lk1 Lemme Liis19.–23. oktoobril toimus Saksamaal Münchenis ESMO (European Society for Medical Oncology) 2018. aasta kongress. Ligikaudu 26 000 onkoloogia eriala meditsiinitöötaja koondava ühingu aastakongress hõlmas endas ka EONS (European Oncolgy Nursing Society) konverentsi EONS11. Kolmepäevane õenduse konverents keskendus viiele peamisele teemale – onkoloogia eriala õendusjuhtimine, sümptomite käsitlus, patsientide turvalisus, uusimad vähiuuringud ning onkoloogiaõdede roll. Konverents lõppes paljutähenduslike ning nii mõnegi kategooria puhul esmakordsete tunnustuste jagamisega.
Laureaadiks osutus ka Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde Lemme-Liis Aruväli, pälvides rahvusvahelise tunnustuse RECaN - Recognising Cancer Nursing Award 2018. Esimest korda välja antud tunnustuse eesmärk oli väärtustada onkoloogia eriala õdesid ning nende tööd. Lemme-Liisi puhul sooviti esile tõsta tema avatud olekut, pidevat arenemise soovi ning Eesti kogemuse Euroopasse toomist.


Tegelikult oli Lemme-Liis Aruväli, kes esines Münchenis kahe ettekandega, RECaN projektiga seotud aga juba varem. „Osalesin 2016. aastal Euroopa onkoloogia õdede meistriklassi kursusel, kus kohtusin EONSi praeguse presidendi Lena Sharp’iga. Samal ajal oli käivitunud ka RECaN projekt, mis võttis uurimise alla neli Euroopa riiki, millest üheks valiti meistriklassi järgselt Eesti. Projekti eesmärk oli koguda andmeid onkoloogia õenduse kohta ning uuringu üks osa oli ka töörühma Eestis viibimine, igapäevase töökorralduse jälgimine ja vestlemine kliiniku personaliga,“ selgitab Lemme-Liis. Tema sõnul olid andmete kogujad üllatunud Eesti õdede professionaalsusest.


Rahvusvaheliselt tunnustatud õde on kliinikumis töötanud kuus ja pool aastat. Selle aja sisse on mahtunud väga tormiline erialane areng, aga ka läbipõlemine. Ta toob välja, et Eestis ei ole eraldi spetsialiseerumist onkoloogia õendusele, vajalikud spetsiifilised oskused omandatakse hoopis töö käigus. Et onkoloogiliste patsientide arv on liikunud pidevas tõusutrendis ning õdede töö võib olla emotsionaalselt keeruline, otsustas Lemme-Liis 2017. aastal Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu (EOÜ) presidendi Heleri-Mall Roosmäe julgustusel luua noorte kolleegide toetamiseks onkoloogiaõdede ühingu tütarrühmituse ESTYCaN (Eesti Noored Onkoõed). Rühmituse eesmärk on ühendada noored (35 eluaastat ja vähem) töötavad õed üle kogu Eesti. Rühmitus seisab hea selle eest, et liikmetele oleks tagatud teadmised võimalustest end koolitada erialaselt nii Eestis kui ka välismaal, tagatud emotsionaalne tugi ning et alustavad õed tunneksid julgustust jätkata töötamist antud erialal. „Lisaks igapäevastele töökohustustele peavad õed olema toeks nii patsiendile kui ka tema lähedastele. Meie töö hõlmab väga palju erinevaid stressitekitavaid aspekte, aga samal ajal ei tohi me unustada iseennast. Euroopa tasemel tunnustus annab kinnitust, et meie väikese riigi onkoloogiaõdede tööd hinnatakse ja väärtustatakse kõrgelt. See on julgustav ja lootustustandev,“ ütleb Lemme-Liis.


Ta usub, et mistahes erialal on kogemuste vahetamine, teineteise tunnustamine ning hästi toimiv meeskonnatöö edasiviivaks jõuks.

 

Kliinikumi Leht

lk1 teadustoo preemiaArstiteaduskonna aastapäeva üritused kulmineerusid dekaani vastuvõtuga 12. oktoobri õhtul, kus muuhulgas andis kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe üle ka kliinikumi teadustöö preemia. Seekord kuulus preemia ettekandele „Vanuse mõju substantia nigra hüperehhogeensusele Parkinsoni tõve patsientidel ja tervetel isikutel“, mille autorid on Toomas Toomsoo, Allan-Hermann Pool, Riina Kerner, Inga Liepelt–Scarfone, Liis Kadastik-Eerme, Inna Rubanovits, Toomas Asser, Daniela Berg ja Pille Taba.


Substantia nigra hüperehhogeensus (SN+) transkraniaalsel ultraheliuuringul on oluline biomarker, et kinnitada Parkinsoni tõve (PT) kliiniline diagnoos. Nimetatud autorite poolt läbi viidud uuringu eesmärgiks oli hinnata SN+ seost mitmete kliiniliste või demograafiliste parameetritega, kuid olulisemaks osutus uuritavate vanus sõltuvalt Parkinsoni tõve patsientide esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontra- ja ipsilateraalses ajupooles ning tervetel kontrollisikutel. Uuringusse kaasati 300 QSBB (Queen Square Brain Bank) diagnoosikriteeriumitelevastavat PT-patsienti ning 200 tervet kontrolli. SN+ hinnati kahepoolselt transkraniaalse ultraheliuuringu abil. Kummaski ajupooles tehti kolm mõõtmist, Parkinsoni tõve patsientide SN+ leiti kummagi ajupoole kohta kolme mõõtmise keskmisena, kontrollide SN+ avaldati kuue mõõtmise keskmisena.


Transkraniaalne ultraheliuuring oli võimalik läbi viia 266 Parkinsoni tõve patsiendil ja 168 kontrollil. Patsientide ja kontrollide rühm soolise ja vanuselise jaotuse poolest ei erinenud. Mõlema poole SN+ keskmine PT-patsientidel oli 0,33 (SD 0,10) cm2, kontrollidel 0,16 (SD 0,05) cm2 (erinevuse p < 0,001). Patsientidel oli esmassümptomite avaldumise kehapoolele kontralateraalses ajupooles SN+ 17,6% suurem kui ipsilateraalses (p < 0,001). Kliinilistele näitajatele kohandatud regressioonimudelites oli PT esmassümptomite avaldumise kontralateraalse ajupoole SN+ uuritava vanusega negatiivselt seotud (p = 0,0168), ipsilateraalse SN+ ja vanuse vahel statistiliselt olulist seost ei ilmnenud. Kontrollidel oli SN+ ja uuritava vanuse vahel regressioonianalüüsis positiivne seos (p < 0,001).

 

Uuringu tulemusel järeldati, et SN+ ei pruugi olla stabiilne Parkonsoni tõve marker. Seos vanuse ja SN+ vahel PT-haigetel on ajupooltes erinev ja sõltub esmassümptomite avaldumisele vastavast kehapoolest. Erinevalt tervetest, kellel SN+ vanusega suureneb, väheneb SN+ vanusega Parkinsoni tõve patsientide haiguse esmasavaldumisele kontralateraalses ajupooles.

 

Kliinikumi Leht

 

Dr Toomas Toomsoo: Uuringu olulisim tulemus võrreldes varasemate uuringutega seisneb selles, et meie ei summeerinud mõlemaid ajupooli kokku, vaid vaatasime neid eraldi. Teiseks näitasime, et vanus on parim indikaator SN+ muutumisel; haigetel vähenemise ja tervetel suurenemise näol. See kinnitab varasemat – SN+ on hea biomarker varaseks Parkinsoni tõve haige avastamiseks. Meie töö näitas, et SN+ suureneb tervetel vanusega, mis kinnitab selle markeri olulisust haiguse diagnoosimisel.

Meie grupi seitsme aasta pikkuse töö andmed, muuhulgas andmed, kes ja kui palju tervetest seitsme aastaga haigestusid, on kohe valmimas ja lähitulevikus ilmumas.

 

lk1 atraktiivne tooandja

11. septembril võttis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Mart Einasto Instar EBC ja personalijuhtimise ühingu PARE poolt korraldatud „Atraktiivsete tööandjate päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on kliinikum meditsiinitudengite seas kõige atraktiivsem tööandja.


Üle-eestilises kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste tööootuste ja tööandja maine uuringus osales 5400 õppurit. 2018. aastal on tudengite hinnangul kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks ettevõttepoolne töötajate võrdne ja aus kohtlemine. Näiteks 2010. aasta olulisim valikukriteerium oli huvitav ja arendav töösisu ning võrdne kohtlemine oli alles neljandal kohal.


Atraktiivseid tööandjaid tunnustati kaheksas erinevas kategoorias, millest olulisemad olid kõrgkoolide tudengite ja kutsekoolide õpilaste atraktiivsemad tööandjad ning lisaks tudengite sihtrühma atraktiivsemad tööandjad majandustudengite, IT-, tehnika-, õiguse-, meditsiini- ja humanitaarvaldkonnas. Kliinikum valiti meditsiini eriala tudengite poolt kõige atraktiivsemaks tööandjaks 84 tööandja seast.

 

Kliinikumi Leht


lk1 Evamaria Keranen

 

 

 

Evamaria Elisabet Keränen, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Igal sügisel, kui uued noored arstitudengid oma õpinguid alustavad, vaadatakse Biomeedikumist üle parkla asuvat Tartu Ülikooli Kliinikumi aukartust äratava tundega. Loetakse päevi, mil jõuab kätte aeg valges kitlis arstiõppe kliinilisse õppesse asuda. Kliinikumi akadeemiline õhkkond ja kaasaegne tehnoloogia annavad tudengitele inspiratsiooni veelgi rohkem areneda. Kliinikumis saadakse esmane kliiniline kogemus ning õpitakse, kuidas erinevaid teadmisi arstikunstina rakendada. Integreeritud ravi, õppe- ja teadustöö loob kliinikumist unikaalse töökeskkonna võimaldades noortel arstidel töötada pika juhendamiskogemusega õppejõudude kõrval. Üliõpilaste õppegraafikuga arvestatakse ja luuakse töötamiseks sobiv keskkond. Mitmekülgsed arenemisvõimalused ja tudengite kaasamine kutsuvad üliõpilasi ka edaspidi Tartu Ülikooli Kliinikumi tööandjaks valima.

lk1 Pille Taba A.TennusAugustikuu esimesel päeval astus ametisse närvikliiniku uueks juhatajaks valitud professor Pille Taba. Neuroloogina alustas Pille Taba tööd pärast internatuuri läbimist 1987. aastal Jõgeva Haiglas ning alates 1992. aastast uue spetsialiseerumisprogrammi alusel residendina Tartu Ülikooli närvikliinikus. Samal ajal astus ta ka doktorantuuri prof Toomas Asseri juhendamisel, teemaks Parkinsoni tõbi, töötades ka neuroloogina ja õpetades üliõpilasi. Pärast meditsiinidoktori kraadi kaitsmist 2003. aastal valiti Pille Taba närvikliiniku dotsendiks ja alates 2016. aastast professoriks; ent ta on jätkanud ka kliinilist tööd vanemarst-õppejõuna.


Pille Taba on olnud aktiivne konverentside ja koolituste korraldaja. Aastatel 2006.–2013 juhatas ta Tartu Ülikooli Arstiteaduskonna täienduskeskust. Alates 2008. aastast on Pille Taba Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi president ning sotsiaalministeeriumi erialakomisjoni esimees. 2008.–2018 oli ta Eesti Liigutushäirete Seltsi president. Pille Taba osaleb mitmetes otsustuskogudes, olles Ravijuhendite Nõukoja esimees ning Tartu Ülikooli Inimuuringute Eetika Komitee, Eesti Teadusagentuuri Terviseuuringute Ekspertkomisjoni ja Ravimiameti Müügilubade Komisjoni liige.
Pille Taba teadustöö on olnud pühendanud liigutushäiretele, sh Parkinsoni tõbi, toksilised liigutushäired ja hüperkineetilised häired, ning neuroinfektsioonidele. Tähtsal kohal on kraadiõpe: Pille Taba juhendamisel on kaitstud 3 doktoridissertatsiooni ja 15 magistritööd, praegu on juhendamisel 9 doktoritööd. Professor Taba ja kaastöötajate poolt on avaldatud kokku ligi 300 publikatsiooni, neist 50 artiklit eelretsenseeritavates ajakirjades ning 18 monograafiat ja raamatu-peatükki; teadustöö tulemusi on kutsutud lektorina esitama rahvusvahelistele kongressidele. Ta on Rahvusvahelise Liigutushäirete Seltsi juhatuse, Euroopa Neuroloogiaakadeemia Programmikomitee ja Euroopa Ravimiameti neuroloogia nõuandva komitee liige.


Pille Taba tegevuses on tähtsal kohal olnud innovaatiliste meetodite rakendamine kliinilises neuroloogias: botulismitoksiini süstimine düstooniate, spastilisuse ja sialorröa ravis, pumbaravimite kasutamine parkinsonismi ja spastilisuse ravis. Erialaseltsi presidendina on Pille Taba koordineerinud taotluste esitamist raviteenuste nimekirja.


Pille Tabale on omistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medal 2011. aastal ning Tartu Ülikooli aumärk 2013. aastal.

 

Kliinikumi Leht

lk1 ammaemandadMaikuu viimasel päeval kohtusid ämmaemandusabi esindajad Tartus, et arutada nii praeguse kui ka tuleviku koostöö võimalusi. Teatavasti suletakse Valga haigla sünnitusosakond 1. juulist, mistõttu oli ümarlaua eesmärgiks pakkuda uusi erialaseid teadmisi ja oskusi lapseootel naiste jälgimiseks Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele. Seminaril olid esindatud nii Valga ja Põlva kui ka Lõuna-Eesti haigla ja Viljandi haigla ämmaemandad, kuna kliinikumis käivad sünnitamas ka teiste Lõuna-Eesti piirkondade naised.


Tartu Ülikooli Kliinikumist osales lisaks ämmaemandatele ka ülem- ja vanemämmaemandad, aga ka vanemarst-õppejõud Anne Kirss. Naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu juhatas päeva sisse ülevaatega raseduse jälgimisest, pärast mida tutvustas Anne Ilves vahetut sünnitusjärgset jälgimist lapse ja ema puhul ning peatus ka imetamisnõustamisel. Sirje Kõvermägi tegi ülevaate sünnitusjärgsetest visiitidest, mis toimuvad 6–8 nädalat pärast lapse sündi. Sama teema jätkuks tegi Siiri Põllumaa ülevaate ka kliinikumis paar aastat tagasi alustatud koduvisiitidest ning nende võimalikkusest Lõuna-Eestis.


On oluline, et Lõuna-Eestis töötavatele ämmaemandatele õpetati ka rasedusdiabeediga patsiendi nõustamist ja patsiendi jälgimise eripärasid – dr Anne Kirss tutvustas rasedusdiabeet (GDM), GTT korraldust ja ravi ning Svetlana Noga omakorda rasedusdiabeedi nõustamist ja ravi efektiivsuse jälgimist.


Ettekannete osa lõpetasid Pille Teesalu ja Siiri Põllumaa, kes peatusid kontratseptsiooninõustamise, emakakaela vähiskriiningu ja muude pöördumiste ning retseptiõiguse olulistel nüanssidel.


Kliinikumi naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul oli ühise laua taha kogunemine väga vajalik. „Ümarlaua õhkkond oli töine ja positiivne ning pilk suunatud tulevikku. Peatusime ümarlauas ka ämmemanduse maastikul üldisemalt ning tõdesime, et kõikides haiglates on kasvuruumi ämmaemandate vastuvõttudele.“ Ta selgitab, et raseduse jälgimise juhend näeb normaalse raseduse puhul ette kahte arsti visiiti ning kaheksat ämmaemanda visiiti, ent tegelikult käivad 50% rasedaist endiselt arsti ning vaid 50% rasedatest ämmaemandate vastuvõtul.


„Teeme tööd selle nimel, et Valga lapseootel naised saaksid kaasaegse teenuse enda kodukohas. Seetõttu tulevad Valga ämmaemandad ka kliinikumi naistekliinikusse stažeerima. Kohe on algamas imetamisnõustamise õpe ning sügisel ootame ämmaemandaid ultraheli koolitusele, kuna ka ämmaemand võib olla raseduse tuvastajaks, mitte ilmtingimata arst,“ selgitab Pille Teesalu. Kindlasti vajab tema sõnul suurt tähelepanu ka aina sagedamini esinev rasedusdiabeet. „Väga oluline on gestatsioonidiabeedi tuvastamine emal, et sündivad lapsed ei kasvaks liiga suureks, mis omakorda võib olla takistuseks normaalsele sünnitusele,“ rõhutab ülemämmaemand.


