Silmakliinikus töötab juba 2001. aastast ortoptist. Mis peitub selle intrigeeriva ja põneva ametinimetuse taga, selgitab üks Eesti kolmest ning Tartu ainus ortoptikaga tegelev õde Maimu Kask.

„Ortoptika on oftalmoloogia osa, mis tegeleb amblüoopia (nn laisk silm) ning silmade liikuvuse ja koostöö häirete (sageli strabism e kõõrsilmsus) diagnostika ja raviga,“ selgitab õde ning lisab, et ekslikult kiputakse ortoptiste tihti segi ajama optometristidega, kelle erialaks on prillide määramine ja nende valmistamine. „Need valdkonnad on tegelikult vägagi erinevad“.

Õde-ortoptist Maimu Kask demonstreerib kolleegi peal prismadega kinnikatmistesti teostamist. Foto: silmakliiniku erakogu.Ortoptisti tööks on nägemisteravuse ning strabismi suuruse ja tüübi määramine, binokulaarse ja stereoskoopilise nägemise (ruumiline nägemine) ning lihaste tööd peegeldavate uuringute läbiviimine, operatsiooni-eelsete mõõtmiste ning värvitestide teostamine ning prismaprillide ja lastele ravi eesmärgil prillide määramine. Veel tegeleb ortoptika näiteks konvergentsi (silmade kokkuviimisvõime), akommodatsiooni (näitab silma ripslihaste tööd), diplopia vaatevälja ning prismam fusiooniga (ajupoolne võime pilte siduda).

Eestis on ortoptisti professioon suhteliselt vähelevinud, mis tuleneb vastava kohapealse väljaõppe ja koolitusvõimaluse puudumisest. Maimu Kase sõnul varieerub ortoptistide arv suuresti ka riikide ja sealsete meditsiiniasutuste lõikes, näiteks Lätis on vaid üks ortoptist nagu ka Helsingi silmakliinikus, samas kui Rootsis ja Inglismaal on neid tunduvalt rohkem. „Seda seetõttu, et viimastes riikides koolitatakse ortoptiste kohapeal,“ selgitab ta.

Teatavasti osutatakse spordis väga suurt tähelepanu adekvaatsele toidu- ja joogirežiimile. Seetõttu pöörduvadki tihtipeale spordiarsti poole nii harrastus- kui tippspordiga tegelevad inimesed, kelle igapäevane toitumine on lünklik ning kel puuduvad selles osas elementaarsed teadmised.

Meie varasemate kogemuste, aga ka mitmete teadusuuringute põhjal saab öelda, et suurem osa sportlasi ei söö ega joo piisavalt. Samuti on probleemiks tasakaalustamata toitumine: nii üllatav kui see ka pole, ei erine enamiku sportlaste toiduvalik tavainimese omast, st et reeglina kipub toidurasvade osa olema soovitatust suurem ning süsivesikute osa reeglina madalam. Tulenevalt ühekülgsest toitumisest võivad tekkida vajakajäämised ka mitmete mineraalainete ja vitamiinide osas.

Eraldi temaatika on võistluseelne, -aegne ning -järgne toitumine ja joogirežiim, mis sõltuvalt spordiala iseloomust ning võistlusdistantsist lähtub kindlatest printsiipidest, mida järgida tuleks.

Samuti on spordiga tegelejate seas väga levinud toidulisandite liigne ning valimatu tarbimine, seda juba noorsportlaste seas. Üldlevinud on arusaam, et toidulisandite tarbimisega korvatakse kõik puudujäägid tavatoitumises ning treeningutes. Paraku aga pöördutakse spordiarsti juurde tihti alles siis, kui mõne toidulisandiga liialdamise tagajärjel on juba ilmnenud tõsisemad terviseprobleemid.

2005. aasta 29. märtsil loodi psühhiaatriakliiniku vastremonditud psühhiaatriaosakonna juurde 6-kohaline palatiplokk söömishäiretega patsientidele. Tänaseks on keskus tegutsenud juba viis aastat.

