lk1 Aare Märtson Tartu Ülikooli KliinikumPresident Alar Karis andis iseseisvuspäeva eel, 21. veebruaril üle teenetemärgid, et tunnustada inimesi, kelle igapäevane tegevus laob järjest uusi kihte Eesti hoolivuse, märkamise ja kaitstuse seina. "Neid kõiki liidab ustavus põhimõtetele, millele me tahame näha Eestit toetumas: demokraatiale, õiglusele, tarkusele, järjekindlusele, headusele, ettevõtlikkusele, mõistmisele," rõhutas riigipea.

 

President Alar Karis märkis ära ka Kliinikumi töötajate panuse, tunnustades Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga ülemarst-õppejõudu ja 1. kliinilise valdkonna juhti prof Aare Märtsonit. Prof Märtson on pühendanud oma elu ortopeedia eriala praktiseerimisele ja arendamisele Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tartu Ülikoolis. Pikaaegse ortopeediakliiniku juhina on ta edendanud ravi-, õppe- ja teadustööd nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Ta on olnud väga pühendunud oma patsientide ravimisele ning tänu tema tegevusele on abi saanud tuhanded Eesti patsiendid väikestest lastest kuni eakate inimesteni. Lisaks luu- ja liigeshaiguste ravile on prof Märtsoni läbi aastakümnete olnud vastutav suurte liigeste endoproteesimiste eest. Tal on väga suur panus selles, et Kliinikumi liigesproteesimiste ravikvaliteet on Euroopa mastaabis kõrgel tasemel. Muuhulgas tehakse tema käe all väga keerulisi ja erialade üleseid luukasvajate operatsioone ning keerukamate näidisoperatsioonide läbi viimiseks on teda kutsutud koguni India, Tai ja Vietnami haiglatesse.

 

Palju õnne, prof Aare Märtson! Mida see tunnustus teile tähendab?  

Aitäh! Ma tunnen sellest rõõmu nii arsti, õpetaja kui teadlasena ning on olnud suur au, tänu ja vastutus teenida oma ülikooli, haiglat ja riiki. Ühtlasi on see kindlasti kogu ortopeedia eriala tunnustus. Tunnustus minu kolleegidele ja lähematele kaastöötajatele, kuna ilma meeskonnata ei ole võimalik väga palju teha. Usun, et olen meeskonnamängija, olen muuhulgas ka korvpalli mänginud.

 

Kuidas te jõudsite oma kutsumusega just ortopeedia eriala juurde?

See ulatub ülikooliaega, mil tegime rühmakaaslase Indrek Miidlaga tudengite teadustööd. Opereerisime rottide magu ning saime selle eest isegi üleliidulise preemia. Kui dr Miidla sai sellest ainest oma kandidaaditööks, siis minu huvi võttis suuna lastekirurgia ja -ortopeedia poole. Tudengina olid mulle inspiratsiooniks õpetajad dr Bernhard Maarits, dotsent Peeter Nuiamäe, hiljem prof Tiit Haviko, kes juhendas ka minu doktoritööd. Pärast kooli lõpetamist sain pakkumise alustada tööd lasteortopeedina, mis ühendab ortopeedia ja lastekirurgia. Lasteortopeedia on ortopeedia klassika.

(Prof Märtson osundab lipsule, mida intervjuu päeval kannab) Kas märkad, et lipsu peal on kõverad puud, mis on seatud toe najale? See on European Federation of Traumatology and Orthopaedics lips, kus kõver puu toe najal sümboliseerib seda, et kasvavat organismi on võimalik mõjutada nii, et see kasvab sirgeks, see ongi rahvusvaheline ortopeedia sümbol. Täna on Eestis sünnitusabi ja haiguste ennetus muutunud üliheaks, mistõttu me ei näe enam eriti tüsistusi. Noored ortopeedid ei pruugi enam selliseid haigusi näha nagu mina alustades. Samuti oli siis kindlasti suurem roll manuaalsel ja visuaalsel diagnostikal võrreldes tänapäevaste väga täpsete ja kiirete diagnostikavõimalustega.

Kuna alustasin just lasteortopeedina, on see mulle südamelähedane siiani. Kirjutasin doktoritöö jäsemete pikendamise teemal. Laste ravi kõrvale on tulnud ka täiskasvanute luu- ja liigeshaiguste ravi. Minu lastega seotud ravijuhud on tänaseks peamiseks seotud liigeste vahetamise kirurgiaga. Kõige noorem patsient, kes on seda vajanud, on olnud 14-aastane.

 

Teil on ortopeedina töökogemust üle 40 aasta. Kas on veel operatsioone, mis teile elevust pakuvad?

Kõik lõikused on mulle olulised ja iga patsient läheb mulle korda. Operatsioonide käigus võib tulla ette ootamatusi ja väga kiireid otsuseid vajavaid olukordi. Kogemus mängib kindlasti rolli, ent ka minu pulss on operatsiooni ajal jätkuvalt kiire. Minu õpetaja prof Haviko ütles, et kirurg ei saa olla nii, et teed natuke. Olen nõus – kirurgi käsi peab kogu aeg praktiseerima.

Kindlasti on erilised ka esmased skeletikoe kasvajad, kuna need on haruldased ning annavad meile teadustöö mõttes võimalusi uurimiseks. Mis on tekkepõhjused, milline peaks olema operatsioonitehnika. Näeme juba täna, et tulevik ei saa mööda biotehnoloogiast, mil rakud hakkavad ise molekule juhtima. Sellega väheneb ilmselt ka kirurgia osakaal, kuid ortopeedia eriala võib olla üks viimaseid, kus nn suur kirurgia alles jääb.

 

Mainisite teadust. Millises rollis te end kõige mugavamalt tunnete – arsti, õpetaja või teadlase?

lk2 kolmevärviline ringlogo 220 page 001„1. mail avati Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla. Kõik vaesed haiged võivad sinna pöörduda ja loota, et kui nende haigus kliinikusse vastuvõtuks sobib ja kõik voodid veel hõivatud ei ole, paigutatakse nad kas haiglasse või külastatakse neid kodus, kusjuures arstiabi ja ravimid ja haiglas ülalpidamine on tasuta“. Sel moel teavitas Tartu Ülikooli Kliinikumi avamisest patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku korraline professor Daniel Georg Balk Tartu ajalehes. Tänaseks hävinud Dahlströmi eramaja, milles Kliinikum tööd alustas, asus Võru, Lille ja Tähe tänava vahelisel alal.

 

Nii algas 220 aastat tagasi Kliinikumi ambulatoorne ravitöö ning vähem kui kaks nädalat hiljem, 13. mail 1804 ka haiglaravi, kui hospitaliseeriti esimene patsient. 1804. aastal raviti kliinikus kokku 90 statsionaarset ja ambulatoorset patsienti. Ravitöö seadmeteks olid termomeeter, baromeeter, galvaaniline aparaat ja elektrimasin. Patsientide hospitaliseerimise otsustas prof Balk ning iga patsiendi kohta peeti haiguslugu. Kui patsient lahkus haiglaravilt või suri, kanti haiguslugu kliinikus täielikult prof Balki selgituste saatel ette.

 

Sarnaselt praeguse ajaga, toimus ka 220 aastat tagasi ravitööga paralleelselt õppetöö. Pärast seda, kui prof Balk oli kliiniku avanud, alustasid praktiseerimist ka üliõpilased, jagunedes kuulajateks ja praktikantideks. Kuulaja rolliks oli kahe semestri jooksul tutvuda patsientide seisundiga, uurimismeetodite, diagnoosimise ja haiguse kuluga. Seejärel võis üliõpilane praktikandina alustada koos kliiniku direktoriga patsientide ravimist. Kliinilised harjutused toimusid igapäevaselt.

 

Kliiniku avamine tõi kokku nii palju abivajajaid, et 8-kohalisele statsionaarile käis see üle jõu. Seetõttu teavitas prof Balk 1806. aastal ajalehes, et Tartu Ülikooli Kliinik ei ole heategev asutus, vaid ette nähtud meditsiini õppivate noormeeste praktiliseks õppeks. Ühtlasi anti teada, et kliinikusse ei saa vastu võtta neid haigusi, mida üliõpilased on varem korduvalt näinud, mis on ravimatud või väga nakkavad. Küll aga oli prof Balk valmis igal päeval kell 10.00–11.00 tasuta vastu võtma patsiente ja ka ravima, kui nad endale ise ravimid ja põetusvahendid saavad muretseda. Kiiret ravi vajavaid patsiente võeti vastu igal ajal ning kodustes tingimustes voodirahu vajavaid haigeid oli professor valmis kodus külastama või saatma selleks mõne üliõpilase. Samuti pani professor vaestele lastele tasuta kaitserõugeid.

 

Tegevus Dahlströmi eramajas kestis 1808. aastani. 1803. aastal oli Tartu Ülikooli ehituskomisjon teinud ettepaneku rajada Toomemäele arstiteaduskonna jaoks aastate 1803–1805 jooksul anatoomikum ning aastatel 1806–1808 clinicum, mille moodustavad meditsiini-, kirurgia- ja sünnitusabi kliinikud. Toomemägi oli tollal unarusse jäetud kasutuseta maa koos Toomkiriku varemete ja kasarmu laatsareti ehk sõjahaiglaga. Just sellesse hoonesse oligi otsustatud rajada Kliinikumi esimene oma hoone. Tänapäeval asub Toomemäel selles hoones Riigikohus. Toona oli pärast suurt 1775. aasta tulekahju loobutud Toome ala korrastamisest, linnaelanikud rajasid sinna hütte ning pidasid koduloomi.

 

Johann Wilhelm Krause poolt projekteeritud hoone ehitus algas 1805. aasta juulis. Selleks, et mahutada kolme kliinikut, ehitati hoonele ka teine korrus. Teisel korrusel asusid sisehaiguste kliinik ja kirurgiakliinik ning esimesel korrusel sünnitusosakond. Kelder mahutas pesu- ja pagarikoja, samuti oli see hoidlaks vedelikele – õlule, äädikale, piiritusele ja teistele. 25. juulil 1808 vastu võetud majas oli 10 voodikohta mõeldud sisehaiguste jaoks (nn meditsiinikliinik), kirurgiakliinikule 6 ja sünnitusosakonnale 2 voodikohta. Tõenäoliselt oli huvi uue maja vastu suur, mistõttu tuli prof Balkil taaskord ajalehe vahendusel teada anda, et kõigil, kes Tartu Ülikooli Kliiniku hoonet seestpoolt näha soovivad, peab olema sissepääsuluba või prof Balki nõusolek. Teaduslikel eesmärkidel kliiniku külastamiseks tuli pöörduda kliinikute direktori poole – sünnitusabis prof Deutchi, kirurgias prof Kauzmanni ja meditsiinikliinikus prof Balki poole.

 

220 aastaga on Tartu Ülikooli Kliinikumi algusaastate 18 voodikohast saanud 963 voodikohta. Mõne üksiku töötajaga haiglast on saanud Eesti üks suurimaid tööandjaid, kus üheskoos töötab patsientide parima ravi nimel 4900 töötajat. Kui 1804. aastal raviti aastas 90 patsienti, siis 2023. aastal raviti Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglaravil 41 022 patsienti, lisaks päevaravis 18 636 patsienti. Ambulatoorseid arsti vastuvõtte tehti 510 163 ning õe ja ämmaemandate vastuvõtte 139 113. Elundisiirdamisi tehti aastas 70. Tagades ööpäevaringselt ka erakorralise abi kättesaadavust, pöördus Kliinikumi EMOsse ja teistesse valvekabinettidesse 82 855 patsienti. 2023. aastal ilmus Kliinikumi töötajate poolt 323 teadusartiklit ning algatati 119 kliinilist uuringut. Seda kõike selleks, et jätkuvalt viia teadus patsientide teenistusse.

 

Seda, kuidas Kliinikumi esimesed kolm kliinikut, sisekliinik, kirurgiakliinik ja naistekliinik ravitööd mitusada aastat tagasi alustasid, saab lugeda pikemalt Kliinikumi Lehe veebist.

 

Kliinikumi Leht

 

Allikad:
Tartu Ülikooli Kliinikum 200 (2004).
Tartu Ülikooli Kliinikumi statistika töölaud


Fakte
• 1632. aastal rajatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas pidi töötama kaks professorit: üks, kes luges haigusi ja nende ravi ning teine, kes õpetas füüsikat, botaanikat, anatoomiat ning korraldas igal aastal ka lahangu. Arstiteaduskonnas õnnestus aga täita üks professori ametikoht – 1632 kutsuti ametisse meditsiiniprofessor Johann Below. Arstitudengite täpne arv on teadmata, ent see oli väga väike.
• 1710. aastal katkes sõjategevuse tõttu ülikooli tegevus, kuniks Vene keiser Paul I otsustas 1799 asutada Tartusse ülikooli. Vene alamail oli keelatud astuda Euroopa ülikoolidesse, et takistada valgustus- ja revolutsiooniideede levikut Venemaale. Nii tuli Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondadel kokku leppida ülikooli asukohas – lisaks Tartule oli valikus ka Pärnu ja Miitav.
• 1802. aastal oli Tartus elanikke 3534 ning linnas puudusid sobilikud hooned õppetegevuseks ülikoolile eraldatud Maarja kiriku ja Toomemäe aladel.
• 1802. aastal oli arstiteaduskonnas ette nähtud neli professuuri: 1) anatoomia, füsioloogia, kirurgia ja sünnitusabikunst; 2) patoloogia, semiootika, teraapia kliinik; 3) dieteetika, riiklik ja populaarne arstiteadus ning farmakoloogia; 4) keemia ja farmatseutika. Kuna kõiki õppetoole ei õnnestunud täita, töötas arstiteaduskonnas 1802. aastal kolm professorit: anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse korraline professor Martin Ernst Styx, patoloogia, semiootika, teraapia kliiniku korraline professor Daniel Balk ning keemia ja farmaatsia professor Edmund Arzt. 1804 lahutati kirurgia sünnitusabist ja muudeti iseseisvaks professuuriks, sünnitusabi lugemine sai veterinaaria professori ülesandeks.
• 1802. aastal kestis arstiteaduskonnas õppeaeg kaks, 1807 kolm ning alates 1838 viis aastat.
• Ülikooli 1802. aasta põhikirja järgi tuli avada kliiniline instituut 14 voodikohaga ning sünnitushaigla 6 voodikohaga, samuti anatoomiline teater (theatrum anatomicum). Anatoomikumi ja kliiniku hooned olid ehitatavate rajatiste esmajärjekorras, ent valmimine võttis aega.
• 1808. aastal Toomel avatud clinicumis paiknesid voodid üksteisest kindlas kauguses, voodis oli madrats, 2–3 patja ja villane tekk. Voodi kõrval olevale väikesele lauale toodi toit, jook ning ravimid. Patsiendi voodi kohal rippus must tahvel, kuhu märgiti patsiendi nimi, vanus, hospitaliseerimise kuupäev, diagnoos, seisund ja määratud ravimid. Palatis oli ka kätepesukoht koos seebi ja käterätikuga. 1873. aastal pandi majja veevärk, seni toodi vesi vallikraavi kaevust ning pesuvesi Emajõest.
• 1808. aastal avatud kolmes kliinikus töötas lisaks kliinikute juhatajatele assistent, kes täitis samal ajal kirurgia- ja sünnitusabikliiniku arsti kohuseid, kaks põetajat ja kolm teenijat.
• 1818. aastal seati clinicumis sisse kliiniline apteek.
• 1843 kolis sünnitusabikliinik kõrvalmajja, kus tegutses kuni Maarjamõisa meditsiinilinnaku valmimiseni 2008. aasta lõpuni.
• 1844–1845 toimunud ümberehituste käigus sai hoone tänapäevani püsinud ilme ning maja ette rajati sõidutee.

