lk12 drOlak vaikeStomatoloogia kliinikus lastestomatoloogia osakonnas arst-õppejõuna töötav Jana Olak tegeleb vabal ajal tõsise ja raske spordialaga – jõutõstmisega (powerlifting). Vähe sellest, tal on ette näidata ka mitmeid häid tulemusi. Näiteks maailmameistrivõistlustel Soomes võitis dr Olak lamades surumises pronksmedali tulemusega 82,5 kilogrammi (Masters 2 klass 50–60-aastased). Eesti meistrivõistlustel avatud klassis aga saavutas ta lamades surumises sama tulemusega nii meistritiitli kui ka püstitas Eesti rekordi.


Küsisime kolleegilt neli lühikest küsimust.


Dr Jana Olak, kaua te olete selle ala juures olnud?
Alustasin umbes 4–5 aastat tagasi.

 

Kuidas te selle ala juurde jõudsite?
Mu mõlemad pojad tegelevad jõutõstmisega ja vanem poeg on osa võtnud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustest. Mina jõudsin selle ala juurde nii, et treener korraldas isadepäeva ürituse jõusaalis, et isasid jõusaali meelitada. Trennis aga hakkasin käima hoopis mina. See kõik oli minu jaoks huvitav ja uus maailm, sest olin ikka väga spordikauge inimene.

 

Mis on teie edu saladus?
Vajalik on hea seltskond, et oleks tahtmist jõusaali minna. Tälk12 drOlak tulemushtis on motiveeriv ja alati hea sõnaga toetav treener, kelleks minu puhul on Tartu Ülikooli Spordiklubi treener Kaur-Mikk Pehme. Mõnikord on ka vaja kedagi, kes torgiks tagant, kui üle huulte tulevad sõnad „ei viitsi“. Minu jaoks on treening on lõõgastuseks igapäevasele vaimsele pingele, mis arsti tööga kaasneb. Kuid treeningute intensiivistumisel läheb siiski ka lisaabi vaja ja mind on aidanud Spordivigastuste Ennetamise ja Uuringute Keskus. Kogu selle protsessi juures on vajalik ka pere toetus, s.t et mehed ei nurise, kui õhtusöök on tegemata, sest ema on trennis.

 

Kas jõutõstjaks võib igaüks „hakata“?
Enda näite põhjal ma ütleksin küll, et jah, võib küll. Aga ütleksin Tartu ülikooli spordifüsioloogi sõnadega, kui uurisin, milline sport oleks parim: „Kui oled üle neljakümne aasta vana, siis pole oluline, mis spordiala sa teed, tähtis on, et teed ja ennast liigutad.“

 

Kliinikumi Leht

 

lk10 sulgpallivoistlusMaikuu esimesel päeval toimus Tallinnas Tondiraba sulgpallihallis järjekordne sulgpalliturniir ettevõtetele, kust teist korda võttis osa ka Tartu Ülikooli Kliinikumi võistkond. Kliinikumi võistkond teenis 288 punkti, millega saavutas 15 osaleja hulgas tubli 3. koha (2. koha kaotasime 1 punktiga). Oma tubli panuse andsid kõik osalejad, abis olid ka pereliikmed.


Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Kaspar Tootsi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust väärtusliku esikoha. Meesharrastajate klassis saavutas Vahur Teller 5. koha, Meelis Ojasaar 9. koha ja Mathias Tammaru 10. koha.


Naisharrastajate üksikmängu klassis võitis Külli Muug lastekliinikust esikoha.


Segapaaride arvestuses saavutasid Terje Arak kirurgiakliinikust ja Kaspar Tootsi 2. koha. Kaidi Teller patoloogiateenistusest ja Vahur Teller saavutasid 10. koha ning Ülle Krikmann neuroloogiakliinikust ja Mathias Tammaru 13. koha.


Naispaaride arvestuses võitsid Külli Muug ja Anneli Kõrge 2. koha. Meespaaridest said Raivo Valk Tartu ülikoolist ja Raivo Pleer informaatikateenistusest 15. koha.


Oli tore ja meeldejääv võistlus ning päev. On märkimisväärne, et osalejaid oli mitmest erinevast kliinikust. Plaanime järgmisel aastal kindlasti taas võistelda ning kui kliinikumis on veel sulgpalli harrastajaid, kes sooviksid võistkonda kuuluda, andke palun endast märku See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..



Külli Muug
Kliiniline lastepsühholoog
Lastekliinik

 

lk11 TALSeekordne reis, mida imeilus kevadilm igati soosis, viis meid Eesti vanimasse ja suurimasse rahvusparki – Lahemaa Rahvusparki (asutatud 1. juunil 1971), mis laiub ligi 74 800 hektaril. Kolmandik rahvuspargi pindalast kuulub merelahtedele Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaarte vahel – siit on Lahemaa oma nime saanud. Meie jõudsime tutvuda neist kahe viimasega.

 

Lahemaa rahvuspargi külastuskeskuses Palmses vaatasime kõigepealt 17-minutilist slaidiprogrammi “Loodus ja inimene”, mille heli on kuulatav ka inglise keeles, lisaks vajadusel subtiitrid veel neljas keeles. Külastuskeskuse näitus – purjelaevade koopiad ja lood sinna juurde, kuulsad kaptenid, kaart-makett suurtest rändrahnudest metsas ja meres, igaühel nimi ja oma legend – kõik see oli põnev.

 

Järgmine sihtkoht oli Käsmu, mis on Eesti ainus tugeva merekultuuriga küla. Praegu on püsielanikke ligemale sada, aga oli aeg, kus neid oli üle viiesaja. 1884–1931 tegutses Käsmus merekool, kus õppis kokku 1664 õpilast. Käsmu meremuuseumi “hing” Aarne Vaik tutvustas meile legendaarse küla ajalugu, meremuuseumis pidasime ka virgutava kohvipausi. Meremuuseumi rikkalik ekspositsioon peegeldab kõike merega seotut: kalapüüki, meresõitu, kuulsaid meremehi, salakaubavedu ja merd kui looduse osa. Tegime veel ringi Käsmu Kabelimäel ja kalmistul, kus on teiste hulgas Käsmu külale kuulsust toonud 70 kapteni hauad. Siin asub ka Eesti üks ilusamaid hauamonumente põlvitava noore neiu figuuriga, püstitatud kaugesõidukapten Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre mälestuseks. Monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.

 

Edasi sõitsime Altjasse ja Oandu looduskeskusesse. Altja neeme lähedal vees on Suurkivi. Rannarahvas räägib, et Altja küla kõik lapsed olla selle kivi tagant pärit. Kui lapsed endale õde või venda soovinud, käinud nad kivile koputamas. Peagi olla laste soov täitunud. Seetõttu kutsutakse kivi ka Titekiviks. Altja küla Kõrve kalurimajast on pärit Eesti tuntud maalikunstnik Richard Uutmaa, kelle maalid peegeldavad suures osas koduranniku vaateid ja rannatöid. Just praegu on Tartu Kunstimuuseumis augusti keskpaigani võimalik näha teiste hulgas ka tema maale näitusel nimega Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist.

 

Altjalt suundusime Oandu looduskeskusesse, seejärel sõime kosutava lõuna Palmse endises viinavabrikus. Palmse ka muidu ülimalt tuntud mõisa kohta saime teada veel seda, et mõisnik Carl Magnus von der Pahlen oli asutanud kooli ja nõudis, et talurahvas saadaks oma lapsed kooli. Koolist ühe päeva puudumise eest olevat olnud trahv, mis võrdus mõisa pargi koristaja ühe päeva arvestusliku töötasuga.

 

Järgmiseks uudistasime Sagadi mõisat, mille ajalugu ulatub 500 aasta taha. Viimane omanik, Ernst von Fock, lahkus Saksamaale 1939. aastal. Peahoones tegutses kuni 1974. aastani kool. Nüüd on mõisakeskus Riigi Metsamajandamise Keskuse valduses, samuti ka metsamuuseum, looduskool, hotell, restoran ja hostel. Sagadi mõis on Eesti maakohtadest üks enim kasutatud filmimise paiku – siin on valminud “Tuulepealse maa”, “Näkimadalate” ja mitmete teiste telefilmide/-sarjade kaadrid.

