Lisatud: 28 Märts 2019

Tartu Ülikooli Kliinikumi ühendlaboris on aasta algusest Erasmus+ programmi raames praktikal välistudengeid nii Portugalist kui Belgiast. Lisaks praktilisele tööle laboris valmib noortel siin ka lõputöö. Noorte praktiseerimist koordineerib ühendlaboris laborispetsialist Aivar Orav, kuid praktika juhendamisse on haaratud ka teised töötajad.

Kogemusi jagab Belgiast Eestisse praktikale tulnud Emily Sannen.

Miks te otsustasite tulla Eestisse praktikale?
Õpin Belgias biomeditsiini meditsiinilisel, mitte farmatseutilisel, suunal. Eesti ei olnud tegelikult mu esimene valik, esimene valik oli Lõuna-Aafrika, aga sinna olin võimalik minna ainult kahel tudengil ja mina olin kolmas. Eesti oli minu teine valik seetõttu, et see pole riik, kuhu ma niisama puhkusele tuleksin. Nägin võimalust tulla siia ja näha riiki teistmoodi.

Millised on teil muljed Eestist?
Mulle meeldib lumi, Belgias ei ole eriti palju lund. Inimesed on kenad, ka siin haiglas on inimesed sõbralikud. Ilm muutub siin tihti, vahepeal sajab, siis on jälle päikseline. Mulle meeldib linna ümbruskond, loodus ja metsad, Belgias ei ole meil neid enam palju.
Lisaks Tartule olen käinud Riias. Mul seisab ees veel paar nädalat praktikat Tallinnas. Loodan näha rohkem Eestist siis, kui mu vanemad mind aprillis külastavad ja auto rendivad. Iga hetk ja päev Eestis on olnud uus kogemus.

Millised on teie muljed aga kliinikumist?
Belgias on meil suurtes linnades suured haiglad ja väikestes linnades väiksemad. Siin on suurtes linnades suured haiglad ja ravi suunatakse suurtesse haiglatesse. See on Belgiast väga erinev. Kliinikum on nii suur, siin võib ära eksida. Esimesel nädalal, kui ma siin olin, olid mul õnneks abiks teised välistudengid Daniella ja Mariana, kes aitasid mul orienteeruda.

Mida olete ühendlaboris teinud?
Olen praktikal kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakonnas, enamus aega sellest kliinilise keemia töölõigus, kus viisin läbi igapäevast kvaliteedikontrolli ning mulle selgitati masinate toimimist ja funktsioone. Nädala olin laboratoorse hematoloogia töölõigus, tegin hematoloogilisi, koagulatsiooni ja uriinianalüüse. Mulle on näidatud peaaegu kõike, mis siin ühendlaboris teha saab. Loodan olla veel nädala mikrobioloogias.

Loe edasi...

Lisatud: 28 Märts 2019

25. märtsil kaitses Mari-Anne Vals filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Congenital N-glycosylation disorders in Estonia“ („Kaasasündinud N-glükosüülimise haigused Eestis“).

Doktoritöö juhendajaks oli professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituudist. Oponendiks Erik A. Eklund (MD, PhD), Associate professor of Experimental Paediatrics, Clinical Sciences, Lund University, Rootsi.

Kokkuvõte
Kaasasündinud glükosüülimise haigused (KGH) moodustavad kiirelt areneva ainevahetushaiguste grupi ning on põhjustatud valkude ja lipiididega seotud glükaanide häirunud sünteesist. Erinevad valkude N-glükosüülimise haigused on enim diagnoositavad KGH-d ja PMM2-CDG on kõige sagedasem N-glükosüülimise haigus. KGH sümptomid on mittespetsiifilised ja multisüsteemsed. Valikmeetod KGH skriinimiseks on seerumi transferriini isoelektriline fokuseerimine (IEF).

Käesoleva uuringu eesmärk oli juurutada Eestis KGH diagnostikaks transferriini IEF ja hinnata kolme aasta jooksul N-glükosüülimise haiguste esinemist meie patsientide hulgas. Kuuel patsiendil 1230-st esines KGH skriiningul positiivne tulemus, mis leidis molekulaarse kinnituse.

Esmalt näitasime, et kõige sagedasem KGH Eestis on PMM2-CDG, mida diagnoositi neljal patsiendil kahest perekonnast. Ühe pere lastel väljendub haigus kerge neuroloogilise vormina, kuid normaalse kognitiivse arenguga, mida PMM2-CDG patsientide hulgas esineb harva. Eesti PMM2-CDG patsientidel oli kõige sagedasem variant PMM2 geenis p.Val131Met.

Teiseks, esitasime tulemused PMM2-CDG eeldatava sageduse kohta, kasutades Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu andmeid. Leidsime viis erinevat PMM2 heterosügootset mutatsiooni. Kõige sagedasem geenivariant on p.Arg141His kandlussagedusega 1/224. p.Val131Met kandlussagedus on 1/449. Eeldatav PMM2-CDG sagedus Eestis on 1/77,000.

Kolmandaks, kirjeldasime patsienti KGH alatüübiga SLC35A2-CDG ning võrdlesime tema fenotüüpi ja genotüüpi 14 rahvusvahelise patsiendi kliiniliste andmetega. Patsientidele on iseloomulik mittespetsiifiline neuroloogiline haigus üldise arengu hilistumise, lihashüpotoonia, krampide ning epileptilise entsefalopaatiaga, düsmorfsed tunnused ja lühike kasv. Lisaks võib transferriini IEF olla vale-negatiivne.

Neljandaks, kirjeldasime multisüsteemsete kliiniliste sümptomitega ning uue, seni kirjeldamata KGH alatüübiga patsienti, kellel on KGH alatüübi põhjuseks tõenäoliselt haiguspõhjuslik homosügootne muutus STX5 geenis.

Käesolev uuring näitas, et Eesti patsientide puhul on transferriini IEF on tulemuslik meetod KGH diagnostikas. Skriiningu rakendamine võimaldas lisada uusi kliinilisi ja epidemioloogilisi andmeid erinevate teadaolevate ning uue KGH alatüübi kohta.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 28 Märts 2019

Tartu Ülikool on käivitanud mentorlusprogrammi, mida pakutakse vilistlastele ja Tartu Ülikooli üliõpilastele, et viia kokku kogenud juhid ja üliõpilased, et jagada kogemust. Mentorlusprogramm on mõeldud motiveeritud tudengitele, kes soovivad Eesti oma ala tippudelt kogemusi ja inspiratsiooni ammutada ning tulevikus millegi maailma muutvaga hakkama saada.

Tiina Freimann on lõpetanud Tartu Ülikoolis õendusteaduse diplomiõppe, magistriõppe ja meditsiiniteaduste doktoriõppe. „Tartu Ülikooli kolmekordse vilistlasena tundsin soovi omalt poolt panustada ning midagi ülikoolile tagasi anda selle pika õppimise järel,“ selgitab Tiina Freimann mentorlusprogrammis osalemist. „Samuti on see võimalus värskendada natuke teadmisi supervisiooni ja mentorluse valdkonnas. Olen kunagi Soomes Kymenlaakso suveülikooli baasil saanud juhtide superviisori ja mentori ettevalmistuse, tahtsin täiendada oma mentorioskusi. Programm on ka mentorile väga kasulik, kuna mentorlusseminaridel käsitletakse erinevaid teemasid ja antakse mentoritele tuge juhendamiseks. Usun, et sellest on mulle kasu ka igapäevatöös.“

Programmi eesmärk on tudengite kasvatamine tippspetsialistide ja -juhtide mantlipärijateks. Programm on väga lai ning hõlmab väga erinevate valdkondade tudengeid ja tippspetsialiste, mentorid on leitud Tartu ülikooli vilistlaste hulgast. Programmis said osaleda need mentorid, kelle vastu tundsid huvi ka tudengid ning kelle jaoks leidus tudengite hulgas mentii.

Tiina Freimanni mentii on meditsiiniteaduste valdkonna 6. kursuse üliõpilane Marge Vaikjärv. Marge Vaikjärv on üliõpilasesindaja kliinilise meditsiini instituudi nõukogus. Vaikjärve eesmärk programmis on selgitada enda jaoks tööalase karjääri võimalusi töö korralduse ja juhtimise valdkonnas. Vaikjärvel ja Freimannil olid varasemalt kokkupuuted ülikoolis, terviseedenduse loengutes.

„Olen olnud pikka aega üliõpilaste esindaja – instituudi, ülikooli ja riigi tasandil. Seega olen pidanud alati süsteemidesse süvenema, mudeldama ja vaatama "suurt pilti". Arstiteaduse tudengina on suurim pilt, milleni tavaliselt jõuame, patsient ja tema lähedased. Soovin aga näha ka tervishoius suuremat pilti ning kuna see osa on õppekavas vähe esindatud, siis just seda läksingi mentorlusprogrammist otsima. Sellega seoses on küsimusena kerkinud tulevased karjäärivõimalused ja valikud, mida nende võimaluste avatuna hoidmiseks teha,“ selgitas Vaikjärv mentorlusprogrammiga liitumist.

„Oluline on tunda valdkonda seestpoolt, minu enda kogemus on see, et hea õendusjuht kasvab läbi praktika ja läbi mitme juhtimistasandi. Praktilised teadmised ja oskused valdkonnast tulevad juhile ainult kasuks,“ kirjeldas Freimann meditsiinvaldkonnas juhtimise eripära. „Olen Marge mentor kui 34-aastase juhtimiskogemusega inimene. Tema on küll arstitudeng, mina olen õe kutseala esindaja, aga see ei ole siin määrav,“ selgitab Freimann. „Usun, et need kohtumised panevad mentii mõtlema oma karjääri võimaluste üle ning mina saan talle anda lisavaatenurka, et toetada teda edasiste otsuste tegemisel.“

Mentorlusprogrammi juurde kuuluvad seminarid, kus kogunevad kõik mentorid ja mentiid. Seminaride vahepeal toimuvad mentori ja mentii individuaalsed kohtumised, iga kohtumise eel püstitab mentii eesmärgid ja esitab oma küsimused, millele siis kohtumisel vastatakse ja mille üle arutletakse. Kohtumistel on avatud ja vaba vestlus, kuid läbitakse ka kindlad teemad – käsitletakse juhtimisalase karjääri eeldusi, karjääri planeerimist, juhtimiseks vajalikke oskusi ning mitmeid teisi töökorralduse ja juhtimisega seotud teemasid.

„Mentorlusprogramm annab võimaluse oma õppes omandatud teadmised hoopis teise perspektiivi seada ning toetab ühe patsiendi või kogukonna tasandist kõrgemal tervishoiusüsteemi vaadelda. Lisaks loomulikult karjääriplaneerimise aspekt. Kuid läks nii, et esimestest jutuajamistest mentoriga selgusid veel mõned aspektid, mida sellest mentor-mentii suhtest saada võib, näiteks oma juhtimisstiili läbimõtlemine. Minule väga meeldib, et ülikooli poolt on lisaks mentorite-mentiide kokkuviimisele korraldatud ka seminarid erinevatel teemadel (nt agiilne juhtimine, edukas vananemine jne). See aitab järje peal püsida ning jagada kogemust ka teiste mentor-mentii paaridega,“ tutvustab Vaikjärv oma kogemust.

Mentorlusprogramm algas 24. jaanuaril ning lõppeb 17. mail ühisseminariga. „Programmi avaseminar oli üsna rohkearvuline, kui kõik need esimesel kohtumisel osalenud jõuavad lõpuni, siis on see üsna edukas programm. Usun, et programmist on kasu ja loodan, et see jätkub. Kui ka üks inimene, üks üliõpilane, saab natuke tuge oma karjääri planeerimisel, siis on see aina kasuks,“ hindab Freimann programmi edukaks.

