Lõuna-Eesti partnerhaiglate külastus
23. jaanuaril külastasime projektimeeskond „Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" projekti raames partnereid: Lõuna-Eesti, Põlva ja Valga haiglaid. Külaskäikude raames peeti erinevaid ettekandeid ning kõige rohkem pöörati rõhku ambulatoorse ravitöö edendamisele partnerhaiglates. Projekti üheks eesmärgiks on moodustada piirkondlikud meeskonnad, kes pakuksid lapsele või noorukile vaimse tervise probleemide korral kohapealset abi. Meeskonda kuuluvad vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja, kliiniline psühholoog ja arst–konsultant, kes juhendab ja toetab kohapealset meeskonda. Piirkondlike vastuvõttudega soovitakse alustada juba augustist 2014.

 

Ida-Virumaa avasündmus
31. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi projekti „Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomine lastele ja noorukitele" avamine Jõhvi kontserdimajas. Avaüritusel olid esindatud nii Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi kui ka sotsiaalministeeriumi esindajad ning lisaks olid kohale kutsutud ka piirkonna võrgustikuliikmed. Avamiskonverentsil peetud ettekanded keskendusid laste ja noorukite käitumise, aktiivsus– ja tähelepanuhäirete, psühhiaatriakliinikute lasteosakondade spetsiifika ja ravikorralduse teemadele.

 

Aneth Tuurmaa
Lõuna- Eesti ja Ida-Virumaa laste ja noorukite vaimse tervise keskuste projektijuht

lk8 lastekliiniku rontgenLastekliiniku röntgenikabinetti soetati tipptehnoloogiline täisdigitaalne väikese kiirguskoormusega aparaat, mis on esimene omataoline Põhjamaades. Uue aparaadiga saab teha nii röntgenipilte kui läbivalgustusi. Röntgeniaparaadi kaasaegne ülesehitus vähendab nii meie väikestele patsientidele kui personalile osaks saavat kiirguskoormust, kuna selle generaator töötab n-ö impulssrežiimil ehk pulseerivalt. See tähendab, et laps ei ole pideva kiirguskiire all, vaid masin saadab välja lühikesi impulsse. Lisaks võimaldab uus aparaat teha nii videot kui ka pilte, mis annab vajadusel võimaluse hilisemateks lisaanalüüsideks.


Maarjamõisa polikliinikusse soetatud aparaat on samuti täisautomaatne ja täisdigitaalne, millega väheneb röntgeniuuringute tegemise aeg. Aparaadil on kopsuhaiguste diagnoosimiseks uus, Eestis esimene omataoline lisafunktsionaalsus – kahe energiaga võetud ülesvõte. See tähendab, et röntgeniaparaat suudab patsiendist ühe ülesvõtte tegemise järel genereerida digitaalselt kaks kujutist, millest ühel on lisaks kopsudele paremini näha luustik, kuid teisel on luustik eemaldatud ja seetõttu on pehmed koed paremini eristatavad. Kirjeldatud omadused tagavad väiksema kiirguskoormuse ning annavad arstile haiguste diagnoosimiseks äärmiselt olulist informatsiooni.


„Äsja soetatud kõrgtehnoloogilised röntgeniseadmed võimaldavad teha kõrge resolutsiooniga röntgenipilte, mis on oluline keeruliste haigusjuhtude käsitlemisel, et meie klinitsistid saaksid langetada kiireid ja kvaliteetseid raviotsuseid", kirjeldab aparaate kliinikumi radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.


Maarjamõisa Polikliiniku röntgenikabinetis teenindatakse päevas enam kui 100 patsienti. Uus, kaasaegne ning kiire kuvamisprotokolliga seade lühendab polikliiniku kabineti ootejärjekorda. Dotsent Pilvi Ilves julges arvata, et kiirem protseduuriaeg võimaldab teenindada kuni kolmandiku võrra rohkem patsiente.


Seoses uute aparaatide ostuga läbisid mõlemad röntgenikabinetid ka põhjaliku uuenduskuuri. Röntgeniaparaat lastekliinikus maksis 395 000 eurot, Maarjamõisa polikliiniku aparaat 270 000 eurot. Mõlemate aparaatide tootjafirma on Siemens.

Eelmise aasta novembris käivitus naistekliinikus pilootprojekt SJKV (ehk sünnitusjärgne koduvisiit), mis võimaldab peredel kasutada sünnitusjärgse koduvisiidi teenust. Koduvisiite viivad läbi ämmaemandad.


lk5 Sirje KovermagiProjekti üks eestvedajatest Sirje Kõvermägi selgitab, et mõte käivitada projekt on ämmaemandate seas liikunud juba mitmeid aastaid. „Me tajusime vajadust naisele keskendunud visiidi järele, kuna perearsti kodukülastus on enamasti lapsekeskne". Sirje Kõvermägi kaitses magistriöö just samal teemal – „Naiste vajadused sünnitusjärgses emadushoolduses seoses koduvisiidiga ja nende vajaduste rahuldatus". Töö tulemused olid üllatavad – kogutud andmete põhjal selgus, et perearstid ei tule alati koduvisiidile ning ilmnes ka naiste sünnitusjärgse emahoolduse nõustamise vajadus. „Nii me siis algatasimegi projekti, mis algselt oli planeeritud novembrist veebruarini, kuid tänaseks on selge, et juba pilootprojekti raames jätkub see paar kuud veel kindlasti," rääkis vanemämmaemand. „Meie soov on hakata sünnitusjärgseid visiite läbi viima regulaarselt ja selleks ongi pilootprojekt hea, et selgitada välja, millised saavad täpselt selle mahud olema, millised on projekti tugevad ja nõrgad küljed. Valminud on ka tagasisidevorm, mis annab meile loodetavasti materjali analüüsimiseks," sõnas ta.


„Meie, ämmaemandad, näeme ideaalis tulevikku nii, et normaalse sünnituslooga naised kirjutatakse haiglast varem koju ning ämmaemand või lastearst määrab vajadusel perele ämmaemanda koduvisiidi. Just nimelt perele, sest ämmaemand on laialdaste erialaste teadmistega ning iseseisvalt otsustav ja töötav spetsialist, kes suudab teostada sünnitusjärgse ülevaatuse nii emale, lapsele kui ka nõustada vajadusel isa. Vajadusel saame kohe saata kas ema või lapse eriarsti konsultatsiooni," kirjeldas Sirje Kõvermägi. Sünnitusjärgse visiidi ajaks on praegu määratud kuni kaks nädalat pärast sünnitust, aga siiani pole ka hilisemaid soovijaid või perekeskusesse tulijaid ära saadetud. „Meie eesmärk ei ole kindlasti mitte perearstide tööd ära võtta, ent uuringud on näidanud, et perearstiga puutuvad paljud emad ja vastsündinud kokku alles lapse esimese elukuu lõpus, perearstikeskuse külastamise käigus. Palju arstid ei tee koduvisiiti ja samas pole ka õige paarinädalase lapsega sõita tavalisele ülevaatusele arstikabinetti," arvas Sirje Kõvermägi. Siin näebki ta tühimiku täitmiseks tööpõldu ämmaemandatele, kuna tihtipeale saavutavad sünnitajad ämmaemandaga erilise kontakti ning seeläbi julgetakse rohkem küsida ning oma hirme tunnistada.

Tiina KahreKai MuruNIPT. Heal lapsel on mitu nime ja eks uustulnukat püüab igaüks omamoodi nimetada. Nii ongi ka selle uuel ja innovaatilise uuringu nimetamisel ingliskeelsete terminitena kasutusel nii NIPT (non-invasive prenatal testing) kui ka NIDT (non-invasive DNA testing). Eestikeelset terminoloogiat pole siinkohal veel välja kujunenud, aga ilmselt oleks õige uut analüüsi nimetada mitteinvasiivseks sünnieelseks loote DNA uuringuks. Siin tekstis on kasutatud pika nimetuse asemel lühendit NIPT. Tegemist on uuringuga, kus uuritakse ema veres leiduvaid loote rakke või fragmente loote rakuvabast DNAst (cell-free fetal DNA ehk cffDNA). Algselt kasutati cffDNA-d selliste geenide analüüsimiseks, mille järjestused emal puuduvad: näiteks loote soo määramine kasutades Y kromosoomis paiknevaid geene või loote reesusstaatuse määramine reesusnegatiivsetel emadel, kasutades RhD geeni järjestusi. Loote reesusgrupi määramine on leidnud kliinilist rakendust paljudes maades ning seda pakub ka kliinikumi geneetikakeskus alates 12. rasedusnädalast. Viimase aastakümne jooksul on cffDNA-l põhinevat diagnostikat proovitud välja arendada ka loote kromosoomipatoloogiate avastamiseks eesmärgiga rakendada seda rasedate sõeltestimisel. Tänaseks on maailmas mitmeid cffDNA-l põhinevaid kromosoomianalüüse pakkuvaid firmasid, mis kasutavad oma testidel erinevaid kommertsiaalseid nimesid (nt. Panorama, Harmony, MaternyT21 Plus, Verify). Nii nagu nimed, nii erinevad ka testide metoodikad, millest tulenevad ka erinevused spetsiifilisuses ja avastamismääras. Igal metoodikal on omad head-vead.

 

Raseda vereplasmas ringleb koos loote DNAga ka ema enda rakuvaba DNA, mistõttu vereplasmast DNA eraldamisel on lahuses nii ema kui ka loote pärilikkusaine. Testide läbiviimisel on seega oluline teada ema ja loote DNA suhet. Uuringutest on teada, et 10.-20. rasedusnädalal ema veres ringlevast rakuvabast DNAst on loote päritolu keskmiselt 11-13,4%. Samuti on teada, et cffDNA osakaalu vähendavad ema ülekaalulisus, rasedus alla 10 rasedusnädala ning vale verekogumise metoodika. Kasutades K3EDTA katsuteid, on võimalik ja ka vajalik vältida rakkude lüüsi, mis kindlasti tõstab ema rakuvaba DNA osakaalu. Vere kogumisel cffDNA testideks soovitatakse spetsiaalselt välja töötatud katsuteid (Cell-free DNA BCT tuubid, Streck Inc), mis säilitavad loote ja ema rakuvaba DNA osakaalu kahe nädala vältel muutumatuna. Loote rakuvaba DNA hulk on suurenenud mitmete ema haiguslike seisundite korral nagu preeklampsia, platsenta puudulikkus ja irdumine, polühüdramnion, suitsetamine, hyperemesis gravidarum, seerummarkerite PAPP-A ja β-hCG tõus jt.

 

Plussid ja miinused. Erinevaid metoodikaid analüüsides võib kokkuvõtlikult öelda, et NIPT testide head omadused on järgnevad:
• Võime suhteliselt täpselt tuvastada loote mõnda kromosoomipatoloogiat (Downi sündroom, Edwardsi sündroom). Uue põlvkonna meetodite sensitiivsus loote kromosoomide arvuanomaaliate määramisel on kõrge: trisoomia 21 korral - 99%, trisoomia 18 – 97-99%, trisoomia 13 - 87-99% ning 45,X korral 95%.
• Väike valepositiivsuse ja -negatiivsuse määr, vastavalt 0,03-0,07% ja 0,01%.
• Invasiivsete diagnostikaprotseduuride (amniotsentees, koorionibiopsia) vähenemine.
• Võimalus teha analüüs juba I trimestril (alates 9-10 rasedusnädalast).

Paljudes riikides võimaldatakse rasedatele UH-uuring raseduse II trimestris. Eestis alustati plaaniliste II trimestri uuringutega 1987. aastal. Viimase 10 aasta jooksul on UH-uuring enne 21. rasedusnädalat tehtud 95-96% rasedatest.

 

Raseduse 20. nädala UH-uuringu eesmärk on tagada diagnostiline info antenataalseks jälgimiseks ja sünnituse juhtimiseks saavutamaks parim lõpptulemus nii ema kui ka loote jaoks. Sellest tulenevalt määratakse raseduse kestus, hinnatakse platsenta asukohta ja lootevee hulka ning täpsustatakse vajalikke näitajaid mitmikraseduse korral. Uuringu üks oluline eesmärk on loote väärarendite avastamine. Kuigi uuringul on võimalik avastada palju väärarendeid, jäävad mõned neist avastamata ka parima aparatuuri kasutamisel väga kogenud uuringu teostaja poolt. Osad väärarendeist kujunevad aga alles hilisemas raseduse järgus.

 

Eestis ei ole tehtud uuringuid hindamaks väärarendite avastamise sagedust. Mujal maailmas tehtud uuringutes on leitud, et enne 20. rasedusnädalat avastatakse esmatasandi uuringul 20-40% raskeist väärarenditest, hilisematel uuringutel veel 25-30% ning rohkem kui 1/3 väärarendeid jääb enne sündi siiski avastamata. Tulemuste võrdlemine ei ole alati võimalik, sest avastamise määr sõltub uuringu teostajate kvalifikatsioonist ja aparatuuri kvaliteedist, aga ka kasutatud juhtnööridest ja ning seadustest tulenevatest tingimustest antud riigis, samuti erinevustest väärarendite defineerimises ning sünnijärgses jälgimises.