Üks osa söömishäirete keskuse töötajatest (vasakult): söömishäirete keskuse õde Anu Niidumaa, psühhiaater Anu Järv, psühhiaatria resident Anne-Mai Heinlaid, psühhiaatria resident Meeri Pennar, söömishäirete keskuse õde Katri Šinkarev, psühhiaatriaosakonna vanemõde Mailis Lood. Foto: Merili Väljaotsa.Psühhiaatriakliiniku vanemarst-õppejõu ning söömishäirete keskuse eestvedaja dr Anu Järve sõnul on keskuse loomine end igati õigustanud, sest tööd ja patsiente jagub. „Viimastel aastatel on söömishäirete esinemise osas märgata tõusvat tendentsi, mistõttu on ka pöördumisi rohkem," räägib ta. "Pikki tühje perioode ei olegi meil olnud, ette on tulnud üksikuid kordi, mil patsiente on vähem.“

Kuigi algselt oli plaanis keskuse töö korraldada kolmeetapiliseks (statsionaarne ja ambulatoorne vastuvõtt ning päevakeskus), siis ressursside vähesuse tõttu on praegu piirdutud eeskätt haiglas ja ambulatoorses faasis antava abiga. Päevakeskuse etapis ravitud haigete arv on dr Järve sõnul väike ka kokkuleppe puudumise tõttu haigekassaga: „Päevakeskuse jaoks ei ole haigekassapoolset teenuse hinda, kuigi on tehtud mitmeid taotlusi,“ selgitab psühhiaater.

Tuhanded naised, ja üha sagedamini ka mehed, vaatavad igapäevaelus peeglisse ja vihkavad seda, mida näevad. Enesepildiga rahulolematuse põhjuseks on nii üle- kui alakaal, tagajärjeks tihtipeale söömishäire.

Sagedamini tabab see küll teismelisi tütarlapsi ja nooremaid naisi, kuid haigusi esineb ka lastel, vanematel naistel ning isegi meestel. Kuid kuidas seesuguseid häireid ära tunda?

Anoreksia tagajärjel kaovad lihasmass ja rasvkude, haigel on pidevalt külm, tekivad nõrkus, uimasus, pearinglus, minestamised, kõhukinnisus, muutused veres, juuste väljalangemine, mäluprobleemid, menstruatsioonihäired või selle ärajäämine jne. Söömishäiretega kaasnevad tihti ka depressioon ja ärevushäired, mille tagajärjel muutub suuresti anoreksiahaigete käitumine: nad sulguvad endasse, ei naera enam, kapselduvad ja on üksikud. Kaugelearenenud häire korral väljenduvad juba ka kaasuvad haigused nagu osteoporoos, ajuatroofia jne.

Buliimiat põdev patsient on küll normaalse kehakaaluga, kuid tema kehataju ja mõttemaailm on väga tugevalt häiritud. Buliimiaga kaasnevad depressioon, unehäired, madal enesehinnang ja suitsiidimõtteid. Sagedasti esineb hammaste emaili muutus, krooniline neelupõletik, süljenäärmete turse, madal vererõhk jne. Sageli otsitakse arstilt abi alles füüsiliste vaevuste tekkides, kuid ka siis püütakse oma söömisharjumusi varjata ning ravitakse häire tagajärgi. Buliimia on sarnane sõltuvushaigusega ja seda tuleb ka samamoodi käsitleda.

Pildil on illustratiivne tähendus. Foto: kliinikumi erakogu.

19. novembril toimus XIII üle-eestiline töövarjupäev, mille raames külastasid paljud meditsiinihuvilised keskkoolinoored ka kliinikumi erinevaid osakondi. Kliinikumi Leht palus oma töövarjupäeva-alaseid muljeid jagada nii varjutanutel kui varjutatutel.

 

 

Soovisin töövarjupäeval jälgida intensiivravi õe tööd, sest meditsiin on mind huvitanud juba pikemat aega. Mind juhendas Annika Noorkõiv, kelle jälgimise all oli kolm mitteeluohtlikus seisundis haiget.

 

Töövarjupäev algas varahommikul kell 7.30. Esmalt tutvustas Annika mulle osakonda ja patsiente, kes seal parajasti viibisid. Jälgisin ja kuulasin hoolikalt kõike, mida mulle räägiti. Nägin ka igasugust aparatuuri, nt ultraheli- ja elustamisaparaati ning jälgimismonitori, mis näitas haige vererõhku, südamelööke ja pulssi. Kõik, mida Annika rääkis, oli väga hästi arusaadav, ja nii, kui kõrvalpalatis mingi protseduur toimus, viis ta mu sinna seda jälgima.

