka harvikhaiguste) osas ning suhelda erinevates gruppides sarnaste diagnoosidega inimestega üle maailma – teadmine, et sa pole üksi, annab palju juurde.

Kuidas kommenteeriksite enda ravi kliinikumis?

Minu raviteekonnal on olnud nii rahulikku kulgemist kui ka kohati väga keerulisi aegu, aga alati olen olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi pere poolt hoitud. Tahan tänada kõiki arste, õdesid, hooldajaid ja teisi, kes kõik on sel teel olnud minu meeskond ja tugi. Intervjuuks valmistudes sirvisin ka enda 10 aasta taguseid epikriise ja tuletasin meelde haigestumise algusaegu – kohati tundub, et minu ravi on nõudnud personali poolt eneseületust, uskumatut kiirust ja head otsustusvõimet. Eriline tänu raviarstile professor Rosenbergile, kes on võidelnud minu eest aastaid, et võimaldada mulle parimat võimalikku ravi ja elukvaliteeti.

Kui kliinikum kutsus 2019. aastal ellu patsientide nõukoja, teadsin koheselt, et tahan anda ka omapoolset panust ja jagada kogemust – olen nüüd ka ise natuke justkui Kliinikumi pere liige.

Mida soovitate neile, kes põevad mõnda kroonilist haigust?

Mulle väga meeldivad Curly Stringsi laulu „Üle ilma“ sõnad:

Lenda, oma mõtetega üle ilma lenda,
Alla pole üleliia vara vaja tulla,
Anda, täpselt nõnda palju nagu sul on anda,
Kanda, võta nõnda palju nagu jõuad kanda.

Olen neid laulusõnu kasutanud ka enda motona – unista ja ela! Tee nõnda palju kui jõuad ja ära jää koju norutama. Jah, krooniline haigus on raske ja seab piiranguid, aga see ei tohi saada põhjuseks elamata jätmisel. Väga oluline on tugisüsteem ja tugev meeskond arstidest, õdedest, perest ja sõpradest. Tähtis on ka inimese enda vastutus - olla ka ise kursis, mis sinuga toimub, järgida raviskeemi, toituda tervislikult, olla aktiivne aga samas puhata piisavalt, suhelda inimestega, kes on sama tee läbi käinud. Tähtis on oma hinge eest hoolt kanda!

Kommentaar, dr Mai Rosenberg, nefroloogia osakonna vanemarst-õppejõud

Olen südamest tänulik Janele jagamast kroonilise neeruhaige raviteekonda, olles ise olnud aastaid dialüüsravil ja nüüd alles saanud neerutransplantaadi. Eriti täna, rahvusvahelisel neerupäeval, mil kõik nefroloogid sooviksid, et kroonilistele neeruhaigustele pöörataks rohkem tähelepanu – selle varajasele diagnoosimisele ja progresserumise ennetamisele, patsientide igakülgsele toetamisele ja ravile, mis ongi meie peamine ülesanne. Sageli me ei saa ju kroonilist haigust välja ravida, vaid seda mõjutada ja ravida parimal viisil. Tänavuse neerupäeva loosungiks ongi: „Elagem hästi koos kroonilise neeruhaigusega“.

Jane raviteekond ei ole üldse tavalisele kroonilisele neeruhaigele sarnane, sest Jane on noor ja tal oleks olnud head väljavaated uue neeru saamise osas ammu. Enamik kroonilisi neeruhaigeid on ju pigem kesk- ja vanemaealised ja neil on peamiselt tegemist kõrgest vererõhust või diabeedist tingitud neerukahjustusega. Meie dialüüsravi patsientide keskmine vanus on 65 aasta piires ja teistes arenenud maades veelgi kõrgem.

Loe edasi...

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Hoolimata sellest, et 2020. aastal jättis koroonaviirus jälje kogu maailma tervishoiuvaldkonnale ning oli ka elundisiirdajatele keeruline, osutus aasta väga töörohkeks.

Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on Eesti ainus siirdamiskeskus, toimus 2020. aastal kokku 60 elundisiirdamist, sh 42 neerusiirdamist, 12 maksasiirdamist, 5 neeru-kõhunäärme siirdamist ja 1 pankrease siirdamine. Lisaks toimus Eesti-Soome koostöö raames Helsingis 4 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.

„Eesti elundidoonorluse näitaja miljoni elaniku kohta oli surnud doonorite osas 24,8. Euroopa kahe suurima elundivahetusorganisatsiooni, Scandiatransplandi ja Eurotransplandi, näitajad olid vastavalt 19,1 ning 13,4,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall ning tundis heameelt, et olenemata keerulisest aastast, oli Eesti  näitaja Scandiatransplandi riikidest kõige kõrgem.

Virge Pall selgitab, et koroonapandeemia esimese laine ajal oli osa tegevusi (elusdoonoriga neerusiirdamised, pankreasesiirdamised, ootelehe konsiiliumid) täiesti peatatud. „Mõistagi on olnud meie tavapärane töökorraldus häiritud. Esimese laine ajal toimusid vaid elupäästvad siirdamised, ent teise laine tingimustes on kõik tegevused jätkunud. COVID-19 testimine on saanud tavapäraseks praktikaks ka siirdamiste puhul – testida tuleb nii doonoreid kui ka elundi saajaid,“ selgitas Virge Pall.

Kliinikumi transplantatsioonikeskus kasutab elundite transpordiks nii regulaarlende kui ka tellimuslende. Virge Palli sõnul on riikidevaheline elundivahetus jätkunud, ent arvestada tuleb pidevalt muutuvate piiriületuse reeglitega, lennujaamade avatusega, lennu- ja kullerfirmade ressurssiga, aga ka meeskonnaliikmete isolatsioonis viibimisega.

Aastavahetuse seisuga oli elundisiirdamise ootelehel kokku 68 Eesti patsienti, neist neerusiirdamise ootel oli 42, maksasiirdamist ootas 7, kopsusiirdamist 3, neeru ja pankrease samaaegset siirdamist 8 ning ainult pankrease siirdamist 1 patsient.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Veebruari lõpus on tavaks tähistada haruldaste haiguste päeva ja nii nagu esineb 29. kuupäev veebruaris iga 4 aasta tagant, siis see kaudselt sümboliseerib nende haiguste haruldast esinemist.