Liina Raju 

Lisatud: 04 Märts 2019

13.–15. veebruarini toimus kursus neuropatoloogiast, millel osalesid neuroloogid, neurokirurgid, lasteneuroloogid, patoloogid ja kohtumeedikud – nii residendid, arstid kui doktorandid, kellele kõigile on teadmised neuropatoloogiast äärmiselt vajalikud. Kursus korraldati Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse ja närvikliiniku ning meditsiiniteaduste valdkonna koostöös, kliinikumi arendusfondi ja kliinilise meditsiini doktorikooli toel.

Külalislektoriteks olid neuropatoloogia rahvusvahelised tipp-eksperdid, nende hulgas Berliini Charite Ülikooli professor Hans Hilmar Göbel, kes on olnud ka varasemate neuropatoloogia kursuste korraldamise initsiaatoriks – neist esimene toimus 2003. aastal neuroteaduste seminaride raames, ja enne praegust kursust viimati 2013. aastal patoloogia ja neuroloogia-neurokirurgia residentidele. Berliinist oli ka teine lektor professor Werner Stenzel, keda lisaks seob Tartuga doktorandi juhendamine. Lektorina osales ka Londoni UCL Ülikooli Neuropatoloogia konsultant Zane Jaunmuktane, kelle üheks vastutusalaks on Queen Square Ajupank; ja erakordne rõõm oli kohtuda Andres Kullaga, kelle varasem professionaalne tegevus on olnud seotud neuropatoloogia arendamisega Tartus, aga viimase 12 aasta jooksul töötab histopatoloogia konsultandina Inglismaal Newporti haiglas.

Loengutel käsitleti laia teemaderingi: peaaju vaskulaarsed haigused, neurodegeneratiivsed haigused, kasvajad ja neurotrauma, põletikulised, metaboolsed ja toksilised ajuhaigused, perifeerse närvi ja lihaspatoloogia; lisaks külalislektoritele esines oma doktoritöö teemal Andreas-Cristian Hade. Oluliseks kursuse osaks olid praktilised ajulahangud ja haigusjuhtude sessioonid histoloogiliste preparaatide demonstratsioonidega – materjali praktilisteks sessioonideks korraldasid Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse juhataja Liis Salumäe ja Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse osakonna juhataja professor Marika Väli, histoloogiliste preparaatide digitaliseerimisega tegeles patoloogia doktorant Georgi Dzaparidze. Kursus õnnestus hästi tänu erinevate valdkondade heale koostööle, osalejate tagasisde oli igati positiivne. Huvi kursusel osalemiseks oli suurem, kui võimalus osalisi vastu võtta, seetõttu oleks igati vajalik ka edaspidi neuropatoloogia kursusi korraldada.

Professor Pille Taba
Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku juhataja

Lisatud: 04 Märts 2019

Hematoloogia-onkoloogia kliinikus töötav kliiniline psühholoog Kaie Jõeveerele omistati EuroPsy tunnistus kliinilise- ja tervisepsühholoogia valdkonnas. Minnes temaga intervjuud tegema, nägi plaan ette sellele uhkele psühholoogide euroopastandardile keskendumist, ent vestlus jõudis hoopis patsientide ja nende heaolu juurde.

EuroPsy (Registreeritud Euroopa Psühholoog) on Euroopa akrediteering. Mis tähendab, et kliinikumis töötab Euroopa psühholoogide registrisse kantud psühholoog, kes teeb oma tööd rahvusvahelistele standarditele vastavalt. Euroopa kutsestandardi taotlemiseks oli Kaire Jõeveerel lõpetatud magistriõpe spetsialiseerumisega kliinilisele psühholoogiale. Sellele lisandus pikk juhendatud praktika, et taotleda kliinilise psühholoogi kutset, misjärel on alles võimalik pakkuda haigekassa tingimustel vastuvõtuteenust. Kaie ise jääb tagasihoidlikuks: „Mul on muidugi hea meel. EuroPsy tunnistust ei ole võimalik kogu aeg taotleda ning teadmine, et minu tööd on hinnatud Euroopa akrediteeringu vääriliselt, teeb rõõmu. Siiski ei tähtsustaks ma seda üle, pigem pean siiski kõige olulisemaks olla hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsientide jaoks alati olemas,“ lausub Kaie.

Hematoloogia-onkoloogia kliinikus alustas Kaie psühholoogina töötamist 2015. aastal, kui oli lisaks psühholoogia magistriõppele läbinud õe eriala õppekava. „Meditsiin oli mulle väga südamelähedane ning olen äärmiselt tänulik, et elu viis mind õeks õppimise ajal ühtlasi tööle keemia- ja kiiritusravi osakonda,“ räägib Kaie. Ta rõhutab, et tunneb sellest kogemusest kasu igapäevaselt, sest on osalenud patsientide keemia- ja kiiritusravi protsessis, näinud, milliseid kõrvaltoimeid patsientidel esineb, aga ka füüsiliselt ja vaimselt raskeid hetki. Samal ajal sai järjest enam selgeks, et hematoloogia-onkoloogia kliiniku patsiendid, aga ka töötajad, vajaksid psühholoogi tuge, mis viis kliinilise psühholoogi koha avamiseni 2015. aastal. „Kliiniku töötajad on olnud väga toetavad, sest ametikoht oli uus ning süsteemi tuli hakata alles looma. Teisalt andis see võimaluse töötada välja teenus nii, et sellest oleks maksimaalselt kasu nii patsientidele kui ka töötajatele,“ ütleb Kaie. Nüüdseks on kliinilise psühholoogi töö korraldatud nii, et see hõlmab endas ambulatoorseid vastuvõtte, erakorralisi patsiente, tööd statsionaaris ning tööd kliiniku enda töötajatega.

Ta lisab, et iga uue teenuse käivitamisel on oluline roll teavitustööl Vähihaiguse puhul on patsiendil mõnikord vaja läbi murda valehäbist nii diagnoosi kui psühholoogilise abi vajamise osas. Seetõttu on Kaie Jõeveer seadnud nii, et patsiendid pääsevad vastuvõtule võimalikult kerge vaevaga. Mured, millega tullakse, on seotud nii hirmuga enda kui ka teiste pärast. Kaie sõnul on esimene väljakutse tunnistada ja kohaneda vähihaigusega. Seejärel tuntakse ebakindlust, kas üldse ja kuidas sellest teavitada teisi inimesi? Kuidas olla valmis lähedaste ja tuttavate reaktsiooniks ja kurbuseks? Niisamuti on patsientidel murekohaks toimetulemine välimuse muutumisega ning hirm kannatuse ja suremise ees. Emotsionaalsete murede kõrval kerkivad esile ka füüsilised vaevused. „Pean väga oluliseks rõhutada, et vähk ei ole tänapäeval enam tabuteema, millest on piinlik rääkida. See diagnoos ülemaailmselt aina sageneb ning õnneks on ka paranemislootused patsientidel suuremad. Järjest suuremaks väljakutseks patsientide jaoks hakkab kujunema hoopis see, kuidas elada edasi siis, kui haigusest on võitu saadud, aga hingelised ja kehalised armid tuletavad läbielatut teravalt meelde,“ selgitab Kaie. Et patsiendid ei jääks muremõtetega üksi, suunavad hematoloogia-onkoloogia kliinikud arstid ja õed ka ise patsiente Kaie juurde või kutsuvad osakonda patsiendiga rääkima. Patsiendid, kes on tee Kaie juurde leidnud, käivad seal enamasti rohkem kui korra. Psühhoteraapias on turvaline oma tunnetele ja mõtetele otsa vaadata, analüüsida muret tekitavaid olukordi ning leida ressurss enda aitamiseks ja edasi tegutsemiseks. „Mõni patsient on minu juures käinud juba paar aastat, mõnele jällegi piisab paarist korrast. Vahel aga tullakse tagasi ka koos lähedasega, sest vähihaigus puudutab ju kogu perekonda,“ ütleb Kaie.

Arstide tagasiside põhjal on psühholoogi vastuvõtul käinud patsientide mõtlemine selgem, mis aitab oluliselt kaasa ravitööle – patsient mõistab temaga toimuvat ning arst ei pea kasutama vastuvõtuaega nõustamisele, vaid saab keskenduda ravitööle.

Kui küsida, millist abi meie enda töötajad vajavad, vastab Kaie: „Arstide ja õdede töös on psühholoogiliselt kriitilisi momente iga päev. Olen nende jaoks osakonnas olemas ja sageli saavad sel moel mured jooksvalt läbi arutatud. Igapäevaste otsuste juures on vaja vahel enda mõtted ja kahtlused kõvasti välja öelda, ka see juba aitab. Kaie on teinud onkoloogia eriala õdelele koolitusi ja supervisioone. Niisamuti loeb ta Tartu ülikoolis arstitudengitele ning residentidele onkoloogiapõhist psühholoogia kursust.

Intervjuu lõpetab positiivse meele ja rahuliku olemisega Kaie tänusõnadega: „Olen väga tänulik minu kliiniku kolleegidele, kes on aidanud psühholoogi vastuvõttu juurutada. Naudin oma tööd, kus saavad kokku minu praktiline töökogemus radio- ja onkoteraapia osakonnast, kliinilise psühholoogi kutse ning õe eriala teadmised. Olen tänulik kõikidele arstidele ja õdedele, kes on mind usaldanud ning enda patsiente minu vastuvõtule suunanud. Olgugi, et psühholoog ei saa ära võtta haigust, olen ma patsientide jaoks olemas ning aitan hea meelega kaasa, et patsient saaks haigena või haigusest paranenuna eluga edasi minna,“ võtab kokku kliiniline psühholoog Kaie Jõeveer.

Vastuvõtuaja broneerimine
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.
Telefon: 731 9407

Helen Kaju 

Lisatud: 04 Märts 2019

Patsiendi kahju- ja ohujuhtumid on pälvinud viimase paari aastakümne jooksul järjest kasvavat huvi kogu maailmas. Tartu Ülikooli Kliinikumis kasutusel olev patsiendi ohujuhtumite infosüsteem (POI) on haiglapersonalile mõeldud veebipõhine süsteem, mis võimaldab registreerida ja menetleda haigla osakondades aset leidnud juhtumeid, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsiendi tervist või heaolu.

Kliinikum alustas patsiendi kahju- ja ohujuhtumite registreerimisega 2007. aastal, esialgu ainult õendusabi valdkonnas. POI võeti kasutusele kogu kliinikumis 2013. aastal. POI väljatöötamisel oli eeskujuks HaiPro süsteem, mida kasutab enam kui 200 Soome haiglat.

POI eesmärk on ennetada kahju tekitamist patsiendile haiglaravi ajal ning parandada raviteenuste ohutust õppides tehtud vigadest. Toimiva süsteemi eeldusteks on:
• iga töötaja teadlikkus patsiendi kahju- ja ohujuhtumite võimalikest tagajärgedest ning nende ennetamise võimalustest;
• iga töötaja valmisolek enda või oma kaastöötaja eksimust või ka töökorraldusliku puudust näha ja seda dokumenteerida, et anda kõigile võimalus vigadest õppida;
• patsiendiohutust väärtustava töökultuuri kujundamine ja juhtide tugi süsteemi toimimisele;
• juhtumite edukas menetlemine, mis peaks toimuma töötajaid ja tööõhkkonda kahjustamata;
• juhtumite kohta perioodiliste kokkuvõtete tegemine ja nende põhjal tagasiside andmine osakonna töötajatele.

POI kasutamisel lähtutakse põhimõtetest, mis on vastavuses Euroopa Komisjoni soovitustega aastast 2014: see peab olema kasutajale lihtne ja võimaldama mitmekülgset andmete analüüsi; registreerimine on anonüümne; juhtumite menetlemine peab toimuma lugupidavalt, kedagi kahjustamata; menetlemisel keskendutakse juhtumi põhjustele ning parendus- ja ennetusmeetmetele; süsteemi tuleb hoida lahus kaebuste süsteemist, distsiplinaarmenetlustest ja kohtuvaidlustest.

