lk6 YhendlaborÜhendlaboris lõppes äsja iga-aastane Eesti Akrediteerimiskeskuse (EAK) järelevalvevisiit. Esmakordselt akrediteeriti ühendlabor 2005. aastal, mil kõige suurema töö esimese akrediteeringu saavutamiseks tegi vanemlaborispetsialist Agnes Ivanov. Akrediteering kehtib viis aastat ja igal aastal toimub EAK järelevalvevisiit. Ühendlabori kliinilise geneetika keskus osaleb akrediteerimisprotsessis 2013. aasta kevadest.

 

Akrediteerimine on meditsiinilaboritele vabatahtlik, ent see aitab olla avatud meelega ja tagab labori pideva arengu. On kasulik, kui tähelepanu juhitakse asjadele, mida saaksime veel paremini teha. Enne kohapealset auditit tutvuvad EAK assessorid labori tööd kirjeldavate dokumentidega ning akrediteeringu käigus tulevad auditeerijad ka 2–3 päevaks laborisse kohapealset kontrolli tegema. Audiitoriteks on tavaliselt EAK peaassessor ning erialaassessorid, kelle valik sõltub akrediteeritavatest teemadest.

 

Iga-aastase järelevalvevisiidi käigus vaadatakse üle nii senini akrediteeritud kui ka akrediteerimisnimekirja lisatud uued meetodid. Kui laborile on vanade meetodite ülevaatuse ettevalmistus suhteliselt rutiinne töö, siis seni akrediteerimata meetoditega on palju enam tegemist ning närvikulu. Tänavu laiendasime akrediteerimisala kõigis ühendlabori osakondades, mistõttu oli protsessiga seotud suur osa meie sõbralikust kollektiivist.

 

Üks suurematest ettevõtmistest oli akrediteeringu taotlemine submikroskoopiliste kromosoomaberratsioonide analüüsile, mis on eriline selle poolest, et analüüs toimub kliinilise geneetika keskuse kahes laboris: tehniline töö tehakse molekulaardiagnostika ning bioinformaatiline analüüs ja interpretatsioon tsütogeneetika laboris. Tegemist on oma olemuselt teise põlvkonna sekveneerimisanalüüsiga. Erialaassessoriks oli meil tohutu kompetentsiga Soomes elav rootslanna Gunilla Holmlund, PhD, kes käib sarnaseid analüüse auditeerimas terves Põhjamaade regioonis. Gunilla Holmlundi põhjalik arusaam protsessist ja sealjuures väga sõbralik arutelu oli igati abiks veenmaks meid, et oleme teiste Põhjamaade laboritega võrdväärsel tasemel.

 

Selle aasta järelevalvevisiidi tulemusena saame öelda, et ühendlabori töö vastab endiselt standardi EVS-EN ISO 15189:2012 nõuetele. Heameelt teevad assessorite kiidusõnad, et oleme väga heal tasemel ning võime oma töö üle uhked olla. Tänu akrediteerimisprotsessile on meie kvaliteedijuhtimissüsteem muutunud paremaks ning lihtsamini järgitavamaks. See on andnud meile kogemuse ja teadmised, mida oleme valmis edasi andma võrgustunud haiglate laboritele.

 

Kai Jõers
Ühendlabor

 

Anu Tamm, ühendlabori direktor


Miks peaks meditsiinilabor olema akrediteeritud?
Iga-aastane akrediteerimine on piisvalt mõjus stiimul hoidmaks labori kvaliteedidokumentatsiooni pidevalt korras ning toimimas. Pealegi on see maineküsimus, keeruline on olla konkurentsivõimeline teiste akrediteeritud laborite hulgas. Labori töö on muutunud süsteemsemaks, kõik teavad, mis protsessid tuleb uute analüüside juurutamisel läbida, millest rutiintöös lähtuda, mis parameetreid pidevalt jälgida. Võrreldes algaastatega, suhtutakse akrediteerimisprotsessi palju rahulikumalt ja enesekindlamalt: kvaliteedidokumentatsiooniga tegeldakse aastaringselt, mitte hoogtööna. Laborit on kiitnud kõik, nii eesti kui ka välismaised assessorid.

 

Pille Tammur, ühendlabori kliinilise geneetika keskuse tsütogeneetika labori vanemlaborispetsialist


Miks me soovisime erialaassessorit väljapool Eestist?
Määravaks sai tõsiasi, et tegemist on n-ö väikese (võrreldes näiteks immuunanalüüsi või kliinilise keemiaga), kuid spetsiifilise erialaga. Paraku ei ole kohapealt võtta inimest, kes valdaks nii teemat kui assessori tööd. Erialaassessor peab kindlasti olema väga pädev ka konkreetses valdkonnas.


Mida on akrediteeringu läbiviimine andnud tsütogeneetika laborile?
Üks asi on, kui oled ise sügavalt veendunud, et teed vajalikku tööd kõige paremal võimalikul viisil, aga väga oluline on, kui süsteemiväline inimene jõuab samale järeldusele. Teine oluline teema on koostöö. Igasuguste koostöölepingute sõlmimisel, on soovitatav, et teenust pakkuv labor oleks akrediteeritud, sest see annab garantii töö kvaliteedile. Võib ju öelda, et akrediteerimine on vabatahtlik, kuid reaalsus on, et kui tahad olla aktsepteeritud, siis ei saa akrediteerimisest ei üle ega ümber.


Kas kogu protsessist on olnud ka praktilist abi või oli pigem tegu tüütute dokumentide koostamisega?
Rutiintööd tehes ei pane üldse tähele, kuidas elu muutub, detailid muutuvad, kuidas pisiasjade kokkulangemisest sünnivad uued metoodilised „nõksud“ jne. Kui ei oleks seda tüütut kohustust kasvõi kord aastas kogu laborielu läbi mõelda ja ka dokumentides korrigeerida, siis oleksime varsti seisus, et oli jah, midagi kunagi ja kuidagi ja „eit teadis, aga eit suri ära“. On tüütu, loomulikult on tüütu, aga kui see tüütus üle labori töötajate vahel laiali jagada ja pärast plussid kokku lugeda, siis saab hakkama ja on kasu ka.

 

Eva Reinmaa, ühendlabori immuunanalüüsi osakonna laborispetsialist


Mis on voolutsütomeetria?
Voolutsütomeetria on meetod, mis võimaldab detekteerida ja iseloomustada rakke nende pinna- või rakusiseste markerite alusel. Peamiselt kasutatakse seda meetodit hematoloogiliste ja immunoloogiliste haiguste diagnoosimisel ning ravi jälgimisel. Samuti on voolutsütomeetria standardmeetod vereloome tüvirakkude loendamiseks tüvirakkude kogumisel ja siirdamisel.


Mida akrediteeringuks ettevalmistus tähendas Sulle kui voolutsütomeetria meetodi eest vastutavale laborispetsialistile?
Akrediteeringuks ettevalmistamine haaras kogu meie voolutsütomeetria uuringute meeskonna. Laboris lisandusid rutiintööle erinevad kontrollkatsed, minule dokumentide vormistamine. Kuigi meie labori kvaliteedisüsteem ja sellega kaasnev dokumentatsioon on juba pikka aega toiminud, tuli ikkagi sõrmega järge ajades kõik veel kord üle kontrollida ning veenduda töö vastavuses akrediteerimiseks ettenähtud standardiga. Seda võib kirjeldada kui kriitiliselt enesesse vaatamist. Tööd oli omajagu ning see kestis terve aasta, kuid paljud asjad on nüüd valmis ka järgmiste analüüside akrediteerimiseks. Võib öelda, et olen rahul, et me selle ette võtsime ja hakkama saime.

 

lk4 Kristel Ehala Aleksejev12. juunil kaitses Kristel Ehala Aleksejev filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The associations between body composition, obesity and obesity-related health and lifestyle conditions with male reproductive function.“ („Kehakompositsiooni, rasvumise ja rasvumisega seotud eluviisi ning tervisenäitajate seosed mehe reproduktiivfunktsiooniga“).

Töö juhendajaks oli Margus Punab (dr. med. (arstiteadus)), Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudist. Oponendiks professor Stefan Arver (PhD), Department of Medicine, Huddinge, Unit for Metabolism, Karolinska Universitetssjukhuset Huddinge, Stockholm, Rootsi.

Kokkuvõte
Probleemid laste saamisel puudutavad ligi 15 protsenti viljakas eas paaridest ning pooltel juhtudel osutavad muutused mehega seotud teguritele. Viimase sajandi vältel on meeste spermakvaliteet oluliselt langenud. Viljakusnäitajate võimaliku halvenemise põhjusena nähakse teiste tegurite kõrval kiirelt muutunud eluviise ning teisenenud liikumis- ja söömisharjumusi. Paralleelselt viljakusprobleemide kasvuga on kolmekordistunud ülekaaluliste meeste osakaal. Ülekaal on probleemiks ka Eesti meestele. On uuringuid, mis kinnitavad rasvumise negatiivset mõju viljakusvõimele kui neid, mis eitavad seda. Vastukäivad uurimistulemused iseloomustavad ka vööpiirkonna rasvumisega seonduva metaboolse sündroomi (MS) ja spermakvaliteedi vahelisi seoseid. Küll ollakse pea ühiselt nõus, et ülekaal mõjutab hormonaalset tasakaalu, mis väljendub eelkõige testosterooni taseme languses. Meeste viljakust hinnatakse põhiliselt seemnevedeliku analüüsi alusel. Samas on viljakuspotentsiaali määramise üheks lihtsamaks meetodiks munandimahtude (MM) mõõtmine, kuid kriitilist MM, mis tagaks adekvaatse reproduktiiv-funktsiooni, pole siiani kindlalt määratletud. Eelnevat arvestades tõstaks eluviisi, ülekaalu ning ülekaaluga seonduvate tervisenäitajate ja viljakusparameetrite vaheliste seoste täpsem kaardistamine nõustamise kvaliteeti. Viljatute paaride meespartnerite ja rasedate naiste meeste uurimine, ning tulemuste analüüs näitas, et gruppide võrdluses oli enam ülekaalulisi ning MSga mehi viljatute paaride meespartnerite hulgas. Vööpiirkonna rasvumine seondus mõlemas grupis viljakusnäitajate langusega. Olulise tulemusena ilmnes, et kaalutõusust ja vööpiirkonna rasvumisest olid enam mõjutatud väiksema MMga mehed. MS ja spermanäitajate vahel seoseid ei saadud, kuid esines negatiivne seos MS ja testosterooni taseme vahel. Lisaks näitasime esmakordselt seoseid GGT taseme ja viljakuse languse vahel. Uuritavate meeste alkoholitarvitamine seondus ülekaaluga. Alkoholitarvitamine koos GGT taseme tõusuga oli negatiivselt seotud spermaparameetritega.

