lk1 Puusepa 6

27. novembril avatakse pidulikult statsionaarse ja ambulatoorse õendusabi osakondade jaoks renoveeritud saja-aastase ajalooga L. Puusepa 6 maja. Uude majja koonduvad iseseisva õendusabi teenused: ambulatoorne ja statsionaarne õendusabi, sealhulgas hospiits ning ka dementsete patsientide õendusabi.

 

Senisest Riia tänava majast kolitakse patsiendid uude majja enne jõule ning 2016. aasta algusest peaks L. Puusepa 6 maja töötama juba täisvõimsusel. Kliinikumi Leht küsis spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhatajalt Rein Kuigilt ning ülemõelt Külli Uibolt, mida muutused endaga kaasa toovad.

 

100-aastane maja

„Kui nüüd päris algusest alustada, siis selle auväärse, 100-aastase maja renoveerimiseks esitasime projektitaotluse Euroopa Regionaalarengu Fondi meetme „Õendus- ja hooldusteenuste infrastruktuuri arendamine" raames juba 2009. aastal. Ehitustööd algasid 2014. aasta kevadel, kui siin tegutsenud sisekliinik suurde majja kolis. L. Puusepa 6 maja ehituaeg jääb aastatesse 1912–1914 ning maja on võetud ka muinsuskaitse alla, mistõttu tuli võimalikult palju säilitada algupärast," selgitab Rein Kuik. Renoveerimistööde käigus on säilitatud algupärast isegi rohkem, kui muinsuskaitse nõudis. Taastatud on ajastuhõngulised aknad, uksed, käsipuud, keraamilistest plaatidest põrandad ning laud- ja tammeparkettpõrandad. Dr Kuigi sõnul oleks kindlasti olnud lihtsam osad põrandakatted uuega asendada, kuid otsustati siiski minna teist teed.

 

Uue õendusabimaja, mis võtab enda alla ligikaudu 4000 m2, võimekus on mahutada kuni 115 voodikohta. Lisaks ambulatoorsele õendusabiteenusele ehk koduõendusteenusele, on majas loodud tingimused ka päevase õendusabiteenuse käivitamiseks, ehkki antud teenus ei kuulu veel hetkel Haigekassa hinnakirja. „Arvestades meie vananevat ühiskonda, siis vajadus sellise teenuse järele näitab kindlat tõusutrendi," lausub dr Kuik.

 

Patsientide heaolu

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ülemõe Külli Uibo sõnul on patsientide ravi- ja olmetingimused oluliselt paremad kui senises Riia tänava majas. „Kõik on suurem, avaram ja valgem ning igal sammul on mõeldud sellele, kuidas patsiendil oleks mugavam ja inimväärsem siin majas olla ja tegutseda. Muidugi on olemas kõik meditsiinilise abistamise võimalused nagu igas haiglas peab olema. Raskemate patsientide jaoks, kes vajavad erilist jälgimist, on teisel korrusel, õeposti vahetus läheduses eraldi viis voodikohta – kolmekohaline ja kahekohaline palat. Need palatid on varustatud kaasaegse tehnika ja aktiivravivooditega." Külli Uibo sõnul on püütud kõiki patsientide vajadusest tulenevaid vajadusi ja võimalusi väga põhjalikult läbi mõelda, mis hõlbustaks ka personali tööd ja tagaks patsientidele turvatunde. „Kõikides palatites on patsientide jaoks geriaatrilised voodid, mida on võimalik reguleerida väga madalasse asendisse, et vältida voodist kukkumisi, palatites on wc- ja duširuumid ning televiisor. Samuti on kõik voodikohad varustatud eralduskardinatega, mis tagab patsientidele igakülgse privaatsuse. Patsiendi käsutuses olev õe kutsung võimaldab mitte ainult abi kutsuda, vaid ka õepostiga suhelda ning isegi valgust reguleerida," kirjeldab Külli Uibo.lk1 lift

 

Keskmiselt veedavad patsiendid statsionaarse õendusabi osakonnas 24–25 päeva. „See on päris pikk aeg ning seetõttu tuli hoolikalt mõelda ka tingimustele, mis jäävad palatist väljapoole. Liikuvale patsientidele on nüüd olemas puhkeruumid, kööginurk, füsioteraapia- ja tegevusteraapiakabinetid ning võimalused privaatseks kohtumiseks lähedastega. Patsient saab liikuda liftiga ja ka trepist, mistõttu on nii koridoridesse kui ka treppidele paigaldatud lisakäsipuud. Lisaks oleme soetanud siia uued geriaatrilised toolid, käimisvahendid ja palju muid abivahendeid hõlbustamaks patsiendi igapäevatoiminguid. Ning kui veel hügieenitingimustest rääkida, on uues majas olemas ka spetsiaalne täisautomaatne, reguleeritava kõrguse ja tõstukiga varustatud vann, mis muudab ka kõige raskema patsiendi pesemise kiiremaks ja kergemaks," räägib ülemõde Uibo.

 

Esimesena Eestis on uues majas akuga tõstukpesutoolid, mida saab kasutada nii patsiendi pesemiseks kui ka transportimiseks. Uudne on ka pesutoolide, pesuraamide ja isegi voodite desinfitseerimiseks kasutatavad spetsiaalsed desinfektsiooni paneelid, mis hõlbustavad suuresti hooldustöötajate tööd.

 

lk2 saalDr Rein Kuik toob eraldi välja kuni 70-kohalise saali olemasolu, mis võimaldab korraldada erinevaid üritusi patsientidele ja töötajatele. Patsientidel, kes ei liigu ning on voodikesksed, on võimalus saalis toimuvat palatis kuulata. Saali ja ka fuajeed kaunistavad kunstikonkursi võitnud Peeter Krosmanni ja tema kaasautor Nadežda Tšernobai sgrafiito tehnikas töö „Aed". Töö on inspireeritud Eedeni aiast, mis oma liikide paljususe ja maastiku iluga on looduse ülima hetke jäädvustus. Teose teeb eriliseks ennekõike maali tehnika – sgrafiito, kus seina peale kantakse üksteise peale mitu kihti erinevat värvi krohvikihti ning seejärel kraabitakse kavandatud kujutis kuni soovitud värvikihini.

 

Personal – õde kõige tähtsam

Õendusabimaja üheks eripäraks on õe roll. „Siin majas toimub iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse osutamine, mille eesmärgiks on patsiendi väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ning võimalusel parandamine. Samuti stabiilses seisundis patsientide pikaajaline ravi ja toetamine läbi õendustegevuse," lausub dr Kuik. Lisaks õdedele ja hooldustöötajatele, töötavad majas ka arst-konsultant, sotsiaaltöötaja, füsioterapeudid ja hingehoidja. Õe töö muutub uues majas tänu kaasaegsetele tingimustele ja seadmetele kiiremaks ning ehk isegi kergemaks. „Õepostidesse on tellitud spetsiaalne selle tarbeks projekteeritud mööbel, õdede mobiilsed töökärud ning spetsiaalsed ravimitejagamise kärud," kirjeldab Rein Kuik.

Külli Uibo toonitab ka muutunud töötajate olmetingimusi: „Olemas on mõnusad puhkenurgad koos kööginurgaga, kaasaegsed pesuruumid ning suur garderoob keldrikorrusel."

 

Vana maja uued süsteemid

lk1 vaimse tervise keskus1. oktoobril kell 12.00 avatakse Raja 31 asuvas psühhiaatriakliinikus laste ja noorukite vaimse tervise keskuses noorukitepsühhiaatria osakond. Kuigi struktuuriüksusena on laste ja noorukite vaimse tervise keskus eksisteerinud juba aasta algusest, ootab avamist renoveeritud palatiplokk noorukitele.


Pärast psühhiaatriakliiniku lasteosakonna renoveerimist 2006. aastal oli peagi selge, et vajadus statsionaarsete kohtade järgi on suurem, kui olemasolevad võimalused lubasid. Vastuvõttude arv kasvas väga kiiresti – 10 aastaga on pöördumiste arv peaaegu kahekordistunud. Hetkel on tavaline ooteaja pikkus haiglauuringuteks ligikaudu 6 kuud ning pidevalt on järjekorras 60–70 last. „Alates 2008. aastast on olnud plaanis eraldada noorukite osa lasteosakonnast, kuna lapsed ja noorukid vajavad erinevaid olmetingimusi ning tänu kliinikumile on see tänaseks ka teoks saanud," selgitas dr Inna Lindre.


Noorukite jaoks renoveeritud osakond mahutab 12 voodikohta, lisaks töökabinetid, sh ambulatoorseks vastuvõtuks. Osakonnas on kaks palatiplokki, kus vajadusel saab poiss- ja tütarlapsed eraldada. Kuna psühhiaatriakliinikus viibivad ravil ka tahtest olenemata isikud ja kohtuekspertiisi kaudu määratud patsiendid, on turvanõuetest tulenevalt noorukite õueala piiratud aiaga. Kokku saab olema laste ja noorukite vaimse tervise keskuses 25 voodikohta, millest 12 on noorukitele ja 13 lastele, sh 3 voodikohta söömishäiretega patsientidele. Statsionaaris lisandub seega juurde 9 voodikohta, mis võimaldab võtta vastu rohkem haigeid või pikendada vajadusel ravipäevade pikkust.


Paralleelselt noorukite osakonna projekteerimisega alustati Norra programmi „Rahvatervis" projekti elluviimisega. „Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" projekti eesmärk oli laste vaimse tervise teenuste arendamine ning abi kättesaadavuse parandamine. Lapse ravi kõrval on oluline töö lapse pere ja võrgustikuga, abi peab olema koordineeritud ning võimalikult elukohajärgselt kättesaadav. Dr Inna Lindre sõnul oli projektimeeskonna visioon koolitada välja professionaalne meeskond, avada maakondlikud ambulatoorsed laste ja noorukite vaimse tervise kabinetid, arendada võrgustikutööd ning parendada statsionaarse abi võimalusi. „Ilma maakonna keskusteta ei ole tegelikult abi väljapoolt Tartust kättesaadav nii nagu peaks. Nüüd toetavad kliinikumi psühhiaatriakliiniku vastuvõtte ka kabinetid Võrus, Valgas ja Põlvas. Lisaks on meil ka vastuvõtt Ida-Viru Keskhaiglas ning ka Narva haiglas tegutseb vaimse tervise kabinet, mille tööd koordineerime koostööd Põhja-Tallinna Regionaalhaiglaga."


Ainult kabinettidest ja rohkematest voodikohtadest ei ole aga abi, kui ei ole professionaalset meeskonda erialaste teadmistega. Nii on laste ja noorukite vaimse tervise keskuse meeskond läbinud mitmeid erialaseid koolitusi ning omandanud täiendavalt kogemusi Norras, Rootsis ja Soomes. „Meie visiooni on läbi aastate toetanud nii meie enda kliiniku kui ka kogu kliinikumi juhtkond, oleme selle eest väga tänulikud. Tagasidena meie tööle on hea tõdeda, et psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse lasteosakond läbis 6.05.2015 ka kvaliteedihindamise QNIC. Välishindamise tulemusel saime oma tööle head tagasisidet ja parendusettepanekud on kõik juba uue noorukite palatiploki töösse kaasatud," rõõmustasid dr Inna Lindre ja Ruth Tohvre.