 

Päev oli ülimalt muljeterohke. Meie giid Anne Kurepalu, kes jagas oma põhjalikke teadmisi ja nakatavat Lahemaa-vaimustust, kurvastas ja ka me ise kurvastasime, et olime Lahemaal vaid üheks päevaks. Kaalume jätkata tutvumist Lahemaaga.

 

Milvi Topmann, Ene Ora

ILMAPUU kõrval elas SÜDMERAHUGA VIKERKAAR. Tal oli KALLIS sõber MAASIKAS, kellel oli ARMAS EMA. EMA hõikas oma MUDILAST: „TUPSUNUNNU, tule KOJU!“ See KARVAPALL läkski UPERPALLITADES oma MAAKODU poole. Kuid ta koperdas VIKERKAARESILLAL, kus ta nägi KÄNNUÄMBLIKKU, kellel oli käes vaas lilledega. Ämblik ehmus ja tal läks vaas ümber ning KULLERKUPP ja KARIKAKAR kukkusid vaasist välja. Ämblikul tekkis sellepeale SÜDAMEVALU. KARVAPALL sosistas: „RAHU, ainult RAHU!“ Ämblik oli jälle rõõmus, sest ta kaaslane rahustas teda. Lilled kukusid aga SÄTENDAVA JÄÄ-ÄÄRE peale. Kusagilt hakkas puhuma TORMITUUL koos SOOJA TUULEIILIGA, mis puhus ÜLEILMA. Kogu MAAILM oli HETKEGA SUUSALUMEST puhas. ELU läks RÕÕMSAKS ja kõikjalt kostus LINNULAULU. UPERPALLITADES, kukerpallitades kohtus MAASIKAS MOOSIPALLIGA. Nad hakkasid koos ÜLIKOOLI poole veerema, kus õppisid KUKESEEN ja VASTLAKUKKEL. Nad õppisid LUGUPIDAMIST ja KEHAKEELES TÄNAN ja AITÄH ütlema. Nende õpetaja nimi oli HELIN LEPAMAIM.


Tabivere Lasteaia Puhhi rühma lapsed õpetaja Kaidi Mägi juhendamisel


Maila Maisväli, 1. intensiivravi osakonna hooldusõde: Kogusime 1. intensiivravi osakonnas emakeele nädala raames kokku kolleegide arvates eesti keele ilusaimad sõnad. Neid tuli päris paras ports ja tekkis mõte, et teeme neist kokku jutukese. Jutukese kokkupanemise andsime Tabivere lasteaias Puhhi rühmas käivatele koolieelikutele. Neid juhendas õpetaja Kaidi Mägi.

lk8 vanemteadur Lili Milani geenikiibiga100 000 uut geenidoonorit aastal 2018


Aprillis 2018 alustatakse Sotsiaalministeeriumi algatusel ja riikliku rahastusega uute geenidoonorite kaasamine Eesti geenivaramusse. Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu koostöös on kavas 2018. aasta jooksul koguda täiendavalt 100 000 inimese vereproovid, millest eraldatakse DNA ning teostatakse selle genotüpiseerimine ehk koostatakse personaalsed geenikaardid. Varem geenivaramuga liitunud doonoritele on juba sarnane DNA-analüüs tehtud ning geenivaramu on alustanud teadustöö tulemustel põhineva esmase tagasiside andmisega selleks soovi avaldanud inimestele. Ka uutele liitujatele on kavas välja töötada geneetiliste riskide raportid ja luua võimalused nende kättesaadavaks tegemiseks läbi meditsiinisüsteemi. See on aga järgmine etapp, mida juhib Sotsiaalministeerium.


Kes koguvad andmeid?
Vereproovide kogumine (6 ml veeniverd) toimub suuremates haiglates (Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla) ja SYNLABi verevõtupunktides üle Eesti. Geenivaramuga liitumine on tasuta.

 

Kes võivad saada geenidoonoriks?
Geenidoonoriks võivad saada vabatahtlikkuse alusel Eesti elanikud alates 18. eluaastast, kes ei ole varem liitunud geenivaramuga. Geenidoonoriks saamise ja vereproovi loovutamise eelduseks on eelnev informeeritud nõusoleku vormi digiallkirjastamine, mida saab teha kasutades ID-kaarti või mobiil-ID keskkonnas geenidoonor.ee.


Miks on vaja geenivaramut laiendada?

Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu on loonud arstiteaduse arengule olulise andmebaasi, millega on liitunud 52 000 eestimaalast, ehk 5% Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Geenivaramu andmebaas on täienenud teiste terviseandmeid sisaldavate andmebaaside ja registritega linkimise teel. Välja on töötatud meetodid terviseriskide paremaks ennustamiseks, et edaspidi saaks geneetilist informatsiooni arvesse võttes haigusi tulemuslikumalt ennetada ja täpsemalt ravida.

Geenivaramu loodud biopank on suurim Eestis ja üks edukamaid Euroopas. Selle laiendamine võimaldab suurendada tema väärtust nii teadusliku uurimistöö jaoks vajaliku andmebaasina kui ka geeniinfol põhineva personaalmeditsiini juurutamise möödapääsmatu eeldusena.

 

Mis on uut võrreldes varasema andmekogumisega?
Tänu tehnoloogia arengule on andmekogumise protsess võrreldes 2002. aastaga, mil alustati andmekogumist, nii geenidoonorite kui ka andmekogujate jaoks oluliselt lihtsustunud. Inimesed saavad digitaalselt allkirjastada nõusoleku vormi ja täita terviseandmete küsimustiku veebis. Veeniverd tuleb loovutada varasema 50 ml asemel 6 ml, sest edasisteks analüüsideks vajalik DNA saadakse tänapäeval kätte oluliselt väiksemast veenivere kogusest.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis on geenidoonoriks kõige lihtsam saada, kui arsti ambulatoorsele vastuvõtule tulnud või statsionaarsel ravil viibiv patsient annab arstile teada, et ta on allkirjastanud geenidoonoriks saamise nõusolekuvormi ja soovib loovutada geeniproovi. Erandkorras saab kliinikumis geeniproovi anda ka inimene, kes ise arsti vastuvõtule 2018. aasta jooksul ei satu. Temal tuleb pöörduda otse Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori verevõtu kabinetti nr J2109 tööpäevadel kell 8–16. Eelnevalt aega broneerida vaja ei ole.

 

Kliinikumi kliinikute juhatajale toimuvad projekti tutvustamiseks ka infotunnid.

 

Annely Allik
Teabejuht
Tartu Ülikooli genoomika instituut, Eesti geenivaramu


 

Huvitavat

• Geenidoonoriks saamisel võetakse 6 ml veeniverd.
• Vereproovid transporditakse geenivaramu laborisse Tartus, kus kõigile uutele geenidoonoritele tehakse personaalsed geenikaardid ehk andmete genotüpiseerimise analüüs.
• Genotüpiseerimine tähendab geenianalüüsi teostamist kogu inimese genoomi ehk DNA lõikes – määratakse 640 tuhat üksikut nukleotiidi (A, T, C, G), mis on kõige sagedamini eri inimestel erinevad.
• Geenikaardi alusel saab hinnata personaalseid pärilikke haigusriske ja ravimite sobivust.
• Edaspidi on võimalik individuaalseid geeniandmeid kasutusele võtta meditsiinisüsteemis.

 

Lisainfo: www.geenidoonor.ee

 

lk12 kliinikumi naiskoorTartu Ülikooli Kliinikumi naiskoor on võtnud eesmärgiks osaleda 2019. aasta suvel Tallinnas toimuval XXVII laulupeol. Selleks käib usin ettelaulmiseks vajaliku repertuaari omandamine. Kooriproovis käiakse kord nädalalas neljapäeviti. Kliinikumi naiskooris on hetkel 28 lauljat, keda juhendab dirigent Nele Valdru.


