lk1 Padrik PeeterTennus2015Alanud aasta 1. jaanuarist andis senine hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja emeriitprofessor Hele Everaus teatepulga üle dotsent Peeter Padrikule jätkates ise tööd arst-konsultandina. Dr Peeter Padrik töötas kuni 1999. aasta lõpuni tollase onkoloogiahaigla peaarstina. Alates aastast 2000, ehk kogu emeriitprofessor Everausi kliiniku juhtimise aja, on ta ametis olnud hematoloogia-onkoloogia kliiniku direktorina. Alates 2015. aastast ka Eesti ainsa rahvusvaheliselt akrediteeritud kliinilise vähikeskuse direktorina.


Mis ajendas teid kandideerima kliiniku juhataja ametikohale?
Annan endale väga selgelt aru, et kliiniku juhataja ametikoht on väga suure vastutusega. Aga eks see kandideerimine oli minu senise erialase tegevuse loomulik jätk. 2015. aastast on loodud ka kliinikumi vähikeskus eri kliinikute ja teenistuste vähiravialaste tegevuste ja kvaliteedi koordineerimiseks, jätkan tööd ka selle direktorina. Hematoloogia-onkoloogia kliinik on ju vähikeskuse tuumikkliinik ja mõlemate tegevuste ühendamine on sünergiline.


Kui palju hakkavad teie töökohustused juhatajana erinema varasematest, kliiniku direktori omadest?
Peamine erinevus on ikkagi vastutuse tasemes. Kliiniku töö ja arengu peamine vastutaja on ju ikkagi kliiniku juhataja, selles mõttes oli kliiniku direktori vastutus loomulikult väiksem. Nüüd püüan ma ühendada mõlemaid seniseid funktsioone, jagades osa seniseid vastutusi ehk rohkem ka osakonnajuhatajate ja kliiniku ülemõega. Kuivõrd hematoloogia-onkoloogia kliinik on üsna multidistsiplinaarne ja suure töömahuga, ja arvestades ka vähikeskuse tegevusi, tekkis aruteludes ka versioon tööfunktsioonide ja vastutuse jagamisest kliinikumi ja ülikooli töö vahel. Praegu olemegi tegevused ja vastutused jaganud, ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliiniku tegevusi juhib selle aasta algusest dotsent Jana Jaal.


Milline on teie visioon hematoloogia-onkoloogia kliiniku tööst – kas jätkate samal rajal või ootavad kliinikut ees ka muutused?
Meil on olemas nii kliiniku ja kui ka vähikeskuse arengukavad ja aastaeesmärgid, mille koostamisel olen ju aktiivselt osalenud, seetõttu jätkame muidugi nende osas samal rajal. Teisalt on ju aga elu ise muutlik, alati on vaja ka analüüsida ja mõelda, mida teha konkreetselt paremini ja teisiti sätestatud eesmärkide saavutamiseks, teeme seda koos kolleegidega. Ka juba seatud eesmärkide täitmine eeldab muutusi. Muutused pole aga eesmärk iseenesest.


Hematoloogia-onkoloogia kliinik akrediteeriti veebruaris 2015 Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (OECI) poolt kui kliiniline vähikeskus. Järgmine siht sai tollal seatud aastaks 2021 – et töötaks kõikehõlmav vähikeskus. Kui lähedal te olete eesmärgile?
Koostasime OECI-ga koos parendusplaani kliinikumi vähiravi alaste tegevuste arendamiseks. Eelmise aasta juunis tehtud vaheanalüüsi alusel oli meil 45% eesmärke täidetud. Nii et enamiku asjade arengu osas olen optimistlik. OECI-l on kõikehõlmavatele vähikeskustele üsna suuremahulised kvantitatiivsed teadustöö ja kliiniliste uuringute nõuded – nende mahtudeni jõudmine on kõige keerulisem. OECI kriteeriumid on sätitud Euroopa suurte vähikeskuste standardite järgi, juba Eesti ja teiste väiksemate riikide suurusest tulenevalt on meil isegi teoreetiliselt võimatu olla selles näiteks Lääne-Euroopa suurte vähikeskuste tasemel. Aga selles küsimuses on ka OECI siseselt käimas diskussioon, eks näis...


Kas teil on jaksu jätkata tööd ka vähikeskuse direktorina ning patsiente vastu võtta?
Kindlasti analüüsin oma tööd ja vajadusel teen korrektsioone, loomulikult on tähtis esmaselt kliiniku terviklik hea töö, mitte niivõrd minu individuaalne arstlik tegevus. Praegu plaanin küll mõlemaid mainitud funktsioone jätkata, oleme ka juhatusega nii läbi rääkinud. Seega jätkan ka erialast arstlikku tööd onkoloogina ning veerandkoormuse ulatuses dotsendina ka õppe- ja teadustööd ülikoolis. Nagu eelnevalt mainitud, kergendab seda ülikoolipoolse kliiniku juhataja töökoormuse ja vastutuse võtmine dotsent Jana Jaali poolt. Loodame, et see mudel töötab.


Te olete prof. emer Hele Everausi kõrval töötanud 17 aastat, ühtlasi oli tema ka teie doktoritöö juhendaja. Milliseid teadmisi või kogemusi väärtustate enim sellest koostööst?
Hindan väga professor Hele Everausi oskust mõelda ja ka tegutseda suurelt, samuti tema kompromissitut püüet anda patsientidele parimat. Alati on olnud väärtuslikud tema kui vanema ja kogenuma kolleegi nõuanded. Professor Everaus jätkab tööd meil kliinikus konsultantprofessorina, mistõttu loodan tema nõuannetele muidugi ka edaspidi.

 

Dr Peeter Padrikut küsitles Helen Kaju

lk1 Urmas Siigur TennusHead kaasteelised! Aasta pikim pime aeg on käes, ilm on hall ning kõle. See on tavapäraselt aeg vaadata nii tagasi kui ka teha tulevikuplaane.


Mööduva aasta üheks märksõnaks võiks ilmselt olla „äraarvamatus“. Aasta oli rikas sündmustest, mida keegi mulluse jõulupuu all ei osanud ei karta ega loota. Ühtne Euroopa sai olulised mõrad oma alusmüüri brittide jaanipäevasel referendumil. Ameerikas võidutses demokraatia omal moel ja presidendiks valiti mees, kellele aasta eest keegi suurt poleks panustanud – Donald Trump. Koduses poliitikas katkes reformierakonna 17-aastane valitsemisaeg.

 

Tervishoiusektoris süvenesid rahastamismured, mis, tõsi küll, oli üsna ettearvatav.


Muutused on maailma konstantne osa. Inimloomusele on omane muutuste puhul ikka nii loota kui karta. Hiina vanasõna ütleb, et kui puhuvad muutuste tuuled, hakkavad ühed inimesed ehitama tuulevarje, teised aga tuuleveskeid. Läinud aasta uutest tuultest on osa selliseid, mille puhul ei oska esmapilgul ei varje ega veskeid ehitada. Maakera pöördub endiselt itta, kuid globaalsete poliittuulte suund, tugevus ja toime on jätkuvalt keeruliste prognoosimudelite pureda. Aga ärevaks teeb küll.


Kodumaine tuulteroos näib osundavat maksufundamentalismi ajastu lõpule ja kannab endas ka teatud lootust, et tervishoiu rahastamises võiks midagi hakata paremaks minema. Kuigi me ei mõista ehk kohe selle tuule koridori veskit rajada, siis valjenevaks vileks on see igatahes paslik. Vileks, mis annaks nii rahvale kui ka „rahva teenritele“ teada, kui sandis seisus asjad on, nagu seda tegid arstlikud erialaseltsid oma ühispöördumises valitsusele ja parlamendile.

Uuema aja eesti vanasõna ütleb – „Meest sõnast, valitsust otsustest“. Ootame ära.


Kalender on meid sel aastal pühadega nörritanud – polegi nagu õieti teisi. Võtkem siiski aega lähedaste seltsis aastale tagasi vaadata, meenutada neid, kes meie seast läinud ja teha ikka lootusrikkaid tulevikuplaane. Ning aastalõpusoov, nagu ikka – olgu teil tuba soe ja lapsed terved ja mõnusat aastavahetuse aega!

 

Urmas Siigur
Juhatuse esimees

lk1 Sanna PuuseppA. Tennuslk1 Kaspar TootsiÕppeaasta alguses nimetas Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendiumi komisjon uuteks stipendiaatideks dr Sanna Puusepa ja dr Kaspar Tootsi. Komisjoni kuulusid kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur, nahakliiniku juhataja professor Külli Kingo ning meestekliiniku juhataja dr Margus Punab.


Dr Sanna Puusepp on lõpetanud 2013. aastal Tartu ülikoolis arstiteaduse eriala, mille järgselt astus ta samal aastal meditsiinigeneetika residentuuri. 2016. aastast õpib dr Sanna Puusepp Tartu ülikooli kliinilise meditsiini instituudis doktoriõppes meditsiinigeneetika erialal.

 

 

Dr Sanna Puusepp: Minu doktoritöö pealkiri on „Kongenitaalsete ja mitokondriaalsete müopaatiate molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste kui ka ultrastruktuursete uuringutulemuste võrdlus ning nende epidemioloogia Eestis“.


Oma doktoritöös analüüsin ma kaasasündinud pärilike lihashaigustega patsientide fenotüüpi, lihase patomorfoloogiat ja ka ultrastruktuurset patoloogiat ning genotüüpi. Nende haiguste alla kuuluvad kongenitaalsed müopaatiad, kongenitaalsed lihasdüstroofiad, mõned metaboolsed müopaatiad, kaasa arvatud mitokondriaalsed müopaatiad, kongenitaalsed müasteenilised sündroomid ja kongenitaalne müotooniline düstroofia.


Minu doktoritöö eesmärkideks on esiteks hinnata kaasasündinud pärilike lihashaiguste epidemioloogiat Eestis, kirjeldada nende haiguste Eesti-spetsiifilist geneetilist tausta ning koostada diagnostiline algoritm nende haiguste jaoks Eesti lastel. Teiseks võimaldab minu uurimistöö avastada uusi haigusseoselisi patogeenseid mutatsioone kaasasündinud lihashaigustega patsientidel, leida fenotüübi, morfotüübi ja genotüübi vahelisi seoseid ning kirjeldada nende haiguste kulgu. Kogu antud informatsioon parendab kaasasündinud lihashaiguste diagnostikat ning tagab patsientidele kiirema ja varasema etioloogilise diagnoosi, mis omakorda võimaldab hinnata ravivõimalusi, haiguse prognoosi ning pakkuda vanematele ja tulevikus ka patsiendile prenataalset geneetilist diagnostikat. Samuti on üheks eesmärgiks analüüsida, kas lihasbiopsia uuringut peaks teostama enne molekulaargeneetilisi analüüse või mitte. See küsimus on kerkinud oluliseks teemaks seoses geneetiliste tehnoloogiate kiire arenguga.


Põhjalikumalt uurin oma doktoritöös mitokondriaalseid müopaatiaid. Analüüsin lihase patomorfoloogilisi aspekte ning fenotüübi-genotüübi vahelisi korrelatsioone patsientidel, kellel on kliiniline kahtlus mitokondriaalsele haigusele. Hindan mitokondriaalsete haiguste kliiniliste kriteeriumite korrelatsioone antud patsientide genotüübiga ning sekundaarse mitokondriopaatia esinemist antud kohordis. Lisaks on minu doktoritöö eesmärgiks leida seoseid mitokondrite ultrastruktuursete muutuste ja genotüübi vahel mitokondriaalsete müopaatiatega patsientidel, mida siiamaani uuritud ei ole, kuid mis võib anda olulisi viiteid suunamaks geneetilisi uuringuid. Samuti määratlen mitokondriopaatiate spektrumi, mille puhul lihasbiopsia ja mitokondrite ultrastruktuurne analüüs ei panusta diagnoosimisse nagu näiteks Leigh sündroom.lk1 Ounap Katrin Tennus


Juhendaja professor Katrin Õunap: "Tunnen Sanna Puusepa 2014. aasta kevadest alates, mil ta tuli VI kursuse üliõpilasena kliinilise geneetika keskusesse ja tundis huvi meditsiinigeneetika erialale spetsialiseerumise vastu. Sanna Puusepa meditsiinigeneetika kitsamaks alaerialaks on lihase biopsiate patomorfoloogiline uurimine. Ta alustas sellealaseid õpinguid dotsent Andres Piirsoo juhendamisel juba meditsiinigeneetika residentuuri esimesel aastal ja on näidanud ülesse suurt huvi antud valdkonna vastu. Sanna on oma iseloomult väga töökas ja põhjalik ning talle on just sobinud individualiseeritud laboritööle spetsialiseerumine."

 

Teine kliinikumi doktoriõppe stipendiaat dr Kaspar Tootsi on lõpetanud samuti Tartu ülikoolis arstiteaduse eriala aastal 2013. Samal aastal asus ta ka arstiteaduste doktorantuuri ning käesolevast aastast on dr Tootsi ortopeedia eriala resident.


