4. septembril 1962. aastal loodi Tartus Toome Haavakliinikus lastekirurgia osakond, kuigi palatid laste raviks kirurgia osakonnas olid avatud juba enne Teist maailmasõda.

lastekirurgia osakonna juubel 2012Esimeseks osakonnajuhatajaks sai dr Bernhard Maarits, tema järel peagi prof Karl Kull ning 1964. aastal dr Meeri Liivamägi. Alates 1978. aastast kuni Tartu Ülikooli Kliinikumi loomiseni oli lastekirurgia osakonnajuhataja dr Eda-Ann Värimäe. 2000. aastast kuni tänaseni on seda tööd jätkanud dr Karin Varik, samast aastast on osakonna vanemõeks Tatjana Oolo. Varasemalt on osakonnas vanemõdedena töötanud Liidia Lehtsaar, Ilme Raid, Maie-Õie Kuldmäe ja Mare Tõruvere.

Väga suure panuse lastekirurgia õpetamisse ja arengusse on andnud kauaaegne Tartu Ülikooli dotsent Uudo Reino.

Osakonnas ravitakse kaasasündinud väärarenguid, kirurgilisi haiguseid ja tegeletakse vigastuste diagnostika ning kirurgilise raviga, lisaks haavainfektsioonide ja põletuste raviga. Lastekirurgiale on iseloomulik multidistsiplinaarsus: nii abdominaal- kui ka torakaalkirurgia, ortopeedia, uroloogia, onkoloogia jne.

Läbi ajaloo on osakonnas keskmiselt aastas ravil viibinud 1300 patsienti. Operatsioonide arv on tänaseks kahekordistunud (400-lt 900-ni) ning keskmine voodipäevade arv kahanenud üle kolme korra (14-lt 3,6-ni). Suremus, mis osakonna alguspäevil oli 1,1% on nüüd langenud 0,001%-ni. Kõik need tulemused on saavutatud koostöös teiste erialade spetsialistidega.

Ravitööd on osakonnas tehtud erineva voodikohtade arvuga (20-60), tänaseks on see vähenenud 12 voodikohani. Vastavalt sellele on muutunud arstide arv (3-9), praegu töötab osakonnas 5 arsti.

Aastate jooksul on osakonnas juurutatud mitmeid oma aja kohta eesrindlike ja Eestis esmakordseid ravi- ja uurimismeetodeid, ntUNICEFi Sinilinnu preemia lastekirurgia osakonnale silastik kile kasutamine gastroskiisi puhul, kusepõie ekstroofiaga laste erinevad operatsioonimeetodid, laparoskoopiline kirurgia, põletushaiguste ravi, laserkirurgia ja trauma ning ortopeedilise patoloogiaga laste kaasajastatud käsitlus.

Osakonnas on alati väärtustatud koostööd välispartneritega. Nõukogude ajal olid head sidemed Moskva erinevate lastekirurgia spetsialistidega, taasiseseisvumise ajal tekkis tihe koostöö Helsingi ülikooli, seejärel Salzburgi ning Aarhusi ülikoolidega. Laserravi-alal toimub suhtlus Berliini ja Barcelona keskustega.

Vanemõde Tatjana Oolo tunneb heameelt ja uhkust osakonna õendustöötajate üle: „Inimesed väärtustavad ennast ja patsienti ning see on innustanud neid ka õppima." Osakonna 15-st õest on 14-l kõrgharidus.

1976. aastal asus osakonda õpetajana tööle Linda Kiho, et lapsed haiglas olles koolitööst maha ei jääks. Praegu töötab osakonnas tegevusjuhendajana Eda Amon, kes aitab nii lapsi kui lapsevanemaid, sest mängu kaudu võib avastada nii mõnegi mure või aidata seda leevendada. Sagedaseks külaliseks on ka Dr Kloun.

Dr Karin Varik ja dots Uudo ReinoLastekirurgia osakonnas on kõik üks meeskond: inimestena ollakse võrdsed, nii arstid, õed kui ka hooldajad, samas töötades patsiendiga lähtub igaüks oma tööülesannetest ja pädevusest.

Osakond soovib tänada kõiki endisi töötajaid, kolleege ja toetajaid, ilma kelleta poleks tänase tasemeni jõutud.

 

 

 

Ene Selart


Sirje ViilupKui Sirje Viilup 25 aasta eest Maarjamõisa haiglasse ametiühingu juhatusse tööle tuli, siis ütles talle toonane Tartu Kliinilise Haigla peaarst dr Jaan Lepp: „Teie kõige suurem viga on parteipileti puudumine."

Enne seda oli ta veerandsada aastat Tartu Linna Stomatoloogia Polikliinikus hambaarstina töötanud. Ametit oli ta sunnitud vahetama töös kasutatavate kemikaalide suhtes tekkinud allergia pärast. „Vaat, paberite suhtes mul veel allergiat välja ei ole kujunenud," muigab Sirje Viilup.

Ametiühingu tööga sai alustatud juba 1965. aastal. „Ja ma pole siiamaani sealt välja saanudki," täiendab juubilar. Praegu on Sirje Viilup Maarjamõisa Haigla Ametiühingu juhatuse esinaine, mis on üks viiest kliinikumis tegutsevast ametiühingust. Ühingul on liikmeid 250. Palgaläbirääkimistel esindatakse põhiliselt hooldajaid ja teenistujaid.

Sirje Viilupil on väga südamel tervishoiusüsteemis töötavate hooldajate ja teenistujate töötingimused ja palgaküsimused, mis arstide-õdede nõudmiste kõrval eriti välja ei paista. Eestis kavandatav tervishoiutöötajate palgatõus on hooldajate jaoks väga väike. „Teate, mul on piinlik sellest inimestele rääkidagi!" ütleb Viilup.

Ametiühingu juhina on ta organiseerinud tööseaduse ja -tervishoiu koolitusi, sest inimeste teadmised seadusandlusest on tagasihoidlikud. Lisaks toimuvad igal aastal liikmetele ekskursioonid, võimaluse korral toetatakse rahaliselt pikaajalise haiguse või matuste korral.

Kliinikumi Leht


Kaks ja pool aastat tagasi sai kliinikumi radioloogiateenistusest radioloogiakliinik. Mis on selle väliselt vormilise nimevahetuse sisu? Millised on viimase aja suurimad muutused tehnoloogia valdkonnas?

Radioloogiakliinik MRT 15T ja Mirel TakisKui 2008. aastal lõpus valmis Maarjamõisas uus haiglakorpus, kuhu soetati ka uus radioloogiline aparatuur, siis levis arvamus, et radioloogia lähiajal suuri investeeringuid rohkem ei vajagi. Tegelikkuses on läinud vastupidi, sest üha kasvav radioloogiliste uuringute arv ja ajaga kaasas käimise vajadus eeldab pidevat aparatuuri uuendamist.

Tihtipeale räägitakse nii meedias kui ka isegi tervishoiusüsteemis, et uue aparatuuri soetamine on „võidurelvastumine", „poliitiline konkurents", jne. Päriselus aga on tegemist hädatarvilike ostudega, sest tehnoloogia peaks ülikoolihaiglas vastama kaasaja nõuetele. Aasta-aastalt on kasvanud nõudlus radioloogiliste uuringute järele, viimase kaheksa aastaga on uuringute arv kahekordistunud. Radioloogilise info kättesaadavusel, kiirusel ja kvaliteedil on oluline osa kliinikumi arstide osutatava ravi hea taseme tagamisel.

Tänapäeva meditsiin pakub järjest uusi tõenduspõhiseid diagnostika võimalusi, mis Eesti ainsas ülikoolikliinikus peaksid kättesaadavad olema. Viimasel ajal on kasvanud just mahukate ja keeruliste uuringute arv, mille tegemine nõuab kallist ja keerulist aparatuuri, kõrgelt koolitatud personali ning uuringute kirjeldamine ja interpreteerimine eeldab radioloogilt aina suuremaid teadmisi, kogemusi ja ka aega. Kui 2003. aastal oli ligi 60% kliinikumis tehtud radioloogilistest uuringutest röntgeniuuringud, mida saab teha ja interpreteerida kiiresti ning kompuutertomograafilisi uuringuid oli vaid 9%, siis 2011. aastal oli kolmandik kõikidest uuringutest kompuutertomograafilised (KT) ja magnetresonantstomograafilised (MRT). Lisaks sellele võib võrdlusena välja tuua, et röntgeniülesvõtte tegemine uute digitaalsete aparaatidega kestab vaid loetud sekundid ja vastamine minuteid, aga keerukamate MRT-uuringute tegemine võtab aega terve tunni ja nende interpreteerimine vähemasti teist sama kaua.

Võiks ju küsida, miks tehakse järjest kallemaid ja keerulisemaid uuringuid. Vastus on lihtne, me teeme seda patsientide jaoks, sest nii saame me rohkem ja paremat meditsiinilist informatsiooni ning raviotsuste tegemine ja lõppdiagnoosini jõudmine on kiirem. Varasem radioloogia põhitõde: „lihtsamalt uuringult keerulisemale, odavamalt kallimale" on asendumas põhimõttega, et patsiendile tehakse see uuring, mis kõige kiiremini annab tema kohta vajaliku informatsiooni.