 

Dr Margus Punab, juhendaja: Kristeli doktoritöö on väga tugev vähemalt kahest aspektist vaadatuna. Esiteks vormiline pool - esmautorlusega artiklite suur (4) arv ja see, et kõik need on avaldatud eriala tugevama mõjuindeksiga ajakirjades. Teiseks siis sisuline pool, millest tooks välja järgmised olulised leiud:

1. Meeste viljatus on seotud ülekaaluga.
2. Igapäevaselt kõige enam kasutatav ülekaalu marker – kehamassi indeks ei pruugi olla parimaks terviseriskide hindamise mõõdikuks. Kristeli uuringute alusel on olulisemad mehe vööümbermõõt ja keha rasvaprotsent.
3. Ülekaalu ja kõhuõõnesisese rasvumise negatiivne mõju on suurem väiksema munandimahuga meestel.
4. Meeste viljakus langeb olulisel määral, kui mees tarvitab ülemääraselt alkoholi ja tema maksaensüümid (GGT eelkõige) on tõusnud.


Viimased kaks leidu on täiesti uued st neid seoseid ei ole varem teadukirjanduses kirjeldatud. Samas on tegemist kliinilises töös patsientide nõustamisel väga oluliste argumentidega meeste eluviisi nõustamisel ja ka ravi planeerimisel.

lk6 Aigar Ottas18. juunil kaitses Aigar Ottas filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „The metabolomic profiling of psoriasis, atopic dermatitis and atherosclerosis“ („Psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja ateroskleroosi metaboloomne profileerimine“).


Juhendajad: Ursel Soomets (PhD (neurokeemia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Külli Kingo (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut).


Oponent: Andrea Armirotti (PhD), Analytical Chemistry Lab, Istituto Italiano di Tecnologia, Genova, Itaalia.


Kokkuvõte
Metaboloomika on teadusharu, mis tegeleb väikese molekulmassiga ainete mõõtmise ja analüüsimisega. Kasutades erinevaid meetodeid, on võimalik luua metaboloomne sõrmejälg, mis iseloomustab teatud haigusi või seisundeid. Aigar Ottase doktoritöö tegeleb kolme erineva haiguse – psoriaasi, atoopilise dermatiidi ja ateroskleroosi iseloomustamisega, kasutades selleks mitmeid erinevaid teaduslikke meetodeid ja statistilist modelleerimist. Töö käigus leiti arvukalt ainevahetusradade produkte, mis on iseloomulikud nendele haigusteke. Näiteks psoriaasi puhul leiti mitmeid aminohappeid, mida saab seostada naharakkude kiire jagunemisega ning erinevaid biomarkereid, mis viitavad oksüdatiivsele stressile. Atoopilist dermatiiti uurides avastati erinevaid atsüülkarnitiinide suhteid, mis viitavad häirunud rasvade ainevahetusele ning suurenenud südame-veresoonkonna haiguste riski tekkele. Ateroskleroosi analüüsimise käigus leiti mitmeid fosfatidüülkoliine, millel oli otsene seos arterite jäikuse ja kõrgenenud südame löögisagedusega. Lisaks leiti psoriaasis ja atoopilises dermatiidis erinevaid markereid, mis võivad soodustada riski südame-veresoonkonna haiguste tekkeks. Toetudes saadud andmetele loodi statistilised masinõppe mudelid, mis võimaldavad suure tõenäosusega ennustada proovide kuulumist haige või terve rühma. Sellised statistilised mudelid võivad ühel päeval olla arstidele abiks haiguste diganoosimisel ning ravikulu jälgimisel.


Professor Külli Kingo: Töö olulisus seisneb krooniliste dermatooside metaboolsete markerite selgitamises, mis aitavad mõista psoriaasi ja atoopilise dermatiidi tekkemehhanisme, kaasuvaid südame-, veresoonkonna haigusi ja olla võimalikeks biomarkeriteks nende haiguste diagnoosimisel ja ravis.

lk9 noored ortopeedid operatsioonil13.–14. mail külastasid Tartu Ülikooli Kliinikumi EFORT* Travelling Fellowship programmi raames noored ortopeedid 12 Euroopa riigist, kes tutvusid siinse ravitööga ja osalesid operatsioonidel.


Ortopeedide hulgas oli noori arste Šveitsist, Serbiast, Portugalist, Leedust, Rumeeniast, Ühendkuningriigist, Sloveeniast, Rootsist, Hollandist, Maltalt, Hispaaniast, Türgist. Tartus veedetud päevade jooksul kuulasid külalised loenguid prof Aare Märtsonilt, dotsent Katre Maasalu’lt ning teistelt tunnustatud ortopeedidelt. Tagasiside kuuldud loengutele oli väga positiivne, samuti hinnati kõrgelt võimalust viibida ravitöö juures ning osaleda nii reieluu megaproteesi paigaldamisel, ACL rekonstruktsioonil kui ka rotaatormanseti rebendi operatsioonil.


„Kliinikum on väga kena ja mugav, eriti haigla uus osa. Haigla on hästi organiseeritud ning siin on olemas kõik, mida kirurg vajab, et keskenduda oma tööle,“ sõnas dr Miljan Bilanovic Serbiast.


Lisaks kliinikumile külastasid stipendiaadid ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat ja Ida-Tallinna Keskhaiglat. Nii kliinikum, kui ka PERH ja ITK toetasid ka finantsiliselt noorte ortopeedide vastuvõttu. Ravitöö kõrval tutvusid külalised Eesti looduse, kultuuri ja traditsioonidega ning tutvustasid oma koduriike.


Külastajatel jätkus rohkelt tänusõnu visiidi korraldusele. „Kogu visiiti korraldanud meeskond oli väga toetav. Eriti tahaksin tänada Anna-Helena Kase’t, meid võeti vastu väga lahkelt,“ tunnustas eestipoolset korraldust Helen Anwander Šveitsist.


Tänusõnu visiidi eest jätkus nii EFORTile kui rahvuslikele ortopeedide liitudele. „EFORT Travelling Fellowship oli imeline kogemus. See andis mulle võimaluse parandada oma teadmisi ortopeedias, vahetada kogemusi teiste stipendiaatidega ja kolleegidega Eestist ning laiendada oma võrgustikku Euroopas,“ kiitis Vítor Hugo Pinheiro Portugalist.


EFORT vahetusprogramm toimub kaks korda aastas ning seda korraldavad föderatsiooni kuuluvate riikide ortopeedia ühingud ning toetavad kohalikud haiglad.

 

Kliinikumi Leht

* The European Federation of National Associations of Orthopaedics and Traumatology

Südamekliiniku kliinilise füsioloogia osakond on kolinud ning asub nüüd L. Puusepa 8 B-korpuse esimesel korrusel (vanas röntgeniosakonnas).

 

Kabinettide numbrid on järgmised:
EKG B171 ja B172
EHHO 2 B149
EHHO 3 B152
EHHO 4 B156 (ambulatoorne ehhokardiograafia)
EHHO 5 B162
Koormustestid (rada) B159

 

Arstide tuba B153
Osakonnajuhataja B168
Vanemõde B169
Sekretär B170

Telefoninumbrid seoses kolimisega ei muutunud.

 

Kliinikumi Leht 

1. Kuni aasta lõpuni on Ovidi kaudu kättesaadav ravimiohutuse alane töövahend OVID PV Tool.
See aitab kiiresti ja vähese vaevaga leida ravimite, ravimiohutuse, ravimite vastunäidustuste ja kahjulike mõjude alast informatsiooni.
http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid 

 

2. Kliinikumi apteegi soovil on nüüdsest avatud juurdepääs ravimitealasele andmebaasile AusDI. Andmebaasil on üks kasutajalitsents. http://www.kliinikum.ee/infokeskus/andmebaasid

 

3. Uus raamat:
Meditsiiniinfo keskusse on saabunud ortopeedia-alase jätkväljaande värskeim versioon „Instructional Course Lectures, vol 68“. Huvilised on oodatud raamatuga tutvuma.

 

4. Meditsiiniinfo keskus kutsub kõiki kliinikumi meedikuid oma koolitustele.
Info koolitustest: http://www.kliinikum.ee/infokeskus

 

Meditsiiniinfo keskus

lk11 sulgpalliturniir1. mail toimus Tallinnas Tondiraba sulgpallihallis ettevõtete sulgpalliturniir, kus osales ka Tartu Ülikooli Kliinikumi võistkond, saavutades 28 osaleja seast esikoha. Kliinikumi võistkond teenis 331 punkti, millesse andsid kõik osalejad oma tubli panuse.


Üksikmängus saavutas Maksim Zagura radioloogiakliinikust I koha meesharrastajate võistlusklassis. Kaspar Tootsi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust saavutas meeste eliitklassis III koha. Meesharrastajate klassis saavutasid Meelis Ojasaar 5. koha ja Vahur Teller 9. koha.


Meespaaride arvestuses saavutasid Kaspar Tootsi ja Maksim Zagura II koha, Raivo Valk (Tartu ülikool) ja Raivo Pleer (informaatikateenistus) 11. koha.


Naisüksikmängus saavutas Sale-Liis Teesalu südamekliinikust I koha. Segapaaride arvestuses saavutasid Ülle Krikmann neuroloogiakliinikust ja Jasper Tootsi 17. koha. Naispaaridest saavutasid Terje Arak kirurgiakliinikust ja Sale-Liis Teesalu I koha, Külli Muug lastekliinikust ja Anneli Kõrge II koha ja Kaidi Teller patoloogiateenistusest ja Marin Emma Teller 3. koha.


Oli tore ja meeldejääv võistlus ning päev. Üritusel osalemise tegi märkimisväärseks, et osalejaid oli mitmest erinevast kliinikust. Kolme osalemiskorra jooksul oleme kokku saanud väga toreda ja tegusa võistkonna.


Plaanime järgmisel aastal kindlasti taas osaleda. Kui on veelgi sulgpalli harrastajaid huvilisi, keda seekord üles ei leidnud, aga oleks huvi kliinikumi võistkonnas osaleda, siis palun anda endast märku See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.


Külli Muug
Kliiniline lastepsühholoog
Lastekliinik

 

lk5 Martson Aare A.Tennus2018. aastal laekus kliinikumile patsientidelt 649 tänuavaldust. Enim tänatud arstid olid professor Aare Märtson ja dr Priit Tammjärv.


Professor Aare Märtson on kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja. Lisaks kliiniku juhtimisele osaleb professor Märtson ka ravitöös ning on ametis ka Tartu Ülikooli traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhatajana ja ortopeedia professorina. Professor Märtsonit tänasid patsiendid enim ka 2015. aastal.


Professor Aare Märtson: Minu esmane reaktsioon on see, et „Nad tegid seda jälle!“ Olen tahtnud hea arst olla ning selle poole oma karjääri vältel ka püüelnud. On rõõm, et see on ka patsientidele meeldinud. Kindlasti on kliinikumis palju ka teisi häid arste, seetõttu on au, et see tunnustus on mulle teist korda osaks saanud. Edukas patsiendisuhtlus tuleneb paljuski lapsepõlves omandatud kodusest kasvatusest ja ema õpetatud viisakusreeglite järgimisest. Teiseks oluliseks osaks sellest on Hippokratese vandest tulenevalt kolleegide hindamine ning nendelt nõu küsimine ja nõu andmine. Patsientide ravi on kollektiivne tegevus.


