Tagasivaade kliinilisele õppele Tartu Ülikooli Kliinikumis
Emotsioonid mängivad teadupärast olulist rolli kogemuste talletamisel püsimällu. Seejuures jäävad eriti hästi meelde just need tunded, mis teatud paikades teatud persoonidega meid vallanud on. Mõte Tartu Ülikooli Kliinikumist, mis on viimase kahe ja poole aasta jooksul minu enamike tööpäevade hommikuseks sihtkohaks olnud, manab koheselt minu näole ühe laia ja kõrge naeratuse.
Esmalt meenuvad mitmed pühendunud, asjalikud ja ette valmistunud õppejõud, kes on eluliste ja huvitavate kliiniliste näidete ning uuringute abil aidanud selgeks õppida ja kinnistada tulevaseks karjääriks vajalikke põhitõdesid ja hoiakuid. Neid ei ole peatanud distantsõpe, pandeemiast tingitud patsientide „puudus“ ega ootamatud ümberkorraldused õppetöös. Isegi ehituse käigus toimunud puurimistööd, mille tõttu sai nii mõnigi kord stressitaluvuse piire kombitud, ei riku mälestusi headest seminaridest-praktikumidest.
Teiseks meenuvad mõnusad õpperuumid, millest suur osa täitus piirangute kehtestamise järgselt ka videosillaks tarviliku instrumentaariumiga, nii et õppetöö sai jätkuda ka eneseisolatsioonis viibijatel. Loomulikult oli kohapeal toredam. Eriti eredalt tulevad meelde seigad, mille käigus tutvusime Kliinikumi kaasaegse tehnikaga, nägime põnevaid operatsioone või ragistasime ajusid simulatsioonikeskuses. Puurimistest jäänud traumad kadusid renoveeritud ruumide nägemisel ning asendusid heameelega Kliinikumi helge tuleviku üle.
Tekkinud naeratus ei kesta igavesti, kuna, õnneks mitte liiga tihti, sai aega veedetud ka praktikumides, mille läbiviijal ei tundunud olevat selget nägemust meie kohalviibimise täpsema eesmärgi osas. Ilma eesmärgita ei saa aga olla juttugi baasteadmiste karkassile kliinilise mõtlemise ehitamisest – midagi ei jää külge.
Võimalik, et teen kellelegi liiga ja sealviibimine oli neilegi üllatuseks. Õnneks on see probleem mõningase planeerimisega ja õppetöö prioritiseerimisega lahendatav.
Naeratus taastub.
Minu kogemust Tartu Ülikooli Kliinikumis kujundas olulisimal määral selle kollektiiv. Olen tänulik kõikidele headele õppejõududele ning tahan, et te teaksite: positiivne ja austav mälestus teist ei kustu. Loodan, et õpetamist hinnatakse selles haiglas edaspidigi nii personali seas kui ka töö korraldamisel. Ainult nii saab Kliinikum endale väärilise pealekasvu, et Eesti meditsiini lipulaevana edasi seilata.
Lugupidamisega
Markus Tamm
Arstiteaduse 5. kursuse kursusevanem
Arstitudengite muljed COVID-19 osakonnast
Tartu Tervishoiu Kõrgkooli abiõdede kursuse on läbinud 29 arstitudengit. Kliinikumi on tööle võetud 7 arstitudengit, 6 ootavad tööle vormistamist personali täiendava vajaduse korral ning 5 arstitudengit on abistamas Lõuna-Eesti, Valga ja Viljandi haiglaid.
Kliinikumi Leht uuris noorte kolleegide, IV kursuse arstitudengite Kadri-Ann Parmas´e ja Gert Lagus´e, esimesi muljeid.
Esmalt aitäh teile kiire reageerimise ning soovi ja valmisoleku eest töötada COVID-19 osakondades! Mis ajendas teid kliinikumi üleskutsele reageerima ning abiõe kursust läbima?
Kadri: Mõte sellest, kuidas COVID-19-osakondades valitseb töötajate puudus ja ülekoormus, tekitas sellise tunde, et kui ma nüüd ka ei lähe oma tulevastele kolleegidele appi, siis millal veel. Soov ja valmisolek oli juba ammu olemas, kliinikumi üleskutse andis viimase tõuke.
Gert: Mina tegelikult juba töötasin kliinikumis, kui see üleskutse tuli. Olin/olen ortopeedia osakonnas abiõde. Põhjuseid on kindlasti mitmeid, miks otsustasin ennast COVID-19 osakonda kirja panna, aga peamiseks teguriks võiks olla uudne väljakutse ja erialane kogemus, mille sarnast enam loodetavasti lähiajal ei pea kogema.
SARS-CoV-2 viiruse ravi toimub peamiselt siseprofiiliga osakondades. Kuidas suhtusite enne ning mida arvate pärast osakonnas töötamist näiteks nakkushaiguste, infektsioonhaiguste või kopsuhaiguste erialadest?
Kadri: Hetkel on raske öelda, kuidas järgnevad kuud COVID-19-osakonnas tööl olles mind ja minu valikuid tulevikus mõjutama hakkavad. Pean tunnistama, et ei ole liialt nakkus-, infektsioon- ja kopsuhaiguste erialadega kokku puutunud, kas siis teadlikult või alateadlikult. Igal juhul tunduvad need erialad väga komplekssed ja pinget pakkuvad.
Gert: Varasema stuudiumi jooksul ei seostunud sõna koroona kindlasti esmalt kohe nende meditsiiniliste erialadega, aga viimase aastaga on olukord kindlasti muutunud. Siiski arvan, et nii nakkus-, infektsioon- kui ka kopsuhaigused on palju enamat kui vaid COVID-19 patsientidega tegelemine ning väga sügavat pilti just neist spetsialiteetidest ei ole veel saanud.
Kas teie töökogemus COVID-19 osakondades võib olla tõukeks ka tulevasel erialavalikul?
Kadri: Olen hetkel natuke teistsuguste erialavalikutega arvestanud, kuid iial ei või teada.
Gert: Raske öelda, olen hetkel pisut alla kuu töötanud ja on veel palju uut õppida seal. Hea kogemus on see kindlasti, eks aeg näitab, mis suunas tõuke see võib anda.
Millised on teie esimesed muljed osakonna tööst?
Kadri: Mind hämmastab kaaskolleegide abivalmidus ja stoilisus. Kõigile on see raske periood, kuid siiras tahe toetada ja õpetada nooremaid (abiõdesid) teeb ainult rõõmu. Senimaani olen positiivselt meelestatud ning lähen alati rõõmsameelsena valvesse. Iga valve on erinev ning õppida on palju. See motiveerib ja tekitab tahet veelgi enam panustada.
Gert: Esimestel valvetel tundus töö lihtne, meil oli vahel lausa 5 õde ja 7 patsienti. Nüüd aga, kui osakond on täis, on olukord muutunud. Pidevalt on midagi teha, mis tegelikkuses mulle meeldib, sest sellepärast ju ma sinna tööle läksin. Kindlasti mainiks ära, et olenemata sellest, et meil pulmo-COVID-19 osakonnas on arste, õdesid, abiõdesid ja põetajaid kokku tulnuf kogu kliinikumi pealt, on kollektiiv väga sõbralik ja tragi ning klapp on kiire tekkima.
Kas COVID-19 patsientide ravitöös osalemine on muutnud teie suhtumist või maailmavaadet pandeemia osas?
Kadri: Eks ta on käitumise poole pealt teinud veelgi ettevaatlikumaks. Inimese elu on niivõrd haavatav ning parem on haavatavate eludega riske mitte võtta. Pean silmas eelkõige näiteks vanavanematele külla sõitmist või ohutusreeglite mitte täitmist jne.
Gert: Ei ole täheldanud muutust seoses ravitöös osalemisega.
Mida paneksite eelnevat arvesse võttes südamele enda eakaaslastele?
Kadri: Rohkem mõttega käitumist ja õigeid tegusid. Valus on näha, kui inimesed ei austa essentsiaalseid hügieenireegleid ning teevad selle üle nalja. Samuti ei saa vaktsineerimise perioodil unustada, et võitlus käib ja pandeemia ei ole veel läbi.
Gert: Võib olla paneks südamele, et hoidke enda ja lähedaste tervist. Isegi mitte ainult praeguse pandeemia kontekstis, vaid üldisemalt. Erinevaid haigusi on tohutult, ning paljud neist on kas välditavad või vähemalt ennetatavad.
Kliinikumi Lehe küsimustele vastasid
Kadri-Ann Parmas (IV kursus, arstitudeng)
Gert Lagus (IV kursus, arstitudeng)
Kliinikum ootab arstitudengeid abiarstideks
Tartu Ülikooli Kliinikum pakub 5. ja 6. kursuse arstitudengitele võimalust kandideerida suveperioodiks abiarsti ametikohtadele.
Kliinikumi juhatuse liikme-ravijuhi dr Andres Kotsari sõnul on see noortele suurepärane võimalus näha haigla tööd seestpoolt: „Tudengid, kes on oma arstiõppe lõpusirgel, saavad abiarstina kinnistada omandatud teoreetilised teadmised praktikas ning lisaks näha suurhaigla töö köögipoolt, mis on väärtuslik kogemus tööalases karjääris.“ Abiarstid osalevad vastutava arsti juhendamisel tervishoiuteenuse osutamisel, töötades nii ambulatoorsetel vastuvõttudel kui ka statsionaaris arst-õppejõu abina, suheldes patsiendi ja tema lähedastega ning abistades erinevate protseduuride tegemisel.
„Abiarsti töö ja kaasatus on osakonniti erinev, kuid kindlasti kasulik mõlemale osapoolele. Õpetava haiglana on kliinikumil hea meel pakkuda tudengitele väljakutset abiarstina ning teisalt võimaldab see optimeerida ka suviseid puhkusegraafikuid,“ kommenteeris dr Kotsar.