 

ESIMESED KLIINIKUD


SISEKLIINIK
• Prof Balki poolt 1. mail 1804 avatud teraapiakliinik oli tänase sisekliiniku eelkäija, mis pakkus nii ambulatoorset kui statsionaarset ravi. Kliinik oli üks esimeste seas Euroopas.
• 1804 pani prof Balk aluse ka kliinilis-anatoomisele suunale ning alustas polikliiniliste õppustega, mis olid toona esimesed Venemaal.
• 1808. aastal kolis sisekliinik koos kirurgia- ja sünnitusabikliinikuga uude clinicumi majja Toomel, kus ravitöö toimus esialgu 10 voodikohal. Pärast sünnitusabikliiniku kolimist kõrvalmajja, tõusis voodikohtade arv 22 ning pärast kirurgiakliiniku maja valmimist 19. sajani lõpus 54.
• Kui 19. sajandi II pooles raviti kliinikus keskmiselt 200–300 patsienti, siis sajandi lõpuks kasvas patsientide arv 500ni.
• Juunist augustuni kliinik ei töötanud.
• Sisekliinikus raviti nakkushaigusi, leeprat, närvisüsteemi tõbesid. Sisehaiguste alla kuulusid näiteks ka lastehaigused ja kardioloogia.
• Patsientide vastuvõtmisel tehti valik õppetöö vajadusi silmas pidades. 1803–1827 raviti kliinikus 509 korral palavikku, 237 korral põletikke ning 508 korral cachexia´t.
• 1820 hankis prof Balki ameti järglane Johann Friedrich Erdmann kliinikule kas stetoskoopi, mis olid esimesed Venemaal. See pani alguse uuele diagnostika ajastule sisekliinikus.
• 1844. aastal sai kliinik mikroskoobi, mis pani alguse kliinilisele laboratooriumile.
• 19. sajandi keskel eraldati sisehaiguste kliiniku ja polikliiniku juhtimine. Sisehaiguste lugemine ja kliiniku juhtimine roteerus kliiniku juhatajate vahel.
• 1869–1871 olid patsientideks enamasti eestlased, vähemal määral lätlased ja sakslased ja harvem venelased.
• 1860 eraldati sisehaigustest patoloogia eriala ning loodi Patoloogia instituut.
• 1876–1886 olid hopsitaalkliiniku esimesed juhatajad olid Alfred Vogel ning Friedrich Hoffmann, seejärel Karl Dehio (1886–1903), kes seadis endale kõrged eesmärgis kliiniku ravi- ja õppetöö arendamisel.
• Sisehaiguste polikliinik asus samuti Toomel sisekliiniku ruumides, vastuvõtuks olid eraldatud kaks ruumi. 1879. aastal raviti aastas 2197 patsienti, 1889. aastal aga juba 3296. Üliõpilaste arv kasvas samas vahemikus 42lt 104 üliõpilaseni.
• 1891–1892 laienes polikliinik Ülikooli 16 majja, kus kuues ruumis seati sisse auditoorium, haigete vastuvõtu- ja ooteruum, haigete uurimise ruum ja laboratoorium. Polikliinikut juhatas direktor, kelle juures töötas ka assistent, kogemustega arst. Ülejäänud personal koosnes üliõpilastest ja praktikantidest. Iga päev kell 14–17 toimus patsientide tasuta vastuvõtt ning raskete haigete külastamine kodus. Lisaks sisehaigustele hakati vastu võtma ka lapsi ja ravima ka nina-kõrva-kurguhaigusi.

 

KIRURGIAKLIINIK
• Kuna kirurgia oli läbi aastasadade olnud ennekõike sõjakirurgia, mille eesmärgiks vigastatute või haigete elundite ja kudede kirurgiline eemaldamine, oli kirurgias akadeemilisel tasemel teadmiste omandamine võimalik vaid vähestes ülikoolides. Seega avati Tartus 1804. aastal iseseisev kirurgia õppetool võrreldes saksa keelt kõnelevate riikidega väga varakult.
• Esimene kirurgiaprofessor oli Michael Kauzmann (1804–1810), kes juba 1805 võimaldas üliõpilastel teha operatsioone laipadel ning viis sisse praktilised harjutused sidumisõpetuses.
• Eeldatavasti asus kirurgiakliiniku ambulatoorne vastuvõtt Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal, kus olid hoiul ka kirurgiainstrumendid ja -aparaadid, mis kingiti ülikoolile Alexander I poolt.
• Kirurgiakliiniku varustusse kuulusid Wolffsohni aparaat, neli hõbekateetrit, truakaar punkteerimiseks, sondid ja kateetrid, Belli bronhotoom, kuultangid ja -lusikas, sünnitusabiinstrumendid, Richteri bronhotoom ning mõned hambaraviinstrumendid.
• 1806. aastal avati kirurgiakliiniku statsionaar, mis oli üks esimesi Venemaal.
• 1808. aastal kolis kirurgiakliinik Toomele, kus ravitöö toimus 6 ravivoodil kuni aastani 1843, mil naistekliinik kolis oma majja. Seejärel suurenes kirurgiakliiniku tegevus 22 ravivoodini.
• 1814–1834 viis Johann Christain Moier kirurgia õppesse operatiivkirurgia praktilised harjutused. Moierit peetakse Tartu kirurgiakoolkonna rajajaks. Tema tulekuga sai Tartus alguse anatoomiliste ja patoloogiliste struktuuride tundmisel põhinev teadusliku suunaga kirurgia – see oli eelis, mis oli tollal vaid üksikutel Euroopa ülikoolidel.
• 1836 – 1840 esitas Nikolai Pirogov esimesena kirurgidele nõuded operatsioonipiirkonna tundmaõppimise kohta, pannes sellega aluse kirurgilisele anatoomiale. Ta koostas ka topograafilis-anatoomilise atlase.
• Pirogov tegeles ka ortopeedilise kirurgia ja rinoplastilise kirurgiaga, tõenäoliselt tegi ta 1835. aastal esimese rinoplastilise operatsiooni.
• 1841–1871 juhtis kirurgiakliinikut Georg Adelmann, kelle ajal oli kliinikus 24 voodikohta. Enamus kliiniku patsiente olid eestlased, statsionaaris ulatus patsientide arv 200ni, suuri operatsioone tehti 160, polikliinikus käis aastas patsiente kuni 1000.
• Adelmann kasutas eeternarkoosi 1847, siiski pole päris täpselt teada, millal tehti seda päris esimest korda.
• Ernst von Bergmanni (1871–1878) eesmärk oli parandada kirurgiakliiniku tingimusi ning tema ettepanekul ehitatud kirurgiakliiniku hoone avati 1875. aastal. Kirurgiakliiniku hoone oli ühendatud vana majaga. Uues kliinikus oli 40 voodit ning iga-aastane patsientide arv tõusis 200lt 400le.
• 1875. alustas Bergmann kirurgias antiseptikaperioodi ning haavu hakati ravima Listeri antiseptilise meetodi järgi. Ta nõudis, et haiglatöötajad kannaksid valget vormiriietust ning et kõik peseksid enne operatsiooni käsi. Ühtlasi võttis kasutusele materjalide sterilisatsiooni kuuma auruga.
• Järgmisel kliiniku juhil, Eduard Wahlil (1879–1890) oli teeneid veresoonte haiguste, soolesulguse ja lastekirurgia alal.. Wahli juhtimisel tehti kirurgiakliinikule 1887–1889 juurdeehitus ning haiglapatsientide arv kasvas 500le, ambulatoorsete patsientide arv 1500le.
• Aastatel 1890–1905 kirurgiakliinikut juhtinud juht Wilhelm Koch pööras erilist tähelepanu kõhuõõne ägedatele haigustele.
• 1886. aastal viis Koch läbi kopsuoperatsiooni – pneumotoomia, mis oli esimene nii Venemaal.
• 1890ndatel töötas kliinik aastaringselt, kas suvekuudel, kliinikus oli 86 voodikohta aastas tehti 500 suurt operatsiooni ning kirurgiakliiniku polikliinikut külastas aastas kuni 6000 patsienti.
• Kirurgiakliinikul oli võimekus erakorralisteks olukordadeks avada kuni 140 voodikohta. Riia ja Köningsbergi ning Peterburi ja Moskva vahel oli Tartu kirurgiakliinik kaua aega ainus kirurgiline haigla.
• 1895 jaotati kirurgia õpetamine kolmeks: 1) kirurgiakliinik ja polikliinik, mis nimetati kateedriks; 2) operatiivkirurgia ja üldkirurgia koos desmurgiaga; 3) hospitaalkirurgia kliinik.
• 1899 valiti hospitaalkirurgia kliiniku juhatajaks määrati Werner Zoege von Manteuffel, kes saavutas kogu maailmas kuulsuse steriliseeritud kummikinnaste kasutusele võtmisega.

 

NAISTEKLIINIK
• 1805. aastal prof Christian Friedriech von Deutch, kes oli sünnitusabi kliiniku juht aastatel 1805 – 1833, organiseerima kahe kohaga kliinikut.
• 1. novembril 1806 avati sünnitusabikliinik nimega „sünnitusasutis“ praeguste Aleksandri ja Soola tn nurga peal.
• Esimene naistekliiniku patsient tuli kliinikusse enne selle ametlikku avamist – 25. septembril 1805. Tegemist oli sõdurinaisega, kes kõndis kliinikusse Räpinast kaks päeva. Prof Deutch tasus patsiendile tema visiitide eest, et üliõpilastele õppematerjali saada. Naise sünnitus toimus 12. jaanuaril 1806 kahe tooli peal, mis olid kokku seotud. Laps sündis tollal surnuna.
• Pärast sünnitusabikliiniku ametlikku avamist 1. novembril 1806, võeti esimene sünnitaja vastu 7. detsembril 1806, sünnitades oma kolmanda lapse.
• 1808 alustas prof Deutch kliinikus ambulatoorset vastuvõttu naiste- ja lastehaiguste erialal.
• 1811 organiseerid prof Deutch kliiniku juures ämmamendate kooli, mis oli pikalt esimene omataoline Eesti- ja Liivimaal.
• Prof Deutch võttis sünnitusabis kasutusele uusi meetodeid, näiteks auskultatsiooni.
• 1806. aastal avatud sünnitusmaja kolis 1808. aastal Toomele clinicumi esimesse oma hoonesse.
• Deutchi 28 aasta jooksul juhitud kliinikus toimus kokk 608 sünnitust (keskmiselt 22 sünnitust aastas).
• Järgmiseks kliiniku juhiks oli aastatel 1834–1859 Piers Uso Fr. Walter, kelle juhtimisel kolis naistekliinik 1843. aastal Toomamäe naistekliiniku majja clinicumi ja anatoomikumi vahel. Maja oli kliiniku koduks kuniks 2008. aasta lõpus valmis Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ehitusjärk.
• 1843 valminud maja oli algselt kahekorruseline, kus patsientide jaoks oli 8 voodikohta.
• 1847. aastal võttis Walter kasutusele eeternarkoosi sünnitusabis.
• Aastatel 1806 – 1852 oli emade suremus 1:37 sünnitaja kohta ning laste suremus 1:6 lapse kohta.
• 1859–1883 juhatas kliinikut Johannes Holst, kelle ajal hakati pöörama tähelepanu ka günekoloogiale. 1860–1861 tegi ta kliinikus sisemise ümberehituse, muutes kliiniku sünnitus- ja günekoloogiakliinikuks. Kliinikus oli endiselt 8 voodikohta ning töö põhirõhk oli sünnituste vastuvõtmises ja väikeses günekoloogias. Kui ole vaja teha mõnda suuremat lõikust, kaasati kirurg.
• Heinrich Max Runge ajal, kes juhtis kliinikut vaid 5 aastat (1884–1888), tõusis voodikohtade arv 40. Ta seadis sisse ka polikliinilise sünnitusabi andmise, mis oli esmakordne Venemaal, samas laialt levinud Saksamaal.
• 1898 avati naistekliiniku juures maaämmaemandate kool.
• Runge järglaseks oli prof Otto Küstner (1888 – 1893), kes leiutas uusi operatiivseid võtteid ning opereeris esimest korda inversio uteri. Küstneri ajal võeti kliinikus vastu juba 200 ja enam sünnitust aastas. Prof Küstneri õpilane oli Jaan Miländer, kellest sai hiljem eestiaegne professor.
• Prof Küstneriga lüppes naistekliinikus saksa päritolu saksa õppejõudude ajajärk ning algas vene õppejõudude periood. Esimeseks vene õppejõuks sünnitusabi ja naistehaiguste erialal oli prof Aleksander Gubarev (1893–1897).

lk1 Priit PerensTervishoius on olnud viimased aastad täis väljakutseid, nii ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. Õnneks ei asetanud aasta meid taaskord ootamatusse kriisiolukorda, teiselt ei saa ka öelda, et kriisid on kadunud. Taustal toimub jätkuvalt sõda ning samuti majanduskasvu aeglustumine inflatsiooni ohjeldamise tõttu. Covid-19 olukord, mille lahendamisel oleme kõik olnud, ja oleme jätkuvalt, eesliinil, hakkab loodetavasti stabiliseeruma. Väljumise faas juhatab meid ühest küljest tagasi pandeemia-eelsetele rutiinsetele radadele, teisalt on ootamatused muutnud ka inimeste ja ühiskonna ootusi.  

 

Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on sel aastal ravitud rohkem patsiente kui eelmistel aastatel. See tähendab, et me kõik oleme pühendunult suures mahus tööd teinud ning meie ravimahud on sarnased pandeemia-eelse ajaga. Kasvutrendis on päevaravi, õdede iseseisvad vastuvõtud ning e-konsultatsioonid. Just viimaste hüppeline kasv Kliinikumis on võimaldanud patsientidel saada paremini õigel ajal õiget ravi – olgu selleks perearsti juures ravi jätkamine, eriarstiabi süsteemi üle võtmine või patsientidele erakorralise abi osutamine. E-konsultatsioonidega oleme liikunud lähemale nii patsientidele kui perearstidele. Ootus ühiskonnas ravijärjekordade lühenemiseks ning tervishoiuteenuste kättesaadavuse paranemiseks jääb ning lahendusi saame otsida siin kõikide osapoolte koostöös.

 

2023. aastal parandasime Kliinikumis oluliselt töö- ja ravitingimusi. Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärk on soojalt vastu võetud nii patsientide kui meie töötajate poolt. Ei ole liialdus väita, et meie laste- ja kõrvakliinik ning uus operatsiooniplokk on Eestis kõige kaasaegsemad pikaks ajaks. III ehitusjärgu varjus valmib aasta lõpuks ka A-korpus, mis kaasajastab Kliinikumi ravitingimusi veelgi. Et jõulud on soovide aeg, siis loodan, et meie ettevalmistused ja plaanid uue F-korpuse kui Eesti kõige kaasaegseima südamehaiguste keskuse rajamiseks realiseeruvad.