POI ei piirdu ainult patsientide ohujuhtumitega, vaid lubab registreerida ka personali, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud juhtumeid. Töötajate teadlikkus POI kasutamisest on aastatega kasvanud – kui 2013. aastal registreeriti kliinikumis 403 juhtumit, siis 2018. aastal 908. Kõige rohkem registreeriti POIs vägivallaga seotud juhtumeid, mis leidsid aset valdavalt psühhiaatriakliinikus ja olid seotud enesevigastusliku käitumisega ning personali või kaaspatsientide vastu suunatud vägivallaga. Traumad ja õnnetusjuhtumid oli enamasti seotud patsientide kukkumisega.

Juhtumi menetlemise alguses määratakse selle riskiaste, kasutades vastavat maatriksit, milles võetakse arvesse juhtumi mõju patsiendi tervisele ja heaolule ning juhtumi kordumise tõenäosus. POI annab andmeid, mis on vajalikud parendusotsuste tegemiseks ning võimaldab kaasata töötajaid juhtumite menetlemisse ja otsuste tegemisse. Eelmisel aastal olid parendusotsused seotud personali koolitamise, tegevusjuhendite uuendamise, ravimikäsitluse parendamise, infektsioonikontrolli tõhustamise, töökorralduse muutmise ning teiste parendamismeetmetega.

POI arendamisega tegeletakse kliinikumis pidevalt. 2018. aastal lisati juhtumite nimistusse uusi nimetusi, mis võimaldavad paremini registreerida personali, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud juhtumeid. Jätkuvalt tuleb tegeleda juhtumite menetlemise, riskihindamise ja personalile tagasiside andmise parendamisega. Alates 2018. aasta augustikuust on kliinikum valmis jagama POI rakendust kõikidele Eesti haiglatele.

Tiina Freimann
Ülemõde

Lisatud: 04 Märts 2019

Mobiilne nahahaiguste diagnoosikabinet peatub Eestimaa erinevais keskustes, et kiirendada inimeste õigeaegset jõudmist nahaarsti juurde naha pahaloomuliste kasvajate kahtlusel. Mobiilne nahakasvajate kabinet on varustatud kaasaegse aparatuuriga nahakasvajate diagnoosimiseks. Kabinetis võtavad vastu nahahaiguste arst Külli Paasik ja õde Maili Maalmann. 2018. aastal avastati nahakabineti vastuvõtul histoloogiliselt kinnistunud melanoome 6, düsplastilisi nevusi 6 ja basalioome 12.

Arsti vastuvõtule broneerimine toimub kliinikumi etteregistreerimiskeskuse telefonil 731 9100 või kodulehelt. Tähelepanu, interneti broneeringul tuleb eriala juures täpsustada mobiilne nahakasvajate diagnoosimise kabinet ja asukoht, kuhu minna soovitakse.

Nahaarsti vastuvõtule pöördumiseks ei ole tarvis perearsti saatekirja, ravikindlustatud isikutel tuleb tasuda tavapärane visiiditasu 5 eurot.

MÄRTS 2019
7. märts, Pärnu Haigla, Ristiku 1, taastusravi ja heaolukeskuse parkla
8. märts, Pärnu Haigla, Ristiku 1, taastusravi ja heaolukeskuse parkla
21. märts, Narva Haigla, Haigla 7, Narva
22. märts, Narva Haigla, Haigla 7, Narva

APRILL 2019
4. aprill, Rakvere Haigla, Lõuna-põik 1
11. aprill, Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Ahtme
12. aprill, Ida-Viru Keskhaigla, Ilmajaama 14, Ahtme
18. aprill, Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
25. aprill, Vändra Perearstikeskus, Vistra tee 4

MAI 2019
7. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
8. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
9. mai, Kuressaare Haigla, Aia 25, Saaremaa
16. mai, Tapa Haigla, Valgejõe 14
23. mai, Rapla Maakonnahaigla, Alu tee 1b, Rapla
30. mai, Jõgeva Haigla, Piiri 2, Kiirabi sissepääsu juures

JUUNI 2019
6. juuni, Valga Haigla, Peetri 2, Valga
27. juuni, Lõuna-Eesti Haigla, Meegomäe küla
28. juuni, Türi Tervisekeskus, Viljandi 4, Türi

Lisatud: 04 Märts 2019

Iga pere soovib, et nende perre sündiv laps oleks terve. Paraku sünnib erinevate väärarendite ja geneetiliste häiretega lapsi 2-5% rasedustest.

Sünnieelne diagnostika ei võimalda väärarendite ega geneetiliste rikete tekkimist ära hoida, küll aga aitab rikete varasem avastamine sekkuda juba raseduse ajal. Eluks sobimatute või tõenäoliselt rasket puuet põhjustavate anomaaliate korral on võimalik rasedust katkestada kuni 22. rasedusnädalani. Sellisteks anomaaliateks on näiteks 21. 18 ja 13. kromosoomi trisoomiaid ehk vastavalt Downi, Edwardsi ja Patau sündroom, aga ka sellised rasked väärarendid nagu anentsefaalia (aju puudumine) või mõlema neeru puudumine. Mõnedel juhtudel otsustab perekond raseduse katkestada ka juhtudel, kui on vajalik sünnijärgselt keerukas kirurgiline sekkumine või on ette näha tõsist või pikaaegset sünnijärgset ravi. Raseduse katkestamise ja embrüokaitse seaduse kohaselt on lubatud meditsiinilistel näidustustel rasedust katkestada kui sündival lapsel võib olla raske vaimne või kehaline tervisekahjustus.

Mitmete anomaaliate korral on võimalik raseduse ajal loote kriitilist seisundit leevendada ja lükata sünnitust edasi nii, et haige laps sünniks ajalisena või ainult veidi enneaegsena. Näiteks saame pakkuda üsasisest ravi kaksikult-kaksikule transfusioonisündroomi, loote aneemia ja mitmete teiste patoloogiate korral. Sünnieelne diagnostika võimaldab meil paremini ajastada sünnituse kohta ja aega. Nii näiteks saame kõhu eesseina defekti korral planeerida vastsündinu operatsiooni võimalikult kiiresti pärast sünnitust.

Eeltoodud olid vaid mõned näited. Lootemeditsiinis on iga juhtum erinev, nii geneetiline rike kui väärarend võivad olla varieeruva kliinilise pildi ja prognoosiga. Seetõttu pole võimalik välja tuua kindlaid nimekirju ja täpseid tegevusjuhiseid. Iga juhtumi käsitlus sõltub nii meditsiini poolt pakutavatest võimalustest kui ka suurel määral ema ja isa otsusest.

Sünnieelne diagnostika laiemas mõttes sisaldab ka ema testimist loodet kahjustada võivate haiguste suhtes. Eestis sõeltestime kõiki rasedaid süüfilise, HIV ja B-hepatiidi suhtes. Tänu testimisele ja varasele ravile suudame praktiliselt vältida kaasasündinud infektsioonidest tingitud lootekahjustusi ning HIV ja B-hepatiidi ülekannet emalt lapsele. Lisaks eeltoodule jälgime hoolikalt raseduse ajal vererõhu, veresuhkru ja hemoglobiini taset ning kusesuguteede infektsioone, et vajadusel rakendada koheselt ravi.

Murelikuks teeb rasedate tõusev kehakaal. 2013.–2015. aastatel Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus läbiviidud kohortuuringu Happy Pregnancy („Inimese viljakuse ja raseduse kuluga seotud mitteinvasiivsete biomarkerite arendamine“, EL Regionaalarengu fondi projekt 3.2.0701.12-0047) andmetel oli ülekaalulisi rasedaid 27% ja rasvunuid ligi 9%. Ema suur kehakaal suurendab olulisel määral riski loote väärarendite ja kasvuhäirete tekkeks, teisalt aga halvendab rasvumine sünnieelse diagnostika tõhusust. Rasvunud patsientide korral on mitmete anomaaliate avastamismäär ultraheliuuringul madalam ning ka lootepoolse päritoluga rakuvaba DNAd, mida kasutatakse moodsates sõeltestides, on nende naise veres vähem.

Kokkuvõtteks, sünnieelne diagnostika on andnud meile palju ja arengud selles osas pakuvad üha enam uusi võimalusi. Järjest olulisemaks muutuvad eetilised küsimused. Varasem diagnoos annab palju kasu, aga pakub ka raskeid valikuid pere jaoks.

Kristiina Rull
Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik

Lisatud: 04 Märts 2019

Kliinikumi vestlusringid on mõeldud kõikidele, kes soovivad infot ja tuge haigusest taastumisel, haiguste ennetamisel ja/või elukvaliteedi parendamisel. Vestlusringides kogunevad sarnase teabe- ja enesehooldusvajadusega patsiendid ja/või nende lähedased, mis võimaldab lisaks uuele infole kogemusi jagada ka omavahel.

Vestlusringid toimuvad L. Puusepa 8, E-korpuse patsiendiinfo ruumis nr 108 (lillepoe kõrval).

Vestlusringid on tasuta, kuid vajalik on etteregistreerimine telefonil 731 8178 või e-posti teel See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..

12. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring teemal „Elu koos vähiga“
Vestlusringis jagatakse kogemusi alates diagnoosi saamisest kuni kohanemiseni ja elust koos vähiga. Arutletakse, kuidas paremini toime tulla emotsionaalselt raskete olukordadega ja erinevate tunnetega (hirm, masendus, süütunne jne).

Vestlusringi viib läbi kliinikumi hingehoidja.

12. märtsil kell 15:00 toimub vestlusring „Füüsiline aktiivsus vähiravi ajal“
Vestlusringis räägitakse ja arutatakse vähiravi ajal füüsilise aktiivsuse võimalustest ja vajadusest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku füsioterapeut.

14. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Neerude tervis“
Vestlusringis arutletakse, mida on oluline jälgida erinevate neeruhaiguste puhul ning kuidas vältida neeruhaiguste kiiret progresseerumist.
Vestlusringi viivad läbi nefroloogia osakonna õed.

20. märtsil kell 14:00 toimub vestlusring „Suuhügieen. Hambaproteeside hooldus“
Ülemaailmse suutervisepäeva raames arutletakse, milline on õige hambapesemise tehnika ja kuidas valida õigeid suuhügieenivahendeid ning räägitakse hambaproteeside hooldussest ja hooldusvahenditest.
Vestlusringi viivad läbi arst-residendid Marija Gromova ja Mirjam Metslang.

9. aprillil kell 14:00 toimub vestlusring „Arutelu keemiaravist ja ravi kõrvaltoimetest II“
Vestlusringis räägitakse keemiaravi toimest organismile, sellega kaasnevate kõrvaltoimete märkamisest. Ühtlasi pööratakse tähelepanu füüsilise aktiivsuse ja toitumisega seotud probleemidele.
Vestlusringi viivad läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õed.

9. aprillil kell 15:00 toimub vestlusring „Kõik, mida peab teadma veenipordist“
Vestlusringis räägitakse, mis on implanteeritud reservuaariga tsentraalveenikateeter ehk veeniport, kuidas seda paigaldatakse ja milleks seda keemiaravi saavatel patsientidel vaja on. Samuti vesteldakse, mida peab teadma igapäevaelust veenipordiga ja selle kodusest hooldamisest.
Vestlusringi viib läbi kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde.

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Kui neerusiirdamine tähistab kliinikumis, ja ühtlasi Eestis, 50. aastapäeva, siis esimesest maksasiirdamisest on möödunud 20 aastat.

Maailmas tehti esimene maksasiirdamise operatsioon 1968. aastal Inglismaal. Eestis ja ühtlasi Baltikumis siirati esimest korda maks Tartu Ülikooli Kliinikumis 1999. aastal dr Toomas Väli ja tema meeskonna poolt. Kliinikumi Leht uuris, millised olulisemad sündmused mahuvad kahekümne aasta sisse.