Naiskoor esineb kliinikumis korraldatavatel üritustel või tähtpäevadel, avalikest naiskoori esinemistest on sel suvel võimalik osa saada:


2. juunil Võru Kubija laululaval toimuval UMA PIDO viiendal võrukeelsel laulu- ja rahvapeol;
13. augustil „Eesti maastikud. Tartumaa koorid Tartuffil” – Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistava Tartuffi ning Tartu ja Tartumaa kooride ühisprojekti raames;
19. augustil „Vaba Rahva Laul“ vabaõhukontserdil Paides.

 

Kliinikumi Leht

lk9 rukkililled naistekliinikNaistekliiniku sünnitusosakonna II ja III korruse palatite uksi kaunistavad Eesti rahvusvärvides rukkililled. Kliinikumi Leht käis uurimas, kuidas käsitsi meisterdatud lilled haiglaseinte vahele said.


Selgus, et Eesti 100. sünnipäeva eel pidasid naistekliiniku kolleegid dr Pille Vaasi eestvedamisel nõu, kuidas väljendada sündmuse olulisust ja pidulikkust naistekliinikus. Dr Margit Klaasseni idee teha käsitööd ning meisterdada ise paberist sini-must-valged rukkililled, võitis kohe poolehoidu. Mõeldud-tehtud: dr Anne Kirss ostis vajalikud materjalid ning õhtuti kodus lillekujusid välja lõigates kaasas protsessi ka sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirsi. Mõlemad meisterdasid kokku 24 lille, dr Fred Kirsi ülesandeks oli lillede kroonlehed keskelt kirurgilise sõlmega kokku siduda. Kokku valmis kaunistusi 36, ülejäänud meisterdati sünnitusosakonna puhkeruumis, kus kõik soovijad said kaasa lüüa.


Rukkililled kinnitati palatiustele ning kaunistused võeti positiivselt vastu ka patsientide poolt. Sünnitusosakonna arstide suust jäi kõlama rõõm ühisest isetegemisest.

 

Kliinikumi Leht

 

lk12 raamatukarussellTartu Ülikooli Kliinikumis on väikeste patsientide jaoks kaheksa raamatukarusselli, neist viis lastekliinikus ning ülejäänud kirurgiakliiniku lastekirurgia osakonnas, südamekliiniku kardiokirurgia osakonnas ja psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas.


Karussellid peidavad endas suurt valikut erinevaid lasteraamatuid ja huvitavaid lauamänge. Lastekliiniku ülemõe Evelyn Everti sõnul on raamatukarussellid laste poolt hästi vastu võetud. Tundub, et eriti hinnatakse uuemaid Piret Raua, Heiki Vilepi, Mika Keräneni ja Ilmar Tomuski raamatuid, mis on sisult põnevad ja ka oma kujunduselt pilkupüüdvad.


Viimane karusselli täitmine toimus jaanuarikuus. Raamatute valiku paneb kokku Eesti Lastekirjanduse Keskus. „Mul on hea meel, et karussellid on aktiivses kasutuses ning lastele rõõmu toonud. Neli aastat tagasi hangitud raamatud ja mängud on tänaseks ära loetud-mängitud ning oleme igal aastal uusi juurde ostnud, et lastel oleks kogu aeg midagi uut ja põnevat lugeda. Meil on hea koostöö kohalike raamatukogudega, kes aitavad karussellidel silma peal hoida ja noorte lugejate soove täita,“ ütleb keskuse juhataja Triin Soone.


Evelyn Everti märgib, et lisaks raamatutele ja lauamängudele kingib SA Kultuurileht iga kuu raamatukarusselli jaoks ajakirja „Täheke“ ja „Hea Laps“. „Oleme oma sõpradele väga tänulikud,“ lisab ülemõde.
Raamatukarussellid kinkis 2014. aastal kliinikumile heategevusfond Aitan Lapsi koos Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja firmaga Plaat Detail.

 

Kliinikumi Leht

lk12 U.Tarteslk12 U.Tartes2lk12 U.Tartes3

Spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse taastusravi osakonna teise korruse seintel on alates detsembrikuust tuntud ja hinnatud loodusfotograafi Urmas Tartese fotod. Kokku on teoseid kuus, igaüks erineva vaatenurgaga kaunile mitmekesisusele Eestimaa looduses.


Fotograaf Urmas Tartes nimetab end vabakutseliseks loodusmeheks. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli bioloogia-zooloogia eriala ning on töötanud aastaid Zooloogia ja Botaanika Instituudis, hiljem Eesti Maaülikoolis. Urmas Tartes on avaldanud mitmeid raamatuid ning näitusi olles samal ajal fotoõpetajaks ja lektoriks. Tema panust on hinnatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.


Küsimuse peale, kuidas sattusid Urmas Tartese teosed just Riia 167 majja, vastas vanemarst-õppejõud Aet Lukmann: „Meie osakond laienes II korrusele ning tekkis mõte luua meeleolu ja tuua sinna värvi Urmas Tartese fotode abil. Tartes looduskunstnikuna ei vaja tutvustamist, kuid ka minu töökabinetti aastaid kaunistav Urmase tehtud liblikapilt oli küllap ajendiks, miks pöörduda just tema poole. Lisaks sellele, et Urmas Tartese fotod paistavad silma kvaliteediga, kätkeb igaüks neist minu arvates ka sõnumit. Olgu selleks siis rännak, elu igikestev muutumine ja vaheldumine, looduse ülimuslikkus inimlike argirähklustega võrreldes või veel midagi, mille iga vaataja enda jaoks avastab. Urmas saatis meile komplekti fotosid, kust me koos vanemõega tegime valiku. Põnev on näiteks asjaolu, et kaunil pildil, kus meie arvates oli kujutatud härmas talvist metsa, on tegelikult seen nimega korallnarmik. Oleme arutanud Urmas Tartesega ka edasist koostööd ja ma väga loodan, et see jätkub.


Urmas Tarters: Ettepanek teha oma töödest valik just haiglaruumi seintele oli minu jaoks väga põnev ja väljakutsuv. Fotosid valides lähtusin printsiibist, et need oleksid justkui teraapiapildid, mida võib vaadata rohkem kui üks kord, mis oleksid kaasakiskuvad ja inspireerivad. Varem ei ole minu teoseid meditsiiniasutustes eksponeeritud, ma loodan väga, et need annavad taastusravi osakonna patsientidele positiivse emotsiooni ja tõuke.

 

Helen Kaju

Kui töötaja teeb mitmele väljamakse tegijale avalduse 500 euro suuruse maksuvaba tulu arvestamiseks, siis kas maksuamet tuvastab selle ja võtab inimesega ühendust?
Jah, see on näha alates 10. veebruarist, kui mõlemad tööandjad on TSD esitanud. Töötajaga võetakse ühendust.


Kas III pensionisamba iga-aastane tulumaksu tagastus kuulub maksustamisele?
Tulumaks ei ole tulu.


Kui III pensionisammas lõpetada ja raha laekub pangaarvele, kuidas tulumaks arvutatakse?

Väljamakse tegija peab kinni tulumaksu ning tuludeklaratsioonis toimub aasta tulude ümberarvestus. Kui pensioni makstakse välja pika aja vältel igakuuliselt, siis tuleks arvestada igas kuus kõigi tuludega ning selgitada välja maksuvaba tulu suurus. Täpsemat informatsiooni III pensionisamba maksustamise kohta leiate www.pensionikeskus.ee.


Kui inimene on nõus tuludeklaratsiooni esitamise järgselt tulumaksu juurde maksma, kas võib kirjutada avalduse suuremale maksuvabale tulule kui aastatulu võimaldaks?
Kui on mõeldud igakuiseid sissetulekuid, siis saab nendelt maksuvaba tulu arvestada ainult seaduses lubatu piires – kui arvestate suuremas ulatuses, kui lubatud, ei lase ka programm tööandjal deklaratsiooni kinnitada. Kui on tegemist ühekordsete tuludega (näiteks kinnistu või metsa müük), siis saab tulumaksu maksta ka tuludeklaratsiooni alusel.


