lk9 Margus Punab Evelin LumiNovembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli  ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.

 

„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.

 

Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.

 

Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.

 

Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.

Aeg

Tervisekontrolli eesmärk

Läbiviija

Sünd-esimene eluaasta

Sisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite areng

Perearst või lastearst

Hilispuberteet,

16.–19. eluaasta

Kehaline areng, hilisemad terviseriskid

Meestearst

35.–45. eluaasta

Esimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud)

Perearst või meestearst

40. eluaasta

Esimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbaga

Perearst, meestearst või uroloog

50+ eluaastad

Regulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajadusele

Perearst, meestearst või uroloog

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik

 

Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:

  • Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
  • Ülekaalulised mehed
  • Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
  • Seksuaalse riskikäitumisega mehed

Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.

 

Kliinikumi Leht

lk5 Marko Murruste A. Tennus21. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Marko Murruste filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ („Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest“).

 

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Eduard Jonas (PhD), Department of Surgical Gastroenterology, University of Cape Town and Groote Schuur Hospital, Cape Town, Lõuna-Aafrika Vabariik.

 

Kokkuvõte

Krooniline kõhunäärme põletik e pankreatiit (KP) on harv haigus – aastas haigestub ca 10 patsienti 100 000 inimese kohta. Patsientide peamisteks probleemideks on kõhuvalu ja/või KP tüsistused.

 

Doktoritöös uuriti KP patsientide operatsioonijärgset elulemust, seda mõjutavaid faktoreid ja surma põhjuseid; patsiendil esinevaid KP tüsistusi ja nende kirurgilise ravi efektiivsust; võrreldi pankrease ja peensoole vahelise ühenduse lühikese ja pika variandi tulemusi. Uuring põhines Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus opereeritud 166 patsiendi andmetel.

 

Uuringu tulemusel selgus, et KP tõttu opereeritud patsientidel oli suremus 1,8 korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal, seejuures jätkuva alkoholi tarvitamise korral oli see 2,7 korda suurem. Surmapõhjuste analüüsimisel selgus, et 75% patsientidest suri nende haiguste tüsistustesse, mille tekkeks on oluline roll alkoholi tarvitamisel ja/või suitsetamisel (nt maksatsirroos, mürgistused, pahaloomulised kasvajad, ateroskleroosi tüsistused). KP tüsistused olid harva surma põhjuseks (4,2%).

 

Lisaks alkoholi tarvitamisele ja suitsetamisele, olid elulemuse määramisel olulised: kaasuvate haiguste, pankrease puudulikkuse, töötuse ja kehakaalu languse esinemine.

 

Tüsistuste uuringus võeti kasutusele uuenduslik klassifikaator, mis põhines tüsistuste tekkemehhanismil. See võimaldas sarnase tekkega tüsistusi grupeerida, mis omakorda võimaldas üldistavaid analüüse.  Uuring näitas, et tüsistuste peamisi tekkemehhanisme arvestav kirurgiline ravi on efektiivne olemasolevate tüsistuste kõrvaldamisel ja valdavalt ka uute tekke vältimisel.

 

Samas selgus, et ei ole ühte ideaalset operatsiooni meetodit kõikide situatsioonide jaoks – ühel operatsioonitüübil on ühed, teisel teised eelised. Patsiendi jaoks sobiva operatsiooni valikul tuleb lähtuda patsiendi kaebustest, pankrease anatoomilistest muutustest, tüsistuste laadist ning operatsiooni riskist.

 

Pankrease ja peensoolevahelise ühenduse uuring näitas, et lühike ühendus tagab ühtlaselt laienenud pankrease juha korral sama efektiivse valu taandumise kui pikk. Kuna lühikese ühenduse korral olid operatsiooni kestus ja riskid väiksemad, peaks see olema eelistatud meetod ühtlaselt laienenud pankrease juha korral.

 

Juhendaja, prof Urmas Lepner: Marko Murruste on väljapaistev, suure kliinilise kogemusega kirurg, kes on Eestis juurutanud praktikasse kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi, aga ka pankrease transplantatsiooni. Oma doktoritöös annab ta ülevaate kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidiga patsientide ravitulemustest, sealhulgas kroonilise pankreatiidi tüsistustest, elulemusest pärast kroonilise pankreatiidi kirurgilist ravi, riskifaktoritest ja surma põhjustest kirurgiliselt ravitud kohordis, aga samuti tehnilistest aspektidest pankrease dreneerivate operatsioonide korral. Dr Murruste suutis vaatamata oma suurele kliinilisele tööle doktoritöö kaitsta tähtajaliselt, mis ei ole üllatav, teades tema eesmärgile orienteeritud suhtumist, süsteemset ja struktuurset lähenemist probleemide lahendamisel. Olen veendunud, et dr Marko Murruste jätkab akadeemilisel rajal nii teadustööga ja doktorantide juhendamisega kui ka meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamisega. Soovin talle selleks jõudu ja edu.

lk4 Nigul Ilves1. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku füüsik Nigul Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ („Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring”).

 

Juhendajad: radioloogia kaasprofessor Pilvi Ilves (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), lastehaiguste lektor Rael Laugesaar (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kliiniline psühholoog Mairi Männamaa (PhD (pedagoogika), SA TÜK lastekliinik).

Oponent: pediaatria kaasprofessor Helen Carlson (Ph.D), Cumming School of Medicine, University of Calgary, Alberta Children's Hospital, Calgary Alberta, Kanada.

 

 

Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on arstide, aga ka elanikkonna teadlikkus tõusnud, et insult võib esineda kogu elu jooksul, ka lastel. Eriti suur insuldi tõenäosus on vastsündinueas, umbes üks tuhande elussünni kohta. Insult vastsündinueas võib kaasa tuua elukestva motoorse, kognitiivse kahjustuse ning epilepsia, lisanduda võivad käitumishäired ja sotsiaalne puue. Vastsündinuea insult mõjutab väga pika aja jooksul lisaks lastele ka nende lähedasi, tuues kaasa stressi ja depressiooni kogu perele, ning koormab majanduslikult tervet ühiskonda.

 

Vastsündinuea insuldi järgne ajukahjustus on olenevalt tekkemehhanismist ja suurusest erinev, ka laste areng ja oskused on sellest tulenevalt erinevad. Õnneks on laste aju arenev ja plastiline ning suudab vähemalt osa ajukahjustustest võrreldes täiskasvanutega paremini kompenseerida. Kuna insult on harvaesinev ja kahjustus varieeruv, on teadmised vastsündinuea insuldi kohta piiratud.

 

Uurimistöö eesmärk oli uurida vastsündinuea insuldiga laste aju võimet võrreldes tervete lastega kahjustust erinevate kahjustuse tüüpide ja ulatuste puhul kompenseerida. Me kasutasime erinevaid magnetresonantstomograafilisi (MRT) uuringuid koos pilditöötlusega, et leida tunnuseid, mille abil oleks võimalik juba esimestel eluaastatel ennustada insuldiga laste kognitiivseid ja motoorseid võimeid ja paremini planeerida taastusravi.

 

Uuringu tulemused näitasid vastsündinuea insuldiga laste motoorsete ja kognitiivsete võimete ning aju ümberorganiseerumise seost kahjustuse ulatuse ja tüübiga. Muutused insuldiga vastsündinu ajus aitavad kompenseerida ja vähendada kahjustuse mõju, kuid ei suuda täielikult tagada eakohast arengut.

 

Uuringus saadud teadmisi aju plastilisuse ja ümberorganiseerumisvõime kohta on võimalik rakendada lisaks insuldihaigetele ka teiste ajukahjustusega (nt trauma, ajukasvaja või epilepsia) laste puhul. Need teadmised täiendavad vastsündinuea insuldi laste radioloogilistest uuringutest saadavat teavet, rõhutades nende vajalikkust.

 

Juhendaja, dr Pilvi Ilves: Nigul Ilvese doktoritöö on oluline panus kliinikumi laste insuldi uurimisrühma töösse. Doktoritöö tulemused aitavad mõista, missugused radioloogilised uuringud aitavad hinnata insuldiga laste ajukahjustuse ulatust, prognoosida kaugtulemust ja rehabilitatsiooni vajadust.

 

Töö tulemusel on tekkinud arusaam, et lisaks insuldi olemasolu hindamisele, tuleb radioloogidel alati täpselt hinnata ka kahjustuse lokalisatsiooni. Tööst selgub, et lisaks ajukoore kahjustuse kirjeldamisele on insuldiga laste edasise kognitiivse, keelelise kui motoorse arengu prognoosimiseks väga oluline hinnata ka insuldiga laste basaaltuumade ja talamuse kahjustuse ulatust. Nende struktuuride, eriti talamuse, ulatuslik kahjustus näitab, et lapse motoorne areng, eriti käe funktsioon võib olla oluliselt kahjustatud. Just nendel lastel tuleb alustada varase rehabilitatioooniga.

 

Insuldi korral tekkinud kahjustust väiksemal või suuremal alal on näha MRT ülesvõtetel. Töö näitas, et insuldi korral kahjustuvad terved võrgustikud, mis on häiritud väga laiali alal ja oluliselt kaugemal, kui tavalise MRT pildil oleva kahjustuse alusel võiks arvata. Sellised võrgustikes toimunud muutused viivad ka funktsiooni languseni.

 

Niguli töö oluline panus on meetodite laienemine, millega on võimalik edaspidi uurida neuroloogilisi haigusi nii täiskasvanutel kui lastel. Juba praegu on kliinikumis käigus mitmed teadustööd, kus on sarnaseid funktsionaalse magnetresonantstomograafia uuringuid kasutatud. Hea meel on, et Eestis on nüüd võimekus selliseid keerulisi aju funktsioone hindavaid uurimistöid teha ja keerulisi ajuvõrgustikke ka analüüsida. Kasutatavad arvutused on keerulised ja nõuavad põhjalikke teadmisi andmetöötlusest ja programmeerimisest. Kogu suuremahulise andmetöötluse aitab läbi viia Tartu Ülikooli arvutuskeskus.

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus esitleti rahvusvahelise enneaegse sünni päeva raames raamat-albumit „Minu lugu“, mille autor on kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller.

 

lk12 kolmikudRaamat „Minu lugu“ on küll mõeldud enneaegselt sündinud lapse vanematele, kuid see sobib kasutamiseks kõigile värsketele lapsevanematele. Raamat annab võimaluse koguda ja säilitada lapse sünnist alates need kordumatud hetked, mis aastate möödudes tunduvad uskumatuna.

 

Neonatoloogia osakonna õde Kaija Piller tugines raamatu koostamisel oma töökogemusele lastekliiniku vastsündinute osakonnas, suhtlusele enneaegsete laste vanematega ning ka programmi „Lähedane koostöö lapsevanematega“ läbimisele. „Kuulates lugusid ja nähes neid imelisi perekondi, kes alustavad oma vastsündinuga haiglas, tundus oluline anda võimalus selle kogemuse salvestamiseks,“ ütles Piller. „Esialgne kiire haiglatempo ühel hetkel aeglustub ja muutub rutiiniks, kus väikseid edusamme on raske tähele panna,“ lisas ta.

 

Raamatusse saab kirja panna teekonna haiglast alates kuni viienda eluaastani. Tavapäraselt kirjeldatakse beebiraamatutes lapse arengut kuni esimese eluaasta lõpuni, aga enneaegsed ja haiglaravi vajanud lapsed jäävad lastearsti vaatevälja tervise ja arengu jälgimiseks kauem.