 

Kliinikumi Leht

 

lk1 doktor Karin Varik laseriga20-osaline dokumentaalsari „Kliinikum" jõuab Kanal2 eetrisse sel sügisel. Iga osa võib vaadata ka kui väikest iseseisvat dokumentaalfilmi.

 

Kui filme tegema harjunud dokumentalist hakkab televisiooni jaoks 20-osalist saatesarja tegema, võib karta, et see võtab aega palju rohkem, kui esialgu planeeritud. Sest ta näeb igas osas mitte lihtsalt telesaadet, vaid pigem väikest filmi. Ta laseb ajal minna, sest dokumentalistikas võib aja kulg loodavale lisaväärtust anda. Mis telesaadet ja õnnestunud filmi eristab? Ei muud, kui eluiga ja süvenemisaste. Film jääb elama ja saab ajas väärtust juurde. Telesaade sureb enamasti eetrisoleku järel.


Ometigi hakkab juba 2014. aasta kevadel võteteni jõudnud doksari kliinikumi elust ja inimeste tööst lõpuks valmima ja selle aasta hilissügisel on seda Kanal2 eetrisse oodata. Täpset eetriaega ei oska Kanal2 programmiplaneerijad veel öelda, sest sügisest saatekava alles planeeritakse ja kõik pole veel paigas. Vähemalt kaks kolmandikku doksarja materjalist on filmitud ja kogu materjal on ka läbi töötatud ja valmis lugudeks tehtud. Muidugi ka esimene ports valmis osasid eetrisseminekut ootamas.


Igasse sarja kahekümnest osast mahub neli-viis lugu. Jagan lugusid mõttes tinglikult karmimateks ja pehmemateks. Võiks ju ka öelda verisemateks ja vähem veristeks. Kui ETV-s aastaid jooksnud lavastuslikus haiglasarjas võis pea igas osas näha patsiendi sisikonnast kirurgidele näkku pritsivaid (kunst)verejugasid ja hüsteeriliselt karjuvaid meedikuid, siis tegelikus meditsiinis ei purska eriti verd ja mida kriitilisem on olukord ja keerulisem lõikus, seda vähem keegi häält tõstab. Seepärast ei paku ka valmiv sari vaatamiseks purskavaid verejugasid ja ringi jooksvaid meedikuid, vaid sissevaadet kirurgide ja nende meeskondade pingelisse töösse. Professor Toomas Asser ja doktor Tõnu Rätsep teadvusel oleva Parkinsoni-patsiendi ajusse elektroode paigaldamas. Doktor Priit Kasenõmm väikese lapse kuulmeluud vabastamas. Doktor Maris Rebane eakatel patsientidel hallkaed eemaldamas ja kunstläätse paigaldamas. Doktor Terje Arak vähi tagajärjel rinnad kaotanud noorele naise rindade taastamise lõikust tegemas. Doktor Karin Varik laserravi abil laste hemangioomi eemaldamas. Doktor Anneli Põld väikelapse söögitoru laiendamas. Doktorid Toomas Hermlin ja Arno Ruusalepp ahenenud aordiklappi asendamas. Ja veel oi kui palju muid lugusid. Ka n-ö pehmemaid – alates tublidest haiglaklounidest ja lõpetades unekabineti uneõdede tööga norskamisprobleemiga, kümnete andurite abil arvutiga ühendatud unepatsiendi magamapanekul.


„Kliinikum" kliinikumi inimestest ja elust tuleb. Ootame ära.

 

Vahur Laiapea

lk1 P. Mardna Terje LeppDr Peeter Mardna on sündinud 24. oktoobril 1938. aastal arstide perekonnas. Ta on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna 1966. aastal. Arstina alustas dr Peeter Mardna tegevust 1966. aastal Vabariiklikus Onkoloogia Dispanseris arstradioloogina, jätkates juba 1970. aastal arsti ja juhina Vabariikliku Haigla angiograafia kabineti juhatajana ning aastatel 1974–1987 Tervishoiuministeeriumi pearadioloogina.


Aastatel 1987–2001 juhatas dr Peeter Mardna Vabariiklikku IV Haiglat, Magdaleena Haiglat ning Ida-Tallinna Keskhaiglat, olles ühtlasi 1995–1996 Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja.


Pikaajalise kogemusega nii igapäevapraktikas kui ka Eesti tervishoiu põhiväärtuste edasiviijana on tal hindamatu osakaal Eesti arstkonna maine säilitamisel Tervishoiuametis töötatud aastate jooksul. Dr Peeter Mardna õiglasel juhtimisel on raviprotsesside kvaliteediküsimused saanud alati kaalutletud hinnangu. Samamoodi on ta olnud aastakümneid Eesti olulisemaks tervishoiu arvamusliidriks, hinnatud esinejaks, lektoriks ning nõuandjaks kolleegidele meditsiinis ja ka väljaspool tervishoiu valdkonda.


Dr Peeter Mardna avar maailmavaade, kogemus, pädevus ning isikuomadused on pannud kolleege teda korduvalt tagasi valima arvamusliidriks erialaseltsides ja -ühendustes – nii Arstide Liidus, Tallinna Arstide Liidus kui ka Haiglate liidus.


Dr Peeter Mardnat on riiklikult autasustatud omaaegsete spordisaavutuste eest, ta on tulnud 9 korda Eesti meistriks sõudmises, võitnud Moskva regati kahepaadil ja Nõukogude Liidu karikavõistlused 1969. aastal. Ta on pälvinud Punase Risti IV klassi Teenetemärgi 2002. aastal, teda on valitud Arstide Liidu auliikmeks (2008), Eesti Olümpiakomitee auliikmeks (2010). Tal on oluline roll järeltuleva arstide põlvkonna kasvatamisel – sellega seoses on ta pälvinud 2007. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna medali.


Dr Peeter Mardna: „Tänan selle tunnustuse eest! See tunnustus tuletab mulle meelde kahte „peasüüdlast", kelle mõjutuste tõttu sai minust arsti elukutse esindaja, mitte sportlane. Esimene neist oli minu ema. Tema veenis mind ümber, kui olin valitud Nõukogude Liidu sõudmiskoondisesse ning pidin kolima Venemaale. 1961. aasta suvel palus ema mul ümber mõelda ning sportlase tee asemel jätkata arstiõpinguid.


Teine auväärne daam, kes mõjutas veelgi enam minu arstiks saamist, on professor Valve Saarma. 1961. aasta kevadel, kui spordivõistluste tõttu tegin kaks eksamit ette ja täitsin avalduse teha kaks hiljem sügisel, ei jõudnud minu avaldus mingil põhjusel prorektorini. Kui ma sügisel kooli tagasi pöördusin, leidsin eest ootamatu käskkirja minu eksmatrikuleerimiseks. Kui professor Valve Saarma abikaasa professor Jüri Saarma pärast professor Artur Linkbergi dekaaniks sai, kostis prof Valve Saarma minu eest ning mind arvati arstiteadusüliõpilaste sekka tagasi.


Kõik edaspidine on teisejärguline – need kaks naisterahvast määrasid, et selle asemel, et olla Nõukogude Liidu koondises, jäin ma truuks oma õpingutele ja hiljem arstikutsele."

 

Kliinikumi ülemarst Margus Ulst: „Kliinikumi elutöö preemia konkursikomisjonile esitasid ühiskondlikud organisatsioonid tänavu neli võrdselt väärikat kandidaati. Komisjon otsustas preemia anda dr Peeter Mardnale, kelle teeneks hinnati taasiseseisvumise järgsetel aastatel tehtud tublit tööd tervishoiu kõlbeliste väärtuste kujundamisel ja sisuliste muutuste elluviimisel. Vagu, mille ta arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni pikaaegse juhina on sisse kündnud, on nii piisavalt sügav, et sellest saavad joonduda ka järeltulijad. On paratamatu, et see küntud vagu on ringja kujuga, sest töö tegemisel oli väga tugev külgtuul. Õhus ei ole märke, et tuul ka edaspidi raugeks. Seetõttu peavad meedikud, kes töises elutormis on tihtilugu kergelt haavatavad ja õrna hingega, olema tänulikud, kui keegi kuskil neid nähtamatu käega hoiab maailma kurjuse eest.


Mõistujutu lõpetuseks on mul isiklikult röntgenoloogina hea meel nentida, et preemia jääb tänavu meie alltsunfti sisse."

lk1 OECIAasta on hästi alanud. Omamoodi uuenenud alguseks võib Tartu Ülikooli Kliinikum lugeda kuupäeva 12. veebruar 2015. Just sel päeval andis Euroopa Vähiinstituutide Organisatsioon (Organisation of European Cancer Institutes, OECI) meile tunnistuse akrediteerimise kohta:
"Tartu University Hospital meets the quality standards for cancer care and research and it is therefore designated as: Clinical Cancer Centre."


Akrediteering kehtib 12.02.2015 kuni 12.12.2020. Siinkohal tuleb rõhutada, et see on oluline kõigile kliinikumi kolleegidele, kes onkoloogiliste haigete diagnostikasse või ravisse panustavad.


Kogu protsess on olnud töömahukas, aga ka väga huvitav. Eneseanalüüsi küsimustikule vastamine andis sisemise tervikliku arusaamise kliinikumis toimivast onkoloogiliste haigete käsitlemise süsteemist ja võimalustest edasiminekuks. Meie esitatud andmete põhjal otsustas organisatsioon, et oleme tasemel, mis võimaldas akrediteerimisprotsessiga edasi minna. Mais 2014 külastasid meid eksperdid, et veenduda kohapeal onkoloogiaalaste tegevuste sisus. Suvel saime esimese tagasiside ja septembris lõppraporti, milles kajastatud probleemidele tuli mõelda edaspidised lahendused. Parendusplaan ongi arengu mootor, mis aitab tegevusi süstemaatiliselt planeerida ja läbi viia. Parendusplaani aktsepteerimise järgselt otsustati Tartu Ülikooli Kliinikum akrediteerida kliinilise vähikeskusena.


Usun, et on väga oluline olla Euroopa onkoloogiakliinikute seas arvestataval positsioonil. OECI akrediteerimistegevuse eesmärk on patsiendikeskne – kindlustada vähihaigetele mistahes Euroopa riigis parimal teadmiste ja praktika tasemel diagnoosimine ja ravi. Selle saavutamiseks on oluline ühtsete kvaliteedisüsteemide rakendamine, milleks OECI on standardid seadnud. 70-st OECI liikmest on vaid osa läbinud akrediteerimisprotsessi ja on hea meel olla esimese kolmandiku seas, kus näeme selliseid kuulsaid keskusi nagu Gustave Roussy Instituut Pariisis, Christie Vähikeskus Manchesteris, Helsingi Ülikooli Kliinik jt. Aasta tagasi sai meiega sarnase akrediteeringu Vilniuse Onkoloogiakeskus.