Eriline tänu just dr. Aare Märtsonile. Ta on oma eriala tõeline professionaal! Arvestades minu eriti keerulist juhtumit ja 10. mail tehtud operatsioonijärgset tulemust, siis nüüd on maailmas üks õnnelik inimene rohkem.“lk5 Priit Tammjarv P.Teesalu


Dr Priit Tammjärv on südamekliiniku kardiokirurgia osakonna arst-õppejõud. Lisaks kliinikumile võtab dr Tammjärv patsiente vastu ka Ida-Viru Keskhaiglas ning Tartu Linna Polikliinikus. Dr Tammjärve tänasid patsiendid enim ka 2014. aastal.


Dr Priit Tammjärv: Tuleb klassikaliselt öelda, et see oli üllatus, tublisid kolleege on väga palju. Olen suhteliselt konkreetne ja pigem vähese jutuga, ju siis patsientidele sobib selline suhtlemismaneer. Patsiendiga tuleb alati rääkida nii nagu on, tuleb rääkida asjade heast poolest ja asjade halbadest pooltest, et patsiendil oleks võimalikult objektiivne ülevaade sellest. Me ei saa aega tagasi kerida, aga me saame valida võimalikult hea variandi edasiseks. Alati on igas halvas ka mingi tilluke päikesekiir ja on vajalik oskus seda näha. Paljud patsiendid tulevad meie juurde südameoperatsioonidele ja see on nende jaoks raske otsus. Kui nüüd vaadata asja teiselt poolt, siis kui meil õnnestub nende elukvaliteeti paremaks teha, siis on selle raske otsuse taga ka hea külg ja mõnikord tasub seda toonitada. Mõtlen sellele, milline lahendus võiks sobida millisele inimesele kõige paremini.


„Olen väga tänulik dr Priit Tammjärvele heatahtliku, toetava, mõistva suhtumise ja abi ning vajalike selgituste eest. Kogu meditsiini- ja teenindava personali heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolitsus on suureks toeks patsientidele."

 

Kliinikumi Leht 

lk2 Riina Kallikorm A.TennusMeditsiiniteaduste valdkonna Üliõpilaskogu (MVÜK) valib igal kevadel parimaid õppejõude nende seast, kes juhendavad tudengeid kliinikumis. 2019. aasta parima arst-õppejõu tunnustus omistati arstitudengite poolt professor Riina Kallikormile ning hambaarstitudengid nimetasin parimaks hambaarst-õppejõuks dr Aili Tuhkaneni.


Professor Riina Kallikorm töötab sisekliinikus sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakonnas vanemarst-õppejõuna reumatoloogia erialal.


Tudengite sõnul on professor Riina Kallikorm väga südamlik ja mõistev õppejõud, kes elab tudengitele hingega kaasa ja oskab meisterlikult äratada huvi oma eriala vastu. Professor Kallikormi individuaalne suhtumine nii õppuritesse kui ka patsientidesse on tudengite arvates kiiduväärt. Seetõttu peavad arstitudengid professori vahetut ja loomulikku suhtlemist patsientidega endale suureks eeskujuks.

Professor Kalli Kallikorm: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest! See on mulle väga oluline hinnang. Kliinikumis on kõik arstid ka õppejõud. See tähendab, et meie saame omalt poolt panustada jõudu, et tulevased arstid oleksid targad, edasipüüdlikud ja sellega meie meditsiini tulevik kindlates kätes. 
Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja liikumist oma unistuste eriala poole!lk2 Aili Tuhkanen


Dr Aili Tuhkanen töötab stomatoloogia kliinikus suukirurgia osakonnas arst-õppejõuna suu-, näo- ja lõualuukirurgia erialal.


Tudengid iseloomustavad dr Tuhkaneni nii: Alates kolmandast kursusest võtavad hambaravitudengid dr Aili Tuhkaneni terava pilgu all vastu vältimatut abi vajavaid patsiente. Sellistes praktikumides on pinge alati laes ja tegutseda tuleb otsusekindlalt ning kiiresti. Kuid kõige selle keskel on dr Tuhkanen nagu vana rahu ise ja juhatab, soovitab, suunab õige diagnoosi poole. Vajadusel juhib ta su kätt ka selle otseses mõistes – näiteks abstsessi avavat lõiget tehes või nõelaga alalõua sisekülge mööda liikudes. Dr Tuhkanen seletab tudengitega läbi iga tekkinud küsimuse või idee. Vahel isegi viskab nalja. Ja visiitide lõpus saavad tudengid päevikukannet täites oma ladina keelt demonstreerida – et ikka end targemana tunda kui praktikumi alguses.


Dr Aili Tuhkanen: Kõlab klišeena, aga olin meeldivalt üllatunud ja silmadesse tekkisid reetlikud pisarad (praktikumis olnud V kursus vaatas mind kaastundlikult ja püüdsid lugeda mu näost võimalikku põhjust) ja kontrollisin mitu korda nii e-kirja saatjat kui saajat.


Eks iga õpetaja jätab jälje (üli)õpilasele, võistluskategooriaid on palju – iseloom, välimus, oskus teadmisi/praktilisi oskusi edasi anda, lugupidamine, samas ka ühise vereringe puudumine jne. Südame teeb soojaks, kui tudengitel tuleb aastategi pärast meelde, mida Tuhkanen ütles ja tegi. Peaaegu 30 aasta jooksul (täitub küll järgmisel aastal) on lõpetanud palju tublisid noori kolleege, mõned neist nüüdseks ka Tartu Ülikooli õppejõud (ja mitte ainult oma erialal!), kes omakorda on või saavad üliõpilaste lemmikuks. Näib, et järjepidevus on tagatud.

 

Eks õppejõuna tuleb ette ka kehvemaid päevi/perioode ja minuski on peidus nii päike kui äike (nagu laulab teine Tuhkanen). Ning nagu plaksu lüüakse kahe käega, on minu teiseks pooleks omakorda minu õpetajad ja üliõpilased – tänukummardus maani!


Mul on alati meeles Hiina tarkusetera/vanasõna: "Hea õpetaja on see, kelle õpilased on temast paremad". Nii lihtne see ongi!

 

Neinar Seli poolt 2008. aastal Tartu Kultuurkapitali juurde asutatud meditsiini valdkonna alakapitali eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, mille puhul autor on märkinud enda töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.


lk3 Tillmann Vallo TennusViimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest pälvis Neinar Seli stipendiumi professor Vallo Tilmann, kes on ametis lastekliiniku juhatajana. Kliinikumi kevadkonverentsil üleantava stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile võib viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendiumit anda autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul.


Professor Vallo Tilmann: On suur au olla Neinar Seli stipendiumi laureaat. See on tunnustus kogu lastekliiniku kollektiivile. Viimase viia aasta (2014 – 2018) sisse jäävad DIABIMMUNE teadusprojekti olulisemad artiklid, kus kinnitus hügieeni hüpotees 1. tüüpi diabeedi tekkes. Lühidalt, mikrofloora mitmekesisuse langus ja Bacteroides mikroobide, kelle lipopolüsahhariidid pidurdavad E.coli poolt põhjustatud immuunsüsteemi aktiviseerumist, ülekaal soolestikus soodustavad 1. tüüpi diabeedi teket. Kliinikumi 12-liikmelisel töögrupil oli selles teadusprojektis väga suur roll: uuringus osales ligi 2000 last Lõuna-Eestist ja tehti üle 7000 uuringuvisiidi. Teadmine, et oleme oma tööga panustanud maailma tippteadusesse, pakub suurt rahuldust. Lisaks jäävad sellesse perioodi mitmed artiklid koostöös prof Jaak Jürimäe, prof Raivo Uibo ja prof Katrin Õunapi uurimisgruppidega. See kinnitab, et teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming ja mul on olnud suur õnn selles osaleda. Suur tänu!

 

lk3 Ounap Katrin TennusTeise stipendiumi, mille suurus on 2000 eurot, pälvis 2018. aastal avaldatud teaduspublikatsioonide eest professor Katrin Õunap. Professor Õunap on ametis ühendlabori Tartus asuva kliinilise geneetika keskuse juhatajana.


Professor Katrin Õunap: Mul on väga hea meel 2018. aasta teaduspublikatsioonide preemia üle. Viimastel aastatel olen oma teadustöös suunitletult tegelenud just uute haruldaste haiguste avastamisega Eesti lastel, mis on intensiivistunud tänu 2016.a. aprillis alanud koostööprojektile USAs Bostonis Harvardi ülikooli ja MIT juures asuva Broad instituudi ning Eesti geenivaramu vahel. Broadi instituut kuulub ühe nelja USA riikliku terviseinstituudi (NIH) rahastatud menedliaarse genoomika keskuste hulka. Selle koostööprojekti raames teostatakse Eesti patsientidele, kellel me ei ole leidnud eksoomi sekveneerimise analüüsil haiguse põhjust, Broadi instituudis kogu genoomi ja RNA sekveneerimine ning teatud juhtudel ka metaboloomi uuring. Uute haiguste avastamiseks on vajalik erinevate teaduskeskuste vaheline koostöö ja sama geeni leiuga patsientide leidmine kogu maailmas, mille jaoks me sisestame kõik uued kandidaatgeeni leiud selleks loodud Matchmaker programmi. Keskmine geeni avastamisest kuni andmete avaldamiseni kuuluv aeg on vähemalt 1,5 kuni 2 aastat, kuid sageli võib see olla ka pikem. 2018. aasta oli minu jaoks väga märgiline kuna selle aasta jooksul avaldati kolme uue geeni avastusega seotud artiklid (RORA, MSL3 ja SPATA5 geen). Antud koostöö aga jätkub ja väga mitmete erinevate uute geenide muutuste funktsionaalsed katsed on juba töös. Samuti tahaksin ma ka väga tänada oma praegusi ja endisi doktorante – Karit Reinson, Sander Pajusalu, Kai Muru, Sanna Puusepp, Mari-Anne Vals ja Tiia Reimand, kes samuti aktiivselt osalevad uute haiguste avastamise projektis.

 

lk4 Ene ParnaTartu Ülikooli Kliinikum premeerib alates 2011. aastast parimat artiklit ajakirjas Eesti Arst. Preemia eesmärk on ainsa emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikkuse toetamine ning eestikeelse teaduskeele arendamine. Preemia antakse eelmise kalendriaasta jooksul ajakirjas Eesti Arst ilmunud parima uurimusliku, ülevaate- või haigusjuhtu kirjeldava artikli eest. Kandidaate võivad esitada kõik ajakirja Eesti Arst lugejad ja toimetus ning preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. Sel aastal hindas toimetuskolleegium parimaks Ene Pärna, Anu Aluoja, Külli Kingo artikli „Krooniliste dermatoosidega patsientide emotsionaalne seisund ja elukvaliteet, seosed isiksuseomadustega“.