 

Enneaegseteks loetakse neid lapsi, kes sünnivad enne tähtaega, 23.–37. rasedusnädalal, Eestis ligikaudu 800 last aastas. Võrreldes maailmaga on Eestis nii enneaegsuse tase madalam kui ka tulem parem – maailmas sünnib iga kümnes laps enneaegsena, Eestis iga kahekümnes. Lastekliiniku neonatoloogia osakonna juht dr Heili Varendi kinnitas, et meditsiini areng viimasel 30 aastal on taganud selle, et isegi väga ebaküpsena, rohkem kui 2 kuud enneaegsena sündinud laste elušanss on Eestis viimase 10 aasta jooksul olnud üle 90%. Dr Varendi rõhutas, et oluline ei ole ainult iga hinnaga ellu jäämine, vaid ka selle lapse elukvaliteet edaspidi. Levinud müüdiks on uskumus, et kui laps läheb haiglast koju, siis on probleemid möödas, kuid nii see ei ole. „Iga lapse areng läheb tema rada pidi ja kõigile ei saa anda ühte kuldset retsepti või ennustada 100% täpsusega kaugtulemusi,“ sõnas dr Varendi.

 

„Iga lugu on erinev. Me ei tea, kuidas see kulgeb või kuhu viib. Nii ka see raamat. Rõngasköide võimaldab lapsevanemal lehti oma soovi kohaselt ümber paigutada või välja võtta - see on vaid põhi, millele saab kujundada oma loo,“ tutvustas Piller raamatut. Lisaks tänas Piller raamatu illustraatorit, Kadri Võsumäed: „Tänu temale on see saanud selline armas ja lapselik.“ Selleks, et toetada peresid nende raskel teekonnal, ulatab abikäe Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, kinkides raamatu väga enneaegsena sündinud ja intensiivravi vajavate vastsündinute emadele.

 

Enneaegselt sündinud laste päeva tähistati 17. novembril, mille puhul kattusid mitmed asutused ja hooned lilla valgusega, nii ka kliinikum. Enneaegselt sündinute tunnusvärv sirelililla sümboliseerib tundlikkust ja erandlikkust.

 

Kliinikumi leht

lk9 gripivaktsiin kliinikumKliinikumi infektsioonikontrolli teenistus tuletab meelde, et sügistalvel tuleks vaktsineerida gripi vastu. Gripivaktsiini on vaja igal aastal kahel põhjusel. Esiteks väheneb vaktsineerimisest tulenev immuunkaitse aja jooksul, seega on optimaalse kaitse saavutamiseks vaja kord aastas gripivaktsiini korrata. Teiseks, kuna gripiviirused muutuvad pidevalt, ajakohastatakse gripivaktsiini koostist igal aastal, et kaitsta nende viiruste eest, mis prognooside kohaselt on eelseisval gripihooajal kõige levinumad.

 

Sel hooajal saab kliinikumis vaktsineerida neljavalentse vaktsiiniga Influvac Tetra, mis on näidustatud täiskasvanutele ja lastele alates 6 kuu vanusest. Gripivaktsiin on tasuta riiklikult alates 60. eluaastast, rasedatele, kõikidele lastele vanuses 6 kuud kuni 7 aastat ning kuni 19-aastastele riskirühma kuuluvatele lastele (südameveresoonkonna haigused, onkoloogilised haigused, immuunpuudulikkus, diabeet, obstruktiivne kopsuhaigus). Teistele on gripivaktsiini ühe doosi maksumus 16 eurot. Soovi korral saab 2-17-aastast last gripi vastu vaktsineerida Fluenz Tetra ninaspreiga, mille doosi hind on 30 eurot.

 

Gripi vastu vaktsineerimine toimub kliinikumi L. Puusepa 8 peamaja vaktsineerimisboksides ning kliinikumi kabinettides Kvartali ostukeskuses. Ühtlasi on võimalik neis punktides teha ka tõhustusdoos kõige uuema omikroni tüve eest kaitsva COVID-19 vaktsiiniga. Vaktsineerida saab nii registreerides kui ka registreerimata L. Puusepa 8, esmaspäevast reedeni kell 11–14 ja Kvartali keskuses esmaspäevast reedeni kell 16–18 ning laupäeviti kell 12–14. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris või helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Vaktsineerima tulles tuleb esmalt pöörduda registratuuri.

 

Gripi ja COVID-19 vaktsiini võib vajadusel manustada samal päeval erinevasse õlavarde. Kahe vaktsiini koos manustamisel võib esineda veidi rohkem süstekoha valulikkust, pea- ja lihasvalu ning väsimust.

Eeskuju on nakkav – kliinikumi arstidest 73% otsustab igal aastal gripivaktsiini kasuks, kaitstes nii oma patsiente, kolleege, pereliikmeid.

 

Infektsioonikontrolli teenistus

lk6 dr Martin Reim7.–8. oktoobril 2022 toimus Tallinnas VIII Balti Radioloogia Kongress, mis tõi kokku oma ala tipptegijad Baltimaadest ja mujalt. Üle 700 osalejaga kongressil käsitleti Kultuurikatla viies paralleelses saalis radioloogia erinevaid aspekte: diagnostilist radioloogiat, menetlusradioloogiat, nukleaarmeditsiini, radioloogiatehnikute töö kaasaegseid seisukohti ning värskeid arenguid radioloogia valdkonnas tervikuna. Lisaks osales kongressil Ukraina radioloogide delegatsioon, kes käsitles erinevaid radioloogia aspekte sõjatingimustes ja vigastuste piltdiagnostikas.

 

Dr Martin Reim, Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku arst-õppejõud ja Eesti Radioloogia Ühingu president, tõi välja, et lisaks väga kõrgetasemeliste ettekannetele toimusid kongressi raames ka praktilised koolitused. „Prekongressi praktiline koolitus keskendus kõhukoopa radioloogiale ja lasteradioloogiale. Lisaks sellele toimus kongressiga paralleelselt Vascular Workshop Day, mis keskendus kõige uuematele menetlusradioloogia lahendustele ja mida live-ülekannetena kanti üle ka kongressi teemasaalis. Kongressil tutvustati innovaatilisi lahendusi, sealhulgas uuringuid, mis kajastavad tehisintellekti kasutamist radioloogias ja robotsüsteemide rakendamist menetlusradioloogias,“ tutvustas dr Reim.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumist osales kongressil teadusliku ettekandega kümme radioloogi, radioloogiatehnikut ja meditsiinifüüsikut. Dr Liina Uudam ja kliinikumi radioloogiakliiniku juht dr Pilvi Ilves tutvustasid teadusuuringut „Cone beam computed tomography (3D imaging) in Lisfranc fracture detection“, mille raames uuriti, kuidas 3D-röntgen võimaldab avastada kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas paremini anatoomiliselt keerulise piirkonna luulisi vigastusi. 3D-röntgeni kasutamine on nn varjatud murdude avastamisel tavapärasest röntgenülesvõttest tundlikum meetod ja võimaldab erakorralise patsiendi käsitluses diagnoosida vastavaid vigastusi suurema kindlusega. Täiendava ettekande 3D-röntgenuuringust ja uuringu tehnilisest teostusest tegi radioloogiakliiniku radioloogiatehnik Helena Orav.

 

Dr Maksim Zagura radioloogiakliinikust tegi kongressil ettekande „Myocarditis: updated Lake Louise criteria“, mille käigus andis ülevaate müokardiidi uutest diagnostilistest kriteeriumitest ning sellest, mida peab teadma radioloogiliste uuringute tõlgendamisel. Südamelihase põletik on saanud COVID-19 pandeemia ajal radioloogia valdkonnas suurema tähelepanu osaliseks, kuna viirustekkeline müokardiit on üks raskekujulise COVID-19 võimalikke väljendusi.

 

Dr Tiina Kärner tegi ettekandes „PSMA PET/CT in prostate cancer diagnostics“ ülevaate kliinikumi nukleaarmeditsiini osakonna nelja ja poole aasta pikkusest kogemusest PSMA PET/CT kasutamisest eesnäärmevähi diagnostikas. 

 

Dr Norman Ilves ning meditsiinifüüsik Nigul Ilves tutvustasid oma doktoritööde raames läbiviidud uuringuid, mis keskendusid perinataalse insuldi diagnostika erinevate aspektidele ja funktsionaalse MRT kasutamisele kliinikumis.


Dr Annika Tähepõld tutvustas rasedate patsientide uurimise eripärasid erinevate radioloogiliste meetoditega „Peculiarities of pregnant patients in radiology“. Raseda patsiendi käsitlus on tundlik valdkond, kuna raviarstil tuleb alati kaaluda uuringu võimalikku mõju ka lootele. Õige ravi aluseks on lisaks kliinilisele pildile ka õigesti valitud, läbi viidud ja tõlgendatud diagnostiline uuring. Parima võimaliku diagnostika ja ravi määramiseks on vajalik raseda patsiendi eripärasid tunda.

 

Radioloogiatehnikud Kaari Puna ja Anna-Karin Freiberg tegid ülevaatliku ettekande MRT-uuringutel artefaktide vähendamise võimalustest endoproteesidega patsientide uurimisel. Radioloogiatehnik Raul Mastik esines kongressil ettekandega pediaatriliste patsientide varjestamisest röntgenuuringutel.

 

Lisaks Baltimaade kolleegidele osalesid külalislektorid ka Ameerikast, Inglismaalt, Saksamaalt, Belgiast ja Iirimaalt. Ameerika Ühendriikidest oli esindatud Eesti juurdega prof dr Liina Põder (University of California) koos oma kolleegidega prof dr Antonia Carlos Westphalen (University of California), prof dr Ron Zangoria (University of California). Pea ja kaela radioloogia tipptegijad prof dr Deborah Shatzkes (Lenox Hill Hospital in Manhattan; Zucker School of Medicine at Hofstra/Northwell), prof dr C. Douglas Phillips (Weill-Cornell Medical College; Presbyterian Hospital in New York) ning mitmete erialase õpikute autor ja hinnatud lektor prof dr Stephanie Ryan (Temple Street Children’s Hospital and at the Neonatal Department of the Rotunda Hospital in Dublin). Kongressi nädala alguses külastasid prof Shatzkes, prof Phillips ja prof Ryan ka Tartut ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, pidades kahel päeval ka Kliinilise doktorikooli raames loenguid meie radioloogidele, doktorantidele ja siduserialade esindajatele. Lisaks külastati kliinikumi radioloogiakliinikut, kus väliskülalised hindasid kõrgelt kliinikumi tehnilist võimekust, haiglasüsteemi IT-lahendusi ning töövoo korraldust.

 

Balti Radioloogia Kongress toimus kaheksandat korda, järgmine kohtumine toimub aastal 2024. aastal Lätis.

 

Kommentaar, dr Martin Reim, kongressi president: Pärast aastatepikkust korraldamist, mitmeid kongressi edasilükkamisi epideemilistel põhjustel, oli rõõm tõdeda, et kolleegide motivatsioon Eestis kohtuda, kogemusi vahetada ning seeläbi üheskoos areneda, on äärmiselt kõrge. Õnnestunud suurürituse loovad lisaks heale programmile ja suurepärasele korraldusmeeskonnale kolmanda osapoolena just kuulajad saalides, kes aktiivselt osaledes, küsimusi küsides ja innukalt töötube ning loenguid läbides sealt ikka ja jälle särasilmselt väljuvad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et suur töö tasus end igati ära ning Eesti radioloogia valdkond tõestas taaskord oma võimekust rahvusvahelise koostöö tasemel. Mitmete kolleegide üles astumine Tartu Ülikooli Kliinikumist on tõendiks, et meie majas töötavad innovaatilisi ideid ja üha paremaid praktilisi lahendusi viljelevad kolleegid. 