Kas toitjakaotuspension, mida makstakse lapsele vanema kaotuse korral on lapse või teise vanema tulu?
Lapse tulu.


Kas olete nõus kommenteerima Andres Võrk artiklit „Kuidas astmetega tulumaks haiglajuhte survestab?“?
Majandusstatistikas on kasutusel mitmed näitajad, millega arvestatakse isikute või üldist maksukoormust riigis, arvesse võetakse nii tööjõumakse kui ka näiteks käibemaksu, aktsiise jt. Näitajate hulka kuulub ka piirmaksumäär, mis näitab, kuidas maksukulude suurenemine ja sissetuleku kasv on seotud. Kui sissetulek suureneb ühe euro võrra, siis piirmaksumäär näitab seda, kui suur osa sellest eurost tuleb tasuda maksudeks. Piirmaksumäär ei lange kokku seadusega kehtestatud maksumääradega.


Tulumaksuseadusega on kehtestatud tulumaksu määr, mis on endiselt maksimaalselt 20%, mitte rohkem. Maksuvaba tulu muudatus puudutab tulumaksu, mitte kõikide maksude arvestust.


Kas on muutusi üüritulu deklareerimisel? Praegu võib üüritulust deklaratsioonil 20 % maha arvata ja siis arvutatakse tulumaks. Milline summa tuleb aastatulu arvutamisel arvesse võtta?
80% üüritulust.


Kas ühisdeklaratsioonil vaadatakse abikaasade tulu eraldi või koos?
2017. ja 2018. aastal ühisdeklaratsioone enam ei ole, on erisus, et abikaasale saab üle anda mahaarvamisi, milleks 2017. aasta deklaratsioonis on:
• koolituskulud
• annetused
• eluasemelaenu intressid
(kõik eelnimetatud on maksimaalselt 50% aasta maksustatavast tulust, kuid mitte rohkem kui kokku 1200 eurot inimese kohta, sealhulgas eluasemelaenu intressid ainult 300 eurot).
• maksuvaba tulu kuni 2160 eurot, tingimusel, et abikaasade maksustatav tulu aastas kokku ei ületa 50400 eurot
Kui abikaasad müüvad ühisvara, aga tuludeklaratsioonid teevad eraldi, siis kuidas tuleb müügitulu deklaratsioonidel kajastada?
Maksu- ja Tolliamet aktsepteerib kahte võimalust:
• üks abikaasadest deklareerib kogu müügihinna, soetusmaksumuse ja võõrandamisega seotud kulud,
• kumbki abikaasa näitab oma deklaratsioonil poole müügihinnast, soetusmaksumusest ja võõrandamisega seotud kuludest.


Kui inimene sureb enne tuludeklaratsiooni esitamist, kas pärijatel on õigus enammakstud tulumaks tagasi saada?
Tuludeklaratsiooni saavad esitada pärijad pärimistunnistuse alusel. Deklaratsiooni saab esitada teenindusbüroos paberkandjal.

 

Vt ka "Tulumaksuseaduse muudatused eeldavad tähelepanelikkust" https://www.kliinikum.ee/leht/varia/1594-tulumaksuseaduse-muudatused-eeldavad-taehelepanelikkust

2018. aastast muutub tulumaksuseadus, mille uusi nüansse käisid Maksu- ja Tolliameti esindajad ka kliinikumis tutvustamas. Huvi loengute vastu oli suur ning kuulajad said kohapeal esitada just neid puudutavaid küsimusi.


Alates 1. jaanuarist 2018 kehtib kõikidele tuludele üldine maksuvaba tulu määr ning kaob ära täiendav maksuvaba tulu pensionitele ja kutsehaigushüvitistele.


2018. aastal on oluline eristada kolme sissetulekute gruppi:


Tulu kuus kuni 1200 eurot      Maksuvaba tulu kuni 500 eurot
Aastatulu kuni 14400 eurot      Maksuvaba tulu kuni 6000 eurot

Tulu kuus 1200–2100 eurot     500 – 500 ÷900 × (brutotasu –1200)
Aastatulu 14400–25200 eurot   6000 – 6000 ÷ 10 800 × (aastatulu summa – 14400)

Tulu kuus üle 2100 eurot         Maksuvaba tulu 0 eurot
Aastatulu üle 25200 eurot

 

Kõige keerulisem ja enim tähelepanu nõudev tulude grupp on teine, kus tulumaksuvaba määr arvutatakse välja valemi abil.
maksuvaba tulu tabel2

Tabel 1. Tulumaksu vaba tulu (MVT) erinevate brutotulude puhul ühes kalendrikuus


Maksu- ja Tolliameti esindaja Ülla Käen möönab, et esialgu võib uus kord tunduda keerulisem kui seni kehtinu, ent kuna tulumaksu näol on tegemist n-ö eraisiku maksuga, suureneb inimese enda roll oma tulude arvestamisel ja planeerimisel. „Seadus on meile kõikidele täitmiseks ja ennekõike rõhutaks siiski muutuse positiivset külge – väga paljud Eesti inimesed võidavad uue kehtima hakkava seadusega,“ selgitab Ülla Käen.


Seni kehtis Eestis kõikidele sissetulekutele ühtne tulumaksuvaba määr, 180 eurot kuus, olenemata palga suurusest, palga muutumisest ja teistest sissetulekutest aasta jooksul. Uuest aastast on oluline teada, millised tulud arvatakse maksuvaba tulu suuruse arvestamisel aastatulude hulka ja millised mitte.


Aastatulu hulka arvatakse tulumaksuga maksustatavad tulud: töötasu ja muu tasu (preemia, puhkusetasu, toetus, haigushüvitis vm), võlaõigusliku lepingu alusel saadud tasu, ettevõtlustulu, kasu kinnisvara, väärtpaberite, metsamaterjali või raieõiguse võõrandamisest, rendi- ja üüritulu, litsentsitasu, intress, dividend, pensionid, maksustatavad toetused ja stipendiumid, vanemahüvitis või muu maksustatav tulu.


Aastatulu hulka ei arvestata maksuvabasid tulusid: hüvitised, toetused (sh lapsetoetus, lapsehooldustoetus, sünnitoetus, puudetoetus vm), Töötukassa poolt makstav töövõimetoetus, maksuvabad stipendiumid ning maksuvabastused (nt eluaseme või isiklikus tarbimises oleva vallasasja müük), mida füüsilise isiku tuludeklaratsioonis ei deklareerita.
Kõik tulud (v.a dividendid) tuleb arvesse võtta brutosummana ehk koos tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni summa ja töötuskindlustusmaksega.


Mitu sissetulekuallikat

lk12 klaverKliinikumi L. Puusepa 8 majas sai 6. detsembril uues galeriis endale koha C. Bechsteini tiibklaver. Kliinikumi Leht uuris, kuidas leidis klaver tee haiglakompleksi.


Väärika tiibklaveri esimene omanik oli kuulus Estonia teatri solist (sopran) Helmi Einer (1888–1968), kes õppis laulmist Peterburis, hiljem nii Tallinnas kui ka Roomas. Kui 1944. aastal Tallinna märtsipommitamise tõttu teater Estonia süttis, oli just seesama tiibklaver ainuke muusikainstrument, mis põlengust päästeti.


Pärast solistitööd (1912–1932) oli Helmi Einer Estonias ametis hääleseadjana (1947-1956) ning pedagoogina Tallinna Konservatooriumis (1932-1936) olles ka Artur Rinne ja Martin Tarase õpetajaks. Kogu karjääri jooksul oli proua Eineri saatjaks seesama tiibklaver.