Definitsiooni järgi nimetatakse harvikhaigusteks haruldasi haigusi (ingl orphan disease), mis esineb kuni 5 inimesel 10 000-st. Käesoleval hetkel on teada ligikaudu 6000–8000 haruldast haigust, mis mõjutab 6–8% kogu elanikkonnast nende eluperioodi jooksul. Harvikhaigused võib jagada kolme suurde kategooriasse:

-geneetilised haigused, mis on tingitud ühe geeni defektist (monogeensed haigused) või ühe kromosoomipiirkonna koopiaarvu muutustest (kromosoomihaigused);

-multifaktoriaalsed haigused, mis on tingitud keskkonnafaktorite ja erinevate geenivriantide koostoimest (kaasasündinud väärarendid, näiteks kaasasündinud südamerike – Fallot’ tetraad või diafragmaalsong, autoimmuunhaigused ja kasvajad);

-keskkonnatekkelised haigused – siia kuuluvad näiteks harva esinevad infektsioonhaigused, mürgistused ja kiiritus.

Geneetilised harvikhaigused avalduvad sageli varajases lapseeas (näiteks spinaalne lihasatroofia, fenüülketonuuria, neurofibromatoos, osteogenesis imperfecta, kondrodüsplaasia või Retti sündroom). Selle tõttu on ka kuldstandard geneetilisel konsultatsioonil anda tervele abielupaarile teave 3–4% riski osas suuremate või väiksemate geneetiliste probleemidega lapse sünniks. Ja selle üldriski langetamiseks on kogu Eestis kasutusel rasedate I trimestri kombineeritud sõeluuring ja II trimestri anatoomiline ultraheli uuring. Sõeluuringul leitud suurenenud riski korral teostatakse vastavalt täiendavad kromosoomi- ja/või geeniuuringud lootel, et ennetada haige lapse sündi. Samas aga ei tohiks unustada, et ligikaudu pooled harvikhaigustest algavad alles täiskasvanueas, näiteks Fabry tõbi, Pompe haigus, Huntingtoni tõbi, Kaposi sarkoom või kilpnäärme vähk. Seetõttu tuleks mõelda harvikhaiguste esinemisele ja diagnostikale ka vanemas eas.

Harvikhaigusega patsiendid kannatavad sageli kahekordselt: esiteks esineb neil harva esinev haigusseisund, mida on arstidel raske või keeruline diagnoosida, ja teiseks ravitakse neid sageli ebapiisavalt, kuna ravi puudub või see on väga kallis ning seetõttu tihti kättesaamatu. Samas on tänapäevased teadusuuringud juba näidanud, kui olulised on teadmised ja arusaamine haruldase haiguse tekkemehhanismidest, mis võimaldab leida uusi ravivõimalusi. Samuti on näidatud, kui tähtis on rahvusvaheline koostöö erinevate riikide ja keskuste vahel, kes tegelevad harvikhaigustega. Käesoleval hetkel kirjeldatakse meditsiinilises kirjanduses igal nädalal umbes 5 uut harvikhaigust (ligikaudu 250 uut haigust aastas).

Eestis on kliinilise geneetika keskuses tegeletud geneetiliste harvikhaigustega patsientidega juba 1990. aastast alates. Käesoleval hetkel me võime öelda, et Tartu Ülikooli Kliinikum eesotsas kliinilise geneetika keskusega, on geneetiliste harvikhaiguste üheks eksperdikeskuseks Eestis, mis tegeleb harvikhaigustega patsientide nõustamise ja diagnostikaga ning korraldab ka nende ravi. Kliinilise geneetika keskuses toimub pärilike ainevahetushaiguste dieet- ja/või kofaktor ravi. Tegemist on eelkõige lastega, kellel on pärilik harvikhaigus diagnoositud vastsündinute skriiningu raames kuna keskuse ainevahetushaiguste laboris teostatakse kõigi Eesti vastsündinute skriinimist 20 kaasasündinud haiguse suhtes. Küll aga toimub harvikhaiguste ravi ka mitmetes teistes kliinikumi kliinikutes. Siinkohal võib tuua mõned näited. Sisekliinikus teostatakse täiskasvanud eas algava lüsosomaalse haiguse – Fabry tõve ensüümasendusravi, lastekliinikus mitmete lapseeas algavate neuroloogiliste (nt spinaalne lihasatroofia või Rett sündroom) või endokriinhaiguste (nt Silver-Russelli sündroom) raviga ja ortopeedia kliinik tegeleb päriliku osteogenesis imperfekta raviga.

2016. aastast alates on kliinilise geneetika keskusel aktiivne teaduskoostöö Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi, Harvardi Ülikooli Broadi Instituudi Mendeleeruva Genoomika keskusega uute harvikhaiguste avastamise ja diagnostika valdkonnas. Rahvusvaheliste koostöö partnerite otsimiseks oleme kasutanud rahvusvahelist andmevahetusportaali – Matchmaker ja selle tulemusena on meil väga mitmed koostööpartnereid erinevatest riikidest. Tänu sellele on haruldase haiguse diagnoos selgunud mitmetel juhtudel, kus see oli varasemalt lahenduseta.

Tulevikku vaadates tooksin välja ka mõned mõtted ja ettepanekud, kuidas saaks parandada harvikhaigustega isikute abistamist meditsiinisüsteemis. Esiteks Tartu Ülikooli Kliinikumis võiks ametlikult luua harvikhaiguste ekspertkeskuse ja võrkustikuna tuua välja kõik alaüksused, kes tegelevad harvikhaiguste diagnostika ja raviga. Ekspertkeskuse juures tuleks avada koordineerija ametikoht, kes saaks vastata kõigile harvikhaigustega isikute küsimustele ja suunata neid vajadusel õige spetsialisti juurde.

Teiseks tuleks luua Tartu Ülikooli Kliinikumi initsiatiivil harvikhaiguste register, st iga isik, kes saab harvikhaiguste diagnoosi, siis tema digiloos peaks lisaks diagnoosile kajastuma ka Orpha kood (www.orpha.net), et kõik meditsiinitöötajad, kes selle patsiendiga mingil hetkel kokku puutuvad, oleksid informeeritud sellest haigusest ning sellest tingitud riskidest. Mõlemat ettepanekut on käsitletud juba 2014. aastal loodud harvikhaiguste arengukavas, kuid kahjuks on jäänud senini realiseerimata.

Professor Katrin Õunap

Kliinilise geneetika keskuse juhataja

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Ravimikomitee töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis alates 2000. aastast ning komitee peamine ülesanne on rakendada ellu kliinikumi ravimipoliitikat. Ravimikomiteed juhib ravijuht dr Andres Kotsar ning hetkel on komitee liikmed apteegi esindajad (Marika Saar, Jana Lass ), kliinikute esindajad (dr Heli Grünberg, dr Riina Salupere, dr Märt Elmet, dr Alar Irs, dr Innar Tõru) ning infektsioonikontrolli teenistuse esindaja (dr Piret Mitt).

