Maikuu kahele viimasele päevale oli planeeritud Eesti Radioloogiaühingu aruande- ja valimiskoosolek Kihnu saarel.


Plaane arutades tekkis mõte, et külla minnes tuleks ka omalt poolt võõrustajatele midagi pakkuda. Otsustasime pakkuda seda, mis meil on – võtsime kaasa mammograafiabussi, portatiivse digiröntgeni ning ultraheliaparaadi ja insenerid, kes seadmed ja kohapealse võrguühenduse üles seadsid ja nende hea töö tagasid.
lk10 Kihnu reis2Praam tundus esmapilgul väike, kuid mahutas ära nii mammobussi kui ka järelhaagisel kaasa võetud muud aparaadid. Merereis läks viperusteta ja sadamas oli meid vastu võtmas kohalike esindaja Käthlin. Panime masinad üles Kihnu perearsti- ja tervisekeskusesse, mammobussi jaoks oli loodud spetsiaalne vooluühendus. 


Järgmisel hommikul olid eelnevalt registreerunud kihnlased juba varakult kohal, saatekirjad kaasas. Kohati jäi mulje, et uuringutele on saabunud rahvatantsurühm – kõik Kihnu naised kannavad kodust välja tulles alati körti (triibulist seelikut), selle peal põlle ja peas rätikut.


Kohalike huvi meie vastu oli sedavõrd suur, et need, kel saatekirja polnud, olid valmis ka tasulisteks uuringuteks. Mõned kihnlased tulid terve perega, et end uurida lasta – milleks sõita mandrile, kui võimalus tuleb koju kätte!
Mammogramme tegime 25 naisele, neist 11 sobisid skriining-gruppi. Röntgenis käis 14 patsienti, kellele tehti kokku 29 uuringut. Ultraheliuuringul käis 14 inimest. Õhku jäi kohalike poolt esitatud küsimus: „Kas te tulete tuleval aastal jälle?"


Kui tööpäev oli seljataga, jätkus päev Eesti Radioloogiaühingu koosoleku ja õhtuse külasimmaniga. Järgmisel päeval toimus Kihnu kultuurireis: saime veoautokastidesse paigutatult sõita ringi, külastada muuseumi, kirikut ja majakat (mida eelmisel päeval oli majaka 150. juubeli tõttu külastanud Inglise suursaadik) ning nautida kohalikku loodust.


Kevadine Kihnu oli imeilus ja lõhnav – talud olid ümbritsetud õitsvatest sirelihekkidest, metsa all õitsesid piibelehed ja männimetsa aroom oli võrratu.

 

Anu Leht
Radioloogiakliinik

 

Luule Aav, Kihnu pereõde: „30. lehekuu päeväl oli kihnlastõl aruldanõ võemalus maesõmualõ sõitmata tehä terviseuuringusi oma kodosuarõl. Tartu Ülikuõli Kliinikum tõi Kihhnu mammograafiabussi (Vähiliidu mammograafiabussi). Kontrollitud said suurõma osa suarõ sõeluuringuiäliste naestõ rjõnnad , aga vasta võeti kua perearsti suatõkirja alusõl ning inimese oma raha iest. Uvilisi oli ette paelu.
Võemalus oli kohapeal tehä viel ultraheli- ning röntgeniuuringusi (kopso- ning teisi piltä). Ette populaarnõ oli rahva siäs ultraheliuuring, sedä sai teha kua jõlma saatõkirjata oma raha iest. Kahju muedugi, et kõik tahtjad ei mahuss – lihtsalt aega oli vähävõitu. Jääb luõtus, et tulõva või ületulõva aasta ond kihnlastõl jälle siokõ iä võemalus oma tervist kohapiäl kontrolli, mõnõl ond ljõnna suamisegä üsä tegemist.
Kihnu rahvas ond ette tänulik uuringutõ tegijätele ning selle iä asja organiseerijätele!"

 

Andrus Aavik, radioloogiakliinik: „Tahaks siinkohal siiralt kiita meie kollektiivi – just sellise meeskonnaga suudame teostada projekte, mida teised ei suuda või ei saa. Ligikaudu 500 kg kaaluva röntgeni, 120 kg kaaluva ultraheliseadme ja kiirguskaitsesirmi saime haagisele, sealt maha Kihnu Tervisekeskusesse ja tagasi Tartusse eriliselt hästi toimiva meeskonna ühistegevuse tulemusel. Kliinikumi mobiilne tehniline võimekus on kahtlemata Eestis parimal tasemel! Tagasiside Kihnust on olnud väga positiivne, pärast kokkuvõtete tegemist peame mõtlema, kas ja kuidas saame tuleval aastal taas kihnlastele abiks olla."

DonateIT vaadeGarage48 on üritus, mis võimaldab iduettevõtetel erinevaid ärilisi algatusi ellu viia. Osalejad peavad 48 tunni jooksul oma idee müügikõlbulikuks realiseerima. Garage48 toimub skeemi järgi, kus mitukümmend osalejat kogunevad reede õhtul, igaühel oma idee. Ideed korjatakse kokku ja nendest valitakse välja parimad ning jagatakse projektirühmadele elluviimiseks. Seekordsel Garage48 esitati 15 ideed, mida hakati arendama. Pärast 48 tundi arendust kuulutati võitjaks rakendus nimega DonateIT.


DonateIT on mobiilirakendus, mis kutsub inimesi üles verd annetama ja teeb selle doonorile võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks. Idee autor on 22-aastane Renna Reemet, kes tuli sellele verekeskuse kodulehte külastades. Reemet leidis, et koduleht paistab aegunud ning lihtsate muudatustega annaks veredoonorlust atraktiivsemaks teha. Meeskonda kuulusid veel Vitali Pavlov, Rene Rumberg, Eva Harak, Martin Verrev, Kai Isand, Janis Pauls, Mike Nelson, Peter Poolsaar ja Sander Paas. Töörühm suutis 48h jooksul arendada valmis töötava prototüübi iOS ja Windows Phone rakenduse, mille abil saab kasutajat informeerida, kui äheduses oleval verekeskusel on vaja just kasutaja veregrupi verd". Lisaks saab rakendusse salvestada kõik verekeskuse külastused.


DonateIT turundusjuhi Rene Rumbergi sõnul hakkab rakendus olema suhtluskanaliks doonori ja verekeskuse vahel. „Rakendus kuvab kasutajale statistikat nagu näiteks, et kui palju on verd annetatud mingi kindla perioodi jooksul, peab ajalugu möödunud vereloovutamise kordadest ja kohtadest ning toob ka võrdluseks välja, et mitu inimelu on veredoonorlusega päästetud. Lisaks loeb rakendus päevi, mis tuletab kasutajale meelde, et millal võib jälle verd annetama minna. Kui doonor on käinud annetamas verd tänu DonateIT rakendusele, saab ta selle eest rakendusesisese "rinnamärgi" või "saavutuse", mis peaks muutma rakenduse sotsiaalselt populaarseks, sest inimestele meeldib oma saavutusi näidata." Ta lisab, et rakenduse kasutajal on võimalik luua endale isiklik profiil, kus hoitakse andmeid tema veregrupi ja doonorluse ajaloo kohta. Rakendus kuvab kaardil ära inimesele kõige lähemal asuva doonoripunkti ja võimaldab paari nupuvajutusega registreerida ka aja.


Eva HarakEva Harak, kliinikumi informaatikateenistuse arendusosakonna süsteemianalüütik: „Teadsin üritusest Garage48 tänu oma tuttavatele, kes olid seal osalenud, aga ise polnud enne osa võtnud. Sel korral, kui teemaks oli tervis, otsustasin osaleda. Kui aus olla, siis sellist sorti ettevõtmised ei ole mitte ainult põnevad ja meelelahutuslikud, vaid nõuavad ka mugavustsoonist lahkumist: inglise keele meeldetuletamist, enda kurssi viimist moodsaimate lahendustega jne. Suureks väljakutseks taolistel üritustel on kindlasti esitada oma idee geniaalne lühitutvustus. Tutvustuseks on aega niikaua, kui lift sõidab kõige alumiselt korruselt kõige kõrgemale korrusele investori kontorisse – elevator pitch ehk pitch. Pärast kõikide lühitutvustuste ärakuulamist oli selge: minu lemmikuks osutus idee, mis oli üheaegselt lihtne ja geniaalne, seotud meditsiiniga – äpp DonateIT. Mind võeti rõõmuga kohe tiimi.
DonateIT on kättesaadav lähiajal kõikidele, kes kasutavad Android, Windows Phone või iOS mobiilseid seadmeid või arvuti veebilehitsejat. Rakendus hakkab olema doonoritele tasuta. Hetkel teeme koostööd Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskusega, väga hästi võeti meid vastu ka siinses Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses. Pärnu Haigla veretalitust ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistust plaanime külastada lähiajal."

 

Helve Konig. Foto: Jaak NilsonVerekeskuse direktor Helve König: „Leian, et see on väga tore ettevõtmine ja eelkõige hästi noortepärane. Praegusel hetkel suhtleb verekeskus doonoritega eelkõige e-mailide ja maakondadega ka kirja teel. Kindlasti on meile abiks iga reklaam, et jõuda uute potentsiaalsete doonoriteni ning kõige parem doonorluse propageerija on ju doonor ise. Ootame põnevusega, et see äpp rakenduks!"

 

 

 

Helen Kaju

19. mail, kui heategevusfond Aitan Lapsi tähistas Teatri Kodus oma sünnipäeva, anti lastekliinikule üle kaheksa raamatukarusselli.


lk8 raamatukarussellRaamatukarussellide projekt sündis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja heategevusfondi Aitan Lapsi koostöös. Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktori Triin Soone sõnul küpses mõte raamatukarussellidest 2013. aastal: „Uskusime, et raamatulood ja -pildid aitavad kaasa laste tervenemisele, vähendavad haiglas viibimisega kaasnevat stressi ning loovad hea tuju. Nii võtsime ühendust Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonnaga. Tahtsime noortelt disaineritelt saada ideekavandit, kuidas viia raamatud ja mängud nende lasteni, kes haigla mängutuba külastada ei saa. Mõttest haarasid kinni I kursuse sisearhitektuuri tudengid ning tänase raamatukarusselli disaini looja on noor kunstnik Kätlin Pesur." Ettevõtmisele panid õla alla proua Evelin Ilves ja heategevusfond Aitan Lapsi. „Karussellid valmistas sponsorluse korras firma Plaat Detail ning raamatute ja mängude ostmist rahastas heategevusfond Aitan Lapsi. Raamatute valiku pani kokku Eesti Lastekirjanduse Keskus," selgitas Triin Soone.