Vahetult enne surma, aastal 1968, müüs Helmi Einer klaveri Ell Saviaugule. Ell Saviauk (1934–2017) lõpetas 1954. a Tartu Muusikakooli, 1960. a kiitusega ka Tallinna Riikliku Konservatooriumi. Ta töötas Tartu Lastemuusikakoolis ja Tallinna Muusikakoolis pedagoogina ning Tallinna konservatooriumis kontsertmeistrina. Aastatel 1991–1997 jõudis proua Saviauk õpetada ka Soomes Rauma Musiikkiopistos. Ta oli alates Tallinna Muusikakeskkooli asutamisest 1961. aastal selle kooli eriklaveriõpetaja ning pani oma metoodilise tegevusega aluse professionaalsele klaveriosakonnale. Ell Saviauk on õpetanud väga paljusid nimekaid muusikuid, tema õpilased on olnud näiteks ka Martti Raide, Indrek Laul, Reinut Tepp, Ene Nael.


Septembris, pärast Ell Saviaugu lahkumist, pärisid klaveri tema lapselapsed Mari ja Kadi Saviauk, kes on samuti leidnud läbi vanaema tee klaveriõpinguteni. Proua Saviaugu lastelaste ema on aga Terell Pihlak silmakliinikust, kes tegi kliinikumi juhatusele ettepaneku tuua väärikas tiibklaver kliinikumi galeriisse, kus see pärast õhuga kohanemist ja häälde seadmist annaks võimaluse korraldada nii spontaanseid kui ka planeeritud kontserte. „Olen väga tänulik, et kliinikum oli valmis väärika ajalooga instrumendile koha leidma. Meie perel on soe tunne, et klaver saab siin hea õhu ja ventilatsiooniga avaras ruumis pilke püüda ja oma lugu jutustada. Meil on mõttes juba nii mõnigi kontsert, aga enne tuleb klaverile anda veidi kohanemisaega,“ lausub Terell.

 

Kliinikumi Leht

KOK FOOKUSES innovatsioonifondist rahastatakse 39 000 euroga kolme uudse digilahenduse testimist. Asjatundjad näevad lahendusideedes potentsiaali kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse ehk KOKi diagnoosimise ja ravi parandamiseks.


Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinikuga on seotud kaks projekti. “Minu KOK”, millele eraldati 11 000 eurot, käigus testitakse raskete KOKi haigete kodumonitooringu mudelit, et ennetada haiguse ägenemisi ja vältida hospitaliseerimisi ning arendatakse patsientidele haigusega iseseisavalt toimetulekut toetav portaal. Projekti teostavad Kopsuarstide Selts, Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik ning tehnoloogiaettevõtted Quretec ja Cognuse.


lk11 Hinga ja Liigu idee Ylle AniProjekt “Hinga ja liigu” sai 10 000 eurot, et järele proovida kaugteenuse rakendus, mis toetab KOKi haige ravi optimaalsete treeningute, näitlike eneseabi harjutuste ja infomaterjalidega ning on suhtluskanaliks meditsiinipersonali ja patsiendi vahel. Projektis osalevad Kopsuarstide Selts, Tartu Ülikooli Kliinikumi Kopsukliinik, Põlva Haigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla Taastusravikliinik ning tehnoloogiaettevõtted MotionChart ja Quretec.


Projektile “KOK nutikas skriining ja SPG esmatasandil” eraldati 18 000 eurot. Selle eesmärk on esmatasandil andmete analüüsil ja küsimustikul põhineva sihtskriininguga KOKi riskirühma tuvastamine ja spirograafia rakendamine varaseks diagnoosimiseks.


Arendustöödeks ehk lahenduse prototüüpimiseks ja testimiseks on meeskondadel aega 3 kuud. Veebruaris 2018 toimub demopäev tulemuste esitlemiseks ja kogemuste jagamiseks.
Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus ehk KOK on levinud haigus: Eestis elab selle haigusega hinnanguliselt 90 000 inimest. Oma haigusest on teadlikud ja ravi saavad neist vaid 10–15 protsenti. KOK on progresseeruv haigus, mille hilises faasis avastamine ja lüngad ravis toovad inimesele kaasa elukvaliteedi kiire languse. Haigestumisest kaotatud eluaastates on KOK Eesti meeste hulgas 1. ja naiste hulgas 2. kohal.

 

Kitty Kubo
Connected Health klastri innovatsioonijuht

Kas arstidel ja õdedel peaks olema sotsiaalmeedia konto? Kas patsiendid võivad võtta meditsiinitöötajatega ühendust erinevate sotsiaalmeedia kanalite kaudu? Kas meditsiinipersonali tõekspidamised ja väljaütlemised esindavad teda isiklikult või ka tööandjat?

Kuna sotsiaalmeedia ei hõlma endas enam vaid isiklikku sõpruskonda ning ka traditsioonilise meedia uudisvood on kolinud sotsiaalmeediasse, on erinevates rakendustes kontosid omavad inimesed küll varasemast rohkem informeeritud, ent ka kaitsetumad kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia annab kasutajale anonüümsuse ja seeläbi ka tavalisest suurema julguse, mis omakorda nihutab eetilise suhtlemise piire. Kas rahulolematu patsient võib sotsiaalmeedias arsti ja/või õde kõnetada või on selleks siiski mõeldud vastuvõtuaeg? Kliinikumi Leht uuris Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaablilt Maarja Punakult, kuidas käituda erinevates situatsioonides.

 

On öeldud, et avalik sotsiaalmeedia konto on nagu avatud koduuks. On see nii?

Tõsi, sest igaüks võib soovi korral koputada, aga see, kuidas külaline seda teeb, on konto omaniku otsustada. Kui konto seaded on piiratud, võib ainsaks koputuseks olla isiku sõbrataotlus, mida arst või õde vastu võtma ei pea. Kui konto on aga avatum, saab patsient arstile saata kirju, märkida teda mõne pildi juurde, teha tema seinale teistele nähtavaid postitusi jne.

 

Mida peaksid meditsiinitöötajad tulenevalt oma töö eripärast sotsiaalmeedia kontosid omades silmas pidama?

Nagu ka näiteks õpetajad ja politseinikud, peavad ka meditsiinitöötajad oma sotsiaalmeediakontot luues läbi mõtlema mitmed aspektid. Seadustega pole paika pandud reeglid, kuidas peaks riigiametniku või konkreetse eriala esindaja konto välja nägema. Samas on näiteks USAs mõnedes osariikides õpetajatel keelatud õpilasi Facebookis sõbraks võtta. Olles politseiametnik, pean mina kindlasti arvestama, et luues oma isikliku konto oma näo ja nimega sotsiaalmeedias, esindan ma paratamatult kogu meie organisatsiooni. See kehtib laias laastus ka meditsiinitöötajatele.

Kui arst või õde on loonud sotsiaalmeedias konto ja võtnud patsiendi sõbraks, on suur tõenäosus, et sõbrastaatust hakatakse proovima kasutama selleks, et erialast nõu saada väljaspool ametlikku suhtlust. Arstide puhul aga on eriti kriitiline asjaolu, et sotsiaalmeedia ei ole turvaline keskkond delikaatse informatsiooni edastamiseks. Lisaks tekib oht, et meditsiinitöötaja teeb enda vaimsele tervisele karuteene, sest sotsiaalmeedia on kättesaadav kõikjal 24/7 ja enam ei ole võimalik end täielikult välja lülitada.

 

Väga paljud arstid ja ka õed on enda eriala arvamusliidrid ning nende sotsiaalmeedias väljaöeldu võib hakata elama oma elu. Kuidas seda vältida?

Kui arst postitab enda seisukohti meditsiini vallas, mida ta võiks vabalt väljendada näiteks ajalehes, siis selles ma ei näe midagi kahjulikku. Pigem on siin küsimus, et kas ta on valmis algatatud teemal sotsiaalmeedias edasi diskuteerima. Kui jutt puudutab religiooni või poliitikat, siis see on isiku eraelu ning sel teemal mõtete avaldamine ei ole keelatud. Jälgida tuleks, et oma väljaütlemistega kedagi ei solvataks, ega jagataks infot, mis on seotud konkreetsete patsientidega.

