lk5 Iryna Osova Kliinikumi LehtAprilli keskpaigas töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis seitse hooldustöötajat ning kolm tugiteenistuste töötajat, kes olid siia pagenud sõja eest.

 

Aprilli algusest alustas nahahaiguste kliinikus tööd Iryna Osova, kes põgenes Tartusse sõjategevuse eest Harkivist. Nahahaiguste kliinikusse jõudis Iryna kliiniku ülemõe Tiiu Kõrrani eestvedamisel.

 

„Vajasime ühe töötaja haigestumise tõttu kiiresti osakonda põetajat ning siis tuli mõte, et see võiks olla mõni Ukrainast siia põgenenud tervishoiutöötajatest. Pöördusin meie tööjõu ja värbamise osakonna juhataja Kersti Arendi poole, kes viis mind siis kokku Irynaga. Iryna oli juba ka ise kliinikumi poole oma tööotsingutel pöördunud,“ selgitas Tiiu Kõrran.

 

Iryna oli Ukrainas õde, kõigepealt 20 aastat polikliinikus ning viimasel kahel aastal ühes tehases. „Kui pommitamine algas, otsustasime, et lahkun koos oma noorema pojaga Ukrainast. Et mu mees töötas juba varem Eestis ehitajana, tulime siia. Meie vanem poeg jäi Ukrainasse. Põgenemine oli keeruline. Liikusime Harkivist Lvivi, kus sillad olid teel õhku lastud. Siiski õnnestus meil Lvivi jõuda, kus pidime edasi liikumise võimalust ootama. Teekond viis meid edasi Poola, kuhu mu mehe tööandja Hansawest oma töötajate peredele bussi järgi saatis. Oleme neile tänulikud – nad tõid meid siia ja hoolitsesid meie eest reisil. Eestisse jõudes viidi meid kõigepealt Pärnusse, kus pagulasabikeskuses tehti registreerimine, vereproovid ning COVID-19 testid. Seejärel tulime siia Tartusse minu abikaasa juurde,“ rääkis Iryna teekonnast Eestisse.

 

Tartusse jõudes vormistas Iryna tööle asumiseks vajalikud dokumendid ning asus erialast tööd otsima. Iryna valik langes vaatluspäeva järel nahahaiguste kliiniku kasuks. Ta kiidab tööd nahahaiguste kliinikus: „Siin on mõnus töökeskkond, väga hea kollektiiv. Hea on ka see, et mitmed kolleegid oskavad vene keelt, selgitavad ja aitavad –  ma hetkel ei tea veel kõike, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Töö pole liiga raske, ma koristan palateid ja voodeid, aitan patsiente, aitan ravivanne ette valmistada.“  

 

„Toetame Iryna kohanemist tööga kliinikumis nii, kuidas saame. Tööle asudes oli tal osakonnas mentoriks põetaja Maret, kellega koos ta töötas esimestel tööpäevadel. Meie töötajad teavad, et osakonda on tööle asunud sõjapõgenikust töötaja ja toetavad teda, tõlgivad vajadusel ja vastavad küsimustele. Meie töötajad on empaatilised ja toetavad, seda on ka meie kliinikus praktikal viibinud tudengid kiitnud. Igapäevaselt ei ole keelelisi takistusi tekkinud. Meil on ka venekeelseid patsiente, mis annab Irynale võimaluse patsientidega suhelda. Esimesed väljendid on ta juba eesti keeles selgeks saanud, otsime sobivaid keeleõppe võimalusi,“ kirjeldas Tiiu Kõrran.

 

Irina poeg asus õppima Tartu Aleksander Puškini nimelisse kooli ning on kooli ja õppetööga rahul. Lisaks õppetööle on poisil nüüd võimalus osaleda ka kikkpoksi trennis. „Võimalus trenni teha rõõmustab teda, samuti meeldib talle kool. Aga loomulikult igatseb ta oma sõpru, me kõik igatseme kodu ja muretseme koduste pärast,“ sõnas Iryna. Tartu on Iryna sõnul väike, rahulik ja puhas linn, kus on sõbralikud inimesed. „Olen väga tänulik Tartule ja tartlastele abi ja toetuse eest. Suur tänu Eesti inimestele, et nad on mu vastu võtnud. Annaks Jumal, et sõda lõppeks kiirelt!“

 

Liina Raju

lk11 sotsiaaltöötajadSotsiaaltöötajate roll ühes tervishoiuasutuses on oluline ja asendamatu. Kliinikumi Leht uuris, millega kliinikumi sotsiaaltöötajad igapäevaselt tegelevad ning milliste väljakutsetega silmitsi seistakse.

 

Tervishoiuasutuse sotsiaaltöötajad tegelevad ravil oleva inimese nõustamise ja toetamisega toimingutes, mis ei ole seotud tervishoiuteenuse osutamisega, kuid on vajalikud inimese igapäevase toimetuleku tagamiseks. Sotsiaaltööteenus ei piirdu aga ainult patsiendiga, vaid vajadusel nõustatakse ja toetatakse ka tema lähedasi, teisi tugivõrgustiku liikmeid ning haigla töötajaid. 

„Sotsiaaltöö haiglas on nagu sotsiaaltöö igal pool – abivajajate aitamine,“ selgitas 2. intensiivravi osakonna, närvikliiniku ja sisekliiniku sotsiaaltöötaja Marju Tarkus. See tähendab abivajajate kuulamist, õigesse kohta suunamist, paberimajandust, suhtlust teiste üksustega ning sageli ka uue informatsiooni otsimist. Sotsiaaltöötajad tunnistasid, et pidev inimeste aitamine on ka võimalus õppida iga päev midagi uut.

 

1. intensiivravi osakonna, erakorralise meditsiini osakonna, südamekliiniku, kirurgiakliiniku, stomatoloogia kliiniku, kopsukliiniku ja nahahaiguste kliiniku sotsiaaltöötaja Gvido Kubulnieks tõi välja, et sotsiaaltöö üheks väljakutseks on suhtlus. „Suhelda on vaja väga paljude ja erinevate inimestega, mis tähendab, et sotsiaaltöötaja peab olema kannatlik ja leidma osapooli rahuldava lahenduse ka kõige nõudlikuma patsiendi või ta lähedasega,“ ütles ta.

 

Kubulnieks kirjeldas, kuidas sotsiaaltöös ei ole kindlaid ettekirjutisi ning tööd tuleb teha väga loovalt:  „Olukorrad on erinevad ning tuleb lähtuda olemasolevatest võimalustest, et jõuda eesmärgini, milleks on lahendus inimese murele.“ Ta tõi selle illustreerimiseks näite, kuidas üks patsient oli kassile toitu ostmas, kui terviserikke tõttu haiglasse sattus. Oma seisundi asemel oli patsiendi mureks, kuidas kass kodus toidetud saab. Sotsiaaltöötajad võtsid selle mure enda kanda ning olukord sai lahenduse.

 

COVID-19 ajal olid olulisel kohal küsimused järelravi ja transpordi osas. Sageli olid patsientide suunamised juba tehtud, kui selgus, et COVID-19 kollete tõttu pole võimalik patsiente siiski vastu võtta. Sellised muutused tekkisid tundidega. See tähendas, et kohati polnud võimalik patsiente kodu lähedale järelravisse suunata ning tuli otsida uusi kohti. Lisaks oli vaja korraldada COVID-19 patsientide ohutut koju toimetamist.

 

3. intensiivravi osakonna, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja ortopeediakliiniku sotsiaaltöötaja Katrin Kirsimäe sõnul on töö juures suurimaks rõõmuks patsientide ja nende lähedaste tänulikkus. „See on imeline tunne, kui patsient vaatab sulle silma ja ütleb, kui hea inimene sa oled, kui oled vaid tema mure ära kuulanud,“ sõnas Kirsimäe. Ta lisas, et sageli on vaja inimestel lihtsalt kellegagi rääkida, mis on juba tee lahenduseni. „Kui inimene saab rääkida, siis saavad tal endal juba asjad selgemaks,“ kinnitas Kirsimäe. Tarkus ja Kubulnieks lisasid, et ka kolleegide tänulikkus on oluline, tuues näiteks, kuidas osakonnas sotsiaaltöö päeva puhul õnnitleti.

 

Sotsiaaltöötajad kirjeldasid, kuidas neid külastavad ka regulaarsed patsiendid, kes käivad ambulatoorsel vastuvõtul ära ning seejärel tulevad oma muredest rääkima. „Meie uks on alati avatud ning aitame igasuguste murede korral,“ kinnitasid sotsiaaltöötajad. Nad lisasid, et nad on olemas kõigi jaoks ning ühendust ei pea võtma ainult abivajajad.

 

Kristen Orin

lk10 Rohelisem KliinikumTartu Ülikooli Kliinikum algatas 2019. aastal programmi „Rohelisem Kliinikum“ ja liitus EMAS (Eco-Management and Audit Scheme, EMAS) keskkonnajuhtumise rakendamise süsteemiga, et kindla tegevuskava ja välise hindamise abil vähendada järk-järgult oma ökoloogilist jalajälge.

 

Nii kliinikumi kui ka kõikide teiste haiglate suurim keskkonnaalane mõju tekib läbi jäätmete, energia ja materjalide tarbimise, millel omakorda on mõju kasvuhoonegaaside tekkimisele, kliima muutusele, keskkonna saastumisele ja loodusressursside vähenemisele. Keskkonnasaaste avaldab negatiivset mõju inimeste tervisele, mistõttu on oluline ka tervishoiuasutustel mõelda oma tegevustele keskkonna aspektist lähtuvalt.

 

Keskkonnamõjude hindamiseks on kliinikum kaardistanud oma tegevuste mõju ja seadnud keskkonnategevuskavas eesmärgid nende vähendamiseks, sealhulgas energiatõhususe, vee tarbimise, materjalitõhususe, jäätmete, bioloogilise mitmekesisuse ja heitmete osas. „Hinnates oma 2021. aasta tegevusi, saame nentida, et kuigi elektritarbimine kliinikumis ei vähenenud, mis valdavalt on tingitud uute tehnosüsteemide väljaehitamisest, minnakse jõudsalt edasi valgustite LED-tehnoloogia lahendustega ning vanade seadmete välja vahetamisega,“ selgitas keskkonna ja puhastuse osakonna juhataja Triin Arujõe. Ühtlasi uurib kliinikum ka taastuvenergia ja päikesepaneelide kasutamise võimalikkust. Tarbimist vähendati sellel perioodil vee (4%) ja koopiapaberi (12%) kasutamise osas.

 

„2021. aastal suurenes kliinikumis võrreldes eelmise aastaga ohtlike jäätmete kogus, mis meie jaoks on edasiminek, kuna näitab töötajate teadlikkuse tõusu ravimijääkide tõhusamal sorteerimisel. Kliinikumi muudest olmejäätmetest (segaolmejäätmed, pakendid, biojäätmed ning vanapaber) suunati 98,5% taaskasutusse, millest omakorda ringlusesse suunati 24%,“ rääkis Arujõe. Ta lisas, et arvestades kliinikumi hoonestatud ala suurust ja töötajate arvu, saab heaks tulemuseks lugeda ka seda, et kliinikum on suutnud säilitada iga töötaja kohta 34 m2 roheala.

 

Kliinikumi CO2 heitmete teke suurenes 3%, mis tulenes põhiliselt gaasi suuremast tarbimisest. Kliinikum autopargi, mis koosneb 35 sõidukist, keskmine vanus vähenes 2021. aastal 8 aastalt 7,6 aastale.  Lisaks osteti 2021. aastal kaks bensiinimootoriga hübriidautot.

 

Eelmisel tegevusaastal võeti kasutusele kliinikumi kolmes raviosakonnas keskkonnasäästlikud Longopac sorteerimislahendused ning investeeriti avalike ruumide sorteerimislahendustesse. Patsientide toitlustamisel asendati ühekordsed nõud korduvkasutatavate nõudega. Töötajate toitlustamisel vähenes Kohvikumis ühekordsete nõude kasutamine 31%.

 

Kliinikumi rohesammud said 2021. aastal ka tunnustatud välisaudiitorite poolt: kliinikumile omistati EMAS registreering, mis kinnitab, et kliinikumi keskkonnajuhtimise süsteem vastab kõrgeimale keskkonna standardile. Triin Arujõe möönab, et hoolimata senistest saavutustest on siiski veel pikk maa minna ning toob välja igapäevased tegevused, millega igaüks sel teekonnal kaasa aidata saab:

  • vähendada printimist
  • vähendada ühekordsete nõude kasutamist
  • kustutada tuled
  • sorteerida jäätmeid teadlikult
  • tulla võimalusel tööle keskkonnahoidlikul viisil
  • märgata ja teha ettepanekuid e-posti aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Kliinikum on esimene haigla Eestis, kes läbi tõendatud keskkonnajuhtimissüsteemi teadlikumalt astub rohelisema tuleviku poole. Aastaks 2026 on arengukavas toodud kliinikumi üheks positsiooniks olla keskkonnahoidlik haigla.

 

Kliinikumi Leht

lk9 Lastekliinik100Lastekliinik tähistas 1. aprillil oma 100. sünnipäeva. Kliiniku eesmärk on kogu sajandi vältel püsinud sarnane – tagada Eesti lastele hea tervis.

 

„Eesti esimene laste ravimisele spetsialiseerunud kliinik on seadnud kogu aja vältel eesmärgiks tervislike eluviiside propageerimise, haiguste ennetamise ning nende õigeaegse diagnoosimise ja ravi, üliõpilaste ja residentide õpetamise, diplomijärgse täiendusõpe ja pediaatrilised teadusuuringud,“ tutvustas lastekliiniku juht prof Vallo Tillmann.