Karusselli kõrgus on 75 cm, lähtuvalt sellest, et ka väikesed lapsed selle pealt raamatuid ja raamat-mänguasju kätte saaksid. Karussell on rõõmsavärviline ja pilkupüüdev, raamatud ja ka lauamängud paiknevad selle peal ja külgedel asuvates lahtrites. See on kergesti liigutatav ruumist ruumi ehk palatist palatisse, liikumise takistamiseks ka lukustatav ning kergesti puhastatav.
Lastekliinikule anti üle kaheksa karusselli, viis neist paigutati lastekliinikusse, üks psühhiaatriakliiniku lasteosakonda, üks kirurgiakliiniku lastekirurgia osakonda ja üks kardiokirurgia osakonda.

 

Marika Metsoja, lastekliiniku ülemõe kt: „Lastekliinikusse saabunud raamatukarussellid meelitavad oma värvikirevusega ligi nii haiglas viibivaid lapsi kui ka nende vanemaid. Hea, et nendel karussellidel on suur valik erinevaid lasteraamatuid ja huvitavaid lauamänge. Lai valik annab lastele võimaluse leida just neile meelepärast lugemist. Väiksemad patsiendid leiavad lauamängude valikust mänge, mida koos vanematega mängida. Loodame väga, et raamatukarussellide olemasolu lastekliinikus aitab suunata lapsi rohkem raamatute ja lugemise juurde. Täname väga Triin Soone´t lastekirjanduse keskusest, kes on selle projekti üks algatajatest ja kõiki sponsoreid, kelle kaasabil need rõõmsavärvilised raamatukarussellid meie kliinikusse saabusid!"

2. mail 2014 alustab lastekliinikus tööd lasteõde/kontinentsusnõustaja Elbe Hade. Vastuvõtu eesmärgiks on pakkuda teadmisi, tuge ja ravi lastele, kellel on öised voodimärgamise probleemid. Vastuvõtu sihtgrupiks on lapsed alates 5. eluaastast, aga ka nende laste vanemad.


Lasteõe Elbe Hade sõnul võib öine enurees olla mitmete erinevate tekkepõhjustega, näiteks pärilik eelsoodumus, öine polüuuria, puudulik ärkamisreaktsioon täitunud põiele ja sügav uni, väike öine põiemaht jne. „Enurees on sageli esinev probleem lapseeas ning ravi on soovitav alustada alates 5. eluaastast, et ära hoida võimalike psühhosotsiaalsete probleemide, nagu stress, enesehinnangu langus ja vanemate pahameel, teket," selgitab Elbe Hade. Ta lisab, et ravi määramisel tuleb nõu pidada lapse ja tema perega ning valida mõlemaid osapooli rahuldav ravimeetod. Ravivalikud on mitte-ravimitel põhinevad (enureesipäeviku pidamine ja positiivne motiveerimine, joogi– ja urineerimisrežiimi muutmine, äratussüsteem) ja ravimitel põhinevad (desmopressiin, tritsüklilised antidepsessandid, antikolinergikud).

 

Lasteõe vastuvõtul alustatakse voodimärgamise põhjuste välja selgitamisest. Selleks on vaja saada ülevaade lapse joomis- ja toitumisharjumustest ning WC- ja päevarežiimist. Perele selgitatakse enureesi olemust ning kontrollitakse lapse tervisenäitajaid. Samuti saab soovitusi mitte-ravimitel põhinevate ravivõtete kohta ning nende mittetoimimisel on võimalik suunata patsient edasi nefroloogi vastuvõtule. "Öine enurees on nii lapsele kui ka tema vanematele stressitekitav probleem ja selle ravi on sageli kauakestev. Õde saab selles pikas raviprotsessis olla toeks, mil emotsionaalset tuge ja julgustamist vajavad nii laps kui ka tema pere," sõnab Elbe Hade.

 

Vastuvõtt ja telefoninõustamine
• Enureesiga patsiente oodatakse vastuvõtule alates 2. maist, reedeti kell 13.00–15.00.
• Vastuvõtt toimub lastekliinikus aadressil N. Lunini 6, B-korpuses, kabinetis nr 312.
• Esmasel visiidil on vajalik perearsti või eriarsti saatekiri.
• Eelnevalt peab olema tehtud uriinianalüüs.
• Vastuvõtule tuleb eelnevalt registreeruda telefonil 731 9100.
• Reedeti enne vastuvõttu, kell 12.00–13.00, toimuvad ka lasteõe telefonikonsultatsioonid, helistada saab telefonil 731 9575.

Reedel 11. aprillil implanteerisid kliinikumi südamekirurgid Eestis esmakordselt kehasisese südame vasakut vatsakest toetava seadme. Patsient on 35-aastane naine, kel on 14 aasta jooksul süvenenud dilatatiivne kardiomüopaatia. Naine on aasta algusest vajanud pidevat haiglaravi südamepuudulikkuse ägenemise tõttu.


Operatsiooni viis läbi dr Arno Ruusalepa juhitav meeskond. Dr Arno Ruusalepa sõnul on seda tüüpi pumba paigaldamise operatsioon Eestis esmakordne (3 aastat tagasi on Tallinnas paigaldatud kehaväline pulsatiilne vatsakest toetav seade). Kehasisene pideva vooluga vatsakest toetav seade (ingl k Left ventricular assist device, LVAD) toetab vasaku vatsakese puudulikku funktsiooni. Dr Ruusalepa sõnul on esimesed operatsioonijärgsed päevad möödunud ootuspäraselt.


Kliinikumi südamepuudulikkuse ravi meeskonna kardioloogide poolse eestvedaja dr Märt Elmeti sõnul saab patsient operatsioonist taastumise järgselt naasta oma igapäevaste toimetuste juurde. Dr Elmet lisas, et paigaldatud seade võimaldab küll jätkata igapäevast elu, kuid pikemas perspektiivis ootab naist südamesiirdamine.


Kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul on südamekliiniku arstide tegevus näide väga heast meeskonnatööst, kus osalevad südamearstid ja -kirurgid, anestesioloogid, õed ja teised spetsialistid. „Hea meel on näha, et dr Ruusalepa ja dr Elmeti juhitav südamearstide meeskond teeb maailmatasemel tööd," sõnas Ulst.

lk9 Vahur Laiapea AfganistanisMärtsi alguses allkirjastas Tartu ülikooli kliinikum lepingu filmistuudioga Ikoon, et anda oma nõusolek uue dokumentaalsarja „Haiglalood" filmimiseks kliinikumis. Sari „Haiglalood" jõuab televaatajateni Kanal 2 vahendusel. Kliinikumi Leht esitas filmistuudio juhatuse liikmele, sarja autorile Vahur Laiapeale mõned küsimused.


„Haiglalood" on Eesti telemaastikul juba olnud, kliinikumis käisite filmimas selle sarja tarbeks 2003. aastal. Miks otsustasite seda sarja uuesti tootma hakata?
Kümme aastat tagasi tehtud sari osutus üllatavalt populaarseks ja kogus Kanal 2 eetris päris suuri vaatajanumbreid. Seega nüüd filmides ei alusta me päris nullist, meil on olemas arvestatav kogemus koostööst kliinikumi meedikutega, mis oli 100% positiivne ja nii ilmselt ka televaatajate mälestus kümne aasta tagusest sarjast. See, et jätkame tootmist just nüüd, mitte varem, on olnud pigem kliinikumi juhatuse otsus – omalt poolt oleksime olnud valmis koostööd jätkama ka varasematel aastatel. Kõik kümne aasta taguse sarja episoodid on alles ja sellest on saanud arvestatav osa mitte ainult kliinikumi, vaid kogu Eesti meditsiini ajaloost. Saatesari, mida nüüd tegema hakkame, on samuti ühel hetkel ajalugu – oluline lisaväärtus sellele, et vaataja saab kaasaegse meditsiini ja selle osapooltega lähedase kontakti. Kindlasti tahan rõhutada, et me ei tee ajakirjanduslikku saadet, vaid dokfilmiliku lähenemisega sarja inimeste ja meditsiini suhetest ja ka inimsuhetest meditsiinis.


Dokumentaalsari tuleb meditsiini valdkonnast. Kas see tähendab suuri vaatajanumbreid?
Oleks tänamatu hetkel vaatajanumbreid ennustama hakata, aga muidugi tahaksime telemaastikul heas mõttes silma jääda – nii numbrite kui ka sisuga.


Millal algavad esimesed võtted?
Juba eeloleval nädalal (märtsi teine nädal – Toim.) kohtun mitmete kliinikute juhtidega, et täpsemaid võtteplaane ja võtete sisu paika panna. Märtsi teises pooles teeme võtetega kindlasti algust.

07. veebruaril toimus Kammeri koolis kohtumine Eesti erivajadustega laste koolide sotsiaalpedagoogidega. Koolid tutvustasid oma tööd ja ettetulevaid raskusi igapäevatöös.


19. veebruaril toimus Kaagvere Erikoolis esimene võrgustikukohtumine, kus sai alguse koostöö, et ühtlustada arusaamu ja toetada teineteise tööd koostöös Kaagvere Erikooli tüdrukutega. Võrgustikukohtumisi on nendega ka varasemalt toimunud, kuid nendel kordadel on keskendutud pigem konkreetsele patsiendi juhtumile.


Järgnevalt on plaanis kohtuda Tartu maakonna ja linna lastekaitsespetsialistide ja sotsiaaltöötajatega, et ka nendega alustada tihedamat koostööd, ühtlustada arusaamu laste ja noorukite abistamisest ja pakkuda neile tuge keerulisemate juhtumite lahendamisel.


Oluline on varajane märkamine, ennetus ja pidev harimis- ja teavitustöö esmatasandi tervishoiuteenuse osutajatele, lastevanematele ja kõigile teistele lastega töötavatele isikutele. Ennetustegevustena on projektis täiendkoolitused, psühhohariduslike artiklite koostamine, lastele ja noorukitele suunatud koolitused ning häiretepõhiste juhendmaterjalide koostamine. Kliinikumi lastepsühhiaatria osakonna töötajad on Lastefondi poolt algatatud projekti „Vaimne tervis – väärtus meie kõigi jaoks" kaudu viinud läbi erinevate laste psüühika- ja käitumishäirete teemalisi koolitusi. Selleks, et info jõuaks laiema sihtgrupini, on plaanis välja töötada ka koolitusmaterjalidel põhinev kogumik.


Aneth Tuurmaa
Lõuna- Eesti ja Ida-Virumaa laste ja noorukite vaimse tervise keskuste projektijuht

lk7 joonistused

 

 

Joonistused valmisid Tartu Tamme Gümnaasiumi õpilase Elery Vilja uurimistöö raames korraldatud gümnaasiumiõpilaste joonistusvõistlusel. Kunstivõistluse teemaks oli „Tuleviku maaelu läbi õpilaste silmade". Töid on kokku 21 ja need on A3 formaadis.

lk5 Riina KallikormReumaatilised haigused on tuntud aegade algusest ja levivad nii inimestel kui ka loomadel. Kuigi reumatoloogia eraldumine sisemeditsiinist toimus alles suhteliselt hiljuti, peegeldab eriala ajalugu meditsiinilise teadmise arengut. Eriala aineks on erineva etioloogiaga, eeskätt autoimmuunse geneesiga sidekoekahjustusega kulgevad haigused. Hoolimata tohutust arengust, on haiguste diagnoosimine ja ravi seotud suurte probleemidega. Uute raviviiside kasutuselevõtmine on olnud kiire ja ressursimahukas. Tuleviku reumatoloogia peab leidma lahendusi, kuidas parandada ja hoida reumaatilise haige elukvaliteeti, toetudes nii teaduse arengule kui ka patsientide ja kogu elanikkonna kaasamisele.