Abiarstiks on võimalik kandideerida lastekliinikusse, uroloogia, üldkirurgia, sisehaiguste, gastroenteroloogia, nefroloogia, kardioloogia osakonda ning kliinilise geneetika keskusesse. Abiarstide tööperiood on 1. juulist kuni 31. augustini.
Soovijatel tuleb saata elulookirjeldus koos avaldusega, kus on ära toodud, millisesse osakonda kandideeritakse, kliinikumi personaliteenistusse Kersti Arendile (See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud., tel 731 8173, 5331 8173) hiljemalt 10. juuniks 2019.
Arstiteaduse töövarjupäev
Sellel kevadel on võimalik meie majas näha eri osakondades uusi nägusid. Nimelt toimub märtsis, aprillis ja mais ülikooli arstiteaduse töövarjupäev, mis võimaldab arstitudengitel tutvuda lähemalt huvipakkuva erialaga. Sel aastal osutusid tudengite seas kõige populaarsemateks varjuvalikuteks üldkirurgia, erakorraline meditsiin, günekoloogia, onkoloogia, neuroloogia ja anestesioloogia. Kokku oli nõus endale varju võtma 49 residenti ning projektis soovis osaleda 227 tudengit. Töövarjupäev toimub ka teistes tervishoiuasutustes üle Eesti: Ida-Tallinna Keskhaigla, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla, Raplamaa Haigla, Medicum jt.
Miks on üldse vaja korraldada töövarjupäeva? Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi töötab selle nimel, et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid Eestis. Üks komponent sellest oleksid õnnelikud ja oma valikuga rahulolevad arstid, kelle jaoks töö pakub nii põnevust kui ka sobib hästi tulevase eriarsti isikuomadustega. Paraku arstiõpe ei saa alati kajastada eriarsti igapäevatööd realistlikult ning vastava aine tsüklis näeme väga väikest osa sellest, mis meid tulevikus võiks oodata. Samuti ei pruugi praktikumis nii põnevana tundunud eriala sobida igale sellest ainest vaimustuses olevale tudengile. Selle eriala töö võib nõuda head stressitaluvust ning julgust teha kiireid otsuseid, mis paraku pole igaühele antud. Ka vastupidi aktiivsele ja tegutsejale tudengile võib rahulik eriala olla igav ja mittemotiveeriv. Seetõttu kasvõi üks päev veedetud koos huvitava eriala residendi või noorarstiga aitaks tudengil paremini mõista, millist tulevikku tema endale soovib.
Evelina Gretško
Arstiteadus, 4. kursus
Töövarjupäev pulmonoloogia-ja torakaalkirurgia osakonnas
Osalesin töövarjupäeval eelmise aasta kevadel ning antud valikute hulgast otsustasin pulmonoloogia residentuuriga rohkem tuttavaks saada. Kohapeal õnnestus mul näha nii pulmonoloogia residendi igapäeva tööd kui ka torakaalkirurgide tegemisi. Kirsiks tordil oli võimalus operatsioonil assisteerida. Jäin töövarjupäevaga väga rahule ning olen tänulik, et on inimesi, kes sellist võimalust tudengitele pakuvad. Praktikumides teooria õppimine ja parematel päevadel ka patsientidega töötamine aitab küll erialaga tuttavaks saada, kuid nähes, kuidas toimub osakonnas reaalne igapäeva töö, tekib ametist oluliselt parem ettekujutus.
Solveig Verbu
Arstiteadus, 5. kursus
5 põhjust, miks arstitudeng ennast vaktsineerib
1. Me soovime kaitsta oma patsiente, lähedasi ja kolleege. Arstitudengid liiguvad kliinilises õppes igapäevaselt haiglas ringi ja kohtuvad erinevate patsientidega. Kuna patsientidel võib palju haigusi olla, on alati risk, et arstitudeng on tulnud mõne haige patsiendi juurest, kellel on gripp. Ei saa eeldada, et kõik patsiendid on vaktsineeritud ja vaktsineerides iseennast, saame vähendada kandlust ühelt patsiendilt teisele või patsientidelt koju oma lähedastele.
2. Arstitudengite õppes on iga seminar ja tund oluline ning puudumisi kergekäeliselt ei lubata. Nii käivad paljud arstitudengid haigena koolis, teades, et haigena õppides on tähelepanu- ja keskendumisvõime vähenenud. Gripiviiruse korral on põhilisteks sümptomiteks kõrge palavik, väsimus, halb enesetunne, pea-, liigese- ja lihasvalud – sümptomid, millega soovitame igal patsiendil koju jääda.
3. Usume vaktsiini toimesse ja selle ohutusse. Gripiviiruse vastu vaktsineerides ei hoia me ära tavapärast külmetumist ja nohuga mööduvaid haigusi, vaid kaitseme ennast 3-4 gripiviiruse tüve eest, mille korral on tüsistused kõige raskemad. Gripi tüsistustesse suri eelmine aasta ligi 100 inimest ja raskeimad gripitüsistused on eakate ja väikelaste hulgas. Samas levinumad kõrvaltoimed on süstekoha valu ja hellus, samuti võib esineda palavikku, väsimust ja lihasvalu. Tõsiseid kõrvaltoimeid tekib väga harva ja neist kõige raskem on anafülaktiline šokk. Seetõttu soovimegi, et vaktsineerimine toimuks meditsiiniasutuses või apteegis, kus on võimalus šoki sümptomite esinemisel adrenaliini manustada.
4. Haiguse kõige parem ravi on selle ennetus. WHO hinnangul on vaktsineerimine kõige efektiivsem nakkushaiguste ennetusviis. Gripiviirusesse haigestumise vältimiseks tuleb vaktsiini korrata iga aasta, sest viirus on muutmisvõimeline ja eelmise aasta vaktsiin ei pruugi see aasta enam töötada.
5. Tahame olla eeskujuks oma patsientidele ja lähedastele. Ennast vaktsineerides, seda sotsiaalmeedia kampaaniaga #minavaktsineerin esile tuues ja ühiselt kandes märke „vaktsineeritud“, saame julgustada oma patsiente. Näitame, et vaktsiin on ohutu, seda tasub iga-aastaselt teha ja see kaitseb meid ennast ning meie lähedasi.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts (EAÜS) ja Meditsiiniteaduse valdkonna üliõpilaskogu (MVÜK) on ühiselt üritanud tagada, et arstitudengil oleks võimalus ennast vaktsineerida võimalikult mugavalt ja soodsalt. Meie eesmärk on, et arstitudengil ei jääks vaktsiin tegemata, kuna võib juhtuda, et kiire elutempo juures ei jõuta sellega tegeleda või otsustati viimase 10€ eest bussipilet koju osta. Loodame, et võimaldades ühiselt vaktsineerida 50% soodsama hinnaga, tekitame tudengites harjumuse ennast oktoobris-novembris vaktsineerida ja tänu sellele ka tulevastes tervishoiutöötajates.
EAÜSi vaktsineerimise töögrupp vaktsineeris see aasta 340 arstitudengit tänu Meditsiiniteaduste valdkonna dekanaadi ja Tartu Ülikooli Kliinikumi toetusele ning kliinikumi nakkushaiguste osakonna abile. Eelmine aasta vaktsineerisime 308 tudengit, eelisjärjekorras kliinilise õppe tudengeid. 70% neist vaktsineerisid end EAÜSi ja MVÜKi korraldatud vaktsineerimisel. Iga aasta avaldab üle 400 tudengi soovi osaleda ühisvaktsineerimises ja enamustele vaktsiini doosidele registreerutakse esimese 48 tunni jooksul. Meil on ka hea meel näha, et iga kursusega on vaktsineerimise hõlmatus kasvanud. Küsitluse tulemustest lähtuvalt vaktsineeris ennast eelmisel aastal 1. Kursuse tudengitest 42%, 5. kursuse üliõpilastest vaktsineeris juba 96%.
EAÜSi vaktsineerimisgrupi järgmise aasta eesmärgiks on, et riik pakuks kõigile arstitudengitele tasuta vaktsineerimise võimalust, et meil ei jääks keegi soovijatest vaktsineerimata. Lisaks on murekohaks Eestisse toodavate vaktsiinidooside väiksed kogused, mistõttu kõik sooviavaldajad ei saa ennast vaktsineerida. Toetame riigi ettepanekut pakkuda järgmise gripihooaja alguses vanematele inimestele tasuta gripi vastu vaktsineerimist ja loodame, et seeläbi vaktsineerimise hõlmatus Eestis tõuseb ning surmade arv väheneb.
Anu Parvelo
EAÜSi vaktsineerimisgrupi liige
„Rebaste Resto“ pakub maitseelamusi
24. oktoobril kell 13.00 avatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi J-korpuse 1. korrusel ‘’Rebaste Resto’'. Kulinaarsetes võimetes võtavad mõõtu I kursuse arstitudengid. Pakutakse nii soolaseid kui ka magusaid küpsetisi.
Kõik on oodatud mekkima!
„Rebaste Resto“ toimub Arstitudengite Rebastenädala raames ning selle tulud lähevad Rebastenädala katteks.
Arstitudengi mõtteid korruptsioonist
“Sinu naeratus on suurim tänu arstile” – sellise lausega kleepsud kaunistavad alates eelmisest aastast Leedu arstide kabinetiuksi, et vähendada kingituste tegemise kultuuri meditsiinis. Viimased Eestis läbi viidud korruptsiooniuuringud ei näita meie meditsiini sugugi heas valguses. Kui teistes valdkondades on näha korruptsioonis langustrendi, siis meditsiinis on pidev teenuse puudus muutnud korruptsiooni väga visalt taanduvaks.