 

Kui täna ravitakse lastekliinikus väikesi patsiente lisaks ambulatoorsele tööle 56-l voodikohal, siis 1. aprillil 1922 sisse seatud kliinik alustas 20 voodiga. Ravitegevusega alustamisele eelnes lastehaiguste kursuse lugemine Tartu Ülikoolis 1908. aastal. „1911 viidi ülikoolis sisse sunduslik lastehaiguste eksam ning samal aastal osteti ka Veski tänavale maja lastehaigla rajamise eesmärgil. Kliinik oli valmis tööd alustama juba 1912. aastal, ent eelarveliste segaduste ning puhkenud sõjaolukorra tõttu ei olnud see võimalik. 1920. aastal avati Veski tänava lastekliinikus laste ambulatoorsed vastuvõtud ning 1922. aastal ka juba statsionaarse osakonnaga Tartu Ülikooli lastekliinik, mis oli kuni 1940. aastani Eesti ainus laste ravile spetsialiseerunud kliinik,“ rääkis lastekliiniku juht.

 

SA Tartu Ülikooli Kliinikumi koosseisu kuulub lastekliinik alates 2000. aastast. „Selle sammuga taasühendati lastekliiniku ja pediaatria õppetooli juhtimine, mis andis tõuke ka teadustegevuse, doktoriõppe, arstide ja õdede täiendõppe hoogustumisele,“ sõnas prof Tillmann. Ta tunneb heameelt, et lastekliinikus pakutav ravi vastab kõrgele rahvusvahelisele tasemele. „Näiteks on imikusuremus viimastel aastakümnetel Eestis oluliselt langenud. See madal näitaja kuulub maailma absoluutsesse tippu ning lastekliinikul on selles väga suur osa,“ rõhutas lastekliiniku juht. Ta lisab, et Euroopa ülikoolihaiglate tippu kuulumist näitab ka doktorikraadi omavate kolleegide osakaal – doktorikraad on kaitstud ligi kolmandkul lastekliiniku arstidel.

 

Professor Vallo Tillmanni sõnul ühendab kogu lastekliiniku töötajaid armastus laste vastu ja tahe neid aidata. „See pühendumus lastele kannab meid edasi ka edaspidi. 100 aastat pole ühe haigla jaoks ehk palju, aga 104-aastases riigis on see siiski tähelepanuväärne verstapost. Suur kummardus kõikidele kaasteelistele selle teekonna eest,“ tänas prof Tillmann.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus tehti 2021. aastal 35 990 ambulatoorset vastutõttu ning haiglaravi vajas 3201 väikest patsienti. Lastekliiniku erakorralisse vastuvõttu pöördus 7850 patsienti. Ajas on kasvanud oluliselt ka lasteõdede roll. Kui 2003. aastal tehti lastekliinikus 223 õe vastuvõttu, siis 2021. aastal juba 3108. Lastekliinikus on patsientide päralt 234 töötajat, sh 54 arsti, 95 õde ja 15 arst-residenti ning teisi oma valdkonna spetsialiste. 1. aprillil esitleti lastekliiniku 100. tegevusaastale pühendatud konverentsil ka kliiniku ajalooraamatut.

 

Kliinikumi Leht

lk4 M.I.N.I intervjuuTartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriaklinikus on alates aprillist vaimse tervise õe esmastel vastuvõttudel kasutusel patsiendi vaimse tervise seisundi hindamiseks struktureeritud neuropsühhiaatrilise intervjuu M.I.N.I.7.0.2. Seni oli intervjuu kasutusel ainult teadustöös ja ravimiuuringutes.

 

„Patsiendi probleemile vastav raviteekond algab probleemide õigest hindamisest. M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu oma erimoodulitega on rahvusvaheliselt tunnustatud ja valideeritud hindamisinstrument enim levinud vaimse tervise häirete esmaseks hindamiseks, mis sobib kasutamiseks nii täiskasvanutel kui lastel ja noorukitel,“ tutvustas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre. Meetod valiti välja erinevate Eesti tervishoiuspetsialistide – psühhiaatrite, psühholoogide, vaimse tervise õdede konsensusena. „Tartu Ülikooli Kliinikum on esimene haigla, kus intervjuu kliinilises töös kasutusele võetakse, ühtlasi aitab sellele kaasa nii võimalus soetada M.I.N.I litsentsid Eesti Tervisekassa tervisesüsteemi arendusprojektide finantseerimise meetme toel kui ka võimalus alustada  nView Health digilahenduse soetamist,“ lausus ülemõde.

 

M.I.N.I intervjuul on erimoodulid, mis võimaldavad lisaks ka patsientide skriinimist (M.I.N.I Screen) ja ravi jälgimist (M.I.N.I Tracking). Seega on ühe hindamisinstrumendi eri moodulite abil võimalik patsienti jälgida tema raviteekonna vältel. „Standardiseeritud ja perspektiivis kogu Eesti vaimse tervise õenduses sarnane patsiendikäsitlus võimaldab parandada patsientide raviteekonda ning tõsta teenuse kvaliteeti. Kui patsiendi seisund on juba esmasel vastuvõtul tõenduspõhiselt hinnatud, on ravimeeskonnal võimalik senisest efektiivsemalt ja kiiremalt planeerida patsiendile vajaminevaid teenuseid ja seeläbi vähendada vaimse tervise kriisi eskaleerumist ning parendada tervisetulemeid,“ kirjeldas Reet Tohvre.

 

M.I.N.I neuropsühhiaatriline intervjuu on rahvusvaheliselt kõige laiemalt kasutatav, valideeritud ja tunnustatud mõõtevahend, mille vastu saab edaspidi valideerida ka teisi Eestis kasutusele võetavaid psühhomeetrilisi mõõdikuid. „Otstarbeka ressursikasutuse puhul saab patsient vaimse tervise murede korral pöörduda saatekirjata vaimse tervise õe vastuvõtule, kelle töölaual on nüüd olemas hea hindamisinstrument vaimse tervise probleemide kaardistamiseks. Vastavalt M.I.N.I intervjuu tulemustele saab planeerida raviplaani koostamise psühhiaatriga, suunata patsienti perearstile või sotsiaalsüsteemi. Laste ja noorukite puhul ka sotsiaalpedagoogilisele teenusele,“ selgitas psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre.

 

Informaatikateenistuse projektijuhi Richard Jalaka sõnul on elektroonse M.I.N.I intervjuu kasutamise litsents Ameerika ettevõttel nView Health, kes on loonud selle jaoks digilahenduse. „nView Health digilahenduse kaudu on võimalik hankida tsentraalselt M.I.N.I intervjuu kasutamisõigused üle-eestiliselt. nView Health lahenduse abil saab M.I.N.I intervjuu saata elektroonselt ka patsiendi e-mailile ehk digilahendus toetab patsiendi seisundi sobivusel ka kaugteenuse läbiviimist,“ rääkis projektijuht. Ta lisas, et projekti on kaasatud ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla koos IT-meeskonnaga ja Ida-Viru Keskhaigla. Digilahenduse soetamist ja üle-eestilist kasutuselevõtmist toetab Tervisekassa tervisesüsteemi arendusprojektide meetmest. Edaspidi on planeeritud kaasata kõik psühhiaatrilist abi osutavad asutused, sealjuures hinnatakse jooksvalt ka esmatasandi kaasamise võimalikkust.

 

Kliinikumi Leht

lk7 Artur Vetkas Torontos ErakoguTartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neurokirugia eriala arst-õppejõud Artur Vetkas stažeeris 11 kuud Toronto Western Hospitali silmapaistvas neurokirurgia osakonnas kliinikumi arendusfondi ning Igor ja Kristy Ilinsky stipendiumi toel. Kliinikumi Leht uuris tema kogemusi.

 

Kuidas võrdlete Toronto Western Hospitali ja Tartu Ülikooli Kliinikumi?

Toronto Western Hospitali (TWH) neurokirurgia osakond on Põhja-Ameerika viie suurima seas. Haigla teeninduspiirkond hõlmab tervet Ontariot ja paljudes valdkondades on see Kanadas ja USA-s unikaalsel kohal. Sarnaselt Tartu Ülikooli Kliinikumiga on tegu ülikoolihaiglaga, kus toimub aktiivne õppe- ja teadustöö. Suure teeninduspiirkonna tõttu pakub praktika ja töö TWH-s suurt kogemust nii rutiinsete protseduuride teostamisel kui haruldaste haiguste käsitluses.

 

Miks valisite just Toronto Western Hospitali?

Minu aasta TWH-s oli seotud teadustööga järeldoktori raames ja uute kliiniliste kogemuste omandamisega. Valisin TWH-i neurokirurgi prof Andres Lozano poolt juhitud meeskonna tõttu. Meeskond on maailmas tuntud funktsionaalsete ajuvõrgustikute uurimise poolest neurokirurgiliste haiguste ja protseduuride puhul. Ajuvõrgustikute funktsiooni säilitamisel ja modulleerimisel põhinev ravi lubab parandada tulemusi neurokirurgiliste haiguste ravis.

Olulisteks faktoriteks olid ka Kanada arenenud ühiskond, inglise keel, võimalus praktiseerida ja osaleda operatsioonidel ning sealsete kolleegide suur kogemus. Praktika Torontos lubas näha unikaalseid operatsioone ja innovatiivseid ravimeetodeid.

 

Mida te stažeerimise ajal kogesite ning mis teile enim muljet avaldas?

Stažeerimisel ja teadustöö ajal kogesin head meeskonnavaimu, positiivse tagasiside olulisust ja sealse elu kiiret tempot. Paljud ravimeetodid põhinevad neurokirurgia ja teiste erialade koostööl. Muljet avaldas Toronto kolleegide avatud suhtumine, innovatiivsus ja kaasatavus.

 

Kuidas võrdleksite sealset ravitööd kliinikumiga?

Sarnaselt Eestile tugineb ravi Kanadas riiklikult rahastataval tervishoiusüsteemil. Samas nende mentaliteedis domineerib Põhja-Ameerikale omane tulemustele ja innovatiivsusele orienteeritud stiil. Ravitöö on tihedalt seotud teadustööga ja uute ravimeetodite väljatöötamisega. Tudengid, residendid ja spetsialiseeruvad arstid (fellow) on tihedalt seotud ravitööga ja teadusega juba varases faasis.

 

Kas Torontos innovatiivseid meetodeid oleks võimalik rakendada ka kliinikumis ja Eestis?

Tänapäevane neuroteaduslik arusaam aju funktsionaalsest anatoomiast on asendamas rangel lokalisatsionismil põhinevat kirurgilist lähenemist, ja sellele tuginedes on võimalik vähendada klassikaliste aju operatsioonidega seonduvat kahju patsientidele, näiteks kriitiliste ajupiirkondade kasvajate korral. Mingil määral oleme rakendanud seda Tartu Ülikooli Kliinikumis oma esimese operatsiooniga ärkvel olekus keelealaga seotud ajukasvaja eemaldamise puhul ning kasutades rutiinselt traktograafial ja funktsionaalsel MRT-l põhinevat preoperatiivset hindamist. Uued neuromodulatsooni meetodid, mis põhinevad reaalajas saadaval neuraalsel tagasisidel, on leidnud igapäevast rakendust funktsionaalses neurokirurgias, näiteks RNS fokaalse epilepsia korral. Oluliseks suunaks on väheinvasiivsete neurokirurgiliste protseduuride areng, nagu LITT epilepsia ja kasvajate ravis, MRgFUS liigutushäirete korral ja laialdane endoskoopiline lähenemine koljupõhimikute kasvajate ravis. Plaanime rakendada ka stereo EEG-t, ehk sügavale ajukoesse implanteeritud elektroodide kasutamist epileptogeense tsooni kaardistamisel, mis ei ole võimalik tavaliste meetoditega.

 

Kommentaar

Teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf: Dr Artur Vetkase stažeerimine Torontos on suurepärane näide Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostööst, sellest, kuidas Eestis arendada kõrgtasemel akadeemilist ja kliinilist kompetentsi. Väikse riigina on meil arengu tagamiseks ainult üks tee, see on tihedad kontaktid ja koostöö maailma suuremate tippkeskustega. Arturi puhul on esiletõstmist vääriv just teadustöö ja kliinilise tegevuse tihe sidusus. Julgustan siinkohal võimalikult paljusid noori kolleege sarnaseid võimalusi otsima. Nii doktorikraadi kaitsnud kolleege järeldoktori programmides kui ka väljaspool doktoriõpet kliinilises töös uusi väljakutseid otsijaid. Ülikoolihaiglana oleme selleks ette näinud vahendeid arendusfondist, samuti seab kliinikumi valmiv arengukava akadeemilise  järelkasvu tagamise meie üheks oluliseks prioriteediks.

 

Kliinikumi Leht 

lk10 statsionaarne füsioteraapiaLisaks spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorsetele füsioterapeutide vastuvõttudele ning sama kliiniku statsionaarse taastusravi osakonnale, tegutsevad patsientide heaks füsioterapeudid ka aktiivravi osakondades. Kliinikumi Leht uuris, kuidas erineb füsioterapeutide töö statsionaarses raviosakonnas võrreldes ambulatoorse taastusraviga.

 

 „Arstid ja õed annavad patsiendile elu tagasi, aga füsioterapeudid annavad mõtte sellele elule,“ kirjeldas füsioterapeudi tööd anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku füsioterapeut Aira Lõhmus.

 

Statsionaarsete osakondade füsioterapeudid tegelevad patsientidega, kes viibivad haiglas aktiivravi osakonnas pikemalt ning vajavad pidevat järelevalvet. Kuigi eesmärk on taastada patsiendi samaväärne liikumine, siis ei seisne füsioterapeudi töö vaid patsiendi liikumisfunktsioonide taastamises. Sageli on märkimisväärne osa tööst ka patsiendi julgustamine, toetamine ja motiveerimine. Närvikliiniku neuroloogia osakonna füsioterapeut Liis Barkala selgitas, et patsiendi juures on oluline olla soe inimene, mitte ainult tervishoiutöötaja, kes täidab kindlaid ülesandeid ja protseduure. Kohati on füüsilise toe asemel vaja hoopis toetada sõnadega ning teha nalja või isegi laulda. „Tähtis on saavutada patsiendiga juba esimesel kohtumisel turvaline, hell ja sõbralik kontakt, siis juhtub imesid ka nende patsientidega, kes esmapilgul ei pruugi koostööks valmis olla,“ lisas Barkala.