Kuidas edasi? Meil on teada võimalused/vajadused edasiseks tegevuseks. Nüüd on vaja tööd teha, et 2021. aastal oleks Tartu Ülikooli Kliinikum kõikehõlmava vähikeskuse tasemel.

 

Professor Hele Everaus
Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja

lk1 dots Urmas Lepner TammeaidEesti Vabariigi 97. sünnipäeva eel pälvivad 99 inimest Eestile osutatud teenete tunnustamise eesmärgil presidendilt riiklikud autasud. Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi saab kliinikumi kirurgiakliiniku juhataja dotsent Urmas Lepner.


"Eesti tänab ja tunnustab teenetemärkidega erinevate elualade inimesi nii kodumaal kui ka kaugemal, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi kõrgeimat tänu," kirjutab president Ilves Vabariigi Presidenti Kantselei pressiteates.

 

Dotsent Urmas Lepner, kirurgiakliiniku juhataja: „Selline tunnustus tuleb ikka üllatusena. Ma ei võta seda väga isiklikult, pigem on see tunnustus laiemalt Eesti kirurgiale ja kirurgidele. See on ka tunnustus kliinikumi kirurgiakliinikule ja Tartu ülikoolile, kus ma olen kogu oma karjääri jooksul töötanud. Minu kõrval kirurgiakliinikus töötab mitmeid kolleege, kes on varasemalt pälvinud samasuguse tunnustuse, mis näitab, et kirurgiakliiniku panust kirurgia arendamisel on märgatud ja hinnatud."


President annab teenetemärgid üle iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril Rakvere teatris pidulikul üritusel "Eesti tänab".

 

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.


Ceith Nikkolo, üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna arst-õppejõud: „Dotsent Urmas Lepner on nii tudengite kui kolleegide seas väga tunnustatud oma toetava suhtumise ja hindamatute nõuannete poolest. Olles kursis alati uuemate suundadega eriala arengus, on ta kaastöötajatele suureks eeskujuks. Kuna tegemist on ka suurepärase kirurgiga, võib tema poole alati keeruliste haigusjuhtude lahendamisel kõhklemata pöörduda. Julgelt oma arvamust avaldades ja seega arutelu teket soodustades toob ta positiivseid muutusi kirurgiakliiniku igapäevatöösse. Dotsent Lepneri tasakaalukuse ja kannatlikkuse tõttu on ta residentide hulgas nõutud juhendaja. Ta on kindlasti üks peamisi teadustöö eestvedajaid kirurgiakliinikus motiveerides nii ka noori kirurge teadustööga igapäevaselt tegelema. Soovime palju õnne ja edu edaspidises töös kogu kirurgiakliiniku poolt!"

 

Kliinikumi Leht

Uuest aastat on võimalik vastsündinute sõeluuringuga välja selgitada 18 ravitavat ainevahetushaigust lisaks varasemalt testitud fenüülketonuuriale ja kaasasündinud hüpotüreoosile.


Kriisa Annika3Eestis alustati vastsündinute sõeltestimisega fenüülketonuuria suhtes 1993. aastal ning kaasasündinud hüpotüreoosi suhtes 1996. aastal. Mujal maailmas on vastsündinutele sõelteste tehtud juba alates 1960ndadest. Sõeltestimise eesmärk on kaitsta lapsi kaasasündinud haiguste puhul esinevate tervise- ja arenguprobleemide eest. Mitmeid haigusi ei saa õigeaegselt diagnoosida ilma sõeltestimiseta, kuna haiguste varased tunnused sageli puuduvad või on vähemärgatavad. Selleks ajaks, kui tekib lapse arengu mahajäämus, võib olla tekkinud juba ka ajukahjustus, mida ei ole võimalik hilisema raviga enam muuta. Seega on haigustest tulenevaid tüsistusi võimalik ära hoida, kui testida kõiki vastsündinuid ja leida seeläbi ravi vajavad lapsed veel enne, kui tekivad kaebused.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetikakeskus käivitas 2014. aastal pilootprojekti, mille käigus lisati olemasoleva uuringupaneeli juurde veel 18 uut, ent ravitavat ainevahetushaigust. Pilootskriiningus osales kokku 13 632 vastsündinut, kellest 1-l esines fenüülketonuuria, 1-l karnitiinipuudulikkus ning 6-l vitamiin B12 puudulikkus. Haigused olid valitud printsiibil, et need oleksid õigeaegse ravi puhul hästi ravitavad.


lk1 Katrin Ounap TennusGeneetikaprofessor Katrin Õunap: „Geneetikakeskus tegi Haigekassale ettepaneku minna üle uudsele sõeltestuuringule juba 2009. aastal. Erinevate asjaolude tõttu viibis asjaajamine kuni 2013. aastani, mil Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus võttis riski ning ostis sõeluuringuteks vajaliku tandem mass-spektomeetri. See andis võimaluse alustada 2014. aastal meie pilootuuringuga, mis hõlmas lisaks varasematele veel 18 uut ainevahetushaigust. Pilootprojekt näitas, et uuemale uuringule üleminek on igati õigustatud. Lisaks liigub kogu maailm seda teed, et ühe vereprooviga saab määrata mitmeid erinevaid haigusi ja seisundeid. Pilootprojekti aasta kuluski meil süsteemi ülesehitamiseks: andmevahetuse loomiseks e-Laboriga ning andmebaasidega liitumiseks. Kuna oleme liitunud ka Ameerika Ühendriikide Mayo Kliiniku andmebaasiga (Region 4 Stork), siis on meie käsutuses üle 30 miljoni normaalse vastsündinu verepleki analüüsi tulemused ja üle poole miljoni patoloogiliste vereproovi tulemuse 45-st erinevast riigist. Hetkel kasutusel olevasse mudelisse saab lisada tulevikus vajadusel ka rohkem filtreid või omakorda neid sealt eemaldada. Üsna oluline on ka asjaolu, et Haigekassa hüvitab nii uudse vastsündinute testi kulu, kui ka testide saatmise kulleriteenuse kulu, mis omakorda kindlasti kiirendab analüüside vastuste saabumist laborisse. Ideaalsel juhul võiksid analüüside vastused teada olla vastsündinu 2. elunädala lõpuks."

Danilov PregelJõulud on meie vanimate pühadena vaieldamatult aasta ühed oodatuimad. Taas on üks aastaring mööda saanud, pimeduse selgroog murtud ja iga uus päev toob pisut enam valgust kaasa.


Kui mul paluti kirjutada kolleegidele jõulutervitus, läks mõte esmalt sellele, millised need saabuvad jõulud minu enda jaoks olema saavad. Kas tulevad need jõulud rõõmsad või murelikud? Kui kindlalt ja vajalikuna ma ennast uues kollektiivis tunnen? Kuidas minusse suhtutakse? Millisena mind nähakse ja millisena mina ise näen kliinikumi kui organisatsiooni?


Mõeldes tagasi aega, kui ma kliinikumi tööle asusin, siis vaatamata eelnevale mitmekülgsele töö- ja juhtimiskogemusele, oli algus ikkagi kõhedust tekitav. Ja kuigi paljud tänased kolleegid olid tuttavad ka varasemalt, on asjad uude kollektiivi minnes iga kord pisut teisiti, kui vaimusilmas ette kujutad.


Esimestel töönädalatel ma ei osanud ja ka ei suutnud hoomata kogu masinavärgi keerukust, ka kõikidest tööülesannetest ei olnud selget ülevaadet. Tasapisi hakkas siiski masin tuure üles võtma ja tööülesanded muutusid konkreetsemaks. Üsna pea sain endale ka „kondiproovi" sisekliiniku kolimise näol, mis oli pikka aega paigal seisnud, kuid koos sisekliiniku töötajatega saime sellega õigeks ajaks hakkama.


Terve aastaringiga olen hakanud mõistma kliinikumi tegevuste mitmekülgsust. Meie tegevused peavad vastama ootustele ravi- ja õppetöös, suhtlemistes patsientidega, arvukate kolleegidega, avalikkusega. Juhtub, et ootused on suuremad kui võimalused. Siis peame olema valmis selgitusi jagama.


Olen ka ennast hakanud tundma selle kollektiivi ühe osana ja saan hea tundega möödunud aastale tagasi vaadata.


Jõulud ja saabuv aastalõpp on alati olnud tagasi- ja enda sisse vaatamise aeg, märkamise ja hoolimise aeg, mõtisklemise ja soovimise aeg. Jõulud on aeg, kus soovime unustada oma igapäevased töö- ja olmemured ning tunda ennast hästi lähedaste ja heade kolleegide seltsis.


Soovin kõigile meie töötajatele ilusat ja helget jõuluaega ning rõõmsat aastavahetust!

 

Hannes Danilov

Andrei Ivchenko Mari Tamre Toomas Saluse10. novembril saabus kliinikumi ravile esimene Ukraina ja Venemaa vahelises sõjategevuses viga saanud võitleja.


Andrei Ivchenko sai vigastada 6. oktoobril võideldes vabatahtlikuna ühenduses Aidar, millele jagab korraldusi Ukraina armee. Aidari eesmärgiks on kaitsta Štšastja linna, mis asub Luganski oblastis. Sealsamas Luganskist kõigest 16 kilomeetri kaugusel, asub ka strateegilise tähtsusega soojuselektrijaam, mistõttu on selle linna kaitsmine kõrge prioriteediga.

Tol oktoobrikuu päeval sai nende neljast liikmest koosnev vabatahtlike salk ülesande minna likvideerima kõrgendikul asuvat miinipilduja pesa. Ümbruskaudsed teerajad olid turvatud lõksmiinidega – tüüpilisel juhul on selleks üle teeraja kulgev traat, mis on ühendatud granaadiga. Kahel esimesel rühma liikmel õnnestus traadist üle astuda, ent Andrei jala all traat katkes ning toimus plahvatus. Teised liikmed pääsesid kergemate vigastustega, kuid Andrei lvchenkol tuvastati parema jala sääreluu killustunud murd ning mõlema labakäe vigastused, lisaks on paremal jalal närvikahjustus, hetkel ta oma jalalaba ei tunne. Andrei sõnul on tal kehas mitmel pool killud, ent seda peab ta teisejärguliseks.


Pärast plahvatust anti Ukraina võitlejale esmaabi Štšastja linna haiglas, järgmisel päeval transporditi ta Ukraina suuruselt teise linna Harkivi haiglasse. Sündmustega oli kursis ka Andrei vend, kes omakorda oli teadlik Eesti abiprojektist ja valmisolekust aidata Ukraina sõjas haavata saanud inimesi. E-posti teel suheldi kliinikumi ülemarsti Margus Ulstiga ning haavatu sõnul läks edasine asjaajamine väga sujuvalt ja operatiivselt, kuni nad 10. novembril Tallinnasse tavalennuga maandusid.


Kliinikumis viibib Ukraina võitleja esialgu ravil traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus traumatoloogia osakonnas. Tema raviotsused, mis puudutavad jalga, teevad dr Andres Kukner ja dr Toomas Saluse, käevigastusi ravib dr Mari Tamre.