Kliinikumi ravimipoliitika eesmärk on tagada kvaliteetsete, ohutute ja kindlaks tehtud tõenduspõhisusega ravimite kasutamine ning ravimiformularis olevate ravimite kättesaadavus. „Iseenesest pole ravimipoliitika ainult kliinikumile omane ja unikaalne. Ravimipoliitika on laiemalt Eesti riigil ning kitsamalt igal haiglal,“ selgitas ravimikomitee liige kliiniline proviisor Marika Saar. 

Ravimikomitee põhiline ülesanne on ravimiformulari üle vaatamine ja täiendamine. „Ravimiformular ei ole vaid formaalne nimekiri, vaid põhjalikult kaalutud juhend, mis suunab tõenduspõhiste ning parima hinna ja kvaliteedisuhtega ravimite kasutamisele,“ selgitas kliiniline proviisor Jana Lass. Ravimiformulari täiendamiseks saavad taotluse teha kõik kliinikumi arstid. Viimastel aastatel on ravimikomitee töö olnud aktiivne ning aastas esitatakse ravimiformulari muutmiseks enam kui 20 taotlust. Peamiselt esitatakse taotlusi ravimite lisamiseks, aeg-ajalt ka ravimite kustutamiseks formularist.

Järjest enam on ravimikomitees arutlusel laiemad ravimiohutuse ja ravimite ratsionaalse kasutuse teemad. „Näiteks oli seoses bioloogiliste ravimite laialdasema kasutamisega arutelu teema  biosimilaride kasutuselevõtt. See on majanduslikult otstarbekas ning võimaldab ravi suuremale arvule patsientidele,“ kommenteeris Jana Lass.

COVID-19 ei ole ravimikomitee tööd oluliselt muutnud, samuti ei ole tulnud sellega seoses täiendusi ravimiformulari. „Meie tööd COVID-19 ei vähendanud ega katkestanud,“ sõnas Lass.

Ravimikomitee edaspidiste eesmärkide hulgas on ühtse ravimipoliitika kujundamine partnerhaiglatega. „Kliinikumis on kokku lepitud, kuidas toimub uute ravimite lisamine ravimiformulari ning nende kasutuselevõtt. Selleks, et partnerhaiglatega ühtset ravimipoliitikat kujundada, peab nendeni jõudma  vajalik ravimite-alane informatsioon ja koolitus. Mõistlik on see, et ravimite hankimine ja ravimiformulari koostamine ja ravimitega seotud juhendite tegemine toimub tsentraalselt. Samas tuleb ravimipoliitikat rakendada koha peal, seetõttu on meie arvates vajalik, et igas haiglas on tööl proviisor,“ selgitas Marika Saar.

Nendel juhtudel, kui ravimiformularis olevatest ravimitest ei piisa, saab patsiendipõhiselt arsti taotluse alusel formulariväliseid ravimeid kasutada. Formulariväliste ravimite kasutamiseks esitatakse aastas ligikaudu 2500 taotlust. Kliinilised proviisorid vaatavad taotlused sisuliselt üle, et teha kindlaks, kas ravim patsiendile sobib ning millised on võimalikud koostoimed teiste ravimitega. Nende ravimite osas, mille kasutamise taotlusi kõige sagedamini esitatakse, teeb ravimikomitee ettepaneku lisada ravim formulari.

Ravimikomitee eesmärk edaspidiseks on koondada ravimite-alast informatsiooni elektroonilisse ning arstidele ja õdedele kergemini kasutatavasse formaati. Soov on avatumalt tutvustada ravimikomitee tegevuse sisu, parandada kommunikatsiooni ning anda laiemaid ravisuuniseid formularimuudatuste taustal. „Tahame arste ja õdesid abistada formulari ellu rakendamisel läbi juhendmaterjali,“ kinnitas Saar. Kommunikatsiooni tihendamiseks ja ravimikomitee töö paremaks tutvustamiseks on kliinikumi sisevõrku lisatud ravimikomitee protokollid ja muud dokumendid alates 2019. aastast. „Ravimikomitee tegevus on avalik ning ravimikomitee on  nii taotlustele kui ka tagasisidele avatud,“ kinnitas Saar.

Marika Saare ja Jana Lassiga vestles Liina Raju

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Kliinikumi insuldiprojekti „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ raames on valminud lühifilm, mille eesmärk on vahendada patsiendi kogemust ja raviteekonda alates insuldi tekkest kuni koju naasmiseni.

Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia eriala vanemarst-õppejõu Janika Kõrva sõnul on insult raske haigus, mis esineb sagedamini eakatel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel. „Insuldi tagajärjel muutub inimese elu ootamatult ja sageli jäädavalt ning maksimaalse paranemise tagamiseks tegelevad patsiendiga väga erinevad spetsialistid. Patsienditeekonda tutvustav film annab lühikese ülevaate sellest, mis juhtub inimesega, kes haigestub insulti,“ tutvustas dr Kõrv.

Insuldi läbi elanud ja Tartu Ülikooli Kliinikumis ravil viibinud patsient Veronika Kruustiku hinnangul on patsiendi teekonda tutvustab film vajalik materjal nii patsientidele, lähedastele kui ka erinevatele tervishoiutöötajatele. „Film annab vaatajale võimaluse suhestuda sellega, mida inimesele insuldi saamine tähendab.“

Kui senised insulditeemalised filmid on valdavalt õppefilmi suunaga, keskendudes enam insuldi olemusele, riskiteguritele, ennetusele, siis nüüd on sisu fokuseeritud just sellele, mida patsient tunneb ja kogeb insuldi ravi ja taastumise ajal. „Lisaks sellele, et film aitab illustreerida ja teadvustada insuldijärgset ravi, näitab film ka taastumise protsessi – varakult alustatud järjepidev taastusravi ning teised pakutavad teenused toetavad patsiendi taastumist oluliselt,“ rõhutas kliinikumi projektijuht Liina Pääbo. „Ühtlasi ilmestab film hästi, miks on insuldiprojekti eesmärgiks seatud sujuv raviteekond. Insuldijärgselt võib inimese raviteekond olla keeruline läbi erinevate osakondade, teenuste ja kokkupuudete paljude erinevate tervishoiutöötajatega. Haigekassa poolt rahastatava insuldiprojekti eesmärk on, et patsiendi teekond muutuks sujuvamaks ja patsiendisõbralikumaks,“ ütles Liina Pääbo.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lühifilmi „Teekond pärast insulti“ saab vaadata kliinikumi Youtube kanalist.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Haiguste ennetamine ja varajane avastamine aitavad pikendada tervena elatud aastaid ja vähendada haigestumist ning enneaegset suremust.  Sõeluuringu eesmärk on ära hoida välditavaid haigusi. Sõeluuringule pöördumiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi, registreeruge palun telefonil 731 9100 või täitke vorm kodulehel.