Dr Kaspar Tootsi: Minu teadustöö keskendub osteoartroosi uurimisele. Tegemist on kõige sagedasema liigeshaigusega, mille esinemissagedus on tõusutendentsiga. Selle taga seisab põhiliste riskifaktorite (ühiskonna vananemine, ülekaal, ebapiisav füüsiline koormus) esinemissageduse tõus. Olenemata haiguse suurest levikust, mis teeb ta oluliseks nii arstidele, teadlastele kui ka ravimitööstusele, ei ole tänaseni haiguse kulgu mõjutavat ravi. Haiguse patogenees on keeruline ja paljuski veel ebaselge.


Minu doktoritöö pealkiri on „Osteoartroosi kardiovaskulaarne ja metaboloomiline profileerimine“. Täpsemalt keskendun osteoartroosi ja arterite jäikuse vaheliste seoste uurimisele ning madalmolekulaarsete metaboliitide kindlakstegemisele. Uued biomarkerid aitaksid kaasa haiguse varasemale diagnoosimisele ja kulu hindamisele. Plaanis on jätkata uuringuga ka pärast doktoritöö valmimist ja selgitada osteoartroosiga patsientide arterite jäikuse ja erinevate seerumi biomarkerite muutusi pärast endoproteesimist.


lk1 Martson Aare TammeaidJuhendaja dotsent Aare Märtson: Artroosi, varemalt ka tuntud kui kõhre kulumishaigust esineb sageli ja on palju uuritud. Viimased seisukohad kinnitavad artroosi kui põletikulise haiguse olemust. Kliiniliselt on eristatavad haiguse eri tüübid, kuid neid ei ole võimalik klassifitseerida. See on tinginud vajaduse artroosi markerite otsinguks. Artroosi ja vereringehaiguste seostes on olnud vähe teada. Dr Kaspar Tootsi on edukalt demonstreerinud oma uurimistöös, et artroosihaigetel on suurenenud aordi jäikus, et artroosi raskusaste on seotud adipokiinidega ja oksüdatiivse stressiga. Selle informatsiooni ettekandmine on rahvusvahelistel konverentsidel tekitanud elava diskussiooni ja soovituse kindlasti vastavasuunaliste uuringutega jätkata. Lõpuks ja mitte vähemolulisena on Kaspari juhendamine hea näide kliinilise meditsiini instituudi ja biomeditsiini instituudi heast koostööst. Kaspar Tootsi teised juhendajad on professor Mihkel Zilmer ja dr Jaak Kals.


Tartu Ülikooli Kliinikumi doktorandistipendium

Eelmise aasta sügisest annab Tartu Ülikooli Kliinikum iga õppeaasta alguses välja kuni kaks doktorandistipendiumi, mille eesmärk on soodustada teadustöö tegemist. Stipendiumit saavad taotleda kliinilistel erialadel arstiteaduskonna doktorantuuris õppivad ja kliinikumis töötavad arst-residendid ja arst-õppejõud ning arstid. Täiskoormusega õppiv doktorant saab stipendiumi kuni töö valmimiseni, ent mitte kauem, kui on nominaalne õppeaeg.

Eelmisel, 2015. aastal, osutusid stipendiaatideks dr Kati Toom närvikliinikust ja dr Kalev Nõupuu silmakliinikust.

 

Kliinikumi Leht

lk1 dr Kaljurand preemia14. oktoobril anti Tartu ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva raames meditsiiniteaduste valdkonna dekaani vastuvõtul välja kliinikumi teadustöö preemia. 2016. aasta teadustöö tiitli pälvis silmakliiniku juhata dr Kuldar Kaljurand ettekande „Kollageenimplantaat vs mitomütsiin C“ eest. Preemia andis üle Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur.


Dr Kuldar Kaljuranna teadustöö eesmärk oli võrrelda silma siserõhu (IOP) langetamisel kahte ravimeetodit. Glaukoom ehk roheline kae on nägemisnärvi neuropaatia, mida iseloomustab nägemisnärvi diski ekskavatsiooni süvenemine ja vaatevaljadefektide väljakujunemine. Haiguse peamiseks riskiteguriks on tõusnud silma siserõhk. Seni on olnud ainsaks glaukoomi tõenduspõhiseks ravivõtteks on IOP langetamine. Kasutatakse on IOPd langetavaid silmatilku, laserprotseduure ja eelnevatega ebaeduka ravi korral operatiivset ravi. Fistuliseerivate lõikuste kuldstandard on siiani trabekulektoomia. Armistumise ja fistuli kiire sulgumise vältimiseks kasutatakse mitomutsiin C-d (MMC), millel on aga mitmeid kõrvaltoimeid. Alternatiivina on kasutusel ka kollageen(kseno)transplantaat.

 

Ravimeetodite uurimiseks viidi läbi kohortuuring, milles võrreldi kahes rühmas (kollageenimplantaat ja MMC), kus kummaski oli 20 sarnase haiguseprofiiliga, (IOP ja kasutatud ravimid), patsienti. Operatsioonijärgsed visiidid toimusid 1., 7. ja 14. päeval ning 1., 2., 3., 6. ja 12. kuul. Lisaks hinnati filtratsioonipadja morfoloogiat ning lokaalseid kõrvaltoimeid.

 

Uurimuse tulemused näitasid, et operatsioonieelne silma IOP oli mõlemas rühmas sarnane, vastavalt 33,8 ja 32,5 mm Hg. Silmasiserõhk oli kahe rühma vahel esimese kolme kuu jooksul võrreldav: 1. päeval (vastavalt) 7,8 ja 10,0 mm Hg, 3. kuul 13,3 ja 11,8 mm Hg. Alates 3. kuust hakkas kollageenimplantaadi rühmas IOP tõusma. Aasta möödudes oli IOP vastavalt 18,4 ja 12,4 mm Hg (p = 0,02). Soovitava IOP tagamiseks pidid aasta möödudes 11 patsienti kollageenimplantaadi ja 4 MMC-rühmast kasutama lisaks ühte IOPd langetavat medikamenti. Operatsioonijärgsetest komplikatsioonidest esines hüpotooniat ja madalat eeskambrit 5 patsiendil MMC ning 2-l kollageenimplantaadi rühmast. Eelnevast tingitult oli tüsistusena soonkesta irdumine 4 patsiendil MMC-rühmast. Jälgimisperioodi vältel moodustus kliiniliselt oluline katarakt 2 patsiendil MMC-rühmast. Tsüstiline filtratsioonipadi moodustus aasta möödudes lõikusest vastavalt 2 ja 5 patsiendil.

 

Näitajaid arvestades saab öelda, et trabekulektoomia kollageenimplantaadiga jääb ravitulemustes IOP langetamises MMCga meetodile alla, andes samas parema postoperatiivse komplikatsioonide profiili.

 

Preemiaga tunnustamine tuli silmakliiniku juhatajale dr Kuldar Kaljurannale ootamatult: „Tegu on väga meeldiva üllatusega. Ja seda rõhuga sõnadel nii meeldiv kui üllatus. Kõige suurem tänu ja tunnustus on muidugi õnnestunud lõikus ja ravitud haigusjuht ise, kuid selline kolleegidepoolne tunnustus on väga väärtuslik ja küllap ka väga vajalik. Püüame siinpool taset ka hoida.“


Kliinikumi teadustööpreemia määratakse ühele Tartu Ülikooli arstiteaduskonna aastapäeva ürituste raames toimuval õppejõudude ja teadurite teaduskonverentsil esitatavale kliinilise suunitlusega teadustöö autorile või autorite kollektiivile. Sel aastal kuulusid preemia komisjoni esimees Mart Einasto, professor Külli Kingo ning professor Alan Altraja. Professor Külli Kingo sõnul oli otsus määrata kliinikumi teadustööpreemia dr Kuldar Kaljurannale üksmeelne. „Otsuse aluseks oli teema käsitluse kõrge teaduslik kvaliteet ning töös esitatud tulemuste kaalukus. Samuti oli otsuse aluseks dr Kuldar Kaljuranna oskus ettekanne köitvalt ja arusaadavalt esitada. Saalist oli rohkelt küsimusi, mis kinnitab, et käsitletav teema oli huvipakkuv kogu auditooriumile.“

 

Kliinikumi Leht

lk1 EBU sertifikaat A.TennusUroloogia ja neerusiirdamise osakond sai kõrge tunnustuse osaliseks, kui Euroopa Uroloogia Nõukogu (European Board of Urology, lüh EBU) väljastas akrediteerimist tõendava sertifikaadi residentide koolitusprogrammile.
Sertifikaat tõendab, et kliinikum on väljaõppekeskus, mille uroloogia residentuuriprogramm vastab kõrgetele Euroopa taseme nõuetele. Sertifikaadi omandanud õppebaasides peab töö olema läbinähtav, kaasaegne ning kvaliteetne.


Sertifikaadi saamise eelduseks on pikk ja põhjalik hindamisperiood, mis koosneb neljast etapist. Esiteks vaadatakse Euroopa Uroloogide Nõukogu akrediteeringut soovivate haridusasutuste taotlused läbi anonüümselt ehk taotlejat teadmata. Järgneb teine etapp, kus analüüsitakse edasipääsenud asutuste andmeid ja näitajaid – igapäevane töö ja asjaajamine, kliiniline töö, analüüsitakse teadustööd, residentide õppimisvõimalusi ja kõike muud, mis käib õpetava haigla töö juurde. Kolmandas etapis saadab Euroopa Uroloogide Nõukogu akrediteerimist sooviva asutuse juurde kaks eksperti, kes hindavad kliinilist tööd kohapeal. Neljandas, viimases etapis, tehakse lõplik otsus ning positiivse tulemuse korral väljastatakse sertifikaat.


Uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhataja dr Andres Kotsar tunneb heameelt sertifikaadi olemasolust. „See on suurepärane tunnustus meie osakonnale ja kogu kliinikumile ning loomulikult ka Tartu ülikoolile, kelle prekliinilised ained aitavad luua kaasaegset kliinilist väärtust residentuuriprogrammis.“ Olgugi, et osakonnajuhataja üks unistusi – robotkirurgia kasutuselevõtt – pole veel täitunud, on ta kindel, et Tartus pakutav ravi ei jää milleski alla Euroopa omale.


lk1 EBU sertifikaat1 A.TennusEuroopa Uroloogide Nõukogu sertifikaati väljastatakse aastast 1994. Euroopa riike, kelle uroloogia residentuuriprogramm on positiivselt akrediteeritud, on veidi üle 30 – nii näiteks on tunnustatud ka Viini ülikooli haigla, Hollandis Radboud’i ülikooli haigla ja Leipzigi ülikooli haigla residentuuriprogramm. Dr Andres Kotsar ütleb, et nende osakonnal ei ole eesmärk omaette võtta vastu rohkem välisriikide residente, ent Euroopa Uroloogide Nõukogu tunnustus kliinikumile võimaldab kindlasti teiste riikide õppuritel endisest enam tutvuda uroloogia ja neerusiirdamise osakonna tööga ning miks mitte ka siia tööle tulla.


Residentidest rääkides toonitab dr Kotsar teadustöö tegemise vajalikkust: „Tehtu hindamiseks ning ravikvaliteedi veelgi paremaks muutmiseks tuleb teadustöö integreerida igapäevasesse töösse.“ Nii on dr Kotsari juhitud osakonnas hetkel kolm suuremat teadustöö suunda:


• Eesnäärmevähi patsientide aktiivse jälgimise programm. Programmi eestvedajaks on dr Mihhail Žarkovski.
• Neerusiirdatud haigete tulemuste analüüs, mille eest vastutab arst-resident Priit Veskimäe.
• Kusepõievähi ja neeruvähihaigete epidemioloogiline uuring koostöös Tampere ülikooli haiglaga. Uuringu eestvedaja on dr Andres Kotsar.

 

Dr Kotsar rõhutab, et ükski tunnustus ei tule ilma koostööta. Tema hinnangul on kvaliteetse kliinilise töö tagamiseks vajalik erinevate kliinikute ja osakondade koostöömeelsus. Nii on saamas uroloogia ja neerusiirdamise osakonnas heaks tavaks konsiiliumid teiste kliinikutega – lisaks juba väga pika traditsiooniga ühisele uro-onkoloogilisele konsiiliumile hematoloogia-onkoloogia kliinikuga, on käivitunud uro-radioloogiline konsiilium radioloogiakliinikuga ning sügisest tehakse algust ka uro-patoloogiliste aruteludega. Residentide parimaks õpetamiseks toimuvad osakonnas iganädalased seminarid, kus arutatakse läbi keerulised haiguslood, mis tagab ühtlasi patsientidele parima läbimõeldud raviskeemi.

