30. augustil toimus Eesti Rahva Muuseumi suvelaval kliinikumi töötajale pühendatud tänukontsert, millega tänati kõiki keeruliste ja enneolematute COVID-19 hetkede ületamise eest. Kontserdil esinesid ansambel Traffic ning Birgit Sarrap ja Ott Lepland ansambliga The Swingers ning vahepauside eest hoolitses Tõnis Niinemets.


Kliinikumi Leht

lk12 kontsert

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk8 Alfred 21Koroonakriisi mõju noortele on olnud suur ja seda on tunda veel aastaid. Keerulises olukorras pole aga pead norgu lastud ning kriisiga on õpitud koos elama. Kui eelmisel õppeaastal keskenduti suuresti erinevate võimaluste otsimisele ja katsetamisele, et õppetöö saaks jätkuda, siis sel aastal on ees uus oluline fookus. Õppeaasta algab küll lootusrikkalt ja kontaktõppes, kuid haridussüsteemi avatuna hoidmiseks on esmatähtis noorte ja haridusvaldkonna vaktsineerimine.

 

Vaktsineerimise kättesaadavus ja tempo on ajaga ainult paranenud ning samamoodi on kasvanud ka vaktsiini usaldusväärsus noorte jaoks. Üliõpilane Anett (20) põhjendab oma algset skeptilisust just sellega, et vaktsiin töötati välja väga kiiresti. "2020. aasta talvel, kui vaktsiinid aga ametliku heakskiidu said ning nägin ka nende mõju päriselt, siis kadus vaikselt mure ja see hakkas asenduma imetlusega, et mida on võimalik tänapäeval moodsa varustuse ja heade teadlaste poolt ära teha," kirjeldab usalduse teket meditsiinitudeng Alfred (21).

 

Liisi (21) arvestas juba varakult tulevikustsenaariumiga, kus nn vabaduse tagab vaktsineerimistõend ehk pikk otsustusprotsess polnud vajalik. Abiturient Kertu (17) otsus vaktsineerida tugines sarnasele mõttekäigule: "Lootsin, et kui end kohe vaktsineerin, siis ma ei pea maski kandma".

 

Vaktsineerimine kui protsess on tehtud võimalikult lihtsaks – mine ainult kohale. Noorte kogemusel ilmnesid vaktsiini kõrvalmõjud erinevalt. Kui Merilini (21) kõrvalmõjud piirdusid ainult valusa süstekohaga, siis Liisi (21) koges ka pearinglust, iiveldust ning kehatemperatuuri tõusu. Sellest hoolimata säilitasid noored siiski positiivse "vähemalt on nüüd tehtud" suhtumise.

 

Mõistagi on meedia peamine aruteluruum, kus vahetatakse mõtteid vaktsiini turvalisuse, vajalikkuse ja ka tõhususe kohta. Ajakirjandus hoiab küll teaduspõhist joont, kuid on ka platvormiks inimestele, kellel on alternatiivsem sõnum, märgistades need arvamuslugude alla. Sotsiaalmeedias sellist jaotust aga pole ning igaüks on omapäi otsustamaks, mis on fakt ning mis on kellegi arvamus. Sellest tulenevalt on tekkinud igivana vastasseis – poolt ja vastu. Alfred (21) on meedias märganud, et sageli tehakse maha neid, kes on otsustanud end mitte vaktsineerida ning leiab, et neile on vaja anda aega. "Olen märganud meedias karikatuure, mis on nende inimeste poole suunatud, kuid leian, et see ei ole õige viis dialoogi loomiseks. Mida vähem on inimesi, kes mitte-vaktsineerijatele jõuga ja solvangutega üritavad sõnumit kohale viia, seda suurem on lootus, et inimesed satuvad aja jooksul valeinfo lainelt ka teadusel põhinevate tekstide peale, mis nende arvamust võivad muuta.“ Anett (20) toetab seda mõtet ning ütleb, et seni kuni need, kes ei vaktsineeri, mõistavad, et nad ei saa käia näiteks kinos või restoranis ja ei suru oma seisukohta peale, siis las nad olla. "Vaktsineerimata olla on juba nii ebamugav, kuna kuskil ei saa käia või vaja pidevalt testida, et võib-olla see motiveerib lõpuks ikkagi," arvab Kertu (17).

 

Kui levinud arusaam on, et noored ootavad pingsalt, et saaks koolipinki tagasi, siis tegelikkuses on paljudele noortele distantsõpe vägagi meeldima hakanud. "See oli ikka väga mugav, kuidas kõik sai kodust tehtud," meenutab Anett (20) möödunud õppeaastat. Suuresti oleneb see ka ainest ja erialast, sest meditsiinitudeng Alfred (21), kellele meeldis, et veebiloenguid sai tagant järele kuulata, eelistaks praktikume siiski koolis teha, kuna veebi teel võib teatud osa õppest puudu jääda. Eks igal olukorral on omad plussid ja miinused ning see, mis oli varem uus ja hirmutav, on nüüd juba normaalsus, millest ei ole enam nii kerge loobuda. Siiski on valdavalt noortel suur eesmärk anda endast kõik, et nii haridussüsteem kui ka riik üldiselt jääks avatuks.

 

Kristen Orin

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava üliõpilane  

lk12 kingitusedJuba aasta kestnud ootamatu ja tervishoiusüsteemile väljakutseid esitav COVID-19 pandeemia on muutnud pea igat eluvaldkonda. Eriti aga haiglatööd – kunagi varem ei ole Eestis piiratud ravitööd nagu juhtus aasta tagasi märtsis, mil valitsus kuulutas välja eriolukorra. Kunagi varem ei ole olnud Eesti haiglates sellist arvu voodikohti nakkushaiguste patsientidele ega nii palju ootamatusi ja muudatusi töökorralduses.

 

Tervishoiutöötajatel on vastutus ja missioonitunne pandeemia lahendamisel ning elanikkonna teavitamisel, et pöörduda ühel hetkel tagasi tavapärase elu juurde. Et igas keerulises olukorras on midagi head, on hea meel tõdeda, et ühiskond mõistab ja väärtustab senisest oluliselt paremini tervishoiusüsteemi toimist, selle vajalikkust ning tervishoiutöötajate ressursse.

