lk12 Donald Kiidjarv A. TennusPatsientide nõukoda ellu kutsudes oli kliinikumi eesmärk kuulda rohkem patsientide häält läbi arvamuste, ettepanekute ja kogemuste. Kliinikumi Leht uuris, kuidas hindab esimest tööperioodi patsientide nõukoja esimees Donald Kiidjärv.


Eelmise aasta juulikuus kuulutas kliinikum välja patsientide nõukoja loomise ning septembris pidas nõukoda juba ka esimese koosoleku. Kuidas vaatate esimesele tööperioodile tagasi?
Esimene tööperiood oli eelkõige koosolemise, avastamise, vajalikkuse ning kogemise rõõm, mis kujunes tegelikkuses täiesti arvestatavaks igaühe panuseks ühtse arusaamise kujunemisse nii mitmetegi küsimuste ja probleemide teadvustamiseks. Seda nii nõukoja liikmetele endile, kui ka kliinikumi juhtkonnale.


Patsientide nõukoja tegevuste hulka on kuulunud patsientide tagasiside meetodite arendamine, ülevaate saamine ettepanekute, kaebuste ja tänuavalduste süsteemist, kodulehe patsiendisõbralikkusega seotud küsimused, haigla keskkonnaga seotud küsimused, patsientide liikumisteed. Oleme teinud mitmeid ettepanekuid – näiteks plastpakendite vähendamiseks, suitsuvaba tsooni märkimiseks kogu kliinikumi territooriumil, ratastooliga ligipääsetavuse parendamiseks, keskkonnareostuse vähendamiseks toitlustamisega seotult. Põhjalikum patsientide nõukoja tegevuste ülevaade on leitav kliinikumi kodulehelt.


Nõukojal on edaspidi plaanis patsientidele ürituse korraldamine, vestlusringide korraldamine omaste hooldajatele, aga ka näiteks erinevate videomaterjalide tootmises osalemine.


Tundub, et nõukoja loomiseks oli aeg küps kõikide osapoolte jaoks. Millised olid teie enda ootused nõukotta kandideerides?
Aeg oli küps selleks, et patsientide sõna jõuaks mitte ainult patsientideni, vaid et seda kuuleks kõik osapooled, eelkõige õed, arstid, juhtivad töötajad. Patsientide kaasamise vajadus raviteekonda on olnud päevakorral juba mitu aastat ning lõpuks on see ka realiseerunud tegelikkuses. Mõlemad osapooled on jõudmas arusaamisele, et üksteisega arvestamine, ka n-ö vastutuse jagamine patsiendi ja arstide vahel, annab paremaid tulemusi nii ravis kui ravijärgses taastumises. Minu enda lootused olidki suunatud sellele, et minu isikliku haigusloo kogemused oleksid kogetavad ja tunnetatavad ka arstidele, õdedele ja muule personalile, ühtlustamaks ning samas korrigeerimaks kõikide osapoolte erisusi.


Nõukojas on väga erineva ravikogemusega kliinikumi patsiendid või nende lähedased. Kuidas sujub patsientide nõukoja omavaheline koostöö?
Tõesti, meil on nõukojas esindatud väga erinevate diagnooside ja ravikogemusega patsiendid või nende lähedased ning organisatsioonide esindajad ehk väike läbilõige ühiskonnast. Omavaheline koostöö on täpselt selline, nagu ühes grupis töötamine peab olema – nii pinget tekitav, vaidlusi lahendav kui kokkulepeteni jõudev. Kõik meie otsustused, arvamused, hinnangud ja ettepanekud sünnivad aruteludes ja konsensuslikult. Meid abistavad kliinikumi enda töötajad Jane Freimann ja Mari-Leen Pärn, kelle panuseta ja teadmisteta kliinikumist ja selle toimimisest oleks meie töö hulga sündmustevaesem.


lk13 patsientide noukodaKuidas te olete patsientide nõukojas hinnanud – millistes valdkondades või teemades soovib patsientide nõukoda enim kaasa rääkida?
Pole teemat, milles me ei saaks osaleda. Lähtume kliinikumi arengukavast ja tegevuseesmärkidest, seades esikohale eelkõige patsiendi huvid ja heaolu. Seejuures arvestame, et oleme kliinikumi juures tegutsev vabatahtlik kliinikumi ja selle kontserni patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kes nõustab tervishoiutöötajaid ja kliinikumi/kliiniku juhtkonda just patsiendikeskse tervishoiuteenuse arendamisel. Nõukoja eesmärk on patsientide ja lähedaste kogemuste, arvamuste ja ettepanekute kaasamine kliinikumi tervishoiuteenuste arendamisel.


Lisaks eespool toodule soovime kindlasti kaasa rääkida kogemusnõustamise tõhustamise teemadel, kuna meie seas on ka kogemusnõustajaid. Lisaks erinevate tasandite suhtlusteemadel, patsiendi õpetamise teemadel, nõustamisteenuste kättesaadavuse osas (sotsiaaltöötajad, hingehoidja, toitumisnõustaja). Oluline on, et ka patsient ise saaks aru, et temast endast sõltub palju ehk kui oskad nõuda, oska ka pakutu vastu võtta ning enda paranemisele ja tervise hoidmisele ise kaasa aidata. Me tahame olla kursis ja anda panuse, et paraneks infovahetus arsti ja perearsti ning kohaliku omavalitsuse vahel. Et patsient ei jääks üksi pärast haiglast väljumist…meid huvitab kõik, mis on seotud patsiendiga.


Milline oli patsientide nõukoja töökorraldus koroonakriisi ajal?
Koroonakriisi ajal tegime nagu teisedki ümberringi, n-ö virtuaaltööd. Nõukoja arutelud toimusid Skype teel ning kliinikumipoolsete abiliste toel said kõik asjad aetud. Konkreetsemalt avaldasime seoses eriolukorrajärgse ravitöö taastamisega avaliku pöördumise patsientide rahuliku meele säilitamiseks ning rääkisime kaasa COVID-19 kodulehe KKK rubriigi loomisel.

lk5 insuldi koolitusTartu Ülikooli Kliinikumi insuldiõed viisid läbi haiglate õendusjuhtidele suunatud koolituse, mille eesmärk oli tutvustada kliinikumi insuldiõdede poolt välja töötatud insuldispetsiifilist raviprotokolli.


Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikeskusesse satuvad peaaegu kõik Lõuna-Eesti insuldipatsiendid. „Et insuldikeskuse voodikohtade arv on piiratud ning patsiendid jätkavad raviteekonda teistes osakondades või haiglates, kus ei ole insuldispetsiifiliste teadmistega töötajaid, siis töötati kliinikumi insuldiõdede poolt välja raviprotokoll, mis aitab õdedel ja ka arstidel jälgida kõige olulisemaid aspekte insuldipatsiendi ravis ja hoolduses. Protokollis on välja toodud olulisemad neuroloogilised sümptomid (neelamis- ja kõnehäire, halvatus) ning füsioloogilised parameetrid (vererõhk, pulss, kehatemperatuur, veresuhkru tase jt), millele tuleb tähelepanu pöörata, et tagada maksimaalne insuldist taastumine,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldiprojekti arendustegevuste õde Triinu Kurvits.


Õendusjuhtidele suunatud koolituse eesmärk oli tutvustada loodud raviprotokolli, arutada läbi selle eri osad ning selgitada insuldipatsientide eripärasid. Koolituse teises osas, mis toimub sügisel, toimub raviprotokolli tagasisidestamine, et leida läbi ühise arutelu lahendus, mis on vastuvõetav kõikides osakondades ning mis tõstab ravi ja hoolduse kvaliteeti.


Kliinikumi projektijuhi Liina Pääbo sõnul valiti sihtgrupiks õendusjuhid eelkõige seetõttu, et nemad saaksid oma osakondades ettepanekutest lähtuvad muudatused sisse viia ning olla toeks, et osakonnas tegeletaks insuldipatsiendiga vastavalt raviprotokollile. „Koolitusel osalesid peamiselt õendusjuhid kliinikumi partner- ja tütarhaiglate taastus- ja järelravi ning õendusabi teenust pakkuvatest osakondadest, aga ka arstid, sotsiaaltöötajad ning õed, kes teema vastu suuremat huvi tunnevad,“ rääkis Liina Pääbo.


Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku vanemarst-õppejõud Janika Kõrv lisab, et uuringud üle maailma on näidanud, et insuldipatsientide ravi peab toimuma insuldikeskustes, kus on spetsiaalse insuldispetsiifilise väljaõppe saanud multidistsiplinaarne meeskond. „On leitud, et insuldiüksustes ravitud patsientide ravitulemused on paremad. Näiteks on aasta pärast insulti iseseisvamad need inimesed, kes on ravi saanud insuldikeskustes, kui need, keda raviti mõnes teises osakonnas,“ rääkis dr Janika Kõrv. Ta lisab, et kliinikumi koolitus aitab ühtlustada insuldipatsiendi ravi, jälgimist ja hooldust ning seeläbi tõsta patsiendi jaoks kogu raviteekonna kvaliteeti Lõuna-Eesti piirkonna haiglates.


Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldi raviteekonna projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ sai alguse 12. veebruaril 2020.

 

Kliinikumi Leht

lk14 IKT koolitusTartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli meeskonna töökoormus tõusis eriolukorra ajal oluliselt ning infektsioonikontrolli õdedel ja arstidel tuli kõiki oma teadmisi kasutada ja edasi anda ning leida võimalikult palju uut infot, mida igapäevatöös rakendada. Muutunud olukorras tuli kasutusele võtta uued koolitusmeetodid, koostada e-õppematerjale ning viia läbi virtuaalseid koolitusi.
Tartu Ülikooli Kliinikumi koolituskeskuse andmetel koolitati COVID-19 teemaliste koolituste raames kolme kuu jooksul kokku 590 inimest, kelle hulka kuulusid nii kliinikumi töötajad kui ka tervishoiutöötajad mujalt Eestist.


„COVID-19 puhangu alguses käis infektsioonikontrolli meeskond personali koolitamas isikukaitsevahendite kasutamise osas kõikides kliinikutes ja osakondades,“ tutvustas infektsioonikontrolli teenistuse õde Reelika Laht meeskonna tööd eriolukorra alguses.


Kliinikumi töötajate koolitamisega paralleelselt alustati koolitustega Lõuna-Eesti haiglate ja hooldekodude kontrollvolinikele, kus osales kokku 109 tervishoiutöötajat. Moodle keskkonna e-õppematerjale täiendasid praktilised koolitused väiksemates rühmades otseülekandega läbi Zoomi e-keskkonna.


Koolitusspetsialist Mari-Riina Terna kommenteeris: „Kui arvatakse, et e-õpe ei vaja eriti õpetajaid ja kommunikatsiooni, siis võib kinnitada, et vajab kindlasti rohkem, kui tavalise loengu korraldamine auditooriumis.“


Otseülekandega veebiseminaridel on suuremad tehnilised vajadused, samuti oli veebipraktika efektiivsem, kui seda viis läbi lektor koos ZOOMi moderaatori-koolitusspetsialistiga.