Langustrendile ei aita kaasa ka korruptsiooni hägune mõiste. Arstide Liidu eetikakoodeksis seisab üheselt mõistetavana: „Arst ei tohi oma ravitöös saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu“. Samas sõltub korruptsiooni mõiste kultuurist ja konkreetsest kontekstist. Inimeste eetiline arusaam on erinev, mistõttu võib mõnele tunduda kingitus tänuavaldusena, teisele aga altkäemaksuna. Segadust võivad tekitada ka tasulised visiidid, mis jääb paljudele arusaamatuks, kuidas arsti vastuvõtt on ühel päeval tasuta, järgmisel aga tasuline. 2011. aasta justiitsministeeriumi uuringu järgi peab kolmandik patsiente tasulisi teenuseid ebaseaduslikuks ja kolmandik ebaeetiliseks, mis muidugi ei tähenda, et kogu korruptsioon seisneks inimeste teadmatusel. Korruptsiooni mõiste juriidilises tähenduses ühtib enamasti Eestis rahva arusaamisega korruptsiooni olemusest. Nii taunitakse näiteks altkäemaksu, mitteametlikke tasusid, samuti ebakorrektset hangete teostamist, fiktiivsete tõendite väljastamist, ravijärjekorras etteostmist jne.
Viimase paari aasta jooksul on arsti vastuvõtule või ravi saamiseks mitteametlikult raha maksnud 2% ja pärast tervishoiuteenuse saamist 3% patsientidest. Protsendiliselt ei tundu olukord väga halb ja võib öelda, et meil on väga palju ausaid ning tublisid arste. Oluline on mõista, et korruptsiooni poolt põhjustatud majanduslikust kahjust veelgi olulisem on mõju tervishoiu mainele. Kui üle poolte patsientidest ei näe tänuavaldusena tehtud kingitusi korruptsioonina, siis osa patsientidest arvab siiski, et see on ebaeetiline. Lisaks on tänuavalduse ja altkäemaksu vahel õhuke piir, mida inimesed võivad erinevalt tõlgendada. Arstiabi põhineb suuresti usaldusel ja arstidele on ühiskonnas kõrged ootused, nii võib ka madal protsent korruptsiooni mõjuda kui tilk tõrva meepotis.
Noorte teadlikkus korruptsioonist on pigem tagasihoidlik ning selle riske ja mõju ei tajuta negatiivsena. Antud teema on võetud ka arstiteaduse õppekavasse, mis annab lootust, et tulevased arstid on tänasest keskmisest noorest teadlikumad. Kuigi õppeaines „Meditsiiniteooria ja –eetika“ käsitletakse kingituste vastuvõtmist, siis selgeid piire on raske anda ning see, milline tänuavaldus on tulevase meediku jaoks aktsepteeritav, tuleb ise endale selgeks mõelda. Kui kommikarbi vastuvõtmine tundub lubatud, siis kuidas peaks suhtuma meeleheaks kingitud spaa-paketti? Või kas tänutäheks toodud kotitäiest kartulitest tuleks viisakalt keelduda või tundub oma käega korjatud mugulatest ära ütlemine patsiendile hoopis solvanguna?
Leian, et kehtib reegel: kui sa julged avalikult kingituse vastu võtta ega tunne, et sellega eeldatakse vastuteenet, siis heasüdamliku patsiendi kingitusest ei pea keelduma. Samas ei tohi unustada, et säärases käitumises on siiski ka risk, sest kingituste vastuvõtmine võib tekitada kultuuri, kus kommikarbiga vastuvõtule saabumine muutub ootuspäraseks ning patsient ei julge vastuvõtule tühjade kätega enam tulla. Kõige lihtsam ja õigem oleks selgitada patsientidele, et parim tänu arstile on nende heaolu ning naeratus, nagu seda on tehtud Leedus.
Sel aastal oleme Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsiga võtnud korruptsiooni teema ka oma tegevuskavasse. Korraldame koos justiitsministeeriumiga konkursi, et luua õppematerjale teema käsitlemiseks. Kutsun ka kliinikumi töötajaid üles meie projektis osalema, et aidata tõsta teadlikkust korruptsiooni olemusest ja muuta eetilise ning ebaeetilise vahelist hägusat piiri selgemini tajutavaks. Meil on veel pikk tee minna, enne kui saame öelda, et korruptsioon ei ole Eesti meditsiinisüsteemis probleem.
Anu Parvelo
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president
Teeme residentuuri koos paremaks!
Eesti Nooremarstide Ühendus (ENÜ) on alustanud koostööd poliitikauuringute keskusega Praxis, kes analüüsib ENÜ tellimusel, kuidas suhestub arstide põhiõppele järgnev erialaõpe Eestis rahvusvaheliste World Federation for Medical Education (WFME) standarditega.
Eesti Nooremarstide Ühendus on aastaid tegelenud residentuuriõppe kitsaskohtadega üksikjuhtumite kaupa, eelmisel aastal otsustasime, et on aeg läheneda diplomijärgse õppe hindamisele süsteemselt. Meil on rõõm teatada, et oleme koos poliitikauuringute keskusega Praxis alustanud oma 25 tegutsemisaasta kõige suuremat projekti, millel on kaks põhilist eesmärki.
I Residentuuriõppe korralduse hindamine WFME standarditele tuginedes.
Need käsitlevad diplomijärgset õpet tervikuna, alustades teoreetilise ja praktilise õppe kvaliteedist, haiglate koolitusvõimest ja juhendajate olemasolust ning lõpetades individuaalse arengu hindamise ja tagasisidele arvestamisega. Metoodika eest hoolitsevad eksperdid nii Praxisest kui Rootsi Karolinska instituudist. Projekti raames plaanime algatada arutelu residentuuriõppega seotud osapoolte vahel muutmaks Eesti residentuuriõpet veelgi paremaks.
II Koostöö arendamine ja residentuuri korralduse alaste teadmiste ja kogemuste vahetamine Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Norra arst-residentide ning meditsiinihariduse ekspertidega.
Projekti jooksul toimuvad riigisisesed arutelud Balti riikides, kaks õppevisiiti ja neli rahvusvahelist kohtumist. Projekt lõppeb rahvusvahelise meditsiinihariduse teemalise konverentsiga Eestis, mille plaanime siduda Euroopa Nooremarstide Ühenduse (European Junior Doctors) kohtumisega 2018. aasta sügisel. Seda kõike selleks, et oleksime võimelised lisaks kitsaskohtadele osutamisele pakkuma ka reaalseid lahendusi.
Tegu on esimese katsega vaadata Eesti ja naaberriikide eriarstiõpet kui tervikut, kaasates sellises mahus kaasaegset rahvusvahelist kompetentsi. Nii meie kui Praxis oleme praegu väga elevil ja tahtmist täis.
Üheks sisendiks selles projektis on residentide, residentuuri värskelt lõpetanute ja residentide juhendajate hinnangud tänasele erialaõppele. Hinnangute kogumiseks viiakse veebruarikuus Praxise poolt läbi laiapõhjaline küsitlus. Vastamine on anonüümne ning andmeid töötleb Praxise meeskond. Teavet, mis võimaldaks vastaja tuvastamist, ei edastata ühelegi osapoolele. Siinkohal kutsume residente, värkselt lõpetanuid ja juhendajaid leidma oma postkastist kiri, kuhu on lisatud link küsitlusele. Palun vastake ausalt ja otsekoheselt, nii saame konstruktiivse kriitika baasil reaalsema tulemuse. Lisaks mida rohkem on vastajaid, seda terviklikuma pildi saame kokku panna ning seda argumenteeritumalt tulevikus tegutseda.
Projekt kestab neli aastat (2016–2019) ning selle kogumaksumuseks on ligikaudu 100 000 €. Pool sellest summast tuleb Nordplus Horizontal fondist; ülejäänud osas on meie kaasfinantseerijateks nii Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli Kliinikum kui ka Ida-Tallinna Keskhaigla. Ülejäänud summa lisab ENÜ vastavalt vajadusele jooksvalt oma eelarvest.
Soovime siinkohal eriliselt tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtkonda, kes mõistis projekti tähtsust ning oli valmis projekti toetama. Hindame teie usaldust kõrgelt.
Teeme koos residentuuri paremaks!
Eesti Nooremarstide Ühendus
Tere tulemast perekonda, arstirebased!
Augustikuu viimastel päevadel leidsid 176 verivärsket arstitudengit oma tee Biomedicumi põnevate seinte vahele. See tähendab 176 erinevat isiksust, kes on piisavalt targad (keskmine riigieksami tulemus sisseastumisel 91,84 punkti), et pääseda omandama ühte maailma kõige vajalikematest erialadest ligi seitsmesaja huvitatu hulgast.
Vastsete arstitudengite ootused seoses õppega olid võrdlemisi sarnased. Nad kõik olid valmis õppima palju, pingutama rohkelt ning vajadusel ohverdama ka oma sotsiaalse elu. Esimesed kuud koolis on näidanud, et õppima peab isegi rohkem, pingutama veelgi enam, kuid kui osavalt planeerida, siis jääb ka piisavalt aega sõprade ning perega koos olemiseks.
Kristiina (I kursus): “Arstiõpingud on nagu hambaarsti juures käimine – mida lähemale selle aeg jõuab, seda hirmsam tundub, aga kohale jõudes läheb kõik oodatust kergemalt. Ligikaudu 170 uut kursusekaaslast on tegelikult väga toetavad, seega ei tundu õppemaht pooltki nii suur.”
24.–28. oktoobril toimus arstitudengitele Rebastenädal. Esmaspäeva hommikul oli varajastel ärkajatel võimalus lüüa seljad sirgeks ning võimelda koos juba vananevate buršidega (V kursus) algava päeva edukamaks muutmisel. Teisipäeval panid arstirebased proovile oma kulinaarsed oskused, müües Ampsukliinikumi raames nii Biomeedikumis kui Tartu Ülikooli Kliinikumis endavalmistatud küpsetisi ning õhtul veetsid aega orienteerudes mööda Tartu kesklinna olulisemaid arstiteadusega seotud paiku. Kolmapäeval toimus rebaste Filmigala, kus tulevased arstid demonstreerisid veenvalt, et arstiõpingute luhtudes võiks neid ees oodata väärikas karjäär režissööride või näitlejatena. Žürii koosseisus Aare Märtson, Aleksander Sipria, Kalle Kilk, Anu Saag ning Elle Põldoja valisid parimaks 2. rühma filmiga “Geriaatria – vanad ja kobedad saavad jalad alla”. Ka publik valis oma lemmiku, milleks osutus 3. rühm filmiga “Uroloogia – mehed ei nuta”.