 

Kliinikumi Leht

lk7 dr Kaie StrooTartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogia osakond tähistas 7. oktoobril 60 aasta möödumist osakonna loomisest. Esialgu kirurgiaga seotud eriala on täna mitmete erialade ühenduspunktiks.

 

Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku koosseisu kuuluva osakonna juhataja dr Kaie Stroo sõnul puutuvad anestesioloogia osakonna töötajad kokku erinevate operatsioonidega, sünnitusabiga, enneaegsete ja ajaliste vastsündinutega, raskete traumadega, siirdamistega. „Teeme anesteesiaid väga paljudele erialadele ning meie osakond on justkui kohtumispaik. Lisaks sellele, et meie töötajad on professionaalsed ja abivalmid, soovime, et kõik, kes meie osakonda satuvad, tunnevad end oodatuna,“ lausus dr Stroo.

 

Kui täna on anestesioloogia osakonnas 152 töötajat, siis 1962. aastal alustanud osakonnas töötas lisaks osakonna juhile dr Lembit Veeberile veel üks anestesioloog – dr Jüri Samarütel, kellele hiljem lisandusid doktorid Juta Jürgens ja siis Vaike Laisaar. „Tartu Vabariikliku Kliinilise Haigla anestesioloogia osakonnas ei tuntudki end esialgu eraldi osakonnana, kuna kogu tegevus toimus koos kirurgidega. Anestesioloogid olid tegelikult õppinud kirurgiks, kuna anestesioloogia eraldi õpet ei eksisteerinud. L. Puusepa 6 majas asunud osakonna ülesanne oli teenindada kogu rajooni ning selle eesmärgi täitmiseks oli kasutusel kaks operatsioonituba,“ rääkis dr Stroo.

 

1980. aastal oli ametis juba 18 anestesioloogi ning täna töötab kliinikumi anestesioloogia osakonna koosseisus 44 arsti, 75 õde ja 18 arst-residenti. Algse kahe operatsioonitoa asemel tegutseb anestesioloogia osakond 23 operatsioonitoas, tagades töövoo nii operatsiooniteenistuse, aga ka kõrvakliiniku, silmakliiniku ja ambulatoorse kirurgia operatsioonitubades. Lisaks osaleb anesteesia meeskond ka operatsioonide-järgse ravi korraldamises ning osakonna üks osa on valuravikliinik, mille ülesandeks on kroonilise valuravi korraldamine.

 

1992. aastal sai anestesioloogiks eriinternatuuriga ja enne seda igal aastal muutuvate erinevate variantidega. Esimesed anestesioloogia residendid dr Urmas Mitt ja dr Mare Kubjas õppisid aastatel 1995–1998, mil residentuuri pikkuseks oli kolm aastat. 2023. aastast on residentuuri pikkuseks praeguse nelja aasta asemel viis aastat.  

 

„Anesteesiate arv on kasvanud pea 20-kordselt. Kui algusaastatel tehti aastas umbes 1000 anesteesiat, 1982 aastal 6155, siis eelmisel, 2021. aastal oli neid 18 935. Anestesioloogia osakond on ennekõike patsientide jaoks, kuid vähemtähtis ei ole see, et meie meeskond teeb oma tööd naudinguga. Meie suurim väärtus on meie hooldajad, õed, arstid ja residendid ning ka eelkäijate rajatu. Kui inimesed armastavad oma tööd, siis see paneb kõik nende ümber särama ja nii sünnivad imed,“ sõnas dr Kaie Stroo.

 

Kliinikumi Leht

30. septembril 2022 kaitses kliinikumi lastekliiniku füsioterapeut Reeli Tamme filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Associations between pubertal hormones and physical activity levels, and subsequent bone mineral characteristics: a longitudinal study of boys aged 12–18“ („Puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seosed hilisemate luutiheduse näitajatega: longitudinaalne uuring poistel vanuses 12–18 eluaastat”).

 

Juhendajad: pediaatria professor Vallo Tillmann (PhD), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja treeninguteaduse professor Jaak Jürimäe (PhD (arstiteadus), TÜ sporditeaduste ja füsioteraapia instituut).
Oponent: professor Outi Mäkitie (PhD), Helsingi Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte

Osteoporoos on märkimisväärne rahvatervise probleem. Haiguse väljakujunemisel on oluline roll esimesel kolmel aastakümnel saavutatud luu tippmassil. Kuna ligi 95% luu tippmassist moodustub lapse- ka noorukieas ning kriitiliseim periood luukoe formeerumise seisukohalt on just murdeiga ehk puberteet, siis on tegurid, mis puberteedi perioodil luukoe juurdekasvu mõjutavad, edaspidise skeletisüsteemi tervise seisukohalt väga olulised.

 

Luukoe moodustumist mõjutavaid tegureid on mitmeid, olulisimateks biokeemilisteks teguriteks on suguhormoonid, kasvuhormoon koos insuliinisarnase kasvufaktor 1 ja vitamiin D, aga ka mitmed adipokiinid nagu leptiin ja adiponektiin. Oluline tegur on ka kehaline aktiivsus, mis suurendab luukoe juurdekasvu ja luutihedust läbi mehaanilise koormamise.

 

Sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi longitudinaalses uuringus osalesid terved poisid, keda uuriti 12, 13 ja 14 aasta vanuses. Käesoleva doktoritöö raames kutsuti samad uuritavad 18 aasta vanuses järeluuringusse, mille eesmärgiks oli uurida puberteediea testosterooni, leptiini ja adiponektiini suhte ning kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18 aasta vanuses. Lõpliku uuringugrupi moodustasid 88 noormeest, kellel olid vastavad näitajad mõõdetud kõigil neljal ajahetkel.

 

Leidsime, et testosterooni tase 12 aasta vanuses on positiivselt seotud järgneva 6 aasta kogu keha volumeetrilise luutiheduse tõusuga. Samas on puberteediea leptiini-adiponektiini suhe negatiivselt seotud lülisamba luutiheduse ning lülisamba volümeetrilise luutihedusega 18 aasta vanuses ning ka samade luutiheduse näitajate juurdekasvuga 12ndast 18nda elusaastani. Noormeeste puberteediea suurem üldine kui ka tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus on seotud kõrgema kogu keha ja reieluu kaela luutihedusega 18 aasta vanuses.


Prof Vallo Tillmann, juhendaja: Reeli on töötanud lastekliinikus füsioterapeudina alates 2010. aastast. Juba siis jäi ta silma oma suure pühendumusega töösse. Just see pühendumus aitas tal edukalt viia lõpuni ka oma doktoritöö, millega ta alustas 2016. aastal ning mille eesmärk oli uurida puberteediea erinevate hormoonide ja kehalise aktiivsuse seoseid luutiheduse näitajatega 18. eluaastal tervetel noormeestel. Uuritavad olid varasemast longitudinaalsest uuringust, mille käivitajateks olid 2010. aastal prof Toivo Jürimäe ja prof Jaak Jürimäe. Viimane oli ka Reeli doktoritöö teine juhendaja. Reeli on olnud väga motiveeritud doktorant, mille ilmekaks näiteks on tõsiasi, et doktorantuuri ajal sündis perre veel kaks last ja ema doktoritöö kaitsmise tunnistajateks olid neli imearmast tüdrukut. Suur tänu ka minu poolt Reeli lähedastele selle toe eest. Mul on väga hea meel, et lastekliiniku spetsilistide meeskond täienes uue doktorikraadiga töötajaga. Olen veendunud, et Reeli näol on tegemist oma eriala tipp-spetsialistiga, kes suudab ja soovib panustada oma eriala arengusse. Selleks talle jõudu ja edu!

lk8 Mati Arend20. septembril 2022 kaitses spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku füsioterapeut Mati Arend filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effects of specific inspiratory muscle warm-up on maximal inspiratory pressure, rowing performance, and VO2 kinetics“ (Sissehingamislihaste soojenduse mõju sõudjate sooritusvõimele, hapnikutarbimisele ja maksimaalsele suuõõnerõhule sissehingamisel). 

Töö juhendajateks olid kaasprofessor Jarek Mäestu (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), kaasprofessor Jana Kivastik (bio- ja siirdemeditsiini instituut, TÜ).
Oponendiks professor Tomas Venckunas, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

 

Kokkuvõte
Võidu saavutamine tippspordis võib sõltuda mõnest kümnendiksekundist või sentimeetrist – otsustavaks teguriks võib saada treeningu professionaalne planeerimine pisiasjadeni, mis on vastavuses sportlase ja treeneri seatud eesmärkidega. Treenerid ja sportlased on pidevalt otsimas erinevaid võimalusi kehalise töövõime parandamiseks, mis võimaldavad treenida suurema mahu või intensiivsusega. Üheks täiendavaks treeningmeetodiks on pakutud spetsiifilist sissehingamiselihaste treeningvahendeid ning levinum vahend selleks on PowerBreathe®, mida käesolevas doktoritöös kasutati, et uurida kõrgel tasemel võistlevatel Eesti sõudjatel sissehingamislihaste väsimust, spetsiifilise sissehingamislihaste soojenduse mõju sooritusvõimele.

 

Hingamislihaste treeningut on peamiselt kasutatud kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse, astma ja ka südamehaigustega patsientidel. Mitmed uurimisrühmad on näidanud, et regulaarne sissehingamislihaste treening nelja kuni kaheksa nädala jooksul parandab ka hästitreenitud sportlastel sissehingamislihaste jõudu kuni 54% ja mõjub positiivselt sooritusvõimele nii jooksjatel, ratturitel kui ka sõudjatel. Vähem on aga uuritud ainult ühekordse sissehingamislihaste soojenduse kasutamist enne koormust ja selle mõju sõudjate sooritusvõimele.

 

Varasemalt arvati, et hingamissüsteem ei ole kõrge intensiivsusega kehalisel tööl limiteerivaks teguriks, kuid üha enam teadusuuringuid tõestavad, et meie keha võime treenida kõrgetel intensiivsustel võib üsna olulisel määral olla limiteeritud hingamissüsteemi võimekusest. Maksimaalse intensiivsuse lähedastel koormustel suureneb sportlaste minutiventilatsioon, mis tähendab, et hingamislihased peavad kontraheeruma suurema jõuga ning kiiremini.

 

Kokkuvõttes võib käesoleva doktoritöö uuringute põhjal öelda, et varasemalt kasutusel olnud spetsiifiline sissehingamislihaste soojendus intensiivsusel 40% maksimaalsest suuõõnerõhust sissehingamisel (MIP) ei parandanud sõudjate sooritusvõimet ega ka hapnikutarbimise dünaamikat. Käesoleva töö tulemusena avaldus, et hindamissüsteemi aktiveerimiseks võiks paremini sobida kõrgem intensiivsus 60% MIP, mis vajaks edasisi uuringuid nii sõudjatel kui ka teistel vastupidavusalade esindajatel.

 

Spetsiifilise sissehingamislihaste treenimise, treening- ja võistluseelse sissehingamislihaste soojenduse ja treeningu või võistlusjärgse lõdvestuse lisamine olemasolevatele meetoditele oleks lisaväärtus hingamislihaste väsimuse edasi lükkamiseks, mis võiks aidata sooritusvõime paranemisele kaasa.