 

Euroopa Uroloogide Nõukogu visiit ja residendid
Akrediteerimisprotsessi keskel, täpsemalt kolmandas faasis, külastasid kliinikumi kaks Euroopa Uroloogide Nõukogu eksperti – dr Magne Dimmen ja dotsent Egils Vjaters. Üheks eesmärgiks oli hinnata kliinilise töö läbiviimist ning selle kvaliteeti, teiseks aga kohtuti residentiga (dr Priit Veskimäe, dr Rauno Okas ja dr Märt Mikkal), kellega vesteldi individuaalselt. Nüüd, mil on teada, et uroloogia ja neerusiirdamise osakond pälvis soovitud sertifikaadi, on hea küsida residentide muljeid osakonnast.

lk1 peauks Andres TennusKliinikumi visioon on olla Euroopas tunnustatud ülikoolihaigla, millel on juhtiv roll Eesti meditsiinis. Tunnustatus Euroopas saavutatakse läbi euroopalike töömeetodite, organisatsioonikultuuri ja patsiendikäsitluse ning rahvusvahelise koostöö nii ravi- kui teadustöö osas. Kliinikumi juhtiv roll Eesti meditsiinis tuleneb ülikoolihaigla eripärast: ravi-, õppe- ja teadustöö integratsioonist ning tihedast koostööst Tartu Ülikooliga. Paljud kliinikumis töötavad arstid on samal ajal ka ülikooli õppejõud, mis annab võimaluse ühendada kliiniline tegevus teadustegevusega ning seeläbi hõlbustab ka teaduse saavutuste kiiremat jõudmist igapäevaellu.

 

Tervishoiuteenuste osutamine

Ambulatoorne eriarstiabi. Viimase 15 aastaga on arsti vastuvõttude arv kasvanud 40% ehk 140 000 vastuvõtu võrra. Osutatud teenuste maht on suurenenud nii plaaniliste ambulatoorsete vastuvõttude, õe iseseisvate vastuvõttude, kui ka ööpäevaringselt osutatud vältimatu arstiabi vastuvõttude ja nende käigus tehtud uuringute ja protseduuride osas. 2015. aastal tehti eriarsti vastuvõtte 498 680, mis võrreldes 2014. aastaga suurenes 15 523 vastuvõtu võrra (3%). Vastuvõtud suurenesid androloogia, silmahaiguste, hematoloogia, radioteraapia, uroloogia, pulmonoloogia, nahahaiguste, näo-lõualuude kirurgia, kardioloogia, taastusravi ja meditsiinigeneetika erialadel.


Ooteaeg vastuvõtule on pooltel erialadel 2–4 nädalat, kuid paljudel erialadel rohkem kui 6 nädalat. Aasta lõpus oli elektroonsesse järjekorda esmasele vastuvõtule registreeritud üle 24 000 patsiendi. Võrreldes 2014. a lõpuga, suurenes järjekord 3 000 isiku võrra. Teenuste parema kättesaadavuse tagamiseks osutas kliinikum ambulatoorseid teenuseid väljaspool Tartut – 2015. a kokku üle 26 000 (5%) eriarsti vastuvõtu.


Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 45 906 patsienti, neist 38 445 (84%) said ambulatoorset arstiabi ja 7 461 (16%) vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 126 haigele, nendest ligemale pooled olid traumadega. Pöördumiste arv EMO-sse kasvas ca 800 ambulatoorset abi vajava patsiendi võrra ning peamiselt seoses üldhaigestumisega.


Hambaravile pöördumisi oli kokku 73 645. Laste hambaravi toimus nii hambaravi polikliinikus kui ka 11 kooli hambaravikabinetis. Kokku tehti ca 30 000 vastuvõttu, osutati hambaravi- ja ortodontia teenuseid ning toimus ka laste hambahaiguste ennetustegevus.


Iseseisev õendusabi. Õe ja ämmaemanda iseseisvaid vastuvõtte toimus 2015. aastal 78 415, mis aastaga kasvas 3 783 vastuvõtu võrra ehk 5%. Patsiendid, kes vajavad füüsiliste või vaimsete piirangute tõttu õendusabi teenuseid ja ei saa ise kohale tulla, saavad vastavalt õendusplaanile õendusabi oma kodus. 2015. aastal oli õe koduvisiite ja koduõenduse visiite kokku 9 280, nendest enamus koduõendusteenusega seotud.


Päevaravis ravitud haigete arv kasvas ca 850 patsiendi võrra ehk 7%. 2015. aastal raviti päevaravis kokku 13 366 (2014. a 12 517) patsienti, nendest 78% opereeriti ning kokku tehti 12 603 kirurgilist protseduuri.

 

Statsionaarne arstiabi


Statsionaarne ravitöö toimus kokku 965 ravivoodil. Haiglaravil viibis (st haiglast lahkunud haiged) 42 546 patsienti, nendest 39 805 e 94% aktiivravi osakondades. Kuigi 2015. aasta ravi rahastamise lepingus statsionaarsete ravijuhtude arv vähenes ca 400 võrra, viibis ravil 217 haiget rohkem. Arvestades kõrget erakorraliste haigete osakaalu (74%) ja pikki haiglaravi järjekordi, tuli statsionaarsele ravile võtta haigeid rohkem, kui seda ravi rahastamise leping võimaldas. EMO-st hospitaliseeriti haiglaravile 7 461 haiget s.o 16% EMO-sse pöördunutest.


lk2 K.Rull P.Teesalu A.TennusSünnitusi võeti naistekliinikus võeti vastu ja registreeriti 2 456 (2014. a 2 358) sünnitust. Sündis 2 527 last (nendest 68 paari kaksikuid ja ühed kolmikud). 20% sünnitustest vajasid kirurgilist sekkumist, st toimusid keisrilõike teel.


Ravikestus oli kliinikumis kokku 6,1 päeva, aktiivravi osakondades 5,2 päeva ja ei ole muutunud viimase kolme aasta jooksul.


Kirurgiline töö. Kliinikumi statsionaaris viibivatest haigetest opereeriti 17 100 (160 opereeritu võrra vähem kui 2014. a). Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 76%. Üle poole operatsioonidest olid erakorralised, erakorralistest kirurgilistest haigetest opereeriti esimesel kahel päeval 88%.


Elundisiirdamisi toimus 2015. aastal 49 (2014. a 44), sh 37 neerusiirdamist, 7 maksasiirdamist, 4 kopsusiirdamist ning üks kombineeritud neeru ja kõhunäärme siirdamine. Kõhunäärme siirdamine oli Eestis esmakordne, sellega käivitati mitmeid aastaid ettevalmistatud kõhunäärme siirdamise programm. Eesti patsientidel on olemas ka võimalus südamesiirdamiseks ja kopsude ning südame samaaegseks siirdamiseks koostöös Helsingi Ülikooli Keskhaigla ja Viini Ülikoolihaigla siirdamiskeskustega. Selle raames toimus Helsingis 2 südamesiirdamist Eesti retsipientidele.


Vereloome tüvirakkude siirdamisi toimus kliinikumis 29 (2014. a 32). Embrüosiirdamisi oli 668 (2014. a 652), raseduste tekkimise protsent oli 33,5. Silma sarvkesta siirdamisi oli 32, lisaks veel luukoe ja vaskulaarkoe siirdamised.


Statsionaarse ravi elektroonsesse järjekorda oli aasta lõpuks registreeritud kõikidel erialadel kokku 4 673 patsienti, mis on üle 500 patsiendi rohkem kui aasta tagasi.


Arstiabi kvaliteet, ohutus ja patsiendikesksus

lk1 Tiina TalvikKliinikumi preemia pälvis prof. emer Tiina Talvik, kelle töö tulemusena on lasteneuroloogia arenenud Eestis iseseisvaks meditsiinierialaks. Tiina Talvik on sündinud 21. aprillil 1938 Tartus. Arstiteaduskonna lõpetas ta 1962. aastal, 1963. aastal läbis ta esimese lasteneuroloogia-alase täienduse ning 1964. aastal sai temast lasteneuroloog, kes õige pea hakkas huvituma geneetikast. Tiina Talvikust sai meditsiinilis-geneetilise nõustamise rajaja Eestis, kui Tartusse loodi geneetikakabinet, mille juhatajaks ja ainsaks arstiks ta oli. Aastatel 1968–1991 oli ta ka vabariigi pealasteneuroloog, 1975–1991 üleliidulise lasteneuroloogia probleemkomisjoni liige.

 

Tiina Talviku kandidaaditöö valmis 1973. aastal. "Vaimselt alaarenenud laste tsütogeneetiline uuring ja meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni küsimused" oli üks esimesi meditsiinilis-geneetilise konsultatsiooni alaseid töid kogu N. Liidus, mida hiljem palju tsiteeriti. Mõningaid selles väljatöötatud kriteeriume kasutatakse näidustusena patsiendi geneetiliseks uurimiseks siiani.

 

Pärast kandidaaditöö kaitsmist, aastal 1975, töötas Tiina Talvik kuni 1991 Tartu ülikooli neuroloogiakateedris, pidades nii assistendi, dotsendi kui ka juhataja ametit. Närvikliinikus töötades seisis ta lasteneuroloogia osakonna avamise eest. Kujunes tema koolkond – kõik tänased lasteneuroloogid on õppinud emeriitprofessori käe all. Tiina Talviku käe all on valminud 18 doktoritööd ja 1 magistritöö. Ta on avaldanud 219 publikatsiooni ja üle 80 teadusartikli. Doktoritöö vastsündinute hüpoksilis-isheemilise ajukahjustuse alal kaitses Tiina Talvik 1992. aastal. Samal aastal valiti ta ka Tartu ülikooli pediaatriaprofessoriks. Aastatel 1991–2003 oli Tiina Talvik pediaatria õppetooli ja 2000–2003 kliinikumi lastekliiniku juhataja. Tema initsiatiivil loodi 1990. aastal Balti Lasteneuroloogide Assotsiatsioon, mille esimene ja pikaaegne president ta oli. Ta on Eesti Lastearstide Seltsi ja L. Puusepa nim Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi auliige ja Eesti Lasteneuroloogide Seltsi aupresident.

 

Tiina Talviku tegemisi on pärjatud aasta ema tiitliga; teaduspreemiaga prof M. Zilmeri grupis; Punase Risti I klassi teenetemärgiga; Tartu medaliga; riigi teaduspreemiaga (nn elutööpreemia) ja Eesti Inimesegeneetika Ühingu poolt auhinnaga „Elutöö geneetikuna".

 

Emeriitprofessor Tiina Talvik: Sõnum, et olen kliinikumi preemia laureaat, oli ülimalt ootamatu ning muutis meele härdaks. Meie pere naistel on pisarad silmis kõigil südant puudutavatel hetkedel – nii kurbadel kui rõõmsatel. See juhtus minuga ka nüüd, kui sellest tunnustusest kuulsin. Tunnen tänulikkust kõigi vastu, kes arvasid, et väärin nii suurt tunnustust. See pani mind taas mõtlema ja mõistma, kui väga mul on elus vedanud.

 

Oma emalt, teeneliselt õpetajalt Liidia Tanimäelt pärisin ilmselt soovi õpetada ja oskuse sellest rõõmu tunda. Kõik me, kolm õde, oleme oma elu jooksul olnud õpetajad. Mul on kokkuhoidev pere, kes on üksteise jaoks alati olemas olnud, eriti abikaasa Rauli lahkumise järel.

 

Mul on vedanud õpetajatega nii koolis kui ülikoolis. Minu õpetajad neuroloogias olid dr E. Roode-Krigul ja prof E. Raudam. Lasteneuroloogiks sain tänu dotsent L. Keresele, ka geneetikaga tegelema suunas mind tema.

 

Mind on alati ümbritsenud armsad ja targad kolleegid, kellelt on olnud võimalik õppida ja kellele on olnud võimalik toetuda. Mul on olnud au ja rõõm juhendada noori, tarku ja ilusaid inimesi, mis on mulle palju rõõmu pakkunud.

Olen oma tööd armastanud. Olen tänulik kõigile kolleegidele, sõpradele ja koostööpartneritele ning kaasteelistele enam kui 53 aastat kestnud rännakul meditsiinivaldkonnas.

 

Margus Ulst, kliinikumi ülemarst ja komisjoni esimees: Kliinikumi preemia komisjonil oli tänavu hea ja kerge otsust teha. Ühest küljest seetõttu, et professor Tiina Talviku kandidatuur seati üles 6 (loe kuue!) seltsi ja haldusüksuse poolt ning teisalt seetõttu, et esitatud kandidaat on tõesti seda preemiat väärt, mistõttu pälvis komisjoni harukordselt üksmeelse toetuse. Professoril on 19 akadeemilist last (doktoranti ja magistranti), kes ema toetavad ja hoiavad Tartu lasteneuroloogia ja geneetika koolkonna lippu kõrgel ka tulevikus. Kliinikum on tänulik tehtud töö eest!

 

Kliinikumi Leht

lk1 joonis1 tootajate rahulolu 2015

Päris nii laialt esitatud küsimusele me õigupoolest vastust ei otsinud – piirdusime kliinikumi tööeluga. Üsna täpselt saame siiski hinnata seda, milline oli olukord meie möödunudsügisese töötajate küsitluse aegu (29.09–16.10.2015). Meenutagem, et see oli aeg, kus me veel ei teadnud käesoleva s.t 2016. aasta haigekassa lepingute suurust ja sellest tingitud majandamisolusid. Lootsime enamat ja sellele lootusele andis tuge ka kaheks aastaks sõlmitud töörahu meditsiinitöötajatega. Küsitluses uurisime rahulolu erinevate tööelu aspektidega, samuti seda, mis töötajaid motiveerib ja kuidas nad hindavad juhtimist Kliinikumis.