Oma vigastustest räägib Andrei Ivchenko tegelikult vähe. Kui aga jutt läheb Ukraina ja Venemaa suhete peale, elavneb vestlus märgatavalt. „Tegelikult on osa Ukrainast ikka veel kohanemas uue olukorraga. Me elasime varem venelastega väga sõbralikult ning meie rahvas poleks kunagi osanud oodata, et satume Venemaaga sellisesse konflikti. Pigem oleksime arvanud, et meie jaoks on oht muu Euroopa või NATO. Uudse olukorra tõttu meie riigi armee alles moodustub, varem polnud ju toimivat armeed vaja. Seetõttu on meiesugused vabatahtlikud riigile väga vajalikud. Me ostame endale ise mundrid ja kiivrid ning relvad saame riigi käest. Vabatahtlike moraal on väga kõrge. Meie elame Poltavas, see linn on väga ukrainameelne ning paljudel inimestel on näiteks kodus relvad. Kuigi Ukrainas valitseb suures plaanis praegu ikkagi suur vaesus," selgitab vabatahtlik võitleja.


„Ukrainlased on oma riigi eest väljas ning Venemaa teab seda. Venemaa on sisse toonud enda poolele võitlema osseete, tšetšeene, serblasi ja kasakaid ning nemad on eriti julmad vabatahtlike vastu. Kasutatakse võikaid piinamismeetodeid kuni Ukraina vabatahtlike tapmiseni välja."


Küsimusele, et kuidas Ukraina saabuva talve üle elab, vastab Andrei, et tegelikult ei ole olukord nii hull, kui Venemaa tahab, et see paistaks.

lk1 FRAX mudel

FRAX on diagnostiline vahend, mille abil saab täpsemalt hinnata osteoporootilise luumurru tekkeriski. Ainuüksi luutihedusel baseeruv murruriski hindamine ei võimalda osteoporootilise murru prognoosimist piisava täpsusega, kuna pooled haprusmurrud leiavad aset patsientidel, kellel on rahuldav luutihedus. FRAX-i algoritm arvestab ja seob omavahel erinevate kliiniliste faktorite mõju – luutihedus, suitsetamine, kehakaal, vanus, kaasuvad haigused, glükokortikoidide kasutamine ja varasem haprusmurd. Riskimäära hindamine aitab arstil langetada otsust ravi vajaduse osas. FRAX mudel on võetud mitmetes riikides nüüdseks osteoporoosi ravijuhendite üheks osaks (US, UK jt).


SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli sisekliiniku reumatoloogid ning teadurid kohandasid koostöös FRAX-i autoritega Sheffieldi ülikoolist Eesti rahvastikul põhineva luumurru riski hindamise vahendi – Eesti FRAX mudeli. Seni on Eesti arstid FRAX-i kasutades pidanud kasutama murruriski hindamiseks teistes maades väljatöötatud valemeid, mis ei ole aga täpsed. Loodud mudel on välja arendatud kasutades Eesti luumurdudesse haigestumise määrasid ja riiklikke suremuskordajaid. FRAX on hetkel kasutuses 53 riigis ning saadaval 28 keeles.


Professor Riina Kallikorm: „Osteoporoosist tingitud luumurru ravi on tegelikult juba haiguse tüsistuse ravi. Luumurd on ebamugav patsiendile, tõstab suremust ning on kulukas ka riigile. Nüüd on võimalus kõigil, nii tavakodanikel kui ka arstidel FRAX-i kasutades luumurru riskimäära arvutada. Pärast väljade täitmist arvutab programm ise riskimäärad ning tulemuste tõlgendamine on lihtne – kui inimene saab teada oma riskid, on ka tema ravisoostumus kindlasti suurem. Teatavasti osteoporoosi ju silmaga ei näe ning seetõttu suur hulk patsiente katkestab ravi, kõigest kolmandik jääb ravijuhiseid täitma.

Eesti populatsioonile kohandatud ülemaailmselt tunnustatud diagnostilise vahendi kasutuselevõtt annab tunnistust sellest, et meie luu-uuringud on maailmas arvestataval tasemel ning reumatoloogide ja teiste erialade teadlaste edusammud osteoporoosi ja sellega kaasnevate probleemide uurimisel on olnud aluseks, et WHO egiidi all tegutsev FRAX-i meeskond toetas Eesti populatsioonil põhineva diagnostilise vahendi väljatöötamist."
FRAX on Internetis tasuta leitav aadressil http://www.shef.ac.uk/FRAX/. Eesti FRAX mudel on leheküljel kättesaadav alates 17.10.2014.

lk1 ePatsient avalehtKliinikumi patsiendiportaal ePatsient asub aadressil https://epatsient.kliinikum.ee ning portaali teenused avatakse 3. oktoobril. Patsiendiportaali saavad kasutada kõik, kellel on olemas ID-kaart või Mobiil-ID. Portaali eesmärk on võimaldada patsiendil broneerida endale eriarsti ambulatoorne vastuvõtuaeg. Esialgu saab aegu broneerida ainult eriarsti esmasele vastuvõtule, mille eest tasub Eesti Haigekassa.


Lisaks saab patsiendiportaalis vaadata oma epikriisi ja uuringu vastuseid, samuti tutvuda oma haigusjuhtude ajalooga aastast 2007. Patsiendil on võimalik kontrollida ja muuta oma kontaktandmeid, mis on teenuse toimimiseks väga oluline, kuna korrektne telefoninumber ja e-posti aadress võimaldavad probleemide korral patsiendiga ühendust võtta.

 

lk1-2 Kristina RivisKehtivate broneeringute info kuvatakse patsiendile portaali esilehel. Sealt on näha, millal ja kus vastuvõtt toimub ning kes on raviarst. Reeglina peab patsient aega broneerides visiiditasu internetipangas ära maksma, pärast mida hakkab broneering kehtima. Kui patsiendil on kliinikumi ees võlgnevus, siis on see nähtav esilehel ning internetipanga kaudu on võimalik arve kohe ka ära maksta.

 

Täpsem info portaali kasutamise kohta on kirjas kasutustingimustes ja kasutusjuhendis. Need on kättesaadavad portaali iga lehe alaservas.

 

Kristina Rivis
Informaatikateenistuse arendusosakonna projektijuht

 

lk2 ePatsient koondvaade

 

 

Kati Korm, informaatikateenistuse arendusosakonna osakonnajuhataja: „Minult on mitmel korral küsitud, et miks me teeme oma broneerimisportaali ja ei tegele riikliku portaaliga.

lk1 naistekliinik sisehoov NilsonSelle aasta aprillikuus viis kliinikum patsientide seas läbi ambulatoorsete teenuste rahulolu-uuringu, mis oli jätkuks ning võrdlusmomendiks 2012. aastal tehtud samalaadsele uuringule.


Küsitlus viidi läbi kõikides ambulatoorse vastuvõtu kohtades, sealhulgas erakorralise meditsiini osakonnas (EMO). Täidetud ankeete laekus koguni 6008, mis on väga hea tulemus. Vastuvõtul käinute arvust moodustab see hinnanguliselt 26%.


Üldine rahulolu ambulatoorsete teenustega oli märgitud kõrgeks. Väga rahul oli 77% vastanutest (2012 a 78,5%; 2010 a 76,5; 2008 a 73,6%). Kliinikute omavahelises võrdluses oldi enim rahul naistekliiniku ambulatoorsete teenustega. Järgnesid nahahaiguste kliinik, sisekliinik ning spordimeditsiini- ja taastusravi kliinik. Osakondade võrdluses oli kõige suurem üldine rahulolu laste silmaarsti kabinetis, suukirurgia ambulatoorses ning lastestomatoloogia ambulatoorses vastuvõtus.


Patsientide üldist rahulolu ambulatoorse tööga mõjutas kõige rohkem arsti suhtumine ja arsti poolt patsiendile selgituste ning informatsiooni jagamine. Tugev seos oli ka arsti poolt patsiendile pühendatud aja piisavuse ja üldise rahulolu vahel. Võrreldes varasema uuringuga, oli patsientide rahulolu kõige enam tõusnud selgitustega ravimite kõrvaltoimete kohta, vastuvõtu ootamise tingimustega ning arstipoolsete selgitustega.
Juhistega, kuidas kodus ravi jätkata, jäädi enim rahule kopsukliinikus, naistekliinikus ja lastekliinikus. Selgitustega ravimite kõrvaltoimete kohta kopsukliinikus, kirurgiakliinikus ning naistekliinikus. Ootaja pikkuse osas (registreerimisest vastuvõtu toimumiseni) oldi enim rahul kopsukliinikus, hematoloogia-onkoloogia kliinikus ja sisekliinikus.


Pille Teesalu, naistekliiniku ülemämmaemand: „Naistekliiniku naistenõuandla patsientide rahulolu kasv meile väga oluline, kuna oleme süsteemselt oma kitsaskohtadega tegelenud. Üks väga oluline samm oli 2011. aastal Perekeskuse avamine. Perekeskuses töötavad ämmaemandad iseseisvalt ja vastuvõttude pikkus on tavavastuvõtust pikem – 30 minutit kuni 1 tund (esmane vastuvõtt ämmaemandale). Pikema vastuvõtu käigus saab patsient kõigile oma küsimustele vastused. Ka meil on rohkem aega, et kuulata patsienti ning temale pühendatud aeg on sisukam. Ämmaemanda vastuvõtu ooteaeg on tavaliselt kaks nädalat, aeg-ajalt isegi lühem periood."

Reede, 13. juuni oli see päev, kui kliinikumi ehitusväljakul peeti sarikapidu.


lk1 parg2Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu esimene ehitusepäev oli 28.03.2013 ning tänaseks on uute korpuste valmimisega poole peale jõutud: ehituse algusest on möödas veidi üle aasta ning päris valmimiseni on samuti minna veel veidi üle aasta. Sarikapidu toimus siis, kui kahel uuel korpusel oli paigaldatud viimane, 9. korrus.


Kliinikumi projektijuhi Toomas Kivastiku sõnul on seni raskeim etapp olnud vundamendi ehitamine ning sellega seoses vana maja toestamine. „Samas tuleb ka kohe lisada, et kõige raskem osa seisab alles ees, kui algavad ventilatsioonisüsteemi, nõrkvoolusüsteemide, hooneautomaatika ja teiste tehnosüsteemide väljaehitamine," selgitas Kivastik. Tema hinnangul on ehitustegevus sujunud hästi ning töödega ollakse graafikus: „Kui aus olla, siis praegusel hetkel on ehitustegevus graafikust isegi veidi ees."


Toomas Kivastiku sõnul on sellist suurt ja modernset haiglakompleksi võimatu ehitada ilma tugeva meeskonnata. Nii on näiteks objektil olnud siiani iga päev sadakond ehitustöötajat ning edasiste tööde käigus kasvab see arv veelgi. Igapäevaselt viibib objektil ka omanikujärelevalve meeskond firmast Telora-E, kes Kivastiku hinnangul on teinud väga head tööd ja andnud vajalikku tagasisidet. Samaaegselt ehitamisega töötab ka projekteerimismeeskond koostöös tulevaste kasutajatega, et lahendada hoone tulevikku puudutavaid ettepanekuid ja arvamusi. Kliinikumi poole pealt koordineerivad lisaks Toomas Kivastikule ehitustegevust tehnikateenistuse direktor Tõnu Kirsberg ning Aare Toon majandusteenistusest.