Lisaks raseduse jälgimisele hakkab edaspidi Valga ämmaemandate kohustuseks olema ka sünnitusejärgne lapse ja ema läbivaatus. „Sünnitus on elu osa ning terve ema ja laps ei pea tingimata ootama haiglas kolm päeva kojusaamist ning siis tagasi tulema lapse tervisenäitajaid kontrollima. Seda kõike saab teha ka koduhaigla juures väljaõppinud ämmaemandate juures. Lõuna-Eesti asuvates haiglates töötavad tublid ämmaemandad, kes kindlasti soovivad pakkuda enda rasedatele väga head tervishoiuteenust. Lisaks saavad nad end alati täiendada Tartu Ülikooli Kliinikumis,“ lõpetab Pille Teesalu positiivselt.

 

Kliinikumi Leht

 

lk2 Agnes AartAgnes Aart, Lõuna-Eesti Haigla ravijuht: Maikuus toimus kaks kohtumist kliinikumi ja Kagu-Eesti haiglate vahel, kus arutati ämmaemandusabi olevikku ja tulevikku ning koostöövõimaluste tihendamist. Esimesel kohtumisel jõuti selgusele, mis enim „põletab“ ja sõlmiti kokkulepped koolitusteemade osas. Ühe olulise teemana toodi välja viimasel ajal oluliselt suurenenud gestatsioonidiabeediga rasedate hulk. Seni on selle probleemiga rasedate nõustamine ja ravi toimunud ainult Tartu Ülikooli Kliinikumis. Samas on maakondades iseseisvat vastuvõttu tegevate ämmaemandate suutlikkus ja valmisolek uute teenuste osutamiseks olemas. Seetõttu otsustati esmalt korraldada gestatsioonidiabeedi nõustamise koolitus, mis maikuu viimasel päeval ka toimus.


Haiglates, kus sünnitusosakonnad suletakse, muutub ämmaemanda roll väga oluliseks. Ämmaemand suudab lahendada enamiku naise tervisega seotud probleemidest ja vajadusel leiab kiiresti aja ka naistearsti vastuvõtule. Kindlustunde tagamiseks vastutusrikkas rollis on ämmaemandatele vaja nii koolitusi kui ka kogu võrgustikusisest suhtlemist.


Lõuna-Eesti ja Valga haiglad plaanivad alates 1. juulist, s.o Valga sünnitusosakonna sulgemise järel, vastastikust koostööd. Lõuna-Eesti Haigla naistearstid toetavad nõu ja jõuga Valga ämmaemandaid. Professionaalsuse säilitamiseks on Valga ämmaemandatel soovi korral võimalus osaleda Lõuna-Eesti Haigla sünnitusosakonna ämmaemandate valveringis. Juhul, kui Valgast tulnud sünnitaja soovib sünnitusele kaasa oma ämmaemandat, siis ka selle teenuse osutamiseks on kokkulepe olemas.


Kätlin Mannas, Valga haigla ämmaemand: Alates 1. juulist 2018 ei paku AS Valga Haigla enam sünnitusabi teenust. Iga muutus vajab kohanemist, seda nii teenusepakkuja kui ka teenusevajajate poole pealt. AS Valga Haigla kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi võrgustikku ning et tagada naistele terviklik käsitlus, on oluline võrgustiku koostöö.

 

31. mail toimunud koosviibimise eesmärgiks oli arutleda, millised on maakonnahaigla võimalused praegu ning milliseid erialaseid täiendusi pakub kliinikum maakonnahaiglate ämmaemandatele rasedate ning üldiselt naiste tervise pädevamaks jälgimiseks. Seoses sünnitusosakonna sulgemisega sünnitavad Valgamaa naised naabermaakondades, ent koju kirjutamisel vajavad naised ja lapsed tihtipeale veel jälgimist ja nõustamist. Seetõttu on meil plaanis pakkuda sünnitusjärgset koduvisiiti.


Missiooniks on pakkuda ka spetsiifilist ambulatoorset teenust. Näiteks GTT uuringuid tehaske küll Valgas, kuid gestatsioonidiabeedi välja diagnoosimisel suunatakse rase gestatsioonidiabeediõe juurde Tartusse, kus tuleb käia korduvalt. Sama teenuse pakkumine Valgas kohapeal oleks mugavam rasedatele. Hetkel ei ole Valga haiglas veel imetamisnõustamise kabinetti ning spetsiifiliste murede korral suunatakse naised Tartusse. Meie ämmaemandad on valmis haarama kliinikumi poolt pakutavast imetamisnõustamise stažeerimise võimalusest, et nõustada tulevikus ise imetavaid emasid.

 

Ümarlauas saime palju positiivset energiat edasiseks ämmaemanda tööpõlluks. Tõdesime, et on veel palju areneda. Ämmaemandal on võimalus haarata endale tööd nii ennetuses kui ka probleemide käsitluses naise ning lapsega seotud tervise osas.

Tiiu AroDr Tiiu Aro on pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana jätnud hindamatu pärandi tervisevaldkonna ja tervisekaitse arengusse arsti, sotsiaalministri, Tervisekaitseinspektsiooni ja Terviseameti juhina.


Dr Tiiu Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal, pärast mida alustas ta tegevust naistearstina Viljandi keskhaiglas. 1978. aastal asus ta Tartu linna onkoloogia dispanseris tööle arsti ja osakonnajuhatajana. 1986. aastal hakkas Tiiu Aro peaarstina juhtima Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikut.


Aastatel 1996–1999 oli Tiiu Aru sotsiaalminister, olles tervishoiu reformide keskmes. Tema ametiajal viidi läbi perearstiabi reform, ajavahemikul 1997–1999 kehtestati mitu seadust, millega reguleeriti selliseid valdkondi nagu psühhiaatriline abi, kunstlik viljastamine ja embrüokaitse, raseduse katkestamine ja steriliseerimine, ning töötervishoid ja tööohutus. Tema ametiajal, 1997. aastal tsentraliseeriti rahastamine Keskhaigekassasse ning piirkondlikud erinevused teenuse rahastamisel kadusid. Tiiu Aro osales aktiivselt ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamise protsessis ning oli üks kolmest asutamisotsuse allkirjastajast 1998. aastal. Aastatel 2003–2007 oli Tiiru Aro Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu esimees.


1999. aastal astus Tiiu Aro ametisse Tervisekaitseinspektsiooni peadirektorina ning kui 2010. aastal moodustati Tervisekaitseinspektsiooni, Tervishoiuameti ja Kemikaalide teabekeskuse ühendamisel Terviseamet, sai Tiiu Arost uue ühendameti peadirektor, kus ta töötas kuni 2017. aasta juulini. 2017. aasta novembrist juhib Tiiu Aro vallavolikogu esimehena Saaremaa vallavolikogu tööd ning kuulub ka Kuressaare haigla nõukokku.


Tiiu Arot peetakse suure empaatiavõimega kolleegiks ning suurepäraseks inimeseks, kelleta Eesti tervishoid ei oleks täna enda nägu.

 

Dr Tiiu Aro: Olen sügavalt liigutatud selle tähelepanu eest! Minu esimene tõeline töökoht on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumis. Tartu vaim ja ülikool on minu elu esimesi 18 tööaastat oluliselt mõjutanud. Võimalus areneda ja kaasa rääkida on kingitus. Kümme aastat Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku juhina on olnud mu elu parimad! Ja suur oli rõõm, kui 1998. aasta detsembris olin üks kolmest, kelle allkiri oli Tartu Ülikooli Kliinikumi asutamislepingul.


Sügav kummardus kaasteelistele ja kolleegidele selle aja ning kogemuse eest!

lk1 SV keskusA.TennusEelmisel aastal alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik abi pakkumisega seksuaalvägivalla üleelanutele. See samm on riikliku tähtsusega, kuna nüüdsest on Eestis võimalik seksuaalvägivalla ohvritel saada standardiseeritud esmast abi ja järelravi neljas keskuses: Tartu Ülikooli Kliinikumis, Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Ida-Viru Keskhaiglas ja Pärnu Haiglas. Teenuse väljatöötamise juures osalesid ekspertidena naistekliiniku arst-õppejõud Kai Part ja Made Laanpere. Sarnased abivõimalused (ingl sexual assault centres) tekkisid Euroopas paarkümmend aastat tagasi just haiglate juurde, sest märgati, et seksuaalvägivalla üleelanud pöördusid abi saamiseks ööpäevaringselt töötavatesse tervishoiuasutustesse.

 

Küsimuse peale, mis keskuse töös erineb senisest abi andmisest, selgitab dr Kai Part, et nüüdsest on kliinikumis olemas eriettevalmistusega meeskond, seda küll olemasoleva tervishoiuteenuse baasil, kuid potentsiaalsete ohvrite seisukohast vaadates nimetatakse teenust seksuaalvägivalla keskuseks. Seksuaalvägivalla keskusi toetab ja koordineerib sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond. Ohvri abistamine toimub nüüd ühes etapis, lisaks meditsiinilisele abile kogutakse ka kohtumeditsiinilisi tõendeid.


Seksuaalvägivallaks peetakse tahtevastast seksuaalvahekorda, sellega ähvardamist või muud seksuaalse iseloomuga tegu. Dr Kai Pardi sõnul võivad seksuaalvägivalda kogeda nii naised kui mehed, kahjuks ka lapsed, noored ning ka vanemaealised inimesed. Ta rõhutab, et seksuaalvägivalla puhul tõuseb nõusoleku küsimus. Nõusolekut ei saa küsida ja anda, kui üks osapool magas, oli joobes, uimastatud, tundis hirmu või oli teise poolega ebavõrdses positsioonis (nt täiskasvanu ja laps). „Oluline on, et ohver teaks, et seksuaalvägivald on üheselt mõistetav kuritegu ning ennast ei pea tundma süüdi. Vastutus kuriteo eest lasub selle toimepanijal, mitte seksuaalvägivalla üleelanul,“ toonitab dr Part.


Kuidas käituda pärast seksuaalvägivalla toimumist?
2017. aastal pöördus Tartu Ülikooli Kliinikumi 15 seksuaalvägivalla üleelanut, aasta varem 10. Kahe aasta jooksul (2016–2017) on Tartus ja Tallinnas pöördunud haiglasse abi järele kokku 80 seksuaalvägivalla ohvrit. Loodud seksuaalvägivalla keskuste ülesanne on pakkuda ööpäevaringset professionaalset abi täiskasvanud ja alaealistele naistele ja meestele, kes on kogenud seksuaalvägivalda.


Dr Kai Part palub meeles pidada, et vastuvõtule pöördumine on aegkriitiline – mida varem, seda parem. „Loomulikult tuleb esmalt veenduda enda turvalisuses ning vajadusel helistada hädaabinumbrile 112. Samuti siis, kui vajatakse kiiret meditsiiniabi. Tõendite kogumise jaoks ei tohiks end pesta ega riideid vahetada ning tuleks pöörduda kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda kas ise või saatjaga hoolimata kellaajast ning omamata saatekirja,“ selgitab dr Part. Erakorralise meditsiini osakonna töötajad on seksuaalvägivalda kogenud patsiendi tundlikuks kohtlemiseks ette valmistatud. Edasi suunatakse patsient naistekliinikusse, kus tuleb kohale eriväljaõppega õde, kes nõustab patsienti algusest lõpuni ja abistab valvenaistearsti läbivaatuse juures. Ohvrile pakutakse tema enda valikul ja nõusolekul esmast abi: psühholoogiline toetus, meditsiiniline läbivaatus ja kohtumeditsiiniliste tõendite kogumine, vigastuste dokumenteerimine, suguhaiguste testimine, HIV-ennetav ravi, vigastuste dokumenteerimine ja soovimatu raseduse ennetamine. Patsient suunatakse edasi järelravisse (kliinikumi partneriks on Tartu Seksuaaltervise Kliinik), mille eesmärk on olukorra ja enesetunde jälgimine, naistearstiga kontakti hoidmine, suguhaiguste kordustestimine ja vajadusel psühholoogilisele abile suunamine.


Kliinikumi töötajad aitavad ohvril soovi korral ka politseisse pöörduda. Dr Kai Part toob välja, et kohtumeditsiinilist tõendmaterjali saab koguda 7 ööpäeva jooksul, soovitavalt siiski esimese 24 tunni jooksul, HIV profülaktikat saab alustada 72 tunni jooksul, rasestumisvastaseid, nn SOS-pille, saab manustada kuni 5 ööpäeva jooksul. Ravimid on patsiendile tasuta. Kui ohver on vanem kui 16-aastane ja pöördub esmalt politseisse, tuuakse ta samuti kliinikumi arstlikule läbivaatusele. Alla 16-aastaste ohvrite läbivaatus samuti kliinikumis, ent koos kohtumeedikuga.


Mida saavad lähedased teha?
Kui kellegi lähedane inimene on kogenud seksuaalvägivalda, on oluline mitte küsida miks-küsimusi. Seksuaalvägivalla üleelanu tunneb sageli lisaks füüsilistele üleelamistele ka häbi- ning süütunnet, mistõttu ei tohiks mitte kuidagi soodustada selle kumuleerumist. Pereliikmele või sõbrale saab toeks olla kohal olles, kuulates, mitte liigsete detailide kohta uurides. Oluline on olla kannatlik, uskuda lähedase juttu ning lubada tal väljendada oma tundeid. Austada tuleb ka lähedase otsust politseisse pöördumise või mitte-pöördumise osas.


Juhul, kui seksuaalvägivalla ohvriga puutub kokku meedik, õpetaja, sotsiaaltöötaja vms, tuleb tal seista oma hoolealuse parimate huvide eest juhendades teda pöörduma esmase abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda. Lastevastase seksuaalvägivalla või selle kahtluse korral tuleb alati teavitada politseid või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat.


Kliinikumi naistekliiniku kodulehel on seksuaalvägivalda puudutava teema kohta koostatud alaleht, mis on mõeldud nii ohvritele kui ka nende lähedastele. https://www.kliinikum.ee/naistekliinik/et/seksuaalvaegivald.

 

Kliinikumi Leht

 


Teised abivõimalused
• Tugitelefon 1492 vägivalda kogenutele
• Naiste varjupaigad üle Eesti
• Lasteabi telefon 116 111 www.lasteabi.ee
• Politsei 112
• Pöörduda võib ka naistearsti erakorralisse vastuvõttu Tartu Ülikooli Kliinikumi naistenõuandlasse ja alla 25-aastasetel Tartu Seksuaaltervise Kliinikusse www.tstk.ee, telefon 744 2086.
• Sotsiaalministeeriumi ohvriabiteenuse kaudu on nii ohvril kui tema pereliikmetel õigus saada tasuta psühholoogilist abi menetluse algatamise korral. Lapsed saavad ohvriabi kaudu psühholoogilist abi ka siis, kui menetlust ei ole algatatud. http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/ohvriabi-huvitis/ohvriabi-ja-lepitusteenus#Ohvriabi.

lk1 dr Margot Peetsalu A.Tennuslk1 dr Ylle Kadastik A.Tennus

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid tänuks 166 inimesele, kes on muutnud Eesti elu paremaks. „Eesti on see, mis me ise teeme. Eesti on meie kõigi mõtete ja tegude summa. Kõik need inimesed on andnud enam, kui nõuab nende igapäevatöö ja teinud Eestit paremaks," ütles president Kaljulaid.


Eesti Punase Risti II klassi teenemärgi pälvis presidendilt Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõud Margot Peetsalu ning Eesti Punase Risti III klassi teenemärgiga tunnustas president Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõudu Ülle Kadastikku.


Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest. President Kersti Kaljulaid andis teenetemärgid üle 21. veebruaril Tartu Ülikooli Narva kolledžis.

 

Dr Margot Peetsalu panust ravi-, teadus- ja õppetöösse tunnustas president Eesti Punase Risti II klassi teenemärgiga.
Dr Peetsalu töötab Tartu Ülikoolis kirurgiliste haiguste dotsendina. Kirurgitööd teeb ta Tartu Ülikooli Kliinikumi abdominaalkirurgia osakonnas vanemarst-õppejõuna.