 

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand toetas Barkala öeldut tunnistades, et patsiendiga ei tehta iga päev füüsilist tööd, vaid oluline osa on ka suhtlusel patsiendiga, mis hõlmab tema võimaluste selgitamist ja eesmärkide seadmist. Sellest tulenevalt on füsioterapeudid pidevas kontaktis patsiendiga, mis tähendab, et sageli märgatakse ka seda, mida muu personal ei märka. Aira Lõhmus intensiivravi osakonnast tõi välja olukorrad, kus füsioterapeut on märganud logopeedi vajadust, kui patsient ei neela korralikult, või ära tundnud olukorra, kus oleks kasu psühholoogilisest abist.

 

COVID-19 kõigi osakondade tööd drastiliselt ei muutnud, kuid kopsukliinikus oli muutus märgatav. Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Elin Grigorovitš kirjeldas, kuidas enne koroona läbi põdemist väga sportlik ja aktiivne patsient oli hämmingus, kui ta nüüd voodist püsti tõustes hingeldab. Sellele toetudes jagab Grigorovitš eesmärgid, mille poole patsiendiga liigutakse kaheks – lähi- ja kaug-eesmärkideks. Alustatakse väikeste sammudega, mis on vajalikud, et jõuda suurema eesmärgini. Erinevalt ambulatoorsest füsioteraapiast ei ole fookus ühel kehaosal või probleemil, vaid patsienti ravitakse tervikuna. Vajadusel õpetatakse patsienti istukile tõusma ja ka korralikult hingama, et sealt järgmiste etappideni jõuda.

 

Grigorovitš tõdes, et mida varem organismile selle roll tagasi antakse, seda tõhusam on ka paranemine. Aira Lõhmus toetas seda intensiivravi osakonna kirjeldusega, kus füsioterapeudid tegelevad ka teadvusetu patsiendiga, mis hõlmab näiteks hingamisfunktsiooni hindamist, mis aitab otsustada kummal küljel patsient olema peaks. Kui patsient tuleb teadvusele, siis jätkatakse aktiivsema füsioteraapiaga. Kogu meeskonna, sh ka õendus- ja hoolduspersonali ühine eesmärk on võimaldada patsiendile võimalikult kiiresti iseseisvus oma tegevustes ja sellest tulenevalt elamisväärne elu.

 

Kopsukliiniku pulmonoloogia statsionaarse osakonna füsioterapeut Maarika Ojala märkis, et lisaks patsientide edusammudele on suureks rõõmuks ja väärtuseks kollektiiv, kellel on ühine eesmärk ja kus hinnatakse meeskonnatöö olulisust. Füsioterapeudi töös on suur roll õdedel ja hooldajatel, mis nõuab tõhusat infovahetust, kus kõik on juhistest aru saanud ja järgivad neid. “Meeskonnatööta ei oleks patsientide ravimine võimalik,“ nõustusid füsioterapeudid.

 

Neuroloogia osakonna füsioterapeut Vanda Rand kirjeldas, kuidas järjest rohkem väärtustatakse statsionaarsete füsioterapeutide tööd ning aastatega on toimunud märgatav areng. „Noored tulevad peale, spetsialiseeruvad ja järjest rohkem tänu tuleb ka Kliinikumilt ja see teeb südame soojaks,“ sõnas Rand.

lk8 Töötajate üldine rahuloluKliinikum viis 2021. aasta lõpukuudel läbi töötajate seas rahulolu-uuringu, mille eesmärk oli koguda tagasisidet tööelu kohta, kasutada saadud tulemusi muutuste elluviimisel ning seeläbi tõsta töötajate töörahulolu. Uuringus osales 1747 töötajat (34%).

 

Organisatsiooni heaolu ja efektiivsust mõjutab oluliselt töötaja pühendumus, see kuivõrd töötaja tunneb muret organisatsiooni käekäigu pärast ja samastab tööga seotud eesmärgid organisatsiooni eesmärkidega. Pühendumise oluliseks näitajaks on viis, kuidas oma töökohast kõneldakse ning millist tähendust töökohale omistatakse. Palusime töötajatel hinnata skaalal nullist kümneni, kas nad soovitaksid töökohta kliinikumis oma sõpradele ja tuttavatele. Saadud tulemuste alusel arvutasime soovitusindeksi (NPS-Net Promoter Score), mille tulemus kliinikumis kokku oli 3%. Saadud tulemus on hea, kuid arenguruumi selle suurendamiseks on piisavalt.

 

Rahulolu tööga on kombinatsioon paljudest tööga seotud teguritest: töö iseloom, töötasu, töökeskkond, suhted kolleegidega, vahetu ülemus, karjäärivõimalused, patsiendid, töötaja enda ootused ja soovid jpm. Kõige levinum töörahulolu definitsioon pärineb Ameerika teadlaselt Locke’ilt, kes leidis, et rahulolu tööga on „nauditav või positiivne emotsionaalne seisund, mis põhineb oma töö ja tööga seotud kogemuste hindamisel“. Seega, rahulolu on ühest küljest emotsionaalne nähtus, aga teisest küljest ratsionaalse mõttetegevuse tulem.

 

Meie uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldine rahulolu tõusis võrreldes aasta tagasi läbi viidud uuringuga 3% võrra, kliinikumis töötamisega on väga rahul või pigem rahul 91% töötajatest. Üldine rahulolu kasvas arstide ja õdede osas ning langes põetajate-hooldajate osas.

 

Enim ollakse kliinikumis rahul oma töö sisuga. Vastused küsimustele tööelu ja töökorralduse kohta näitasid, et töötajad teavad täpselt oma tööülesandeid, saavad oma tööks vajalikku informatsiooni ja on rahul, et saavad töökohal oma oskusi ja teadmisi rakendada. 89% töötajatest tuleb tööle hea meelega.

 

Aasta varasemaga võrreldes on töötajate rahulolu kõige rohkem kasvanud soodustuste osas töötajatele (kasv 30%), kliinikumi juhtimisega (kasv 12%) ja töökeskkonnaga (kasv 9%). Antud vastuste juures toodi korduvalt välja kliinikumi kahte sügis-talvist suurt väliüritust, mis aitas kaasa ühtse tööpere tunde tekkimisele. Samuti täpsustati, et kliinikumi juhtimises on varasema ajaga võrreldes tehtud väga suur samm edasi.

 

Töötajate rahulolu langes aga töö tasustamisega, kus tulid välja ka erinevused ametigruppide vahel. Kõige madalam oli rahulolu töötasuga õendustöötajatel, põetajatel ning füsioterapeutidel, logopeedidel, psühholoogidel ja sotsiaaltöötajatel. Kõigi nimetatud ametigruppide osas rahulolu ka langes. Kõrgem oli rahulolu arstide hulgas, kus 64% hindas palka väga heaks või pigem heaks.

Uuringu tulemust töö tasustamise osas mõjutasid ka palgaerinevused COVID-19 patsientide ravimisel, kuna pandeemia keerulises olukorras pingutati ühiselt.

 

Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest. Küsimused vahetu juhi kohta näitasid, et enamik juhte jagab tööd õiglaselt ja püstitab arusaadavaid eesmärke ja ülesandeid ning selgitab neid piisavalt. Oma juhilt oodatakse aga rohkem tagasisidet ja meeldiva tööõhkkonna loomist.

Kliiniku-/teenistusesisest koostööd hindas heaks 79% töötajatest, see hinnang oli võrreldes eelmise aastaga langenud 2% võrra. Oma kliiniku/teenistuse juhtimisega oli rahul 74% töötajatest ja kliinikumi juhtimisega 81% töötajatest.

 

Töötajate rahulolu-uuringu käigus saime vastused 18 töörahulolu mõjutava teguri kohta ning leidsime tegurid millised mõjutavad rohkem töötajate üldist rahulolu (töötajate rahulolu teguritega on madalam ja seos üldise rahuloluga tugevam). Uuringu tulemused näitasid, et töötajate üldise rahulolu hinnangut suurendaksid oluliselt kliinikumi ja kliinikute/teenistuste juhtimise parandamine, kliiniku-/teenistusesisese koostöö parandamine ja töötasu suurendamine.

 

Töötajate rahulolu erinevate teguritega oli kliinikute ja teenistuste lõikes erinev. Iga kliinik ja teenistus sai oma üksust puudutavad rahulolu-uuringu tulemused, mis võimaldas tegelda oma üksuse tulemustega, leida probleemsed kohad ning mõelda võimalikele lahendustele.

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et töötajate rahulolu-uuring on oluline abivahend tagasiside saamiseks, selle tulemuste kasutamine võimaldab suurendada töötajate töörahulolu. Rahulolevad ja pühendunud töötajad tagavad Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu.

 

Vaike Soodla

Merje Tikk

Analüüsi- ja kvaliteediteenistus

  

COVID-19 oli ettearvamatu ja tundmatu, aga igaüks sai midagi enda kaitseks teha ja teadus toetas seda. Kogemused aitasid meil karastuda ning nüüd oleme vastamisi jälle uue ja hirmutava olukorraga. Kliinikumi tööpsühholoog Anna Helena Ursula Allvee selgitab, et kriisid nii eraelus kui ka ühiskonnas tekitavad meis erinevaid tundeid – hirmu, viha, ärevust. On mõistetav, et võime sellises olukorras tunda muret tuleviku pärast või kogeda raskusi keskendumisel. Need tunded moodustavad normaalse reaktsiooni ebanormaalsele olukorrale. Tööpsühholoogi sõnul aitab meid kõige rohkem see, kui suuname oma tähelepanu asjadele ja tegevustele, mida saame ise kontrollida.

 

Ka psühhiaatriakliiniku ülemõde Reet Tohvre ei kahtle, et saame selles olukorras hakkama. Ta toob välja väga lihtsad eneseabivõtted ja põhitõed, mida igaüks meist saab kasutada, et püsida tasakaalus.

 

Kuula oma keha

  • Kui oled füüsiliselt väsinud ehk kõndinud ca 20 000 sammu, töötanud sundasendis, tõstnud raskusi jms, siis puhka ennast välja - mine koju, söö ja maga. Juhul, kui und kohe ei tule, siis tegele meelepärase tegevusega, mis vaimselt kurnaks ehk loe raamatut, vaata filmi, kuula muusikat vms.
  • Kui oled vaimselt väsinud ehk istunud 8 tundi kabinetis, osalenud koosolekutel, suhelnud paljude inimestega, teinud mõttetööd, siis koorma oma keha füüsiliselt. Kõnni jala koju, tee aiatöid, lõhu puid, korista, mine lähedaste või koduloomadega jalutuskäigule või trenni – liiguta pinged kehast välja.

 

Ole hooliv nii enda kui kõigi teiste vastu. Iseendast ja oma tervisest hoolides oled paremas vormis, et pädevalt ja pühendunult oma igapäevast tööd teha. Tunne siiralt huvi, kuidas kaaslastel läheb ja kuula nad ära. Ole avatud ja ära kiirusta erinevate arvamuste korral teisi hukka mõistma.

 

Tea, et sa oled väärtuslik ja vajalik. Oma igapäevast tööd pühendunult tehes oled üks väga tähtis pusletükikene Kliinikumi pildis. Meil kõigil on täita oma koht ja roll, milleta terviklik kliinikum ei oleks võimalik.

 

Tööpsühholoog Anna Helena Ursula Allvee toetab eelnevat sellega, et olles teadlik, mis meid mõjutab, saame end ka teadlikult aidata. Märgates, et pidevalt toimuvaga kursis olemine aitab olla rahulikum, siis on igati mõistlik nii tegutseda. Sama kehtib ka toiduvarude kogumise või kriisiplaanide läbi mõtlemise kohta – kui tunned, et kindlust pakub toiduainete kogumine või kriisis toimimise tegevuskava koostamine, siis tee seda. Mõistame, et reaktsioonid on erinevad ning ei mõista ühtegi neist hukka. Lisaks juhib Allvee tähelepanu sellele, et aega on vaja leida ka positiivsete tegevuste jaoks – hobid, meelelahutus, värske õhu nautimine. „On hea meeles pidada, et millegi üle rõõmustamine ei tähenda, et me ei hooliks toimuvast,“ ütleb Allvee.

 

Tohvre soovitab neid eneseabivõtteid järgida vähemalt kuu aega, et näha, kuidas enesetunne paraneb. Allvee peab ka sobilikuks välja otsida need tegevused ja oskused, mis on varem rasketes olukordades aidanud – lõdvestustehnikad või hingamisharjutused, mis aitavad rahuneda. „Kui tunned, et sellest jääb väheks ja soovid oma tööriistakasti täiendada või vajad kohta, kus oma mured ja mõtted laiali harutada, siis on võimalus pöörduda kliinikumi vaimse tervise toe poole. Tõhusaid võtteid ja tööriistu leiab ka kliinikumi koolituskeskusest vaimset tervist puudutavatest koolitustest,“ kinnitavad Reet Tohvre ja Anna Helena Ursula Allvee.

 

Kliinikumi Leht

lk6 Kõrvakliinik Helju Mitrofanova Mihkel Plaas Andres Kotsar Andres Tennus11. veebruaril tähistati Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus 102 aasta möödumist kõrva-nina-kurguhaiguste õpetamise alustamisest ja 84 aasta möödumist kõrvakliiniku avamisest.