 

Atraktiivsed töötingimused hoonete ja ülikoolihaiglale omaselt pädevate kolleegide näol muudavad meid nähtavaks nii patsientidele kui ka noortele tulevikutegijatele. Teame, et ühiskonna muutunud ootused töö sisule ja ajale on muutunud, mis peegelduvad ka meie töötajate ootustes. See on kindlasti tulevikus väljakutseks, ent üheskoos, heatahtlikult teineteist mõistes, kohaneme ka nende ootuste ja muutustega. Võtmesõna on koostöö, üksteise hoidmine ja inimesekesksus, olgu tegemist patsientidega või kolleegidega.

 

Eesootav aasta, 2024, on Tartus ja Lõuna-Eestis silmapaistev. Silmapaistev on see ka Tartu Ülikooli Kliinikumi jaoks, kuna tähistame väärikat 220. sünnipäeva. 1804. aastal loodud Eesti ainus ülikoolihaigla on rajanud teed Eesti tervishoius ravides, õpetades ning teadus- ja arendustööd tehes. Meie tegevuse pikk traditsioon ja sellega kaasnevad kogutud teadmised loovad aluse pikaajalisele jätkusuutlikkusele. 

 

Aitäh teile, Kliinikumi töötajad, et olete kandnud meie väärtusi ja taganud jätkusuutlikkuse. Soovin teile rahulikku ja hingekosutavat jõuluaega ning uut energiat meie juubeliaastaks!

 

Priit Perens
Juhatuse esimees

lk1 eurotegu Timo ArbeiterSeptembrist novembrini toimunud konkursil “Südamega tehtud eurotegu” said inimesed seada pingeritta kõige enam silma jäänud ja hinge läinud projektid. Lõpphääletusele valis žürii 140 projekti seast 30, hinnates valitud projektide tunnetuslikku mõju ja olulisust konkreetsele valdkonnale, sihtrühmale, piirkonnale või kogukonnale. Parimatest parimad selgitati välja rahvahääletusel, kus projektid kogusid kokku üle 23 000 hääle.

 

Konkurentsitu võitja Tartu Ülikooli Kliinikumi lastehaigla projekt

Viiendiku kõigist häältest kogunud Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitusjärgus valmisid Eesti kaasaegseimad ravikorpused nii laste- kui kõrvakliinikule, samuti uus operatsiooniplokk. Uued ruumid said endale ka näo- ja lõualuudekirurgia osakond ning perekeskus. Nii patsientide ravikeskkond kui töötajate olmetingimused muudeti kaasaegseks, samuti on nüüd olemas tänapäevased võimalused õppe- ja teadustöö läbiviimiseks Eesti ainsas ülikoolihaiglas. Laste ravi on koondunud nüüd L. Puusepa 8 aktiivravikeskusse, kus on kättesaadavad kõik Kliinikumis kasutusel olevad kõrgtehnoloogilised tervishoiuteenused.

 

Lastehaiglas on Eesti kõige kaasaegsemad tingimused laste haigla- ja päevaraviks ning ambulatoorsete vastuvõttude jaoks. Oluliselt paranes koostöö teiste eriarstidega. See on tähtis, sest Kliinikumis ravitakse muuhulgas Eesti kõige keerulisemaid juhtumeid, mille puhul võib aeg olla kriitilise tähtsusega. Sel põhjusel on rajatud ka lasteintensiivravi ning vastsündinute osakonna palatid samale korrusele, kus neil on otseühendus sünnitustubadega juhuks, kui vastsündinu vajab kiiret üleviimist lastehaiglasse.

 

Lapsesõbralik sisearhitektuur on loodud AW2 Architects arhitektide poolt, mida rikastab lastekliiniku seintelt avanev disainistuudio Unt/Tammik ja illustraator Marju Tammiku loodud võlumaailm koos põnevate ja salapäraste tegelastega, kes laste tähelepanu püüavad ja haiglakeskkonna kogemust sõbralikumaks muudavad.

 

Maarjamõisa meditsiinilinnaku rajamine sai EL toetust 18,135 miljonit eurot.

 

Teise koha pälvis rahvahääletusel Tallinna-Tartu maantee ehitus ning kolmanda Pärnu jõe elupaikade taastamine.

 

Eesti on Euroopa Liitu kuulunud pea kaks kümnendit ja selle aja jooksul on struktuurifondidest toetust saanud üle 40 000 projekti kokku ligi 7,6 miljardi euro eest. Riigi Tugiteenuste Keskus korraldas sel puhul parimate ELi toetuste abil ellu viidud projektide konkursi, et jagada toetust saanud edulugudele tunnustust.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Kadri Liis LaasTartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö preemia määratakse iga-aastaselt ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. 2023. aastal pälvis komisjoni otsusel teadustöö preemia töö „Prenataalse paratsetamooliga kokkupuute mõju aju funktsionaalsetele ühendustele ja sotsiaalsele käitumisele täiskasvanueas“, mille autoriteks on Tartu Ülikooli arstiteaduse üliõpilane Kadri Liis Laas ja Indrek Heinla bio- ja siirdemeditsiini instituudist.

 

Paratsetamooli kasutatakse väga laialt rasedatel ja väikelastel valuvaigistina ning palaviku alandamiseks. Hiljutised teadusuuringud vihjavad, et varases eas paratsetamooli kasutanud lastel esineb sageli aktiivsus- ja tähelepanuhäireid, autismi ja käitumisprobleeme. Jälgimisuuringute põhjal ei ole aga võimalik öelda, kas tegu on juhusliku või põhjusliku seosega.

 

Auhinna saanud töö eesmärk oli selgitada, kuidas muutuvad ajuosade vahelised ühendused ja sotsiaalne käitumine vastsündinutel, kes on sünnieelselt eksponeeritud paratsetamoolile. Kuna kliiniliste ravimuuringute tegemine rasedatel ning väikelastel on peaaegu võimatu, kasutati katselooma mudelit. Selleks tehti loomkatse tiinetel rottidel, kellele manustati kahe või seitsme tiinuspäeva jooksul paratsetamooli. Edasi keskendus töö noorte rottide sotsiaalse käitumise uurimisele. Sündinud rottide  sotsiaalsuse hindamiseks paigutati rotid kõigepealt 15 minutiks üksikpuuri ning sealt samasooliste ja sama ravimirühma paaridena 20minutiliseks katseks 45 × 45 cm puuri. Katse filmiti. Lisaks käitumisele hinnati teise rotiga füüsilises kontaktis veedetud aega.

 

Töö tulemusel selgus, et sotsiaalses kontaktis veedetud aeg oli nii emastel kui ka isastel noortel rottidel sarnane hoolimata sünnieelsest kokkupuutest paratsetamooliga. Ka teise roti nuusutamisele kulunud aja ega episoodide arv ei erinenud rühmade vahel. Kuigi emaste rottide puhul polnud jooksmisele/kõndimisele ning ümbruskonna uudistamisele kulunud aeg rühmade vahel erinev, tegid seitsme loote-ea päeva jooksul paratsetamoolile eksponeeritud emased neid tegevusi oluliselt vähem kordi kui kontrollrühma rotid. Samuti ilmnes, et selle rühma katseloomad tegid vähem tagakäppadele tõuse ning veetsid rohkem aega puhates või liikumatult. Paratsetamoolile eksponeeritud isasloomad uudistasid ümbrust rohkem kordi ja kulutasid sellele enam aega kui kontrollrühma rotid.

 

Uurimuse tulemused viitavad sellele, et sünnieelne kokkupuude paratsetamooliga ei mõjuta katseloomade põhilisi sotsiaalse käitumise parameetreid, kuid pikaajaline kokkupuude võib põhjustada väheseid muutusi loomade aktiivsuses. Nende tulemuste põhjal ei saa väita, et paratsetamooli ei tohiks raseduse ajal tarbida.

 

Kommentaar, Kadri Liis Laas: Tulemuste juures on huvitav ära märkida ka see, et emaste rottide juures nägime me võimalikku doosiefekti, samas kui isaste puhul oli nii kahe kui seitsme tiinuspäeva jooksul paratsetamooliga kokku puutunud rottide käitumine sarnane. Olgugi, et paratsetamoolile lühiaegselt eksponeeritud emaste käitumine ei olnud statistiliselt erinev, märkasime teatud erinevusi kontrollgrupi emastega. Teisalt võis manustamine sattuda mõnele arengus kriitilisele päevale. Seetõttu oleks kindlasti huvitav neid mehhanisme edaspidi põhjalikumalt uurida.

 

Kliinikumi Leht

 

Prof Joel Starkopf, Kliinikumi teadustöö preemia komisjoni esimees: Teadustöö preemia komisjon, kuhu kuulusid ka professor Katrin Õunap ja prof Alan Altraja, otsustas pärast arstiteaduskonna aastapäeva konverentsil esitatud ettekannete aktiivsest kuulamist ja stendiettekannete läbivaatamist anda Kliinikumi teadustööpreemia parimale kliinilise suunitlusega teadustööle arstiteaduse 2. kursuse üliõpilasele Kadri Liis Laasile ja tema juhendajale Indrek Heinlale (TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut). Tõstame esile kliiniliselt olulise probleemi tõstatamist, selle lahendamiseks sobiva uurimismetoodika valikut, selget ja hästi arusaadavat tulemuste esitelu teesivihikus ning väljapaistvat ettekannet konverentsil. Soovime laureaadile edu õpingutes ja inspireerivat teadustööd kliinilises meditsiinis!

lk1 Dr Liis Salumäe Tartu Ülikooli Kliinikum30. augustil 2023 kogunenud Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu valis Kliinikumi juhatuse liikmeks–ravijuhiks dr Liis Salumäe. Ravijuhi ametiaeg algab 1. oktoobril 2023 ning kestab viis aastat.

 

Kliinikumi nõukogu esimehe Kristjan Vassili sõnul on ülikoolihaigla ravijuhil täita vastutusrikas roll. „Ravijuhi ülesanne on korraldada ravitööd, arvestades samal ajal nii ravi rahastamise lepingust tulenevate kohustustega kui ka Kliinikumile omaste õppe- ja teadustöö ülesannetega. Ühtlasi kuulub ravijuhi vastutusalasse kõrge ravikvaliteet ning ravimeeskondade ja üksuste koostöö tagamine. Peame oluliseks, et Kliinikumi koostöö teiste tervishoiuinstitutsioonidega Eestis oleks ladus ning sama oluline on teadus- ja arendustegevuse alane koostöö Tartu Ülikooli ja teiste riikide ülikoolihaiglatega,“ kirjeldas ravijuhi ülesandeid nõukogu esimees.

 

Dr Liis Salumäe on lõpetanud 2007. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi erialal ning 2011. aastal residentuuri patoloogia erialal. Aastast 2007 on ta olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistusega, olles töötanud seal arst-residendina, patoloogina ning 2017–2022 juhina. Aastast 2022 on dr Salumäe ka ülemarst-õppejõud. 2014–2015 omandas ta kogemusi Karolinska Ülikoolihaigla patoloogia osakonnas perinataalpatoloogia grupis patoloogina. Dr Salumäe töökogemus on andnud talle võimaluse kujundada ja arendada teenistuse igapäevase töö korraldamist, arendustegevuste planeerimist ja läbiviimist, koostöö tegemist erinevate riiklike institutsioonide, sealhulgas haridusasutusega. Tema juhtimisel on Kliinikumi patoloogiateenistus oluline lüli haigla ravimeeskondades, mille kvaliteedi tunnustuseks on patoloogiateenistusele väljastatud Eesti Akrediteerimiskeskuse tunnistus standardi ISO 15189:2012 järgi, mis tähendab, et kõik teenistuse tegevused vastavad kõrgetele rahvusvahelistele nõuetele. Dr Salumäe kuulub erinevatesse erialaga seotud nõuandvatesse üksustesse ning ta veab eest ka erialaseltsi tööd.

 

Ravijuht kuulub Kliinikumi juhatuse koosseisu, mis on neljaliikmeline. Juhatuse esimees Priit Perens tõi välja, et ravijuht korraldab kogu haigla ravitööd koos kliiniliste valdkondade juhtidega, tagades nii selle kättesaadavuse patsientidele, sujuvuse maja sees ja ka väliste partneritega ning viies samal ajal ka ellu planeeritud muutusi. „Eelmisel aastal pöördusid patsiendid Kliinikumi ligi 765 000 korral, mis on muljetavaldav arv. Seega on ravijuhil koos õenduse ja patsiendikogemuse juhiga, kes lisaks õenduse- ja hooldustöö juhtimisele suunab Kliinikumi ka parima patsiendikogemuse loomisele, ning koos teadus- ja arendustegevuse juhiga, kes koordineerib õppe-, teadus- ja arendustegevusi, vastutusrikas võimalus hoida ja kujundada Kliinikumi juhtivat rolli Eesti tervishoius,“ sõnas juhatuse esimees.

 

Uue ravijuhi dr Liis Salumäe sõnul soovib ta oma ametiajal keskenduda kindlate eesmärkide elluviimisele. „Kliinikumis kui ülikoolihaiglas on esindatud kõik erialad ning ma arvan, et ei ole liialdus väita, et ravitöö alal on Kliinikum suunanäitajaks. Eesmärkidest toon välja koostöö Tartu Ülikooliga, biopanganduse struktureerimise Kliinikumis, eesmärgiga olla atraktiivseks teaduspartneriks, aga ka kvaliteedisüsteemi korrastamine ning vähikeskuse võimestamise, et patsientide vähiravi teekonnad ja üksustevaheline koostöö oleksid selgemad ja sujuvamad,” lausus dr Salumäe. Ta lisas, et nii Kliinikumis kui kogu Eesti tervishoius nõuab erialadeüleselt tähelepanu kindlasti ka personaliteema.

 

Kliinikumi Leht

Kliinikumi uued juhid Mana Kaasik1. septembrist 2023 alustasid Tartu Ülikooli Kliinikumis uut tähtajalist juhtimisperioodi kaheksa uut kliinikujuhti ning üks meditsiinilise teenistuse juht.

 

Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul on juhatusel heameel tervitada värskelt ametisse astuvaid struktuuriüksuste juhte. „Juhtimistasandi uute meeskonnaliikmete peamiseks ülesandeks on oma eriala ravitöö ning koostöös ülemarst-õppejõuga õppe- ja teadustöö ning selle arengu korraldamine. Samuti on ülioluline meeskondade ja majandamistulemuse juhtimine nii, et see tooks kaasa parima patsiendikogemuse Kliinikumis ning vastaks parimatele rahvusvahelistele standarditele,“ tutvustas juhatuse esimees.

 

1. septembrist 2023 alustavad nelja-aastast juhtimisperioodi naistekliinikus prof Kristiina Rull, kirurgiakliinikus dr Marko Murruste, lastekliinikus prof Tuuli Metsvaht, sisekliinikus dr Toomas Kariis, kopsukliinikus kaasprof Tanel Laisaar, südamekliinikus dr Alar Irs, närvikliinikus prof Pille Taba, operatsiooniteenistuses dr Alo Rull ning radioloogiakliinikus kaasprof Pilvi Ilves. Juhid on oma eriala liidrid, omades pikaaegset kogemust ravitöös. Ülejäänud kliinikutes on tähtajaliste juhtimisülesannetega juhid viimase kahe aasta jooksul juba tööd alustanud.

 

„Struktuuri- ja juhtimisreformi järgselt moodustavad kliinikute juhid koos kliiniliste valdkondade juhtidega üheskoos ravijuhi kui ka kogu juhatusega meeskonna, kes kujundab ja veab eest ülikoolihaigla ravitööd, samuti raviteekondade kujundamist ja toimimist,“ sõnas Priit Perens. Ta lisas, et tähtajaliste juhtimisülesannetele üleminek on olnud üks osa Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformist.