Ankeedile sai vastata nii interneti teel (e-posti aadressile saadeti vastavasisuline link) kui ka paberankeete täites. Vastused olid anonüümsed ning kokku laekus ankeete 1506-lt töötajalt, mis moodustab ligikaudu kolmandiku töötajate koguarvust. Uuringuandmed töödeldi SPSS programmiga. Tulemusi saab kõrvutada eelmise rahulolu-uuringuga, mis viidi läbi 2013. aastal.


Üldine rahulolu ja lojaalsus
Kõige suurema üldistusena võib öelda, et kliinikumi töötajad on ligikaudu sama rahulolevad kui meie patsiendid – mõlemal juhul on üldhinnang „väga" ja „üldiselt" rahul vastusevariante kokku võttes üle 90%. 88% töötajatest soovitaks töökohta kliinikumis ka heale sõbrale. Üsna samasugune protsent patsientidest soovitaks ravi kliinikumis ravi vajavale heale tuttavale. Erinevus on siiski selles, et „väga" vastusevariandi valinud patsientide vastanute hulk on mõlemal puhul märgatavalt suurem. Vaadates erinevaid töötajate gruppe, tuleb nukralt nentida, et jätkuvalt on vähem rahul need, keda ka jõukates riikides oodatakse. Kes koduste oludega leppima peavad, need ka rohkem rahul on (vt joonis 1).

lk2 joonis2 tootajate rahulolu 2015Aga ega rahulolu üldine tase polegi niivõrd kõnekas kui just tööelu erinevate aspektide seos üldise rahuloluga. Nagu ka varem, kasutasime selle seose ilmestamiseks rahulolu-mõjususe graafikut (vt joonis 2). Sellel graafikul iseloomustab x ehk püsttelg rahulolu (väga rahul olnud vastajate määr) ja y ehk rõhttelg mõjusust (korrelatsioon üldise rahuloluga). Graafik jagatakse neljaks suhteliseks väljaks. Suurema mõjususega (paremal pool asetsevaid) aspekte peetakse olulisemaks. Sellisel puhul nimetame strateegilisteks tugevusteks suure mõjuga aspekte, millega ollakse ühtlasi ka rahul (joonisel ülal, paremal). Strateegilised parandusvaldkonnad on suure mõjuga aspektid, millega ei olda rahul (joonisel paremal, all).


Niisiis on kliinikumi tugevused meditsiinisektorile iseloomulikul moel töö sisu ja töö- ja ametikoha prestiiž. Rahulolu tõstmiseks peaksime parandama töö tasustamist, erialase arengu võimalusi, töökeskkonda ja juhtimist.


Töö tasustamine on pideva läbirääkimiste objektiks ja ootused siin ületavad kaugelt võimalusi. Kui kunagi kaugemas tulevikus palgatasemed ümbruskonna riikides ühtlustuvad, küllap siis ka rahulolu paraneb. Sinna on paraku veel pikk tee. Erialase arengu võimalused on otsestes seostes koolitusvõimalustega. Kahjuks ka siin suurt ja kiiret hüpet loota pole. Kasinad olud seda märkimisväärselt suurendada ei luba. Päris koolitamata me siiski ka pole. Töökeskkonna parandamine on lihtsam ja suure hüppe tegime kohe pärast küsitlusperioodi lõppu – avati terve uus korpus. Ehk siis järgmisel korral võime juba teatavat paranemist selles osas loota. Juhtimise ja motivatsiooni kohta olid ankeedis lausa eraldi küsimusteblokid, neid nüüd lähemalt vaatamegi.

 

Motivatsioon

 

lk1 Eha Jaan NilsonEesti Vabariigi 98. sünnipäeva eel valis Tartu linn aukodanikuks südamekliiniku juhataja professor Jaan Eha. Tartu aukodaniku tiitel antakse erilise auavaldusena Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest.

 

Professor Jaan Eha on lõpetanud 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli, 1979. aastal kaitses ta kandidaadi väitekirja ja 1990. aastal doktoritöö ägeda südamelihase infarkti revaskulariseerimise teemal. Aastal 2002 valiti ta kļiinikumi kardioloogia kliiniku juhatajaks ning 2004. aastal Tartu ülikooli kardioloogia professoriks. Sellest ajast on professor Eha täiskohaga seotud kliinilise ja teadustöö läbiviimisega Tartu Ülikoolis ja Tartu Ülikooli Kliinikumis. Ta on nii kolleegide kui üliõpilaste seas tunnustatud ja armastatud õppejõud ning edukas doktoritööde juhendaja.

 

Professor Ehal on olnud suur roll invasiivkardioloogia rajajana Eestis – 1982. aastal tegi ta Eesti esimese perkutaanse koronaarinterventsiooni, millest tänaseks on saanud südame isheemiatõve ravi nurgakivi.

 

Ta on üks Eesti enim tsiteeritud teadlasi, olles avaldanud kokku üle 300 teadustöö, neist 66 viimase viie aasta jooksul. Professor Eha on innustav näide sellest, kuidas saab olla korraga nii tunnustatud klinitsist kui ka maailmatasemel teadlane.

 

Südamekliiniku juhataja professor Jaan Eha: Olen Tartu linnaga seotud alates 1968. aastast, mil alustasin siin arstiõpinguid. Tänu kahele tänasele Tartu suurimale tööandjale (kliinikum ja ülikool), olen saanud huvitavat tööd tehes ise areneda ning läbi oma eriala panustada ka kogu linna arengusse. Mõnus on olnud see, et pingelise töö juures on mu kõrval olnud head, innustunud ja huumorimeelsed kaaslased ning enamasti ka uute ettevõtmiste tähtsust mõistvad ülemused. Ega minusuguse fanaatikuga ei ole küll kellelgi lihtne olnud! Mulle meeldib, kui tunnustatakse inimesi, kes regulaarselt lavalaudadel aplausi saatel ei kummarda või klantspiltidel vastu ei vaata. Tänu toetuse ja abi eest kõigile kaasteelistele!

 

lk1 Siigur UrmasTennusTartu Tähe kavaleriks valin linn kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguri. Tartu Tähe teenetemärk antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest.


Urmas Siigur lõpetas 1981. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli ning 1982. aastal kirurgia internatuuri. Kandidaadiväitekirja kaitses ta Tartu Ülikoolis aastal 1990, doktoriväitekirja aga 1997. aastal Karolinska Instituudis Stockholmis.


Aastatel 1982–1984 töötas ta kirurgina Tartu Linna Onkoloogia Dispanseris; 1982–1991 Üldmolekulaarpatoloogia Instituudi vanemlaborandina, nooremteadurina, teadurina ja vanemteadurina; 1991–1996 Maarjamõisa Haigla laboriosakonna juhatajana ning aastatel 1996–1999 Tartu Ülikooli Kliinikumi Ühendlabori juhatajana. 1999–2002 oli ta SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, haldusalaks ravi-, õppe- ja teadustöö. Alates 8. veebruarist 2002 on Urmas Siigur SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees.

 

Eesti suurima raviasutuse ning Eesti ainsa arstide diplomieelse õppe baasi juhina on ta kindlustanud kliinikumi juhirolli Eesti meditsiinis. Euroopa tipptasemel rajatud Maarjamõisa meditsiinilinnak on pälvinud tunnustust ka Eestist väljapool. Urmas Siigur on loonud meditsiinipraktikutele head tingimused teadustööks ning ta on armastatud ka arstiteadusüliõpilaste poolt, sest on igakülgselt seisnud nende huvide eest.

 

Urmas Siigur on avaldanud üle 40 teadusartikli, peamiselt mikroobiökoloogiast.

 

Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur: „Iga tunnustus on vahva. Kui vaadata, millisesse väärikasse kavaleride ritta ma sattunud olen, siis võtab kohe natuke kõhedaks. Suured asjad sünnivad ikka koostöös ja mul on olnud õnn seda tervishoiupõldu künda koos väga paljude tublide, teotahteliste ja hea huumorimeelega (see aitab alati) kolleegidega ja sõpradega, keda kõiki täna ka tänan!"

 

Aukodanike ja Tartu Tähe kavaleride tiitlite ja aumärkide pidulik kätteandmine toimub Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud kontsert-aktusel 23. veebruaril 2016 Vanemuise kontserdimajas.

 

Kliinikumi Leht

lk1 LaborPärast Maarjamõisa meditsiinilinnaku II järgu avamist algas suuremahuline kliinikute ja teenistuste kolimise ettevalmistamine. Juba nädal pärast avamispidustusi kolisid esimesena ühendlabori immuunanalüüsi, kliinilise mikrobioloogia ning mükobakterioloogia osakonnad, mis seni asusid L. Puusepa 1a polikliinikus.


Sageli kliinilise töö varju jääva labori kolimine pole aga lihtne ettevõtmine – labor töötab pidevalt ning pausid töös on lubamatud. Õnneks möödus esimeste osakondade kolimine ühendlabori juhataja dr Anu Tamme sõnul üsnagi sujuvalt: „Kolimine toimus koostöös majandus- ja informaatikateenistusega viperusteta. Majandusteenistus lahendas protsessi kiirelt ja nutikalt kasutades toitlustusteenistuse kaubikuid. Väga suur roll nii kolimisprotsessis kui ka meie töös üldse on ka informaatikateenistusel, kellel tuli lisaks muule ümber tõsta ka kõik labori infosüsteemi eLabor töökohad. Lisaks aitasid aparatuuri kolida neid tarninud firmade hooldespetsialistid, kes masinad nii lahti ühendasid kui ka hiljem uuesti seadistasid ning nende töövalmidust kontrollisid. Kolinud osakondade töö toimus uutes ruumides täismahus juba 21. detsembrist."


Kõige suurema muutusena tõstab labori juhataja esile lisandunud ruumipinda, mis on muutnud nii töö- kui ka töötajate olmetingimusi. „L. Puusepa 1a majas töötasime tegelikult ikkagi suures ruumipuuduses. Näiteks tuli analüsaatoreid paigutada lausa koridori ning nii mõnegi masina juurde hankimine oli lükatud tulevikku, mil saame enda käsutusse suuremad ruumid," selgitab dr Anu Tamm. „Lisandunud ruutmeetrid võimaldavad juba lähitulevikus analüüside menüüd veelgi laiendada. Suurim tehnoloogiline uuendus on kliinilise keemia ja immunoloogia automaatliin koos preanalüütika mooduliga suuremahulise rutiinitöö tarbeks. Lühidalt, laborisse jõudnud katsuti tuleb panna analüsaatorisse, mis tsentrifuugib, jaotab materjali erinevate analüsaatorite vahel, teostab analüüsi ning lõpuks väljastab tulemuse. Labori töötajad peavad aga tagama, et kogu protsess toimiks korrektselt."


lk3 LaborUued ruumid võimaldavad ka kokku koondada autoimmuunanalüüsid Biomeedikumist ja allergiaanalüüsid lastekliinikust. Geneetikakeskus jääb siiski L. Puusepa 2 majja ning lastekliinikus on labor kohapeal kuni kliiniku kolimiseni järgmises ehitusjärgus.


Muudatustest rääkides märgib dr Tamm, et labor võtab ka hematoloogia-onkoloogia kliinikult üle tüvirakkude töötluse nende külmutamiseks, milleks on nüüd nõuetele vastavad ruumid. „Arvestades Ebola viiruse kogemusi, on meil sisse seatud eraldi ka ohtlike infektsioonide labor töötamaks vastavate materjalidega. Ning viimaks ometi on olemas nõuetele vastavad ruumid PCR diagnostika jaoks," märgib dr Tamm.


Jaanuari keskel võtab kolimise ette samas majas (L. Puusepa 8) tegutsev labor. „Kuna tegemist on ööpäevaringselt töötava laboriga, ei tohi töö hetkekski katkeda. Kogu aparatuur on dubleeritud ning pärast esimeste masinate kolimist ning töösse seadmist saab viia ka teised analüsaatorid uutesse ühendlabori ruumidesse. Ööpäevaringselt töötava labori tööprotsess on koondatud edaspidi ühte suurde ruumi, mis kiirendab oluliselt valvelaborantide tööd ning annab parema ülevaate protsessist," selgitab labori juhataja.


Maarjamõisa II ehitusjärguga seotud muutused labori töös peaksid jõudma lõpule jaanuari lõpuks, mil hakkab tööle ka torupost. Torupost, mida saavad kasutada intensiivraviosakonnad, erakorralise meditsiini osakond, operatsiooniplokk, hematoloogia-onkoloogia kliinik ning sisekliinik, on mõeldud majasiseste analüüside kiiremaks transpordiks ja jalavaeva vähendamiseks.


Kliinikumi ühendlabor, mis on Eesti suurimaid, prognoosib analüüside mahu kasvuks aastas ligikaudu 7-10%. „Sellises mahus on analüüsid igal aastal kasvanud. Analüüse tellitakse aina enam, et diagnoosid oleksid võimalikult täpsed," sõnab labori juhataja. „Protsentuaalselt enim näeme kasvu DNA diagnostikas ning selle vähenemist kindlasti oodata ei ole."


Eelmisel aastal rakendus ka statsionaarsetes osakondades patsientide analüüside elektrooniline tellimus, mis kohe-kohe on rakendumas ka ambulatoorsetes osakondades lihtsustades ja kiirendades omakorda kliinikute tööprotsessi.