 

Kõrvakliiniku juubelit oli plaanis tähistada juba kahe aasta eest, kuid siis takistas COVID-19 kriis plaane. Lisaks tagasivaatele ajalukku, oli sündmus mõeldud ka kolleegide tunnustamiseks, kes on kõrvakliiniku tegevusse pikaajaliselt panustanud. J. Kuperjanovi 1 majast ja selle töötajate minevikust, olevikust ja tegemistest tegid ettekanded Helju Mitrofanova, Kuldar Kaljurand, Priit Kasenõmm, Katrin Kruustük ning Marlit Veldi. Kõrvakliinikut tervitasid väärikal tähtpäeval juhatuse esimees Priit Perens ning ravijuht dr Andres Kotsar.

 

Kõrva-nina-kurguhaiguste eriala kujunemisel ja õpetamisel oli üks tähtsamaid isikuid Henrik Koppel, kes organiseeris Tartu Ülikoolis antud eriala kateedri. 1920. aastal kutsus dr Koppel esimese eestikeelse Tartu Ülikooli rektorina Tartusse Ernst Saareste, kellest sai 1926. aastal ülikooli kõrva-nina-kurgukliiniku juhataja. Prof Saareste oli otorinolarüngoloogiateaduse ja kõrva-nina-kurguhaiguste kirurgilise suuna rajaja. Põhilised protseduurid, mida teostati olid nibujätke trepanatsioonid, larüngektoomiad, põskkoopa operatsioonid, tonsillektoomia ning plastiline kirurgia (rinoplastika, kõrvalestaplastika).

 

Kõrvakliiniku maja ehitati koos silmakliinikuga prof Ernst Saareste eestvedamisel ning see valmis 1938. aastal. Uus neljakorruseline kivihoone ehitati kliiniku esimese hoone kohale. Sõjajärgsetel aastatel elasid mitmed (arstide) pered haigla ruumides.

 

Alates 1938. aastast omandas dr Elmar Siirde eriala prof Ernst Saareste käe all ning 1945. aastal oli ta ainus kõrva-nina-kurguarst Tartus. Tema juhendamisel kujunes välja uus erialakirurgide põlvkond ning tema eestvedamisel loodi 1952. aastal ka erialaselts.

 

1950. aastatel olid operatsioonidest esikohal tonsillektoomiad, teisel kohal mastoidektoomiad. Antibiootikumide kasutuselevõtuga vähenes oto- ja sinugeensete tüsistuste hulk. Olulisel kohal olid nina kõrvalkoobaste operatsioonid, larüngektoomiad ning plastilised operatsioonid. Kõik kõrvakliiniku kirurgid valdasid mastoidektoomiat, põskkoopaoperatsioone, ninavaheseina lõikuseid. Dr Klavdia Laamann ja dr Viktor Särgava juurutasid sisekõrva ravis jaluse osalist või täielikku asendamist proteesiga. Dr Endel Laamann ja dr Voldemar Liiv edendasid larüngektoomiat ja keskkõrva operatsioone. Dr Endel Laamann arendas ka endoskoopilist kõrikirurgiat.

 

1950–1980datel aastatel oli osakonnas 60 voodikohta. Operatsioonijärgselt viibisid patsiendid haiglas 4–5 päeva. Patsientide hulgas oli palju söövitusi ja kõritursega lapsi. Adenoidide eemaldamist viidi läbi ambulatoorsel vastuvõtul, kus protseduuri ajal saadeti lapsevanem kõrvalolevast poest lapsele jäätist tooma. Esimesel korrusel asus ambulants, professori kabinet, laboratoorium, tasakaalu uuringute kabinet ja surdologopeedia, arstide tuba, röntgenkabinet, füsioteraapia ning audiomeetria kabinet.

 

1977. aastal alustas kõrvakliinikus tööd dr Valdur Täll, kellest sai 1982. aastal kõrvakliiniku juhataja. 1978. aastal kutsuti kõrvakliinikusse dr Helju Mitrofanova, kes propageeris limakõrva diagnostikat ja õigeaegset šunteerimise vajadust. Tema töö tulemusel suurenes paari aastaga šunteerimiste arv 7-lt 200-ni. Samuti võttis dr Mitrofanova kõrvakirurgias kasutusele mikroskoobi ja puuri.

 

1992. aastal valiti kõrvakliiniku juhatajaks prof Mart Kull. Prof Kulli tohutu energia ja läbilöögivõime võimaldas viia kliiniku elu oluliselt edasi. Ta rakendas kõri endoskoopilise kirurgia jugaventilatsiooni tingimustes. Tema eestvedamisel alustati kliiniku rekonstrueerimist ja renoveerimist. Ühe operatsioonitoa asemel ehitati välja kolm, uuenes tehnika ja instrumendid, täienesid uuringute ja ravi meetodid. Taasiseseisvumisega avanes maailm ja laienesid võimalused. Pärast prof Mart Kulli surma võttis kliiniku juhataja kohustused üle dr Priit Kasenõmm ning 2021. aastast alates on kõrvakliiniku uueks juhiks dr Mihkel Plaas.

 

Kõrvakliiniku kolimine Maarjamõisa haigla uude korpusesse on plaanis 2023. aasta alguses. Valmimisel uus kõrvakliinik on üks moodsamaid ja tehnoloogiliselt paremini sisustatud kõrva-nina-kurguhaiguste keskuseid terves Läänemere regioonis.

 

Peatse kohtumiseni uues majas!

 

Aime Halgma
Kõrvakliinik

lk3 CliniMACS Prodigy ja Eva ReinmaaTartu Ülikooli Kliinikumis tehti veebruaris vereloome tüverakkude siirdamine Eestis uudse seadme CliniMACS Prodigy® abil, mille abil suurenevad patsientide võimalused elupäästvaks vereloome tüvirakkude siirdamiseks oluliselt. Aparatuuri ostmist toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ja Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.

 

Vereloome tüvirakkude siirdamine on mitmete verevähi vormide puhul elupäästev ravimeetod, kuid siirdamise teostamiseks vajaliku 100%-lise sobivusega sugulas- või registridoonori leidmine ei ole sageli võimalik. Eestis ja kliinikumis uudse protseduuri koos meeskonnaga läbi viinud hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja dr Ain Kaare sõnul on innovaatilise seadme ja protseduuri abil vereloome tüvirakkude doonori leidmise võimalused laiemad. „100% sobivusega sugulasdoonori leidmine on 25% tõenäosusega võimalik patsiendi õdede-vendade hulgast. Uus metoodika võimaldab vereloome tüvirakkude siirdamisel võtta kasutusele ka 50% ulatuses sobivad doonorid. CliniMACS Prodigy® seadme abil viiakse läbi keeruline vereloome tüvirakkude TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkude selektsiooniprotseduur, mille järgselt siiratakse tüvirakud patsiendile,“ selgitas dr Kaare.

 

Esimene patsient, kes CliniMACS Prodigy® seadme abil vereloome tüvirakkude siirdamise läbis, on 12-aastane leukeemiat põdev poiss, kes on protseduuri järgselt kosumas.

 

„Seni on sobiva doonori leidmisel rakkude separatsiooniprotseduurid läbi viidud teistes riikides – Soomes, Rootsis ja Taanis ning siirdamine selle järgselt kliinikumis. Nüüd saame koondada kõik etapid Tartu Ülikooli Kliinikumi, mis kergendab ja lihtsustab niigi keerulist võitlust pidava patsiendi raviteekonda märkimisväärselt,“ lausus dr Kaare. 2017. aastast on kliinikumis viidud lastel läbi 9 haploidentset siirdamist. „Kahel juhul pidi doonor sõitma välisriiki tüvirakkude kogumiseks, kust need pärast depletsiooni- ja rikastamisprotseduure transporditi siirdamiseks kliinikumi. Ühtlasi on varem kogutud tüvirakke kliinikumis, kust need depletsiooni- ja rikastamisprotseduuriks transporditi Lundi ning sealt omakorda tagasi Tartusse. Kogu tegevus on aegkriitiline ning peab mahtuma 72 tunni sisse,“ kirjeldas dr Kaare. Seda enam tunneb tea heameelt, et nüüd on võimalik kõik vajalikud etapid väikeste patsientide vereloome tüvirakkude siirdamiseks viia läbi Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on ka Eestis ainus siirdamiskeskus.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi juhatuse liikme Siiri Ottender-Paasma sõnul oli innovaatilise seadme soetamine Eestisse, Tartu Ülikooli Kliinikumi, ainuvõimalik lahendus: „Midagi head ka sellest pandeemiast – varem tuli siirdamiseks vajalike tüvirakkude töötlemiseks võtta ette reis välisriiki ja siis jälle tagasi, pandeemia tegi selle aga võimatuks. Selleks, et raskelt haiged lapsed ei jääks ilma kaasaegsest ravivõimalusest, panime Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga seljad kokku ja nii sai kallis seade heade annetajate toel muretsetud. Tartu Ülikooli Kliinikumis on olemas parim kompetents ka kõige keerulisemateks raviprotseduurideks, kurb oleks, kui elupäästev siirdamine jääks tegemata ainuüksi ühe masina puudumise pärast,“ ütles Siiri Ottender-Paasma. 

 

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidu juhatuse esimehe Kaili Semmi sõnul sai seadme soetamine võimalikuks tänu eelmise aasta Pardiralli heade annetajate abile, kes aitasid koguda seadme soetamiseks vajalikku summat. „Seadme soetamine Eestisse muudab vähihaigete laste ravi ja nende perede toimetuleku oluliselt vähemkoormavaks, kuna niigi keerulise raviprotseduuri saab ette võtta oma lähedaste keskel Eestis, suundumata võõrsile ning muretsemata lisaks kaasnevate kulude pärast. CliniMACS Prodigy® soetamine Tartu Ülikooli Kliinikumile on suureks sammuks vähihaigete laste ajakohaste ravivõimaluste kättesaadavusele Eestis,“ lisas Kaili Semm.

 

CliniMACS Prodigy® seadme maksumus oli ligi 350 000 eurot ning selle ostu toetasid Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ning Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit.

 

  • Patsiendi raviarstid on dr Sirje Mikkel ja arst-resident Triin Paabo
  • Doonorilt rakkude kogumisega tegeles õde Siiri Telling
  • TCRαβ ja CD19+ rakkude depletsiooni- ning CD34+ rakkudega rikastamisprotseduuri viisid läbi Ain Kaare ja ühendlabori laborispetsialist Eva Reinmaa
  • Patsiendi vereloome on ilusti taastunud, kuid ta vajab veel kosumist haiglatingimustes
  • Tartu Ülikooli Kliinikumis on alates 2017. aastast lastel teostatud 9 haploidentset siirdamist

 

Kliinikumi Leht

lk5 Patsiendiohutuse teadvustamise nädal13.−19. märtsil toimus ülemaailmne patsiendiohutuse teadvustamise nädal, mis oli ellu kutsutud selleks, et tõsta fookusesse nii tervishoiutöötajate kui ka patsientide rolli tervishoiusüsteemi ohutuse tagamisel ja selle parendamise võimalustel.  

 

„Tervishoiuasutustes on patsiendiohutuse tagamine igapäevatöö osaks – ravimite manustamisel, tegevuste dokumenteerimisel, info edastamisel, uuringute ja protseduuride ettevalmistamisel ja läbiviimisel, transpordil ning muudel patsientidega seotud tegevustel tuleb tagada, et ravi- ja töökeskkond on kõikidele ravimeeskonna liikmetele turvaline,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.

 

Kliinikum on oma järgnevate aastate arengukavas seadnud just patsiendiohutuse üheks strateegiliseks suunaks, mis aitab tervishoiuteenused muuta turvaliseks ja patsiendisõbralikuks. Patsiendisõbralikkust saab aga kujundada kogu ravimeeskonna koostöös. „Astusime eelmisel aastal suure sammu patsientide kaasamisel, kui kliinikumi kodulehe kaudu loodi patsientidele ja nende lähedastele võimalus patsiendiohutusjuhtumite registreerimiseks. Märtsis 2022 tegime algust kvalitatiivse uuringuga, mille eesmärk on mõista patsiendi tervikkogemust raviteekonna vältel,“ tutvustas Ilona Pastarus patsientide senisest suuremat kaasamist. Niisamuti on igal patsiendil võimalus aktiivselt panustada haiglakeskkonna ohutusse.

 

Patsiendiohutuse tagamisel ja patsiendiohutuse kultuuri juurutamisel on võtmetähtsusega meeskonnatöö. „Turvalise ja kvaliteetse tervishoiuteenuse aluseks on selge, teineteistmõistev ja toimiv suhtlus ravimeeskonna vahel. Kliinikum on alustanud koostöös Tartu Ülikooliga erinevate patsiendiohutuse teemaliste e-koolituste koostamisega, et tõsta teadlikkust patsiendiohutusest veelgi. Koostööoskuste täiendamiseks on peagi töötajatele kättesaadav ka rahvusvaheliselt tunnustatud patsiendiohutuse meeskonnatöökoolitus,“ loetles õenduse ja patsiendikogemuse juht.

 

Kliinikumi patsiendi ohu- ja kahjujuhtimise registreerimise infosüsteem (POI) on lisaks kliinikumile kasutusel ka Põlva ja Lõuna-Eesti haiglas, peatselt Valga haiglas, aga ka Tallinna Lastehaiglas ning Viljandi haiglas. Ühised arusaamad loovad võimaluse patsiendiohutuse edendamiseks kogu riigis. „Haiglatevaheline teadmiste ja kogemuste jagamine loob meeskonnatunde ja annab aluse ühiste põhimõtete järgi tegutsemisele,“ rõhutas Pastarus.