Täiendavalt viidi läbi infektsioonikontrolli koolitused nii kliinikumi kui teiste tervishoiuasutuste töötajatele. Moodle keskkonda koondati põhjalikud materjalid, mille eesmärk oli suunata osalejaid märkama olukordi infektsioonikontrolli vaatenurgast. Osalejate hulgas olid mitmed vanem- ja ülemõed ning infektsioonikontrolli töörühma liikmed, keda koolitati nii isikukaitsevahendite korrektse kasutamise kui ruumide ja töövahendite puhastamise osas. Samuti selgitati, milliseid nõudeid tuleb silmas pidada plaanilise töö taastamisel.


„Koolituste ettevalmistamisesse panustasid suures mahus nii infektsioonikontrolli teenistuse arstid kui õed Krista Piirisild, Tiina Teder, Maris Mikksaar, Hele Nurme. Samuti olid suureks abiks ülemõde Tiina Freimann ning koolituskeskuse spetsialist Mari-Riina Terna,“ tunnustas Reelika Laht.


„Tahan omalt poolt tunnustada kogu IT-teenistuse toimekat ja sõbralikku meeskonda,“ sõnas Mari-Riina Terna.


Laht kiidab kliinikumi tööpere meeskonnavaimu ja toetust: „Inimesed suhtusid mõistvalt keerulistesse oludesse ning olid valmis uusi teadmisi vastu võtma. Kokkukuuluvustunne ja koostöövalmidus oli südantsoojendav.“


Virtuaalseid koolitusi plaanitakse jätkata, et võimaldada infektsioonikontrolli huvilistel teadmisi koguda ka Tartust kaugemal. Samuti jätkatakse koolitustega hooldekodude töötajatele, pereõdedele ning ettevõtetele.


Kliinikumi töötajate koolitamine on jätkuvalt osa igapäevasest tööst ning sügisel on plaanis uuesti avada koolitus infektsioonikontrolli töörühma liikmetele. Samuti ootavad ees tihedamad kohtumised Kliinikumi haiglate infektsioonikontrolli õdedega.


„Kindlasti oli eriolukord tõuge arenguks ning andis võimaluse paljusid olukordi teises valguses näha. Samuti suurendas see meeskonnatunnet. Olen rõõmus, et sain olla infektsioonikontrolli meeskonna liige sel keerulisel ajal,“ sõnas Laht.

 

Liina Raju

lk9 Katrin Kukk19. juunil kaitses Katrin Kukk oma doktoritööd psühholoogias teemal "Risk factors of binge eating and overeating – towards an integrated model" ("Ülesöömise ja liigsöömise riskitegurid - integreeritud mudeli väljatöötamine").


Töö juhendajaks oli Kirsti Akkermann, PhD, Tartu Ülikool. Oponendiks Unna N. Danner, PhD, Utrechti Ülikool, Holland.

 

Kokkuvõte
Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli kogemuse väljavõtte meetodi abil uurida liigsöömise ja ülesöömise riskitegureid, ning laiendada teadmisi meeste söömiskäitumisest. Liigsöömine ja ülesöömine on häirunud söömiskäitumise ilmingud, mis suurendavad ülekaalulisuse ja söömishäirete riski. Liigsöömine hõlmab tavapärasest suurema toidukoguse söömist, millega kaasneb kontrollikadu söömise üle. Ülesöömine kätkeb endas tavapärasest suurema toidukoguse söömist ilma kontrollikao tundeta. Uuringus leidsime, et ülesöömist esines ligi pooltel ning liigsöömist peaaegu veerandil osalejatest uuringuperioodi jooksul. Uuringutulemustest nähtus, et nii emotsiooniregulatsiooni raskused, st piiratud oskused tugevate tunnetega toimetulekul, kui tung söömist piirata ennustavad liigsöömist. Emotsiooniregulatsiooni raskuste roll oli seejuures meeste ja naiste seas erinev. Meestel vahendasid emotsiooniregulatsiooni raskused negatiivse afekti mõju liigsöömisele. Naiste seas oli emotsiooniregulatsiooni raskustel modereeriv mõju, mis tähendab, et need, kes kogesid rohkem negatiivset afekti ja kel oli rohkem emotsiooniregulatsiooni raskusi kogesid rohkem liigsöömishooge. Seega on naiste seas just negatiivse afekti kogemine ja puuduvate emotsiooniregulatsiooni oskuste koosmõju liigsöömise riskitegur. Lisaks ennustasid liigsöömist integreeritud mudelis negatiivne afekt, negatiivse afekti kõikumine, hõivatus välimusest ja kehakaalust ning neurootilisus. Seejuures ülesöömist antud tegurid ei ennustanud viidates kontrollikao olulisele rollile psühhopatoloogias. Käesoleva doktoritöö tulemusi saab kasutada paremate ennetusprogrammide väljatöötamiseks. Emotsioonidega toimetuleku oskuste õpetamine ning söömise piiramise käsitlemine on olulised liigsöömise ennetamise võimalused.

 


Kirsti Akkermann, juhendaja: Doktoritöö täpsustab liig- ja ülesöömishoo konstrukte ning nende võimalikke seoseid liigsöömistüüpi söömishäirete kujunemisega. Doktoritöö unikaalne panus seisneb erinevate riskitegurite omavaheliste seoste mudeldamises ning näitab, kuidas emotsiooni regulatsiooni raskused ja soov toitumist piirata panustavad liigsöömishoogude tekkesse.
Lisaks annab doktoritöö meeste häirunud söömiskäitumise riskifaktoritest uusi teadmisi. Doktoritöö tulemused on rakendatavad nii söömishäirete ennetustegevuste kui ravi planeerimisel.

 

lk8 dr Raili Muller15. juunil 2020 kaitses Raili Müller filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja "Cardiometabolic risk profile and body composition in early rheumatoid arthritis“ („Kardiometaboolsed riskitegurid ja keha koostise muutused varase reumatoidartriidi haigetel“).

 

Juhendajad: reumatoloogia vanemteadur Riina Kallikorm (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut), sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja sisehaiguste vanemteadur Kaja Põlluste (PhD (rahvatervis), TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: Markku Jaakko Kauppi (PhD), Helsingi Ülikool, Päijät-Häme Keskhaigla, Soome.

Kokkuvõte
Reumatoidartriit on põletikuline haigus, mida põeb ligi 1% täiskasvanutest. Tüüpiliselt on artriidist haaratud väikesed liigesed kätel ja jalgadel, need on turses ja valulikud. Liigesepõletik on reumatoidartriidi korral vaid jäämäe tipp, haigusest on haaratud kogu organism, sealjuures tekib põletik juba oluliselt enne esimeste haigusnähtude teket. Tänapäevane ravi võimaldab vältida varasemalt reumatoidartriidi paratamatuks tagajärjeks olnud liigesedeformatsioonide ja tõsiste liigeseväliste nähtude teket. Vaatamata ravi arengule on reumatoidartriiti põdevatel patsientidel endiselt lühem eluiga võrreldes tervetega, peamiselt on varane suremus põhjustatud sagedasemast ja ebatüüpilisest südame-veresoonkonna haiguse esinemisest.


Üldrahvastikus on südame-veresoonkonna haiguste risk sageli seotud kõrgema kehakaaluga, reumatoidartriidi korral on leitud vastupidine seos - normkaalulistel on risk kõrgem kui ülekaalulistel. Tüüpilised rasvumisega seotud südame-veresoonkonna haiguste riskitegurid on kõrgvererõhktõbi, suhkruhaigus, kõrge kolesterooli ning triglütseriidide tase ja vöökoha rasvumine, mille koosesinemist nimetatakse metaboolseks sündroomiks. Metaboolse sündroomiga seostub lihaste ja teiste kudede madal tundlikkus veresuhkru taset reguleeriva hormooni- insuliini suhtes (insuliinresistentsus), mis veelgi suurendab veresoonkonna kahjustuse tõenäosust.


Reumatoidartriidi üheks kaasnevaks nähuks on keha koostise muutus: rasvkoe osakaalu suurenemine ja lihaskoe vähenemine stabiilse kehakaalu juures. See fenomen, mida nimetatakse sarkopeeniliseks rasvumiseks, suurendab südamehaiguste riski enam kui tavapärane rasvumine.


Enamik uuringuid südame-veresoonkonna haiguste riski mõjutavate tegurite ja keha koostise muutuste kohta reumatoidartriidi korral põhinevad kaua kestnud haigusega patsientide andmetel. Varasemalt mujal avaldatud uuringud annavad vihjeid selle kohta, et muutused võivad tekkida juba haiguse esimestel kuudel või isegi enne liigesepõletiku teket.


Käesolev uurimistöö selgitab metaboolse sündroomi, insuliinresistentsuse ja keha rasv- lihaskoe osakaalu muutuste kujunemist esimestel kuudel pärast reumatoidartriidi kliinilist avaldumist. Lisaks otsisime haiguse ja eluviisiga seotud nähte, mis seletaksid keha koostise muutuste teket.


Andmed põhinevad 92 varase reumatoidartriidiga patsiendi uurimisel, keskmiselt oli uuringute läbiviimise ajaks haiguse diagnoosimisest möödunud üks kuu. Võrdlesime saadud tulemusi Eesti üldrahvastiku andmetega, kaasates kontrollgrupina patsiendid perearstikeskuste nimistutest.


Leidsime, et juba reumatoidartriidi esimestel kuudel on ainevahetuslike kõrgema südame- veresoonkonna haiguse riskiga seotud tegurite esinemissagedus kõrgem kui üldrahvastikus. Võrreldes andmeid kontrollgrupiga selgus, et hüpertensiooni, hüperglükeemiat ja metaboolset sündroomi esines oluliselt enam normkaalulistel reumatoidartriidiga patsientidel. Metaboolne sündroom oli 17% normaalkaalulistest artriidihaigetest ja vaid 2% kontrollgrupi samas kaalurühmas, ülekaaluliste/rasvunute seas olulist erinevust gruppide vahel esile ei tulnud. Reumatoidartiidiga patsientidel oli sagedamini kõrgenenud vererõhk, kuid vähesed nende hulgast kasutasid vererõhku alandavaid ravimeid. Perearstikeskusest juhuslikult valitud kõrgenenud vererõhuga patsientidest said ravi enam kui pooled, samas reumatoidartriidi haigetest vaid 31 protsenti. Saab järeldada, et ka varase artriidiga patsiente tuleks tihedamalt jälgida südame-veresoonkonna haiguse riskitegurite osas isegi sel juhul, kui nad on normkaalulised.

lk7 Kadri Toome22. mail 2020 kaitses Kadri Toome filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Homing peptides for targeting of brain diseases“ („Sihtmärk-peptiidide kasutamine ajuhaiguste ravis“).

Juhendajad: nanomeditsiini professor Tambet Teesalu (PhD (arengubioloogia), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponent: vanemteadur Cornelis F.M. Sier (PhD, Leideni Ülikool, Holland).