 

Labori töökorraldus

lk1 Urmas SiigurJärjekordne aastaring hakkab täis saama. Ilm on ärev olnud sel aastal. Kuueteistkümnest maailma esisündmusest pooled on seotud sõja, terrorismi, rändekriisi ja kannatustega. Kuigi see kõik on füüsiliselt meist õnneks siiani suhteliselt kaugele jäänud, vajutab see kahtlemata oma pitseri ka meie igapäevatoimetustele.


Tuleb tunnistada, et ega Eesti elugi ole väga päikeseline. Majanduses ei ole just paremad päevad ja haigekassa eelarve väljavaated on ka mitte kõige roosilisemad, lisaks tekitavad frustratsiooni koondamisjutud „riigi valitsemise mahu vähendamiseks". Aga otsime pigem selles hallis argipäevas ka midagi kirkamat!


Kliinikumil on ju lõppev aasta olnud vägagi edukas. Kuigi kõik tibud on alles lugemata, võib kinnitada, et „rekordsaak" on salve saamas. Eeldatavalt lüüakse seniste aastate ravitöö näitajate rekord. Kuigi suured arvud pole meie jaoks eesmärk omaette, annab see siiski alust julgemalt ka tulevikku vaadata. Kliinikum on ja jääb Eesti tervishoiumaastikul esitegijaks.


Aasta märgiks on olnud ka suurte ehitusprojektide lõpulejõudmine. Novembri lõpus lõigati läbi lint renoveeritud hoonel L. Puusepa 6. Vanimast Maarjamõisa meditsiinilinnaku ehitisest on ootamatult justkui inetust pardipojast silmipimestav luik saanud. Detsembris avasime meditsiinilinnaku II ehitusjärgu, korpused J, K ja L. Nende projektide tulemusena on oluliselt suurenenud kliinikumi võimekus erinevat abi osutada ja ravi- ning töökeskkond on teinud kohati hüppe suisa üle sajandi. Ka see lubab rahulikuma meelega tulevikku vaadata.


Soovin teile kõigile rahulikku jõuluootust ja aastalõpuaega! Ning traditsiooniliselt – olgu teil tuba soe ja lapsed terved. Ning vähem muretsemist – meie töö on ühiskonnale ülimalt vajalik ja see leib ei lõpe.

 

Urmas Siigur
kliinikumi juhatuse esimees

lk1 Puusepa 6

27. novembril avatakse pidulikult statsionaarse ja ambulatoorse õendusabi osakondade jaoks renoveeritud saja-aastase ajalooga L. Puusepa 6 maja. Uude majja koonduvad iseseisva õendusabi teenused: ambulatoorne ja statsionaarne õendusabi, sealhulgas hospiits ning ka dementsete patsientide õendusabi.

 

Senisest Riia tänava majast kolitakse patsiendid uude majja enne jõule ning 2016. aasta algusest peaks L. Puusepa 6 maja töötama juba täisvõimsusel. Kliinikumi Leht küsis spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhatajalt Rein Kuigilt ning ülemõelt Külli Uibolt, mida muutused endaga kaasa toovad.

 

100-aastane maja

„Kui nüüd päris algusest alustada, siis selle auväärse, 100-aastase maja renoveerimiseks esitasime projektitaotluse Euroopa Regionaalarengu Fondi meetme „Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine" raames juba 2009. aastal. Ehitustööd algasid 2014. aasta kevadel, kui siin tegutsenud sisekliinik suurde majja kolis. L. Puusepa 6 maja ehituaeg jääb aastatesse 1912–1914 ning maja on võetud ka muinsuskaitse alla, mistõttu tuli võimalikult palju säilitada algupärast," selgitab Rein Kuik. Renoveerimistööde käigus on säilitatud algupärast isegi rohkem, kui muinsuskaitse nõudis. Taastatud on ajastuhõngulised aknad, uksed, käsipuud, keraamilistest plaatidest põrandad ning laud- ja tammeparkettpõrandad. Dr Kuigi sõnul oleks kindlasti olnud lihtsam osad põrandakatted uuega asendada, kuid otsustati siiski minna teist teed.

 

Uue õendusabimaja, mis võtab enda alla ligikaudu 4000 m2, võimekus on mahutada kuni 115 voodikohta. Lisaks ambulatoorsele õendusabiteenusele ehk koduõendusteenusele, on majas loodud tingimused ka päevase õendusabiteenuse käivitamiseks, ehkki antud teenus ei kuulu veel hetkel Haigekassa hinnakirja. „Arvestades meie vananevat ühiskonda, siis vajadus sellise teenuse järele näitab kindlat tõusutrendi," lausub dr Kuik.

 

Patsientide heaolu

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõe Külli Uibo sõnul on patsientide ravi- ja olmetingimused oluliselt paremad kui senises Riia tänava majas. „Kõik on suurem, avaram ja valgem ning igal sammul on mõeldud sellele, kuidas patsiendil oleks mugavam ja inimväärsem siin majas olla ja tegutseda. Muidugi on olemas kõik meditsiinilise abistamise võimalused nagu igas haiglas peab olema. Raskemate patsientide jaoks, kes vajavad erilist jälgimist, on teisel korrusel, õeposti vahetus läheduses eraldi viis voodikohta – kolmekohaline ja kahekohaline palat. Need palatid on varustatud kaasaegse tehnika ja aktiivravivooditega." Külli Uibo sõnul on püütud kõiki patsientide vajadusest tulenevaid vajadusi ja võimalusi väga põhjalikult läbi mõelda, mis hõlbustaks ka personali tööd ja tagaks patsientidele turvatunde. „Kõikides palatites on patsientide jaoks geriaatrilised voodid, mida on võimalik reguleerida väga madalasse asendisse, et vältida voodist kukkumisi, palatites on wc- ja duširuumid ning televiisor. Samuti on kõik voodikohad varustatud eralduskardinatega, mis tagab patsientidele igakülgse privaatsuse. Patsiendi käsutuses olev õe kutsung võimaldab mitte ainult abi kutsuda, vaid ka õepostiga suhelda ning isegi valgust reguleerida," kirjeldab Külli Uibo.lk1 lift

 

Keskmiselt veedavad patsiendid statsionaarse õendusabi osakonnas 24–25 päeva. „See on päris pikk aeg ning seetõttu tuli hoolikalt mõelda ka tingimustele, mis jäävad palatist väljapoole. Liikuvale patsientidele on nüüd olemas puhkeruumid, kööginurk, füsioteraapia- ja tegevusteraapiakabinetid ning võimalused privaatseks kohtumiseks lähedastega. Patsient saab liikuda liftiga ja ka trepist, mistõttu on nii koridoridesse kui ka treppidele paigaldatud lisakäsipuud. Lisaks oleme soetanud siia uued geriaatrilised toolid, käimisvahendid ja palju muid abivahendeid hõlbustamaks patsiendi igapäevatoiminguid. Ning kui veel hügieenitingimustest rääkida, on uues majas olemas ka spetsiaalne täisautomaatne, reguleeritava kõrguse ja tõstukiga varustatud vann, mis muudab ka kõige raskema patsiendi pesemise kiiremaks ja kergemaks," räägib ülemõde Uibo.

 

Esimesena Eestis on uues majas akuga tõstukpesutoolid, mida saab kasutada nii patsiendi pesemiseks kui ka transportimiseks. Uudne on ka pesutoolide, pesuraamide ja isegi voodite desinfitseerimiseks kasutatavad spetsiaalsed desinfektsiooni paneelid, mis hõlbustavad suuresti hooldustöötajate tööd.

 

lk2 saalDr Rein Kuik toob eraldi välja kuni 70-kohalise saali olemasolu, mis võimaldab korraldada erinevaid üritusi patsientidele ja töötajatele. Patsientidel, kes ei liigu ning on voodikesksed, on võimalus saalis toimuvat palatis kuulata. Saali ja ka fuajeed kaunistavad kunstikonkursi võitnud Peeter Krosmanni ja tema kaasautor Nadežda Tšernobai sgrafiito tehnikas töö „Aed". Töö on inspireeritud Eedeni aiast, mis oma liikide paljususe ja maastiku iluga on looduse ülima hetke jäädvustus. Teose teeb eriliseks ennekõike maali tehnika – sgrafiito, kus seina peale kantakse üksteise peale mitu kihti erinevat värvi krohvikihti ning seejärel kraabitakse kavandatud kujutis kuni soovitud värvikihini.

 

Personal – õde kõige tähtsam

Õendusabimaja üheks eripäraks on õe roll. „Siin majas toimub iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamine, mille eesmärgiks on patsiendi väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ning võimalusel parandamine. Samuti stabiilses seisundis patsientide pikaajaline ravi ja toetamine läbi õendustegevuse," lausub dr Kuik. Lisaks õdedele ja hooldustöötajatele, töötavad majas ka arst-konsultant, sotsiaaltöötaja, füsioterapeudid ja hingehoidja. Õe töö muutub uues majas tänu kaasaegsetele tingimustele ja seadmetele kiiremaks ning ehk isegi kergemaks. „Õepostidesse on tellitud spetsiaalne selle tarbeks projekteeritud mööbel, õdede mobiilsed töökärud ning spetsiaalsed ravimitejagamise kärud," kirjeldab Rein Kuik.

Külli Uibo toonitab ka muutunud töötajate olmetingimusi: „Olemas on mõnusad puhkenurgad koos kööginurgaga, kaasaegsed pesuruumid ning suur garderoob keldrikorrusel."

 

Vana maja uued süsteemid

lk1 vaimse tervise keskus1. oktoobril kell 12.00 avatakse Raja 31 asuvas psühhiaatriakliinikus laste ja noorukite vaimse tervise keskuses noorukitepsühhiaatria osakond. Kuigi struktuuriüksusena on laste ja noorukite vaimse tervise keskus eksisteerinud juba aasta algusest, ootab avamist renoveeritud palatiplokk noorukitele.


Pärast psühhiaatriakliiniku lasteosakonna renoveerimist 2006. aastal oli peagi selge, et vajadus statsionaarsete kohtade järgi on suurem, kui olemasolevad võimalused lubasid. Vastuvõttude arv kasvas väga kiiresti – 10 aastaga on pöördumiste arv peaaegu kahekordistunud. Hetkel on tavaline ooteaja pikkus haiglauuringuteks ligikaudu 6 kuud ning pidevalt on järjekorras 60–70 last. „Alates 2008. aastast on olnud plaanis eraldada noorukite osa lasteosakonnast, kuna lapsed ja noorukid vajavad erinevaid olmetingimusi ning tänu kliinikumile on see tänaseks ka teoks saanud," selgitas dr Inna Lindre.


Noorukite jaoks renoveeritud osakond mahutab 12 voodikohta, lisaks töökabinetid, sh ambulatoorseks vastuvõtuks. Osakonnas on kaks palatiplokki, kus vajadusel saab poiss- ja tütarlapsed eraldada. Kuna psühhiaatriakliinikus viibivad ravil ka tahtest olenemata isikud ja kohtuekspertiisi kaudu määratud patsiendid, on turvanõuetest tulenevalt noorukite õueala piiratud aiaga. Kokku saab olema laste ja noorukite vaimse tervise keskuses 25 voodikohta, millest 12 on noorukitele ja 13 lastele, sh 3 voodikohta söömishäiretega patsientidele. Statsionaaris lisandub seega juurde 9 voodikohta, mis võimaldab võtta vastu rohkem haigeid või pikendada vajadusel ravipäevade pikkust.


Paralleelselt noorukite osakonna projekteerimisega alustati Norra programmi „Rahvatervis" projekti elluviimisega. „Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" projekti eesmärk oli laste vaimse tervise teenuste arendamine ning abi kättesaadavuse parandamine. Lapse ravi kõrval on oluline töö lapse pere ja võrgustikuga, abi peab olema koordineeritud ning võimalikult elukohajärgselt kättesaadav. Dr Inna Lindre sõnul oli projektimeeskonna visioon koolitada välja professionaalne meeskond, avada maakondlikud ambulatoorsed laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid, arendada võrgustikutööd ning parendada statsionaarse abi võimalusi. „Ilma maakonna keskusteta ei ole tegelikult abi väljapoolt Tartust kättesaadav nii nagu peaks. Nüüd toetavad kliinikumi psühhiaatriakliiniku vastuvõtte ka kabinetid Võrus, Valgas ja Põlvas. Lisaks on meil ka vastuvõtt Ida-Viru Keskhaiglas ning ka Narva haiglas tegutseb vaimse tervise kabinet, mille tööd koordineerime koostööd Põhja-Tallinna Regionaalhaiglaga."


Ainult kabinettidest ja rohkematest voodikohtadest ei ole aga abi, kui ei ole professionaalset meeskonda erialaste teadmistega. Nii on laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond läbinud mitmeid erialaseid koolitusi ning omandanud täiendavalt kogemusi Norras, Rootsis ja Soomes. „Meie visiooni on läbi aastate toetanud nii meie enda kliiniku kui ka kogu kliinikumi juhtkond, oleme selle eest väga tänulikud. Tagasidena meie tööle on hea tõdeda, et psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse lasteosakond läbis 6.05.2015 ka kvaliteedihindamise QNIC. Välishindamise tulemusel saime oma tööle head tagasisidet ja parendusettepanekud on kõik juba uue noorukite palatiploki töösse kaasatud," rõõmustasid dr Inna Lindre ja Ruth Tohvre.