Dr Ene Pärna: Olen dermato-veneroloogina töötades kokku puutunud krooniliste nahahaiguste patsientidega pikemat aega ning olen näinud ka krooniliste nahahaigustega kaasnevat emotsionaalset koormust patsientidele. Selleks, et patsiente paremini ka emotsionaalselt abistada, otsustasin läbida Tartu Ülikoolis psühholoogia õppe. Magistritöö teema valik oligi seotud dermatoloogiaga ning magistritöö juhendajateks praegused kaasautorid Anu Aluoja ja Külli Kingo. Kuna töö tulemused andsid olulist infot kroonilisi nahahaigusi põdevate patsientide kohta, siis käesolevas artiklis saigi kasutatud magistritöös kogutud andmeid.


Meie uurimistöö eesmärk oli hinnata krooniliste põletikuliste nahahaiguste seost patsiendi emotsionaalse seisundi ja elukvaliteediga. Samuti tahtsime teada, kuidas omavahel seostuvad haigus, isiksuseomadused ja elukvaliteet. Eestis varasemad sarnased uuringud puuduvad. Uuringusse kaasasime 161 isikut ja uuringus osalesid nii põletikuliste nahahaigustega patsiendid (nt psoriaas, ekseem, täiskasvanuea akne) kui ka kontrollgrupp.


Töö tulemusena leidsime, et võrreldes tervetega kannatavad krooniliste nahahaigustega inimesed suurema emotsionaalse düstressi all: rohkem on nii depressiooni, üldise ärevuse kui ka sotsiaalärevuse sümptomeid. Lisaks näitas meie uuring insomnia sümptomite olulisust kõigi haigusrühmade patsientidel. Kindlasti vääriksid kroonilise nahahaigusega patisentidel uneprobleemid edasisi uuringuid ja suuremat tähelepanu igapäevases töös.


Ootuspäraselt selgus, et kroonilist nahahaigust põdevatel patsientidel on halvem nii nahahaiguste-spetsiifiline kui ka üldine tervisega seotud elukvaliteet. Pigem on häiritud elu emotsionaalne pool kui kehaline pool: kõrgem väsimuse tase, halvem emotsionaalse heaolu seisund ja valuhinnangud.


Isiksusejoontest seostus halvema elukvaliteediga kõige rohkem somaatiline ärevus. See isiksusejoon näitab kalduvust kogeda sageli ärevuse kehalisi sümptomeid. Võimalik, et suurema somaatilise ärevusega isikud on tundlikumad kehaliste aistingute suhtes ja seetõttu on ka nahahaiguste sümptomitest rohkem häiritud. Huvitav on see, et seostes emotsionaalse ja sotsiaalse toimetuleku ning väsimuse hinnangutega oli isiksusejoonte roll märkimisväärselt suurem kui demograafiliste ja tervisenäitajate oma.


Arvestades uurimistööst selgunud krooniliste nahahaigete suuremat emotsionaalset düstressi taset, on oluline seda õigel ajal märgata ja vajadusel alustada ravi, et tagada parem nahahaiguse paranemine ja soodustada patsiendi elukvaliteedi paranemist.

lk6 Martin Juss2lk6 Sofia GratsovaParimate kliinikumis töötavate Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tudengite praktikajuhendajate välja selgitamiseks ja tunnustamiseks viiakse õppurite seas läbi küsitlus. Sel aastal valiti parimateks praktikajuhendajateks radioloogiatehnik Sofia Gratšova ning õde Martin Juss.


Sofia Gratšova töötab radioloogiakliinikus radioloogiatehnikuna ning tudengid hindasid temas seda, et ta on oma töös professionaalne, täpne ning hea teadmiste edasiandja.


Ta oskab praktikandile väga lihtsalt ja arusaadavalt kõike vajalikku edasi anda. 
• Ta on hea suhtleja.
• Positiivse suhtumisega juhendaja.


Sofia Gratšova: Olen meeldivalt üllatunud, et olen saanud sellise tunnustuse osaliseks. Arvan, et igaühel meist on praktikantide juhendamine, põhitöö kõrvalt, korralik katsumus, et saaks lühikese aja jooksul enda teadmised ja oskused edasi anda. Tohutult hea meel on teada, et praktikandid on meile tänulikud ning oleme neile meelde jäänud.


Juhendajana olen püüdnud tagada meeldivat, mõistlikku ja positiivset suhtumist praktikandidele. Käesoleva tunnustusega soovin tänada kõiki kaastöötajaid, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõude ja üliõpilasi, kellega oleme ühisel jõul suutnud luua sellise keskkonna, kuhu praktikandid tulevad hea meelega.

 

Martin Juss töötab õena nii spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus kui ka psühhiaatriakliinikus. Tudengite hinnangul on Martin Juss väga toetav ning seletab kõike põhjalikult julgustades erinevaid õendustoiminguid tegema.


Kui midagi hästi tegin, siis ta kiitis ja julgustas, samas juhtis tähelepanu ka mu nõrkadele kohtadele.
• Ta võttis õpetamistööd väga südamega, näiteks lasi mul enda peal mitu korda kanüüli panemist harjutada.
• Hoolimata sellest, et olin sel hetkel veel väga arg ja algaja, tundsin end tänu super juhendajale meeskonnaliikmena.

 

Martin Juss: Esmalt tänan väga ootamatu üllatuse eest. Sedavõrd lahket tunnustust tudengite poolt ei oleks osanud oodata. Eks meenub endalgi mõne aasta tagune õppeperiood medikas. Tänapäeva õe eriala omandavad tudengid saavad pikalt käia praktikabaasides teadmisi omandamas tänu praktikakesksele õppele kõrgkoolis. See loob head tingimused seoste loomisel teoreetiliste ja praktiliste teadmiste/oskuste vahel. Tulevaste kolleegide head hoiakud töökeskkonna suhtes võivad alguse saada just eduka praktika läbimisest. Seepärast annan omapoolselt panuse praktikajuhendajana nii nagu ka kõik teised kolleegid, et tudeng teaks võimalikke riske, tagamaid, ennetust ning erinevaid tähelepanekuid ja võtteid, mis on haiglatööle omased.
Suur aitäh!

 

Kliinikumi Leht

lk7 Lemme LiisSilmapaistva õena tunnustatakse rahvusvahelise tegevuse eest 2018. aastal onkoloogia-hematoloogiakliiniku radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruvälja. Lemme-Liis Aruväli on radio- ja onkoteraapia osakonna õde, kes töötab nii statsionaaris kui ka teeb onkoloogia õe iseseisvat vastuvõttu.


Hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõde Kaire Jugar selgitab: „Esitasime Lemme-Liisi Tartu Ülikooli Kliinikumi tunnustuse saajaks seetõttu, et oleme oma kliinikus väga uhked eelmisel aastal talle antud rahvusvahelise RECaN (Recognising Cancer Nursing Award 2018) tunnustuse üle, mis anti esmakordselt välja oktoobris 2018 Saksamaal toimunud ESMO (European Society for Medical Oncology) kongressil. Lemme-Liis on varasemalt osalenud Euroopa onkoloogia õdede meisterklassis ning sealt sai alguse väga hea koostöö Euroopa Onkoloogiaõdede Ühingu (EONS) juhtkonnaga. Lemme-Liis kaasati aktiivselt Eesti Onkoloogiaõdede Ühingu töösse juhatuse liikmena, mistõttu hea koostöö ja aktiivne suhtlus jätkus Euroopa Onkoloogiaõdede Ühingu juhtidega. Eesti oli üks riik neljast, mis valiti RECaN projekti, mille üks osa oli töörühma Eesti külastamine ning siinse onkoloogia õenduse kohta andmete kogumine. Lemme-Liis oli kogu selle tegevuse üks koordinaator, mille tõttu jäi ta silma nii võrratu inimesena kui ka väga hea tööga. Et selline rahvusvaheline tunnustus ja tunnustuse taga olev suurepärane õde ei jääks ka meie organisatsioonis märkamatuks, siis valiti Lemme-Liis sel aastal üheks kliinikumi tunnustuse saajaks.“


Kaire Jugari sõnul Lemme-Liis on ääretult tore inimene, kelle suhtlemisoskus, rõõmsameelsus ja soov muuta maailm paremaks paigaks, paneb teda märkama. „Temaga on hea suhelda, asju korraldada ning tema väga soe, hooliv ja armastav suhtumine inimestesse teevad temast suurepärase inimese ja õe. Tema väärtused sobivad õe ametiga ning kõik, mida ta teeb, on tehtud suure hoolivuse, innustuse ja professionaalsusega. Ta on nõudlik enda suhtes ning ta tahab olla oma ametis väga hea, mistõttu ta otsib ka ise erinevaid võimalusi, et ennast arendada ja proovile panna. Tunnen suurt uhkust selle üle, et Lemme-Liis on meie kliinikus ning valinud töö vähktõvega patsientide aitamiseks, mis on sageli just emotsionaalselt raske ning nõuab väga kõrgel tasemel suhtlemisoskust ja inimlikku hoolivust. Ta on selles töös tõesti suurepärane!“


Lemme-Liis Aruväli sõnas kliinikumi tunnustust kommenteerides: “Rahvusvaheline tunnustus tähendab minu jaoks tohutult palju. See näitab, et minu kui onkoloogiaõe tööd väärtustatakse ja märgatakse Euroopa tasemel. Usun, et see võiks olla motivatsiooniks kõigile Eesti onkoloogiaõdedele. Igaüks meist võib olla muutuste algatajaks või edasi viivaks jõuks.“

lk9 Liis Kadastik Eerme29. märtsil kaitses Liis Kadastik-Eerme filosoofiadoktori kraadi (PhD arstiteaduses) väitekirjaga „Parkinson’s disease in Estonia: epidemiology, quality of life, clinical characteristics and pharmacotherapy“ („Parkinsoni tõbi Eestis: epidemioloogia, elukvaliteet, kliinilised karakteristikud ja farmakoteraapia“).


Väitekirja juhendajad olid professor Pille Taba Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi närvikliinikust ja professor Toomas Asser Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Regina Katzenschlager Viini Meditsiiniülikoolist ning Karl Landsteineri nimelise Neuroimmunoloogiliste ja Neurodegeneratiivsete häirete Instituudist.



Kokkuvõte
Parkinsoni tõbi on levinuim liikumishäiret põhjustav neurodegeneratiivne haigus, mida esineb vähemalt 1% üle 60 aastaste inimeste seas. Tartumaal on Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid uuritud esmakordselt 20 aastat tagasi, mil levimus -ja haigestumuskordajad olid vastavalt 152/100 000 ja 17/100 000. Kirjanduse andmetel on Parkinsoni tõvega patsientidel ligi 1,5 korda suurem suremisrisk võrreldes üldpopulatsiooniga. Haiguse peamisteks avaldusteks on progresseeruv liigutuste aeglus ja kohmakus, lihasjäikus, värin ning tasakaalu -ja kõnnakuhäire. Lisaks kuuluvad kliinilisse pilti mittemotoorsed sümptomid: mälu-, meeleolu -ja unehäired, kõhukinnisus, uriinipidamatus, väsimus, valu jm. Efektiivseimaks ravimiks on levodopa, mille kõrvaltoimena võivad kasutajal tekkida motoorsed komplikatsioonid.