 

Professor Riina Kallikorm lõpetas Tartu ülikooli ravi eriala 1973. aastal. Alates 1974. aastast töötab ta Tartu ülikoolis, alustades vanemlaborandina meditsiini kesklaboratooriumis ja jätkates üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis teadurina. Õppejõuna tegutseb Riina Kallikorm alates 1979. aastast. Dotsendiks valiti ta 1985, vanemteaduriks 2005, professori kutse anti talle aastal 2013. Aastast 2000 on Riina Kallikorm TÜ kliinikumi sisekliiniku reumatoloogia ja sisehaiguste osakonna juhataja.

 

Tema teadustöö põhilised uurimisvaldkonnad on osteoporoos ja D-vitamiin, reumaatiliste haigete tervisetulem, elukvaliteet ja artriitide (reumatoidartriit, temporomandibulaarartriit) aspektid, liigesvälised sündroomid. Professor Riina Kallikorm on osalenud rahvusvahelises koostöös Karolinska ülikooliga ning projektides EST-RA ja IOF ICUROS. Tema juhendamisel on kaitstud kolm doktoridissertatsiooni. Juhendamisel on praegu kolm doktoranti.

 

Ivar-Igor Saarniit
Tartu Ülikooli akadeemiline sekretär

2013. aastal osales Lõuna- ja Kesk-Eestis rinnavähi sõeluuringul 9585 naist. Haigekassaga sõlmitud lepingu täitsime 109%-liselt. Tänu sõeluuringumeeskonna väga tublile tööle (lisaks maakondade põhigraafikule osales mammograafiabuss mitmel messil ja pakkus uuringuvõimalust suuremate kaubanduskeskuste juures) oli esimest korda 11 aasta jooksul kutsutute osalus üle 60% (62,2%). Kõige usinamad sõeluuringul osalejad olid seekord Jõgevamaal (68,1%) ja kõige laisemad jätkuvalt Tartumaal (57,6%), kuid ka siin oli edasiminek ilmne (vrd 2012. aastal 49,6%). Hetkeseisuga (osad naised on veel opereerimata) on sõeluuringu tagajärjel avastatud rinnavähk 40 naisel (4,2 juhtu uuritud 1000 naise kohta). Oluline on rõhutada, et 87% avastatud vähkidest oli varases staadiumis, mil ravitulemused on väga head ja on võimalik täielik tervistumine.

 

Sulev Ulp

Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku radioloogiaosakonna arst-õppejõud

 

TARTU MAMMOGRAAFIABUSSI GRAAFIK 2014. aastalMammobuss2

JÕGEVAMAA

20.01–24.01     Põltsamaa Tervis, tervisekeskuse hoovis, Lossi 49
27.01–07.02     Jõgeva Haigla, kiirabi sissepääsu juures, Piiri 2
10.02–14.02     Mustvee Tervis, tervisekeskuse hoovis, Tartu 38
08.09–12.09     Jõgeva Haigla, kiirabi sissepääsu juures, Piiri 2

 TARTUMAA

17.02–20.02     Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk tn 23
18.11–21.11     Elva Kesklinna apteegi juures, Kesk tn 23

 PÕLVAMAA

25.02–28.02     Räpina Haigla, Räpina, Võru 1
03.03–14.03     Põlva Haigla, Uus 2
15.09–19.09     Põlva Haigla, Uus 2

 VÕRUMAA

17.03–28.03     Võru Polikliinik, Jüri 19a
31.03–04.04     Antsla Perearstikeskus, Kooli tee 12
22.09–03.10     Võru Polikliinik, Jüri 19a

VALGAMAA

07.04–17.04     Valga Haigla, Peetri 2
21.04–25.04     Tõrva Tervisekeskus, Tartu 1
28.04–30.04     Otepää Tervisekeskuse hoovis, Tartu mnt 2
06.10–10.10     Valga Haigla, Peetri 2

VILJANDIMAA

05.05–07.05     Nuia Perearstikeskus, Karksi-Nuia, Kalda 6a
08.05–09.05     Abja Haigla, Abja-Paluoja, Järve tn 1
12.05–14.05     Suure-Jaani vallamaja juures, Lembitu 42
15.05–30.05     Viljandi Tervisekeskuse hoovis, Turu 8/10
13.10–31.10     Viljandi Tervisekeskuse hoovis, Turu 8/10

JÄRVAMAA

02.06–06.06     Türi Tervisekeskuse hoovis, Viljandi tn 4
09.06–27.06     AS Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8
03.11–14.11     AS Järvamaa Haigla hoovis, Tiigi 8

Epilepsiapäev on erialaorganisatsioonide poolt nimetatud päev, et suurendada teadlikkust selle haiguse erinevatest tahkudest. Epilepsiapäeva peetakse 10. veebruaril.


Epilepsia on krooniline närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on iseenesest tekkivad ning korduvalt esinevad krambihoogude perioodid. Epilepsia algab sagedamini lapsepõlves või noorukieas, aga ka hiljem. Epilepsiat põdevaid inimesi on umbes 0,8% elanikkonnast, Eestis on umbes 9000 epilepsiahaiget, seega on haigeid inimesi rohkem kui üldiselt arvatakse.


Epilepsia on haigus, mille puhul sümptomid avalduvad ootamatult. Epileptilise hoo üks peamisemaid tunnuseid on võimetus ennast kontrollida – seda kas tahtele allumatu liigutushäire või teadvuskao tõttu. Epileptilised hood on haigele traumaohtlikud, väga pikad ning sagedased hood kahjustavad aju. Hoojärgsed vaevused segavad igapäevast tegevust ja vähendavad töövõimet. Lapseeas segab epilepsia lapse arengut. Kuna epilepsia on avalikkuse silmis halva mainega, siis lisavad haigushood igapäevaseid pingeid.


Haigus võib olla erineva raskusastmega – alates väga sageli esinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul.
Epilepsia tekkepõhjused võivad olla erinevad:
• raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused,
• kaasasündinud ainevahetushaigused,
• peaajutraumad,
• ajukasvajad jm ajuhaigused,
• mürgitused jms.


Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei ole võimalik epilepsia põhjust kindaks määrata.


Epilepsiat põdevatel patsientidel on enneaegse surmarisk 2–3 korda kõrgem võrreldes tavapopulatsiooniga. Kõrgenenud surmariski põhjuseks on nii epileptiliste hoogude sageduse ja raskusega seotud tüsistused, näiteks hoo ajal saadud traumad või nn SUDEP (sudden unexpected death in epilepsy – äkksurm epilepsiahaigetel), kui ka hoogudega otseselt mitte seotud tegurid nagu aju tõsised sümptomaatilised protsessid (infarkt, kasvaja), mis on ise epilepsiat esile kutsunud.


Epilepsia ravi on pikaajaline ja hooge ennetav. Peamine ravi on medikamentoosne – epilepsiavastaste ravimitega. 70-80%-l epilepsiahaigete hoogudest alluvad hästi ravile ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt elukvaliteeti ei alanda. Ülejäänud 20–30% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende inimeste elukvaliteet kannatab palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, need võivad avalduda igal ajal igas situatsioonis.

Lõuna-Eesti partnerhaiglate külastus
23. jaanuaril külastasime projektimeeskond „Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse loomine" projekti raames partnereid: Lõuna-Eesti, Põlva ja Valga haiglaid. Külaskäikude raames peeti erinevaid ettekandeid ning kõige rohkem pöörati rõhku ambulatoorse ravitöö edendamisele partnerhaiglates. Projekti üheks eesmärgiks on moodustada piirkondlikud meeskonnad, kes pakuksid lapsele või noorukile vaimse tervise probleemide korral kohapealset abi. Meeskonda kuuluvad vaimse tervise õde, sotsiaaltöötaja, kliiniline psühholoog ja arst–konsultant, kes juhendab ja toetab kohapealset meeskonda. Piirkondlike vastuvõttudega soovitakse alustada juba augustist 2014.

 

Ida-Virumaa avasündmus
31. jaanuaril toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi projekti „Ida-Virumaa vaimse tervise keskuse loomine lastele ja noorukitele" avamine Jõhvi kontserdimajas. Avaüritusel olid esindatud nii Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Narva Haigla, Tartu Ülikooli Kliinikumi kui ka sotsiaalministeeriumi esindajad ning lisaks olid kohale kutsutud ka piirkonna võrgustikuliikmed. Avamiskonverentsil peetud ettekanded keskendusid laste ja noorukite käitumise, aktiivsus– ja tähelepanuhäirete, psühhiaatriakliinikute lasteosakondade spetsiifika ja ravikorralduse teemadele.

 

Aneth Tuurmaa
Lõuna- Eesti ja Ida-Virumaa laste ja noorukite vaimse tervise keskuste projektijuht

lk8 lastekliiniku rontgenLastekliiniku röntgenikabinetti soetati tipptehnoloogiline täisdigitaalne väikese kiirguskoormusega aparaat, mis on esimene omataoline Põhjamaades. Uue aparaadiga saab teha nii röntgenipilte kui läbivalgustusi. Röntgeniaparaadi kaasaegne ülesehitus vähendab nii meie väikestele patsientidele kui personalile osaks saavat kiirguskoormust, kuna selle generaator töötab n-ö impulssrežiimil ehk pulseerivalt. See tähendab, et laps ei ole pideva kiirguskiire all, vaid masin saadab välja lühikesi impulsse. Lisaks võimaldab uus aparaat teha nii videot kui ka pilte, mis annab vajadusel võimaluse hilisemateks lisaanalüüsideks.


Maarjamõisa polikliinikusse soetatud aparaat on samuti täisautomaatne ja täisdigitaalne, millega väheneb röntgeniuuringute tegemise aeg. Aparaadil on kopsuhaiguste diagnoosimiseks uus, Eestis esimene omataoline lisafunktsionaalsus – kahe energiaga võetud ülesvõte. See tähendab, et röntgeniaparaat suudab patsiendist ühe ülesvõtte tegemise järel genereerida digitaalselt kaks kujutist, millest ühel on lisaks kopsudele paremini näha luustik, kuid teisel on luustik eemaldatud ja seetõttu on pehmed koed paremini eristatavad. Kirjeldatud omadused tagavad väiksema kiirguskoormuse ning annavad arstile haiguste diagnoosimiseks äärmiselt olulist informatsiooni.