Teiste riikide haiglate töökorralduse analüüsid on näidanud, et keerulisemate ja kallimate radioloogiliste uuringute tegemise korral saavutatakse rahaline kokkuhoid, kuna jälgimisel olevate haigete arv väheneb. Ka EMO-sse saabunud patsientide hospitaliseerimiste arv langeb ja patsientide haiglaravi aeg on lühem.

Lisaks PET keskuse ehitusele ja uue SPET /KT ja PET/KT soetusele GE-lt on viimase aasta jooksul saadud mitmeid suuri Lastekliinik UH Heleri Konikinvesteeringuid.

2011. a lõpus asendati kümne aasta vanune kaherealine kompuutertomograaf 128-realisega. Nii on töös praegu kolm KT masinat: 16-realine erakorralisteks uuringuteks EMO-s ja 64-realine ning 128-realine plaanilisteks uuringuteks. Kavakohaselt hakkab ka PET/KT lisaks PET uuringutele ja kiiritusravi planeerimisele tegema KT uuringuid, mis lühendab plaaniliste uuringute järjekordi.

Selle aasta kevadest on töös ka täiesti uus 1.5 T MRT masin. Kokku on kliinikumil 3 MRT aparaati: üks 3T ja kaks 1.5 T. Uue MRT ost on muutnud MRT uuringud kättesaadavamaks just akuutsetel juhtudel nii neuroloogias, ortopeedias kui pediaatrias, aga ka onkoloogilistel haigetel enne ravi planeerimist. Uuringute maht suureneb MRT-s üha keerulisemate ja aeganõudvamate uuringute tõttu. Ravitöös on igapäevasteks meetoditeks saanud difusioon, spektroskoopia, valgeaine traktide analüüs ajus ja uuringud aju erinevate funktsioonide lokalisatsiooni hindamiseks. Uued kasutusalad MRT-s on rindade ja südame uurimine. Tänu MRT kättesaadavusele on kliinikumis paranenud ka teadustöö tegemise võimalused. Viimasel aastal oleme juurutanud mitmeid uusi meetodeid, mis on perspektiivsed ka kliinilises töös. Uus on nn resting state fMRI, mis annab võimaluse uurida inimese aju konnektoomi: erinevate struktuursete valgeaine traktide kõrval hinnatakse ka ajus toimivaid funktsionaalseid ühendusi.

Lisaks osteti kevadel lastekliinikusse kaks uut ultraheliaparaati, mis muudavad laste uuringute kättesaadavuse paremaks. Uute ultraheliaparaatide hange on algatatud ka naistekliinikusse ja EMO-sse. Installeerimisel on uus angiograaf, mille seadistamine segab küll südamekliiniku tööd, kuid mis peaks edaspidi oluliselt parandama ravikvaliteeti.

Kindlasti tahan ma tunnustada ja esile tõsta radioloogiakliiniku kogenud personali. Aastatega kahekordistunud töömaht tehakse ära praktiliselt sama arstide ja tehnikute hulgaga. Oleme küll suutnud luua korraliku raamatukogu, kuid nii õdede kui arstide täiendõpe on hädavajalik, et juurutada uusi meetodeid kvaliteetse radioloogilise informatsiooni saamiseks. Töömahu kasvuga hakkama saamiseks oleks vaja soetada tehnoloogilisi abivahendeid. Näiteks hoiaks arstide aega kokku häältuvastus. Samuti oleks vaja investeeringuid Eesti Tervishoiu Pildipanga kiiremaks tööks. Sageli on suurte keeruliste uuringute tulemused käes, kuid vastuse kirjutamist ei saa lõpetada, sest vanad võrdlusuuringud ei ole kättesaadavad. Ilmselt häirib selline olukord ka teiste kliinikute arstide tööd.

Oluline on edasi minna eHL arendusega, et ka saatekirjade saatmine ja uuringuaegade broneerimine saaks üle viidud paberivabale süsteemile. eHL annaks võimaluse uuringute tegemist ja vastamist paremini planeerida. Suudame praegu teha tunnis 16 haigele kogu keha uuringu KT-s, aga isegi kui arvestada iga uuringu vastamiseks pool tundi, ei saa eeldada, et niipea kui patsient ukse suleb, tema uuringut ka kohe vastama asutakse.

Probleeme on praegu pabersaatekirjadega, kus puudub vahel vähimgi viide saatediagnoosile või uuringuküsimusele, mis radioloogilise uuringu puhul on lubamatu. Uuringut ei tohiks sel juhul üldse teha. Saatekirjade täpsem vormistamine, nii et seal oleks märgitud ka, millal vastust soovitakse, annaks võimaluse radioloogide ja teiste kliinikute arstide töö paremaks planeerimiseks, et kõik patsiendid saaksid oma vastuse võimalikult optimaalselt – siis kui nad jõuavad klinitsisti vastuvõtule. Esimesena vastatakse ära erakorralised haiged, siis need, kes mingil põhjusel vajavad uuringu vastust kiiremini ja seejärel plaanilised haiged, kellel vastuvõtt toimub alles päevade või nädalate pärast. Siiani oleme suutnud ka nende vastused anda 24 tunni jooksul.

Radioloogia on arenev eriala. Kuigi iga eriala arstil on teadmised radioloogilistest uuringutest oma eriala piires, jääb siiski radioloogile kandev roll kogu radioloogilise info valdamise osas.

Rõõm on tõdeda, et radioloogia perspektiivi kliinikumis hindavad ka noored kolleegid. Viimastel aastatel on radioloogia residentuuri astunud väga tublid noored, kellest loodame järelkasvu oma kliinikule.


Dots Pilvi Ilves
radioloogiakliiniku juhataja


Nahahaiguste kliiniku viimase viie aasta epikutaantestide tulemustest kontaktdermatiidi väljaselgitamisel.


Kui nahale ilmub lööve, kahtlustab haigestunu kõige sagedamini, et on midagi ebaharilikku või sobimatut söönud. Ülitundlikkuse põhjuseks võivad olla aga ka nahale sattunud väikese molekulkaaluga keemilised ained, mis suudavad läbida naha ja inimese sensibiliseerida. Korduva kontakti korral sama ainega tekib neil isikutel allergiline kontaktdermatiit (AKD). Allergeeni omadused on ainult osal keemilistest ühenditest ja ainult väike osa inimestest on nende suhtes vastuvõtlikud. AKD on väga sarnane ärrituskontaktdermatiidiga, mille põhjuseks on naha, eriti käte sage kokkupuude vee ja nahapuhastusvahenditega. Kahe dermatiiditüübi eristamiseks ja AKD põhjuse väljaselgitamiseks teeme nahakliinikus nn. lapi- e epikutaanseid teste.


Sirje KaurViimase 5 aasta jooksul oleme testinud 850 haiget, neist 308 (36,5%) leidsime ühe või mitu kontaktallergeeni. Kõige sagedasem on ülitundlikkus nikli suhtes – 17,3% uuritutest. Peamisteks niklit eraldavateks objektideks meie inimestel on võtmed, valgest metallist mündid ning teksade nööbid-needid.


Teisel kohal positiivsete tulemuste arvult on formaldehüüd (6,2% uuritutest). Formaldehüüdi lisatakse konservandina väga erinevatesse toodetesse alates šampoonidest ja lõpetades puitlaastplaadiga. Teised kosmeetika- ja hügieenitarvete konservandid nagu Euxyl K400 (metüüldibromoglutaronitriil) ja Kathon CG (metüülisotiasolinoon) olid AKD põhjuseks vastavalt 2,8% ja 3,7% uuritutest. Lõhnaainete suhtes osutus ülitundlikuks 2,8% uuritutest. 2,4% testitutest olid sensibiliseerunud männivaigu allergeeni kampoli ja 1,2% taruvaigu allergeeni proopolise suhtes. Kummikemikaalidest tingitud AKD-i, mida võiks oodata eriti meditsiinitöötajatel, oleme viimasel 5 aastal leidnud peaaegu eranditult ainult koristajatel, kes kasutavad majapidamiskindaid. Paaril viimasel aastal oleme mitmel lapsel ja noorel diagnoosinud ülitundlikkust parafenüleendiamiini suhtes. Allergia on alguse saanud poolpüsitätoveeringust, sest seda värvainet lisatakse hennale, et joonistust silmatorkavamaks teha.


Kõige sagedamini ilmneb kontaktdermatiit kätel, see tähendab aga suuremaid või väiksemaid piiranguid igapäevastes tegevustes. Nahakliiniku üks iseärasusi on pikaajaline kogemus kontaktallergia väljaselgitamiseks, selle raviks ja haigete juhendamiseks. Võimaluse korral testime meile suunatuid lisaks Euroopa standardseeria allergeenidele ka spetsiifilisemate seeriatega; hetkel on meie käsutuses 48 testainega kosmeetikaseeria.



Dots Sirje Kaur
nahahaiguste kliiniku vanemarst-õppejõud


2007. aasta sügisel loodi kliinikumi õendushoolduse osakonda koostöös Tartu linnavalitsusega seitsme voodikohaga hospiits. Selle eesmärk on rakendada hospiitsfilosoofial põhinevat hooldusravi haigetele.