 

Dr Margot Peetsalu on põline tartlane, kes õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis arstiteaduskonna raviosakonnas aastatel 1972–1978, millele järgnes Maarjamõisa Haigla internatuur. Sellest ajast peale, alates 1979. aastast, on dr Peetsalu pidanud üldkirurgi ametit Tartu Ülikooli Kliinikumis, olles enam keskendunud seedetrakti haigustele ja gastrontestinaalsele endoskoopiale. Viimased kümme aastat on ta süvendatult tegelenud beniigse proktoloogia arendamisega ja arstide täiendamisega sellel alal. Aastal 2003 kaitses ta Tartu Ülikoolis enda doktoriväitekirja ning sealtpeale on ta ülikoolis töötanud kirurgiliste haiguste vanemteaduri, erakorralise teaduri ning dotsendina.


Dr Margot Peetsalu kuulub mitmetesse erialaliitudesse, ta on Euroopa Koloproktoloogia Seltsi, Tartu Kirurgide Seltsi, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni, Eesti Gastroenteroloogide Seltsi ja Eesti Gastrointestinaalse Endoskoopia Ühingu liige.


Dr Peetsalu on kõrgelt hinnatud nii patsientide, tudengite kui ka kolleegide poolt. 2013. aastal pälvis ta kliinikumi patsientidelt enim tänuavaldusi ning 2017. aastal nimetasid tudengid dr Peetsalu parimaks õppejõuks.

 

lk2 Margot Peetsalu A.TennusDr Margot Peetsalu: Päeval, mil uudis teatavaks tehti, saadeti mulle juba hommikul õnnitlusi, ent oma silmaga sain mahti seda lugeda pärast tööpäeva lõppu. Esmaspäev on minu kõige kiirem päev, kuna hommikuti teen endoskoopilisi protseduure ja alates lõunast konsultatiivset vastuvõttu. Sel päeval oli kogunenud tavalisest enam erakorralisi uuringuid.


Presidendilt teenemärgi saamine oli minu jaoks väga ootamatu, olen tunnustusest siiani heas mõttes vapustatud, see on minu jaoks väga erakordne. Olen tänulik Eesti Kirurgide Assotsiatsioonile, kes mind tunnustuse saamiseks esitas. Võtan seda kui tunnustust kirurgiale ja kõikidele kirurgidele. Kirurgia on tiimitöö.


Et olla teenetemärgi saaja vääriline – eks see stimuleerib tööl veelgi enam panustama. Olen õnnelik inimene, kuna saan öelda, et mulle meeldib mu töö. See pole küll lihtne ja muresid on reeglina enam kui rõõmu, kuid kindlasti ei saa öelda, et kirurgia eriala oleks igav ja üksluine. Praktilisele kirurgitöö kõrval olen ma põhikohaga kirurgia õppejõud. Õpetades õpid pidevalt juurde ka ise. Õppejõu amet sunnib lugema, end tuleb pidevalt täiendada, et uuemate uurimuste ja meetoditega kursis olla. Tudengite küsimustele tuleb vastused leida ja kui vaja, siis ka tunnistada, et mõnele küsimusele vastamiseks pean võtma aega.


Ilma kirurgina praktiseerimata on raske kirurgiat õpetada. Üldkirurgia eriala on eriline, ajalooliselt on see olnud ju peamiselt maskuliinne. See olukord on tasapisi muutumas, lisandumas on väga tublisid naiskirurge. Olen „oma poistele“ meie kirurgiakliinikus tänulik, sest kollegiaalsus toimib siin selle sõna kõige paremas tähenduses ning saame alati üksteisele loota ja kindlad olla. Seetõttu on presidenti teenemärk kohe kindlasti tunnustus kogu meie kliinikule.


Igale inimesele on elus olulisel kohal perekond. Ka minule on pere toetus väga oluline. Olen tänulik abikaasale professor Ants Peetsalule, kes on mind kirurgia teel õpetanud, juhendanud ja toetanud. Olen tänulik oma tublidele poegadele, kes kasvasid üles nii, et vanemad ei olnud alati neid toetamas. Aga nad said hakkama ja saan praegu juba tunda rõõmu oma kahest lapselapsest, kellele mõtlemine naeratuse näkku toob.


Usun, et keegi ei tee oma tööd tunnustuse eesmärgil, samas olen õnnelik, et minu tööd on märgatud ja see teeb hingele head.

 

Dr Ülle Kadastik pälvis presidendilt Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi.


Dr Kadastik on Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku vanemarst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ta õppis aastatel 1975–1981 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ravi erialal, misjärel läbis günekoloogia eriala internatuuri ning omandas günekoloogi eriala.


Ülle Kadastiku tööelu on olnud seotud kliinikumiga, ta on siin töötanud alates ülikooli lõpetamisest. Dr Kadastik on juhtinud günekoloogia osakonda alates 2000. aastast ning ta on olnud oma eriala üks pioneere Eestis. Dr Kadastik on juurutanud mitmeid naiste elukvaliteeti mõjutavaid operatsioone, nt teinud esimesena Eestis naiste inkontinentsuse operatsiooni. Alates 1997. aastast on ta teinud keerulisi laparoskoopilisi operatsioone, nt hüsterektoomia, mis on tänases günekoloogias igapäevane operatsioon. 2003. aastal viis dr Kadastik esmakordselt Eestis läbi laparoskoopilise kolposakropeksia operatsiooni tupe allavaje tõttu.


lk2 Ylle Kadastik A.TennusDr Kadastik on kahel viimasel aastakümnel järjepidevalt koolitanud ka noori arste günekoloogiliste operatsioonide vallas ning esinenud regulaarselt ettekannetega arstide täienduskursustel.


Tema tööd hindavad ka patsiendid – 2016. aastal pälvis ta enim kirjalikke tänusõnu. Patsiendid toovad esile dr Kadastiku sooja ja mõistvat suhtlusstiili, professionaalsust, pühendumust ja südamlikkust.
Kolleegide sõnul on dr Kadastik oma ala vaieldamatu tippasjatundja ja abivalmis soe inimene.


Dr Ülle Kadastik: Mulle tuli presidendi teenetemärgi teade väga väga ootamatult. Kuna esimesed varahommikused õnnitlejad ei täpsustanud, mille puhul nad õnnesoovid teele panid, arvasin, et tegemist on eksitusega, mida ikka juhtub. Kui aga juba kolmas inimene mind õnnitles, palusin talt täpsustust, mille puhul ta mind meeles peab. Vastust, et olen pälvinud teenetärgi presidendilt, ei tahtnud ma muidugi uskuda ning kontrollisin uudise ise üle.


Võiksin öelda, et see uudis oli mu elu kõige ootamatum, ettearvamatum, üllatavam ja uskumatum. Nii palju südamlikke õnnesoove, kui mulle järgneval kahel päeval saadeti, pole ma terve elu jooksul saanud. Aitäh nende siirate ja südamest saadetud soovide eest, olen väga tänulik kõigile!


Minu suur lugupidamine toredatele kolleegidele, kogu naistekliiniku personalile ja muidugi minu patsientidele – ilma teieta poleks seda tunnustust kunagi olnud!

 

 

Kliinikumi Leht

lk1 scandiatransplant juhatus9. jaanuaril pidas kliinikumis töökoosolekut Scandiatransplandi juhatus. Esimest korda Eestis toimuvale koosolekule olid kohale tulnud kõik juhatuse liikmed nii Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist kui Islandilt.
Scandiatransplandi juhatuse esimees Bo-Göran Ericzon Rootsist kirjeldas oma muljeid kliinikumist ülivõrdes. „Tunnen isegi teatavat kadedust, kui päris aus olla,“ naeris Ericzon ja lisas „tutvusime täna labori, operatsioonitubade ja intensiivraviosakondadega ja, olgugi et olen siin varemgi käinud, olen endiselt vaimustunud. Osakonnad on ruumikad ning kadedustekitavalt hästi on lahendatud personali ruumid,“ ütles Bo-Göran Ericzon.


Arno Nordin Soomest tõi välja personali professionaalsuse ja sõbralikkuse. Arno Nordin lisas, et traditsiooniliselt on Scandiatransplandi töökoosolekutel õhkkond alati väga avatud, sest oluline on läbi rääkida võimalikud kitsaskohad. Nordin tõi esile ka Tartus valitsenud avatuse.


Bo-Göran Ericzoni sõnul annab kuulumine Scandiatransplandi organisatsiooni nii märkimisväärseid eeliseid, kuid seab meie kui uue liikme ette ka teatavaid kohustusi – igapäevases töös tuleb arvestada terve rea liikmelisusest tulenevate reeglitega. Kui tööd on alustatud ning tutvutud kõikide erinevate organsiirdamise meeskondadega, arutatakse ühiselt läbi, mis on senini hästi läinud ja vaadatakse üle ka vajakajäämised. Edasiseks koostööks on oluline, et erinevate riikide meeskonnad saaksid üksteist tundma.


Kliinikum on Eestis ainus siirdamisoperatsioone tegev haigla. Transplantatsioonikeskuse direktor dr Virge Pall rõõmustab senise õnnestunud koostöökogemuse üle, näiteks 13. novembril siirati Tartus kriitilises seisundis eestlannale Rootsist pärit doonormaks.


10. mail võttis Scandiatransplant Tartu Ülikooli Kliinikumi oma assotsieerunud liikmeks. Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mille ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.


Fakte:
2017. aastal leidis Tartu Ülikooli Kliinikumis aset:
• 35 neerusiirdamist, sh kolmel juhul siirati samal ajal kõhunääre ja neer
• 10 maksasiirdamist
• 5 kopsude siirdamist.


Tänu Scandiantransplandiga liitumisele 2017. aastal:
• Siirati kahele Eesti patsiendile Soomes süda, mõlemal korral pärines süda Soomest.
• Ühele Eesti väikelapsele siirati Soomes neer, elund pärines Soomest.
• Kahele Eesti patsiendile siirati kliinikumis Rootsist pärinenud maks.
• Liitumisest alates on Eestist Scandiatransplanti keskustesse siirdamiseks välja saadetud 6 elundit: 2 südant, 2 maksa ja 2 neeru.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Urmas SiigurAeg lendab armutu kiirusega. Alles see oli, kui maad kattis jaanitulede suits ja lihalõhn, juba on jälle lumi, piparkoogid, mandariinid ja päkapikuootus. Mõned pikemadki ajasammud on kui penikoormasaabastega läinud. Eeloleval aastal saab täis 10 aastat Maarjamõisa meditsiinilinnaku esimese ehitusjärgu, esimese taasiseseisvunud Eestis ehitatud kaasaegse haiglakorpuse valmimisest. Kas polnud see just nagu eile?


Aastavahetus on mõtteline vahepunkt aja kulgemises. Hiina vanasõna ütleb, et „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule“. Vaadates tagasi otsasaavale aastale, on meil kõigil kindlasti hulgaliselt isiklikke mälestusi, nii paremaid kui nukramaid. Mõeldes Eesti tervishoiumaastikule tervikuna, läheb kindlasti positiivsele poolele esimene enam kui kahekümne aasta jooksul toimunud sisuline muutus tervishoiu rahastamises, selle maksubaasi laiendamine. Riik hakkab järk-järgult tasuma sotsiaalmaksu ka mittetöötavate pensionäride eest. Kuigi meetme esialgne mõju on suhteliselt tagasihoidlik – 34 lisamiljonit aastal 2018 – ja teisalt ootused arstiabi kättesaadavuse kiirele parenemisele ülikõrged, on tegu siiski märkimisväärse saavutusega. Esimene pääsuke ei too kevadet, aga see samm on vähemasti tõestuseks, et pääsukesed on ikka veel olemas. Küll siis ehk kevad ka tuleb. Koos üldise majanduskliima paranemisega võime loota, et tervishoiu rahaasjad lähevad pigem paremuse suunas.


Kliinikumi vaates oli lõppev aasta töiselt rahulik, kuid järgnevaid tormilisi aegu ettevalmistav. Algasid meditsiinilinnaku III ehitusjärgu projekteerimistööd, mis päädivad uue lastekliiniku, kõrvakliiniku ja päevakirurgia opiploki lisandumisega Maarjamõisa haigla kompleksile aastal 2022. Lisaks alustati haigla vanade osade, A- ja F-korpuse kaasajastamise projekteerimist. Vana palitu, mille külge viimase 10 aasta jooksul nööpe (korpused G, H, J ,K ja L) on õmmeldud, on ammu väiksem kui lisandunu, aga ka kulunud ja oluliselt kehvemate tingimustega. Ja et elu ei läheks liiga mugavaks ja rahulikuks ning Euroopa raha õigeaegselt ja mõistlikult saaks ära kasutatud, alustati ka Maarjamõisa polikliiniku rekonstrueerimise projekteerimist. Siin saab uue kaasaegse kodu tervisekeskus perearstidele ning ka kliinikumi stomatoloogiakliinik ja meditsiinivaldkonna hambaarstiteaduse instituut.


Kliinikumi pere on suur nii arvus kui mitmekesisuses. Meil töötab üle nelja tuhande inimese enam kui saja kaheksakümnes ametis, loetelu algab abiarstiga ja lõpeb ülemämmaemandaga. Mitte uued hooned, vaid teie kõigi igapäevane tubli töö annab kliinikumile näo ja sisu. Te olete seda tööd hästi teinud. Võtke aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata. Olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Mõnusat aastavahetuse aega!

 

Urmas Siigur
Juhatuse esimees

lk1 Priit Pauklinlk1 Liis Kadastik EermeTartu Ülikooli Kliinikum valis ka käesoleva õppeaasta alguses kaks doktorandistipendiaati, kelleks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme närvikliinikust ning dr Priit Pauklin südamekliinikust. Doktorandistipendium, mida antakse välja alates 2015. aastast, on mõeldud teadustöö tegemise soodustamiseks kliinikumis ning kliinilistel erialadel kliinikumile oluliste teaduslike probleemide analüüsimiseks Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktoriõppes. Stipendiumi makstakse täiskoormusega õppivale doktorandile kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg. Stipendiumi suurus on 1000 eurot kalendrikuus ühele stipendiaadile ning stipendiumile saavad kandideerida kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid, arst-õppejõud ning arstid.


Dr Liis Kadastik-Eerme astus doktoriõppesse 2016. aastal töötades samal ajal arst-residendina neuroloogia erialal Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus. Tema uurimistöö teemaks on „Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“, mille juhendajateks on professor Pille Taba ja professor Toomas Asser.


Dr Priit Pauklin astus arstiteaduse doktorantuuri 2015. aastal ning ametis on ta samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus arst-õppejõuna kardioloogia erialal ning kardioloogia assistendina Tartu Ülikooli südamekliinikus. Tema doktoritöö kannab pealkirja “Kodade virvendusarütmia ja hüpertensioon, seos arterite strukturaalsete ja funktsionaalsete muutustega”, mida juhendavad vanemteadur Priit Kampus ning professor Jaan Eha.

 

Dr Liis Kadastik-Eerme: 2010. aastal käivitus professor Pille Taba juhtimisel Parkinsoni tõve laiahaardeline teadusprojekt, mis hõlmab nii haiguse epidemioloogilist, kliinilist kui ka geneetilist uurimist. Olen selle projekti epidemioloogilise ja kliinilise suuna põhiuurijaks. Doktorantuurõppesse astumine 2016. aasta sügisel oli minu jaoks loogiline samm – selleks ajaks olin juba uurinud sadu Parkinsoni tõvega patsiente Tartu linnas ja maakonnas. Doktorantuurõpe võimaldab mul järjepidevalt tegelda selle huvipakkuva valdkonnaga ning loodetavasti anda ka oma panuse haiguskäsitluse edasiarendamisse Eestis.