Lisatud: 22 Veebruar 2021

Jaanuari lõpus taasavatud kliinikumi kohvik L. Puusepa 8 majas hakkab töötajate soovil kandma nime Kohvikum.

Kohviku nimekonkurssile esitasid kliinikumi töötajad kokku hulgaliselt erinevaid nimepakkumisi. Laekunud pakkumistest valisid kliinikumi toitlustusteenistuse, ülemõdede, personaliteenistuse ja juhatuse esindajad välja 15 nime, mille seast oli kliinikumi töötajatel võimalus meelepärasem valida.

Enim hääli pälvis nimi Kohvikum – 67 häält, Ludvig – 45  häält, Linkbergi juures – 23 häält. Kokku osales hääletusel 257 kliinikumi töötajat.

Nime Kohvikum esitasid konkursile kokku 5 töötajat. Autoreid, kelle pakutud nime kliinikumi kohvik edaspidi kandma hakkab, ootab Kohvikumis viiel päeval meelepärane lõunasöök (praad ja magustoit). Võitjatega võetakse ühendust.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Millised COVID-19 vaktsiinid on olemas?

Eestisse ja kliinikumi jõudis esimene Euroopa Liidu ravimiametilt müügiloa saanud Pfizer/BioNTech COVID-19 vaktsiin. Kokku on Euroopa Liidu vaktsiiniportfellis seitse vaktsiinitootjat: AstraZeneca (adenoviirusvektor), Curevac (mRNA), Janssen Pharmaceutica NV (adenoviirusvektor), Moderna (mRNA), Novavax (valgupõhine), Pfizer/BioNTech (mRNA), Sanofi (valgupõhine).

Kas COVID-19 vaktsiinid on ohutud?

Müügiloa saanud vaktsiin on testitud suurtes kliinilistes uuringutes kümnetel tuhandetel inimestel ning müügiloa andmiseks peavad vaktsiinid vastama kõigile ohutuse ja efektiivsuse standarditele. Eestisse esimesena jõudnud vaktsiin on saanud müügiloa nii Ameerika Ühendriikide ravimiameti (FDA) kui ka Euroopa Ravimiameti (EMA) poolt.

Kliinilistes uuringutes on osalenud paljude riikide erineva rahvuse, vanuse, soo ja kaasuvate haigustega inimesed. Lastel ei ole senini uuringuid läbi viidud ja hetkel lapsi ei vaktsineerita.

Kas oleks ohutum haigus läbi põdeda?

Nii haigus kui ka vaktsiin on uued. Hetkel ei ole teada, kui kaua kestab immuunsus vaktsineerimise või haiguse põdemise järgselt. Küll aga on teada, et haigus võib kulgeda raskelt ja põhjustada surma. Samuti on oluline vaktsineerimisega kaitsta oma peret, kolleege ja patsiente.

Milline on COVID-19 vaktsiini olemus?

Nagu kõik varasemalt teada vaktsiinid, on ka see vaktsiin läbinud põhjalikud ohutuse uuringud. mRNA tehnoloogia on küll uus, kuid mitte tundmatu, sellel viisil vaktsiinide tegemist on uuritud üle kümne aasta, antud vaktsiin on esimene, mis sai müügiloa.

mRNA vaktsiin sisaldab infot viiruse valgulise koostisosa suhtes ning selle süstimise tulemusena toodetakse inimese kehas SARS-CoV-2 ogavalku, mis kutsub esile immuunsüsteemi vastuse ja seeläbi tekib kaitse haiguse vastu (immuunsüsteem õpib SARS-CoV-2 ära tundma).

Vaktsiin ei sisalda viiruse osakesi või viirust ennast ning ei ole võimeline haigust põhjustama. mRNA ei lülitu inimese raku DNAsse ning on inimrakkude paljunemisele ohutu.

Kui kaua vaktsiin kaitseb?

Vaktsiini toimel tekkiva immuunsuse kestuse osas ei ole veel lõplikku teadmist, kuna viiruse uudsuse tõttu ei ole olnud võimalik seda mõõta.

Kas pärast äsja läbi põetud COVID-19 haigust võib vaktsineerida?

Vaktsineerida võib niipea, kui isolatsioon on lõppenud. 

Millised on COVID-19 vaktsiini kõrvaltoimed?

Loe edasi...

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Eelmine kord andsin patsientide nõukoja tegemistest teada 26. juuni 2020 Kliinikumi Lehes. Parajasti oli rahulikum periood ning me kõik lootsime, et COVID-19 jääb selja taha, kuid elu näitas midagi muud – sügisel ootas ees viiruse teise laine suurenev pealetung. Sellest tulenevalt toimus ka meie töö kliinikumi patsientide nõukojas (KPN) enamasti Skype´i teel, paaril korral siiski ka füüsiliselt kokku saades. Meie koosolekud toimuvad reeglina igakuuliselt L. Puusepa 6 õendusabi hoone imeilusas saalis, mille seinal asuv teos „Aed“ aitab kaasa hea meeleolu ning õhustiku tekkimisele pingsate arutelude kestel. COVID-19 meie tööd ja eesmärkide täitmist ei peatanud.

Eelmise poolaasta töö on viiruse kiuste näidanud, et oleme kokku saanud laiapõhjalise nõukoja (patsiendid, tugiisikud, patsientide organisatsioonide esindajad) ning seeläbi on patsientide huvid olnud ulatuslikult esindatud. Meie omavaheline koostöö on hea ja KPN liikmete motivatsioon patsientide heaolu parendamisse jätkuvalt kõrge. Saime viimase poolaastaga palju tehtud. Tooksin esile näiteks ettepanekud patsiendiohutuse, -õpetuse ja suhtlemise valdkondades, kliinikumi poolt viidi ka ellu ettepanek soetada eakate patsientide osakondadesse tahvelarvutid, et võimaldada neil lähedastega suhelda videokõnede vahendusel. Märgiliseks saab lugeda ka KPN liikme osaluse kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi töörühmas.