 

Tõnu Madissoon, OÜ Astlanda Ehitus: „Tänaseks on ehitus kestnud juba üle aasta ning ligikaudu teist samapalju on jäänud lõpuni. Ehitaja jaoks on sellise objekti ehitamine huvitav, tavapärasest ka keerulisem ning väljakutseid esitav. Eesootavale vastu minnes olen positiivne, kuna koostöö kliinikumiga on hea. Uued korpused valmivad kindlasti õigeaegselt!"


lk2 Matti AnttilaMatti Anttila, AW2 Architects: „Uute haiglaruumide projekteerimine on alati tõsine väljakutse. Nii on see ka kliinikumi teise etapi projekteerimisel, kuna juhatus on seadnud väga kõrged eesmärgid ning palunud meil projekteerida selline meditsiinilinnaku laiendus, mis tugevdab veelgi kliinikumi rolli. Projekteerimine on järjepidev ning kõik lahendused on välja töötatud spetsiaalselt kliinikumi vajadusi arvestades. Koostöö erinevate osakondade vahel on olnud innovaatiline ja viljakas, oleme põhjalikult uurinud osakondade vajadusi, sealhulgas neile vajalikke ühendusi teiste üksustega. See on olnud kui peen rätsepatöö. Me mitte ainult ei projekteeri uut nüüdisaegset hoonet, vaid püüame leida uusi lahendusi ja võimalusi, kuidas patsiente vastu võtta ja ravida.

Selle uue, moodsa ja paindlike lahendustega haiglahoone projekteerimise juures on mõned nüansid, mille üle oleme eriti uhked. Esiteks oleme me loonud täiesti uue koridorsüsteemi, mis muudab terve haiglakompleksi ja selles liikumise loogilisemaks. Teiseks oleme suutnud selles hoones tuua päevavalguse kõikidesse ruumidesse – nii patsiendi-, töö- kui ka uuringutubadesse. Ning kolmandaks oleme loonud uue kontspetsiooni radioteraapia üksuse jaoks, viies rasked kiiritusravi kanjonid peasissekäigu fuajee alla.

lk1 Silvia Russak2Emeriitdotsent Silvia Russak on töötanud Tartu ülikoolis alates 1958. aastast. 1969. aastal kaitses ta meditsiiniteaduste kandidaadi kraadi, dotsendi kutse kinnitati 1977. Aastatel 1975–1985 oli Silvia Russak Tartu (Riikliku) ülikooli stomatoloogia osakonna juhataja. Ta on suu- ja hambahaiguste õpetajaks üliõpilastele ja kolleegidele tänaseni. 2007. aastal nimetati Silvia Russak emeriitdotsendiks. Ta on olnud viie Eesti Teadusfondi grandi hoidjaks. Tema teadusliku töö põhitemaatika on hambahaiguste levimus, hammaste struktuuri häired, fluoroos, põhjuslikud tegurid, hambahaiguste preventsioon, millest on avaldatud hulgaliselt teaduslikke artikleid.

 

Silvia Russak on olnud sotsiaalministeeriumi erialanõunikuks, Eesti Haigekassa konsultandiks Eesti Stomatoloogia Seltsi presidendiks. Tema tegevus on pälvinud tunnustust nii kodu- kui ka välismaal: tema initsiatiivil võeti Eesti Stomatoloogia Selts 1995. aastal Ülemaailmse Hambaarstide Föderatsiooni liikmeks.

 

Silvia Russak: „Olen südamest tänulik kliinikumi juhatusele ja arstiteaduskonna nõukogule minule omistatud nii väärika autasu eest! Olen olnud kliinikumiga seotud kogu oma arstliku tegevuse perioodi. Kui kuuskümmend aastat tagasi asusin asendaja-stomatoloogina tööle Tartu lastehaigla polikliinikusse, siis ei osanud ette näha, et ka ülejäänud aastad tegelen laste hambaravi, selle korralduse ja hambahaiguste ennetusega. Samaaegselt algas minu hambaarstlik tegevus ka Tartu stomatoloogia polikliiniku kirurgia- ja raviosakonnas. Hambaravi on arenenud meil ja kogu maailmas väga kiiresti. Kui viiekümnendatel aastatel olid hambaravis veel kasutusel aeglased nn jalaga puurmasinad, siis tänapäeval oleme jõudnud ülikiirete puuride, ultraheli ja lasertehnikani. Taasavastatud portselan ja kvaliteetsed tehismaterjalid võimaldavad taastada hambakude kõigi esteetika nõuete järgi.
Alates 1957/58 õppeaastast asusin tööle arstiteaduskonda stomatoloogia kateedrisse, tehes läbi kõik tollel perioodil nõutud etapid: õppeülesande täitja, assistent, dotsent, kateedri juhataja ja emeriitdotsent. Kogu selle periood vältel olen tundnud toetust nii teaduskonna kui ka õppetooli poolt. Teadusuuringute ja dissertatsiooni materjali kogumise jaoks sain hindamatult suurt abi kolleegidelt biokeemia kateedrist ning endokrinoloogidelt.
Eriti tahaksin tänada oma kolleege stomatoloogia õppetoolist. Meil on sõbralik, ühtehoidev ja teotahteline õhkkond. Võime uhked olla oma õpilaste- noorte kolleegide üle, kes on viimastel aastakümnetel intensiivselt ja süvitsi hambaarstindust edasi arendanud ja doktorikraade kaitsnud.
Tänan veelkord kõiki oma kolleege ja kliinikumi juhtkonda pikaajalise ja eduka koostöö ja toetuse eest. Jätkugu teil jõudu uute ülesannete täitmisel!"

 

Komisjoni esimees, kliinikumi ülemarst Margus Ulst: „Preemia on kliinikumi suurimaks tunnustusavalduseks kolleegidele elutöö eest. Kuivõrd seni on kõik 15 preemiat läinud meestele (Sic!), siis tänavu olid naised eelisseisus. Preemiakomisjon otsustas esile tõsta kõikide praegu töötavate Eesti hambaarstide õpetaja emeriitdotsendi Silvia Russaku, kelle täht on teinud stomatoloogiataevas pika ja särava lennu. Kolleegid teavad rääkida, et dotsent ei ole elus ühtegi suurt rumalust teinud, sest enne otsustamist istub ta alati maha ja kaalub põhjalikult nii poolt kui ka vastuargumente. Annaks taevas sellist tarkust meile kõigile!"

 

Arstiteaduskonna dekaan prof Joel Starkopf: „Arstiteaduskonna nõukogu liikmed leidsid üksmeelselt, et emeriitdotsent Silvia Russak on väärikas kliinikumi preemia kandidaat. Oma töösse suhtumise ja delikaatse käitumismaneeriga on ta eeskujuks nii kolleegidele kui üliõpilastele."

2013. aastal laekus kliinikumi 679 avaldust. Kuna ühes avalduses võib olla tänuavaldusi mitme kliiniku ja teenistuse kohta ning ühes avalduses võivad koos olla ka nii tänuavaldus kui kaebus ja/või ettepanek, siis 679 avalduse peale kokku oli võimalik eristada 812 arvamust. Need jagunesid omakorda nii: 532 tänuavaldust, 126 ettepanekut ja 154 kaebust. Kliinikute lõikes sai enim arvamusi naistekliinik – 102 arvamust, millest 86 olid tänuavaldused, 5 neist olid ettepanekud ja 11 kaebused. Psühhiaatriakliiniku kohta laekus arvamusi 97, neist tänuavaldusi oli 46, ettepanekuid 36 ning kaebusi 15. Kolmandal kohal arvamuste laekumise osas oli kirurgiakliinik, kes sai kokku 63 arvamust, neist 53 olid tänuavaldused, 5 ettepanekud ning 5 kaebused.


Kliinikumi 2013. aasta tänuavalduste põhjal on patsiendid möödunud aastal kõige rohkem esile tõstnud ja tänanud dr Jaan Eelmäed ja dr Margot Peetsalu.


lk1 Jaan EelmaeDr Jaan Eelmäe, kes on vanemarst-õppejõud närvikliinikus neurokirurgia osakonnas, kommenteeris tunnustust ise nii: „Kindlasti pole mina ega ilmselt ka keegi teine selleks midagi sihipärast teinud. Kuna meie osakond on kliinikumis rahulolu küsitluse järgi esirinnas, siis minu sagedasem äramärkimine on ilmset tingitud administratiivsetest põhjustest – kohtun ja ravin suuremat hulka haigeid. Hästi suur osa on kollektiivil, sest kogu kollektiivi mulje saab kergesti ära rikkuda ka vaid üks töötaja. Siit saab teha järelduse, et meie osakonnas seda ühte inimest ei ole ja kellegi äramärkimine teeb au kogu kollektiivile. Arsti omadustest on tähtis eelkõige empaatiavõime, kolleegidevaheline usaldus, ausus ja vahel ka otsekohesus. Kindlasti peab haigetega rääkima ja ei tohi unustada igapäevast visiiti, sest haige ootab „oma kirurgi", et kuulda kas või paari julgustavat sõna."

 

„Soovin osakonna personalile head uut aastat! Kõik töötajad on väga tähelepanelikud ja heasoovlikud. Dr Eelmäe, dr Rätsep ja dr Kõiv, tänan Teid. Teil on kuldsed käed. Südamlik tänu kõigile, kes mind ravisid!" (10. 01. 2013)


• „Olen tänulik kogu personalile ja dr Jaan Eelmäele sooja suhtumise eest." (02. 12. 2013)

 

lk1 Toomas AsserNärvikliiniku juhataja professor Toomas Asser: „Dr Jaan Eelmäe on oma eriala süvitsi tundev väga hea neurokirurg. Kirurgina on ta kolleeg, kes ka kõige keerukamates ja ootamatutes olukordades aitab nii patsientidel kui kolleegidel otsida ja leida lahendusi. Noortele kolleegidele on ta eeskujuks kui vahetu, otsekohene ja inimlik arst."

 

 

lk1 Margot.PeetsaluDr Margot Peetsalu on vanemarst-õppejõud kirurgiakliinikus abdominaalkirurgia osakonnas. Nagu dr Eelmäegi, arvab ka tema, et see on meeskondlik tunnustus: „Arvan, et valdav enamus mu kolleegidest vääriks sama tunnustust, sest kirurgia pole ainult kirurgist sõltuv, see on meeskonnatöö. Esmatähtis on lihtsalt sõbralik ja toetav suhtumine patsienti. Hea sõna ja naeratus võib vahel olla tõhusam kallist ravimist."

