Perekooli koordinaator Anne Ilves septembris loengut pidamas. Foto: Jaak Nilson.

Alates 1. oktoobrist tuleb rasedatel ja nende saatjatel naistekliiniku perekooli loengu eest maksta 50 krooni suurust osalustasu.

Perekooli koordinaatori Anne Ilvese sõnul korraldati senine tasuta teenus ümber tasuliseks, et kindlustada registreerunute osavõtt loengutest. „Harvad polnud juhused, kus 18-st nimekirjas olevast osalejast tuli kohale vaid kaks. Samal ajal aga jäid teised soovijad seetõttu osalemisvõimalusest ilma," selgitas ta. „Seega tekkis meil vajadus inimesi kuidagi distsiplineerida."

Kahe kuu pikkuse praktika põhjal tuleb tõdeda, et loengute tasuliseks muutmine vähendas oluliselt inimeste huvi teenuse vastu, millest tingituna langes ka tegelik külastatavus ca 39% võrra. Keskmine ühe loengu auditooriumi hulk kahanes 14,5-lt 7,5-le ning ühe kuu jooksul perekoolis osalejate arv eelnevate kuude keskmisest 503-lt 180-le oktoobris ja 208-le novembris. Ning kui varasematel kuudel oli iga päev mitu loengut, siis nüüd toimub neid keskmiselt kuus korda nädalas. „Huvitaval kombel vähenes ka osakonna tutvustustest osavõtjate arv, kuigi see teenus on jätkuvalt tasuta," avaldas ämmaemand imestust.

Samas näitas novembrikuu jooksul läbi viidud tagasisideküsitlus, et külastajate rahulolu perekooli loengutega on jätkuvalt kõrge ega ole pärast nende tasuliseks muutumist langenud. „Muidugi tahetakse nüüd väljakäidud raha eest saada tootenäidiseid, tasuta parkimist, komplekshinda koos partneriga tulijatele ja igasugused muid soodustusi," muigab Anne Ilves ning tõdeb, et kuigi külastajatele ei ole kahjuks võimalik seda kõike pakkuda, on kaalumisel süsteemi sisseseadmine, kus iga kahe loengu külastamise järel on kolmas juba tasuta.

Foto: lastekliiniku erakogu.

Detsember on jõulukuu ja seostub ikka kingituste jagamisega. Seetõttu oli suur rõõm kogeda inimeste entusiastlikkust ning andmisrõõmu, mis ühel või teisel moel meieni jõudis.

Kuu aja jooksul oli kõikidel patsientidel ja töötajatel võimalik nautida Koidu Lauri vaibanäitust „Villast võlutet". Autor on oma töödesse sisse viltinud palju rõõmsaid mõtteid, soove, unistusi ning veidi vigurit ja mõistujuttu.

Sama liigutav oli Tartu Teatri näitlejate Romero Tamre, Tess Pauskari ning Algis Astmäe soov tuua haiglas viibivate lasteni meeleolukas lavastus „Vahva rätsep".

Peale selle pakkusid jõulukuul lastele erinevaid tegevusi meisterdamiste, mängude ja laulude näol Tartu Tervishoiu Kõrgkooli I kursuse ämmaemandad, korporatsiooni Filiae Patriae liikmed ja Laeva Põhikooli lapsed õpetaja Triin Napa juhendamisel.Lastefondi vabatahtlikud eesotsas Kaisa Söödiga täiendasid meie mängutubasid uute mänguasjadega.

Samuti hoolitses Tartu Tarbijate Kooperatiiv koostöös Lastefondiga nende laste eest, kes jõuluõhtu haiglas pidid veetma. Igale kommikotile lisas Peep Sooman omalt poolt raamatu "Tapeedipoiss Tambet" ning kingitusi käis lastele üle andmas jõuluvana isiklikult.

Suur aitäh kõikidele pühendatud aja ning heade tegude eest!

 

Evelyn Evert
lastekliiniku ülemõde

Infektsiooniriski maandamisega on kliinikumis tegeletud juba ca 10 aastat, millest seitse viimast spetsialiseerunud teenistusena. Üle-ülemöödunud murranguline, 2008. aasta tõi uue ravikorpuse valmimise näol kaasa muutusi ka infektsioonikontrolli teenistuse igapäevatöös.

Ümberkorraldustest kõneledes toovad infektsionistid ühe peamise plussina esile, et kliinikute koondumine ühe katuse alla lõi soodsa pinnase ühtsete mängureeglite tekkeks. „Kui varem olid ehk erinevates struktuuriüksustes ajaloolistel põhjustel kehtinud mõneti erisugused normid, siis ühte majja kokku tooduna on inimesed üksteisele lähemal, kommunikeeruvad rohkem ning see tagab sellise hea sünergia," sõnab infektsiooniarst Vivika Adamson. „Seda ka eeskirjade osas."

Lisaks on maja kompaktsuse tõttu struktuuriüksuste tegevus nüüd paremini jälgitav ning infektsiooniteenistus neile kergemini kättesaadav. „Nii et majade ühendamine on mõlemat pidi kasuks tulnud," leiab Adamson. Ka õppetegevust ning erinevad ühisüritusi, loenguid ja koolitusi on teenistusel uutes tingimustes mugavam ja lihtsam läbi viia ning korraldada.

Kuna uue korpuse valmimise käigus sai põhjalikult ümber ehitatud ka vana haiglaosa sissepääs ning fuajee, kuhu rajati infektsioonikontrolli teenistuse uued ametiruumid, paranesid oluliselt üksuse enda töötingimusedki. Oma tegevuse algperioodil 7 aastat tagasi tuli teenistusel hakkama saada keldrikorruse ruumides, seejärel tegutseti pikalt L.Puusepa 8 II korrusel nn remondipiirkonnas. „Toimetasime seal koos remondimeestega," muigab Vivika Adamson. „Nii et sellega võrreldes, vaadake siia!"