 

Juhendaja, kaasprofessor Jarek Mäestu: hingamislihaste funktsiooni sportliku saavutusvõime kontekstis ei ole meil instituudis varem uuritud, aga kuna siinkohal oli tegemist doktorandi sügava huviga ning potentsiaalsete tulemuste ja teadmiste siirdega praktilisse sporti, siis sai teekond põnevusega ette võetud. Siinkohal on mul ühtlasi väga hea meel koostöö ja kaasjuhendamise osas dr Jana Kivastiku ja BSM instituudiga erinevate meetodite rakendamisel hingamisfunktsiooni analüüsimisel ning tulemuste interpreteerimisel. Kindlasti minu poolt ka suurimad õnnesoovid värskele kraadiomanikule, kel jätkus tahet, kriitilist meelt, analüüsioskust ja motivatsiooni leidmaks lahendusi nende erinevate ülesannete ja probleemide ees, mis selle doktoritöö valmimise protsessil ette tulid.

lk11 sisevõrkOktoobri alguses toimus üleminek Tartu Ülikooli Kliinikumi seniselt sisevõrgult uuele sisevõrgule.

 

Sisevõrgu uuendamise vajadus

Kliinikumi sisevõrgu uuendamise vajadus tulenes kahest peamisest faktorist. Esimene neist ulatub aastasse 2020, kui viidi läbi sisekommunikatsiooni ja selle kanalite uuring. Uuringu tulemusel selgus, et olemasolev sisevõrk vajaks uuendamist, kuna selle ülesehitus ja struktuur muudab info leidmise keeruliseks.

 

Teiseks tingis sisevõrgu uuendamise vajaduse infotehnoloogiline tarkvara ja selle turvalisus. Kliinikumi sisevõrgu ajalugu ulatub sajandivahetusse. Senise tehnilise platvormi uuendamine ja tehniline tugi lõppeb 2023. aastal.

 

Sisevõrgu uuendamise etapid

Esimesed tööd hõlmasid senise kaustajamugavuse analüüsi, intervjuusid kliinikumi töötajatega erinevatest ametigruppidest ning uue sisevõrgu prototüübi testimist. Sisevõrgu arendustööd algasid 2021. aasta maikuus koostöös infotehnoloogiaettevõttega Limegrow. 2021. aasta septembri lõpuks valmis esimene uue disaini makett, mida olid oodatud testima kõik vabatahtlikud kliinikumi töötajad.

 

Laekunud tagasiside põhjal uuendati prototüüpi ning loodi ka sisevõrgu kujundus, eesmärgiks rahulik ja tagasihoidlik visuaal ning lihtsalt haaratav struktuur. 2022. aastal toimus liidestamine erinevate vajalike andmekogudega. 2022. aasta juunis oli töötajatel veelkord võimalus sisevõrgu testrühmaga liituda – suur tänu kõigile, kes tagasisidet andsid.

 

Sisevõrgu peamised uuendused

Uue sisevõrgu peamisteks muudatusteks on suurenenud kasutajamugavus, mille planeerimisse andsid panuse ka kliinikumi töötajad testides erinevaid arenduse etappe. Niisamuti on uuenenud tehniline platvorm, mis tagab turvalisuse ja töökindluse. Sisevõrgu jaoks valmib lähinädalatel ka mobiiltelefoni-sõbralik vaade.

 

Sisevõrk on senisest personaliseeritum. Igal töötajal on võimalik täita oma töölaud endale meelepärase ja olulise info ning viidetega. Uuenenud on ka koolituste ja sündmuste kalender, kus on võimalik sündmusi filtreerida toimumisaja järgi.

 

Lisaks on täienenud sisevõrgu sisu, info on senisest rohkem kategoriseeritud valdkondade lõikes ning eraldi on lisatud valdkonnana ülevaade tugiteenustest.

Kolleegidevahelise infovahetuse toetamiseks pühendatakse sisevõrgus eraldi rubriik kolleegide uudistele. Lisandunud on töötajate tänuavaldused – head sõnad on teretulnud!

 

Sisevõrgu järgmised sammud

Täname kõiki töötajaid, kes on olnud osalised sisevõrgu uuendamise protsessis. Töötajate ettepanekud on jätkuvalt oodatud aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..


Kliinikumi Leht

lk12 registratuurTartu Ülikooli Kliinikum täiendas olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel saavad patsiendid anda tagasisidet oma vastuvõtu kohta selle toimumise järgselt.

 

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul on tagasisidevõimaluste laiendamine oluline, et saada vahetu tagasiside selle kohta, kuidas kliinikumi patsiendid tervishoiuteenust hindavad, ent ka selle kohta, mida patsiendid lisaks vajavad. „Nii alustasimegi oktoobris kliinikumi patsientidelt vahetu tagasiside küsimist soovitusindeksi meetodil. Soovitusindeksi meetod aitab mõista, kui edukad oleme oma tegevustes praegu ning prognoosida tulevikku meie patsientide ootustest ja kogemustest lähtuvalt. Samuti võimaldab pidev tagasiside patsientidelt saadud info põhjal teha vajadusel jooksvalt muudatusi,“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht.

 

Tagasiside kogumist alustati esialgu nelja kliiniku – naistekliinik, meestekliinik, lastekliinik, kõrvakliinik – ambulatoorsete osakondade patsientidelt. Järk-järgult on eesmärk laiendada tagasiside küsimine kõikidele kliinikumi patsientidele.

 

„Kliinikumis ambulatoorsel vastuvõtul käinud patsient saab pärast visiiti e-kirja, milles tal palutakse jagada oma kogemust külastuse kohta ning anda hinnang tervishoiuteenuse pakkuja soovitamise kohta sõbrale või lähedasele. Vastuseid analüüsib kliinikumi patsienditeenistus koos osakondade vastutavate töötajatega arenduste ning parendustegevuste kavandamiseks,“ tutvustas kliinikumi klienditeenindusjuht Gaida Mändmets. Ta lisas, et on tänulik kõikidele patsientidele, kes vastused juba teele pannud on.

 

Lisaks soovitusindeksi meetodil tagasiside andmisele ambulatoorsete vastuvõttude kohta, on kõigil kliinikumi patsientidel, nende esindajatel või omastel ja kliinikumi külastajatel võimalik anda tagasisidet kliinikumi kodulehel.


Kliinikumi Leht

lk12 Triin Arujõe Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikum on astumas järgmist sammu keskkonnasäästlikkuse poole ning alustab üleminekut ühekordsetelt pakenditelt korduskasutatavatele. Üleminekuperiood algab 1. oktoobrist.

 

Kliinikumi Kohvikumist ostetakse ühes päevas toitu ja kohvijooke ühekordses pakendis keskmiselt 360 korral. „Kõik ühekordsed nõud, sealhulgas biolagunevad, satuvad Eesti tänaste tehnoloogiliste võimaluste juures segaolmejäätmetesse, mis tähendab omakorda väga suurt koormust keskkonnale. Nii oleme võtnud sihiks, et Tartu Ülikooli Kliinikumist saab Eesti esimene haigla, kes loobub toitlustamisel ühekordse pakendiprügi tekitamisest. Selle sammuga väldib kliinikum edaspidi enam kui 100 000 ühekordse pakendi teket aastas, mis on omakorda väga oluline muutus keskkonna hoidmise nimel,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe.

 

1. oktoobrist algab kliinikumi kohvikutes üleminekuperiood, mil katsetatakse Ringo korduskasutatavaid nõusid. Lisaks jäävad üleminekuajal kasutusele ka senised ühekordsed pakendid ning võimalus osta söögi- ja joogipoolist kaasa ka isiklikes nõudes. Ringo ja ühekordsete pakendite hinnad ühtlustatakse ning muudatustega liituvad ka kliinikumi pinnal tegutsevad R-Kioski müügipunktid. „Üleminekuperiood kestab aasta lõpuni, mille lõppedes jääb lisaks Ringo süsteemile võimalus ka kohapeal söömiseks portselannõudest ning toidu kaasaostmise võimalus isiklikes korduskasutatavates nõudes,“ rääkis toitlustusteenistuse tootmisjuht Piret Tammvere.

 

„Ühekordsetest pakenditest loobumisel annavad kliinikumi töötajad olulise panuse keskkonna säästmisesse, olles sellega eeskujuks ka teiste asutuste töötajatele,“ täiendas Triin Arujõe.

 

 Kliinikumi Leht

  

lk9 töörõõmuspetsialistid EMOSSeptembri lõpus liituvad kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) meeskonnaga töörõõmuspetsialistid, kelleks on kaks koera. Osakonna vanemõe Mari Teugjas-Koit sõnul on kolmekuulise pilootprojekti eesmärgiks hinnata, kas ja kuidas mõjutavad koerad EMOs töötavate inimeste töörõõmu ning millist mõju omavad nad läbipõlemise riski vähendamisele.

 

„Töö erakorralise meditsiini osakonnas on stressirohke ning viimasel kahel aastal on koroonapandeemia süvendanud vaimse tervise muresid tervishoiutöötajate seas veelgi – läbipõdemise risk on kõrgenenud ning samuti risk varasemate vaimse tervise probleemide korral nende süvenemisele. Uuringutes on välja toodud, et seoses koroonapandeemiaga on 55–70% erakorralise meditsiini osakondades töötavast personalist dokumenteeritud läbipõlemist, mis on alarmeeriv tulemus,“ tutvustas projekti tagamaid anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde Kärt Karri.

 

Mari Teugjas-Koit on optimistlik töörõõmuspetsialistide kaasamisel: „Varasemad uuringud kinnitavad ka seda, et veetes teraapiakoeraga viis minutit aega, omab see sama efekti stressi vähendamisele, kui kakskümmend minutit rahus ja vaikuses viibimist“. Projektis saavad vabatahtlikena osaleda kõik EMO töötajad, kellel tuleb enne ja pärast projekti täita samasisulised testid, mis hindavad töörõõmu ja läbipõlemist. Pilootprojekti lõppemise järgselt hinnatakse tulemusi enne ja pärast sekkumist. Testid on koostatud töö- ja organisatsioonipsühholoogia dr Merle Parmaku poolt, kes tulemusi ka hindab. Täiendavad küsimustikud patsientidele ja nende lähedastele, kes võivad samuti kohtuda EMOs liikuvate koertega, on koostatud vanemõe poolt.

 

Üheks töörõõmuspetsialistiks on EMO õe Triinu Kivitari Nova Scotia retriiver Nala, kellega nii töötajad kui patsiendid juba ka tuttavad on. Nala ei ole erakorralise meditsiini osakonnas võõras – ta on kutsikast peale käinud kolleegide tegemistele kaasa elamas. „Nala regulaarsed külaskäigud EMOsse on pakkunud palju positiivseid emotsioone nii töötajatele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Näiteks on Nala aidanud ärevaid lapspatsiente, aga ka täiskasvanuid, kes tunnevad hirmu haigla ja tervishoiutöötajate ees. Just sellest positiivsest tagasisidest ajendatult sai alguse ka töörõõmuspetsialisti pilootprojekti idee,“ rääkis vanemõde. Lisaks töörõõmuspetsialistiks olemisele läbib Nala hüpokoera koolitusprogrammi. Hüpokoer ehk diabeedi abikoer õpetatakse hindama omaniku madalat veresuhkrutaset lõhna järgi ning talle sellest märku andma. Hästi koolitatud koer oskab koolituse lõpuks tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkrutaseme tõstmiseks või alarmeerida teisi inimesi tekkinud ohtlikust olukorrast.