„Äsja soetatud kõrgtehnoloogilised röntgeniseadmed võimaldavad teha kõrge resolutsiooniga röntgenipilte, mis on oluline keeruliste haigusjuhtude käsitlemisel, et meie klinitsistid saaksid langetada kiireid ja kvaliteetseid raviotsuseid", kirjeldab aparaate kliinikumi radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves.


Maarjamõisa Polikliiniku röntgenikabinetis teenindatakse päevas enam kui 100 patsienti. Uus, kaasaegne ning kiire kuvamisprotokolliga seade lühendab polikliiniku kabineti ootejärjekorda. Dotsent Pilvi Ilves julges arvata, et kiirem protseduuriaeg võimaldab teenindada kuni kolmandiku võrra rohkem patsiente.


Seoses uute aparaatide ostuga läbisid mõlemad röntgenikabinetid ka põhjaliku uuenduskuuri. Röntgeniaparaat lastekliinikus maksis 395 000 eurot, Maarjamõisa polikliiniku aparaat 270 000 eurot. Mõlemate aparaatide tootjafirma on Siemens.

Eelmise aasta novembris käivitus naistekliinikus pilootprojekt SJKV (ehk sünnitusjärgne koduvisiit), mis võimaldab peredel kasutada sünnitusjärgse koduvisiidi teenust. Koduvisiite viivad läbi ämmaemandad.


lk5 Sirje KovermagiProjekti üks eestvedajatest Sirje Kõvermägi selgitab, et mõte käivitada projekt on ämmaemandate seas liikunud juba mitmeid aastaid. „Me tajusime vajadust naisele keskendunud visiidi järele, kuna perearsti kodukülastus on enamasti lapsekeskne". Sirje Kõvermägi kaitses magistriöö just samal teemal – „Naiste vajadused sünnitusjärgses emadushoolduses seoses koduvisiidiga ja nende vajaduste rahuldatus". Töö tulemused olid üllatavad – kogutud andmete põhjal selgus, et perearstid ei tule alati koduvisiidile ning ilmnes ka naiste sünnitusjärgse emahoolduse nõustamise vajadus. „Nii me siis algatasimegi projekti, mis algselt oli planeeritud novembrist veebruarini, kuid tänaseks on selge, et juba pilootprojekti raames jätkub see paar kuud veel kindlasti," rääkis vanemämmaemand. „Meie soov on hakata sünnitusjärgseid visiite läbi viima regulaarselt ja selleks ongi pilootprojekt hea, et selgitada välja, millised saavad täpselt selle mahud olema, millised on projekti tugevad ja nõrgad küljed. Valminud on ka tagasisidevorm, mis annab meile loodetavasti materjali analüüsimiseks," sõnas ta.


„Meie, ämmaemandad, näeme ideaalis tulevikku nii, et normaalse sünnituslooga naised kirjutatakse haiglast varem koju ning ämmaemand või lastearst määrab vajadusel perele ämmaemanda koduvisiidi. Just nimelt perele, sest ämmaemand on laialdaste erialaste teadmistega ning iseseisvalt otsustav ja töötav spetsialist, kes suudab teostada sünnitusjärgse ülevaatuse nii emale, lapsele kui ka nõustada vajadusel isa. Vajadusel saame kohe saata kas ema või lapse eriarsti konsultatsiooni," kirjeldas Sirje Kõvermägi. Sünnitusjärgse visiidi ajaks on praegu määratud kuni kaks nädalat pärast sünnitust, aga siiani pole ka hilisemaid soovijaid või perekeskusesse tulijaid ära saadetud. „Meie eesmärk ei ole kindlasti mitte perearstide tööd ära võtta, ent uuringud on näidanud, et perearstiga puutuvad paljud emad ja vastsündinud kokku alles lapse esimese elukuu lõpus, perearstikeskuse külastamise käigus. Palju arstid ei tee koduvisiiti ja samas pole ka õige paarinädalase lapsega sõita tavalisele ülevaatusele arstikabinetti," arvas Sirje Kõvermägi. Siin näebki ta tühimiku täitmiseks tööpõldu ämmaemandatele, kuna tihtipeale saavutavad sünnitajad ämmaemandaga erilise kontakti ning seeläbi julgetakse rohkem küsida ning oma hirme tunnistada.

Tiina KahreKai MuruNIPT. Heal lapsel on mitu nime ja eks uustulnukat püüab igaüks omamoodi nimetada. Nii ongi ka selle uuel ja innovaatilise uuringu nimetamisel ingliskeelsete terminitena kasutusel nii NIPT (non-invasive prenatal testing) kui ka NIDT (non-invasive DNA testing). Eestikeelset terminoloogiat pole siinkohal veel välja kujunenud, aga ilmselt oleks õige uut analüüsi nimetada mitteinvasiivseks sünnieelseks loote DNA uuringuks. Siin tekstis on kasutatud pika nimetuse asemel lühendit NIPT. Tegemist on uuringuga, kus uuritakse ema veres leiduvaid loote rakke või fragmente loote rakuvabast DNAst (cell-free fetal DNA ehk cffDNA). Algselt kasutati cffDNA-d selliste geenide analüüsimiseks, mille järjestused emal puuduvad: näiteks loote soo määramine kasutades Y kromosoomis paiknevaid geene või loote reesusstaatuse määramine reesusnegatiivsetel emadel, kasutades RhD geeni järjestusi. Loote reesusgrupi määramine on leidnud kliinilist rakendust paljudes maades ning seda pakub ka kliinikumi geneetikakeskus alates 12. rasedusnädalast. Viimase aastakümne jooksul on cffDNA-l põhinevat diagnostikat proovitud välja arendada ka loote kromosoomipatoloogiate avastamiseks eesmärgiga rakendada seda rasedate sõeltestimisel. Tänaseks on maailmas mitmeid cffDNA-l põhinevaid kromosoomianalüüse pakkuvaid firmasid, mis kasutavad oma testidel erinevaid kommertsiaalseid nimesid (nt. Panorama, Harmony, MaternyT21 Plus, Verify). Nii nagu nimed, nii erinevad ka testide metoodikad, millest tulenevad ka erinevused spetsiifilisuses ja avastamismääras. Igal metoodikal on omad head-vead.

 

Raseda vereplasmas ringleb koos loote DNAga ka ema enda rakuvaba DNA, mistõttu vereplasmast DNA eraldamisel on lahuses nii ema kui ka loote pärilikkusaine. Testide läbiviimisel on seega oluline teada ema ja loote DNA suhet. Uuringutest on teada, et 10.-20. rasedusnädalal ema veres ringlevast rakuvabast DNAst on loote päritolu keskmiselt 11-13,4%. Samuti on teada, et cffDNA osakaalu vähendavad ema ülekaalulisus, rasedus alla 10 rasedusnädala ning vale verekogumise metoodika. Kasutades K3EDTA katsuteid, on võimalik ja ka vajalik vältida rakkude lüüsi, mis kindlasti tõstab ema rakuvaba DNA osakaalu. Vere kogumisel cffDNA testideks soovitatakse spetsiaalselt välja töötatud katsuteid (Cell-free DNA BCT tuubid, Streck Inc), mis säilitavad loote ja ema rakuvaba DNA osakaalu kahe nädala vältel muutumatuna. Loote rakuvaba DNA hulk on suurenenud mitmete ema haiguslike seisundite korral nagu preeklampsia, platsenta puudulikkus ja irdumine, polühüdramnion, suitsetamine, hyperemesis gravidarum, seerummarkerite PAPP-A ja β-hCG tõus jt.

 

Plussid ja miinused. Erinevaid metoodikaid analüüsides võib kokkuvõtlikult öelda, et NIPT testide head omadused on järgnevad:
• Võime suhteliselt täpselt tuvastada loote mõnda kromosoomipatoloogiat (Downi sündroom, Edwardsi sündroom). Uue põlvkonna meetodite sensitiivsus loote kromosoomide arvuanomaaliate määramisel on kõrge: trisoomia 21 korral - 99%, trisoomia 18 – 97-99%, trisoomia 13 - 87-99% ning 45,X korral 95%.
• Väike valepositiivsuse ja -negatiivsuse määr, vastavalt 0,03-0,07% ja 0,01%.
• Invasiivsete diagnostikaprotseduuride (amniotsentees, koorionibiopsia) vähenemine.
• Võimalus teha analüüs juba I trimestril (alates 9-10 rasedusnädalast).

Paljudes riikides võimaldatakse rasedatele UH-uuring raseduse II trimestris. Eestis alustati plaaniliste II trimestri uuringutega 1987. aastal. Viimase 10 aasta jooksul on UH-uuring enne 21. rasedusnädalat tehtud 95-96% rasedatest.

 

Raseduse 20. nädala UH-uuringu eesmärk on tagada diagnostiline info antenataalseks jälgimiseks ja sünnituse juhtimiseks saavutamaks parim lõpptulemus nii ema kui ka loote jaoks. Sellest tulenevalt määratakse raseduse kestus, hinnatakse platsenta asukohta ja lootevee hulka ning täpsustatakse vajalikke näitajaid mitmikraseduse korral. Uuringu üks oluline eesmärk on loote väärarendite avastamine. Kuigi uuringul on võimalik avastada palju väärarendeid, jäävad mõned neist avastamata ka parima aparatuuri kasutamisel väga kogenud uuringu teostaja poolt. Osad väärarendeist kujunevad aga alles hilisemas raseduse järgus.

 

Eestis ei ole tehtud uuringuid hindamaks väärarendite avastamise sagedust. Mujal maailmas tehtud uuringutes on leitud, et enne 20. rasedusnädalat avastatakse esmatasandi uuringul 20-40% raskeist väärarenditest, hilisematel uuringutel veel 25-30% ning rohkem kui 1/3 väärarendeid jääb enne sündi siiski avastamata. Tulemuste võrdlemine ei ole alati võimalik, sest avastamise määr sõltub uuringu teostajate kvalifikatsioonist ja aparatuuri kvaliteedist, aga ka kasutatud juhtnööridest ja ning seadustest tulenevatest tingimustest antud riigis, samuti erinevustest väärarendite defineerimises ning sünnijärgses jälgimises.

 

Viimastel aastatel on ultraheliaparatuuri Eesti haiglates oluliselt kaasajastatud, mis loob eeldused ka loote väärarendite paremaks avastamiseks. Vaatamata sellele, et loote kromosoomihaiguste skriining nihkub varasemasse aega (raseduse I trimestrisse), jääb II trimestri UH-uuring endiselt raseda jaoks väga oluliseks sünnieelse diagnostika protseduuriks.