 

Viimastel aastatel on ultraheliaparatuuri Eesti haiglates oluliselt kaasajastatud, mis loob eeldused ka loote väärarendite paremaks avastamiseks. Vaatamata sellele, et loote kromosoomihaiguste skriining nihkub varasemasse aega (raseduse I trimestrisse), jääb II trimestri UH-uuring endiselt raseda jaoks väga oluliseks sünnieelse diagnostika protseduuriks.

 

Karin Asser

Eesti Haigekassa rahastab haiguste ennetamise tegevusi projektipõhiselt ravikindlustuse seaduse alusel (paragrahv 34). Projektide loogiliseks arenguks on nende tegevuste integreerimine tervishoiusüsteemi. Sirje Vaask


"Pärilike haiguste ennetamise projekt: sünnieelne diagnostika kromosoomihaiguste vältimiseks" sisaldab osa tegevusest, millega selgitatakse välja võimalikud loote riskid, s.h. väärarengutele- ja anomaaliatele. Esmane vereseerumi sõeltest (kahe biokeemilise markeri määramine) ja teised testid riski väljaselgitamiseks (nt ultraheliuuring) tehakse eriarstiabi raames. Vastavalt vajadusele peaks eriarstiabi osana toimuma ka suunamine geneetiku konsultatsioonile, invasiivsele protseduurile ja täiendavatele uuringutele.


Projekti tegevused on arenenud faasi, mil projektipõhiselt jätkamine pole enam vajalik ja näeme ette tegevuste integreerimist tervishoiusüsteemi aastast 2014. Sünnieelseks diagnostikaks (peamiselt kromosoomianalüüsid) eelarves kavandatud rahalised vahendid (ligikaudu 350 tuhat eurot) on aastast 2014 liidetud ambulatoorse günekoloogia eriala eelarvele.


Aastast 2014 lähtume lepingute planeerimisel ja sõlmimisel tervishoiukorralduses kehtivast tavast ning sünnieelse diagnostikaga tegevuste eest tasumine toimub üldises korras vastavalt eriarstiabiteenuste rahastamise printsiipidele, raviarved vormistatakse aastast 2014 ravitüübiga 1.


Raviasutuste lõikes saab andmeid jooksvalt jälgida ja avaldada tagasisidet tehtud teenuste osas aadressil http://www.haigekassa.ee/haigekassa/statistika/tervishoiuteenused.

Täiendava võimalusena saab haigekassa anda asjaomastele erialaseltsidele ja asutustele rutiinset tagasisidet (näidiseks „Haiglavõrgu arengukava haiglatele tagasiside aruanne", kättesaadav aadressil http://www.haigekassa.ee/raviasutusele/kvaliteet/tagasiside).

 

Sirje Vaask, PhD

Tervishoiuosakond, Eesti Haigekassa

lastekliiniku jouludNagu heaks tavaks on saanud, külastasid päkapikud ka möödunud jõulude ajal lastekliinikut ja teiste kliinikumi teisi lasteosakondasid. Veel enne pühi, 18. detsembril, tõi lastele jõulutervitusi ja kingitusi Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus. Nendega oli kaasa tulnud ka nende lõbus üliõpilaskonna maskott mesilane Esimumm. Maaülikooli toiduainete tehnoloogia tudengid käisid jõulude puhul kingitusi toomas ka veel 20. detsembril.

 

MTÜ Naerata Ometi ei jäta juba viiendat aastat tähelepanuta ühtegi jõulude ajal haiglas viibivat last. Ka seekord oli käivitatud projekt „Jõulud haiglas", mille eestvedajateks olid Kuno Kompus, Heiki Lutschan ja mitmed vabatahtlikud. Projekti raames viidi üle terve Eesti kõikidele lasteosakondadele jõulukinke.

 

Samuti täname südamliku ja pehme kingituse eest aktiivseid lapsevanemaid, kes kinkisid lastekliiniku patsientidele jõuludeks uued padjad. Idee autoriks oli Marina Vasemägi, kes ka suure osa padjapüüridest ise õmbles, logistikat aitas korraldada Irina Pani. Irina sõnul oli aitajate ring tegelikult väga suur ning on raske isegi öelda, kui palju inimesi selles projektis osales. Lastekliinikule kingiti koguni 81 patja ja ilusat rõõmsavärvilist padjapüüri.
Armas traditsioon on saanud ka sellest, et 24. detsembril tuleb külla jõuluvana, kes viib tänu Tartu Tarbijate Kooperatiivile kingituse kõikidele nendele lastele, kes jõululaupäeval peavad haiglas viibima.
Sel aastal saatis lastekliinikule südamest tulevad head soovid ka Elva Gümnaasiumi koolipere – jõululaadal kogutud tulu eest osteti lastele väikeseid kleepse ja tätoveeringuid.


Aitäh kõikidele heategijatele annetuste ja vabatahtlikele nende tegevuse eest!

 

Lapsed, lapsevanemad ja personal tänavad teid kõiki!

Evelyn Evert
Lastekliiniku ülemõde


Sünnieelne diagnostika on kinnistunud osana rasedate jälgimisest. Geneetiliste haiguste aspektist kasutatakse sünnieelset diagnostikat kõige enam loote kromosoomimuutuste leidmiseks. Kromosoomide arvu- ja struktuurimuutused looteeas on sagedased, kuid kuna suur osa kromosoomipatoloogiaga loodetest sünnini ei jõua, siis ka kromosoomimuutusi leitakse hilisemates raseduse staadiumites vähem kui viljastumisjärgselt. Nii ongi leitud, et kromosoomimuutusi kannavad umbes 20% embrüotest preimplantatsioonistaadiumis, kuid sünnil on see sagedus 0,5-2%.

 

Tulenevalt riskidest ja ka kuludest on enne diagnostilist protseduuri vajalik välja selgitada uuringut vajavad rasedad. Kai Muru1Sünnieelse skriiningu eesmärk ongi leida riskigrupp sõelutava haigus(t)e suhtes. Igal skriiningmetoodikal on omad head ja vead. Kui kasutada skriiningparameetrina ainult vanust, siis on selektsioon küll väga lihtsasti ja täiendavate kuludeta teostatav, kuid sel viisil on võimalik tuvastada ainult umbes 30% Downi sündroomiga loodet kandvaid naisi. Samas kui lisada II trimestri seerumskriining (kaksik- või kolmiktest), siis hinnatakse avastamise määraks juba 60-70%. Alati on aga võimalik paremini ja lähemale 100%-le. Seetõttu lisandus raseda jälgimisse 2000. aastate alguses I trimestri ultraheliuuring (skriiningumarker – NT (nuchal translucency) ehk kuklapiirkonna läbikumavuse mõõtmine). See võimaldas väikesele grupile naistele pakkuda täpsustavaid uuringuid juba I trimestril. NT on hinnatud üheks tundlikumaks skriiningumarkeriks. Samas peame kahjuks tõdema, et ka veel enam kui 10 aastat hiljem, on naised Eestis ebavõrdses olukorras, sest I trimestri UH-skriiningut on võimalik teostada vaid suuremates keskustes.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis olime 2004. aasta lõpuks olukorras, mil meil töötas efektiivselt rasedate II trimestri seerumskriining ning igapäevapraktikas oli kasutusel I trimestri UH-uuring, seetõttu olime valimis alustama I trimestri kombineeritud skriininguga, mida kasutades oleks võimalik tõsta sõeluuringu avastamisemäära 90%-ni. Rasedate I trimestri sõeluuringu pilootprojektiga alustasime 1. veebruaril 2005. aastal. Esimese nelja aasta (2005-2008) tulemusteks oli Downi sündroomi avastamise määr 88,3%, kusjuures valepositiivsuse määr oli 3,4% (Muru et al, J Community Genet, 2010).

 

Kliinikumi algatus rasedate I trimestri skriiningu näol on laienenud. Nii alustas 2008. aastal erakliinik Fertilitas. Järgmisel aastal lisandusid mitmed Tartu erakliinikud, Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna Keskhaiglad ning Viljandi Haigla. Käesoleval aastal tehti esimesed sõeltestid Võru ja Valga kliinikutest ning Ida-Viru Keskhaiglas. Tõsi viimases tehakse hetkel vaid seerumskriiningut, kuna neil puudub litsentseeritud NT mõõtja. Laienenud võimaluste ja valikutega on kaasnenud ka olukord, kus Eesti meditsiiniasutustes pakutavad skriiningprogrammid on omavahel erinevad. Kuigi on olemas sünnieelset diagnostikat käsitlev juhend (ENS Teataja 2011), on võimalikud variatsioonid skriiningu protokollis ning need kehtestab iga asutus ise.

 

Võttes kokku viimaste aastate tulemusi, on I trimestri skriininguga hõlmatus Eestis üldiselt oluliselt suurenenud – 2012. aastal hõlmati juba 8735 naist I trimestri seerumskriininguga, 8368 (96%) neist kombineeritud I trimestri skriininguga ning viimastest omakorda 76% said juba I trimestril lõpliku vastuse invasiivse sünnieelse diagnostika näidustatuse kohta. Eesti väiksusest tulenevalt võib erinevate aastate tulemusi analüüsides tekkida nii kõikvõimsuse kui ka läbikukkumise tunne – nii oli 2011. aasta sõltuvskriiningu avastamismäär teadaolevat 100%, kuid 2012 aastal vaid 84%. Kahel aastal kokku avastati sõltuvskriininguga 92% Downi sündroomiga loodetest, kusjuures valepositiivsuse määr oli 3%. See näitab, kui väiksed on tegelikult meie statistika aluseks olevad arvud ja kui lihtsalt on nad aastate lõikes mõjutatavad mõne üksikjuhtumiga.

 

Kokku võttes saame tõdeda, et kasutusel olev skriininguprogramm töötab vastavalt meie ootustele. Küll aga saab alati paremini ning tänasel hetkel tundub meile juba 90% mitterahuldava avastamismäärana ja oleme oma pilgud suunanud uute ning paremate meetodite kasutuselevõtu võimalikkuse hindamisele.


Kai Muru
Meditsiinigeneetik

 Ülevaade kliinikumi töötajate küsitluse tulemustest 2013 aastal.


Sel kevadsuvel (27. maist kuni 5. juunini) uurisime taas Kliinikumi töötajatelt nende rahulolu kliinikumi kui tööpaigaga. Mitmes mõttes oli tänavune küsitlus varasemaist erinev. Seekord uurisime lisaks rahuloluküsimustele ka töötajate motivatsiooni ning tagasisidet juhtimise kohta.


Ankeedi koostamisel lähtusime rahvusvahelisest COPSOQ II (The Copenhagen Psychosocial Questionnaire, version II) metoodikast küsimusi siiski Eesti oludele kohandades. Teine suurem erinevus oli info kogumine interneti abil: kõigile Kliinikumi kasutajakontot omavatele töötajatele saadeti e-kiri lingiga küsitluse veebilehele. Küsitluse veebiversioon oli häälestatud nii, et vastamist sai katkestada ja hiljem jätkata (seda võimalust kasutati ka väga palju), kuid üks vastaja ei saanud ankeeti mitu korda täita. Samuti oli tagatud vastajate anonüümsus, vastanute isikut pole võimalik mingil moel tuvastada.


Need, kel kasutajakontot pole, said vastata paberankeedile. Saime 1602 täidetud ankeeti, mis vastab ca 47%-le töötajate arvust – pean seda rahuldavaks tulemuseks.

 

Tulemustest
Küsitluse kõige olulisem tulemus on tõdemus, et üldiselt on Kliinikumi töötajad siin töötamisega rahul ning enamus meist soovitaks kliinikumi töökohana ka oma heale sõbrale. 

 

Tööandjana tõden, et pilt ei ole kahjuks siiski nii särav, kui ta olla võiks. Tuues paralleeli statsionaarsete patsientide seas läbiviidud tagasiside ja rahulolu uuringuga - viimatinimetatuist on haiglast lahkudes väga rahul ca 75% ja soovitaks seda ka tuttavale ravikohana üle 80%. Arstide-õdede hulgas on rahulolematuid pisut enam – ilmselt mõjutab nende suhtumist asjaolu, et neile pakutakse erialast tööd palju parema palgatasemega riikides ja seetõttu on ka ootused kõrgemad.


Küsitluse tulemustes peegeldab rahulolu kliinikumi tööelu erinevate aspektidega siinset töökohta: rahulolu pingerivi tippu on paigutunud head suhted töökaaslastega, pikk puhkus, töö sisu ja töökoha turvalisus. Pingerivi lõpus ehk siis kõige vähem rahul ollakse töö tasustamisega, erialase arengu võimalustega ja juhtimisega.


Selleks, et nimetatud aspekte paremini hinnata ja analüüsida, paigutasime nad nn „rahulolu-mõjususe graafikule".