 

Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreform algas jaanuaris 2020, kui Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu kutsus ellu struktuuri- ja juhtimisreformi töörühma, kelle ülesandeks oli tasakaalukalt ja osapooli kaasavalt valmistada ette Kliinikumi struktuuri ja juhtimissüsteemi uuendamine. 2020. aasta lõpus kinnitas nõukogu valminud reformikavandi, sealhulgas juhatuse ja juhtkonna uue struktuuri ning kaasajastatud juhtimispõhimõtted. „Mitmed reformi käigus loodud kavandi eesmärgid on täidetud, juhtkonna struktuur ning tähtajalised juhtimisülesanded ühena neist, ning osad on liikunud Kliinikumi arengukava strateegilisteks eesmärkideks ja sealt tulenevalt iga-aastastesse tegevuseesmärkidesse,“ ütles juhatuse esimees.

 

Kliinikumi Leht 

lk1 Kaspar Tootsi Tartu Ülikooli Kliinikum23. mail andis Eesti Vabariigi President Alar Karis andis üle noore teadlase preemiad. Presidendi noore teadlase preemia laureaat on Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia arst-õppejõud Kaspar Tootsi, kelle esitasid  professor Jaak Kals ja professor Aare Märtson.

 

President Karise sõnul ei tehta teadust preemiate pärast, kuid iga tunnustust saab võtta märgina, et valitud suund on õige ning teadustöö ühiskonnale väärtuslik. Ta avaldas lootust, et tänaste laureaatide eeskuju inspireerib teisi noori valima teaduse teed ja näitab kogu ühiskonnale, miks vajab Eesti oma tippteadust.

 

Kaspar Tootsi uurib innovaatilisi lahendusi ortopeedilistele haigustele, eeskätt osteoartroosile. Lisaks tuvastamisele, et osteoartroos ei kahjusta ainult liigest, vaid kogu organismi süsteemselt, uurib Tootsi liigeste asendamise mõju kogu organismile.

 

„Teades osteoartroosi mehhanisme on võimalik sekkuda haiguse kulgu varasemalt ja lükata edasi või jätta ära invasiivne liigese vahetuse operatsioon, mis hilisfaasis on ainukeseks lahenduseks,“ sõnas dr Tootsi preemia üleandmisel peetud kõnes.

 

Dr Kaspar Tootsi teiseks uurimissuunaks on endoproteesimine ja endoproteesimise mõjude uurimine. Dr Tootsi juhitava uurimisrühma eesmärgiks on teha kindlaks endoproteesimise operatsiooni kaugmõjud ja parandada selle ravi efektiivsust. Oluline oda dr Tootsi uurimistööst on seotud ka endoproteesimisega seotud infektsioonide ennetuse, diagnostika ja ravi parandamisega.

 

Kolmandaks suureks uurimissuunaks on luumurdude ja kõhrede kliinilised uuringud. „Aasta alguses tegime koos dr Pääsukesega kõhre kahjustuse parandamise operatsiooni, kus kasutasime uudset kõhre implantaati, mis võimaldab kiiremat taastumist,“ selgitas dr Tootsi innovaatilisi uurimissuundi.

 

„Kokkuvõttes on mu uurimisteemad püstitunud kliinilisest tööst, nähes praeguse ravi ja käsitluse kitsaskohti ja otsides neile uusi ja paremaid ravivõimalusi. See kõik poleks võimalik ilma toetava meeskonnata. Tänan Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliinikut toetava ja aitava suhtumise eest,“ edastas dr Tootsi tänusõnad kolleegidele.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Danilovits ManfridTartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia pälvib dr Manfrid Danilovitš, kes on olnud tuberkuloosiravi eestvedajaks Eestis ning andnud ka üleriikliku panuse tuberkuloositõrje strateegia loomisel ja rakendamisel.

 

Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on dr Manfrid Danilovitšil olnud Eestis võtmeroll tuberkuloosivastases võitluses. „Dr Danilovitš on olnud seotud Eesti tuberkuloositõrje korraldusega aastast 1998 ning ta on oma kvalifikatsiooni, väljaõppe, kogemuste ja oskustega tuberkuloosi ravi ning ravikorralduse alal unikaalne. Tema panus on aidanud Eestil muutuda kõrge tuberkuloosi haigestumisega riigist madala tuberkuloosi haigestumisega riigiks,“ iseloomustas preemia laureaati dr Kotsar.

 

Kliinikumi kopsukliinikus hetkel arst-konsultandina töötav dr Manfrid Danilovitš lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1974. aastal. Tema karjäär kopsuarstina algas 1983. aastal, mil asus tööle tollase Tartu Linna Tuberkuloositõrje Dispanseri ftisioteraapia ehk tuberkuloosiravi osakonna juhatajana. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja selle eelkäijate kopsutuberkuloosi osakonna juhatajana töötas dr Danilovitš kolmkümmend kaks aastat kuni pensioniikka jõudmiseni septembris 2015, mil ta andis administratiivsete kohustuste teatepulga üle noorematele kolleegidele. Nõudlikku, ent samas alati konstruktiivset ja abivalmis arsti hindavad nii patsiendid kui ka kolleegid. „Dr Danilovitš on läbi aastate olnud ka hinnatud koolitaja, jagades oma teadmisi ja kogemusi nii üliõpilastele kui kolleegidele nii Eestis kui ka väljaspool Eestit,“ tutvustas ravijuht.

 

Dr Manfrid Danilovitšil on olnud koostöös kolleegidega Tervise Arengu Instituudist võtmeroll Eesti tuberkuloositõrje strateegia väljatöötamisel ning rakendamisel, samuti kontrollitava ravisüsteemi juurutamisel, üle-eestilise tuberkuloosi ravijärelvalve konsiiliumi töö koordineerimisel ning Tervisekassa nõustamisel tuberkuloosiravimite hanke osas. Dr Manfrid Daniloviš oli 2017. aastal ilmunud „Kopsu- ja kopsuvälise tuberkuloosi käsitlus“ ravijuhendi koostamise töörühma juht, samuti koostas ta ka sisendi ravijuhendi kaasajastamiseks 2023. aastal. Tema kaasautorlusel on ilmunud 28 rahvusvahelist publikatsiooni.

 

Tema tegevuse haare on ulatunud ka Eestist välja. Aastatel 2002–2017 osales dr Danilovitš Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) STOP TB töögrupi töös ja perioodil 2014–2017 kuulus ka WHO nõukoja "Strategic and Technical Advisory Group for Tuberculosis" koosseisu.

2005. aastal pälvis dr Danilovitš presidendilt Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi.

 

Kliinikumi Leht

 

Dr Manfrid Danilovitš kommentaar: Kliinikumi preemia tuli mulle täiesti ootamatult, tänan väga sellise tunnustuse eest. Olen just 100-aastaseks saanud Kopsukliinikus töötanud 40 aastat ning näinud väga erinevaid arenguperioode. Tuberkuloosialased teadmised omandasin legendaarse arsti Erich Laisaare käe all. Olen sageli mõelnud, millised olid ravitingimused ja võimalused tuberkuloosi patsientide jaoks siis, kui ma tööd alustasin ning praegu. Alates 2000. aastast saime mitmete koostööpartnerite abil teha kardinaalseid muutusi kogu Eesti tuberkuloosi ravikorralduses. Nii pikka aega ühes osakonnas töötamine on osutunud võimalikuks ainult tänu headele kolleegidele ja sõbralikule töökeskkonnale. Mul on õnnestunud aastaid töötada ka WHO tuberkuloosi eksperdina. Sellest tööst saadud kogemused on olnud vastastikused. Oleme saanud jagada Eesti teadmisi ning õppinud teistelt riikidelt. Väga paljude kolleegide ning erinevate tervishoiuasutuste töö tulemusena on haigestumine tuberkuloosi oluliselt langenud.

lk1 Kliinikumi haiglaravi Tartu Ülikooli Kliinikum2022. aastal pöördusid patsiendid Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorsetele, päevaravi, statsionaarsetele ning hambaravi tervishoiuteenustele ligi 765 000 korral.

 

„Kui 2022. aasta alguses mõtlesime peamiselt sellele, kuidas üle elada kolmas pandeemia-aasta, siis tegelikult esitas möödunud aasta meile keset Euroopat toimuva sõja tõttu jätkusuutlikkust ja toimepidevust silmas pidades isegi suuremaid väljakutseid. Sellest hoolimata täitis Kliinikum ravi rahastamise lepingu lubatud mahus ning ka 2022. aastaks seatud eesmärgid,“ sõnas Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens. 2022. aastal liiguti edasi ka arengukavas seatud eesmärkide poole, mida peegeldavad ka Kliinikumi võtmenäitajad.

 

„Kliinikum on ülikoolihaigla, kus ainsana Eestis esindatud kõik arstlikud erialad ning ravitegevuse vormid. 2022. aastal pöördus Kliinikumi ambulatoorsetele vastuvõttudele ligi 650 000 inimest. Võrreldes pandeemia-eelse, 2019. aastaga, on tähelepanuväärne, et Kliinikumis tehti ambulatoorseid vastuvõtte 4% enam. Vastuvõttude struktuur on muutumas. Eriarsti vastuvõttude kõrval jätkub e-konsultatsioonide, aga ka õdede ning ämmaemandate iseseisvate vastuvõttude mahu kasvamine. Sellest tulenevalt lühenesid ooteajad näiteks uroloogia, androloogia, pulmonoloogia, kõrva-nina-kurguhaiguste, sisehaiguste, reumatoloogia, nefroloogia, meditsiinigeneetika ja ka valuravi vastuvõtuvõttudele,“ selgitas Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar. Võrreldes 2019. aastaga teevad Kliinikumi õed ja ämmaemandad vastuvõtte 22% rohkem. E-konsultatsioonide arv on viie aastaga neljakordistunud, jõudes 18 002-ni. „Tänu e-konsultatsioonidele on perearstide ja Kliinikumi eriarstide koostöö paranenud ja muutunud sisulisemaks. Niisamuti on see mugav patsiendile – paljudel juhtudel ei pea patsient kohe kohapeale arsti vastuvõtule tulema, kuna 44% e-konsultatsiooni saatekirjad said e-vastuse koos ravisoovitustega ning ravi ülevõtmine ei olnud vajalik,“ kirjeldas dr Kotsar. Kliinikumi eriarstide e-konsultatsioonid on kättesaadavad kõikidele Eesti arstidele, lisaks on ülikoolihaigla ambulatoorsed vastuvõtud avatud ka teistes Eesti linnades – eesmärgiga tagada patsientidele kodulähedane ambulatoorse eriarstiabi kättesaadavus.

 

Erakorraliste terviseprobleemidega pöördumisi oli 78 050, neist 45 225 ehk keskmiselt 124 patsienti ööpäevas pöördus erakorralise meditsiini osakonda. Lisaks EMO-le võeti erialaspetsiifiliste erakorraliste terviseprobleemidega patsiente vastu ööpäevaringselt neljas valvekabinetis – silmakliiniku, kõrvakliiniku, lastekliiniku ja psühhiaatriakliiniku valvekabinetis kokku 28 725 korral ning 4100 korral osutati erakorralist günekoloogilist arstiabi naistekliiniku valvekabinetis. Et ülikoolihaiglas on esindatud suurim erialade valik, osutab Kliinikum ka hambaraviteenuseid – nii täiskasvanutele kui ka lastele suu- ja hambahaiguste ravi, suukirurgia, ortodontia ja hambaproteesi valdkonnas, millele lisaks on ööpäevaringselt tagatud ka suure nõudlusega vältimatu hambaraviteenus. 2022. aastal pöörduti Kliinikumis hambaarstile ligi 60 000 korda.

 

„Mul on hea meel öelda, et 2022. aastal taastus Kliinikumi statsionaarse ravis tavapärane ravitöö rütm, ent samal ajal olime pidevalt valmis ka COVID-19 patsientide hospitaliseerimiseks,“ rääkis dr Kotsar. 2022. aastal raviti Kliinikumis haiglaravil 39 752 patsienti, COVID-19 tõttu vajas haiglaravi 1452 patsienti. „Lisaks statsionaarse töö taastumisele jõudis 2022. aastal ka päevaravi maht samale tasemele pandeemia-eelse ajaga. Päevaravi teenuste maht on kasvutrendis ning on ka patsiendile mugav – tema seisundit jälgitakse haiglas pärast raviprotseduure, ent ööseks haiglasse jäämine ei ole vajalik. Päevaravis raviti Kliinikumis 17 353 patsienti,“ sõnas ravijuht.

 

Et elundisiirdamised Eestis viiakse läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, tehti 2022. aastal kokku 46 elundisiirdamist, sealhulgas 30 neerusiirdamist, 9 maksasiirdamist, 3 kopsusiirdamist ning 4 neeru-kõhunäärme siirdamist. Olulise osa Kliinikumis tehtud siirdamistest tagab koostöö Scandiatransplantiga, mille täieõiguslik liige Kliinikum on aastast 2021.

 

„Kliinikumi üheks olulisimaks eesmärgiks on patsiendisõbralikkus ning patsientide kõrge rahulolu. 2022. aastal viisime koostöös Rakendusliku Antropoloogia Keskusega läbi patsiendi raviteekonna kvalitatiivse uuringu, mis võimaldas mõista patsientide kogemusi ja ootusi tervikuna,“ kirjeldas Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Ta tõi välja, et lisaks kogemusuuringule toimus ka haiglates traditsiooniline rahulolu-uuring ambulatoorsete patsientide seas, milles osales 9170 Kliinikumi patsienti või lähedast. Seni suurima vastajate arvuga uuringu tulemustest selgus, et patsiendid hindavad Kliinikumi ambulatoorset arstiabi kõrgelt ning arstide, õdede ning ämmaemandate vastuvõtud vastavad patsientide ootustele. „Selleks, et patsientide tagasiside ei põhineks vaid määratletud ajahetkedel, viisime 2022. aasta sügisel sisse ka vahetu tagasiside küsimise soovitusindeksi meetodil. See tähendab, et patsientide poole pöördutakse pärast tema ambulatoorset vastuvõttu sama päeva õhtul ning palutakse jagada oma kogemust külastuse kohta ja anda hinnang tervishoiuteenuse pakkujale. Seni saadud tagasiside põhjal on vastajate soovitusindeks Kliinikumi tervishoiuteenustele 86%,“ tutvustas Pastarus.

 

Kliinikumi teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf rõhutas, et ülikoolihaiglas on ravitöö kõrval väga olulisel kohal teadus- ja õppetegevus. „2022. aastal avaldati Kliinikumis 282 kõrgetasemeliste teaduspublikatsiooni, mis on 22 võrra enam kui 2021. aastal. Viis Kliinikumi töötajat – Alastair Forbes, Jaan Eha, Margus Punab, Maire Lubi ja Riina Salupere – kuuluvad oma valdkonna 1% enim viidatud teadlase hulka maailmas,“ sõnas prof Starkopf. Kliinikumi teadus- ja arendustöö toimub tihedas koostöös Tartu Ülikooliga. 2023. aasta alguse seisuga oli Kliinikumis käimas 332 teadusuuringut. Olulise uue rahastusmeetmena on lisandunud Kliinikumi arendusfondi toetused, kust 2022. aastal rahastati nii teadus- ja arendusprojekte kui koolitustegevusi ligi miljoni euro ulatuses. „Oleme uhked, et meie üheksa kolleegi kaitsesid ka oma doktoritöö, sest kõrge kliinilise, õppe- ja teadustöö kompetentsiga järelkasvu tagamine on ülikoolihaigla arengu võtmeküsimus. Nii nagu Kliinikumi missioonis on öeldud – „Teadus patsiendi teenistuses“ – on meie prioriteediks ravitöö kõrval ka uute ravimeetodite väljatöötamine ja juurutamine,“ ütles prof Starkopf.

