Kinnipeetav isik saabub haiglasse uuringule või ravile üldjuhul otsese vajadusega eriarstiabi järele. Vangla saadab kinnipeetava kliinikumi järgides julgeolekuks vajalikke abinõusid ning riske. Peamised riskid on suhtlemiskeelu eiramine, keelatud esemete hankimine, agressiivsus, põgenemine.

 

Vanglateenistuse buss

 

Vanglaametnikud saabuvad kliinikumi vööl erivahendid (gaas, teleskoopnui, relv). See on vajalik kõigi turvalisuse huvides, töötajate kaitseks ning kinnipeetava ohjeldamiseks. Ärge unustage, et neid vahendeid kannab inimene, kes soovib alati olla koostööaldis ja mõistev. On ju tervishoiuteenuse osutamisel oluline, et täidetud oleks ravimisega seotud nõuded ning vanglaametnikud saaksid täita jälgimiskohustust, tagades kõigi haiglas viibivate isikute turvalisuse.

 

Ohtude hindamiseks tutvub saatemeeskonna ülem haigla ruumidega, kus saab toimuma arstiabi andmine. Vastuvõttu oodates ollakse teistest inimestest eraldi (võimalusel eraldi ruumis), vältides füüsilist kontakti ülejäänutega. Vajadusel arutab alati sõbralik saatemeeskonna ülem meedikutega läbi turvameetmete rakendamise, kabineti iseärasused (avatud aknad, lukustamata uksed), kinnipeetava võimaliku agressiivse käitumise jm. Haiglapersonal teavitab meeskonda vajalikest hügieenireeglitest.

 

Kinnipeetav saabub ravile üldjuhul käeraudades koos vangla poolt määratud saatemeeskonnaga. Harv pole ka juhus, kui kasutatakse jalaraudu. Oluline on teada, et kinnipeetav patsient on kogu haiglas viibimise vältel ohjeldatud käe- ja/või jalaraudadega. Vaid äärmisel vajadusel, saatemeeskonna ülema korraldusel, eemaldatakse need, kui teisiti ei ole võimalik teostada vajalikke meditsiinilisi uuringuid või protseduure.

 

Kindlasti tuleks kliinikumi töötajatel meeles pidada vangide manipuleerimisoskust, seda just pikaaegsete vangisviibijate poolt. Sageli ei anta selgesõnalisi, otseseid soove ja ootusi, vaid püütakse eesmärke saavutada kaudseid teid pidi. Kui tunnete ära kahtlaselt käituva vangi, andke sellest kohe teada juuresolevale valvurile. Olgu selleks käitumiseks siis kinnipeetava kahtlane sahkerdamine linade vahel eesmärgiga peita keelatud esemeid või soov rääkida oma haiguse tõsidusest telefoni teel lähedastega või ootamatult kohale ilmunud sugulased-tuttavad. Need näited tegevustest on kinnipeetava jaoks rangelt keelatud. Igasugune väiksemgi info edastamine arstide-õdede poolt valvurile on äärmiselt oluline. Olgu siinkohal mainitud, et kinnipeetavate kokkusaamised lähedastega toimuvad vaid vangla direktori korraldusel ja selleks ette nähtud ruumides vangla territooriumil.

 

Vanglaametnikelt on kliinikumis viibimise ajal palju küsitud kinnipeetavate isikute kohta küsimusi: „Mille eest ta vangis on?", „Palju tal veel istuda on?", „Kas ta on ... ?" Siinkohal on vastuseks ametniku tööst tulenev vaikimiskohustus – samasugune nagu kliinikumi töötajatel, mis hõlmab endas patsiente puudutavat konfidentsiaalset infot.

 

Jätkuvat mõistmist ja rõõmsameelsust soovides

Tartu Vangla

 

Kuulmislanguse (KL) all kannatab miljoneid inimesi üle kogu maailma. Ligikaudu 50–60%-l juhtudest on varajase algusega KL pärilik ehk geneetiline ja 40–50% juhtudest on tegemist omandatud KL-ga. Pärilik KL on põhjustatud geenimuutustest, omandatud KL aga kahjulike väliskeskkonna faktorite toimest.

 

Kõige sagedamini esineb autosoom-retsessiivne (AR) mittesündroomne KL. AR haigused avalduvad siis, kui muutused esinevad mõlemalt vanemalt saadud geenikoopias. See selgitab ka KL-ga laste sünni peresse, kus suguvõsas kuulmislangust varem ei ole esinenud – sugulased võivad olla lihtsalt antud geenimuutuse kandjaks. Enamus geneetilise KL juhtudest on tingitud mutatsioonidest GJB2 geenis (konneksiin-26 geen), milles esinev c.35delG mutatsioon on Euroopa populatsioonides kõige sagedasem pärilikku KL-st põhjustav mutatsioon. Eestis leiame mutatsiooni c.35delG homosügootsuse igal kolmandal geneetiku konsultatsioonile pöördunud varajase algusega KL-ga lapsel.

Sündroomse KL-e diagnoosimise osakaal on meil Eestis siiski väike. Mitmetele sündroomidele iseloomulikud sümptomid avalduvad sageli alles teismeeas, nagu pigmentretiniit Usheri sündroomi või kilpnäärme talitlushäired Pendredi sündroomi korral. Usheri sündroomi diagnoosi molekulaarseks kinnitamiseks on välja töötatud DNA analüüs, mida saame tellida antud sündroomile iseloomulike sümptomitega patsientidele.

Viimastel aastatel jääb enamus kaasasündinud KL-ga lapsi vastsündinute KL skriininguga „sõelale" ning KL-e diagnoosiga suunatakse nad esimesel eluaastal geneetiku konsultatsioonile. Kuid samas on soovitav geneetiku konsultatsioon ka KL-ga täiskasvanutele. KL etioloogia täpsustamiseks suuname vajadusel patsiendid edasi eriarstide konsultatsioonidele või teeme lisauuringuid. Samuti tekivad aastate jooksul juurde uued diagnostilised võimalused KL-e etioloogia väljaselgitamiseks. Seetõttu on soovitav korduv geneetiku konsultatsioon patsientidele, kelle KL etioloogia on lapse-eas jäänud ebaselgeks.

 

Dr Rita Teek

ühendlabori Tartu geneetikakeskus

 

Geneetiku vastuvõtule saab pöörduda perearsti või eriarsti saatekirja alusel. Konsultatsioonid toimuvad nii Tartus, L. Puusepa 2 (vastuvõtu broneerimine tel 731 9491) kui ka Tallinnas, Hariduse 6 (vastuvõtu broneerimine tel 731 9170).

 

Kaire Jugar

Alates 26. novembrist on hematoloogia-onkoloogia

kliiniku uus ülemõde Kaire Jugar. Ta on lõpetanud

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 2002. aastal. Peale

lõpetamist asus ta õena tööle hematoloogia ja luuüdi

transplantatsiooni osakonda. Aastatel 2006-2012 oli

sama osakonna vanemõde.

 

 

Psühhiaatriakliiniku 2012. aasta parimaks arstiks valiti dr Madis Parksepp lasteosakonnast ja aasta parimaks noorarstiks sai arst-resident Kadi Nikker akuutosakonnast. Tugipersonali hulgast valiti parimateks töötajateks sotsiaaltöötaja Ivi Obzinis, füsioterapeut Marin Rändur, sekretär Ülle Lõhmus ja tegevusjuhendaja Aneth Tuurmaa.

 

Psyhhiaatriakliiniku sisevaade

 

Neonatoloogia osakonna lasteõde Aime Järv kinkis oma osakonna pisikestele patsientidele jõuludeks 15 isetehtud värvikirevat lapitekki.

 

Lasteode Aime Jarv

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku päriliku vähi konsultatsioonikabinetis võtab vastu prof Hele Everaus.

 

Me täna teame, kuivõrd olulisi probleeme toovad inimeste ellu kasvajalised haigused. On suur tõenäosus, et üks kolmest inimesest põeb oma elu jooksul vähki. Siiski esineb pärilikult geneetilise defekti kaudu edasiantavat vähki oluliselt harvem ‒ 5-10% kõikidest pahaloomulistest kasvajatest.

 

Hele EverausHematoloogia-onkoloogia kliinikus kasvas päriliku vähi konsultatsioon kui tegevus välja Eesti Geenivaramu rahvusvahelisest projektist, mida juhtis prof Andres Metspalu. Projekti aktiivsed täitjad olid teiste kolleegide kõrval dr Kristiina Ojamaa ja Olga Kostina. Tegevus konsultatsioonide näol algas 2008. a Raja tänaval nn päriliku vähi kabinetis. Viia Viirsalu, tollajal kliiniku ülemõde, korraldas uueks vastuvõtuks sobiliku logistika ja oli ise abiks vastuvõttudel. Kui alguses oli vastuvõtt kord kuus, siis ajas on vajadus järk-järgult kasvanud: konsultatsioonid toimuvad kahel-kolmel korral kuus.

 

Miks tullakse? Ikka suure murega. Perekonnas on keegi surnud vähki või on suguvõsa liikmetel mitmeid kasvajaid jne. Ja küsimus on: "Kas mina olen järgmine? Kuidas on minu väljavaated, isegi kui ma praegu millegi üle ei kurda?".

 

Konsultatsioon on tegelikult protsess, mis hõlmab inimese põhjaliku uurimise ja vajadusel geneetilise uurimise. Väga oluline on inimese mure selgitamisel mõista ka potentsiaalseid psühholoogilisi probleeme ning neile abi otsida. Kindlasti on oluline inimese senine terviseanamnees ja mõistetavalt ka perekonnaanamnees.

 

Geneetilise testi soovitus saab sündida, kui uurimisel tekib kahtlus päriliku vähisündroomi esinemisele ja viimase spetsiifilised geenid on teadaolevalt identifitseeritud.

 

Tuleb veel lisada, et päriliku vähi sündroomide kõrval on eristav nn perekondlik vähk. Viimane tähistab perekonnas kasvajatesse sagedast haigestumist, mis on pigem juhuslikult kujunenud olukord. Samas ei välistata ka sellise suguvõsa liikmetel kõrgemat riski haigestuda vähki.

 

Geneetilist testimist raskendab asjaolu, et erinevad geneetilised sündroomid võivad olla aluseks teatud ühe vähitüübi tekkele. Näiteks pärilik soolevähk võib olla põhjustatud adenomatoossest polüpoosist, Lynchi sündroomist, Petz-Jeghers´i sündroomist, juveniilse polüpoosi sündroomist. Samuti võivad mitmed geenid vastutada sama seisundi kujunemise eest.