Kokkuvõte
Neuroloogilised haigused, eelkõige vananemisega seotud, on laialdaselt levinud. Kuna inimeste eluiga pikeneb ja ühiskond vananeb, siis vananemisega seotud kesknärvisüsteemi haiguste sagedus suureneb. Enimlevinud vananemisega seotud ajuhaigused on neurodegeneratiivsed haigused. Näiteks Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi ning lisaks ajukasvajad. Kõikide mainitud haiguste puhul puudub efektiivne ravi, mis suudaks patsiente terveks ravida või haiguse kulgu peatada. Ajukasvajad on väga kehva prognoosiga. Hoolimata ravist surevad agressiivsemate kasvajate korral patsiendid 1,5 aasta jooksul. Neurodegeneratiivsed haigused pole iseenesest letaalsed, kuid haiguse progresseeruv kulg muudab patsiendid kõrvalabist sõltuvaks, põhjustades n.ö. kaasaja epideemiat.


Neuroloogiliste haiguste ravi on keeruline. Kesknärvisüsteemi kaitsevad erinevad molekulaarsed mehhanismid, mille eesmärgiks on takistada patogeenide, toksiinide ja vererakkude sisenemist ajukoesse. Olulisimad nendest kaitsvatest mehhanismidest on hematoentsefaalne barjäär ehk vere-aju barjäär ning hematolikvoriaalne barjäär ehk vere-seljaaju barjäär. Vaid üksikud väga kindlate omadustega molekulid on võimelised kaitsvatest barjääridest läbi minema. Enamikele molekulidele, seal hulgas ka 99% ravimitest on need tõkked läbipääsmatud.


Et vananemisega seotud neuroloogiliste haiguste ravi efektiivsemaks muuta, oleks oluline alustuseks nende haiguste diagnoosimist parandada. Vaja oleks leida molekulaarsed markerid, mis võimaldaksid mainitud haigusi diagnoosida väga varajases staadiumis. Eelistatult juba enne kliiniliste sümptomite avaldumist. Varasemas staadiumis diagnoositud haiguse korral on väiksem hulk ajukudet kahjustunud ning põhirõhu saaks suunata haiguse ravile, mitte kaasuvate sümptomite leevendamisele. Järgmine oluline samm neuroloogiliste haiguste ravis on leida molekulid, mille abil saaks ravimeid transportida läbi kaitsva barjääri, et need jõuaksid haigusest haaratud koeni. Oluline strateegia, mis võiks parandada ajuhaiguste ravi, on nanotehnoloogia rakendamine neuroloogiliste haiguste ravimiseks. Vere-aju barjääri läbivad kullermolekulid on võimalik kinnitada nanoosakeste pinnale ning ravimid saaks panna nanoosakeste sisse. Sel viisil on võimalik ajukoesse transportida ka ravimeid, mis on rakukatsetes näidanud efektiivsust kasvajarakkude hävitamisel või neuronite kaitsmisel, kuid vereringesse süstituna ei suuda iseseisvalt läbida aju kaitsvaid tõkkeid.


Käesoleva prekliinilise töö eesmärgiks oli leida peptiidid, mis akumuleeruks ajus ning mida oleks võimalik kasutada kullermolekulidena erinevate neuroloogiliste haiguste ravis kontrastaine või ravimite transportimiseks. Doktoritöö raames teostatud katsete tulemusena töötati välja väga täpne kvantitatiivne metoodika, mis võimaldab raku- ja loomkatsetes erinevaid kullerpeptiide omavahel võrrelda, et valida välja parimad kullermolekulid ning lisaks leiti kullerpeptiidid, mille sihtmärgiks on ajukasvajad ja Alzheimeri tõve spetsiifilised molekulaarsed markerid.

lk6 Roman Balotsev22. mail kaitses Roman Balõtšev filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja "Interaction between the immune and metabolic systems in different stages of schizophrenia spectrum disorders“ ("Immuun- ja metaboolse süsteemi vastastikune mõju skisofreeniaspektri häire erinevates staadiumides").

Juhendajad: vanemteadur Liina Haring (MD, PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, psühhiaatriakliinik), professor Eero Vasar (MD, PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond), professor Mihkel Zilmer (dr. med. (meditsiin), Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, biokeemia osakond), Kati Koido (PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond). 

 

Oponent: professor Tiina Rekand (MD, PhD, Department of Neurology, Haukeland University Hospital, Bergen, Norway; Department of Clinical Neuroscience, Institute of Neuroscience and Physiology, University of Gothenburg, Göteborg, Sweden).

Kokkuvõte
Enam kui 100 aastat on teadlased püüdnud aru saada inimese vaimsetest protsessidest ja nende kõrvalekalletest. Kogunenud teadmised on üha enam psüühiliste funktsioonide hälbeid seostanud erinevate aju virgatsainete koostoime häiritusega, mida omakorda mõjutab tugevalt üldine keha ainevahetuse ja immuunsüsteemi seisund.


Käesolev doktoritöö keskendus vereseerumist mõõdetavate põletiku ja ainevahetuslike markerite profiilide nihete uurimisele psühhootilise häirega patsientidel võrreldes kontrollgruppi kuulujatega. Psühhootilise episoodi korral väheneb olulisel määral inimese võimekus adekvaatselt tajuda ümbritsevat maailma, analüüsida enda tundeid, mõtteid, käitumist ning ümbrust. Esmane psühhoosiepisood võib jääda ainsaks haigushooks, kuid enamasti haigus ägeneb ajas korduvalt ning sellisel juhul on tegemist kroonilise psühhootilise häire ehk skisofreeniaspektri häirega.


Uuringus osales 38 esmase episoodiga patsienti, kes kaasati uuringusse enne psühhoosivastase ravi alustamist ja keda jälgiti 7-kuulise perioodi jooksul. Lisaks osales 105 kroonilises haiguse faasis olevat patsienti. Kontrollgruppi kuulus kokku 185 isikut.


Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi korral esineb patsientide vereseerumis madalatasemelise põletiku olemasolu peegeldavate markerite tasemete tõus, mis 7-kuulise psühhoosivastase ravi toimel taandub. Samas põhjustas 7-kuuline ravi kõrvaltoimena olulise kehakaalu tõusu ning seerumist mõõdetud ainevahetuse tasakaalu kajastavate biomarkerite tasemete nihkumise ebasoodsas suunas. Kroonilise psühhootilise häire ja kestva psühhoosivastase ravi foonil ilmnevad tervikorganismi tasandil püsivad soovimatud ainevahetuslike ja põletikumarkerite tasemete tõusud, mis seonduvad kõrgenenud riskiga haigestuda ainevahetushäiretesse ja südame-veresoonkonna haigustesse.


Tulemusi on edaspidiselt võimalik kliinilises töös kasutada haiguse tõenduspõhisemal diagnoosimisel ning kasutatava psühhoosivastase ravi kõrvaltoimete avaldumise jälgimisel ja vältimisel.

 

Liina Haring, juhendaja: Roman alustas oma teadustegevust professor Veiko Vasara juhendamisel, kes omas selget visiooni bioloogiliste mehhanismide olulisusest psühhiaatriliste haiguste kujunemisel, püsima jäämisel ja taandumisel. Romani uurimistöö keskendus vereseerumist mõõdetud põletiku- ja metabolismimarkerite profiilide eripärade kirjeldamisele patsientidel, kes omasid skisofreeniaspektri häiret. Töö unikaalsus seisnes asjaolus, et uuring hõlmas nii patsiente, kes olid sattunud raviasutusse esmakordse psühhoosiepisoodiga ning keda sai jälgitud 7 kuu vältel, kui ka patsiente, kelle haigus oli kestnud aastakümneid. Teadustöö tulemused kinnitasid, et kroonilise psühhootilise häire erinevates staadiumides ja antipsühhootilise ravi foonil on täheldatavad biomarkerite profiilide erisused, mis peegeldavad tervikorganismi toimimist. Tänu sedalaadi teadmiste kumuleerumisele on biomarkerite määramise väärtuslikkus vaimse tervise probleemide käsitlemisel jõudmas ka kliinilisse praktikasse. Romani teadustöö valmimine sai võimalikuks tänu tihedale koostööle Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku ja Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi kolleegide vahel. Minu suured tänusõnad kuuluvad ka doktoritöö teistele juhendajatele professor Eero Vasarale, professor Mihkel Zilmerile ja vanemteadur Kati Koidole.

lk5 Marko MurrusteKliinikumile laekus 2019. aastal tagasisidena 627 tänuavaldust, nii tulemusliku ravitöö kui ka meeldiva ja mõistva suhtlemise eest. Enim pälvisid patsientide tänu doktorid Marko Murruste ning Tõnu Rätsep.

 

Dr Marko Murruste töötab kirurgiakliinikus vanemarst-õppejõuna, aga ka transplantatsioonikeskuses.

• Tahan avaldada enda nimel suurt tänu kogu osakonna personalile. Teenindus oli professionaalne ja üli-inimlik. Intensiivpalatis tundsin hoolitsust nagu ligimese eest ja suurim tänu minu arstile, kirurgile suure algustähega, dr Marko Murrustele, suurepärasele professionaalile ja heale inimesele. Andku Jumal kõigile tervist ja kordaminekuid! Aitäh kõigile!

• Suur tänu kogu osakonna kollektiivile, kes nii hoolivalt suhtuvad patsientidesse! Kõik see kiirendab paranemist. Südamest tänan raviarst dr Marko Murrustet.

• Tänan kogu üldkirurgia osakonna personali hoolitseva suhtumise, kannatlikkuse, tähelepanu eest. Eriline tänu kuulub dr Marko Murrustele, kes eemaldas minu sapikivid. Teete tänuväärset ja rasket tööd. Annate patsientidele tagasi rõõmu ning elutahte! Jõudu teile kõigile!

 

Dr Marko Murruste: Tänud tunnustuse eest! Üldfilosoofilises mõttes peaks ju arsti jaoks olema patsiendi tänu saavutamine ülilihtne, sest suhtekolmnurgas arst-patsient-haigus, on arst ja patsient õlg-õla kõrval liitlased võitluses haigusega. Ja kui patsient näeb, et see liit toimib, lisaks veel viisakas, puhtas ja optimistlikus õhkkonnas, siis ta ongi tänulik. Mõnevõrra paradoksaalsena ei olegi nii väga tähtis see, milline oli arstiabi magnituud, kas tegu oli igapäevase rutiinse abiga, või oli situatsioon raske ja edu võimalik ainult tänu meeskondlikule tõsisele ponnistusele.

 

Lisaks ma arvan, et ikka on oluline meelde tuletada seda, et patsiendid vajavad suhtlemist, ja isegi väga! Nad on võõras keskkonnas, häiritud, veidike teadmatuses ja mingil määral hirmul. Kõige pädevamat informatsiooni toimuva ja eelseisva kohta ootavad nad oma arstilt. Me peame sellele aega pühendama, et mõnikord ka okkalisele ja pettunud patsiendile selgeks teha, et pilve taga on ikka päike.