 

Oleme tänulikud, et ühiskond on reageerinud hoolivalt, astudes erinevaid samme haiglatöötajate väärtustamiseks. Nii näiteks on Tartu Ülikooli Kliinikumi aasta jooksul meeles peetud ja tänatud mitmete erinevate ettevõtete ja eraisikute poolt. Eesliini töötajaid on kostitatud erinevate maiustuste ja söögipoolise, karastusjookide, kohvi, tee, kehahooldustoodete ning tasuta teenuste näol. Väikesed žestid ja märkamised väärtustamaks kliinikumi panust kriisi lahendamisel, on suure väärtusega.

 

Lisaks asjadele on kliinikumi töötajate hinge kosutanud abipakkumised õpetajatelt, gümnasistidelt, kriisiabilt. Olukorras, mil ka muudes eluvaldkondades on hetkeolud rohkem kui keerulised, on meie töötajate märkamine ja aitamine tunnistus headusest ning hoolimisest.

 

Kliinikum on tänulik tervishoiutöötajate panuse märkamise eest – see on tõestus, et kriis on suurendanud hoolimist. Hoolime ja pingutame üheskoos veel veidi – tervishoiutöötajad on teie jaoks olemas, teie aga palun järgige piiranguid, et koolide ja lasteaedade lõpetamised ning jaanipühad võimalikuks saaksid.

 

Kliinikumi eesliini töötajate toetajad on leitavad kliinikumi kodulehelt.

 

Kliinikumi Leht

lk11 joulud

 

 

2020. aasta on sättinud mitmed asjad teisiti, nii ka jõulud ja jõulupeod. Tervishoiuasutusena peab kliinikum oluliseks olla eeskujuks ning on otsustanud tähistada jõulusündmusi teisiti. Nii on pandud alus alus uuele Tartu Ülikooli Kliinikumi jõulutraditsioonile.

 

Jõulupeo asemel toimub kliinikumis jõulukonkurss „Jõulumüsteerium haiglas“, millest on oodatud osa võtma kõik kliinikumi töötajate kollektiivid. Konkursil osalemiseks on palutud osakonna ja/või kliiniku, teenistuse esindajatel esitada loominguline tõlgendus jõulumüsteeriumist haiglas mistahes teemal mistahes vormis – olgu selleks luuletus, sketš, tantsuline või muusikaline etteaste. Niisamuti on oodatud kunstiteosed (näiteks koomiks või jõulumaal). Ainsaks tingimuseks on, et etteaste on üles filmitud videona.

 

Žürii rolli täidavad kõik kliinikumi töötajad, kelle hääletamise tulemusel selgitatakse välja konkursi kolm parimat.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Eesliini tootaja. I.Kull 2020Septembrikuus on L. Puusepa 8 peamaja galeriis üles seatud Tartu kunstniku Niina Freibergi maaliklubi õpilaste ülevaatenäitus. Kolm maaliklubi õpilast on kolleegid meie keskelt ehk Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad: dr Ingrid Kull sisekliinikust, dr Ülle Hansson stomatoloogia kliinikust ja dr Mare Kinkar traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust. Lisaks osalevad oma töödega veel Heli Väärtnõu-Järv, Ludmilla Sööt  ning Taimi Hanson.

 

„Selle näitusega tahame teha sügava kummarduse meie juhendajale, väga heale õpetajale kunstnik Niina Freibergile, kes on vahetu, rahulik, kannatlik ja suure südamega inimene,“ vahendavad õpilased maalinäituse loomise ajendit.

 

Maalide inspiratsiooniks on olnud elu ise: motiivid loodusest nii Eestimaa koduaedades, saartel, jõe või mere ääres, aga ka kõrvetava päikese käes mägedes Itaalias ja Leedus. Autorite arvates on tööde  juures olnud kõige parem maalimise protsess ise, selle võlu ja mälestused, juhtumised, lõputud naljad ja muidugi lõpptulemusena pildid ise.

 

Dr Ingrid Kulli maale sai esimest korda vaadata kolm aastat tagasi, 2017. aasta jaanuaris, mil samas galeriis üleval olnud tööd väga soojalt kolleegide poolt vastu võeti.

Näitust saab vaadata kuni 30. septembrini L. Puusepa 8 J-korpuse galeriis. 

 

Kliinikumi Leht

 

Dr Ingrid Kull, kommentaar: Tegelikult kutsun ise meie tegevust tõeliseks teraapiaks. Mis on üldse kunst ja kes on kunstnik? Kas tehakse lõuendile või majaseinale? Kas kasutada pintslit või spreivärvi või hoopis kujundatakse omale ilusat koduaeda? Ka lapselapse joonistatud pilt on kunst. Seisame tihti näitustel maalide ees arutades, et mida see kunstnik kujutanud on, mis tema mõtteis oli? Ühele vaatajale meeldib üks pilt, teisele aga teine. Käesoleva näituse pildid on just meie nägemus, meie mõtetega, meie maalitud.

Ühtlasi soovime näidata ja julgustada kõiki, kuidas mitte kunstieriala õppinud inimesed võivad end lõuendil värvidega väljendada.

lk10 KliimannKirurgiaprofessor Albert Kliiman on Eesti südamekirurgia teerajaja, kelle sünnist möödub tänavu sada aastat. Tänutäheks hindamatu panuse eest valdkonna arengusse püstitati Tartus peetud südamekirurgia konverentsi raames professori hauale mälestuskivi. Konverentsiga tähistati ka teise südamekirurgia arendaja, tunnustatud südamekirurgi professor Toomas Sullingu 80. sünnipäeva.

 

29. jaanuaril 1920 sündinud professor Kliiman oli esimene kirurg, kes hakkas Eestis südameoperatsioone tegema. Samuti tegi tema esimesena Eestis kehavälise vereringega operatsiooni. Ta oli pikaaegne Tartu Ülikooli hospitaalkirurgia kateedri professor, töötades samal ajal Maarjamõisa haiglas. Tartu Ülikooli Kliinikumi toel püstitasid professor Kliimanni õpilased tema hauale Raadi kalmistul mälestuskivi, kus dr Arno Ruuslepp sõnas, et professor Kliiman oli Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia pikaaegne eestvedaja ja õpetaja, kes tegi kõik selleks, et ravi-, õppe- ja teadustöö südamekirurgia valdkonnas Eestis areneks. „Tema panus on olnud hindamatu ja seepärast on oluline oma õpetajat mäletada,“ lisas Ruusalepp.