 

Teine neljajalgne sõber, kes EMOs pilootprojekti raames töörõõmu jagab, on viie ja poole aastane Austraalia Lambakoer Lenna. Lenna on varem sarnast ametit pidanud teises kollektiivis. Tema omaniku Grete Pihlapuu sõnul meeldib koerale väga inimestega suhelda ning selline võimalus on tore väljakutse nii omanikule kui ka koerale, kuna erinevate olukordadega toimetulekuks peab omanikul oma koeraga väga hea side olema. Ta toob välja, et oma looma peab hästi tundma ning teadma, millised situatsioonid talle sobivad ja oskama märgata, et ka loom ennast uues keskkonnas turvaliselt ja mugavalt tunneks. Lenna on samuti enda uue töökeskkonnaga juba tutvumas käinud. EMOsse läheb ta väga hea meelega, sest teab, et ees ootavad naeratavad kolleegid, kes lahkelt paisid jagavad ning enda lõunavõileiba Lennaga jagada soovivad.

 

Mõlemad koeratiimid valmistuvad sooritama ka Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu teraapiakoeratiimi eksamit.

 

Kliinikumi Leht

26. augustil 2022 kaitses Heigo Reima filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Colorectal cancer care and outcomes – evaluation and possibilities for improvement in Estonia“ („Kolorektaalvähi ravi ja tulemite hindamine ning nende parandamise võimalused Eestis”).  

Töö juhendajateks olid onkoloogia lektor Jaan Soplepmann (dr. med. (meditsiiniteadused), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja, vanemteadur Kaire Innos (PhD (arstiteadus), Tervise Arengu Instituut). Oponendiks kaasprofessor Toni Seppälä (PhD), Tampere Ülikool, Soome.

 

Kokkuvõte
Kolorektaalvähk on üks sagedamaid vähihaigestumuse ja -surma põhjuseid maailmas. Töö eesmärk on hinnata kolorektaalvähi haigestumust, ravikvaliteeti ja elulemust Eestis ning leida võimalusi tulemuste parandamiseks.

 

Eesti Vähiregistrist saadud andmete põhjal analüüsiti pikaajalisi haigestumuse ja elulemuse trende. Diagnostika ja ravi muutuste hindamiseks kasutati kolorektaalvähi patsientide 1997. ja 2011. aasta kohortide andmeid. Viidi läbi randomiseeritud uuring, et hinnata operatsioonipreparaatide intraarteriaalse metüleensinisega värvimise mõju lümfisõlmede leidmisele. 

 

Käär- ja pärasoolevähi haigestumus Eestis suurenes uuringuperioodil. Viimaste aastate haigestumuse tõus vanuserühmas 60–69 ja I staadiumi osakaalu tõus viitavad sõeluuringu mõjule. Elulemus paranes oluliselt, kuid jäi siiski ligikaudu 10% võrra madalamaks võrreldes Põhjamaadega. Haigestumuse ja elulemuse trendid erinesid alapaikme, soo, vanuse ja staadiumite lõikes. Oluliselt madalam elulemus ilmnes III staadiumi maksanurga vähi korral, mille põhjuseks võib olla puudulik kirurgiline ravi. Diagnostika ja multimodaalne ravi on Eestis oluliselt paranenud, kuid tuvastati siiski mitmed probleemkohad. Jätkuvalt on probleemiks hilinenud diagnoosimine, metastaatilise haiguse osakaal püsib kõrge ja tõusnud on erakorraliste operatsioonide hulk. Metüleensinisega värvimine parandab oluliselt staadiumi määramise täpsust, võimaldades seeläbi loobuda osadel patsientidel ebavajalikust adjuvantsest keemiaravist.

 

Kolorektaalvähi haigestumuse ja suremuse vähendamiseks tuleb võidelda riskiteguritega ja tõhustada sõeluuringut läbi suurema hõlmatuse ja kvaliteedi tagamise. Tuleb teha pingutusi varase avastamise, õigeaegse diagnoosimise ja ravi tagamiseks kõigile patsientidele ja ravikvaliteedi pidevaks jälgimiseks.

 

Dr Jaan Soplepmann, Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgilise ja günekoloogilise onkoloogia osakond; Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituut: Heigo Reima tuli 2010. aastal residendiõppe raames kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku kirurgilise onkoloogia osakonda. Koheselt avaldus tema huvi vähikirurgia vastu. Lisaks praktilisele tööle paelusid teda teoreetilised küsimused ning arutelud nende ümber. Seetõttu tegin Heigole ettepaneku teha 6 residentuurikuu jooksul uurimistöö ja kirjutada põhjal artikkel. Artikkel metüleensinisega jämesoolevähi preparaatide värvimisest ilmus Eesti Arstis 2011. See viis 2012 minu juhendamisel doktorantuuri astumiseni ja lõpuks doktoritöö kaitsmiseni nii olulisel teemal, kui seda on jämesoolevähi ravikvaliteedi parandamise võimalused. Heigo Reima doktoritöö on mahukas ja sisukas. See põhineb neljal rahvusvaheliselt eelretsenseeritaval artiklil ja eelnimetatud Eesti Arsti artiklil. Lisaks epidemioloogilisele ja ravitulemuste analüüsi osale pean väga oluliseks eksperimentaalset uuringut ja selle tulemusi.

 

Töö valmimisele andis väga suure panuse ka teine juhendaja, dr Kaire Innos TAI-st. Doktorikraadi kaitsmine oli huvitav ja meeldejääv nii dissertandile endale kui ka kuulajatele tänu põhjalikule oponendile, Tampere Ülikooli kaasprofessorile Toni Seppäläle.

 

Meenub ühe Tartu Ülikooli teadlase kirjutatu. See kõlas umbes nii, et teadus on isikliku uudishimu rahuldamine maksumaksja raha eest ja selle resultaadiks on rahulolu ning vahepeal judinaid tekitav avastamisrõõm. Soovin värskele teaduste doktorile jätkuvat uudishimu!

lk4 Dmitri Valiulin25. augustil 2022 kaitses Dmitri Valiulin filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Effect of high-intensity priming added to common warm-up on performance among endurance athletes“ (Lühiajalise maksimaalse eelpingutuse mõju maksimaalsele pingutusele vastupidavusalade sportlastel).  

Töö juhendajateks olid teadur Priit Purge (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ), professor Peter Hofmann, Dr. rer. nat University of Graz, Graz, Austria.

Oponendiks professor Arvydas Stasiulis, Lithuanian Sports University, Kaunas, Leedu.

 

Kokkuvõte

Klassikaliselt tuntud sportliku eelsoojenduse ülesehitus ühendab endas madala intensiivsusega aeroobset harjutust, millele järgneb venitus ning spordiala spetsiifiline soojendus. Sportlikus pingutuses mitteosalevate lihasgruppide tugev ja lühiaegne eelpingutus suudab samuti tekitada üldkehalisi muutusi, mis suurendavad keha valmisolekut ja parandavad hapniku omastamist järgneva jõudluse testi ajal.

 

Käesoleva doktoritöö eesmärk oli kindlaks määrata, kas mitte-spordispetsiifiliste lihaste sooritatud kõrge intensiivsusega eelpingutus parandab järgneva spordispetsiifilise maksimaalse jõudluse testi tulemusi. Lisaks keskenduti eelpingutuse mõju määramisele keha ainevahetuse mehhanismidele ja anaeroobse energia tootmise osakaalule kogu energiavarustusest.

 

Uuritavad läbisid võistlusdistantsi kahel korral maksimaalse võimsusega, mõlemale eelnes madala intensiivsusega soojendus (20 min), kuid ühel juhul lisandus ka kõrge intensiivsusega lühiajaline anaeroobne pingutus spordipingutuses mittetöötavate lihaste poolt (25 sek). Uuringute protokollid erinesid taastumisaja, jõudluse testi kestvuse ning määratud tempo poolest.

 

Kokkuvõttes ei parandanud lühiaegne eelpingutus sellele järgneva maksimaalse jõudluse testi võimsust, kuid üksikisiku tasandil täheldatud positiivsed mõjud viitavad, et mõned katsealused võivad antud meetodist siiski kasu saada. Eelpingutus vähendas neto laktaadi kasvu ning vastavalt kogu anaeroobse energiatootmise osakaalu järgneva maksimaalse jõudluse testis. Samas täheldati, et submaksimaalsel intensiivsusel ning ühtlase tempo korral paranes soorituse taluvus ning ökonoomsus.

 

Priit Purge, juhendaja: Dmitri doktoriõpingud algasid kohe pärast magistriõpinguid tema jaoks täiesti uuel teemal. Olles varem harrastanud vehklemist ja õppinud füsioterapeudiks, oli vastupidavusspordialade treeningute tundmaõppimine uus väljakutse. Uued väljakutsed aga innustasid teda veel rohkem pingutama. Ta tegi selgeks uuringuks vajamineva metoodika, õppis kasutama aparatuuri, analüüsis andmeid ning ei unustanud ka uuritavatele õigeaegset tagasisidet anda. Julgen öelda, et Dmitri pühendub alati 100% kõigesse, mida ette võtab. Näiteks abistas ta juba bakalaureuse ja magistriõpingute ajal Eesti vehklemiskoondist olümpiamängudel ning Eesti üliõpilaskoondist Universiaadil füsioterapeudina.

lk5 Kliinikum live kirurgia1.–2. septembril toimusid kliinikumis hüppeliigese haigustele pühendatud Tartu live-artroskoopia päevad, mille eesmärk on kaasata osalejad operatsioonide läbiviimisesse reaalajas ülekannete kaudu.

 

Kliinikumi sporditraumatoloogia keskuse juhi dr Leho Ripsi sõnul olid Tartu artroskoopia live-kirurgia konverents oma programmi ja osalejate tõttu ainulaadsed Eestis. „Konverentsil osalejatel oli võimalik kahe päeva jooksul näha ja kogeda hüppeliigese piirkonna artroskoopilisi ja endoskoopilisi operatsioone reaalajas koos selgituste ja tagasisidega ning kuulata ka huvitavaid loenguid erinevatest patoloogiatest. Operatsioonid viidi läbi seitsmel patsiendil, kel olid hüppeliigese piirkonna haigused või vigastused,“ tutvustas dr Rips. Ta lisas, et vaatamata sellele, et konverents keskendus suhteliselt  kitsale valdkonnale ortopeedias – hüppeliigesekirurgiale – osales kokku 127 delegaati, millele lisaks tehti umbes 1000 veebiseminari visiiti. „Kaugemad külalised jõudsid Tartusse Iisraelist. Veebiseminaride vaatajad olid nii Euroopast, Ameerikast kui ka Lähis-Idast. See oli meie korraldusmeeskonnale esmakordne kogemus ühildada reaalajas kirurgia, konverents ja veebiseminar,“ ütles ta.  

 

Dr Ripsi sõnul on Eestis hüppeliigese piirkonna kaebustega patsiente tuhandeid. „Traumapunkti pöördujatel esineb väga palju hüppeliigese vigastusi, kusjuures suurem osa vigastanutest ei pruugi erakorralisele vastuvõtule üldse pöörduda ning kaebused tekivad alles hilisemas järgus,“ sõnas sporditraumatoloogia keskuse juht.