 

Parafraseerides Juhan Peeglit – kirurg sa võid olla, aga inimene sa pead olema. Õnneks on meile selle juures abiks õed ja paljud muud abilised, kes on patsiendi jaoks kogu aeg olemas ja katavad enamuse suhtlusest patsiendi ja meditsiinisüsteemi vahel. Ma olen mitmel korral näinud hetki, kui patsiendid osakonnast lahkuvad ja kuulnud viimaseid sõnu, mis nad õe lauast möödudes ütlevad – nad on ikka tänulikud!

 

lk5 Tonu Ratsep A.TennusDr Tõnu Rätsep ravib patsiente närvikliinikus, töötades seal vanemarst-õppejõuna neurokirurgia erialal.

Tänan dr Tõnu Rätseppa, kõiki õdesid, hooldajaid ja teisi abistajaid. Olen väga tänulik teile, et aitasite kaasa minu paranemisele. Olen palju viibinud haiglas, kuid sellist hoolitsust pole ma varem saanud.

• Olen saatusele tänulik, mis viis mind suurepärase arsti dr Tõnu Rätsepaga kokku. Ta kinkis mulle võimaluse elada täisväärtuslikku elu. Minu siiras tänu kogu südamest! Samuti tänan õdesid nende tähelepanelikkuse, viisakuse ja hoole eest. Suur tänu teile kõigile!

• Tänu arstide ja õdede jõupingutustele, opereerinud arst dr Tõnu Rätsepale. Kogu operatsioonijärgne tegevus intensiivravi palatis oli vägagi professionaalne, abivalmis ning toetav. Suurimad tänud selle eest!

 

Dr Tõnu Rätsep: Kliinikum on täis häid arste, mistõttu on selline patsientidepoolne tunnustus mulle üllatuseks, aga kindlasti väga meeldivaks üllatuseks. Mind tänades tänavad patsiendid tegelikult kogu osakonna ja operatsioonitoa töötajaid, sest ilma nende abita ei ole kirurgil võimalik kedagi ravida. Patsientidega suhtlemisel olen püüdnud anda võimalikult objektiivset informatsiooni, aga enamjaolt sisestada positivismi ja vastupidamistahet ka rasketes olukordades. Mida paremini patsienti ravida, seda kergem on seda teha. Operatsioon on patsiendi jaoks raske katsumus ja ausalt võib tunnistada, et ega me sageli isegi päris täpselt tea, millised võivad ajuoperatsiooni tagajärjed olla. Üks kuulsamaid neurokirurge, professor Gazi Yazargil, kes aastaid tagasi ka Tartut külastas, on korduvalt rõhutanud, et ka kirurg peab olema tänulik patsiendile selle usalduse eest, mida patsient üles näitab, kui lubab ennast opereerida. See on tarkus, mida olen alati püüdnud meeles pidada.

 

lk4 Liivi Maddison TennusMeditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaskogu ehk MVÜK valib igal aastal parima arst-õppejõu ning hambaarst-õppejõu. Parima arst-õppejõu tiitel kuulub seekord anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus ametis olevale dr Liivi Maddisonile ning parima hambaarst-õppejõu tiitel stomatoloogia kliinikus töötavale dr Marianne Sootsile.


Tudengite kommentaar: dr Liivi Maddison selgitab teemasid lihtsalt ja loogiliselt. Ta on tudengite hinnangul igati meeldiv inimene, kelle puhul on näha, et ta naudib õpetamist. Tudengid hindavad kõrgelt dr Maddisoni soovi anda põhjalikku tagasisidet – just niimoodi õpibki kõige efektiivsemalt. Tänuväärne on ka see, et dr Maddison rõhutab eriti just neid teemasid, mida üks üldarst peaks kindlasti teadma. Tudengid tänavad!


Dr Liivi Maddison: Parima arst-õppejõu tunnustus tuli mulle täiesti ootamatult keset praegust keerulist aega. Samas pean tunnistama, et see oli ka väga meeldiv üllatus. Tudengite jaoks parima arst-õppejõu tunnustus on ühelt poolt kiitus minu õpetamisele, kuid teisalt ka kohustus enda õppejõu oskusi veelgi parandada.
Hakkasin tudengeid õpetama peale residentuuri lõpetamist 2008. aastal. Kui ma võrdlen oma toonaseid praktikume ja praeguseid, siis praeguseks olen oma õpetamisoskustega oluliselt rohkem rahul. Õpetamise õppimine on paljuski olnud teekond koos tudengitega. Nende emotsioonid ja vahetu tagasiside seminarides on see, mis paneb mind rohkem pingutama. Säravate silmadega ning kaasatöötavad tudengid on parimad minu kui õppejõu motiveerijad. Õnneks on mul ka viimastel aastatel vedanud, olen kokku puutunud enamuses väga kõrge õpimotivatsiooniga noorte kolleegidega. Tänan tudengeid veelkord selle parima arst-õppejõu tagasiside eest ning loodetavasti saame varsti taaskord päriselt kohtuda.


lk4 Marianne Soots

Tudengite kommentaar: Dr Marianne Soots annab tugevad teoreetilised teadmised ja praktilised oskused. Ta vastab väga põhjalikult igale küsimusele. Praktikumis igav ei hakka ning aeg möödub lennates. Kõik tudengid saavad praktikumis võimaluse midagi teha ja tudengid osalevad seal hea meelega.


Dr Marianne Soots: Tänan üliõpilasi suure tunnustuse eest. Igale õppejõule, ka minule, on see väga oluline hinnang. Nii nagu ülikooli ja kliinikumi vahel on tihe side, peab iga meditsiini eriala õppejõud tegema ka ravitööd. Peale ülikooli lõpetamist alustasin paralleelselt nii õppe- kui ravitööga. Praegused üliõpilased on targad ja edasipüüdlikud, teavad, mida tulevaselt erialalt ootavad. Tänavune kevad on kõigile erandlik, ka õppetöös on selle tõttu palju asju teistmoodi. Kõik on sellega tublilt hakkama saanud. Soovin üliõpilastele edukat eksamisessiooni ja lõpetajatele tuult tiibadesse!

lk2 tsutostaatikumide e opeTsütostaatikumid on ohtlikud ravimid ja nendega kokkupuutel peavad töötajad järgima erinõudeid, et ravimite käitlemine oleks ohutu nii tervishoiutöötajatele, patsientidele kui keskkonnale. Rahvusvaheliste nõuete ja kliinikumis kehtestatud korra kohaselt peavad tsütostaatikume käitlevad töötajad olema eelnevalt koolitatud. Regulaarne auditoorsete koolituste korraldamine on väljakutse, eriti praeguses eriolukorras, mis vajab paindlikke ja töötajasõbralikke lahendusi.

 

Seetõttu otsustati eelmise aasta lõpus luua e-kursus, mis annaks õendustöötajatele baasteadmised tsütostaatikumide ehk keemiaravimite ohutuks käitlemiseks. Kursusel on kaheksa moodulit. Antakse ülevaade, mis on tsütostaatikumid, missuguseid erinõudeid peab järgima tsütostaatikumide ja nendega saastunud vahendite käitlemisel, kuidas valmistada tsütostaatikume ette manustamiseks ja kuidas tegutseda ravimi lekke korral. Viimane, aga kindlasti mitte vähem oluline teema on patsiendiõpetus.

 

Kursusel on õppematerjalideks kirjalikud juhendid, videoloengud ja õppevideod. Meetod on valitud vastavalt teemale, et see oleks õppijale võimalikult hästi omandatav. Näiteks, üks oluline teema, mida on kirjaliku juhendi kaudu keeruline selgeks saada, on tsütostaatikumide manustamiseks ettevalmistamine. Tavaolukorras valmistab ravimeid ette spetsiaalse väljaõppe saanud ja nõuetele vastavates tingimustes apteegi töötaja, aga võib juhtuda, et seda peab näiteks nädalavahetusel valmistama ette osakonna õendustöötaja. Seetõttu otsustati apteegi ja vähikeskuse töötajate koostöös luua õppevideo. Videos näidatakse, mis vahendeid on ravimite ettevalmistamiseks vaja ja kuidas neid kasutada. Teine oluline praktiline osa on tsütostaatikumide lekke likvideerimine. Ka siin otsustati teha õppevideo, milles näidatakse, kuidas toimida, kui tsütostaatikum on lekkinud: ruumi piiramine, isikukaitsevahendite selga panek ja erinevat tüüpi ravimilekke puhastamine. Kõikide regulaarselt tsütostaatikume käitlevate osakondade töötajad peavad läbima ka praktilise koolituse töökeskkonnas, kuid see video on hea võtete õppemiseks ning hilisemaks meeldetuletamiseks.

 

Kahes õppevideos osalesid näitlejana radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruväli ja apteegi farmatseut Tiina Põldaru. Suureks abiks Moodle vallas oli Tarmo Sulg informaatikateenistusest. Täname juba ette ka koolituskeskust, kes on lubanud aidata koolituse registreerimisel koolituskeskuse programmis. Suur tänu neile ja kõigile teistele, kes nõu ja jõuga aitasid! Sisu ja tehnilise poole osas tegid koostööd Mari Kand ja Marika Saar kliinikumi apteegist ning Mari-Leen Pärn vähikeskusest.

 

Tsütostaatikumide käitlemise e-kursuse maht on 8 akadeemilist tundi ja see on kliinikumi töötajatele tasuta. Kursusel osalemise kohta saadetakse õendusjuhtidele täpsustav info.

 

Mari Kand ja Marika Saar
Apteegi proviisorid

 

lk7 Madis Rahu Kaitsmine2. aprillil kaitses Madis Rahu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Structure and blood supply of the postero-superior part of the shoulder joint capsule with implementation of surgical treatment after anterior traumatic dislocation“ („Õlaliigese kapsli tagumis-ülemise piirkonna struktuuri ja verevarustuse uurimistulemuste rakendamine õlaliigese eesmise traumaatilise nihestuse kirurgilises ravis“).

Töö juhendajad olid Ivo Kolts (PhD, TÜ arstiteaduskonna anatoomia instituudi endine dotsent), Kristo Kask (PhD, Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku ortopeediakeskuse II ortopeedia osakonna ülemarst-osakonna juhataja), inimese anatoomia lektor Elle Põldoja (PhD (arstiteadus), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Jüri Kartus (PhD, Department of Orthopaedics at Institute of Clinical Sciences, University of Gothenburg, Rootsi).

Oponent: professor Anne Agur (PhD), Division of Anatomy, Department of Surgery, Toronto University, Kanada.

Kokkuvõte
Õlaliigese traumaatiline eesmine nihestus on sagedasim liigese nihestus inimestel ja alla 25 aastastel noorukitel enim korduvalt esinev pärast esmast konservatiivset ravi. Õlaliigese eesmise nihestuse korral nihkub õlavarreluupea üle abaluu liigeseõõnsuse eesmis-alumise serva ja haakub selle serva taga õlavarreluupea tagumis-ülemise pinnaga. Sageli tekib sellise vigastuse käigus õlavarreluupea tagumis-ülemisse osas luudefekt, mida nimetatakse Hill-Sachs´i vigastuseks. Varem laipmaterjalil läbiviidud biomehaanilised uuringud on tõestanud, et liigesesisene õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa läbilõikamine rotaatormanseti kõõluselist osa vigastamata suurendab õlaliigese nihestust ette-alla suunas 45˗˗50%. Õlaliigese eesmise nihestuse mehhanismist lähtuvalt tekkis uurimistöö autoritel küsimused: kas õlaliigese ette-alla nihkumisega kaasnevad ka liigesekapsli tagumis-ülemises osas paiknevate struktuuride vigastused, millised struktuurid saavad vigastada ja missugune kliiniline tähtsus neil on.