Kliinikumi Leht

lk11 kontsert

Tartu Ülikooli Kliinikumi galeriis toimub 18. detsembril kell 13:00 Tartu I Muusikakooli sümfoniettorkestri eestvedamisel jõululaulude kontsert, kus lisaks arvukatele instrumentalistidele astuvad üles vokaalsolistid. Ühtlasi on 45-minutilisse kontsertprogrammi põimitud armastatud ning teada-tuntud jõululaulud, mida võivad kõik kuulajad üheskoos kaasa laulda. Ühtekokku 14-teosega kontserdi jooksul kõlavad teosed muusikalist „Hüljatud“, „Helisev Muusika“, filmidest „Frozen“ ja „Shrek“. Kõlavad ka emakeelsed kurvilised meloodiad autoritelt Priit Pajusaar, Olav Ehala ning Piret Rips.

 

Kontsert on tasuta ning mõeldud nii kliinikumi töötajatele, patsientidele, lähedastele kui ka linnakodanikele.

 

 

lk11 TALTartu Arstide Liidu sügisene väljasõit algas 28. septembri varahommikul, et jõuda hommikukohvi ajaks Keilasse. Kuigi ilmaprognoos oli ennustanud vihmast ilma, oli kogu päeva jooksul saatjaks mõnus sügisene päike ja nii võib meie väljasõitu nimetada ka kuldseks sügisreisiks. Seekordne väljasõit oli juba 29. kord.


Keilas liitus meiega kogenud giid Arne Timm, kes rääkis huvitavalt kohtadest, mida külastasime. Peatusime esmalt Keila linna vanal laadaplatsil ja imetlesime Keila Miikaeli kirikut, mis on nime saanud püha Miikaeli järgi ja kelle auks on 29. september nimetatud mihklipäevaks. Kirikuõuel kohtasime sakslasest kirikuõpetajat A. M. Burghardtit, kes selges eesti keeles kutsus meid kirikut külastama.


Edasi sõitsime Kumna rüütlimõisa juurde, mis osutus kauniks, väikeseks, kuid samas kompaktseks ehitiseks. Vastuvõtjaks ja giidiks mõisas oli Raivo Kalve. Saime teada, et mõisa sünnipäevaks võib pidada 10. juunit 1627, mil Eestimaa kuberner J. de la Gardie määras kindlaks Kumna piirid. Mõisa esimeseks omanikuks sai Tallinna Niguliste kiriku pastor J. Knopius. Aastast 1838 on mõis Meyendorffide valduses. Kuni 1949. a detsembrini seisis mõisa maadel maantee ääres M. Lutheri pronkskuju. Lutheri monumendi tellijaks oli 1862. a G. von Meyendorff, kes oli tollal Ülevenemaalise Evangeelse-Luterliku Konsistooriumi president. Olles keiser Aleksander II ülemtallmeister ja tema perekonnas “oma” inimene, on tema teeneid Peterburi Jaani kiriku rajamisloa saamisel ja ehitamisel raske üle hinnata. Tema poeg T. von Meyendorff oli üks Venemaa Olümpiakomitee asutajaid ja selle esimene auesimees.


Järgnev peatus oli Arvo Pärdi Keskuses, (mis oli veel kaunim ja õhulisem kui telerist nähtu), mille asutas helilooja perekond 2010. a Laulasmaal. Keskuse kodulehel on kirjas: Esialgu tegutseti arhiiviks kohandatud eramajas, mis kandis nime Aliina. See on nimi, mis Pärdi muusika kontekstis tähistab sümbolina uusi algusi. Just klaveripalast „Aliinale” sai 1976. a alguse tintinnabuli-muusika. Selleks, et avada arhiiv uurijatele ning alustada haridus- ja kontserttegevusega, tuli ehitada uus, senisest märksa suurem hoone. Sobivaima lahenduse leidmiseks kuulutati 2013. a välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitsid F. Nieto ja E. Sobejano Hispaaniast. Uue keskusehoone ehitus algas 2017. a märtsis ning Arvo Pärdi Keskus avas uksed külastajatele 17. oktoobril 2018. Selles ühegi täisnurgata ning mitme sisehooviga majas asuvad lisaks arhiivi- ja tööruumidele raamatukogu, 150-kohaline kammersaal, näituseala, videoruum ja õppeklassid. Ehitusmaterjalidena on kasutatud looduslikke materjale: klaasi, puitu ja betooni. Arvo Pärdi Keskus on koht, mida kindlasti võiks igaüks oma silmaga vaadata ja kuulata seal väga head muusikat, kuna kontserte toimub keskuses palju.


Lõunatasime kaunil mererannal asuvas Lohusalu sadama pubis. Päike, meri ja kaunis vaade Lohusalu sadamale said paljude poolt fotodele jäädvustatud.


Edasi viis buss meid Suurupi tuletornide poole. Suurupi ülemine ja alumine tuletorn on ainulaadsed terves Eestis. Ülemine kivist tuletorn valmis 1760. a. Tornist avaneb vaade Viimsist Paldiskini. Alumine tuletorn, mis on ehitatud 1859.a, on ainus Eestis töötav puidust tuletorn. Praegu on nende tuletornide aiad täis kauneid roose ja juba mitmes põlvkond töötab seal Karese perest pärit inimesi. Ka meie giid oli selle pere liige.


Soovitame kindlasti reisida Loode-Eestis, kus oli palju vaatamis- ja külastamisväärseid kohti. Tore, et meil leidub selliseid inimesi, kes järjest uusi tähelepanuväärseid kohti leiavad ja meile meeldejäävaid reise korraldavad. Tänud neile.

 

Kai Tamm
Pediaater/vanaema kohustustes

lk12 kardio2

Tartu kardiokirurgia arstide/osakonna poolt aastaid tagasi Tallinna kolleegidele esitatud väljakutse osalemaks sportlikus mõõduvõtus on saamas traditsiooniks. Kui eelmisel, 2018. aasta augustis toimunud spordivõistlusel discgolfis võitsid võistkondlikult tallinlased, siis sel aastal, võrkpallilahingus, said võidurõõmu tunda ja rändkarika omanikeks just tartlased tulemusega 3:1.