23.-24. septembrini toimus Hollandis Leidenis Eurotransplanti (ET) iga-aastane kohtumine, kus siirdamismeeskonnad üle Euroopa jagasid kogemusi ja arutlesid koostöö arendamise võimaluste üle.

Kliinikumist osalesid rahvusvahelisel koosviibimisel neerusiirdajad dr Peeter Dmitriev ja dr Aleksander Lõhmus, immuunanalüüsi osakonna koesobivuslabori spetsialist Astra Västrik ja transplantatsiooni koordinaator Anni Küüsvek. Üritusest ei saanud osa võtta dr Toomas Väli, kes Tartust lahkumise asemel siirdas koos oma meeskonnaga urgentsele patsiendile maksa.

Kohtumine algas transplantatsiooni koordinaatorite koosolekuga, mille avas ET peadirektor Arie Oosterlee, kes on varasemalt väga kaua koordinaatorina töötanud. Üheks peamiseks arutlusteemaks oli keeleprobleem. Nimelt on ET ametlikuks töökeeleks inglise keel, st kogu info doonori seisundi kohta tuleks ET infosüsteemi kanda inglise keeles, kuid väga sageli on näiteks röntgeni ja ultraheli kirjeldused edastatud kohalikus keeles. Selles osas on tublimad olnud just ET-ga hiljem liitunud väiksemad riigid, samas kui Saksamaa annab doonoriinfo peaaegu 100% juhtudest edasi saksa keeles. Osalejate lõbustamiseks loeti ette mõned doonori raportid hollandi, horvaatia ja sloveenia keeles.

Foto: Liis Veede erakogu.Kliinikumi stomatoloogia kliiniku arst-õppejõud dr Tiia Tamme ja dr Liis Veede osalesid 6.-7. septembrini Innsbruckis koolitusel
pealkirjaga "AOCMF Advanced Course Neck Dissections" ("Kaelapiirkonna dissektsioonkursus edasijõudnutele").

Arstide sõnul oli rahvusvahelise näo- ja lõualuudekirurgia spetsialistide ühenduse AOCMF-i poolt organiseeritud kursus väga kasulik, sest andis kiire meeldetuletuse nii kaela topograafilisest ja süsteemsest anatoomiast kui kasvajatega seotud kirurgilise ravi põhimõtetest. Koolituse suure plussina toodi esile ka võimalust prepareerida tunnustatud õppejõududekirurgide käe all. „Nii oli alati keegi sinu kõrval valmis demonstreerima operatsioonitehnikaid "laibamaterjalil" või lihtsalt aitama üles leida mingit kindlat närvi või veresoont," kirjeldas dr Tamme.

Kursuse korraldust ja päevakava ülesehitust hindavad osalenud samuti heaks: teoreetilisele teemakäsitlusele järgnes koheselt käeline tegevus, mis aitas äsjaomandatud teadmisi praktika läbi kinnistada. Koolitus lõppes ümarlauaga, kus osavõtjatel oli võimalus diskuteerida komplikatsioonide üle, mis võivad tekkida eelkõige pahaloomuliste kasvajate ravis.

Kursusest võtsid osa kolleegid seitsmest erinevast riigist, lektoritena astusid üles Euroopas tunnustatud kirurgid Müncheni Ülikooli näo-lõualuukirurgia kliinikust ning Innsbrucki Meditsiini Ülikoolist.

Stomatoloogia kliiniku kirurgide osalemine koolitusel sai võimalikuks tänu Baltrade OÜ ja TÜ Kliinikumi Arendusfondi toetusele.

 

Kliinikumi Leht

Dermatoloog Külli Paasik teostamas lasereemaldusprotseduuri varem kliinikus kasutusel olnud aparaadiga aastal 2007.Ajendatuna üha suuremast nõudlusest kosmeetilise protseduurina tätoveeringute eemaldamise järele lisati vastav teenus 1. septembrist nahahaiguste kliiniku tasuliste teenuste nimekirja.

Tätoveeringute lasereemaldusega tegeleva dermatoloogi dr Külli Paasiku sõnul on nahahaiguste kliinikus tätoveeringuid eemaldatud tegelikult juba aastaid. „Seni tasus selle eest haigekassa, kelle hinnakirjas on tätoveering haigusena kodeeritud," rääkis arst.

Kliiniku ülemõde Tiiu Kõrran täpsustas, et kuna teenuse vastu huvitundjate seas aga suurenes järjest isiklikel põhjustel tätoveeringut eemaldada soovivate patsientide osakaal, kellel puudus selleks meditsiiniline näidustus, siis saigi teenus tasulisse hinnakirja lülitatud. „Sellisel juhul läheneme me tätoveeringu eemaldamisele nüüdsest kui kosmeetilisele protseduurile," ütles ta.

Teenuse eest tuleb inimestel olenevalt nahamaalingu suurusest tasuda 350-450 krooni laserisessiooni kohta: kuni 30 cm² üldpinnaga tätoveeringu eest vähem ning sellest suurema eest rohkem. „Kokku tuleks protseduuri teostada 6-10 korda ning keskeltläbi iga kolme nädala tagant," sõnas dr Paasik. See, kui heledaks tätoveeringu

lasereemaldusega muuta saab, sõltub aga lisaks korduste arvust ka värvainest, millega kujutis on tehtud, kui sügavasse nahakihti see on tehtud ning sellest, millises keha piirkonnas see paikneb. „Milline lõpptulemus jääb, oleneb paljudest teguritest," selgitas Külli Paasik. Veel rõhutas tohter, et kindlasti on välistatud igasugune tätoveeringute ümberkujundamine või osaline eemaldamine, heledamaks saab teha siiski kogu kujutist korraga.