 

Inimeste arusaamised pärilikkusest on erinevad. Enne testi tegemist on tähtis püüda selgitada testi tulemuse võimalikku mõju nii talle kui kogu perekonnale. Pärilik risk vähile võib mõjutada perekonnas sotsiaalseid suhteid ja suhtumisi. Paljud inimesed ei mõista geneetilise testimise potentsiaalset piiratust ja võivad loota n-ö liigset kasu.

 

Kui testis pärilikkusmarkerit ei leitud, on inimene rõõmus, aga talle ei saa paraku jätta muljet, et teda vähk üldse kunagi ei saa ohustada, küll aga on ta teiste inimestega samas riskiskaalas.

 

Kui testi tulemus on positiivne, järgneb ka perekonna osas arutelu, kuidas teistele perekonnaliikmetele tulemust edastatakse ja kas ka nemad soovivad uuringutele tulla. Ja väga oluline on inimesele, kes oma kõrgendatud haigestumisriskist teada saab, et mis saab edasi. Ameerika Kliinilise Onkoloogia Ühingul on kindel seisukoht, et kui test on määratud tervishoiuprofessionaali poolt, siis vastutab tema ka patsiendi edasise jälgimise korraldamise eest. Nii on soovijad alati oodatud tagasi oma muredega, aga ka vastavalt leitud riskile jälgimis-uuringuteks.

 

Lõpetuseks, usun, et on raske paremini väljenduda kui William Osler, keda ka personaliseeritud meditsiini isaks nimetatakse: "Cure sometimes, relieve often, and comfort always...We are not to get all we can out of life for ourselves, but to try to make the lives of others happier."

 

Prof Hele Everaus

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja

 

Konsultatsiooniks tuleb võtta perearsti saatekiri ja broneerida vastuvõtt tel 731 9100. Konsultatsioonid toimuvad aadressil L. Puusepa 8.

 

Kliinikumi geneetikakeskuses alustati onkogeneetiliste konsultatsioonidega aastal 2007. Enamasti on patsientide suunajateks olnud perearstid, günekoloogid ja onkoloogid, kuid loomulikult võib vajadusel saatekirja anda iga eriarst. 

 

Piret Laidre

Onkogeneetiline konsultatsioon on

näidustatud kõikidele patsientidele, kelle haiguse või

perekonna anamneesis on viiteid, et tegemist võib olla

päriliku kasvajaga. Geneetiku konsultatsioon on eelkõige

näidustatud järgmistel juhtudel:

 

  • patsiendi suguvõsas on esinenud mitmetel isikutel samatüübilisi kasvajaid;
  • patsient on elu jooksul korduvalt haigestunud pahaloomulistesse kasvajatesse;
  • kasvajate teke ebatavaliselt noores eas;
  • mitmekoldeline vähkkasvaja samal isikul.

Enamik onkogeneetilisi konsultatsioone tehakse päriliku rinna- ja munasarjavähi kahtlusega patsientidele. Geenimutatsiooni tuvastamiseks saame kasutada erinevaid molekulaargeneetilisi analüüse. Uuringute taktika selgub konsultatsiooni käigus, olenevalt perekonnaanamneesist ja varem tehtud analüüsidest. Lisaks molekulaargeneetilistele uuringutele kasutame patsiendi isikliku haigusriski hindamiseks spetsiaalseid rahvusvaheliselt tunnustatud riskikalkulaatoreid.

 

Kui perekonnas on tuvastatud vähkkasvaja tekke kõrget riski põhjustav geenimutatsioon, siis saame nõustamist ja geeniuuringuid pakkuda ka vähki põdenud isiku lähisugulastele. Enamus pärilikke vähisündroome pärandatakse edasi autosoom-dominantselt, s.t. et mutatsiooni pärandumise tõenäosus patsiendi järglastele on 50%. Geeniuuringuid tehes saame tuvastada või välistada kõrge haigusriskiga inimesi, neid vastavalt nõustada ja korraldada mutatsiooni kandjate jaoks sobiliku jälgimisskeemi.

 

Alates käesolevast aastast saame pakkuda kompleksseid uuringuid ka Lynch´i sündroomi ehk päriliku mittepolüposse kolorektaalvähi kahtlusega perekondadele.

 

Geneetilisele konsultatsioonile suunaja ei pea muretsema konkreetsete geeniuuringute valimise või näidustuste pärast. Vastuvõtu käigus selgitame tarvilike analüüside mahu ning pereliikmed, kellele määrame esmased uuringud. Juhul kui vastuvõtul ei teki kahtlust päriliku vähisündroomi esinemisele suguvõsas, siis piirdub konsultatsioon patsiendi nõustamisega.

 

Dr Piret Laidre

ühendlabori Tartu geneetikakeskus

 

Geneetiku vastuvõtule saab pöörduda perearsti või eriarsti saatekirja alusel. Konsultatsioonid toimuvad nii Tartus, L. Puusepa 2 (vastuvõtu broneerimine tel 731 9491) kui ka Tallinnas, Hariduse 6 (vastuvõtu broneerimine tel 731 9170).

 

Meditsiinigeneetika alguseks võib lugeda 1950ndaid, mil esimeste haiguste geneetilised seosed said seletuse. Kui 1956 tehti kindlaks inimese normaalne karüotüüp, hakkas meditsiinigeneetika jõudsalt arenema.

Eestis avati meditsiinigeneetika kabinet 1969. aastal Tartu Kliinilise Haigla juures. Sellest kabinetist on tänaseks välja kasvanud Tartu Ülikooli Kliinikumi geneetikakeskus filiaalidega Tartus ja Tallinnas.

Konsultatsioonile geneetikakeskusesse võivad patsiente suunata nii esmatasandi- kui ka eriarstid ning vanuse piire ei ole – on nii emaüsas olevad patsiendid kui vanaemad, -isad.

 

Sama lai skaala on ka näidustustel. Sünnieelselt tulevad patsiendid, kellel on suurem tõenäosus kromosoomihaigustele või kelle sugulastel on diagnoositud juba mõni pärilik haigus. Lapseea peamisteks probleemideks, mille põhjusi me aitame otsida, on vaimse arengu probleemid, lihashaigused, õpiraskused, epilepsia jne. Täiskasvanud pöörduvad meie poole enamasti lastetuse, neuroloogiliste-, kardiaalsete-, kopsuhaiguste jt. probleemide korral.

 

Onkoloogiliste haigetele teeme uuringuid päriliku soolevähi, rinna- ja munasarjavähi ning kilpnäärmevähi kahtlusel. Samuti on konsultatsioon näidustatud isikutele, kelle perekonnaanamnees on koormatud mitmete erinevate vähipaikmetega või haigestutakse pahaloomulistesse kasvajatesse suhteliselt noores eas.

 

Kuna sageli on geneetiliste uuringute tegemise kriteeriumid eriti teiste erialade arstidele suhteliselt keerulised, siis probleemsetel juhtudel soovitame alati geneetiku vastuvõtule suunamist. Konsultatsiooni ajal saame otsustada pärilikkusuuringute vajalikkuse ja mahu.

 

Järgmistes lehenumbrites tutvustame erinevaid geneetilisi konsultatsioone.

 

Dr Tiia Reimand

ühendlabori Taru geneetikakeskuse meditsiinigeneetik

 

Sellesügisene Tartu arstide ühine sõit Tallinna, viimase aasta kõige atraktiivsematesse paikadesse, toimus 13. oktoobril. Et huvilisi kogunes kiiresti enam kui üks suur 50-kohaline buss mahutada suudab, võeti lisaks väikegi. Ootused olid suured, kuid samas oli hinges ka kartus, kuidas ikka jõuab ühe päeva sisse mahutada botaanikaaia, teletorni ja lennusadama külastused. Aga hea tahtmise juures jaksab päris palju...

 

Et reisiseltskond oli päeva vara alustanud ja nii mõnigi kiirustades hommikueinest ilma jäänud, olid Põltsamaal pakutud äsja ahjust tulnud lihapirukad eriti maitsvad! Peale mõnusat pirukate nohistamist möödus sõiduaeg naabriga vesteldes märkamatult.

 

Teletorn avati 1980. aastal ja selle valmimine oli seotud Moskva olümpiamängude ajal Tallinnas toimunud purjeregatiga. Torn oli viimased kolm aastat külastajatele suletud, kuid sel suvel uues kuues ja kvaliteedis taas avatud. Väga sujuvalt liikuv lift viib torni tippu 49 sekundiga. Kui kaua kuluks 1050 trepiastme läbimiseks, seda võib igaüks ise oma võimeid teades välja arvutada.

 

TAL yhispilt botaanikaaias

 

Teletorni näitused pakuvad nii äratundmis- kui avastamisrõõmu. Videofilmid meenutavad torni ehituslugu, aga ka 1991. a. augustisündmuste pinget ja sellele järgnenud rõõmu Eesti taasiseseisvumisest. Põrandaakendele astudes võib katsetada oma kõrgusetaluvust. Multimeedia vahendeid kasutades saab salvestada oma esinemise telediktorina ning saata selle sugulastele, sõpradele - kellele ja kuhu iganes.

 

Botaanikaaias tervitas tohtreid botaanik Urmas Laansoo. Taimetarga üllatus oli suur kuuldes, kui vähe meil aega on varutud taimemaailma haruldustega tutvumiseks. Siiski oli võimalus kiigata nii troopika- kui lähistroopikamajja, uudistada äsjaavatud kaktuste näitust, osta Eestimaal kasvatatud viinamarju. Kiiremad jõudsid ka samblike, sammalde ja puitunud seente (puuseente) väljapanekut uudistama, kuid 650 roosisorti tuleb küll suvel imetlema tulla. Põnev oleks kindlasti külastada tarbetaimede aeda, kus koos ravim-, maitse- ja toidutaimed, kõndida 3,9 km pikkusel looduse õpperajal ning Kloostrimetsa soos laudteel, põigata korraks raamatukokku ning tutvuda herbaariumiga.