Graafikul seatakse uuritavad aspektid koordinaat- teljestikule vastavalt nende korrelatsioonile üldise rahuloluga (X-ehk mõjususe telg) ja nendega rahulolu tasemele (Y-telg). Graafik jagatakse neljaks suhteliseks väljaks, millel joonistuvad selgemini välja erineva kaaluga asjaolud. Nii paigutuvad paremale ülemisele väljale strateegilised tugevused. Strateegilised tugevused on need suure mõjuga aspektid, millega küsitlusele vastanud on rahul. Kliinikumis on nendeks töö sisu ja töö- ja ametikoha prestiiž. Strateegilised parandusvaldkonnad omakorda on suure mõjuga aspektid, millega küsitlusele vastanud on vähem rahul ja need paigutuvad joonisel vasakule alumisele jaotusele. Kliinikumis on nendeks võimalused eneseteostuseks, töö tasustamine, informeeritus otsustest, töökeskkond, kliiniku/teenistuse juhtimine ja kliinikumi juhtimine.


Teine osa küsitlusest käsitles motivatsiooni

Analüüsi tulemusel selgunud motivaatorite pingerivi lubab üsna kindlalt väita, et kliinikumis töötavad sisemiselt motiveeritud, oma tööd armastavad ja missioonitundelised inimesed. Küllap on selles paras annus õpetava haigla eripära, et just niisuguseid inimesi endasse koondada, sest selline pingerivi ei iseloomusta ainult arste, õdesid ja hooldajaid vaid ka tugipersonali. Parendusvaldkondade määratlemiseks koostati siingi „motivatsiooni – mõjususe graafik" ja sarnaselt leiti ka parendusvaldkonnad: õiglane kohtlemine, tööks vajaliku info kättesaadavus, võimalus mõjutada töö korraldust, võimalus mõjutada töö- ja puhkeaja planeerimist ning töö- ja eraelu ühitamine.


Juba seni kirjeldatud parandusvaldkonnad on niisugused, mida saab parandada oskusliku juhtimisega.
Tagasiside kogumine juhtimise kohta oli küsitluse kolmas suurem teema. Meeldiv on kogeda, et Kliinikumis saab avaldada oma arvamust, et meie juhtide suhtumine töötajatesse on lugupidav, et nad tunnustavad oma kolleege, oskavad tööd korraldada ning konflikte lahendada. Nimetatud omadused on meie tugevuseks. Parandusvaldkondadeks on aga: juhid peaks rohkem töötajaid usaldama, töö peaks olema õiglasemalt jagatud, otsused peaksid olema arusaadavad, juhtkond peaks enam tunnustama, juhid peaksid olema eeskujuks töötajatega suhtlemisel, juhid peaksid olema eeskujuks patsientidega suhtlemisel, töötajaid peaks võrdselt kohtlema.


Esitasime ka küsimused töötajate kokkupuute kohta vägivallaga. Uuringut kavandades kartsime hullemat olukorda, tulemustest selgus nimelt, et kokkupuuted vägivallaga on üsna vähesed. Ligi 90% ei ole töökohal kunagi vägivallaga kokku puutunud. Peamised kohad, kus töötajad on vägivallaga kokku puutunud, on psühhiaatriakliinik ja EMO ning ootuspäraselt on sealsete juhtumite põhjustajateks agressiivsed patsiendid.


Kokkuvõtteks tuleb nentida, et vaadates rahulolu, motivatsiooni ja juhtimise parendusvaldkondi on meil võimalik üsna palju ära teha parema töökliima tekitamiseks.


Juhte ja juhtimissüsteemi saab ja peab arendama parema informeerituse, õiglasema töökorralduse ja tunnustamise suunas. Loodame, et ka Haigekassa panus töötajate palkade suurendamisse jätkub järgnevatelgi aastatel ja see leevendab inimeste soovi otsida mujalt paremaid töötingimusi. Missioonitundest ja motiveeritusest meil puudust ei ole.

 

Mart Einasto
Juhatuse liige


Olga ZilinaSubmikroskoopiline kromosoomianalüüs (SKA) on uus analüüs, mis võimaldab uurida muutusi nii kogu kromosoomide kui ka väiksemate kromosoomilõikude arvus (deletsioonid ja duplikatsioonid). Tihtipeale põhjustavad sellised muutused neuroloogilisi ja psühhiaatrilisi haigusi, arengupeetust ja kaasasündinuid väärarendeid. Võrreldes klassikaliselt kasutatava kromosoomianalüüsiga ehk kromosoomide vöödistuse järgi kirjeldamisega on SKA lahutusvõime palju suurem (vähemalt 10-20 korda). Üldiselt tuvastatakse SKA abil kromosoomide muutusi umbes 15-20% arenguprobleemide ja/või intellektipuudega patsientidest. Arvestades seda on soovitatud SKAd kasutada esmase meetodina ebaselge etioloogiaga vaimse arengu mahajäämusega, autismi spektri häiretega või kaasasündinud hulgiväärarenditega patsientide uurimiseks.


SKA on haigekassa hinnakirjas alates 2011.a., kuigi seda kasutatakse kliinilises praktikas juba 2009.a. Nelja aasta jooksul (2009-2012) tehti Eestis 1191 analüüsi (sh 60 loote analüüsi).


2012. a. detsembris avaldati soovitus kasutada SKAd ka primaarse geneetilise testina sünnieelses diagnostikas raseduste puhul, kus UH uuringul on tuvastatud lootel väärarend. Võrreldes klassikalise kromosoomianalüüsiga pakub SKA mõningaid eeliseid: suurem lahutusvõime, võimalus vältida rakkude kultiveerimist, analüüsi automatiseeritus. 2009-2012 perioodil analüüsiti kliinikumi geneetikakeskuses 60 loote DNA proovi. Muutusi, mille kohta anti tagasiside arstile, tuvastati 8 juhul. Kriitiliseks analüüsi etapiks jääb aga SKA tulemuste interpretatsioon (eriti sünnieelse diagnostika puhul), mis mõnel juhul võib osutuda suhteliselt keeruliseks.


Olga Zilina

Geneetik

Sünnieelne diagnoostika aastatel 1990-2012

Pärilike haiguste sünnieelne diagnostika (SeD) sai Eestis võimalikuks 1990. aastal kliinikumi ühendlabori geneetikakeskuse Mari Sitska1ja naistekliiniku koostööna. SeD põhineb otsesel lootematerjali uuringul, materjali kättesaamiseks kasutatakse invasiivseid tehnikaid – amniotsenteesi, koorionibiopsiast ja kordotsenteesi. 1990. a. sügisest kuni 2012. aastani tehti Eestis 19151 invasiivset SeD protseduuri. Amniotsentees on olnud enimkasutatav meetod (98,8% protseduuridest), mida tehti 18805 korda raseduse 14.-20. nädalal. Kromosoomianomaalia leiti 649 (3,45%) juhul. Koorionibiopsiat rakendati ainult kõrge riskiga raseduste puhul (tõenäosus loote pärilikule haigusele vähemalt 10%). Ühtekokku tehti 301 protseduuri: 53% juhtudest oli näidustuseks ultraheliuuringul leitud loote anomaalia, 27% monogeense haiguse esinemine perekonnas, 13% positiivne sõeltest. 90 juhul (30%) jõuti diagnoosini: neist 88% loodetest leiti kromosoomianomaalia ja 12% geenihaigus. Kordotsenteesi (53 protseduuri) kasutati üksnes spetsiaalsetel näidustustel, peamiselt ultraheliuuringul leitud loote väärarengu tõttu. Kromosoomianomaalia leiti 4 juhul (7,5%). Invasiivsete protseduuride tulemusena leiti 724 juhul (3,8%) kromosoomianamaalia, geenihaiguseid diagnoositi 16 juhul (0,08%). Kromosoomianomaaliatest moodustasid 72% juhtudest arvuanomaaliad, millest kõige sagedasem (59%) oli trisoomia 21 ehk Downi sündroom.

 

SeD näidustused on muutunud aastate jooksul vastavalt rasedate sõeltestimise ja ultrahelidiagnostika võimaluste arenemisele. Kuni 2005. a. oli sagedaseim näidustus raseda vanus alates 35-37 aastast, millele järgnesid sageduselt raseda seerumskriiningu positiivne tulemus (38%), komplitseeritud anamnees (10%), ultraheliuuringul leitud loote anomaalia (3%). Vanuseriski osakaal on järjest vähenenud ja viimastel aastatel oli see ainsaks näidustuseks ainult 5-6% juhtudest.

 

Downi sündroomi skriining Eestis 1995-2012

Loote kromosoomihaiguste (Downi sündroom jt.) skriiningprogrammi juurutamist alustasime 1995.a., kui näidustuseks oli vanuserisk (ema vanus >35/37 aasta). II trimestri vereseerumi biokeemiliste markerite sõeltestiga (double test) riskirühma väljaselgitamiseks nooremas vanusegrupis (<35) alustati Tartus ja Tartumaal 1998. a. Alates 2003. a. toimub skriining praktiliselt kogu Eestis. Alates 2009. a. toimub sõeltestimine kõigile rasedatele sõltumata nende vanusest. 2012. a. oli rasedate skriininguga hõlmatus Eestis keskmiselt 99%, kuid see erines piirkonniti. Aastail 1995-2012 diagnoositi Downi sündroomi sünnieelselt 303 juhul. Samal ajavahemikul sündis 221 Downi sündroomiga last. Seega kogu perioodil diagnoositi sünnieelselt 58% kõikidest Downi sündroomi juhtudest. Sünnieelse skriiningu tulemusel on Downi sündroomi sünnisagedus Eestis langenud. Esinemissagedus Eestis enne sünnieelse skriiningu alustamist oli 1:789, sünnieelse skriiningu alustamiste järel on Downi sündroomi keskmine sagedus sünnil (perioodil 1995-2012) 1:1108.

 

SeD probleemid erinevatel aegadel.

1990. a. alustades oli peamiseks mureks tööks vajaliku aparatuuri ja materjalide hankimine. Olukord lahenes täielikult 1. juunist 1995. a., mil hakkasid kehtima uued raviteenuste hinnad. See võimaldas tööks vajalikku varustust osta meie enese teenitud raha eest. Kuni 1995.a. oli suureks probleemiks oodatust tunduvalt tagasihoidlikum nõudlus, mis tulenes nii naiste vähesest informeeritusest kui ka naistearstide suhtelisest konservatiivsusest soovitamaks uut diagnostilist võimalust. Olukord paranes tänu pidevale selgitustööle alates 1996. a.

 

Viimaste aastate probleemid on seotud ultraheliuuringul kuklapiirkonna läbikumavuse (NT) mõõtmisega. Takistuseks I ja II trimestri integreeritud sõeltesti rakendamisele Eestis on FMF (Fetal Medicine Foundation) poolt akrediteeritud NT-mõõtjate vähesus. Kuna enamik akrediteeritud mõõtjatest töötab Tallinnas ja Tartus, siis mitmes piirkonnas Eestis pole võimalik nõuetele vastavat I trimestri UH uuringut (NT mõõtmist) pakkuda. Integreeritud/kombineeritud sõeltestide rakendamine võimaldab aga oluliselt vähendada invasiivsete protseduuride hulka.

 

SeD hetkeseis ja tulevik Eestis

Oluline on riski täpsustamise teel vähendada invasiivsete protseduuride hulka. Selleks on vajalik rakendada laiemalt praktikasse I trimestri kombineeritud sõeltest (I trimestri seerumiskriining + NT mõõtmine) ja I ja II trimestri integreeritud sõeltest (II trimestri seerumiskriining + NT mõõtmine). Selle realiseerimiseks on vajalik, et NT mõõtmine akrediteeritud spetsialistide poolt oleks kättesaadav kõikidele rasedatele Eestis. Eesmärgiks on, et invasiivne SeD protseduur tehakse üksnes individuaalse riski arvutamise alusel.

 

Dr. Mari Sitska

Meditsiinigeneetik

Novembris tähistas kliinikumi lastepsühhiaatria osakond 30ndat tegevusaastat, kuid psühhiaatrilise arstiabi osutamine lastele Tartus ulatub märksa kaugemale. Aastail 1880-1886  töötas Tartus Ülikooli vaimu- ja närvihaiguste õppetooli esimese professorina Herman Emminghaus, kes andis 1887. a. välja esimese lastepsühhiaatria õpiku maailmas. Seejärel osutasid psühhiaatrilist abi lastele eelkõige  täiskasvanutele spetsialiseerunud psühhiaatrid, kuni 1963. a. alustas esimese  lastepsühhiaatrina Tartus tööd dr. Ülo Uusma.

 

Alates 1975. a.  tegeles lastepsühhiaatrite koolitamisega dots. Lembit Mehilane ja alates 1980. a. dots. Jüri Liivamägi, kes on tänaseni konsulteerinud lasteosakonnas viibinud lapsi.