Käesoleva uurimistöö peamiseks eesmärgiks oli kirjeldada Parkinsoni tõve epidemioloogilisi näitajaid Tartumaal, samuti iseloomustada patsientide kliinilist profiili, sealhulgas uurida motoorsete komplikatsioonide ning mittemotoorsete sümptomite esinemissagedust ja neid soodustavaid tegureid. Uurimistöö üheks eesmärgiks oli ka analüüsida Parkinsoni tõvega patsientide elukvaliteeti ja seda mõjutavaid tegureid. Populatsiooni-põhine epidemioloogiline uuring Tartumaal näitas, et võrreldes 1990-ndate aastatega oli kasvanud Parkinsoni tõve esinemissagedus (olemasolevate juhtude esinemine), ent haigestumus (uute juhtude teke) püsis samal tasemel. Nüüdses uuringus oli proportsionaalselt rohkem kaugelearenenud raskusastmega patsiente. Surmatunnistustel oli Parkinsoni tõve diagnoos märgitud ligi pooltel surnud uuritavatel. Parkinsoni tõvega patsientidel ei esinenud haiguse varases staadiumis oluliselt erinevat suremisriski võrreldes samaealise üldpopulatsiooniga. Motoorseid ravikomplikatsioone esines umbes veerandil patsientidest. Kõige sagedasemad mittemotoorsed sümptomid olid kognitsioonihäire, öised unehäired, põiehäired ja väsimus. Elukvaliteedi peamisteks mõjutajateks olid depressioon, motoorsed (nt. riietumine, söömine jm.) ja mittemotoorsed (nt. uni, valu jm.) igapäevaelu aspektid, kusjuures objektiivselt hinnatud parkinsonistlike sümptomite raskusaste ei olnud patsiendi elukvaliteedi hinnangus määrav.

 

Juhendaja, professor Pille Taba: Liis Kadastik-Eerme dissertatsioon on jätkanud neurodegeneratiivsete haiguste uurimise traditsiooni närvikliinikus, aga kindlasti on praegune töö viinud Parkinsoni tõve uurimisvaldkonna Eestis uuele tasemele, kuna koos epidemioloogilise uuringuga on eritähelepanu pööratud spetsiifilistele aspektidele selle haiguse korral: mittemotoorsed sümptomid, ravikomplikatsioonid, elukvaliteet. Seejuures on lisaks kliinilisele hindamisele võetud patsientidelt ka analüüse molekulaarsete aspektide täpsustamiseks, sh biomarkerite ja genotüpiseerimise uuringuks, mis on juba järgmiste tegijate teemaks. Parkinsoni tõve uurimusest on välja kasvanud ka mitmed üliõpilasteaduse projektid, mille käigus Liis ise on juhendajaks ja õpetajaks, nii kliinilisest kui teadusmetoodilisest aspektist. Kliinilises praktikas on suure tähtsusega ka patsiendikäsitluse areng praktilises neuroloogias – koos teadustööga on Liis kujunenud Parkinsoni tõve kliiniliseks eksperdiks, kes on valmis tegelema keeruliste haigusjuhtudega. Kahtlemata on nii kliinilises kui teadustegevuses väga oluline Liisi sättumus meeskonnatööks, vastutustunne, täpsus ja tähelepanelikkus kaastöötajate suhtes. 

lk11 erakorraline kardioloogia2.–4. märtsil viibisime Malagas, Hispaanias toimunud akuutsele kardiovaskulaarsele meditsiinile pühendatud rahvusvahelisel konverentsil Acute Cardiovascular Care 2019. Osalejatel oli võimalus valida rohkem kui 40 erineva loengu ja seminari seast, millest mitmed olid läbi ürituse mobiilirakenduse interaktiivsed ning pakkusid aktiivse kaasamõtlemise võimalust.


Valisime selle konverentsi, et olla kursis uuemate arengusuundadega erakorralises kardioloogias ning uurida, mida on õppida teiste riikide praktikast. Ühtlasi lootsime luua kontakte ja jagada kogemusi välisriikide kolleegidega.


Esimesel õhtul toimus vabamas vormis ACCA Young üritus, kuhu olid oodatud kõik osalejad alla 40 eluaasta. Meie jaoks oli üks arendavamaid osasid konverentsi programmist õhtune speed mentoring, kus sai erinevate valdkondade tippspetsialistidelt 5 minuti jooksul küsida küsimusi ning arutada oma osakonna arenguvõimalusi spetsiifilise teemadel: elustamine, intensiivravi jpt. Tõe huvides tuleb öelda, et lubatud 5 minutit venisid oluliselt pikemateks aruteludeks, millest sisukaimad olid ACCA järgmise presidendi Christian Hassageri ja doktorikraadiga õe Tom Quinniga, kellel õnnestus mõned meist kiiresti ACNAP (Association of Cardiovascular Nursing and Allied Professionals) liikmeks värvata.


Tom Quinn inspireeris meid isikliku kogemuse näitel vaatama õendusvaldkonna arenguvõimalusi laiema pilguga. Christian Hassager rääkis uuringutes selgunud elustamisjärgse jahutamise printsiipidest ning rõhutas õdede rolli omastega suhtlemises. Kui meie osakonna praktikas ei ole suuri erinevusi soovitusliku jahutamisprotokolliga, siis võrreldes Taani kolleegidega on Eesti õdedel puudu olulised volitused ja juhised, millest ja kuidas rääkida intensiivravi patsientide omastega. Lähedastele info jagamist ja nende rahustamise ülesanne soovitati suuremal määral usaldada õdedele, kuna nemad veedavad rohkem aega patsiendi voodi kõrval – küll aga on oluline vastav väljaõpe ja ühtne protokolli järgimine. Huvitava leiuna toodi ühes uuringus välja, et õed ja hooldajad suudavad arstidest oluliselt suurema täpsusega ette ennustada patsiendi surma.


Oodatust köitvam oli postrite valik, mille hulgas oli ka kaks eestlaste poolt koostatut. Loengutes esitleti tähelepanuväärselt palju juhtumikirjeldusi, aga ka uuemate uuringute tulemusi – sealhulgas neid, mis alles kestavad. Fookuses näisid olevat PEEP, antikoagulantravi ja Impella. Õnnestus kuulata paljusid juhtumeid, kus kasutati raviprotsessis Impellat, aga ka LifeVesti, mis meie osakonna jaoks on mõlemad tundmatud vahendid. Meile kui õdedele pakkusid käsitletud teemadest enim huvi deliirium, veresuhkru reguleerimine, läbipõlemine ja kvaliteetne elulõpuravi.


Saime kinnitust, et hoolimata arenguruumist vastab küllalt suur osa meie osakonna praktikast tänapäevastele soovitustele. Mitmetele väliskolleegidele avaldas muljet, et meie õed on osakonnapõhised ning ei toimu pidevat roteerumist. Paljudes maades tuntakse suurt puudust spetsialiseerunud õdedest.


Oma igapäevatöös saame konverentsil saadud teadmistest enim rakendada veresuhkru reguleerimise ja deliiriumi mittemedikamentoosse ennetamise põhimõtteid. Täienes silmaring meditsiinilise tehnika kasutamise osas.


Anni Pilvar, Anne Hämäläinen, Rebekka Lilleleht, Maris Ertmann
Erakorralise kardioloogia osakond
Südamekliinik

 

 

lk10 Polva haigla tudengidMärtsis toimunud suutervisepäeva puhul külastasid stomatoloogia üliõpilased Tartu Ülikooli kliinikumi tütarhaiglaid Põlvas, Valgas ja Võrus eesmärgiga teavitada suutervisest elanikke ka väljaspool Tartut ja Tallinna. Üliõpilaste visiite suunasid dr Jana Olak ja dr Rita Nõmmela. Visiite korraldasid Valga haigla õendusjuht Anastassia Org, Lõuna-Eesti haigla õendusjuht Jana Trolla, Põlva haigla õendusjuht Aili Tilgre ning kliinikumi ülemõde Tiina Freimann.


Tudengid pidasid igas haiglas suutervise päeva puhul loengu ning jagasid infolauas materjale erinevatele sihtgruppidele, pidades silmas nii lapsi kui eakaid.


Valga haiglat külastanud Hedvig Alasi sõnul oli külaskäik väga meeldiv ning tudengid said palju positiivset tagasisidet. „Andsime loengu käigus lühikese ülevaate kõigile sihtgruppidele suuhügieeni põhitõdedest ning hiljem rääkisime laste, rasedate ja eakate hambaravi iseärasustest. Loengu pidamine andis palju indu ja motivatsiooni seda kõike uuesti teha, nii et hea meelega jagaksime sel teemal informatsiooni ka koolinoortele. Meil oli hea meel anda oma panus hambahaiguste ennetamisse, samuti oli kogemus lektorina üles astuda meile väga kasulik,“ sõnas Alasi.


Põlva haiglat külastanud tudengid jäid visiidiga samuti rahule. Helen Raik kommenteeris: „Põlva haigla külastus läks hästi. Meil oli infolaud haigla poolel ning loengu viisime läbi tervisekeskuse poolel. Infolauda külastas nii suuri kui ka väikeseid huvilisi. Jagasime infot suutervise kohta ja suukoolilt saadud materjale. Üks huviline soovis saada materjali ka oma tütre klassile ning huvituti, kas ja kuidas on võimalik kooli saada loengut suutervisest. Tervisekeskuse poolel loengut kuulamas olid nii patsiendid kui ka tervisekeskuse töötajad. Lisaks loengus räägitule oli kuulajatel endal ka palju küsimusi, mis kõik said vastused.“


Lõuna-Eesti haiglat külastanud Kai Karin Sikk kinnitas samuti sooja vastuvõttu ning huvi suutervisega seotud teemade vastu: „Võrus võeti meid vastu väga soojalt. Seminariruumis ootas meid 15–20 õde ja arsti, kellel oli võimalus töö kõrvalt meid kuulata. Loengu ajal liitus meiega veel nii mõnigi meditsiinitöötaja. Loengu lugemine kulges vabas vormis: meie rääkisime suutervisest ja meie kuulajad said kohe jooksvalt nii küsimusi esitada kui ka oma kogemusi hammaste hooldusest jagada. Üheks jututeemaks oli ka hambaravihüvitis, mille puhul rõhutasime sügava füüsilise ja vaimse puudega inimestel võimalust saada nüüdsest 100% hüvitist. Eriti palju huvi pakkus kuulajaskonnale aga proteeside hooldus. Kuulajate jaoks oli üllatav, et proteese ei tohigi pesta hambapastaga, vaid parem oleks kasutada näiteks vedelseepi. Pärast loengut seadsime end sisse ka haigla koridoris, kus saime kohtuda patsientidega ja meditsiinitöötajatega, kes ei saanud loengule tulla. Ka neile saime jagada teadmisi suuhügieenist ja rõhutada, kui oluline on viia lapsed ja lapselapsed hambaarstile, et juba noorena oleks suutervis korras ja suuhügieenivõtted õiged!“


Ülemaailmset suutervisepäeva tähistatakse igal aastal 20. märtsil. Sel päeval organiseeritud üritustega tõstetakse elanikkonna teadlikkust suutervise küsimustes ja rõhutatakse terve suu tähtsust terve elu jooksul.