„Koridoris jalutasid lokitud soengutega ja hommikumantlitesse riietatud prouad," meenutab toonaseid aegu õendushoolduse osakonna juhataja Kristina Oja. „Täna [6. septembril] on kogu õendushoolduse osakonna peale vaid kolm inimest, kes suudavad iseseisvalt ringi kõndida." Aastatega on patsientide üldseisund muutunud üha raskemaks, hospiitsteenust vajavate inimeste arv aga kasvanud.

Tänapäeva nö multiprobleemsed patsiendid vajavad nii tervishoiu- kui ka sotsiaalhoolekande süsteemi abi. Samas ei tee tööd hospiitsis „raskeks" mitte ainult keerulised haigusseisundid, vaid ka patsientide ja nende lähedaste ootused ja lootused, mis on teinekord põhjendamatult suured. Silma torkab vähene informeeritus ja eeltöö. Ka kolleegidel haiglates puudub süsteemne ülevaade hospiitsi ja palliatiivse ravi kohta.

Kristina Oja ja patsient



Hospiitsteenusele suunatakse patsiendid, kelle haigusele ei ole enam tervendavat ravi ja keda aitab palliatiivne sümptomite leevendamine, mis püüab neile tagada parima võimaliku elukvaliteedi. Patsientide diagnoosid on nii onkoloogilised, pulmonoloogilised, neuroloogilised, aga ka AIDS ja seda kõike haige vanusest hoolimata. Hospiitsteenust vajavad haiged, kes on terminaalses seisundis ja surevad lähipäevadel või –tundidel. Mõnedel juhtudel on vajalik anda nende kodustele hooldajatele lühiajalist puhkust. Aga on ka selliseid patsiente, kes peale adekvaatset palliatiivset ravi statsionaaris on suutelised lühemat või pikemat aega kodus toime tulema.

„Selle kõige juures ei tähenda hospiitsteenus suremise kunsti, vaid oskust pakkuda patsiendile võimalust veeta allesjäänud elupäevad inimväärselt," ütleb Kristina Oja. „Üks kolmandik meie haigetest läheb tagasi koju."

Püüame patsientidele pakkuda head valuravi ja sümptomite kontrolli; informatsiooni ja suhtlemist ning praktilist tuge ja abi. Soovime aidata haigetel toime tulla oma ärevuse, mure ja depressiooniga. Aastas on saanud hospiitsteenust keskeltläbi 250 Tartust pärit patsienti.

Hospiitsteenuse ja palliatiivse ravi edendamiseks loodi Eestis 2010. aastal MTÜ Pallium. Haiglate vahelisest koostööst tekkis ühendus, mis koondab nii arste kui õdesid, kes selles valdkonnas tegutsevad. „Eestis on hospiitsteenus üles ehitatud oma ala fanaatikute poolt," tõdeb Kristina Oja.

MTÜ Palliumi eesmärgiks on välja töötada palliatiivse ravi, tervikliku hoolduse ja toetuse ning hospiitsteenuse kontseptsioon. Plaanis on osaleda regulatsioonide ja terminoloogia loomisel. Haigekassale on esitatud hospiitsteenuse hinnataotlus, sest statsionaarse hooldusravi päevaraha ei suuda katta hospiitsteenuse kallemaid ravimeid, konsultatsioone ja hooldust.

Õendushoolduse osakonna töötajad on tutvustanud hospiitsteenust teistes struktuuriüksustes, veelgi rohkem oleks tarvis korraldada palliatsiooni- ja hospiitsialast täiendkoolitust, vastava osakonna või asutuse töötajatele tuleks luua pädevuse nõuded.

Hospiitsteenuse edendamine vajaks laiemat arutelu nii tervishoiusüsteemi sees, kui ka ühiskonnas laiemalt. „Me vaatame lootusrikkalt tulevikku, pikk tee on veel käia. Aga oma väikese meeskonnaga me töötame intensiivselt ja püüame selle poole."


Kliinikumi Leht


17. oktoobril algusega kell 9.30 toimub Tartus Dorpati Konverentsikeskuses Eesti IV Hospiitskonverents teemal „Hospiits – me räägime elust ... IV".

Lisainfo: www.pallium.ee



Südamehaiguste ennetamise kabinet kutsub perearste saatma eelnevalt uuritud kõrge südame-veresoonkonna haiguste riskiga patsiente kardioloogi vastuvõtule, kus tehakse täiendavaid uuringuid, nõustatakse ja vajadusel alustatakse medikamentoosse raviga.


Südamekliiniku ambulatoorse osakonna alla kuuluv südamehaiguste ennetamise kabinet on tegutsenud alates 1995. aastast.
Kabineti loomise eesmärgiks oli südame-veresoonkonna haiguste (SVH) ennetamise programmi raames uurida ja nõustada 30-60-aastaseid Haigekassa kindlustusega patsiente, et vähendada SVH-sse haigestumust Eestis.


Aastas külastab kabinetti umbes 500 patsienti, kellest pisut üle poole on naised. Tihtipeale on naised agaramad oma tervist jälgima. Samas puudutab SVH probleem pigem mehi. Eesti mees sureb keskmiselt 11 aastat varem kui eesti naine.


Kabinetis võtavad vastu kardioloogid dr Silvia Noodla, Sirje Hansen, Evi Tamm ja Tiit Pokk. Dr Pokk nõustab koos õde Margarita Milihhinaga ka suitsetamisest loobujaid. Oluline erinevus kabineti vastuvõtu ja tavalise kardioloogi vastuvõtu vahel on see, et kabinetis pööratakse kõrge riskiga patsiendile palju sihipärasemalt ja spetsiifilisemalt tähelepanu.

Mida tehakse südamehaiguste ennetamise kabinetis?
• Kardioloogi vastuvõtt, nõustamine.
• Vajadusel määratakse kolesterool, triglütseriidid, glükoos, kolesterooli fraktsioonid: HDL, LDL.
• Vajadusel tehakse elektrokardiograafia, koormustest (veloergomeetril, koormusrajal) ja Holteri monitooring.
• Täismahus tehakse ehhokardiograafia.
• Tehakse hapniku tarbimise kompleksuuring.
• Määratakse veres HS-CRV, glükohemoglobiin, homotsüsteiin, apolipoproteiinid, fibrinogeen ASAT, ALAT, CK, GGT.

Konsultatiivsele vastuvõtule saab suunata perearsti saatekirjaga patsiente üle Eesti. Oluline on patsiendi vastavus allpool toodud kriteeriumitele:
1. Kardiovaskulaarne üldrisk üle 5% vastavalt SCORE riskitabelile.
2. Düslipideemia
A. Skriiningvisiidil:
• kolesterool > 7,8 mmol/l
• HDL-kolesterool < 1.0 mmol/l
• triglütseriidid > 2,5 mmol/l
B. Korduval visiidil peale 2-kuulist dieetravi perioodi:
• kolesterool >6,5 mmol/l
• HDL-kolesterool < 1.0 mmol/l
• triglütseriidid > 2,0 mmol/l

3. II raskusastme hüpertensioon
Korduval visiidil peale 2-kuulist elustiili mõjustamist:
• SVR > 160 mmHg
• DVR > 100 mmHg

4. Metaboolne sündroom

Silvia Noodla

Südamehaiguste ennetamise kabinetti saavad perearstid suunata ka müokardi infarkti läbipõdenud patsiente sekundaarseks SVH preventsiooniks. Näiteks infarktijärgseid haigeid, kellel ei ole suudetud ohjata vererõhku (see on >140/90 mmHg) ja/või verelipiide (ÜK >4,5 mmol/l, LDL-kolesterool > 2,5 mmol/l, HDL-kolesterool < 1 mmol/l, TG > 1,7 mmol/l).


Silvia Noodla
südamekliiniku ambulatoorse kardioloogia osakonna vanemarst-õppejõud

Lisainfo: tel 731 9359


Tehnikateenistuses on ametis tehniline keskdispetšer, keda tuleb teavitada tehnilistest hädaolukordadest. Kliinikumis on avariiolukordades tegutsemiseks juhend JKL-117.

Tehnilise keskdispetšeri tööülesandeks on tehnilise avarii, hädaolukorra või elutähtsa teenuse toimepidevuse häirete puhul korraldada olukorra lahendamine: teavitada lahendajaid ja vastutajaid või võimalusel lahendada olukord ise. Näiteks tulekahju korral abistab ja annab päästetöötajatele hoone kohta vajalikku tehnilist informatsiooni tehniline keskdispetšer.

 

Üllar Koppas
Kliinikumis jaotatakse hädaolukorrad meditsiinilisteks ja tehnilisteks. Tehniline hädaolukord on seotud tehnilise süsteemi avarii, rikke või muu sündmusega, mis seab või võib seada ohtu inimeste elu või tervise, keskkonna või vara, aga ei mõjuta igapäevast meditsiinitegevust nii, et seada tuleks ümber korraldada.

 

 

Hädaolukorra võivad põhjustada elektriavarii/katkestus, veeavarii/katkestus, pommioht, tuleoht, probleemid meditsiiniliste gaaside või meditsiiniseadmetega, liftirikked ja muud sarnased sündmused. Neid sündmusi või sündmuste ahelaid aitabki lahendada tehniline keskdispetšer.