 

Karin Asser

Eesti Haigekassa rahastab haiguste ennetamise tegevusi projektipõhiselt ravikindlustuse seaduse alusel (paragrahv 34). Projektide loogiliseks arenguks on nende tegevuste integreerimine tervishoiusüsteemi. Sirje Vaask


"Pärilike haiguste ennetamise projekt: sünnieelne diagnostika kromosoomihaiguste vältimiseks" sisaldab osa tegevusest, millega selgitatakse välja võimalikud loote riskid, s.h. väärarengutele- ja anomaaliatele. Esmane vereseerumi sõeltest (kahe biokeemilise markeri määramine) ja teised testid riski väljaselgitamiseks (nt ultraheliuuring) tehakse eriarstiabi raames. Vastavalt vajadusele peaks eriarstiabi osana toimuma ka suunamine geneetiku konsultatsioonile, invasiivsele protseduurile ja täiendavatele uuringutele.


Projekti tegevused on arenenud faasi, mil projektipõhiselt jätkamine pole enam vajalik ja näeme ette tegevuste integreerimist tervishoiusüsteemi aastast 2014. Sünnieelseks diagnostikaks (peamiselt kromosoomianalüüsid) eelarves kavandatud rahalised vahendid (ligikaudu 350 tuhat eurot) on aastast 2014 liidetud ambulatoorse günekoloogia eriala eelarvele.


Aastast 2014 lähtume lepingute planeerimisel ja sõlmimisel tervishoiukorralduses kehtivast tavast ning sünnieelse diagnostikaga tegevuste eest tasumine toimub üldises korras vastavalt eriarstiabiteenuste rahastamise printsiipidele, raviarved vormistatakse aastast 2014 ravitüübiga 1.


Raviasutuste lõikes saab andmeid jooksvalt jälgida ja avaldada tagasisidet tehtud teenuste osas aadressil http://www.haigekassa.ee/haigekassa/statistika/tervishoiuteenused.

Täiendava võimalusena saab haigekassa anda asjaomastele erialaseltsidele ja asutustele rutiinset tagasisidet (näidiseks „Haiglavõrgu arengukava haiglatele tagasiside aruanne", kättesaadav aadressil http://www.haigekassa.ee/raviasutusele/kvaliteet/tagasiside).

 

Sirje Vaask, PhD

Tervishoiuosakond, Eesti Haigekassa

lastekliiniku jouludNagu heaks tavaks on saanud, külastasid päkapikud ka möödunud jõulude ajal lastekliinikut ja teiste kliinikumi teisi lasteosakondasid. Veel enne pühi, 18. detsembril, tõi lastele jõulutervitusi ja kingitusi Eesti Maaülikooli Üliõpilasesindus. Nendega oli kaasa tulnud ka nende lõbus üliõpilaskonna maskott mesilane Esimumm. Maaülikooli toiduainete tehnoloogia tudengid käisid jõulude puhul kingitusi toomas ka veel 20. detsembril.

 

MTÜ Naerata Ometi ei jäta juba viiendat aastat tähelepanuta ühtegi jõulude ajal haiglas viibivat last. Ka seekord oli käivitatud projekt „Jõulud haiglas", mille eestvedajateks olid Kuno Kompus, Heiki Lutschan ja mitmed vabatahtlikud. Projekti raames viidi üle terve Eesti kõikidele lasteosakondadele jõulukinke.

 

Samuti täname südamliku ja pehme kingituse eest aktiivseid lapsevanemaid, kes kinkisid lastekliiniku patsientidele jõuludeks uued padjad. Idee autoriks oli Marina Vasemägi, kes ka suure osa padjapüüridest ise õmbles, logistikat aitas korraldada Irina Pani. Irina sõnul oli aitajate ring tegelikult väga suur ning on raske isegi öelda, kui palju inimesi selles projektis osales. Lastekliinikule kingiti koguni 81 patja ja ilusat rõõmsavärvilist padjapüüri.
Armas traditsioon on saanud ka sellest, et 24. detsembril tuleb külla jõuluvana, kes viib tänu Tartu Tarbijate Kooperatiivile kingituse kõikidele nendele lastele, kes jõululaupäeval peavad haiglas viibima.
Sel aastal saatis lastekliinikule südamest tulevad head soovid ka Elva Gümnaasiumi koolipere – jõululaadal kogutud tulu eest osteti lastele väikeseid kleepse ja tätoveeringuid.


Aitäh kõikidele heategijatele annetuste ja vabatahtlikele nende tegevuse eest!

 

Lapsed, lapsevanemad ja personal tänavad teid kõiki!

Evelyn Evert
Lastekliiniku ülemõde


Sünnieelne diagnostika on kinnistunud osana rasedate jälgimisest. Geneetiliste haiguste aspektist kasutatakse sünnieelset diagnostikat kõige enam loote kromosoomimuutuste leidmiseks. Kromosoomide arvu- ja struktuurimuutused looteeas on sagedased, kuid kuna suur osa kromosoomipatoloogiaga loodetest sünnini ei jõua, siis ka kromosoomimuutusi leitakse hilisemates raseduse staadiumites vähem kui viljastumisjärgselt. Nii ongi leitud, et kromosoomimuutusi kannavad umbes 20% embrüotest preimplantatsioonistaadiumis, kuid sünnil on see sagedus 0,5-2%.

 

Tulenevalt riskidest ja ka kuludest on enne diagnostilist protseduuri vajalik välja selgitada uuringut vajavad rasedad. Kai Muru1Sünnieelse skriiningu eesmärk ongi leida riskigrupp sõelutava haigus(t)e suhtes. Igal skriiningmetoodikal on omad head ja vead. Kui kasutada skriiningparameetrina ainult vanust, siis on selektsioon küll väga lihtsasti ja täiendavate kuludeta teostatav, kuid sel viisil on võimalik tuvastada ainult umbes 30% Downi sündroomiga loodet kandvaid naisi. Samas kui lisada II trimestri seerumskriining (kaksik- või kolmiktest), siis hinnatakse avastamise määraks juba 60-70%. Alati on aga võimalik paremini ja lähemale 100%-le. Seetõttu lisandus raseda jälgimisse 2000. aastate alguses I trimestri ultraheliuuring (skriiningumarker – NT (nuchal translucency) ehk kuklapiirkonna läbikumavuse mõõtmine). See võimaldas väikesele grupile naistele pakkuda täpsustavaid uuringuid juba I trimestril. NT on hinnatud üheks tundlikumaks skriiningumarkeriks. Samas peame kahjuks tõdema, et ka veel enam kui 10 aastat hiljem, on naised Eestis ebavõrdses olukorras, sest I trimestri UH-skriiningut on võimalik teostada vaid suuremates keskustes.

 

Tartu Ülikooli Kliinikumis olime 2004. aasta lõpuks olukorras, mil meil töötas efektiivselt rasedate II trimestri seerumskriining ning igapäevapraktikas oli kasutusel I trimestri UH-uuring, seetõttu olime valimis alustama I trimestri kombineeritud skriininguga, mida kasutades oleks võimalik tõsta sõeluuringu avastamisemäära 90%-ni. Rasedate I trimestri sõeluuringu pilootprojektiga alustasime 1. veebruaril 2005. aastal. Esimese nelja aasta (2005-2008) tulemusteks oli Downi sündroomi avastamise määr 88,3%, kusjuures valepositiivsuse määr oli 3,4% (Muru et al, J Community Genet, 2010).

 

Kliinikumi algatus rasedate I trimestri skriiningu näol on laienenud. Nii alustas 2008. aastal erakliinik Fertilitas. Järgmisel aastal lisandusid mitmed Tartu erakliinikud, Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna Keskhaiglad ning Viljandi Haigla. Käesoleval aastal tehti esimesed sõeltestid Võru ja Valga kliinikutest ning Ida-Viru Keskhaiglas. Tõsi viimases tehakse hetkel vaid seerumskriiningut, kuna neil puudub litsentseeritud NT mõõtja. Laienenud võimaluste ja valikutega on kaasnenud ka olukord, kus Eesti meditsiiniasutustes pakutavad skriiningprogrammid on omavahel erinevad. Kuigi on olemas sünnieelset diagnostikat käsitlev juhend (ENS Teataja 2011), on võimalikud variatsioonid skriiningu protokollis ning need kehtestab iga asutus ise.

 

Võttes kokku viimaste aastate tulemusi, on I trimestri skriininguga hõlmatus Eestis üldiselt oluliselt suurenenud – 2012. aastal hõlmati juba 8735 naist I trimestri seerumskriininguga, 8368 (96%) neist kombineeritud I trimestri skriininguga ning viimastest omakorda 76% said juba I trimestril lõpliku vastuse invasiivse sünnieelse diagnostika näidustatuse kohta. Eesti väiksusest tulenevalt võib erinevate aastate tulemusi analüüsides tekkida nii kõikvõimsuse kui ka läbikukkumise tunne – nii oli 2011. aasta sõltuvskriiningu avastamismäär teadaolevat 100%, kuid 2012 aastal vaid 84%. Kahel aastal kokku avastati sõltuvskriininguga 92% Downi sündroomiga loodetest, kusjuures valepositiivsuse määr oli 3%. See näitab, kui väiksed on tegelikult meie statistika aluseks olevad arvud ja kui lihtsalt on nad aastate lõikes mõjutatavad mõne üksikjuhtumiga.

 

Kokku võttes saame tõdeda, et kasutusel olev skriininguprogramm töötab vastavalt meie ootustele. Küll aga saab alati paremini ning tänasel hetkel tundub meile juba 90% mitterahuldava avastamismäärana ja oleme oma pilgud suunanud uute ning paremate meetodite kasutuselevõtu võimalikkuse hindamisele.


Kai Muru
Meditsiinigeneetik

 Ülevaade kliinikumi töötajate küsitluse tulemustest 2013 aastal.


Sel kevadsuvel (27. maist kuni 5. juunini) uurisime taas Kliinikumi töötajatelt nende rahulolu kliinikumi kui tööpaigaga. Mitmes mõttes oli tänavune küsitlus varasemaist erinev. Seekord uurisime lisaks rahuloluküsimustele ka töötajate motivatsiooni ning tagasisidet juhtimise kohta.


Ankeedi koostamisel lähtusime rahvusvahelisest COPSOQ II (The Copenhagen Psychosocial Questionnaire, version II) metoodikast küsimusi siiski Eesti oludele kohandades. Teine suurem erinevus oli info kogumine interneti abil: kõigile Kliinikumi kasutajakontot omavatele töötajatele saadeti e-kiri lingiga küsitluse veebilehele. Küsitluse veebiversioon oli häälestatud nii, et vastamist sai katkestada ja hiljem jätkata (seda võimalust kasutati ka väga palju), kuid üks vastaja ei saanud ankeeti mitu korda täita. Samuti oli tagatud vastajate anonüümsus, vastanute isikut pole võimalik mingil moel tuvastada.


Need, kel kasutajakontot pole, said vastata paberankeedile. Saime 1602 täidetud ankeeti, mis vastab ca 47%-le töötajate arvust – pean seda rahuldavaks tulemuseks.