27. oktoober oli päev, mil V kursus andis arstiteaduse uutele tulijatele väikese ettekujutuse tulevikust, millesse nad end mässinud on. Õhtuhämaruses toimus rebaste ristimine, kus esmakursuslased pandi rühmade kaupa proovile kaheteistkümnes erakorralises situatsioonis, mis testisid nende koostööd, kiiret mõtlemisvõimet ning pingeliste olukordade lahendamist. Rebased said kätt proovida õmblemises, psühhiaatriliste patsientide käsitlemisel, operatsioonitoas, lennuõnnetuses, sünnitustoas, elustamisel, klubis esmaabi andmisel ja elundite ära tundmisel. Meeleolukas õhtu täis põnevust ning segadust lõppes rebasevande lugemisega Tartu Ülikooli Kliinikumi ees.
Toora (I kursus): “Rebastenädal oli väga huvitav ning tugevdas rühmasiseseid suhteid, mis on väga oluline, kui peame üksteise toel kuus rasket aastat üle elama. Ristimine andis justkui väikese põgusa võimaluse piiluda arstimaailma ja saime omal nahal tunda, millised olukorrad võivad meid ees oodata. Samuti pani see proovile meie pingetaluvuse. Nüüd tunnen, et mind on vastu võetud arstiõppesse ning olen osa suurest ühtsest tiimist, kes kõik liiguvad ühise eesmärgi poole.”
Helina (V kursus): “2016. aasta esmakursuslaste ristimisüritus korreleerub hästi arstiõppe nominaalaja 6 aastaga – aega on vähe, teha on palju ja lõputu põnevus ei lase uinuda.”
Reedel võttis kogu nädala kokku uhke Arstirebaste lõpupidu ehk Grande Finale. Rebaseid ning kõiki vanemaid tudengeid hullutas õppejõudude bänd oma meeleolukate laulusõnadega ning V kursuse ansambel Veisalgia.
Seega jääb nüüd arstirebastele vaid öelda: tere tulemast perekonda!
Kadi Kuusik
V kursus
Suvised kolleegid – abiarstid
Juba viis aastat on olnud arstitudengitel võimalus tulla suviti appi tulevastele kolleegidele aidates tasakaalustada kliinikute personali töökoormust puhkuste perioodil.
Abiarstina töötamise võimaluse eest hakkas seisma Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts juba 2007. aastal, kui tekkis mõte luua arstitudengitele Soome eeskujul võimalus lisaks praktikale ja residentuurile töötada ka abiarstina.
Kliinikumi Leht küsis muljeid lastekliinikus tööl olnud Katrin Köbaselt ja Joel Lumprelt, erakorralise meditsiini osakonnast Sirli Saarelt ning ühendlaboris töötavatelt Pääsu Püttsepalt.
Mis teid motiveerib pärast pingelist õppeaastat puhkuse asemel töötama haiglas?
Joel Lumpre: See on hea võimalus nii lisaraha teenimiseks kui ka teoreetiliste teadmiste rakendamiseks. Kliinilisse õppesse jõudes on tähtis leida viis, kuidas õpitut kinnistada ning veidi oma peas süstematiseerida.
Sirli Saar: Õppetöö tudengina ja tegelik arsti töö on kaks täiesti erinevat asja. Minu jaoks erakorraline meditsiin ongi n-ö see õige, tänu millele ma naudin oma tööd ja saan sellest motivatsiooni õppimiseks, arenemiseks. Ehk siis armastus eriala vastu motiveerib.
Katrin Köbas: Eelkõige motiveerib praktiline kogemus. Raamatutarkused kipuvad ununema, kui neid reaalse eluga seostada ei saa – kõik, mis on oma silmaga nähtud või oma käega katsutud, kinnistub paremini. Lisaks ei näe ma abiarstiks olemist kui puhkuse asendamist tööga. Keskkonnavahetus ja uued kogemused väljaspool kohustuslikku koolitööd teevad abiarstindusest n-ö aktiivse puhkuse.
Pääsu Püttsepp: Kliinikumis töötamise kogemus annab erialasest tegevusest hoopis terviklikuma pildi kui ainetsükli jooksul nähtu. Kui nii või naa soovida suvel tööl käia, siis on väga motiveeriv teha seda keskkonnas, kus iga päev on võimalik palju uut õppida.
Peate tegema väga erinevaid töölõike. Millised ülesanded meeldivad teile enim?
Joel Lumpre: Minu jaoks on selleks ikka anamneesi kogumine ning esmane läbivaatus. Nende harjutamine on noorele arstile ilmselt kõige suurema väärtusega. Lisaks sellele ma lihtsalt naudin suhtlemist.
Sirli Saar: Reaalselt erakorralised patsiendid ja nähtava tulemusega tegevused.
Katrin Köbas: Abiarstide tööülesanded on kindlasti erinevad, olenedes konkreetsest haiglast ja osakonnast. Senise kogemuse põhjal lastekliinikus võin öelda, et kõige inspireerivam on patsientidega suhtlemine, alustades anamneesi võtmisest ja lõpetades ravialase nõustamisega. Lastehaiglas töötamine võib sageli olla emotsionaalselt raske, kuid samas on ka palju tänulikkust. Alles abiarstina töötades tajusin esimest korda, mida tegelikult tähendavad patsiendipoolne usaldus ja arsti vastutus.
Pääsu Püttsepp: Kõige enam positiivseid hetki ja vaheldusrikkaid olukordi pakub kindlasti töö, mille käigus pean rohkem patsientidega suhtlema, kuid ka erinevate ülesannetega seoses erialakirjanduse uurimine ning haiguslugudega töötamine on geneetikakeskuses väga põnev.
Abiarsti töö pakkus teile kindlasti palju ja erinevaid kogemusi. Millist neist hindate enim?
Joel Lumpre: Lastekliiniku kolleege. Absoluutselt eeskujulik töökeskkond, mis paljuski ületas mu ootused. Ja selle all ma ei mõtle pelgalt pediaatrite kurikuulsat heatujulisust ning abivalmidust, vaid soovi uut kolleegi harida, julgustada ning proovile panna.
Sirli Saar: Kõige väärtuslikumaks peangi reaalset praktilist kogemust ja selle käigus arenevat arstlikku mõtlemist ning vastutuskoorma tajumist. Koolipingist seda ei saa ega saagi saama.
Katrin Köbas: Kuivõrd töö lastega on väga erinev tööst täiskasvanutega, hindan kõrgelt just üldist kogemust – eriti väikelaste ja imikutega. Nutva ja rabeleva lapse läbivaatus ei ole just kerge ülesanne. Samas on lapsed sageli läbiräägitavad, kui nendega ühine keel leida.
Pääsu Püttsepp: Hindan väga võimalust õppida vanemate kolleegide oskustest ja kogemustest erinevate keeruliste olukordade lahendamisel, näiteks kriisis patsiendi nõustamisel.
Kas praktiline töökogemus kinnitab või hoopis paneb kahtlema erialavalikus?
Sirli Saar: Eks see ole individuaalne, mina veendusin erakorralise meditsiini ja enda sobivuses ajaga aina kindlamalt ning armastus eriala vastu muudkui süveneb.
Katrin Köbas: Pigem ikka kinnitab.
Pääsu Püttsepp: Siiani pole praktiline kogemus erialahuvi muutnud.
Milline oli patsientide reaktsioon, kui enne arsti juurde suunamist tegelesite nendega teie?
VI kursuse arstitudengid tänavad
Meie kursus alustas õppetööga aastal 2010. Täpselt 5 aastat tagasi olime me kogu selle teekonna alguses, mis vaikselt hakkab lõpp-peatusesse jõudma.
Nende aastate jooksul on meil olnud rohkelt vahvaid ja säravaid õppejõudusid. Kokku lugedes oli endalgi üllatav näha, et õppejõude on meil olnud rohkem kui 500 – kas pole see mitte üks suur pagas teadmisi ja kogemusi! Täname südamest oma mentoreid, kes meid sellel teekonnal juhendasid, õpetasid, julgustasid ja pidurdasid, oma rõõmsaid ja valusaid kogemusi jagasid!
Kuigi tahaksime pärjata au ja kuulsusega kõiki õpetajaid, siis kahjuks pole see alati võimalik. Sellel aastal valis meie kursus välja mõned tiitlid ja nendele sobivad hingelähedased õppejõud.
- Dr. Oivi Uibo – Kõige suurem sõber
- Dr. Peeter Tähepõld – Kõige laiem silmaring
- Dr. Helmut Seepter – Jätkuvalt kõige kiiremad jalad
- Dr. Alan Altraja – Kõige tihedam slaid
- Dr. Pilvi Ilves – Kõige pikem slaidshow
- Dr. Kadri Kõivumägi – Selliseks arstiks tahan saada!
- Dr. Simmo Savisaar – Kõige muhedam
- Dr. Kuido Nõmm – Kõige tegusam
- Albiino känguru sündimisaasta – Kõige meeldejäävam fakt (Patoloogiline anatoomia)
- Sõja ja katastroofimeditsiini massiõnnetuse praktikum – Kõige parem praktikum
- Erilised tänud ja austus kuuluvad ka dekaan Joel Starkopfile ning õppeprodekaan Tõnis Karkile.
Raske on seletada, miks sai valitud just need tiitlid ja need õppejõud. Ehk annavad parima seletuse praktikumidega seotud juhtumised ja mälestused:
Ülikooliaastate jooksul on üks peamisi tarkuseteri, mis meile on kinnistunud primum non nocere! Kuid ometi saadame me patsiente uuringutele, protseduuridele ja pikkadele operatsioonidele, mida vähemalt osad meditsiinitöötajad pigem väldiksid. Pilvi Ilves, radioloogiakliiniku juhataja, on meile alati lugenud sõnad peale – kiiritavate uuringute puhul peate olema kindlad, mis kasu ja kahju see teie patsientidele toob. Jah, see uuring ei näpista kohe pildi tegemisel, kuid mis on pikemaajalised kahjud? Kes oleks võinud arvata, et radioloogiatsüklis koputatakse nii palju just südametunnistusele?