Mis on see võlumasin?
Tätoveeringute eemaldamiseks kasutatakse laserit, millega on nahaprobleemidega inimesi kliinikus aidatud juba neli aastat. Aparaat MedArt 740, mille lainepikkuseks on 532 nanomeetrit ning võimsuseks 5 vatti, koosneb kahest osast: portatiivsest laserist ning jahutusmasinast. Koos toimides tagavad need, et protseduur oleks patsiendile võimalikult vähe ebameeldiv. „See on nagu hambaarsti juures, et kui hammas välja tõmmatakse, siis tehakse tuimestav süst," toob dr Paasik näite kolleegide varal. „Siin on täpselt samamoodi, ainult see tuimestus saavutatakse temperatuuride vahega – külmaga vähendatakse kuumast laserikiirest tekkivat valuaistingut."

Foto: sisekliiniku erakogu.22.-23. oktoobril oli kliinikumi töötajatel võimalus rahvusvahelise osteoporoosinädala raames sisekliinikus oma luutihedust mõõta ning reumatoloogidega osteoporoosi teemal konsulteerida.

Sisekliiniku arst-õppejõu dr Mari-Ann Kalderi sõnul ajendas seesugust üritust läbi viima kolleegide vähene osalus luutiheduse uuringutel: „Ühel hommikul densitomeetria kabinetis uuringuvastuseid kirjutades, astus sinna sisse üks meie maja töötaja ja ütles, et talle pole elu sees densitomeetriat tehtud," rääkis reumatoloog. „Ometi oli ta selles eas, kus see uuring oleks võinud olla ammu teostatud." Sellest innustatuna võetigi koos dr Riina Kallikormiga vastu otsus korraldada haigekassa ja sponsorite abiga oma töötajatele suunatud vastuvõtt.

Dr Kalderi sõnul oli kolleegide osalusaktiivsus äärmiselt suur, mistõttu oldi sunnitud vastuvõetavate arvu etteregistreerimisega piirama. „Aparaat lihtsalt ei jõua protseduuri kiiremini teha – selle läbilaskvus on 6 inimest tunnis," selgitas ta. Siiski on arst veendunud, et üritus kulges edukalt – töötajad olid sellise võimaluse eest väga tänulikud ning tänu kontrollile avastati ka päris palju hälbelisi leide: „14-l inimesel tuvastasime osteopeenia ning osteoporoos sai esmakordselt diagnoositud viiel kolleegil." Kokku käis konsultatsioonil ligi 60 kaastöötajat.

Loo peakangelased Kasahstani pealinnas Astanas - suurepärase arhitektuuriga linnas, mis loodud 7 aastaga. Foto: Aivar Pintsaare erakogu. Alates 2008. aasta kevadest on traumatoloogia- ja ortopeediakliiniku tohtrid Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse käinud erialaseid õpetusi jagamas juba nii Kasahstanis, Aserbaidžaanis kui Ungaris. Lähiajal ootavad eeldatavalt ees veel ka Malta, Sankt-Peterburg, Gruusia ning Praha.

Arvukate õpetamisreiside taga on rahvusvaheline organisatsioon AO Trauma, mis ühendab lihasluukonna traumaatiliste vigastustega tegelevaid arste üle maailma ning mille Eesti ortopeede ühendava alaseltsi aktiivsete liikmetena dr Pintsaar ja dr Saluse tegevad on. Nii kohaliku kui ülemaailmse ühenduse peamiseks tegevusvaldkonnaks on ortopeedia-alase täiendkoolituse organiseerimine oma liikmetele.

Koolitatavatest koolitajateks
Seltsi tegusate liikmetena on Aivar Pintsaar ja Toomas Saluse eelnevalt aastate jooksul ise hulga erineva Näidisoperatsioon sääreluu ebaliigese korral. Foto: Aivar Pintsaare erakogu.tasemega spetsiaalseid kursuseid läbinud, mistõttu peetakse neid täna juba rahvusvaheliselt hinnatud spetsialistideks. „Kuivõrd kõik toimekad Eesti ortopeedid on saanud küllaltki hea koolituse ning nende töö kvaliteet on kõrgel arvestataval Euroopa tasemel, on hakatud meid koolitusprogrammidesse kaasama mitte enam ainult kuulajate, vaid juba ka lektorite ja praktiliste töölaudade instruktoritena," täpsustab Pintsaar.

Kuna paljudes riikides ei räägi arstkond peale oma emaja vene keele ühtegi teist keelt ning vene keele oskusega lektoreid AO Traumal napib, on Eesti arstid oma ajaloolisest taustast tuleneva keeleoskuse tõttu haaratud kursuste läbiviimisse eeskätt just võõr- või emakeelena vene keelt rääkivates riikides. See tähendab peaasjalikult endiseid idapoolseid Nõukogude Liidu maid.

10 aastat tagasi, 2. oktoobril 2000 alustas tegevust kõrvakliiniku kuulmise ja kõnestamise osakonna statsionaar. Sellest, millega tegeletakse üksuses täna ning kuidas on edenenud aastatetagused unistused osakonna tegevusbaasi laiendamisest, sh vastsündinute kuulmise skriiningu käivitamisest, räägivad osakonna arst-õppejõud Katrin Kruustük ja kõrvakliiniku juhataja Priit Kasenõmm.

Implantatsioonimeeskonna arst dr Katrin Kruustük ning geneetik Rita Teek pisikest patsienti konsulteerimas. Foto: kliinikumi arhiiv.

Kui nüüd tagasi mõelda, siis mis põhjusel sai kuulmise ja kõnestamise osakonnastatsionaar loodud?

Priit Kasenõmm (PK): Paljuski ajendatuna väikelaste kuulmislanguse diagnostika ja rehabilitatsiooni, eeskätt sisekõrva implantatsiooni tõhustamise vajadusest.

Katrin Kruustük (KK): Peamist rolli mängis see, et 10 aastat tagasi diagnoositi lastel kuulmispuue väga hilja, mistõttu hilines rehabilitatsioon. Keskmine diagnoosimise vanus oli siis 3,5 aastat ja rehabilitatsiooniga alustamisel 4-5 aastat. Isegi, kui diagnoosini jõuti varakult, tekkis küsimus, mis nende lastega edasi teha. Väikelaste kuulmislanguse rehabilitatsioonis oli kogu maailmas selleks ajaks jõuliselt esile kerkinud sisekõrva implantatsioon ning kõnealune osakond loodigi just sellega haakuvate vajaduste rahuldamiseks
Veidi hiljem algasid ka läbirääkimised haigekassaga, et käivitada laste kuulmisskriining. Ennekõike ikka selleks, et kuulmislanguse diagnoosini jõutaks võimalikult vara.