 

Tartu artroskoopia live-kirurgia päevadel oli võimalik näha hüppeliigese piirkonna haiguste ravi mitmete rahvusvaheliselt tunnustatud ortopeedide poolt. Sealhulgas maailma kahe tippkirurgi, prof Niek van Dijk Hollandist ja prof Jon Karlsson Rootsist, osalusel. „Prof Niek van Dijk on tuntud hüppeliigese kirurgia mitmete uute ravimeetodite juurutajana ning tunnustatud teadlasena rahvusvahelisel areenil. Tartus viis prof van Dijk läbi hüppeliigese kontsluu luu- ja kõhredefekti asendamise personaliseeritud mikroimplantaadiga. Sarnane operatsioon tehti esmakordselt kliinikumis selle aasta veebruaris ning senini puudub meie lähinaabritel Baltikumis ja Soomes sarnane kogemus,“ kirjeldas dr Rips. Ta lisas, et vähemolulised ei ole ka Göteborgi Ülikooli ortopeedia ja sporditraumatoloogia professor Jon Karlssoni tehtud operatsioonid, kes on samuti maailma üks parimaid hüppeliigese piirkonna vigastustele spetsialiseerunud ortopeede ning väga paljude teaduspublikatsioonide autor. Lisaks osalesid live-ülekannetes jälgitavatel operatsioonidel dr Vytautas Kimtys Leedust, prof Jüri Toomas Kartus Rootsist ja dr Juris Bruklis Lätist. Kliinikumist oli esindatud prof Aare Märtson, dr Toomas Tein, dr Reedik Pääsuke ja dr Madis Rahu. Tallinnast osalesid dr Mihkel Mardna, dr Kristo Kask ja dr Paul-Sander Vahi. Füsioteraapia-alaseid teadmisi ja praktilisi töövõtteid demonstreerisid Tauno Koovit ja Mihkel Luik kliinikumi sporditraumatoloogia keskusest.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar hindas kõrgelt võimalusi omandada maailmatasemel teadmisi siinsamas Eestis. „Reaalajas operatsioonid, mida oma eriala parimad kirurgid samaaegselt kommenteerivad, sealjuures vastates ka saalisviibijate küsimustele, peegeldavad tegelikke olukordi lõikustel, kus ette võib tulla ka ootamatusi ja planeeritud tegevuste muutusi, mis nõuavad kiiret reaktsiooni ja otsuseid. Nii loome patsientide jaoks parimat teadmist siinsamas kliinikumis,“ lausus dr Kotsar.

 

Kliinikumi Leht

lk10 keskkonnakonverents15. septembril kolmandat korda toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi keskkonnakonverentsil „Tervishoid ja keskkond“ arutleti nii rohepöörde olemuse, keskkonna hoidmise sammude, energia säästmise kui ka sotsiaalse tervise ning muutustega kohanemise üle. Konverentsil tõdeti, et kliimamuutus puudutab meid kõiki, mistõttu on kliinikumi sammud keskkonna hoidmise suunal tervishoius teedrajavaks. „Kliinikum on esimene haigla Eestis, kelle keskkonnajuhtimissüsteem on akrediteeritud kõrgeima kvaliteedimärgiga EMAS. Arvestades, et kliinikumil on 11 erinevat hoonet kokku 150 000 m2 pinnal ning 4600 töötajat, on iga töötaja omanud rolli teel keskkonnasäästlikkuse poole,“ rääkis keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe. Ta tõi veel välja, et töötajate ja patsientide harjumuste suunamisel on algamas ka üleminekuperiood loobumaks ühekordsetest toidu- ja joogipakenditest.

 

Riigikantselei rohepoliitika nõunik Ivo Krustok iseloomustas rohepööret kui teekonda keskkonda hoidvama Eesti suunas, milles riigil on roll regulatsioonide ja raamistiku loomisel ning nende elluviimise toetamisel. Riiklik rohepöörde tegevuskava võtab arvesse väga erinevaid ühiskonna tahke, sealjuures inimeste tervist, mida saab mõjutada aktiivse liikumise ning keskkonnasaaste vähendamise kaudu. Rohepöördes peitub võimalusi ka energiasäästuks, mis tänases kontekstis tugevat rolli omab. Ivo Krustok toonitas, et inimeste tänased valikud omavad mõju järgmistele põlvedele.

 

Tartu linnavalitsuse kliimaspetsialist Kaspar Alev vaatas konverentsil tulevikku ning tutvustas pika perspektiiviga eesmärki kliimaneutraalsest Tartust. „Kliimamuutused muudavad meie kõigi elu, aga kliimamuutustega võideldes on meil võimalik suunata muutusi oma elus. Kliimamuutustega võitlemine ja muutustega kohanemine peavad positiivselt mõjutama inimeste igapäevaelu, et vajalikud muutused oleksid võimalikult valutud. Tartu on astunud juba olulisi samme liikuvuses, renoveerimises ja taastuvenergias,“ kinnitas kliimaspetsialist. Ka siin leiti siduskohti tervishoiuga – linna eesmärk luua parem elukeskkond läbi kodude renoveerimise, turvaliste tänavate, värskema õhu, vähema müratasemega, toovad kaasa inimeste parema tervise.

 

Sustinere asutaja Maris Ojamuru nõustus, et haiglad omavad keskkonnale suurt mõju – „Haiglate, tervishoiuteenuste ja meditsiinitarneahela kombineeritud kasvuhoonegaaside heitkogus moodustab 4–5% kogu maailma globaalsetest heitkogustest (USAs ca 9%). Seda on rohkem kui näiteks lennunduse või laevandussektori mõju. Teisalt on kliimamuutustel suur mõju inimeste tervist mõjutavatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele teguritele, nagu puhas õhk ja joogivesi, piisav toit ja kindel peavari,“ rääkis Ojamuru. Seetõttu julgustas ta astuma konkreetseid samme kliimamõju hindamise, eesmärgistamise ja vähendamise suunal.  Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse vanemekspert Harri Moora ilmestas öeldut: „Tavaliselt räägitakse suurtest tehastest ja arvatakse, et suurim mõju keskkonnale tuleb sealt. Tegelikult on tervishoiusektori mõju suur jäätmete, õhuheitmete, heitvee, suure jäätmete koguse näol. Seetõttu on hea näha, et Tartu Ülikooli Kliinikum sellise konverentsi korraldamisel teema eestvedajaks tervishoius on,“ lausus Moora. Ta soovitas kõikidel haiglatel mõõta oma tegevuse süsiniku jalajälge, kuna tervishoiuteenus üks kõige energiaintensiivsematest teenustest. Lisaks on haiglate energiakasutus kiires suurenemises ning hoone infrastruktuur moodustab kõige suurema osa haigla süsiniku jalajäljest. Moora tõi ka välja, et keskkonnajuhtimise süsteem on osa haigla igapäevasest juhtimisest, mille tulemusel seda omakorda juurutada ja arendada võimalik on.

 

Keskkonnakonverentsil osalenud Eesti Arstiteaduse Üliõpilaste Seltsi (EAÜS) president Renar Kihho ja keskkonnatervise töögrupi juht Kristin Rossmann tõid välja, et meid ümbritsev puhtam keskkond võrdub tervema inimesega. „Tudengid on valmis olema ise keskkonnasäästlikumad, aga ka osalema elanikkonna teadlikkuse tõstmises keskkonnamõjudest ning nende mõjude vähendamiseks vajalikest väikestest sammudest. Kui teame, et 24% globaalsetest surmadest on seotud keskkonnamõjudega, et õhusaaste vastutab 7 miljoni enneaegse surma eest või et beebipillide osakesed jõuavad uriini kaudu põhjavette, saastades keskkonda, siis tuleks harjumuste muutmisega alustada kohe,“ rääkisid tudengid.  

 

Järgmine kliinikumi keskkonnakonverents toimub 2024. aastal.

 

Kliinikumi leht

lk8 EBREAST õppevideoRinnavähi patsiendi raviteekond koosneb erinevatest etappidest ja uuringutest. Raviteekonna jooksul puutub patsient lisaks oma raviarstile kokku erinevate spetsialistidega: õdede, radioloogiatehnikute (diagnostika ja ravi) ning bioanalüütikutega, kellel kõigil on omamoodi, kuid kahtlemata oluline roll patsiendi toetamisel ja õpetamisel. Riigiti on tugispetsialistide rolli osatähtsus patsiendile informatsiooni ja toe jagamisel erinev. Sageli seistakse silmitsi probleemiga, et puudub laiem arusaam rinnavähi raviteekonnast tervikuna. Tervikliku raviteekonna tundmine ning arusaam teiste spetsialistide tööst aitab omakorda kaasa interprofessionaalse ja patsiendikeskse raviteekonna loomisele.

 

Ebreast2, ehk “Interpofessional co-operation in breast cancer therapeutic phase” on Erasmus+ rahvusvaheline koostööprojekt, mille eesmärgiks on esmalt kirjanduse ülevaate ja kvalitatiivsete uuringute põhjal välja selgitada, millised teadmised ja oskused peaksid rinnavähi raviteekonnas osalevatel tugispetsialistidel olema ning millist tuge ja teadmiste jagamist patsiendid ootavad. Saadud tulemustele tuginedes luuakse vaba juurdepääsetavusega õppeplatvorm, mis koosneb kolmest erinevast moodulist: interprofessionaalne koostöö aspektid rinnavähi raviteekonnal, rinnavähi ravi ning raviohutus. Eestkätt keskendutakse õppematerjale luues eelpool nimetatud spetsialistide vajadustele, kuid neid võivad kasutada kõik asjast huvitunud iseseisvaks õppimiseks või haridusasutustes õppetöösse integreerimisel. Ühtlustatud käsitluse kaudu suureneb patsiendiga tegelevate spetsialistide teadlikkus, mis omakorda muudab patsiendi raviteekonna patsiendikesksemaks ja kvaliteetsemaks.

 

Projektis osalevad täispartnerid kolmest erinevast riigist: Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Tervishoiu Kõrgkool juhtpartnerina Eestist; Metropolia Ülikool ning Oulu Ülikool Soomest; Lääne-Norra Ülikool ja Helse Bergen`i ülikooli haigla Norrast. Neljanda riigina osaleb kaaspartner Šveitsist. Partnerite kaasamine erinevatest riikidest on projekti eduks oluline eeskätt seetõttu, et kogemused õpetamisel ja onkoloogilise patsiendi käsitluse maht (tugi)spetsialistide põhiõppe programmides on erinevad ja koostöös valmiv õppeplatvorm võimaldab käsitleda teemat palju põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt.

 

Kliinikumi partnerlus projektis võimaldab koguda informatsiooni tervishoiutöötajatelt, kes nii rinnavähi patsientidega igapäevaselt kokku puutuvad kui ka seniseid õppematerjale välja töötanud on. Ühtlasi valmib kliinikumi eestvedamisel rinnavähi ravimeetodite mooduli kiiritusravi osa loengute ja õppevideote näol.  

 

Projekti kestus on kolm aastat ning üks tegutsemisaasta on veel ees. Kui pandeemiatingimustes oli näost-näkku kohtumiste korraldamine raskendatud, isegi võimatu, siis tänavu kohtuti maikuus esmakordselt Soomes Oulus kahepäevasel töökoosolekul.

 

Projekti tegemistel ning järk-järgult avaldavatel publikatsioonidel saab silma peal hoida projekti kodulehel: ebreast2.com.

 

Liis Randle

Kliinikumi kontaktisik Ebreast2 projektis

 

Siret Kivistik

Projektijuht

 

Kuupäev

kellaaeg

Koolituse nimi

Asukoht

13. oktoober

13.00–16.00

Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Zoom

20. oktoober

10.00–11.00

UpToDate

Zoom

27. oktoober

13.00–16.00

PubMed

Zoom

3. november

9.00–12.00

Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal

Zoom

10. november

9.00–12.00

PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine

Zoom

17. november

13.00–15.00

Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley

Zoom

24. november

9.00–12.00

Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks

Zoom

1. detsember

13.00–16.00

Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast

Zoom

8. detsember

13.00–16.00

Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine

Zoom

15. detsember

14.00–15.00

UpToDate

Zoom

E-kursused

kestus

   

19.09–23.10

5 nädalat

Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides

Moodle

3.10–13.11.