 

Kliinikumi Leht

 

Infokast 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on patsiendiohutuse 2021–2030 tegevuskavas ette näinud 7 strateegilist suunda selleni, et iga patsient kogeks turvalist ravi iga kord, igal pool ja igal ajal:

  1. Patsientide teavitamine ja kaasamine kogu nende raviteekonna jooksul ja tervishoiu igal tasandil
  2. Riiklikult juhitud koostöö erinevate asutuste vahel
  3. Patsiendi ohu- ja kahjujuhtumite raporteerimise ja analüüsimise süsteemide loomine
  4. Olemasoleva teadmise ülekandmine tavapraktikasse lihtsalt rakendataval ja mõõdetaval viisil
  5. Patsiendiohutuse arendustegevuste kohandamine vastavalt igale asutusele ja struktuuriüksusele
  6. Patsiendi kogemuse ja teadusliku teadmise ühendamine patsiendiohutuse parendamisel
  7. Patsiendiohutuskultuuri arendamine

lk11 NeerupäevKliinikum ühines 10. märtsil rahvusvahelise neerupäevaga, et toetada teadlikkuse tõstmist kroonilise neeruhaiguse progresseerumise ennetamise osas.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna juht prof Mai Rosenberg tõi välja, et kroonilist neeruhaigust esineb ligikaudu 10–14% elanikkonnast. „Noorte seas on haiguse levimus madalam, kuid üle 65-aastaste seas võib see olla ligikaudu 20%. See tähendab, et vanemaealiste seas on ligikaudu igal viiendal inimesel neerufunktsioon alanenud,“ selgitas prof Rosenberg.

 

Krooniline neeruhaigus kulgeb varjatult ja väga paljud inimesed, kellel esineb südame-veresoonkonnahaigus, hüpertensioon või suhkurtõbi, ei ole sageli teadlikud võimalikust kaasnevast neerude kahjustusest. Siinkohal rõhutab prof Mai Rosenberg õigaegse diagnoosi olulisust, mis on vajalik parimate ravi kaugtulemuste saavutamiseks: „Vajalik on nii õigeagne diagnoos kui ka riskitegurite selgitamine, käsitlus ja ravi. Neerukahjustus on kergesti diagnoositav – patsiendid ja arstid peaksid olema piisavalt informeeritud lihtsate uuringute osas nagu uriini- ja vereanalüüsid. Varajane neeruhaiguse diagnoosimine tagab patsiendile neeruhaiguse progresseerumise ennetuse ja hoiab ära neeruasendusravi alustamise (dialüüsravi, neerusiirdamine).“

 

Haigused, mille puhul tekib või on suurem kroonilise neeruhaiguse tekke- ja progresseerumise risk, on  1. ja 2. tüüpi diabeet, hüpertensioon, krooniline glomerulonefriit (immuunmehhanismiga kulgev neerupõletik), krooniline südame- ja veresoonkonnahaigus, krooniline neeruvaagna- ja neerusäsi põletik (põhjustatud infektsioonidest või toksilistest ainetest), neerude harvikhaigused (näiteks polütsüstiline neeruhaigus), adipoossus, kaasasündinud neerude väärarengud.

 

Lisaks diagnoosi õigeaegsusele omab olulist rolli ka tervist hoidev ja haigust ennetav käitumine. Nii kutsuvad nefroloogid ja neeruõed inimesi üles tervete neerude nimel:

  • järgima tervislikku eluviisi, sh hoidma kehakaalu normis;
  • lõpetama suitsetamist;
  • liikuma piisavalt;
  • mõõtma vererõhku;
  • teostama perearsti juures lihtsat uriinianalüüsi ja määrama neerufunktsiooni inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk (diabeedi ja kõrgvererõhktõve haiged ning inimestel, kes on ülekaalulised, üle 50 aasta vanad, suitsetavad või kellel on perekonnas esinenud kroonilist neeruhaigust);
  • käima regulaarselt kontrollis, kui neeruhaigus on diagnoositud.

„Soovime, et meie patsiendid kroonilise neeruhaigusega elaksid rahulikult teadmisega, et isegi siis, kui neerufunktsioon alaneb, on võimalik rakendada neerude tööd asendavat ravi. Soovitame alati küsida nõu oma perearstilt, kuidas hoida ära ja ravida neeruhaigusi, kontrollida oma vererõhku ning vajadusel konsulteerida nefroloogiga. Patsientidele ja arstidele on olemas eestikeelsed hiljuti valminud uued ravijuhendid („Kroonilise neeruhaiguse ennetus ja käsitlus“ www.ravijuhend.ee ), kus on ära toodud seisundid, millal on vaja teostada uriinianalüüs ja neerufunktsiooni kontrollimine inimestel, kellel on suurem kroonilise neeruhaiguse tekkerisk – need on peamiselt patsiendid diabeedi, adipoossuse ja kõrge vererõhuga,“ selgitas prof Rosenberg.

 

Ta lisas lõpetuseks, et ka harvem esinevate haiguste korral on igakülgne neerufunktsiooni jälgimine vajalik. „Varajane haiguse diagnoosimine tagab patsiendile õigeaegse ravi ja parema elukvaliteedi,“ kinnitas ta.

 

Kliinikumi Leht

lk4 vaakumbiopsia9. veebruaril viidi Tartu Ülikooli Kliinikumis esmakordselt läbi vaakumbiopsia magnetresonantstomograafias (MRT). Vaakumbiopsiatega alustati kliinikumis 2021. aasta lõpus ning esmalt viidi neid läbi mammograafi ja ultraheli kontrolli all. Veebruarist lisandunud võimalus teha seda ka magnetresonantstomograafi abil, tähendab, et nüüdsest on kliinikumis ainsana Eestis kasutusel kõik kolm vaakumbiopsia läbiviimise võimalust. Vaakumbiopsia meetod annab varasemast parema võimaluse rinnavähi kahtluse korral diagnoosi täpsustamiseks.

 

Hinnanguliselt on kliinikumis vajadus aastas 100le vaakumbiopsiale, mis tehakse mammograafias, 50le ultrahelis ning magnetresonantstomograafi kontrolli all kuni viie vaakumbiopsia järele. Vaakumbiopsia võimaldab analüüsimiseks võtta suuremaid analüüsitavaid proove kui jämenõelbiopsia, mistõttu on ka histoloogiline diagnoos täpsem ning väheneb kordus ja kirurgiliste biopsiate arv.

 

Vaakumbiopsia peamine näidustus on rinnanäärme pahaloomulisuse kahtlusega lubjastused. „Viime vaakumbiopsia läbi juhul, kui patsiendil on hägusad kahtlased lubjastused, mitte üks eristuv kasvaja. Vaakumbiopsias on lubjastusi parem kätte saada, reeglina õnnestub see mammograafi kontrolli all. Juhul, kui me ei näe muutust mammograafis ega ka ultrahelis, siis viiakse läbi vaakumbiopsia magnetresonantstomograafis. Peamiselt viiakse uuringut MRT-s läbi naistel, kellel on suurem geneetiline risk rinnavähi tekkeks,“ selgitas radioloogiakliiniku vanemarst-õppejõud dr Gitana Kiudma.

 

Vaakumbiopsia MRT-s sarnaneb tavapärasele magnetresonantstomograafi uuringule. Patsiendile süstitakse kontrastainet ning asetatakse tomograafi. Erinevalt tavapärasest tuleb aga patsienti korduvalt skännerisse sisse-välja sõidutada, et esmase ülesvõtte järel paigaldada marker, viia sisse vaakumbiopsianõel ning lõpuks teha kontrollülesvõte.

 

Uuringu läbiviimisel on piiranguteks liiga väike rind, raskused patsiendi positsioneerimisel ning see, kui muutused on liiga naha lähedal. „Kehtivad ka tavapärased magnetresonantsuuringu piirangud – MRT-sse mittesobivad südamestimulaatorid ja implantaadid, klaustrofoobia,“ lisab meditsiinifüüsik Nigul Ilves.

 

Vaakumbiopsiale suunab patsiendi reeglina onkoloog, kuid patsient võib uuringule jõuda ka sõeluuringu järgselt või günekoloogi suunamisel. Dr Gitana Kiudma selgitab: „Patsiendi raviteekond võib alguse saada ka meie rinnakabinetist Kvartalis, kus konsultatsiooni ja mammograafia järgselt on võimalik viia läbi jämenõelbiopsiat ning kui arst nii otsustab, siis suunata patsient kliinikumi peamajja vaakumbiopsiasse.“

 

Magnetresonantstomograafi kontrolli all läbi viidava vaakumbiopsia meeskonda kuuluvad kaks arsti, kaks radioloogiatehnikut ning füüsikud. „Meeskonna koolitamiseks läbisime kõigepealt tootja koolitused nii uue seadme kui ka selle MRT-s kasutamise osas. Seejärel viisime läbi veel kliinikumi sisekoolitused, et oma tööprotsesse ja tehnilisi oskusi lihvida. Õppematerjali leidmisel olime üsna loovad,“ kiidab Nigul Ilves.

 

Vaakumbiopsiad on nii kliinikumis kui ka teistes haiglates väga hästi vastu võetud ning patsiente suunatakse Tartusse uuringutele ka teistest piirkondadest. „Onkoloogid ootasid selle võimaluse lisandumist väga,“ kinnitab dr Kiudma.

 

Liina Raju

lk5 vähihaigete laste päevTartu Ülikooli Kliinikum ühines 15. veebruaril vähihaigete laste päevaga, mille tähistamise eesmärk oli juhtida tähelepanu lapseea keerulise haiguse ravile ja elulemusele ning toetada vähihaigeid lapsi ja noorukeid ning nende vanemaid.

 

„Saame õnneks öelda, et vähk lapseeas on harva esinev haigus, Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Kõige sagedasem onkoloogiline haigus lastel on äge lümfoblastne leukeemia, mida diagnoosime Eestis keskmiselt 8 juhtu aastas. Sageduselt järgmine haiguste grupp on kesknärvisüsteemi kasvajad ja kolmandal kohal lümfoomid,“ selgitas dr Sirje Mikkel Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinikust.

 

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Kristiina Ojamaa selgitab, et vähihaigeid lapsi ravitakse Eestis kahes keskuses – Tartu Ülikooli Kliinikumis ja Tallinna Lastehaiglas. „Kahe haigla peale töötab viis laste onkoloogi-hematoloogi. Harjumaa elanike arvust lähtuvalt ravitakse rohkem kui pooled Eesti vähihaiged lapsed Tallinnas. Laste vereloome tüvirakkude siirdamisi viiakse aga läbi ainult Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas. Kahe erialakeskuse koostöö tulemusel saame pakkuda parimat ravi väikestele patsientidele,“ lausus dr Ojamaa.

 

Dr Sirje Mikkel, kelle hoole all viiakse läbi enamus vähihaigete laste siirdamistest, selgitab, et lapseea kasvajale ja vähi tekkele ühest põhjust ei ole. „Väikesel osal lastel esineb geneetiline eelsoodumus vähi tekkeks, mistõttu uurime tänapäeval kõiki lapsi päriliku vähi eelsoodumuse esinemise osas. See võib muuta ravikäsitlust ja on oluline info ka perekonnale. Kui täiskasvanutel mängivad olulist rolli teatud kasvajatüüpide kujunemisel elustiilifaktorid nagu suitsetamine, toitumine, ülekaalulisus, vähene füüsilise aktiivsus, siis lapseea vähi tekkes ei oma need erilist tähtsust. Samas on laste kasvajad agressiivsema kuluga,“ rääkis dr Mikkel.

 

Vähihaigete laste ravi kestab enamasti kaua – näiteks lapseea kõige sagedasema pahaloomulise kasvaja, ägeda leukeemia, ravi kestab kokku kuni 2,5 aastat ja sisaldab kuni 15 ravimi kombinatsioone. Mitmed teised raviskeemid on siiski oluliselt lühemad kestusega – 4–6 kuud. „Oluline on juba ravi ajal ja ravi järgselt naasta esimesel võimalusel lapse tavapärasesse keskkonda ja ellu. Koolitee jätkamist ravi ajal on oluliselt lihtsustanud viimase paari aasta jooksul järjest enam kasutust leidnud distantsõpe, milles saab osaleda ka haiglast – kui enesetunne võimaldab ja laps soovib,“ lausus dr Mikkel.

 

Vähi esinemissagedus lastel on ülemaailmselt teadmata põhjustel aeglaselt suurenemas. „Olulisem on aga, et vähihaigete laste elulemus on viimase poolsajandi jooksul kiiresti tõusnud. Hetkel on vähihaigete laste 5 aasta elulemus ligikaudu 80%,“ tunneb hematoloogia-onkoloogia kliiniku juht dr Ojamaa heameelt.

 

Kõrge elulemuse põhjuseks on märkimisväärne diagnoosimise- ja ravivõimaluste paranemine alates uutest ravimitest kuni kõrgdoosis keemiaravi ja vereloome tüviriakkude siirdamiseni välja. Kliinikumi vähikeskuse direktori ja laste hematoloogi dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul toimub Eestis ja mujal Euroopas vähi ravi lastel rahvusvaheliste koostööliste raviprotokollide alusel. „Meil on ka väga tihe rahvusvaheline koostöö erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega (SIOP, NOPHO, ERN PaedCAN). „Hindamatu on olnud laste hematoloogia-onkoloogia arengus Põhjamaade kolleegide abi. Oleme 2021. aasast NOPHO (Nordic Society of Paediatric Haematology and Oncology) täieõiguslikud liikmed,“ loetles dr Kõrgvee. Ta lisab, et nii kliinikumis kui teistes rahvusvahelistes keskustes on uute teadusuuringute üks eesmärke leida optimaalne efektiivsuse ja ohutuse tasakaal laste vähiravis, et ennetada ka võimalike hilistüsistuste teket ja selle kaudu parandada elukvaliteeti ilma languseta ravi efektiivsuses.