 

Reisi kõige suuremad ootused-lootused olid muidugi seotud lennusadamaga, mida mõne kuuga on külastanud tuhanded inimesed. See on suurepärane, et vahepeal rusuks muutunud  vesilennukite angaaridest (ehitatud 1916–1917) on saanud tõeliselt nauditav haruldusi eksponeeriv ilus hoone. Lennusadama vanima eksponaadi auväärne tiitel kuulub muidugi Maasilinna laevavrakile. See on seni leitutest esimene Eesti päritolu laev, mis esindab 16. sajandi keskpaiga laevaehituskunsti. Tõmbenumber üks on aga kindlasti 1936. a. Inglismaal ehitatud ja 75 aastat vees olnud allveelaev Lembit ning selle sisemusega tutvumine. Elamus omaette! Kas kunagi jõuab tema kõrvale ka kusagil meresügavustes puhkav Kalev või osagi sellest, kes seda teab?

 

Elamusterohkelt väljasõidult õnnelikult tagasi Tartusse naasnud arstide veidi väsinud, kuid rahulolev reisiseltskond on aga kindlasti valmis kevadiseks retkeks.

 

Kaja Julge

lastekliiniku arst-õppejõud pediaatria erialal

 

Endise närvikliiniku maja (L. Puusepa 2) otsaakendes põlevad tuled varajastest hommikutundidest õhtuni välja. Kui varem asus neis ruumides neurointensiivravi osakond, siis nüüd toimetavad siin kliinikumi etteregistreerimiskeskuse töötajad.

 

„Kolisime siia tänavu aprilli keskel. Alguses me olime pisut kõhevil nende ruumide pärandi pärast, aga nüüd me oleme täiesti sisse elanud," ütleb etteregistreerimiskeskuse klienditeenindaja Sigrid Järve.

 

Kliinikumi etteregistreerimiskeskus alustas tööd 2004. aastal ja oli esimene omataoline telefonikeskus Eesti meditsiiniasutustes.

 

Etteregistreerimiskeskuse töötajad

 

Keskuse töökorraldus

Praegu on keskuse tööülesanneteks koostada kliinikutest-teenistustest saadud andmete põhjal ambulatoorsete vastuvõttude graafikud ja broneerida patsientidele arsti või õe vastuvõtud.

 

Vanemklienditeenindajaga kokku töötab etteregistreerimiskeskuses 13 klienditeenindajat. „Minu tööülesanneteks on kliinikutega suhtlemine ja elektrooniliste vastuvõtugraafikute avamine," ütleb osakonna vahetu juht vanemklienditeenindaja Kristi Kesk.

 

Kaheksa aastaga on töömaht oluliselt kasvanud, keskuse loomise alguses broneeriti vastuvõtuaegu ainult L. Puusepa 1 a töötavatele eriarstidele, nüüd broneeritakse pea kogu kliinikumi ambulatoorsed vastuvõtud.

 

Päevas tuleb etteregistreerimiskeskusesse keskmiselt 1400 kõnet, millest vastatakse keskmiselt 1240-le. Kõige rohkem kõnesid on esmaspäeval ja teisipäeval ning ennelõunati. Analüüsi-marketingi teenistuse direktor Merje Tikk ütleb, et klienditeenindajate töögraafikute koostamisel arvestatakse, et hommikupoolikuti vastab kõnedele maksimaalselt 10 klienditeenindajat, õhtupoolikuti 3 ja hilisõhtul 1 klienditeenindaja. Kõnede ebaühtlane saabumine tekitab olukorra, kus vastata suudetakse umbes 88–90% kõnedest. Keskusesse helistava patsiendi kõne kestvus on keskmiselt 1,5 minutit, aga on ka kümneminutilisi ja pikemaidki kõnesid. Kui helistajaid on väga palju, siis kõigil soovijatel ei õnnestu keskusega isegi ühendust saada, sest telefonisüsteem võtab korraga ootele seitse helistajat.

 

Streiginädalad tõid etteregistreerimiskeskuse töötajatele tööd juurde. Kõnede arv kasvas eriti oktoobrikuu esimesel ja teisel nädalal. Streigi teise nädala esmaspäeval oli kõnesid üle 3000, siis suudeti vastata vaid 40%-le kõnedest. Patsiendid vajasid infot vastuvõttude toimumise ja ärajäämise kohta. „Õnneks lahenes olukord suhteliselt kiiresti, sest etteregistreerimiskeskus töötas maksimaalsel võimsusel, kui nii võib öelda," lisab Merje Tikk.

 

Suureks abiks keskuse töös on 2007. aastal rakendunud eHL, mida kõik keskuse töötajad üksmeelselt kiidavad. Tänu eHL-ile on aegade broneerimine tublisti lihtsamaks ja selgemaks muutunud. Näiteks ei saa patsiendile korraga ühele erialale mitut broneeringut teha ja nähtavad on kõik tema olemasolevad broneeringud.

 

Suhtlemine patsientidega

Tihtipeale küsitakse etteregistreerimiskeskuse telefonilt teiste tervishoiuasutuste aadresse või perearstide telefoninumbreid. Siinkohal tuleks meenutada, et sellise info saamiseks on olemas mitmesugused muud infokanalid.

 

Samuti ei saa keskuse klienditeenindajad nõu anda meditsiiniküsimustes, sest neil puudub vastav pädevus ja väljaõpe (helistada tuleks nt perearsti nõuandetelefonil 1220).

 

Kõnedest, mis etteregistreerimiskeskusse laekuvad, võiks terve raamatu kirjutada. On nii üliviisakaid helistajaid kui ka selliseid, kelle jutt trükimusta ei kannata –  hoolimata asjaolust, et kõik kõned lindistatakse ja enne kõne algust sellest helistajat ka informeeritakse. Kõnede lindistamise eesmärk on parem teenindus ja arusaamatuste vältimine. Kõnelindistuste põhjal analüüsitakse ka klienditeenindajate tööd: kuidas kiiremini ja arusaadavamalt anda patsiendile oluline info edasi.

 

Viimasel ajal on väga palju venekeelseid helistajaid, mõnel päeval isegi pooled kõikidest kõnedest. Inglisekeelseid kõnesid tuleb päeva jooksul kaks-kolm. Ka hiina keeles on üritatud kõneleda, õnneks leidis inimene endale siiski inglisekeelse tõlgi.

 

Interneti teel vastuvõtuaja broneerimise võimalust kasutab päevas keskmiselt 100 patsienti. Patsiendid ja perearstid ootavad pikisilmi kaasaegset internetikeskkonda, kus nad saaksid ise sobiva eriarsti ning aja valida.

 

Mõnikord soovivad patsiendid keskuse klienditeenindajatelt lisaks vastuvõtuaja broneerimisele ka mitmesugust muud infot saada. Näiteks päritakse, et milline on kliinikumis kõige parem naistearst või psühhiaater või kas üks või teine doktor on ikka piisavalt pädev. Sellisele küsimusele vastatakse alati ühtemoodi: „Meil on kõik arstid head!"

 

Suhtlemine kliinikumi töötajate ja perearstidega

Lisaks patsientidele suhtleb etteregistreerimiskeskus ka kliinikumi töötajatega, et koostada vastuvõtugraafikud. Hea tulemuse tagab ladus koostöö: „Oluline on, et kliinikud edastaksid õigeaegselt graafikute info ning et graafikud oleksid kogu aeg avatud. Seda kõike tehakse patsiendile osutatava kvaliteetse teenindamise nimel," ütleb Merje Tikk.

 

Probleemiks on vastuvõttude ärajäämised ja teatamata muudatused. Kuna vastuvõtugraafikud on pikalt ette avatud, siis tuleb muudatusi paratamatult ette, sest arstidel tuleb töölähetustel ja koolitustelgi käia. Kliinikumi kehtiv kord näeb ette, et sellised vastuvõtud tuleb asendada. Kuna see pole alati võimalik, siis tekivadki olukorrad, kus osa patsiente tõstetakse ümber ning osadele jääb ka aeg teatamata. Patsiendid seda aga ei mõista.

 

Samas peavad klienditeenindajad pisiasjadeni tundma kõikide arstide vastuvõttude ja erialade spetsiifikat: nt milline arst võtab vastu vaid patsiente põlveprobleemidega ja milline labajala küsimustes, kellele sobivad inglisekeelsed patsiendid ning kellele venekeelsed.

 

Kristi Kesk lisab, et vastavalt kliinikumis kehtivale korrale annab kabineti õde esmases vastuvõtus juba käinud ja tagasikutsutud patsiendile uue vastuvõtuaja ise, sest tema teab patsiendi probleeme ning saab anda täpselt sellise aja, mis on patsiendi ravi seisukohalt vajalik. Ja siis ei pea ka patsient endale uut aega ise otsima.

 

„Etteregistreerimiskeskus on analüüsi-marketingiteenistuse osakond, mis paikneb eraldi teistest registratuuridest. Seega ei saa keskuse klienditeenindajaid paluda arstikabinetti midagi ütlema minna või mõnda ravidokumenti tuua," rõhutab Kristi Kesk.

 

Perearstidele pakub kliinikum eraldi nn Cito vastuvõtuaegu, mille järele on suur nõudlus. Cito vastuvõtuajad avatakse 7 tööpäeva ette ning süsteemi eesmärk on tagada kiiremat arstiabi vajavatele patsientidele lühem ooteaeg. Cito aegadele saavad broneerida patsienti vaid perearstid ja teised eriarstid, kes teavad patsiendi  probleemi ja vajadust. Kahjuks ei arvesta perearstid alati selle vastuvõtu eesmärgiga ning broneerivad aja patsiendile, kes kiiremat eriarsti konsultatsiooni võib-olla ei vajagi. „Näiteks möödunud suvel oli korduvalt olukordi, kus cito-patsient lihtsalt ei tulnud kohale. Ju ei olnud siis vajadus nii suur," nendib Merje Tikk.

 

Etteregistreerimiskeskus soovib arstidele südamele panna, et aegu broneeritakse saatekirja alusel Patsiendid väidavad tihti, et arst käskis aja juba kinni panna ja küllap kunagi tuleb ka saatekiri, kuid samas ei mäleta patsient enam, millisele erialale oli tarvis broneering teha.

 

Lõpetuseks

„Me püüame inimesi alati ära kuulata, nende muresid mõista ja meie pädevuses olevaid lahendusi pakkuda," ütleb staažikas klienditeenindaja Anu Joosu. „Näiteks soovis üks lapsevanem oma kolmele lapsele nelja erineva arsti vastuvõtte ühel ja samal päeval. Ikka proovime vastu tulla ja aidata. Kuigi jah, tööpäeva õhtuks on kõik meeled täiesti väsinud."