 

Kuidas toimida rahulolematu või tülika patsiendiga, kes pärast tervishoiuasutusest lahkumist otsib meditsiinitöötaja sotsiaalmeediast üles ning nõuab tervisenõu, oma ravi ja protseduuride kommenteerimist või ka kiirendatud vastuvõtule saamist?

Sel juhul peab meditsiinitöötaja end kehtestama ja keelduma igasugusest suhtlemisest läbi sotsiaalmeedia. Kui kontol klapivad inimese nimi ja pilt, ei tähenda see veel, et teisel pool on õige inimene, ja sotsiaalmeedias ei tohiks edasi anda mitte mingit infot või tagasisidet, mis puudutab konkreetset inimest ja tema tervist. Seda eirates võib kellegi delikaatne informatsioon sattuda võõrastesse kätesse. Kui arsti või õeni jõuab informatsioon, et teda laimatakse, siis on sellelt konkreetselt inimeselt õigus nõuda valeinfo eemaldamist ning kui sellest keeldutakse, on võimalus küsida nõu veebikonstaablilt või pöörduda kohtusse. Kui kliinikumil on oma konto sotsiaalmeedias, siis kliinikumi kontolehele võib panna teate, et arstid ei anna sotsiaalmeedias konsultatsioone, ega jaga infot ning ei toimu vastuvõtule registreerimist. Sellele reeglile võib viidata ka meditsiinitöötaja ise, põhjendades, miks ta keeldub patsiendiga suhtlemisest sotsiaalmeedias.

 

Milline on sotsiaalmeedia nn hea käitumise tava?

Kõige lihtsam on lähtuda põhimõttest, et käitu nii, nagu soovid, et sinuga käitutaks. Sotsiaalmeedias jätab iga mõtteavaldus või pilt jälje. Kui sa ei ole valmis selleks, et see pilt või postitus oleks homme ajakirjanduses, siis valige hoolikalt neid inimesi, kellega te oma postitusi ja sellega ka eraelulist informatsiooni jagate. 

 

Veebikonstaabel Maarja Punakut küsitles Helen Kaju

 

 

 

29. septembril tähistas Eesti Uroloogide Selts oma 55. aastapäeva. Selle puhul toimus Eesti Rahva Muuseumis pidulik seminar, mille käigus anti ülevaade uroloogia ajaloost ja arengust Eestis ning analüüsiti viimaste aastate tehtud tööd. Seltsi aumärkidega tunnustati seltsi endisi presidente – dr Gennadi Timbergi ja dr Toomas Tamme. Samuti tunnustati pikaajalise ja suure panuse eest eriala arengusse dr Gotlieb Tulminit ning juba kümnendat aastat järjest põhjaliku Eesti uroloogilise töö statistilise ülevaate koostanud dr Ülo Zirelit.

 

Andres Kotsar
Uroloogia ja neerusiirdamise osakonna juhataja

 

 

 

Seekordne Tartu Arstide Liidu traditsiooniline sügisene väljasõit viis meie liikmed 23. septembri päikselisel sügispäeval Peipsi äärde Sibulateele – Alatskivi lossi, vanausuliste küladesse, Liivi muuseumi. Peipsiäärse piirkond on ajalooliselt seotud kolme kultuuriga – vene vanausuliste, eesti talupojakultuuri ning balti-saksa mõisakultuuriga. Moodsatel aegadel on selles kandis rahvastik sarnaselt muu ääremaaga oluliselt vähenenud, aga tänu turismile on piirkond saanud uue hingamise.

 

Sarnaselt möödunudaastase sõiduga oli huvilisi oli ka seekord rohkelt, osales nii lastega peresid kui seeniorliikmeid. Meie esimeseks peatuspaigaks sai kirju ajaloo järel värskelt taastatud Alatskivi loss, milles tutvusime baltisaksa aadlike von Nolckenite 19. saj lõpu ja 20. saj algusaastate eluoluga. Lossi renoveerimisel on pööratud tähelepanu funktsionaalsusele. Tegemist ei ole muuseumiga, vaid hubase miljööga maamõisaga, kus külastajatel on võimalik kõike käega katsuda ja soovi korral ka ajaloolistel toolidel istuda. Seega võib tunda end nagu kodus, kust pererahvas on mõneks ajaks välja läinud. Lisaks baltisaksa kultuurile on Alatskivi lossis hetkel eksponeeritud omakandimehe ja Eesti läbi aegade ühele tuntumale heliloojale, Eduard Tubinale pühendatud näitus koos fonogrammidega tema loomingust.

 

Alatskivilt suundusime edasi Kolkja külasse, kus jalutasime päikesepaistelisel Peipsi rannal ja tutvusime Peipsimaa külastuskeskusega. Vanausuliste muuseumis kuulsime lähemalt selle rahvakillu ajaloost ning ühtlasi saime näha traditsioonilisi riideid ja tarbeesemeid. Vene vanausulised – staroverõ – järgivad oma usulisi tavasid oluliste muutusteta aastasadu. On andmeid vene kogukonnast Peipsiveeres kaua enne Venemaa õigeusu kiriku reformi ja sellele järgnenud tagakiusamisi 17. saj keskpaigas. Mingis mõttes jääb mulje, et kui protestandid on muutunud kiriku põhivooluks, siis vanausulised jätkavad oma liini ja omavad Jumalaga lähemat suhet kui mõned teised kristlikud usuvoolud. Nii näiteks ei ole neil preestrit ja kombetalitused viib läbi kohalik baatjuška.

 

Kolkja kala- ja sibularestoranis oli väga hea teenindus ja pakuti võrratut kalaseljankat ning imehead teed, samovariga laual. Kõik jättis väga meeldiva ja puhta mulje; teenindajatel polnud muret ka eesti keelega. Samuti sai Kolkjal näha kohaliku sibulakasvatuse eripärasid Kostja sibulatalus. Jäi mulje, et kes tööd soovib teha, sellel on ka saaki, mida müüa ja müügist saadud tulust võib üsnagi hästi ära elada. Peipsiääre sibulaid teame kõik, kuid mis oludes neid kasvatatakse, peaks ikka kohapeal vaatamas käima.

 

Sõit jätkus läbi kolme ridaküla Varnja palvelasse, mis on samuti hiljuti saanud värskenduse. Palvelas on vägagi rikkalik ikonostaas ja uudistamist jagus küllaga. Meie liikmetest dr Telnova jõudis giidiga üksmeelele, et turistidest võib kogudusele vaatamata nende varasemale vastuseisule ka abi olla – ühest küljest levib nii info vanausuliste kohta ja teisest küljest toetavad külastajad kindlasti ostudega kohalikku elanikkonda.

 

Vanausuliste juurest suundusime Liivi muuseumi, mis tegutseb Juhan Liivi ja ta vanema venna, Jakob Liivi kunagises kodutalus. Kohalik giid on tõeline oma ala entusiast, kes rääkis pikalt Liivide perest, Juhan Liivi noorusest, õpingutest, elu armastusest, loomingust ja ka hilisemast haigusest.

 

Pirukalaud täitis pika päeva järel kõhu ja tagasisõit Tartusse kulges positiivsetest emotsioonidest meeldivalt rammestununa. Kindlasti korraldab Tartu Arstide Liit ka järgmisel aastal liikmetele väljasõidu, millel osalemist soovitaks aegsasti kaaluda. Tegemist on põlvkondi tõeliselt ühendava üritusega. Laste kaasavõtmine on igati teretulnud.

 

Neeme Tõnisson
Tartu Arstide Liidu eestseisuse liige

29. septembril, toimub Teadlaste Öö Festivali raames algusega kell 18.00 Tartu Ülikooli muuseumi peamajas Toomemäel avalik loeng asendusemaduse teemadel. Teemat aitab avada bioeetik Kadri Simm, kes arutleb asendusemadusega seotud eetiliste probleemide üle. Teise, meditsiinilise, vaatenurga pakub neurokirurg ja arstiteaduse emeriitprofessor Arvo Tikk.


Kõik huvilised on oodatud!