Iseseisvuspäeva eel tunnustab president Toomas Hendrik Ilves Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse juhatajat dr Margus Punabit ja kirurg Aleksander Lõhmust.


lk1 Aleksander LohmusDr Aleksander Lõhmus on kliinikumis neerusiirdamisprogrammi üks eestvedajaid. Aastatega on dr Lõhmuse ja tema kolleegide koostöös välja kujunenud hästi töötav koostöövõrgustik, mis hõlmab endas lisaks kliinikumi erinevatele struktuuriüksustele ka paljusid teisi raviasutusi Eestis. Eestis siiratakse neere vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis ja keskmiselt tehakse aastas 50 neerusiirdamist. Transplantatsioonimeditsiini oluline eripära on sõltuvus paljudest erialadest – kirurgia, nefroloogia, immunoloogia, patoloogia, viroloogia, mikrobioloogia, intensiivravi, anestesioloogia, kardioloogia, farmakoloogia, – kui nimetada vaid tähtsamaid. Organite siirdamine saabki toimuda ainult tänu väga heale koostööle. Dr Lõhmuse sõnul on teenemärk tunnustus mitte ainult temale, vaid ka kolleegidele, kes temaga koos neerusiirdamist edendavad.

 

 


lk1 Punab Margus2Dr Margus Punab on meestearsti eriala rajaja Eestis, Tartu Ülikooli Kliinikumi androloogiakeskuse eestvedaja ja juht. Arstina tegeleb ta kõigi androloogiliste probleemide diagnoosimise ja raviga. Dr Margus Punabi teadushuvi keskmes on meeste viljakus, sugutrakti kroonilised põletikud (prostatiit) ja vananemine. 2007. aastal kaitstud doktoritöö teema oli „Meeste viljakus ja selle riskitegurid Eestis".


Presidendi teenetemärkidega tänatakse ja tunnustatakse inimesi, kelle pühendumus erinevatel elualadel on olnud paljudele teistele julgustuseks ja innustuseks. "Eesti kõrgeim tänu kuulub erinevate elualade inimestele nii kodumaal kui ka kaugemal, kelle igapäevane pühendumus oma tööle, oma kutsumusele ning seeläbi Eesti paremaks muutmisele väärib meie riigi tunnustust," vahendab president Ilvese sõnu Vabariigi Presidendi Kantselei. "Nende inimeste tubliduse lood kokku näitavad Eesti suuremaks kasvamist."

 

Eesti Punase Risti teenetemärgi on asutanud 1920. aastal Eesti Punase Risti Selts. Eesti Punase Risti teenetemärk antakse Eesti rahva huvides osutatud üldkasulike teenete eest ja elu päästmise eest.

fassaad sisekliinik

Veebruaris kolib sisekliinik välja oma senisest, ligi saja-aasta vanusest auväärsest majast. Praeguse maja ehitusajaks olid aastad 1912-1914, kui eelnevalt, 1911. aastal, oli keiser Nikolai II teinud otsuse anda Maarjamõisa riigimõis üle Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja agronoomiateaduskonna käsutusse. Seejärel ehitati nendele aladele juurde kaks uut ja moodsat haiglahoonet – sisehaiguste ja kirurgia hospitaalkliinikute jaoks. I maailmasõja algus takistas ehitiste valmimist, välitööd lõpetati aastal 1914 ning hooned anti üle sõjaväevõimudele, pärast mida paigutati kliinikutesse sõjaväe hospidalid. Kolm aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvumist, 16. jaanuaril 1921, andis sõjaväehaigla üle sisekliiniku ülemise korruse koos sealsete 52 haigega. Paar päeva hiljem, 21. jaanuaril 1921 andis ka Tartu linn üle koos inventariga 16 patsienti. Sisekliiniku ajutiseks juhataks määrati professor Ludvig Puusepp, kellel oli luba asutada Tartusse närvikliinik. Ta pidas otstarbekaks seada see sisse esialgu sisekliiniku hoones ning närvikliinikule eraldati 1922. aastal 50 voodikohta. Ent sisekliinik ei ole kogu aeg asunud L. Puusepa 6 majas. Professor Margus Lember täpsustab: „Nende haiglahoonete ehitamise ajal oli L. Puusepa 2 maja kasutusel sisekliinikuna ning L. Puusepa 6 kirurgiakliinikuna. 1921. aastal jagas sisekliinik L. Puusepa 2 maja närvikliinikuga. Praegusesse majja hakkas tolleaegne Maarjamõisa sisekliinik liikuma alles 1977ndal aastal, esialgu ainult teisele korrusele. 1980. aastal sai pool esimesest korrusest endale nefroloogia osakond, 1990. aastal läks L. Puusepa 6 maja tervikuna sisemeditsiini käsutusse, kui siia toodi üle Toome sisekliiniku osakonnad. Alates SA Tartu Ülikooli Kliinikumi loomisest on L. Puusepa 6 majja lisandunud sisekliiniku endokrinoloogia osakond, siit välja on liikunud sisekliiniku nefroloogia osakond ning hematoloogia osakond."

 

trepp2 sisekliinik

Vaheetapp asenduspindadel
Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärk on küll käima läinud ning sinna on ka valmimas uus sisekliiniku korpus, ent ehituse lõpptähtaeg on mitmete asjaolude tõttu nihkunud 2015. aasta lõppu. Ka vana maja rekonstrueerimist pole enam võimalik uute projektide ja ehitustähtaegade tõttu edasi lükata. Seega kolimisest ei pääse ning peaaegu kaheks aastaks kolib sisekliinik n-ö asenduspindadele L. Puusepa 8 erinevatesse ruumidesse, mida juba eelmise aasta lõpust alates kohandatakse sisekliiniku vajadusi arvestades.

 

Sisekliiniku direktori dr. Rein Kermese sõnul tekitab kolimine ebamugavust nii nende töös kui teiste kliinikute töökorralduses. „Meie olude sunnil asenduspindadele minemine paneb tegelikult ka teised L. Puusepa 8 majas asuvad kliinikud sellisesse olukorda, kus nad peavad oma töökorraldust ja –ruume muutma. Hea meelega oleksime uue korpuse valmimiseni püsinud praegustel sissetöötatud pindadel, ent mõistame ehitustähtaegadest tulenevaid kohustusi," sõnas dr. Kermes.


Kui see vaheetapp saab üle elatud, kolib sisekliinik päris oma korpusesse, mis kannab uues meditsiinilinnakus tähist L. „Meie kliiniku inimesed on uute ruumide planeerimisega seotud ja meie soove on kuulda võetud. Kui lõpuks saame sinna ka reaalselt sisse kolida, võib lugeda lõppenuks ühte 25-aastast ajajärku, mille algusajaks võiks pidada aastat 1990, kui sisekliinik kolis Toomemäelt L. Puusepa 6 majja," rääkis dr. Rein Kermes.

Tänavat ületades vaatame me esmalt vasakule ja siis paremale. Aastarajajoone lähenedes on tavaks vaadata seljataha ja ettepoole. Milline ta siis oli, see lõppemahakkav aasta ja mida on oodata?

Värises ja tolmas. Toomingast võeti siirikud ja muruväljale hakkas kasvama uus hoone, tõsi küll, pikka aega negatiivses suunas ehk järjest süveneva auguna. Vanas majas veeti läbi korruste järjest jämedamaks minevaid õhutorusid, lisaks hulganisti muid toimetusi. Aga novembriks oli uus hoone juba maaga tasa kasvanud, A-korpus ei vajunud auku ega kaldunud augu poolegi ning nurgakivigi sai pandud ja kuidagi vaiksemaks jäi. Kui füüsiline töökeskkond oli rahutu, siis vaimset poolt ilmestas rahu, töörahu. Eelmise aasta streik päädis kollektiivleppega ja kuigi üdini õnnelik ei olnud saavutatuga küll vist ükski pool, tagas see siiski stabiilse edasimineku.

 

Tulemas on mitmesuguseid väljakutseid. See sõna on üleekspluateeritud ja muutunud kantseliidiks, aga siia konteksti ta oma mitmetähenduslikkuse tõttu täitsa sobib. Proovikivi või proovile panemise tähenduses saab suurimaks olema ilmselt sisekliiniku kolimine L. Puusepa 8 majja. Lugu meenutab rabi õpetust ruumikitsikuses perele. „Too kukk majja – ikka kitsas? Too kits majja – ikka kitsas?? Too lehm ka majja – ikka kitsas??? No ja nüüd, kui sa nad kõik korraga välja viid, ennäe, kui palju ruumi sai." Pääsu pole ja perspektiiv on selge – pärast sunnitud vähem kui kaheaastast kooselu (ainult ühed Jõulud!) saab kõikidel osapooltel erinevalt eelnevast loost ka tegelikult lahedam olema ja sisekliinik teeb füüsilise töökeskkonna osas hüppe üle sajandi. Niisiis, kohanemisvõime on intelligentsuse mõõt. Ja sellest viimasest ei ole ma küll kedagi kuulnud kurtmas endal vajaka olevat.

 

Sõna „väljakutse" teise tähenduse näitena toob ÕS lause „Esitas väljakutse kahevõitlusele". Kuigi päris nii dramaatiliseks ehk ei lähe, on ometigi selge, et ees ootava aasta üheks märksõnaks on riiklikul tasandil kollektiivlepingu läbirääkimised. Kehtiv lepe toimib 2014. aasta  lõpuni ja selleni jõuti väga  karust rada pidi. Olud oluliselt muutunud ei ole ja oodata on pingelisi läbirääkimisi. Kuigi Eesti majandus on ilmutanud paranemise märke, on kasv olnud oodatust kasinam. Nii rikas kui on riik, saab paraku olla ka tema tervishoid.

 

Soovin kõigile kena aastalõpuaega lähedaste seltsis, olgu teil tuba soe ja lapsed terved! Ja neile, kes töö tõttu pühade ajal perest eemal, kerget valvet ja sõbralikke patsiente!

 

Urmas Siigur

Juhatuse esimees

17. detsembril avati  Lastefondi eestvedamisel hematoloogia-onkoloogia kliinikus  vähihaigete laste rõõmuks püsinäitus tuntud raadiomehe ja hobifotograaf Alari Kivisaare loodusfotodega.

Näituse valmimist toetas fotode lõuenditeks vormistamisega Nordic Digital AS (Photopoint).

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi Maarjamõisa meditsiinilinnaku teises ehitusjärgus rajatakse kolm uut ravikorpust.


Meditsiinilinnaku teise etapi üks tähtsamaid eesmärke on moodsa onkoloogiakeskuse rajamine, mille keerukaim osa on kiiritusraviosakond. Samuti luuakse kaasaegne taristu sisekliinikule, silmakliinikule, kardiokirurgia osakonnale. Kaasaegse töökeskkonna ja funktsioonist tulenevalt parima asukoha saavad ka mitmed olulised meditsiinilised teenistused – labor, haiglaapteek, patoloogiateenistus.


Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärgu hoonete (J-, K- ja L-korpuste) brutopind on ligikaudu 39 000 ruutmeetrit, see peab valmima 2015. aasta sügiseks.


Projekti kogumaksumus on ca 76,8 miljonit eurot, Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toetus on ca 32,4 miljonit eurot.
Meditsiinilinnaku J-, K- ja L-korpused projekteerivad AW2-arkkitehdit Oy ja OÜ Civen ning ehitavad AS Ehitusfirma Rand ja Tuulberg ning OÜ Astlanda Ehitus.