Seetõttu oli meie uurimisgrupi esimeseks eesmärgiks õlaliigese tagumis-ülemise kapsli osa anatoomiliste struktuuride ja nende verevarustuse täpsustamine. Makroanatoomilise preparatsiooni käigus leidsime, et õlaliigese kapsli ülemine osa on tihedalt seotud rotaatormansetilihaste kõõlustega, mida liigesekapsli ülemises osas tugevdab kaarjas struktuur nn rotaatorkaabel (lig. semicirculare humeri). Rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht on ka kolme rotaatormansetilihase (m. supraspinatus, infraspinatus et teres minor) kõõluseid ühendavaks alaks. Uurimistöö kinnitas ka dr Koltsi poolt 2000. aastal konverentsiteesides kirjeldatud õlaliigese kapsli tagumis-ülemises osas kulgevat anatoomiliselt konstantset sidekoelist struktuuri nn lig. glenocapsulare´t. See kapsli struktuur kinnitub abaluu kaelale ja rotaatorkaabli tagumis-ülemisse ossa ja toetab rotaatormanseti funktsiooni.


Teise aspektina kirjeldasime kliinilise uuringu ajal alla 25 aastastel patsientidel esmase õlaliigese traumaatilise eesmise nihestuse korral esinevaid vigastusi. Operatsiooni käigus leidsime, et erinevalt eelnevalt kirjandusest leitule esines meie uuringul üle 50% patsientidest tagumis-ülemise rotaatormanseti osas vigastusi, enamik neist olid pindmised liigeskapslit haaravad. Eelnevatele kirjandusallikatele toetudes eemaldasime vigastatud liigeskapsli piirkonnas lahtised vigastatud osad ja taastasime eesmis-alumised kapslistruktuurid. Kahe aasta pärast teostatud järelkontroll näitas, et operatsioon tagas samalaadsed tulemused, kui õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa vigastuseta patsientidel.


Arvesse võttes õlaliigese kapsli ja seda piiravate anatoomiliste struktuuride verevarustust ning veresoonte kulgu nendes struktuurides, töötasime välja operatsiooni tehnika haakuva Hill-Sachs´i vigastuste ravimiseks. Turvalise stabiilsuse ja säästmaks verevarustust peaksid kinnitusõmblused kulgema lihaskiududega paralleelselt, haarates lihase (m. infraspinatus) kõõluselist osa ja rotaatorkaabli tagumist kinnituskohta. Analoogset tehnikat soovitame kasutada ka väiksemate mittehaakuvate Hill-Sachs´i vigastuste korral, kus on kahjustatud ka rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht.

 

Doktoritöö tarbeks tehtud uuringuid on plaanis jätkata Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostöös.

 

Dotsent Ivo Kolts, juhendaja: Madis Rahu doktoritöö baseerub õlaliigese kliinilis-anatoomilistel uuringutel. Anatoomia tähtsust kliinilises töös rõhutab onkoloogiaprofessor Karl Kull oma mälestuste raamatus: „Arstiteaduskonna õpingutesse sukeldusin täie energiaga, eriti suurt huvi tundsin anatoomia vastu, sest lootsin vaikselt, et ehk õnnestub mul saada kirurgiks ja selles valdkonnas on anatoomiaalased teadmised väga vajalikud“. Tutvudes doktoritööga saavad nüüd ortopeedid aru, mis nad oma eelnevate õlaliigese operatsioonide käigus „purustanud“ on, naljatles professor Jüri Toomas Kartus. Mitme aasta jooksul tehtud uurimistöö õlaliigese anatoomia osas muutis täielikult seni eksisteerinud ettekujutuse õlaliigese struktuurist. Uute morfoloogiliste leidude juurutamine kliinilisse praktikasse oli unistus, mille Madis Rahu igapäevase arsti töö kõrvalt oma doktoritööga täide viis.

 

lk8 Hardo Lillevali12. mail kaitses Hardo Lilleväli filosoofiadoktori kraadi (PhD (neuroteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja "Hyperphenylalaninaemias and neurophysiological disorders associated with the condition“ ("Hüperfenüülalanineemiad ja seotud neurofüsioloogilised häired").

Juhendajad: professor Katrin Õunap (MD, PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, kliinilise meditsiini instituut, kliinilise geneetika keskus), Kersti Lilleväli (PhD, Tartu Ülikool, meditsiiniteaduste valdkond, bio- ja siirdemeditsiini instituut, füsioloogia osakond).

Oponent: professor Johannes Zschocke (MD, PhD, Chair of Human Genetics, Medical University Innsbruck, Austria).

 

Kokkuvõte
Fenüülketonuuria (FKU) on ainevahetushaigus, mille puhul on fenüülalaniini hüdroksülaasi (PAH) puudulikkuse tõttu häiritud toiduvalgust saadava aminohappe fenüülalaniini (Phe) lagundamine. Kõrge Phe tase ja selle kõrvalsaadused põhjustavad nii vaimseid kui füüsilisi kõrvalekaldeid. Need on välditavad, kui patsient saab varakult valguvaesele dieetravile koos Phe-vaba aminohapete asendusseguga. Seetõttu on haiguse kiire avastamine äärmiselt oluline. FKU sagedus Eestis on 1:6700 sünni kohta. Vastsündinuid sõeluuritakse FKU suhtes Eestis alates 1993. aastast.
Antud uurimustöös leidsime Eestis 17 erinevat PAH geeni patogeenset varianti. Eesti 94 PKU patsiendi seas on kõrge geneetiline homogeensus: 80,4% kõigist haigusega alleelidest on variandiga p.Arg408Trp. Kõrge homogeensus kajastub ka fenotüübis: 87%-l on klassikaline FKU madala Phe taluvusega. Paljude Eesti FKU patsientide suguvõsa pärineb Lõuna- ja Kagu-Eestist, rahvusgruppide seas ei erine FKU sagedus ega alleelne jaotus.
Eesti FKU patsientide dieetravi on jälgitav vereanalüüside kaudu, mille vastused talletatakse SA TÜ Kliinikumi laboriinfosüsteemis. Enamasti suudavad FKU patsientide pered hoida Phe taset ettenähtud piirides varases lapseeas, kuid algkoolis on juba üle poolte patsientide analüüside mediaanväärtus soovituslikust kõrgem. Murdeeas olukord veidi paraneb ja jääb sarnaseks ka täiskasvanutel. Ka teistes riikides on sama tendents.
Phe lagundamise häired võivad tuleneda ka PAH kofaktori tetrahüdrobiopteriini (BH4) puudulikkusest. BH4 häired on PKU-st palju haruldasemad, enamasti raske kuluga ja keerulisemad ravida. Eestis sündis 1991. aastal BH4 taastamise häirega (DHPR puudulikkusega) laps, kuid seni ei õnnestunud tsütogeneetiliselt ega Sanger sekveneerimisega leida haiguse molekulaarset põhjust. Lahenduseni viis genoomi sekveneerimine, mis võimaldas leida DHPR ensüümi tootva geeni katkestava 9,1 Mb suuruse inversiooni. Teadaolevalt pole seni leitud nii suurt haigusseoselist struktuurset varianti genoomis.

Juhendaja, professor Katrin Õunap: Hardo Lilleväljaga alustasin ma koostööd juba 1993. aastal, kui mina alustasin oma doktoritööd fenüülketonuuriast (FKU). Minu ülesandeks oli siis skriiningu juurutamine ja kliiniliste fenotüübi andmete kogumine ning Hardo Lilleväli tegi FKU molekulaargeneetilist analüüsi. Kahjuks jäi tollel ajal tal doktoritöö kaitsmata. Nüüd, 20 aastat hiljem andis see aga Hardo Lilleväljale suurepärase võimaluse teha uus ülevaade Eesti FKU patsientide genotüübi ja fenotüübi andmetest skriiningu eel ja skriiningu järel, patsientide ravisoostumusest ja lahendada ära üks väga ammune haruldane hüperfenüülalanineemia alavormi – DHPR puudulikkuse molekulaarne tekkepõhjus.

 

Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikool ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsuvad koroonaviiruse haigusest paranenud inimesi loovutama vereplasmat, et uurida, kui tõhus on paranenud inimeste plasma kasutamine COVID-19 raskelt põdevate patsientide ravis. Doonoriks soovitakse leida kuni sada 18–60-aastast vabatahtlikku. Sobivust uuringusse hinnatakse nii Tartus kui ka Tallinnas. Sobiva doonori suunab arst Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskusesse, kus hinnatakse doonori lõplik sobivus ja toimub vereplasma loovutus.


Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku anestesioloogia osakonna juhataja ja vastutav uurija Juri Karjagin rääkis, et praegu pole teada COVID-19-vastast ravimit, mis peataks koroonaviiruse paljunemise. On aga teada, et viirushaigusest paranenud inimese organismis on tekkinud selle viiruse vastased antikehad, mida on võimalik kasutada haigete raviks. „Infektsioonhaigusest taastunud inimese plasma ülekannet on kasutatud samasse haigusesse haigestunud inimeste ravis nii seagripipuhangu kui ka SARS-1 korral. Paranenud inimeste plasma kasutamist on kirjeldatud ka praeguse pandeemia käigus,“ tõi Karjagin näiteid.


Nii kutsuvad arstid ja teadlased COVID-19-st paranenud inimesi loovutama vereplasmat, mis sisaldab antikehasid, et hinnata, kuidas toimib haigusest taastunud inimeste plasma manustamine koroonaviirusega nakatunud patsientide ravikulule ning nende viroloogiliste ja immunoloogiliste näitajate muutustele.


Keda oodatakse doonoriks?
Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna juhataja Ain Kaare sõnul sobivad vereplasmadoonoriks 18–60-aastased koroonaviiruse haigusest paranenud inimesed, kes ei kasuta ühtegi ravimit. Rasestumisvastaste vahendite kasutamine uuringus osalemist ei takista.


Vereplasmat saab loovutada vabatahtlikkuse alusel ja tasu selle eest ei maksta. „Doonorilt võetakse kuni 720 ml vereplasmat ja protseduur on samasugune nagu tavalisel vereplasma loovutamisel verekeskustes. See on võimalus anda oma panus saatusekaaslaste aitamiseks ning kiiresti leviva infektsiooni tõhusama ravi kasutuselevõtuks,“ rääkis Kaare. Ta lisas, et vereplasma kasutamisest loodetav kasu väljendub selles, et väheneb haiguse süvenemise oht ja intensiivravi vajadus.