 

Üritus aga ei piirdunud ainult spordiga, vaid omavahel peeti ka kardiokirurgia-temaaline seminar.


Järgmisel aastal uuesti!

lk12 naiskoor

 

Dirigent Nele Valdru ja särtsakas naiskoor kutsuvad laulma kliinikumi naiskoori!

 

Kooriproovid toimuvad kord nädalas neljapäeva õhtuti kell 16.30–19.00 aadressil L. Puusepa 2 maja I korruse saalis. 

 

Info: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

 

 

 

 


lk11 TALTartu Arstide Liidu kevadine väljasõit viis bussitäie huvilisi Võru- ja Setumaale. Eesti kaguosa paistab silma künkliku maastiku, järvede rohkuse ja rikkaliku rahvakultuuriga. Meie reisil oli giidiks Kauksi Ülle – tunnustatud Võru- ja Setumaa kultuuri ja emakeele hoidja, luuletaja, põline võrumaalane (sündinud ja koolis käinud Rõuges). 


Oma juttu elavdas ta kohaliku elu juhtumiste ja legendidega. Võrukeelsest kõnelemisest tuli siiski üle minna eestikeelsele, et olla kõigile arusaadav.


Esimene peatus oli kaunis Rõuge Ööbikuorus. Maalises ürgorus Liinjärve kaldal kõrgub omanäoline vaatetorn – Rõuge Pesapuu – meenutades puud, millel on kaks linnupesa. Vaatetorni kõrgus on 30 meetrit ja sellelt avaneb suurepärane vaade ümbritsevatele järvedele (Kaussjärv, Suurjärv), mäenukkidele ja nende vahel olevatele värvikatele majadele, viies mõtte Bullerbyle. Ööbikuoru Villa hubases kohvikus nautisime hommikukohvi. Rõuge kirikus saime osa laste emadepäeva kontserdist.


Võrumaalt on UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kantud rikkalik suitsusauna kombestik. Mooska talus kohtusime suitsusaunakultuuri eestkõneleja Eda Veerojaga, tegime ringkäigu saunades, maitsesime ja ostsime kaasa suitsusauna liha. Perenaine on visa järjekindlusega saavutanud tegevusloa, milleks tuli ehitada spetsiaalne suitsusaun (metallriiulid ja muu vastav sisustus).


Oma saunarituaalides tuleb eelkõige aeg maha võtta. Umbes kolmetunnisel saunaskäigul kasutatakse ravimtaimi, lausumisi ja muid rahvapärimusi.


Lõunaks jõudsime Obinitsa külasse. Taarka Tare Köögikõnõ on seto rahvustoidu restoran, mis esindab väärikalt kohalikku söögikultuuri. Restoran asub 100-aastases seto kindlustalus – siin on stiilsed väravad, kodune ja hubane interjöör (pühasenulk, seto ahi lesoga). Talu õues toimusid teater „Vanemuine“ suveetendused „Taarka“. Perenaine – põline seto – Hõrna Rieka – kostitas meid ehedate rahvusroogadega – kartulikorbid, sõir.


Piusa heledast liivakivist koopad on tuntud ammust aega. Siin on kaasaegne külastuskeskus, kus näidatakse filmi koobaste tähtsatest elanikest – nahkhiirtest. Giidi saatel saab siseneda koobastesse, kus kunagi kaevandati liiva. Piusas asub savikoda, mille omanäolisest keraamikast saab endale sobiva kaasa valida.


Reis lõppes Obinitsa Seto Ateljee Galeriis, mis on sisuliselt külastuskeskus. Meid võttis vastu Evar Riitsaar – seto kunstnik, kes on teinud hõbeehteid, maalinud ja on valitud kolmel korral Setumaaa Kuningriigi ülemsootskaks. Koos abikaasa Kauksi Üllega moodustavad nad Setumaa kultuuripärandi hoidjate tulihingelise paari.


Kauksi Ülle esitas meile oma võrukeelse luuletuse „Imäpuu“, mis sellel aastal pälvis Juhan Liivi luuleauhinna. Toredaks üllatuseks oli rahvarõivaste tutvustamine. Kauksi Ülle pani „seto rõivile“ reisiseltskonna ühisel otsusel sünnipäevalapse Ene Jentsi, kes modellina esines suurepärase seto naisena.


Kõrvalasuvast Kunstizaalist saime kaasa osta kohalikke käsitööesemeid, meenutamaks ilusat Eestimaa piirkonda, kus elavad oma kultuuri ja keelt hoidvad inimesed.

 

Kõikides aegades on osatud jääda iseendaks.

 

Dr Sirje Hansen

lk12 naitus Punane Rist

 

Eesti Punasel Ristil täitub veebruaris 100 aastast organisatsiooni loomisest. Selleks puhuks on Eesti Punase Risti Selts koostöös Eesti Tervishoiu Muuseumiga koostanud näitusestendi, mis pannake välja ka Tartu Ülikooli Kliinikumis. Stend leiab endale koha L. Puusepa tänava poolses fuajees alates 28. veebruarist ning jääb sinna kuni mai keskpaigani.


Kliinikumi Leht

 

lk12 Rein RannapKliinikumi ja meditsiiniteaduste valdkonna ühine aastalõpukontsert toimub reedel, 14. detsembril algusega kell 18:00 Tartu Ülikooli aulas. Kontserdil musitseerib pianist Rein Rannap, kelle kavas on tuntud klassikateemade töötlused plaadilt “Selfid klassikutega” ja omalooming.


Kontserdil annab kliinikum üle preemiad nii parimatele kolleegidele kui ka sel aastal doktoritöö kaitsnud kliinikumi töötajatele.


Kontserdile järgneb vastuvõtt, kus saab kolleegidega suupisteid nautides vestelda. Vastuvõtt toimub Tartu Ülikooli kunstimuuseumis (ülikooli peahoone I korrusel).


Pilet maksab 10 eurot, üliõpilastele 5 eurot. Pileteid saab osta L. Puusepa 8 ja L. Puusepa 1a kantseleidest, stomatoloogia-, kõrva-, laste- ja psühhiaatriakliinikutest ning meditsiiniteaduste valdkonna dekanaadi sekretäridelt.