Tehnilise keskdispetšeri funktsiooni täidavad medtehnika osakonna gaasitehnikud. Tema käsutuses on spetsiaalne arvutiprogramm, mille abil on jälgitav kliinikumi tehnosüsteemide töö. Vajadusel saab süsteemide tööd korrigeerida, näiteks muuta operatsioonitubade temperatuuri.

 

Kliinikumi Leht

 


Tehnilist keskdispetšerit tuleb teavitada tehnilise avarii või hädaolukorra puhul telefonil ~9090.

Hädaolukorra teated registreeritakse vormil VKL-199.

Infotehnoloogia alaseid probleeme lahendab arvutiabi tel ~9222.


 Lotte lastekliinikus

 

23. augustil käis kliinikumis projekti „Minu Unistuste Päev" raames külas lõbus koeratüdruk Lotte (Gerli Padar), kes kõiki pisikesi patsiente oma lauludega rõõmustas ning ka reipalt elutarkust jagas: „Kes see kuulab hästi arsti, see saab terveks õige varsti!""

 

psyhhiaatriakliiniku fassaad



Psühhiaatriakliiniku ja nahahaiguste kliiniku maja (Raja 31) saab augusti lõpuks uue väljanägemise, kui lõpule jõuavad alates maikuust kestnud fassaaditööd. Senine tumepruun välisilme asendub rõõmsama ja heledama beeži värvitooniga. Hoone renoveerimist on rahastatud CO2 saastekvootide müügitulust.



Dr Meelis Jakobson ja dr Tarvo Rajasalu täiendasid end Karolinska Ülikooli haiglas neerupealiste veenide selektiivse kateteriseerimise alal.

Primaarne hüperaldosteronism ehk Conni sündroom on küllalt sage endokriinse hüpertensiooni põhjus, olles leitav kuni 10%-l hüpertensiooniga patsientidest. Kaks peamist Conni sündroomi vormi on neerupealise aldosteroon ja kahepoolne idiopaatiline neerupealiste hüperplaasia. Esimese variandi puhul teostatakse aldosteroomi eemaldamine koos neerupealisega, idiopaatilise hüperplaasia korral kasutatakse hüpertensiooni valikravimina aldosterooni antagoniste (meil spironolaktooni). Õigeaegse diagnoosi ja sekkumise korral patsiendid enamasti paranevad, aldosteroomi eemaldamisel on võimalik täielik tervistumine.

Conni sündroomi variante eristada aitavad uuringud on õige ravitaktika valikul määrava tähtsusega. Piltdiagnostilised meetodid ei anna aga sageli täit selgust, millega on tegemist. Näiteks võib neerupealise mikroadenoom kujutada endast üksikut aldosteroomi, kuid leid võib viidata ka nodulaarsele hüperplaasiale. Tänapäeval on aldosteroomi ja hüperplaasia eristamisel „kuldseks standardiks" kujunenud neerupealiste veenide selektiivne kateteriseerimine. Selle protseduuri käigus kateteriseeritakse mõlema neerupealise veenid ja võetakse nendest vereproovid aldosterooni määramiseks. Kahe aldosterooni näitaja vaheline gradient üle 4 viitab ühepoolsele autonoomsele aldosterooni tootmisele ehk aldosteroomile. Tegemist on häid tehnilisi oskusi ja kogemust nõudva protseduuriga, seda eriti parema neerupealise veeni osas, mis on lühike ja kitsas ning suubub otse alumisse õõnesveeni. Isegi väga kogenud kätes pole tagatud protseduuri 100%-line õnnestumine.

Kliinikumis hakkas neerupealiste veenide kateteriseerimisi läbi viima 2010. a. radioloog dr Jakobson. Peale paari õnnestunud protseduuri tekkisid esimesed tagasilöögid: raskusi oli nii kateetri sisseviimisega parema neerupealise veeni ja selle veenis hoidmisega kui ka vere aspireerimisega. Tehniliste oskuste lihvimiseks sai kokku lepitud ühepäevane praktiline koolitus Karolinska Ülikooli haiglas sealse angiografisti dr Maria Vinelli käe all. Dr Jakobsonil ja dr Rajasalul oli võimalik jälgida koha peal kahte protseduuri, mille kulg oli suhteliselt komplitseeritud ja mille käigus dr Vinell demonstreeris erinevaid võtteid parema neerupealise veeni kateteriseerimise õnnestumiseks, nt kasutades tagasipööratavat kateetrit (veen võib suubuda alumisse õõnesveeni suunaga alt üles). Vere aspireerimisel pidas dr Vinell oluliseks eelnevat lisakülgava tegemist kateetri distaalsesse otsa. Dr Rajasalu arutas Karolinska haigla endokrinoloogist kolleegi dr Hans Wahrenbergiga protseduuri erinevate protokollide eeliseid ja Conni sündroomi varase avastamisega seotud probleeme.

Kokkuvõtteks võib öelda, et koolitus Karolinskas oli küll lühike, kuid väga konkreetne ja efektiivne. Selle kinnituseks viis dr Jakobson 13. juunil Tartus läbi järjekordse õnnestunud protseduuri, mis aitas klinitsistidel püstitada kirurgilise ravi näidustuse.

 

 


Meelis JakobsonDr Meelis Jakobson

radioloogiakliiniku
arst-õppejõud radioloogia erialal

 

 

 

 

 

 


Tarvo RajasaluDr Tarvo Rajasalu

sisekliiniku
vanemarst-õppejõud endokrinoloogia erialal



Esimese tööaasta jooksul on jõudsalt käivitunud geneetilist konsultatsiooni vajavate patsientide ning nende pereliikmete ambulatoorne nõustamine.

 

Kui varasemalt SA Tallinna Lastehaigla koosseisus olles käisid vastuvõtul peamiselt lapsed ja rasedad naised, siis tänase päeva seisuga on üle poolte patsientidest täiskasvanud. Vastuvõtule pöördutakse nii raseduste iseeneslike katkemiste, viljatuse, perekondliku vähi kui ka täiskasvanud eas algavate neurodegeneratiivsete haiguste tõttu. Tallinnas töötab täiskohaga 3 suurte kogemustega meditsiinigeneetikut – Riina Žordania, Elvira Kurvinen ja Kairit Joost. Lisaks igapäevastele konsultatsioonidele teevad nad iga kuu ligikaudu 30-38 meditsiinigeneetilist ekspertiisi, mis ületab tegelikult eriala normatiivid. Põhjus on aga selleks väga lihtne: geneetilise konsultatsiooni nõudlus on Tallinnas ja Põhja-Eestis nii suur, et arstid on sunnitud töötama maksimaalse koormusega, kuna nii suurele abivajajate hulgale ei suudeta ära öelda. Seetõttu käivad Tallinnas vastuvõtus abiks ka aeg-ajalt Tartu kolleegid (Tiia Reimand ja Katrin Õunap), et patsientide ooteaega lühendada.

Erilist lugupidamist väärib dr Kairit Joost, kes igapäevase töö kõrvalt kaitses 29. juunil Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal „Pärilike ainevahetushaiguste valikskriining Eestis: uute diagnostika meetodite rakendamine". Kairit Joost rakendas doktoritöö raames töösse atsüülkarnitiinide tandemmass-spektromeetria analüüsi, mida möödunud aastast alates pakub kliinikumi ühendlabor rutiinse analüüsina. Uuring on heaks Tartu-Tallinna koostöö näiteks: analüüsi teeb Tartus laborant Leila Pavlova, kuid seda Polina Verhovtsovainterpreteerib interneti teel dr Kairit Joost Tallinnas.

Teise olulise osa geneetikakeskuse Tallinna filiaalist moodustab tsütogeneetika laboratoorium. Kui varem tehti ainult rutiinseid vere kromosoomianalüüse, siis uues laboris on sisustatud ja tööle rakendatud rakkude kultiveerimise ning kasvatamise tingimused. Tänu sellele alustati 2012. a. aprillis koostöös Lääne-Tallinna Keskhaiglaga ka sünnieelsete analüüsidega ja käesolevalt tehakse iga kuu keskmiselt 10 lootevee uuringut. Igale uuringule eelneb arst-geneetiku Elvira Kurvineni nõustamine, kes rasedatele patsientidele vastu tulles, teeb seda üks kord nädalas Pelgulinna Sünnitusmaja ruumides.

Tänu kiirele teaduse arengule on Eestis 2011. a. alates kasutusel ka kromosomaalne mikrokiibi analüüs. Selle abil uuritakse inimese kromosoome 100 suurema lahutusvõimega ja laboriuuring tehakse Tartu Ülikooli Biokeskuses DNA analüüsist. Küll aga vajab nende andmete analüüs spetsialisti hinnangut. Tallinna geneetikakeskuses tegeleb Tallinna patsientide kromosomaalse mikrokiibi analüüsi hindamisega dr Eve Vaidla ja seda taas kord tänu kaugtöölaua võimalustele.