PK: Kusjuures tänavu kevadel täitus ka 10 aastat esimesest sisekõrva implantatsioonist Eestis. Ühtlasi paigaldati kõrvakliinikus 100. implantaat.

KK: Statsionaarse osakonna vajadus tulenes ka sellest, et väikelaste kuulmislanguse diagnostika nõuab enamasti aega ja põhjalikku lähenemist. Samuti oli vaja luua koht kuulmispuudega laste vanemate väljaõppeks ning tingimused, kus teostada hilisemat implantaadi programmeerimist. See kõik ei saa toimuda pooletunnisel vastuvõtul.

Foto: www.urologyweek.org

13. - 17. septembrini tähistati Eestis eesnäärme tervisenädalat, mille eestvedajaks oli kliinikumi androloogiakeskus.

Keskuse direktori dr Margus  Punabi sõnul oli üle-euroopalise uroloogianädala raames korraldatud eesnäärmenädala eesmärgiks tõsta meeste teadlikkust eesnäärmeprobleemidest ning nende ravivõimalustest. „Kuna problemaatika on Eestis väga aktuaalne – suremus eesnäärmevähki on meil Euroopa suurim – siis võttes eeskuju riikidest, kus seda nädalat on juba 5 aastat peetud, on viimastel aastatel seda ka Eestis tegema hakatud," selgitab ta. Kui varasemalt tegelesid sellega uroloogid, siis viimased paar aastat on nädalat organiseerinud kliinikumi androloogiakeskus.

Kuna Eestis on eesnäärmehaigused just vanematel meestel äärmiselt levinud, arstide juurde aga jõutakse suhteliselt harva ja hilja, siis soovitaksegi korralise kampaaniaga panna mehi oma tervisele rohkem tähelepanu pöörama ning neid arstlikusse kontrolli kutsuda. „Meie sõnum on, et eesnääre on olemas ja seda peab regulaarselt kontrollima. Ja seda sama tihti kui oma autot," toonitab dr Punab tunnistades, et mehed kipuvad sageli oma oma sõiduvahendi eest paremini hoolitsema kui iseenda tervise eest.

Spordimeditsiini- ja taastusravi osakond on juba pikemat aega figureerinud kliinikumi kõrval ka kahes uues "asupaigas" – Online sotsiaalvõrgustikus Facebook ning Tartu Ülikooli Spordiklubi ruumides.

Kliiniku turundusspetsialisti Mari Targa sõnul soovitakse esindatusega Facebookis tagada, et järjest rohkemate inimesteni jõuaks teadmised tervislikust sportimisest, professionaalsest taastusravist ning võimalustest õenduse ja töötervishoiu valdkondades. „Facebooki konto vahendusel saab lihtsalt ja kiirelt edastada kasulikku informatsiooni nii uute meditsiiniliste võimaluste, kasulike soovituste kui ka toimuvate ürituste kohta", täpsustas ta.

Et spordimeditsiini- ja taastusravikliiniku ponnistused ei piirduks pelgalt teadlikkuse tõstmisega, on püütud kliiniku tegevust spordiharrastajatele ka ligipääsetavamaks muuta ja füüsiliselt lähemale viia. „Alates käesoleva aasta kevadest on TÜ Akadeemilise Spordiklubi peahoones (Ujula 4) avatud spordimeditsiini kabinet, et lihtsustada klubis treenivate noorsportlaste tervisekontrolli teostamist ning tervisliku sportimise alast nõustamist," rääkis Tark. Kabinet on esialgu avatud esmaspäeviti 9.00-17.00 ja reedeti 8.00- 16.00, kuid vastuvõtu mahtu on lähiajal plaanis suurendada. Tervisekontrolliks registreerimine toimub numbril 7319221. Noorsportlaste tervisekontrolli rahastab haigekassa.


Kliinikumi Leht

Dr Frank Tüttelmann Münsteri Ülikooli Kliinikumist ettekannet pidamas. Foto: Paul Korrovitsi erakogu.10.-11. septembrini toimus Tartus TÜK Androloogiakeskuse eestvedamisel Põhjamaade Androloogia Assotsiatsiooni (NAFA) ja Balti Androloogide Seltsi (BAS) ühiskonverents.

NAFA (Nordic Association for Andrology) on Põhjamaade androlooge ühendav organisatsioon, mis on mitme aastakümne vältel aidanud kokku viia androloogiaga seotud teadlasi ja arste Põhja-Euroopa riikidest. Traditsiooniliselt on üheks kogemuste vahetamise kohaks olnud NAFA aastakonverents, mis sel korral toimus esmakordselt Eestis.

Konverentsi avaettekande pidas dr T. Haugen (Oslo Ülikool, Norra), kes andis ülevaate muudatustest sperma analüüsis MTO poolt käesoleval aastal välja antud uue ja paljudiskuteeritud käsiraamatu valguses. Järgnesid Balti Androloogia Seltsi ettekanded, mille raames lisaks Läti ja Leedu kolleegide esitlustele tutvustasid ka oma doktoritööde kavandeid Eesti kraadiõppurid – dr K. Aumees rääkis vananevate meeste reproduktiivsest funktsioonist, dr K. Ehala-Aleksejev liigse kehakaalu, metaboolse sündroomi ja meheviljakuse seostest ning dr M. Žarkovski eesnäärmevähi ravi seostest patsiendi iseloomuomadustega.

Suurem osa Eesti „esindusest“ kongressil (vasakult): Elena Bekker (Ortomax OÜ), dr Kristjan Gutmann, dr Anne-Ly Elhi, residendid Janne Unt ja Liidia Nossikova ning dr Veiko Vengerfeldt. Pildilt puuduvad resident Aleksei Šaganov ja dr Dmitri Ruzanov. Foto: erakogu.