 

Tartu Ülikooli muuseum

lk11 TAL grupipiltTartu Arstide Liidus traditsiooniks saanud kevadväljasõit, mida soosis ka erakordselt ilus ilm, viis meid sedakorda tutvuma Raplamaaga. Allpool püüangi lühidalt edasi anda muljeid ja kirjeldada kasvõi osakestki kohaliku giidi Pille Vankeri ammendamatutest lugudest oma kodukandi looduse, ajaloo, kultuuri ja inimeste kohta. Lisaks on piirkond täis rohkeid legende.


Raplamaa pikk ajalugu on väga rikas Eestile oluliste sündmuste poolest. Just Raplamaal algas eestlaste suur vastuhakk võõrvõimule – Jüriöö ülestõus 1343. aastal. Kohalikud elanikud teavad tänapäevani Paka mäge Raikküla lähistel, mis olnud eestlaste vanemate nõupidamise ehk Raikküla kärajate paik. Kui seal seista jaanipäeva õhtul on võimalik kuulda muistsete vanemate hääli. Tasub kuulama minna! Peagi laastas maad Liivi sõda (1558–1583), kus suurim, Ruunavere lahing oli nii äge, et “verd olla olnud hobusele põlvini”. 1858. aastal peeti siin Mahtra sõda, mille kaja ulatus kaugemale väljapoole Eestit ja mõjutas edasist talurahvapoliitikat. 1905. aasta sündmused olid siinkandis tormilisemad kui mujal Eestis – oli mõisate põletamise aeg. Ehkki enamasti saadi lüüa, on siinsetes inimestes tänini säilinud eriline visadus, kangekaelne vaim, ettevõtlik meel.


Raplamaa ilus loodus meelitas baltisakslasi siia mõisaid rajama, eriti 18.–19. sajandil. Siin on olnud ligemale 100 mõisat, piirkond on Eesti kõige mõisarikkam. Raplamaa on rikas keskaegsete kirikute ja kabelite poolest. Maastikku ilmestavad rohked liigirikkad mõisapargid.


Matka alustasime Kuimetsa maastikukaitsealalt Neitsimäe jalamil Iida karstiurgete juurest. Minevikus olla urked moodustanud ühe suure koopasüsteemi paljude erisuuruste käikudega. Läti Henrik on oma kroonikas neid koopaid kirjeldanud seoses sakslaste sõjakäiguga 1220. aastal siinmaile. Inimesed on pidanud karstiala pühapaigaks, selle kohta on rohkelt rahvapärimusi. Veel tänapäevalgi seostatakse paika ufodega, teiste kosmiliste tsivilisatsioonidega.
Mahtra mõisa asukohta ja 14. juunil 1858. aastal toimunud lahingu paika tähistavad üksnes säilinud maakividest mõisaait ning 1933. aastal püstitatud mälestussammas lahingu 75. aastapäeva tähistamiseks. Sambalt võisime lugeda: “Siin võitles Eesti Talupoeg Tõe, Õiguse ja Vabaduse eest”. Lähedalasuva mõisatiigi puhastamisel on välja tulnud ahelaid, käeraudu, purunenud viglaharusid. Eesti riigimees Jaan Tõnisson on öelnud:” Mahtra sõda oli Eesti Vabadussõja eellahing”.


Aeg oli minna lähemaid mõisaid vaatama - Atla mõisakompleks ja suur park selle ümber on taastatud perekoduks, omanik tegeleb tarbekeraamika valmistamise ja müügiga.

lk9 Kai Muru pere Tiit M6ttus13. mail, mil toimus traditsiooniline Suurperepäev, kuulutati Eesti Lasterikaste Perede Liidu poolt välja Aasta Suurpere 2017 konkursi võitja, kelleks osutus perekond Muru.


Kliinikumi Tartu kliinilise geneetika keskuses töötav dr Kai Muru peres kasvab viis last: 23-aastane Moorits Mihkel, 20-aastane Miina Solveig, 16-aastane Laurits Martin, 13-aastane Marta Malin ja 6-aastane Morten Hindrik. Kai Muru abikaasa Toomas Muru on ametis Maaülikooli maastikuarhitektuuri osakonna koordinaatori ja lektorina, samal ajal pere ja töö kõrvalt doktoritööd kirjutades.


Dr Kai Muru, kuidas on olnud võimalik ühildada arstiõpingud ja -töö laste kasvatamisega?
Usun, et ühilda töö, õppimine ning kodused kohustused on võimalik, kui selleks on olemas soov ning tahtmine. Mitte vähem olulisem on ka pere toetus. Igapäevaülesannetes hakkama saamist kergendab kindlasti prioriteetide seadmine.


Teil on viis last, mis on õdedes-vendades sarnast ning millised on erinevused?
Iga laps on eriline ning seda erisust leida ongi vanemate ülesanne ning võimalus. Meie pere viiest lapsest kolm on tänaseks juba oma huviala-eriala leidnud ning seda on tore näha.


Teie pere hindab sportlikku eluviisi. Millised väärtused teid veel ühendavad?
Tõesti, sport on meie peres kindlasti oluline, nii võistlus- kui ka hobisport. Samas, taas tänu laste huvitegevusele, oleme käinud lisaks spordivõistlustele ka väga erinevatel kontsertidel ja teatrietendustel. Kuid oluline on teha koos ka tööd, reeglina teeme koos suuremaid kodutöid, nt kevad-suvised aiatööd, küttepuude lõhkumine-ladumine või suur mahlategemine sügiseti. Kindlasti on meie peret ühendanud erinevate pereürituste korraldamine ning peretraditsioonid, millest naljalt ei taha keegi ilma jääda.


Milline on teie soovitus teistele emadele, kes pere suuremaks kasvamises veel kahtlevad?
Iga pere on eriline, seetõttu teistele soovitusi anda on keeruline. Samas usun, et lapsevanemaks ei sünnita, vaid kasvatakse koos lastega: seega ei vaja me ettevalmistust, piisab soovist.

 

Kliinikumi Leht

lk9 sulgpalliturniir1. mail toimus Tondiraba sulgpallihallis ettevõtete sulgpalliturniir. Sel aastal osales ka Tartu Ülikooli Kliinikumi võistkond, kes sai 15 osaleja hulgast napilt 4. auväärse koha (kolmanda koha kaotasime 5 punktiga). Meie võistkond teenis 268,4 punkti.


Meie kõige tublim esindaja oli Maksim Zagura (radioloogia resident), kes saavutas harrastusmängijate meesüksikmängus esikoha teenides sellega 90 punkti.


Segapaaridest saavutasid Terje Arak (kirurgiakliinik) ja Margus Arak 4. koha ja teenisid 45,6 punkti. Ülle Krikmann (närvikliinik) ja Maksim Zagura saavutasid 6. koha ja teenisid 42 punkti.


Naispaaridest saavutasid Külli Muug (lastekliinik) ja Anneli Kõrge 3. koha ja teenisid 41 punkti.


Meespaaridest saavutasid Mark Braschinsky (närvikliinik) ja Raivo Pleer (informaatikateenistus) 15. koha ja teenisid 31,2 punkti.


Oli tore ja meeldejääv võistlus ning päev. Plaanime järgmisel aastal kindlasti taas osaleda. Kui kliinikumis on veel sulgpalli harrastajaid, keda me seekord üles ei leidnud, aga kes sooviks kliinikumi võistkonnas mängida, siis palun anda endast märku e-postile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

Külli Muug
Lastekliinik, kliiniline lastepsühholoog

katehygieeni paevnaiskoor

 5. mail peeti rahvusvahelist kätehügieenipäeva, nii ka kliinikumis. Meeleoluka päeva korraldajaks oli infektsioonikontrolli teenistus.