Kõige parem praktikum on kindlasti olnud massiõnnetuse praktikum, kus tudengitel on reaalne võimalus mängida läbi ühe inimvigastustega katastroofi lahendamise organisatoorne pool. Kui juhtub õnnetus, mida teha? Kes juhib? Kus peatub transport? Kuhu viia kannatanud? Mis siis, kui kiirabisid ei jätku? Keerulised teemad, kuid seda annab õpetada loominguliselt ja humoorikalt. Mõnel rühmal on tekkinud oma juhendajatega lausa nii hea klapp, et on õnnestunud alustada ülesannet väikese vimkaga. Nimelt enne „sündmuskohale saabumist" kontakteerutakse kiirabibrigaadega walkie-talkiede vahendusel. „Võru 1 - oled sa kuuldel?", mille järgselt tuleb brigaadil ülesandesse siseneda. Pärast pikka kaalumist, on kelmikamad tudengid proovinud oma õnne ja vastanud kutsungile: „Ei, sõidan just lõunasöögile". Väikese nalja järgselt avanes „sündmuskohana" kasutatava ruumi uks, vastu vaatas dr Kuido Nõmme üllatunud nägu: „MIS LÕUNALE, sisse!". Ja väikese naeru najal võiski hoogne katastroofi lahendamine alata.
Või hoopis dr Oivi Uibo. Tudengid oskavad aeg-ajalt tuua oma õpetajate silmadesse üllatust ja „ohhoo"-momente. Kes meist poleks esitanud fakte, mis oma peas tunduvad nii loogilised ja õiged, kuid reaalsused on hoopis seletamatud ja ennekuulmatud. Dr Uibo silmi tõi aga üks rühm hoopis uue emotsiooni – eheda ja lapseliku rõõmu. Kui jõulukuul viibida lastekliinikus praktikal, siis tuleb ju omavahel jagada jõulukalendreid! Neid kalendreid, millel igal päeval saab süüa ühe šokolaadi. Kui tudengid tahavad jõulurõõmu sõprade vahel jagada, siis miks peaksime me oma hea sõbra dr Oivi jätma jagamisest välja?! Loomulikult viidi ka dr Oivi Uibole üks kalender. Sellist tüüpi rõõmu pole ühegi õppejõu silmis veel nähtud!
Selliseid ja veel lõbusamaidki juhtumisi on meile kogunenud kuhjaga. Loodame, et ka Teie, Tartu Ülikooli ja Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad, jääte meid hea sõnaga mäletama.
Teele Meren
VI kursus
Lõpetava lennu kalender
Soovisime jätta endast maha käega katsutava märgi. Midagi, mida ka hiljem saaksite vaadata ja meid loodetavasti hea sõnaga meenutada. Selleks käisime fotograafi juures – ja voila! Siin on meie kursuse 2016. aasta kalender.
Kahjuks ei saa me anda neid tasuta, kuigi väga tahaksime! Sellise humoorika kalendri saab endale soetada 5€ eest. Soovitatavalt ülekandega: Madli Haldre EE834204207904508902. Selgitusse kirjutada "kalender, enda nimi, mitu kalendrit soovite osta".
Soovi korral saab maksta ka sulas kättetoimetamisel (sellisel juhul palun kirjutada e-mail soovist osta kalender).
Kättetoimetamine toimub paari nädala jooksul vastavalt VI kursuse tudengite võimalusele tegeleda praktika kõrvalt ka postiljoni ametiga.
Küsimuste (või kättetoimetamisel esinevate probleemide) korral vastame esimesel võimalusel e-maili teel.
Kõige eest tänades
2016. aastal lõpetav arstiteaduse lend
Eesti Arstiteadusõliõpilaste Seltsi uued juhid
18. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Uues juhatuses tegutsevad tudengid asuvad tööle 18. mail.
Rahvatervise töögrupi juht: Kristi Tamm
Seksuaaltervise töögrupi juht: Aurora Ursula Joala
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Hendrik Vaaks
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Johanna Rõigas
Juhatus:
President: Siim Rinken
Asepresident siseasjade alal: Anni Ruul
Asepresident välisasjade alal: Priit Tohver
Peasekretär: Anett Riismaa
Laekur: Jürgen Rünk
Juhtkonda kuulub veel kliinilise välisvahetuse töögrupi juht: Kristiina Kurg.
EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja https://www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts.
Elinor Õunap, senine EAÜSi president: „ Eelmisel aastal suunasime väga palju tegevusi meie liikmetele, et anda neile võimalust enesearendamiseks. Tegelesime tervislike hoiakute tugevdamisega ühiskonnas ja võtsime väga palju sõna alkoholipoliitilistel ning vaktsineerimise teemadel. Samuti väärib märkimist tõsiasi, et avaldasime mitmel viisil poolehoidu kooseluseadusele. Rohkem rõhku hakkasime taaskord panema ka abiarstinduse süsteemi arendamisele. Sooviksin siinkohal tänada Tartu Ülikooli Kliinikumi meeldiva koostöö eest ning loodan, et ka tulevikus liigume üheskoos tervema ja õnnelikuma Eesti poole."
Siim Rinken, uus EAÜSi president: „Meie selle aasta üheks suuremaks ülesandeks on EAÜSi 25. tegutsemisaasta edukas juhtimine. Soovin, et iga seltsi liige saaks osa meeldejäävast aastast ja ennekõike naudiks kõiki tegemisi."
Abiarstinduse head ja vead
Alates 2011. aasta suvest on kõigil vähemalt IV kursuse läbinud arstitudengitel võimalus töötada haiglates ja perearstikeskustes abiarstina arsti juhendamisel ja vastutusel. Eelnevalt oli arstitudengitel võimalus töötada põetajana ning abiõena. Tegemist on suurepärase võimalusega, tänu millele ei pea arstitudengid enam rääkima sellest, et nad ainult teavad kuidas midagi tehakse, vaid oskavad õpitut ka kliinilises praktikas kasutada.
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts on iga aasta küsinud arstitudengitelt ja tööandjatelt tagasisidet, milles oleme uurinud üldist hinnangut kogetule – mis oli hästi ja mida saaks paremini teha. Rõõm on tõdeda, et üldine pilt on suuresti positiivne ning nii tudengid kui ka tööandjad tunnevad, et abiarstidel on oma koht Eesti meditsiinisüsteemis.
Pärnu Haiglas abiarstina töötav VI kursuse tudeng Eneli Anvelt
Positiivsena on tudengid muuseas välja toonud, et äärmiselt hea tunne on koolipingis õpitut reaalselt kasutada, nii kinnistub õpitu paremini. Osadele meeldib asjaolu, et abiarstina töötades areneb iseseisev mõtlemisvõime, kujuneb arusaamine, mida juba teatakse ning mida peab juurde õppima. On tudengeid, kellele annab abiarstina töötamise kogemus juurde julgust ja kindlust. Samuti õpitakse ennast paremini tundma ning jõutakse selguseni või saadakse kinnitust, mis arstiks täpselt saada soovitakse.
Tervishoiuasutused ehk tööandjad on samuti rõõmsad selle üle, et abiarstid saavad oma teoreetilised teadmised ühendada kliinilistega. Välja on toodud ka seda, et nende arvates tuleks juba varakult arendada arstlikku mõtteviisi. Kiidetakse noori, et nad on entusiastlikud, on arstidele nende töös abiks ning et neile on võimalik oma teadmisi edasi anda.
Kuigi positiivsust jätkub küllaga, siis muidugi on abiarstinduse süsteemil küllaga arenemisvõimalust. Mitmeid aastaid on räägitud retseptiõigusest, kuid jätan seekord selle teema kõrvale. Võrdväärselt samapalju tähelepanu tuleks pöörata asjaolule, et abiarstid pole siiani veel registreeritud Terviseametis ning seetõttu pole neil võimalik näha patsientide digilugusid. Suur osa tudengitest tunneb, et see kergendaks nende tööd märgatavalt. Samuti aitaks ajutise koodi olemasolu kaasa sellele, et meil oleks võimalik koostada statistikat abiarstide töö kohta. Hetkel puudub abiarstidel igasugune teistest meditsiinitöötajatest eristatav märge.
Aastast aastasse on tervishoiuasutuste poolt muudatusettepanekute all välja toodud, et abiarstide rahastus võiks olla riiklik, kuna vastasel juhul pole abiarste võimalik tööle võtta igal aastal. Mitmed tervishoiuasutused leiavad abiarstide tasu küll enda eelarvest, aga võib arvata, et maakonnahaiglad seda kahjuks endale lubada ei saa. Tulemuseks on see, et sinna, kuhu abiarste vast kõige rohkem vaja läheks, nad paraku ei jõua.
Tudengite arvamusel on abiarstina tööd leida kerge, kui tead, kust täpselt otsida.
Rebased said ristitud
27.–31. oktoobril toimus arstiteaduskonna rebastenädal. Eepiliseks avapauguks oli rebaste filmigala, kus tulevased arstid demonstreerisid veenvalt, et neis on kaduma läinud tulevased režissöörid ja näitlejad. Võidufilmiks osutus 6. rühma "Os Sesamoideum suusapuhkusel", mis jutustas tragikoomilise loo samanimelise perearsti raskest elust ja kurvast saatusest (poliitkorrektsust kasutati väga säästlikult).
Rebaste katsumused jätkusid orienteerumisega. Meditsiinilise ning ajaloolise tähtsusega punktides tuli rühmadel sooritada erinevaid ülesandeid alates loomingulisest fotojahist ning lõpetades erinevate (legaalsete) ainete manustamisega.