16.-18. septembrini pidasid Euroopa hambaarstid Leedu pealinnas Vilniuses rahvusvahelist mikrohambaravi kongressi pealkirjaga „Seeing is believing" ehk „Oma silm on kuningas".

Euroopa Mikrohambaravi Seltsi (European Society of Microscope Dentistry - ESMD) poolt korraldatud kongressi spetsiifiline suunitlus tingis osavõtjate mõõduka arvu – kohal oli 243 spetsialisti kogu maailmast Kanadast Jaapanini, enamus neist Euroopast ja Venemaalt. Eestist osales 7 kolleegi. Siiski osutus kolmepäevasel konverentsil käsitletu väga informatiivseks, sest peaesinejad olid põhjalikult selekteeritud ning loengute valikul oli arvestatud mikroskoobiga töötamise kõiki aspekte.

Esimesel päeval viidi läbi 6 hands-on töötuba, mida juhtisid oma ala tippspetsialistid. Äramärkimist väärivad dr McGregor USA-st, kelle kursus hõlmas esteetilist igemeplastikat ning dr Massironi Itaaliast, kes andis ülevaate mikrolaminaatide preparatsioonist. Paralleelselt nendega toimusid ka meistriklassid kahes saalis. Seal käsitletud teemadest äratasid rohkem tähelepanu fotografeerimine läbi mikroskoobi (lektor dr Herbranson, USA) ning laserite kasutamine hambaravis (lektor dr Van As, Kanada). Huvitav oli ka avatud foorum probleemidest hambaravi praksise töökorralduses, mille viis läbi USA lektor de St.Georges. Selle käigus jagati hambaarstidele erinevaid juhiseid alates personali valiku kriteeriumidest kuni selleni, kuidas vältida patsientide mitteilmumist visiitidele. Päeva lõpetas vastuvõtt Leedu Rahvuslikus Kunstigaleriis.

2000. aasta septembri alguses avati psühhiaatriakliinikus une- ja ärevushäirete uuringute osakond, mis tänavu tähistab oma 10. juubelit. Üksuse minevikust, olevikust ja tulevikust jagavad meenutusi ja muljeid osakonna endised ja praegused töötajad.

Patsiendi rolli asetatud kõrva-nina-kurguarst dr Margus Luht demonstreerib tolleaegse CPAP-aparaadi kasutamist. Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.

3-aastane eellugu
Polüsomnograafiliste uuringute ja unemeditsiiniga tegelemisele psühhiaatriakliinikus pani aluse prof Veiko Vasar 1996. aasta lõpus, mil soetati vajalik aparatuur ning ma sain kutse alustamaks tööd uneuuringute spetsialistina.

Tegutsemise algperioodil vastutasin kogu uneuuringute alase tegevuse eest ise, hiljem õnnestus välja õpetada juba ka valdkonnale spetsialiseerunud õde – Moonika Soots. Üheskoos omandasime aja jooksul järjest uusi tööks vajalikke spetsiifilisi teadmisi ja oskuseid.

1997. aastal liitus meeskonnaga dr Marlit Veldi ning lühikest aega õppisid meie juures elektroodide panemist ja uuringu läbivaatamist dr Innar Tõru ja dr Triin Eller. 1997-ndasse aastasse jäävad esimesed 20 uuringut.

Algusaastate meeskond. Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.1998. aastal alustasime kaheööliste ning päevase unisuse uuringutega. Esimestena pöördusid meie poole uneapnoehaiged, peatselt lisandusid ka muude päevast unisust ja väsimust põhjustavate häiretega – hilise uneaja sündroomi, unetuse, erinevate uneaegsete liigutuste häirete ja hüpersomniatega – patsiendid. 1998. aasta 50 uuringust jõuti 2000. aastaks 150 uuringuööni aastas, mis tõestas ilmekalt vajadust oma meeskonna ja üksuse järele.

Keskuse loomine
Suure teadustöövõimekusega dr Jakov Šliki liitumisel psühhiaatriakliinikuga ning prof Veiko Vasara toetusel saigi teoks ühendus, kus tegeldi nii kliinilise meditsiini kui teadustööga. Esiti oligi uue üksuse nimi teadus- ja arendusosakond, hiljem nimetati see ümber une- ja ärevushäirete osakonnaks, mille avamispidu peeti 2000. aasta 1. septembril.

Foto: psühhiaatriakliiniku arhiiv.Tolleaegses osakonnas oli 2 uneuuringu ning 8 ärevushäirete voodikohta, lisaks elav ambulatoorne töö une- ja ärevushäirete patsientidega. Kliinilise töö oluliseks osaks sai täiendavalt ka kognitiivkäitumuslik teraapia.

Meeskond ja tööjaotus
Une- ja ärevushäirete osakonna esimesteks meeskonnaliikmeteks olid osakonna juhataja dr Jakov Šlik, arstid dr Tuuliki Hion, dr Marlit Veldi, dr Innar Tõru ja dr Triin Eller, psühholoogid dr Anu Aluoja ja dr Kersti Luuk ning õed Janika Pael, Moonika Soots, Merle Taevik, Külli Silvet, Jane Puusepp, Liilia Juhkason ja Tiina Torma.

Osakonna 30. juubelit kogunes tähistama üle 100 kunagise pisikese patsiendi. Foto: Evelin Tamm.

4. septembril tähistas lastekliiniku vastsündinute osakond oma 30. juubelit, mille puhul kutsuti kliinikusse kokku väga enneaegse sünni tõttu haiglas ravil viibinud väikesed patsiendid koos oma lähedastega.