6 nädalat

Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted

Moodle

21.11–18.12.

4 nädalat

Otsingustrateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

Moodle

 

Lähem info meditsiiniinfo keskusest: http://www.kliinikum.ee/infokeskus, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., tel 731 8185. Info ja koolitustele registreerumine kliinikumi koolituskeskuse kaudu.

 

Olete oodatud!

Meditsiiniinfo keskus

Kui vajalikule ajakirjaartiklile puudub juurdepääs, siis selles osas aitab Teid kliinikumi meditsiiniinfo keskus – meie infospetsialistid on abiks tasuta täistekstide otsimisel ja leidmisel andmebaasidest jt infoallikatest.

Kui aga tasuta juurdepääs Teie soovitud artiklile siiski puudub, saab meditsiiniinfo keskuse kaudu selle tellida 40 teadusraamatukogu koondava võrgustiku SUBITO vahendusel.


Artiklite hinnad algavad 6 eurost.

 

Teie meditsiiniinfo keskus

Tel 731 8185, See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

www.kliinikum.ee/infokeskus

 

lk6 Raseduskriisi nõustajad Kliinikumi LehtTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad Margit Luiga, Erle Randala, Gertrud Saage, Maris Raude ja Liina Annuk pakuvad lapseootel ja juba sünnitanud naistele raseduskriisi nõustamist, mille eesmärk on toetada naisi ootamatutes ja probleemsetes olukordades.

 

Margit Luiga rõhutas, et oma mure või kaotust saab ja tuleb jagada. „Pereloomine on kindlasti elu ilusaim osa, ent vahel võib sellega kaasneda ka väga keerulisi olukordi nii viljastumise, raseduse, sünnituse kui lapse perre saabumisega. Sellisel juhul ei peaks jääma ootama, sest abi on olemas ja ka kiiresti kättesaadav,“ ütles Margit Luiga, kes on naistekliiniku pikaajalisim nõustaja raseduskriisi alal. Tänaseks on raseduskriisi nõustajad viis, kes kõik on naistekliiniku ämmaemandad, töötades samal ajal ka sünnitusosakonnas. „Töö sünnitustoas toetab kindlasti teenuse pakkumist, mõistame emasid ja ette tulevaid olukordi, niisamuti saame omavahel ja ka teiste kolleegidega jagada kogemusi,“ rääkisid ämmaemandad.

 

Raseduskriisi nõustamine on alguse saanud vaimse toe pakkumisest raseduse katkemise järgselt. Nüüdseks on ampluaa oluliselt laiem, kattes kogu lapseootuse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi. Nõustamist võivad vajada ka teised pereliikmed, koguni vanavanemad. Raseduskriisi nõustajad on erialalt ämmaemandad, kes on läbinud kolmeaastase Väärtustades Elu poolt korraldatud täiendkoolituse ning saanud vastava tunnistuse.

 

Lisaks nõustamise vastuvõttudele tehakse ka erakorralisi visiite günekoloogia ja sünnitusosakonda ning lastekliinikusse. Vajadusel pakutakse tuge ka teiste kliinikute ja erialade rasedatele patsientidele.

 

Mured, millega nõustajate poole vastuvõtule pöördutakse, on erinevad. Näiteks paarisuhteprobleemid, ootamatu rasestumine, raseduse katkemised, lein, HIV diagnoos raseduse ajal, erinevad haigusseisundid – näiteks gestatsioonidiabeet, varasemad sünnituskogemused, erinevad hirmud. „Puutume kokku emade süütundega rinnaga toitmisel, teistele lastele tähelepanu jagamisel. Ootused sünnitusele ja emadusele võivad olla erinevad tegelikkusest ning sageli kiputakse end võrdlema teistega või sotsiaalmeedia kuvanditega. See omakorda tekitab süütunnet ja ebareaalseid ootusi endale nii emana, naisena, partnerina,“ selgitasid nõustajad ja kinnitasid, et „ideaalse ema“ mõistet ei eksisteeri. Ämmaemandad toovad välja, et oluline on märgata enda baasvajadusi ja mitte tunda piinlikkust abi küsimisel.

 

„Üks nõustamise eesmärk on anda võim tagasi naisele ja peegeldada talle tagasi tema tugevusi ja toimetulekuoskusi. Pärast sünnitust on ju sageli kogu tähelepanu lapsel, aga ka emad vajavad tunnustamist. Raseduskriisi visiit kestab tund aega, mil on aega nii inimese avanemisele kui ka tema ära kuulamisele. Vahel piisab ühest kohtumisest, keskmiselt käiakse nõustamisel kuni kolm korda,“ tutvustas Gertrud Saage.

 

Ämmaemandad oskavad märgata ka seda, kui naine vajab edasi suunamist. Näiteks sünnitusjärgse depressiooni puhul. Varem psühhiaatrilist abi juba saanud naistele soovitatakse raseduse ajal või selle järgselt samuti just raseduskriisi nõustamist. „Jälgime põhimõtet „mis siia ruumi tuleb, see siia jääb“. Hooldamata lapsed ja vägivallajuhtumid on küll pigem harvad, ent teema tõsidust arvestades tuleb need dokumenteerida. Kutsume kindlasti üles ka lähedasi naise muresid märkama ning naise soovi korral nõustamisel osalema,“ ütlesid ämmaemandad.

„Pöördumised  nõustamisele on sagenenud. Kriis ei pruugi alati tähendada midagi halba või eluraskust, kriis tähendab muutust ning seda võivad iseloomustada ka lihtsalt mõtted ja tunded uue olukorraga. Muutustega kohanemine võib olla keeruline ning naine vajab selles julgustust ja tunnustust. Ja rasedus ning emaks saamine on naise elus väga suur muutus. Seetõttu julgeme öelda, et ideaalvariandis võiks iga lapseootel naine oma raseduse jooksul korra kohtuda ka raseduskriisi nõustajaga,“ sõnas Margit Luiga lõpetuseks. 

 

Kliinikumi Leht

 

Info

Raseduskriisi nõustamine on tagatud kõikides sünnitusteenust pakkuvates linnades. Nõustamisele pöördumiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi:

Vastuvõtuaja registreerimine:

  • telefonil 731 9100 E-R kell 07.30–18.00
  • kliinikumi kodulehe vormi kaudu www.kliinikum.ee 
  • patsiendiportaalis epatsient.kliinikum.ee

Raseduskriisi nõustamine on tasuta ja ei vaja saatekirja.

lk4 Kristjan Pomm Merle VärvAndroloogiakeskusest sai sel kevadel meestekliinik. Mis on selle muutuse taga?

Androloogide eestikeelse vastena on käibesse juurdunud meestearst ning ka keskuse nimena juba aastaid alternatiivselt kasutusel meestekliinik, mis on laiemale avalikkusele paremini mõistetav. Nüüd sai nime muutmine ka ametlikult vormistatud.

Meestearstidena oleme võtnud üheks tööpõhimõtteks vaadata androloogilisi haigusi alati inimese tervise kui terviku kontekstis ja üsna sageli on mitmed väga spetsiifilised mehe terviseprobleemid tugevalt seotud tervise ja tervisekäitumisega laiemalt, mis oli samuti üheks ajendiks. Androloogiakeskus oli pikka aega ka ainus keskuse nime kandev iseseisev kliinikumi struktuuriüksus teiste kliinikute kõrval, samas oleme ambulatoorse töö mahult kindlasti igati arvestatava mahuga kliinikumis, seega oli asjakohane muudatus läbi viia. Suurt suunamuutust sisulises tegevuses see kaasa ei too, küll aga mõtestab meie olemuse ja aitab kaasa ka kliiniku tutvustamistöös patsientidele.

 

Dr Pomm, saite hiljuti meestekliiniku juhiks. Milline on teie varasem seos meestekliinikuga?

Olen meestekliinikuga tööalaselt seotud tänaseks juba pea 15 aastat ja näinud kliiniku arengut ning laienemist. Tänu sellele olen väga hästi kursis meestekliiniku toimimispõhimõtetega ja seda nii kliinilise kui teadustöö kontekstis.

 

Mis on peamine, mida te juhina meestekliinikus arendada soovite?

Soovin, et meestekliinik oleks kaasaegse ülikoolihaigla parimaks näiteks, kus on hästitoimivas sümbioosis androloogiline terviseabi ja kliiniline teadustöö, mis on edukalt võrgustunud nii meie siduserialakeskustega Eestis, meeste tervise ja reproduktiivmeditsiini valdkonnas tegutsevate akadeemiliste institutsioonidega kui androloogia kompetentsikeskustega maailmas. Meie kliiniku suurimaks varaks on meie inimesed ja meie teadmised ning soovin hoida ja arendada avatud suhtumist, kaasavat juhtimist ning luua võimalusi enesearenguks ja -teostuseks nii kliinilise kui teadustöö kontekstis, väärtustades ka meie tugistruktuuride tööd.

 

Olulisimad eesmärgid viieks aastaks: olla meeste tervise, sh reproduktiivtervise, eestkõnelejaks ja juhtivaks kompetentsikeskuseks Eestis; tagada androloogilise meditsiiniabi areng ja kättesaadavus Eestis - Meestekliiniku keskuste tegevuse arendamine ja koostöövõrgustike tugevdamine; hoida ja arendada multidistiplinaarset töötajaskonda - androloogide-uroloogide, üldtervise spetsialistide, füsioterapeutide, seksuaalnõustajate ja vaimse tervise spetsialistide meeskonna hoidmine ja arendamine; rakendada Meestekliiniku kliiniku teaduspotentsiaali, toetades juba kogutud andmete publitseerimist ja tunnustades kliiniku teadustööpotentsiaaliga töötajaid.


Millised on peamised meeste tervise trendid?

Eesti tulevikuperspektiive seades võiksime meestena seada endale ambitsioonika eesmärgi „elada sajaga sajani“ ehk siis olgu tuleviku eestlastel sajandijagu tegusaid ja tervena elatud eluaastaid. Ilmselt on see inimkonna arengut ja praegusi trende vaadates siiski liialt optimistlik ja keskmiseks näitajaks ei sobi, küll aga on sümboolseks verstapostiks igati paslik.

 

Eesti mehe oodatav eluiga (2020. a andmete kohaselt) on 74 eluaastat, mis on oluliselt vähem võrreldes Põhjamaadega ja ka Eesti naistega. Teisalt on see Eesti meeste tervise olukorda peegeldav näitaja viimase 25 aasta jooksul kasvanud 14 aasta võrra. Hoolimata sellest, et senine positiivne muutus on üks kiireimatest Euroopas, jääme 4 aastat maha Euroopa meeste keskmisest. Viimase kümne aastaga on meeste oodatav eluiga pikenenud 6 aastat ja naistel 3,5 aastat. Selle tulemusel on vähenenud meeste ja naiste oodatava eluea vahe. Ka see on üks positiivse meeste tervisetrendi näitajatest, aga päris pikk tee on veel minna, et Eesti meeste oodatav eluiga oleks samaväärne naistega ning tõuseks ka tervena elatud aastate arv.