 

Doktorid Sirje Mikkel ja Lenne-Triin Kõrgvee kinnitavad, et vähihaigeid lapsi ravida on suur väljakutse, aga ka rõõm. „Lapsed on oma olemuselt vahetud ja siirad. Suudame tänapäeval aidata juba suurt hulka vähihaigetest lastest – see on väga oluline teadmine iga uue teekonna ja koostöö alguses,“ on doktorid vähihaigete laste päeval mõtetes oma väikeste patsientidega. Nad lisavad, et kogukonna toetus ja teadlikkus on vajalik. Nii täidavad väga olulist rolli ka hematoloogia-onkoloogia kliinikuga koostööd tehes Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond, pakkudes peredele psühholoogilist ja rahalist tuge ning vajaduse korral uuringute ja ravi korraldamisel väljaspool Eestit.

 

Infokast:

  • Tartu Ülikooli Kliinikumis on tänaseks tehtud vereloometüvirakkude siirdamisi kokku 688 patsiendil, neist 127 lastel.
  • Esimene kõrgdoosis keemiaravi koos autoloogse vereloometüvirakkude siirdamisega tehti Eestis 1993. aastal Tartu Ülikooli Kliinikumis
  • Allogeenne (sugulasdoonori) siirdamine lisandus 1995. aastast ja registridoonorilt pärinevate vereloometüvirakkude siirdamine 2005. aastast.
  • Vähihaigete laste päeva tunnusvärv on kuldkollane, toetuse avaldamiseks kasutatakse seda tooni 15. veebruaril ka mitmete hoonete fassaadidel, sealhulgas Tartu Ülikooli Kliinikumis.

Kliinikumi Leht

Esmalt haiglapõhise südameinfarkti andmekoguna alustanud ja nüüd juba kümme aastat riiklik müokardiinfarktiregister (MIR) on esimene ametlik üleriigiline kardioloogiliste andmete infopank ja ka toimiv informatsiooni kogumise võrgustik. MIR-is sisalduva andmestiku moodustavad kõikide südameinfarkti diagnostika ja raviga tegelevate haiglate sisestatud töötulemused.

 

Registri vastutav töötleja on Sotsiaalministeerium ja volitatud töötleja Tartu Ülikooli Kliinikum. Alates 1. veebruarist 2012 on Tartu Ülikooli Kliinikumil teenistus, müokardiinfarktiregister, kes tegeleb riikliku müokardiinfarktiregistri pidamisega.

 

2012. aastast on 20 haiglat sisestanud müokardiinfarktiregistrisse statsionaarsel ravil olevate ägeda müokardiinfarktiga (ÄMI) patsientide teatisi. MIR-i teatise andmekoosseis on kooskõlas CARDS-i (Cardiology Audit and Registration Data Standards) projekti dokumendiga, mis võeti Euroopa Liidus vastu 2004. aastal. MIR-i andmed on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad ja võrreldavad ning on loonud sillad mitmetele koostööprojektidele ja võrdlevate ühispublikatsioonide avaldamisele. TAI kaudu lähevad MIR-i andmed ülemaailmseks kasutamiseks ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioonile (OECD).

 

Registri standarditud andmekogu on Eesti kardioloogia ja tervishoiukorralduse seisukohalt teeninud vähemalt viit eesmärki: 1) müokardiinfarkti haigestumuse ja müokardiinfarktihaigete elulemuse analüüsimine; 2) tervishoiuteenuse korraldamise abistamine; 3) tervisepoliitika väljatöötamise toetamine; 4) kvaliteedikontrolli tööriistana müo­kardiinfarkti diagnostika ja ravikäsitluse hindamine; 5) statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemine.

 

Üle 95% kõigist hospitaliseerimist vajanud infarktijuhtudest kajastub oma andmetega registris – seega on tegemist väga representatiivse infoga kokkuvõtete ja otsuste tegemiseks. Kogutavate andmete hulk ja spetsiifika võimaldavad hinnata osaliselt infarktihaigete haiglaeelset, täielikult haiglaperioodi ning osaliselt ka haiglajärgse perioodi käsitlust. Saame teada, et meil on ST-segmendi elevatsioonita müokardiinfarktide (NSTEMI) osakaal suurem ja ST-segmendi elevatsiooniga müokardiinfarktide (STEMI) arv väiksem. Infarktihaigete keskmine vanus ei ole analüüsitava perioodi vältel oluliselt suurenenud, naised on läbivalt infarkti tekkides kümme aastat vanemad kui mehed (77,5 vs. 67,5 aastat).

 

Tõenduspõhiste ravimite kasutamise sagedus alates ÄMI tekkimisest ja infarktijärgses perioodis on aja jooksul suurenenud. Samas ei ole infarktijärgne suremus kahjuks vähenenud ja on jätkuvalt suur. Oluliselt ei ole suudetud lühendada patsientide reperfusioonravile jõudmise aega ning selle ravi kasutamise sagedust, selle valdav põhjus on patsiendipoolne viivitus arstiabi kutsumisel. See näitab, et elanikkonda tuleb müokardiinfarkti tunnustest teavitada senisest tõhusamalt.

 

Võrreldes teiste partnerregistritega kajastab MIR kõiki Eestis ÄMI diagnoosi saanud inimesi ning nende andmeid. Kuna me ei rakenda patsientide registrisse sisestamisel eelselektsiooni, siis kajastavad MIR-i kogutud andmed tegelikku populatsioonipõhist abiosutamist infarktihaigetele. Selliseid üleriigilisi andmeid ei ole paljudes riikides praegu veel olemas. Registriandmeid kasutatakse haigekassa infarktiravi auditites, kus hinnatakse ja võrreldakse eri meetoditel kogutud fakte patsientide käsitluse kvaliteedi ning ravitulemuste kohta.

7.–14. veebruaril toimus rahvusvaheline kaasasündinud südamerikete nädal, mille eesmärk oli tõsta inimeste teadlikkust kaasasündinud südamerikete olemasolust, nende jälgimise ja ravimise vajadusest ning võimalustest. Nädal kandis nime „Väikesed südamekangelased“, mis viitab väikelapseeas korrigeeritud südameriketele – väikestel südamekangelastel ja nende peredel on lapse kooliminekuks selja taga juba vapralt üle elatud südameoperatsioon.

 

Kaasasündinud südamerikke õigeaegne diagnoos ja ravi ning korraline jälgimine võimaldab patsiendile hea kvaliteediga elu. Sealjuures võib hilinenud diagnoos teatud juhtudel muuta ravi võimatuks. Parimat ravi saab pakkuda kaasasündinud südamerikete puhul vaid nii erialaülese kui haiglatevahelise koostöö käigus, mistõttu liitusid „Väikesed südamekangelased“ nädalaga ka Tallinna Lastehaigla ning Eesti Kardioloogide Selts.

 

Kliinikumi Leht

lk7 statistika töölaudKliinikumi töötajatel on nüüdsest võimalik kasutada uudset statistika töölauda, mis annab kiire ja mugavalt kasutatava võimaluse kliinikumi tegevusest ülevaate saamiseks. Kõiki andmeid on võimalik kuvada nii ülevaatlike graafikute kui ka tabelitena. Hetkel on töölaual kättesaadav informatsioon 2017–2020 aasta tegevuse kohta. 2021. aasta andmed lisanduvad jaanuari lõpuks pärast nende kontrollimist.

 

Töölaualt on leitavad kliinikumi üldandmed, töötajate statistika, teadus- ja arendustöö statistika ning üldised andmed ravitöö kohta. „Statistika töölaud (ingl dashboard) on kiiresti levinud andmete kuvamise viis, mida kasutavad järjest enamad organisatsioonid ja asutused. Meie töölaud sündis Tartu Ülikooli eeskujul ja heas koostöös ülikooli andmetöötluse spetsialistidega. Personali, koolituste, teadus- ja ravitöö andmed pole kliinikumis varem selliselt kuvatavad ja analüüsitavad olnud. Minu teada oleme esimene Eesti haigla, kus selline töölaud kasutusele tuleb,“ sõnas kliinikumi teadus- ja arendusjuht professor Joel Starkopf.

 

Töötajate statistika võimaldab nii kliinikumi kohta tervikuna kui ka üksuste kaupa analüüsida ametikohtade jaotust, töötajate haridust ja vanuselist koosseisu. Samuti on töölaual võimalik saada detailne ülevaade töötajate poolt läbitud koolitustest.

 

Teadus- ja arendustöö rubriigis esitatakse andmed publikatsioonide, alustatud ja aktiivsete teadusuuringute ning töötajate rahvusvahelist mõjukust näitavate avaldatud publikatsioonide viidatavuse kohta erinevates andmebaasides.

 

Ravitöö andmed pärinevad eHL andmebaasist ning töölaualt leiab andmed statsionaarse ravi, päevaravi, ambulatoorse ravi ja erakorralise meditsiini kohta. Andmeid on võimalik otsida iga struktuuriüksuse kohta eraldi, nii valdkonna, kliiniku kui ka osakonna tasandil ning kuvatavaid graafikuid on võimalik hõlpsasti alla laadida. Nii on võimalik näiteks statsionaarse ravitöö osas vaadelda nii kliiniku patsientide arvu, voodihõivet, ravikestust kui ka haiglasuremust. „Statistika töölaud hõlbustab oluliselt struktuuriüksuste aasta-aruannete koostamist,“ kinnitas prof Starkopf. Detailseid ravitöö andmeid saab jätkuvalt vaadata BI aruannetest.

 

Statistika töölaud on kättesaadav kliinikumi sisevõrgust. Pärast kasutuskindluse testimist saab töölaud kättesaadavaks ka kliinikumi kodulehel. 

 

Liina Raju

lk8 ämmaemanda vastuvõtt22020. aasta sügisel otsustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku ämmaemandad korraldada töö ümber nii, et Tartusse tekiks logistiliselt laiem ämmaemandate teenuste võrgustik ja paraneks teenuse kättesaadavus. Lisaks oli üks eesmärkidest juurutada senisest rohkem kogukonna ämmaemandust, mis ei pea tingimata olema seotud haigla või selle lähedusega.

 

Naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul täituvad nüüd, veidi rohkem kui aasta aega hiljem, ämmaemandate vastuvõtud ja koduvisiitide kutsed kiirelt ja täies ulatuses. „Ämmaemandusabi teenus Tartu Tervisekeskuses Annelinnas on väga paljudele rasedatele ja juba sünnitanud emadele logistiliselt mugavam kui Maarjamõisas käimine. Kliinikumi ämmaemandate pädevus on tervisekeskuses kõrgelt hinnatud nii patsientide kui ka perearstide poolt ning meil on väga hea meel tajuda patsientide usaldust,“ ütles ülemämmaemand.

 

Ämmaemand Marrit Kanna kinnitab, et usaldus tekitab naistes turvatunnet. „Soovime tagada personaalset kontakti, et naine saaks olla muutusterohketel hetkedel kontaktis juba tuttava ämmaemandaga. Ja seda kõikide teenuste puhul – olgu selleks raseduse jälgimine, gestatsioondiabeedi ja raseduskriisi nõustamine, vastsündinu hoolduse küsimused, imetamisnõustamine, sünnitusjärgne kodusvisiit,“ rääkis Marrit Kanna, kes on töötanud kogukonna ämmaemandana ka Inglismaal.

 

Loetelu viimane teenus – ämmaemandate kodusvisiit on Tartus ja selle lähivaldades korraldatud unikaalselt kogu Eestis. See tähendab, et sünnitusjärgseid koduvisiite viivad läbi ämmaemandad ja seda lapse sündimise järgselt kahel korral kuus – esimesel või teisel päeval pärast kojuminemist ning neljateistkümnendal päeval. Perearsti juurde teevad ema ja beebi visiidi alles esimesel elukuul. „Ämmaemandatel on pädevus vastsündinu ja ema hindamiseks. Ühtlasi on meil koduvisiitideks eraldi spetsialiseerunud meeskond ning peame oluliseks, et meie teenus ei ole ainult vajadusepõhine, vaid järjepidev ja kokkulepitud süsteem. Koduvisiidid vähendavad sünnitusosakonna, aga ka perearstikeskuse koormust. Kui 2014. aastal alustasime sünnitusjärgsete kodusviitide pilootprojekti, siis tänaseks on süsteem juurdunud ja igapäevaselt kaks ämmaemandat n-ö sõidus. Linnakodanikud tunnevad beebi juurde teel oleva ämmaemanda ära meie Kureauto järgi,“ rääkis Pille Teesalu.

 

Kodustes tingimustes võib visiitide aeg ulatuda poolest tunnist kuni kahe tunnini. „Saame kodustes oludes naist toetada ja õpetada ning ühtlasi juhtida tähelepanu teemadele, mida vahel ei osata ise küsida,“ ütles Marrit Kanna, kes on sünnitusjärgsete kodusvisiitide üks eestvedajatest ja läbiviijatest. Ta kirjeldab, et kodune olustik ja õhkkond on toetav ka näiteks imetamisel julgustamisel, aga ka hea teiste praktiliste murede tõstatamiseks, mis sünnitusosakonnast koju minnes naist oodata võivad. „Kahjuks, tuleb vahel ette ka olukordi, mil ämmaemand lisaks naise ja lapse toetamisele peab juhtima tähelepanu ka nende turvalisusele olmetingimuste või peresuhete tõttu kuni selleni, et vajadusel kaasatakse teised ametkonnad. Õnneks on neid olukordi vähe ning meie esimene roll on ikkagi olla olemas ja toetada ema ja last,“ kirjeldas Marrit Kanna. Just toetamise eesmärgil on emadel võimalus ka ämmaemandale mistahes ajal helistada.