Käte puhtuse olulisuse rõhutamiseks oli infektsioonikontrolli teenistus kaasa võtnud ka hügieenilambid, mille all said soovijad enda kätepesutehnikat ja -oskusi kontrollida. Korraldusmeeskonna liikme Tiina Tederi sõnul tuleb juhtida kliinikumi töötajate tähelepanu sellele, et tervishoiutöötaja käed peavad olema puhtad, et tagada patsientidele ohutu ravikeskkond. Ta esitas ka kokkuvõtteid kliinikumisisese kätehügieeni viktoriini tulemustest. Seekord osales viktoriinis rekordiliselt 140 vastajat ning võitjateks osutusid Agne Saar kopsukliinikust, Angelika Lall spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust, Ester Vatsk närvikliinikust, Evelin Gross naistekliinikust, Kadri Piir spordimeditsiini ja taastusravi kliinikust, Marika Kumm anestesioloogia ja intensiivravi kliinikust ning Maria Jaakson sisekliinikust.


naistekliiniku koorM. Tark ja lampKätehügieenipäeval astusid üles naistekliiniku segakoor, biomeediumi segakoor ning Tartu Ülikooli Kliinikumi naiskoor, kes olid ette valmistanud käte hügieeni puudutava sisuga palad.


Kontserdile järgnesid loengud A. Linkbergi auditooriumis, mis keskendusid päevale kohaselt käte hügieeniga seotud teemadele ning antibiootikumresistentsusele. Dr Vivika Adamson andis ülevaate kolmest resistentsest mikroobist, millega on haiglas enim probleeme ning õde Reelika Laht tõi välja, kui palju kulub kliinikumis antiseptikumi.

 

Kliinikumi Leht

lk12 Maie Ojamaa naitus15. veebruaril avas spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku arst Maie Ojamaa L. Puusepa 8 hoone J-korpuse galeriis fotonäituse Ingerimaa pühadest paikadest.


Dr Maie Ojamaa iseloomustab enda 30st fotost koosnevat näitust nii: „Ingerimaa on Peterburi linna ümbritsev piirkond, kus on aastatuhandeid elanud soome-ugri päritolu rahvad. Kuni aastani 1917 elas selles piirkonnas ingerisoomlasi ligi 150 000.


Kahjuks ei õnnestunud Ingerimaa soomlastel pärast Oktoobrirevolutsiooni eestlaste ja soomlaste moodi oma riiki rajada. Sellest ajast alates sai alguse ingerisoomluse allakäik. Omariikluseta hääbuv rahvas on tänaseks päevaks laiali pillutatud Eesti, Soome, Rootsi ja Venemaa aladele.


See fotonäitus on kingitusena valminud Soome Vabariigi 100. ja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Fotodel on endise Ingerimaa pühapaigad: kirikud ja unustatud kalmistud, õigemini see, mis oli veel alles aastal 2016.“


Näitus on avatud 15.02.–18.03.2017.

Kliinikumi Leht

lk12 Ingrid Kull 2017 naituse avamine16. jaanuaril avas sisekliiniku arst Ingrid Kull L. Puusepa 8 J-korpuse galeriis oma tööde näituse. Avakõnes rõhutas ta, et kunagi pole hilja lapsepõlveunistusi täide viia. Nii on ka tema näitus ajendatud 1967. aastal tehtud tööst „Abilised kanafarmis/linoollõige“, mis valmis lapsepõlves kunstiringis õpetaja Asta Määritsa juhendamisel ja sai tollase ajakirja Pioneer peaauhinna. See maal on ka näitusel esikohal.

 

Uuesti pöördus Ingrid Kull joonistamise juurde tagasi 2011. aastal, kui kuuliikmeline sõpruskond hakkas käima õpetaja Niina Freibergi juures, et tutvuda joonistamise algtõdedega ning seda edasi arendada. Ta ise ütleb, et kõige olulisem ongi olnud see maalimise protsess ise, selle võlu ja mälestused, juhtumised, rohked naljad ja muidugi lõpuks pildid ise. „Kokku on see tegelikult väga hea teraapia, mis mulle endale arsti elukutse juures on osutunud hädavajalikuks.“

 

Galeriis eksponeeritud maalid on valminud just looduses, Eesti koduaedades, jõe ääres, metsaserval, aga ka Itaalia päikese all ning mere ääres Leedus. Tööde koloriit on hele ja õrn.

 

Dr Ingrid Kulli julgustas oma töid teistele näitama õpetaja Niina Freiberg, kes peab dr Kulli suurepäraseks õpilaseks. „Ingrid on väga pühendunud oma hobile, ta on töökas ja samas muutusi otsiv – selle tulemus on valminud imeline maalide bukett, mis aitab haiglas kõndivatel inimestel muremõtteid eemale peletada. Ingrid ravib inimesi arstitöös otseselt, aga maalide kaudu ka kaudselt, kuna ta ise on soe ja päikeseline inimene,“ lausus Niina Freiberg.

 

Näitusel olevad tööd valis dr Ingrid Kull välja samuti koos õpetajaga, enamik neist on akrüültehnikas, lisaks kolm tuššimaali ning üks pastellmaal.

 

Näitus on avatud 13. veebruarini (k.a).

 

Kliinikumi Leht

lk9 kliinikumi naiskoorSageli juhtub nii, et juhuslikust jututeemast saab alguse huvitav mõte, mis sütitab meeli ja annab hoogu tegutsemiseks. Mõte naiskoori loomisest tärkas seltskondlikus vestluses varasema koorilaulu kogemusega inimestel soovist ühendada kliinikumi naisi mõnusas kooslaulmises.

 

Kui mõttest oli edasi arenenud naiskoori loomise plaan, siis oli just õige aeg, et otsida tulevasele koorile dirigent. Teades, et dirigendi leidmine on tõeliselt raske ülesanne, algas kontaktide loomine ning infovahetus teiste kooride dirigentidega. Märkamatult oli möödunud terve aasta enne, kui meieni jõudis kiri soovitusega pöörduda dirigent Nele Valdru poole, kes oli nõus looma naiskoori, et anda võimalus laulmiseks kõikidele kliinikumi naistöötajatele, kellel on soov rõõmu tunda ühisest musitseerimisest.

 

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuselt saime nõusoleku, et naiskoori kooriproovideks saame kasutada Puusepa 2 auditooriumi. Esimene kooriproov toimus 24. novembril 2016, kus osales 12 lauljat. Alustasime kohe kolme jõululaulu õppimist. Samal päeval püstitati kõigi kooriliikmete soovil eesmärk, et anda pisikene advendiaja kontsert spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku statsionaarse õendusabi osakonna patsientidele. See eesmärk sai täidetud 22. detsembril – naiskoori lauljad kogunesid L. Puusepa 6 auditooriumisse ja pärast hääleharjutusi toimus lühikontsert osakonnas viibivatele patsientidele.

 

2017. aasta esimeses lauluproovis sai naiskoor kutse osalemaks Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud laulu- ja tantsupeole, mis toimub 10. juunil Elvas. Ühiselt otsustati, et meie naiskoor osaleb sellel üritusel ja koor registreeriti osalevate kooride hulka.

 

Tänaseks on naiskooris kokku 18 lauljat ning järjest on liitumas ja teretulnud ka uued lauljad. Oleme alustanud Elvas toimuva laulupeo kavas olevate laulude õppimist.

 

Kliinikumi naiskoor osaleb ka 11. novembril 2017 toimuval heategevuslikul laulumaratonil, mis hõlmab kogu Tartu linna. Laulupäevaga juhitakse kogu Eesti üldsuse tähelepanu sellele, et Tartus olev Maarja kirik saaks taastatud 2019. aasta juubelilaulupeoks. Laulumaratoni tulu annetatakse Maarja kiriku taastamise fondi.

 

Kutsume kõiki lauluhuvilisi meie naiskoori laulma igal neljapäeval kell 17.00–19.30.

 

Daisi Nõmmik

Tartu Ülikooli Kliinikumis alustas tegevust naiskoor, kuhu oodatakse eelneva koorilaulu kogemusega heatujulisi lauljaid. Kooriproovid toimuvad üks kord nädalas, igal neljapäeval kell 17.00–19.30 L. Puusepa 2, koolituskeskuse auditooriumis.


Naiskoori hakkab juhendama dirigent NELE VALDRU (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).


Kohtumiseni neljapäeval kooriproovis!