 

2022. aastal töötas Kliinikumis 4762 töötajat, 82% ametikohtadest olid otseselt seotud tervishoiuteenuse osutamisega. „Kliinikumi suurim väärtus on pühendunud töötajad, mistõttu oleme pidanud oluliseks toetada töötajate kogukonnatunnet, parandada motiveeritust ja heaolu ning arendada juhtimiskultuuri. Niisamuti koolitusi muutunud julgeolekuolukorras, viies läbi mitmed erinevad õppused masskannatanutega suurõnnetuste korral. Viimaste aastate kriisidega, mille käigus on järsult suurenenud oht inimeste elule ja tervisele, on kasvanud Kliinikumi tähtsus ühiskondliku turvatunde tagamisel. Olen tänulik kõikidele Kliinikumi töötajatele, kes oma tööga on loonud turvatunnet nii patsientidele, kolleegidele kui ka iseendale,“ tänas juhatuse esimees Priit Perens.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi 2022. aasta tegevusaruandega saab tutvuda koduehel.

 

Kliinikumi Leht

lk1 prof LaitinenVeebruaris 2023 viidi Kliinikumis läbi pahaloomulise luukasvaja eemaldamine puusanapa piirkonnas, mille järel asendati kasvajast kahjustatud ala uudse proteesiga.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeediakliiniku ülemarst-õppejõu prof Aare Märtsoni sõnul kasutati proteesi, mis asendab puusanapa piirkonda ja kinnitub vaagnaluusse, luukasvaja korral esimest korda. Varem on sarnast proteesi kasutatud vaagnaluu deformatsioonide korral. „Suuri kasvaja rekonstruktsioone tuleb Kliinikumis aastas ette viis kuni kümme. Kondorsarkoomi eripäraks on aga teiste ravivõimaluste puudumine, mistõttu kiiritus- ja keemiaravi asemel on ainsaks võimaluseks kirurgiline ravi,“ selgitas prof Märtson.

 

Patsiendil, kel lõikus läbi viidi, asus pahaloomuline kõhreline kasvaja ehk kondorsarkoom parema puusanapa piirkonnas. „Operatsiooni käigus eemaldati kasvajast kahjustatud vaagnaluu koos puusanapaga, millest tekkinud tühimik täideti defekti asendamiseks proteesiga, mis kinnitati vaagnaluusse,“ kirjeldas prof Aare Märtson.

 

Innovaatilise operatsiooni meeskond koosnes nii Kliinikumi ortopeediakliiniku kui ka operatsiooniteenistuse kolleegidest, samuti kuulus operatsioonimeeskonda ka Helsingi Ülikooli Haigla professor Minna Laitinen. „Prof Laitinen on kasutanud antud ravimeetodit Helsingis korduvalt. Seetõttu konsulteeris ortopeediakliiniku arst-õppejõud Kaspar Tootsi temaga patsiendi keerulist ravijuhtu, mille tulemusel oli prof Laitinen hea meelega valmis ka operatsioonimeeskonnaga ühinema,“ lausus prof Märtson. Lisaks oli operatsiooni juures ootel ka veresoontekirurgia osakonna juhataja prof Jaak Kals. „Suurte veresoonte tõttu on tegemist anatoomiliselt keerulise piirkonnaga, mistõttu on ka Soome selliste operatsioonide juures alati valmis ka veresoontekirurg,“ selgitas ülemarst-õppejõud.

 

Prof Minna Laitineni sõnul on vaagnapiirkonna resektsioonid ortopeedilise onkoloogia ühed nõudlikumad operatsioonid – ka see operatsioon kestis seitse tundi. „Kuigi vaagnasarkoomide eemaldamisi on erinevaid, siis antud operatsioonil kasutatud proteesi on võimalik kasutada vaid siis, kui kasvaja tõttu eemaldatakse kogu puusaliiges,“ sõnas prof Laitinen. Professori sõnul on patsiendi taastumise eeldatav funktsionaalne tulemus hea. „Loodame, et patsient saab kõndida piiramatuid vahemaid - lühikestel distantsidel ilma toeta ning pikematel kepi abil,“ selgitas prof Laitinen.

 

Prof Märtson rõhutas Kliinikumi ja Helsingi Ülikooli Haigla heade suhete ja koostöö väärtuslikkust, mille tulemusel tagatakse parim võimalik ravi patsientidele üle kogu Eesti. „Selliste suurte ja haruldaste kasvajate kirurgiline ravi on mõistlik koondada ühte keskusesse, Soomes on üheks selliseks HUSi traumatoloogia ja ortopeedia kliinik, kus prof Minna Laitinen ka ametis on. Eestis on selleks keskuseks ülikoolihaigla,“ sõnas prof Märtson.

 

Lisaks edukale operatsioonile oli prof Laitinenil hea meel Kliinikumi professionaalse meeskonna ning sooja vastuvõtu üle. „Olin väga positiivselt üllatunud, kui hästi oli kõik ettevalmistatud, kuigi tegemist oli uudse operatsiooniga. Teil on suurepärane personal ning võite oma haigla üle olla väga uhked,“ sõnas prof Laitinen.

 

Operatsioonil osalesid: prof Minna Laitinen Helsingi Ülikooli Haiglast ning Kliinikumist prof Aare Märtson, dr Kaspar Tootsi, arst-resident Kaido Stroom, operatsiooniõed Viktoria Ikonen ja Signe Avamägi, anestesioloogia osakonna juhataja dr Kaie Stroo ning anesteesiaõde Jevgenia Aleksejeva.

 

Kliinikumi Leht

Sander Poks Tartu Ülikooli KliinikumTartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks kuulub Eesti siseministeeriumi, välisministeeriumi ja Päästeameti koordineeritud 35-liikmelisse EST-USAR varingupäästemeeskonda, mis reageeris pärast laastavat maavärinat Türgi rahvusvahelisele abipalvele. Dr Poksi ülesandeks meeskonnas oli tagada maavärina järgselt meditsiiniline abi päästemeeskonna liikmetele ja päästetud kannatanutele.

 

„Üleskutse päästemissiooniga liitumiseks sain 6. veebruaril. Kaalusin minekut päris mitu minutit. Maavärina piirkonda minna tundus järeltõugete tõttu riskantne, aga samas tundus tegemist olevat ainukordse võimalusega. Lõpuks tegin otsuse ikkagi mineku kasuks. Pakkimisega paralleelselt oli vaja kogu nädala töökohustused ümber korraldada. Olen väga tänulik mind toetanud kolleegidele Kliinikumis ning Tartu Kiirabis, kes mind lahenduste leidmisel ja valvete asendamisel igakülgselt aitasid,“ lausus dr Sander Poks. Ainsa arstina meeskonda kuulunud dr Poks kinnitas, et hoolimata meediakanalite vahendusel nähtust üllatas teda kohapeale jõudes enim olukorra mastaapsus. „Saabusime 8. veebruaril ning paralleelselt telklaagri püstitamisega alustasime kohe ka olukorra kaardistamist. Meie piirkonnaks oli Antakya ja selle äärelinnad, kuhu kohalik abi veel ei olnud jõudnud, sest ressursid olid ülekoormatud ja suunatud suurematesse linnadesse. Seega saime suure osa infost kohalikelt, kus rusudes võiks veel elusaid kannatanuid leiduda. Meile määratud piirkond oli äärelinn, kus majad on enamasti paarikorruselised ja nende kokku varisemise korral kannatanud kas tõmmatakse suhteliselt ruttu välja või ohustab neid öö saabudes surm alajahtumise tõttu. Rohkem õnne ellujäänute leidmisel oli meeskondadel, kes töötasid suurte kortermajade rusudel, kus paksem rusukiht hoiab sooja ja võimaldab külma ilmaga lõksu jäänutel ellu jääda ka pikemalt. Nähtud kahjustused olid meeletult suured, arvestades, et nägime ju ainult väikest osa kogu olukorrast. Kohalik tervishoiusüsteem oli üle koormatud ning inimestel ei olnud võimalik oma tervisemuredega kuhugi pöörduda. Haiglahoonete kahjustuste tõttu korraldati suur osa ravitööst välihaiglates,“ kirjeldas dr Poks.

 

Eestlaste meeskond oli oma varustuses autonoomne, omades nii oma telklaagrit kui ka päästevarustust, ravimeid ja muid tarvikuid. „Kohapeal vajasime Türgi poolt vaid kütust ning koostöös kohalike sandarmitega korraldati telklaagri valve. Meiega kokku puutunud vastuvõtjad olid väga soojad ning suurt abi korraldusliku poole pealt saime kohaliku Punase Risti esindajalt Esralt. Kui esimestel tööpäevadel kogunes unetunde vaid mõned üksikud, siis missiooninädala lõpu poole, kui lootused elusate kannatanute leidmiseks muutusid väiksemateks, muutus tempo natuke rahulikumaks. Vihjeid võimalike rusudes eluolijate kohta oli palju, aga paraku lõppesid need meie jaoks alati surnukeha leidmisega. Palju oli kohalike poolt ilmselt ka soovmõtlemist ja lootust surnukeha meie kaasamisega rusudest kätte saada, et see maha matta,“ lausus dr Sander Poks.

 

Lisaks Eesti päästemeeskonnale olid abis väga paljude Euroopa riikide varingupäästemeeskonnad ja välihaiglad, kuni Ameerika, Austraalia, Hiina ning Lõuna-Korea meeskondadeni välja. „Koostöö ja abi kiirus on selliste olukordade võtmetegur. Olgugi, et praeguseks on Eesti varingupäästemeeskond naasnud koju, hoian sidet kohalike tervishoiutöötajatega – selleks, et koguda infot, kui vajatakse abi kas ravimite, tarvikute ja uuesti personali näol,“ rääkis EMO juht. Ta lisas, et kohtus kohapeal ka sealsete EMO arstidega, kes ennastsalgavalt päevast päeva masskannatanute olukorda lahendada püüdsid.

 

Küsimuse peale, kas välismissioon omab mõju ka EMO töö mõttes, vastas dr Poks: „Antud missioon andis palju mõtteid selle kohta, kuidas haigla kriisivalmidust planeerida ja hulgikannatanutega olukordi lahendada. Kindlasti tulevad need kogemuseks kasuks ka Kliinikumi kriisivalmiduse planeerimisel,“ loetles dr Sander Poks. Ta lisas, et maavärinat ette ennustada on võimatu, mistõttu jääb selles aspektis olla vaid tänulik Eesti geograafilisele asukohale.

 

Kliinikumi Leht

lk1 personaalmeditsiini eskpertkeskusTartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi koostöös algab kuue aasta pikkune teadus- ja arendusprojekt, mille tulemusena luuakse Tartusse Baltimaade võimekaim personaalmeditsiini ekspertkeskus. Keskuse ülesanne on tagada, et personaalmeditsiini teadussaavutused jõuaksid igapäevasesse patsientide ravisse.

 

Projekti tulemusel luuakse tipptasemel personaalmeditsiini teadus- ja arenduskeskus ning seda rahastavad Euroopa Komisjon ja Eesti riik kahasse kuni 30 miljoni euro ulatuses. „See on Eesti seni suurim personaalmeditsiini panustav Euroopa Liidu rahastus, mis annab aimu projekti mahukusest ja mõjust Eesti, aga ka teiste riikide jaoks. Ülikoolihaiglana seisab meil ees suurepärane võimalus, aga ka väljakutse koostöös Tartu Ülikooli ja välispartneritega välja töötada lahendused, mis tagavad teadusuuringute ja kliinilise praktika koordineeritud arengu ja tulemuslikkuse. Projekti konkreetseks eesmärgiks on muuhulgas koos erasektori partneritega välja töötada vähemalt kuus personaalmeditsiini valdkonna tööriista, mida saab kliinilises meditsiinis kasutada,“ tutvustas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige ja teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhi kaasprof Sander Pajusalu sõnul võivad loodavad personaalmeditsiini tööriistad olla erinevad. „Olgu selleks näiteks tervise-, sealhulgas geeniandmetel põhinev patsiendi personaalsete riskide hindamine konkreetsete haiguste osas, innovaatilised, geeniandmestikest lähtuvad otsustustoe programmid tervishoiutöötajatele ravimite välja kirjutamiseks või ka viisid, kuidas patsientide andmeid efektiivsemalt haiguste ravis ja ennetuses kasutada,“ loetles dr Pajusalu. Ta rõhutas, et oluline on interdistsiplinaarsus ja erinevate kliiniliste erialade kaasatus – nii on esimesed pilootprojektid planeeritud kardioloogia valdkonda, eesmärgiga vähendada Eestis noorte suremust südame-veresoonkonna haigustesse. Eesmärk on tehisintellekti tööriistu arendades leida efektiivselt üles kõrge riskiga isikud ja neile pakutava varase raviga ennetada tõhusalt südameinfarkti haigestumist. „Lisaks praktiliste personaalmeditsiini tööriistade väljatöötamisele ei ole vähemtähtis projekti eesmärk ka toimiva tippkeskuse loomine, mis hõlmab nii tööjõudu kui ka taristut, et olla konkurentsivõimeline uute projektide taotlemisel ja läbiviimisel. Olulised projekti osad on ka koostööst Hollandi ja Soome partneritega tulenev teadmussiire, Eesti tervishoiutöötajate koolitamine ja koostöö kõigi sidusgruppidega,“ kirjeldas dr Pajusalu.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi poolt on suurimateks projektipartneriteks geneetika ja personaalmeditsiini kliinik ja kliiniliste uuringute keskus. „Kui Tartu Ülikoolile jääb põhirolliks teaduslike meetodite ja uute andmetööriistade väljatöötamine, siis Tartu Ülikooli Kliinikumis viiakse läbi kliinilisi uuringuid, kus teaduspartnerite poolt loodud uusi rakendusi patsientide käsitlemisel uuritakse ja valideeritakse. Ja seda koostöös kõigi kliinikutega, kus personaalmeditsiin saab olla toeks kliinilistele erialade arengule,“ selgitas kliiniliste uuringute keskuse juht dr Katrin Kaarna.

 

Projekt algab 2023. aasta jooksul ja kestab kuus aastat. Projekti rahastatakse Euroopa Komisjoni teadusprogrammist Teaming for Excellence. Projekt on vajalik tõhustamaks personaalmeditsiini vallas toimuvat teadustööd ja selle teadustöö siiret kliinilisse praktikasse.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Priit Perens J.VõssoAasta tagasi kahte ületatud pandeemia-aastat meenutades tundusid need traagilised ja keerulised hallata. Sooviksin alustada kirjatükki ja öelda, et nüüdseks on selja taga kolm pandeemia-aastat. Aga ei saa, sest 2022. aasta on osutunud palju traagilisemaks ja jätkusuutlikkusele suuremaid väljakutseid esitavaks kui eelnevad.

 

Aasta alguse võitlus COVID-19 vastu asendus millegi veel suuremaga. Ootamatult leidsime end keset Euroopas toimuvat sõda. Tuleb olla imelikul kombel ka tänulik, sest ehmatav julgeolekuolukord muutis küll kõigi tunnetust ja mõtlemist, kuid meie roll on seni olnud „kõigest“ tegeleda sõja eest põgenejate aitamisega. Kliinikum näitas taas hoolivust ning sõjapõgenike abi sai korraldatud kiirelt ja delikaatselt. Aitäh töötajatele, kes olid valmis mugavustsooni ületama ning abi pakkuma.