Lisainfo geneetikakeskuses tehtavate uuringute kohta: www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/

 


Prof Katrin Õunap
ühendlabori geneetikakeskuse juhataja



Parkinsoni tõbi on krooniline närvisüsteemi haigus, selle diagnoosiga on Eestis kokku üle 3000 patsiendi. Kuigi haiguse kliiniline kirjeldus pärineb kahesaja aasta tagant, mil dr James Parkinson kirjutas oma monograafia „An Essay on the Shaking Palsy", on haiguse diagnoosimise ja ravivõimaluste kiire areng saanud võimalikuks alles viimastel aastakümnetel koos närviteaduste ja radioloogia kiire arenguga. Unistused – diagnoosida haigust selles etapis, kus kliinilisi sümptomeid veel ei ole, aga neurokeemilised muutused on juba ajus tekkinud, ja osata haigust selles faasis peatada – ootavad aga veel täitumist.

Kuigi Parkinsoni tõve esmane diagnoosimine põhineb anamneesil ja kliinilisel sümptomatoloogial samamoodi nagu James Parkinsoni ajal, on haiguse diagnoosimine oluliselt täpsustunud tänu võimalusele lülitada välja muid sarnaseid haigusi – sekundaarse parkinsonismi põhjusi magnetresonantstomograafia (MRT) abil, ning muid treemoreid ja parkinsonistlikke sündroome nukleaarmeditsiiniliste uuringute (üksiku footoni emissioontomograafia (SPET) ja positronemissoontomograafia (PET)) abil. Kliinikumi radioloogiakliinikus on SPET kuvamist tehtud alates 2004. aastast. See on kallis ja patsienti koormav uuring, mida ei kasutata Parkinsoni tõve diagnoosimiseks rutiinselt, vaid eelkõige diferentsiaaldiagnostiliselt keerulistel juhtudel. Dr Kai Ulsti eestvedamisel läbiviidud uuring kliinikumi neuroloogilistel haigetel näitab, et kliinilises praktikas on olnud sellest palju abi diagnoosi täpsustamisel ja ravi korrigeerimisel. Euroopas on järjest rohkem kasutatud Parkinsoni tõve diagnoosi kinnitamiseks ka musttuuma sonograafilist uuringut, mille spetsiifilisus ja tundlikkus on küll mõnevõrra madalamad kui SPET-i korral. Samas on aga tegemist kiire ja suhteliselt lihtsa uuringuga, mille kasutuselevõtmisest on huvitatud ka kliinikum.

Patsient ja õde Tiiu PajuParkinsoni tõve ravi on pikaajaline meeskonnatöö, milles osalevad lisaks neuroloogile, perearstile ja õele ka neurokirurg ja taastusravi spetsialistid: füsioterapeut, logopeed, tegevusterapeut, psühholoog ja sotsiaaltöötaja. Närvikliiniku ambulatoorne töö on viimastel aastatel täienenud spetsialiseerunud kliinikutega, sealhulgas Parkinsoni tõve kliinikuga, mille pikem visiidiaeg võimaldab süveneda täiendavatesse probleemidesse, võimalik on saada ka põhjalik füsioterapeudi konsultatsioon koos praktiliste nõuannetega liikumiseks ja konsulteerida õega põie- jm probleemide suhtes. Taastusravi osakonnas on aastaid tegutsenud spetsiaalne füsioteraapia rühm Parkinsoni tõve haigetele. Õendustegevus on krooniliste haiguste käsitlemisel väga oluline – väljaõppe ja kogemustega õed saavad lahendada mitmeid patsientidele olulisi probleeme. Närvikliiniku füsioterapeut Krista Ankru ja õde Tiiu Paju kuuluvad Euroopa Parkinsoni tõve erialaseltsidesse ja on saanud mitmeid koolitusi, nagu ka logopeed Ene Taurafeldt kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonnast.

Eestis on Parkinsoni tõve raviks kasutatavad suukaudsed ravimid sümptomite leevendamiseks hästi kättesaadavad ja ka uued ravimid jõuavad meieni suhteliselt kiiresti; suur osa neist on 100% soodustusega. Nii on heameel tõdeda, et meil on kasutuses kõik ravimirühmad, mis mujal maailmas. Siiski ootame veel komplitseerunud Parkinsoni tõve raviks püsiinfusioonide registreerimist ja ka soodustusi, mis sõltub eelkõige Sotsiaalministeeriumi ja Haigekassa otsustest, meiepoolne valmisolek on olemas ja õed uute ravimeetodite kasutamiseks koolitatud.

Närvikliinikus on aastakümnete pikkune kogemus tüsistunud Parkinsoni tõve kirurgilise ravi alal, varasemalt pallidotoomiana ja talamotoomiana, tänasel päeval aju süvastimulatsioonina, mida viivad läbi prof Toomas Asser ja dr Tõnu Rätsep. Tegemist on ainsa keskusega Eestis, kus nimetatud operatsioone tehakse. Operatiivse ravi ettevalmistamisel on tegev meeskond koos neuroloogidega, kes haigeid operatsiooniks selekteerivad ja eelnevalt testivad.

Lisaks professionaalsele käsitlusele on krooniliste haiguste korral oluline ka patsientide ja nende lähedaste kaasamine. Närvikliiniku toel on toimunud Tartu Parkinsoni Haiguse Seltsi pikaajaline tegevus, lisaks koosolekute ja loengute korraldamisele on välja antud hulgaliselt infomaterjali patsientidele ja nende peredele.

Praktilise kliinilise tegevusega on seotud ka Parkinsoni tõbe uurivad teadusprojektid, mida on aastate jooksul aktiivselt läbi viidud ja sel teemal on kaitstud ka dissertatsioone. Teadusuuringuid on tehtud Parkinsoni tõve epidemioloogiast, neurokirurgilisest ravist, patsientide vajadustest ja psühhosotsiaalsetest probleemidest. Käimas on uurimused elukvaliteedist, haiguse riskidest ja osaletakse mitmetes ravimuuringutes. Oleme liigutushäirete organisatsioonide liikmed ja osalised rahvusvahelistes teadusprojektides. Teaduslik süvenemine aitab kindlasti kaasa Parkinsoni tõve kaasaegsele käsitlusele.

Parkinsoni tõve ravipõhimõtteid on põhjalikult käsitletud Parkinsoni tõve Eesti ravijuhendis, mis on valminud L. Puusepa nim. Neuroloogide ja Neurokirurgide Seltsi poolt ja autorite hulgas on mitmeid kliinikumi töötajaid – nii arstliku, õendus- kui taastusravi tegevuse osas. Vaadates juhendit ja hinnates Parkinsoni tõve käsitlust kliinikumis, on heameel tõdeda – jah, meil on võimalus ja oskus diagnoosida ja ravida Parkinsoni tõbe parimate tänapäeva teadmiste järgi.



Pille Taba
närvikliiniku vanemarst-õppejõud neuroloogia erialal



Juuni lõpus külastas psühhiaatriakliinikut P. P. Kaštšenko nim. Sankt-Peterburi linna psühhiaatriahaigla nr. 1 (Городска́я психиатри́ческая больни́ца №1 им. П. П. Ка́щенко) delegatsioon.

Tegemist oli vastukülaskäiguga meie psühhiaatriakliiniku mullusele visiidile Peterburi, mis kõikidele osalejatele südamlikud mälestused jättis tänu soojale vastuvõtule.

Kuigi Kaštšenko nimeline psühhiaatriahaigla on linnahaigla, asub ta Leningradi oblastis Nikolski külas. Suurel pargialal laiub ajalooline hoonetekompleks (rajatud 1904-1909). Voodikohti on seal ligi 1400 (meie psühhiaatriakliinikul on 85) ja osakondi 24 (meil 3). Nende 1270 töötajast on arste 180. Ettenähtud arstide ametikohtadest on täidetud u 60%, sest palgad on madalad.

Külalistele meeldis, et kuigi kliinikumi psühhiaatriakliinik on võrreldes nendega vaid väike haigla, on siiski kliiniku struktuuri ülesehitus hästi läbimõeldud. Eriti tunti huvi meie elektroonilise haigusloo ja söömishäirete keskuse vastu.Peterburi külalised Maarja Tugikeskuse ees

Kaštšenko nimelise psühhiaatriahaigla peaarst Oleg Limankin, kes 8-liikmelist esindust juhtis, huvitus eeskätt sellest, kuidas on psühhiaatriline abi organiseeritud Eestis ja milline on kliiniku eelarve ning põhilised kuluartiklid. Külalised nentisid, et neil on palju rohkem raskusi patsientide parema ravitulemuse nimel meedikute ja omaste meeskonnatöö organiseerimisega, sest Venemaal kipuvad lähedased häbenema oma haiglasse sattunud sõpru ja sugulasi.

Samas on nende patsientide vaba aeg palju paremini sisustatud: haigetel on võimalik tegeleda nt maalikunsti, tantsu ja muusikaga. Ilmselt oleks meil neilt palju õppida mitmesuguste teraapiavormide läbiviimise kohta. Venemaal on patsientide joonistustest ja luuletustest välja antud isegi raamatuid.

Psühhiaatriakliinik on järgmiste aastate plaani võtnud lõunanaabrite haiglate külastamise.