Kui te olete 18–60aastat vana, olete paranenud koroonaviiruse haigusest, te ei kasuta ühtegi ravimit (välja arvatud rasestumisvastased vahendid) ja Teil on soov aidata oma saatusekaaslasi, siis palun pöörduge Tartu Ülikooli Kliinikumist dr Ain Kaare poole, kes jagab teile uuringu kohta täpsemat teavet. Ühendust saab telefoni 5331 9562 või e-kirja teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

lk2 EMO 113. märtsil rahuldas Terviseamet kliinikumi juhatuse ettepaneku lükata edasi plaaniline ambulatoorne ja statsionaarne ravitöö. Plaanilise ravitöö piiramine andis võimaluse korraldada haiglatöö ümber nii nagu ei kunagi varem.


14. märtsil oli esimeseks ümberkorralduseks mobiilse triaažikabineti sisseseadmine nn vana erakorralise meditsiini osakonna (EMO) ees, et ennetada viiruse kontrollimatut levikut haiglaruumidesse.


„Tekkinud COVID-19 viiruse epidemioloogilises olukorras on oluline kasutada lisameetmeid, et tagada haiglaravil viibivate patsientide ning haigla töötajate kaitse,“ ütles kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna juht professor Joel Starkopf. Inimeste mittevajalik liikumine tuli viia miinimumini ning vältida nende kogunemist riskitsoonidesse, milleks haigla on. Mobiilsesse kabinetti asusid tööle erakorralise meditsiini osakonna töötajad, kasutades kaitseriietust võimaliku COVID-19 viiruse leviku ennetamiseks.


16. märtsist vähendas kliinikum haigla sissepääsude arvu ning sisenemiseks jäi kasutusele üks, N. Lunini tänava poolne, sissepääs. Meetme eesmärk oli ja on piirata inimeste liikumist riskitsoonis ning vältida kõrvaliste isikute sattumine haiglaruumidesse.


19. märtsil suurendas kliinikum valmisolekut erakorralist haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide jaoks ning laiendas erakorralise meditsiini osakonda.

 

20. märtsist on kliinikumil võimekus ravida erakorralist abi vajavaid haigeid kahes erinevas osakonnas. Senine erakorralise meditsiini osakond planeeriti vaid COVID-19 haigete jaoks ning täiendav erakorralise meditsiini osakond mitte-COVID-19 haigete jaoks seati sisse senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku 1. korrusele.

 

Sõltumata, kas patsient on COVID-19 haige või mitte, on tal õigus ja võimalus pöörduda mistahes erakorralise abi vajadusel. Mõlemasse osakonda sisenemisel või kiirabiga saabumisel kontrollitakse patsienti COVID-19 osas.

Uus, mitte-COVID-19 haigetele mõeldud EMO (EMO-2) asub J-korpuses, senise hematoloogia-onkoloogia kliiniku ruumides. Hematoloogia-onkoloogia kliiniku päevakirurgia kolis omakorda J-korpuses asuva silmakliiniku pinnale, kus jätkuvad patsientide keemiaravi protseduurid.


Lisaks erakorralise meditsiini osakonnale ja traumapunktile jätkus kliinikumis vältimatu abi osutamine silmakliinikus, kõrvakliinikus, psühhiaatriakliinikus, naistekliinikus, stomatoloogia kliinikus, lastekliinikus. Ühtlasi jätkus ravi, mida ei ole võimalik edasi lükata – näiteks dialüüsravi, vähiravi, sünnitusabi. Jätkus pahaloomuliste kasvajate kirurgiline ravi ning südamekirurgia. Siirdamiste osas lükati plaanilised siirdamised edasi, ent jätkusid erakorralised siirdamised.lk4 Sander Poks

 

EMO kriisistaap 

Lisaks kriisijuhtimismeeskonnale, loodi erakorralist meditsiini puudutava töö ümberkorralduste juhtimiseks ka EMO kriisistaap. Kolmeliikmelisse staapi kuuluvad osakonnajuhataja dr Annika Uue, dr Kuido Nõmm ja dr Sander Poks.

 

Dr Sander Poks: „Töö on intensiivne, iga päev jätkub hommikust õhtuni tegevust, kaasa arvatud nädalavahetustel. Kriisistaabi töö tulemusena loodi meie praegu toimiv pretriaaži ja kontrollpunktide süsteem, nn puhta EMO töö üle uuele pinnale ning vana EMO pinnale loodi täiesti uus COVID-19 patsientidele mõeldud EMO, mille võimekuses on käsitleda suures mahus raskes seisundis nakkusohtlikke patsiente. Lisaks osaleb EMO kriisistaap aktiivselt kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna töös.“

 

 

Kliinikumi Leht 

lk7 Kallaste Soodla17. märtsil alustas tööd COVID-19 patsientide jaoks sisse seatud nakkushaiguste osakond senise ortopeedia osakonna pinnal. Esialgne plaan nägi ette kahe tavaosakonna valmidust COVID-19 patsientide jaoks - nakkushaiguste osakond 1 (intensiivravi-eelsed patsiendid) ja nakkushaiguste osakond 2 (intensiivravi-järgne ravi), kuid haigete arv on seni võimaldanud piirduda ühe osakonnaga.


COVID-19 nakkushaiguste osakonna rajamist võimaldas ortopeedia osakonna plaanilise töö lõpetamine 16. märtsist ning vajadusel kirurgilise tegevuse jätkumine koos traumatoloogia osakonnaga. Teise COVID-19 nakkushaiguste osakonna jaoks kolis ka veresoontekirurgia osakond – osakonna erakorralised patsiendid paigutati kirurgiakliiniku pindadele.


COVID-19 nakkushaiguste osakonna moodustamisse panustas dr Kadri Kõivumägi, hiljem määrati osakonna juhataks määrati dr Anne Kallaste ning lisaks senise nakkushaiguste osakonna õdedele andsid ja annavad COVID-19 patsientide ravimisse ka ortopeedia, veresoontekirurgia ja neurokirurgia osakonna õed.

 

Kliinikumi Leht

 

 

 

lk7 infektsioonikontrolli teenistusKliinikumi infektsioonikontrolli teenistus loodi küll juba aastal 2003, kuid ilmselt ei ole liialdus öelda, et teenistuse roll on olnud COVID-19 puhangu ajal suurem kui kunagi varem.


Infektsionistide ülesanne on olnud jälgida ja kaardistada kogu COVID-19 levikuga seotud teavet, ohu- ja kitsaskohti ning töötada välja parimad lahendused kliinikumi jaoks viiruse levimise ennetamiseks haiglaruumides.


Infektsioonikontrolli teenistuse roll on olnud nõustada ja toetada kogu kliinikumi ravitöö ümberkorraldust eriolukorra ajal. Sama suur väljakutse seisab ka ees – ka plaanilise ravitöö taastamisel on võtmetähtsusega infektsiooninõuete järgmine.

 

Kommentaar
Dr Matti Maimets, infektsioonikontrolli teenistuse direktor: Alustasin infektsioonikontrolliga Tartu Ülikooli Kliinikumis 2001. aastal. Tuleb tunnistada, et sel ajal ei teadnud ma ise ka ülemäära palju, aga suur tahtmine oli teenistus käima panna. Tagasi vaadates on tunne, et 20 aastat oleme tegelenud enda ja kliinikumi töötajate ette valmistamisega käesolevaks pandeemiaks. Kindlasti ei oleks ma üksi suutnud kõike seda teha. Sügav kummardus kõikidele infektsioonikontrolli teenistuse arstidele ja õdedele!

lk6 kontrollpunkt16. märtsil vähendas kliinikum haigla sissepääsude arvu ning sisenemiseks jäi kasutusele üks, N. Lunini tänava poolne, sissepääs.


Sissepääsu juurde rajati kontrollpunkt, mis tuli läbida kõikidel haiglasse sisenejatel. Kontrollpunkti ülesanne oli kontrollida patsientide terviseseisundit, mõõta kehatemperatuuri ning küsitleda sümptomite kohta. COVID-19 kahtlusega patsiendid suunati EMO-1 osakonda, et vältida viiruse levikut haiglaruumidesse.


Kontrollpunkt töötab ööpäevaringselt, tagades kõikide sisenejate kontrolli, sealhulgad kiirabiga saabuvate patsientide puhul. Kontrollpunkti töösse on andnud oma panuse mitmete erinevate struktuuriüksuste õed.

 

Kommentaar
Ilona Pastarus, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõde: Suurim tänu kontrollpunkti meeskonnale, kes on valvel ööpäevaringselt ning kes muudab inimeste liikumise kliinikumis oluliselt kiiremaks, mugavamaks ja ohutumaks! Kontrollpunkti igapäevane tegevus on koordineeritud silmakliiniku ülemõe Terell Pihlaku poolt ning vajadusel toetatud EMO kriisistaabi poolt.

lk5 labor2Kliinikumi ühendlabor alustas SARS-Koroonaviirus 2 RNA analüüside tegemisega 10. märtsil. Esialgsest kahest korrast päevas on kujunenud töörutiin, mil analüüse tehakse laboris viiel korral päevas – kell 5:00, 10:00, 14:00, 18:00 ja 23:00.

 

Lisaks Tartu Ülikooli Kliinikumi analüüsidele, testib ühendlabor ka Põlva, Valga, Viljandi, Jõgeva ja Lõuna-Eesti haiglast saadetud ning Tartu Kiirabi võetud proovimaterjale. Keskmiselt analüüsitakse päevas 40-100 SARS-Koroonaviirus 2 RNA testi, millest keskmiselt 5,7% on osutunud positiivseks.

 

Kommentaar
Dr Anu Tamm, ühendlabori juhataja: Labori jaoks oli väljakutseks võimalikult kiiresti sisse viia ja verifitseerida täiesti uus analüüs ning korraldada praktiliselt 24/7 töö osakonnas, mis senini töötas vaid tööpäeviti. Koolitasime kiiresti juurde spetsialiste teistest osakondadest ning tagasime valve. Kuna tegemist on ka diagnostikumide tootjate jaoks uue ja suure nõudlusega testiga, on olnud probleeme reaktiivide hankimisega nii RNA eraldamiseks kui PCR testiks. Tekkida võib ka reaktsioonide läbiviimiseks vajaliku plastiku defitsiit. Samas, praeguseks on tarnimine stabiilsem ning piisav varu laboris olemas. Lisaks on Tartus väikefirma Solis Biodyne, kes toodab PCR reaktsiooniks vajalikku õiget ensüümi ning on valmis varustama ka teiste reagentidega. See lisab veelgi kindlustunnet, et saame hakkama.

lk11 T.FreimannCOVID-19 levik on toonud kliinikumi töösse suuri ümberkorraldusi ning kliinikumi töötajad on andnud suure panuse nii haiglatöö ümberkorraldustesse kui ka patsientide ravimisse.


Paralleelselt osakondades plaanilise ravitöö piiramisega, avati samal ajal mitmeid uusi osakondi ning COVID-19 patsientide raviga tegelevad osakonnad vajasid lisajõudu. Selleks, et võimalikku lisaressurssi kaardistada, moodustati kliinikumi töötajast nn vabatahtlike nimekiri, kes olid valmis töötama väljaspool oma struktuuriüksust. Valmisolekut kinnitasid ligi 200 töötajat, kelle hulgas on arste, residente, õdesid, füsioterapeute, laboritöötajaid, põetajaid ja hooldajaid ning teisi töötajaid. Lisaks töötab kliinikumis COVID-19 oludes ka vabatahtlikke, kes vastasid perearstide seltsi algatatud üleskutsele.