 

Ootamatud sündmused tõid kaasa ka ootamatused maailmaturul. Üle kahekümneprotsendiline hinnatõus pole väljakutse mitte ainult meile. Kliinikum on sarnaselt muu ühiskonnaga keerulises olukorras ning kokkuhoiu võimaluste otsimine nii meie igapäevases tegevuses kui ka uuenduste ja arenduste elluviimisel on paratamatud. Samas võime tunda siirast rõõmu oma uusehitiste rajamise ajastusega – täna saame öelda, et avame oma uued ja moodsad ravikorpused sõltumata hinnatõusust ning tarneahelate viibimisest. Meditsiinilinnakusse koondub veelgi rohkem erialasid, lisaks on kaasaegne taristu samm patsiendikesksema ja töötajasõbralikuma tervishoiukeskkonna poole.

 

2022. aasta ootamatused näitasid meile ilmekalt, kui olulise rolli on omandanud tegelemine talituspidevuse tagamisega ja töötajate õppuste läbiviimine. Meie tegevusvaru suurendamine, elektrivarustuse tagamine katkestuste ajaks, Tervex suurõppuse läbiviimine ning muud ootamatusteks valmistumised on vähim, mida saame enda ja patsientide heaks teha. Patsiendid ja ühiskond ei taju tervishoiutöötajaid mitte ainult raviteenuste osutajatena, vaid osana ühiskondlikust turvavõrgustikust, kelle olemasolu ja funktsioneerimist eeldatakse sarnaselt elektri varustusele. Läbi viimaste aastate kriiside, mille käigus on järsult kasvanud oht inimeste elule ja tervisele, on kasvanud kliinikumi olulisus ühiskondliku turvatunde tagajana.

 

Olen tänulik kõikidele töötajatele, kes oma tööga loovad seda turvatunnet nii patsientidele, kolleegidele kui ka iseendale. Oleme koos uhked, et kliinikum on taas keerulistes oludes hakkama saanud. Tahaks loota, kuid on väga raske uskuda, et 2023. aasta tuleb rahulikum. Senine praktika on näidanud, et uued väljakutsed on ületatavad meie kõigi ühise pingutusena.

 

Tänan teid, kliinikumi töötajad ja soovin kaunist ja rahulikku pühadeaega!

 

Priit Perens

Juhatuse esimees

lk1 dr Reim MWA protseduurilTartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliinikus on võimalik sellest aastast viia läbi kasvajaliste haiguste täiendava ravivõimalusena mikrolaine ablatsiooni (Microwave Ablation, (MWA)) . Kliinikum on Eestis esimeseks keskuseks, kus antud tehnoloogiat kasutatakse.

 

Mikrolaine ablatsiooni meetod on mujal maailmas kasutusel olnud varem, ettevalmistused selle protseduuri läbiviimiseks Eestis algasid kliinikumis 2021. aastal. „2022. aasta kevadest oleme viinud läbi viis MWA ablatsiooni. Koldeni jõudmiseks ning MWA antenni asetamiseks kasutatakse juhtimist kompuutertomograafia või ultraheli abil. Esimene innovaatiline protseduur tehti lapsele, kus osalesid ka lastekirurgid dr Jürgen Rünk ja dr Ragnar Lõivukene ning millele järgnesid protseduurid täiskasvanud patsientide kasvajate ravis,“ tutvustas dr Reim.

 

Protseduur tehakse üldnarkoosis. Senised patsiendid on olnud vanuses 6–80 eluaastat. „Esimeste protseduuride planeerimisel ja läbiviimisel oli meie meeskonda nõustamas ka kolleeg dr Donatas Jocius Vilniuse Ülikooli Santarose Haiglast. Senistest MWA protseduuridest on olnud kolm healoomulise luukasvaja osteoid-osteoomi kolde ablatsiooni. Kõik luukolded on paiknenud kirurgiliseks eemaldamiseks anatoomiliselt ebasoodas asukohas ning senine ravi ei ole olnud efektiivne,“ kirjeldas uudse meetodi juurutaja dr Reim.

 

Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on uudsete meetodite kasutuselevõtt just see, mida ülikoolihaiglalt oodatakse. „Kuna meie ravitöö on tihedalt läbi põimunud õppe- ja teadustööga, jõuavad uudsed ravimeetodid kliinikumi patsientideni sageli esimesena Eestis. Meie professionaalsete ravimeeskondade koostööst võidavad nii patsiendid kui ka kliinikumi töötajad, jätkates pidevalt uudenduste kursil,“ tunnustas ravijuht dr Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Anette Caroline Kõre teadustöö preemia Jane VõssoTartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige professor Joel Starkopf andis 14. oktoobril, arstiteaduskonna aastapäeva pidulikul vastuvõtul, üle kliinikumi teadustöö preemia. Preemia pälvis uurimistöö „Resünkroniseeriva ja kardioverterdefibrillaatorravi kandidaatide tsentraalne hemodünaamiline profiil“, mille autoriteks Anette Caroline Kõre, Martin Serg, Jüri Voitk, Indrek Roose, Jaan Eha, Priit Pauklin, Priit Kampus. Prof Joel Starkopf sõnas preemiakomisjoni nimel, et Anette Caroline Kõre ettekanne paistis silma väga hea teemapüstitusega ning selge esitlusega. Tegemist on olulise kliinilise probleemiga südamehaigete ravis, millele otsitakse teaduslikku lahendust. 

 

Resünkroniseerival (CRT) ja kardioverter-defibrillaatorravil (ICD) on oluline roll tugevalt vähenenud väljutusfraktsiooniga südamepuudulikkusega patsientidel. Seni puuduvad ülevaatlikud uuringud nende patsientide hemodünaamilise profiili kohta. Käesoleva kahe keskusega uuringu eesmärk on esimest korda kaardistada nende patsientide hemodünaamiline profiil ja seeläbi leida võimalusi  resünkroniseeriva ravi optimeerimiseks. Uuringu pilootfaasi eesmärk oli kirjeldada südamepuudulikkusega patsientide tsentraalse vererõhu ning arterite jäikuse näitajaid ja NT-proBNP taset enne vastava seadmepõhise ravi rakendamist ning võrrelda neid tervete isikute andmetega. Uuringusse kaasati 15 CRT ja 18 ICD näidustusega patsienti, kellel mõõdeti pulsilaine analüüsil põhineva seadmega (SphygmoCor XCEL) tsentraalset vererõhku ning pulsilaine kiirust. Tulemusi võrreldi 18 terve kontrollgrupi patsiendiga. Mõõtmisi tehti CRT- ja ICD-rühmal 1 päev enne seadme implantatsiooni.  Uuringu tulemusena selgus, et ICD-rühma patsientidel on teistega võrreldes oluliselt madalam perifeerne ja tsentraalne vererõhk. Vererõhu amplifikatsioon oli suurem CRT-rühmas. Pulsilaine kiirus oli oluliselt suurem mõlemas patsientide grupis võrreldes tervetega, niisamuti nagu NT-proBNP tase. Grupid ei erinenud vanuse, soo ega kehamassiindeksi poolest. Regressioonianalüüsis oli tsentraalne süstoolne vererõhk oluliselt seotud vasaku vatsakese lõppdiastoolse mahu indeksiga ainult CRT-rühmas. Uuringu pilootfaasi andmetel on uuritavate rühmad kohandatud vanuse, soo, kehamassiindeksi ja vererõhu osas. Tegemist on pilootandmetega, praeguses uuringuetapis on käsil hemodünaamilise profiili hindamine peale seadmepõhise ravi rakendamist.

 

Kommentaar, professor Jaan Eha: Tegemist on esmakordse tsentraalset hemodünaamikat analüüsiva tööga, mille eesmärgiks on välja selgitada võimalikke põhjuseid, miks kallis resünkroniseeriv ravi 30 %-l raske südamepuudulikkusega haigetel ei anna soovitud efekti. Seekord esitatud ja auhinnatud pilootfaasi andmetele järgnevad peatselt patsientide jälgimise tulemused ja loodetavasti ka soovitused senisest optimaalsemaks raviks. Sellise komplitseeritud uuringu toimumine on hea näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogide koostööst meie patsientide hüvanguks. Tuleb kindlasti tänada mõlema haigla südamestimulaatorite paigaldamisega tegelevate meeskondade liidreid Jüri Voitki ja Indrek Rooset uuringusse sobivate patsientide leidmise ning andmete kogumisele kaasaaitamise eest.

Anette Caroline on tark ja töökas noor kolleeg, kelle edukatest tegemistest nii teaduses kui ka kardioloogias kuuleme tulevikus veel palju.

 

Kliinikumi Leht

lk1 atraktiivne tööandja kliinikum Andres RaudjalgTööandja brändingu agentuur Instar viib aastast 2010 läbi üle-eestilist töötajate tööootuste ja tööandja maine uuringut, kus sel aastal osales ligi 7000 tudengit, kutsekooliõpilast ja töökogemusega inimest majanduse, infotehnoloogia, ehituse, humanitaaria, inseneri, logistika ja teistest valdkondadest. Tudengid hindasid kokku 254 Eesti organisatsiooni atraktiivsust, mille tulemusel pälvis Tartu Ülikooli Kliinikum meditsiini valdkonnas kõige atraktiivsema tööandja tiitli.

 

Tunnustuse vastu võtnud ravijuht dr Andres Kotsar tänas kõiki tulevasi noori kolleege, kes on kliinikumi esile tõstnud ning kõrgelt hinnanud. „Tunnustuse ajastus – septembri algus – on ülikoolihaiglale eriline, mil saame tervitada uute teadmiste ja kogemuste omandamisel nii esmakursuslasi, esimesi praktikante kui ka arst-residente. Just teie kujundate meie tervishoiu järgmised aastad ning oleme rõõmuga ka teie esimeseks töökohavalikuks. Aitäh teile ja kohtumiseni kliinikumis!“ lausus dr Kotsar.

 

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president, Renar Kihho:

Tartu Ülikooli Kliinikum on kindlasti arstitudengite stuudiumi jooksul tulevastele arstidele oluline tugi ja peamine õpikeskkond. Lisaks osakondade uuendamisele ja töökeskkonna parandamisele paistab kliinikum silma teadusprojektide tegemisega ja toetamisega. Õpingute jooksul saadud teadmised, kogemused ja oskused, mis kujundavad tudengite edasisi valikuid arstiks saamise teekonnal, saavad alguse just siin koduses Tartu Ülikooli Kliinikumis tänu toetavatele õppejõududele, juhendajatele ja personalile. Rõõmustame kliinikumiga koos ning soovime kogu Tartu Ülikooli Kliinikumi perele, meie tulevastele kolleegidele, jõudu, edu ja indu!

lk1 SEEG dr VetkasTartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus viidi läbi Eesti ja Baltimaade esimene stereo-elektroentsefalograafiline uuring (SEEG), mille eesmärk oli kaardistada epilepsiat põhjustav ajupiirkond selle kirurgiliseks eemaldamiseks. 

 

Uuringu läbiviimiseks implanteeriti Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgi Artur Vetkase poolt patsiendi mõlemasse oimusagarasse 6 elektroodi, mis võimaldasid registreerida 38 erinevat punkti ajus. „Kuna patsient põeb ravile mittevastuvõtlikku epilepsiat, oli meie eesmärgiks ajusiseste signaalide registreerimise abil täpsustada eelnevate uuringutega püstitatud hüpoteesi epilepsiat põhjustava ajupiirkonna kohta,“ selgitas dr Vetkas.

 

Ravimeeskonda kuuluva kliinilise neurofüsioloogi Aleksei Rakitini sõnul registreeriti patsiendil järgneva nädala jooksul üle 50 epileptilise hoo. Protseduuril kogutud andmete põhjal oli võimalik täpsustatud epileptogeenne tsoon eemaldada kirurgiliselt, mis omakorda võimaldab seni ravimitele mittealluva epilepsia tõttu kannatanud patsiendil hoogudest vabaneda.

 

Selline aju stereo-elektroentsefalograafiline uuring on esimene Balti riikides. „Epilepsia kirurgia on maailmas viimastel kümnenditel kiiresti arenev eriala ning epilepsia kirurgiline ravi on kõige efektiivsem ravimeetod valitud epilepsiaga patsientidele. SEEG meetod on sobilik meetod aju süvastruktuuride kolletest algavate hoogude kaardistamisel,“ lisas neuroloogia kaasprofessor Sulev Haldre.

 

Neurokirurgia osakonna juhataja dr Jaan Eelmäe tõi välja, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on praeguseks välja kujunenud Eesti juhtiv epilepsia kirurgia keskus, mille töös osalevad lisaks neurokirurgidele neuroloogid, kliinilised neurofüsioloogid, logopeedid. „Innovatiivne SEEG ehk sügavale ajukoesse elektroodide paigaldamine, Eesti esimene ärkvel patsiendile tehtud ajuoperatsioon koos kõnepiirkondade kaardistamise ja ajukasvaja eemaldamisega, aju funktsioonide kaardistamine erinevate meetoditega ajukollete eemaldamiseks invasiivselt ja radioloogiliselt – need on mõned näited epilepsia kirurgia keskuse tegevustest,“ loetles dr Eelmäe. Ta lisas, et neurokirurgia kaasaegsetesse standarditesse kuulub võimalikult vähe kirurgilist sekkumist, kiirem taastumine peale operatsiooni ja paremad kosmeetilised tulemused, tagades samal ajal patsientide maksimaalse turvalisuse ning järjepideva ravikvaliteedi.

 

Dr Aleksei Rakitin selgitas, et SEEG uuring ning patoloogilise aju osa kirurgiline eemaldamine sobib valitud ravimitele mitte-alluva epilepsiaga patsientide grupile. “Neid patsiente on vaja käsitleda kui potentsiaalseid epilepsia kirurgia kandidaate. Hinnanguliselt võiks Eestis olla kokku umbes 6000–7000 epilepsiaga patsienti, kellest kuni 1000 patsienti on potentsiaalsed epilepsia kirurgilise ravi kandidaadid. Kui uuring muutub regulaarseks, on võimalik taotleda ka selle teenuse lisamist haigekassa hinnakirja,” rääkis dr Rakitin.

 

Kliinikumi Leht

lk1 dr Toomas AroTartu Ülikooli Kliinikumi elutöö preemia laureaat on dr Natan-Toomas Aro, kes on olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis.

 

Kliinikumi preemia komisjoni esimehe, Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul ei piirdu dr Natan-Toomas Aro pädevus ja tegevus kaasasündinud südamerikete kirurgilise raviga. „Tegemist on kõige laiema haardega südamekirurgiga Eestis läbi aegade, kes valdab praktiliselt kõiki ajaloolisi ja tänapäevaseid kirurgilisi meetodeid nii omandatud kui kaasasündinud südamerikete kirurgias. Lisaks eriala eesvedamisele Eestis, on dr Aro seisnud ka rahvusvahelise koostöö eest, mille tulemusel on kliinikumil kaasasündinud südamerikete ravi osas hea koostöö Helsingi lastehaiglaga, aga ka teiste riikide kolleegidega,“ tutvustas dr Kotsar.