 

Dr Rita Nõmmela
Stomatoloogia kliinik

lk5 Katre KandimaaTartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse logopeed Katre Kandimaa osales kliinikumi arendusfondi toel 28.–31.01. 2019 Vaasa Ülikoolis Haneni keskuse (The Hanen Centre) More Than Words programmi koolitusel – „The Hanen Program for Parents of Children with Autism Spectrum Disorder“.


Pervasiivse arenguhäire üheks tunnuseks on kõneprobleemid, kommunikatiivsete oskuste vähesus või puudumine. Kommunikatsioon on olulisel kohal iga inimese elus. Kommunikatsiooni vahendusel kontakteerume üksteisega, jagame ideid, anname teada oma vajadustest või kirjeldame, kuidas me end tunneme. Autistlikud lapsed seisavad suhtlemist nõudvates olukordades igapäevaselt silmitsi väljakutsetega. Nende õppimise iseärasused (ainulaadsed huvid), sensoorsed eelistused ning omapärane käitumine muudavad suhtlemise raskeks.


Enamasti oleme harjunud mõttega, et erivajadusega lapsed peaksid arenguprobleemidest tingitult võimalikult palju saama abi logopeedidelt ning eripedagoogidelt. Kindlasti on see õige. Veelgi olulisem on teadvustada, kui suur roll lapse toimetuleku toetamisel lasub siiski vanematel ja perekonnal, kus laps igapäevaselt viibib. Iga vanema sooviks on luua oma lapsele arenemiseks parimad tingimused. Vanematel on selleks ka väga head võimalused, sest nad on kõige tähtsamad isikud lapse elus, hoolivad oma lapsest kõige rohkem ja tunnevad oma last kõige paremini.


Haneni keskuses on tegeletud vanemate õpetamisega 40 aastat. More Than Words programmi peamiseks eesmärgiks on suurendada efektiivsete ning teaduspõhiste meetodite tutvustamise ning käsitlemise kaudu vanemate osalust lapse sotsiaalsete ning suhtlemisoskuste arendamisel.


Vanematele mõeldud programm on jagatud rühmatreeninguteks (8 kohtumist) ja individuaalseteks kodukülastusteks (3 korda), mille tulemusena analüüsitakse videosalvestusi ning antakse peredele tagasisidet. Programmi võib läbida ka üks pere individuaalselt. Grupi soovitavaks suuruseks on 16 inimest ehk 8 peret.


Logopeedi ülesandeks on juhendada vanemaid kasutama erinevaid võtteid ja sekkumisstrateegiaid igapäevastes tegevustes koduses keskkonnas ning anda praktilisi nõuandeid ja soovitusi lapse suhtlemisoskuste parandamiseks.


Programmi käigus õpivad vanemad:
• kuidas (milliseid vahendeid kasutades) suhtleb laps praegu ja milline oleks järgmine samm suhtlemisoskuse arendamisel;
• kuidas laps võiks omandada uusi kommunikatiivseid oskusi kõige efektiivsemalt ja kuidas kasutada ära lapse eelistusi/eripärasid suhtlemisoskuste arendamisel;
• mis motiveerib last kõige enam suhtlema;
• kuidas igapäevategevusi kasutusele võttes arendada lapse suhtlemisoskust;
• kuidas aidata last kõnest paremini aru saama;
• kuidas arendada lapse mänguoskusi;
• kuidas aidata last sõprade leidmisel.


Uuringud on näidanud, et programmi lõpetanud vanemad teavad, millisel suhtlemistasemel on laps ja seavad oma lapsele realistlikke suhtlemiseesmärke ning on osavõtlikumad lapse suhtlemiskatsete märkamisel. Vanematel on rohkem teadmisi suhtlemisoskuste arendamise ja lapse kõne arengu kohta. Nad tähtsustavad lapsega suhtlemisel ühiseid huvisid ja on teadlikud selle mõjust suhtlemisoskuste arendamisel. Nad peavad oluliseks lapsega koosmängu ja muudavad vajadusel keskkonda, et motiveerida last rohkem suhtlema.


Kokkuvõtvalt
Töö vanemate ning peredega on siiani olnud üks osa minu igapäevatööst. Programmis osalemine andis mulle juurde hulgaliselt teadmisi, mõtteid ja ideid autistlike või kommunikatsiooniraskustega laste vanemate nõustamisel. More Than Words koolitusel saadud teadmised võimaldavad mul efektiivsemalt ja julgemalt kaasata vanemaid oma laste kommunikatiivsete oskuste arendamisel.


Katre Kandimaa
Psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse kliiniline logopeed

lk8 Puusepa 1a remontOktoobris alguse saanud rekonstrueerimistööd L. Puusepa 1a polikliinikuhoones on jätkunud graafikujärgselt. „Toimunud on lammutustööd ning kolmas korrus hakkab vaheseinte osas ilmet võtma. Lammutustööd veel ka jätkuvad ning suur osa töödest seisab alles ees, kuid praeguseks valminud tööd on kulgenud nii nagu ajaliselt planeeritud,“ kommenteerib Tartu Ülikooli Kliinikumi ehitusjuht Merli Korbun.
Need ruumid, mis on uues kaasaegses tervisekeskuses edaspidi perearstide käsutuses, peaksid valmima 2019. aasta lõpuks. Praeguseks on valmis saanud näidiskabinet III korrusel, mida perearstidele esitleti 22. märtsil.


Pärast III korruse valmimist jõuavad rekonstrueerimistööd II korrusele. Lisaks sellele toimuvad suvel juunist augustini renoveerimistööd L. Puusepa 1a fuajees. Sel ajal toimub hoonesse sisenemine maja külgmiste uste kaudu.


Hetkel toimuvad L. Puusepa 1a maja lammutustööd neljandal korrusel ning ettevalmistustööd viienda korruse ehitamiseks. Seetõttu kolib südamekliiniku ambulatoorne osakond aprilli lõpuks L. Puusepa 8 ruumidesse. Ka androloogiakeskus kolib IV korruselt II korrusele, pärast sealse remondi lõppemist.


Tervisekeskuse rekonstrueerimistööde lõppedes kolib L. Puusepa 1a hoonesse ka kliinikumi stomatoloogia kliinik senisest Raekoja plats 6 majast ning kaasajastatud ja laiendatud õpperuumid saab enda käsutusse ka peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut.


Mahukate rekonstrueerimistööde maksumus on ligi 12 miljonit eurot, millest 2 miljonit on Euroopa Regionaalarengu fondi toetus, eesmärgiga ehitada L. Puusepa 1a hoonest kaasaegne tervisekeskus. Kliinikumi omafinantseering tervisekeskuse rajamiseks on 10 miljonit eurot.

Kliinikumi Leht

lk8 EL struktuuri ja investeerimisfondi logo

lk4 labori tudengTartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris on aasta algusest Erasmus+ programmi raames praktikal välistudengeid nii Portugalist kui Belgiast. Lisaks praktilisele tööle laboris valmib noortel siin ka lõputöö. Noorte praktiseerimist koordineerib ühendlaboris laborispetsialist Aivar Orav, kuid praktika juhendamisse on haaratud ka teised töötajad.


Kogemusi jagab Belgiast Eestisse praktikale tulnud Emily Sannen.


Miks te otsustasite tulla Eestisse praktikale?
Õpin Belgias biomeditsiini meditsiinilisel, mitte farmatseutilisel, suunal. Eesti ei olnud tegelikult mu esimene valik, esimene valik oli Lõuna-Aafrika, aga sinna olin võimalik minna ainult kahel tudengil ja mina olin kolmas. Eesti oli minu teine valik seetõttu, et see pole riik, kuhu ma niisama puhkusele tuleksin. Nägin võimalust tulla siia ja näha riiki teistmoodi.


Millised on teil muljed Eestist?
Mulle meeldib lumi, Belgias ei ole eriti palju lund. Inimesed on kenad, ka siin haiglas on inimesed sõbralikud. Ilm muutub siin tihti, vahepeal sajab, siis on jälle päikseline. Mulle meeldib linna ümbruskond, loodus ja metsad, Belgias ei ole meil neid enam palju.
Lisaks Tartule olen käinud Riias. Mul seisab ees veel paar nädalat praktikat Tallinnas. Loodan näha rohkem Eestist siis, kui mu vanemad mind aprillis külastavad ja auto rendivad. Iga hetk ja päev Eestis on olnud uus kogemus.


Millised on teie muljed aga kliinikumist?
Belgias on meil suurtes linnades suured haiglad ja väikestes linnades väiksemad. Siin on suurtes linnades suured haiglad ja ravi suunatakse suurtesse haiglatesse. See on Belgiast väga erinev. Kliinikum on nii suur, siin võib ära eksida. Esimesel nädalal, kui ma siin olin, olid mul õnneks abiks teised välistudengid Daniella ja Mariana, kes aitasid mul orienteeruda.


Mida olete ühendlaboris teinud?
Olen praktikal kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonnas, enamus aega sellest kliinilise keemia töölõigus, kus viisin läbi igapäevast kvaliteedikontrolli ning mulle selgitati masinate toimimist ja funktsioone. Nädala olin laboratoorse hematoloogia töölõigus, tegin hematoloogilisi, koagulatsiooni ja uriinianalüüse. Mulle on näidatud peaaegu kõike, mis siin ühendlaboris teha saab. Loodan olla veel nädala mikrobioloogias.

 

lk2 Mari Anne Vals25. märtsil kaitses Mari-Anne Vals filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Congenital N-glycosylation disorders in Estonia“ („Kaasasündinud N-glükosüülimise haigused Eestis“).

Doktoritöö juhendajaks oli professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituudist. Oponendiks Erik A. Eklund (MD, PhD), Associate professor of Experimental Paediatrics, Clinical Sciences, Lund University, Rootsi.

Kokkuvõte
Kaasasündinud glükosüülimise haigused (KGH) moodustavad kiirelt areneva ainevahetushaiguste grupi ning on põhjustatud valkude ja lipiididega seotud glükaanide häirunud sünteesist. Erinevad valkude N-glükosüülimise haigused on enim diagnoositavad KGH-d ja PMM2-CDG on kõige sagedasem N-glükosüülimise haigus. KGH sümptomid on mittespetsiifilised ja multisüsteemsed. Valikmeetod KGH skriinimiseks on seerumi transferriini isoelektriline fokuseerimine (IEF).

 

Käesoleva uuringu eesmärk oli juurutada Eestis KGH diagnostikaks transferriini IEF ja hinnata kolme aasta jooksul N-glükosüülimise haiguste esinemist meie patsientide hulgas. Kuuel patsiendil 1230-st esines KGH skriiningul positiivne tulemus, mis leidis molekulaarse kinnituse.


Esmalt näitasime, et kõige sagedasem KGH Eestis on PMM2-CDG, mida diagnoositi neljal patsiendil kahest perekonnast. Ühe pere lastel väljendub haigus kerge neuroloogilise vormina, kuid normaalse kognitiivse arenguga, mida PMM2-CDG patsientide hulgas esineb harva. Eesti PMM2-CDG patsientidel oli kõige sagedasem variant PMM2 geenis p.Val131Met.