Dr Toomas Väli, te olete öelnud, et üksikuid maksasiirdamisi on tehtud paljudes maailma keskuses, kuid neid regulaarselt tegema on jäänud vähesed. Mis on „põhjustanud“ kliinikumi maksasiirdamise keskuseks jäämise Eestis?
Oleme jäänud tegutsema just tänu oma vajaduste, võimaluste ja oskustega arvestamisele.
• Vajadus. Eestis tekib endiselt aastas 12–15 lõppstaadiumis maksapuudulikkust põdevat haiget, kelle ainsaks võimaluseks on maksasiirdamine Eestis.
• Võimalus. Eesti haigekassa hinnakirjas on maksapuudulikkuse raviks maksasiirdamine.
• Oskus. Meie siirdamisjärgne 80% aastane, 73% viieaastane ja 60% kümneaastane elulemus on rahvusvaheliselt aktsepteeritavad.

Kui peaksite nimetama kolm kõige enam maksasiirdamisi mõjutanud faktorit tänaseni, siis mis need oleksid?
Kolmest on vähe.
1. Mitmete maksahaiguste lõppstaadium on maksapuudulikkus. Kui maks ei funktsioneeri, on maksasiirdamine täna ainus elupäästev ravivõte, kuna tehismaksa ega maksapuudulikkuse ravimeid olemas ei ole.
2. Kirurgilise tehnika, eriti veresoontekirurgia areng alates Alexis Carell’i Nobeli preemiast mittestenoseerivate veresoonte anastomooside väljatöötamisel.
Tänu oma peremehe oskustele võisid need kaks sõpra, must koer valge koera jalaga ja valge koer musta koera jalaga rõõmsalt edasi kõndida ning sillutada teed organtransplantatsioonile.
3. Koe äratõukereaktsiooni väljaselgitamine ja sellega arvestamine. Maksa puhul on see eeskätt kas grupiidentne või grupisobiv siirdamine.
4. Immuunsüsteemi modulleerimisoskuste omandamine.
5. Doonorluse ja siirdamise aktsepteerimine ühiskonnas. Inimene on surnud, kui aju on surnud. Nagu ütles paavst Johannes Paulus II: „Don’t take your organs to Heaven… Heaven knows we need them here“.

Tartu Ülikooli Kliinikumi maksasiirdamise programm on tunnustatud ka Põhjamaades, kuidas seda kvaliteeti ja edulugu hoida?
Tuleks jätkata maksasiirdamise arendamist koostöös Scandiatransplantiga ja eeskätt Helsingi Ülikooli siirdamiskeskusega, kellega on meie koostöö kestnud üle 20 aasta ja miks mitte ka teiste Põhjamaade keskustega.

Kui mõelda maksasiirdamise järgmisele kahekümnele aastale, siis milliseid arenguid te erialale sooviksite?
Suur maksasiirdamise vajadus võiks väheneda ja võrdsustuda meie võimalustega. Selleks annavad lootust ühelt poolt edusammud tsirroosi ja hepatotsellulaarset vähki põhjustavate viirushepatiitide ravis ja tervislike eluviiside propageerimine alkohoolsete tsirrooside profülaktikas.
Teiselt poolt on küllalt tõenäoline, et kahekümne aasta pärast on maailmas kasutusel juba ksenotransplantatsioon geneetiliselt muundatud organdoonoritelt.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Esimese kümnendi täitumist tähistab ka kopsusiirdamine nii kliinikumis kui kogu Eestis. Kopsusiirdamise programm sai alguse 2007. aastal Viini ülikooli haiglas, kus kliinikumi arstid uusi teadmisi omandamas käisid. Täiendprogramm tipnes 28. aprillil 2009. aastal professor Walter Klepetko meeskonna poolt, kuhu kuulusid ka kliinikumi arstid Marget Savisaar ja Tanel Laisaar, kopsude siirdamisega esimesele Eesti kodanikule.

Tartu Ülikooli Kliinikumi pinnal siirati esimest korda kopsud 7. oktoobril 2010. aastal. Kopsusiirdamise eestvedajaks ja meetodi juurutajaks on dr Tanel Laisaar, kellelt Kliinikumi Leht mõned küsimused küsis.

Neerusiirdamisi on kliinikumis tehtud juba 50 aastat, maksasiirdamisi 20 aastat. Kas kümme aastat tagasi oli tänu teiste organite siirdamiskogemusele ka kuidagi lihtsam alustada kopsude siirdamisega?
Ilmselt küll. Üheltpoolt olid ju teiste organite siirdamisega loodud paljud eeldused, samas lisandus kopsusiirdamisega mitmeid erisusi ja uusi nüansse, mis lõi segi senised rutiinid. Põhimõtteliselt oli ju paigas organdoonorite käsitlus, kuid kops doonororganina nõuab kohati risti vastupidist lähenemist kui näiteks neer doonororganina. Iga lisanduva organi siirdamine muudab doonorprotsessi paratamatult aeganõudvamaks ja komplitseeritumaks. Kopsusiirdamine algas tihedas koostöös Viini ülikooli haiglaga, mis muutis ka doonorprotsessid rahvusvaheliseks.

Kopsusiirdamisprogrammiga saime alustades toetuda olemasolevale doonorkoordinatsioonile, samuti juba tehtud tööle laboratoorse diagnostika vallas. Olemas olid peamised immuunsupressiivsed ravimid, kuid üht-teist lisandus ka seoses kopsusiirdamise tulekuga.

Millised olid need nõuded või eeldused, ilma milleta poleks kopsusiirdamine saanud võimalikuks?
Neid nõudeid ja eeldusi oli väga-väga palju. Mida aeg edasi, seda rohkem on meditsiin, sealhulgas siirdamisvaldkond reguleeritud ja erinevad nõuded muutunud järjest karmimaks. Kopsusiirdamistega alustades tundsime ka üsna selgelt, et surve kohe saavutada häid tulemusi oli kõrge. Õnneks kulgesid meie esimesed siirdamised edukalt ning nii esimene Viinis uued kopsud saanud patsient kui ka meie esimesed Eestis siirdatud patsiendid on siiani elus, mis on erakordselt suur saavutus. Kopsusiirdamisprogrammi algus sattus eelmise majanduslanguse aega, kuid vaatamata sellele võis tunda kliinikumi juhatuse tuge. Eelkõige sai aga kopsusiirdamisega alustamine võimalikuks tänu paljude kolleegide jäägitule pühendumisele. Ei ole võimalik ülehinnata dr Marget Savisaare ja dr Pille Parmu rolli siirdatud kopsudega patsientide ravimisel. Kirurgina on minu peamine ülesanne läbi viia siirdamisoperatsioon ja ilmselt mõistavad vaid teised kirurgid seda, millist rolli mängib operatsioonitoas pädev anestesioloog ja operatsiooniõde, kes mõistab kirurgi ka sõnadeta. Mul oli privileeg alustada kopsusiirdamisprogrammi anestesioloog dr Alar Sõrmuse ja erakordsete operatsiooniõdede Olga Gerassimova ja Signe Liblikuga.

Mis te arvate, kas ja kuidas muutub kopsusiirdamine järgmise kümne aastaga?
Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, kuid ma loodan, et kopsusiirdamiste arv Eestis kasvab. Loodetavasti võimaldab koostöö Scandiatransplandi raames leida sobivaid doonororganeid kiiremini eelkõige erakorralistele patsientidele. Põhimõttelised muutused on toimumas doonororgani käsitluses. Juba praegu on kasutusel tehnoloogia doonororganite lühiajaliseks kehaväliseks säilitamiseks, mis ilmselt võimaldab lähiajal siirdamisoperatsiooni paremini ajaliselt planeerida ning muuta kogu siirdamisprotsessi personali jaoks vähem kurnavaks. Siirdamine võiks muutuda nn poolplaaniliseks operatsiooniks.
Loodetavasti paranevad teadmised kroonilise äratõukereaktsiooni varasest diagnostikast ja ravist, mis on hetkel peamiseks probleemiks kopsusiirdamise elulemuse parandamisel.

Siirdamisoperatsioonide arvud suurenevad, kuid see poleks võimalik ilma doonororganiteta. Kuidas teile tundub, kas inimkonna teadlikkus ja tolerants doonorluse teemadel on suurenemas?
Inimeste teadlikkus ei suurene iseenesest, selleks tuleb teha palju selgitustööd. Üks negatiivne artikkel ajakirjanduses võib nullida aastatepikkuse töö. On paratamatu, et organsiirdamine eeldab organdoonorit. Tehes ükskõik kui palju selgitustööd, on tänasel päeval Eestis ikkagi vajalik lõpuks nõusolek iga konkreetse organi kasutamiseks. Selle nõusoleku saamine on lükatud üldjuhul intensiivravi arsti õlgadele, kel ei pruugi aga alati olla piisavalt teadmisi, kogemust ega ka aega selleks, et seda delikaatset protsessi läbi viia. Poliitiline otsus oleks siin kindlasti abiks. Eesti on väike riik ning me võiksime paljud asjad ära teha kiiresti ja efektiivselt.

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Tartu Ülikooli Kliinikum on alates 2015. aastast Euroopa Vähiinstitutsioonide Organisatsiooni (OECI) poolt akrediteeritud kui kliiniline vähikeskus. Lisaks sellele töötavad kliinikumis ka kaks Eesti ainsat OECI audiitorit: vähikeskuse kvaliteedijuht Mari-Leen Pärn ning patsiendi info- ja tugikeskuse projektijuht Jane Freimann. Nii Mari-Leen kui Jane on saanud OECI audiitorite programmi väljaõppe, mis omakorda annab neile õiguse, aga ka kohustuse, osaleda vähiraviga tegelevate haiglate akrediteerimise protsessis. Kliinikumi Leht uuris, mida audiitoriks olemine endaga täpsemalt kaasa toob.

Akrediteerimisi on võimalik taotleda mitmete erinevate organisatsioonide poolt. Palun selgitage alustuseks, miks kliinikum võttis endale sihiks just OECI rahvusvahelise akrediteeringu?
Otsuse astuda OECI liikmeks ja taotleda just selle organisatsiooni akrediteeringut, tegid pika eeltöö järel professor Hele Everaus ja dr Peeter Padrik. OECI on ainus Euroopa organisatsioon, mis hindab vähikeskusi kõikehõlmavalt. Akrediteerimise aluseks on kvalitatiivsed andmed kogu haiglatööd puudutavates valdkondades – juhtimine ja kvaliteedi tagamine; ennetustöö ja varajane diagnoosimine; vähiravi ja seda toetavad teenused; teadus- ja arendustöö ning innovatsioon; õpetamine ja täiendkoolitus ning patsiendikesksus.

Oleme samal arvamusel ka täna ning kohe kindlasti on OECI akrediteering parim kvaliteedimärk kliinikumis ravil olevatele Eesti ja Euroopa patsientidele.

Te osalesite mõlemad kliinikumi akrediteerimise protsessis, mis oli päris pikk. Kuidas aga jõudsite teadmiseni, et sooviksite ka ise edaspidi hindamiskomisjoni liikmed olla?
Kliinikumi akrediteerimise protsess võttis aega umbes kaks aastat, enesehindamisega alustati 2013. aastal. OECI liige oli aga kliinikum juba aastast 2007. 2014. aasta maikuus külastasid kliinikumi OECI audiitorid ning pärast raporti jõudmist ja parendusettepanekute arvestamist, väljastati kliinikumile sertifikaat veebruaris 2015.
Protsessis osalemine oli ilmselt üheks tõukeks küll, miks omandada vähikeskuste hindaja kvalifikatsioon. Ning OECI liikmena sai Tartu Ülikooli Kliinikum kutse osaleda audiitorõppe programmis, sooviga sel hetkel leida just õendus- ja teadustöö taustaga inimesi. Nii sai Mari-Leenist 2016. aasta suvel esimene OECI audiitor Eestis. Jane läbis audiitorõppe 2018. aasta sügisel. Mari-Leen on audiitorina neljas akrediteerimise protsessis juba ka osalenud.