 

Dr Aro on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1976. aastal ning töötanud kirurgina aastast 1977 Tartu Maarjamõisa Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakonnas, olles ka aastatel 2004–2012 kliinikumi kardiokirurgia osakonna juhataja. Seega täitub dr Arol 2022. aasta sügisel 45 aastat, mil ta on töötanud kardiokirurgia osakonnas ning olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgilise ravi teerajajaks Eestis. Ta on kõrgelt hinnatud oma väga hea kirurgilise tehnika poolest – töö kvaliteedi näitajaks on ligi kaks tuhat elule tagasi võidetud väikest last ja vähemalt teist samapalju opereeritud täiskasvanut.

 

Dr Natan-Toomas Aro sõnul on kliinikumi preemia tema jaoks suur tunnustus. „Laste südamekirurgia olnud kõige huvitavam ja raskem, kuid samas ka kõige helgem osa erialasest tööst. On ju hea näha aastaid tagasi opereeritud last, kes on tervena suureks kasvanud. Kuna kardiokirurgia on meeskonnatöö, siis meenutan tänutundes kõiki oma endisi õpetajaid ja töökaaslasi. Eriti aga tänan oma praeguseid kolleege,“ sõnas dr Aro. 

 

Dr Aro spetsialiteet on arstitee algusest olnud laste kaasasündinud südamerikete kirurgiline ravi ning kardiokirurgia erialani jõudis ta prof Albert Kliimani erisoovil. Kui 1989. aastani osales ta operatsioonidel peamiselt prof Kliimani assistendina, siis pärast professori ootamatut lahkumist jäi dr Aro kanda kuni 2016. aastani kõigi kaasasündinud südamerikete operatsioonide läbiviimine. Ta on oma töö tulemusel avardanud ühe väikseima ja äärmiselt keeruka eriala keeruliste rikete operatsioonide kirurgilise ravi diapasooni Eestis. Tehtud töö on heaks aluseks edasisele kaasasündinud südamerikete käsitlusele kliinikumi kaasasündinud südamerikete kompetentsikeskuses.

 

Kliinikumi preemia anti üle 10. juunil Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal.

 

Kliinikumi Leht   

lk1 Külli Uibo Evelin Lumilk1 Aili Piir

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

4. mail korraldas Tartu Ülikooli Kliinikum õdedele ja ämmaemandatele pühendatud sündmuse „Räägime inimestest“, kus muuhulgas jagati välja ka erinevad tunnustused.  

 

Silmapaistva tegevuse eest õenduse valdkonnas tunnustati spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõde Külli Uibot. Teda iseloomustatakse kui pühendunud liidrit ja tasakaalustatud otsuste kujundajat, kellele on iseloomulik rahulikul moel korda saata suuri tegusid. Kolleegide sõnul on ta alati valmis uutes ettevõtmistes kaasa lööma, uusi asju algatama ning lisaks need ka ellu viima.

 

Pandeemia-aastate keerukusele vaatamata on Külli Uibo väsimatult tegelenud kliinikumi palliatiivravikeskuse avamise ja arendamisega, statsionaarse ja koduse hospiitsravi kättesaadavuse parandamisega, koduõendusteenuse laiendamisega, vähihaigete koduse toetusraviga, samuti laste ja täiskasvanute toitmisravi meeskondadega.

 

Vaatamata suurtele tööalastele väljakutsetele on ülemõde jäänud oma veendumustele kindlaks, on julgelt aus ja kõikidele tegemistele läheneb täie vastutuse ning pühendumisega. Talle on omane jagada oma lahkust, kaastunnet, väsimatut energiat ja rõõmsat meelt nii kolleegide kui ka patsientidega. 

 

Külli Uibo tark ja rahulik olek ning süsteemne mõtlemine viisid ta läinud aastal kliinikumi esindajana ka Põlva haigla nõukokku. Õendusjuhtide meeskonnas on Külli alati olnud arvestatav liider ja tasakaalustatud otsuste kujundaja.

 

Silmapaistva tegevuse eest ämmaemanduse valdkonnas pälvis tunnustuse ämmaemand Aili Piir, kes on naistekliinikus töötanud 49 aastat. Sügav austus naiste suhtes ja usk nende jõusse on temast teinud hinnatud ja armastatud abilise. Naised on kirjutanud: „Tänu temale sai mulle osaks suurepärane sünnituskogemus, tütre saabumine siia ilma oli igati turvaline ja pehme. Imeline inimene! Paremat ämmaemandat ei oska ette kujutadagi.“

 

Kolleegide sõnul on Aili täitnud sellise kolleegi ja õpetaja rolli, kes on osanud oma headuse ja hoolivuse, tugevuse, konkreetsuse, kindluse ja tagasihoidlikkusega kõiki hoida. 

 

Aili Piir on ise öelnud, et ta ei kujuta ette, et võiks teha muud tööd. „See töö on olnud mu elu, mida olen alati nautinud. Südantsoojendav on teadmine, et sinuga ollakse rahul. Seda enam, et rahulolijaid on mitu – hea, et olen suutnud aidata ja toetada ema tema jaoks tõeliselt raskel pingutusel. Hea, et laps on oma sündimisega hästi toime tulnud. Hea, et isa on olnud tubli toetaja. Lapse sünd on nii püha toiming, et see toob sageli pisara silma ka kogenud ämmaemandal.“

 

Kliinikumi Leht

lk1 kliinikumi töötajadTartu Ülikooli Kliinikumi arengukava aastateks 2022–2026 annab suuna tulevikuaastate kujundamiseks, pidades silmas nii kliinikumi soovitud positsiooni tervishoiumaastikul kui ka erinevate sidusrühmade ootusi Eesti ainsale ülikoolihaiglale.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimehe Priit Perensi sõnul oli arengukava koostamisel eesmärk ühendada ühte dokumenti nii senine strateegia kui arengukava. „Kliinikumi 2022–2026 aastate arengukavas on uuendatud visioon, missioon ja põhiväärtused ja kirjeldatud on sidusrühmade ootused. Neist tulenevalt sõnastasime soovitud positsiooni 2026. aastaks ning kavandasime kolm strateegiat selle saavutamiseks,“ tutvustas juhatuse esimees Priit Perens.

 

Arengukava koostamise eestvedaja, juhatuse liikme ning teadus- ja arendustegevusjuhi prof Joel Starkopfi sõnul oli arengukava koostamise aluseks nii eelnevad aastad kui ka kliinikumis peetud arutelud. „Milline haigla tahame olla viie aasta pärast? Mis on meie soovitud positsioon aastaks 2026? Mis on meie ühised väärtused, mis suunavad meid igapäevastes tegevustes? Need on sügavad küsimused, millele igapäevase kiire töö juures mõeldakse vähe. Organisatsiooni arengu jaoks on nende küsimuste esitamine, vastuste leidmine ning eesmärkide seadmine ometigi vältimatult vajalik,“ rõhutas prof Starkopf. Ta tõi välja, et sel korral on kliinikumi arengukava koostamise protsessi üheks eripäraks mitmete ning väga erinevate sidusrühmade kaasamine. „Et sõnastada, milline haigla, tööandja, õppe- ja praktikabaas ning koostööpartner me soovime viie aasta pärast olla, vajasime esmalt tagasipeegeldust meiega seotud osapooltelt,“ selgitas teadus- ja arendustegevuse juht.

 

Lisaks töötajatepoolsele sisendile leiab arengukavast kliinikumi olulisima sidusrühma – patsientide – ootused ja ettepanekud. „Küsisime sisendit kliinikumi patsientide nõukojalt ning 2022. aasta alguses viisime koostöös sotsiaalteadlastega läbi kogemusuuringu patsientide ootuste selgitamiseks raviteekonnal,“ täiendas juhatuse liige ning õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Patsientide ootuste edasikandjaks on ka iga-aastased rahuloluküsitlused ning kogu aasta jooksul laekuv tagasiside erinevate kanalite kaudu. Patsientide ja töötajate kõrval ei jäetud tähelepanuta ka Tartu Ülikooli ja üliõpilasi, perearste, innovatsioonipartneid ning teisi kliinikumi jaoks olulisi sidusrühmi.

 

„Soovime olla Eesti kõige patsiendi- ja kolleegisõbralikum haigla, kõige kõrgemalt hinnatud õpetav haigla ning Euroopas mõjukas teadus-, arendus ja innovatsioonikeskus, atraktiivne tööandja ning keskkonnahoidlik organisatsioon – kokkuvõtvalt, Eesti tervishoiu liider,“ ütles prof Starkopf.

 

„Nimetatud eesmärgid on olnud meie saatjateks osaliselt ka varem ning loodan väga, et kaasav ja põhjalik arengukava koostamise protsess võimaldab meie töötajatel ühiselt saavutada seatud eesmärke ning omakorda tunnetada neid läbipõimitult igapäevase tegevusega. Selleks sõnastasime kolm olulist tegevuskava – ülikoolihaigla-, patsiendi- ja töötajastrateegia.“ Ta lisas lõpetuseks, et kliinikumi soovitud positsioon on teekond. Arengukava järgmistes sammudeks on tegevuskavade loomine struktuuriüksuste tasemel, mis võtavad arvesse eelarvestamist ja tulemusnäitajaid.

 

Kliinikumi Leht

lk1 Tervisekontroll lastekliinikusTartu Ülikooli Kliinikum alustas 11. märtsil Ukraina sõja eest põgenevatele lastele ja täiskasvanutele mõeldud teiseste tervisekontrollidega.

 

„Kliinikum soovib olla sõjapõgenikele olemas oma tervishoiualase kompetentsiga, olgu selleks tervisekontroll, vältimatu abi või muu tugi. See on vähim, mis me praegusel hetkel kogu maailma vapustanud olukorras teha saame,“ sõnas Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens.

 

Sõja eest põgenejaid lisandub Tartu ja Tartumaa piirkonda igapäevaselt. „Teame tänaseks, et kuni pooled neist võivad olla lapsed. Kliinikumi töötajad on valmis teiseseks tervisekontrolliks, et osutada tervishoiuteenuseid nii lastele kui täiskasvanutele,“ lisas Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar.

 

Teisese tervisekontrolli fookus on üldterviseandmete ja nakkusohutuse kontroll. Laste vastuvõtud toimuvad kliinikumi lastekliiniku majas N. Lunini 6. „Meie pädevate infektsionistide ja lastearstide valvsa pilgu all suunatakse lapsed vajadusel, näiteks krooniliste haiguste olemasolul, ka täiendavatele vastuvõttudele,“ sõnas ravijuht.

 

Täiskasvanute tervisekontrollid toimuvad Maarjamõisa tervisekeskuse majas, L. Puusepa 1a. „Täiskasvanute tervisekontrolli läbiviimisesse panustavad kliinikumi töötervishoiuarstid ning taastusravi arstid ja spordimeditsiini arstid. Tervisekontrolli juurde kuulub arsti vastuvõtt, õe vastuvõtt, vaktsineerituse väljaselgitamine, vereanalüüsid ja vajadusel röntgenuuring,“ ütles dr Kotsar.  Ühtlasi kirjutatakse teisese tervisekontrolli käigus välja vajalikud retseptid.

 

Lisaks plaanilise teisesele tervisekontrollile osutab kliinikum sõja eest põgenevatele inimestele vältimatut abi erakorralise meditsiini osakonnas ja ambulatoorsetes valvekabinettides (lastekliiniku valvekabinetis, silmakliiniku ja kõrvakliiniku valvekabinetis, psühhiaatriakliiniku valvekabinetis, naistekliiniku valvekabinetis) sh raseduse jälgimise ja sünnitusabi teenust naistekliinikus ning COVID-19 vaktsineerimist kliinikumi peahoones ja Kvartali keskuses. Samuti osutatakse kliinikumis ka vältimatut hambaravi teenust, tööpäevadel L. Puusepa 1a majas ja puhkepäevadel L. Puusepa 8. Tervishoiuteenused ning retseptiravimid on riigi otsusel Ukraina sõja eest põgenejatele erandkorras tasuta.

 

Täiendav info kliinikumi tervishoiuteenustest sõja eest põgenejate jaoks on leitav nii eesti- kui ukrainakeelsena kliinikumi kodulehel.

 

Kliinikumi Leht

Tiina TederLiisi Põldots 2Julia Beljajeva„Iseseisvuspäeva eel tänab Eesti Vabariik oma teenetemärkidega inimesi, kelle sihikindlus, ennastsalgavus, pühendumus, leidlikkus või looming on eeskujuks paljudele teistele ning on muutnud kogu Eesti paremaks, hoolivamaks, märkavamaks, ettevõtlikumaks,“ kirjutas president Alar Karis riigi teenetemärkide andmise otsuse eessõnas. Tartu Ülikooli Kliinikumist töötajatest pälvisid presidendilt teenetemärgid Tiina Teder, Liisi Põldots ja Julia Beljajeva.

 

Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler Tiina Teder töötab infektsioonikontrolli teenistuses õena ning südameasjaks on infektsioonikontroll, mille nõuete täitmisest on saanud koroonapandeemia võtmetegur. Tiina on ka kliinikumi vaktsineerimismeeskonna looja ja koordinaator. Ühtlasi on ta üks Eesti edukaima – Tartu vaktsineerimiskeskuse – eestvedajatest, kes seisis nii keskuse loomise kui ka mobiilsete vaktsineerimisvõimaluste eest.

Tiina Teder: Presidendi teenetemärk on minu jaoks väga oluline. Ma olen püüdnud teha endast parima, olla patsientidele olemas ja teha kõike nende heaks. Kindlasti on see tunnustus kogu meie vaktsineerimismeeskonnale ja kliinikumile laiemalt. Mul on ülimalt toredad kolleegid nii infektsioonikontrolli teenistuses kui ka keskkonna- ja puhastuse osakonnas. Tööd tehes on ikka õlg-õla tunne ja seda ka kliinikumis laiemalt. Naudin oma tööd ja sellega kaasnevaid väljakutseid ning olen tänulik, et neid väljakutseid mulle ka usaldatakse. Kliinikumis on väga huvitav töötada!

 

Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi kavaler Liisi Põldots töötab kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku 2. intensiivravi osakonna vanemõena. Tema juhitud osakond oli kliinikumis esimene, mis korraldati ümber COVID-19 intensiivravi osakonnaks ja kus ravitakse senimaani kõige raskemaid patsiente. Liisi on panustanud nii patsientide ravisse kui ka uute töötajate koolitamisse, lisaks oma meeskonna erialasesse ettevalmistusse ning vaimse tervise hoidmisse.

Liisi Põldots: Punase Risti teenetemärk on kindlasti üks suurimaid avalikke tunnustusi, mis ühele õele võib osaks saada ja see teeb südame soojaks. See tunnustus on laiemalt kõikidele õdedele selle töö eest, mida nad on teinud igapäevaselt ja eriti COVID-19 kriisi valguses viimased kaks aastat. Osa sellest tunnustusest kuulub kõigile meie meeskonnaliikmetele, kes suure pühendumusega enda tööd teevad, et patsientidele parimat ravi tagada. Ma tõesti imetlen neid iga päev.

Meil on Kliinikumis palju inspireerivaid inimesi, kes on eeskujuks enda tegude ja tarkusega. Selliste kolleegidega koos töötamine teeb ka ennast paremaks. Mulle meeldib kõik selle töö juures - see kuidas patsientide edulood motiveerivad, keerulised olukorrad sind inimesena kasvatavad, töö erakorralisus ja tempo. Õendusjuhina kõige suuremaks väljakutseks on hoida enda meeskonda ühtse ja õnnelikuna, siis on ka patsiendid hästi hoitud. Ma olen siiralt tänulik selle tunnustuse eest ja see annab kinnitust, et oleme õigel teel.