 

Tulemustest
Küsitluse kõige olulisem tulemus on tõdemus, et üldiselt on Kliinikumi töötajad siin töötamisega rahul ning enamus meist soovitaks kliinikumi töökohana ka oma heale sõbrale. 

 

Tööandjana tõden, et pilt ei ole kahjuks siiski nii särav, kui ta olla võiks. Tuues paralleeli statsionaarsete patsientide seas läbiviidud tagasiside ja rahulolu uuringuga - viimatinimetatuist on haiglast lahkudes väga rahul ca 75% ja soovitaks seda ka tuttavale ravikohana üle 80%. Arstide-õdede hulgas on rahulolematuid pisut enam – ilmselt mõjutab nende suhtumist asjaolu, et neile pakutakse erialast tööd palju parema palgatasemega riikides ja seetõttu on ka ootused kõrgemad.


Küsitluse tulemustes peegeldab rahulolu kliinikumi tööelu erinevate aspektidega siinset töökohta: rahulolu pingerivi tippu on paigutunud head suhted töökaaslastega, pikk puhkus, töö sisu ja töökoha turvalisus. Pingerivi lõpus ehk siis kõige vähem rahul ollakse töö tasustamisega, erialase arengu võimalustega ja juhtimisega.


Selleks, et nimetatud aspekte paremini hinnata ja analüüsida, paigutasime nad nn „rahulolu-mõjususe graafikule".

Graafikul seatakse uuritavad aspektid koordinaat- teljestikule vastavalt nende korrelatsioonile üldise rahuloluga (X-ehk mõjususe telg) ja nendega rahulolu tasemele (Y-telg). Graafik jagatakse neljaks suhteliseks väljaks, millel joonistuvad selgemini välja erineva kaaluga asjaolud. Nii paigutuvad paremale ülemisele väljale strateegilised tugevused. Strateegilised tugevused on need suure mõjuga aspektid, millega küsitlusele vastanud on rahul. Kliinikumis on nendeks töö sisu ja töö- ja ametikoha prestiiž. Strateegilised parandusvaldkonnad omakorda on suure mõjuga aspektid, millega küsitlusele vastanud on vähem rahul ja need paigutuvad joonisel vasakule alumisele jaotusele. Kliinikumis on nendeks võimalused eneseteostuseks, töö tasustamine, informeeritus otsustest, töökeskkond, kliiniku/teenistuse juhtimine ja kliinikumi juhtimine.


Teine osa küsitlusest käsitles motivatsiooni

Analüüsi tulemusel selgunud motivaatorite pingerivi lubab üsna kindlalt väita, et kliinikumis töötavad sisemiselt motiveeritud, oma tööd armastavad ja missioonitundelised inimesed. Küllap on selles paras annus õpetava haigla eripära, et just niisuguseid inimesi endasse koondada, sest selline pingerivi ei iseloomusta ainult arste, õdesid ja hooldajaid vaid ka tugipersonali. Parendusvaldkondade määratlemiseks koostati siingi „motivatsiooni – mõjususe graafik" ja sarnaselt leiti ka parendusvaldkonnad: õiglane kohtlemine, tööks vajaliku info kättesaadavus, võimalus mõjutada töö korraldust, võimalus mõjutada töö- ja puhkeaja planeerimist ning töö- ja eraelu ühitamine.


Juba seni kirjeldatud parandusvaldkonnad on niisugused, mida saab parandada oskusliku juhtimisega.
Tagasiside kogumine juhtimise kohta oli küsitluse kolmas suurem teema. Meeldiv on kogeda, et Kliinikumis saab avaldada oma arvamust, et meie juhtide suhtumine töötajatesse on lugupidav, et nad tunnustavad oma kolleege, oskavad tööd korraldada ning konflikte lahendada. Nimetatud omadused on meie tugevuseks. Parandusvaldkondadeks on aga: juhid peaks rohkem töötajaid usaldama, töö peaks olema õiglasemalt jagatud, otsused peaksid olema arusaadavad, juhtkond peaks enam tunnustama, juhid peaksid olema eeskujuks töötajatega suhtlemisel, juhid peaksid olema eeskujuks patsientidega suhtlemisel, töötajaid peaks võrdselt kohtlema.


Esitasime ka küsimused töötajate kokkupuute kohta vägivallaga. Uuringut kavandades kartsime hullemat olukorda, tulemustest selgus nimelt, et kokkupuuted vägivallaga on üsna vähesed. Ligi 90% ei ole töökohal kunagi vägivallaga kokku puutunud. Peamised kohad, kus töötajad on vägivallaga kokku puutunud, on psühhiaatriakliinik ja EMO ning ootuspäraselt on sealsete juhtumite põhjustajateks agressiivsed patsiendid.


Kokkuvõtteks tuleb nentida, et vaadates rahulolu, motivatsiooni ja juhtimise parendusvaldkondi on meil võimalik üsna palju ära teha parema töökliima tekitamiseks.


Juhte ja juhtimissüsteemi saab ja peab arendama parema informeerituse, õiglasema töökorralduse ja tunnustamise suunas. Loodame, et ka Haigekassa panus töötajate palkade suurendamisse jätkub järgnevatelgi aastatel ja see leevendab inimeste soovi otsida mujalt paremaid töötingimusi. Missioonitundest ja motiveeritusest meil puudust ei ole.

 

Mart Einasto
Juhatuse liige


Olga ZilinaSubmikroskoopiline kromosoomianalüüs (SKA) on uus analüüs, mis võimaldab uurida muutusi nii kogu kromosoomide kui ka väiksemate kromosoomilõikude arvus (deletsioonid ja duplikatsioonid). Tihtipeale põhjustavad sellised muutused neuroloogilisi ja psühhiaatrilisi haigusi, arengupeetust ja kaasasündinuid väärarendeid. Võrreldes klassikaliselt kasutatava kromosoomianalüüsiga ehk kromosoomide vöödistuse järgi kirjeldamisega on SKA lahutusvõime palju suurem (vähemalt 10-20 korda). Üldiselt tuvastatakse SKA abil kromosoomide muutusi umbes 15-20% arenguprobleemide ja/või intellektipuudega patsientidest. Arvestades seda on soovitatud SKAd kasutada esmase meetodina ebaselge etioloogiaga vaimse arengu mahajäämusega, autismi spektri häiretega või kaasasündinud hulgiväärarenditega patsientide uurimiseks.


SKA on haigekassa hinnakirjas alates 2011.a., kuigi seda kasutatakse kliinilises praktikas juba 2009.a. Nelja aasta jooksul (2009-2012) tehti Eestis 1191 analüüsi (sh 60 loote analüüsi).


2012. a. detsembris avaldati soovitus kasutada SKAd ka primaarse geneetilise testina sünnieelses diagnostikas raseduste puhul, kus UH uuringul on tuvastatud lootel väärarend. Võrreldes klassikalise kromosoomianalüüsiga pakub SKA mõningaid eeliseid: suurem lahutusvõime, võimalus vältida rakkude kultiveerimist, analüüsi automatiseeritus. 2009-2012 perioodil analüüsiti kliinikumi geneetikakeskuses 60 loote DNA proovi. Muutusi, mille kohta anti tagasiside arstile, tuvastati 8 juhul. Kriitiliseks analüüsi etapiks jääb aga SKA tulemuste interpretatsioon (eriti sünnieelse diagnostika puhul), mis mõnel juhul võib osutuda suhteliselt keeruliseks.


Olga Zilina

Geneetik

Sünnieelne diagnoostika aastatel 1990-2012

Pärilike haiguste sünnieelne diagnostika (SeD) sai Eestis võimalikuks 1990. aastal kliinikumi ühendlabori geneetikakeskuse Mari Sitska1ja naistekliiniku koostööna. SeD põhineb otsesel lootematerjali uuringul, materjali kättesaamiseks kasutatakse invasiivseid tehnikaid – amniotsenteesi, koorionibiopsiast ja kordotsenteesi. 1990. a. sügisest kuni 2012. aastani tehti Eestis 19151 invasiivset SeD protseduuri. Amniotsentees on olnud enimkasutatav meetod (98,8% protseduuridest), mida tehti 18805 korda raseduse 14.-20. nädalal. Kromosoomianomaalia leiti 649 (3,45%) juhul. Koorionibiopsiat rakendati ainult kõrge riskiga raseduste puhul (tõenäosus loote pärilikule haigusele vähemalt 10%). Ühtekokku tehti 301 protseduuri: 53% juhtudest oli näidustuseks ultraheliuuringul leitud loote anomaalia, 27% monogeense haiguse esinemine perekonnas, 13% positiivne sõeltest. 90 juhul (30%) jõuti diagnoosini: neist 88% loodetest leiti kromosoomianomaalia ja 12% geenihaigus. Kordotsenteesi (53 protseduuri) kasutati üksnes spetsiaalsetel näidustustel, peamiselt ultraheliuuringul leitud loote väärarengu tõttu. Kromosoomianomaalia leiti 4 juhul (7,5%). Invasiivsete protseduuride tulemusena leiti 724 juhul (3,8%) kromosoomianamaalia, geenihaiguseid diagnoositi 16 juhul (0,08%). Kromosoomianomaaliatest moodustasid 72% juhtudest arvuanomaaliad, millest kõige sagedasem (59%) oli trisoomia 21 ehk Downi sündroom.

 

SeD näidustused on muutunud aastate jooksul vastavalt rasedate sõeltestimise ja ultrahelidiagnostika võimaluste arenemisele. Kuni 2005. a. oli sagedaseim näidustus raseda vanus alates 35-37 aastast, millele järgnesid sageduselt raseda seerumskriiningu positiivne tulemus (38%), komplitseeritud anamnees (10%), ultraheliuuringul leitud loote anomaalia (3%). Vanuseriski osakaal on järjest vähenenud ja viimastel aastatel oli see ainsaks näidustuseks ainult 5-6% juhtudest.

 

Downi sündroomi skriining Eestis 1995-2012

Loote kromosoomihaiguste (Downi sündroom jt.) skriiningprogrammi juurutamist alustasime 1995.a., kui näidustuseks oli vanuserisk (ema vanus >35/37 aasta). II trimestri vereseerumi biokeemiliste markerite sõeltestiga (double test) riskirühma väljaselgitamiseks nooremas vanusegrupis (<35) alustati Tartus ja Tartumaal 1998. a. Alates 2003. a. toimub skriining praktiliselt kogu Eestis. Alates 2009. a. toimub sõeltestimine kõigile rasedatele sõltumata nende vanusest. 2012. a. oli rasedate skriininguga hõlmatus Eestis keskmiselt 99%, kuid see erines piirkonniti. Aastail 1995-2012 diagnoositi Downi sündroomi sünnieelselt 303 juhul. Samal ajavahemikul sündis 221 Downi sündroomiga last. Seega kogu perioodil diagnoositi sünnieelselt 58% kõikidest Downi sündroomi juhtudest. Sünnieelse skriiningu tulemusel on Downi sündroomi sünnisagedus Eestis langenud. Esinemissagedus Eestis enne sünnieelse skriiningu alustamist oli 1:789, sünnieelse skriiningu alustamiste järel on Downi sündroomi keskmine sagedus sünnil (perioodil 1995-2012) 1:1108.