 

Kliinikumi Leht

 

lk1 doktor Karin Varik laseriga20-osaline dokumentaalsari „Kliinikum" jõuab Kanal2 eetrisse sel sügisel. Iga osa võib vaadata ka kui väikest iseseisvat dokumentaalfilmi.

 

Kui filme tegema harjunud dokumentalist hakkab televisiooni jaoks 20-osalist saatesarja tegema, võib karta, et see võtab aega palju rohkem, kui esialgu planeeritud. Sest ta näeb igas osas mitte lihtsalt telesaadet, vaid pigem väikest filmi. Ta laseb ajal minna, sest dokumentalistikas võib aja kulg loodavale lisaväärtust anda. Mis telesaadet ja õnnestunud filmi eristab? Ei muud, kui eluiga ja süvenemisaste. Film jääb elama ja saab ajas väärtust juurde. Telesaade sureb enamasti eetrisoleku järel.


Ometigi hakkab juba 2014. aasta kevadel võteteni jõudnud doksari kliinikumi elust ja inimeste tööst lõpuks valmima ja selle aasta hilissügisel on seda Kanal2 eetrisse oodata. Täpset eetriaega ei oska Kanal2 programmiplaneerijad veel öelda, sest sügisest saatekava alles planeeritakse ja kõik pole veel paigas. Vähemalt kaks kolmandikku doksarja materjalist on filmitud ja kogu materjal on ka läbi töötatud ja valmis lugudeks tehtud. Muidugi ka esimene ports valmis osasid eetrisseminekut ootamas.


Igasse sarja kahekümnest osast mahub neli-viis lugu. Jagan lugusid mõttes tinglikult karmimateks ja pehmemateks. Võiks ju ka öelda verisemateks ja vähem veristeks. Kui ETV-s aastaid jooksnud lavastuslikus haiglasarjas võis pea igas osas näha patsiendi sisikonnast kirurgidele näkku pritsivaid (kunst)verejugasid ja hüsteeriliselt karjuvaid meedikuid, siis tegelikus meditsiinis ei purska eriti verd ja mida kriitilisem on olukord ja keerulisem lõikus, seda vähem keegi häält tõstab. Seepärast ei paku ka valmiv sari vaatamiseks purskavaid verejugasid ja ringi jooksvaid meedikuid, vaid sissevaadet kirurgide ja nende meeskondade pingelisse töösse. Professor Toomas Asser ja doktor Tõnu Rätsep teadvusel oleva Parkinsoni-patsiendi ajusse elektroode paigaldamas. Doktor Priit Kasenõmm väikese lapse kuulmeluud vabastamas. Doktor Maris Rebane eakatel patsientidel hallkaed eemaldamas ja kunstläätse paigaldamas. Doktor Terje Arak vähi tagajärjel rinnad kaotanud noorele naise rindade taastamise lõikust tegemas. Doktor Karin Varik laserravi abil laste hemangioomi eemaldamas. Doktor Anneli Põld väikelapse söögitoru laiendamas. Doktorid Toomas Hermlin ja Arno Ruusalepp ahenenud aordiklappi asendamas. Ja veel oi kui palju muid lugusid. Ka n-ö pehmemaid – alates tublidest haiglaklounidest ja lõpetades unekabineti uneõdede tööga norskamisprobleemiga, kümnete andurite abil arvutiga ühendatud unepatsiendi magamapanekul.


„Kliinikum" kliinikumi inimestest ja elust tuleb. Ootame ära.

 

Vahur Laiapea

lk1 P. Mardna Terje LeppDr Peeter Mardna on sündinud 24. oktoobril 1938. aastal arstide perekonnas. Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1966. aastal. Arstina alustas dr Peeter Mardna tegevust 1966. aastal Vabariiklikus Onkoloogia Dispanseris arstradioloogina, jätkates juba 1970. aastal arsti ja juhina Vabariikliku Haigla angiograafia kabineti juhatajana ning aastatel 1974–1987 Tervishoiuministeeriumi pearadioloogina.


Aastatel 1987–2001 juhatas dr Peeter Mardna Vabariiklikku IV Haiglat, Magdaleena Haiglat ning Ida-Tallinna Keskhaiglat, olles ühtlasi 1995–1996 Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja.


Pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on tal hindamatu osakaal Eesti arstkonna maine säilitamisel Tervishoiuametis töötatud aastate jooksul. Dr Peeter Mardna õiglasel juhtimisel on raviprotsesside kvaliteediküsimused saanud alati kaalutletud hinnangu. Samamoodi on ta olnud aastakümneid Eesti olulisemaks tervishoiu arvamusliidriks, hinnatud esinejaks, lektoriks ning nõuandjaks kolleegidele meditsiinis ja ka väljaspool tervishoiu valdkonda.


Dr Peeter Mardna avar maailmavaade, kogemus, pädevus ning isikuomadused on pannud kolleege teda korduvalt tagasi valima arvamusliidriks erialaseltsides ja -ühendustes – nii Arstide Liidus, Tallinna Arstide Liidus kui ka Haiglate liidus.


Dr Peeter Mardnat on riiklikult autasustatud omaaegsete spordisaavutuste eest, ta on tulnud 9 korda Eesti meistriks sõudmises, võitnud Moskva regati kahepaadil ja Nõukogude Liidu karikavõistlused 1969. aastal. Ta on pälvinud Punase Risti IV klassi Teenetemärgi 2002. aastal, teda on valitud Arstide Liidu auliikmeks (2008), Eesti Olümpiakomitee auliikmeks (2010). Tal on oluline roll järeltuleva arstide põlvkonna kasvatamisel – sellega seoses on ta pälvinud 2007. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali.


Dr Peeter Mardna: „Tänan selle tunnustuse eest! See tunnustus tuletab mulle meelde kahte „peasüüdlast", kelle mõjutuste tõttu sai minust arsti elukutse esindaja, mitte sportlane. Esimene neist oli minu ema. Tema veenis mind ümber, kui olin valitud Nõukogude Liidu sõudmiskoondisesse ning pidin kolima Venemaale. 1961. aasta suvel palus ema mul ümber mõelda ning sportlase tee asemel jätkata arstiõpinguid.


Teine auväärne daam, kes mõjutas veelgi enam minu arstiks saamist, on professor Valve Saarma. 1961. aasta kevadel, kui spordivõistluste tõttu tegin kaks eksamit ette ja täitsin avalduse teha kaks hiljem sügisel, ei jõudnud minu avaldus mingil põhjusel prorektorini. Kui ma sügisel kooli tagasi pöördusin, leidsin eest ootamatu käskkirja minu eksmatrikuleerimiseks. Kui professor Valve Saarma abikaasa professor Jüri Saarma pärast professor Artur Linkbergi dekaaniks sai, kostis prof Valve Saarma minu eest ning mind arvati arstiteadusüliõpilaste sekka tagasi.


Kõik edaspidine on teisejärguline – need kaks naisterahvast määrasid, et selle asemel, et olla Nõukogude Liidu koondises, jäin ma truuks oma õpingutele ja hiljem arstikutsele."

 

Kliinikumi ülemarst Margus Ulst: „Kliinikumi elutöö preemia konkursikomisjonile esitasid ühiskondlikud organisatsioonid tänavu neli võrdselt väärikat kandidaati. Komisjon otsustas preemia anda dr Peeter Mardnale, kelle teeneks hinnati taasiseseisvumise järgsetel aastatel tehtud tublit tööd tervishoiu kõlbeliste väärtuste kujundamisel ja sisuliste muutuste elluviimisel. Vagu, mille ta arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni pikaaegse juhina on sisse kündnud, on nii piisavalt sügav, et sellest saavad joonduda ka järeltulijad. On paratamatu, et see küntud vagu on ringja kujuga, sest töö tegemisel oli väga tugev külgtuul. Õhus ei ole märke, et tuul ka edaspidi raugeks. Seetõttu peavad meedikud, kes töises elutormis on tihtilugu kergelt haavatavad ja õrna hingega, olema tänulikud, kui keegi kuskil neid nähtamatu käega hoiab maailma kurjuse eest.


Mõistujutu lõpetuseks on mul isiklikult röntgenoloogina hea meel nentida, et preemia jääb tänavu meie alltsunfti sisse."

lk1 OECIAasta on hästi alanud. Omamoodi uuenenud alguseks võib Tartu Ülikooli Kliinikum lugeda kuupäeva 12. veebruar 2015. Just sel päeval andis Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (Organisation of European Cancer Institutes, OECI) meile tunnistuse akrediteerimise kohta:
"Tartu University Hospital meets the quality standards for cancer care and research and it is therefore designated as: Clinical Cancer Centre."


Akrediteering kehtib 12.02.2015 kuni 12.12.2020. Siinkohal tuleb rõhutada, et see on oluline kõigile kliinikumi kolleegidele, kes onkoloogiliste haigete diagnostikasse või ravisse panustavad.


Kogu protsess on olnud töömahukas, aga ka väga huvitav. Eneseanalüüsi küsimustikule vastamine andis sisemise tervikliku arusaamise kliinikumis toimivast onkoloogiliste haigete käsitlemise süsteemist ja võimalustest edasiminekuks. Meie esitatud andmete põhjal otsustas organisatsioon, et oleme tasemel, mis võimaldas akrediteerimisprotsessiga edasi minna. Mais 2014 külastasid meid eksperdid, et veenduda kohapeal onkoloogiaalaste tegevuste sisus. Suvel saime esimese tagasiside ja septembris lõppraporti, milles kajastatud probleemidele tuli mõelda edaspidised lahendused. Parendusplaan ongi arengu mootor, mis aitab tegevusi süstemaatiliselt planeerida ja läbi viia. Parendusplaani aktsepteerimise järgselt otsustati Tartu Ülikooli Kliinikum akrediteerida kliinilise vähikeskusena.


Usun, et on väga oluline olla Euroopa onkoloogiakliinikute seas arvestataval positsioonil. OECI akrediteerimistegevuse eesmärk on patsiendikeskne – kindlustada vähihaigetele mistahes Euroopa riigis parimal teadmiste ja praktika tasemel diagnoosimine ja ravi. Selle saavutamiseks on oluline ühtsete kvaliteedisüsteemide rakendamine, milleks OECI on standardid seadnud. 70-st OECI liikmest on vaid osa läbinud akrediteerimisprotsessi ja on hea meel olla esimese kolmandiku seas, kus näeme selliseid kuulsaid keskusi nagu Gustave Roussy Instituut Pariisis, Christie Vähikeskus Manchesteris, Helsingi Ülikooli Kliinik jt. Aasta tagasi sai meiega sarnase akrediteeringu Vilniuse Onkoloogiakeskus.


Kuidas edasi? Meil on teada võimalused/vajadused edasiseks tegevuseks. Nüüd on vaja tööd teha, et 2021. aastal oleks Tartu Ülikooli Kliinikum kõikehõlmava vähikeskuse tasemel.

 

Professor Hele Everaus
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja

lk1 dots Urmas Lepner TammeaidEesti Vabariigi 97. sünnipäeva eel pälvivad 99 inimest Eestile osutatud teenete tunnustamise eesmärgil presidendilt riiklikud autasud. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi saab kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja dotsent Urmas Lepner.


"Eesti tänab ja tunnustab teenetemärkidega erinevate elualade inimesi nii kodumaal kui ka kaugemal, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi kõrgeimat tänu," kirjutab president Ilves Vabariigi Presidenti Kantselei pressiteates.

 

Dotsent Urmas Lepner, kirurgiakliiniku juhataja: „Selline tunnustus tuleb ikka üllatusena. Ma ei võta seda väga isiklikult, pigem on see tunnustus laiemalt Eesti kirurgiale ja kirurgidele. See on ka tunnustus kliinikumi kirurgiakliinikule ja Tartu ülikoolile, kus ma olen kogu oma karjääri jooksul töötanud. Minu kõrval kirurgiakliinikus töötab mitmeid kolleege, kes on varasemalt pälvinud samasuguse tunnustuse, mis näitab, et kirurgiakliiniku panust kirurgia arendamisel on märgatud ja hinnatud."


President annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril Rakvere teatris pidulikul üritusel "Eesti tänab".

 

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.


Ceith Nikkolo, üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna arst-õppejõud: „Dotsent Urmas Lepner on nii tudengite kui kolleegide seas väga tunnustatud oma toetava suhtumise ja hindamatute nõuannete poolest. Olles kursis alati uuemate suundadega eriala arengus, on ta kaastöötajatele suureks eeskujuks. Kuna tegemist on ka suurepärase kirurgiga, võib tema poole alati keeruliste haigusjuhtude lahendamisel kõhklemata pöörduda. Julgelt oma arvamust avaldades ja seega arutelu teket soodustades toob ta positiivseid muutusi kirurgiakliiniku igapäevatöösse. Dotsent Lepneri tasakaalukuse ja kannatlikkuse tõttu on ta residentide hulgas nõutud juhendaja. Ta on kindlasti üks peamisi teadustöö eestvedajaid kirurgiakliinikus motiveerides nii ka noori kirurge teadustööga igapäevaselt tegelema. Soovime palju õnne ja edu edaspidises töös kogu kirurgiakliiniku poolt!"