 

Näiteks oli mul võimalus näha, kuidas ühele patsiendile paigutati kateedrit õla piirkonna veeni. Pealtnäha tundus see protseduur kuidagi ebameeldiv, kuid lähemalt uurides näis vägagi huvitav. Samuti viis Annika mind ühe haige juurde, kellele tehti parasjagu südame ultraheli. Lisaks oli mul võimalus jälgida, kuidas ühel patsiendil südamepiirkonnas švammi vahetati.

 

Kui Annika räägitud jutt oli mulle enamasti arusaadav, siis doktorite ja intensiivraviõe omavahelistest väga keerulistest meditsiinilistest sõnadest koosnevatest jutust ei saanud ma suurt midagi aru. Kuid piisas küsimisest ja mulle seletati kõik ära. Kardioloogia osakonna töötajad olid kõik sõbralikud, kuid vahepeal tundusid tõsised. Mõistsin siis, et kõik ei ole siiski nagu filmis. Reaalses elus on asjad teistmoodi ja arstide elu ei ole lihtne.

 

Mina jäin päevaga väga rahule ja olen tänulik, et mind võeti sinna vastu oma töövarjupäeva veetma. Tänan ka Annika Noorkõivu, kes oli nõus, et talle töövarjuks ollakse. Minu arvamus arsti erialast jäi ka pärast töövarjupäeva samasuguseks: see on põnev ja kiiret reageerimist vajav amet ning miks ka mitte seda tulevikus õppida.

 

 

 

Liis Mardi. Foto: erakogu.
Liis Mardi
kardioloogia osakonna töövari Rõngu Keskkooli 11. klassist

 

 

 

Laos Koskvee. Foto: erakogu.Radioloogiakliiniku taastamise puhul k.a. 1. jaanuaril on paslik meelde tuletada ka valdkonna eelkäijaid. Mullu septembris möödus 100 aastat radioloogiakliiniku esimese juhataja prof Jüri Haldre lähima kaastöötaja – Laos Koskvee – sünnist.

L. Koskvee sündis 1909. a Lätimaal Kuldiga linnas, kuhu tema isa peale TÜ lõpetamist asus tööle matemaatikaõpetaja ja koolidirektorina. Eestisse, Pärnusse naasis perekond, kui Leo oli 7-aastane. Pärast Pärnu Kooliseltsi Saksa Eraühisgümnaasiumi lõpetamist asus ta õppima TÜ arstiteaduskonda, mille lõpetas 1933. a cum laude. Ülikooli ajal kuulus üliõpilasseltsi Raimla, Eesti kaitseväes teenis aastatel 1933-1934.

Sõjaväeteenistusest vabanedes asus ta 1934. a augustis röntgendiagnosti ja röntgenterapeudina tööle TÜ naistekliinikusse prof Jüri Haldre assistendina. Perfektse saksa keele oskajana täiendas ta end 1936. a radioloogia, kardioloogia ning vähihaigete dieetravi alal Viinis, Berliinis, Maini äärses Frankfurtis ja Münchenis. Korralikud märkmed sellest perioodist on säilinud tänaseni. 1936. a sooritas L. Koskvee doktorandi eksamid. Sel perioodil tegeles ta ka tol ajal ülimoodsa raviviisi – kiiritusravi – juurutamisega. Arhiivis on säilinud raadiumpreparaatide hinnapakkumised erinevatest Euroopa riikidest. Lõpuks osteti raadium 1935. a Kanadast. Aastatel 1939-1940 oli L. Koskvee TÜ naistekliiniku vanemassistent röntgenoloogia erialal, 1941. a radioloogiakliiniku peaarst, 1943. a kinnitati ta ülemarstiks.

Aasta esimesel päeval 10 aastat tagasi avati kliinikumis esmakordselt eraldiseisva üksusena erakorralise meditsiini osakond (EMO). Käesoleval aastal tähistatakse juba 10. tegutsemisaastat. Tähtpäeva puhul vestles Kliinikumi Leht osakonnajuhataja Ago Kõrgvee ning vanemõe Svetlana Paderinaga.

 

Kuidas on EMO-l tema asutamisest alates läinud?