 

Teiseks, esitasime tulemused PMM2-CDG eeldatava sageduse kohta, kasutades Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu andmeid. Leidsime viis erinevat PMM2 heterosügootset mutatsiooni. Kõige sagedasem geenivariant on p.Arg141His kandlussagedusega 1/224. p.Val131Met kandlussagedus on 1/449. Eeldatav PMM2-CDG sagedus Eestis on 1/77,000.

 

Kolmandaks, kirjeldasime patsienti KGH alatüübiga SLC35A2-CDG ning võrdlesime tema fenotüüpi ja genotüüpi 14 rahvusvahelise patsiendi kliiniliste andmetega. Patsientidele on iseloomulik mittespetsiifiline neuroloogiline haigus üldise arengu hilistumise, lihashüpotoonia, krampide ning epileptilise entsefalopaatiaga, düsmorfsed tunnused ja lühike kasv. Lisaks võib transferriini IEF olla vale-negatiivne.

 

Neljandaks, kirjeldasime multisüsteemsete kliiniliste sümptomitega ning uue, seni kirjeldamata KGH alatüübiga patsienti, kellel on KGH alatüübi põhjuseks tõenäoliselt haiguspõhjuslik homosügootne muutus STX5 geenis.


Käesolev uuring näitas, et Eesti patsientide puhul on transferriini IEF on tulemuslik meetod KGH diagnostikas. Skriiningu rakendamine võimaldas lisada uusi kliinilisi ja epidemioloogilisi andmeid erinevate teadaolevate ning uue KGH alatüübi kohta.

 

Kliinikumi Leht 

 

lk6 Vaikjarv fotograaf Kaarel KreeTartu Ülikool on käivitanud mentorlusprogrammi, mida pakutakse vilistlastele ja Tartu Ülikooli üliõpilastele, et viia kokku kogenud juhid ja üliõpilased, et jagada kogemust. Mentorlusprogramm on mõeldud motiveeritud tudengitele, kes soovivad Eesti oma ala tippudelt kogemusi ja inspiratsiooni ammutada ning tulevikus millegi maailma muutvaga hakkama saada.


Tiina Freimann on lõpetanud Tartu Ülikoolis õendusteaduse diplomiõppe, magistriõppe ja meditsiiniteaduste doktoriõppe. „Tartu Ülikooli kolmekordse vilistlasena tundsin soovi omalt poolt panustada ning midagi ülikoolile tagasi anda selle pika õppimise järel,“ selgitab Tiina Freimann mentorlusprogrammis osalemist. „Samuti on see võimalus värskendada natuke teadmisi supervisiooni ja mentorluse valdkonnas. Olen kunagi Soomes Kymenlaakso suveülikooli baasil saanud juhtide superviisori ja mentori ettevalmistuse, tahtsin täiendada oma mentorioskusi. Programm on ka mentorile väga kasulik, kuna mentorlusseminaridel käsitletakse erinevaid teemasid ja antakse mentoritele tuge juhendamiseks. Usun, et sellest on mulle kasu ka igapäevatöös.“


Programmi eesmärk on tudengite kasvatamine tippspetsialistide ja -juhtide mantlipärijateks. Programm on väga lai ning hõlmab väga erinevate valdkondade tudengeid ja tippspetsialiste, mentorid on leitud Tartu ülikooli vilistlaste hulgast. Programmis said osaleda need mentorid, kelle vastu tundsid huvi ka tudengid ning kelle jaoks leidus tudengite hulgas mentii.


Tiina Freimanni mentii on meditsiiniteaduste valdkonna 6. kursuse üliõpilane Marge Vaikjärv. Marge Vaikjärv on üliõpilasesindaja kliinilise meditsiini instituudi nõukogus. Vaikjärve eesmärk programmis on selgitada enda jaoks tööalase karjääri võimalusi töö korralduse ja juhtimise valdkonnas. Vaikjärvel ja Freimannil olid varasemalt kokkupuuted ülikoolis, terviseedenduse loengutes.


„Olen olnud pikka aega üliõpilaste esindaja – instituudi, ülikooli ja riigi tasandil. Seega olen pidanud alati süsteemidesse süvenema, mudeldama ja vaatama "suurt pilti". Arstiteaduse tudengina on suurim pilt, milleni tavaliselt jõuame, patsient ja tema lähedased. Soovin aga näha ka tervishoius suuremat pilti ning kuna see osa on õppekavas vähe esindatud, siis just seda läksingi mentorlusprogrammist otsima. Sellega seoses on küsimusena kerkinud tulevased karjäärivõimalused ja valikud, mida nende võimaluste avatuna hoidmiseks teha,“ selgitas Vaikjärv mentorlusprogrammiga liitumist.


„Oluline on tunda valdkonda seestpoolt, minu enda kogemus on see, et hea õendusjuht kasvab läbi praktika ja läbi mitme juhtimistasandi. Praktilised teadmised ja oskused valdkonnast tulevad juhile ainult kasuks,“ kirjeldas Freimann meditsiinvaldkonnas juhtimise eripära. „Olen Marge mentor kui 34-aastase juhtimiskogemusega inimene. Tema on küll arstitudeng, mina olen õe kutseala esindaja, aga see ei ole siin määrav,“ selgitab Freimann. „Usun, et need kohtumised panevad mentii mõtlema oma karjääri võimaluste üle ning mina saan talle anda lisavaatenurka, et toetada teda edasiste otsuste tegemisel.“


Mentorlusprogrammi juurde kuuluvad seminarid, kus kogunevad kõik mentorid ja mentiid. Seminaride vahepeal toimuvad mentori ja mentii individuaalsed kohtumised, iga kohtumise eel püstitab mentii eesmärgid ja esitab oma küsimused, millele siis kohtumisel vastatakse ja mille üle arutletakse. Kohtumistel on avatud ja vaba vestlus, kuid läbitakse ka kindlad teemad – käsitletakse juhtimisalase karjääri eeldusi, karjääri planeerimist, juhtimiseks vajalikke oskusi ning mitmeid teisi töökorralduse ja juhtimisega seotud teemasid.

 

„Mentorlusprogramm annab võimaluse oma õppes omandatud teadmised hoopis teise perspektiivi seada ning toetab ühe patsiendi või kogukonna tasandist kõrgemal tervishoiusüsteemi vaadelda. Lisaks loomulikult karjääriplaneerimise aspekt. Kuid läks nii, et esimestest jutuajamistest mentoriga selgusid veel mõned aspektid, mida sellest mentor-mentii suhtest saada võib, näiteks oma juhtimisstiili läbimõtlemine. Minule väga meeldib, et ülikooli poolt on lisaks mentorite-mentiide kokkuviimisele korraldatud ka seminarid erinevatel teemadel (nt agiilne juhtimine, edukas vananemine jne). See aitab järje peal püsida ning jagada kogemust ka teiste mentor-mentii paaridega,“ tutvustab Vaikjärv oma kogemust.


Mentorlusprogramm algas 24. jaanuaril ning lõppeb 17. mail ühisseminariga. „Programmi avaseminar oli üsna rohkearvuline, kui kõik need esimesel kohtumisel osalenud jõuavad lõpuni, siis on see üsna edukas programm. Usun, et programmist on kasu ja loodan, et see jätkub. Kui ka üks inimene, üks üliõpilane, saab natuke tuge oma karjääri planeerimisel, siis on see aina kasuks,“ hindab Freimann programmi edukaks.

 

Liina Raju 

13.–15. veebruarini toimus kursus neuropatoloogiast, millel osalesid neuroloogid, neurokirurgid, lasteneuroloogid, patoloogid ja kohtumeedikud – nii residendid, arstid kui doktorandid, kellele kõigile on teadmised neuropatoloogiast äärmiselt vajalikud. Kursus korraldati Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse ja närvikliiniku ning meditsiiniteaduste valdkonna koostöös, kliinikumi arendusfondi ja kliinilise meditsiini doktorikooli toel.

 

Külalislektoriteks olid neuropatoloogia rahvusvahelised tipp-eksperdid, nende hulgas Berliini Charite Ülikooli professor Hans Hilmar Göbel, kes on olnud ka varasemate neuropatoloogia kursuste korraldamise initsiaatoriks – neist esimene toimus 2003. aastal neuroteaduste seminaride raames, ja enne praegust kursust viimati 2013. aastal patoloogia ja neuroloogia-neurokirurgia residentidele. Berliinist oli ka teine lektor professor Werner Stenzel, keda lisaks seob Tartuga doktorandi juhendamine. Lektorina osales ka Londoni UCL Ülikooli Neuropatoloogia konsultant Zane Jaunmuktane, kelle üheks vastutusalaks on Queen Square Ajupank; ja erakordne rõõm oli kohtuda Andres Kullaga, kelle varasem professionaalne tegevus on olnud seotud neuropatoloogia arendamisega Tartus, aga viimase 12 aasta jooksul töötab histopatoloogia konsultandina Inglismaal Newporti haiglas.

 

Loengutel käsitleti laia teemaderingi: peaaju vaskulaarsed haigused, neurodegeneratiivsed haigused, kasvajad ja neurotrauma, põletikulised, metaboolsed ja toksilised ajuhaigused, perifeerse närvi ja lihaspatoloogia; lisaks külalislektoritele esines oma doktoritöö teemal Andreas-Cristian Hade. Oluliseks kursuse osaks olid praktilised ajulahangud ja haigusjuhtude sessioonid histoloogiliste preparaatide demonstratsioonidega – materjali praktilisteks sessioonideks korraldasid Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse juhataja Liis Salumäe ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakonna juhataja professor Marika Väli, histoloogiliste preparaatide digitaliseerimisega tegeles patoloogia doktorant Georgi Dzaparidze. Kursus õnnestus hästi tänu erinevate valdkondade heale koostööle, osalejate tagasisde oli igati positiivne. Huvi kursusel osalemiseks oli suurem, kui võimalus osalisi vastu võtta, seetõttu oleks igati vajalik ka edaspidi neuropatoloogia kursusi korraldada.

 

Professor Pille Taba
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku juhataja

lk8 KaieJoeveerHematoloogia-onkoloogia kliinikus töötav kliiniline psühholoog Kaie Jõeveerele omistati EuroPsy tunnistus kliinilise- ja tervisepsühholoogia valdkonnas. Minnes temaga intervjuud tegema, nägi plaan ette sellele uhkele psühholoogide euroopastandardile keskendumist, ent vestlus jõudis hoopis patsientide ja nende heaolu juurde.


EuroPsy (Registreeritud Euroopa Psühholoog) on Euroopa akrediteering. Mis tähendab, et kliinikumis töötab Euroopa psühholoogide registrisse kantud psühholoog, kes teeb oma tööd rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Euroopa kutsestandardi taotlemiseks oli Kaire Jõeveerel lõpetatud magistriõpe spetsialiseerumisega kliinilisele psühholoogiale. Sellele lisandus pikk juhendatud praktika, et taotleda kliinilise psühholoogi kutset, misjärel on alles võimalik pakkuda haigekassa tingimustel vastuvõtuteenust. Kaie ise jääb tagasihoidlikuks: „Mul on muidugi hea meel. EuroPsy tunnistust ei ole võimalik kogu aeg taotleda ning teadmine, et minu tööd on hinnatud Euroopa akrediteeringu vääriliselt, teeb rõõmu. Siiski ei tähtsustaks ma seda üle, pigem pean siiski kõige olulisemaks olla hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsientide jaoks alati olemas,“ lausub Kaie.