Maarjamõisa meditsiinilinnaku II ehitusjärk on loogiliseks jätkuks 2008. aastal Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi toel valminud I ehitusjärgule, mil valmisid G- ja H-korpused (EMO, operatsiooniplokk, intensiivravi osakonnad, naistekliinik, radioloogiakliinik jt), samuti eelduseks III etapi ettevalmistamisele.


Ilma nurgakivi panekuta ei saaks lõpetada ehituse nn. nulltsüklit. Tänaseks oleme jõudnud ka maapealsete tarinditeni. Nurgakivi traditsioon on üle nelja tuhande aastat vana, täna ei ole see enam pelgalt kivi.
Louvris säilitatakse kaht terrakota silindrit, mis on leitud Lagashi linna varemetest toonasest lõuna Babülooniast ja on pärit umbes aastast 2125 ekr. Kirjad silindritel (tuntud kui Gudea hümn) mälestavad linna valitseja Gudea poolt templi ehitamist jumal Ningirsule.


Kliinikumi silindrisse pandi tulevastele põlvedele arstiteaduskonna medal, sotsiaalministri läkitus, mitmeid tänapäevaseid arstiriistu, arhitekti esimene visand, Tartu linna märk, sümboolne euromünt, ehitajate visiitkaart ning tolle päeva Postimees. Loomulikult osales sündmusel ka linnakodanik Jaan Muna.

 Nurgakivi1Nurgakivi2Nurgakivi3Nurgakivi5

 

lk1 Gripiplakat 1Ka sel aastal on kliinikumi töötajatel võimalik vaktsineerida gripi vastu tööandja kulul. Selle aasta hüüdlause „Kaitse omasid!" tähendab seda, et lisaks patsientidele on gripi eest vaja kaitsta ka töökaaslasi ja koduseid.

 

Infektsiooniteenistus peab töötajate gripivastast vaktsineerimist üheks oluliseks osaks ravikvaliteedist.

 

Terviseameti hinnangul oli Eestis 2012/13 gripihooajal haigestunuid kuni 90 000 inimest. See on viimase kolme aasta suurim number. Sealjuures suurenes hospitaliseerimist vajavate inimeste arv ülemöödunud aastaga võrreldes kõikides vanusrühmades kokku 2,5 korda.


Kuna gripi nakkusohtlikkus algab 1 ööpäev enne sümptomite teket, võivad viirust levitada ka näiliselt terved inimesed. Tavaliselt on tegemist ägeda ülemiste hingamisteede haigusega, kuid teatud riskigruppidel (lapsed, rasedad, krooniliste haigustega ja immuunsupressiivset ravi saavad inimesed) esineb suurem oht tüsistuste tekkeks.
Kõige kindlama kaitse gripi ja tema tüsistuste vastu annab vaktsineerimine. Oluline on vaktsineerida igal aastal uuesti, kuna kaitse gripiviiruse vastu langeb aasta pärast isegi siis, kui viiruse tüved on samad, mis eelneval aastal.

 

Kolmapäeval, 16. oktoobril toimus gripiteemaline infotund „Kaitse omasid – vaktsineeri gripi vastu", kus infektsioonikontrolliteenistus jagas teavet gripivaktsiinide kohta, tutvustas uuendatud gripi diagnostika ja ravijuhendit. Samuti oli kõigil töötajatel võimalik saada täpsemat infot vaktsineerimise korraldusest kliinikumis.

 

Gripi ennetamine
Infektsioonikontrolli teenistuse 5 soovitust gripi leviku tõkestamiseks kliinikumis:


1. Parim võimalus gripi vältimiseks on vaktsineerimine.

Lisaks lähedastele inimestele on oluline kaitsta ka oma töökaaslasi ja patsiente.


2. Kui sul on gripilaadsed haigusnähud – võimalusel jää töölt koju!
Nii väldid viiruse edasist levikut.


3. Aevastades või köhides kata oma nina ja suu pabertaskurätikuga.
Selle puudumisel kasuta varrukat.


4. Järgi hoolikalt käte hügieeni reegleid!
Vajadusel tutvusta neid patsientidele ja nende külalistele.

Vt. Käte hügieeni juhend


5. Kokkupuutel gripilaadsete haigusnähtudega patsientidega jälgi piiskisolatsiooni reegleid!

Vt. Mikroorganismide haiglasisese leviku vältimise juhend

 

Infektsioonikontrolliteenistus

 


Alates juulist 2013 on kliinikumis spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus avatud sporditraumatoloogia keskus.

Sporditraumatoloogia keskuse rajamise tõukejõuks on olnud harrastussportlaste, sh keskealiste harrastussportlaste, üha suurem hulk. Vaatamata olemasolevaile väga hästi toimivatele spordimeditsiini teenustele oli senini patsiendil raskusi saada terviklikku abi.


Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikumi direktor Rein Kuigi sõnul initsieeris sporditraumatoloogia keskuse rajamise just vajadus käsitleda spordiga seotud terviseprobleeme ühes, ühtses struktuuris. „Uus keskus keskendub füüsiliselt aktiivsetel inimestel esinevate ortopeediliste probleemide ravile. Väga olulisel kohal saab olema profülaktiline nõustamine, sest füüsiliselt aktiivseil inimestel on traumast taastumisel tihtipeale keeruline otsustada, kas, millal, missuguses mahus ning kuidas treeninguid jätkata. Terviklik lähenemine loob eeldused kiiremaks paranemiseks ning see omakorda võimaldab probleemideta töö ja harrastuste juurde tagasi pöörduda," lisas Kuik.

 

Olgugi, et paljud sportlastel esinevad vigastused on ei erine nn tavainimeste vigastustest, nõuavad need siiski teistsugust lähenemist. Kui üldjuhul on patsiendi eesmärk lihtsalt paranemine, siis sportlane soovib täpselt teada, mis ja miks vigastus tekkis ning kui kiiresti võib eeldada paranemist. Paranemisest sõltub nii tema hooaeg kui mõnedel juhtudel ka kogu edasine spordikarjäär.

 

Seega esimene oluline erinevus tavatraumatoloogiast on vajadus oluliselt parema kommunikatsiooni ja patsiendi õpetamise järele. Teine suurem erinevus on taastusravi korralduse osas – sportlane vajab oluliselt komplekssemat ja igakülgsemat taastusravi nii enne kui pärast kirurgilist ravi. Nii taastusravi intensiivsus kui kestus on sportlastel tavapatsientidega võrreldes erinev.

 

Kaasaegne sporditraumatoloogia keskus peab töötama väga tihedas koostöös tugeva multidistsiplinaarse taastusravi ja spordimeditsiini meeskonnaga. Kliinikumi uus keskus annab võimaluse koondada nimetatud probleemidega patsiendid ühte struktuuri ning seeläbi pakkuda terviklikku abi.


Kliinikumis loodud sporditrauma keskus on Eestis ainulaadne, sest ühe katuse alla on toodud lisaks ravitööle ka teadustöö ning koolitused. Keskus võimaldab pakkuda senisest oluliselt paremaid tingimusi ka Eesti saavutussportlastele abistamiseks.

 

Rein Kuigi sõnul on keskuse sihtgrupiks east olenemata sportlikult aktiivsed inimesed ning tippsportlased. Hinnanguliselt tegeleb Eestis erinevate spordiharrastustega umbes 350 000 - 400 000 inimest.

 

Uues keskuses töötavad ortopeedid Aalo Eller, Madis Rahu ja Leho Rips.

 

Sporditraumatoloogia keskuse tegevust rahastab olulisel määral Eesti Haigekassa, kes eraldas 2013. aasta II poolaastaks poole miljoni euro suuruse lepingu, mis võimaldab vastu võtta umbes 2500 patsienti ning teha umbes 500 operatsiooni.


Visiidile pöördumiseks on vajalik perearsti või mõne teise eriala arsti saatekiri.
Vastuvõtule palume eelnevalt registreeruda helistades telefonidel 731 9221 või 7319 100. Saatekirja puudumisel on visiit tasuline (30 €).

 

24. mail toimunud traditsioonilisel kliinikumi kevadkonverentsil anti üle Kliinikumi preemia ja mitmed teised olulised tunnustused.

 

Ants Peetsalu1Sel aastal pärjati preemiaga kauaaegne kirurgiakliiniku juhataja professor Ants Peetsalu.


Professor Peetsalu on aktiivselt osalenud maksasiirdamise programmis, on käivitanud regulaarselt töötava interdistsiplinaarse neerusiirdamise töörühma. Tema juhtimisel alustati plastikakirurgia kui integreeritud eriala juurutamist Eestis, samuti päevakirurgia arendamist.


Aastatel 1994–2000 paralleelselt kirurgiakliiniku juhtimisega oli Ants Peetsalu arstiteaduskonna dekaan. Dekaanina viis ta erakordselt lühikese ajaga arstiteaduskonna õppekava vastavusse Euroopa Liidu nõuetega. Samal perioodil andis ta suure panuse Biomeedikumi valmimisse, mis on väga oluline nii arstiteaduskonnale kui Eesti meditsiinile tervikuna.


Ants Peetsalu on avaldanud üle 200 publikatsiooni, suur osa tema teadustööst on seotud haavandtõve kirurgiaga. Professor Peetsalu juhendamisel on valminud 6 doktoritööd.


Professor Ants Peetsalu on tunnustatud Eesti Punase Risti III järgu teenetemedaliga 2001.aastal, ta on Tartu linna aukodanik.

 

 

 

Kliinikumi kui piirkondliku tervishoiuasutuse ja ülikoolihaigla eesmärgiks on tagada kõrgetasemeline integreeritud ravi-, õppe- ja teadustöö ‒ edasi väljavõtteid aastaaruandest ehk kuidas möödus 2012. aasta.

 

Kliinikumi aerofoto

 

2012. aasta oli olulise tähendusega nii kliinikumile kui kogu Eesti tervishoiusüsteemile. Sügisel toimunud streik andis olulise sõnumi muutuste vajalikkusest tervishoiu rahastamisel ning jättis jälje plaanilisele ravitööle.

 

Eriarstiabi vastuvõtte toimus kokku 457 630, selle hulgas on erialasid, mille mahud on aasta–aastalt kasvanud (hematoloogia, meditsiinigeneetika, neuroloogia, oftalmoloogia, gastroenteroloogia, lastepsühhiaatria ja taastusravi) ja vähenenud (kardioloogia, otorinolarüngoloogia, endokrinoloogia).

 Tabel 1. Eriarstide ambulatoorsed vastuvõtud ja hambaarsti vastuvõtud.

Tabel 1. Eriarstide ambulatoorsed vastuvõtud ja hambaarsti vastuvõtud.

 

Erakorralise meditsiini osakonda (EMO) toodi kiirabi poolt või pöördus ise 43 924 patsienti, neist 83% said ambulatoorset arstiabi ja 17% vajasid hospitaliseerimist erakorralistel näidustustel. Päevas osutati arstiabi keskmiselt 120 haigele.


Aasta lõpus oli ambulatoorsete vastuvõttude elektroonsesse järjekorda registreeritud 39 849 patsienti. See oli 500 patsiendi võrra vähem kui 2011. aasta lõpus.