 

21. novembril 1983. a. avati Vabariiklikus Tartu Kliinilises Psühhoneuroloogiahaiglas 25 voodikohaga lasteosakond. Läbi 30 aasta on lasteosakonnas töötanud spetsialistid otsinud paremaid abistamise  võimalusi lastele ja noorukitele. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on  pidevalt toimunud erialased koolitused koostöös Rootsi, Soome ja Norra kolleegidega. 2006. a. toimunud renoveerimise järgselt paranesid oluliselt abi andmise võimalused. Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakond osutab ambulatoorset ja statsionaarset lastepsühhiaatrilist abi  (plaaniline, erakorraline ja vältimatu abi, vältimatu tahtest olenematu psühhiaatriline abi); ning  alates 2006. a.  tänaseni on lasteosakonna statsionaaris avatud 16 voodikohta eraldi palatiplokkides.  Laste palatiplokis (10 voodikohta) on 13 aastased lapsed, noorukite palatiplokis (4 voodikohta) on noorukid vanuses 13 - 17 aastat. Sõltuvushäirete palatiplokk (2 voodikohta) kuulub noorukite palatiploki juurde, seda saab vajadusel noorukite palatiplokist eristada või kasutada teiste häiretega patsientide raviks, näiteks äge psühhootiline häire noorukieas või söömishäiretega laste raviks.

 

Lastepsühhiaatri ambulatoorsete vastuvõttude arv on  alates 1995. a. järjest suurenenud, kui 1995. a. oli 1173 ambulatoorset vastuvõttu aastas,  siis 2012. a. juba 6384 ambulatoorset vastuvõttu.

 

Täna, mil vajadus lastepsühhiaatrilise abi järele kasvab  üha enam, avaneb tänu Norra abiprogrammile, läbi Sotsiaalministeeriumi programmi „Rahvatervis", võimalus mõnevõrra parandada lastepsühhiaatrilise abi kättesaadavust.

Norra toetuse toel on kavas luua vaimse tervise keskused Pärnu, Ida-Viru ja Lõuna-Eesti piirkonda. Ida-Viru ja Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuste loomine on  Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonna vastutusel.  Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse raames on plaanis tööle rakendada haiglate juures piirkondlikud meeskonnad Võrus Lõuna-Eesti haiglas, Põlva haiglas  ja Valga haiglas.

 

Ida-Viru piirkonnas on kavas luua Ida-Viru Keskhaigla juurde laste ja noorukite vaimse tervise keskus, kus hakkab tööle samuti vaimse tervise õest, sotsiaaltöötajast ja psühholoogist koosnev meeskond ning  samasugune meeskond on kavandatud ka Narva Haigla juurde.

 

Kohalikus meeskonnas hakkavad tööle vaimse tervise  õde, sotsiaaltöötaja ja psühholoog, kes oskavad hinnata olukorra kriitilisust ning ka seda, kas ja kui kiiresti on vajalik lastepsühhiaatrilise abi korraldamine.  Piirkondlik meeskond peaks olema suuteline hindama, kas eelkõige on tegemist meditsiinilist laadi probleemiga või hoopis  lastekaitse, sotsiaal- või politsei valdkonda kuuluva probleemiga. Lõuna-Eesti piirkondlikud meeskonnad teevad koostööd Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonnaga ja Ida-Viru piirkondlikud meeskonnad ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonnaga, kes on Ida-Viru projektis Kliinikumi projektipartner.

 

 USAs ja Euroopas tehtud uuringute järgi on esmatasandi töötajate koolitamine (sh superviseerimine), elukohajärgne abi pakkumine ja hea võrgustikutöö põhilisteks strateegiateks  pere vajadustele vastava ja elukohale lähedal asuva koordineeritud laste vaimse tervise teenuse arendamisel. Planeeritud tegevused tuginevad eelkõige Euroopa ja Põhjamaade kogemustele laste ja noorukite vaimse tervise valdkonnas.

 

Lisaks vaimse  piirkondlike meeskondade loomisele on Norra projekti raames  plaanis pakkuda erialaspetsialistidele võimalust osaleda täiendkoolitustel, korraldada ühiskoolitused statsionaaris töötavale personalile ning koolitused ja vaimse tervise alane väljaõpe projektipartneritele.

 

Projekti ennetustegevuse raames  viiakse läbi  koolitusi projektimeeskonna, projektipartnerite ja võrgustikuliikmete poolt lastega tegelevatele spetsialistidele, lapsevanematele ning lastele ja noorukitele.

 

Inna Lindre

Arst-õppejõud psühhiaatria erialal

Selle aasta oktoobris toimus Eestis tuhandes neerusiirdamine.


Esimene õnnestunud neerusiirdamine maailmas tehti 1954. aastal USA kirurgide Joseph Murray ja J. Hartwell Harrisoni poolt elusdoonorilt, kus doonorelund pärines retsipiendi geneetiliselt identselt kaksikvennalt. Siirdamine oli edukas, kuna ühemunaraku kaksikute puhul ei tekkinud immunoloogilist konflikti ning puudus vajadus immuunsupressiivse ravi järele.
1959. aastal toimusid edukad neerusiirdamised Pariisis ja Bostonis, kus doonoriteks olid patsientide erimunaraku kaksikud. Tänu rakendatud immuunsupressiivsele ravile elasid patsiendid vastavalt 20 ja 26 aastat pärast siirdamist. Kuni immuunsupressiivsete ravimite laialdasema kasutuselevõtuni 1960-ndate aastate esimesel poolel surnud doonoritelt pärinevate neerude siirdamisi ei teostatud.


Eesti esimene neerusiirdamine tehti Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. a., mil patsiendile siirati surnud doonorilt eemaldatud neer. Operatsiooni sooritasid Artur Linkberg ning tema õpilased ja kolleegid Harri Tihane, Endel Tünder, Kalju Põder, Raul Talvik*.

 

Neerusiirdamise eeldusteks olid hemodialüüsi juurutamine 1966. aastal, pikaajalised kogemused teadvusetus seisundis haigete ravis ja ajusurma kriteeriumide juurutamine närvikliiniku hingamiskeskuses ning kirurgide, neuroloogide ja kohtuarstide hea koostöö.


Elusdoonorilt pärinev neer siirati Eestis esmakordselt 1972.aastal. Lastele on neerusiirdamisi teostatud alates 1974. aastast.


Eestis siiratakse neere vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis ja keskmiselt teostatakse aastas 50 neerusiirdamist. Elundidoonorluse ja - siirdamise rahvusvahelistes võrdlustes kasutatakse indikaatorina siirdamiste suhtarvu miljoni elaniku kohta (per million population). Mullu toimus Eestis neerusiirdamisi 59, mis annab vastavaks näitajaks 45,4. Võrdluses teiste Euroopa riikidega paistab see üsna positiivselt silma, asetades meid Euroopa Liidu riikide seas tublile 8. kohale**.
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Palli sõnul elab Eestis praegu ca 450 töötava neerusiirikuga inimest, käesoleva aasta oktoobrikuu lõpu seisuga oli ootelehel 43 patsienti.
Neerusiirdamiste puhul tuleb üha rohkem ette korduvsiirdamisi. Kuivõrd neere on Eesti siiratud juba enam kui 40 aastat, siis tulevad patsiendid siirdamisele teist ja kolmandatki korda. Tänavu siirati esmakordselt Eestis ühele patsiendile korraga kaks erinevat elundit - nii neer kui maks.

 

Elundite kasutamine siirdamiseks on oluliselt muutnud ajalooliselt välja kujunenud arusaamasid nii inimkeha ehitusest ja funktsioneerimisest, kui surmast. Kui traditsioonilises meditsiinis on ravisuhtes kaks osapoolt - patsient ja tema arst, siis elundisiirdamiste korral lisandub protsessi võtmeisikuna doonor ja seeläbi laiemalt kogu ühiskond.

 

Transplantatsioonimeditsiini teine oluline eripära on sõltuvus paljudest erialadest – kirurgia, nefroloogia, immunoloogia, patoloogia, viroloogia, mikrobioloogia, intensiivravi, anestesioloogia, kardioloogia, farmakoloogia, – kui nimetada vaid tähtsamaid. Organite siirdamine saabki toimuda ainult tänu väga heale koostööle.


Neerusiirdamisprogrammi eestvedajateks Eestis on kolm kogenud uroloogi – dr. Peeter Dmitriev, dr. Aleksander Lõhmus ja dr. Jaanus Kahu. Aastatega on nende juhtimisel välja kujunenud hästi töötav koostöövõrgustik, mis hõlmab endas lisaks kliinikumi erinevatele struktuuriüksustele ka paljusid teisi raviasutusi Eestis – doonorite tuvastamisel ja doonorneerude eemaldamisel on abiks intensiivravi osakonnad ja operatsiooniblokid kõigis piirkondlikes ja keskhaiglates, retsipientide ravi korraldamisel ja läbiviimisel nii enne kui pärast siirdamist teevad põhilise töö dialüüsikabinetid ja nefroloogiakeskused üle Eesti.


Kliinikum tänab kõiki doonoreid ja nende lähedasi ning samuti ka kõiki neid meedikuid üle Eesti, kes selles valdkonnas igapäevaselt töötavad – kõiki, tänu kellele on doonorelunditega päästetud väga paljude inimeste elud.

 

*Eesti Arst 2009; 88(5):329-333. Peeter Dmitriev „40 aastat neerusiirdamist Eestis".

**http://www.ont.es/publicaciones/Documents/Newsletter2013.pdf

 

Kommentaar

Dr. Asta Auerbach
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Nefroloog, doonorkoordinaator

 

Tuhat neerusiirdamisoperatsiooni on ühelt poolt riigile väga oluline majanduslik kokkuhoid. Operatsioon ise ja sellejärgne immunosupressioonravi on küll kallis, kuid selle järel vabanevad patsiendid kulukaist ja aeganõudvaist hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi protseduuridest.


Teine ning samavõrd oluline külg on operatsiooni mõju patsiendile. Esiteks Tunduvalt paraneb patsiendi elukvaliteet - ta võib minna tööle, tal on oluliselt rohkem aega pühenduda oma perele, lähedastele, hobidele. Patsient saab oma tavapärase eluga sammu edasi minna.


Väga kurb on, et operatsiooni ei ole võimalik teha kõigile vajajaile . Kõiki patsiente, kel oleks tarvidus neerusiirdamiseks, ei saa kahjuks panna ootelehele nende terviseseisundi, kaasuvate haiguste jm põhjustel.

 

 

Sergey Trushkov
Latvian Transplanttaion Coordination Centre,
Head of the Unit

Benefits of 1000 kidneys transplantations for a small country
Success in life-saving organs transplantations, including kidney transplantations, reflects some principal items of the progress. First of all, of course, the presence of clearly defined legislation regulating organ transplantation, especially if it is based on the presumed consent principles. Implementation of such legislation depends greatly on community development level, whether people understand and accept the necessity to treat these seriously ill patients by means of organ transplantation.


The second moment is that organ transplantation is closely related to the progress of medicine. Each time I come to Tartu I see the growth of your hospital, development in transplant surgery, co-ordination and tissue typing.
I think that kidney transplantation program was the basis for development of other organ transplantation. Estonian transplantation center performs 43,8 kidney transplantations per million population and this activity is one of the best results in the world. This means that the small country shows the similar transplantation activity as big European countries do, and this is the result of excellent and civilized work and life.


The staff of Latvian Centre of Transplantation would like to congratulate our Estonian colleagues for this success!
We have been good friends and colleagues for a long time and we hope to continue our cooperation providing the development of transplantation and professional education in our countries in the future.

 

With best regards,
Sergey Trushkov

Meditsiiniinfo keskus on e-õppe vormis koolitanud meditsiinialaste andmebaaside kasutamist kursusel „Meditsiinialased infoallikad. Infokirjaoskuse (information literacy) põhimõtted. Tõenduspõhise meditsiini infoallikad, PICO meetod. Vaba juurdepääsuga infoallikad internetis ja nende kvaliteedi hindamine."

 

Meditsiinitõdede iga on umbes viis aastat, siis võivad uued uurimistulemused ja teadmised asendada senikasutatavaid. Ülikiire infovoo tingimustes muutuvad üha olulisemaks infokäsitlemisega seotud teadmised ja oskused. Tänapäeva ühiskond on teabeühiskond, kus info leidmine, tõlgendamine ja rakendamine on muutunud ülioluliseks ja tihti ka edukuse määrajaks. Saamaks tõest ja uusimat informatsiooni, peavad meditsiinitöötajad orienteeruma internetipõhistes andmebaasides. Internetist vajaliku teabe otsimine ja leidmine nõuab nn infokirjaoskust, mida nimetatakse sageli „teiseks kirjaoskuseks". Otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid). Meditsiinitöötajate oskused leida internetist vajalikku teavet on erinevad. Meditsiiniinfo keskus püüab neid oskusi parendada.

 

Teist aastat on kasutusel uus meetodid – e-õpe. Koolitus toimub Moodle internetikeskkonnas. E-kursuse kestvus on 8 nädalat ehk 120 akadeemilist tundi (loengud, praktiline tegevus, iseseisev töö). Kursuse läbides saab osaleja 4,5 EAP.

Kursus on paindlik, sest  erinevalt auditoorsest õppetööst saavad osalejad valida materjalidega tutvumiseks sobiva aja ning õppida jõukohase tempoga. Kokkulepitud tähtajaks tuleb esitada kodused ülesanded. Kursus algab kergemate materjalide ja üldoskuste tutvustusega. Järk-järgult raskusaste suureneb ning ka praktilised iseseisvad tööd lähevad keerulisemaks.

 

Kursusel tutvustatakse kliinikumi andmebaase  Ovid, UpToDate, Micromedex ning STAT!Ref ja EBSCO.