Kliinikumi Leht


Doonoritel elektrooniline küsitlusleht

Alates juunist on doonoritel küsitluslehe täitmine mugavamaks muutunud. Verekeskuses on neli arvutiga töökohta, kus doonor saab e-Doonori süsteemis oma andmed elektrooniliselt sisestada.

e-Doonor on Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse poolt tellitud ja doonoritele mõeldud internetipõhine andmebaas verevõtmise andmete vaatamiseks, kontaktandmete muutmiseks ja küsitluselehe täitmiseks. e-Doonorit saab kasutada doonor, kes on andnud verd vähemalt 3 korda, teab oma doonori koodi ja omab ID-kaarti.


Kliinikumi parimad veredoonorid

Vereannetuste kordade poolest on kliinikumis kõige tublimad struktuuriüksused:
• informaatikateenistus,
• verekeskus,
• naistekliinik,
• kirurgiakliinik
• anestesioloogia ja intensiivravi kliinik.

Viimase viie aasta jooksul on kliinikumi töötajatest kõige rohkem verd annetamas käinud:
• Rain Lehtme,
• Kaarel Mardo,
• Sirje Ruus
• Ülle Piiskoppel.

 

Verekeskuse töötajad


Meeldetuletuseks kliinikumi töötajatele

Kliinikumi töötajad saavad 12 kuu jooksul tehtud kolme vereloovutuse eest vaba päeva.

1. jaanuarist 2011 jõustunud kliinikumi juhatuse otsusega lubatakse kliinikumi töötajatel nende soovil ja töökorralduslikke huve arvestades üheks tööpäevaks töölt ära kolme vereloovutamise eest kliinikumi verekeskuses, kui verekeskuse tõenditega (VK-13) tõendatud vereloovutamised on toimunud 12ne kuu jooksul ja neist viimasest pole möödunud rohkem kui 12 kuud.


Verekeskuse väljasõidud


Verekeskuse väljasõitude graafikut saab vaadata verekeskuse kodulehel: http://www.kliinikum.ee/verekeskus/vaeljasoidugraafik


Kliinikumi Leht

Mustkunstnik Aivar5. juunil käis kliinikumi lasteosakondades külas Doktor Kloun mustkunstnik Aivar.

 

 

 

 

 

 

 

Lapsed said ka ise trikkide tegemisel kaasa lüüa ning takistuseks polnud ei kipsis käsi ega tilgastatiiv. Naeru- ja rõõmuravi jagus kõigile, nii haigetele lastele kui ka murelikele lapsevanematele.

 

 

Kliinikumi Leht



25. mail kinkisid Tartu Lapiteki Klubi liikmed sünnitusosakonnale omatehtud lapitekid.

Lapitekiklubi annetus



Tartu Lapiteki Klubi koondab 16 naist kõige erinevamatelt elualadelt ja koos on käidud juba 13 aastat. „Oleme ühise kiiksuga," naerab klubi eestvedaja Elo Aasrand. Ehk et koos on neid nii kaua hoidnud ühine mõtteviis ning armastus käsitöö vastu. Lisaks tekkidele valmistati kingituseks ka papusid ja jakke.

 

 

Kliinikumi Leht


Juba viis aastat on kliinikumi anestesioloogia ja intensiivravi kliinik olnud osaline rahvusvahelises intensiivravi kvaliteedi hindamise konsortsiumis Intensium, mille tuumiku moodustavad Soome ülikoolihaiglad ning kuhu lisaks kuuluvad ka Berni ülikoolihaigla, Charité ülikoolihaigla Berliinis, Tartu Ülikooli Kliinikum ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH).

Intensiumiga liitumise mõtte algataja oli Eestis dr Valdo Toome (PERH), kes töötades Kuopio ülikooli haiglas anestesioloogina tutvus põhjanaabrite ülikoolihaiglate vahelise intensiivravi kvaliteedi andmebaasiga. Peale pool aastat väldanud andmevahetuse piloteerimist otsustati sõlmida liitumisleping. Eestist on Intensiumiga liitunud kõik kolm kliinikumi täiskasvanute intensiivravi osakonda (üld-, neuro-, pulmonoloogiline-) ja PERH osaleb ühe osakonnaga.

Konsortsium korraldab kvaliteediindikaatorite registreerimist, töötlemist ning analüüsi kõigist osalevatest haiglatest. Professionaalsel tasemel andmeanalüüs tagab ravikvaliteedi usaldusväärse hindamise, milleks Eestis puudub tänasel päeval Joel Starkopfressurss ja kompetents. Konsortsiumis osalemise suurim väärtus on võimalus rahvusvaheliseks võrdluseks.

Rahvusvahelise analüüsi põhjal võib järeldada, et täiskasvanute intensiivravi tulemused on kliinikumis samaväärsel tasemel Soome ülikoolihaiglatega. Samas pole aga teada, kas intensiivravi kvaliteet on ühtlasel tasemel tagatud ka kogu kliinikumi teeninduspiirkonnas. Anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopfi sõnul on printsiip – õigele haigele õige ravi õiges kohas – tervishoiukorralduse nurgakiviks: „Eriti kehtib see intensiivravi puhul, mis on üks kallimaid ja komplekssemaid raviteenuseid." Kõigi teeninduspiirkonna haiglate/osakondade osalemine kvaliteedianalüüsis võimaldaks hinnata ja teada saada, kas intensiivravi on tagatud ühtlasel tasemel kõigile teeninduspiirkonna elanikele ning kas kriitilises seisundis haiged on õigeaegselt saadetud kõrgemasse ravietappi. Samuti annaks see ülevaate intensiivravi ressursside kasutamisest teeninduspiirkonnas, mis oleks oluline tervishoiukorralduse efektiivsuse hindamiseks.



22. mail kaitses kliinikumi analüüsi-marketingi teenistuse turundusosakonna juhataja Pille Justus Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas magistritöö teemal „Raviteenuste eest tasustamise viisi mõju haigla majanduslikule käitumisele Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum näitel".


DRG-põhine tasustamissüsteem on üks mitmetest erinevatest haiglate tasustamissüsteemidest tervishoius, mis põhineb ravijuhtude klassifitseerimisel kliiniliselt ja ressursikuludelt sarnastesse rühmadesse. DRG-põhise süsteemi rakendamise esmaseks eesmärgiks oli haiglate juhtimise ja kvaliteedi parandamine loodud analüüsivahendi abil. Alles hiljem leiti, et sama süsteemi on võimalik kasutada ka tasustamisel. Ent samaaegselt tuleb jälgida ja analüüsida süsteemi võimalikke mõjusid haigla käitumisele. Varasemad uuringud teiste riikide kohta on näidanud keskmise ravil viibimise kestuse langust, kodeerimisprobleeme, ülekodeerimist ning muutusi mitmetes näitajates. Teoreetilised käsitlused on välja toonud, et nendel muutustel võib olla mõju ka ravikvaliteedile, mida on keeruline kindlaks teha.
Eestis kasutuselolev DRG-põhine tasustamine põhineb teenusepõhisel rahastamisel. Sellest tulenevalt on raviasutuste probleemiksPille Justus teenusepõhised hinnad, mis ei vasta alati haigla tegelikele kuludele, kuid mis on aluseks DRG-põhisele tasustamisele. Kui tervishoiuasutus ei suuda või saa muuta enda tegevust efektiivsemaks ja kärpida tegelikke kulusid, siis on võimalik tasustamise süsteemi erinevatel viisidel mõjutada. DRG-põhise süsteemi kasutamise eesmärgiks on läbipaistvuse suurendamine, mõjutades efektiivsust ja toetades haiglate juhtimist. Seega võiksid haiglad DRG-põhist süsteemi kasutada enam ravitegevuse efektiivsuse ja kvaliteedi hindamisel ja analüüsimisel. Kuna raviasutuste kulud on väga kõrged siis on loomulik, et pööratakse tähelepanu ka alatasustamisele, mis tasustamisega kaasneb.
Autori arvates on DRG-põhise tasustamise puhul kõige tähtsam eeldus raviarvete korrektne kodeerimine ning õigete teenuskoodide kasutamine. Eesti Haigekassa juhuvalikute tulemused on näidanud, et enamasti peetakse kodeerimisreeglitest kinni, kuid esineb siiski ka vigu – raviarvel on diagnooside järjekord vale, kaasuvad diagnoosid ei ole korrektsed ega vasta ravidokumendis kirjeldatule, diagnoosi või NOMESCO kirurgiliste protseduuride (NCSP) koodid on ebatäpsed ega väljenda seisundit õigesti ning ei vasta osutatud teenuse sisule.
Haigla majanduslikku käitumist võivad lisaks tasustamissüsteemile mõjutada väga mitmed tegurid. Seetõttu on keeruline teha kindlaks tegureid, mis on olnud mõjutatud otseselt tasustamissüsteemist. Haigla ala- ja ületasustamine sõltub ka seadusandluses toimuvatest muudatustest ning hinnamuudatustest. Kuna DRG hindasid korrigeeritakse tuginedes mineviku andmetele siis mõjutavad hindasid otseselt eelmise perioodi ravijuhud.



Statsionaarse taastusravi võtmeküsimuseks on: kuidas tulla toime alla omahinna ja töötada üle oma võimete. Seejuures igapäevaselt väikesi imesid korda saates.