Arsti vastuvõttude kõrval on üha tähtsam roll õdede iseseisvatel vastuvõttudel. Mitmetel erialadel, nt günekoloogias, psühhiaatrias, androloogias, oftalmoloogias jne, on õed võtnud enda kanda mitmeid olulisi funktsioone. Õendustegevuse laiendamine ja arendamine õenduspädevuse piirides on vähendanud mitmeski valdkonnas arstide töökoormust ja parandanud ambulatoorse arstiabi kättesaadavust ja kvaliteeti. 2012. aastal tehti 60 685 õe iseseisvat vastuvõttu ja 8 726 õe koduvisiiti (sh koduõendus).

 

Tabel 2. Õdede iseseisvad vastuvõtud ja koduõenduse visiidid.

Tabel 2. Õdede iseseisvad vastuvõtud ja koduõenduse visiidid.

 

Kliinikumi tullakse ravile üle Eesti kõikidest maakondadest, 83% meie ambulatoorsetest patsientidest on Lõuna-Eestist, tasapisi on kasvamas Ida-Virumaa patsientide arv. Oma mõju on hakanud avaldama ka „meditsiiniturism". Kasvanud on tasuliste uuringute ja raviprotseduuride arv, mis ostetud väljaspool Eestit pärit patsientide endi poolt.

 

Tabel 3. Ambulatoorse eriarstiabi ravijuhud elukoha järgi.

Tabel 3. Ambulatoorse eriarstiabi ravijuhud elukoha järgi.

 

Päevaravis raviti 11 563 patsienti, nendest 77% opereeriti.


Haiglaravil viibis 42 057 patsienti,nendest 92% olid ravil akuutravi osakondades. Statsionaaris ravitud haigete arv vähenes 2% (875), vähenemine oli ootuspärane, sest haigekassa lepingus statsionaarsete ravijuhtude arv vähenes ning lihtsamad plaanilised ravijuhud liikusid statsionaarist päevakirurgiasse. Oma mõju avaldas ka sügisene tervishoiutöötajate streik.

 

Tabel 4. Ravivoodite arv ja voodihõive.

Tabel 4. Ravivoodite arv ja voodihõive.


Mullu sündis naistekliinikus 2 431 last, 63 sünnitajat olid tulnud sünnitama Vene Föderatsioonist. Keisrilõike teel sünnitusi oli 20%, neist üle poole olid erakorralised.

 

Tabel 5. Sünnitused naistekliinikus.

Tabel 5. Sünnitused naistekliinikus.

 

Statsionaarseks ravitööks oli avatud aasta keskmisena 975 ravivoodit, voodihõive oli 75%, mis on optimaalne kliinikumi suure erakorralise töö osakaalu juures. Keskmine ravikestus kliinikumis oli 6,4 päeva, sh akuutraviosakondades 5,3 päeva. Keskmise ravikestvuse mõningast pikenemist on mõjutanud lühikeste ravijuhtude liikumine enam päevaravisse või ambulatoorsesse ravisse.

 

Kirurgiline aktiivsus kirurgilistes osakondades oli 76%, so veidi madalam kui eelnevatel aastatel. Statsionaaris tehtud operatsioonidest olid 63% erakorralised.

 

Mullu toimus 70 elundisiirdamist (2011. a. 55), sh 59 neeru-, 9 maksa- ja 2 kopsusiirdamist.


Kliinikumis töötas 2012. aastal 3 825 füüsilist isikut 3421 ametikohal.


Kliinikumi tööjõu voolavust võib hinnata madalaks. 2012. aastal lahkus töölt 22, tööle tuli aga 33 arsti, neist 18 vahetult peale residentuuri lõpetamist. 2012. a asus tööle 295 õendustöötajat (neist 197 abiõdedena). Kliinikumis töötab 125 teaduste doktorit (ligikaudu iga kuues arst) või sellele vastava kraadi omajat ning 90 magistrit.

 

Tervishoiuteenuste müük. Leping Eesti Haigekassaga moodustas üle 92% kliinikumi tervishoiuteenuste rahalisest kogumahust. Leping jäi aasta alguses ravijuhtude plaanis pisut väiksemaks kui sellele eelnenud 2011. a lõpp. Samas lepingu rahaline pool kasvas, kuna haigekassa kaotas kõikidelt tervishoiuteenustelt 5%-lise allahindluskoefitsiendi. Aasta jooksul saime lisalepinguid 2 395 000 eurot, millest suurem osa oli statsionaarsete ülikallite ravijuhtude maksmiseks ja hemato-onkoloogiliste haiguste ravivajaduste tagamiseks, väiksem osa lisalepingust läks ambulatoorsete ravijärjekordade lühendamiseks.

 

Kliinikumis osutatud eriarstiabi tervishoiuteenused moodustasid 23% Eesti Haigekassa poolt rahastatud eriarstiabi teenustest ning selles osas on meie turuosa mõnevõrra kasvanud. Antud kasv on seotud organsiirdamiste ja ka bioloogilise ravi saajate kasvuga. Samuti pöördub kliinikumi üha rohkem patsiente Ida-Virumaalt.


Eraisikute osakaal ehk nn tasuliste teenuste maht on üsna stabiilne, moodustades 2,5% kogu tervishoiuteenuste rahalisest mahust. Tasuliste teenuste osa oli suurim stomatoloogia kliinikus (1 433 000 eur), naistekliinikus (389 000 eur), androloogiakeskuses (324 000 eur) ning spordimeditsiini- ja taastusravi kliinikus (181 000 eur).


Kvaliteetne ja ohutu ravi. Kvaliteetne arstiabi on tervishoiuteenuste osutamise lahutamatuks nõudeks.
Õendusabi probleemjuhtumite käsitlemine astus arengus uue sammu. Kasutusele võeti elektrooniline patsiendi kahju- ja ohujuhtumite infosüsteem (POI). Süsteemi eesmärk on korraldada patsiendi tervist ja/või heaolu kahjustavate või ohustavate juhtumite menetlust, et ennetada tervishoiuteenuse osutamisel inimtegevusega seotud vigu ning tagada patsiendiohutus raviteenuse osutamisel. Juhtumeid menetlevad osakonna ravi- ja õendusjuhid, nende käsitlemisel keskendutakse eesmärgile mitte karistada osalisi, vaid vältida analoogiliste situatsioonide kordumist.


Patsientide rahulolu ambulatoorse arstiabiga on tõusnud võrreldes 2010. aastaga 2% ja 2008. aastaga 5% võrra. Väga rahule jäi kliinikumi ambulatoorse teenusega 78% vastanutest, 92% vastanutest tuleks taas kliinikumi ravile, kui selleks vajadus on.

 

Teadustegevus oli 2012. aastal edukas: kliinikumi töötajad avaldasid rahvusvahelistes ajakirjades 179 artiklit ja ajakirjas Eesti Arst 55 artiklit. Eriti rõõmustav oli lastekliiniku jätkuvalt hea panus: 2011. a avaldati 19 ja 2012. a. 29 artiklit. Autoritena oli kaasatud 25 lastekliiniku töötajat.

 

2012. aastal lõpetati töö 19 teadusgrandiga (2011. a 17), töö jätkub 55 grandiga. Lõppenud aastal alustati 42 uut ravimiuuringut, varemalustatud ravimuuringuid oli töös 87.

 

2012. aastal võeti kliinikumis kasutusele mitmeid uusi ravi- ja diagnostikameetodeid:
• esmakordselt kliinikumis läbiviidud meetodeid lisandus 31 (2011. a 38)
• esmakordselt Eestis läbiviidud meetodeid 33 (2011. a 29)

 

Kokkuvõtteks. Lähtudes Eesti Haigekassa lepingu prognoosist 2013. aastaks on kliinikumi eesmärk hoida võimaluste piires saavutatud taset ning tagada haigla jätkuv areng. Püüd on hoida ravitöö maht lõppenud aasta tasemel ning jätkata Eesti meditsiini kvaliteedi ja efektiivsuse liidrina.


Kõrge meditsiinilise taseme säilitamiseks ja arendamiseks on vaja hoida meie professionaalseid töötajaid, parandades palgatingimusi, võttes tööle noori kolleege ning luua parimad tingimused ravi-, õppe- ja teadustööks.

 

Kliinikumi Leht

 

Tartu linnavolikogu otsusel pälvis 2013. aastal Tartu Tähe teenetemärgi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna vanemarst-õppejõud kirurg Toomas Väli.

 

Maksasiirdamise algus 1992

 

Dr Toomas Väli panus maksasiirdamise kui ravimeetodi kasutuselevõtule kliinikumis on märkimisväärne. Dr Väli meeskonna poolt tehtud maksasiirdamisoperatsioonide tulemused on rahvusvaheliselt tunnustatud ja ta ise on nimetanud selle ravimeetodi juurutamist Tartus oma elutööks. Patsientide, üliõpilaste ja kolleegide seas on dr Väli hinnatud ja lugupeetud arst.

 

 

Toomas ValiKommentaar
Toomas Väli
kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud, maksatransplantatsiooni programmi juht

 

Esimesest maksasiirdamisest maailmas möödub tänavu 50 aastat. Selle ajaga on maksatransplantatsioon maailmas teinud läbi arengu üksikutes keskustes praktiseeritud eksperimentidest kuni üldtunnustatud valikmeetodini mitmete kaugelearenenud maksahaiguste ravis. Põhjust ei tule kaugelt otsida - õigetel näidustustel, kaasaegsetes tingimustes tehtud maksasiirdamine annab maksahaigust lõppstaadiumis põdevale haigele hästi funktsioneeriva maksa ja kvaliteetse elu aastakümneteks.

 

Maksatransplantatsiooni kiire areng Põhjamaades, eriti Soomes alates 1982. aastast, tihe koostöö Helsingi ja Tartu Ülikoolide kliinikute vahel ning meie vajadused (6-9 maksasiirdamist aastas) innustasid probleemi lahendamisele Eestis. Rahvusvahelist kogemust järgides, tuli alustada eksperimendist. Nagu pildil näha, olime 1992. aastal kõik veel noored, ilusad ja eksperimentaalsest tööst huvitatud. Viie aastaga tehtud 50 eksperimentaalse maksasiirdamisega sai meist kirurgilist ja anestesioloogilist tehnikat valdav, kliinilisest maksasiirdamisest huvitatud, maksatransplantatsiooni töögrupp. Järgneva kahe aastaga juurutasime Eestis seni puudunud, kuid kliiniliseks siirdamiseks vajaliku multiorgandoonorluse tehnika ja töötasime koos neerusiirdajate ja juristidega välja elundite loovutamise ning raviotstarbelise kasutamise juhendi. Esimese eduka maksasiirdamine Tartus ja Baltimaades üldse, tegime 1999. aastal. Tänaseks oleme Tartus teinud üle 30 maksasiirdamise, rahvusvaheliselt aktsepteeritava 86% aastase ja 63% viie aastase elulemusega.


Pean Taru teenetemärki suureks tunnustuseks kogu maksatransplantatsiooni grupi poolt tehtud tööle maksasiirdamise juurutamisel ja arendamisel Tartus.