Mustkunstniku etteaste. Foto: Evelin Tamm.Ürituse raames oli lastel võimalus kaasa lüüa erinevates arendavates välitegevustes ning osa saada mustkunstniku etteastest. Samuti toimusid loengud lapsevanematele ning oli üles seatud kaisukaruhaigla, kus lapsed said ise „haigeid" kaisukarusid ravida, nende haavu siduda ning nende eest hoolitseda. Esinesid laululapsed ning võimlemisklubi Finess võimlejad. Sünnipäevapeol osalesid ka endised ja praegused lastekliiniku arstid ning eriti südantsoojendavad momendid olidki arstide taaskohtumised kunagiste pisikeste patsientidega.

Lastekliiniku vanemarstõppejõu dots Heili Varendi sõnul on aastate jooksul osakonnas ravil viibinud peaaegu 20 000 vastsündinut ja imikut. „Kolmekümne aasta jooksul on enneaegsete ja/või haigena sündinud vastsündinute võimalused ellu jääda ja terveks saada oluliselt paranenud. Selle nimel töötatakse käsikäes laste intensiivravi, lastekirurgia, geneetika ja teiste valdkondade spetsialistidega," rääkis Varendi.

Kui veel paar aastat tagasi tuli igal kemoteraapilist ravi osutaval osakonnal vajalike ravimlahuste valmistamisega ise, oma ruumides ning standarditele mittevastavates tingimustes hakkama saada, siis alates 2009. aasta märtsist tegutseb apteegi koosseisus kogu kliinikumi tsütostaatikumide lahustamist koondav keskus, millega astuti suur kvalitatiivne samm edasi.

Tsütostaatikumi lahustamine laminaarkapis CYPRO programmi juhendamisel. Foto: erakogu.

Apteegi direktori Irja Uibolehe sõnul tekkis vajadus ja idee tsentraliseeritud lahustuskeskuse loomiseks juba aastaid tagasi, kuid hoo sai projekt sisse 2006. aastal, mil Eesti liitus Euroopa Onkoloogilise Farmaatsia Seltsiga. „Tänu selle seltsi tegevusele ja nende poolt välja töötatud materjalidele saime suure osa informatsioonist, kuidas sellist keskust siin sisse seada ja millistele tingimustele see täpselt vastama peab," selgitab ta.

2008. aasta sügisel osteti Euroopa seltsi vahendusel spetsiaalne lahustamisprogramm CYPRO. Maksta tuli vaid komplekti kuuluva riistvara eest, tarkvara kasutuslitsents saadi tasuta, sest programm tõlgiti oma kuludega esimesena eesti keelde.

Hetkel veel poolik lahendus
Kuigi CYPRO on juba praegu lahustuskeskuses kasutusel, ei tööta see hetkel veel päris nii nagu ette nähtud. Irja Uiboleht ja vanemproviisor Mari Kand selgitavad, et kui ideaalis peaks arstidel olema programm esmalt ühendatud elektroonilise haiguslooga ning seejärel lahustuskeskusega, et nad saaksid CYPRO vahendusel automaatselt keskusesse tellimusi saata, siis praegu programmidevahelisi ühendusi pole ning otsekontakt arstidega puudub. See toob aga kaasa kuhjaga lisatööd mõlema osapoole jaoks. „Kõigepealt täidetakse osakonnas spetsiaalsed keemiaravi tellimuslehed, mis paberkandjal siia saadetakse. Seejärel sisestame meie need omakorda käsitsi programmi ning alles siis saab ravimit valmistama hakata," täpsustab Uiboleht.

Direktor tõdeb, et praegu on siiski tegemist veel pooliku lahendusega. Ning kuigi konkreetset tähtaega määratud ei ole, loodab ta, et vastavad ühendused programmide vahel saavad loodud juba sel aastal.

Diabeet on krooniline haigus, mis mõjutab nii patsiendi kui ka tema lähedaste elu. Kuna diabeedihaigeid satub kliinikumi kõikidesse osakondadesse, nende statsionaarsel ravil viibimise aeg on piiratud ja nõustamisvajadused pidevas muutumises, siis on patsiendiõpetusel oluline roll haigusega toimetulemisel, diabeedi kompensatsiooni tagamisel, tüsistuste ennetamisel ning elukvaliteedi parandamisel.

Et kliinikumi erinevate osakondade õed nõustaksid diabeedihaigetest patsiente ühtsetel alustel, töötati sisekliinikus välja õdede igapäevatöös rakendatav abimaterjal.

Diabeedihaige õpetamise programm koosneb neljast osast ja sisaldab teadmisi, mis on vajalikud diabeeti põdevate patsientide jälgimiseks ja abistamiseks:
1. diabeedi olemus (kirjeldatakse diabeeti kui haigust, selle tüüpe, riskitegureid ja sümptomeid);
2. diabeedi ravi;
3. diabeedi tüsistused;
4. patsiendi toimetuleku hindamine (antakse juhiseid, kuidas hinnata patsiendi toimetulekut oma haigusega).

Lastekaitsepäeva puhul esinesid lastekliiniku väikestele patsientidele Ülenurme Laulustuudio laululapsed. Foto: erakogu.

1. juunil korraldas SA TÜK Lastefond lastekliiniku auditooriumis heategevuskontserdi tähistamaks lastekaitsepäeva ning Selveri annetuskampaania raames soetatud tasakaaluplatvormi üleandmist.

Kliiniku väikeste patsientide rõõmuks astusid kontserdil üles Ülenurme Laulustuudio laululapsed. Lisaks anti lastehaiglale üle mänguasjad, mis sõbrapäeval alguse saanud kampaania raames kevade jooksul kogunenud olid. Kliiniku fuajees aga oli võimalik tutvuda Tartu laste- ja perefotograaf Maris Treufeldti südamliku lasteteemalise fotonäitusega, mis jääb huvilistele avatuks kogu suveks.

 

Kliinikumi Leht

25. ja 26. mail pidas kliinikumis kaks organitransplantatsiooniteemalist loengut Soome juhtiv maksasiirdaja, TÜ kirurgiakliiniku külalisprofessor Krister Höckerstedt.

Oma ettekannetes käsitles Helsingi Ülikooli õppejõud Scandiatransplanti tegevust ja koostöövõimalusi Eestiga ning Soome organisatsioonitransplantatsiooni edu ja probleeme.