Kui esimene tööaasta oli peamiselt sihtide ja suundade seadmiseks, siis sel aastal püüame rohkem pakkuda käegakatsutavaid tulemusi. Töökavas on patsientide tagasiside meetodite arendamine, hoonetesse ligipääsetavuse parendamine, kliinikumi ja selle tütarhaiglate kodulehe info ühtlustamine. Jätkuvalt on üleval kogemusnõustamise, patsientide õpetamise ning omavastutusega seotud teemad. Oluline valdkond on ka patsiendi haiglast lahkumise ettevalmistamine ja kodune toimetulek nii patsiendi kui ka tema lähedaste jaoks (nt kuidas hooldada haiget kodustes tingimustes).

Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme kliinikumi jaoks arvestatav partner patsientide heaolu suurendamisel ja olen aru saanud, et juhtkond hindab meie panust kõrgelt ning arvestab meie ettepanekutega. Kliinikumipoolne tugi KPNile ja töökorraldus on olnud suurepärane, mis teeb vabatahtliku panuse alati lihtsaks ja meeldivaks. Seda tänu kliinikumi esindajatele Jane Freimannile ja sügisel meiega ühinenud Reet Tohvrele. Suured ootused on kliinikumi juhatuse uuele liikmele: õenduse ja patsiendikogemuse juhile, kellega koostööd ootame.

Kutsun üles patsiente, lähedasi ning ka kliinikumi töötajaid veel rohkem ja julgemalt oma arvamust avaldama ja märku andma oma vajadustest, kogemustest, tähelepanekutest e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Meie tegemistel saab silma peal hoida kliinikumi kodulehel patsientide nõukoja rubriigis.

Donald Kiidjärv

Kliinikumi patsientide nõukoja esimees

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Tartu Ülikooli Kliinikumi kahes osakonnas on patsientidel võimalik suhelda oma lähedastega videokõne vahendusel. Videokõne tegemiseks kasutatakse tahvelarvuteid, mille kasutusele võtmise ettepanek tehti kliinikumi patsientide nõukoja poolt.

Videokõne loob võimaluse eakamatele patsientidele olla oma perega kontaktis, näha lapsi ja lapselapsi ning vähendada isoleerituse tunnet, mida võib tekitada haiglas viibimine ja külastamise keeld. „Praegune olukord, kus koroonaepideemia tõttu ei saa külastada oma haiglas viibivat lähedast, on keeruline eelkõige eakamate patsientide jaoks, kes ei kasuta nutiseadmeid ja kellega kontakti saamine on seetõttu raskendatud. Eakamad patsiendid viibivad haiglas pikemaajaliselt ja on mures nii oma haiguse kui ka praeguse pingelise aja tõttu,“ selgitas patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.

Tahvelarvuteid saavad kasutada esialgu statsionaarse õendusabi ja sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonna patsiendid, kus eakate patsientide osakaal on kõige suurem. Videokõnede vahendamisel aitab patsienti õenduspersonal, kes loodab, et pereliikmetega kontaktis olemine aitab positiivselt kaasa ka patsiendi paranemisele.

Videokõnede tegemise juhised leiate osakondade kodulehtedelt:

https://www.kliinikum.ee/taastusravi/et/

https://www.kliinikum.ee/sisekliinik/kliiniku-struktuur/sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia-osakond

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Tartu Ülikooli Kliinikum korraldas konkursi kunstiteoste tellimiseks L. Puusepa 1a hoonesse. Konkursile laekus kaheksa kavandit, millest žürii valis välja kolm silmapaistvamat. Konkursi võitis töö „Empaatia“, mille ideekavandi autor on Maret Sarapu ning töö teostaja on OÜ Rabarber. Töö valmimine on plaanitud kevadesse ja varasuvesse ning L. Puusepa 1a hoonesse paigaldatakse töö juuni lõpus.

Teiseks valiti kavand „Kihid“ – ideekavandi autor Sirje Petersen, MTÜ „VINCI“ ning kolmandaks  kavand märksõnaga „Liikumine“ – ideekavandi autor Per William Petersen, MTÜ „VINCI“.

Žürii hinnangul rikastab esimesele kohale tulnud töö märksõnaga „Empaatia“ ruumi delikaatselt oma ruumilise ja kunstilise lahendusega, samas koormamata ning häirimata selle funktsionaalsust. Kavand on oma lahenduselt omanäoline ja ideaalselt ruumi sobituv, kontseptuaalselt selge, lisaks positiivse ja harmoonilise üldmõjuga ning värvilahenduselt kirgas, kuid mitte pealetükkiv. Teose karastatud ja mateeritud klaasist paneelidele on lamineeritud värvilise klaasi detailid.

Züriisse kuulusid kliinikumi projektijuht Toomas Kivastik, tehnikateenistuse direktor Peep Pitsner, Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse poolt määratud Maarja Varkki,  Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Varvara Guljajeva,  Eesti Kunstnike Liidu juhatuse poolt määratud Jaan Luik,  Eesti Arhitektide Liidu poolt määratud Roman Smuškin ning juhatuse liige Marek Seer.

Kommentaar

Maret Sarapu: „Empaatia, see tähendab mõista teise emotsioone ja seda, mida ta kogeb, mitte ainult seda, mis on temaga juhtunud või milline ta olukord on.

Kunstiteos „Empaatia“ oleks kliinikumi peatrepil meenutamas, et me ei ole oma muredes üksi.

Kliinikumi külastades jääb silma laia ja avara peatrepi vähene pidulikkus esimesel korrusel. Miski ei anna aimu kõrgemate korruste avarusest ning avanevast õhuruumist. Kunstiteos „Empaatia“ loob sooja ja väärika meeleolu kõige enam kasutust leidvale alale.

Valdavalt sirgjoontest koosnevas kompositsioonis on sekka mõned kaared, mis seostuvad kliiniku iseloomuliku sissepääsuga. Rohelised ja kollased toonid suhtlevad esimese korruse koridoride värvilahendusega, sekka säravad oranž ja roosa. Silmale puhkust annavad heledad, peaaegu valged pinnad.“

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Jaanuari lõpus avas uksed remondi läbinud Tartu Ülikooli Kliinikumi kohvik L. Puusepa 8 majas. Uuenenud kohvikuala mahutab senisest poole rohkem külastajaid.