 

Mis on peamised meeste tervisemured, millega meestekliinik tegeleb?

lk8 palliatiivravi osakondTartu Ülikooli Kliinikumis alustas selle aasta märtsis tööd palliatiivravi osakond, kus lisaks statsionaarile saab tasapisi tuule tiibadesse ka ambulatoorne ja päevaravi. Statsionaari tegevus juba käib, kokku 22 voodikohal pakutakse nii palliatiiv- kui hospiitsravi.

 

Mis on palliatiivravi?

Palliatiivravi mõiste ajas muutunud. Varem nähti palliatiivravi kui sümptomaatilist ravi ainult haiguse finaalstaadiumis, kui kuratiivne ravi enam võimalik ei olnud. Eesmärgiks oli leevendada raske haige vaevusi, kergendada suremisprotsessi. Praegu käsitletakse seda osana patsiendi raviteekonnast. Haiguse süvenedes suureneb palliatiivravi osakaal võrdväärselt sellega, kuidas haiguse ravi võimalused ja vahendid ammenduvad.

 

Eesmärk on sama, patsienti toetada ja vaevusi vähendada, aga see algab juba varem, peaks toimuma tervishoiu igal tasemel ja juurde on toodud ka patsiendi lähedased, tema pere, sõbrad. Tegelikult võiks patsient saada nii hingelist, sotsiaalset, vaimset kui ka füüsilist toetust kohe pärast raske haiguse diagnoosi saamist.

 

Palliatiivravi ülesandeks on elukvaliteedi toetamine ja võimalusel parandamine patsientidel, kellel on raske haigus, mis takistab neil igapäevast toimimist ning kel varasemad rutiinsed tegevused muutuvad eneseületuslikuks ettevõtmiseks, milleks sageli jääb vajaka jõust ning energiast. Haigestumise tõttu ei jaksa nad käia tööl, võtta osa sotsiaalsetest sündmustest, kardavad olla perele koormaks. Lisanduda võib ka hirm tuleviku suhtes, teadmatus oodatava ees võib haige patsiendi elutahte ning tegutsemisjõu kustutada liiga varakult. Me saame natukenegi nende koormat kergendada, mõistes nende seisundit ja pakkudes õlekõrsi, et tänane argipäev pisut valguseküllasem näiks. Patsienti tuleb näha kui tervikut, võtame arvesse tema vajadusi ja võimalusel soove.

 

Pallatiivne_ravi.jpgPalliatiivravi osakonnas  on patsientide kõige sagedasem kaebus valu, mida tunnetatakse palju tugevamalt, kui sellele kaasub teisi sümptomeid nagu iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, väsimus, nõrkus, õhupuudustunne jne. Sümptomid võivad olla tingitud nii põhihaigusest kui selle ravist või hoopis kaasuvatest haigustest. Lisaks tugevdavad valu negatiivsed emotsioonid, nagu hirm, üksindustunne, teadmatus, lootusetus. Sellepärast räägime me totaalsest valust, milles on lisaks füüsilisele komponendile mitmed muud faktorid, millega tuleb samaaegselt tegelda.

 

Patsiendi vaevuste ja vajadustega tegelemine on meeskonnatöö ning nendest lähtuvalt tehakse valik, millised meeskonnaliikmed haigega tegelevad. Palliatiivravi meeskonda kuuluvad õde-koordinaator, arstid, õed, hooldustöötajad, hingehoidja, sotsiaaltöötaja ning vajadusel kaasatakse ka teiste erialade spetsialiste.

 

Osa palliatiivravi tööprotsessist on suhtlemine patsiendi lähedastega, kes sageli vajavad samuti sotsiaalset ja hingelist tuge. Pakume vajadusel lähedastele nõustamist, kus kaardistame patsiendi ja lähedaste vajadused, püüame leida ühised eesmärgid ja võimalused, kuidas neid ellu viia.

 

Mis on hospiitsravi?

lk7 LasteintensiivEestis osutab laste südamekirurgia raviteenust ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku kardiokirurgia osakond. Südameriketega lapsi, kes vajavad kirurgilist sekkumist, sünnib aastas Eestis umbes 60. Südamerikete ravi on keerukas, multidistsiplinaarne, ressurssinõudev ning kallis. Vastsündinute perioperatiivne ning suuemate laste varane postoperatiivne ravi toimub sageli lasteintensiivravi osakonnas.

 

Lasteintensiivravi ja kardiokirurgia osakond soovivad pakkuda parimat ravi südameriketega lastele. Tulevikuperspektiivis jätkusuutlik taktika keerukate südameriketega laste kvaliteetse ja kaasaegse ravi tagamiseks, on koostöö Helsingi Ülikooli Haiglaga (HUS). HUS asub geograafiliselt lähedal ja on üheks kardiokirurgia valdkonna pädevaks haiglaks lähiriikides. Koostöö tihendamine tagab võimaluse ka tulevikus suunata keerukamate südameriketega patsiente raviks HUSi, see võimaldab meil ühtlustada patsientide ravipõhimõtteid ning parandada ravitulemust. Kaaluma peaks ka parema võimaluse loomist   keerulisemate patsientide juhtumite ühiseks analüüsimiseks HUSi kolleegidega. Eeltoodud põhjustel toimus lasteintensiivravi osakonna õppevisiit HUSi, mis sai võimalikuks tänu kliinikumi arendusfondile.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia ja lasteintensiivravi osakonnal on HUSi Lastehaiglaga juba aastatepikkused sidemed. Aastas oleme suunanud isegi kuni 9 keeruka südamerikkega last neile ravile. HUSi Lastehaigla lasteintensiivravi osakonnas toimunud praktilise koolituse põhiline eesmärk oli tutvuda just kardiokirurgiliste haigete raviga ja saada ideid ravikvaliteedi tõstmiseks Eestis. Meie jaoks olid olulised nii osakonna töökorraldus kui ka patsientide õendus- ja raviplaani küsimused. Pöörasime tähelepanu sellele, kuidas tagatakse osakonna plaanilise töö sujumine ning postoperatiivses perioodis ettetulevate ülikiiret lahendamist vajavate situatsioonide haldamine. Tutvusime juhenditega, mille alusel koolitatakse osakonnas keskmeditsiinilist personali. Uurisime, et millised nõuded on üldse osakonnas töötamiseks ning milliseid meetmeid on võetud kasutusele patsientide turvalisuse ja ravikvaliteedi tõstmiseks, patsientide vanemate rahuolu suurendamiseks ning millisel määral on vanemad kaasatud raviprotsessi.

 

Osalesime osakonna igapäevases tööprotsessis, sealhulgas kõikidel visiitidel ning aruteludel. Tutvusime osakonnas olemasolevate ravijuhenditega, õiendusjuhenditega. Leppisime kokku, et edaspidi teeme juhendite loomise ja kaasajastamise osas koostööd, et ühtlustada patsientide käsitlust. Tekkis mõte tulevikus luua videosild, mis võimaldaks HUSi kolleegidel osaleda meie keerukate patsientide aruteludel ning vastupidi, konsulteerida patsiente või vahetada muud olulist raviküsimusi puudutavat infot regulaarselt.

 

Muuhulgas märkasime, millise hoolega oli läbi mõeldud Uue Lastehaigla kujundus. See oli lapsekeskne ja suunatud stressi ja hirmu leevendamisele. Lastele tuttav Muumitrollide teema läbis haiglat ning väärtustas harmooniat loodusega, peresidemete olulisust ning hoolivust kaaslastest nagu ka Tove Janssoni samanimeline raamat.

 

On tore märkida, et nii Helsingi Uues Lastehaiglas kui ka sealses lasteintensiivravi osakonnas tunti väga suurt huvi nii Tartu Ülikooli Kliinikumi kui ka meie osakonna tegemiste vastu ning soov teha koostööd oli siiras. Järgmisel kevadel soovivad HUSi kolleegid tulla meile vastuvisiidile.

 

Haiglas veedetud päevad olid väga sisutihedad ning täname visiidi ladususe ja õnnestumise eest hoolitsenud HUSi lasteintensiivravi osakonna juhatajat dr Heli Salmi´t ja vanemõde Merja Vainio´t. Saime uusi teadmisi ja mõtteid, mida arutada kolleegidega ning mida rakendada oma osakonnas. Plaanitud edasine ühistöö aitab tõsta ravikvaliteeti ja loob koostöövõimalusi ka edaspidiseks.

 

Helgi Padari, lasteintensiivravi vanemarst-õppejõud

Nele Aim, lasteintensiivravi õde

lk9 KureautoTartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandate sünnitusjärgne koduvisiidi teenus on korraldatud unikaalselt kogu Eestis. Koduvisiit määratakse kõigile Tartu linna emadele ja peredele juba enne kliinikumi sünnitusosakonnast väljakirjutamist. See tähendab, et ämmaemand teeb koduvisiidi vastsündinu ja vanemate juurde esimese nädala jooksul pärast sünnitust, vajadusel korrates visiiti lapse teisel elunädalal.

 

„Koduvisiidi eesmärk on ema ja lapse toetamine kodustes ja igapäevastes tingimustes, lisaks jälgida lapse arengut, üldseisundit, tema magamise ja toitumise rütmi ning kaaluiivet. Sama oluline ema üldise seisundi ja sünnitusest taastumise jälgimine ja vaimse tervise, kohenemise ja tugivõrgustiku märkamine,“ selgitas ülemämmaemand Pille Teesalu.

 

Selleks, et koduvisiitide planeerimine ja logistika sujuks ladusalt, on alates augustist kliinikumi ämmaemandate päralt kaks Kureautot. „Et paljudes kultuurides seostub kurg lapseootusega, on ka meie ämmaemandate transpordivahendi nimeks Kureauto. Kuna kliinikumi ämmaemandate teenused on tagatud ka Tartu tervisekeskusele ja Maarjamõisa tervisekeskusele, on koduvisiitide arv suurenenud märkimisväärselt. Päevas tehakse keskmiselt kaksteist visiiti, kestusega keskmiselt poolteist tundi, mistõttu on oluline, et logistika toimiks veatult. Seni on lisaks Tartule ja selle lähiümbrusele olnud ämmaemandate kaugeimad sihtkohad Rõngu ja Tabivere,“ kirjeldas ülemämmaemand.

 

Koduvisiite viib läbi selleks eraldi spetsialiseerunud meeskond. Lisaks sellele, et emad on teenuse hästi vastu võtnud ja positiivset tagasisidet andnud, vähendavad ämmaemandate visiidid ka kliinikumi sünnistusosakonna ning perearstikeskuse koormust.

 

Kliinikumi Leht

 

Info

  • Ämmaemand teeb sünnitusjärgse koduvisiidi nädala jooksul pärast sünnitust kõikidele Tartu linna ja selle lähiümbruse naistele ja nende vastsündinutele
  • Vajadusel korratakse visiiti sünnitusjärgsel teisel nädalal
  • Koduvisiit registreeritakse kõikidele Tartus elavatele patsientidele otse sünnitusjärgses osakonnast haiglast lahkumise päeval
  • Sünnitusjärgse koduvisiidi teenust osutavad ämmaemandad Cätlyn Ereline, Karmen Suss, Älis Riga, Kärt Hüdsi ja Marrit Kanna
  • Koduvisiidi eesmärk on toetada ema ja vastsündinu sünnitusjärgset kohanemist uue olukorraga, ema taastumist sünnitusest ning anda soovitusi vastsündinu eest hoolitsemiseks ja rinnaga toitmise edenemiseks. Vajadusel planeerib ämmaemand lisavisiidi aja või vastuvõtu nõustamiseks
  • Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda Kureauto järgi