 

Kliinikumi Leht

2008. aastal loodud ühendlabori geneetikakeskuse töö hõlmab nii kõikide rakenduslike geneetilise teenistuse tähtsamate erialaliinidega tegelemist kui ka teadustööd.

Vanemlaborant Kadi Varb töös ainevahetusanalüüsidega. Foto: geneetikakeskuse erakogu.
 

Kliiniline geneetika

1990. aastast alates konsulteeritakse geneetikakeskuses päriliku haiguse kahtlusega haigeid. Nõustatavate seas on inimesi vastsündinutest vanuriteni ning pöördumiste põhjused äärmiselt erinevad – alates pärilike haiguste diagnostikast kuni haiguste kandluse testideni, kus riskihinnangu saamiseks tullakse meie juurde kogu perekonnaga.

Rasedate pöördumiste põhjusteks on enamasti komplitseeritud perekonna anamnees või kõrvalekalded kromosoomihaiguste sõeluuringus. Keerukamaks grupiks on rasedad, kelle tulevasel lapsel on UH-leiu alusel diagnoositud mõni arengurike ja kes soovivad teada saada selle põhjust ning prognoosi lapse elule.

Kuna valdavalt kaasnevad pärilike haigustega erinevad spetsiifilised probleemid, on äärmiselt oluline nende isikute regulaarne jälgimine vastavalt rahvusvahelisele kogemusele. Ka see teenus on geneetikakeskuses 2008. aastast alates olemas. Teise uue suunana alustasime 2008. aastal onkogeneetika vastuvõtuga.

Tsütogeneetika

Tsütogeneetika laboris teostatakse peamiste analüüsidena kromosoomi- ja FISH-analüüsi. Kromosoomiuuringuid teeme looteveest, koorionist, verest, luuüdist ja nahast.

Silmakliinikus töötab juba 2001. aastast ortoptist. Mis peitub selle intrigeeriva ja põneva ametinimetuse taga, selgitab üks Eesti kolmest ning Tartu ainus ortoptikaga tegelev õde Maimu Kask.

„Ortoptika on oftalmoloogia osa, mis tegeleb amblüoopia (nn laisk silm) ning silmade liikuvuse ja koostöö häirete (sageli strabism e kõõrsilmsus) diagnostika ja raviga,“ selgitab õde ning lisab, et ekslikult kiputakse ortoptiste tihti segi ajama optometristidega, kelle erialaks on prillide määramine ja nende valmistamine. „Need valdkonnad on tegelikult vägagi erinevad“.

Õde-ortoptist Maimu Kask demonstreerib kolleegi peal prismadega kinnikatmistesti teostamist. Foto: silmakliiniku erakogu.Ortoptisti tööks on nägemisteravuse ning strabismi suuruse ja tüübi määramine, binokulaarse ja stereoskoopilise nägemise (ruumiline nägemine) ning lihaste tööd peegeldavate uuringute läbiviimine, operatsiooni-eelsete mõõtmiste ning värvitestide teostamine ning prismaprillide ja lastele ravi eesmärgil prillide määramine. Veel tegeleb ortoptika näiteks konvergentsi (silmade kokkuviimisvõime), akommodatsiooni (näitab silma ripslihaste tööd), diplopia vaatevälja ning prismam fusiooniga (ajupoolne võime pilte siduda).

Eestis on ortoptisti professioon suhteliselt vähelevinud, mis tuleneb vastava kohapealse väljaõppe ja koolitusvõimaluse puudumisest. Maimu Kase sõnul varieerub ortoptistide arv suuresti ka riikide ja sealsete meditsiiniasutuste lõikes, näiteks Lätis on vaid üks ortoptist nagu ka Helsingi silmakliinikus, samas kui Rootsis ja Inglismaal on neid tunduvalt rohkem. „Seda seetõttu, et viimastes riikides koolitatakse ortoptiste kohapeal,“ selgitab ta.

Teatavasti osutatakse spordis väga suurt tähelepanu adekvaatsele toidu- ja joogirežiimile. Seetõttu pöörduvadki tihtipeale spordiarsti poole nii harrastus- kui tippspordiga tegelevad inimesed, kelle igapäevane toitumine on lünklik ning kel puuduvad selles osas elementaarsed teadmised.

Meie varasemate kogemuste, aga ka mitmete teadusuuringute põhjal saab öelda, et suurem osa sportlasi ei söö ega joo piisavalt. Samuti on probleemiks tasakaalustamata toitumine: nii üllatav kui see ka pole, ei erine enamiku sportlaste toiduvalik tavainimese omast, st et reeglina kipub toidurasvade osa olema soovitatust suurem ning süsivesikute osa reeglina madalam. Tulenevalt ühekülgsest toitumisest võivad tekkida vajakajäämised ka mitmete mineraalainete ja vitamiinide osas.

Eraldi temaatika on võistluseelne, -aegne ning -järgne toitumine ja joogirežiim, mis sõltuvalt spordiala iseloomust ning võistlusdistantsist lähtub kindlatest printsiipidest, mida järgida tuleks.

Samuti on spordiga tegelejate seas väga levinud toidulisandite liigne ning valimatu tarbimine, seda juba noorsportlaste seas. Üldlevinud on arusaam, et toidulisandite tarbimisega korvatakse kõik puudujäägid tavatoitumises ning treeningutes. Paraku aga pöördutakse spordiarsti juurde tihti alles siis, kui mõne toidulisandiga liialdamise tagajärjel on juba ilmnenud tõsisemad terviseprobleemid.

2005. aasta 29. märtsil loodi psühhiaatriakliiniku vastremonditud psühhiaatriaosakonna juurde 6-kohaline palatiplokk söömishäiretega patsientidele. Tänaseks on keskus tegutsenud juba viis aastat.