Oma doktoritöö raames uurin Parkinsoni tõve levikut, haigestumust ja elulemust, samuti haiguse kliinilist kulgu, raviaspekte ning patsientide elukvaliteeti. Eestis on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid varem uuritud pea 20 aastat tagasi Tartus ja Tartumaal (Taba ja Asser, 2002, 2003). Praeguse uurimistöö tulemused võimaldavad anda ülevaadet Parkinsoni tõve epidemioloogilisest ja farmakoepidemioloogilisest situatsioonist Eestis ning saada dünaamilisi andmeid arengutest haiguse esinemissageduses ja kliinilises käsitluses. Hetkeseisuga on andmebaasis ligi 600 Parkinsoni tõvega patsiendi Tartu linnast ja maakonnast, kellelt on kogutud sotsiodemograafilisi ja kliinilisi andmeid. Oleme hinnanud erinevate küsimustike ja skaalade alusel haiguse raskusastet, motoorseid ja mittemotoorseid sümptome, meeleolu ja kognitiivset seisundit. Iga patsiendi uurimine võtab aega vähemalt ühe tunni, testimised on toimunud nii haiglas, hooldusasutustes kui ka kodudes.


Lisaks kliinilisele uurimisele oleme Parkinsoni tõvega patsientidelt kogunud vereanalüüse ja nahaproove, et avastada potentsiaalseid laboratoorseid biomarkereid. Kliinilised algandmed kombineerituna radioloogiliste või laboratoorsete uurimismeetoditega võivad olla abiks kandidaat-biomarkerite leidmisel, et aidata haigust varakult diagnoosida. Biomarkerite uurimisprojekt koostöös prof Sulev Kõksiga on suurema meeskonna töö, milles minul on kaasuurija roll.


Suure andmehulga baasil on võimalik anda ülevaadet nii Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate kui ka patsientide kliiniliste karakteristikute kohta, samuti leida haiguse kulu prognostilisi markereid. Teadustöö üheks väljundiks on Tartu Ülikooli Kliinikumi ravitegevuse arendus. Epidemioloogilis-kliiniline ülevaade Parkinsoni tõvega haigete kohordist on hea alus spetsiifiliste ravimeetodite vajaduse hindamiseks ja sobivate haigete skriinimiseks (nt levodopa kõrvaltoimetega haigetel peaaju süvastimulatsioon ja pumbaravi). Info Parkinsoni tõve epidemioloogiliste näitajate ja patsientide profiili kohta aitab tõhusalt planeerida ühe levinuima neurodegeneratiivse haiguse käsitlust, sh nii ravi, taastusravi kui ka õendushoolduslikku korraldust.


Kuna peaaegu iga eriarst võib kokku puutuda Parkinsoni tõbe põdeva patsiendiga ning rahvastiku vananemistendentsi foonil on see trend ka tulevikus aina kasvamas, siis võimaldab minu doktoritöö anda haigusele suuremat kõlapinda nii arstkonnas kui vananeva populatsiooniga ühiskonnas üldisemalt.

 

Dr Priit Pauklin: Kodade virvendusarütmia on kõige sagedasem püsiv rütmihäire üle maailma. Eestis on kodade virvendusarütmiaga patsiente ligikaudu 33 000 ja see on sage ja igapäevane probleem ka erakorralise meditsiini osakonnas. See rütmihäire on jätkuvalt üks põhilistest ajuinsuldi, südamepuudulikkuse ja kardiovaskulaarse suremuse põhjustest kõikjal maailmas. Samas võib erinevatel inimestel mainitud rütmihäire väljenduda väga erinevalt, progresseerudes kiirelt püsivaks rütmihäireks või esineda üksikute episoodidena mitmeaastaste vahedega.


Kodade virvendusarütmia ja endoteeli düsfunktsiooni kohta on teaduskirjanduses praeguseni vähe informatsiooni. Siiski on teada, et endoteeli funktsiooni häired tekivad tihti enne teiste kardiovaskulaarhaiguste (hüpertensioon, südamepuudulikkus) väljakujunemist.

 

Minu doktoritöö eesmärgiks on uurida ja kirjeldada, millised on omavahelised seosed endoteeli funktsiooni, arterite jäikuse ja kodade virvendusarütmia vahel. Täpsemalt proovin uurida, millised näitajad võiksid olla seotud kodade virvendusarütmia kujunemisega ja kas neid saab edaspidi kasutada patsientide rütmihäire tekkimise või kordumise riski hindamiseks ja abivahendiks ravistrateegia valikul.

 

lk2 Braschinsky MarkTennus

 

 

 

 

 

Dr Mark Braschinsky, kliinikumi doktorandistipendiumi komisjoni liige: Sel aastal esitas kliinikumi doktorandistipendiumi konkursile oma kandidatuuri viis doktoranti. Komisjon hindas tööde sisulist poolt, töödega seotud plaanitud teaduspublikatsioonide võimaliku penetrantsust rahvusvahelise teadusajakirjanduse suhtes, senini projektides tehtud tööd, kandidaatide potentsiaali kaitsta teaduskraad nominaalaja vältel. Valituks osutusid dr Liis Kadastik-Eerme ja dr Priit Pauklin, kelle tööd on kõige enam ülalpool kirjeldatud hindamiskriteeriumitele vastavad. Kliinikumi stipendium peaks andma doktorantidele lisamotivatsiooni pühenduda enam oma doktoritööle ajaliselt piisavas mahus, mis võimaldaks töö edukalt lõpetada just selleks planeeritud ajalise raamistiku sees, vajadusel vähendades vastavalt oma muid igapäevaseid töökohustusi.

 

Kuna gripihooaeg pole ühelgi aastal tulemata jäänud, on just nüüd õige aeg vaktsineerida end gripi vastu.

 

Terviseameti andmeil haigestus eelmisel gripihooajal Eestis grippi 50 000 inimest, neist 1 500 vajas haiglaravi ja neist omakorda 110 oma tervise tõttu intensiivravi. Kliinikumis diagnoositi gripp eelmisel hooajal 212 patsiendil, neist 32 olid lapsed. Kõikidest gripidiagnoosiga patsientidest, kes kliinikumis ravil olid, vajasid 14 kõrgeima astme intensiivravi. Tähelepanuväärne on, et mullu diagnoosis meie labor esimese gripijuhtumi tavapäraselt varem, juba 14. novembril.

 

Õigeaegse gripi ravi ja diagnostika tagamiseks ning hospitaalgripi vältimiseks on kliinikumi infektsioonikontrolliteenistus töötanud välja vastava juhendi. Juhendi järgi peavad kõik patsientidega kokkupuutuvad kliinikumi töötajad end iga-aastaselt gripi vastu vaktsineerima. 2017. aastal vaktsineeritakse kliinikumi töötajaid neljavalentse gripivaktsiiniga Vaxigrip Tetra. Vaktsineerimata personalile tuletab infektsioonikontrolliteenistus meelde, et kogu gripihooaja vältel tuleb neil kokkupuutel patsiendiga kanda kirurgilist maski.

 

Sel aastal on kliinikumi teavituskampaania eeskõneleja lasteintensiivravi osakonna juhataja Tuuli Metsvaht, kes on end aegsasti vaktsineerinud, et kaitsta nõrgemaid.

 

Tervishoiupersonali vaktsineerimiskulud katab tööandja ehk kliinikum. Kliinikumi töötajatel on võimalik tellida gripivaktsiini ka enda lähedastele. Lähedastele tellides arvestatakse gripivaktsiini maksumus maha töötaja töötasust.

 

Kliinikumi Leht

lk1 atraktiivne tooandja 11. septembril võttis kliinikumi juhatuse liige Hannes Danilov „Atraktiivse tööandja päeval“ vastu tunnustuse, mille järgi on Tartu Ülikooli Kliinikum kõige atraktiivsem tööandja meditsiini eriala tudengite seas.
Üle-eestilise küsitluse enam kui 5500 kõrgkoolide, kutsekoolide ja meditsiinivaldkonna õpilaste seas viis läbi tööandja brändingu agentuur Instar. Uuringus osales 3700 üliõpilast 16 Eesti kõrgkoolist majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaar-, inseneri, logistika ja teistelt bakalaureuse, magistri- ja doktoriõppe erialadelt. Kutsekoolide õpilaste uuringule vastas 1100 kutseharidust omandavat noort ning meditsiinitudengite uuringule 700 meditsiinivaldkonna tudengit.


Uuringu tulemustest selgus, et 2017. aastal on tudengite jaoks kõige olulisemaks töökohavalikut mõjutavaks teguriks töötajate võrdne ja aus kohtlemine (85% vastanutest pidas seda tegurit 45 teise teguri seast kõige olulisemaks). Teiseks mõjutavaks teguriks on huvitav ja arendav töö ning kolmandaks ettevõtte hea sisekliima.

 

lk1 Anu Parvelo

 

Anu Parvelo, 4. kursuse arstitudeng, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president: Tartu Ülikooli Kliinikumil on väga tahtis osa arstiõppes ja esimese kliinilise kogemuse pakkumisel, nii on tudengitel lihtne tutvuda suure asutuse tööelu ja -korraldusega juba õppetöö ajal. Kliinikumil on lisaks kvaliteetne maine ja tudengil on mugav tulla kooli kõrvalt siia tööle. Tudengid ei vali oma töökohta asukoha mugavuse järgi, vaid selle järgi, mis võimaldaks neil valmistuda tulevaseks karjääriks ja täiendaks meie õppetööd.


Valikus lähtutakse tihti oma tuleviku eriala huvidest, kuid otsitakse ka toetavat töökeskkonda. Tartu Ülikooli Kliinikum pakub tööl head meeskonda ja kompetentseid juhendajaid. Töötamine kooli kõrvalt võimaldab kasutada õpitud teadmisi päriselus. Juhendajate ja töökaaslaste vastutulelikkus ja tugi on oluline arstitudengi tööalases arengus. Lisaks on kooli kõrvalt töötades väga tähtis roll töö paindlikkusel, Tartu Ülikooli Kliinikum võimaldab tudengitele osalist tööaega ja paindlikke graafikuid.

 

Kliinikumi Leht

lk1 dr Katrin KaarnaKliiniliste akadeemiliste uuringute ja ravimiuuringute keskkonna arendamiseks ning tõhustamiseks asutab Tartu Ülikool koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumiga Kliiniliste Uuringute Keskuse (KUK).


Augustis asus loodava keskuse tegevjuhi kohale dr Katrin Kaarna. Dr Kaarna sõnul on esmatähtis kokku leppida kõigi osapooltega loodava keskuse tegevuskava ja täpsustada peamised eesmärgid. Kindlasti on oluline parandada ja kaasajastada kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute keskkonda, et tagada kliiniliste uuringute maksimaalne sissevool. Teiseks on oluline luua tugivõrgustik nii kliiniliste ravimuuringutega tegelevatele meeskondadele kui ka akadeemiliste uuringute algatajatele ja doktorantidele. Kolmandaks sihiks on tegevused, mis tagaksid keskuse töö rahvusvahelise ja riikiku tunnustatuse kliiniliste uuringute kompetentsikeskusena, jätkusuutlikkuse ja omafinantseeringud.


Dr Katrin Kaarna, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1987. a ja 1995. a residentuuri neuroloogia erialal ning on õppinud lisaks ka rahvusvahelist ärijuhtimist, omab pikaajalist (1998–2017) rahvusvahelist juhtimiskogemust. Kliinikumi Leht küsis uue keskuse tegevjuhilt mõned küsimused.

 

Dr Kaarna, te olete saanud väga pika, pea kahekümneaastase rahvusvahelise juhtimiskogemuse ravimiuuringute valdkonnas. Kuidas vaatate sellele ajale tagasi erinevate maade lõikes ja mida endaga kaasa võtate?
Tõepoolest, kui omal ajal alustasin Quintiles Eesti asutaja ja tegevjuhina, ei osanud ma küll ette näha sellist tulevikku. Aeg oli ravimiuuringutega tegelevate ettevõtete jaoks meie regioonis õige ning üks tegevus viis teiseni. Pärast Eestit oli mul võimalus töötada Balti riikide tegevuse koordineerijana, Gruusia ja Valgevene uuringuüksuse tegevuse eest vastutava juhina ning Kesk-Euroopa strateegiajuhina. Sellele järgnesid QuintilesIMS-i erinevad globaalsete meeskondade liikme ja juhi rollid.


Olen kogu oma töötamise aja väärtustanud mind ümbritsevaid kolleege, kellelt on alati olnud midagi õppida. Pean ennast kindlasti „meeskonnamängijaks“, sest ainult tugev, motiveeritud ja ühtne meeskond saavutab püstitatud eesmärgi. Usun siiralt, et tööd saab ja tuleb teha rõõmuga ning kui teele satub uus ja huvitav tööalane pakkumine, tuleb see julgelt vastu võtta.


Kogu selle aja, mil olin seotud juhtimistööga, olen pidanud oluliseks olla ka praktiseeriv arst – neuroloog Medex Päevakirurgia Erakliinikus.

 

Arvestades kui kiiresti meditsiinis kõik muutub, siis ei lõppe ilmselt ka kunagi vajadus kliiniliste akadeemiliste ja ravimiuuringute järele?
Tõepoolest, kliinilised ravimiuuringud ei saa kunagi valmis või otsa. Meditsiin areneb, haiguste diagnostika on aina täpsem ning niipea, kui saame uut teavet haiguse kohta, hakatakse otsima veelgi tõhusamat ravimit. Ravimit, millel oleks vähem kõrvaltoimeid, mida oleks veelgi mugavam kasutada ja mis oleks tulevikus just antud patsiendi eripärasid silmas pidades loodud (nn personaalmeditsiin).


Meid ümbritsevas maailmas on palju haigusi, millele hetkel veel üldse tõhus ravi puudub. On olukordi, kus seni teada olevate ravimite suhtes on välja kujunenud ravimresistentsus ja palju muid lahendust ootavaid patsientide raviga seotud probleeme.


Lisaks peaksime arstidena oma igapäevatöös endalt pidevalt küsima – kas hetkel patsiendile ordineeritud ravim on tõesti parim, raviskeem või -meetod kõige tõhusam? Just selline mõtteviis viib uue akadeemilise uuringu algatamisele.

 

Olete öelnud, et kliinilised akadeemilised ja ravimiuuringud ei tohiks minna ühestki kliinikumis töötavast arstist ega teistest meditsiinipersonali esindajatest mööda – miks nii?
Tartu Ülikooli Kliinikumi muudab unikaalseks tema tihe seotus Tartu Ülikooliga. Enamik kliinikumi arste töötab samal ajal ka arst-õppejõududena. Selline kooslus loob unikaalse keskkonna, mis peaks tegema nii akadeemilistes kui ka kliinilistes ravimiuuringutes osalemise kõigile meedikuile iseenesest mõistetavaks igapäevatöö osaks.


Kliinikum, olles õppe- ja praktikabaasiks tudengitele, residentidele ning doktorantidele, annab ka nendele gruppidele suurepärase võimaluse olla uuringutesse tihedalt kaasatud.

 

Te töötate Kliiniliste Uuringute Keskuse tegevuskava esialgu välja kolmeks aastaks. Mis on peamine, mida te sooviksite selle ajaga ära teha?
Esmalt tuleb olemasolev olukord kaardistada ja töötada välja toimiv tegevuskava, mille tulemusel oleks kliinilises ravimuuringus osaleva arsti töö kiire, sujuv ja mugav.


Kliiniliste Uuringu Keskuse pilootprojektis osalevad esialgu kliinikumi lastekliinik, anestesioloogia ja intensiivravi kliinik, nahakliinik, traumatoloogia ja ortopeediakliinik, sisekliinik ning Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini Instituudi mikrobioloogia osakond.


Keskuse kõrgeim juhtorgan on juhtkomitee, mille eesotsas on dekaan prof Margus Lember ja prof Külli Kingo. Lisaks on juhtkomitee liikmeteks prof Joel Starkoff, prof Irja Lutsar, prof Sulev Kõks, prof Vallo Tillmann, kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur ja kliinikumipoolse koostöö eest vastutav dots Aare Märtson.


Ideaalis võiksid kolme aasta pärast meie põhieesmärgid olla töösse rakendatud ning tagatud keskuse jätkusuutlikkus rahvusvaheliselt ning riiklikult tunnustatud kliiniliste uuringute keskusena.
Kliinikumis on väga palju teadmust ja kompetentsi, mistõttu usun väga Kliiniliste Uuringute Keskuse töö edukasse käivitamisse ja koostöösse.