 

Kohtumiseni kontserdil!

lk9 naiskoorTartu Ülikooli Kliinikumi naiskoor on seadnud sihiks võtta osa 2019. aasta juulikuus toimuvast laulu- ja tantsupeost „Minu arm“. Kui kliinikumi töötajate seas leidub naiskolleege, kes sooviksid ettevõtmisest osa saada ning kel on koorilaulu kogemus, on nad väga teretulnud liituma koori naiskonnaga. Koorilauljaid juhendab Nele Valdru ning laulupeo repertuaari harjutamine on juba täies hoos. Kliinikumi naiskoor käib koos neljapäeviti kell 16.00–19.30.

 

Naiskoori astumiseks tuleb saata e-kiri aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

 

Kliinikumi Leht

 

lk10 TALHaldusreformi käigus liideti Pärnuga Audru, Paikuse ja Tõstamaa vallad. Nii moodustus uus omavalitsusüksus Pärnu linn (858 km², 51 650 el), mis on pindalalt Eesti suurim linn, jättes selja taha isegi New Yorki (784 km²), Euroopas on suurem ainult Berliin (892 km²). Tallinn (158 km²) jääb Eestis alles viiendaks.


Meie esimene sihtpunkt oli Villa Antropoff Valgerannas (6 km Pärnust). Siia, Pärnu lahe ühte kaunimasse paika, männimetsa ja laia valge liivarannaga kohta rajati 1970ndatel Nõukogude Liidu kõrgematele kommunistliku partei juhtidele mõnus puhkekoht. Peamaja ehituskäsk tuli otse Juri Andropovilt. Sellest ka praegune nimi Villa Andropoff. Tähtsate isikute kiireks ja ohutuks kohalejõudmiseks ehitati Pärnu-Lihula maantee Pärnu lennuvälja kohalt kuni Valgeranna teeristini (4 km) neljarealiseks, edasi aga järgnes vähemärgatav kitsas ja väga käänuline metsatee. Nüüd on teed laiendatud ja pärale jõuab ka bussiga.


Puhkekompleksi moodustasid kolm hoonet: peahoone (arhitekt Raine Karp), saun-puhkemaja ja kino-mängudemaja (arhitekt Meeli Truu). Territooriumi (11 ha) ümbritses traatvõrkaed. Eliitpuhkajaid turvas ööpäevaringne relvastatud valve. Kolmekorruselises peahoones oli kaks kahetoalist ja kaks kolmetoalist luksusnumbrit, lisaks restoran, banketisaali jm. Sisse astudes satub pidulikku kõiki korruseid läbivasse fuajesse, kust pääseb kas treppidest üles või läbi koopaliku pääsu tumeda laega saali. Saun-puhkemajas (400 m2) oli bassein ja baar, kaks leili- ja pesemisruumi, puhkeruumid koos merepoolse terrassiga. Kino-mängudemaja oli osalt ühe-, osalt kahekorruseline, erikujuliste akende hoone merepooolse kinnise siseõuga. Hoone keskne osa oli vestibüül, millest viis üles ja alla lai paraadtrepp. Selle kõrvale jäid läbi kolme korruse eri tasapindadel lauamängude ja televiisori vaatamise ruumid. Trepihalli varjus oli kino-, piljardi- ja tantsusaal. See maja oli kõige hoolsamini valvatud.
1989. a läks kompleks Riigikantseleile. 1997. a müüs riik selle avalikul enampakkumisel Soome osalusega aktsiaseltsile. Siin avati puhke- ja konverentsikeskus Villa Antropoff. Praegu on kompleks eraomandis ja jagatud mitmeks kinnistuks. Peahoone ja saun on kasutuses sellistena, nagu nad olid varemgi. Unikaalne kino-mängudemaja on seisnud kasutuseta. Selle seis on väga vilets. Territooriumile on rajatud ka Valgeranna Puhkekeskus, kus 2- ja 4-kohalised suvemajad majutavad kuni 100 inimest.

roosa lindi jooks

 

13. oktoobril toimus Kadriorus heategevuslik Roosa Lindi Jooks, kust võtsid osa ka kliinikumi töötajad. Roosa Lindi Jooksu eesmärk on koguda annetusi mammograafiauuringu tegemiseks ka ravikindlustamata naistele ja tõsta elanikkonnas teadlikkust rinnavähi varajase avastamise olulisusest.

 


Aitäh tublidele kolleegidele, kes võtsid vaevaks enda panuse anda!

 

Kliinikumi Leht

Tartu Erakooli 6. klassi õpilased viisid ellu õpilaste enda välja mõeldud heategevusprojekti „Healthy Kids=Happy Kids“. Projekt nägi ette kooli lõunavahetundides enda valmistatud küpsetiste müümist. Õpilased teenisid müügiga 101 eurot, mille nad andsid koos õpetaja Janice Viinalassiga üle kliinikumi lastekliinikule.


Lastekliinik tänab õpilasi siirate ja heatahtlike soovide eest!


Kliinikumi Leht

lk12 Kersti Kinks

 

 Heategevuslik lastekohvik „Jupp kõige paremat suitsuvorsti vol2“ sai oma järje, kui Soinaste tänava perenaine Kersti Kinks korraldas ka sel aastal Tammelinna kodukohvikute päeval enda õuel lastele ja lastemeelsetele peo kookide, limpsi, meisterdamiste, mänguasjade, hea muusika ja toreda seltskonnaga. Kodukohviku eesmärk oli annetada kogu teenitud tulu Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikus ravil olevate laste loovteraapiliste vahendite soetamiseks.