 

Kliinikumi Leht

Uuest aastat on võimalik vastsündinute sõeluuringuga välja selgitada 18 ravitavat ainevahetushaigust lisaks varasemalt testitud fenüülketonuuriale ja kaasasündinud hüpotüreoosile.


Kriisa Annika3Eestis alustati vastsündinute sõeltestimisega fenüülketonuuria suhtes 1993. aastal ning kaasasündinud hüpotüreoosi suhtes 1996. aastal. Mujal maailmas on vastsündinutele sõelteste tehtud juba alates 1960ndadest. Sõeltestimise eesmärk on kaitsta lapsi kaasasündinud haiguste puhul esinevate tervise- ja arenguprobleemide eest. Mitmeid haigusi ei saa õigeaegselt diagnoosida ilma sõeltestimiseta, kuna haiguste varased tunnused sageli puuduvad või on vähemärgatavad. Selleks ajaks, kui tekib lapse arengu mahajäämus, võib olla tekkinud juba ka ajukahjustus, mida ei ole võimalik hilisema raviga enam muuta. Seega on haigustest tulenevaid tüsistusi võimalik ära hoida, kui testida kõiki vastsündinuid ja leida seeläbi ravi vajavad lapsed veel enne, kui tekivad kaebused.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetikakeskus käivitas 2014. aastal pilootprojekti, mille käigus lisati olemasoleva uuringupaneeli juurde veel 18 uut, ent ravitavat ainevahetushaigust. Pilootskriiningus osales kokku 13 632 vastsündinut, kellest 1-l esines fenüülketonuuria, 1-l karnitiinipuudulikkus ning 6-l vitamiin B12 puudulikkus. Haigused olid valitud printsiibil, et need oleksid õigeaegse ravi puhul hästi ravitavad.


lk1 Katrin Ounap TennusGeneetikaprofessor Katrin Õunap: „Geneetikakeskus tegi Haigekassale ettepaneku minna üle uudsele sõeltestuuringule juba 2009. aastal. Erinevate asjaolude tõttu viibis asjaajamine kuni 2013. aastani, mil Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus võttis riski ning ostis sõeluuringuteks vajaliku tandem mass-spektomeetri. See andis võimaluse alustada 2014. aastal meie pilootuuringuga, mis hõlmas lisaks varasematele veel 18 uut ainevahetushaigust. Pilootprojekt näitas, et uuemale uuringule üleminek on igati õigustatud. Lisaks liigub kogu maailm seda teed, et ühe vereprooviga saab määrata mitmeid erinevaid haigusi ja seisundeid. Pilootprojekti aasta kuluski meil süsteemi ülesehitamiseks: andmevahetuse loomiseks e-Laboriga ning andmebaasidega liitumiseks. Kuna oleme liitunud ka Ameerika Ühendriikide Mayo Kliiniku andmebaasiga (Region 4 Stork), siis on meie käsutuses üle 30 miljoni normaalse vastsündinu verepleki analüüsi tulemused ja üle poole miljoni patoloogiliste vereproovi tulemuse 45-st erinevast riigist. Hetkel kasutusel olevasse mudelisse saab lisada tulevikus vajadusel ka rohkem filtreid või omakorda neid sealt eemaldada. Üsna oluline on ka asjaolu, et Haigekassa hüvitab nii uudse vastsündinute testi kulu, kui ka testide saatmise kulleriteenuse kulu, mis omakorda kindlasti kiirendab analüüside vastuste saabumist laborisse. Ideaalsel juhul võiksid analüüside vastused teada olla vastsündinu 2. elunädala lõpuks."

Danilov PregelJõulud on meie vanimate pühadena vaieldamatult aasta ühed oodatuimad. Taas on üks aastaring mööda saanud, pimeduse selgroog murtud ja iga uus päev toob pisut enam valgust kaasa.


Kui mul paluti kirjutada kolleegidele jõulutervitus, läks mõte esmalt sellele, millised need saabuvad jõulud minu enda jaoks olema saavad. Kas tulevad need jõulud rõõmsad või murelikud? Kui kindlalt ja vajalikuna ma ennast uues kollektiivis tunnen? Kuidas minusse suhtutakse? Millisena mind nähakse ja millisena mina ise näen kliinikumi kui organisatsiooni?


Mõeldes tagasi aega, kui ma kliinikumi tööle asusin, siis vaatamata eelnevale mitmekülgsele töö- ja juhtimiskogemusele, oli algus ikkagi kõhedust tekitav. Ja kuigi paljud tänased kolleegid olid tuttavad ka varasemalt, on asjad uude kollektiivi minnes iga kord pisut teisiti, kui vaimusilmas ette kujutad.


Esimestel töönädalatel ma ei osanud ja ka ei suutnud hoomata kogu masinavärgi keerukust, ka kõikidest tööülesannetest ei olnud selget ülevaadet. Tasapisi hakkas siiski masin tuure üles võtma ja tööülesanded muutusid konkreetsemaks. Üsna pea sain endale ka „kondiproovi" sisekliiniku kolimise näol, mis oli pikka aega paigal seisnud, kuid koos sisekliiniku töötajatega saime sellega õigeks ajaks hakkama.


Terve aastaringiga olen hakanud mõistma kliinikumi tegevuste mitmekülgsust. Meie tegevused peavad vastama ootustele ravi- ja õppetöös, suhtlemistes patsientidega, arvukate kolleegidega, avalikkusega. Juhtub, et ootused on suuremad kui võimalused. Siis peame olema valmis selgitusi jagama.


Olen ka ennast hakanud tundma selle kollektiivi ühe osana ja saan hea tundega möödunud aastale tagasi vaadata.


Jõulud ja saabuv aastalõpp on alati olnud tagasi- ja enda sisse vaatamise aeg, märkamise ja hoolimise aeg, mõtisklemise ja soovimise aeg. Jõulud on aeg, kus soovime unustada oma igapäevased töö- ja olmemured ning tunda ennast hästi lähedaste ja heade kolleegide seltsis.


Soovin kõigile meie töötajatele ilusat ja helget jõuluaega ning rõõmsat aastavahetust!

 

Hannes Danilov

Andrei Ivchenko Mari Tamre Toomas Saluse10. novembril saabus kliinikumi ravile esimene Ukraina ja Venemaa vahelises sõjategevuses viga saanud võitleja.


Andrei Ivchenko sai vigastada 6. oktoobril võideldes vabatahtlikuna ühenduses Aidar, millele jagab korraldusi Ukraina armee. Aidari eesmärgiks on kaitsta Štšastja linna, mis asub Luganski oblastis. Sealsamas Luganskist kõigest 16 kilomeetri kaugusel, asub ka strateegilise tähtsusega soojuselektrijaam, mistõttu on selle linna kaitsmine kõrge prioriteediga.

Tol oktoobrikuu päeval sai nende neljast liikmest koosnev vabatahtlike salk ülesande minna likvideerima kõrgendikul asuvat miinipilduja pesa. Ümbruskaudsed teerajad olid turvatud lõksmiinidega – tüüpilisel juhul on selleks üle teeraja kulgev traat, mis on ühendatud granaadiga. Kahel esimesel rühma liikmel õnnestus traadist üle astuda, ent Andrei jala all traat katkes ning toimus plahvatus. Teised liikmed pääsesid kergemate vigastustega, kuid Andrei lvchenkol tuvastati parema jala sääreluu killustunud murd ning mõlema labakäe vigastused, lisaks on paremal jalal närvikahjustus, hetkel ta oma jalalaba ei tunne. Andrei sõnul on tal kehas mitmel pool killud, ent seda peab ta teisejärguliseks.


Pärast plahvatust anti Ukraina võitlejale esmaabi Štšastja linna haiglas, järgmisel päeval transporditi ta Ukraina suuruselt teise linna Harkivi haiglasse. Sündmustega oli kursis ka Andrei vend, kes omakorda oli teadlik Eesti abiprojektist ja valmisolekust aidata Ukraina sõjas haavata saanud inimesi. E-posti teel suheldi kliinikumi ülemarsti Margus Ulstiga ning haavatu sõnul läks edasine asjaajamine väga sujuvalt ja operatiivselt, kuni nad 10. novembril Tallinnasse tavalennuga maandusid.


Kliinikumis viibib Ukraina võitleja esialgu ravil traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas. Tema raviotsused, mis puudutavad jalga, teevad dr Andres Kukner ja dr Toomas Saluse, käevigastusi ravib dr Mari Tamre.


Oma vigastustest räägib Andrei Ivchenko tegelikult vähe. Kui aga jutt läheb Ukraina ja Venemaa suhete peale, elavneb vestlus märgatavalt. „Tegelikult on osa Ukrainast ikka veel kohanemas uue olukorraga. Me elasime varem venelastega väga sõbralikult ning meie rahvas poleks kunagi osanud oodata, et satume Venemaaga sellisesse konflikti. Pigem oleksime arvanud, et meie jaoks on oht muu Euroopa või NATO. Uudse olukorra tõttu meie riigi armee alles moodustub, varem polnud ju toimivat armeed vaja. Seetõttu on meiesugused vabatahtlikud riigile väga vajalikud. Me ostame endale ise mundrid ja kiivrid ning relvad saame riigi käest. Vabatahtlike moraal on väga kõrge. Meie elame Poltavas, see linn on väga ukrainameelne ning paljudel inimestel on näiteks kodus relvad. Kuigi Ukrainas valitseb suures plaanis praegu ikkagi suur vaesus," selgitab vabatahtlik võitleja.


„Ukrainlased on oma riigi eest väljas ning Venemaa teab seda. Venemaa on sisse toonud enda poolele võitlema osseete, tšetšeene, serblasi ja kasakaid ning nemad on eriti julmad vabatahtlike vastu. Kasutatakse võikaid piinamismeetodeid kuni Ukraina vabatahtlike tapmiseni välja."


Küsimusele, et kuidas Ukraina saabuva talve üle elab, vastab Andrei, et tegelikult ei ole olukord nii hull, kui Venemaa tahab, et see paistaks.

lk1 FRAX mudel

FRAX on diagnostiline vahend, mille abil saab täpsemalt hinnata osteoporootilise luumurru tekkeriski. Ainuüksi luutihedusel baseeruv murruriski hindamine ei võimalda osteoporootilise murru prognoosimist piisava täpsusega, kuna pooled haprusmurrud leiavad aset patsientidel, kellel on rahuldav luutihedus. FRAX-i algoritm arvestab ja seob omavahel erinevate kliiniliste faktorite mõju – luutihedus, suitsetamine, kehakaal, vanus, kaasuvad haigused, glükokortikoidide kasutamine ja varasem haprusmurd. Riskimäära hindamine aitab arstil langetada otsust ravi vajaduse osas. FRAX mudel on võetud mitmetes riikides nüüdseks osteoporoosi ravijuhendite üheks osaks (US, UK jt).


SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli sisekliiniku reumatoloogid ning teadurid kohandasid koostöös FRAX-i autoritega Sheffieldi ülikoolist Eesti rahvastikul põhineva luumurru riski hindamise vahendi – Eesti FRAX mudeli. Seni on Eesti arstid FRAX-i kasutades pidanud kasutama murruriski hindamiseks teistes maades väljatöötatud valemeid, mis ei ole aga täpsed. Loodud mudel on välja arendatud kasutades Eesti luumurdudesse haigestumise määrasid ja riiklikke suremuskordajaid. FRAX on hetkel kasutuses 53 riigis ning saadaval 28 keeles.


Professor Riina Kallikorm: „Osteoporoosist tingitud luumurru ravi on tegelikult juba haiguse tüsistuse ravi. Luumurd on ebamugav patsiendile, tõstab suremust ning on kulukas ka riigile. Nüüd on võimalus kõigil, nii tavakodanikel kui ka arstidel FRAX-i kasutades luumurru riskimäära arvutada. Pärast väljade täitmist arvutab programm ise riskimäärad ning tulemuste tõlgendamine on lihtne – kui inimene saab teada oma riskid, on ka tema ravisoostumus kindlasti suurem. Teatavasti osteoporoosi ju silmaga ei näe ning seetõttu suur hulk patsiente katkestab ravi, kõigest kolmandik jääb ravijuhiseid täitma.

Eesti populatsioonile kohandatud ülemaailmselt tunnustatud diagnostilise vahendi kasutuselevõtt annab tunnistust sellest, et meie luu-uuringud on maailmas arvestataval tasemel ning reumatoloogide ja teiste erialade teadlaste edusammud osteoporoosi ja sellega kaasnevate probleemide uurimisel on olnud aluseks, et WHO egiidi all tegutsev FRAX-i meeskond toetas Eesti populatsioonil põhineva diagnostilise vahendi väljatöötamist."
FRAX on Internetis tasuta leitav aadressil http://www.shef.ac.uk/FRAX/. Eesti FRAX mudel on leheküljel kättesaadav alates 17.10.2014.

lk1 ePatsient avalehtKliinikumi patsiendiportaal ePatsient asub aadressil https://epatsient.kliinikum.ee ning portaali teenused avatakse 3. oktoobril. Patsiendiportaali saavad kasutada kõik, kellel on olemas ID-kaart või Mobiil-ID. Portaali eesmärk on võimaldada patsiendil broneerida endale eriarsti ambulatoorne vastuvõtuaeg. Esialgu saab aegu broneerida ainult eriarsti esmasele vastuvõtule, mille eest tasub Eesti Haigekassa.