 

Dr Katrin Kaarnaga vestles Helen Kaju

 

lk1 Siigur UrmasTennus

 

 

 

 

Urmas Siigur, Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees: Kliiniline teadustöö on iga akadeemilise raviasutuse lahutamatu osa. Kliinikumis on see enam kui kahesaja aasta vältel nii ka olnud. Samas on kliinilise teadustöö sisu aja jooksul oluliselt muutunud. Nende muutuste peamiseks märksõnaks on interdistsiplinaarsus, nii erinevate kliiniliste erialade kui kliiniklaste ja baasteadlaste koostöö. Uus struktuur peaks igati kaasa aitama erinevate osapoolte standardite ühtlustamisele ning koostöö edenemisele.

 

 

lk2 K.Kingo A.TennusProfessor Külli Kingo, projekti "RSKTK Kliiniliste teadusuuringute üksuse väljaarendamine" vastutav täitja: Riiklik siirdemeditsiini ja kliiniliste teadusuuringute keskus (RSKTK) on riiklik teadusinfrastruktuur, mille moodustasid Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja SA Tartu Ülikooli Kliinikum, tõhustamaks terviseuuringuid Eestis. RSKTK loodi 2010. aastal ning samal ajal kanti objekt riiklike investeeringute kava nimekirja. RSKTK eelmise perioodi finantseeringu tulemusena ehitati Tartusse Põhja-Euroopas silmapaistev kaasaegse sisustusega katseloomakeskus. Käesoleval perioodil on eesmärgiks kliiniliste teadusuuringute keskuse (KUK) loomine, millega viiakse lõpuni RSKTK rajamine ning saavutatakse terviklik struktuur, mis suudab tagada kliinilisteks ja prekliinilisteks uuringuteks vajalike tehnoloogiate kättesaadavuse ja kasutajatoe, võimaldades kõrgetasemeliste terviseuuringute läbiviimist Eestis ja tugevdades meie rahvusvahelist mõjukust.

 

lk1 logo regionaalarengu fond horisontaalne

lk1 scandiatransplantKliinikumi ja Scandiatransplandi üle kuue aasta kestnud läbirääkimised tipnesid 10. mail, mil Scandiatransplant nimetas kliinikumi oma ühingu assotsieerunud liikmeks. Assotsieerunud liikmestaatus tähendab, et esialgu puudub kliinikumil hääletusõigus Scandiatransplant juhtorganites.


Scandiatransplant on viie riigi (Island, Norra, Rootsi, Soome, Taani) kõiki kümmet elundisiirdamiskeskust liitev organisatsioon, mis tegutseb juba alates 1969. aastast. Organisatsiooni peamised ülesanded on korraldada doonorelundite jaotamist, sh riikidevahelist elundivahetust, tagada doonorelundite jälgitavus doonorist retsipiendini ja vastupidi ning hallata doonorluse ning siirdamisega seotud andmekogusid (doonorid, ootelehed, siirdamised, elusdoonorite ja siiratute järelkontroll). Lisaks ka oskusteabe jagamine, teadustöö, koolitused jm pakkumaks võimalikult head ravi raske elundipuudulikkusega patsientidele.


Tartu Ülikooli Kliinikumi esmane koostööleping Scandiatransplandiga jõustus 2013. aastal. Leping võimaldas pakkuda sealsetele siirdamiskeskustele Eestis kasutust mitte leidvaid doonorelundeid. Üldreegel näeb ette, et pakutava elundi eemaldab sama keskuse meeskond, kus see plaanitakse siirata, mistõttu on Eesti haiglates käinud pea kõigi kümne keskuse kirurgid. Scandiatransplandi siirdamismeeskonnad on osalenud kliinikumis 33 doonorprotsessil, kokku eemaldati siirdamiseks üle 70 doonorelundi.


lk1 Virge Pall A.TennusKliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Pall: Arvestades Eesti suurust, on 1,3-miljonilise elanikkonna ja aastas vähem kui poolesaja doonori juures äärmiselt keeruline leida sobivat doonorelundit õigel ajahetkel. Liitumine Scandiatransplandiga (kokku ca 27 miljonit elanikku) muudab olukorda suuresti. Väga oluline on, et abita ei jääks lapsed, korduvsiirdamiste ootajad ja väga kiiresti tekkinud raske elundipuudulikkusega patsiendid.


lk1 Mart Einasto A.TennusOleme lootusrikkad ning usume, et liitumine Scandiatransplandiga aitab päästa paljude eestlaste elu ning parandada nende elukvaliteeti. Hetkel on meil elundisiirdamise ootelehel 74 patsienti, 2016. aastal tehti kliinikumis kokku 55 siirdamisoperatsiooni.


Juhatuse liige Mart Einasto: Tartu Ülikooli Kliinikumi nimetamine Scandiatransplandi assotsieerunud liikmeks on meile väga oluline samm. See tõstab meid võrdse ja usaldusväärse partneri rolli, mille tulemusel hakkavad meie patsientidele doonorelundite ootamisel ja jaotamisel kehtima täpselt samad reeglid ja tingimused, mis teistes Skandinaavia riikides. Kvaliteedinõuded on kõrged, mistõttu ootavad ees põnevad koolitused ja kaugemas tulevikus ka teadusprojektid.

 

 

Kliinikumi Leht

lk1 prof MaaroosEmeriitprofessor Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt gastroenteroloog ja perearst, kes astus Tartu ülikooli 1960. aastal, mille lõpetas 1966. a. Pärast lühiajalist töötamist Märjamaa haiglas, asus ta tööle gastroenteroloogia osakonda Erika haiglas ning jätkas aspirandina teadustööd selle haigla baasil. Sealtpeale on ta olnud seotud Tartu ülikooliga õppejõuna, arstina ja teadlasena. Tema kandidaadiväitekiri 1971. aastal käsitles kroonilise gastriidi ja peptilise haavandiga patsientidel rasva ning süsivesikute imendumishäirete seost peensoole limaskesta morfoloogiliste muutustega. Teemat jätkates jõudis H-I. Maaroos 1986. aastal esimesena Eestis Helicobacter pylori uuringuteni, mis päädis esimese selleteemalise meditsiinidoktori väitekirja kaitsmisega iseseisvunud Eestis aastal 1991. Tema eestvedamisel loodi Tartu ülikoolis erialadevaheline H. pylori uurimisrühm, mis on teinud koostööd mitmete teiste riikide uurimisrühmadega ning pälvinud ka rahvusvahelise tuntuse. Uurimissuuna rajamise eest sai emeriitprofessor riigi teaduspreemiad 1994. ja 2012. aastal.

 

1992. a valiti H-I. Maaroos Tartu ülikooli peremeditsiini professoriks ja peremeditsiini õppetooli juhatajaks pannes sellega aluse Eesti peremeditsiini koolkonnale. Panust märgati ka rahvusvaheliselt ning mitmed riigid kutsusid teda nii külalisprofessoriks kui ka korraldama õppetööd ja reforme. Tema teeneks on arstiteaduskonna residentuuri ümberkorraldamine Euroopa Liidu nõuetele vastavaks aastatel 1995–2000, mil ta oli arstiteaduskonna residentuuri prodekaan. Ta oli kliinikumi nõukogu liige aastatel 2000–2015. Eriala liidrina on ta kuulunud mitmetesse Eesti ja rahvusvahelistesse komisjonidesse, erialaliitudesse, aga ka ajakirjade toimetusse.

 

H-I. Maaroos on üks enimtsiteeritud Eesti kliinilistest arstiteadlastest, kes on juhendanud paljusid arstiteaduslikke doktoriväitekirju. Teda on tunnustatud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni aasta naise tiitliga (1994), TÜ arstiteaduskonna medaliga (1995), Sotsiaalministeeriumi aukirjaga (1997), Punase Risti III järgu teenetemärgiga (2001), TÜ suure medaliga (2011), riigi teaduspreemiaga pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest (2012) ja tunnustuseks rahvusvahelise uurimustöö eest gastroenterolooga ja helikobakteri valdkonnas Marshall&Warreni medaliga (2015).


2012. asutas emeriitprofessor omanimelise stipendiumifondi üliõpilaste kliinilise teadustöö toetamiseks ning tänaseks on selle on pälvinud 5 stipendiaati.

 

Prof. emer Heidi-Ingrid Maaroos: Kliinikumi preemia on mulle väga oluline tunnustus. Olen olnud ülikoolihaiglaga seotud rohkem kui 50 aastat alustades arstiks õppimise esimestel aastatel nn oma üliõpilasena Toome kliinikus. Mul oli õnn õppida suurpärastelt õppejõududelt, arstidelt ja inimestelt nagu professor Kuno Kōrge, Kaljo Villako, Vello Salupere ja Nils Sachris. Toome kliinikus kogesin mitmekülgset kliinilist mõtlemist, teadusuuringute seost praktikaga ja veendusin, et arstina õnnestumiseks peab maailma laiemalt nägema. Õppejõuna ja doktorantide juhendajana olen neid väärtusi püüdnud edastada. Minu juhendatavad on oma tegevusega tõestanud, et see on korda läinud.

 

Mul on mitmeid häid kolleege ja neist suurima toetuse olen saanud uutest ideedest innustunutelt Marika Mikelsaarelt ja Tamara Vorobjovalt.

 

Kliinikumil on privileeg ülikoolihaiglana pakkuda arstiks õppimise ja teadustööga tegelemise keskkonda üliõpilastele, ise samal ajal õpetamisest õppides. Enese näitel võin kindlat väita, et just esimesed kogemused ja järgimist väärivad eeskujud kujundavad otsustavalt arstiks õppivat noort inimest ja mõjutavad teda kogu edaspidise elu jooksul.

 

Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!

lk1 L. Puusepa 8 droonTartu on ümber vaatamas oma ruumikasutust – koostamisel on uus üldplaneering. Erinevalt varasemast ja paljudest teistest omavalitsustest on sedakorda luubi all ka ettevõtluse paiknemine ja selle võimalik suunamine. Põhjust jagub. Tartust kolis 2000-ndatel suur osa tööstusest lähivaldadesse, Lõuna-Eestisse ja Aasia odava töö maadesse. Samas kasvasid kui pärmi peal kõrgharidus ja IT-firmad. Euro- ja riigi rahadega on Maarjamõisa porgandipõllule kerkinud ridamisi uusi ülikooli hooneid. Kliinikumgi paisus märksa suuremaks.


Alljärgnevalt on ülevaade mõtetest, mille kogusime Tartu võtmeisikutelt käesoleva aasta alguses siinset ettevõtluskeskkonda analüüsides.


Tartu kui tuleviku terviselinn
Tervishoiu valdkonnas on Tartu linnal suured arengueeldused: kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, pikaajalised kogemused ja head koolitusvõimalused, arvestatav kriitiline mass töötajaid ja teenuse tarbijaid, kasvav jõukus ja hoolimine (rahvastiku vananemisest tulenevalt rohkema teadmiste ja raha suunamine tervisesektorisse). Sellega haakuvad ka arenguvõimalused muudes sektorites: IT-lahendused, aparaatide- ja täppistehnika tootmine, bio- ja toitumisteadused, mööblitootjad, põllumajandus ja tervislik toit jne.


Tervishoiust saaks kujuneda Tartu linna majandusarengu „vedur“. Tartule analoogset kompaktset ülikooli-, kliiniku-, IT-, biotehnoloogia- ja aparaadiehituse- ning tervishoiuklastrit ei ole mitte ainult Eestis, vaid ka terves maailmas. Lähedasteks näideteks on ehk Lund Rootsis ja Heidelberg Saksamaal. Maarjamõisa tervishoiulinnak paikneb teistele teeninduskohtadele ja transpordisõlmedele väga lähedal. Lähedus ja kompaktsus võimaldab seal luua hea ettevõtlusmiljöö.

 

Maarjamõisa meditsiini- ja tehnoloogialinnak rahvusvahelisemaks ja hubasemaks
Maarjamõisasse on koondunud valdav osa Tartu Ülikooli arsti-, loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ning kliinikumi korpustest. Mõlemad valdkonnad ja nendega seotud ettevõtlus on lähikümnenditel kindlasti kasvavamas: tervisetehnoloogiad ja e-tervis, raviturism ja hooldusteenused, uued keskkonnatehnoloogiad jms.


Maarjamõisa ongi olnud viimasel kümnendil suurima hõive kasvuga piirkond Tartus, kuid seda ennekõike tänu ülikooli ja kliinikumi uutele hoonetele. Seni on siin suhteliselt vähe ettevõtteid. Erinevalt analoogsetest Lääne-Euroopa ülikoolilinnakutest ei ole suured rahvusvahelised kõrgtehnoloogia ja farmakoloogia ettevõtted Tartusse jõudnud. Maarjamõisa oleks ilmselt parim koht uute suurte kõrgtehnoloogiliste ettevõtete sisenemiseks, mistõttu on ühelt poolt oluline reserveerida säärastele arendustele maa, kuid teisalt parandada piirkonna miljööd ning teenustega varustatust.


Maarjamõisa miljöö ei ole seni aga eriti kutsuv: keskkonnas domineerivad suured parklatega ümbritsetud majakarbid ja napib isikuteenuseid. Piirkonnas ja selle lähialal elab ka vähe sealseid töötajaid. Valdav autokasutus põhjustab tipptundidel liiklusprobleeme ja kõlestab suurte parkimisaladega piirkonda. Et suured maa-alad kuuluvad kliinikumile ja Tartu Ülikoolile, siis võimaldaks see linnal sõlmida parima miljöö saavutamiseks ning ka elamusarenduseks häid leppeid eeldatavalt lihtsamalt kui eraomanikega. Ülikooli Ravila 14 kinnistule on kohe valmimas detailplaneering, mis kavandab uusi korrusmaju ja krundi keskele roheala. Osa uusi arendusmahte on võimalik reserveerida sisenevatele suurinvestoritele. Täiendavat laienemisruumi oleks ka Sanatooriumi tänava ja Ringtee vahelisel alal. Mitmed intervjueeritavad rõhutasid mõtet tuua teaduspark Riia 185st üle Maarjamõisa linnakusse, loomaks operaatori Realia et Medicina uute idufirmade ja võimalike sisenevate investorite tarvis.


Piirkonda või selle lähialale võiks kavandada ka uusi (korter)elamuid. Lähikonna elamutes on toimumas eeldatavasti 10–20 aastaga elanike põlvkonnavahetus: sealsed majad lähevad müüki ja asustatakse üsna suure tõenäosusega linnakus töötajate poolt. Maarjamõisas võiks omakorda olla hotelli-pansionaadi vm majutusasutus patsientide ja töötajate tarbeks. Sobivaks renoveeritavaks hooneks võiks asukoha poolest olla praegune lastehaigla.
Maarjamõisas töötab palju noori peresid. Ainuüksi kliinikumi töötajatel on 1200 eelkooliealist last. Lasteaed, sh ööhoiu võimaluse lisandumisega vähendaks linnasisest liiklust. Peale õppehoonete siseste kohvikute napib piirkonnas isikuteenuseid, eriti kooskäimiskohti õhtusel ajal. Pärast tööd sureb piirkond välja – see ei soodusta suhtlust ja sünergiate teket. Lõunaste ja õhtuste tegevuste tarvis, aga ka üldise miljöö parandamiseks, oleks oluline välja arendada piirkonna tarvis terviklik parkide ja puhkealade ning selles olevate restoranide, kohvikute, spordiruumide jms kooslus. Piirkonnas on mitu ajaloolist hoonet, millel oleks potentsiaali söögikohtade ja majutusasutustena ning mis kordatehtuna muudaksid piirkonna hubasemaks.


Parkimisprobleemid on eriti teravad kliinikumi põhihoonete ümbruses. Kavandatav parkimismaja ei pruugi seda lahendada. Tänava ja/või kergliikluse otsetee Maarjamõisast Kesklinna ning tunneli/silla rajamine raudtee alla/üle parandaks oluliselt just kergliiklejate ühendust ja vähendaks autokasutuse vajadust.

 

Raudtee ala kui võimalik tulevase linnaterminali ja uute kontorite piirkond
Paljudes Euroopa (ülikooli)linnades (nt Heidelberg, Delft) on kesklinnades olnud raudtee kaubajaamad arendatud kontoriteks, raudteeala sealjuures oluliselt kitsendades või raudteed osaliselt maa alla viies. Riia ja Näituse tänavate vahele jääb üle 30 hektari raudtee juurde kuuluvaid hooneid ja rööpaid. Sellest vähemalt 20 ha võiks olla märksa intensiivsemas ja hoopis teistsuguses majanduskasutuses. Probleemiks on aga maa ja sh veoteede jagunemine mitme eraomaniku vahel, mistõttu võiks alustada omanike kavatsuste välja selgitamise ning ühtse vastastikku kasuliku visiooni loomisega.