Eestis on taastusravi viimase 10-15 aasta jooksul muutunud protseduuripõhisest lisaravist iseseisva kontseptuaalse lähenemisega erialaks. Enam ammu ei peeta tõenduspõhise taastusravi all silmas ravikehakultuuri või heaoluteenust spaas. Igapäevases arstlikus tegevuses tundub aga sageli, et taastusravi koht Eesti meditsiinimaastikul on kusagil äärealadel ning seetõttu ei teata täpselt ka selle sisu ja tegevusi.

Aet LukmannJuba kümme aastat tegutsenud kliinikumi statsionaarne taastusravi osakond ei ole siinkohal erandiks. Finantseerimise valdkonnas on käimas läbirääkimised Eesti Haigekassaga, et tõsta taastusravi ravipäeva hinda. Näiteks ei ole praegu ravipäeva maksumusse arvestatud õe ööpäevaringset juuresolekut, mis praktikas on aga hädavajalik. Seda enam, et tihtipeale sattub statsionaarsesse taastusravi osakonda patsiente, kes ei ole oma seisundi poolest taastusravi patsiendid, aga keda tuleb ravida taastusravi päevarahade eest. Näiteks on osakonnas ravitud ka II astme intensiivravi patsiente, kelle ravipäeva maksumus on üle 200 euro kallim kui taastusravi ravipäeva hind.

Statsionaarse taastusravi osakonna vanemarst-õppejõu dr Aet Lukmanni sõnul kasutavadki nad oma töös kõiki (taastus)ravivõimalusi, et patsiente elule tagasi võita. Taastusravi toimub meeskonnatöö põhimõttel. Meeskonda juhib taastusarst ning sinna kuuluvad füsioterapeut, psühholoog, logopeed, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja ja õendus-hoolduspersonal. Tarviduse korral liituvad teiste erialade arstid, protesist, dietoloog. Mõistagi kuulub meeskonda patsient ise ja tema tugiisikud. Aastate jooksul on kujunenud professionaalne ja üksteist mõistev kollektiiv.

Meeskonna igal spetsialistil on kindel eesmärk ühe või teise funktsioonihäire ravis. Koosolekutel arutatakse ühiselt patsientide funktsionaalse toimetuleku defitsiidi põhjusi, võimalikke ravitaktikaid, nende efektiivsust ja püsiva puude korral kohanemistehnikaid.

Dr Aet Lukmann on optimistlik ja leiab, et kuivõrd kliinikum on kolmanda etapi haigla, siis tulebki siin lahendada keerulisemaid juhtumeid. „Siiski võiks Tartus tulevikus olla rohkem järelravi võimalusi," arvab dr Lukmann. „Seal võiksid abi saada kirurgilise- ja siseprofiiliga patsiendid, kes ei pruugi olla veel valmis intensiivseks taastusraviks. Praegu võib juhtuda nii, et omaosalusega taastusravi saav patsient tasub sisuliselt oma akuutse haiguse ravipäevade eest ning vajalik taastusravi jääb patsiendil saamata.

Taastusravi kriteeriumite järgi peaks patsient olema taastusraviga hõivatud vähemalt 5 päeva nädalas ja 3 tundi päevas. Kliinikumis suudetakse patsiendile pakkuda ravi isegi 6 päeval nädalas. Intensiivse statsionaarse taastusravi etapis peaks patsient saama 45-60 minutit igat teraapia liiki, mis talle on näidustatud. Olgu selleks siis füsioteraapia või tegevusteraapia või logopeedi teenus.

„Taastusravi on multidistsiplinaarne meeskonnatöö, mis õpetab patsienti kui tervikut käsitlema ka selles mõttes, et haiged on sageli keerulised ja mitme diagnoosiga. Esineb olukordi, kus hoopis kaasuvad haigused osutuvad edukat ravi takistavaks põhiprobleemiks. See ongi meie eriala võlu ja valu, et meil on patsiente nii ortopeedia-, kardioloogia- kui ka onkoloogia- või pulmonoloogia erialadelt," ütleb dr Lukmann.

 


Kliinikumi Leht



Statsionaarses taastusravi osakonnas avati juuni alguses logopeedilist (st kõne-, hääle- ja neelamishäired) teenust pakkuv kõne- ja neelamishäirete taastusravi keskus. Keskuse loomise tingis vajadus järjepideva kõne- ja neelamishäirete ravi järele.

Keskuses töötavad logopeedid Anne Uriko ja Lagle Lehes. Keskuse looja ja juhataja Anne Uriko on spetsialiseerunud neelamishäirete ravile. Kuna Eestis ei ole võimalik omandada düsfaagia ravi alaseid teadmisi, siis on Anne Uriko saanud vastava väljaõppe ning omandanud rahvusvahelised sertifikaadid Kreekas, USA-s, Saksamaal ja Soomes. Anne Uriko vastuvõtule on oodatud eelkõige erinevate kõne- ja neelamishäiretega täiskasvanud. Lagle Lehes tegeleb peamiselt laste kõneprobleemidega ning nii laste kui täiskasvanute häälehäirete raviga. Ta on läbinud erinevaid hääleteraapia alaseid koolitusi.

Keskuse eesmärk on pakkuda patsiendikeskset, kompleksset ja kvaliteetset logopeedilist ravi erinevas vanuses patsientidele kõikjalt Eestist. Keskuses töötavad lisaks logopeedidele ka kliiniline psühholoog, taastusravi arstid ja füsioterapeut. Patsiendi jaoks tähendab see vajadusel kõigi spetsialistide konsultatsioone ja ravi kohapeal. Keskuses tegeletakse alljärgnevate logopeediliste Anne Urikohäirete raviga.


Kõnehäired - toimub kompleksne kõnehindamine, patsiendi nõustamine ning vajadusel ravi ja kõne arengu dünaamika jälgimine.
Häälehäired - ravi hõlmab esmast hääleseisundi hindamist (nt PRAAT programmiga) ja vajadusel häälehäire ravi. Uudse ravimeetodina pakume spetsiifilist hääleteraapiat koos toetava elektristimulatsiooni VocaStim® aparaadiga. Teraapia sihtgrupiks on funktsionaalsete ja orgaaniliste häälehäiretega patsiendid, keda vaevab kähehäälsus, hääl on liiga nõrk ja/või pinges ja teised häälega seotud probleemid.


Neelamishäired - keskuses tegeletakse teaduspõhise neelamishäirete diagnostika (videofluoroskoopiline uuring), nõustamise ja raviga. Keskuses asub Baltikumi ainus uudne neuromuskulatuurset elektrilist stimulatsiooni ning elektromüograafiat võimaldav VitalStim® aparaat. Neelamishäirete ravis kasutatakse lisaks ainulaadset DPNS®-tehnikat neelupiirkonna mõjutamiseks. Lisaks toimub neelamise hindamine tservikaalse auskultatsiooni abil erinevate toidukoostiste neelamise ajal ja selle järgselt.


Näonärvi halvatuste taastusravi - keskuses toimub nii tsentraalse kui perifeerse päritoluga näonärvi halvatuste ravi. Logopeed koostab individuaalse teraapiaplaani sõltuvalt kahjustuse raskusastmest ja ulatusest. Lisaks kasutatakse labiaal-goniomeetriat, elektrilist stimulatsiooni jt meetodid.


Taastusarstidena töötavad keskuses Aet Lukmann ning Jana Intšite. Taastusarsti töö hõlmab patsiendi arstlikku läbivaatust, antropomeetriliste andmete ja tervise riskitegurite hindamist ning meditsiinilist nõustamist.


Kliiniline neuropsühholoog Liisi Kööts-Ausmees tegeleb patsientidega, kellel on raske kohaneda teda tabanud uudse olukorraga. Vajadusel hindab kognitiivseid funktsioone, et leida patsiendi tugevaid külgi ning avastada piiranguid, mis võiksid mõjutada kõne- ja neelamisteraapias osalemist. Lisaks nõustab psühholoog pereliikmeid, soodustamaks nende psühholoogilist toimetulekut.


Füsioterapeut Triin Kaldur on spetsialiseerunud pea- ja kaelapiirkonna füsioteraapiale. Füsioteraapias rakendatakse miimika- ja mälumislihastele mõeldud venitusi ja massaažitehnikaid ning lõdvestavaid ja tugevdavaid terapeutilisi harjutusi. Rakendatakse näopiirkonna elektroteraapiat ja tegeletakse rühi korrigeerimisega.

 


Vastuvõtt toimub Riia 167 kab C 330.
Vastuvõtule saab registreerida kliinikumi etteregistreerimistelefonil 731 9100.
Lisainfo: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või kabineti telefonil 731 8976
Logopeedile suunamisel on vajalik eri- või perearsti saatekiri.

Kliinikumi Leht

Yhendlabori kasiraamatu esitlus pisi


Värskelt on trükist ilmunud Ühendlabori käsiraamatu IV väljaanne.