 

Lisaks naistekliinikule pakuvad kliinikumi ämmaemandad iseseisvaid vastuvõtte koostöölepingute alusel kolmeteistkümne perearsti nimistu naistele. Neist neli perearsti asuvad L. Puusepa 1a tervisekeskuses, üheksa Tartu Tervisekeskuses. „Meie koostöö perearstidega sujub hästi ning tagasiside põhjal teame, et ämmaemandate sünnitusjärgsed koduvisiidid võimaldavad lahendada ära mitmeid vastsündinule omased mured – näiteks hooldus, lööbed, imetamine – selleks ajaks, kui ema lapsega perearsti juurde visiidi teeb,“ vahendas ülemämmaemand. Ta rõhutab, et sünnitusejärgselt kuulub arusaadavalt enim tähelepanu lapsele, mistõttu on ämmaemanda ülesanne ka ema tervise jälgimine.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandate iseseasvad vastuvõtud Tartu Tervisekeskuses toimuvad esmaspäevast reedeni kell 8:00–18:00, ruumides 125 ja 126. Vastuvõtuaega saab broneerida kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100, kliinikumi kodulehel, patsientidportaalis ePatsient või üleriiklikus digiregistratuuris.

 

lk8 Anu StarkopfDr Anu Starkopf jard  Ann Starkopf, OÜ Perearst Anu Starkopfi perearstid:

Annelinna esmatasandi tervisekeskuse perearstide ühisel otsusel alustasime 2020. aasta sügisel koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumi ämmaemandatega, sest soovisime oma patsientidele pakkuda mitmekülgset ja kõrge kvaliteediga ämmaemandusteenust. Aruteludes leidsime, et meil endil on keeruline ühte ämmaemandat tööle võttes tagada kogu teenuste paketti, hoida ämmaemanda kvalifikatsiooni ja teenuse kvaliteeti. Perearstid koos pereõdedega on siiani ise aastaid edukalt jälginud sünnitusmajast koju tulevaid vastsündinuid ja nende emasid. Perearstidena eeldasime, et uus teenus võiks pakkuda siis midagi kvaliteedis ja patsiendikesksuses juurde. Perearstide ootused ämmaemandate teenusele olid: ravijuhendile vastav vastsündinute jälgimine; põhjalikum emade rinnaga toitmise nõustamine; emade füüsilisele ja vaimsele tervisele suurema tähelepanu pööramine; paindlik, vajaduspõhine visiitide arv; korrektne teenuse dokumenteerimine; võimalikult lihtne infovahetus ja arveldamine.

 

Ämmaemandate poolt pakuti välja, et vastsündinute jälgimine esimestel nädalatel võiks toimuda põhiliselt koduvisiitidena. Kuna tervisekeskuste ämmaemandusteenuse välja arendamisel on hetkel kasutusel erinevad mudelid ja koostöö vormid, siis koostööd planeerides tekkisid ka Annelinna tervisekeskuse perearstide ette mitmed olulised küsimused: kas ämmaemandusteenuse kaasamine võtab perearstidelt-pereõdedelt ära seni hästi toiminud töölõigu? Kas võib katkeda hea side peredega, kui esmaseid visiite vastsündinutele ei tee perearsti meeskond? Kas ämmaemanda koduvisiidid on mugavusteenus või hoopis uus arenenud riikidele omane kvaliteedimärk? Perearstid ja pereõed on ülekoormatud üha uute ülesannetega (sõeluuringud, ennetus, pandeemia, vaimse tervise häiretega patsiendid) ja vabaneb lisaaega? Kas kehtib seos: terve laps=rõõmsad vanemad=tööst rõõmu tundvad meedikud?

 

Kuna tervisekeskused kasutavad erinevaid mudeleid ja koostöövorme, pidasime juba koostöö alguses vajalikuks uurida patsientide rahulolu ning koguda nende tagasisidet. Selleks viisime läbi retrospektiivse anonüümse küsitlusuuringu Annelinna tervisekeskuse 9 nimistu vastsündinute emade hulgas ajavahemikus 1.11.2020–31.10.2021. Valimisse kuulusid äsja sünnitanud naised, kelle juures ämmaemand oli käinud koduvisiiti tegemas. Ankeedile vastas 70 naist vanuses 21–42 aastat.

 

Ämmaemandate visiidi kvaliteeti palusime hinnata skaalal 1–10. Uuringu tulemustest selgus, et keskmine hinne ämmaemandatele oli koguni 9,9.

 

Kokkuvõtteks võib kindlasti öelda, et sisuline koostöö perearstide ja kliinikumi ämmaemandate vahel on sujunud väga hästi. Täname kõiki kliinikumi ämmaemandusteenuse väljatöötamisse panustanud kolleege. Eesti erinevates paikades on kasutusel erinevad ämmaemandusteenuse mudelid ja see võikski olla paindlik, eriti maapiirkondades, kui tagatakse kvaliteetne teenus. Me väga loodame, et arvestades emade tagasisidet, saame väita, et meiega koostööd tegevate ämmaemandate hea töö ei ole pelgalt mugavusteenus, vaid hea kvaliteedimärgiga tervisekeskuse lisateenus, mis on omane kõrge tasemega esmatasandile.

 

Riigi tasandil vajaks veel parandamist ämmaemandusteenuse arveldamise põhimõtete ülevaatamine, seda nii hinnastamise kui arvete esitamise ühtlustamiseks ja lihtsustamiseks.

Näiteid patsientide tagasisidest:

  • Ämmaemand vastas lahkesti kõikidele küsimustele
  • Koduvisiit on hea, eriti kui ise taastud keisrilõikest või raskest sünnitusest
  • Ämmaemand oli toetav ja õpetas vajalikke asju juurde
  • Ämmaemand küsis üle kõik teemad, mille peale ise ei jõudnud veel mõelda või mille peale pärast sünnitust lihtsalt ei tule
  • Väikese beebiga on keeruline kohe kuskile minna
  • Ei pidanud otsima lapsehoidjat teisele lapsele
  • Murede korral võis ämmaemandale alati helistada!
  • Tähelepanelik, toetav, sõbralik suhtlus emaga
  • Turvatunde/kindlustunde tekkimine esmassünnitajatel!
  • Keisrilõikega sünnitajal võeti kodus niidid välja

lk8 innovatsiooni joonisTartu Ülikooli Kliinikum on partner projektis Healthcare Transformation Academy, mille eesmärgiks on õpetada tervishoiutöötajatele tulevikuoskusi innovatsiooni ning high value care teemadel. Projekti rahastab EIT Health (Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut).

 

Projekti raames osales eelmise aasta septembrist detsembrini 11 kliinikumi töötajat Karolinska Ülikooli Haigla teenusedisaineri Anna Thiesi poolt läbiviidud e-kursusel „Innovatsioonisaadik“. Innovatsioonisaadikute koolituse eesmärgiks on õpetada praktilisi oskusi innovatsioonitegevusteks, mis on kasulikud patsientidele, töötajatele ja teistele osapooltele. Koolitus tugineb teenusedisaini metoodikal ning probleemide lahendamiseks rakendatakse disainmõtlemise põhimõtteid. Kliinikum on ainus Eesti haigla, kellel on võimalus koostöös teiste ülikoolihaiglatega süsteemselt innovatsioonitegevusi ja –võrgustikku arendada.

 

Koolitusel osales kolm meeskonda erinevate teemadega: diabeedipatsiendi toetamine, insuldipatsiendi toetamine ja ämmaemandate töökorraldus. Iga meeskond sõnastas probleemi ja küsimuse, millele hakati vastust otsima. Kohtumised vaheldusid praktiliste iseseisvate ülesannetega: oluline oli koolituse käigus kaasata patsiente ja teisi olulisi osapooli.

 

Arst-õppejõud endokrinoloogia erialal Ingrid Reppo: "Oma töös 1. tüüpi diabeediga patsientidega olen küllalt sageli tajunud, et oleme abi andjatena küll patsientide jaoks olemas, kuid tihti mitte siis, kui meie nõu ja tuge kõige rohkem vajatakse. Tänapäevane diabeeditehnoloogia võimaldab patsientidel endil omada detailset ülevaadet oma haiguse ohjest ja iga mõne kuu järel toimuva arsti- või õevisiidiga ei tõsta me paljudel juhtudel ei patsiendi ravi- ega elukvaliteeti. Samas näeme, et diabeedispetsialisti erakorralisemat nõu vajavad ka üldiselt suurepäraselt toime tulevad diabeetikud.

 

Innovatsioonisaadikute koolitusel otsisime võimalusi diabeetikutele pakutava abi vajaduspõhiselt kättesaadavamaks tegemiseks. Oma kolmeliikmelise meeskonnaga – 1. tüüpi diabeediga patsient, diabeediõde ja endokrinoloog, koolitusega liitudes, me kohe oma lahendamist vajavat „probleemi“ muidugi nii selgelt sõnastada ei osanud. Koolitaja abiga sai  probleemküsimus piisavalt konkreetseks, et sellele sai hakata võimalikke lahendusi leidma. Erinevate ideekorje meetoditega sai mõtteil vabalt lennata lasta, nii et lõpuks oli ideid, mille seast valida.

 

Diabeedimeeskonnana saime lõpuks tõdeda, et mitmed projekti käigus kavandatud lahendused on suhteliselt vähe lisaressursse nõudvad ning uusi lahendusi on võimalik piloteerida nii, et mitte keegi -  ei arstid, õed ega patsiendid, ei ole sunnitud oma seniseid praktikaid muutma ja samas tekib kõigile juurde lisavõimalusi, mida soovi korral rakendada."

 

Siseaudiitor Piret Vaask: „Koolituselt jäi kõlama peamine sõnum – kui on probleem, siis ära kipu kohe lahendama probleemi, vaid otsi üles probleemi tekitavad rahuldamata vajadused! Mulle andis see koolitus kindluse, et protsesside auditeerimisel keskenduda enim küsimustele, kas meie protsessid aitavad töötajatel ravida patsiente võimalikult parimal ja efektiivsemal moel, kas üleskerkinud probleemid on ikka päris probleemid või vajaksid lahendamist muud küsimused.  Ma usun, et minu töö jaoks oli see koolitus kasulik ja kui seda läbib rohkem kliinikumi inimesi, seda lihtsam peaks olema siseauditite läbiviimine – protsesside ülevaatamisel leiame kiiremini ühise keele.“

 

“Südamehaigete taastusravi kaugteenusmudel” projekti koordinaator Gertu Sõerunurk: „Koolitus andis mulle teadmise, et muudatuste tegemisel ei tasu peljata eksimusi. Ühtlasi kogesin, kuivõrd paljusid erinevaid osapooli on vajalik ainuüksi ühe muutmist vajava olukorra lahendamiseks kaasata ning ka seda, et mida rohkem on osapooli kaasatud, seda parem on tõenäoliselt ka lõpptulemus. Koolitus laiendas oluliselt minu vaadet sellele, kuidas tervishoius innovaatilisi muudatusi planeerida ja läbi viia.“

 

Juba lähikuudel algavad uued koolitused inglise keeles: „Innovation for Leaders“ 16. märtsil ja „Innovation and high value care“ on e-kursusena püsivalt avatud. Selle aasta sügisel on aga võimalik innovatsioonisaadikuks õppida eesti keeles. Lisainfo projektikoordinaatori Liina Pääbo käest.

 

Liina Pääbo

lk12 mammobussRinnavähi varaseks avastamiseks tehakse Eestis naistele rinnavähi sõeluuringut. Sõeluuring võimaldab avastada rinnavähki võimalikult varases staadiumis ning vähendada sel moel haigusesse suremust ja tõsta haigete elukvaliteeti. On tähtis, et ka ilma kaebuste või sümptomiteta naised uuringul käiksid, sest rinnavähk varajases staadiumis endast märku ei anna. Tartu Ülikooli Kliinikumis saab rinnanäärme sõeluuringul osaleda peamajas radioloogiakliinikus (L. Puusepa 8, Tartu), Kvartali keskuse kabinetis (Riia 2, Tartu) kui ka Mammobussis. Vabade aega olemasolul ei ole Mammobussis aja ette registreerimine vajalik.

 

2022. aastal kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi sünniaastaga 1954, 1956, 1958, 1960, 1962, 1964, 1966, 1968, 1970 ja 1972. Rinnavähi sõeluuring on kindlustatud naisele tasuta. ui Te ei kuulu sõeluuringu sihtgruppi või Teil puudub uuringuks saatekiri, saab uuringul osaleda tasulise vastuvõtuna.

 

Sõeluuringule pöördumiseks palume registreeruda telefonil 731 9411 tööpäevadel kell 8.00–16.00.

 

Mammobussi graafik

10.–14.01 ja 17.–21.01, Põltsamaa Kultuurikeskuse ees, J. Kuperjanovi 1

24.–28.01, 31.01–04.02 ja 7.–11.02, Jõgeva Kultuurikeskuse ees, Aia 6

14.–18.02, Mustvee Tervise hoovis, Kastani 40

21.–22.02, Kallaste, Oja tn turismiinfo kõrval

23.02, Alatskivi Konsumi juures, Lossi 1a

28.02–1.03, Värska, Setomaa vallavalitsus ees, Pikk 12

2.03–4.03 ja 7.–11.03, Räpina Haigla juures, Võru mnt 1

14.–18.03, 21.–25.03 ja 28.03–01.04, Põlva Haigla juures, Uus 2

4.04, Rõuge Coop kauplus juures

4.04, Varstu Coop kaupluse juures, Kesk 17

5.04, Vastseliina Coop kaupluse juures, Võidu 21

6.–8.04, 11.–14.04, 18.–22.04 ja 25.–29.04, Võru Polikliiniku ees, Jüri 19a

2.–5.05, Antsla Tervisekeskuse hoovis, Koolitee 12

6.05, Sangastes

9.–13.05, Tõrva Tervisekeskuse hoovis, Tartu 1

16.–20.05, 23.–27.05 ja 30.05–2.06, Valga haigla ees, Peetri 2

3.06, Puka Coopi juures, Kooli 6a

6.–7.06, Aravete Meie toidupoe juures, Piibe mnt 16

8.–9.06, Järva-Jaani vallamaja parklas, Pikk 56

10.06 ja 13.–17.06, Türi tervisekeskuse parklas, Viljandi 26

27.06–01.07, 4.–8.07 ja 11.–15.07, Paide Järvamaa haigla hoovis, Tiigi 8

Kogu aasta graafik asub kliinikumi kodulehel: www.kliinikum.ee/patsiendile/ennetus

 

Kliinikumi Leht

Koolitused ZOOMis

27. jaanuar, Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks

3. veebruar, Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine

10. veebruar, Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

17. veebruar, Kirjanduse otsing kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaaside põhjal

3. märts, PubMed

10. märts, Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley

17. märts, PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine

24. märts, UpToDate

31. märts, Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ja teostamine erinevate andmebaaside näitel

7. aprill, Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast

14. aprill, Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks

28. aprill, PubMed

5. mai, UpToDate

12. mai, Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine

19. mai, Otsingu strateegia ülesehitamine: terminite määratlemisest kuni otsingu tulemuste kontrollimiseni

 

E-kursused Moodle’i keskkonnas

7. veebruar–20. märts, E-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted"

21. märts–24. aprill, E-kursus "Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides"

2. mai–29. mai, E-kursus "Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja kontrollimiseks"

 

Koolitustele registreerumine koolituskeskuse kaudu. E-kursustele registreerumine See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8185.