 

Kursuse lõppedes oskavad arstid-õed kasutada erialaseid andmebaase, otsida sealt vajaminevat informatsiooni. Internetikeskkonna kasutamisega kaasneb sageli oht saada väärinfot, kuna allikate usaldusväärsus pole tihti kontrollitav. Väga tähtis on ka, et sellel kursusel õpetatakse neile, kuidas hinnata andmebaasidest ja internetist leitud infot.

 

E-kursuse materjalid on  koostanud Ludmilla Sööt, Piret Truu, Keiu Saarniit ning Riina Kuik. Medinfo3

Tänaseks on e-kursuse läbinud pea 100 kliinikumi ning erinevate Tallinna haiglate arsti, õde jt erialade spetsialisti. Ettevalmistamisel on ka venekeelse kursuse materjalid.

Järgmine e-kursus kliinikumi töötajatele algab 1. oktoobril 2013. Samal ajal algab kursus ka Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla töötajatele. Lisainfo meditsiiniinfo keskusest Ludmilla Söödilt. Eelregistreerumine kursusele toimub aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Ludmilla Sööt

Meditsiiniinfo keskuse spetsialist

 

Kommentaar:

Katrin Puurmaa, õde, sisekliinik

„Olles varem diplomitööd tehes kokku puutunud mõningate andmebaasidega, ei olnud mul siiski aimugi, kui palju erinevaid andmebaase tegelikult on ning kui informatiivsed võivad andmebaasid olla. Ning samuti ei teadnud ma varem, kui palju erinevaid võimalusi neis on. Nüüd kui kursus on läbitud, oskan ma iseseisvalt kasutada oma eriala infoallikaid ning hinnata internetis kättesaadava info kvaliteeti. Oma töös saan ma neid andmebaase kasutada näiteks selleks, et  erinevate protseduuride/uuringute infolehti otsida, lugeda haiguste ja ravi kohta või end erinevate meditsiiniliste artiklite ja uurimistöödega kurssi viia."

 

Inna Raud, õde, kõrvakliinik

 „On väga südantliigutav, et õpetaja peale kursust tunneb huvi, kuidas endisel õpilasel läheb, kas ta saab teadmisi tööelus rakendada. See aitab õpilasel hoida toonust ja sunnib algteadmisi meelde tuletama. Mul vedas nii suurepärase ja professionaalse õpetajaga!

Tegelikult teadsin enne e –kursust ainult, et internetis on meditsiiniteemaalised andmebaasid. Tervishoiu kõrgkooli lõpetamisest on möödas 10 aastat ja ma ei olnud väga kursis, et Meditsiiniinfo keskuses saab andmebaase kasutada.

Koostame koos osakonna vanemõega Piret Videriga kõrvakliiniku kirurgia osakonna õdedele valve üleandmise juhendit. Olen otsinud informatsiooni Ovid–is. Leidsin mõningaid juhendi koostamise algaluseks sobivaid artikleid.

Andmebaaside kasutamise võimalus on väga oluline. Peame ennast pidevalt täiendama nii praktilises kui ka teoreetilises osas, seega on andmebaaside kasutamise oskus asendamatu. Elutempo läheb aina kiiremaks ja raamatukogu külastamine  mõnikord lihtsalt ei mahu päevaplaani, samas võib olla raamat juba laenatud ja peab ootama. Aga teadmised aeguvad  või ununevad kiiresti. Tuleb, lihtsalt tuleb olla kaasaegne ja käia eluga ühte sammu – see tähendab olla kursis, olla teadlik, kust saab vajaliku info. Kõige kiirem ja kindlasti mugavam on Meditsiiniinfo keskuse andmebaaside kaudu info otsimine. Infot saab sorteerida ja teha valikud, otsingu võimalusi piirata - tulemus võib olla suurepärane. Nii suures baasis leiadki seda, mida saad oma töös rakendada. Andmebaaside kasutamine hõlbustab ja soodustab inglise keele oskuse säilitamist ja arendamist."

 

Meditsiiniinfo keskus on avatud uutes ruumides

Meditsiiniinfo keskus kolis suvel L. Puusepa 2, I korruse vastremonditud ruumidesse. Keskus on avatud tööpäeviti kell 8.30-16.30. Medinfo1

Traditsiooniliselt tutvustab keskus neljapäeviti kell 14.00 andmebaase ning keskuse tööga seonduvat.

 

Radioloogiakliinik opereerib Vähiliidu mammobussi viiendat aastat. Piirkondades, kus puudub mammograafiakabinet, tehakse uuringuid liikuva mammograafiga. Radioloogiakliiniku ja Vähiliidu mammobuss pakub teenust Lõuna- ja Kesk-Eesti naistele. Lisaks maakonnakeskustele külastab mammobuss tänavu ka väiksemaid linnu ja asulaid - Põltsamaa, Räpina, Antsla, Otepää, Tõrva, Elva jne. Naiste osalusaktiivsus on jätkuvalt tõusutendentsiga. Esmakordselt on mitmetes maakondades (Võrumaal ja Viljandimaal) bussi saabudes kõik vabad ajad juba broneeritud!Mammobuss2

Jaanipäevanädalal lõpeb mammobussi selle aasta esimene ringkäik Lõuna-Eestis, misjärel tuleb suvepuhkus. Tööd jätkatakse jälle septembrikuus. Bussi sõidugraafik on nähtav kliinikumi kodulehel Internetis, eelteated avaldatakse ka Kliinikumi Facebook lehel.

Esimesel poolaastal on mammobussis käinud rinnavähi sõeluuringul Jõgevamaal enam kui 700 naist, Põlvamaal üle 600, Võrumaal ligi 800, Valgamaal ligi 700 ja Viljandimaal ligi 1100 naist. Järvamaal töötab mammobuss kuni 28. juunini.

Lisaks põhitööle osales mammobuss vähikampaaniakuu ürituste raames SEB Naistejooksul Tallinnas ja Mulgi Messil, kus esmakordselt tehti naistele ka rinnauuringuid (sõeluuringul osales üle 50 naise).

Mammobussi töös osalevad väga tublid radioloogiaõed Ele Virolaineni juhtimisel – naistelt saame pidevalt positiivset tagasisidet kiire ja väga meeldiva teeninduse eest.

Mammobussi töö ei oleks võimalik ilma insener-tehnilise toeta, mille eest kannavad suurepäraselt hoolt insenerid Andrus Aavik, Lauri Rööbing ja Ivo Pruul.

Igas meepotis peab olema ka tilk tõrva - kuigi võime pea iga päev kuulda reklaamidest kui hästi on Eesti kaetud internetiga, on mitmetes väiksemates kohtades selgunud, et ka suuremate mobiilioperaatorite poolt pakutav internetiühendus ei ole piisav mammobussi töö normaalseks toimimiseks.

2013 a. oodatakse rinnavähi sõeluuringule kõiki 1953, 1954, 1955, 1957, 1959, 1961 ja 1963 aastail sündinud ravikindlustust omavaid naisi.

 

Sulev Ulp

Radioloog

Rinnavähi sõeluuringu Lõuna-Eesti koordinaator

See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Eesti Meteoroloogia- ja Hüdroloogia Instituut on üks väga tark asutus, sest kuidas nad muidu oskasid ennustada, et 12. oktoobril tuleb oktoobrikuu ilusaim laupäev!? Ja neil oli õigus, mitte ainult ilma osas, vaid kogu päeva osas.


Hommikul ärgates polnud veel päikestki näha ja maa oli valge kirmega kaetud ning ennustuse paikapidavuse osas tekkis tõsine kahtlus. Aga juba bussiga Tartust välja sõites avanes Raadi väljade kohal imeilus vaatepilt – karge härmas rohumaa, mille kohal heljumas õrn uduloor, taustaks säravkollased kased ja kõike seda ilu üle kuldamas tõusev päike.
Reisi esimeseks sihtkohaks pidi plaani järgi olema Ida-Viru Keskhaigla (IVKH). Kui aga buss oli läbinud Jõhvi ja jõudnud Tallinn - Narva maanteele, tekkis küsimus, kas ka bussijuht teab meie esimest peatuspaika. Selguski, et bussijuht oleks meid viinud Narva, sest kui juba nimi Ida-Virumaa, siis küllap selle piirkonna suurim ja uusim haigla asub Eestimaa idapiiril. Aga võta näpust, haigla asub hoopis kusagil Jõhvi kandis. Egas siis midagi, mis halvasti, see uuesti ja bussinina sai Toila teeristis taas Jõhvi poole pööratud ning otsingud võisid alata. Jah, nimelt otsingud, sest haigla täpse asukoha kohta tekkis bussis mitu erinevat versiooni. Kõiketeadja internet juhatas aga meid aadressile Ilmajaama 12, Kohtla-Järve linnaosas Ahtmes, mis osutuski õigeks majaks.


Meid võeti väga sõbralikult vastu, jagati gruppideks ja ringkäik uues haiglas võis alata. Haigla aktiivravikorpus on nagu Kliinikumi väike vend, projekteerimisel võeti arvesse Kliinikumi kogemusi ja maja on saanud ilus, asjalik ja hubane. Uuele korpusele lisandub veel vana Puru Haigla kompleks, mida jõudumööda on renoveeritud ja edasi korrastatakse
Pikk sõit seljataga ja põhjalik ekskursioon uues ning vanas haiglahoones tehtud, suundusime lõunale Gruusia trahterisse „Mimino", mille nimi kõlaks eesti keeles „Pistrik". Meie maitsemeeled said hõrgu turgutuse osaliseks Gruusiast pärit kokkade valmistatud šašlõki ja suussulava koogi poolt. Maitsebuketti täiendas autentne Gruusia vein. Üks trahteri omanikest on arstiharidusega. Kuigi nüüdseks on ta meditsiini vahetanud ärimaailma vastu, käis ta meid, kunagisi kolleege, sõbralikult tervitamas. Trahter, kokad, toit ja teenindajad said meilt müriseva aplausi. „Miminosse" tasub sööma minna ja trahterit võib julgesti oma sõpradele soovitada.


Kõhud head-paremat täis pugitud, suundusime edasi Eestimaa idapoolseimasse mõisasse Kukrusel. Härrastemaja on huvitav kombinatsioon eri ajastute arhidektuuridest. Algselt ehitati mõis barokkstiilis, aastate möödudes lisati tiibhooned ning keskossa aknaga kolmnurkviil, muutes maja ilme klassitsistlikumaks.
Mõisahooneid ümbritseb park looduslik tiikide süsteemiga, mis kahjuks on ära kuivanud põlevkivi kaevandamise tõttu. Veel olevat Kukruse mõisast lähtunud tunnel. Legendi järgi viinud selle kaugeim haru Kuremäe kloostrisse (23 km) ja lähim Edise mõisa (2,1 km).


Praegu kuulub Edise mõis Kohtla vallale, kunagisteks omanikeks olid aga perekond von Tollide liikmed, kes on andnud oma panuse nii mäetööstuse, ajaloo kui ka geograafia arengusse. Näiteks Hermann von Toll pani aluse põlevkivitööstusele, rajades 1916. a. mõisa maadele katsekaevanduse.


Kuulsaimaks Tolliks tuleb aga pidada polaaruurijat Eduard von Tolli, kes jäi kadunuks Sannikovi maa otsingutel.
Praegu on mõisaruumid jagatud teematubadeks: ajaloohuvilistele von Tollide perekonna ja baltisakslaste lugu jutustavad ruumid, ilusatest asjadest lugupidajatele aadlike kostüümide prooviruum.
Maja keldris satutakse aga polaaruurijate maale, kus lapsemeelsed saavad sõita koerarakendiga, vaadata üle proviandiruumi sisu ja mängida lumesõda. Kukruse mõisas saab lisaks ajas tagasirändamisele pidada tänapäevaseid pidusid uhketes mõisasaalides.


Järgmisena viis buss meid Kohtla-Järvele, kus ootamas giid Õie, kellega koos sõitsime Viru Keemia Grupi (VKG) maadele. VKG põhineb Eesti kapitalil ja annab tööd 1500 inimesele. Eesti Põlevkivitööstus rajati 1924. aastal ja praegu on VKG-s kasutusel parim põlevkiviõli tootmise tehnoloogia maailmas. VKG katab kogu põlevkiviahela alates selle kaevandamisest ja ümbertöötamisest kuni peenkemikaalide turustamiseni. Siin kaevandatakse aastas 2,4 miljonit tonni pruuni kulda, millest toodetakse õli, mitmesuguseid fenoole ja peenkeemiat. Põlevkiviõli peamised tarbijad on laevafirmad, kes lisavad õli laevakütusesse hangumistäpi langetamiseks.


Aga ka naistele on VKG oluline abimees, sest nende tooteid võib leida näiteks juustevärvides. VKG saaduste nimekiri ja kasutusala on väga lai, lisaks eelpool nimetatud valdkondadele kasutatakse produkte farmaatsiatööstusest kuni autokummideni.