Üks osa söömishäirete keskuse töötajatest (vasakult): söömishäirete keskuse õde Anu Niidumaa, psühhiaater Anu Järv, psühhiaatria resident Anne-Mai Heinlaid, psühhiaatria resident Meeri Pennar, söömishäirete keskuse õde Katri Šinkarev, psühhiaatriaosakonna vanemõde Mailis Lood. Foto: Merili Väljaotsa.Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõu ning söömishäirete keskuse eestvedaja dr Anu Järve sõnul on keskuse loomine end igati õigustanud, sest tööd ja patsiente jagub. „Viimastel aastatel on söömishäirete esinemise osas märgata tõusvat tendentsi, mistõttu on ka pöördumisi rohkem," räägib ta. "Pikki tühje perioode ei olegi meil olnud, ette on tulnud üksikuid kordi, mil patsiente on vähem.“

Kuigi algselt oli plaanis keskuse töö korraldada kolmeetapiliseks (statsionaarne ja ambulatoorne vastuvõtt ning päevakeskus), siis ressursside vähesuse tõttu on praegu piirdutud eeskätt haiglas ja ambulatoorses faasis antava abiga. Päevakeskuse etapis ravitud haigete arv on dr Järve sõnul väike ka kokkuleppe puudumise tõttu haigekassaga: „Päevakeskuse jaoks ei ole haigekassapoolset teenuse hinda, kuigi on tehtud mitmeid taotlusi,“ selgitab psühhiaater.

Tuhanded naised, ja üha sagedamini ka mehed, vaatavad igapäevaelus peeglisse ja vihkavad seda, mida näevad. Enesepildiga rahulolematuse põhjuseks on nii üle- kui alakaal, tagajärjeks tihtipeale söömishäire.

Sagedamini tabab see küll teismelisi tütarlapsi ja nooremaid naisi, kuid haigusi esineb ka lastel, vanematel naistel ning isegi meestel. Kuid kuidas seesuguseid häireid ära tunda?

Anoreksia tagajärjel kaovad lihasmass ja rasvkude, haigel on pidevalt külm, tekivad nõrkus, uimasus, pearinglus, minestamised, kõhukinnisus, muutused veres, juuste väljalangemine, mäluprobleemid, menstruatsioonihäired või selle ärajäämine jne. Söömishäiretega kaasnevad tihti ka depressioon ja ärevushäired, mille tagajärjel muutub suuresti anoreksiahaigete käitumine: nad sulguvad endasse, ei naera enam, kapselduvad ja on üksikud. Kaugelearenenud häire korral väljenduvad juba ka kaasuvad haigused nagu osteoporoos, ajuatroofia jne.

Buliimiat põdev patsient on küll normaalse kehakaaluga, kuid tema kehataju ja mõttemaailm on väga tugevalt häiritud. Buliimiaga kaasnevad depressioon, unehäired, madal enesehinnang ja suitsiidimõtteid. Sagedasti esineb hammaste emaili muutus, krooniline neelupõletik, süljenäärmete turse, madal vererõhk jne. Sageli otsitakse arstilt abi alles füüsiliste vaevuste tekkides, kuid ka siis püütakse oma söömisharjumusi varjata ning ravitakse häire tagajärgi. Buliimia on sarnane sõltuvushaigusega ja seda tuleb ka samamoodi käsitleda.

Pildil on illustratiivne tähendus. Foto: kliinikumi erakogu.

19. novembril toimus XIII üle-eestiline töövarjupäev, mille raames külastasid paljud meditsiinihuvilised keskkoolinoored ka kliinikumi erinevaid osakondi. Kliinikumi Leht palus oma töövarjupäeva-alaseid muljeid jagada nii varjutanutel kui varjutatutel.

 

 

Soovisin töövarjupäeval jälgida intensiivravi õe tööd, sest meditsiin on mind huvitanud juba pikemat aega. Mind juhendas Annika Noorkõiv, kelle jälgimise all oli kolm mitteeluohtlikus seisundis haiget.

 

Töövarjupäev algas varahommikul kell 7.30. Esmalt tutvustas Annika mulle osakonda ja patsiente, kes seal parajasti viibisid. Jälgisin ja kuulasin hoolikalt kõike, mida mulle räägiti. Nägin ka igasugust aparatuuri, nt ultraheli- ja elustamisaparaati ning jälgimismonitori, mis näitas haige vererõhku, südamelööke ja pulssi. Kõik, mida Annika rääkis, oli väga hästi arusaadav, ja nii, kui kõrvalpalatis mingi protseduur toimus, viis ta mu sinna seda jälgima.

 

Näiteks oli mul võimalus näha, kuidas ühele patsiendile paigutati kateedrit õla piirkonna veeni. Pealtnäha tundus see protseduur kuidagi ebameeldiv, kuid lähemalt uurides näis vägagi huvitav. Samuti viis Annika mind ühe haige juurde, kellele tehti parasjagu südame ultraheli. Lisaks oli mul võimalus jälgida, kuidas ühel patsiendil südamepiirkonnas švammi vahetati.

 

Kui Annika räägitud jutt oli mulle enamasti arusaadav, siis doktorite ja intensiivraviõe omavahelistest väga keerulistest meditsiinilistest sõnadest koosnevatest jutust ei saanud ma suurt midagi aru. Kuid piisas küsimisest ja mulle seletati kõik ära. Kardioloogia osakonna töötajad olid kõik sõbralikud, kuid vahepeal tundusid tõsised. Mõistsin siis, et kõik ei ole siiski nagu filmis. Reaalses elus on asjad teistmoodi ja arstide elu ei ole lihtne.

 

Mina jäin päevaga väga rahule ja olen tänulik, et mind võeti sinna vastu oma töövarjupäeva veetma. Tänan ka Annika Noorkõivu, kes oli nõus, et talle töövarjuks ollakse. Minu arvamus arsti erialast jäi ka pärast töövarjupäeva samasuguseks: see on põnev ja kiiret reageerimist vajav amet ning miks ka mitte seda tulevikus õppida.

 

 

 

Liis Mardi. Foto: erakogu.
Liis Mardi
kardioloogia osakonna töövari Rõngu Keskkooli 11. klassist