Kliinikumi L. Puusepa 8 hoone ehk Maarjamõisa haigla kohvik on mõeldud nii kliinikumi töötajatele kui patsientidele. „Senise 96 koha asemel on uuenenud kohvikus külastajatele 154 kohta. Lisaks iseteeninduslett, kust on võimalik komplekteerida igaühele meelepärane salat, samuti valida kohvi- ja kakaojooke,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi haldusjuht – juhatuse liige Marek Seer.

Et kohviku avamine langeb COVID-19 pandeemia ajale, tuleb arvestada ka infektsioonikontrolli teenistuse nõuetega, mistõttu on võimalik esialgu toitu vaid kaasa osta. „Nii nagu muude eluvaldkondade puhul, loodame me ka siinkohal COVID-19 möödumist, et üheskoos kolleegidega lõunat süüa,“ nentis Marek Seer.

Kohviku uuenemisega kaasneb ka menüü uuendamine, mis leiab aset peale köögi remondi lõppemist aprillis-mais. „Soovime pakkuda kliinikumi töötajale tervislikku ja valikuvõimalustega menüüd,“ tutvustas muutusi Piret Tammvere, toitlustusteenistuse tootmisjuht. Nii leiab menüüst supid, praed kui ka magusamad road. Värskete, kergete ja tervislike salatite tarbeks on sisse seatud kahepoolne iseteeninduslett, ühtlasi leiab uuenenud kohvikust kaks  kohvimasinat, mis võimavaldavad kaasa osta mitmeid erinevaid kohvijooke.

Kohvikust toitu kaasa ostes on võimalik seda teha vaid keskkonnasõbralikes karpides. Vastavalt 2021. aastal jõustuvale Euroopa Liidu ühekordse plasti direktiivile, mille järgi tuleb toitlustusasutustel ühekordsete vahtplastnõude ja söögiriistade ning plastikust joogikõrte asemel kasutada keskkonnasõbralikke tooteid, lõpetas ka kliinikum ühekordsete mittelagunevate plastikust toodete kasutamise. „Kliinikum on võtnud eesmärgiks olla keskkonnasäästlik haigla, mistõttu on töötajatel võimalik kohvikust kaasa osta kliinikumi logoga korduvkasutavaid keskkonnasõbralikke toidukarpe. Samas on töötajad oodatud toitu kaasa ostma ka korduvkasutatavate isiklike karpidega,“ selgitas keskkonnaosakonna juhataja Triin Arujõe. Kel korduvkasutatavaid karpe kaasas ei ole, saab toitu kaasa osta ka ühekordses biolagunevas toidukarbis, mille hind lisandub toidu hinnale.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Jaanuar 2021

Koolitustele registreerumine kliinikumi koolituskeskuse kaudu. Lisainfo telefonil 731 8185, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., https://www.kliinikum.ee/infokeskus/.

ZOOMis toimuvad koolitused:

E-kursused Moodle’i keskkonnas:

Lisatud: 23 Detsember 2020

2020. aastal tunnustati parima kolleegi preemiaga kliinilise geneetika keskuses töötavaid kolleege – dr Piret Laidret ning Pille Tammurit. Preemia eesmärk on väärtustada häid kollegiaalseid arstidevahelisi suhteid ning parimad kolleegid valitakse aasta tagasi sama tiitli pälvinud kolleegide poolt. 2020. aasta parimad kolleegid töötavad kliinilise geneetika keskuses, dr Piret Laidre pediaatrina ning Pille Tammur vanemlaborispetsialistina.

Dr Sirje Mikkel, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Pille Tammur on eriline oma suhtumise, alati rõõmsameelse oleku, abivalmiduse ja erialaste oskuste poolest. Ta leiab aega vaatamata oma kiirele töötempole, et nõu ja jõuga abiks olla. Pille suudab nii raske eriala nagu geneetika ka võhikule arusaadvaks teha. Ta kuuleb ja ka kuulab, tuleb kaasa uuendustega ja teeb kõik endast oleneva, et ühise meeskonnana jõuda diagnoosi ja raviotsuseni. Aitäh Pille, et Sa oled just selline, nagu oled!“

Dr Jaan Soplepmann, parima kolleegi preemia laureaat 2019: „Piret on väga hea kolleeg, kellega arutada keerulisi pärilikkusega seotud olukordi. Tal on silmapaistval määral entusiasmi, et ammutada uusi teadmisi ning rakendada neid patsientide hüvanguks. Oleme ühistöös leidnud põnevaid kliinilisi juhtumeid ja neid koos publitseerinud. Piretiga suhtlemine on puhas rõõm, sest ta on alati sõbralik, meeldiva käitumisega ja abivalmis. Meie tegevus on parim näide erialadeülesest koostööst, kus mõlema osapoole panus tõsise probleemi lahendamisse on hindamatu väärtusega. Heale arstile omaselt on ta loogiline, süstemaatiline ja väga põhjalik. Olen neid hinnanguid kuulnud nii patsientidelt kui kolleegidelt.“

Preemia, mille väljaandmise idee autor on kliinilise eetika komitee liige dr Aine Kaare, anti sel aastal üle juba viiendat korda. Parima kolleegi preemia laureaatide ülesandeks on nimetada aasta pärast omakorda uued parimad kolleegid. 

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Detsember 2020

1. detsembriks 2020 oli Eestis sisekõrvaimplantaadi saanud 200 patsienti. Ühtlasi täitus käesoleval aastal 20 aastat esimese sisekõrvaimplantaadi paigaldamisest Eestis, mille tähistamiseks toimus 3. märtsil 2020 Tallinnas, Nordic Hotel Forumis Eesti Audioloogia Seltsi, Implantaadilaste Seltsi ja Audiere ühiselt korraldatud konverents „20 aastat sisekõrvaimplantatasioone Eestis: tehtud ja teoksil“.

Eesti esimene sisekõrvaimplantatsioon toimus aastal 2000 Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku kirurgiaosakonnas. Kui esimestel aastatel olid abiks väliskirurgid, siis valdava osa sisekõrvaimplantatsioone kahekümne aasta jooksul on teostanud kõrvakliiniku kirurg nina-kõrva-kurguarst dr Maris Suurna.

Eesti Haigekassa poolt finantseeritavate teenuste hinnakirja lisati sisekõrvaimplantaatioon 2003. aastal. 1. detsembriks on implanteerituid kokku 201, kellest 53 on implantaadi saanud täiskasvanuna ja 148 lapsena. 49 last on implanteeritud bilateraalselt.