 

Ene Selart

 

 

Kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 (E-R 07.30-18.00) broneeritakse patsiente kliinikumi arstide-õdede vastuvõttudele.

 

Vastuvõtu tühistamiseks on eraldi telefoninumber 731 9099, et patsiendid saaksid kergemini ühendust ja loobumisest paremini teatada. Seejärel saab vabanenud aega pakkuda mõnele teisele patsiendile, kes seda väga vajab. Samuti on loobumisest teatamine abiks arsti tööaja planeerimisel.

 

Interneti teel on võimalik eriarsti vastuvõtule aega broneerida kliinikumi kodulehe kaudu (www.kliinikum.ee).

 

Kliinikumi infotelefon on 731 8111 (E-P 8.00-19.00). Sellelt numbrilt saab infot kliinikumi struktuuriüksuste ja hospitaliseeritud patsientide kohta. Patsientide terviseandmed on delikaatsed isikuandmed ja neid informaatorid ei edasta.

  

 

 

Lood elust enesest

Helistaja kiidab klienditeenindaja kaunikõlalist häält ja lisab mesimagusalt: „Ja millised teie silmad veel olla võivad ..." Helistaja ind jahtub hetkega, kui klienditeenindaja tuletab patsiendile meelde, et kõik kõned salvestatakse.

 

Vastuvõtuaega on küsitud dr Cito juurde.

 

Helistab vanem härrasmees, kes hästi ei näe ja vastuvõtuaja kirjapanemiseks ulatab telefonitoru oma prouale sõnadega: „Oot, oot ma hästi ei näe, naine paneb minu eest kirja." Mammi võtab toru vastu sõnadega „Oot, oot ma hästi ei kuule." Kolme peale saadakse ikka kuidagi hakkama ja arsti vastuvõtuaeg saab kirja pandud.

 

Klienditeenindaja küsib vanemalt patsiendilt „Kes teid saadab?", soovides vastusena kuulda patsienti eriarstile suunava arsti nime. Vanem härrasmees vastab sügava rahuga: „Ei saada mind keegi, ma ise tasakesi bussiga tulen."

 

Vene rahvusest patsient püüab end eesti keeles arusaadavaks teha ja põhjendada, miks tal on tarvis nahaarsti vastuvõtule pääseda: „Minul jalg, jalal konn...noh, eesti keeles, kuidas öeldakse – vist kilpkonn...? Vilunud klienditeenindaja Evelin Haidak sai õnneks aru, et tegemist on konnasilmaga.

 

Meesterahvas broneerib abikaasale arstiaega. Klienditeenindaja pärib, et millal on teie naine sündinud. „Vaat, ma sünniaastat ei mäleta, aga kindlasti on ta ahvi aastal sündinud," kõlab vastus.

 

 

Eesti Praderi-Willi Sündroomi Ühing koos Eesti Lastearstide Seltsiga pidas 2. novembril lastekliiniku auditooriumis II Praderi-Willi sündroomi (PWS) teaduslik-praktilise konverentsi. Auditoorium kogunes pilgeni rahvast täis – esindatud olid patsientide vanemad ning lähedased, arstid, füsioterapeudid, logopeedid, psühholoogid jt erialade esindajad üle kogu Eesti.

 

Konverentsi kavas oli viis ettekannet, neist kaks väliskülalistelt Inglismaalt. Dr. Anthony Isles Cardiffi Ülikooli neuroteaduste ja vaimse tervise uurimise instituudist rääkis sellest, mida on võimalik õppida ja uurida loommudelitelt PWS-i kohta. Proua Jackie Waters esindas Ühendkuningriigi Praderi-Willi sündroomi assotsiatsiooni ning tegi põhjaliku ülevaate organisatsiooni kujunemisest, rollist PWS-iga isikute elukvaliteedi parandamisel ning rõhutas toimiva organisatsiooni tähtsust ka uurimistöös. Professor Katrin Õunap jagas oma kogemusi ja vanemate reaktsioone negatiivse uudise edastamisel, teema ärgitas auditooriumi elavale arutelule – olid ju saalis need, kes negatiivse uudise vastu on pidanud võtma. Dr. Eve Õiglane-Šlik tegi ülevaate sellest, millised on olnud arengud sündroomi käsitluses eelmisest konverentsist (5 aastat tagasi) tänaseni rõhutades krutsiaalsena dieedist kinnipidamise tähtsust. Dr. Tiina Stelmach aga andis põhjaliku ülevaate võimalustest PWS-iga inimeste taastusraviks ning nentis, et taastusravi planeerimisel on äärmiselt tähtis teada, mida konkreetse sündroomiga inimesed vajavad.

 

Praderi-Willi sündroomi põhjuseks on isapoolselt päritud 15. kromosoomi pika haara väikesel alal (15q11-13) paiknevate geenide mitteavaldumine. Kõige sagedasem põhjus geenide mitteavaldumiseks on ala "kaotsiminek" (deletsioon) viljastumise käigus. Võib ka juhtuda, et puuduolev isapoolne ala asendatakse emalt päritud materjaliga (uniparentaalne disoomia (UPD)). Väga harva on geenide mitteavaldumise põhjuseks keerukad ümberkorraldused selles piirkonnas.

 

PWS-i iseloomustavad järgmised tunnused: toitmisprobleemid vastsündinueas (enamus vastsündinuid vajab sondiga toitmist) ja väga madal lihastoonus (konnaasend), kiire kehakaalu lisandumine pärast 12. elukuud - rahuldamatu söögiisu ja sellest tingitud liigsöömine ning rasvtõve kujunemine enne 6. eluaastat, tüüpilised näojooned, sootunnuste arengu häire, lühike kasv ja väikesed labakäed ja –jalad, motoorse arengu ja kõnearengu hilistumine, käitumishäired (armastavad rutiini, ei talu muutusi, jonnakad), hilisemad õpiraskused ja sageli kerge või harvem mõõduka vaimse arengu mahajäämuse kujunemine. Lugemis- ja kirjutamisoskus on PWS-iga inimestele enamasti jõukohane, üsna lootusetu on olukord aga matemaatika ja abstraktse mõtlemisega. Samas on nad tihti väga edukad aladel, mis nõuavad paigalistumist ja head tähelepanu nagu pusled, sõnaotsingumängud, õmblemine, joonistamine, värvimine.

 

Eestis sünnib igal aastal keskmiselt üks PWS-iga vastsündinu (sündroomi levimus Eestis 1:10532 elusalt sündinud vastsündinu kohta). Enamasti diagnoositakse häire vastsündinueas, kuid iseloomuliku kliinilise pildi põhjal on võimalik sündroomi kahtlustada ka juba üsasiseselt. Sündroomi esialgne diagnoosimine põhineb DNA metülatsioonitestil, edasised geneetilised uuringud on vajalikud sündroomi tekkemehhanismi täpsustamiseks (deletsioon, UPD jt).

 

Kõige tõsisemaks terviseprobleemiks on PWS-ga inimeste jaoks rasvtõbi, mis oluliselt halvendab nende üldist igapäevast toimetulekut ja on seotud teiste terviserikete tekkega. Murranguliseks osutus avastus, et PWS-iga inimestele on iseloomulik kasvuhormooni puudulikkus. Viimasel aastakümnendil on oluliselt paranenud PWS-iga inimeste elukvaliteet tänu kasvuhormooni asendusravile – raviga alustatakse esimesel eluaastal ning jätkatakse vähemalt noorukieani. Vaatamata edukale kasvuhormoonravile vajavad PWS-iga lapsed järjepidevat füsioteraapiat, logopeedilist abi ning asjatundlikku toitumisalast nõustamist.

 

Eve Õiglane-ŠlikEve Õiglane-Šlik

lastekliiniku arst-õppejõud neuroloogia erialal

 

Radioloogiakliiniku angiograafia osakond sai sügise hakul uue angiograafi. Selle eelkäija oli üheteistkümne tööaastaga teenindanud ligi 20 000 patsienti ning tänuväärselt oma aja ära elanud.

 

Uus angiograaf

 

Uus angiograaf Allura Xper Philipsilt on multifunktsionaalne ning täisdigitaalne, ühildudes täielikult PACS-iga (pildipank). Angiograaf võimaldab digitaalset subtraktsiooni kogu keha ulatuses, on lamedetektoritega ja kaheprojektsiooniline. Lisandunud on uusi võimalusi, nt programm veresoonesisese metallstendi visualiseerimiseks ja rotatsioonangiograafia . Angiograafi juurde kuuluvad lisaseadmetena integreeritud automaatsüstal; intravaskulaarne ultraheli ning suur monitor, millel arst saab jälgida tehtavaid protseduure ja operatsioonivalgusti, mis loob valmiduse kohapeal operatsioonide või hübriidprotseduuride tegemiseks.

 

Põhiosa angiograafi tööst moodustab koronaararterite uurimine ja ravi. Näiteks tehti 2011. aastal üle 1000 koronaarangioplastika ning neist 270 haigel oli tegemist sulgunud ja müokardi infarkti põhjustanud koronaararteri avamisega.

 

Esimese südame sondeerimise Eestis tegi dr Ernst Kõo 1966. aastal. Peagi jätkas seda tööd dr Jüri Väli, kellest sai angiokardiograafia juurutaja Eestis. Tänapäevases mõistes võeti angiograafia Maarjamõisa haiglas kasutusele 1975. aastal, kui operatsiooniplokki osteti esimene „tõeline" angiograaf. Koronaarangioplastikaga alustas prof Jaan Eha 1982. aastal Tallinnas, mis oli tollal veel suhteliselt uus ravimeetod ka maailma mastaabis.

 

Angiograafia osakonnas uuritakse-ravitakse aastas ligikaudu 3000 patsienti, kellest 60-70 on lapsed. Ka kaasasündinud südameriketega lastest umbes pooltel tehakse korrigeeriv raviprotseduur.

 

Lisaks teevad angiograafia osakonnas südame kateeterablatsioone veel ka südamekliiniku kolleegid dr Rain Paju ja dr Rein Kolk. Aastas ablateeritakse väga heade tulemustega umbes 100 supraventrikulaarset tahhükardiat. Aktiivselt on interventsioonaalkardioloogina tegev ka dr Märt Elmet.

 

Angiograafia osakonna juhataja dr Toomas Hermlin nendib, et angiograafia tähtsus ja vajadus on kliinilises praktikas aastatega üha suurenenud ning lihtsast diagnostikavahendist on saanud tõhusalt töötav „kirurg".