 


Kersti Kinks, kodukohviku korraldaja ja laste loovteraapia õpetaja: Ühel ilusal päeval tuli kokku üks tohutult äge, südamlik ja toimekas seltskond ja pidas maha ühe kodukohviku, mis tõi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikule loovteraapia vahendite soetamise nimel tulu 2000 eurot! Kohvikut külastasid maailma kõige toredamad inimesed, siin pakuti kõige paremaid toite ja jooke, mida ilm näinud ja keel maitsnud. Meisterdati ja maaliti, mängiti ja oldi. Ja ilm oli kõige ilusam ja lapsed kõige lõbusamad. Ja inimesed olid head – tänu teile kõigile saame alustada ja läbi viia asju, mis on suuremad kui üks kohvik ja veel tähendusrikkamad kui üks ilus päev! Hematoloogia-onkoloogia kliiniku arstid teevad suurepärast tööd väga suure südamega ning läbi loovteraapia tahame luua lastele võimalikult stressi- ja hirmudevaba ravikeskkonna sel raskel eluperioodil. Tuhat tänu teile!

lk12 drOlak vaikeStomatoloogia kliinikus lastestomatoloogia osakonnas arst-õppejõuna töötav Jana Olak tegeleb vabal ajal tõsise ja raske spordialaga – jõutõstmisega (powerlifting). Vähe sellest, tal on ette näidata ka mitmeid häid tulemusi. Näiteks maailmameistrivõistlustel Soomes võitis dr Olak lamades surumises pronksmedali tulemusega 82,5 kilogrammi (Masters 2 klass 50–60-aastased). Eesti meistrivõistlustel avatud klassis aga saavutas ta lamades surumises sama tulemusega nii meistritiitli kui ka püstitas Eesti rekordi.


Küsisime kolleegilt neli lühikest küsimust.


Dr Jana Olak, kaua te olete selle ala juures olnud?
Alustasin umbes 4–5 aastat tagasi.

 

Kuidas te selle ala juurde jõudsite?
Mu mõlemad pojad tegelevad jõutõstmisega ja vanem poeg on osa võtnud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistlustest. Mina jõudsin selle ala juurde nii, et treener korraldas isadepäeva ürituse jõusaalis, et isasid jõusaali meelitada. Trennis aga hakkasin käima hoopis mina. See kõik oli minu jaoks huvitav ja uus maailm, sest olin ikka väga spordikauge inimene.

 

Mis on teie edu saladus?
Vajalik on hea seltskond, et oleks tahtmist jõusaali minna. Tälk12 drOlak tulemushtis on motiveeriv ja alati hea sõnaga toetav treener, kelleks minu puhul on Tartu Ülikooli Spordiklubi treener Kaur-Mikk Pehme. Mõnikord on ka vaja kedagi, kes torgiks tagant, kui üle huulte tulevad sõnad „ei viitsi“. Minu jaoks on treening on lõõgastuseks igapäevasele vaimsele pingele, mis arsti tööga kaasneb. Kuid treeningute intensiivistumisel läheb siiski ka lisaabi vaja ja mind on aidanud Spordivigastuste Ennetamise ja Uuringute Keskus. Kogu selle protsessi juures on vajalik ka pere toetus, s.t et mehed ei nurise, kui õhtusöök on tegemata, sest ema on trennis.

 

Kas jõutõstjaks võib igaüks „hakata“?
Enda näite põhjal ma ütleksin küll, et jah, võib küll. Aga ütleksin Tartu ülikooli spordifüsioloogi sõnadega, kui uurisin, milline sport oleks parim: „Kui oled üle neljakümne aasta vana, siis pole oluline, mis spordiala sa teed, tähtis on, et teed ja ennast liigutad.“

 

Kliinikumi Leht

 

lk10 sulgpallivoistlusMaikuu esimesel päeval toimus Tallinnas Tondiraba sulgpallihallis järjekordne sulgpalliturniir ettevõtetele, kust teist korda võttis osa ka Tartu Ülikooli Kliinikumi võistkond. Kliinikumi võistkond teenis 288 punkti, millega saavutas 15 osaleja hulgas tubli 3. koha (2. koha kaotasime 1 punktiga). Oma tubli panuse andsid kõik osalejad, abis olid ka pereliikmed.


Meeste üksikmängu eliitklassis saavutas Kaspar Tootsi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust väärtusliku esikoha. Meesharrastajate klassis saavutas Vahur Teller 5. koha, Meelis Ojasaar 9. koha ja Mathias Tammaru 10. koha.


Naisharrastajate üksikmängu klassis võitis Külli Muug lastekliinikust esikoha.


Segapaaride arvestuses saavutasid Terje Arak kirurgiakliinikust ja Kaspar Tootsi 2. koha. Kaidi Teller patoloogiateenistusest ja Vahur Teller saavutasid 10. koha ning Ülle Krikmann neuroloogiakliinikust ja Mathias Tammaru 13. koha.


Naispaaride arvestuses võitsid Külli Muug ja Anneli Kõrge 2. koha. Meespaaridest said Raivo Valk Tartu ülikoolist ja Raivo Pleer informaatikateenistusest 15. koha.


Oli tore ja meeldejääv võistlus ning päev. On märkimisväärne, et osalejaid oli mitmest erinevast kliinikust. Plaanime järgmisel aastal kindlasti taas võistelda ning kui kliinikumis on veel sulgpalli harrastajaid, kes sooviksid võistkonda kuuluda, andke palun endast märku See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..



Külli Muug
Kliiniline lastepsühholoog
Lastekliinik

 

lk11 TALSeekordne reis, mida imeilus kevadilm igati soosis, viis meid Eesti vanimasse ja suurimasse rahvusparki – Lahemaa Rahvusparki (asutatud 1. juunil 1971), mis laiub ligi 74 800 hektaril. Kolmandik rahvuspargi pindalast kuulub merelahtedele Juminda, Pärispea, Käsmu ja Vergi poolsaarte vahel – siit on Lahemaa oma nime saanud. Meie jõudsime tutvuda neist kahe viimasega.

 

Lahemaa rahvuspargi külastuskeskuses Palmses vaatasime kõigepealt 17-minutilist slaidiprogrammi “Loodus ja inimene”, mille heli on kuulatav ka inglise keeles, lisaks vajadusel subtiitrid veel neljas keeles. Külastuskeskuse näitus – purjelaevade koopiad ja lood sinna juurde, kuulsad kaptenid, kaart-makett suurtest rändrahnudest metsas ja meres, igaühel nimi ja oma legend – kõik see oli põnev.