Lisateave koolituste kohta See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., telefon 731 8185, www.kliinikum.ee/infokeskus/

lk3 Rainis Kolgalk3 dr VärimäeTartu Ülikooli Kliinikum on 2016. aastast andnud välja kliinilise eetika komitee liikme dr Ain Kaare ettepanekul parima kolleegi preemiat. 2021. aastal muutis kliinikumi juhatus kliinilise eetika komitee ettepanekul parima kolleegi preemia statuuti nii, et seda oleks võimalik välja anda kõikide struktuuriüksuste töötajatele, v. a juhtidele. “Parim kolleeg” tiitliga tunnustatakse häid erialade vahelisi kollegiaalseid suhteid ning parimad kolleegid nimetatakse eelmise aasta laureaatide poolt.

 

2021. aastal valiti parimateks kolleegideks Tartu Ülikooli Kliinikumis dr Eda-Ann Värimäe kirurgiakliinikust ning Rainis Kolga informaatikateenistusest. 

 

2020. aasta kolleegipreemia laureaadi dr Piret Laidre sõnul on iseenesestmõistetavalt kõikidel headel kolleegidel sellised omadused nagu tarkus, töökus, lahkus ja hoolivus. Ning neile on antud ka palju muud inimlikult ilusat. Parimal kolleegil peab aga olema lisaks veel midagi, mida sõnadesse panna on raske. Nii nagu dr Eda-Ann Värimäe puhul: „On eelmise sajandi 80ndate keskpaik. Öövalve Maarjamõisa uue maja 6. korrusel. Kamp õe tööd tegevaid tudengeid jõuavad ühisele järeldusele, et parim aeg valveks on just koos selle doktoriga. Nii et, palun, võta vastu veidi hilinenud tänusõnad kõigi toonaste õdede ja praeguste arstide poolt, väga armastatud dr Värimäe! Sinuga koos oli nii hea ja lihtne valvata!“

 

2020. aasta teine kolleegipreemia laureaat Pille Tammur toob välja, et kui digimaailm töötab, siis ei panda isegi tähele, et see olemas on. Kui aga tekib väikseimgi tõrge, siis on pahandus suur. „Meie IT-s töötab palju suurepäraseid inimesi ning Rainis Kolga on olnud suurepäraseks parimaks kolleegiks,“ sõnas Pille Tammur. Ta meenutab: „Umbes 10 aastat tagasi ühel suvisel puhkusepäeval seisin jalgupidi Emajões ja rääkisin uue IT-poisiga. Ma ei olnud just üleliia optimistlik, sest senised kogemused olid nii ja naa. Aga selle uue poisiga pidasin sel ja lähipäevil maha veel mitu kõnet ja minus tärkas lootus, et nüüd ehk … Tegelikult läks veel palju palju paremini. Rainis Kolga näol saime endale IT-poole partneri, kes suudab süveneda, sisse elada, kaasa mõelda ja mulle on tunne, et mõnikord ka silmist lugeda ja lahendada nii väga spetsiifilisi kui ka äärmiselt laia probleemide spektrit. Ja kogu selles virrvarris suudab ta jääda äärmiselt toredaks ja vahvaks kolleegiks, kelle käest julgeb küsida ka neid ürgrumalaid küsimusi, mida vahest ikka tuleb küsida, kui on vaja tegeleda endale võõra maailmaga. Alati saab ka väga asjaliku ja arusaadavas keeles vastuse. Samuti ei saa jätta mainimata, et Rainisel on üks väga tülikas „puudus“ – kui mingi suuremat sorti probleemi lahendamisel tundub, et seekord läheb küll nii, et tuleb alla anda, siis Rainis on allaandjate reas viimane ja reeglina lahendab selle, mis lahendamist vajab.“

 

Kliinikumi Leht

lk4 Juri KarjaginDr Juri Karjagin on juhtinud anestesioloogia ja intensiivravi kliinikut alates 2021. aasta märtsist. Kliinikumi Leht vaatas koos temaga tagasi möödunud aastale ning samuti uude aastasse.

 

Milline oli teie jaoks esimene aasta kliiniku juhina?

Aasta on möödunud COVID-19 tähe all, suurimad väljakutsed on olnud seotud intensiivravi tagamisega nii COVID-19 patsientidele kui ka kõigile teistele intensiivravi patsientidele. Oleme toime tulnud personali suure vastutulelikkuse arvelt, suur tänu siinkohal kõigile! Suutsime tagada abi kõikidele patsientidele, kes seda vajasid ning ei pidanud väga ranget triaaži rakendama, intensiivravile pääseti tavapäraste kriteeriumitega.

 

Millised on kõige olulisemad plaanid 2022. aastaks?

2022. aasta on ettevalmistav aasta suuremateks ümberkorraldusteks seoses uute ravikorpuste valmimisega. L. Puusepa 8 hoonesse lisanduvad lastekliinik, kõrvakliinik, suureneb operatsiooniploki tubade arv. Lastekliiniku kolimine toob muudatusi lasteintensiivravi osakonna töösse ning samuti erakorralise meditsiini osakonna (EMO) töösse. EMOsse lisanduvad laste mittekirurgilised erialad. Plaanis on ka EMOsse sissepääsu süsteemi muutus – patsiendid saabuvad ootealale, läbivad seejärel triaažikabineti ning suunatakse seejärel erakorralise meditsiini osakonna vastavasse osasse. Kiirabiga saabuvate patsientide puhul jääb skeem samasuguseks nagu praegu on. Lasteintensiivravi osakonna kolimine parandab patsientide liikumist ja logistikat. Hetkel tuuakse lapsi kiirabiga kõrvalmajast uuringutele, kolimise järgselt peaks päevas tehtavate uuringute arv kasvama. Lasteintensiivravi osakonna personali saab edaspidi kaasata laste anesteesiate läbiviimisel.

 

M-korpuse lisandumine tähendab võimalust parandada erakorralise kirurgilise töö võimekust. Operatsioonitubade arvu suurenemine tähendab samas, et vajame rohkem personali – arste, õdesid, hooldajaid. Tahaks uskuda, et pakutava teenuse kvaliteet ja patsientide rahulolu tõuseb. Kõrva-nina-kurgu operatsioonitoad saavad olema nende kliiniku pinnal, C-korpuse kolmes operatsioonitoas. Suureneb ärkamisruumi voodite arv, tekib ka suurem ettevalmistusruum. Paranevad jälgimisvõimalused nii anesteesias toimunud kui lokaalse tuimestusega läbi viidud operatsioonidele.

 

Rääkides uutest ravivõimalustest, teeb head tööd kliinilise toitmisravi meeskond, luues programmi, mille alusel kõik, kes vajavad kliinilise toitmisspetsialisti nõu, saavad seda. Eesmärk on parandada patsientide ravitulemust. Plaanis on soetada kaudne kalorimeeter, mis mõõdab patsientide kalorite vajadust ning võimaldab sättida toitmisvajadust.

 

Üheks eesseisvaks arenduseks on e-intensiivravi kasutusele võtmine, alustame sellega I või II kvartalis kõigepealt 2. intensiivravi osakonnas, seal on selleks valmisolek juba loodud. E-intensiivraviga on löökrühm juba rohkem kui aasta tööd teinud, ühtlasi tegime koostööd ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Projekt osutus keerulisemaks, kui me alguses arvasime, nii meile kui IT-partneritele. Loodame E-intensiivravi kasutusele võtmisest suurt edasiminekut andmete kvaliteedi osas ja andmete töötlusel.

 

Samuti on meil plaanis antibiootikumide individuaalse doseerimise projekt, mis sai arendusfondist toetust. Samas tuleb möönda, et see, kui palju saame edasistele arendustele keskenduda, sõltub COVID-19st. Kui saame natuke tavapärasemasse rutiini langeda, siis on plaanis ka arendusprojekt, mis on seotud madalama astme intensiivravi patsientide konsulteerimisega (medical emergency teams). Meeskonnad, kuhu kuluvad intensiivraviõed ja residendid, teevad visiite haigla intensiivravi palatitesse, et pakkuda kriitilises seisundis patsientidele konsultatsiooni vajadusel varem või ka suunamist 3. astme intensiivravile. Selle projekti elluviimine sõltub sellest, kas suudame oma õendusressursse rakendada.

 

Anestesioloogia ja intensiivravi osakonnajuhatajate hulgas toimusid mitmed muudatused.

lk7 Ursula Klaar Helle KarroDetsembris lõpetas töö kliinikumis dr Ursula Klaar, kes on naistekliiniku tööle viimastel aastakümnetel olulist mõju avaldanud. Dr Klaar juhtis naistenõuandla tööd 30 aastat ning mõjutas tugevalt eriala arengut.

 

Kuidas teist sai arst?

Keskkooli lõpetamise järel astusin esialgu Tartu Meditsiinikooli ning omandasin velskri kutse. Minu esimene kokkupuude naistekliinikuga oli juba õpingute ajal 1965. aastal, ka esimese sünnituse võtsin vastu juba velskriõppe praktika ajal naistekliinikus. Kooli lõpetamise järel töötasin pool aastat Abja-Paluoja Haiglas õena ning seejärel astusin 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, internatuuri läbisin sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ülikooli lõpetamise järel suunati mind Kuressaarde ning seal sain ka esimesed kogemused arstina. Sealne personal oli väga toetav ning ämmaemandad olid märksa iseseisvamad kui üldiselt nõukogude ajal oli kombeks. Arst oli koduses valves.

 

Kuidas te jõudsite kliinikumi?

Teise lapse sünni järel sain jääda pere juurde Tartusse. Töötasin Tartu Linna Polikliinikus vaatluskabineti juhatajana. Aastatel 1979–1980 olin kliinilises ordinatuuris naha- ja suguhaiguste ning sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Samal ajal kutsuti mind ka meditsiinikooli õpetama, olin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kuni 2012. aastani. Hakkasin tööle toonase nimega Tartu Naistekliinikus 1982. aastal ning 1986. aastal võtsin üle naistenõuandla juhatamise, juhatasin osakonda 30 aastat. Olin 1 .detsember 1996–1. aprill 1997 ka naistekliiniku peaarsti kohustes.

 

Kuidas on muutunud töö korraldus nende aastate jooksul?

Nõukogude ajal pidi arst olema iga sünnituse juures. Sünnitustoas oli kolm voodit kõrvuti ja vahel olid kõik need kolm korraga ka kasutusel. Mäletan ühte öövalvet, kui 13 tunni sees võtsin vastu 14 sünnitust. Arst pidi kõiki sünnitajaid iga kahe tunni järel visiteerima ja sünnituslukku fikseerima sünnitaja seisundi. Ämmaemandal ei olnud otsustusõigust, Kuressaare oli selles osas erand. Isasid sünnituse juurde ei lubatud, lehvitasid akna taga ja nägid siis läbi akna titasid. Lapsed olid sünnituse järgselt lastetoas ning neid toodi sealt iga kolme poole tunni tagant sööma.

 

Praeguseks on ämmaemandad iseseisvad spetsialistid, kes jälgivad rasedat raseduse kestel, sünnituse ajal ning võtavad vastu sünnituse.

 

Väga suured muutused on toimunud diagnostika võimaluste osas. Vanasti toimus kogu diagnostika silma, kõrva, sõrme ja käe abil nii raseduse suuruse kui lapse asendi osas, ainus täiendav võimalus vajadusel oli röntgen. Edasiminek on olnud oluliselt tore ja sisukas.

 

Millised on kõige olulisemad saavutused ja arendused teie karjääri jooksul?

Osakonnajuhatajana olid minu juhtida mitmed olulised protsessid – naistenõuandla mitmed kolimised Toomemäel haiglate korpuste vahel, kolimine koos naistekliinikuga L. Puusepa 8 G.2-korpusesse, uute vastuvõtukabinettide kujundamine ja sisustamine, naistekliiniku perekeskuse kabinettide rajamine C-korpusesse.

 

Olin ka esimese vette sünnituse juures naistekliinikus Toomemäel koos ämmaemand Mai Kangroga.

 

Aastatel 2003–2009 oli minu juhtida emakakaelavähi varase avastamise projekt. Esimesel aastal oli projektiga seotud neli raviasutust, edaspidi 19 raviasutust. Minu tänud ämmaemandatele ja naistearstidele, kes minuga koos selles projektis osalesid. 2010. aastal kasvas projekt üleriigiliseks emakakaelavähi ennetuse skriininguks ja juhtimise võttis üle Tervise Arengu Instituut.

 

Mulle on väga oluline ka mu töö õppejõuna. Hea tunne on näha oma õpilasi mitmetes osakondades kliinikumis. Naistekliiniku kollektiiv on hästi kokkuhoidev ja rõõmsameelne, olen neile ühise aja eest väga tänulik.

 

Dr Ursula Klaariga vestles Liina Raju