Lisaks saab patsiendiportaalis vaadata oma epikriisi ja uuringu vastuseid, samuti tutvuda oma haigusjuhtude ajalooga aastast 2007. Patsiendil on võimalik kontrollida ja muuta oma kontaktandmeid, mis on teenuse toimimiseks väga oluline, kuna korrektne telefoninumber ja e-posti aadress võimaldavad probleemide korral patsiendiga ühendust võtta.

 

lk1-2 Kristina RivisKehtivate broneeringute info kuvatakse patsiendile portaali esilehel. Sealt on näha, millal ja kus vastuvõtt toimub ning kes on raviarst. Reeglina peab patsient aega broneerides visiiditasu internetipangas ära maksma, pärast mida hakkab broneering kehtima. Kui patsiendil on kliinikumi ees võlgnevus, siis on see nähtav esilehel ning internetipanga kaudu on võimalik arve kohe ka ära maksta.

 

Täpsem info portaali kasutamise kohta on kirjas kasutustingimustes ja kasutusjuhendis. Need on kättesaadavad portaali iga lehe alaservas.

 

Kristina Rivis
Informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht

 

lk2 ePatsient koondvaade

 

 

Kati Korm, informaatikateenistuse arendusosakonna osakonnajuhataja: „Minult on mitmel korral küsitud, et miks me teeme oma broneerimisportaali ja ei tegele riikliku portaaliga.

lk1 naistekliinik sisehoov NilsonSelle aasta aprillikuus viis kliinikum patsientide seas läbi ambulatoorsete teenuste rahulolu-uuringu, mis oli jätkuks ning võrdlusmomendiks 2012. aastal tehtud samalaadsele uuringule.


Küsitlus viidi läbi kõikides ambulatoorse vastuvõtu kohtades, sealhulgas erakorralise meditsiini osakonnas (EMO). Täidetud ankeete laekus koguni 6008, mis on väga hea tulemus. Vastuvõtul käinute arvust moodustab see hinnanguliselt 26%.


Üldine rahulolu ambulatoorsete teenustega oli märgitud kõrgeks. Väga rahul oli 77% vastanutest (2012 a 78,5%; 2010 a 76,5; 2008 a 73,6%). Kliinikute omavahelises võrdluses oldi enim rahul naistekliiniku ambulatoorsete teenustega. Järgnesid nahahaiguste kliinik, sisekliinik ning spordimeditsiini- ja taastusravi kliinik. Osakondade võrdluses oli kõige suurem üldine rahulolu laste silmaarsti kabinetis, suukirurgia ambulatoorses ning lastestomatoloogia ambulatoorses vastuvõtus.


Patsientide üldist rahulolu ambulatoorse tööga mõjutas kõige rohkem arsti suhtumine ja arsti poolt patsiendile selgituste ning informatsiooni jagamine. Tugev seos oli ka arsti poolt patsiendile pühendatud aja piisavuse ja üldise rahulolu vahel. Võrreldes varasema uuringuga, oli patsientide rahulolu kõige enam tõusnud selgitustega ravimite kõrvaltoimete kohta, vastuvõtu ootamise tingimustega ning arstipoolsete selgitustega.
Juhistega, kuidas kodus ravi jätkata, jäädi enim rahule kopsukliinikus, naistekliinikus ja lastekliinikus. Selgitustega ravimite kõrvaltoimete kohta kopsukliinikus, kirurgiakliinikus ning naistekliinikus. Ootaja pikkuse osas (registreerimisest vastuvõtu toimumiseni) oldi enim rahul kopsukliinikus, hematoloogia-onkoloogia kliinikus ja sisekliinikus.


Pille Teesalu, naistekliiniku ülemämmaemand: „Naistekliiniku naistenõuandla patsientide rahulolu kasv meile väga oluline, kuna oleme süsteemselt oma kitsaskohtadega tegelenud. Üks väga oluline samm oli 2011. aastal Perekeskuse avamine. Perekeskuses töötavad ämmaemandad iseseisvalt ja vastuvõttude pikkus on tavavastuvõtust pikem – 30 minutit kuni 1 tund (esmane vastuvõtt ämmaemandale). Pikema vastuvõtu käigus saab patsient kõigile oma küsimustele vastused. Ka meil on rohkem aega, et kuulata patsienti ning temale pühendatud aeg on sisukam. Ämmaemanda vastuvõtu ooteaeg on tavaliselt kaks nädalat, aeg-ajalt isegi lühem periood."

Reede, 13. juuni oli see päev, kui kliinikumi ehitusväljakul peeti sarikapidu.


lk1 parg2Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu esimene ehitusepäev oli 28.03.2013 ning tänaseks on uute korpuste valmimisega poole peale jõutud: ehituse algusest on möödas veidi üle aasta ning päris valmimiseni on samuti minna veel veidi üle aasta. Sarikapidu toimus siis, kui kahel uuel korpusel oli paigaldatud viimane, 9. korrus.


Kliinikumi projektijuhi Toomas Kivastiku sõnul on seni raskeim etapp olnud vundamendi ehitamine ning sellega seoses vana maja toestamine. „Samas tuleb ka kohe lisada, et kõige raskem osa seisab alles ees, kui algavad ventilatsioonisüsteemi, nõrkvoolusüsteemide, hooneautomaatika ja teiste tehnosüsteemide väljaehitamine," selgitas Kivastik. Tema hinnangul on ehitustegevus sujunud hästi ning töödega ollakse graafikus: „Kui aus olla, siis praegusel hetkel on ehitustegevus graafikust isegi veidi ees."


Toomas Kivastiku sõnul on sellist suurt ja modernset haiglakompleksi võimatu ehitada ilma tugeva meeskonnata. Nii on näiteks objektil olnud siiani iga päev sadakond ehitustöötajat ning edasiste tööde käigus kasvab see arv veelgi. Igapäevaselt viibib objektil ka omanikujärelevalve meeskond firmast Telora-E, kes Kivastiku hinnangul on teinud väga head tööd ja andnud vajalikku tagasisidet. Samaaegselt ehitamisega töötab ka projekteerimismeeskond koostöös tulevaste kasutajatega, et lahendada hoone tulevikku puudutavaid ettepanekuid ja arvamusi. Kliinikumi poole pealt koordineerivad lisaks Toomas Kivastikule ehitustegevust tehnikateenistuse direktor Tõnu Kirsberg ning Aare Toon majandusteenistusest.

 

Tõnu Madissoon, OÜ Astlanda Ehitus: „Tänaseks on ehitus kestnud juba üle aasta ning ligikaudu teist samapalju on jäänud lõpuni. Ehitaja jaoks on sellise objekti ehitamine huvitav, tavapärasest ka keerulisem ning väljakutseid esitav. Eesootavale vastu minnes olen positiivne, kuna koostöö kliinikumiga on hea. Uued korpused valmivad kindlasti õigeaegselt!"


lk2 Matti AnttilaMatti Anttila, AW2 Architects: „Uute haiglaruumide projekteerimine on alati tõsine väljakutse. Nii on see ka kliinikumi teise etapi projekteerimisel, kuna juhatus on seadnud väga kõrged eesmärgid ning palunud meil projekteerida selline meditsiinilinnaku laiendus, mis tugevdab veelgi kliinikumi rolli. Projekteerimine on järjepidev ning kõik lahendused on välja töötatud spetsiaalselt kliinikumi vajadusi arvestades. Koostöö erinevate osakondade vahel on olnud innovaatiline ja viljakas, oleme põhjalikult uurinud osakondade vajadusi, sealhulgas neile vajalikke ühendusi teiste üksustega. See on olnud kui peen rätsepatöö. Me mitte ainult ei projekteeri uut nüüdisaegset hoonet, vaid püüame leida uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas patsiente vastu võtta ja ravida.

Selle uue, moodsa ja paindlike lahendustega haiglahoone projekteerimise juures on mõned nüansid, mille üle oleme eriti uhked. Esiteks oleme me loonud täiesti uue koridorsüsteemi, mis muudab terve haiglakompleksi ja selles liikumise loogilisemaks. Teiseks oleme suutnud selles hoones tuua päevavalguse kõikidesse ruumidesse – nii patsiendi-, töö- kui ka uuringutubadesse. Ning kolmandaks oleme loonud uue kontspetsiooni radioteraapia üksuse jaoks, viies rasked kiiritusravi kanjonid peasissekäigu fuajee alla.

lk1 Silvia Russak2Emeriitdotsent Silvia Russak on töötanud Tartu ülikoolis alates 1958. aastast. 1969. aastal kaitses ta meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi, dotsendi kutse kinnitati 1977. Aastatel 1975–1985 oli Silvia Russak Tartu (Riikliku) ülikooli stomatoloogia osakonna juhataja. Ta on suu- ja hambahaiguste õpetajaks üliõpilastele ja kolleegidele tänaseni. 2007. aastal nimetati Silvia Russak emeriitdotsendiks. Ta on olnud viie Eesti Teadusfondi grandi hoidjaks. Tema teadusliku töö põhitemaatika on hambahaiguste levimus, hammaste struktuuri häired, fluoroos, põhjuslikud tegurid, hambahaiguste preventsioon, millest on avaldatud hulgaliselt teaduslikke artikleid.

 

Silvia Russak on olnud sotsiaalministeeriumi erialanõunikuks, Eesti Haigekassa konsultandiks Eesti Stomatoloogia Seltsi presidendiks. Tema tegevus on pälvinud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal: tema initsiatiivil võeti Eesti Stomatoloogia Selts 1995. aastal Ülemaailmse Hambaarstide Föderatsiooni liikmeks.

 

Silvia Russak: „Olen südamest tänulik kliinikumi juhatusele ja arstiteaduskonna nõukogule minule omistatud nii väärika autasu eest! Olen olnud kliinikumiga seotud kogu oma arstliku tegevuse perioodi. Kui kuuskümmend aastat tagasi asusin asendaja-stomatoloogina tööle Tartu lastehaigla polikliinikusse, siis ei osanud ette näha, et ka ülejäänud aastad tegelen laste hambaravi, selle korralduse ja hambahaiguste ennetusega. Samaaegselt algas minu hambaarstlik tegevus ka Tartu stomatoloogia polikliiniku kirurgia- ja raviosakonnas. Hambaravi on arenenud meil ja kogu maailmas väga kiiresti. Kui viiekümnendatel aastatel olid hambaravis veel kasutusel aeglased nn jalaga puurmasinad, siis tänapäeval oleme jõudnud ülikiirete puuride, ultraheli ja lasertehnikani. Taasavastatud portselan ja kvaliteetsed tehismaterjalid võimaldavad taastada hambakude kõigi esteetika nõuete järgi.
Alates 1957/58 õppeaastast asusin tööle arstiteaduskonda stomatoloogia kateedrisse, tehes läbi kõik tollel perioodil nõutud etapid: õppeülesande täitja, assistent, dotsent, kateedri juhataja ja emeriitdotsent. Kogu selle periood vältel olen tundnud toetust nii teaduskonna kui ka õppetooli poolt. Teadusuuringute ja dissertatsiooni materjali kogumise jaoks sain hindamatult suurt abi kolleegidelt biokeemia kateedrist ning endokrinoloogidelt.
Eriti tahaksin tänada oma kolleege stomatoloogia õppetoolist. Meil on sõbralik, ühtehoidev ja teotahteline õhkkond. Võime uhked olla oma õpilaste- noorte kolleegide üle, kes on viimastel aastakümnetel intensiivselt ja süvitsi hambaarstindust edasi arendanud ja doktorikraade kaitsnud.
Tänan veelkord kõiki oma kolleege ja kliinikumi juhtkonda pikaajalise ja eduka koostöö ja toetuse eest. Jätkugu teil jõudu uute ülesannete täitmisel!"

 

Komisjoni esimees, kliinikumi ülemarst Margus Ulst: „Preemia on kliinikumi suurimaks tunnustusavalduseks kolleegidele elutöö eest. Kuivõrd seni on kõik 15 preemiat läinud meestele (Sic!), siis tänavu olid naised eelisseisus. Preemiakomisjon otsustas esile tõsta kõikide praegu töötavate Eesti hambaarstide õpetaja emeriitdotsendi Silvia Russaku, kelle täht on teinud stomatoloogiataevas pika ja särava lennu. Kolleegid teavad rääkida, et dotsent ei ole elus ühtegi suurt rumalust teinud, sest enne otsustamist istub ta alati maha ja kaalub põhjalikult nii poolt kui ka vastuargumente. Annaks taevas sellist tarkust meile kõigile!"

 

Arstiteaduskonna dekaan prof Joel Starkopf: „Arstiteaduskonna nõukogu liikmed leidsid üksmeelselt, et emeriitdotsent Silvia Russak on väärikas kliinikumi preemia kandidaat. Oma töösse suhtumise ja delikaatse käitumismaneeriga on ta eeskujuks nii kolleegidele kui üliõpilastele."