Arvestades vähenenud transiidimahte ning vaba ruumi Koidula uues piirijaamas ja Kärkna haruteedel, oleks õigustatud suurema osa ja eriti just ohtlike veoste töötlemine mujal kui Tartus. Raudtee ala on praegu suurim takistus kesklinna ja Maarjamõisa, aga ka viimase ja Maaülikooli kämpuste ühte sidumisel. Linnulennult on vahemaa kliinikumi peahoonest ülikooli raamatukoguni 1,4 ja peahooneni 1,6 km.


Raudtee alal võiks olla linna reisiterminal, kuhu saabuvad rongid ja bussid ja saaks rajada parkimisalad, mille tulemusena: lüheneks oluliselt ümberistumise aeg rongidelt Lõuna-Eestisse suunduvatele bussidele; lüheneks bussisõit Tartusse 5–10 minuti võtta; väheneks oluliselt kesklinna liikluse koormatus suurte bussidega, sest enamik reisijaid ei suundu ju kesklinna vaid mujale linnas või Lõuna-Eestis; Tartu bussiterminal paikneks Maarjamõisa tehnoloogialinnakule ja kliinikumile märksa lähemal; vaksalist Kesklinna ja Annelinna suunal saaksid bussid (või tramm?) sõita tihedama graafikuga; saaks võimalikuks rajada suured (tasuta) parkimisalad/majad Tartumaa ja Lõuna-Eesti elanikele; oleks loodud võimalus kontorikinnisvara, sh nn „riigi maja“ arendamiseks. Linnaterminali rajamise orgaaniline osa oleks Maarjamõisa ja kesklinna ühendamine kergliiklustee(de)ga ja tänavaga.


Raudtee alal saaks arendada kontorikinnisvara, mis võiks sobida nii IT, biotehnoloogia kui ka avaliku sektori asutustele. Vanade ja väärtuslike hoonete loov arendamine ja kombineerimine uue arhitektuuriga aitaks parandada ka Tartu visiitkaarti.


Linnavalitsusel on kindlasti oluline teada saada ka tohtrite arvamust kujundamaks Tartu ja eriti kliinikumi lähiümbrust: Maarjamõisa ja raudteejaama kante. Üldplaneeringuga saab tutvuda ja sellele ettepanekuid teha: http://www.tartu.ee/et/tartu-uldplaneering.


Ettevõtlusruumide aruanne on saadaval: https://www.dropbox.com/s/l33sowud8nc28k5/Tartu%20ettev%C3%B5tluse%20ruumiline%20areng_ARUANNE%20l%C3%B5plik.pdf?dl=0.

 

Garri Raagmaa
Tartu Ülikooli regionaalplaneerimise dotsent
Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige

lk1 Kaiu Suija A.Tennuslk1 Karin Varik A.Tennuslk1 Mart Elmet A.Tennuslk1 Reet Veenpere A.TennusEesti Vabariigi 99. sünnipäeva eel annab president Kersti Kaljulaid riigi teenetemärgid 113 inimesele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud Eesti paremaks. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga tunnustab president kirurgiakliiniku lastekirurgia eriala vanemarst-õppejõudu Karin Varikut ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõudu Kaiu Suijat. Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi pälvib südamekliiniku kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud Märt Elmet. Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi annab president aga kõrvakliinikus töötavale logopeedile Reet Veenperele.


Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.


President Kersti Kaljulaid annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril NUKU teatris.

 


lk2 K.Varik A.TennusDr Karin Varik on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis lastekirurgina ning osakonna juhatajana. Oma ligi 40-aastase tööstaaži vältel on ta kõige enam tegelenud lasteuroloogia ja neonataalkirurgiaga. Dr Variku käe all on omandanud lastekirurgia teadmisi põlvkonnajagu noori arste ja kirurge. Ta on korraldanud mitmeid rahvusvahelisi erialaseid konverentse, osalenud mitmetes heategevusprojektides ning oli üks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajatest.


Dr Karin Varik: Võin julgelt öelda, et olen oma tööd 40-aastase staaži jooksul armastanud. Teadsin juba lapsena, et tahan saada lastearstiks, kirurgiale spetsialiseerusin ülikooliõpingute käigus. Lastega töö meeldib mulle väga ja ravin igat väikest patsienti sooviga teda aidata.
Aastatega on väikeste patsientide ravi väga palju muutunud ning mul on olnud võimalus laste parima ravi eesmärgil tuua Eestisse ravimeetodeid nii Moskvast, Rootsist, Soomest kui ka Saksamaalt. Suurima hüppe on aastatega teinud diagnostika, mis võimaldab lapse ravivajaduse tuvastada juba emaüsas ning valmistuda sünnijärgseteks protseduurideks ja lõikusteks.
Presidendi tunnustus on tegelikult tunnustus tervele meeskonnatööle. Mul on olnud head õpetajad, eriline tänu dotsent Udo Reinole, aga ka head kolleegid. Tõstaksin esile kolleege anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust, kirurgiakliinikust ning lastekliinikust, eriti laste intensiivravist, kes pärast lõikusi vastutavad edasise ravi eest. Teisalt ei saa me opereerida ettevalmistamata patsienti või olukorras, kus operatsioonisaal on koristama, mistõttu rõhutan veel, et kirurgi töö on meeskonnatöö.
Sooviksin, et lastesõbralikkust oleks rohkem – olen Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi asutajaliige ja püsiannetaja ning toetan ka SOS Lasteküla ning Unicefi, et anda panus laste paremasse käekäiku. Kutsun üles ka teisi tegema kasvõi väikest heategu!

 

lk2 K.Suija A.Tennus

Dr Kaiu Suija on Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloog, kes on olnud ka 19 aastat SA Vähihaigete Toetusravi tegevjuht ja juhatuse esimees. Tänu dr Suija aastatepikkusele pühendunud tegutsemisele on vähihaigete koduse toetusravi võrgustikuga kaetud kogu Eesti. Dr Suija on aktiivselt tegelenud toetusravimeeskonna liikmete koolitusega, kaasates ka paljusid Soome vähihaigete palliatiivravi ning hoolduse ja põetusega tegelevaid ravi- ja hooldeasutusi. Dr Kaiu Suija on ka Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja selle president aastast 1994.

Dr Kaiu Suija: Esimest korda kuulsin toredast uudisest, et olen pälvinud Punase Risti teenetemärgi endiselt kolleegilt Ralf Allikveelt. Oli palju teisigi südantsoojendavaid õnnitlusi, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst Võru haigla päevilt dr Kalda, kelle kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: „Inimarmastus ja heldus on meediku elukutse hing.“ See moto on mind arstitöös saatnud tänaseni.

Mõtlesin, kas ma ikka olen seda tunnustust väärt ning ootamatu tunnustus pani mind elule tagasi vaatama... Arstiks soovisin saada lapseeast saadik. Mul on olnud elus häid õpetajaid ja eeskujusid, näiteks dr Kööbi ja dr Kokk Võru haigla päevilt. Professor Vello Salupere ja dr Toomas Kutsar on olnud minu jaoks nagu akadeemilised isad.

Omal ajal lahkusin 

Olen saanud õhtutundidesse ulatuvat vabatahtlikku tööd teha tänu toetavale kodule: abikaasale, kahele tütrele ja praegu 97-aastasele emale. Suur tänu nii headele kolleegidele, sõpradele kui ka patsientidele!“Tartu linnaarsti ametist, et pühenduda vähiühingu tegemistele. Tänavu tähistame vähiühingu 25. tegutsemisaastat ja vähihaigete koduse toetusravi algusest saab 20 aastat. Ma kuulusin kliinikumi juhatusse 1995–96 ning osalesin kliinikumi taassünni juures. Hematoloogia-onkoloogia kliinikus olen tööl 1987. aastast.

 

lk3 M.Elmet A.TennusDr Märt Elmet on kardioloogia eriala vanemarst-õppejõud töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliinikus. Tal on oluline roll nii üliõpilaste kui ka kardioloogia, aga ka teiste erialade residentide juhendajana. Viimastel aastatel on dr Elmet tegelenud südame siirdamist vajavate inimeste ravimise ja igakülgse abistamisega. Dr Märt Elmet jälgib neid patsiente ka pärast siirdamist.


Dr Märt Elmet: Eesti Vabariigi presidendi tunnustus tabas mind väga ootamatult. Külitasin just 3000 m kõrgusel mäe otsas lumehanges, kus paraku oli olemas ka mobiililevi. Olen ikka pidanud sedasorti tunnustuse eesmärgiks teenekate ja auväärsete kolleegide elutöö äramärkimist. Seetõttu oli üllatav leida sellest nimekirjast ennast, sest usun oma suuremaid tegusid veel ees ootavat.
Presidendi avalik tunnustus meditsiinitöötajale on kindlasti positiivne tähelepanu meie kõigi tööle. Olen mõne päevaga oma endistelt patsientidelt selle kohta palju mõtlemapanevat tagasisidet saanud.
Viimastel aastatel olen lisaks igapäevasele südamearsti tööle keskendunud südamepuudulikkuse tänapäevase ravi arendamisele. Tänaseks on meie südamepuudulikkusega patsientidele kättesaadav nii südame abipumpade (LVAD) kasutamine kui ka südamesiirdamine. Kõik see on ääretult keerukas ja teadmistemahukas meditsiinivaldkond, kus üksi kaugele ei jõua. Õnneks on kliinikumis võimalik töötada koos kolleegidega, kellega ühiselt tegutsedes saab mägesid liigutada. Tänan selle eest kõiki mõttekaaslasi südamekliinikust, kliinikumi transplantatsioonikeskusest ja meie tipptasemel südamekirurgia osakonnast. Viimati oli mul võimalus olla lummatud II intensiivravi osakonna ääretult professionaalsest tööst. Aitäh!

 

lk3 R.Veenpere A.TennusReet Veenpere asus pärast ülikooli lõpetamist logopeedina tööle Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus ning töötab seal tänaseni. Ta alustas Tartus häälehäirega patsientide ravi ning on aastaid olnud aktiivne polikliinikute logopeedide töö korraldamisel. Reet Veenpere alustas Tartu Ülikooli Kliinikumis koostöös kolleegidega huule- ja suulaelõhedega laste konsulteerimist ja rehabiliteerimist. Ta on lugenud kõneprobleeme tutvustavaid loenguid arstiteaduskonna tudengitele.


Reet Veenpere: „9. veebruari hommikul sain üsna varakult kolleegilt õnnesoovid, mis ei tundunud üldse asjakohased, sest mingit seost ega põhjust ju polnud. Kui aga ka teised kolleegid tulid õnnitlustega, sain asjast aimu. Olin üllatusest keeletu! Sellist au ja tunnustust poleks ma iial osanud oodata. Heameel on, et logopeedi tööd on märgatud ja märgitud koos teiste erialadega. Huvitav on selle juures seik, et endine kursusekaaslane, kes peale mitmete erikollektiivide külastust I kursusel loobus defektoloogiast ajakirjanduse kasuks, on samuti presidendi poolt autasustatud. Võime vastuvõtul kohtuda.

Tahan tänada kõiki oma kolleege kõrvakliinikus, kellega koos olen pikki aastaid töötanud, kes on mind alati toetanud ja vahel ka välja kannatama pidanud. Tegelikult polegi enam tegevaid töökaaslasi, kellega sai omal ajal alustatud. Mul on heameel olnud jõudumööda jätkata mind veel vaimustaval tööl, tunnen rõõmu kallitest kolleegidest ja suurenevast logopeedide vajalikkusest meditsiinis. Meenutan tänutundega ka oma vaimset ema, dr Hilja Alevit, kes mind, kogemusteta noort logopeedi, kliinilisele tööle julgustas ja toetas mu arengut logopeedia vallas.

Mul on tänutunne kõrvakliiniku ees, kes on 40 aastat mulle tööd kinkinud ja omamoodi teiseks koduks olnud. Hea tunne on, kui on sind märgatud ja su tööst lugu peetud!“

 

Palju õnne Kliinikumi Lehe poolt!

lk1 Padrik PeeterTennus2015Alanud aasta 1. jaanuarist andis senine hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja emeriitprofessor Hele Everaus teatepulga üle dotsent Peeter Padrikule jätkates ise tööd arst-konsultandina. Dr Peeter Padrik töötas kuni 1999. aasta lõpuni tollase onkoloogiahaigla peaarstina. Alates aastast 2000, ehk kogu emeriitprofessor Everausi kliiniku juhtimise aja, on ta ametis olnud hematoloogia-onkoloogia kliiniku direktorina. Alates 2015. aastast ka Eesti ainsa rahvusvaheliselt akrediteeritud kliinilise vähikeskuse direktorina.


Mis ajendas teid kandideerima kliiniku juhataja ametikohale?
Annan endale väga selgelt aru, et kliiniku juhataja ametikoht on väga suure vastutusega. Aga eks see kandideerimine oli minu senise erialase tegevuse loomulik jätk. 2015. aastast on loodud ka kliinikumi vähikeskus eri kliinikute ja teenistuste vähiravialaste tegevuste ja kvaliteedi koordineerimiseks, jätkan tööd ka selle direktorina. Hematoloogia-onkoloogia kliinik on ju vähikeskuse tuumikkliinik ja mõlemate tegevuste ühendamine on sünergiline.


Kui palju hakkavad teie töökohustused juhatajana erinema varasematest, kliiniku direktori omadest?
Peamine erinevus on ikkagi vastutuse tasemes. Kliiniku töö ja arengu peamine vastutaja on ju ikkagi kliiniku juhataja, selles mõttes oli kliiniku direktori vastutus loomulikult väiksem. Nüüd püüan ma ühendada mõlemaid seniseid funktsioone, jagades osa seniseid vastutusi ehk rohkem ka osakonnajuhatajate ja kliiniku ülemõega. Kuivõrd hematoloogia-onkoloogia kliinik on üsna multidistsiplinaarne ja suure töömahuga, ja arvestades ka vähikeskuse tegevusi, tekkis aruteludes ka versioon tööfunktsioonide ja vastutuse jagamisest kliinikumi ja ülikooli töö vahel. Praegu olemegi tegevused ja vastutused jaganud, ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku tegevusi juhib selle aasta algusest dotsent Jana Jaal.


Milline on teie visioon hematoloogia-onkoloogia kliiniku tööst – kas jätkate samal rajal või ootavad kliinikut ees ka muutused?
Meil on olemas nii kliiniku ja kui ka vähikeskuse arengukavad ja aastaeesmärgid, mille koostamisel olen ju aktiivselt osalenud, seetõttu jätkame muidugi nende osas samal rajal. Teisalt on ju aga elu ise muutlik, alati on vaja ka analüüsida ja mõelda, mida teha konkreetselt paremini ja teisiti sätestatud eesmärkide saavutamiseks, teeme seda koos kolleegidega. Ka juba seatud eesmärkide täitmine eeldab muutusi. Muutused pole aga eesmärk iseenesest.


Hematoloogia-onkoloogia kliinik akrediteeriti veebruaris 2015 Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (OECI) poolt kui kliiniline vähikeskus. Järgmine siht sai tollal seatud aastaks 2021 – et töötaks kõikehõlmav vähikeskus. Kui lähedal te olete eesmärgile?
Koostasime OECI-ga koos parendusplaani kliinikumi vähiravi alaste tegevuste arendamiseks. Eelmise aasta juunis tehtud vaheanalüüsi alusel oli meil 45% eesmärke täidetud. Nii et enamiku asjade arengu osas olen optimistlik. OECI-l on kõikehõlmavatele vähikeskustele üsna suuremahulised kvantitatiivsed teadustöö ja kliiniliste uuringute nõuded – nende mahtudeni jõudmine on kõige keerulisem. OECI kriteeriumid on sätitud Euroopa suurte vähikeskuste standardite järgi, juba Eesti ja teiste väiksemate riikide suurusest tulenevalt on meil isegi teoreetiliselt võimatu olla selles näiteks Lääne-Euroopa suurte vähikeskuste tasemel. Aga selles küsimuses on ka OECI siseselt käimas diskussioon, eks näis...