29. oktoober oli päev, mil 6. kursus andis arstiteaduse uutele tulijatele väikese ettekujutuse, millesse nad ennast mässinud on. Õhtuhämaruses toimus rebaste ristimine, kus panime esmakursuslased rühmade kaupa proovile viies erakorralises situatsioonis. Nad pidid käima kiirabi väljakutsel klubis, ravima uppujat Pärnu rannas, läbima sünnituse ja sööma emakooki, päästma opitoas organi ning tegema esmast triaaži sõjas ja katastroofis. Kõik see toimus juba koduseks saanud biomeedikumis ja selle ümbruses, patsientideks ning juhendajateks loomulikult buršid. Nalja sai rohkem kui rubla eest, oli palju põnevust ja segadust ning erakorralistele ülesannetele iseloomulik "kiire-kiire-kiire" õhkkond.
Ristijad kommenteerisid ülesandeid ise nii:
Operatsioonisaal
Rebased pidid ladinakeelse diagnoosi järgi ära tundma kividega neeru, katkise südame, haavaga keele, kasvajaga kopsu ja organeid vastavalt menetlema.
Maarja (6. kursus): „Rebased said väga hästi hakkama, vaatamata meie poolt peale pandud kergele pingele (ehk siis tagantkiirustamine stiilis „uroloog juba koputab uksele", „anestesioloog tahab narkoosi kinni keerata" ja närvidele käimine sellega, et lasime neil võtta opile kaasa absoluutselt ebavajalikke instrumente). Lisaks see, et rebastes (nagu meis endaski) tekitasid veise organid esimese hetkega kerget segadust, nt neerud olid täiesti ebaloomulikult sagaralised."
Eetikaõhtu „Meditsiin ja meedia – partnerid või vastased?“
7. oktoobri toimus biomeedikumis EAÜS-i haridusgrupi eetikaõhtu, mis seekord käsitles meedia ja meditsiini omavahelisi suhteid. Meedias kajastatud lood meditsiini teemadel saavad tihti laialdast vastukaja lugejatelt ning tekitavad ühiskonnas palju diskussiooni. Kas ajakirjandus kajastab meditsiini puudutavaid teemasid erapooletult ning eetikareegleid järgides? Kui palju on usaldamatust ning arusaamatusi arstide ja ajakirjanduse vahel ning mil määral põhjustab see umbusaldust patsientides? Kuidas peaksid ajakirjanik ning arst omavahel suhtlema? Mida teha, et see suhtlus mõlemale poolele viljakam oleks ning meediatarbija selle tulemusena võimalikult adekvaatset infot saaks?
Kõigile neile ja ka paljudele teistele küsimustele üritasime koos vastuseid leida. Oli äärmiselt meeldiv, et üheskoos arutledes leiti ja mõisteti, miks võivad probleemid ja konfliktid tekkida ning toimus teatav integratsioon kohalolnud ajakirjanduse ja meditsiini inimeste vahel.
Meiega käisid oma mõtteid jagamas Tallinna Lastehaigla anestesioloogia ja intensiivravi osakonna juhataja dr Mari-Liis Ilmoja, neurokirurg dr Väino Sinisalu, Viljandi Haigla kommunikatsioonijuht Krista Valdvee ja ajakirjandustudengite eetika ja õiguse õppejõud Marten Juurik.
Liis Puis
EAÜS-i haridusgrupi juht
Eesti Arstiteadusõliõpilaste Seltsi uued juhid
12. aprillil valis Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi Üldkoosolek endale uued juhid. Tulemused olid järgnevad:
Rahvatervise töögrupi juht: Triin Pohlak
Seksuaaltervise töögrupi juht: Brita Harjo
Hariduse töögrupi juht: Liis Puis
Teaduse töögrupi juht: Helerin Raikerus
Curare töögrupi juht: Martti Vaske
Spordi töögrupi juht: Anett Pajuväli
Jätkusuutlikkuse töögrupi juht: Maria Fomina
Juhatus:
Asepresident siseasjade alal: Martha Tääkre
Peasekretär: Marleen Kruusamäe
Laekur: Kadi Kuusik
President: Elinor Õunap
EAÜSi tegemistel ning meiega seotud uudistel on võimalik silma peal hoida www.eays.ee ja www.facebook.com/EestiArstiteadusUliopilasteSelts
Marta Velgan: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi 2013/2014. aasta presidendina soovin Teid kogu meie juhatuse nimel koostöö eest siiralt tänada. Sellel aastal oli EAÜS-i põhifookuses meie liikmed ning nende arendamine. Liikmed on meie organisatsiooni põhiväärtuseks ning andes neile võimaluse EAÜS-is tegutsemise kaudu arendada tulevases arstitöös olulisi oskusi, toetame nende kasvamist professionaalseteks ja ühiskonnas aktiivselt tegutsevateks tulevikuarstideks. Koostööd kliinikumiga jätkab EAÜS-i uus juhatus."
Elinor Õunap: „Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi uus juhatus jätkab sealt, kus eelmise juhatuse töö pooleli jäi. Peame samuti seltsi suurimaks väärtuseks meie liikmeid. Seepärast ongi paljud meie tegevused suunatud just sellele, et Eesti tulevased arstid saaksid võimaluse enesearendamiseks ning võimaluse tunda vastutust juba tudengipõlves."
Uued tuuled arstiõppes
Pea kaks kuud tagasi kinnitati arstiteaduskonna nõukogus uus arstiteaduse õppekava. Lühidalt kokku võttes toimub uue õppekava kohaselt VI aastal vaid arstiabi praktika ning hetkel VI kursusel olevad õppeained paigutatakse IV ja V aastale. Kui varem toimusid kõik loengud õppeaasta esimestel nädalatel, siis tulevikus hakkavad loengud toimuma kogu aasta vältel. Õppe kliinilise poole praktikumid hakkavad 3 akadeemilise tunni asemel toimuma pikemalt. Kuigi üleminek uuele õppekavale toimub juba 2014/15 õppeaastal, on mitmed aspektid veel lahtised.
Uus õppekava on kindlasti oluline samm arstiõppe kvaliteedi parandamise seisukohalt, teiseks tagatakse sellega meie tulevaste arstide veelgi parem ettevalmistus tulevaseks ametiks. Praktika vähesus on hetkel kehtiva õppekava üks peamisi kitsaskohti, mistõttu on praktika mahu suurendamine uue õppekava kesksemaid muutusi. Kuigi täpne praktika korraldus selgub programminõukogu edasise arutelu käigus, on kindlalt paigas see, et praktika hakkab koosnema 12 nädalast peremeditsiinist ja 24 nädalast haiglameditsiinist, mis omakorda hõlmab erakorralist meditsiini, sisehaigusi ja kirurgiat. Otsustamata on veel see, kuidas tulevikus tudengeid haiglate vahel jaotatakse ning milline peaks olemas uute praktikapäevikute sisu. Kas ainuüksi praktika korralduse muutmine tagab selle, et iga arstiüliõpilane saab praktikat läbides kaasa arstikutses hädavajaliku praktiliste oskuste pagasi?
Kui praeguste ja varasemate arstiteaduse lõpetajatelt paluda oma praktika kogemusi kirjeldada, avastab üpris kiiresti, kui eriilmelised need on. Osa üliõpilastest on saanud suurepärase kogemuse osaliseks: praktikal koheldi neid kui kolleege, tagati ligipääs haigla infosüsteemile ning tehti põhjalikult selgeks tööülesanded. Tihti tuleb aga ette juhtumeid, kus praktika ei vasta tudengi ootustele ega ka praktika üldistele eesmärkidele. Sellest võib aga järeldada, et arstiabi praktika kvaliteet on väga ebaühtlane ning et sama ebaühtlased on ka ülikooli lõpetajate praktiliste oskuste ja teadmiste tase.
Suurt rolli praktika kogemuse kujunemisel mängib arstiüliõpilase juhendaja. Enamik meie praktikakohti paiknevad väljaspool Tartu ülikooli kliinikumi, millest võib järeldada, et suurem osa juhendajatest ei puutu väga tihti kokku tudengite ja õpetamisega. Millegipärast aga eeldatakse automaatselt arstidelt, et nad lisaks ravimisele ka hästi õpetada oskavad. Mõned arstid oskavadki. Praktika kvaliteeti aitaks ühtlustada see, kui igale tudengeid ja residente juhendavale arstile oleks tagatud võimalus läbida õpetamise baaskoolitus ning nad oleksid informeeritud praktika ja residentuuritsükli eesmärkidest.
Praktika on mõeldud selleks, et üliõpilane saaks kaasa tulevaseks arstikutseks vajamineva minimaalse praktiliste oskuste pagasi. Hetkel on meie praktika kvaliteet aga ebaühtlane ning ei täida seega alati oma eesmärki. Loodetavasti on arstiteaduskonna programminõukogul aega ja jaksu, et tulevikus selle küsimusega tegeleda.
Marta Velgan
VI kursus
Arstiteaduskonna korvpalliturniir 2014
8. märtsi hommikul, kui turniiri peakorraldaja oma kodinatega spordihoonesse jõudis, polnud pallipatsumist ja ketsivilinat kuulda. Mõned minutid pärast kella kümmet oli aga šamaanilikus rütmis patsumine kõigi saalisviibijate meeli ühendamas. Päeva esimese poole mängud pingelisi heitlusi endas ei peitnud ja favoriidid hoidsid ohje kindlas haardes.
Vahepalana toimusid üksiküritajatele mõeldud skills challenge ja viskevõistlus. Skills challenge (NBA analoog) võistlusel tuli palluritel näidata oma kiirust, pallikäsitsusoskust ja täpset kätt ning parima aja saavutas Mari-Liis Jõgeva füsioteraapia võistkonnast ajaga 26,5 sekundit. Järgnevalt viidi läbi traditsiooniline viskevõistlus, mille käigus said osalejad visata viielt positsioonilt kolm viset. Parimat käe-silma koordinatsiooni näitas Toomas Härmaorg IV kursuse võistkonnast 9 tabamusega.