 

Järgmine sihtkoht oli Käsmu, mis on Eesti ainus tugeva merekultuuriga küla. Praegu on püsielanikke ligemale sada, aga oli aeg, kus neid oli üle viiesaja. 1884–1931 tegutses Käsmus merekool, kus õppis kokku 1664 õpilast. Käsmu meremuuseumi “hing” Aarne Vaik tutvustas meile legendaarse küla ajalugu, meremuuseumis pidasime ka virgutava kohvipausi. Meremuuseumi rikkalik ekspositsioon peegeldab kõike merega seotut: kalapüüki, meresõitu, kuulsaid meremehi, salakaubavedu ja merd kui looduse osa. Tegime veel ringi Käsmu Kabelimäel ja kalmistul, kus on teiste hulgas Käsmu külale kuulsust toonud 70 kapteni hauad. Siin asub ka Eesti üks ilusamaid hauamonumente põlvitava noore neiu figuuriga, püstitatud kaugesõidukapten Oskar Tiedemanni noorelt surnud tütre mälestuseks. Monumendi autor on skulptor Juhan Raudsepp.

 

Edasi sõitsime Altjasse ja Oandu looduskeskusesse. Altja neeme lähedal vees on Suurkivi. Rannarahvas räägib, et Altja küla kõik lapsed olla selle kivi tagant pärit. Kui lapsed endale õde või venda soovinud, käinud nad kivile koputamas. Peagi olla laste soov täitunud. Seetõttu kutsutakse kivi ka Titekiviks. Altja küla Kõrve kalurimajast on pärit Eesti tuntud maalikunstnik Richard Uutmaa, kelle maalid peegeldavad suures osas koduranniku vaateid ja rannatöid. Just praegu on Tartu Kunstimuuseumis augusti keskpaigani võimalik näha teiste hulgas ka tema maale näitusel nimega Traditsiooni sünd. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist.

 

Altjalt suundusime Oandu looduskeskusesse, seejärel sõime kosutava lõuna Palmse endises viinavabrikus. Palmse ka muidu ülimalt tuntud mõisa kohta saime teada veel seda, et mõisnik Carl Magnus von der Pahlen oli asutanud kooli ja nõudis, et talurahvas saadaks oma lapsed kooli. Koolist ühe päeva puudumise eest olevat olnud trahv, mis võrdus mõisa pargi koristaja ühe päeva arvestusliku töötasuga.

 

Järgmiseks uudistasime Sagadi mõisat, mille ajalugu ulatub 500 aasta taha. Viimane omanik, Ernst von Fock, lahkus Saksamaale 1939. aastal. Peahoones tegutses kuni 1974. aastani kool. Nüüd on mõisakeskus Riigi Metsamajandamise Keskuse valduses, samuti ka metsamuuseum, looduskool, hotell, restoran ja hostel. Sagadi mõis on Eesti maakohtadest üks enim kasutatud filmimise paiku – siin on valminud “Tuulepealse maa”, “Näkimadalate” ja mitmete teiste telefilmide/-sarjade kaadrid.

 

Päev oli ülimalt muljeterohke. Meie giid Anne Kurepalu, kes jagas oma põhjalikke teadmisi ja nakatavat Lahemaa-vaimustust, kurvastas ja ka me ise kurvastasime, et olime Lahemaal vaid üheks päevaks. Kaalume jätkata tutvumist Lahemaaga.

 

Milvi Topmann, Ene Ora

ILMAPUU kõrval elas SÜDMERAHUGA VIKERKAAR. Tal oli KALLIS sõber MAASIKAS, kellel oli ARMAS EMA. EMA hõikas oma MUDILAST: „TUPSUNUNNU, tule KOJU!“ See KARVAPALL läkski UPERPALLITADES oma MAAKODU poole. Kuid ta koperdas VIKERKAARESILLAL, kus ta nägi KÄNNUÄMBLIKKU, kellel oli käes vaas lilledega. Ämblik ehmus ja tal läks vaas ümber ning KULLERKUPP ja KARIKAKAR kukkusid vaasist välja. Ämblikul tekkis sellepeale SÜDAMEVALU. KARVAPALL sosistas: „RAHU, ainult RAHU!“ Ämblik oli jälle rõõmus, sest ta kaaslane rahustas teda. Lilled kukusid aga SÄTENDAVA JÄÄ-ÄÄRE peale. Kusagilt hakkas puhuma TORMITUUL koos SOOJA TUULEIILIGA, mis puhus ÜLEILMA. Kogu MAAILM oli HETKEGA SUUSALUMEST puhas. ELU läks RÕÕMSAKS ja kõikjalt kostus LINNULAULU. UPERPALLITADES, kukerpallitades kohtus MAASIKAS MOOSIPALLIGA. Nad hakkasid koos ÜLIKOOLI poole veerema, kus õppisid KUKESEEN ja VASTLAKUKKEL. Nad õppisid LUGUPIDAMIST ja KEHAKEELES TÄNAN ja AITÄH ütlema. Nende õpetaja nimi oli HELIN LEPAMAIM.


Tabivere Lasteaia Puhhi rühma lapsed õpetaja Kaidi Mägi juhendamisel


Maila Maisväli, 1. intensiivravi osakonna hooldusõde: Kogusime 1. intensiivravi osakonnas emakeele nädala raames kokku kolleegide arvates eesti keele ilusaimad sõnad. Neid tuli päris paras ports ja tekkis mõte, et teeme neist kokku jutukese. Jutukese kokkupanemise andsime Tabivere lasteaias Puhhi rühmas käivatele koolieelikutele. Neid juhendas õpetaja Kaidi Mägi.

lk8 vanemteadur Lili Milani geenikiibiga100 000 uut geenidoonorit aastal 2018


Aprillis 2018 alustatakse Sotsiaalministeeriumi algatusel ja riikliku rahastusega uute geenidoonorite kaasamine Eesti geenivaramusse. Tervise Arengu Instituudi ja Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu koostöös on kavas 2018. aasta jooksul koguda täiendavalt 100 000 inimese vereproovid, millest eraldatakse DNA ning teostatakse selle genotüpiseerimine ehk koostatakse personaalsed geenikaardid. Varem geenivaramuga liitunud doonoritele on juba sarnane DNA-analüüs tehtud ning geenivaramu on alustanud teadustöö tulemustel põhineva esmase tagasiside andmisega selleks soovi avaldanud inimestele. Ka uutele liitujatele on kavas välja töötada geneetiliste riskide raportid ja luua võimalused nende kättesaadavaks tegemiseks läbi meditsiinisüsteemi. See on aga järgmine etapp, mida juhib Sotsiaalministeerium.