Kas teil on jaksu jätkata tööd ka vähikeskuse direktorina ning patsiente vastu võtta?
Kindlasti analüüsin oma tööd ja vajadusel teen korrektsioone, loomulikult on tähtis esmaselt kliiniku terviklik hea töö, mitte niivõrd minu individuaalne arstlik tegevus. Praegu plaanin küll mõlemaid mainitud funktsioone jätkata, oleme ka juhatusega nii läbi rääkinud. Seega jätkan ka erialast arstlikku tööd onkoloogina ning veerandkoormuse ulatuses dotsendina ka õppe- ja teadustööd ülikoolis. Nagu eelnevalt mainitud, kergendab seda ülikoolipoolse kliiniku juhataja töökoormuse ja vastutuse võtmine dotsent Jana Jaali poolt. Loodame, et see mudel töötab.


Te olete prof. emer Hele Everausi kõrval töötanud 17 aastat, ühtlasi oli tema ka teie doktoritöö juhendaja. Milliseid teadmisi või kogemusi väärtustate enim sellest koostööst?
Hindan väga professor Hele Everausi oskust mõelda ja ka tegutseda suurelt, samuti tema kompromissitut püüet anda patsientidele parimat. Alati on olnud väärtuslikud tema kui vanema ja kogenuma kolleegi nõuanded. Professor Everaus jätkab tööd meil kliinikus konsultantprofessorina, mistõttu loodan tema nõuannetele muidugi ka edaspidi.

 

Dr Peeter Padrikut küsitles Helen Kaju

lk1 Urmas Siigur TennusHead kaasteelised! Aasta pikim pime aeg on käes, ilm on hall ning kõle. See on tavapäraselt aeg vaadata nii tagasi kui ka teha tulevikuplaane.


Mööduva aasta üheks märksõnaks võiks ilmselt olla „äraarvamatus“. Aasta oli rikas sündmustest, mida keegi mulluse jõulupuu all ei osanud ei karta ega loota. Ühtne Euroopa sai olulised mõrad oma alusmüüri brittide jaanipäevasel referendumil. Ameerikas võidutses demokraatia omal moel ja presidendiks valiti mees, kellele aasta eest keegi suurt poleks panustanud – Donald Trump. Koduses poliitikas katkes reformierakonna 17-aastane valitsemisaeg.

 

Tervishoiusektoris süvenesid rahastamismured, mis, tõsi küll, oli üsna ettearvatav.


Muutused on maailma konstantne osa. Inimloomusele on omane muutuste puhul ikka nii loota kui karta. Hiina vanasõna ütleb, et kui puhuvad muutuste tuuled, hakkavad ühed inimesed ehitama tuulevarje, teised aga tuuleveskeid. Läinud aasta uutest tuultest on osa selliseid, mille puhul ei oska esmapilgul ei varje ega veskeid ehitada. Maakera pöördub endiselt itta, kuid globaalsete poliittuulte suund, tugevus ja toime on jätkuvalt keeruliste prognoosimudelite pureda. Aga ärevaks teeb küll.


Kodumaine tuulteroos näib osundavat maksufundamentalismi ajastu lõpule ja kannab endas ka teatud lootust, et tervishoiu rahastamises võiks midagi hakata paremaks minema. Kuigi me ei mõista ehk kohe selle tuule koridori veskit rajada, siis valjenevaks vileks on see igatahes paslik. Vileks, mis annaks nii rahvale kui ka „rahva teenritele“ teada, kui sandis seisus asjad on, nagu seda tegid arstlikud erialaseltsid oma ühispöördumises valitsusele ja parlamendile.

Uuema aja eesti vanasõna ütleb – „Meest sõnast, valitsust otsustest“. Ootame ära.


Kalender on meid sel aastal pühadega nörritanud – polegi nagu õieti teisi. Võtkem siiski aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata, meenutada neid, kes meie seast läinud ja teha ikka lootusrikkaid tulevikuplaane. Ning aastalõpusoov, nagu ikka – olgu teil tuba soe ja lapsed terved ja mõnusat aastavahetuse aega!

 

Urmas Siigur
Juhatuse esimees

lk1 Sanna PuuseppA. Tennuslk1 Kaspar TootsiÕppeaasta alguses nimetas Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi komisjon uuteks stipendiaatideks dr Sanna Puusepa ja dr Kaspar Tootsi. Komisjoni kuulusid kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur, nahakliiniku juhataja professor Külli Kingo ning meestekliiniku juhataja dr Margus Punab.


Dr Sanna Puusepp on lõpetanud 2013. aastal Tartu ülikoolis arstiteaduse eriala, mille järgselt astus ta samal aastal meditsiinigeneetika residentuuri. 2016. aastast õpib dr Sanna Puusepp Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudis doktoriõppes meditsiinigeneetika erialal.

 

 

Dr Sanna Puusepp: Minu doktoritöö pealkiri on „Kongenitaalsete ja mitokondriaalsete müopaatiate molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste kui ka ultrastruktuursete uuringutulemuste võrdlus ning nende epidemioloogia Eestis“.


Oma doktoritöös analüüsin ma kaasasündinud pärilike lihashaigustega patsientide fenotüüpi, lihase patomorfoloogiat ja ka ultrastruktuurset patoloogiat ning genotüüpi. Nende haiguste alla kuuluvad kongenitaalsed müopaatiad, kongenitaalsed lihasdüstroofiad, mõned metaboolsed müopaatiad, kaasa arvatud mitokondriaalsed müopaatiad, kongenitaalsed müasteenilised sündroomid ja kongenitaalne müotooniline düstroofia.


Minu doktoritöö eesmärkideks on esiteks hinnata kaasasündinud pärilike lihashaiguste epidemioloogiat Eestis, kirjeldada nende haiguste Eesti-spetsiifilist geneetilist tausta ning koostada diagnostiline algoritm nende haiguste jaoks Eesti lastel. Teiseks võimaldab minu uurimistöö avastada uusi haigusseoselisi patogeenseid mutatsioone kaasasündinud lihashaigustega patsientidel, leida fenotüübi, morfotüübi ja genotüübi vahelisi seoseid ning kirjeldada nende haiguste kulgu. Kogu antud informatsioon parendab kaasasündinud lihashaiguste diagnostikat ning tagab patsientidele kiirema ja varasema etioloogilise diagnoosi, mis omakorda võimaldab hinnata ravivõimalusi, haiguse prognoosi ning pakkuda vanematele ja tulevikus ka patsiendile prenataalset geneetilist diagnostikat. Samuti on üheks eesmärgiks analüüsida, kas lihasbiopsia uuringut peaks teostama enne molekulaargeneetilisi analüüse või mitte. See küsimus on kerkinud oluliseks teemaks seoses geneetiliste tehnoloogiate kiire arenguga.


Põhjalikumalt uurin oma doktoritöös mitokondriaalseid müopaatiaid. Analüüsin lihase patomorfoloogilisi aspekte ning fenotüübi-genotüübi vahelisi korrelatsioone patsientidel, kellel on kliiniline kahtlus mitokondriaalsele haigusele. Hindan mitokondriaalsete haiguste kliiniliste kriteeriumite korrelatsioone antud patsientide genotüübiga ning sekundaarse mitokondriopaatia esinemist antud kohordis. Lisaks on minu doktoritöö eesmärgiks leida seoseid mitokondrite ultrastruktuursete muutuste ja genotüübi vahel mitokondriaalsete müopaatiatega patsientidel, mida siiamaani uuritud ei ole, kuid mis võib anda olulisi viiteid suunamaks geneetilisi uuringuid. Samuti määratlen mitokondriopaatiate spektrumi, mille puhul lihasbiopsia ja mitokondrite ultrastruktuurne analüüs ei panusta diagnoosimisse nagu näiteks Leigh sündroom.lk1 Ounap Katrin Tennus


Juhendaja professor Katrin Õunap: "Tunnen Sanna Puusepa 2014. aasta kevadest alates, mil ta tuli VI kursuse üliõpilasena kliinilise geneetika keskusesse ja tundis huvi meditsiinigeneetika erialale spetsialiseerumise vastu. Sanna Puusepa meditsiinigeneetika kitsamaks alaerialaks on lihase biopsiate patomorfoloogiline uurimine. Ta alustas sellealaseid õpinguid dotsent Andres Piirsoo juhendamisel juba meditsiinigeneetika residentuuri esimesel aastal ja on näidanud ülesse suurt huvi antud valdkonna vastu. Sanna on oma iseloomult väga töökas ja põhjalik ning talle on just sobinud individualiseeritud laboritööle spetsialiseerumine."

 

Teine kliinikumi doktoriõppe stipendiaat dr Kaspar Tootsi on lõpetanud samuti Tartu ülikoolis arstiteaduse eriala aastal 2013. Samal aastal asus ta ka arstiteaduste doktorantuuri ning käesolevast aastast on dr Tootsi ortopeedia eriala resident.


Dr Kaspar Tootsi: Minu teadustöö keskendub osteoartroosi uurimisele. Tegemist on kõige sagedasema liigeshaigusega, mille esinemissagedus on tõusutendentsiga. Selle taga seisab põhiliste riskifaktorite (ühiskonna vananemine, ülekaal, ebapiisav füüsiline koormus) esinemissageduse tõus. Olenemata haiguse suurest levikust, mis teeb ta oluliseks nii arstidele, teadlastele kui ka ravimitööstusele, ei ole tänaseni haiguse kulgu mõjutavat ravi. Haiguse patogenees on keeruline ja paljuski veel ebaselge.


Minu doktoritöö pealkiri on „Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“. Täpsemalt keskendun osteoartroosi ja arterite jäikuse vaheliste seoste uurimisele ning madalmolekulaarsete metaboliitide kindlakstegemisele. Uued biomarkerid aitaksid kaasa haiguse varasemale diagnoosimisele ja kulu hindamisele. Plaanis on jätkata uuringuga ka pärast doktoritöö valmimist ja selgitada osteoartroosiga patsientide arterite jäikuse ja erinevate seerumi biomarkerite muutusi pärast endoproteesimist.


lk1 Martson Aare TammeaidJuhendaja dotsent Aare Märtson: Artroosi, varemalt ka tuntud kui kõhre kulumishaigust esineb sageli ja on palju uuritud. Viimased seisukohad kinnitavad artroosi kui põletikulise haiguse olemust. Kliiniliselt on eristatavad haiguse eri tüübid, kuid neid ei ole võimalik klassifitseerida. See on tinginud vajaduse artroosi markerite otsinguks. Artroosi ja vereringehaiguste seostes on olnud vähe teada. Dr Kaspar Tootsi on edukalt demonstreerinud oma uurimistöös, et artroosihaigetel on suurenenud aordi jäikus, et artroosi raskusaste on seotud adipokiinidega ja oksüdatiivse stressiga. Selle informatsiooni ettekandmine on rahvusvahelistel konverentsidel tekitanud elava diskussiooni ja soovituse kindlasti vastavasuunaliste uuringutega jätkata. Lõpuks ja mitte vähemolulisena on Kaspari juhendamine hea näide kliinilise meditsiini instituudi ja biomeditsiini instituudi heast koostööst. Kaspar Tootsi teised juhendajad on professor Mihkel Zilmer ja dr Jaak Kals.


Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendium

Eelmise aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktorandistipendiumi, mille eesmärk on soodustada teadustöö tegemist. Stipendiumit saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.

Eelmisel, 2015. aastal, osutusid stipendiaatideks dr Kati Toom närvikliinikust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust.

 

Kliinikumi Leht

lk1 dr Kaljurand preemia14. oktoobril anti Tartu ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva raames meditsiiniteaduste valdkonna dekaani vastuvõtul välja kliinikumi teadustöö preemia. 2016. aasta teadustöö tiitli pälvis silmakliiniku juhata dr Kuldar Kaljurand ettekande „Kollageenimplantaat vs mitomütsiin C“ eest. Preemia andis üle Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur.


Dr Kuldar Kaljuranna teadustöö eesmärk oli võrrelda silma siserõhu (IOP) langetamisel kahte ravimeetodit. Glaukoom ehk roheline kae on nägemisnärvi neuropaatia, mida iseloomustab nägemisnärvi diski ekskavatsiooni süvenemine ja vaatevaljadefektide väljakujunemine. Haiguse peamiseks riskiteguriks on tõusnud silma siserõhk. Seni on olnud ainsaks glaukoomi tõenduspõhiseks ravivõtteks on IOP langetamine. Kasutatakse on IOPd langetavaid silmatilku, laserprotseduure ja eelnevatega ebaeduka ravi korral operatiivset ravi. Fistuliseerivate lõikuste kuldstandard on siiani trabekulektoomia. Armistumise ja fistuli kiire sulgumise vältimiseks kasutatakse mitomutsiin C-d (MMC), millel on aga mitmeid kõrvaltoimeid. Alternatiivina on kasutusel ka kollageen(kseno)transplantaat.

 

Ravimeetodite uurimiseks viidi läbi kohortuuring, milles võrreldi kahes rühmas (kollageenimplantaat ja MMC), kus kummaski oli 20 sarnase haiguseprofiiliga, (IOP ja kasutatud ravimid), patsienti. Operatsioonijärgsed visiidid toimusid 1., 7. ja 14. päeval ning 1., 2., 3., 6. ja 12. kuul. Lisaks hinnati filtratsioonipadja morfoloogiat ning lokaalseid kõrvaltoimeid.

 

Uurimuse tulemused näitasid, et operatsioonieelne silma IOP oli mõlemas rühmas sarnane, vastavalt 33,8 ja 32,5 mm Hg. Silmasiserõhk oli kahe rühma vahel esimese kolme kuu jooksul võrreldav: 1. päeval (vastavalt) 7,8 ja 10,0 mm Hg, 3. kuul 13,3 ja 11,8 mm Hg. Alates 3. kuust hakkas kollageenimplantaadi rühmas IOP tõusma. Aasta möödudes oli IOP vastavalt 18,4 ja 12,4 mm Hg (p = 0,02). Soovitava IOP tagamiseks pidid aasta möödudes 11 patsienti kollageenimplantaadi ja 4 MMC-rühmast kasutama lisaks ühte IOPd langetavat medikamenti. Operatsioonijärgsetest komplikatsioonidest esines hüpotooniat ja madalat eeskambrit 5 patsiendil MMC ning 2-l kollageenimplantaadi rühmast. Eelnevast tingitult oli tüsistusena soonkesta irdumine 4 patsiendil MMC-rühmast. Jälgimisperioodi vältel moodustus kliiniliselt oluline katarakt 2 patsiendil MMC-rühmast. Tsüstiline filtratsioonipadi moodustus aasta möödudes lõikusest vastavalt 2 ja 5 patsiendil.

 

Näitajaid arvestades saab öelda, et trabekulektoomia kollageenimplantaadiga jääb ravitulemustes IOP langetamises MMCga meetodile alla, andes samas parema postoperatiivse komplikatsioonide profiili.

 

Preemiaga tunnustamine tuli silmakliiniku juhatajale dr Kuldar Kaljurannale ootamatult: „Tegu on väga meeldiva üllatusega. Ja seda rõhuga sõnadel nii meeldiv kui üllatus. Kõige suurem tänu ja tunnustus on muidugi õnnestunud lõikus ja ravitud haigusjuht ise, kuid selline kolleegidepoolne tunnustus on väga väärtuslik ja küllap ka väga vajalik. Püüame siinpool taset ka hoida.“


Kliinikumi teadustööpreemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Sel aastal kuulusid preemia komisjoni esimees Mart Einasto, professor Külli Kingo ning professor Alan Altraja. Professor Külli Kingo sõnul oli otsus määrata kliinikumi teadustööpreemia dr Kuldar Kaljurannale üksmeelne. „Otsuse aluseks oli teema käsitluse kõrge teaduslik kvaliteet ning töös esitatud tulemuste kaalukus. Samuti oli otsuse aluseks dr Kuldar Kaljuranna oskus ettekanne köitvalt ja arusaadavalt esitada. Saalist oli rohkelt küsimusi, mis kinnitab, et käsitletav teema oli huvipakkuv kogu auditooriumile.“

 

Kliinikumi Leht

lk1 EBU sertifikaat A.TennusUroloogia ja neerusiirdamise osakond sai kõrge tunnustuse osaliseks, kui Euroopa Uroloogia Nõukogu (European Board of Urology, lüh EBU) väljastas akrediteerimist tõendava sertifikaadi residentide koolitusprogrammile.
Sertifikaat tõendab, et kliinikum on väljaõppekeskus, mille uroloogia residentuuriprogramm vastab kõrgetele Euroopa taseme nõuetele. Sertifikaadi omandanud õppebaasides peab töö olema läbinähtav, kaasaegne ning kvaliteetne.