VKG-le on väga olulised nii töötajate kui ka keskkonna ohutus ja heaolu. Kui tavaliselt kujutatakse ette keemikuid laboris ja katseklaasidega mässamas, siis tänapäevane keemikute igapäev möödub arvuti taga istudes, jälgides tarkade masinate, milles võib temperatuur tõusta kuni 700kraadini, tööd. VKG töötajad läbivad iga-aastase põhjaliku tervisekontrolli ning alkohol ja muud sõltuvust tekitavad ained on VKG territooriumil tabu.
Põlevkivitööstuse juurde kuuluvad tuhamägede alus- ja pealispind kaetakse spetsiaalse kattega, vähendamaks ohtlike kemikaalijääkide imendumist maapinda ning mäekülgedele istutatakse puud ja taimed, et vaatepilt muutuks ilusamaks.
Meie reisi viimaseks vaatamisväärsuseks oli Avinurme puiduait. Lisaks meeldivale puu-ja tõrvalõhna nuusutamisele, sai imetletud käistöömeistrite valmistatud ilusaid asju. Kes polnud veel reisilt suveniiri leidnud, sai selle vea just siin parandada. Ja valikut oli oi kui palju - puulusikast tünnideni ja seepidest, šokolaadist roositud säärikuteni. Ole ainult hea ja leia endale meelepärane ese.


Ilma pimenedes jõudsime tagasi Tartusse koos uute tarkustega, rohkete meeldivate elamustega ja ilusate suveniiridega.

 

Tiia Voor

Tartu Arstide Liidu liige
Lastekliiniku arst-õppejõud


Kliinikumi naistekliinikul on siht saada beebisõbraliku haigla tiitel. Kui haigla täidab kõik nõutud kriteeriumid, saab vastavat tiitlit taotleda ÜRO lastefondilt UNICEF Eestilt.

Beebisõbraliku Haigla Algatus (BFHI) on Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ja UNICEF Lastefondi ühisliikumine, mille algus ulatub 1990ndate aastate algusesse. Algatuse edukal rakendumisel nähti kolme olulise eesmärgi saavutamist: ema- ja beebisõbraliku hoolduse osutamist ning selle aktsepteerimist emadushoolduse kvaliteedi indikaatorina ning piimasegude turustamise ja reklaami tõkestamist.

 

Eestis on UNICEF-i Beebisõbraliku haigla tiitel omistatud kahele haiglale AS Fertilitasele ja Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinikule. Alates 2008. aastast kannab Eestis beebisõbraliku haigla tiitlit ainult Ida-Tallinna Keskhaigla Naistekliinik.


Beebisõbraliku haiglatava alustaladeks on Maailma Tervishoiu Organisatsiooni ja UNICEF-i ühisavalduses välja toodud kümme reeglit edukaks imetamiseks, mis kõik peavad hinnataval haiglal olema täidetud. Esimene reegel näeb ette rinnaga toitmise strateegia olemasolu.


Enamikus arenenud riikides on tänaseks olemas riiklik imetamise strateegia, et toetada oma inimeste tervist alustades imiku ja lapseeast kogu elukaare vältel.


Käesoleva aasta algusest on naistekliiniku töögrupp tegelenud aktiivselt rinnaga toitmise strateegia põhjaliku ettevalmistamisega ning tänaseks on valminud selle esimene versioon. Vastvalminud strateegia sisaldab soovitusi ja tegevusjuhiseid rinnaga toitmise toetamiseks, edendamiseks ja kaitsmiseks. Strateegia rakendumist planeeritakse läbi nelja peamise suuna, mida võib tinglikult jagada järgmiselt:
1. töö rasedate ja nende peredega ning ettevalmistus imetamiseks;
2. esmase imetamise toetamine ning soodustamine läbi patsiendiõpetuse ja asjatundliku juhendamise;
3. koostöö imetamise tugirühmadega väljaspool haiglat;
4. jätkupidev personali koolitus.

 

Ülemämmaemand Pille Teesalu sõnul aitab see dokument süsteemselt ja läbimõeldult toetada emasid imetamise alustamisel. „Läbi patsiendiõpetuse mõjutatakse suuremat arvu emasid imetamist alustama ja sellega jätkama vähemalt lapse kuuenda elukuuni. Ühiselt läbimõeldud ja koostatud strateegia on tugi, mis annab igale tervishoiutöötajale selge juhise töökorraldusest naistekliinikus," sõnas Teesalu.
Strateegia rakendumise üheks kriteeriumiks on kõikide osapoolte kaasamine - haigla töötajad, imetamisnõustajad ja sihtrühm – rasedad, imetavad emad ja nende pered, saavad sellega tutvuda ning võimaluse kommenteerida.
Naistekliiniku rinnaga toitmise strateegia leiate kliiniku kodulehelt ning kuni 20.oktoobrini saab anda tagasisidet vastates naistekliiniku töögrupi poolt koostatud küsimustikule. Teie arvamused on väga oodatud! Küsimustiku leiate kliinikumi kodulehel Internetis: http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/patsiendile/115-naistekliiniku-rinnaga-toitmise-strateegia-2013-2018-tagasiside-kusimustik


Lisaks strateegia olemasolule sisaldavad Beebisõbraliku haigla põhimõtted soovitusi jätkupidevaks personali koolitamiseks ja sihtrühma teadlikkuse suurendamiseks rinnapiima vajalikkusest. Samuti sünnitusmajas ema ja lapse koosolemise tagamiseks ning eelduste loomiseks rinnaga toitmise alustamiseks ning jätkuvaks edukaks imetamiseks.
Strateegia olemasolu ja teadvustamine on Beebisõbralik Haigla tiitli saamisel alles esimene samm. Edasi jätkub töö strateegia rakendamisega, millele järgneb esmalt sisehindamine ning seejärel välishindamine UNICEF Eesti hindamiskomisjoni poolt. Beebisõbraliku haigla tiitel omistatakse 5 aastaks, millele järgneb uus hindamine.

 


Imetamisnõustamine Internetis


Ämmaemand Marge Mahla initsiatiivil on juba käesoleva aasta kevadest võimalik imetamisalast nõu saada ka kliinikumi kodulehe vahendusel või e-kirjaga. Viimasel juhul tuleb kiri saata aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Ööpäevas laekub keskmiselt 2-3 küsimust. Küsijate seas on nii neid, kes vajavad toetust ja positiivset kinnitust oma senisele tegutsemisele, kui neid, kelle pöördumine on olnud vajalik konsultatsiooni planeerimiseks juba imetamisnõustajaga.


Täna saame öelda, et tegevus on käivitunud nii, nagu alustades prognoosisime. Tänaseks on kujunenud teatav hulk korduvaid küsimusi, mille alusel planeerime koostada kodulehel eraldi kuvatava nn. korduma kippuvate küsimuste rubriigi koos pildimaterjaliga.

 


Pidev koolitus tagab vajalikud teadmised ja oskused


Alates 2013.a. augustist toimuvad üle Eesti Sotsiaalministeeriumi poolt ellukutsutud ja UNICEF Eesti poolt elluviidavad koolitused „Rinnaga toitmise edendamine Eestis 2013-2014". Koolituse üldmaht on 26 tundi, millest 10 tundi on iseseisev töö veebikeskkonnas Moodle. Projekti eesmärk on pakkuda tasuta koolitusi emadushooldust pakkuvate haiglate töötajatele nende töökohas. Seega on koolitused suunatud peamiselt naistekliiniku arstidele, ämmaemandatele ja õdedele ning põetajatele, kes sünnitanud naistega kokku puutuvad.
Teine suur grupp tervishoiutöötajaid on pereõed ja perearstid. Lõuna-Eestis toimuvate koolituste läbiviimisesse on kaasatud ka lektorid naistekliinikust.


Täpsem koolituste ajakava ja registreerimine http://www.unicef.ee/page/119

naistekl22naistekl11naistekl33

 

Miks?

Küsimusele vastab keskkonnaosakonna juhataja Tiina Teder:


tiina teder pisiDesinfektsiooniosakonna nimetus on ajale sisuliselt jalgu jäänud. Maarjamõisa Haiglas nimetati nii osakonda, mille põhiliseks tegevuseks oli haiglahügieeni korraldamine ja sellest tulenevad tegevused. Täna on need kohustused pandud infektsioonikontrolliteenistuse õlule. Nüüdseks täidab desinfektsiooniosakond ainult keskkonnaalaseid ülesandeid ja sellest tuleneski vajadus viia osakonna nimetus kooskõlla osutatavate teenuste tegeliku sisuga.


Majandusteenistuse keskkonnaosakond peab tagama kaasaegse ja keskkonnasõbraliku jäätmekäitluse ehk teisisõnu prügimajanduse. Meie ülesandeks on. ohtlike jäätmete nõuetekohane käitlemine, ladestatavate jäätmekoguste vähendamine, jäätmete taaskasutuse suurendamine, vajalike keskkonnalubade olemasolu korraldamine, st meie peame.


Meditsiinilised jäätmed vajavad erikäitlemist osutame seda teenust ka teistele tervishoiuasutustele. Aastas töötleb meie keskus ca 200 tonni erikäitlemist vajavaid meditsiinilisi jäätmeid.


Vajadusel teeme ka kahjuritõrjet, tagamaks puhas ning ohutu keskkond nii personalile kui patsiendile.


Kliinikumi Leht

 

Uneaegsed hingamishäired on kõige sagedasemad ja tõsisemad unehäired; need on põhjustatud nina ja neeluosa anatoomia ja füsioloogia eripärast ja häiretest, mille ravi on kõrva-nina-kurguarstide pärusmaa. Mittepuhanud enesetunne on uneapnoehaige kaebus, millega ta arsti vastuvõtule pöördub. Kui normaalselt on inimesel süvaund 20%, siis apnoehaigetel ei ole ühtegi protsenti. Unega seotud haigus progresseerub, selle esimene tunnus on väsimus, teine kaebus on unehäired. Neist jagusaamiseks on tähtsad õigeaegne diagnostika ja ravi.


Kõrvakliinikusse unekeskuse loomine sai võimalikus tänu kliiniku toonase juhataja prof. Mart Kulli arusaamisele, et unelämbus on tõsine haigus. Samal ajal avaldasime ja olime juba avaldanud rahvusvaheliselt tunnustatud meditsiiniajakirjades ja ajakirjas Eesti Arst oma uurimistöid uneapnoe etiopatogeneesist. Perearstide kursustele lisandusid unehäirete loengud; tudengitele õpetasime erinevate erialade vaatepunktist unehäireid - see kõik aitas kaasa, et arstkond Eestis hakkas nägema uneuuringute vajalikkust.


Kõrvakliinikule osteti esimene polüsomnograaf 2003. aasta juunis ja juba juulis tegime esimese uneuuringu. Sellest ajast oleme oma keskust arendanud ja kasvatanud nii riist- ja tarkvara kui inim- ja vaimuressursiga. Esimesed polüsomnograafid, millega tööd alustasime, on välja vahetatud ja praegu töötame aparaatidega, mille töömaht on oluliselt suurem. Tänaseks tehakse kõrvakliinikus enam kui 600 uneuuringut aastas.
Aastaid kestnud pidev töö ja suhtlemine Eesti Haigekassaga, et viia hinnakirja uuringud ja ravimeetodid, on jõudnud tulemuseni, et saame uneaegsete hingamishäiretega haigeid uurida ja ravida. Kestva positiivse õhurõhu ravi (CPAP-ravi) on haigekassa hinnakirjas 2012. aastast.


Mitmekülgselt funktsioneeriv kõrvakliiniku unekeskus on meeskonna töö tulemus, millesse on suure panuse andnud kliiniku juhataja dr. Priit Kaseneõmm ja ülemõde Marika Tamm.


Pidevalt tegeleme uneõdede koolitusega eesmärgiga, et ühel inimesel selgeksõpitud diagnostika või raviprotseduur, mis unemeditsiinis võib olla küllalt keeruline, õpetatakse edasi. Selle põhimõtte omandasin töötades (2005/2006) Soomes Rinnekoti teadus- ja uurimiskeskuse unekeskuses dr. Markku Partineni juhendamisel, kes on maailma üks juhtivaid uneteadlasi.


Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku unekeskuse 10nda sünnipäeva sünnipäevalapsed on vanemarst-õppejõud Marlit Veldi (PhD), keskuse loomise algataja ja artikli autor, edasi järgnevad uneõed tööstaaži järgi: Tiina Siilak, Liina Ojala, Triin Laurits, Liina Tiidor, Liis Anijalg, Rhoda Vaiksaar, Riin Raukas ja Julia Keller.

 

Keskuse sünnipäeval täname kolleege kõrvakliinikust ja psühhiaatriakliinikust ning kopsukliinikust ning kolleege, kellega koos oleme rajanud Eesti Unemeditsiini Seltsi, mis on väga oluline unemeditsiini arengu jaoks Eestis.

 Veldi

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Marlit Veldi
Vanemarst-õppejõud otorinolarüngoloogia erialal

 

Kaheteistkümne tegutsemisaastaga on ettepanekute ja kaebuste süsteem (EKS) end hästi õigustanud, korraldus stabiliseerunud ja tulemused väärtustatud.