Kes koguvad andmeid?
Vereproovide kogumine (6 ml veeniverd) toimub suuremates haiglates (Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla) ja SYNLABi verevõtupunktides üle Eesti. Geenivaramuga liitumine on tasuta.

 

Kes võivad saada geenidoonoriks?
Geenidoonoriks võivad saada vabatahtlikkuse alusel Eesti elanikud alates 18. eluaastast, kes ei ole varem liitunud geenivaramuga. Geenidoonoriks saamise ja vereproovi loovutamise eelduseks on eelnev informeeritud nõusoleku vormi digiallkirjastamine, mida saab teha kasutades ID-kaarti või mobiil-ID keskkonnas geenidoonor.ee.


Miks on vaja geenivaramut laiendada?

Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu on loonud arstiteaduse arengule olulise andmebaasi, millega on liitunud 52 000 eestimaalast, ehk 5% Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Geenivaramu andmebaas on täienenud teiste terviseandmeid sisaldavate andmebaaside ja registritega linkimise teel. Välja on töötatud meetodid terviseriskide paremaks ennustamiseks, et edaspidi saaks geneetilist informatsiooni arvesse võttes haigusi tulemuslikumalt ennetada ja täpsemalt ravida.

Geenivaramu loodud biopank on suurim Eestis ja üks edukamaid Euroopas. Selle laiendamine võimaldab suurendada tema väärtust nii teadusliku uurimistöö jaoks vajaliku andmebaasina kui ka geeniinfol põhineva personaalmeditsiini juurutamise möödapääsmatu eeldusena.

 

Mis on uut võrreldes varasema andmekogumisega?
Tänu tehnoloogia arengule on andmekogumise protsess võrreldes 2002. aastaga, mil alustati andmekogumist, nii geenidoonorite kui ka andmekogujate jaoks oluliselt lihtsustunud. Inimesed saavad digitaalselt allkirjastada nõusoleku vormi ja täita terviseandmete küsimustiku veebis. Veeniverd tuleb loovutada varasema 50 ml asemel 6 ml, sest edasisteks analüüsideks vajalik DNA saadakse tänapäeval kätte oluliselt väiksemast veenivere kogusest.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis on geenidoonoriks kõige lihtsam saada, kui arsti ambulatoorsele vastuvõtule tulnud või statsionaarsel ravil viibiv patsient annab arstile teada, et ta on allkirjastanud geenidoonoriks saamise nõusolekuvormi ja soovib loovutada geeniproovi. Erandkorras saab kliinikumis geeniproovi anda ka inimene, kes ise arsti vastuvõtule 2018. aasta jooksul ei satu. Temal tuleb pöörduda otse Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlabori verevõtu kabinetti nr J2109 tööpäevadel kell 8–16. Eelnevalt aega broneerida vaja ei ole.

 

Kliinikumi kliinikute juhatajale toimuvad projekti tutvustamiseks ka infotunnid.

 

Annely Allik
Teabejuht
Tartu Ülikooli genoomika instituut, Eesti geenivaramu


 

Huvitavat

• Geenidoonoriks saamisel võetakse 6 ml veeniverd.
• Vereproovid transporditakse geenivaramu laborisse Tartus, kus kõigile uutele geenidoonoritele tehakse personaalsed geenikaardid ehk andmete genotüpiseerimise analüüs.
• Genotüpiseerimine tähendab geenianalüüsi teostamist kogu inimese genoomi ehk DNA lõikes – määratakse 640 tuhat üksikut nukleotiidi (A, T, C, G), mis on kõige sagedamini eri inimestel erinevad.
• Geenikaardi alusel saab hinnata personaalseid pärilikke haigusriske ja ravimite sobivust.
• Edaspidi on võimalik individuaalseid geeniandmeid kasutusele võtta meditsiinisüsteemis.

 

Lisainfo: www.geenidoonor.ee

 

lk12 kliinikumi naiskoorTartu Ülikooli Kliinikumi naiskoor on võtnud eesmärgiks osaleda 2019. aasta suvel Tallinnas toimuval XXVII laulupeol. Selleks käib usin ettelaulmiseks vajaliku repertuaari omandamine. Kooriproovis käiakse kord nädalalas neljapäeviti. Kliinikumi naiskooris on hetkel 28 lauljat, keda juhendab dirigent Nele Valdru.


Naiskoor esineb kliinikumis korraldatavatel üritustel või tähtpäevadel, avalikest naiskoori esinemistest on sel suvel võimalik osa saada:


2. juunil Võru Kubija laululaval toimuval UMA PIDO viiendal võrukeelsel laulu- ja rahvapeol;
13. augustil „Eesti maastikud. Tartumaa koorid Tartuffil” – Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistava Tartuffi ning Tartu ja Tartumaa kooride ühisprojekti raames;
19. augustil „Vaba Rahva Laul“ vabaõhukontserdil Paides.

 

Kliinikumi Leht

lk9 rukkililled naistekliinikNaistekliiniku sünnitusosakonna II ja III korruse palatite uksi kaunistavad Eesti rahvusvärvides rukkililled. Kliinikumi Leht käis uurimas, kuidas käsitsi meisterdatud lilled haiglaseinte vahele said.


Selgus, et Eesti 100. sünnipäeva eel pidasid naistekliiniku kolleegid dr Pille Vaasi eestvedamisel nõu, kuidas väljendada sündmuse olulisust ja pidulikkust naistekliinikus. Dr Margit Klaasseni idee teha käsitööd ning meisterdada ise paberist sini-must-valged rukkililled, võitis kohe poolehoidu. Mõeldud-tehtud: dr Anne Kirss ostis vajalikud materjalid ning õhtuti kodus lillekujusid välja lõigates kaasas protsessi ka sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirsi. Mõlemad meisterdasid kokku 24 lille, dr Fred Kirsi ülesandeks oli lillede kroonlehed keskelt kirurgilise sõlmega kokku siduda. Kokku valmis kaunistusi 36, ülejäänud meisterdati sünnitusosakonna puhkeruumis, kus kõik soovijad said kaasa lüüa.


Rukkililled kinnitati palatiustele ning kaunistused võeti positiivselt vastu ka patsientide poolt. Sünnitusosakonna arstide suust jäi kõlama rõõm ühisest isetegemisest.

 

Kliinikumi Leht