Ago Kõrgvee (AK): 10 aastat on piisavalt pikk aeg ühe osakonna ja eriala arengus. Ma olen veendunud, et erakorralise meditsiini osakond tekkis omal ajal õigesse kliinikusse ja keskkonda ning tema järgi oli kliinikumi edasiste muutuste läbiviimiseks ka praktiline vajadus ning nõudlus. Ja ma arvan, et just seetõttu on ta saanud piisavalt tähelepanu. On kindlasti olnud probleeme, mida on tulnud lahendada, kuid igal eesminejal ongi alati keerulisem ja raskem. Kliinikumi EMO oli ju esimene tõeline erakorralise meditsiini osakond, kus hakati abi osutama arenenud riikidele omaste standardite järgi. Tervikuna on meie erakorralise meditsiini osakonna areng olnud eeskujuks muutustele Eesti tervishoius ja üheks osaks selle eduloost. Kahtlemata on selles suurt rolli mänginud ka osakonna avamise eelselt käivitatud erakorralise meditsiini eriala residentuur ning see, et alates 2001. aastast kanti erakorraline meditsiin kui eriarstlik eriala Sotsiaalministeeriumi erialaloetelusse.

Svetlana Paderina (SP): Ka mina arvan, et meil on läinud hästi. Eriti kui võrrelda meie praeguseid tingimusi 10 aasta taguse ajaga, mil me vanas korpuses endistes ruumides alustasime. Ning kui tollal oli paljudel tegelikult väga piiratud ettekujutus erakorralisest meditsiinist üldse, siis ma arvan, et käesolevaks ajaks on meil kõigil väga kindel arusaam, mida see süsteem endast kujutab ja mis tegevusi ta hõlmab. Ja erakorraline meditsiin kui toimiv süsteem on praktilises tegevuses end igati õigustanud.

Vastloodud radioloogiakliiniku juhatajaks valiti dots Pilvi Ilves. Foto: Merili Väljaotsa.10. novembril kinnitas kliinikumi juhatus jaanuaris tööd alustava radioloogiakliiniku juhataja ametikohale konkursi tulemusena dotsent Pilvi Ilvese, kes asub ametisse 1. jaanuaril 2010.

Radioloogiakliiniku loomise ning kliiniku juhataja valimisega jõudis lõpule ligi 60-aastane periood, kus ülikoolihaiglal ei olnud omaette radioloogiakliinikut. Otsuse radioloogiateenistuse baasil alates 1. jaanuarist 2010 radioloogiakliiniku moodustamiseks tegi kliinikumi juhatus 15. septembril vastavalt nõukogu 11.09.2009 otsusele.

Seni TÜ radioloogiakliiniku juhataja ning kliinikumi radioloogina tegutsenud dots Pilvi Ilves võttis uue ametikoha vastu väga soojade tunnetega. „Eesti radioloogiale on TÜ Kliinikumi juurde radioloogiakliiniku loomine sama, nagu meile kõigile oli Eesti Vabariigi taastamine – selle emotsionaalset tähtsust on raske sõnadesse panna.“ Dots Ilvese sõnul on eriti imetlusväärne kliinikumi juhtkonna otsus selline oluline samm ette võtta käesolevas raskes majandussituatsioonis: „Ilmselt on keerulisel perioodil, mis eeldab edasiminekuks olulisi muutusi, küll kergem selliseid olulisi struktuurimuutusi ette võtta, kuid majanduslikult ei saa see algus kahtlemata kerge olema.“

Dr Tiiu Hermlin, dr Yuko Komesu ja dr Ülle Kadastik. Foto: erakogu.Lisaks radioloogidele, külastas kliinikumi ka USA urogünekoloog Yuko Komesu, MD (University of New Mexico Health Sciences Center), kes pidas 16. oktoobril naistekliiniku auditooriumis loengu teemadel: vaagnaorganite prolapsi anatoomia ja patofüsioloogia, stressinkontinentsi ravivõimalused tänapäeval, sakraal neuromodulatsioon ja robotkirurgiline ravi vaagnaorganite prolapsi korral.

 

Loengut kuulasid naistearstid, uroloogid ja residendid üle Eesti.

 

Dr Tiiu Hermlin
naistekliiniku arst-õppejõud sünnitusabi ja günekoloogia erialal