Sertifikaadi saamise eelduseks on pikk ja põhjalik hindamisperiood, mis koosneb neljast etapist. Esiteks vaadatakse Euroopa Uroloogide Nõukogu akrediteeringut soovivate haridusasutuste taotlused läbi anonüümselt ehk taotlejat teadmata. Järgneb teine etapp, kus analüüsitakse edasipääsenud asutuste andmeid ja näitajaid – igapäevane töö ja asjaajamine, kliiniline töö, analüüsitakse teadustööd, residentide õppimisvõimalusi ja kõike muud, mis käib õpetava haigla töö juurde. Kolmandas etapis saadab Euroopa Uroloogide Nõukogu akrediteerimist sooviva asutuse juurde kaks eksperti, kes hindavad kliinilist tööd kohapeal. Neljandas, viimases etapis, tehakse lõplik otsus ning positiivse tulemuse korral väljastatakse sertifikaat.


Uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhataja dr Andres Kotsar tunneb heameelt sertifikaadi olemasolust. „See on suurepärane tunnustus meie osakonnale ja kogu kliinikumile ning loomulikult ka Tartu ülikoolile, kelle prekliinilised ained aitavad luua kaasaegset kliinilist väärtust residentuuriprogrammis.“ Olgugi, et osakonnajuhataja üks unistusi – robotkirurgia kasutuselevõtt – pole veel täitunud, on ta kindel, et Tartus pakutav ravi ei jää milleski alla Euroopa omale.


lk1 EBU sertifikaat1 A.TennusEuroopa Uroloogide Nõukogu sertifikaati väljastatakse aastast 1994. Euroopa riike, kelle uroloogia residentuuriprogramm on positiivselt akrediteeritud, on veidi üle 30 – nii näiteks on tunnustatud ka Viini ülikooli haigla, Hollandis Radboud’i ülikooli haigla ja Leipzigi ülikooli haigla residentuuriprogramm. Dr Andres Kotsar ütleb, et nende osakonnal ei ole eesmärk omaette võtta vastu rohkem välisriikide residente, ent Euroopa Uroloogide Nõukogu tunnustus kliinikumile võimaldab kindlasti teiste riikide õppuritel endisest enam tutvuda uroloogia ja neerusiirdamise osakonna tööga ning miks mitte ka siia tööle tulla.


Residentidest rääkides toonitab dr Kotsar teadustöö tegemise vajalikkust: „Tehtu hindamiseks ning ravikvaliteedi veelgi paremaks muutmiseks tuleb teadustöö integreerida igapäevasesse töösse.“ Nii on dr Kotsari juhitud osakonnas hetkel kolm suuremat teadustöö suunda:


• Eesnäärmevähi patsientide aktiivse jälgimise programm. Programmi eestvedajaks on dr Mihhail Žarkovski.
• Neerusiirdatud haigete tulemuste analüüs, mille eest vastutab arst-resident Priit Veskimäe.
• Kusepõievähi ja neeruvähihaigete epidemioloogiline uuring koostöös Tampere ülikooli haiglaga. Uuringu eestvedaja on dr Andres Kotsar.

 

Dr Kotsar rõhutab, et ükski tunnustus ei tule ilma koostööta. Tema hinnangul on kvaliteetse kliinilise töö tagamiseks vajalik erinevate kliinikute ja osakondade koostöömeelsus. Nii on saamas uroloogia ja neerusiirdamise osakonnas heaks tavaks konsiiliumid teiste kliinikutega – lisaks juba väga pika traditsiooniga ühisele uro-onkoloogilisele konsiiliumile hematoloogia-onkoloogia kliinikuga, on käivitunud uro-radioloogiline konsiilium radioloogiakliinikuga ning sügisest tehakse algust ka uro-patoloogiliste aruteludega. Residentide parimaks õpetamiseks toimuvad osakonnas iganädalased seminarid, kus arutatakse läbi keerulised haiguslood, mis tagab ühtlasi patsientidele parima läbimõeldud raviskeemi.

 

Euroopa Uroloogide Nõukogu visiit ja residendid
Akrediteerimisprotsessi keskel, täpsemalt kolmandas faasis, külastasid kliinikumi kaks Euroopa Uroloogide Nõukogu eksperti – dr Magne Dimmen ja dotsent Egils Vjaters. Üheks eesmärgiks oli hinnata kliinilise töö läbiviimist ning selle kvaliteeti, teiseks aga kohtuti residentiga (dr Priit Veskimäe, dr Rauno Okas ja dr Märt Mikkal), kellega vesteldi individuaalselt. Nüüd, mil on teada, et uroloogia ja neerusiirdamise osakond pälvis soovitud sertifikaadi, on hea küsida residentide muljeid osakonnast.

lk1 peauks Andres TennusKliinikumi visioon on olla Euroopas tunnustatud ülikoolihaigla, millel on juhtiv roll Eesti meditsiinis. Tunnustatus Euroopas saavutatakse läbi euroopalike töömeetodite, organisatsioonikultuuri ja patsiendikäsitluse ning rahvusvahelise koostöö nii ravi- kui teadustöö osas. Kliinikumi juhtiv roll Eesti meditsiinis tuleneb ülikoolihaigla eripärast: ravi-, õppe- ja teadustöö integratsioonist ning tihedast koostööst Tartu Ülikooliga. Paljud kliinikumis töötavad arstid on samal ajal ka ülikooli õppejõud, mis annab võimaluse ühendada kliiniline tegevus teadustegevusega ning seeläbi hõlbustab ka teaduse saavutuste kiiremat jõudmist igapäevaellu.

 

Tervishoiuteenuste osutamine

Ambulatoorne eriarstiabi. Viimase 15 aastaga on arsti vastuvõttude arv kasvanud 40% ehk 140 000 vastuvõtu võrra. Osutatud teenuste maht on suurenenud nii plaaniliste ambulatoorsete vastuvõttude, õe iseseisvate vastuvõttude, kui ka ööpäevaringselt osutatud vältimatu arstiabi vastuvõttude ja nende käigus tehtud uuringute ja protseduuride osas. 2015. aastal tehti eriarsti vastuvõtte 498 680, mis võrreldes 2014. aastaga suurenes 15 523 vastuvõtu võrra (3%). Vastuvõtud suurenesid androloogia, silmahaiguste, hematoloogia, radioteraapia, uroloogia, pulmonoloogia, nahahaiguste, näo-lõualuude kirurgia, kardioloogia, taastusravi ja meditsiinigeneetika erialadel.


Ooteaeg vastuvõtule on pooltel erialadel 2–4 nädalat, kuid paljudel erialadel rohkem kui 6 nädalat. Aasta lõpus oli elektroonsesse järjekorda esmasele vastuvõtule registreeritud üle 24 000 patsiendi. Võrreldes 2014. a lõpuga, suurenes järjekord 3 000 isiku võrra. Teenuste parema kättesaadavuse tagamiseks osutas kliinikum ambulatoorseid teenuseid väljaspool Tartut – 2015. a kokku üle 26 000 (5%) eriarsti vastuvõtu.


Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 45 906 patsienti, neist 38 445 (84%) said ambulatoorset arstiabi ja 7 461 (16%) vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 126 haigele, nendest ligemale pooled olid traumadega. Pöördumiste arv EMO-sse kasvas ca 800 ambulatoorset abi vajava patsiendi võrra ning peamiselt seoses üldhaigestumisega.


Hambaravile pöördumisi oli kokku 73 645. Laste hambaravi toimus nii hambaravi polikliinikus kui ka 11 kooli hambaravikabinetis. Kokku tehti ca 30 000 vastuvõttu, osutati hambaravi- ja ortodontia teenuseid ning toimus ka laste hambahaiguste ennetustegevus.


Iseseisev õendusabi. Õe ja ämmaemanda iseseisvaid vastuvõtte toimus 2015. aastal 78 415, mis aastaga kasvas 3 783 vastuvõtu võrra ehk 5%. Patsiendid, kes vajavad füüsiliste või vaimsete piirangute tõttu õendusabi teenuseid ja ei saa ise kohale tulla, saavad vastavalt õendusplaanile õendusabi oma kodus. 2015. aastal oli õe koduvisiite ja koduõenduse visiite kokku 9 280, nendest enamus koduõendusteenusega seotud.


Päevaravis ravitud haigete arv kasvas ca 850 patsiendi võrra ehk 7%. 2015. aastal raviti päevaravis kokku 13 366 (2014. a 12 517) patsienti, nendest 78% opereeriti ning kokku tehti 12 603 kirurgilist protseduuri.

 

Statsionaarne arstiabi


Statsionaarne ravitöö toimus kokku 965 ravivoodil. Haiglaravil viibis (st haiglast lahkunud haiged) 42 546 patsienti, nendest 39 805 e 94% aktiivravi osakondades. Kuigi 2015. aasta ravi rahastamise lepingus statsionaarsete ravijuhtude arv vähenes ca 400 võrra, viibis ravil 217 haiget rohkem. Arvestades kõrget erakorraliste haigete osakaalu (74%) ja pikki haiglaravi järjekordi, tuli statsionaarsele ravile võtta haigeid rohkem, kui seda ravi rahastamise leping võimaldas. EMO-st hospitaliseeriti haiglaravile 7 461 haiget s.o 16% EMO-sse pöördunutest.


lk2 K.Rull P.Teesalu A.TennusSünnitusi võeti naistekliinikus võeti vastu ja registreeriti 2 456 (2014. a 2 358) sünnitust. Sündis 2 527 last (nendest 68 paari kaksikuid ja ühed kolmikud). 20% sünnitustest vajasid kirurgilist sekkumist, st toimusid keisrilõike teel.


Ravikestus oli kliinikumis kokku 6,1 päeva, aktiivravi osakondades 5,2 päeva ja ei ole muutunud viimase kolme aasta jooksul.


Kirurgiline töö. Kliinikumi statsionaaris viibivatest haigetest opereeriti 17 100 (160 opereeritu võrra vähem kui 2014. a). Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 76%. Üle poole operatsioonidest olid erakorralised, erakorralistest kirurgilistest haigetest opereeriti esimesel kahel päeval 88%.


Elundisiirdamisi toimus 2015. aastal 49 (2014. a 44), sh 37 neerusiirdamist, 7 maksasiirdamist, 4 kopsusiirdamist ning üks kombineeritud neeru ja kõhunäärme siirdamine. Kõhunäärme siirdamine oli Eestis esmakordne, sellega käivitati mitmeid aastaid ettevalmistatud kõhunäärme siirdamise programm. Eesti patsientidel on olemas ka võimalus südamesiirdamiseks ja kopsude ning südame samaaegseks siirdamiseks koostöös Helsingi Ülikooli Keskhaigla ja Viini Ülikoolihaigla siirdamiskeskustega. Selle raames toimus Helsingis 2 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.


Vereloome tüvirakkude siirdamisi toimus kliinikumis 29 (2014. a 32). Embrüosiirdamisi oli 668 (2014. a 652), raseduste tekkimise protsent oli 33,5. Silma sarvkesta siirdamisi oli 32, lisaks veel luukoe ja vaskulaarkoe siirdamised.


Statsionaarse ravi elektroonsesse järjekorda oli aasta lõpuks registreeritud kõikidel erialadel kokku 4 673 patsienti, mis on üle 500 patsiendi rohkem kui aasta tagasi.


Arstiabi kvaliteet, ohutus ja patsiendikesksus

lk1 Tiina TalvikKliinikumi preemia pälvis prof. emer Tiina Talvik, kelle töö tulemusena on lasteneuroloogia arenenud Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Tiina Talvik on sündinud 21. aprillil 1938 Tartus. Arstiteaduskonna lõpetas ta 1962. aastal, 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning 1964. aastal sai temast lasteneuroloog, kes õige pea hakkas huvituma geneetikast. Tiina Talvikust sai meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis, kui Tartusse loodi geneetikakabinet, mille juhatajaks ja ainsaks arstiks ta oli. Aastatel 1968–1991 oli ta ka vabariigi pealasteneuroloog, 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige.

 

Tiina Talviku kandidaaditöö valmis 1973. aastal. "Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused" oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Mõningaid selles väljatöötatud kriteeriume kasutatakse näidustusena patsiendi geneetiliseks uurimiseks siiani.

 

Pärast kandidaaditöö kaitsmist, aastal 1975, töötas Tiina Talvik kuni 1991 Tartu ülikooli neuroloogiakateedris, pidades nii assistendi, dotsendi kui ka juhataja ametit. Närvikliinikus töötades seisis ta lasteneuroloogia osakonna avamise eest. Kujunes tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talviku käe all on valminud 18 doktoritööd ja 1 magistritöö. Ta on avaldanud 219 publikatsiooni ja üle 80 teadusartikli. Doktoritöö vastsündinute hüpoksilis-isheemilise ajukahjustuse alal kaitses Tiina Talvik 1992. aastal. Samal aastal valiti ta ka Tartu ülikooli pediaatriaprofessoriks. Aastatel 1991–2003 oli Tiina Talvik pediaatria õppetooli ja 2000–2003 kliinikumi lastekliiniku juhataja. Tema initsiatiivil loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja L. Puusepa nim Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.

 

Tiina Talviku tegemisi on pärjatud aasta ema tiitliga; teaduspreemiaga prof M. Zilmeri grupis; Punase Risti I klassi teenetemärgiga; Tartu medaliga; riigi teaduspreemiaga (nn elutööpreemia) ja Eesti Inimesegeneetika Ühingu poolt auhinnaga „Elutöö geneetikuna".

 

Emeriitprofessor Tiina Talvik: Sõnum, et olen kliinikumi preemia laureaat, oli ülimalt ootamatu ning muutis meele härdaks. Meie pere naistel on pisarad silmis kõigil südant puudutavatel hetkedel – nii kurbadel kui rõõmsatel. See juhtus minuga ka nüüd, kui sellest tunnustusest kuulsin. Tunnen tänulikkust kõigi vastu, kes arvasid, et väärin nii suurt tunnustust. See pani mind taas mõtlema ja mõistma, kui väga mul on elus vedanud.

 

Oma emalt, teeneliselt õpetajalt Liidia Tanimäelt pärisin ilmselt soovi õpetada ja oskuse sellest rõõmu tunda. Kõik me, kolm õde, oleme oma elu jooksul olnud õpetajad. Mul on kokkuhoidev pere, kes on üksteise jaoks alati olemas olnud, eriti abikaasa Rauli lahkumise järel.

 

Mul on vedanud õpetajatega nii koolis kui ülikoolis. Minu õpetajad neuroloogias olid dr E. Roode-Krigul ja prof E. Raudam. Lasteneuroloogiks sain tänu dotsent L. Keresele, ka geneetikaga tegelema suunas mind tema.

 

Mind on alati ümbritsenud armsad ja targad kolleegid, kellelt on olnud võimalik õppida ja kellele on olnud võimalik toetuda. Mul on olnud au ja rõõm juhendada noori, tarku ja ilusaid inimesi, mis on mulle palju rõõmu pakkunud.

Olen oma tööd armastanud. Olen tänulik kõigile kolleegidele, sõpradele ja koostööpartneritele ning kaasteelistele enam kui 53 aastat kestnud rännakul meditsiinivaldkonnas.

 

Margus Ulst, kliinikumi ülemarst ja komisjoni esimees: Kliinikumi preemia komisjonil oli tänavu hea ja kerge otsust teha. Ühest küljest seetõttu, et professor Tiina Talviku kandidatuur seati üles 6 (loe kuue!) seltsi ja haldusüksuse poolt ning teisalt seetõttu, et esitatud kandidaat on tõesti seda preemiat väärt, mistõttu pälvis komisjoni harukordselt üksmeelse toetuse. Professoril on 19 akadeemilist last (doktoranti ja magistranti), kes ema toetavad ja hoiavad Tartu lasteneuroloogia ja geneetika koolkonna lippu kõrgel ka tulevikus. Kliinikum on tänulik tehtud töö eest!

 

Kliinikumi Leht