 

Töö angiograafia osakonnas käib 12 tundi päevas ja töövälisel ajal on olemas 24/7 valve kardioloogiliste haigete erakorraliseks raviks. Ööpäevas võetakse vastu  keskmiselt 14-20 patsienti, kellest pisemad on vastsündinud. Kõige vanem patsient on olnud aga 98-aastane.

 

 

Dr Toomas Hermliniga

vestles Ene Selart

 

Angiograafia osakonna töö arvudes (2011)

3078 patsienti,

neist 2280 koronarograafiat,

- 1065-el  koronaardilatatsioon;

- kasutatud 1600 koronaarstenti;

- 260 primaarset  PTKA-d.

63  laste südamerikete uuringut, neist

- 42 interventsiooni.

149 kateeterablatsiooni.

171 perifeersete arterite angioplastikat.

Neurointerventsioone 5, neist

- esmakordselt kaks embolektoomiat ajuarterist.

Kasutatud 286 liitrit kontrastainet.

5 röntgentoru töötasid kokku 20 450 minutit.

 

Jana LassArstiteaduskonna päevadel sai Ravimitootjate Liidu 2012. aasta stipendiumi kliinikumi apteegi kliiniline proviisor ja TÜ mikrobioloogia instituudi 4. a doktorant Jana Lass.

 

Kliinikumi naistekliiniku arstide eestvedamisel toimus 21. septembril Eesti esimene urogünekoloogia ja vaagnapõhjakirurgia konverents. Sellele eelnenud päeval tegi prof Aleksandr Popov (Venemaa) kliinikumis näidisoperatsioone vaagnapõhjaorganite prolapsi (VOP) ja uriinipidamatuse raviks.

 

Urogynekoloogia operatsioon



Naiste vaagnapõhjaorganite probleemide käsitlemisel saavad kokku mitu eriala: tervisemure võib olla nii günekoloogiline, uroloogiline, proktoloogiline kui ka neuroloogiline. Naistekliiniku arst-õppejõud Tiiu Hermlini sõnul tahetaksegi tulevikus areneda selles suunas, et erinevad distsipliinid teeksid omavahel rohkem koostööd ja patsiente oleks võimalik konsulteerida erialade vahel.

Konverentsi korraldamisel oli silmas peetud interdistsiplinaarsust ning esinema oli kutsutud külalisi erinevatest maadest üle Euroopa: dr J-P. Roovers Hollandist („Retsidiveeruv  VOP"), dr P. Tommola Soomest („Vestibuliidi kirurgiline ravi"), dr Z. Pilsetniece Lätist („Naise vaagnapõhja funktsioonihäirete hindamine ultraheli ja urodünaamiliste uuringute abil") jne.

Dr Hermlin rõhutab, et lisaks kirurgilisele tööle on tähtis ka teavitustöö patsientide hulgas. Naised ise on üha julgemad kurtma vaagnapõhja allavajest tingitud (uriini- ja roojapidamatus, häiritud suguelu) probleeme. Nüüd peaks tegema rohkem selgitustööd selles vallas, kuidas seda kõike ennetada. Naised peaksid hoiduma suurte raskuste tõstmisest, haiguse korral olema valmis oma elustiili muutma ja võimlema ning mitte ainult lootma kirurgilisele abile. Kliinikumis on väga hea koostöö tekkinud taastusravi arstidega, tänu kellele on võimalik osasid patsiente aidata ka ilma kirurgilise sekkumiseta.

Vaagnapõhja kirurgilist korrektsiooni saab teha nii vaginaalselt kui ka abdominaalselt. Prof Popovi näidislõikused olidki erinevate lähtumisviisidega: vaginaalne tupeseinte toestamine võrksüsteemi abil ja laparoskoopiline kolposakropeksia. Ühte meetodit ei saa eelistada teisele, valikul tuleb lähtuda patsiendist ja patoloogia olemusest.

Prof Aleksander Popovil oli näidislõikuste tulemuste üle hea meel: „Kui patsient sind operatsioonijärgsel päeval haiglakoridoris tantsima kutsub, siis on see arsti jaoks puhas rõõm." Prof Popovile meeldis väga ka naistekliiniku töökorraldus, et siin mitte ainult ei näidata töötegemist, vaid seda ka päriselt tehakse. „Üleüldse ei ole tähtsad puhtad seinad, iseavanevad uksed või noored ning nägusad arstid, tähtis on rahulik ja toimekas töökeskkond," jääb ta kogetuga väga rahule. Günekoloogia osakonna juhataja Ülle Kadastik jäi samuti näidisoperatsioonidel nähtuga väga rahule: „Professor oskas operatsioonide keerulised detailid lihtsaks ja selgeks teha."

Vaagnapõhja korrigeerivaid laparoskoopilisi operatsioone on prof Popov viimaste aastate jooksul teinud umbes 500. Ta rõhutab, et kui arst lahendab patsiendi probleemi, siis peab ta kaaluma mitmeid võimalusi ja mitte valima seda varianti, mis on arsti jaoks kõige mugavam. Tagasihoidlikult lisab ta, et tema tehtud operatsioonid ei ole loomulikult elupäästvad, aga kui inimene vabaneb uriinipidamatusest ja teistest kaasnevatest vaevustest, võib see tema jaoks olla suur õnn.

Ene Selart

 

4. septembril 1962. aastal loodi Tartus Toome Haavakliinikus lastekirurgia osakond, kuigi palatid laste raviks kirurgia osakonnas olid avatud juba enne Teist maailmasõda.

lastekirurgia osakonna juubel 2012Esimeseks osakonnajuhatajaks sai dr Bernhard Maarits, tema järel peagi prof Karl Kull ning 1964. aastal dr Meeri Liivamägi. Alates 1978. aastast kuni Tartu Ülikooli Kliinikumi loomiseni oli lastekirurgia osakonnajuhataja dr Eda-Ann Värimäe. 2000. aastast kuni tänaseni on seda tööd jätkanud dr Karin Varik, samast aastast on osakonna vanemõeks Tatjana Oolo. Varasemalt on osakonnas vanemõdedena töötanud Liidia Lehtsaar, Ilme Raid, Maie-Õie Kuldmäe ja Mare Tõruvere.

Väga suure panuse lastekirurgia õpetamisse ja arengusse on andnud kauaaegne Tartu Ülikooli dotsent Uudo Reino.

Osakonnas ravitakse kaasasündinud väärarenguid, kirurgilisi haiguseid ja tegeletakse vigastuste diagnostika ning kirurgilise raviga, lisaks haavainfektsioonide ja põletuste raviga. Lastekirurgiale on iseloomulik multidistsiplinaarsus: nii abdominaal- kui ka torakaalkirurgia, ortopeedia, uroloogia, onkoloogia jne.

Läbi ajaloo on osakonnas keskmiselt aastas ravil viibinud 1300 patsienti. Operatsioonide arv on tänaseks kahekordistunud (400-lt 900-ni) ning keskmine voodipäevade arv kahanenud üle kolme korra (14-lt 3,6-ni). Suremus, mis osakonna alguspäevil oli 1,1% on nüüd langenud 0,001%-ni. Kõik need tulemused on saavutatud koostöös teiste erialade spetsialistidega.

Ravitööd on osakonnas tehtud erineva voodikohtade arvuga (20-60), tänaseks on see vähenenud 12 voodikohani. Vastavalt sellele on muutunud arstide arv (3-9), praegu töötab osakonnas 5 arsti.

Aastate jooksul on osakonnas juurutatud mitmeid oma aja kohta eesrindlike ja Eestis esmakordseid ravi- ja uurimismeetodeid, ntUNICEFi Sinilinnu preemia lastekirurgia osakonnale silastik kile kasutamine gastroskiisi puhul, kusepõie ekstroofiaga laste erinevad operatsioonimeetodid, laparoskoopiline kirurgia, põletushaiguste ravi, laserkirurgia ja trauma ning ortopeedilise patoloogiaga laste kaasajastatud käsitlus.

Osakonnas on alati väärtustatud koostööd välispartneritega. Nõukogude ajal olid head sidemed Moskva erinevate lastekirurgia spetsialistidega, taasiseseisvumise ajal tekkis tihe koostöö Helsingi ülikooli, seejärel Salzburgi ning Aarhusi ülikoolidega. Laserravi-alal toimub suhtlus Berliini ja Barcelona keskustega.

Vanemõde Tatjana Oolo tunneb heameelt ja uhkust osakonna õendustöötajate üle: „Inimesed väärtustavad ennast ja patsienti ning see on innustanud neid ka õppima." Osakonna 15-st õest on 14-l kõrgharidus.

1976. aastal asus osakonda õpetajana tööle Linda Kiho, et lapsed haiglas olles koolitööst maha ei jääks. Praegu töötab osakonnas tegevusjuhendajana Eda Amon, kes aitab nii lapsi kui lapsevanemaid, sest mängu kaudu võib avastada nii mõnegi mure või aidata seda leevendada. Sagedaseks külaliseks on ka Dr Kloun.

Dr Karin Varik ja dots Uudo ReinoLastekirurgia osakonnas on kõik üks meeskond: inimestena ollakse võrdsed, nii arstid, õed kui ka hooldajad, samas töötades patsiendiga lähtub igaüks oma tööülesannetest ja pädevusest.

Osakond soovib tänada kõiki endisi töötajaid, kolleege ja toetajaid, ilma kelleta poleks tänase tasemeni jõutud.

 

 

 

Ene Selart


Sirje ViilupKui Sirje Viilup 25 aasta eest Maarjamõisa haiglasse ametiühingu juhatusse tööle tuli, siis ütles talle toonane Tartu Kliinilise Haigla peaarst dr Jaan Lepp: „Teie kõige suurem viga on parteipileti puudumine."

Enne seda oli ta veerandsada aastat Tartu Linna Stomatoloogia Polikliinikus hambaarstina töötanud. Ametit oli ta sunnitud vahetama töös kasutatavate kemikaalide suhtes tekkinud allergia pärast. „Vaat, paberite suhtes mul veel allergiat välja ei ole kujunenud," muigab Sirje Viilup.

Ametiühingu tööga sai alustatud juba 1965. aastal. „Ja ma pole siiamaani sealt välja saanudki," täiendab juubilar. Praegu on Sirje Viilup Maarjamõisa Haigla Ametiühingu juhatuse esinaine, mis on üks viiest kliinikumis tegutsevast ametiühingust. Ühingul on liikmeid 250. Palgaläbirääkimistel esindatakse põhiliselt hooldajaid ja teenistujaid.