Sisekõrvaimplantaat annab võimaluse tajuda helisid ja eristada kõnet ka väga sügava kuulmislangusega inimestel, kellel kuuldeaparaadi kasutamine ei anna soovituid tulemusi. Sisekõrvaimplantaadi kaudu saadavate auditiivsete signaalide tõlgendama õppimine on järjepidevust nõudev protsess, kus vastutust oma töö eest kannavad nii spetsialistid, patsient kui ka tema perekond. Kõrvakliiniku spetsialistidest annab oma panuse sisekõrvaimplantaadi kandidaatide väljaselgitamisel ja operatsioonijärgses (re)habilitatsiooniprotsessis dr Katrin Kruustük koos meeskonnaga, kuhu kuuluvad kuulmisuurijad/õed, logopeedid, sotsiaaltöötaja ja sisekõrvaimplantaatide kõneprotsessorite programmeerija.

Piret Zimmer

Kõrvakliinik

Lisatud: 23 Detsember 2020

Tartu Ülikooli Kliinikum tähistab sel aastal jõule teisiti – traditsioonilise jõulupeo asemel leidis aset jõulukonkurss „Jõulumüsteerium haiglas“, millest olid oodatud osa võtma kõik töötajad. Kokku esitati kliiniku, teenistuse või osakonna nimel 25 videot, mille seast valisid kliinikumi töötajad oma lemmikud.

Kokku hääletas 921 töötajat ning jõulukonkursi esikoha võitis ülekaaluka häälte arvuga kõrvakliiniku MC Patsient ft MC Tragus „Jõulumüsteerium 2020“. Teise koha pälvis informaatikateenistuse „Müsteerium informaatikateenistuses“ ning kolmanda koha kardiokirurgia osakonna „Kardiokirurgia jõulumüsteerium 2020: Süda“.

Kõrvakliiniku auhinna vastu võtnud arst-resident Romet Müür ütles: „Kõrvakliiniku jõulumüsteeriumi video sündis töötajate sisemisest ihast pidutseda, aga kuna väljund sisuliselt puudub, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi videokonkurss oli antud juhul esimene peole kõige lähedasem toode, mis andis võimaluse ennast pisut välja elada. Aitäh kõikidele, kes meie poolt hääletasid!“

Informaatikateenistuse nimel tunnustuse vastu võtnud Tiina Kramp vahendas video valmimiselugu nii: „2020. aasta läheb paratamatult ajalukku kui koroona-aasta, mis on kliinikumi töötajaid kahtlemata rohkem mõjutanud kui tavakodanikku. Nii et aasta lõppu sobis parasjagu kurjast koroonaviirusest inspireeritud video. Soovisime seda teemat aga veidi teistsuguse (ja humoorikama) nurga alt käsitleda, et kliinikumi töötajatele vägagi väljateenitud meelelahutust pakkuda. Ideest teostuseni läks vähe aega. Meie võttegrupp oli väga tore punt, kes kõik kaasa mõtlesid ja panustasid. Kihvt oli töö neljajalgsete-staaridega, kelle puhul ei olnud sugugi etteennustatav, kuidas kaamera ees näitlejatöö välja tuleb. Aitäh konkursi korraldajatele võimaluse eest pingeline aasta lõpetada mõnusa meeskonnatöö vaimus!“

Kardiokirurgia osakonna esindaja Carolin Kull: „Jõuluvideo tegemise üleskutse tuli just õigel ajal, et sel keerulisel ajal pisutki luua positiivseid emotsioone. Õnne ei pea otsima kaugelt, on küll klišee, aga ometi inimesed unustavad selle igapäevaelus. Kuna meil on väga ühtne meeskond ja me ei saa ega taha millestki olulisest kõrvale jääda, siis ideest-teostuseni jõudmine toimus ühiste jõupingutuste tulemusena. Üks meeskond – üks süda! Süda teeb rõõmu, kurvastab, südame võib kaotada. Kui süda on õiges kohas, ei siis õnn meid jäta maha!“

Kliinikumi juhatus autasustas esikolmikut auhinnati JURA X8 kohvimasinatega. Aitäh kõikidele kliinikumi töötajatele, kes algatusega kaasa tulid ja tegid teistmoodi jõuluootuse rõõmsamaks – etteasteid planeerides, ellu viies, neid vaadates ja lõpuks ka hääletades.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 23 Detsember 2020

11. detsembril kaitses Artur Vetkas filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud „Long-term quality of life, emotional health, and associated factors in patients after aneurysmal subarachnoid haemorrhage“ („Aneurüsmaatilise subarahnoidaalse hemorraagia järgne elukvaliteet, emotsionaalne tervis ja nende prognostilised faktorid“).

Juhendajad: neurokirurgia professor Toomas Asser (knd (meditsiiniteadused), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja neurokirurgia dotsent Tõnu Rätsep (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: dotsent Timo Koivisto (PhD), neurokirurgia osakond, Kuopio Ülikooli Haigla, Kuopio, Soome.

Kokkuvõte

Ämblikvõrkkesta-alune verejooks ehk mittetraumaatiline subarahnoidaalne hemorraagia (SAH) moodustab 5% insultidest. 85%-l patsientidest on SAH põhjustatud ajuarteri aneurüsmi lõhkemisest. Suuremal osal patsientidest leiab aneurüsmaatiline subarahnoidaalne hemorraagia (aSAH) aset keskeas ja sellesse haigestumus on 7.9 juhtu 100.000 elaniku kohta. Esmane ravi  haiguse ägedas perioodis on suunatud verejooksu põhjuse likvideerimisele (aneurüsmi mikrokirurgiline klipsimine või versoonesise sulgemine ehk koilimine). Vaatamata sellele, et aSAH-i käsitlus on viimastel aastatel paranenud, on haiguse kaugtulemused sageli ebarahuldavad nii patsientide kui ka nende lähedaste jaoks. Enam kui pooltel patsientidel on pärast aSAH-i ägedat perioodi kirjeldatud vähenenud elukvaliteeti. Kuni pooltel patsientidel esineb pärast aSAH-i depressioon ja ärevus, mis võivad püsida rohkem kui 18 kuud. Suhteliselt vähe on uuringutes tähelepanu pööratud aSAH-i põdemisele järgnevate emotsionaalsete häirete ja elukvaliteedi languse seostele ja nende prognostilistele faktoritele.

aSAH patsientide retrospektiivse kaugtulemuste uuringu eesmärgid olid: kirjeldada elukvaliteedi langust ja emotsionaalsete häirete esinemist ellujäänute seas, analüüsida emotsionaalsete häirete ja elukvaliteedi omavahelist seost koos neid mõjutavate teguritega, ja uurida CRHR1 genotüübi mõju aSAH kaugtulemustele.