Hommikune kangus välja võimeldud, jätkati alagrupimängudega, mis olid juba tunduvalt pingelisemad väljendudes vigaderohkuse ja väiksemate punktivahedega. Kokkuvõttes jõudis kohamängudele paremik, kellest pronksimängus väljus parimana füsioteraapia võistkond, alistades 1. kursuse võistkonna 32:18. Päeva lõppvaatuses oli tunda pingestatud õhkkonda ja sellest suutis vastaste vigadealdist kaitsetööd (vigu kaks korda rohkem võrreldes varasemate mängudega) ära kasutades tuua võidu koju kliinikumi võistkond seisuga 36:27. Paremaid premeeriti meenetega EAÜSi, Devini, Asian Chefi, Megazone ja MyFitnessi poolt.
Vivat ludo, nostra hērōs et medicina!
1. koht kliinikumi võistkond: Alar Sõrmus, Marko Murruste, Jaak Kals, Kaur Kirjanen, Toomas Saluse, Jaanus Suuman.
2. koht II kursuse võistkond: Kaido Stroom, Ralf Tambets, Mart Reim, Roland Martin Teras, Taavi Annus, Hans Arro.
3. koht füsioteraapia võistkond: Liisi Sepp, Mari-Liis Jõgeva, Anna Pohlak, Karel Uhs, Uku Kams, Frederik Ross.
Hendrik Vaaks
stud med II
EAÜSi spordigrupp
Salve honoris familia medicinae!
Sel hooajal on korvpallihõngu Tartus taaskord natuke rohkem tunda. Laiendamaks seda meeleolu ka meditsiinisfääri, korraldatakse 8. märtsil algusega 10.00 Tartu Ülikooli Spordiklubis (Ujula 4) arstiteaduskonna korvpalliturniir. Mõõtu võetakse traditsioonilises 5 vs 5 mängus ja ka paaril individuaalsel alal, et leida meditsiinimaailma osavaimad-täpseimad-visamad pallipatsutajad. Seepärast pane kokku (sega)võistkond ja tule saa osa lõbusast ajaviitest!
Teadagi, et võistkonna edule aitab kaasa tulihingeline kaasaelamine ning seega ootame ka pealtvaatajaid, kes omade võidu p-väärtust aitaks võimalikult lähedale 0,05-le viia ning karika koju tuua.
Registreerimiseks saada e-mail aadressile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. koos võistkonna ja liikmete nimedega. Registreeringu kinnitamiseks tuleb tasuda osavõtutasu 20€ Swedbanki kontole EE712200001107507861 (Hendrik Vaaks), selgitusse "Korvpalliturniir + võistkonna nimi" (näiteks "Korvpalliturniir, arstiteadus 1. kursus"). Registreering tuleb kinnitada 5. märtsiks, vastasel juhul registreering tühistatakse.
Pärast turniiri on samal õhtul oodata ka seltskondlikku saunaõhtut.
Lisainfo selle ja turniiri ajakava kohta tuleb toimumisnädalal. Facebooki leht: https://www.facebook.com/events/657236037652149/
Küsimuste korral võtke ühendust Hendrik Vaaksiga See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või 53481412.
Võrgud sahisema!
EAÜSi Spordigrupp
Esimesed sammud arstiks kasvamise teekonnal
Selle aasta sügis tõi ellu palju uut. Olles mõnda aega seigelnud ringi teisel pool maakera, otsustasin kodumaale naastes, et just meditsiiniõpe on see, millega peaksin sisustama oma elu järgmise peatüki. Nii astusingi arstiteaduskonda, avades enda jaoks täiesti uue ukse, mille taga peituvat ei suuda esialgu hoomatagi.
Esimeses anatoomia praktikumis esmakordselt selgroolülisid käes hoides ja õppejõu ohtrate ladinakeelsete terminitega küllastatud juttu kuulates tundus ilmvõimatuna kõik see kunagi selgeks saada. Tohutult suur õppematerjalide hulk – ja mitte ainult anatoomias! – suutis esialgu päris korralikult läbi raputada. Asja ei parandanud ka vanematel kursustel õppivate sõprade sõnad, kuidas praegu on kõik veel väga lihtne.
Kuid rõõm on tohutu, kui tõden, et tükk tüki haaval hakkab üksikutest lülidest kokku moodustuma lausa terve inimene ja see teekond polegi olnud ületamatult keeruline, vaid hoopis äraütlemata põnev!
Nüüdseks oleme kursusekaaslastega ka rebastest õige arstitudengi staatusesse vannutatud, olles läbinud katsumusterohke ristimisprogrammi ühes elustamispraktika, veretilga võtmise ja tutvustusega mitmetesse meditsiinilistesse protseduuridesse. Samuti olen saanud juba esimese kokkupuute patsientidega, võttes osa EAÜSi korraldatud diabeedipäevast.
Eelnevalt ülikoolis teisel erialal õppinu ja vaid suurtest loengutest osa võtnuna, tuli meeldiva üllatusena ka arstiõppe suur praktikumide hulk. Erinevalt passiivsetest loengutest peab praktilist tööd tehes aju olema kogu aeg ärkvel ja kui lõpuks kõigega hakkama saan, teeb päeva lõpus südame meeletult soojaks tunne, et olen õigel teel.
Jään suure huviga ootama, mida meditsiinimaailmal edaspidi pakkuda on.
Kaija-Liis Lattik
I kursuse arstitudeng
Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?
2. oktoobril toimus Tartus Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) koostöö tulemusena mõttehommik teemal „Arstiks kasvamine Eestis – kas ja mida muuta?". Mõttehommiku eesmärgiks oli ühiselt mõtiskleda talendipoliitika üle Eesti tervishoius.
Miks selline teema?
Euroopa Liidu poolt rahastatud projekti One Baltic Sea Region (ONE BSR) raames tekkis Poliitikauuringute Keskus Praxisel võimalus uurida talendipoliitika toimimist Eestis, mille raames otsustati teostada juhtumianalüüs talendipoliitikast Eesti tervishoiu sektoris. Esmase sammuna küsitleti enam kui 300 Eesti arstitudengit ja noorarsti eesmärgiga saada taustinfot nende erialavaliku, õppetöö ja tööga seotud ootuste, motiivide ja soovide kohta.
Millised oli poliitikaanalüüsi põhijäreldused?
- Eesti noorarstide välisriiki siirdumise motiivid ei piirdu üksnes kõrgema töötasuga. Suurema palga kõrval on olulisteks soov end erialaselt täiendada, kogeda teistsuguses (töö)kultuuris töötamist. Samuti on põhjusteks sobivate karjäärivalikute puudumine Eestis ja välisriikide teenuseosutajate pakutavad soodsamad töökorralduslikud tingimused.
- Arstiks kasvamise protsess on Eestis korraldatud ühe normiks oleva karjäärirajana. Näiteks puuduvad alternatiivid puhkudeks, kui põhiõppe lõpetanu tiheda konkurentsi tõttu ei saa ainsal soovitud erialal residentuuri. Jäik korraldus suurendab tõenäosust, et normiks olevalt karjäärirajalt kõrvale sattunud tudeng läheb välisriiki.
- TÜ arstiõppe korraldust peab heaks või suurepäraseks 27% arstitudengitest. Enim hinnatakse tudengisõbralikku õppekorraldust, professionaalseid õppejõude ja tugevat teoreetilist prekliinilist õpet. Teisalt peavad arstitudengid, residendid ja noorarstid artiõppe suurimateks kitsaskohtadeks ebapiisavat kliinilist praktikat, vähemotiveeritud või õpetamiseks ettevalmistamata arst-õppejõude ning ebasäästlikku õppeaja korraldust kliinilises õppes.
Kõiki järeldusi siinkohal välja tuua ei ole võimalik. Täismahus poliitikaanalüüs on saadaval http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Publikatsioonid/Praxis_arstiks_kasvamine.pdf.
Mõttehommik
Mõttehommiku eesmärgiks oli jagada küsitluse tulemusi ning arutleda üheskoos talendipoliitika aktiivse kujundamise võimalikkuse ja vajaduse üle Eesti tervishoiusektoris. Eelkõige soovisime leida üles need probleemkohad, mille lahendamine ei eelda ilmtingimata käesirutust riigi rahakoti poole. Mõttehommikul osalesid nii Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, Tartu Ülikooli Kliinikumi ja teiste haiglate, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, arst-õppejõud, residendid ja tudengid.
Mõttehommiku arutelu oli väga sisukas, kuid ajanappuse tõttu said enam tähelepanu arstiõppe korraldusega seotud kitsaskohad.
Olulisemad järeldused, milleni ühiselt jõuti olid: arstiõppes oleks vaja suurendada praktika osakaalu ning arstiõpe peaks moodustama ühtse terviku I kursustest VI kursuseni. Viimane eeldaks kõikide ainete eesmärkide ja õpiväljundite ühist läbivaatamist. Samuti oleks tarvilik konkreetselt määratleda, kes meist arstitudengitest arstiõppe läbides saavad, sh mis on meie praktilised oskused ja teadmised.
Mõttehommiku arutelust koostab Praxis üldistatud kokkuvõtte, mis tehakse mingi aja pärast Praxise mõttehommiku blogi vahendusel avalikkusele kättesaadavaks.
Marta Velgan
Stud Med VI
Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi president
Et maailma kõige tervemad ja õnnelikumad inimesed elaksid...
Eestis
Tudengite erialaringid
Kliinikumi erinevates kliinikutes tegutsevad arstiteaduse üliõpilastele mõeldud erialaringid, kus tudengitele tutvustatakse mitmesuguseid haigusjuhte ning ringi liikmed esinevad üksteisele temaatiliste ettekannetega.
Erialaringid on heaks võimaluseks tutvuda erinevate meditsiinivaldkondadega nagu radioloogia, kirurgia, neuroloogia, ortopeedia, sisehaigused, onkoloogia, anestesioloogia ja intensiivravi, kardioloogia ning günekoloogia.
Miks mina ja günekoloogia ring?