 

Kliinikumi ettepanekute ja kaebuste registrile laekus 2012. aastal kokku 746 avaldust, mis on 44 avalduse võrra vähem kui 2011. aastal. Patsientide arvamusavaldused jaotusid järgmiselt: 478 tänuavaldust, 139 kaebust, 73 ettepanekut ja 56 kombineeritud avaldust.


Kaebuste põhjuseid analüüsides selgus, et ligemale kolmandik kaebustest esitati suhtlemisel tekkinud arusaamatuste tõttu, neljandik oli seotud töö kvaliteediga ja viiendik tervishoiuteenuste kättesaadavusega. Ülejäänud kaebused kuulusid olmetingimuste, toitlustamise ja muude kaebuste valdkonda.


Tervishoiuteenuste kättesaadavuse kohta esitatud kaebused näitasid kätte kitsaskohad, millega tuleks rohkem tegeleda, nagu EMO parem töökorraldus ja patsientide pikad ooteajad tagasikutsete korral. 2012. aastal toimunud meditsiinitöötajate streik ei olnud patsientide pahameele otseseks põhjuseks, pigem põhjustas nördimust informatsiooni edastamine ja ooteaja pikenemine uute vastuvõtuaegade broneerimisel.


Tänuavaldusi laekus kliinikutele ja teenistustele kokku 642. Enamikel juhtudel kiideti kliinikute head tööd. Kõige rohkem tänuavaldusi oli naistekliinikule (92), kirurgiakliinikule (52) ja hematoloogia-onkoloogiakliinikule (47) ning sisekliinikule (47). Teenistustest sai kõige rohkem kiita toitlustusteenistus (41): tunnustati toitude kvaliteeti ja maitset.


Valdkonniti oli kõige rohkem tänuavaldusi meeldiva suhtlemise (56%) ja ravitöö kõrge kvaliteedi kohta (38%).
Ettepanekuid oli kokku 114. Kõige rohkem esitati muudatussoove raviteenuste ning visiidi- ja voodipäevatasu arvete, aga ka töökorralduse kohta. Teine suurem ettepanekute grupp puudutas olmetingimusi. Ettepanekuid tehti ka toitlustamise, suhtlemise, tervishoiuteenuste parema kättesaadavuse ja ravitöö kvaliteedi parandamise kohta.

 

Tänan kõiki kliinikumi töötajaid, kes 2012. aastal olid hoole ja vastutustundega abiks ettepanekute ja kaebuste süsteemi korraldamisel.

 

Kaebused, ettepanekud ja tänuavaldused valdkondade järgi (2013. aastal)

Kaebused, ettepanekud ja tänuavaldused valdkondade järgi (2013. aastal)


Katrin Silla

 

 

Katrin Silla
ettepanekute ja kaebuste süsteemi koordinaator

 

 

 

 

Täismahus ettepanekute ja kaebuste süsteemi aruanne on avaldatud kliinikumi kodulehel.

 

 

Evelyn EvertKommentaar

Evelyn Evert
lastekliiniku ülemõde

 

Iga tagasiside, mille me EKS-i kaudu saame on oluline, sest aitab näha olukorda patsiendi vaatekohast ja seetõttu võiks tagasisidet isegi rohkem laekuda. 2012. aasta oli sellepoolest hea aasta, et laekus 30 avaldust, mis on siiani kõige parem tulemus. Kõige enam on muidugi hea meel selle üle, et kaks viimast aastat on lastekliinikul olnud tänuavaldusi rohkem kui kaebusi ja ettepanekuid kokku. Tänatakse nimeliselt nii arste, õdesid, füsioterapeute, põetajaid kui ka toidujagajaid. Seega on iga lüli meie meeskonnas patsiendi jaoks oluline ning nad märkavad meid kõiki. Kaebustesse suhtume alati tõsiselt, eriti nendesse, mis puudutavad ravikvaliteeti ja suhtlemist. Ettepanekute kohta saab öelda niipalju, et enamasti puudutavad need olmet. Kahjuks ei saa me kõiki ettepanekuid arvestada, sest näiteks kütte reguleerimine vastavalt vajadusele ja perekesksema keskkonna (nt perepalati) pakkumine neonatoloogia osakonnas ei ole veel hetkel võimalik.

 

 

Piret TammvereKommentaar
Piret Tammvere
toitlustusteenistuse tootmisjuht

 

Tänu ettepanekute ja kaebuste süsteemile on meil võimalus teada saada, mis on hästi ja milliseid kitsaskohti oleks vaja toitlustusteenistuses parandada. Kui ettepanekud on reaalselt teostatavad ja arvestavad enamike inimeste vajadusi, siis oleme püüdnud neid täita.


Ka kaebustest on üht-teist õppida, kuigi teinekord on need seotud patsiendi haigusest tulenevate meeleoludega ning pole alati õigustatud.


Meeldiv on see, et kokkade tööd on hakatud üha rohkem väärtustama, seda näitab ka 2012. aasta kiituste hulk (nt „toit on kui vanaema tehtud" või „köögis on tõelised kokad, kes väikese toidurahaga suudavad pakkuda nii maitsvaid roogi"). Hea sõna innustab!

 


Lisaks lastekliinikule neonatoloogia saab alates 2013. aasta algusest kogemusnõustajate abi ka kirurgia-, psühhiaatria- ja hematoloogia-onkoloogia kliinikus. Kogemusnõustajateks on emad, kes oskavad läbi isikliku kogemuse nõustada samade muredega haiglas viibivaid lapsi, nende vanemaid ning lähedasi.

 

kogemusnoustajad


Kogemusnõustamise projekti algatas 2011. aastal Lastefond ning selle elluviimist on rahastanud Eesti-Šveitsi koostööprogrammi Vabaühenduste Fond ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kliinikumi esimeste kogemusnõustajatena hakkasid lastekliiniku neonatoloogia osakonnas tööle enneaegsete laste emad Raili Hollo ja Ethel Toomingas.


Kõik viis uut projektiga liitunud kogemusnõustajat ‒ Andra Kirna, Kadi Haamer, Maarika Müürsepp, Maarja Pundonen ja Merike Kaunissaare ‒ on läbinud pooleaastase koolituse ning osalevad supervisioonidel, mida juhib hingehoidja Naatan Haamer. Lisaks on läbitud ka kriisikoolitus, sest kogemusnõustaja läheb tavaliselt kriisisituatsioonis inimese juurde.


Kogemusnõustaja kui ema, kes on oma lapsega sama tee läbi käinud, oskab raskel hetkel ulatada abikäe. Ta ei saa küll ravida, pakkuda valmis lahendusi või lubadusi jagada, aga oma kogemuste kaudu suudab ta mõista, ära kuulata ja tuleviku teele valgust näidata.

 

Maarika Müürsepp
lastekliiniku kogemusnõustaja
Kõhklesin kaua, enne kui soostusin kogemusnõustajaks hakkama. Mulle on alati meeldinud inimese psüühika ja olen püüdnud sellesse süüvida. Kogemusnõustajana oma abi pakkudes rõõmustan väga, kui emal hakkab peale rääkimist kergem. Märksa keerulisem on see, et inimesed ootavad konkreetseid lahendusi oma probleemidele, mida ma pakkuda ei saa.

 

Merike Kaunissaare
hematoloogia-onkoloogia kliiniku kogemusnõustaja
Tihtipeale saab laps kõigest palju rohkem aru kui lapsevanem, kes eriti alguses kõike eitab. Abi on sellest, kui rääkida eraldi nii lapse kui lapsevanemaga. Mul on enda kogemusest pakkuda positiivne näide, kui laps sai terveks. Kuigi ma ei saa selle kaudu midagi tõestada, saan ma näidata, et segaduses olek on ajutine.

 

Andra Kirna
psühhiaatriakliiniku kogemusnõustaja
Psühhiaatrias ei tähenda sama diagnoos ühesuguseid muresid või lahendusviise. Nt kui Aspergeri sündroomiga laps ei taha süüa, siis on palju võimalusi, kuidas olukorda lahendada. Vahel aitab teise ema pealt n-ö spikerdamine. Kõige olulisem on, et lapsevanem ei tunneks ennast saamatuna selles olukorras ega võrdleks end nendega, kel kodus kasvamas tavaline laps.

 

Maarja Pundonen
psühhiaatriakliiniku kogemusnõustaja
Kuna mul endal on kodus aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laps, siis on mul hea võrdlusmoment. Mäletan, kuidas ma omal ajal infot otsisin ja millist abi soovisin, nüüd oskan seda teistele jagada. Emana tean, mis sellel lapsevanemal kodus toimub ja oskan teda mõista. Oluline on just see, et lapsevanem ei tunneks end üksinda oma muredega, et ta näeks, et selliseid peresid on veelgi.

 

Kadi Haamer
kirurgiakliiniku kogemusnõustaja
Teismelisena elasin üle raske trauma, pidin kriisist üksinda välja tulema ja tean, mida see tähendab. Püüan inimesi aidata ja anda lootust, just see viimane on väga oluline. Kogemusnõustajatena suhtleme ka omavahel ja anname üksteisele lugemissoovitusi.

 

Naatan HaamerKommentaar
Naatan Haamer
lastekliiniku ja naistekliiniku hingehoidja

Kogemusnõustajad on saanud esmase nõustamisalase ettevalmistuse ja seetõttu saavad olla tõhusaks abiks patsientide ja nende lähedaste emotsionaalsel toetamisel. Iga kogemusnõustaja tegutseb just selles osakonnas, mis vastab tema isiklikule kogemusele. Tema isiklik kriisikogemus ja sellega toimetulek on julgustavaks eeskujuks neile, kes abi vastuvõtmise hetkel ei suuda oma tulevikku vaadates lootust leida.

 

Iseenesestmõistetavalt võib ka hingehoidjal olla oma kriisikogemusi, aga tema peab siiski hakkama saama väga erinevate kriisijuhtumitega, mille osas tal endal kogemuslik alus puudub. Loomulikult eeldab see ka pikemat ja põhjalikumat ettevalmistust ja süvendatud nõustamisalaseid teadmisi.


Kliinikumi meditsiiniinfo keskus teeb igal aastal kokkuvõtteid kliinikumi teadustegevusest infokeskuses peetava eesti arstide publikatsioonide andmebaasi alusel.


Andmeid kogutakse rahvusvahelistest andmebaasidest: Thomson Reuters Web of Knowledge (WOK), Medline (OVID), EBSCO, PubMed ja ajakirjast Eesti Arst. Lisame andmebaasi ka muudest rahvusvahelistest andmebaasidest saadud ja kontrollitud viited artiklitele, monograafiatele, õpikutele ja ravijuhistele. Kliinikumi töötajate populaarteaduslikud artiklid on küll kliinikumi andmebaasis kirjeldatud, kuid me ei võta neid arvesse kui teaduspublikatsioone. Eesti teiste haiglate arstide kirjutatud artiklid on andmebaasis kirjeldatud siis, kui artikli juures on autor märkinud oma töökoha.


Publikatsioonide arv ei ole kvaliteedi näitaja ja seetõttu vaatame ka kliinikumi arstide artiklitele viitamiste arvu ja H-indeksit. Viitamiste ja H-indeksi aluseks on Thomson Reuters Web of Knowledge andmebaasis olevad andmed aastatest 1945–2012.
Tabelites esitatud andmed on võetud seisuga 15. aprill 2013. Tulemuse saamiseks ei ole kasutatud aastate piirangut. Andmed on võetud kliinikumi meditsiiniinfo keskuse publikatsioonide andmebaasist ja võrreldud Thomson Reuters Web of Knowledge andmetega. Arvesse on võetud ainult need artiklid, mis liigitatakse ETIS-e klassifikaatorite 1.1., 1.2., 1.3.,2.1.,3.1 alla.


Mitmed kliinikumis töötavad arstid avaldavad artikleid rahvusvahelistes ajakirjades, kuid oma töökohaks ei kirjuta nad Tartu Ülikooli Kliinikumi või teevad seda väga harva. Neinar Seli stipendiumi määramisel arvestatakse seda, kas artikli autori töökohaks on märgitud kliinikum. Juhin tähelepanu ka sellele, et andmed Web of Knowledge andmebaasis muutuvad pidevalt, sest täiendusi andmebaasis tehakse iga nädal. Sellega on seletatav asjaolu, et aasta alguses võetud andmed ilmunud trükiste arvu kohta on erinevad praegusest seisust.


Alljärgnevates tabelites kajastuvad arvud näitavad neid artikleid, kus autor on oma töökohaks kirjutanud kliinikumi.

 

Kliinikumi arstiteadlaste publikatsioonid aastal 2012.* 

 

Nimi

Artiklite üldarv

s.h.liigitus 1.1.

s.h.liigitus 1.2( rahvusvahelised andmebaasid v.a. WOK)

s.h.liigitus 1.3  (Eesti Arst)

Viitamised Thomson Reuters Web of Knowledge põhjal 1945 - 2012

H-indeks

1.

Katrin Õunap

8

7

1

 

565

12

2.

Margus Punab

7

7

 

 

1352

17

3.

Inga Talvik

6

4

1

1

178

7

4.

Margus Lember

5

5

 

 

431

10

5.

Jaak Kals

4

3

 

1

340

11

6.

Jaan Eha

4

2

 

2

3731

14

7.