 

SeD probleemid erinevatel aegadel.

1990. a. alustades oli peamiseks mureks tööks vajaliku aparatuuri ja materjalide hankimine. Olukord lahenes täielikult 1. juunist 1995. a., mil hakkasid kehtima uued raviteenuste hinnad. See võimaldas tööks vajalikku varustust osta meie enese teenitud raha eest. Kuni 1995.a. oli suureks probleemiks oodatust tunduvalt tagasihoidlikum nõudlus, mis tulenes nii naiste vähesest informeeritusest kui ka naistearstide suhtelisest konservatiivsusest soovitamaks uut diagnostilist võimalust. Olukord paranes tänu pidevale selgitustööle alates 1996. a.

 

Viimaste aastate probleemid on seotud ultraheliuuringul kuklapiirkonna läbikumavuse (NT) mõõtmisega. Takistuseks I ja II trimestri integreeritud sõeltesti rakendamisele Eestis on FMF (Fetal Medicine Foundation) poolt akrediteeritud NT-mõõtjate vähesus. Kuna enamik akrediteeritud mõõtjatest töötab Tallinnas ja Tartus, siis mitmes piirkonnas Eestis pole võimalik nõuetele vastavat I trimestri UH uuringut (NT mõõtmist) pakkuda. Integreeritud/kombineeritud sõeltestide rakendamine võimaldab aga oluliselt vähendada invasiivsete protseduuride hulka.

 

SeD hetkeseis ja tulevik Eestis

Oluline on riski täpsustamise teel vähendada invasiivsete protseduuride hulka. Selleks on vajalik rakendada laiemalt praktikasse I trimestri kombineeritud sõeltest (I trimestri seerumiskriining + NT mõõtmine) ja I ja II trimestri integreeritud sõeltest (II trimestri seerumiskriining + NT mõõtmine). Selle realiseerimiseks on vajalik, et NT mõõtmine akrediteeritud spetsialistide poolt oleks kättesaadav kõikidele rasedatele Eestis. Eesmärgiks on, et invasiivne SeD protseduur tehakse üksnes individuaalse riski arvutamise alusel.

 

Dr. Mari Sitska

Meditsiinigeneetik

Novembris tähistas kliinikumi lastepsühhiaatria osakond 30ndat tegevusaastat, kuid psühhiaatrilise arstiabi osutamine lastele Tartus ulatub märksa kaugemale. Aastail 1880-1886  töötas Tartus Ülikooli vaimu- ja närvihaiguste õppetooli esimese professorina Herman Emminghaus, kes andis 1887. a. välja esimese lastepsühhiaatria õpiku maailmas. Seejärel osutasid psühhiaatrilist abi lastele eelkõige  täiskasvanutele spetsialiseerunud psühhiaatrid, kuni 1963. a. alustas esimese  lastepsühhiaatrina Tartus tööd dr. Ülo Uusma.

 

Alates 1975. a.  tegeles lastepsühhiaatrite koolitamisega dots. Lembit Mehilane ja alates 1980. a. dots. Jüri Liivamägi, kes on tänaseni konsulteerinud lasteosakonnas viibinud lapsi.

 

21. novembril 1983. a. avati Vabariiklikus Tartu Kliinilises Psühhoneuroloogiahaiglas 25 voodikohaga lasteosakond. Läbi 30 aasta on lasteosakonnas töötanud spetsialistid otsinud paremaid abistamise  võimalusi lastele ja noorukitele. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on  pidevalt toimunud erialased koolitused koostöös Rootsi, Soome ja Norra kolleegidega. 2006. a. toimunud renoveerimise järgselt paranesid oluliselt abi andmise võimalused. Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakond osutab ambulatoorset ja statsionaarset lastepsühhiaatrilist abi  (plaaniline, erakorraline ja vältimatu abi, vältimatu tahtest olenematu psühhiaatriline abi); ning  alates 2006. a.  tänaseni on lasteosakonna statsionaaris avatud 16 voodikohta eraldi palatiplokkides.  Laste palatiplokis (10 voodikohta) on 13 aastased lapsed, noorukite palatiplokis (4 voodikohta) on noorukid vanuses 13 - 17 aastat. Sõltuvushäirete palatiplokk (2 voodikohta) kuulub noorukite palatiploki juurde, seda saab vajadusel noorukite palatiplokist eristada või kasutada teiste häiretega patsientide raviks, näiteks äge psühhootiline häire noorukieas või söömishäiretega laste raviks.

 

Lastepsühhiaatri ambulatoorsete vastuvõttude arv on  alates 1995. a. järjest suurenenud, kui 1995. a. oli 1173 ambulatoorset vastuvõttu aastas,  siis 2012. a. juba 6384 ambulatoorset vastuvõttu.

 

Täna, mil vajadus lastepsühhiaatrilise abi järele kasvab  üha enam, avaneb tänu Norra abiprogrammile, läbi Sotsiaalministeeriumi programmi „Rahvatervis", võimalus mõnevõrra parandada lastepsühhiaatrilise abi kättesaadavust.

Norra toetuse toel on kavas luua vaimse tervise keskused Pärnu, Ida-Viru ja Lõuna-Eesti piirkonda. Ida-Viru ja Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuste loomine on  Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonna vastutusel.  Lõuna-Eesti laste ja noorukite vaimse tervise keskuse raames on plaanis tööle rakendada haiglate juures piirkondlikud meeskonnad Võrus Lõuna-Eesti haiglas, Põlva haiglas  ja Valga haiglas.

 

Ida-Viru piirkonnas on kavas luua Ida-Viru Keskhaigla juurde laste ja noorukite vaimse tervise keskus, kus hakkab tööle samuti vaimse tervise õest, sotsiaaltöötajast ja psühholoogist koosnev meeskond ning  samasugune meeskond on kavandatud ka Narva Haigla juurde.

 

Kohalikus meeskonnas hakkavad tööle vaimse tervise  õde, sotsiaaltöötaja ja psühholoog, kes oskavad hinnata olukorra kriitilisust ning ka seda, kas ja kui kiiresti on vajalik lastepsühhiaatrilise abi korraldamine.  Piirkondlik meeskond peaks olema suuteline hindama, kas eelkõige on tegemist meditsiinilist laadi probleemiga või hoopis  lastekaitse, sotsiaal- või politsei valdkonda kuuluva probleemiga. Lõuna-Eesti piirkondlikud meeskonnad teevad koostööd Kliinikumi psühhiaatriakliiniku lasteosakonnaga ja Ida-Viru piirkondlikud meeskonnad ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonnaga, kes on Ida-Viru projektis Kliinikumi projektipartner.

 

 USAs ja Euroopas tehtud uuringute järgi on esmatasandi töötajate koolitamine (sh superviseerimine), elukohajärgne abi pakkumine ja hea võrgustikutöö põhilisteks strateegiateks  pere vajadustele vastava ja elukohale lähedal asuva koordineeritud laste vaimse tervise teenuse arendamisel. Planeeritud tegevused tuginevad eelkõige Euroopa ja Põhjamaade kogemustele laste ja noorukite vaimse tervise valdkonnas.

 

Lisaks vaimse  piirkondlike meeskondade loomisele on Norra projekti raames  plaanis pakkuda erialaspetsialistidele võimalust osaleda täiendkoolitustel, korraldada ühiskoolitused statsionaaris töötavale personalile ning koolitused ja vaimse tervise alane väljaõpe projektipartneritele.

 

Projekti ennetustegevuse raames  viiakse läbi  koolitusi projektimeeskonna, projektipartnerite ja võrgustikuliikmete poolt lastega tegelevatele spetsialistidele, lapsevanematele ning lastele ja noorukitele.

 

Inna Lindre

Arst-õppejõud psühhiaatria erialal

Selle aasta oktoobris toimus Eestis tuhandes neerusiirdamine.


Esimene õnnestunud neerusiirdamine maailmas tehti 1954. aastal USA kirurgide Joseph Murray ja J. Hartwell Harrisoni poolt elusdoonorilt, kus doonorelund pärines retsipiendi geneetiliselt identselt kaksikvennalt. Siirdamine oli edukas, kuna ühemunaraku kaksikute puhul ei tekkinud immunoloogilist konflikti ning puudus vajadus immuunsupressiivse ravi järele.
1959. aastal toimusid edukad neerusiirdamised Pariisis ja Bostonis, kus doonoriteks olid patsientide erimunaraku kaksikud. Tänu rakendatud immuunsupressiivsele ravile elasid patsiendid vastavalt 20 ja 26 aastat pärast siirdamist. Kuni immuunsupressiivsete ravimite laialdasema kasutuselevõtuni 1960-ndate aastate esimesel poolel surnud doonoritelt pärinevate neerude siirdamisi ei teostatud.


Eesti esimene neerusiirdamine tehti Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968. a., mil patsiendile siirati surnud doonorilt eemaldatud neer. Operatsiooni sooritasid Artur Linkberg ning tema õpilased ja kolleegid Harri Tihane, Endel Tünder, Kalju Põder, Raul Talvik*.

 

Neerusiirdamise eeldusteks olid hemodialüüsi juurutamine 1966. aastal, pikaajalised kogemused teadvusetus seisundis haigete ravis ja ajusurma kriteeriumide juurutamine närvikliiniku hingamiskeskuses ning kirurgide, neuroloogide ja kohtuarstide hea koostöö.


Elusdoonorilt pärinev neer siirati Eestis esmakordselt 1972.aastal. Lastele on neerusiirdamisi teostatud alates 1974. aastast.


Eestis siiratakse neere vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis ja keskmiselt teostatakse aastas 50 neerusiirdamist. Elundidoonorluse ja - siirdamise rahvusvahelistes võrdlustes kasutatakse indikaatorina siirdamiste suhtarvu miljoni elaniku kohta (per million population). Mullu toimus Eestis neerusiirdamisi 59, mis annab vastavaks näitajaks 45,4. Võrdluses teiste Euroopa riikidega paistab see üsna positiivselt silma, asetades meid Euroopa Liidu riikide seas tublile 8. kohale**.
Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktor Virge Palli sõnul elab Eestis praegu ca 450 töötava neerusiirikuga inimest, käesoleva aasta oktoobrikuu lõpu seisuga oli ootelehel 43 patsienti.
Neerusiirdamiste puhul tuleb üha rohkem ette korduvsiirdamisi. Kuivõrd neere on Eesti siiratud juba enam kui 40 aastat, siis tulevad patsiendid siirdamisele teist ja kolmandatki korda. Tänavu siirati esmakordselt Eestis ühele patsiendile korraga kaks erinevat elundit - nii neer kui maks.