Sirje Viilupil on väga südamel tervishoiusüsteemis töötavate hooldajate ja teenistujate töötingimused ja palgaküsimused, mis arstide-õdede nõudmiste kõrval eriti välja ei paista. Eestis kavandatav tervishoiutöötajate palgatõus on hooldajate jaoks väga väike. „Teate, mul on piinlik sellest inimestele rääkidagi!" ütleb Viilup.

Ametiühingu juhina on ta organiseerinud tööseaduse ja -tervishoiu koolitusi, sest inimeste teadmised seadusandlusest on tagasihoidlikud. Lisaks toimuvad igal aastal liikmetele ekskursioonid, võimaluse korral toetatakse rahaliselt pikaajalise haiguse või matuste korral.

Kliinikumi Leht


Kaks ja pool aastat tagasi sai kliinikumi radioloogiateenistusest radioloogiakliinik. Mis on selle väliselt vormilise nimevahetuse sisu? Millised on viimase aja suurimad muutused tehnoloogia valdkonnas?

Radioloogiakliinik MRT 15T ja Mirel TakisKui 2008. aastal lõpus valmis Maarjamõisas uus haiglakorpus, kuhu soetati ka uus radioloogiline aparatuur, siis levis arvamus, et radioloogia lähiajal suuri investeeringuid rohkem ei vajagi. Tegelikkuses on läinud vastupidi, sest üha kasvav radioloogiliste uuringute arv ja ajaga kaasas käimise vajadus eeldab pidevat aparatuuri uuendamist.

Tihtipeale räägitakse nii meedias kui ka isegi tervishoiusüsteemis, et uue aparatuuri soetamine on „võidurelvastumine", „poliitiline konkurents", jne. Päriselus aga on tegemist hädatarvilike ostudega, sest tehnoloogia peaks ülikoolihaiglas vastama kaasaja nõuetele. Aasta-aastalt on kasvanud nõudlus radioloogiliste uuringute järele, viimase kaheksa aastaga on uuringute arv kahekordistunud. Radioloogilise info kättesaadavusel, kiirusel ja kvaliteedil on oluline osa kliinikumi arstide osutatava ravi hea taseme tagamisel.

Tänapäeva meditsiin pakub järjest uusi tõenduspõhiseid diagnostika võimalusi, mis Eesti ainsas ülikoolikliinikus peaksid kättesaadavad olema. Viimasel ajal on kasvanud just mahukate ja keeruliste uuringute arv, mille tegemine nõuab kallist ja keerulist aparatuuri, kõrgelt koolitatud personali ning uuringute kirjeldamine ja interpreteerimine eeldab radioloogilt aina suuremaid teadmisi, kogemusi ja ka aega. Kui 2003. aastal oli ligi 60% kliinikumis tehtud radioloogilistest uuringutest röntgeniuuringud, mida saab teha ja interpreteerida kiiresti ning kompuutertomograafilisi uuringuid oli vaid 9%, siis 2011. aastal oli kolmandik kõikidest uuringutest kompuutertomograafilised (KT) ja magnetresonantstomograafilised (MRT). Lisaks sellele võib võrdlusena välja tuua, et röntgeniülesvõtte tegemine uute digitaalsete aparaatidega kestab vaid loetud sekundid ja vastamine minuteid, aga keerukamate MRT-uuringute tegemine võtab aega terve tunni ja nende interpreteerimine vähemasti teist sama kaua.

Võiks ju küsida, miks tehakse järjest kallemaid ja keerulisemaid uuringuid. Vastus on lihtne, me teeme seda patsientide jaoks, sest nii saame me rohkem ja paremat meditsiinilist informatsiooni ning raviotsuste tegemine ja lõppdiagnoosini jõudmine on kiirem. Varasem radioloogia põhitõde: „lihtsamalt uuringult keerulisemale, odavamalt kallimale" on asendumas põhimõttega, et patsiendile tehakse see uuring, mis kõige kiiremini annab tema kohta vajaliku informatsiooni.

Teiste riikide haiglate töökorralduse analüüsid on näidanud, et keerulisemate ja kallimate radioloogiliste uuringute tegemise korral saavutatakse rahaline kokkuhoid, kuna jälgimisel olevate haigete arv väheneb. Ka EMO-sse saabunud patsientide hospitaliseerimiste arv langeb ja patsientide haiglaravi aeg on lühem.

Lisaks PET keskuse ehitusele ja uue SPET /KT ja PET/KT soetusele GE-lt on viimase aasta jooksul saadud mitmeid suuri Lastekliinik UH Heleri Konikinvesteeringuid.

2011. a lõpus asendati kümne aasta vanune kaherealine kompuutertomograaf 128-realisega. Nii on töös praegu kolm KT masinat: 16-realine erakorralisteks uuringuteks EMO-s ja 64-realine ning 128-realine plaanilisteks uuringuteks. Kavakohaselt hakkab ka PET/KT lisaks PET uuringutele ja kiiritusravi planeerimisele tegema KT uuringuid, mis lühendab plaaniliste uuringute järjekordi.

Selle aasta kevadest on töös ka täiesti uus 1.5 T MRT masin. Kokku on kliinikumil 3 MRT aparaati: üks 3T ja kaks 1.5 T. Uue MRT ost on muutnud MRT uuringud kättesaadavamaks just akuutsetel juhtudel nii neuroloogias, ortopeedias kui pediaatrias, aga ka onkoloogilistel haigetel enne ravi planeerimist. Uuringute maht suureneb MRT-s üha keerulisemate ja aeganõudvamate uuringute tõttu. Ravitöös on igapäevasteks meetoditeks saanud difusioon, spektroskoopia, valgeaine traktide analüüs ajus ja uuringud aju erinevate funktsioonide lokalisatsiooni hindamiseks. Uued kasutusalad MRT-s on rindade ja südame uurimine. Tänu MRT kättesaadavusele on kliinikumis paranenud ka teadustöö tegemise võimalused. Viimasel aastal oleme juurutanud mitmeid uusi meetodeid, mis on perspektiivsed ka kliinilises töös. Uus on nn resting state fMRI, mis annab võimaluse uurida inimese aju konnektoomi: erinevate struktuursete valgeaine traktide kõrval hinnatakse ka ajus toimivaid funktsionaalseid ühendusi.

Lisaks osteti kevadel lastekliinikusse kaks uut ultraheliaparaati, mis muudavad laste uuringute kättesaadavuse paremaks. Uute ultraheliaparaatide hange on algatatud ka naistekliinikusse ja EMO-sse. Installeerimisel on uus angiograaf, mille seadistamine segab küll südamekliiniku tööd, kuid mis peaks edaspidi oluliselt parandama ravikvaliteeti.

Kindlasti tahan ma tunnustada ja esile tõsta radioloogiakliiniku kogenud personali. Aastatega kahekordistunud töömaht tehakse ära praktiliselt sama arstide ja tehnikute hulgaga. Oleme küll suutnud luua korraliku raamatukogu, kuid nii õdede kui arstide täiendõpe on hädavajalik, et juurutada uusi meetodeid kvaliteetse radioloogilise informatsiooni saamiseks. Töömahu kasvuga hakkama saamiseks oleks vaja soetada tehnoloogilisi abivahendeid. Näiteks hoiaks arstide aega kokku häältuvastus. Samuti oleks vaja investeeringuid Eesti Tervishoiu Pildipanga kiiremaks tööks. Sageli on suurte keeruliste uuringute tulemused käes, kuid vastuse kirjutamist ei saa lõpetada, sest vanad võrdlusuuringud ei ole kättesaadavad. Ilmselt häirib selline olukord ka teiste kliinikute arstide tööd.

Oluline on edasi minna eHL arendusega, et ka saatekirjade saatmine ja uuringuaegade broneerimine saaks üle viidud paberivabale süsteemile. eHL annaks võimaluse uuringute tegemist ja vastamist paremini planeerida. Suudame praegu teha tunnis 16 haigele kogu keha uuringu KT-s, aga isegi kui arvestada iga uuringu vastamiseks pool tundi, ei saa eeldada, et niipea kui patsient ukse suleb, tema uuringut ka kohe vastama asutakse.

Probleeme on praegu pabersaatekirjadega, kus puudub vahel vähimgi viide saatediagnoosile või uuringuküsimusele, mis radioloogilise uuringu puhul on lubamatu. Uuringut ei tohiks sel juhul üldse teha. Saatekirjade täpsem vormistamine, nii et seal oleks märgitud ka, millal vastust soovitakse, annaks võimaluse radioloogide ja teiste kliinikute arstide töö paremaks planeerimiseks, et kõik patsiendid saaksid oma vastuse võimalikult optimaalselt – siis kui nad jõuavad klinitsisti vastuvõtule. Esimesena vastatakse ära erakorralised haiged, siis need, kes mingil põhjusel vajavad uuringu vastust kiiremini ja seejärel plaanilised haiged, kellel vastuvõtt toimub alles päevade või nädalate pärast. Siiani oleme suutnud ka nende vastused anda 24 tunni jooksul.

Radioloogia on arenev eriala. Kuigi iga eriala arstil on teadmised radioloogilistest uuringutest oma eriala piires, jääb siiski radioloogile kandev roll kogu radioloogilise info valdamise osas.

Rõõm on tõdeda, et radioloogia perspektiivi kliinikumis hindavad ka noored kolleegid. Viimastel aastatel on radioloogia residentuuri astunud väga tublid noored, kellest loodame järelkasvu oma kliinikule.


Dots Pilvi Ilves
radioloogiakliiniku juhataja


Nahahaiguste kliiniku viimase viie aasta epikutaantestide tulemustest kontaktdermatiidi väljaselgitamisel.


Kui nahale ilmub lööve, kahtlustab haigestunu kõige sagedamini, et on midagi ebaharilikku või sobimatut söönud. Ülitundlikkuse põhjuseks võivad olla aga ka nahale sattunud väikese molekulkaaluga keemilised ained, mis suudavad läbida naha ja inimese sensibiliseerida. Korduva kontakti korral sama ainega tekib neil isikutel allergiline kontaktdermatiit (AKD). Allergeeni omadused on ainult osal keemilistest ühenditest ja ainult väike osa inimestest on nende suhtes vastuvõtlikud. AKD on väga sarnane ärrituskontaktdermatiidiga, mille põhjuseks on naha, eriti käte sage kokkupuude vee ja nahapuhastusvahenditega. Kahe dermatiiditüübi eristamiseks ja AKD põhjuse väljaselgitamiseks teeme nahakliinikus nn. lapi- e epikutaanseid teste.