Hematoloogia-onkoloogia kliinikus alustas Kaie psühholoogina töötamist 2015. aastal, kui oli lisaks psühholoogia magistriõppele läbinud õe eriala õppekava. „Meditsiin oli mulle väga südamelähedane ning olen äärmiselt tänulik, et elu viis mind õeks õppimise ajal ühtlasi tööle keemia- ja kiiritusravi osakonda,“ räägib Kaie. Ta rõhutab, et tunneb sellest kogemusest kasu igapäevaselt, sest on osalenud patsientide keemia- ja kiiritusravi protsessis, näinud, milliseid kõrvaltoimeid patsientidel esineb, aga ka füüsiliselt ja vaimselt raskeid hetki. Samal ajal sai järjest enam selgeks, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsiendid, aga ka töötajad, vajaksid psühholoogi tuge, mis viis kliinilise psühholoogi koha avamiseni 2015. aastal. „Kliiniku töötajad on olnud väga toetavad, sest ametikoht oli uus ning süsteemi tuli hakata alles looma. Teisalt andis see võimaluse töötada välja teenus nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu nii patsientidele kui ka töötajatele,“ ütleb Kaie. Nüüdseks on kliinilise psühholoogi töö korraldatud nii, et see hõlmab endas ambulatoorseid vastuvõtte, erakorralisi patsiente, tööd statsionaaris ning tööd kliiniku enda töötajatega.


Ta lisab, et iga uue teenuse käivitamisel on oluline roll teavitustööl Vähihaiguse puhul on patsiendil mõnikord vaja läbi murda valehäbist nii diagnoosi kui psühholoogilise abi vajamise osas. Seetõttu on Kaie Jõeveer seadnud nii, et patsiendid pääsevad vastuvõtule võimalikult kerge vaevaga. Mured, millega tullakse, on seotud nii hirmuga enda kui ka teiste pärast. Kaie sõnul on esimene väljakutse tunnistada ja kohaneda vähihaigusega. Seejärel tuntakse ebakindlust, kas üldse ja kuidas sellest teavitada teisi inimesi? Kuidas olla valmis lähedaste ja tuttavate reaktsiooniks ja kurbuseks? Niisamuti on patsientidel murekohaks toimetulemine välimuse muutumisega ning hirm kannatuse ja suremise ees. Emotsionaalsete murede kõrval kerkivad esile ka füüsilised vaevused. „Pean väga oluliseks rõhutada, et vähk ei ole tänapäeval enam tabuteema, millest on piinlik rääkida. See diagnoos ülemaailmselt aina sageneb ning õnneks on ka paranemislootused patsientidel suuremad. Järjest suuremaks väljakutseks patsientide jaoks hakkab kujunema hoopis see, kuidas elada edasi siis, kui haigusest on võitu saadud, aga hingelised ja kehalised armid tuletavad läbielatut teravalt meelde,“ selgitab Kaie. Et patsiendid ei jääks muremõtetega üksi, suunavad hematoloogia-onkoloogia kliinikud arstid ja õed ka ise patsiente Kaie juurde või kutsuvad osakonda patsiendiga rääkima. Patsiendid, kes on tee Kaie juurde leidnud, käivad seal enamasti rohkem kui korra. Psühhoteraapias on turvaline oma tunnetele ja mõtetele otsa vaadata, analüüsida muret tekitavaid olukordi ning leida ressurss enda aitamiseks ja edasi tegutsemiseks. „Mõni patsient on minu juures käinud juba paar aastat, mõnele jällegi piisab paarist korrast. Vahel aga tullakse tagasi ka koos lähedasega, sest vähihaigus puudutab ju kogu perekonda,“ ütleb Kaie.


Arstide tagasiside põhjal on psühholoogi vastuvõtul käinud patsientide mõtlemine selgem, mis aitab oluliselt kaasa ravitööle – patsient mõistab temaga toimuvat ning arst ei pea kasutama vastuvõtuaega nõustamisele, vaid saab keskenduda ravitööle.


Kui küsida, millist abi meie enda töötajad vajavad, vastab Kaie: „Arstide ja õdede töös on psühholoogiliselt kriitilisi momente iga päev. Olen nende jaoks osakonnas olemas ja sageli saavad sel moel mured jooksvalt läbi arutatud. Igapäevaste otsuste juures on vaja vahel enda mõtted ja kahtlused kõvasti välja öelda, ka see juba aitab. Kaie on teinud onkoloogia eriala õdelele koolitusi ja supervisioone. Niisamuti loeb ta Tartu ülikoolis arstitudengitele ning residentidele onkoloogiapõhist psühholoogia kursust.


Intervjuu lõpetab positiivse meele ja rahuliku olemisega Kaie tänusõnadega: „Olen väga tänulik minu kliiniku kolleegidele, kes on aidanud psühholoogi vastuvõttu juurutada. Naudin oma tööd, kus saavad kokku minu praktiline töökogemus radio- ja onkoteraapia osakonnast, kliinilise psühholoogi kutse ning õe eriala teadmised. Olen tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, kes on mind usaldanud ning enda patsiente minu vastuvõtule suunanud. Olgugi, et psühholoog ei saa ära võtta haigust, olen ma patsientide jaoks olemas ning aitan hea meelega kaasa, et patsient saaks haigena või haigusest paranenuna eluga edasi minna,“ võtab kokku kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer.

 

Vastuvõtuaja broneerimine
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 731 9407

 

Helen Kaju 

lk7 Tiina Freimann A.TennusPatsiendi kahju- ja ohujuhtumid on pälvinud viimase paari aastakümne jooksul järjest kasvavat huvi kogu maailmas. Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutusel olev patsiendi ohujuhtumite infosüsteem (POI) on haiglapersonalile mõeldud veebipõhine süsteem, mis võimaldab registreerida ja menetleda haigla osakondades aset leidnud juhtumeid, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsiendi tervist või heaolu.


Kliinikum alustas patsiendi kahju- ja ohujuhtumite registreerimisega 2007. aastal, esialgu ainult õendusabi valdkonnas. POI võeti kasutusele kogu kliinikumis 2013. aastal. POI väljatöötamisel oli eeskujuks HaiPro süsteem, mida kasutab enam kui 200 Soome haiglat.


POI eesmärk on ennetada kahju tekitamist patsiendile haiglaravi ajal ning parandada raviteenuste ohutust õppides tehtud vigadest. Toimiva süsteemi eeldusteks on:
• iga töötaja teadlikkus patsiendi kahju- ja ohujuhtumite võimalikest tagajärgedest ning nende ennetamise võimalustest;
• iga töötaja valmisolek enda või oma kaastöötaja eksimust või ka töökorraldusliku puudust näha ja seda dokumenteerida, et anda kõigile võimalus vigadest õppida;
• patsiendiohutust väärtustava töökultuuri kujundamine ja juhtide tugi süsteemi toimimisele;
• juhtumite edukas menetlemine, mis peaks toimuma töötajaid ja tööõhkkonda kahjustamata;
• juhtumite kohta perioodiliste kokkuvõtete tegemine ja nende põhjal tagasiside andmine osakonna töötajatele.


POI kasutamisel lähtutakse põhimõtetest, mis on vastavuses Euroopa Komisjoni soovitustega aastast 2014: see peab olema kasutajale lihtne ja võimaldama mitmekülgset andmete analüüsi; registreerimine on anonüümne; juhtumite menetlemine peab toimuma lugupidavalt, kedagi kahjustamata; menetlemisel keskendutakse juhtumi põhjustele ning parendus- ja ennetusmeetmetele; süsteemi tuleb hoida lahus kaebuste süsteemist, distsiplinaarmenetlustest ja kohtuvaidlustest.

 

POI ei piirdu ainult patsientide ohujuhtumitega, vaid lubab registreerida ka personali, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud juhtumeid. Töötajate teadlikkus POI kasutamisest on aastatega kasvanud – kui 2013. aastal registreeriti kliinikumis 403 juhtumit, siis 2018. aastal 908. Kõige rohkem registreeriti POIs vägivallaga seotud juhtumeid, mis leidsid aset valdavalt psühhiaatriakliinikus ja olid seotud enesevigastusliku käitumisega ning personali või kaaspatsientide vastu suunatud vägivallaga. Traumad ja õnnetusjuhtumid oli enamasti seotud patsientide kukkumisega.


Juhtumi menetlemise alguses määratakse selle riskiaste, kasutades vastavat maatriksit, milles võetakse arvesse juhtumi mõju patsiendi tervisele ja heaolule ning juhtumi kordumise tõenäosus. POI annab andmeid, mis on vajalikud parendusotsuste tegemiseks ning võimaldab kaasata töötajaid juhtumite menetlemisse ja otsuste tegemisse. Eelmisel aastal olid parendusotsused seotud personali koolitamise, tegevusjuhendite uuendamise, ravimikäsitluse parendamise, infektsioonikontrolli tõhustamise, töökorralduse muutmise ning teiste parendamismeetmetega.


POI arendamisega tegeletakse kliinikumis pidevalt. 2018. aastal lisati juhtumite nimistusse uusi nimetusi, mis võimaldavad paremini registreerida personali, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud juhtumeid. Jätkuvalt tuleb tegeleda juhtumite menetlemise, riskihindamise ja personalile tagasiside andmise parendamisega. Alates 2018. aasta augustikuust on kliinikum valmis jagama POI rakendust kõikidele Eesti haiglatele.

 

Tiina Freimann
Ülemõde

lk9 nahakabineti odeMobiilne nahahaiguste diagnoosikabinet peatub Eestimaa erinevais keskustes, et kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne nahakasvajate kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann. 2018. aastal avastati nahakabineti vastuvõtul histoloogiliselt kinnistunud melanoome 6, düsplastilisi nevusi 6 ja basalioome 12.


Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kodulehelt. Tähelepanu, interneti broneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse.


Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

 


MÄRTS 2019
7. märts, Pärnu Haigla, Ristiku 1, taastusravi ja heaolukeskuse parkla
8. märts, Pärnu Haigla, Ristiku 1, taastusravi ja heaolukeskuse parkla
21. märts, Narva Haigla, Haigla 7, Narva
22. märts, Narva Haigla, Haigla 7, Narva

APRILL 2019
4. aprill, Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1
11. aprill, Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Ahtme
12. aprill, Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Ahtme
18. aprill, Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
25. aprill, Vändra Perearstikeskus, Vistra tee 4

MAI 2019
7. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
8. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
9. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
16. mai, Tapa Haigla, Valgejõe 14
23. mai, Rapla Maakonnahaigla, Alu tee 1b, Rapla
30. mai, Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures

JUUNI 2019
6. juuni, Valga Haigla, Peetri 2, Valga
27. juuni, Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
28. juuni, Türi Tervisekeskus, Viljandi 4, Türi