Millised on rahvusvahelise audiitori töö ja kohustused?
Audiitoritel on õigus, aga ka kohustus osaleda OECI liikmeshaiglate akrediteerimise protsessis. Auditeerimismeeskond koosneb tavaliselt neljast kuni viiest liikmest, keda juhib pikaajalise haigla või kliiniku juhtimise kogemusega inimene. Ülejäänud meeskonna moodustavad tavaliselt arstid (onkoloogid või kirurgid), õed, teadustöötajad ja kvaliteedispetsialist. Olenemata enda erialasest taustast, hindavad kõik komisjoni liikmed OECI standardite alusel kõiki valdkondi.

Haigla jaoks algab akrediteerimise protsess enesehindamise küsimustiku täitmisega, mis kestab umbes aasta. Selle aja jooksul kogutakse kokku vajalikud dokumendid ja muu info ning vastatakse küsimustikele, et tõestada vastavust OECI standarditele. Kui OECI arvab haigla enesehindamise materjalide põhjal, et akrediteerimiseprotsess võib alata, planeeritakse audiitorite koosseis ning visiit. Sealtmaalt on audiitoritel aega umbes kaks kuud, et mitmesaja leheküljelisi materjale läbi töötada ja luua arvamus haigla kohta, niisamuti tuua välja eesootaval visiidil eritähelepanu vajavad teemad. Dokumentidele ligipääs on organiseeritud spetsiaalse veebiprogrammi kaudu.

Visiidil kohtuvad audiitorid erinevate töötajate ja üksustega, et saada ülevaade kogu haigla toimimisest. Visiidi pikkus on tavaliselt kahepäevane. Seejärel on kõik audiitorid kohustatud kahe nädala jooksul andma veebiprogrammis endapoolse tagasiside OECI standarditele vastavuse kohta külastatud haiglas. Järgneb kirjavahetus külastatud haigla ja audiitorite vahel, mille käigus koostatakse auditeerimise raport ning haigla parendusplaan edasisteks tegevusteks.

Audiitoritööd tuleb teha enda „päris“ töö kõrvalt. Mis teid motiveerib seda tegema?
Tõesti, audiitori töö on põhjalik ja aeganõudev ning esitab väljakutse nii ajaliselt kui ka keeleliselt. Samas motiveerib see, et pole paremat võimalust näha ja kogeda teiste haiglate ning vähikeskuste töökorraldust ja toimimise põhimõtteid. Paljud nüansid ja kogemused on kasutatavad lisaks vähiravile ka muudes valdkondades. Näiteks, kuidas on korraldatud patsientide liikumine alates haiglasse saabumisest, vastuvõtule minemisest kuni järelkontrollideni. Muidugi tuleb arvestada riiklike eripäradega teistes haiglates, kuid kohe kindlasti õpetavad auditeerimised pöörama tähelepanu ka kõige väiksematele pisidetailidele ning samas nägema laiemat pilti haiglatöös.

Mari-Leen ja Jane toovad välja, et olles ise audiitorid, oskavad nad kliinikumi järgmisteks auditeerimisprotsessideks kindlasti paremini valmistuda.

Kliinikumi leht 

OECI (Organisation of European Cancer Institutes)
OECI akrediteerimistegevuse eesmärk on patsiendikeskne – kindlustada vähihaigetele mistahes Euroopa riigis parimal teadmiste ja praktika tasemel diagnoosimine ja ravi. Selle saavutamiseks on OECI väljatöötanud ühtse kvaliteedisüsteemi.

Euroopa vähktõve ravi ja teadustööga tegelevate organisatsioonide akrediteerimist on OECI võimaldanud alates 2008. aastast. 2018. aasta novembri seisuga on 93-st OECI liikmest akrediteeritud või hetkel akrediteerimise protsessis 42. Lähiriikides on OECI akrediteeringu omandanud ka haiglad Leedus (National Cancer Institute Vilnius), Soomes (HYKS Syöpäkeskus Helsinki University), Taanis (Vejle Cancer Centre, part of Lillebaelt Hospital) ja Norras (Oslo University Hospital). Akrediteering kehtib 5 aastat ning selle lõppedes on võimalus alustada reakrediteerimise protsessiga.

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Kui viimastel aastatel on rinnavähi sõeluuringul osalejaid Tartu Ülikooli Kliinikumi teeninduspiirkonnas olnud umbes 10 000, siis 2018. aastal osales sõeluuringul 13 236 naist. Mammograafiabussi külastas neist 9778 naisterahvast (eelnevatel aastal on mammobussis uuritud naiste arv olnud umbes 6000).

Suurenenud osalejate arv on osalt tingitud sellest, et sihtrühma laiendati kahe vanema aastakäigu (68- ja 69-aastased naised) võrra, kuid ka naiste teadlikkus on kasvanud ning järjest enam käiakse rinnavähi sõeluuringul, eriti mammograafiabussis.

Kauaoodatud sihtrühma laiendamine haigekassa poolt oli igati õigustatud, sest avastasime eelmisel aastal rekordarvu rinnavähke (31. detsembri 2018 seisuga 83 juhtu), mis teeb 6,3 juhtu iga 1000 uuringul käinud naise kohta.

Varasematel aastatel on see suhtarv olnud stabiilselt 4,2–4,4 juhtu 1000 naise kohta. 84% avastatud rinnavähkidest olid varases staadiumis, mille puhul on võimalik täielik tervenemine. Oluline on rõhutada, et kolmandik (36%) kõigist avastatud vähkidest olid naistel vanuses 68 ja 69 eluaastat.

Tänavu, 2019. aastal, on rinnavähi sõeluuringule oodatud ravikindlustatud naised sünniaastatega 1951, 1952, 1957, 1959, 1961, 1963, 1965, 1967 ja 1969.

Ootame väga kõiki naisi osalema. Sõeluuringule etteregistreerumise telefon on 731 9411 (tööpäeviti kell 8:00–16:00).

Varaselt avastatud rinnavähk võib päästa teie elu!

Tartu Ülikooli Kliinikumi rinnavähi sõeluuringumeeskonna nimel
Dr Sulev Ulp
radioloog

Kliinikumi mammobussi väljasõidud 2019. aastal

Loe edasi...

Lisatud: 05 Veebruar 2019

E-gastroenteroloog töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja Ida-Tallinna Keskhaiglas. E-gastroenteroloogi kaheaastase argielu lühianalüüs põhineb Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse andmeil.

2017. aastal telliti perearstide poolt gastroenteroloogidelt Eestis 1199 e-konsultatsiooni, neist 511 kliinikumis. 2018. aastal oli 2177 e-konsultatsiooni, neist 784 kliinikumis. Eelmisel aastal piirduti kliinikumis 70% juhtudest ainult e-konsultatsiooniga ning vastuvõtule kutsuti 30% patsientidest. Kõigi nelja e-konsultatsiooni tegeva haigla võrdlusel selgus vastuvõtule kutsutute arvu oluline erinevus – vastavalt 35%–90% (2017) ja 30%–89% (2018). Käsitlust vajab selline varieeruvus kindlasti – kas põhjuseks e-gastroenteroloogi erialalävi patsiendi ülevõtmiseks või mingi muu põhjus.

Arutama peaks veelkord e-konsultatsioonile suunamist. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Gastroenteroloogide Selts sõlmisid 21.09.2015 kokkuleppe e-konsultatsioonile eelnevate uuringute (sõltuvalt e-konsultatsiooni eesmärgist kõhuõõne ultraheliuuring, gastroskoopia, koloskoopia) vajalikkuses. Probleemiks on aga jätkuvalt piirkonniti perearstide erinevus patsientide uurimises ning ootused uuringute ülevõtmiseks. Näitena perearsti arvamus: „Lootsin, et gastroenteroloog uurib ja teeb koloskoopia, aga näe, sain ainult nõu“.

Gastroenteroloogidele on e-konsultatsioon meelepärane töö. Üleminek ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu eeldaks gastroenteroloogidelt töökorralduslikku muutust ja ka eeltoodud erijooned vajaks põhjalikku käsitelu. Kaheldamatult võidaks üleminekust ambulatoorsele vastuvõtule ainult e-konsultatsiooni kaudu haigekassa, sest e-konsultatsioon on odavam kui vastuvõtt ning vabanevad vastuvõtuajad võiks lühendada ooteaega gastroenteroloogi vastuvõtule. Oluliseim on aga patsiendi võit, sest e-gastroenteroloog tegeleb tema probleemiga nelja tööpäeva jooksul ning vajadusel pääseb patsient kiiresti ka gastroenteroloogi vastuvõtule.

Riina Salupere

Sisekliinik

gastroenteroloog

*„E-gastroenteroloogi argielu“. Kliinikumi Leht, märts 2017 https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1198-e-gastroenteroloogi-argielu- 

Lisatud: 05 Veebruar 2019

2018. aastal suunati patsiente perearstide poolt e-konsultatsioonile 4809 korral. Suunaja ehk perearsti jaoks on e-konsultatsioon kaasaegne ja kiire võimalus aidata oma patsienti eriarsti konsultatsiooniga ilma arsti külastamata.

Merje Tiku, analüüsi ja kvaliteediteenistuse direktori sõnul sõltub e-konsultatsioonide arv perearstidest – kas nad kasutavad loodud võimalust või mitte.

Merje Tikk, analüüsi- ja kvaliteediteenistuse direktor: E-konsultatsioonide arv kasvab iga aastaga, 2018. aastal oli kliinikumis kokku 4 809 e-konsultatsioonile suunamist, umbes 35% rohkem kui aasta varem. Tööpäevas teeb see ligikaudu 19 e-konsultatsioonile suunamist. 2017. aastal oli e-konsultatsioonile suunamisi 3 134 ning 2016. aastal, kui e-konsultatsioonidega alustati, toimus 732 suunamist.

2018. aastal lõppesid pooled e-konsultatsioonile suunamised e-konsultatsiooniga, kus perearst sai vajalikud juhised patsiendi raviks ja jälgimiseks. Pooltel juhtudel võeti aga patsiendi ravi eriarsti poolt üle ning patsient kutsuti vastuvõtule või uuringutele. Erialati on see erinev, näiteks gastroenteroloogias oli ravi üle võtmisi vaid 30% juhtudel ja kahel kolmandikul juhtudel sai perearst digitaalselt vastuse. Samas, uroloogias oli vajalik kahel kolmandikul juhtudel ravi üle võtta ning jätkata patsiendi uuringuid ja ravi kliinikumis uroloogi poolt.

Kõige rohkem e-konsultatsioone toimus 2018. aastal gastroenteroloogias, neuroloogias, uroloogias, endokrinoloogias, pediaatrias ja ortopeedias. Gastroenteroloogias oli 3 ning uroloogias ja neuroloogias 2 e-konsultatsioonile suunamist tööpäevas.

E-konsultatsiooni teenus säästab patsiendi aega, sest enam ei pea alati patsient eriarstile pöörduma, vaid saab perearsti koordineerimisel ravi, mis on üle vaadatud ka eriarsti poolt. Patsiendid, kelle tervisprobleem vajab kiiremat käsitlust, saavad e-konsultatsiooni käigus eelisjärjekorras eriarsti vastuvõtule ja/või uuringutele. E-konsultatsioonil tehtud otsusega on kliinikumis mitmeid patsiente võetud ka otse haiglaravile.