Sirje KaurViimase 5 aasta jooksul oleme testinud 850 haiget, neist 308 (36,5%) leidsime ühe või mitu kontaktallergeeni. Kõige sagedasem on ülitundlikkus nikli suhtes – 17,3% uuritutest. Peamisteks niklit eraldavateks objektideks meie inimestel on võtmed, valgest metallist mündid ning teksade nööbid-needid.


Teisel kohal positiivsete tulemuste arvult on formaldehüüd (6,2% uuritutest). Formaldehüüdi lisatakse konservandina väga erinevatesse toodetesse alates šampoonidest ja lõpetades puitlaastplaadiga. Teised kosmeetika- ja hügieenitarvete konservandid nagu Euxyl K400 (metüüldibromoglutaronitriil) ja Kathon CG (metüülisotiasolinoon) olid AKD põhjuseks vastavalt 2,8% ja 3,7% uuritutest. Lõhnaainete suhtes osutus ülitundlikuks 2,8% uuritutest. 2,4% testitutest olid sensibiliseerunud männivaigu allergeeni kampoli ja 1,2% taruvaigu allergeeni proopolise suhtes. Kummikemikaalidest tingitud AKD-i, mida võiks oodata eriti meditsiinitöötajatel, oleme viimasel 5 aastal leidnud peaaegu eranditult ainult koristajatel, kes kasutavad majapidamiskindaid. Paaril viimasel aastal oleme mitmel lapsel ja noorel diagnoosinud ülitundlikkust parafenüleendiamiini suhtes. Allergia on alguse saanud poolpüsitätoveeringust, sest seda värvainet lisatakse hennale, et joonistust silmatorkavamaks teha.


Kõige sagedamini ilmneb kontaktdermatiit kätel, see tähendab aga suuremaid või väiksemaid piiranguid igapäevastes tegevustes. Nahakliiniku üks iseärasusi on pikaajaline kogemus kontaktallergia väljaselgitamiseks, selle raviks ja haigete juhendamiseks. Võimaluse korral testime meile suunatuid lisaks Euroopa standardseeria allergeenidele ka spetsiifilisemate seeriatega; hetkel on meie käsutuses 48 testainega kosmeetikaseeria.



Dots Sirje Kaur
nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõud


2007. aasta sügisel loodi kliinikumi õendushoolduse osakonda koostöös Tartu linnavalitsusega seitsme voodikohaga hospiits. Selle eesmärk on rakendada hospiitsfilosoofial põhinevat hooldusravi haigetele.

„Koridoris jalutasid lokitud soengutega ja hommikumantlitesse riietatud prouad," meenutab toonaseid aegu õendushoolduse osakonna juhataja Kristina Oja. „Täna [6. septembril] on kogu õendushoolduse osakonna peale vaid kolm inimest, kes suudavad iseseisvalt ringi kõndida." Aastatega on patsientide üldseisund muutunud üha raskemaks, hospiitsteenust vajavate inimeste arv aga kasvanud.

Tänapäeva nö multiprobleemsed patsiendid vajavad nii tervishoiu- kui ka sotsiaalhoolekande süsteemi abi. Samas ei tee tööd hospiitsis „raskeks" mitte ainult keerulised haigusseisundid, vaid ka patsientide ja nende lähedaste ootused ja lootused, mis on teinekord põhjendamatult suured. Silma torkab vähene informeeritus ja eeltöö. Ka kolleegidel haiglates puudub süsteemne ülevaade hospiitsi ja palliatiivse ravi kohta.

Kristina Oja ja patsient



Hospiitsteenusele suunatakse patsiendid, kelle haigusele ei ole enam tervendavat ravi ja keda aitab palliatiivne sümptomite leevendamine, mis püüab neile tagada parima võimaliku elukvaliteedi. Patsientide diagnoosid on nii onkoloogilised, pulmonoloogilised, neuroloogilised, aga ka AIDS ja seda kõike haige vanusest hoolimata. Hospiitsteenust vajavad haiged, kes on terminaalses seisundis ja surevad lähipäevadel või –tundidel. Mõnedel juhtudel on vajalik anda nende kodustele hooldajatele lühiajalist puhkust. Aga on ka selliseid patsiente, kes peale adekvaatset palliatiivset ravi statsionaaris on suutelised lühemat või pikemat aega kodus toime tulema.

„Selle kõige juures ei tähenda hospiitsteenus suremise kunsti, vaid oskust pakkuda patsiendile võimalust veeta allesjäänud elupäevad inimväärselt," ütleb Kristina Oja. „Üks kolmandik meie haigetest läheb tagasi koju."

Püüame patsientidele pakkuda head valuravi ja sümptomite kontrolli; informatsiooni ja suhtlemist ning praktilist tuge ja abi. Soovime aidata haigetel toime tulla oma ärevuse, mure ja depressiooniga. Aastas on saanud hospiitsteenust keskeltläbi 250 Tartust pärit patsienti.

Hospiitsteenuse ja palliatiivse ravi edendamiseks loodi Eestis 2010. aastal MTÜ Pallium. Haiglate vahelisest koostööst tekkis ühendus, mis koondab nii arste kui õdesid, kes selles valdkonnas tegutsevad. „Eestis on hospiitsteenus üles ehitatud oma ala fanaatikute poolt," tõdeb Kristina Oja.

MTÜ Palliumi eesmärgiks on välja töötada palliatiivse ravi, tervikliku hoolduse ja toetuse ning hospiitsteenuse kontseptsioon. Plaanis on osaleda regulatsioonide ja terminoloogia loomisel. Haigekassale on esitatud hospiitsteenuse hinnataotlus, sest statsionaarse hooldusravi päevaraha ei suuda katta hospiitsteenuse kallemaid ravimeid, konsultatsioone ja hooldust.

Õendushoolduse osakonna töötajad on tutvustanud hospiitsteenust teistes struktuuriüksustes, veelgi rohkem oleks tarvis korraldada palliatsiooni- ja hospiitsialast täiendkoolitust, vastava osakonna või asutuse töötajatele tuleks luua pädevuse nõuded.

Hospiitsteenuse edendamine vajaks laiemat arutelu nii tervishoiusüsteemi sees, kui ka ühiskonnas laiemalt. „Me vaatame lootusrikkalt tulevikku, pikk tee on veel käia. Aga oma väikese meeskonnaga me töötame intensiivselt ja püüame selle poole."


Kliinikumi Leht


17. oktoobril algusega kell 9.30 toimub Tartus Dorpati Konverentsikeskuses Eesti IV Hospiitskonverents teemal „Hospiits – me räägime elust ... IV".

Lisainfo: www.pallium.ee



Südamehaiguste ennetamise kabinet kutsub perearste saatma eelnevalt uuritud kõrge südame-veresoonkonna haiguste riskiga patsiente kardioloogi vastuvõtule, kus tehakse täiendavaid uuringuid, nõustatakse ja vajadusel alustatakse medikamentoosse raviga.


Südamekliiniku ambulatoorse osakonna alla kuuluv südamehaiguste ennetamise kabinet on tegutsenud alates 1995. aastast.
Kabineti loomise eesmärgiks oli südame-veresoonkonna haiguste (SVH) ennetamise programmi raames uurida ja nõustada 30-60-aastaseid Haigekassa kindlustusega patsiente, et vähendada SVH-sse haigestumust Eestis.


Aastas külastab kabinetti umbes 500 patsienti, kellest pisut üle poole on naised. Tihtipeale on naised agaramad oma tervist jälgima. Samas puudutab SVH probleem pigem mehi. Eesti mees sureb keskmiselt 11 aastat varem kui eesti naine.


Kabinetis võtavad vastu kardioloogid dr Silvia Noodla, Sirje Hansen, Evi Tamm ja Tiit Pokk. Dr Pokk nõustab koos õde Margarita Milihhinaga ka suitsetamisest loobujaid. Oluline erinevus kabineti vastuvõtu ja tavalise kardioloogi vastuvõtu vahel on see, et kabinetis pööratakse kõrge riskiga patsiendile palju sihipärasemalt ja spetsiifilisemalt tähelepanu.

Mida tehakse südamehaiguste ennetamise kabinetis?
• Kardioloogi vastuvõtt, nõustamine.
• Vajadusel määratakse kolesterool, triglütseriidid, glükoos, kolesterooli fraktsioonid: HDL, LDL.
• Vajadusel tehakse elektrokardiograafia, koormustest (veloergomeetril, koormusrajal) ja Holteri monitooring.
• Täismahus tehakse ehhokardiograafia.
• Tehakse hapniku tarbimise kompleksuuring.
• Määratakse veres HS-CRV, glükohemoglobiin, homotsüsteiin, apolipoproteiinid, fibrinogeen ASAT, ALAT, CK, GGT.

Konsultatiivsele vastuvõtule saab suunata perearsti saatekirjaga patsiente üle Eesti. Oluline on patsiendi vastavus allpool toodud kriteeriumitele:
1. Kardiovaskulaarne üldrisk üle 5% vastavalt SCORE riskitabelile.
2. Düslipideemia
A. Skriiningvisiidil:
• kolesterool > 7,8 mmol/l
• HDL-kolesterool < 1.0 mmol/l
• triglütseriidid > 2,5 mmol/l
B. Korduval visiidil peale 2-kuulist dieetravi perioodi:
• kolesterool >6,5 mmol/l
• HDL-kolesterool < 1.0 mmol/l
• triglütseriidid > 2,0 mmol/l

3. II raskusastme hüpertensioon
Korduval visiidil peale 2-kuulist elustiili mõjustamist:
• SVR > 160 mmHg
• DVR > 100 mmHg

4. Metaboolne sündroom

Silvia Noodla

Südamehaiguste ennetamise kabinetti saavad perearstid suunata ka müokardi infarkti läbipõdenud patsiente sekundaarseks SVH preventsiooniks. Näiteks infarktijärgseid haigeid, kellel ei ole suudetud ohjata vererõhku (see on >140/90 mmHg) ja/või verelipiide (ÜK >4,5 mmol/l, LDL-kolesterool > 2,5 mmol/l, HDL-kolesterool < 1 mmol/l, TG > 1,7 mmol/l).