Riina Kallikorm

4

4

 

 

327

11

 

Kliinikumi arstiteadlaste publikatsioonid aastatel 2008 – 2012.

 

Nimi

Artiklite üldarv

s.h.liigitus 1.1.

s.h.liigitus 1.2( rahvusvahelised andmebaasid v.a. WOK)

s.h.liigitus 1.3 ( Eesti Arst)

Viitamised Thomson Reuters Web of Knowledge põhjal 1945 - 2012

H-indeks

1.

Margus Punab

58

53

 

5

1352

17

2.

Katrin Õunap

29

22

1

6

565

12

3.

Inga Talvik

21

14

2

5

178

7

4.

Tuuli Metsvaht

17

13

 

4

150

6

5.

Riina Kallikorm

14

10

 

4

327

11

6.

Joel Starkopf

14

8

 

6

517

15

 

* Ülevaates on toodud artiklid, kus autori töökohaks on märgitud SA Tartu Ülikooli Kliinikum
Viitamised ja H-indeks on võetud Thomson Reuters Web of Knowledge andmebaasist seisuga märts, 2013.

 

Edetabel viitamiste järgi (1945–2012) Web of Knowledge põhjal.

Koht

Nimi

Viitamiste arv

1.

Jaan Eha

3731

2.

Margus Punab

1352

3.

Rain Jõgi

1172

4.

Kaja Julge

1085

5.

Tiina Talvik

888

6.

Alan Altraja

818

7.

Vallo Tillmann

810

8.

Vallo Volke

806

9.

Katrin Õunap

565

10.

Andres Salumets

563

 

 

Kliinikumi arstide edetabel H-indeksi järgi Web of Knowledge põhjal.

Koht

Nimi

H-indeks

1.

Rain Jõgi

20

2.

Margus Punab

17

3.

Veiko Vasar

16

4.

Vallo Volke

16

5.

Vallo Tillmann

15

6.

Joel Starkopf

15

7.

Jaan Eha

14

8.

Tiina Talvik

14

9.

Oivi Uibo

13

10.

Kaja Julge

12

11.

Katrin Õunap

12

12.

Alan Altraja

12

13.

Andres Salumets

12

14.

Anneli Uusküla

12

 

 

Kliinikute edetabel avaldatud publikatsioonide järgi aastal 2012.

130521 kliinikumi teadustegevus 2012

 

  

Eesti arstide publikatsioonide andmebaas on kättesaadav kliinikumi sisevõrgus, kuid andmed kõige uuemate eesti arstiteadlaste publikatsioonide kohta on kvartalite kaupa üleval aadressil: www.kliinikum.ee/infokeskus.

 

Keiu Saarniit

 

 

 

 

 

 

Keiu Saarniit
meditsiiniinfo keskuse direktor

 

17. aprillil käisid lastekliinikus Vanemuise teatri vabatahtlikud – Kollased Kassid – lastega meisterdamas ja mängimas.

 

Kollased kassid lastekliinikus

 

Kliinikum ja Vanemuise teatri noortetöö juht Mall Türk koos noortetöö läbiviijate Kollaste Kassidega on sõlminud vabatahtlikuks tegevuseks Hea tahte kokkuleppe. Teatri tegemiste kaudu tutvustatakse lastele erinevaid mängu-, meisterdamise ja koosolemise võimalusi: üheskoos lauldakse, joonistatakse, grimeeritakse, tehakse varjuteatrit ja maske.

 

Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku üldanestesioloogia osakonnas tegutseb alates 2008. aastast valuravi meeskond (VRM), mille tegevuse eesmärgiks on pakkuda professionaalset valuravialast nõustamist kliinikumi patsientidele nii statsionaarse kui ambulatoorse teenusena. Ambulatoorne vastuvõtt toimub kroonilise valuravi kabinetis ning esmasel pöördumisel on vajalik pere- või eriarsti saatekiri.

 

Valuravi meeskond


Valuravi meeskonda kuuluvad hetkel viis valuravi pädevusega arst-õppejõudu anestesioloogia erialal (dr Juri Karjagin, kes on üldanestesioloogia osakonna juhataja, dr Reet Kikas, kes on lisaks lasteanestesioloog, dr Mare Kubjas, dr Anna Jemeljanova, dr Svetlana Ussova, kes on VRM juht); kolm anesteesiaõde (Karin Raven, Rita Roost, Ave Üprus) ning apteegi proviisor Liis Kuld. Kroonilise valuravi vastuvõttudega tegelevad graafiku alusel dr Mare Kubjas, dr Svetlana Ussova ja dr Urve Rink, kes on neuroloog.


Meeskonna töö on korraldatud nõnda, et valuraviõde ja proviisor visiteerivad patsienti, koguvad ravialase informatsiooni nii patsiendilt kui kolleegidelt, koostöös valuravi anestesioloogi või anestesioloogi ja raviarstiga koostatakse patsiendi kliinilist seisundit ning valuravi vajadusi arvestav valuravi plaan, kombineerides vastavalt vajadusele erinevaid valuravi meetodeid ja preparaate erinevatest ravimrühmadest. Rakendatav valuravi skeem peab olema kliiniliselt ohutu, optimaalne ning kliinilist hetkesituatsiooni arvestav. Patsient jääb valuravi osas valuravi meeskonna poolt jälgimisele, mille käigus valuravi õde ja proviisor visiteerivad korduvalt patsienti ning vastavalt kliinilistele muutustele korrigeeritakse vajadusel valuravi skeemi. Valuravialased ravikorraldused dokumenteeritakse valuravi meeskonna poolt patsiendi ravilehtedele ja VRM töö dokumenteerimiseks kasutatavale VRM patsiendi lehele, mis arhiveeritakse. Parima valuravialase tulemuse saavutamiseks on äärmiselt vajalik ja oluline, et valuravi meeskonna liikmete ning kliinikumi erinevate üksuste ja osakondade kolleegide vahel toimiks hea koostöö, lähtudes interdistsiplinaarse meeskonnatöö põhimõtetest.


Meeskonna töö tulemuste statistikale tuginedes ilmneb, et töökoormus on jätkuva tõusutendentsiga, mis on igati positiivne ning meeskonna töö eesmärgiga kooskõlas. 2010. aastal koostati valuravi protokolle 345 ning 2012. aastal 569 statsionaarsele patsiendile. Suurenenud on ka kroonilise valuravi kabineti vastuvõtul käivate patsientide arv. Hea koostöö apteegiga võimaldab mitmete valuravis kasutatavate standardiseeritud ravimlahuste valmistamise apteegis, mis on oluline tegur ravimlahuste kvaliteedi ja ohutuse aspektist ning aitab paljuski kaasa erinevates osakondades uute valuravi meetodite laialdasemale kasutamisele.
Lisaks praktilisele tööle, on valuravialase töö edendamisel ning kaasaegsete põhimõtete rakendamisel oluline kolleegide, tudengite ja residentide koolitamine, millega kõik valuravi meeskonna liikmed tegelevad. Rõõm on tõdeda, valuravialased koolitused on kolleegide poolt oodatud ning temaatika tekitab diskussioone ja vastukajasid, mis on edasise arengu seisukohast igati positiivne. Võimalusi erialaseks enesetäienduseks valuravi meeskonna liikmetele pakuvad nii anestesioloogia- kui valuravialased kodumaised ja rahvusvahelised koolitused ja konverentsid. Seega õpivad meeskonna liikmed pidevalt ise ning jagavad omandatud teadmisi teistele.


Valuravi meeskonna töö kliinikumis on suunatud patsiendile tema seisundist ja vajadustest lähtuva, meie töös võimaliku, parima kaasaegse valuravialase teenuse pakkumisele, mis on võimalik tänu heale koostööle kolleegidega. Valuravi meeskond loodab, et senine, erinevaid osakondi hõlmav, igati hea koostöö leiab tulevikuski positiivse arengu ja jätku.

 

Valuravi meeskond
Karin Raven
anesteesia- ja valuravi õde

 

 

Kroonilise valuravi vastuvõtt
Vastuvõtule on võimalik patsiente registreerida telefonil 731 9100.
Vastuvõtule saavad suunata pere- ja eriarstid (vajalik saatekiri).

 

Valuravi meeskond (VRM) kliinikumis
Telefon: 731 8337
Mobiiltelefon: 5331 8337
e-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Kaiu SuijaKommentaar
Kaiu Suija
hematoloogia-onkoloogia kliiniku arst-õppejõud onkoloogia erialal

 

Vähihaige valu saab ja tuleb ravida

Vähihaiged vajavad valuravi sõltumata haiguse lokalisatsioonist ja staadiumist. Valu on levinud vaevus eelkõige kaugelearenenud haigusega patsientidel, kus valu ja teiste kaebuste leevendamine on ravi peamiseks eesmärgiks. Samamoodi esineb valu ca kolmandikul spetsiifilist vähivastast ravi saavatest patsientidest ning ka neile on oluline rakendada efektiivset toetavat ravi.

 

Vähivalu käsitlemine peab olema kompleksne, hõlmates vähidiagnoosist tuleneva emotsionaalse, sotsiaalse ning eksistentsiaalse aspekti. See on palliatiivse ravi üks osa. Efektiivne valuravi tagab patsiendile võimalikult hea elukvaliteedi.

 

Vähihaige valu ravimisel tuleb selgitada konkreetse haige konkreetse valu põhjus. Oluline on siinjuures detailne valu anamnees. Kaasaegne vähivalu medikamentoosne ravi on võimalusel suu kaudu, kellaajaline, valuredeli järgi, detailne ja individuaalne. Õige ravim õiges doosis õieti manustatuna on ravimisel esmatähtsad. Teatud juhtudel kasutatakse palliatiivses valuravis ka kiiritus- ja/või operatiivset ravi.

 

Dr Kaiu Suija vastuvõtud on hematoloogia-onkoloogia kliiniku polikliinikus, L. Puusepa 8, kabinet A112 esmaspäeviti ja reedeti. Vastuvõtule on vajalik eelregistreerimine telefonil 731 9100.

 


Naistekliinikus kahekordistus Venemaa sünnitajate arvArvud kõnelevad enda eest ise: Venemaal on kasvanud kliinikumi naistekliiniku populaarsus. Kui ülemöödunud aastal sõitis piiri tagant Tartusse 24 sünnitajat, siis 2012. aastal küündis Venemaa patsientide arv juba 63-ni.


Sünnitusosakonna juhataja dr Fred Kirss ütleb tagasihoidlikult, et naistekliiniku töö üheks kvaliteedinäitajaks on see, et Venemaalt tahetakse Tartusse sünnitama tulla: „Neile meeldib ülikoolikliiniku turvaline ja kaasaegne keskkond. Samuti meie personali vene keele oskus, professionaalsus ja eelkõige sõbralikkus. Noorem põlvkond vene keelt kõige paremini ei valda, kuid see kompenseeritakse eelnevaga."


Üks osa Venemaa patsientidest on naised, kellel on olnud probleemne rasedus või varasem keeruline anamnees. Eestisse tulekuks on neile andnud julgust ühe Pihkva naise juhtum, kes kaks aastat tagasi 25.-26. rasedusnädalal sünnitas Tartus 554 grammi kaalunud lapse. Eelnevalt oli ta Venemaal peale lootevee puhkemist kahest haiglast minema saadetud, andmata lootust lapse ellujäämiseks. Seejärel otsustas ta sõita üle piiri Tartusse. Dr Fred Kirsi arvates on kõige tähtsam selles loos see, et vaatamata enneaegsusele kosus laps hästi ja on täiesti terve. Juhtum levis laialdaselt Venemaa sotsiaalmeedias pealkirja all „V Rossii abort, a v Estonii grazhdanin".


Enamik Venemaa patsiente tuleb Tartusse Pihkvast, kuid on ka Peterburist ja Moskvast pärit naisi. Raseduse ajal käivad nad naistekliinikuga tutvumas ja vähemalt korra arsti vastuvõtul, kus muude analüüside hulgas tehakse ka loote UH-uuring. Mõned Pihkva naised sõidavad Tartusse, kui sünnitustegevus on juba alanud. Kuna piiriületus võimaldatakse sünnitajatele kiiresti, siis jõutakse Pihkvast naistekliinikusse kohale kahe tunniga. Kaugemalt pärit rasedad tulevad Tartusse ligikaudu nädal enne sünnitustähtaega, ka viisa hankimisega pole senini tõrkeid esinenud. Üks Moskvast pärit abielupaar lendas Tartusse juba kuu aega enne sünnituse tähtaega ning peale sünnitust veedeti Tartus koos vastsündinuga veel kaks nädalat.


Kas Venemaa naised tulevad ka tulevikus Tartusse sünnitama? Aeg näitab. Kui meditsiin Venemaal areneb positiivses suunas, siis tõenäoliselt nende arv kahaneb. Ilmselt väheneb sünnitajate arv ka peale Pihkva sünnitusmaja remondi lõppemist.


Eelmisel aastal moodustas Venemaa sünnitajate arv kõikidest naistekliiniku sünnitajatest 2,5%, keskeltläbi jättis üks piiritagune patsient kliinikumile 1300 eurot.

 

Ene Selart