Samal teemal: 

"Kliinikumi e-konsultatsioonide nimekiri täienes nelja eriala võrra" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1790-kliinikumi-e-konsultatsioonide-nimekiri-taeienes-nelja-eriala-vorra

"E-gastroenteroloogi argielu II * https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1792-e-gastroenteroloogi-argielu-ii 

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Alanud aastal lisandus Tartu Ülikooli Kliinikumi e-konsultatsioone pakkuvate erialade nimekirja valuravi, veresoontekirurgia, onkoloogia ja taastusravi valdkonna konsultatsioonid. Kliinikumipoolne valmisolek on olemas ka dermatoloogia e-konsultatsioonide osas, kuid lahendamist vajab veel digipiltide saatmine ja vaatamine e-konsultatsiooni käigus. Kokku on kliinikumis erialasid, kus e-konsultatsioone teenust pakutakse, üheksateist.

Kuna üks uutest erialadest oli ka veresoonte kirurgia, küsis Kliinikumi Leht kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna arst-õppejõult Heli Järvelt mõned küsimused.

Kliinikum alustas e-konsultatsioonide pakkumisega 2016. aastal. Miks veresoontekirurgia eriala liitus selle võimalusega alles nüüd?
Initsiatiiv tuli tegelikult perearstide ja Eesti Haigekassa poolt. Veresoontekirurgias pole viimastel aastatel olnud probleeme pikkade ambulatoorsete järjekordadega, ilmselt seetõttu ei tunnetanud perearstid senini ka vajadust meie erialal e-konsultatsioonide järele.

Kas e-konsultatsioonile saavad patsiente suunata ainult perearstid või ka eriarstid?
Leping on praegu sõlmitud perearstidega ja nende kaudu toimub tasustamine.

Millised on teie ootused e-konsultatsioonide süsteemile?
Tulemina peaks patsient eriarste harvemini, ent see-eest asjalikumalt, kohtama. Eelneva informatsiooni olemasolu võimaldab juba ette uuringute korraldamist ja tegemist ning parimal juhul on „päris“ konsultatsiooni hetkeks raviplaan tutvustamiseks ja aruteluks valmis.
Protsessi eesmärk on eelkõige pikkade ambultoorsete järjekordade tingimustes kiiremat abi vajavad patsiendid õigel ajal eriarsti vaatevälja suunata ja teiseks vähendada asjatuid eriarsti konsultatsioone. Seega oma erialast lähtudes loodaks, et näiteks valutava ja gangreenikahtlase jäsemega haiged ei peaks nädalaid vastuvõtuaega oodates kodus vaevlema. Ning et samal ajal väheneks nende õnnetute hulk, kes eriarstilt kuuldes, et eeldatud (oodatud?) haigusseisundit ei ole, pettunult ohkavad: „Täiesti asjatu käik oli jälle!“

Kuidas teile tundub, kas patsiendid usaldavad e-konsultatsioonide süsteemi, kus perearst koordineerib õige diagnoosi ja ravi saamist?
Arvatavasti sõltub see paljuski perearsti ja patsiendi vahelisest usaldusest ja koostööst.

E-konsultatsioonide edukaks toimimiseks on vajalik erinevate tervishoiuasutuste ja arstide koostöö, et tagada patsientidele kiire ja õigeaegse eriarstiabi. Kas kõik osapooled on selleks valmis?
Eeltöö on tehtud, juhised välja töötatud ja mitmed erialad ammu enne meid juba edukalt süsteemi toimima saanud. Samas, kindlasti tuleb alustamise perioodil möödarääkimisi, sest patsiendi ja/või perearsti poolt oluliseks peetavad faktid ei pruugi pöördumist põhjustanud haiguse juures tähtsust omada ja meile oluline info võib patsiendile tähtsusetuna tundudes e-konsultatsiooni saatekirjas mainimata jääda.

Kas teil on perearstidele või hoopis patsientidele mõni soovitus, mis aitaks veresoontekirurgia erialal e-konsultatsioonidel edukalt käivituda?
Usaldust ja koostöövalmidust kõikidele osapooltele!

Kliinikumi Leht 

Vaadake lisaks artiklit "4809 e-konsultatsioonile suunamist" https://www.kliinikum.ee/leht/kliinikutes-teenistustes/1791-4809-e-konsultatsioonile-suunamist 

Lisatud: 05 Veebruar 2019

Dr Klounidel täitus kümme tööaastat, mil nad on käinud kliinikumis väikeste patsientide juures lastekirurgia osakonnas, hematoloogia-onkoloogia kliinikus ning lastekliinikus.

Dr Klounide eesmärk on teha laste olemine haiglas rõõmsamaks, pakkudes neile hellust ja tähelepanu. Aeg, mil klounid laste juures viibivad, ei ole määratletud – iga patsient on erinev ning dr Kloun suhtleb lapsega siis, kui laps on selleks valmis. Läbi mängude muudavad dr Klounid haiglaravil viibimise positiivsemaks.

Dr Klounid on tegutsenud kliinikumis alates 2008. aastast ja seda tänu eraisikute ja eraettevõtete toele. Kord kuus on kliinikumi väikeste patsientide jaoks olemas dr Kloun Triibu (Ly Lõhmus), dr Kloun Kelluke (Inga Kukk), dr Kloun Säde (Leeni Tammeväli) ja dr Kloun Ahhaa (Liisa Kuusk). Klounide tegevust koordineerib Romola Vesker.

Evelyn Evert, lastekliiniku ülemõde: Dr Klounide tegevus on väga hästi korraldutud tänu Romola Veskerile. Tema leiab üles need säravad inimesed, kes sobivad kandma vastutusrikast rolli dr Klounina ning hoolitseb klounide väljaõppe eest ja motiveerib neid seda emotsionaalset tööd tegema. Seega tahaksin kindlasti lisaks klounide hindamatule panusele tänada ka nende juhti Romolat!

Kliinikumi Leht 

Lisatud: 26 Detsember 2018

18. detsembril kaitses dr Karit Reinson filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „New diagnostic methods for early detection of inborn errors of metabolism in Estonia“ („Uued diagnoosimeetodid kaasasündinud ainevahetushaiguste varajaseks avastamiseks Eestis“).

Doktoritöö juhendajaks oli professor Katrin Õunap (dr. med.), TÜ kliinilise meditsiini instituut. Oponendiks professor Kari Pulkki (PhD), Head of the Laboratory Division, Turku University Hospital, Turku, Soome.

Kokkuvõte
Pärilikud ainevahetushaigused (AVH-d) on organismi biokeemilise tasakaalu häired, mida põhjustavad monogeensed geenimutatsioonid. Kuigi tegemist on kaasasündinud haigustega, puuduvad enamikul lastest sünnihetkel sümptomid, mis ilmnevad hiljem ja on sageli pöördumatud ning eluiga lühendavad. Sestap muutub järjest olulisemaks pärilike AVH varajane diagnostika, tagamaks asjakohast pere nõustamist, sünnieelset diagnostikat ning võimalusel ka ravi. Sellest ajendatuna on vastsündinute sõeltestimise programmid pidevas muutumises, et tuvastada efektiivsemalt ravitavaid AVH-i asümptoomses perioodis. Kuid kahjuks pole kõik kaasasündinud AVH-d nagu mitokondriaalsed haigused (MH) sõeltestitavad ning molekulaarselt kinnitatud diagnoosini jõudmine on vahel väga keeruline, kuna kliinilised probleemid ja nende algusaeg on äärmiselt varieeruvad ka sama pere liikmete seas. Samas on üksikutes teadustöödes hakatud valitud patsientidel diagnoosi leidmiseks rakendama kogu eksoomi sekveneerimist, mis kliinilises töös on minimaalselt kasutust leidnud.

Käesolevas uuringus töötati välja Eesti jaoks sobivaim vastsündinute laiendatud sõeltestimise meetod ja ülesehitus, mida rakendati 54 899 vastsündinul ning 29-l tuvastati pärilik AVH, seega on uuritavate haiguste esinemissagedus Eestis 1:1893. Enim diagnoositi kaasasündinud omandatud vitamiin B12 puudulikkust, mille esinemissagedus on 1:2959. Teisest doktoritöö osast järeldub, et kliinilises töös on kogu eksoomi sekveneerimine lapseeas alanud MH kahtlusega patsientidel efektiivne: 28-st 17-l tuvastati haigusseoselised geenimutatsioonid, seega on saagis väga kõrge – 61%. Ka töötati välja ning võeti kasutusele mtDNA analüüsimeetod standardsel kogu eksoomi sekveneerimisel. Töö teist osa ilmestavad kolm haigusjuhtu. Neist esimeses kirjeldati esmakordselt patsiente, kellel esinevad semidoninantselt mutatsioonid CACNA1A geenis. Teises kirjeldati esmakordselt uustekkest mutatsioon SLC25A4 geenis, mis põhjustab kolmanda, eelnevatest selgelt eristuva, kliinilise fenotüübi. Kolmandas presenteeriti patsiente uustekkese mutatsiooniga NDUFB11 geenis, mis põhjustab varieeruvat kliinilist fenotüüpi, kuid prevaleeruvad sümptomid on histiotsütoidne kardiomüopaatia ja kaasasündinud sideroblastne aneemia.

Professor Katrin Õunap, juhendaja: Karit Reinson juurutas oma doktoritöö esimeses osas laiendatud vastsündinute skriiningu tandem mass-spektromeetria meetodil Eestis ja sellel on väga oluline praktiline tähtsus igale Eestis sündivale lapsele. Selle töö tulemusena skriinitakse 2013. aastast alates Eestis kõiki vastsündinuid 19 ravitava kaasasündinud ainevahetushaiguse suhtes. Oma doktoritöö teises osas tegeles Karit Reinson uute mitokondriaalsete haiguste avastamisega ja see toimus koostöös teiste rahvusvaheliste töögruppidega. Selle tulemusena oleme kirjeldanud uusi haruldasi haigusi ja andnud ka nende patsientide peredele informatsiooni haiguse tekke, ravivõimaluste, kordusriskide ning sünnieelse diagnostika kohta.

Lisatud: 26 Detsember 2018

Alates 3. detsembrist teeb kliinikumi verekeskus ööpäevaringselt kõiki immunohematoloogilisi analüüse nii täiskasvanutel, lastel kui vastsündinutel. Kliinikumi Leht uuris verekabineti juhatajalt dr Liina Vassililt, mida see täpsemalt endaga kaasa toob.

Palun avage veidi tagamaad, miks sündis otsus muuta senist töökorraldust?
Kliinikumis on kuni päris viimase ajani lihtsamaid immuunohematoloogilisi uuringuid tehtud ühendlaboris. Verekeskuses teostati spetsiifilisemaid analüüse, nagu erinevate veregrupisüsteemide antigeenide määramine, erütrotsütaarsete antikehade spetsiifika tuvastamine ning sobivusuuringud. Selline tööjaotus oli seni igati põhjendatud, kuna verekeskus asus L. Puusepa 1a hoones ja ühendlaboriga oli osakondadel kergem katsutite ja verekaartide logistikat koordineerida. Sellisel töökorraldusel oli aga ka olulisi miinuseid. Kõik vereülekande-eelsed analüüsid moodustavad mõttelise terviku ja kliinikumi tingimustes on igati arukas teostada neid ühes kohas. Nii tekib verekeskuse arstidel patsiendi immuunohematoloogilisest anamneesist terviklik pilt ja ka osakondadel on alati üks koht, kuhu selle valdkonna küsimustega pöörduda.

Millised on kõige suuremad verekeskuse töökorralduse muutused, millega kolleegid peavad arvestama?
Olulisim on teadvustada, et kõik immuunohematoloogia valdkonna analüüsid tehakse nüüd kliinikumis ühes kohas. See tähendab ühtlasi, et vastavad katsutid ja verekaardid tuleks tuua alati otse meile verekeskusesse. 