 

Elundite kasutamine siirdamiseks on oluliselt muutnud ajalooliselt välja kujunenud arusaamasid nii inimkeha ehitusest ja funktsioneerimisest, kui surmast. Kui traditsioonilises meditsiinis on ravisuhtes kaks osapoolt - patsient ja tema arst, siis elundisiirdamiste korral lisandub protsessi võtmeisikuna doonor ja seeläbi laiemalt kogu ühiskond.

 

Transplantatsioonimeditsiini teine oluline eripära on sõltuvus paljudest erialadest – kirurgia, nefroloogia, immunoloogia, patoloogia, viroloogia, mikrobioloogia, intensiivravi, anestesioloogia, kardioloogia, farmakoloogia, – kui nimetada vaid tähtsamaid. Organite siirdamine saabki toimuda ainult tänu väga heale koostööle.


Neerusiirdamisprogrammi eestvedajateks Eestis on kolm kogenud uroloogi – dr. Peeter Dmitriev, dr. Aleksander Lõhmus ja dr. Jaanus Kahu. Aastatega on nende juhtimisel välja kujunenud hästi töötav koostöövõrgustik, mis hõlmab endas lisaks kliinikumi erinevatele struktuuriüksustele ka paljusid teisi raviasutusi Eestis – doonorite tuvastamisel ja doonorneerude eemaldamisel on abiks intensiivravi osakonnad ja operatsiooniblokid kõigis piirkondlikes ja keskhaiglates, retsipientide ravi korraldamisel ja läbiviimisel nii enne kui pärast siirdamist teevad põhilise töö dialüüsikabinetid ja nefroloogiakeskused üle Eesti.


Kliinikum tänab kõiki doonoreid ja nende lähedasi ning samuti ka kõiki neid meedikuid üle Eesti, kes selles valdkonnas igapäevaselt töötavad – kõiki, tänu kellele on doonorelunditega päästetud väga paljude inimeste elud.

 

*Eesti Arst 2009; 88(5):329-333. Peeter Dmitriev „40 aastat neerusiirdamist Eestis".

**http://www.ont.es/publicaciones/Documents/Newsletter2013.pdf

 

Kommentaar

Dr. Asta Auerbach
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla
Nefroloog, doonorkoordinaator

 

Tuhat neerusiirdamisoperatsiooni on ühelt poolt riigile väga oluline majanduslik kokkuhoid. Operatsioon ise ja sellejärgne immunosupressioonravi on küll kallis, kuid selle järel vabanevad patsiendid kulukaist ja aeganõudvaist hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi protseduuridest.


Teine ning samavõrd oluline külg on operatsiooni mõju patsiendile. Esiteks Tunduvalt paraneb patsiendi elukvaliteet - ta võib minna tööle, tal on oluliselt rohkem aega pühenduda oma perele, lähedastele, hobidele. Patsient saab oma tavapärase eluga sammu edasi minna.


Väga kurb on, et operatsiooni ei ole võimalik teha kõigile vajajaile . Kõiki patsiente, kel oleks tarvidus neerusiirdamiseks, ei saa kahjuks panna ootelehele nende terviseseisundi, kaasuvate haiguste jm põhjustel.

 

 

Sergey Trushkov
Latvian Transplanttaion Coordination Centre,
Head of the Unit

Benefits of 1000 kidneys transplantations for a small country
Success in life-saving organs transplantations, including kidney transplantations, reflects some principal items of the progress. First of all, of course, the presence of clearly defined legislation regulating organ transplantation, especially if it is based on the presumed consent principles. Implementation of such legislation depends greatly on community development level, whether people understand and accept the necessity to treat these seriously ill patients by means of organ transplantation.


The second moment is that organ transplantation is closely related to the progress of medicine. Each time I come to Tartu I see the growth of your hospital, development in transplant surgery, co-ordination and tissue typing.
I think that kidney transplantation program was the basis for development of other organ transplantation. Estonian transplantation center performs 43,8 kidney transplantations per million population and this activity is one of the best results in the world. This means that the small country shows the similar transplantation activity as big European countries do, and this is the result of excellent and civilized work and life.


The staff of Latvian Centre of Transplantation would like to congratulate our Estonian colleagues for this success!
We have been good friends and colleagues for a long time and we hope to continue our cooperation providing the development of transplantation and professional education in our countries in the future.

 

With best regards,
Sergey Trushkov

Meditsiiniinfo keskus on e-õppe vormis koolitanud meditsiinialaste andmebaaside kasutamist kursusel „Meditsiinialased infoallikad. Infokirjaoskuse (information literacy) põhimõtted. Tõenduspõhise meditsiini infoallikad, PICO meetod. Vaba juurdepääsuga infoallikad internetis ja nende kvaliteedi hindamine."

 

Meditsiinitõdede iga on umbes viis aastat, siis võivad uued uurimistulemused ja teadmised asendada senikasutatavaid. Ülikiire infovoo tingimustes muutuvad üha olulisemaks infokäsitlemisega seotud teadmised ja oskused. Tänapäeva ühiskond on teabeühiskond, kus info leidmine, tõlgendamine ja rakendamine on muutunud ülioluliseks ja tihti ka edukuse määrajaks. Saamaks tõest ja uusimat informatsiooni, peavad meditsiinitöötajad orienteeruma internetipõhistes andmebaasides. Internetist vajaliku teabe otsimine ja leidmine nõuab nn infokirjaoskust, mida nimetatakse sageli „teiseks kirjaoskuseks". Otsing on seotud andmebaasidega ja sinna sisestatud teabega (nt viited, faktid, tekstid, pildid, helikujundid). Meditsiinitöötajate oskused leida internetist vajalikku teavet on erinevad. Meditsiiniinfo keskus püüab neid oskusi parendada.

 

Teist aastat on kasutusel uus meetodid – e-õpe. Koolitus toimub Moodle internetikeskkonnas. E-kursuse kestvus on 8 nädalat ehk 120 akadeemilist tundi (loengud, praktiline tegevus, iseseisev töö). Kursuse läbides saab osaleja 4,5 EAP.

Kursus on paindlik, sest  erinevalt auditoorsest õppetööst saavad osalejad valida materjalidega tutvumiseks sobiva aja ning õppida jõukohase tempoga. Kokkulepitud tähtajaks tuleb esitada kodused ülesanded. Kursus algab kergemate materjalide ja üldoskuste tutvustusega. Järk-järgult raskusaste suureneb ning ka praktilised iseseisvad tööd lähevad keerulisemaks.

 

Kursusel tutvustatakse kliinikumi andmebaase  Ovid, UpToDate, Micromedex ning STAT!Ref ja EBSCO.

 

Kursuse lõppedes oskavad arstid-õed kasutada erialaseid andmebaase, otsida sealt vajaminevat informatsiooni. Internetikeskkonna kasutamisega kaasneb sageli oht saada väärinfot, kuna allikate usaldusväärsus pole tihti kontrollitav. Väga tähtis on ka, et sellel kursusel õpetatakse neile, kuidas hinnata andmebaasidest ja internetist leitud infot.

 

E-kursuse materjalid on  koostanud Ludmilla Sööt, Piret Truu, Keiu Saarniit ning Riina Kuik. Medinfo3

Tänaseks on e-kursuse läbinud pea 100 kliinikumi ning erinevate Tallinna haiglate arsti, õde jt erialade spetsialisti. Ettevalmistamisel on ka venekeelse kursuse materjalid.

Järgmine e-kursus kliinikumi töötajatele algab 1. oktoobril 2013. Samal ajal algab kursus ka Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla töötajatele. Lisainfo meditsiiniinfo keskusest Ludmilla Söödilt. Eelregistreerumine kursusele toimub aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Ludmilla Sööt

Meditsiiniinfo keskuse spetsialist

 

Kommentaar:

Katrin Puurmaa, õde, sisekliinik

„Olles varem diplomitööd tehes kokku puutunud mõningate andmebaasidega, ei olnud mul siiski aimugi, kui palju erinevaid andmebaase tegelikult on ning kui informatiivsed võivad andmebaasid olla. Ning samuti ei teadnud ma varem, kui palju erinevaid võimalusi neis on. Nüüd kui kursus on läbitud, oskan ma iseseisvalt kasutada oma eriala infoallikaid ning hinnata internetis kättesaadava info kvaliteeti. Oma töös saan ma neid andmebaase kasutada näiteks selleks, et  erinevate protseduuride/uuringute infolehti otsida, lugeda haiguste ja ravi kohta või end erinevate meditsiiniliste artiklite ja uurimistöödega kurssi viia."

 

Inna Raud, õde, kõrvakliinik

 „On väga südantliigutav, et õpetaja peale kursust tunneb huvi, kuidas endisel õpilasel läheb, kas ta saab teadmisi tööelus rakendada. See aitab õpilasel hoida toonust ja sunnib algteadmisi meelde tuletama. Mul vedas nii suurepärase ja professionaalse õpetajaga!

Tegelikult teadsin enne e –kursust ainult, et internetis on meditsiiniteemaalised andmebaasid. Tervishoiu kõrgkooli lõpetamisest on möödas 10 aastat ja ma ei olnud väga kursis, et Meditsiiniinfo keskuses saab andmebaase kasutada.

Koostame koos osakonna vanemõega Piret Videriga kõrvakliiniku kirurgia osakonna õdedele valve üleandmise juhendit. Olen otsinud informatsiooni Ovid–is. Leidsin mõningaid juhendi koostamise algaluseks sobivaid artikleid.

Andmebaaside kasutamise võimalus on väga oluline. Peame ennast pidevalt täiendama nii praktilises kui ka teoreetilises osas, seega on andmebaaside kasutamise oskus asendamatu. Elutempo läheb aina kiiremaks ja raamatukogu külastamine  mõnikord lihtsalt ei mahu päevaplaani, samas võib olla raamat juba laenatud ja peab ootama. Aga teadmised aeguvad  või ununevad kiiresti. Tuleb, lihtsalt tuleb olla kaasaegne ja käia eluga ühte sammu – see tähendab olla kursis, olla teadlik, kust saab vajaliku info. Kõige kiirem ja kindlasti mugavam on Meditsiiniinfo keskuse andmebaaside kaudu info otsimine. Infot saab sorteerida ja teha valikud, otsingu võimalusi piirata - tulemus võib olla suurepärane. Nii suures baasis leiadki seda, mida saad oma töös rakendada. Andmebaaside kasutamine hõlbustab ja soodustab inglise keele oskuse säilitamist ja arendamist."

 

Meditsiiniinfo keskus on avatud uutes ruumides

Meditsiiniinfo keskus kolis suvel L. Puusepa 2, I korruse vastremonditud ruumidesse. Keskus on avatud tööpäeviti kell 8.30-16.30. Medinfo1

Traditsiooniliselt tutvustab keskus neljapäeviti kell 14.00 andmebaase ning keskuse tööga seonduvat.