 

Käsiraamatu esitrükk ilmus 1998. aastal, sellele järgnesid II (2002) ja III (2006).
Võrreldes eelnevatega on käesolev väljaanne palju mahukam, kuna Ühendlabori analüüside menüü on aastate jooksul tunduvalt laienenud ja kõik uued analüüsid on viimases käsiraamatu versioonis ka kajastatud. Samuti on üle vaadatud ja vajadusel korrigeeritud ning kaasajastatud kõik eelmistes väljaannetes ilmunud peatükid. Peatükkide koostamise ja toimetamisega on ametis olnud pea kõik Ühendlabori arstid ja spetsialistid. Samuti on konsultantidena abiks olnud paljud klinitsistid. Suur tänu kõigile! Kogu materjali on kokku pannud ja raamatuks vormistanud toimetajad Urmas Siigur ja Kaja Kallion.
Ühendlabori käsiraamat on mõeldud abimeheks nii õdedele, arstidele kui üliõpilastele, andes vajalikku infot analüüside olemuse, proovivõtu nõuete, referentsväärtuste ja tulemuste interpreteerimise osas.
Analüüsid on raamatus tähestikulises järjekorras, vajadusel võib analüüsi leida ka raamatu lõpus oleva aineregistri või lühendite registri abil. Samuti on käsiraamatust leitav info Ühendlabori struktuuri kohta ja raviarste nõustavate spetsialistide kontakttelefonid.
Lisaks paberraamatule on olemas ka käsiraamatu veebiversioon, mis on kättesaadav Ühendlabori kodulehel (http://www.kliinikum.ee/yhendlabor/). Veebiversioon ja paberkäsiraamat võivad peagi teineteisest erineda, kuna info uueneb ja täieneb kiiresti ning viimased muudatused kajastuvad ainult veebis.
Käsiraamatut jagatakse tasuta nii kliinikumi arstidele-õdedele kui ka kliinikumivälistele klientidele. Infot käsiraamatu kohta saab Ühendlabori sekretärilt Diana Liivatilt (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).

Kaja Kallion
käsiraamatu toimetaja, laboriarst

 

9.-12. maini toimus Tartus Baltimaade Neuroloogia kongress – BALCONE 2012

 

Kongressi ettevalmistustööd Ludvig Puusepa nimelise Neuroloogide Seltsi, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli närvikliiniku koostöös kestsid üle aasta ning selle tulemusena oli kongressi enam kui 50 lektori seas oma ala tippspetsialiste Euroopast ja ka Ameerikast. Kongressil oli 482 osavõtjat, põhiliselt Baltimaadest, aga koos lektoritega kokku 13 riigist.

Kongressi juhatasid sisse kursused kitsamatel teemadel väiksematele gruppidele neurofüsioloogiast ja neuroradioloogiast koostöös radioloogiakliinikuga dr Pilvi Ilvese, dr Kai Ulsti ja dr Tiiu Tombergi juhatamisel. Kaks praktilist kursust – neurosonograafia dr Toomas Toomsoo juhatamisel ja elektroneuromüograafia dr Leena Puksa läbiviimisel toimusid kliinikumi uuringukabinettides. Epilepsia/elektroentsefalograafia kursuse eestvedajaks oli dr Sulev Haldre. Kongressi avaloeng oli Tartu ajaloolisest farmakoloogiadünastiast ja selle osast maailma neuropsühhofarmakoloogia arengus. BALCONE programmi sessioonide põhiteemade hulka kuulusid ajuveresoonkonna haigused, epilepsia, liigutushäired, sclerosis multiplex, peavalu, neurorehabilitatsioon ja neurokirurgia. Kutsutud lektorite hulgas esinesid ka kliinikumi närvikliiniku arstid; plenaarsessioone juhatasid meilt prof Toomas Asser, dots Janika Kõrv, dots Sulev Haldre, dots Pille Taba ja dr Mark Braschinsky.

Lisaks neuroloogidele pakuti paralleelprogrammi terve päeva ulatuses ka õdedele, kus pakuti ühelt poolt juhendmaterjale ja praktilisi õendusaspekte, teiselt poolt innovaatilisi teemasid, nagu organite annetamise koordineerimine ja õendusnõustamine geneetiliste haiguste korral, millest rääkisid Londonis Queen Square Neuroloogiainstituudis töötavad õed. Sessioone olid juhatamas ja loenguid lugemas ka Soome ja Leedu õendusprofessorid, kuid enamus suuliste lühiettekannetega praktilistel õendusteemadel esinejad olid kliinikumi neuroloogia osakonna õed.

 

Lisainfo: www.balcone2012.ee

 

Pille Taba

vanemarst-õppejõud neuroloogia erialal

närvikliinik

 

5. mail korraldas Lastefond „Teeme ära!" talgupäeva psühhiaatriakliiniku lasteosakonna mänguväljakul.

 

Ilus ilm ja hea tahe tõi kokku paarkümmend inimest, kes korrastasid mänguväljakut ja parandasid atraktsioone. Talgujuht Diana Salf avaldas heameelt, et üheskoos sai palju ära tehtud. Lisaks Lastefondi vabatahtlikele olid kaasa löömas ka psühhiaatriakliiniku töötajad.

psyhhiaatriakliiniku talgupaevAS Cramo piirkonna juhataja ja Lastefondi nõukogu liige Antti Kask oli appi tulnud nii tööriistadega kui ka oma meestega: „Mänguväljaku korda tegemisest oli juba mõnda aega juttu olnud, nüüd avanes hea võimalus see „Teeme ära!" kampaaniaga ühildada."

Üritust toetasid veel Raxeli RP OÜ, Tommi mänguväljakud, Rademar, Sportland, Rõngu mahl, Teps-lukk, Raitwood, Sadolin, Inglismäe OÜ

 

 

 

Kliinikumi Leht

 

Aprillis külastasid naistekliinikut kolleegid Gruusiast ja Venemaalt – erinevatest maadest, aga ühesuguste eesmärkidega – et tutvuda kliinikumi naistekliinikuga, saada kogemusi ja edendada koostööd.

 

Külalised ja Taissia PahhomovaVenemaa delegatsiooni juhtis Pihkva oblasti peagünekoloog Sergei Sukmanjuk, temaga olid kaasas dr Galina Nevaljonnaja, dr Alla Vorobjova, dr Jelena Kovaljova ja ämmaemand Tatjana Korenbljum. Külastuse lõppedes sõlmiti haiglate vaheline koostöölepe.

Venemaa külalistele meeldis meie töökorraldus, kollegiaalsus ja kaasaegne haiglakeskkond, tulevikus sooviksid nad veelgi rohkem praktilise tööga tutvuda. Ämmaemand Korenbljum ütles naljaga pooleks, et talle meeldis naistekliinik sedavõrd, et ta oleks valmis meile tasuta tööle tulema.

Batumi sünnitusmajast olid seekord külas dr Levan Bejanidze, dr Nana Phutkaradze, dr Nargiz Manvelidze ja ämmaemand Marine Zarbazoia. Külaskäik toimus Eesti Ämmaemandate Ühingu ja välisministeeriumi arenguabi projekti „Tartu ja Batumi ämmaemandate praktilise sünnitusabi koostööprojekt" raames.

Gruusia külaliste muljed olid suurepärased ning vestlustest jäi kõlama suur huvi koostöö jätkamiseks. Ideaalpildis sooviksid nad praktikale saata kokku üheksa inimest erinevatel ajaperioodidel. Eriti muljetavaldav külalistele oli lisaks rasedate ja sünnitajate teenindusele ka operatsiooniteenistus ja sterilisatsiooniosakond.Gruusia kylalised naistekliinikus

Naistekliiniku ülemämmaemanda Pille Teesalu sõnul tuleks meenutada, kuidas meie arstid ja ämmaemandad käisid taasiseseisvumise järel Põhjamaades kogemusi omandamas ja õppimas ning püüda nüüd ka teistele vastu anda oma teadmisi ja oskusi. Pille Teesalu soovis tänu avaldada kõigile, kes on aidanud külalisi vastu võtta, eriti ämmaemandatele Svetlana Nilbele ja Taissia Pahhomovale.

 

Kliinikumi Leht

 

Lastefondi abiga sai märtsi lõpus naistekliiniku sünnitusosakond sünnitajate tsentraalse jälgimise süsteemi (OmniView), mis abistab ämmaemandaid ja arste patsientide jälgimisel ning annab kohe märku, kui midagi peaks ema ja loote seisundis muutuma.

 

OmniView programm kasutab Sisporto® arvutiga esitatavat kardiotokograafilise (KTG) graafiku analüüsi eesmärgiga teavitada meedikuid kardiotokograafilistes graafikutes toimunud muudatustest ja võimaldab graafikute kaugkuvamist mis tahes valitud arvutist, mis on võrku ühendatud.

Sünnitusosakonna vanemämmaemanda Sirje Kõvermägi sõnul on uue, kogu osakonda katva jälgimissüsteemi plussiks operatiivne info edastamine meedikutele ja seeläbi kiirem võimalus reageerida kriitilises olukorras, kui on avastatud patoloogilisi seisundeid. Lisaväärtuseks on see, et programm võimaldab ka loote seisundit analüüsida: „Varem tegime seda nö käsitsilugemisega ja lippasime KTG paberilindiga mööda osakonda, et arstide arvamust saada."

Uus süsteem võimaldab KTG graafikuid kohalikus andmebaasis salvestada ja interaktiivselt taastada, samuti arhiveerida ning vähendada vajadust info väljatrükkimiseks KTG paberile.

 

Kliinikumi Leht