Üks rõõmustav muudatus on neil päevil veel lisandumas. Nimelt on eHL’s nüüdsest võimalus tellida doonorivere sobivusproovi, mis tehakse alati erütrotsüütide suspensiooni tellimisel. Tegemist ei ole küll veel elektroonse veretoote tellimisega, kuid selle analüüsi kasutuselevõtt parandab jälgitavust ning lihtsustab arveldust. Aasta algusest ootame kõiki osakondi tellima sobivusproove elektroonselt.

Arvestada tuleks ka sellega, et kui erütrotsüütide suspensiooni ei tellita cito!, võib ringlusaeg varasemaga võrreldes pisut pikem olla. Kuigi oleme kasutusele võtnud automaatanalüsaatorid, on ka meie töö maht oluliselt kasvanud. Aastal 2017 tehti ühendlaboris üle 63.000 immuunohematoloogilise analüüsi. Kõik see on tänaseks lisandunud verekeskuse senisele tööle.

Kuidas muudatuste elluviimine on sujunud?
Viimane aasta on olnud verekeskuse töötajatele suur väljakutse, sest lühikese aja jooksul on tundmatuseni muutunud kogu tööprotsess. Automaatanalüsaatorid on küll võimsad, ent nõuavad operaatorilt täiesti uusi oskusi. Kui varem dokumenteeriti tehtud töö suures osas käsitsi, siis nüüd oleme liidestatud haigla infosüsteemidega. Koos töökorralduse muudatustega pidime detailselt läbi mõtlema töötajate rollid, õigused ja vastutuse, sest iga meie liigutus on automaatselt elektroonilise haigusloo osa. Tahan väga kiita ja tänada oma kolleege, kes on vapralt selle hullumeelse aja vastu pidanud ja tulevad jätkuvalt tööle sära silmis. Ka tahaksin südamest tänada Rainis Kolgat arendusosakonnast ja Mariann Rebast ühendlaborist, kes on meid ennastsalgavalt abistanud ja kõik need kuud aktiivselt lahenduste kallal töötanud.

Kas midagi muutub ka patsientide jaoks?
Meie eesmärk on toimetada selliselt, et patsiendi jaoks oleks kliinikumis alati tagatud turvalised vereülekanded ning seda ei mõjutaks verekeskuse töökorraldus. Kvalitatiivse hüppe tooks elektrooniline vereülekannete jälgimise võimalus ja paberivaba veretoodete tellimine. See on pikem protsess, millega on juhatuse tasemel ka juba algust tehtud.

Millised on teie soovitused kolleegidele, et uus töökord rakenduks võimalikult kiiresti ja kõikidele osapooltele sobivalt?
Palume väga, et verekaartide ja veretoodete tellimislehtede täitmisse suhtutaks tõsiselt. Kui tellitakse erütrotsüütide suspensioon tuleb kindlasti märkida tellimislehele, millal on plaanis operatsioon ja/või vereülekanne. Samuti tuletame meelde, et cito! tellimus on põhjendatud vaid meditsiinilisel näidustusel ja seda ei tohiks lisada hoolimatult.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 26 Detsember 2018

Tartu Ülikooli Kliinikumi iseseisvate õe vastuvõttude nimekirjas on viimased neli aastat ka põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtt, mida kaks aastat on teinud sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde Ingrid Leppik.

Kliinikumi Leht käis uurimas, millist lisaväärtust nimetatud vastuvõtt patsientidele pakub ja kui vajalik on see eriarsti igapäevatöös.

Palun öelge, kuidas patsiendid jõuavad põletikulise soolehaiguse õe vastuvõtule?
Nagu nimigi ütleb, on vastuvõtt mõeldud põletikulist soolehaigust ehk haavandilist koliiti ja Crohni tõbe põdevatele patsientidele. Vastuvõtule tulemise eelduseks on eriarsti ehk gastroenteroloogi saatekiri. Teisisõnu, õe vastuvõtt järgneb sellele, kui gastroenteroloog on patsiendil diagnoosinud põletikulise soolehaiguse ja/või määranud patsiendile bioloogilise ravi. See on peamiselt infusioonravi ning seda saavad patsiendid korrapäraselt sisekliiniku päevaravi palatis.

Teie vastuvõtt on avatud iga päev – kas patsiente ikka jagub?
Põletikulise soolehaigusega patsientide arv on nii Eestis kui ka Euroopas pidevalt tõusuteel, mis tähendab, et ka õe vastuvõtule suunatakse aina rohkem haigeid. Sooleõe ülesandeks on nende patsientidega ühendust pidada, täpsustada ravile tuleku aega ja patsiendi tervislikku seisukorda. Varasemalt diagnoositi haigust sagedamini keskeas inimestel, ent praegu diagnoositakse põletikuline soolehaigus juba noores eas ning paraku on haigus elukestev. Hea on tõdeda, et tõusuteel on patsientide teadlikkus sellest, et tema tervise eest ei seisa hea ainult arst ja õde, vaid ka tema ise.

Millist abi patsient teie vastuvõtul saab?
Vastuvõtul on kaks peamist eesmärki. Esiteks tegeleda gastroenteroloogi poolt koostatud raviplaani jälgimisega, tervisenäitajate hindamise ja dokumenteerimisega ning teiseks hinnata tervise hetkeseisu ja sobivust uue ravimidoosi saamiseks. Minu ülesandeks on jälgida ravijuhisest tulenevalt, millised vaktsiinid ja uuringud peavad olema enne ravi alustamist tehtud, kas need on tehtud ning vajadusel suunata patsient veel eelnevalt infektsionisti vastuvõtule ja kopsuröntgenisse. Infusioonravil käies patsient eraldi arsti vastuvõtule ei tulegi, probleemide (nt viirusinfektsioon, kõrgem kehatemperatuur jms) korral võtan ühendust raviarstiga. Hindan vastuvõtul patsiendi terviseseisundit ning tervisenäitajaid: kehatemperatuur, kehakaal, vererõhk, saturatsioon, haiguse aktiivsuse indeks ja märgin üles vahepeal kasutatud lisaravimid. Hinnata tuleb ka eelmisel visiidil tehtud analüüse, sealhulgas ravimikontsentratsiooni seerumis ja tekkinud antikehade hulka. Patsiendi seisundi sobivuse korral tellin apteegist ravimi ning suunan patsiendi päevastatsionaari. Juhul, kui raviarst on määranud uuringud nagu koloskoopia, magnetresonantstomograafia enterograafia, selgitan patsiendile uuringuks ettevalmistust (soolepuhastust).
Üks vastuvõtu eesmärkidest on ka patsientide teavitamine nende haigusest, selle ägenemistunnustest ning selgitada sellega igapäevaelus toimetulekut. See puudutab nii haigusega seonduvat aga ka toitumist, suguelu, raseduse jms küsimusi. Jja küsimusi on patsientidel väga palju! Mul on ka telefonikonsultatsiooniajad, mil patsiendid saavad kabinetti helistada.

Kui sageli peab põletikulist soolehaigust põdev patsient, kes saab bioloogilist ravi, sooleõe vastuvõtul käima?
Esialgu käiakse sagedamini, aga hiljem enamasti iga kaheksa nädala tagant. Koostöö Patsiendi, gastroenteroloogi ja soolehaiguse õe koostöö lõppeesmärgiks on haiguse remissiooni saavutamine nii kliiniliselt kui ka endoskoopiliselt – et patsiendi elukvaliteet oleks hea ja et vältida vajadust kirurgiliseks raviks. Samas tegelen arstide soovil ka nende põletikulist soolehaigust põdevate patsientidega, kes ei vaja veel bioloogilist ravi ja saavad tablettravi, kuid vajavad kontrollendoskoopia tegemist haiguskulu hindamiseks.

Kliinikumi Leht 

Dr Ingrid Kull, sisekliiniku ambulatoorse osakonna juhataja: Sisekliiniku ambulatoorses osakonnas on enam kui kümme aastat olnud eesmärk osa tööst patsientidega jagada meie tublidele õdedele. Arsti vastuvõtt koos õega toimubki veel ainult kahes vastuvõtukabinetis, millistes on kõige suurem patsientide analüüsidele ja uuringutele suunamise vajadus.

Loe edasi...

Lisatud: 26 Detsember 2018

Meditsiiniinfo keskus ootab kliinikumi töötajaid taas koolitustele. Pakume erinevaid koolitusi nii loenguvormis kui ka e-koolitustena Moodle’i e-õppekeskkonnas.

Koolitustel tutvustatakse infokirjaoskuse eri aspekte, infootsingu ülesehitamise erinevaid võimalusi, kliinikumis kättesaadavaid andmebaase ja nende kasutamist infootsingul, viitehaldustarkvarasid jpm.

Lähem info: http://www.kliinikum.ee/infokeskus
Info ja registreerumine: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.; tel 731 8185. 

Koolitused
6. veebruar "Kirjanduse otsingu strateegia ülesehitamine, teostamine ja dokumenteerimine". 
13. veebruar "Kliinikumi tõenduspõhise meditsiini andmebaasid (EBM Reviews, Medline OVID, PubMed Clinical Queries)"
6. märts "Baaskoolitus kliinikumi andmebaaside kasutamiseks ja tõenduspõhise meditsiini informatsiooni leidmiseks ning hindamiseks". 
13. märts "Mis on infokirjaoskus? Põhimõisted ja päringu (infootsingu küsimuse) ülesehitamine ja teostamine erinevate andmebaaside näitel". 
20. märts "Kuidas hinnata teadusuuringuid? Ülevaade metoodikast" 
27. märts "PICO küsimuse koostamine ja kirjanduse otsing erinevates andmebaasides. Tulemuste tõenduspõhisuse hindamine". 
3. aprill "Kuidas leida vajalikku informatsiooni ja hinnata otsingu tulemuste teaduspõhisust kliinikumi andmebaaside põhjal". 
10. aprill "Micromedex. CareNotes System (Patsiendiinfo andmekogu)". 
24. aprill "UpToDate". 
8. mai "Viitehaldustarkvarad – Zotero, Mendeley, Endnote". 
16. mai "Vabatarkvara PubMed". 
22. mai "OVID andmebaasid Medline, EBM Collection, LWW ajakirjad ja raamatud". 

E-kursused:
4. märts–27. aprill e-kursus "Meditsiinialased infoallikad ja infokirjaoskuse põhimõisted"
4. märts–27. aprill e-kursus "Источники информации Клиники ТУ и их использование"
4. märts–6. aprill e-kursus "Otsingu strateegia ülesehitamine meditsiinialase teaduskirjanduse andmebaasides"
1. aprill–4. mai e-kursus "Abivahendid parema otsistrateegia ülesehitamiseks ja eelkontrollimiseks"

Lisatud: 29 November 2018

Aasta lõpp on kliinikumis traditsiooniliselt toimekas. Lisaks igapäevastele toimetustele tegelevad kliinikud ja teenistused arengukava koostamisega ning järgmiseks aastaks tegevuseesmärkide püstitamisega.

Tartu Ülikooli Kliinikumi arengu juhtimise aluseks on pikaajalisi arengusuundi ja tegevuspõhimõtteid kajastav kliinikumi strateegia (2018–2030) ning sellest lähtuv lähiaastate eesmärke ja kavandatud tegevusi sisaldav kolmeaastane arengukava. Arengukavast lähtuvalt püstitatakse igaks kalendriaastaks konkreetsed aastaeesmärgid. Lisaks kogu organisatsiooni arengudokumentidele on olemas ka struktuuriüksuste viieaastased arengukavad ning konkreetse aasta eesmärgid.

Arengudokumentide koostamise, üle vaatamise ja kinnitamise senine protsess. Kliinikumi strateegia koostamise algatas nõukogu 2017. aasta märtsis ning see viidi läbi nõukogu, juhatuse ning struktuuriüksuste esindajatest koostatud töögrupi poolt. Strateegia kinnitas nõukogu 5. veebruaril 2018. Kolmeaastase tegevuskava on nõukogu seni kinnitanud igal aastal tegevusperioodi aasta võrra pikendades. Kliinikumi aastaeesmärgid kinnitab nõukogu lõppeva kalendriaasta viimasel kuul. Tegevuskava ja aastaeesmärkide täitmist hindab nõukogu koos majandusaasta aruande täitmisega märtsis.