Paljud vabatahtlikest on läinud appi EMO, intensiivravi ja nakkushaiguste osakondadesse, desinfektsioonimeeskonda ja kontrollpunkti. Lisaks sellele pakuvad kliinikumi psühholoogid ja hingehoidjad kriisinõustamist ja vaimse tervise tuge kliinikumi töötajatele ja patsientidele.


Kommentaar
Tiina Freimann, Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõde: „COVID-19 pandeemia on kliinikumi tööpere pannud täiesti uude olukorda. Inimesed on pidanud kiiresti kohanema uute töökohtade, meeskondade ja töökorraldusega. Paljud seisid tavapärase töö piiramise tõttu ootamatute valikute ees. Hoolimata ebakindlusest, olid inimesed väga mõistvad ja leppivad. Olen siiralt hämmastunud, kui kiiresti meie inimesed kohanesid ohtliku olukorraga ja võtsid omaks uued töövõtted.
Suur tänu teile kõigile! Austan ja imetlen inimesi, kellel oli kandev roll osakondade ja ruumide ümberpaigutamisel, töö ümberkorraldamisel, töötajate värbamisel ja õpetamisel. Palju tänu kõikidele kliinikumi töötajatele, kes on valmis töötama eesliinil mistahes töökohal või ülesannetes! Kriisiolukord on välja toonud meie inimeste parimad omadused, sealhulgas oskuse ja pühendumuse töötada ühtses võimekas meeskonnas.

lk6 tootervishoid

17. märtsist seati sisse töötervishoiu arsti ruumides N. Lunini 6 majas spetsiaalselt kliinikumi töötajatele mõeldud COVID-19 analüüside võtmise ja nõustamise punkt, kus tööd jätkas spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku personal, aidates ellu viia kliinikumi kriisijuhtimismeeskonna seisukohta, mille järgi oli ja on äärmiselt olulise tähtsusega takistada COVID-19 levikut haiglaruumides.


N. Lunini kabinetti saab pöörduda ka kliinikumi töötaja lähedane, kui sellest sõltub töötaja tööle tulemine/mitte-tulemine. Töötajate COVID-19 testid analüüsitakse kliinikumi ühendlaboris.


Kliinikumi Leht

 

 

 

 

 

lk11 MoodleKliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse poolt välja töötatud infektsioonivolinike koolituse eesmärk on õpetada nõuetekohast kätehügieeni ja isikukaitsevahendite kasutamist, sh paigaldamist ja eemaldamist. Lisaks COVID-19 isolatsiooni põhimõtete järgimist, puhastamise ja desinfektsiooni töövõtete rakendamist COVID-19 nakkusohu piirkonnas ning jäätmekäitluse nõuete rakendamist COVID-19 nakkusohu piirkonnas.

 

Koolitus toimub e-õppena Moodle keskkonna toel. Iseseisvale materjalide läbitöötamisele järgneb praktiline õpe ning koolitusmaterjale toetavad videokonsultatsioonid Zoomi vahendusel.

 

Kursus on vaba juurdepääsuga, kuid tunnistuse saavad vaid kursusele registreerunud tervishoiutöötajad.

 

Kliinikumi Leht

lk4 kriisijuhtimismeeskondTartu Ülikooli Kliinikumi juhatus moodustas 13. märtsil kriisijuhtimismeeskonna, kelle eesmärgiks seati töötada välja juhised üleriigilise eriolukorra tingimustes tavapärase ja erakorralise töö korraldamiseks kliinikumis. Kriisijuhtimismeeskonna juhiks nimetati professor Joel Starkopf ning aseesimeheks Marek Seer.


Kriisijuhtimiskomisjonis omakorda moodustati alakomisjonid valdkonniti:


a. Kaitsevahendid ja ravimid – dr Matti Maimets ja dr Irja Uiboleht.
b. Haiglasisene patsientide logistika ja voodikohad – dr Ago Kõrgvee, dr Veronika Reinhard ja dr Annika Uue.
c. Covid-19 ravi ja diagnoos – dr Pilleriin Soodla; dr Rain Lehtme, dr Veronika Reinhard.
d. Personali kaitse ja koolitus –Tiina Freimann, Ilona Pastarus, Tiina Teder.
e. Infoliikumine – Helen Kaju.


Kriisijuhtimismeeskonna koosolekud toimusid esialgu igapäevaselt eesmärgiga kaardistada kogu COVID-19 levikuga seotud informatsioon ning seda arvesse võttes teha parimad võimalikud otsused ravitöö ohutuks korraldamiseks kliinikumis. Osakondade töö korraldati ümber, loodi uus haigete logistika, jälgiti hoolikalt isikukaitsevahendite kasutamist ja vajadust, koolitati välja personal, kes oli valmis töötama väljaspool enda struktuuriüksust, loodi arvukalt uusi nii ravi- kui töökorralduse juhendeid ning töötati välja COVID-19 infot koondav alajaotus kliinikumi veebilehel. Prioriteediks oli ennetada COVID-19 haiglasisest levikut, mis kriisijuhtimismeeskonnal ka õnnestus.

 

Kliinikumi Leht 

lk11 MoodleHematoloogia-onkoloogia kliinik ja vähikeskus tajusid juba mõned aastad tagasi, et uute õendustöötajate väljakoolitamine ei ole jätkusuutlik: stažööri programmi käigus omandatud informatsioon ei ole alati piisav ja kiiresti kättesaadav. Spetsiaalseid onkoloogia ning tsütostaatikumide käitlemise teemalisi, aga ka muid kohanemiseks vajalikke koolitusi iga uue töötaja jaoks korraldada ei olnud võimalik. Nii teiste riikide haiglate kogemus kui ka isiklikud kogemused õppijana andsid julguse proovida e-kursuse formaati. Noorte õendustöötajate arvuti kasutamisoskused on väga head, lisaks annab e-kursus võimaluse töötajal endal valida info saamise aeg ja koht, mis on tänapäeval muutunud väga oluliseks. Sellest ajendatuna alustas hematoloogia-onkoloogia kliinik 2019. aastal uutele radio- ja onkoteraapia osakonna õendustöötajatele e-kursuse ettevalmistamisega.

 

E-kursuse jaoks kasutatakse kliinikumi Moodle keskkonda. Kursuse ettevalmistamiseks ja materjalide koostamiseks loodi töörühm: õde Heleri-Mall Roosmäe, radio- ja onkoteraapia osakonna vanemõde Katrin Tähepõld, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ülemõde Kaire Jugar ja vähikeskuse kvaliteedijuht Mari-Leen Pärn. Alustati teemade kaardistamisega. Selleks toimusid arutelud õdedega, kellel oli erinev tööstaaž. Vestlustest selgus, millist informatsiooni oleksid õed värskelt tööle asudes soovinud või vajanud. Lisasime praktiseeriva õe ning õendusjuhtide poolse nägemuse, mida uus õde peaks tööle asudes esmajärjekorras omandama.

 

Seejärel pandi paika e-kursuse struktuur ning kursuse loojate vahel jaotati teemad ära. Kokku on kursusel 12 alateemat. Teemad hõlmavad nii vähiravis kasutatavaid ravimeetodeid ja enamlevinud kõrvaltoimeid, tsütostaatikumide käitlemist kui ka elustamist ja infektsioonide vältimist ning samas ka üldinfot kliinikumis kehtivate juhendite ning töökorralduse kohta. Materjalide koostamisel abistasid töötajad ka teistest üksustest. Näiteks koostöös apteegi proviisorite Marika Saare ja Mari Kannaga tehti videoloengud ja ka õppevideod tsütostaatikumide käitlemise teemadel, milles näitlejatena osalesid radio- ja onkoteraapia osakonna õde Lemme-Liis Aruväli ja apteegi farmatseut Tiina Põldaru. Elustamise peatükis andis oma sisendi kliinikumi elustamiskoolituste läbiviija Eneli Rosin, kiiritusravi konspekti koostasid radioloogiatehnikud Siret Kivistik ja Liis Randle. Suur tänu neile kõigile selle eest.

 

Iga teema lõpus on e-kursuse läbijatele enesekontrolli test, et motiveerida osalejaid materjale mõttega lugema-vaatama. Testi on võimalik sooritada mitmeid kordi, sest eesmärgiks ei ole kogu kursuse informatsiooni pähe õppimine, vaid teemadest ülevaate saamine, kõige olulisema teabe mõistmine ning teadmine, kust vajadusel oma küsimustele vastused leida.

 

Esimene tagasiside andmine e-kursusele toimus töörühma liikmete vahel: loeti üksteise koostatud materjale ja teste ning korrigeeriti kursuse sisu. Seejärel läbisid kursuse kaks osakonna õde, kelle kasulikud ja asjalikud ettepanekud aitasid kursust veelgi täiendada.

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku radio- ja onkoteraapia osakonna uued õendustöötajad saavad alustada e-kursuse läbimisega 2020. aastast. Positiivne on see, et e-kursuse formaat võimaldab töötajal läbida kursuse ettenähtud nelja kuu jooksul endale sobival ajal ning kiirusega. Edasi on plaanis koostada e-kursus ka hematoloogia-onkoloogia kliiniku teiste osakondade uutele õendustöötajatele ning miks mitte teha ka täiendkursus juba kogenud õdedele, kes võiksid omandada onkoloogiaalaseid teadmisi sügavamalt.

 

Hiljuti tutvustati hematoloogia-onkoloogia kliiniku loodud e-kursust ka teiste kliinikute õendusjuhtidele ning teadaolevalt on Moodle´s toimetama asunud näiteks nii anestesioloogia-intensiivravi kliinik kui ka naistekliinik, huvi on näidanud üles ka mitmed teised kliinikud. Lisaks, Moodle´sse luuakse Tiina Freimanni eestvedamisel e-kursus kliinikumi praktikale saabuvatele üliõpilastele.

 

Mari-Leen Pärn
Vähikeskuse kvaliteedijuht

 


Töötajate rahulolu-uuringud annavad väärtuslikku infot organisatsiooni kohta. Oluline on teada töötajate arvamusi, kas meie organisatsioon on parim koht töötamiseks ning millised valdkonnad vajavad muutmist või täiendamist (juhtimine, motivatsioon, kommunikatsioon jne). Selleks, et oma töötajaid hoida, on vaja teada põhjuseid, miks inimesed meil töötada tahavad ja mis motiveerib neid seda tegema.


Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglates viidi läbi töötajate rahulolu uuring 2019. aasta novembris-detsembris. Kõigil töötajatel oli võimalus osaleda, vastates veebiküsitlusele (haigla kasutajatunnusega töötajatele saadeti meilile küsitluse link) või täites paberankeedi (täidetud ankeedid koguti kinnisesse kogumiskasti). Küsitluse läbiviimine ja andmeanalüüs oli anonüümne. Lõuna-Eesti Haigla küsitlusankeet erines veidi ülejäänutest, mistõttu ei kajastu andmed viimases parendusmeetmete tabelis.