Silvia Noodla
südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonna vanemarst-õppejõud

Lisainfo: tel 731 9359


Tehnikateenistuses on ametis tehniline keskdispetšer, keda tuleb teavitada tehnilistest hädaolukordadest. Kliinikumis on avariiolukordades tegutsemiseks juhend JKL-117.

Tehnilise keskdispetšeri tööülesandeks on tehnilise avarii, hädaolukorra või elutähtsa teenuse toimepidevuse häirete puhul korraldada olukorra lahendamine: teavitada lahendajaid ja vastutajaid või võimalusel lahendada olukord ise. Näiteks tulekahju korral abistab ja annab päästetöötajatele hoone kohta vajalikku tehnilist informatsiooni tehniline keskdispetšer.

 

Üllar Koppas
Kliinikumis jaotatakse hädaolukorrad meditsiinilisteks ja tehnilisteks. Tehniline hädaolukord on seotud tehnilise süsteemi avarii, rikke või muu sündmusega, mis seab või võib seada ohtu inimeste elu või tervise, keskkonna või vara, aga ei mõjuta igapäevast meditsiinitegevust nii, et seada tuleks ümber korraldada.

 

 

Hädaolukorra võivad põhjustada elektriavarii/katkestus, veeavarii/katkestus, pommioht, tuleoht, probleemid meditsiiniliste gaaside või meditsiiniseadmetega, liftirikked ja muud sarnased sündmused. Neid sündmusi või sündmuste ahelaid aitabki lahendada tehniline keskdispetšer.

Tehnilise keskdispetšeri funktsiooni täidavad medtehnika osakonna gaasitehnikud. Tema käsutuses on spetsiaalne arvutiprogramm, mille abil on jälgitav kliinikumi tehnosüsteemide töö. Vajadusel saab süsteemide tööd korrigeerida, näiteks muuta operatsioonitubade temperatuuri.

 

Kliinikumi Leht

 


Tehnilist keskdispetšerit tuleb teavitada tehnilise avarii või hädaolukorra puhul telefonil ~9090.

Hädaolukorra teated registreeritakse vormil VKL-199.

Infotehnoloogia alaseid probleeme lahendab arvutiabi tel ~9222.


 Lotte lastekliinikus

 

23. augustil käis kliinikumis projekti „Minu Unistuste Päev" raames külas lõbus koeratüdruk Lotte (Gerli Padar), kes kõiki pisikesi patsiente oma lauludega rõõmustas ning ka reipalt elutarkust jagas: „Kes see kuulab hästi arsti, see saab terveks õige varsti!""

 

psyhhiaatriakliiniku fassaad



Psühhiaatriakliiniku ja nahahaiguste kliiniku maja (Raja 31) saab augusti lõpuks uue väljanägemise, kui lõpule jõuavad alates maikuust kestnud fassaaditööd. Senine tumepruun välisilme asendub rõõmsama ja heledama beeži värvitooniga. Hoone renoveerimist on rahastatud CO2 saastekvootide müügitulust.



Dr Meelis Jakobson ja dr Tarvo Rajasalu täiendasid end Karolinska Ülikooli haiglas neerupealiste veenide selektiivse kateteriseerimise alal.

Primaarne hüperaldosteronism ehk Conni sündroom on küllalt sage endokriinse hüpertensiooni põhjus, olles leitav kuni 10%-l hüpertensiooniga patsientidest. Kaks peamist Conni sündroomi vormi on neerupealise aldosteroon ja kahepoolne idiopaatiline neerupealiste hüperplaasia. Esimese variandi puhul teostatakse aldosteroomi eemaldamine koos neerupealisega, idiopaatilise hüperplaasia korral kasutatakse hüpertensiooni valikravimina aldosterooni antagoniste (meil spironolaktooni). Õigeaegse diagnoosi ja sekkumise korral patsiendid enamasti paranevad, aldosteroomi eemaldamisel on võimalik täielik tervistumine.

Conni sündroomi variante eristada aitavad uuringud on õige ravitaktika valikul määrava tähtsusega. Piltdiagnostilised meetodid ei anna aga sageli täit selgust, millega on tegemist. Näiteks võib neerupealise mikroadenoom kujutada endast üksikut aldosteroomi, kuid leid võib viidata ka nodulaarsele hüperplaasiale. Tänapäeval on aldosteroomi ja hüperplaasia eristamisel „kuldseks standardiks" kujunenud neerupealiste veenide selektiivne kateteriseerimine. Selle protseduuri käigus kateteriseeritakse mõlema neerupealise veenid ja võetakse nendest vereproovid aldosterooni määramiseks. Kahe aldosterooni näitaja vaheline gradient üle 4 viitab ühepoolsele autonoomsele aldosterooni tootmisele ehk aldosteroomile. Tegemist on häid tehnilisi oskusi ja kogemust nõudva protseduuriga, seda eriti parema neerupealise veeni osas, mis on lühike ja kitsas ning suubub otse alumisse õõnesveeni. Isegi väga kogenud kätes pole tagatud protseduuri 100%-line õnnestumine.

Kliinikumis hakkas neerupealiste veenide kateteriseerimisi läbi viima 2010. a. radioloog dr Jakobson. Peale paari õnnestunud protseduuri tekkisid esimesed tagasilöögid: raskusi oli nii kateetri sisseviimisega parema neerupealise veeni ja selle veenis hoidmisega kui ka vere aspireerimisega. Tehniliste oskuste lihvimiseks sai kokku lepitud ühepäevane praktiline koolitus Karolinska Ülikooli haiglas sealse angiografisti dr Maria Vinelli käe all. Dr Jakobsonil ja dr Rajasalul oli võimalik jälgida koha peal kahte protseduuri, mille kulg oli suhteliselt komplitseeritud ja mille käigus dr Vinell demonstreeris erinevaid võtteid parema neerupealise veeni kateteriseerimise õnnestumiseks, nt kasutades tagasipööratavat kateetrit (veen võib suubuda alumisse õõnesveeni suunaga alt üles). Vere aspireerimisel pidas dr Vinell oluliseks eelnevat lisakülgava tegemist kateetri distaalsesse otsa. Dr Rajasalu arutas Karolinska haigla endokrinoloogist kolleegi dr Hans Wahrenbergiga protseduuri erinevate protokollide eeliseid ja Conni sündroomi varase avastamisega seotud probleeme.

Kokkuvõtteks võib öelda, et koolitus Karolinskas oli küll lühike, kuid väga konkreetne ja efektiivne. Selle kinnituseks viis dr Jakobson 13. juunil Tartus läbi järjekordse õnnestunud protseduuri, mis aitas klinitsistidel püstitada kirurgilise ravi näidustuse.

 

 


Meelis JakobsonDr Meelis Jakobson

radioloogiakliiniku
arst-õppejõud radioloogia erialal

 

 

 

 

 

 


Tarvo RajasaluDr Tarvo Rajasalu

sisekliiniku
vanemarst-õppejõud endokrinoloogia erialal



Esimese tööaasta jooksul on jõudsalt käivitunud geneetilist konsultatsiooni vajavate patsientide ning nende pereliikmete ambulatoorne nõustamine.

 

Kui varasemalt SA Tallinna Lastehaigla koosseisus olles käisid vastuvõtul peamiselt lapsed ja rasedad naised, siis tänase päeva seisuga on üle poolte patsientidest täiskasvanud. Vastuvõtule pöördutakse nii raseduste iseeneslike katkemiste, viljatuse, perekondliku vähi kui ka täiskasvanud eas algavate neurodegeneratiivsete haiguste tõttu. Tallinnas töötab täiskohaga 3 suurte kogemustega meditsiinigeneetikut – Riina Žordania, Elvira Kurvinen ja Kairit Joost. Lisaks igapäevastele konsultatsioonidele teevad nad iga kuu ligikaudu 30-38 meditsiinigeneetilist ekspertiisi, mis ületab tegelikult eriala normatiivid. Põhjus on aga selleks väga lihtne: geneetilise konsultatsiooni nõudlus on Tallinnas ja Põhja-Eestis nii suur, et arstid on sunnitud töötama maksimaalse koormusega, kuna nii suurele abivajajate hulgale ei suudeta ära öelda. Seetõttu käivad Tallinnas vastuvõtus abiks ka aeg-ajalt Tartu kolleegid (Tiia Reimand ja Katrin Õunap), et patsientide ooteaega lühendada.

Erilist lugupidamist väärib dr Kairit Joost, kes igapäevase töö kõrvalt kaitses 29. juunil Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal „Pärilike ainevahetushaiguste valikskriining Eestis: uute diagnostika meetodite rakendamine". Kairit Joost rakendas doktoritöö raames töösse atsüülkarnitiinide tandemmass-spektromeetria analüüsi, mida möödunud aastast alates pakub kliinikumi ühendlabor rutiinse analüüsina. Uuring on heaks Tartu-Tallinna koostöö näiteks: analüüsi teeb Tartus laborant Leila Pavlova, kuid seda Polina Verhovtsovainterpreteerib interneti teel dr Kairit Joost Tallinnas.

Teise olulise osa geneetikakeskuse Tallinna filiaalist moodustab tsütogeneetika laboratoorium. Kui varem tehti ainult rutiinseid vere kromosoomianalüüse, siis uues laboris on sisustatud ja tööle rakendatud rakkude kultiveerimise ning kasvatamise tingimused. Tänu sellele alustati 2012. a. aprillis koostöös Lääne-Tallinna Keskhaiglaga ka sünnieelsete analüüsidega ja käesolevalt tehakse iga kuu keskmiselt 10 lootevee uuringut. Igale uuringule eelneb arst-geneetiku Elvira Kurvineni nõustamine, kes rasedatele patsientidele vastu tulles, teeb seda üks kord nädalas Pelgulinna Sünnitusmaja ruumides.

Tänu kiirele teaduse arengule on Eestis 2011. a. alates kasutusel ka kromosomaalne mikrokiibi analüüs. Selle abil uuritakse inimese kromosoome 100 suurema lahutusvõimega ja laboriuuring tehakse Tartu Ülikooli Biokeskuses DNA analüüsist. Küll aga vajab nende andmete analüüs spetsialisti hinnangut. Tallinna geneetikakeskuses tegeleb Tallinna patsientide kromosomaalse mikrokiibi analüüsi hindamisega dr Eve Vaidla ja seda taas kord tänu kaugtöölaua võimalustele.

Lisainfo geneetikakeskuses tehtavate uuringute kohta: www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/

 


Prof Katrin Õunap
ühendlabori geneetikakeskuse juhataja