Võrreldes samaealiste üldpopulatsiooniga esines aSAH patsientide kohordis elukvaliteedi langus. Samuti oli üldpopulatsiooniga võrreldes pärast aSAH-i kõrge emotsionaalsete häirete, asteenia ja unetuse levimus. Asteenia oli kõige sagedasem patoloogiline seisund, mis mõjutas  patsientide nii vaimset kui ka füüsilist seisundit. Ühel kolmandikul patsientidest esines depressiooni ja ärevust, mille sümptomid avaldusid tihti samaaegselt. Olulisel hulgal patsientidest esines surma- või enesetapumõtteid. Emotsionaalsed häired seletasid enam kui poole elukvaliteedi vaimse domeeni hinnete erinevusest ja peaaegu kolmandiku füüsilise domeeni hinnetest. Asteenia oli seotud kõikide elukvaliteedi domeenide tulemustega. Depressioon oli seotud elukvaliteedi vaimse domeeni hinnetega. Enam kui kolmandik patsientidest ei suutnud pärast aSAH-i tööle naasta, mis oli seotud emotsionaalsete häirete esinemisega. CRHR1 minoorse genotüübi kandjatel olid oluliselt paremad tulemused elukvaliteedi vaimses domeenis. CRHR1 minoorne genotüüp oli seotud väiksema riskiga asteenia ja depressiooni kujunemiseks.

Professor Toomas Asser, juhendaja: Ajuarterite aneurüsmide ravi tulemuslikkus pole hinnatav pelgalt angiograafia ja neuroloogilise leiu alusel. Seetõttu pööratakse järjest suuremat tähelepanu akuutse perioodi ravi läbi teinute pikaaegsele elu kvaliteeti mõjustavatele faktoritele. Antud uurimistöös hinnati subarahnoidaalse hemorraagia järgselt emotsionaalsete häirete esinemist ning pikaaegset elukvaliteedi langust ja analüüsiti nende seotust. Uuritud patsientidel ilmnes kestev väljendunud füüsilise, vaimse ja sotsiaalse elukvaliteedi langus ning aastaid püsivad asteenia, depressioon ja ärevus. Uudse avastusliku leiuna selgus, et väiksem risk emotsionaalsete häirete kujunemiseks ning asteenia ja depressiooni arenguks on CRHR1 minoorse genotüübi esinemise korral.

Lisatud: 23 Detsember 2020

14. detsembril 2020 kaitses Teele Kasepalu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effects of remote ischaemic preconditioning on organ damage and acylcarnitines’ metabolism in vascular surgery“(„Kaugisheemilise eelkohastamise mõju elundikahjustusele ja atsüülkarnitiinide ainevahetusele veresoontekirurgias“).

Juhendajad: vasoloogia professor Jaak Kals (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut), meditsiinilise biokeemia professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: lektor Anne Lejay (PhD), Service de Chirurgie Vasculaire et Transplantation Rénale, Faculté de médecine, Strasbourgi Ülikool, Prantsusmaa. 

Kokkuvõte

Kirurgiliste operatsioonidega kaasnevad terviseriskid, mis sõltuvad lisaks operatsiooni iseloomule ka inimese füsioloogiast ja tervislikust seisundist. Efektiivseid ja ohutuid võimalusi nende riskide vähendamiseks pole senini leitud. Inimorganismil on olemas kaitsemehhanismid, mis käivituvad elundit ohustava teguri, näiteks isheemia toimel. Neid organismi kaitsemehhanisme kasutakse ära kaugisheemilises eelkohastamises (KIE). KIE käigus tekitatakse lühiajaliselt jäsemes isheemia, mis käivitab kogu organismis mehhanismid, vähendamaks võimalikku sihtorgani verevarustuse puudumisest tulenevat kahjustust. Seetõttu tekivad ajutiselt verevarustuseta olnud koes (nt. ülajäsemes) signaalid, mis kanduvad ka mujale organismi ja valmistavad kaugemal asetsevad elundid, näiteks südame ja neerud, ette tulevaseks kahjustuseks. Seeläbi on võimalik organismi loomulikku kaitsemehhanismi ennetavalt aktiveerides saavutada kaitse elunditele, mis operatsiooni käigus võivad kahjustatud saada. Käesolevas doktoritöös uuriti KIE meetodit neil, kelle operatsiooniga seotud risk on suur ehk veresoontekirurgilist operatsiooni vajavatel haigetel. Vahetult enne operatsiooni teostati uuritavatel KIE protseduur, mille käigus katkestati neljal korral käe verevarustus viieks minutiks 5-minutiliste vaheaegadega. Leiti, et antud meetod ei avalda mõju arterite jäikusele, kuid vähendab operatsioonijärgselt neeru- ja südamekahjustuse markerite tõusu, mille põhjal saab järeldada, et KIE kaitseb operatsiooni ajal neere ja südant. Lisaks tuvastati, et meetod mõjutab organismis atsüülkarnitiinide ainevahetust, mis võib olla üheks kaitsvat toimet vahendavaks mehhanismiks. KIE-t peetakse ohutuks protseduuriks ja ka antud doktoritöös ei leitud protseduuril ühtegi olulist kahjulikku kõrvalmõju. Kokkuvõtvalt saab järeldada, et arvestades KIE kergesti teostatavust ning ohutust, on meetodil suur potentsiaal leida tee kliinilisse kasutusse operatsiooniga seonduvate elundikahjustuste.

Professor Jaak Kals, juhendaja: Teele Kasepalu doktoritöö on hea näide hästi toimivast siirdemeditsiini-alasest koostööst Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel. Kuigi uurimistöö oli disainilt keerukas ja seetõttu ka logistiliselt väljakutseid esitav, sujus see Teelel siiski suuremate probleemideta. Uurimistöö nõudis doktorandilt sageli hommikul 6.00 haiglasse tulekut ja viimaste vere- ja uriiniproovide võtmist alles enne südaööd. Väljakutsetega järjekindlalt hakkama saades, kinnistusid minu jaoks Teele sitke vaim ja töötahe. Uurimistöö näitab ilmekalt, kui oluline on mitme kliinilise ja prekliinilise eriala vaheline pidev teaduskoostöö, luues uut kõrge kvaliteedi ja praktilise väljundiga oskusteavet.