Valgetähe II klassi teenetemärgi kavaler Julia Beljajeva, kes töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas õena, saavutas 2021. aasta suvistel olümpiamängudel Eesti epeenaiskonnaga kuldmedali. Lisaks sellele, et Julia on olümpiavõitja, on ta ka mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õe ametit on ta nimetanud väga mitmekülgseks, mille juures talle meeldib enesearendus ning toetavad kolleegid.

Julia Beljajeva: Oleme naiskonnaga küll palju auhindu saanud, aga tunnustus Eesti Vabariigi poolt kindlasti on eriline ja tähtis. See tähendab, et tegime suurt asja ja suutsime tõsta Eesti Vabariigi kõrgele. Väga uhke tunne on seista kõige kõrgemal astmel ja kuulata Eesti Vabariigi hümni – just selle hetke jaoks teeme nii palju tööd. Loodan, et terve Eesti tundis samamoodi uhkust sellel hetkel.

Ei ole küll lihtne ühendada tööd ja sporti, aga olen seda suutnud teha juba poolteist aastat. Arvan, et inimene, kellel on siht ees olemas, suudab päris palju oma elus saavutada ja teha.

 

Kliinikumi Leht

lk1 aasta tegu29. detsembril tunnustati Raekoja platsil Tartu aasta teo väljakuulutamisel ühe silmapaistvaima teona ka kogu Eestile head eeskuju andnud Tartu vaktsineerimiskeskust. Varem on keskuse tööd tunnustanud oma visiitidel nii president Kersti Kaljulaid kui ka peaminister Kaja Kallas. Kliinikumi Leht vaatas koos kliinikumi vaktsineerimismeeskonna koordinaatori Tiina Tederiga tagasi ja mõtiskles, millised olid eduloo erilisemad hetked, ent ka väljakutsed.

 

Detsember 2020. aasta, jõulupühade-eelne aeg. Kliinikum ja sotsiaalministeerium lepivad kokku, et ka kliinikum osaleb Eesti ja Euroopa ühisel esimesel vaktsineerimispäeval, 27. detsembril 2020. Teada on ka, et esimesed vaktsineeritud saavad olema tervishoiutöötajad. Kliinikum on valmis – apteek on valmis tarneid vastu võtma, hoiustama vastavalt tingimustele ja ka vaktsiini lahustama; valmis on infektsioonikontrolli teenistuse meeskond – nii vaktsineerima, nõustama kui ka kõrvaltoimeid jälgima, valmis on vaktsiini ootavad töötajad ning valmis on kiirelt loodud ja pidevalt täienevad infomaterjalid. Kui 26. detsembriks oli ravijuhil dr Kotsaril teadmine, et vaktsiinid on jõudnud Eestimaa pinnale, oli jäänud vaid oodata nende Tartusse transportimist.

 

Hea ning läbimõeldud ettevalmistus esimeseks vaktsineerimiseks tagas selle, et kõik sujus ka meedia terava pilgu all ning kliinikumi intensiivravi osakondade töötajatest said COVID-19 vaktsineerimise tunnusnäod mitmeks kuuks. Esimesele vaktsineerimisele järgnesid mõned rahulikud päevad, et koolitada immuniseerimisõigusega õdesid. Justkui vaikus enne tormi.

 

Miks võttis kliinikum oma südameasjaks inimeste vaktsineerimise COVID-19 vastu?

Kliinikumi kriisijuhtimismeeskond ja juhatus nägid selles võimalust tervishoiukriisi leevendamiseks. Me ju nägime, kui keeruliselt põevad COVID-19 haigust eakad inimesed, kes haiglaravile jõudsid. Nägime ka seda, millist koormust võib haiglale tähendada ainuüksi üks hooldekodu puhang. Teadsime, et vaktsineerimine on parim viis kaitsta kogu elanikkonda.

 

Vaktsineerimise korraldamisel oli esialgu pidevaid muutujaid – sihtrühmad, vanusepiirangud, vaktsiinitarned...

Muidugi. Vahel muutus kõik ühe päeva jooksul. Muutusid vanuserühmad, laienesid riskirühmad, vaktsiinide valik. Kindlasti oli meie suureks plussiks kiirus ja paindlikkus ning soov „ära teha“. Näiteks teiste eesliinitöötajate ja haridustöötajate vaktsineerimine märtsi alguses – saime hommikul haigekassalt info ja õhtuks olime juba valmis. Olime tegelikult pidevalt olemas kliinikumi töötajate jaoks, patsientide jaoks ja teiste elanike jaoks.

 

Kuni ühel hetkel tundus, et kliinikumi vaktsineerimismeeskond võiks panustada veelgi enam?

Juhatuse esimees Priit Perens tõstatas küsimuse, kui suur oleks meie meeskonna võimekus päevas vaktsineerida. Tegime arvutused ja pakkusime omapoolse lahenduse. Ainult et teadsime, et kliinikumi ruumid jäävad meile füüsiliselt kitsaks, kuna oluline oli mitte häirida ravitööd. Priit Perens ja ravijuht dr Andres Kotsar rääkisid meie ettepanekud läbi Tartu linnaga ning sealtpeale on linnapea Urmas Klaas ja abilinnapea Mihkel Lees koos oma meeskonnaga olnud meie suurepäraseks koostööpartneriks.

 

Täna on Tartu vaktsineerimiskeskus aasta tegu. Ent selle planeerimisel oli ka teadmine, et võib-olla kõik ei õnnestu planeeritult?

Riskikohti muidugi oli. Kuidas kolida kliinikumi tegevus linna teise otsa nii, et see päriselt toimiks; kuidas lahendab A.Le Coq spordihoone sportlastele alternatiivsed treeningvõimalused ning sisustada spordihoone meditsiiniliseks tegevuseks; kas vaktsiinid üldse saabuvad ning kui saabuvad, siis kas sellises koguses, et saame teha rohkem kui 1000 doosi päevas?

Õnneks riskid õigustasid ennast ning nagu ütlesid meie linnapoolsed partnerid: „Parem olla asjatult valmis, kui et vaktsiinide saabumisel mitte olla valmis“. Nii saigi spordihoonest vaktsineerimiskeskus – keskuse logistika rajanes suuresti dr Veronika Reinhardi ettepanekutel. Lisaks kujunes kliinikumi, kiirabi, linna ja naiskodukaitse vahel teineteist toetav ja julgustav sünergia. Igaüks teadis oma töölõiku ja sai muude nüansside osas toetuda teistele. Iganädalastel esmaspäevastel töökoosolekul arutasime, mis toimib ja mida oleks vaja muuta.

 

27. aprillil 2021 avatud Tartu vaktsineerimiskeskus oli Eesti esimene vaktsineerimiskeskus ning kliinikumi esimene nii suuremahuline projekt majast väljas

Nii on, eesmärk oli teha võimalikult kiiresti võimalikult palju kaitsesüste nii, et see oleks inimesele maksimaalselt mugav. Meie võimekus oli teha umbes 1700 doosi päevas, aga tuli ette ka päevi, mil tegime 2000 doosi – need rekordpäevad jäid suvisesse aega, kui vaktsineerimine sai kättesaadavaks kogu elanikkonnale ning vanusepiirangud kadusid.

Olime ka Eesti esimesed, kes pakkusid n-ö walk-in lahendust. Ilma ette registreerimiseta vaktsineerimine kujunes väga populaarseks, ent samas nõudis meilt veelgi läbimõeldumat korraldust, sest paralleelselt ootasime ju vaktsineerima inimesi ka ette registreerimisega.

Olime esimesed, kes lisaks keskuse tegevusele otsustasid minna n-ö rahva sekka. Autovabaduse puiestee, vaktsineerimisbussid linnaruumis, aga ka maakondades ning kiirabi linnaruumis. Enamus ideid, mis töökoosolekutel sündisid, rakendati ellu. Isegi ettevõtetesse ja ülikoolidesse, kes seda soovisid, läksime kohale. Tartu linn oli meiega pidevalt mõttega kaasas – näiteks õnnestus väga hästi suhtlemine koolidega enne õppeaasta algust, et võimaldada juba vaktsineeritud lastel kooli minna.

 

lk2 vaktsineerimisbussisMis on patsientide positiivse tagasiside võtmeteguriks?

Positiivne tagasiside andis teadmise, et liigume õiges suunas. Kui mõelda patsiendi teekonna peale vaktsineerimise kontekstis, siis algab see ju teavitamisest. Ühtlasi tundub, et usaldus kliinikumi töötajate vastu oli ja on suur, mistõttu eelistatakse sageli just meie juures vaktsineerimist. Hoolitsesime selle eest, et patsiendi logistika oleks juba sisenemise hetkest võimalikult lihtne ja sujuv ning et ei tekiks teadmatust või hirmu. Enne vaktsineerimist võtame aega küsimustele vastamiseks ning nõustamiseks. Muuseas, suvel vajasid inimesed vähem nõustamist, kui nüüd, sügisel. Vaktsineerimisejärgselt, jälgimisalal, püüame ka hoida personaalselt kontakti ja soovime olla veendunud, et kõik on hästi.

 

Kes on kliinikumi vaktsineerimismeeskond?

Kliinikumi vaktsineerimismeeskond koosneb väga erinevatest inimestest. Ütleksin, et nii multidistsiplinaarset meeskonda võib-olla polegi varem kliinikumis olnud. Meeskonda kuulusid väga erinevate oskustega kolleegid – erinevatest kliinikutest ja meditsiinilistest teenistustest, apteegist infektsioonikontrolli teenistusest, analüüsi- ja kvaliteediteenistusest, informaatikateenistusest, haldusvaldkonnast, jne.  Ka kommunikatsiooniteenistus oli meiega kaasas esimesest hetkest.

Kõrghetkel oli vaktsineerimismeeskonna nimekirjas kuni kakssada inimest ning korraga Tartu vaktsineerimiskeskuses tööl kuni kolmkümmend inimest. Nüüd, mil vaktsineerime kliinikumi peahoones ja Kvartalis, on nimekirjas ligi 140 inimest ning igapäevaselt töötab kuni 20 inimest.

Selleks, et meeskonna iga töölõik toimiks, oli vaja iga detail peensusteni läbi mõelda. Nii tekkisid erinevate valdkondade tiimid ja nende juhid – ravimite eest vastutasid Gerli Mänd ja Tatjana Oolo, vaktsineerimise eest Annika Reiljan, jälgimise eest Reelika Laht, registreerimise eest ja töögraafikute eest Triin Arujõe ja Mari Sööt, varustamise eest Maris Mikksaar ning dokumenteerimine oli Tuuli Laeneste vastutus.  

 

Mis on olnud suurim õnnestumine või see, mis enim heameelt valmistanud?

Esmalt pean suurimaks õnnestumiseks seda, et patsiendid olid meie teenusega rahul, nende positiivne tagasiside kindlasti innustas meid. Kui Tartu linnas peetakse võib-olla tervishoiuteenuste kättesaadavust rohkem iseenesest mõistevaks kui maakondades, siis eredalt jääb meelde, kuidas meid vaktsineerimisbussidega maakondades vastu võeti – inimeste tänu selle eest, et spetsiaalselt nende juurde sõitsime, oli suur. Teiseks õnnestumiseks pean meeskonnatööd ja koostööd. Vaktsineerimismeeskond soovis ühiselt sellesse projekti panustada, mis tekitas südantsoojendava ühtekuuluvustunde. Kolmandaks, eelnevat arvesse võttes pean õnnestumiseks teadmise ja kogemuse saamist. Miski pole võimatu – kui on olemas soov ja meile antakse võimalus, sealhulgas väljaspool kliinikumi, siis saame hakkama.

 

Kas täna uuesti alustades tuleks midagi teisiti teha?

Kui tänaste teadmistega tuleks kogu vaktsineerimist uuesti alguspunktist koordineerida, siis ma ei teeks midagi teisiti. Suuri väljakutseid oli mitmeid – kasvõi iseenesest otsus rajada eraldi vaktsineerimiskeskus, aga näiteks ka hetk kui keskuses juulikuus avasime ette registreerimiseta vaktsineerimise. Väljakutse oli logistikat veel paremini korraldada ning järjekordi vältida.

Meie kõige suurem eesmärk oli, et patsiendid oleksid rahul ning see õnnestus. Olen väga tänulik, et meie vaktsineerimistegevus nii paljudele korda läks, olen tänulik meile saadetud tänusõnade eest, kolleegide toetuse eest ning aasta lõpus Tartu silmapaistva aasta teo tunnustuse eest. Aitäh!

 

Kliinikumi Leht

lk1 juhatusEelmise aasta lõpus möödunule tagasi vaadates tundus aasta olevat pöörane ja ettearvamatu. Täna, 2021. aasta detsembris tagasi vaadates, ei iseloomustaks ma aastat mitte kui pöörane, vaid kui ebatäiuslik torm. Kui 2020. aastal tundus, et COVID-19 pandeemia on selline torm, mis purustab kõik, siis nüüdseks on meile selge, et pandeemia ei ole kõikepurustav ning kiirelt mööduv. Samas ei ole võimalik seda ka praeguseks teadaolevate vahenditega lihtsalt lahendada.

 

Kolm lainet ja kolm plaanilise ravitöö taastamise pingutust. Ühelt poolt tundub, et oleme juba vilunud ning harjunud COVID-19 haigusega elama, teisalt oleme lõplikult tüdinud. Kahjuks ei tea me endiselt, kas elame uues reaalsuses või saab loota selle lõppemisele. Üks on kindel – teie, kliinikumi töötajad, olete olnud professionaalsed ja teinud pandeemia läbimise iga uue laine puhul võimalikuks. See ei ole olnud kerge ning on nõudnud endiselt rutiinsetest tegevustest välja astumist. Me kindlasti ei tea, millal pandeemia lõppeb, ent kogemus on näidanud, et ükskõik, mis tuleb, me saame üheskoos sellega hakkama.

 

Kliinikumi ravi rahastamise leping on täidetud nii hästi kui see ühel aastal kahe laine tingimustes võimalik oli. Aitäh teile. Kliinikum on lahendanud kriisi, ent jätkuvalt pidanud prioriteediks ka teiste, mitte pandeemiaga seotud patsientide ravimist kuni selleni, et on terve aasta vältel olnud ka vaktsineerimise eestvedaja elanikkonna seas.

 

Meie panust on märgatud – tervishoiusektori tegemised, rõõmud ja mured ei ole kunagi varem olnud sellise tähelepanu keskmes. Juba ainuüksi see annab positiivse ootuse ja lootuse tuleviku osas. Olgu selleks siis arutelud, kui palju inimesi vajab Eesti tervishoid, milline on parim tervishoiu rahastamise mudel või kuidas väärtustada õpetamist tervishoius.

 

Head töötajad! Soovin, et teil oleks pühade ajal kasvõi korraks võimalus aeg maha võtta. Veetke aega oma lähedastega, veetke aega looduses. Me ju kõik unistame endisest maailmast COVID-19 pandeemiata. Uus aasta aga algab uute väljakutsetega. Olles küll jällegi kogemuste võrra rikkamad, peame teadvustama, et maailm võib, aga ei pruugi, meid taaskord üllatada.

 

Selle teadmisega tuleb õppida elama ja seda teadmist tuleb aktsepteerida. Nii saavutame me vaimse tasakaalu.

 

Kaunist ja rahulikku pühadeaega!

 

Priit Perens

Juhatuse esimees