Sel aastal lähtutakse arengukava koostamisel Tartu Ülikooli Kliinikumi strateegiast 2018–2030 ning selle koostamisel kokku lepitud prioriteetidest. Eraldi on plaanis tähelepanu pöörata personali valdkonna tegevustele.

Strateegilised prioriteedid 2018–2030
1. Patsiendi- ja perekesksus, parim patsiendikogemus
2. Meie töötajad
3. Terviklik tervishoiupiirkond
4. Integreeritud ja järjepidev ravi
5. Ravikvaliteet
6. Kliiniline õpe, teadustöö ja innovatsioon

Selleks, et kliinikute ja teenistuste arengusuunad oleksid töötajatele selgesti mõistetavad ja et kõigil töötajatel oleks edaspidi senisest parem võimalus kaasa rääkida, korraldavad kliinikud lähtuvalt struktuuriüksuse suurusest ja funktsioonist sobivas vormis arenguseminarid, kus arutatakse üheskoos läbi võimalikud arendustegevused ning prioritiseeritakse need.

Kliinikumi kolmeaastase arengukava koostamisel on soov kasutada nn bottom up lähenemisviisi, kus kliinikud ja teenistused panevad esmalt paika oma arengusuunad ja lähtuvalt nendest kujuneb kliinikumi arengukava, pidades sealjuures silmas kliinikumi strateegilisi prioriteete. Arengukava koostatakse aastateks 2019–2021. Nõukogu vaatab iga-aastaselt arengukava küll üle, kuid selle kehtivuse aega ei muuda. Kolme aasta möödumisel koostatakse uus kolmeaastane (2022–2024) arengukava.

Muudatusena on kavas protsesside ja dokumentide sünkroniseerimine nii sisult kui vormilt kogu kontserni ulatuses. Samuti on plaanis arvestada riiklike ja maakondlike arengukavadega. Kliinikud ja teenistused ei alusta arengudokumentide koostamisega siiski nullist, vaid saavad suures osas lähtuda varasematel aastatel kinnitatud struktuuriüksuste arengudokumentidest. Vajalik on siiski tegevuste kaasajastamine, planeerides sealjuures arendustegevuse elluviimiseks konkreetne ajavahemik ning nimetada tegevuse eest vastutaja. Aastane tegevuskava on nn elus dokument, mille täitmist jälgitakse järjepidevalt. Tütarhaiglad harmoniseerivad oma arengukavad ja tegevuskavad kliinikumiga.

Edaspidi on plaanis alustada arengudokumentide koostamisega oluliselt varem ning võtta arvesse senisest enam nii töötajate kui ka patsientide, partnerite, rahastajate ja teiste huvigruppide arvamust.

Olulised kuupäevad:
7. november 2018 – toimus laiendatud juhatuse koosolek, kus tutvustati kliinikute ja teenistuste juhtidele arengudokumentide koostamise põhimõtteid ja ajakava.
5. detsember 2018 – kliinikud ja meditsiinilised teenistused esitavad juhatusele kolme aasta (2019–2021) arengukava koos 2019. aasta tegevustega.
10. detsember 2018 – juhatus esitab nõukogule arengukava ja tegevuskava.
13. detsember 2018 – arengudokumentide arutelu ja kinnitamine kliinikumi nõukogu koosolekul.

Priit Eelmäe
Juhatuse esimees

Lisatud: 29 November 2018

Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku, Tartu Ülikooli bio- ja siirdemeditsiini instituudi ning Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi teadlaste koostöö on viimaste aastate jooksul võimaldanud laiapõhjaliselt uurida Eestimaal elavate psühhoosihaigete aju ja tervikorganismi koostoimimise eripärasid.

Skisofreeniaspektri häired on kroonilise kuluga psühhootilised häired. Haigestutakse enamasti noores täiskasvanueas ning isiku edasise toimetuleku prognoosi osas on väga suure tähendusega ühelt poolt esmase psühhoosiepisoodi puhune meditsiiniline sekkumisstrateegia ning teisalt patsiendi individuaalsed eripärad, mis tulenevad geneetilistest teguritest ning ajutegevuse kohanemisvõimekusest keskkondlike mõjudega.

Ühiskonna arengutest tulenevalt on saanud oluliseks psüühikahäireid vallandavaks keskkondlikuks mõjuteguriks uimastite tarvitamine. Nii alkoholi, tubakatoodete kui ka illegaalsete psühhoaktiivsete ainete tarvitamise ebasoovitavad tagajärjed tulevad ilmsiks eelkõige geneetilise eelsoodumusega isikutel, kes omavad ainetega kokkupuuteid just noores eas, mil aju tasandil närvivõrgustiku areng on läbimas olulist küpsemisfaasi.

Kanep on globaalselt kõige sagedamini tarvitatav psühhoaktiivne aine. 2015 aastal avaldatud Maailma Uimastite Raporti (World Drug Report 2015) kohaselt ligikaudu 181.8 miljonit inimest vanuses 15–64 tarvitavad kanepit mitte-meditsiinilistel eesmärkidel. Kahtlemata on kanepi ja teiste uimastite tarvitamine noorte seas tõusutrendis ka Eestimaal.

Kanepiga seoses levivad populaarsed vääruskumused ja -hoiakud, et tegemist on vähem tervist kahjustava psühhoaktiivse ainega kui näiteks alkohol või teised uimastid. Tegelikkuses on kannabinoidide tarvitamine seotud mitmete lühiaegselt või püsivalt avalduvate ebasoodsate tagajärgedega. Kanepi tarvitamisega kaasnevad sageli järgmised terviseprobleemid: ärrituvus, rahutus, ärevus, depressiivsus, agressiivsus, unehäired, impulsiivsus, kognitiivse funktsiooni langus ning füüsilised sümptomid nagu näiteks valud, külmavärinad, higistamine, kehatemperatuuri tõus, hingamisteede haigusseisundid. Teatud juhtudel võivad kaasneda derealisatsioonielamused, illusoorsed kujutelmad või meelepettelised elamused ühes psühhootilisele häirele omaste mõttekäigu ja väljendunud reaalsuse tunnetuse häiretega. Psühhootilised sümptomid võivad aine tarvitamise lõpetamisel ajas taanduda, kuid teatud (geneetilise eelsoodumusega) isikutel võib kanepi tarvitamine vallandada kroonilise psühhootilise häire avaldumise.

Eeltoodust tulenevalt algatasime teadusprojekti ”Ained ja Arenevad Ajud ehk AAA-uuringu”, mille eesmärgiks on hinnata noorte vaimse tervise seisundi, isiksuseomaduste ja eluviiside seoseid uimastite, eeskätt kanepi probleemse tarvitamisega Eestimaal. Uuringu tulemused võimaldavad paremini välja arendada sekkumisi abivajajatele.

Kutsume üles kõiki 16–45-aastaseid Eesti elanikke osalema ”AAA-uuringus”. Link eesti- või venekeelsele veebipõhisele küsimustikule on leitav Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku kodulehel: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/41-teadusuuring

Anonüümse küsimustiku täitmine võtab aega umbes üks tund. Uuringusse sobivad ka need, kes pole psühhoaktiivseid aineid tarvitanud. Soovijad saavad küsimustiku lõpus tagasisidet oma psühhoosiriski, isiksuse omaduste ja ainete tarvitamisega seotud terviseriskide kohta.

Õppeaasta alguses võtsime gümnaasiumide ja kutseharidust pakkuvate õppeasutustega ühendust, et võimalikult suur hulk noori saaks uuringusse kaasatud. Koostööd teinud koolidele pakkusime tasuta loengu teemal „Ained ja Arenevad Ajud“ ning oleme teinud ka samasisulisi avalikke loenguid (järgmine loeng toimub 11.12.2018 kell 18:00 Tartus Biomeedikumis (Ravila 19, auditoorium 1006)).

Loodame, et AAA-uuringu küsimustik jõuab veebilingi vahendusel võimalikult paljude Eestimaal elavate noorteni!

Liina Haring
Vanemarst-õppejõud psühhiaatria erialal
Psühhiaatriakliinik

Lisatud: 29 November 2018

Alates 1. detsembrist on kliinikumis kaotatud ja leitud esemete jaoks olemas igas hoones kokkulepitud kohad, kuhu kliinikumi töötajad ja patsiendid saavad nii leitud asju viia kui ka kaotatud asjade kohta päringut esitada.

Kaotatud-leitud esemed asuvad edaspidi:

• L. Puusepa 1a valveruum
• L. Puusepa 2 inforuum
• L. Puusepa 6 inforuum
• L. Puusepa 8 L. Puusepa tänava poolne inforuum
• Riia 167 üldriidehoid
• Raja 31 üldriidehoid
• Kuperjanovi 1 infolaud

Palume ausatel leidjatel viia kaotatud-leitud esemed leiukohale lähimasse hoonesse.

Kliinikumi Leht

Lisatud: 29 November 2018

Alates juunist 2018 kuni selle aasta lõpuni pakub Lastefond oma abikätt neile Tartu Ülikooli Kliinikumis rasedusaegsel jälgimisel olevatele lapseootel naistele, kellel on suurem tõenäosus kromosoomihaigusega lapse sünniks. Nimelt tasub Lastefond nende eest NIPT testi kulud.

NIPT test on täpseim meetod enamlevinud kromosoomhaiguste (trisoomia 21, trisoomia 18 ja trisoomia 13) avastamiseks lootel raseduse esimesel trimestril. Test põhineb ema veres ringleva rakuvaba DNA määramisel. Osa rakuvabast DNA-st ema veres pärineb lootelt ning kui vereanalüüsis leitakse tavapärasest erinev hulk 21. 18 või 13. kromosoome, siis viitabki see vastavalt Downi, Edwardsi või Patau sündroomile lootel. Tuleb arvestada, et NIPT on siiski vaid sõeltest ning positiivse testi korral, tuleb leid kinnitada täpsema uuringuga lootematerjalist. Selleks tuleb teostada invasiivne uuring koorionbiopsia või amniotsentseesi teel. Tänu NIPTile saame täpsema sõeltesti vastuse ning seega on nende naiste arv, kes invasiivset uuringut vajavad väiksem.

Kuigi NIPT on täpne sõeltest, ei asenda see praegu kasutusel olevat raseduse esimesel trimestril teostatavat vereseerumi markerite määramist ja ultraheliuuringut. Ultraheliuuring võimaldab avastada tõsiseid väärarendeid ka kromosoomirikketa loodetel. Kombineeritud sõeltest annab lisaks kromosoomirikete riskihinnangule informatsiooni ka kasvupeetuse riski kohta.

Kui seni saatis Tartu Ülikooli Kliinikum kõik NIPT testid analüüsimiseks väljapoole Eestit, siis alates novembrist saame kliinikumis pakkuda ka Tartus Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse täppismeditsiini laboris välja töötatud testi NIPTIFY.

Neil rasedatel, kelle risk sünnitada kromosoomihaigusega laps, on vereseerumil ja ultraheli uuringul põhineva sõeltestile tulemusena madal, on võimalik teostada NIPT omal kulul. Kliinikumis pakutakse NIPTIFY testi, mis määrab Downi, Edwardsi ja Patau sündroomi 151 euro eest; Panorama testi, mis lisaks eelnenule testib ka X-kromosoomi arvuanomaaliaid ja triploidiaid ning ühtlasi on kasutatav ka kaksikraseduse korral, 366 euro eest ning laiendatud Panorama testi milles sisalduvad valitud mikrodeletsioonid 500 euro eest.

Lisainfo: https://www.kliinikum.ee/geneetikakeskus/suennieelne-diagnostika/nipt

Kliinikumi Leht