Põhjus, miks ma asusin günekoloogia ringi koos Bret Kuldsaare ja Saara Sadrakuga juhtima on üpriski omakasupüüdlik. Nimelt ideaalis peaks olema ju nii, et 6. õpinguaasta jooksul mõtleb üliõpilane välja, kuidas ta tulevik võiks arstiteaduses välja näha ja milline on see „õige" eriala. Kuna koolis on tudengitele kliiniliste ainete tutvustamise aeg küllaltki piiratud, siis leidsin, et ringi juhtimine oleks üks hea võimalus mind paeluvasse erialasse süveneda.
Huvi günekoloogia vastu tekkis juba 1. kursusel bioloogia praktikumis ning 2. kursusest alustasin ringis käimist. Aga kuidas näen günekoloogiat praegu ja mida eriala endast tegelikult kujutab, ei pruugi ühtida. Seepärast arvasingi, et günekoloogia ring annab mulle hea võimaluse eriala paremini tundma õppida, töötada koos arstidega, kuulda nende igapäeva tööst ning laiendada oma silmaringi. Juba ringi korraldamine ise on hea kogemus, mis on kasuks tulevikus. Mis erialale ennast tulevikus pühendan on veel lahtine, seni hoian valikud avatuna.
Maria Alesma
stud med VI
Miks ma tegelen ortopeediaringiga?
Arstiteaduskonda astusin plaaniga ortopeediks hakata. Lähenesin ka teistele erialadele avatud meelega, kuid üldiselt süvenes järjest huvi just ortopeedia vastu, mille näol on tegemist väga huvitava, kiiresti areneva ja, mis eriti oluline, mitmekesise erialaga. Kuna õpingute jooksul piirdub kokkupuude ortopeediaga 3 nädalaga, siis paratamatult on võimatu piiratud aja jooksul nõnda laiast erialast ülevaadet saada. Pika traditsiooniga kirurgiaring keskendus peamiselt üldkirurgilistele küsimustele, mistõttu tundus, et selle kõrval võiks eksisteerida ka ortopeediaring.
Ringiga tegelemine annab nii endale kui ka teistele võimaluse kord kuus muude asjade kõrvalt keskenduda korraks ka ortopeediale ning seeläbi oma silmaringi laiendada ja varem omandatut meelde tuletada. Meil on hästi sujunud koostöö dotsent Aare Märtsoniga, kes ise oma eriala tõelise entusiasti ja ühe tipptegijana on alati lahkelt nõu, jõu ja sisukate kommentaaridega õppejõudude poolset tuge pakkunud. Mul on hea meel, et siiani on huvilisi üsna palju olnud ja loodan, et ringi tegevus jätkub samas vaimus ka tulevikus ning kes teab, ehk tärkab nii mõnegi ringis osaleja peas mõte tulevikuski sama eriala valida.
Paul-Sander Vahi
stud med V
Miks aitan onkoloogiaringi korraldada?
Aitan onkoloogiaringi korraldada, et oleks üks õppetööväline huviliste kokkusaamine, kus saab uusi teadmisi, küsida tekkinud küsimusi, valmistada presentatsioone ja tutvuda põnevate haigusjuhtudega. Kuna onkoloogia tsükkel on väga lühikene, siis sellises vormis lisaõpe on minu meelest äärmiselt hea vahend saamaks põnevat uut ja kordamaks vana teemakohast informatsiooni.
Aidi Adamson
stud med VI
Taaskohtumine arstitudengitega
Kliinikumi Lehe 100. numbris ilmus intervjuu nelja arstiteaduskonna esmakursuslasega. Viis aastat on möödunud ja toonastest rebastest on saanud lõpukursuse üliõpilased. Taaskord saame kokku ühel talvisel õhtupoolikul, aga ainult Maret Lepplaane (ML) ja Toomas Kanguriga (TK) ‒ Lilly Veskemaale (LV) tuleb küsimused saata Saksamaale ja Jaagup Truusalule (JT) Soome.
Kas ellusuhtumine on õpinguaastate jooksul muutunud?
ML: Need aastad on olnud ääretult huvitavad. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi valitud erialas. Olen õppinud seda, et iga inimene on eriline ning kunagi ei saa üldistada.
TK: Ma ei leia, et oleksin õpinguaastate jooksul pidanud oma seisukohti või vaateid elule muutma. Mulle on endiselt olulised sõbrad, kellega saab kõike arutada.
JT: Arstiõpingud on kahtlemata laiendanud silmaringi, aga minu väärtushinnangud on samaks jäänud.
LV: Olen meditsiinitöös, ja ka elus, hakanud järjest enam väärtustama meeskonnatööd. Maailmavaade pole enam nii must-valge, sekka on tulnud palju vahepealseid toone. Ka kirurgias kehtib vana tõde, et harjutamine teeb meistriks.
Milline on töökogemus?
ML: Olen töötanud nii kliinikumi kui ka PERH-i akuutosakonnas. Möödunud suvel olin Haapsalu haigla EMO-s abiarstiks. Viimastel aastatel olen tegelenud teadustööga, uurin Alzheimeri tõvega patsientide hooldajate koormatust ja selle seost neuropsühhiaatrilise käitumise ja igapäevatoimingutega hakkamasaamisega.
TK: 2010. aastast olen Valga haigla EMO-s õena töötanud, lisaks töötan ka Valga kiirabis.
LV: Suviti olen lühiajaliselt töötanud väga erinevates osakondades: Valiku tegin selle põhjal, kust positiivne vastus saadeti, sest tööd oli tarvis. Huvi uroloogia vastu tärkas suvel PERHis töötades, ka Saksamaal tegin eelmisel aastal 11-nädalase uroloogia praktika. Praegu teen erasmuslasena haiglapraktikat Berliinis Leian, et Eesti arstiõpe sisaldab liiga vähe praktikat, selle kompenseerimiseks saigi Saksamaale tuldud.
JT: Olen töötanud paar kuud lastepsühhiaatrias hooldajana ja 2 aastat kardiokirurgia osakonnas abiõena. Praegu praktiseerin ühes Kesk-Soome väikelinnas üldmeditsiini.
Kust kandi pealt vajaks Eesti tervishoiusüsteem remonti?
ML: Hoolekande ja järelravi võimalused on patsientidele väga kesised, riik jätab selle praegu lähedaste õlgadele. Ja ka arst on tihtipeale sotsiaaltöötaja rollis.
TK: Samas on riik väga kergekäeliselt jaganud "puudeid". Ei ole väga usutav, kui seljahädade eest puude saanud mees rügab metsatöödel. Omaette kontingent on "vanainimene, üksi, metsast", kes oma eluga vanuse ja tervise tõttu enam toime ei tule ning keda sisuliselt ei ole kuhugi paigutada.
JT: Tööandjad peaks oluliselt rohkem väärtustama õdesid ja hooldajaid.
LV: Kahjuks on mul valusate isiklike kogumuste tõttu raske rahul olla meie perearstisüsteemiga.
Mis teeb rõõmu?
TK: Meil oli kaks aastat puhtalt meeste rühm, mis koosnes väga erinevatest tüpaažidest. Jäime sellega ka õppejõududele silma. Uroloogia tsüklis, nähes et kõik õppejõu katsed meile DVD-d näidata nurjusid tehniliste rikete tõttu, otsustasime osakonnale kinkida DVD-mängija.
ML: Meeldib suhelda erinevate elualade inimestega, just meditsiiniväliste inimestega.
JT: Olen tutvunud väga paljude heade inimestega ja näinud mitmeid tagasihoidlikke, aga silmapaistvalt häid arste, kes on mulle suureks eeskujuks.
LV: Rõõmu on olnud eelkõige oma väikestest triumfidest, säravatest õppejõududest. Situatsioonikoomikat on palju olnud. Ja kursusekaaslaste seas on tõelisi pärle.
Mis on õpingutes raske?
ML: Materjali omandamine on raske. Saad neuroloogia selgeks, siis tuleb geneetika peale. Järgnev kipub eelnevat kustutama.
TK: Mõnede ainete maht on lausa hoomamatult suur. Aga ainult tuupimisel ei ole mõtet, elada tuleb ka, muidu võib läbi põleda.
JT: Kuna ma olen juba viis ja pool aastat sellega hakkama saanud, siis ilmselt see siiski nii keeruline ei ole. Kindlasti on see keeruline neile, kel puudub meditsiini vastu huvi, kui on huvi, siis on edukalt arstiks õppimine ainult kättevõtmise asi.
LV: Motivatsioon kipub aeg-ajalt kaduma ‒ vähemalt mina pean seda mõni kord taga otsima. Ja eriti tüütu on see, et kahjuks kipub õpitu üsna ruttu ununema. Siis jälle pärastlõunal kodus nina raamatutesse.
Millised on tulevikuplaanid?
ML: Planeerin minna Inglismaale audioloogiat õppima, olen MTÜ Audiere stipendiumi kandidaat. See oleks loomulik jätk minu senistele õpingutele.
TK: Üldkirurgia oleks A-valik, radioloogia B. Naljaga pooleks, arvestasin välja, et kulu-tulu mudeli põhjal oleks kõige rentaablim anestesioloogia.
JT: Jätkuvalt on prioriteet saada heaks arstiks, kuid nüüd on erialavalik juba oluliselt selgem kui esimesel kursusel. Plaanin kandideerida kardiovaskulaarkirurgia residentuuri.
LV: Mulle meeldib väga uroloogia, aga eks näis. Ei oska ka veel öelda, kas jään kodumaale. Võtan vabalt ja proovin olla oma valikutes iseenda vastu aus.
Ene Selart
N. Lunini 12 maja anti EAÜS-i käsutusse
Võtmed kätte: 15. jaanuaril andis kliinikum N. Lunini 12 maja (ajaloolise Maarjamõisa mõisahoone) Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi käsutusse. Pildil (vasakult) Eno-Martin Lotman, Sirli Saar, Elinor Õunap ja seltsi president Kadri Kasak.