Uuringus käsitleti nelja teemavaldkonda – üldine rahulolu tööga seotud erinevate teguritega, tööelu ja töökorraldus, vahetu juhtimine ning töökiusamine. Töötajatel oli võimalus anda ka täiendavat tagasisidet, teha ettepanekuid ja kommenteerida igat teemavaldkonda vaba tekstina ning seda kasutas suur osa vastajatest.


Kokku osales uuringus 1 770 töötajat, kliinikumist 1 379 ehk 29% töötajatest, Põlva haiglast 175, Valga haiglast 106 ja Lõuna-Eesti haiglast 110 töötajat.

 

Tooelu kliinikumisTöötajate üldine rahulolu
Uuringu tulemused näitasid, et töötajate rahulolu ja pühendumine tööle on suhteliselt kõrge, kliinikumis oli väga rahul või pigem rahul 95%, Põlva- ja Lõuna-Eesti haiglas 92% ning Valga haiglas 91% töötajatest, kusjuures Valga haiglas oli väga rahul olevate töötajate osakaal kõige kõrgem, 36%.

 

Töötajate ametigruppide (arstid, õed-ämmaemandad, hooldajad, muud spetsialistid, tugipersonal) lõikes olid kliinikumis kõige kõrgema rahuloluga tugipersonal (99% väga rahul või pigem rahul), hooldajad (97%) ja õed-ämmaemandad (96%). Arstide rahulolu töötamisega ametigruppide lõikes oli veidi madalam, 87%.


Töötajate rahulolu töötamisega mõjutavad paljud tegurid: töö sisu (ülesanded, kohustused), erialase arengu- ja koolituse võimalused, juhtimine, suhted kolleegidega, töökeskkond, töötasu, täiendavad hüvitised ning ka töötaja enda ootused. Uuringust selgus, et töötajad olid kõige rohkem rahul oma töö sisuga. Kliinikumis oli oma töö sisuga rahul (väga rahul või pigem rahul) 88%, Lõuna-Eesti Haiglas 85%, Põlva Haiglas ja Valga Haiglas 83% küsitletutest. Samuti oli rahulolu kõrgem kliinikumi juhtimisega ja informeeritusega eesmärkidest ning tulemustest. Rahulolu oli mõnevõrra madalam aga töökeskkonnaga, töö tasustamisega ning täiendava heaoluga. Töötajatele korraldatud üritustega, spordivõimalustega ja muude toetustega oli rahul 41% kliinikumi, 46% Valga haigla ja 49% Põlva haigla küsitluses osalejatest.


Töötasuga oli kliinikumis väga rahul ja pigem rahul 59% vastajatest, kusjuures kliinikute lõikes ja töötajate grupiti (arstid, õed, hooldajad, jm spetsialistid, tugipersonal) olid vastamises suured erinevused. Oli ka üksuseid, kus kõik vastajad olid töötasuga rahul ning ka neid, kus rahulolematus oli suurem.

Tagasiside kommentaarid tõid välja, et tööandja peab töötajate motiveerimiseks pöörama lisaks töötingimustele ja -tasule oluliselt rohkem tähelepanu nii-öelda pehmetele väärtustele nagu näiteks sporditoetused ja ühisüritused.


Puudub spordi tegemise võimalus ja puudub ka sporditoetus. Palun hakake töötajate sportimist ja aktiivset eluviisi toetama!
• Ootaks rohkem ühisüritusi, kuhu on kaasatud mitte ainult arstid vaid ka hoolduspersonal. See liidab ühtseks meeskonnaks, kellel on ühine eesmärk
• Kliinikum, kes peaks olema tervise edendaja ja suuna näitaja, peaks toetama oma töötajaid ja kompenseerima spordiga tegelemise
• Parkimine peaks olema töötajatele korraldatud soodustingimustel. Mingi eelis võiks ikka töötajatel parkimise suhtes olla.
Suhteline rahulolu erinevate tegurite osas oli kõigis kliinikumi haiglates sarnane, st näitajate omavaheline paremusjärjestus rahulolu taseme järgi oli peaaegu sama, mis kliinikumis.

 

Vahetu juhtimineTööelu ja -korraldus
Uuringu tulemused kinnitasid, et enamus töötajaid teavad täpselt oma tööülesandeid, saavad tööl oma oskuseid ja teadmisi rakendada, saavad tööks vajalikku informatsiooni ning tulevad tööle hea meelega. Hea meelega tuleb kindlasti tööle 42% Valga haigla, 35% kliinikumi, 34% Lõuna-Eesti haigla ja 31% Põlva haigla töötajatest.

Rahulolu oli madalam ja parandamist vajab aga koostöö nii üksuste-siseselt kui ka üksuste-vaheliselt. Kliinikumi ja tütarhaiglate vahelist koostööd hinnati üldiselt hästi, väga rahul oli 12% ja pigem rahul 70%, kuid ka selles osas on arenguruumi.


Kommentaarid töötajatelt:
Tööle tulemise teeb väga meeldivaks suurepärane kollektiiv ja hea tiimitöö ning õhkkond osakonnas
• Enamus kolleege on toredad ja töö huvitav, see motiveerib igal hommikul taas tulema
• Kliinikusiseselt võiks olla rohkem koostööd ja üksteise toetamist
• Kliinikute ja teenistuste vahel on endiselt tunda, et igaüks toimetab oma eesmärkide ja tegevuste kallal
• Arstidel on pidevalt mujal väljaspool osakonda kohustusi ja lisatöökohad, mis segavad osakonna tööd ja jätavad patsiendid tihtipeale unarusse, lisaks suurendab see õdede töökohustusi
• Arusaamad, mis ühes kliinikus on iseenesest mõistetavad on teises kliinikus arusaamatud. Tööülesanded peaks olema selgelt sõnastatud ja kõigil samasugused

lk6 Liina Paabo12. veebruaril sai projekt „Tartu Ülikooli Kliinikumi insuldikäsitlus – ladus ja inimkeskne raviteekond kogu teeninduspiirkonnas“ Eesti Haigekassa toetuse.


Kliinikumi juhatuse esimees Priit Eelmäe kinnitab, et kliinikumis on projekti väljatöötamises osalenud ravitöö parimad praktikud. „Kliinikumi insuldiprojekt on ambitsioonikas, mille valmimisele on andnud oma olulise panuse mitmed kliinikumi välised institutsioonid, et ehitada sildasid eriarstiabi, esmatasandi ja sotsiaalvaldkonna töökorralduse vahel. Mul on usku sellesse, et suudame seniseid praktikaid oluliselt muuta,“ ütles juhatuse esimees.


Kliinikumi koostööpartneriteks projektis on Tartu Ülikool, Põlva Haigla, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Elva Haigla, Jõgeva Haigla, Viljandi Haigla, Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Eesti Perearstide Selts, Tartu Linnavalitsus, Kogemusnõustajate Koda, Sotsiaalkindlustusamet, Eesti Töötukassa, Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing.


Arvukate partnerite koostööd koordineerib projektijuht Liina Pääbo.


Miks on insuldikäsitluse projekt oluline?
Seetõttu, et esmakordselt lähenetakse tervishoiusüsteemis patsiendi ravile selle teekonna põhiselt ning kogu protsessi juhitakse patsiendivaatest lähtuvalt. Selline lähenemine saab patsiendi ravimisel teoks alles siis, kui ravi on kvaliteetne ning tervishoiusüsteemi üldine tase on hea. Insuldi akuutravi on meil väga kõrge kvaliteediga, ent hilisemate ravietappide terviklikku ülevaadet saab parandada.

 

Raviteekond on vaja muuta patsiendi jaoks lihtsamaks ja arusaadavamaks ning nii patsientide kui ka lähedaste ootustele tuleb tähelepanu. Seetõttu tehakse insuldiprojekti raames koostööd ka kliinikumi patsientide nõukojaga.

 

Raviteekonna planeerimisele aitab kaasa tervishoiutöötajate ühtse inforuumi loomine – et erinevate ravietappide töötajad teaksid, kuidas nende patsientide taastumine edeneb. Raviteekonna-põhise insuldikäsitluse korral on neil võimalus jälgida patsienti ja veenduda, et saavutatud ravitulemus ei halvene.


Mille poolest erineb raviteekonna-põhine insuldikäsitlus praegusest?
See on terviklik vaade insuldipatsiendi ravile. Koostöövõrgustikus lepime kokku, kuidas raviteekondi kõige mõistlikumalt juhtida ja suunata. Osad reeglid on ka praegu olemas, kuid kriitiline koht on seisundi jälgimine ja ühtsetel alustel hindamine. Ühtsetes kriteeriumites kokku leppimine ja nende kommunikeerimine on abiks nii patsiendile ja tema lähedastele kui ka raviasutuste töötajatele.


Raviteekonna-põhise käsitluse puhul lisandub praegusele ravimeeskonnale veel koordinaator, kes on patsiendile toeks ja peamiseks infoallikaks. Koordinaator võib olla sotsiaaltöötaja või õe taustaga, kes läbib vajaliku täiendkoolituse. Kui patsiendil on meditsiinilisi küsimusi, saab neile lisaks raviarstile vastata insuldiõde.


Raviteekonnapõhise käsitluse puhul ei tohiks olla regionaalseid erinevusi, iga inimene peaks saama sama kvaliteetset abi, sõltumata sellest, millisesse partnerhaiglasse ta satub. Tahame, et patsiendile ja lähedastele suunatud infomaterjalid on kokku koondatud, kaasajastatud ning lihtsasti arusaadavad. Ka töötajatele on abiks head toetavad materjalid.


Kliinikumi insuldikeskus alustas septembris ning kõik ägedad insuldipatsiendid tuuakse Lõuna-Eesti piirkonnast nüüd Tartusse. See on toonud kaasa töökoormuse hüppelise ja suure kasvu, võrreldes 2018. aastaga oli 2019. aasta viimastel kuudel kliinikumis ravil 52% rohkem insuldipatsiente.


Koos patsientide arvu kasvuga on nüüd õige aeg uuesti läbi mõelda patsientide liikumine ning ka erinevate patsiente vastu võtvate haiglate võimekus. Statsionaarne taastusravi Lõuna-Eesti patsientidele toimub Tartus ja Põlvas. Kõigis partnerhaiglates on järelravi, statsionaarse õendusabi ja ambulatoorse taastusravi võimalus.


Mis muutusi veel insuldiprojektiga kaasneb?
Need patsiendid, kes osalevad pilootprojektis, saavad endale koordinaatori, võimaluse täiendavateks lisategevusteks ning patsienti jälgitakse pikema perioodi vältel. Katsetame erinevaid lisateenuseid – videokonsultatsiooni, insuldiprogrammi, koduteenuseid, ravimsoostumuse ja kõne toetamise digilahendust. Lisaks piloodis osalevatele patsientidele on kõikide patsientide jaoks avatud vestlusringid ning kogemusnõustamise grupid. Patsientidega tegelesid ka varasemalt õendusabis tegevusjuhendajad ja -terapeudid.