lk11 PNAE 221.-22. mail toimus Eesti korraldusmeeskonna eestvedamisel Euroopa lasteõdede viies kongress. PNAE organisatsiooni (Pediatric Nursing Associations of Europe) kuulub 27 riiki ning selle eesmärk on ühendada erinevate riikide lasteõdesid, et nad saaksid teha koostööd, suhelda ja jagada teadmisi ning seista haiglas viibivate laste õiguste ja heaolu eest. Pandeemia tõttu venis konverentsi korraldus 23 kuuni ja algselt planeeritud kontaktkonverentsist sai vahepeal hübriidkonverents ning lõpuks veebikonverents. Eestipoolse visa korraldusmeeskonna moodustasid Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ülemõde Evelyn Evert, Tartu Ülikooli õendusteaduse õppetooli assistent Airin Treiman-Kiveste ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lektor Siret Läänelaid. Oma panuse konverentsi õnnestumiseks andsid ka Tallinna Lastehaigla, Tartu Tervishoiu Kõrgkool, Eesti Õdede Liit ja vabatahtlikud Terje ja Alice Lõuna-Eesti Haiglast ning Tiivi Pihla kliinikumist, kes aitasid osalejaid tehniliste küsimuste osas. Loomulikult toetas 5th PNAE korraldamist ka organisatsiooni juhtkond, eesotsas õendusteaduse professori Jane Coad’iga Nottinghami Ülikoolist. Tema sõnul oli ainuõige, et konverentsi korraldab Eesti – riik, kes on tuntuks saanud digiriigina ning kus on loodud Skype.

 

Konverents on väga hea näide heast koostööst nii mitme institutsiooni vahel, mille lõpptulemuseks oli kõrgetasemeline ja mitmekesiste teemadega teaduskonverents, kus oli esindatud 19 riiki. Kokku sai kuulata 28 ettekannet ning kolme töötuba. Virtuaalse konverentsi eeliseks on, et kõik ettekanded on kuu aega järelkuulatavad.

 

Lasteõed said osa kõige uuematest uurimistöödest ja teadmisi väga erinevatest valdkondadest. Teemaks olid nii vastsündinute vanemate kogemused, vanema ja vastsündinu toetamine intensiivravis kui ka valu juhtimine. Samuti oli ettekandeid digitaalsete arenduste kohta, õendusabi mudelitest laste ja vastsündinute ravis, laste vaimse tervise õendusabist ning enesehooldusest krooniliste haiguste korral, kui ka patsiendiohutusest. Ettekande tegid ka mitmed Eesti õed. Kliinikumist osales lasteintensiivravi osakonna õde Hanna Helena Pärn, kes tutvustas konverentsil oma Suurbritannias kaitstud magistritööd pealkirjaga “How can nurses support parent-infant attachment of premature infants in the neonatal intensive care unit?”. „Sellisel ulatuslikul rahvusvahelisel konverentsil osalemine oli minu jaoks eriline kogemus, sest lisaks oma magistritöö tutvustamisele avanes mul ka võimalus esimest konverentsipäeva modereerida. Väga meeldiv oli saada oma tööle rahvusvahelist tagasisidet,“ tõi Pärn konverentsi plusspoole välja.

 

Väga huvitavad oli töötoad, Tallinna lastehaigla lasteõde Birgit Kiilaspää tutvustas laste kodust hapnikraviteenust, ajakirja „Nursing Children and Young People“ peatoimetaja Christine Walker jagas näpunäiteid artikli kirjutamise osas ning samuti käsitleti naha hooldust ja nahahooldusvahendeid ekseemi ja atoopilise dermatiidiga lastel.

 

Kuna lasteõendusele spetsialiseerunud õdede hulk on üsna väike, siis soovis korraldusmeeskond, et konverentsil oleks võimalik osaleda võimalikult paljudel lasteõdedel. Seetõttu oli väga oluline, et konverents sai toetuse ka kliinikumi arendusfondist, mis võimaldas õdedel kuulata ettekandeid emakeeles. Ootame huviga järgmist konverentsi, mis toimub 2023. aastal Itaalias. Jaksu neile korraldamiseks! Neil, kes soovivad osaleda, on paras hetk hakata valmistuma ja miks mitte mõelda ka ettekande tegemise peale. Meie meeskond on väärt kogemuse võrra rikkam ja julgeb ka edaspidi selliseid väljakutseid vastu võtta.

 

Evelyn Evert
Lastekliiniku ülemõde

lk10 PAITartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens, juhatuse liige Ilona Pastarus ning Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru võtsid juuni alguses vastu PAI kaardid, mis on mõeldud õdede ja hooldustöötajate tänamiseks ja tunnustamiseks. PAI kaardid andsid annetajate nimel õdedele ja hooldustöötajatele üle Tartuga seotud olulisemad annetajad. 

 

Kliinikumis üleantavate PAI kaartide väärtus ulatus 110 000 euroni – kokku jagati PAI kinkekaarte 1358le Tartu Ülikooli Kliinikumis töötavale õele ning 825le hooldajale, kellest igaüks saab tänutäheks kokku 50 euro väärtuses kinkekaarte. PAI algatus jätkab annetuste kaasamisega käesoleva aasta septembrini, et tagada kõigile õdedele ja hooldustöötajatele 50 euro väärtuses PAI kaardi kasutamise võimalus. Esimesed 12000 inimest saavad kaardid kätte hiljemalt jaanipäevaks. 

„PAI kampaania on küll sündinud COVID-19 pandeemia ajal, aga sama oluline on rõhutada kõikide meie maja õendus- ja hooldustöötajate panust ning seda nii pandeemia ajal kui ka enne ja pärast seda,“ lausus Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus. Ta rõhutas, et lisaks materiaalsele tunnustusele on PAI kampaania aidanud tõsta esile õendus- ja hooldustöötajate panust tervishoius. „See, et meie tööd on märgatud ja väärtustatud, teeb südame soojaks. Täname kõiki eraisikuid ja ettevõtteid, kes on kampaanias kaasa löönud,“ sõnas Ilona Pastarus. 

PAI kampaania algatati enam kui saja Eesti inimese ja ettevõtte poolt 2021. aasta kevadel ning selle eesmärgiks on tagada kõigile Eesti õdedele ja hooldustöötajatele PAI kaart, mida nad saaksid aasta jooksul kasutada turismimajanduses, meelelahutuses ja kultuurisektoris. PAI algatajad soovivad septembri alguseks koguda 850 tuhat eurot, praeguse seisuga on kampaania partneri Kuressaare Haigla Toetusfondi arvele kogunenud üle 567 tuhane euro. 

 

Eesti Õdede Liidu Lõuna piirkonna juht Siiri Puru rõõmustas oodatud PAI kaartide jagamise üle, öeldes: “Eesti Õdede Liit on kaasatud kampaania ettevalmistamisse juba veebruarist. Samuti on PAI kampaania tegevustega hoitud kursis kliinikumi õdede liidu usaldusisikuid, kes nüüd, kui kaardid reaalselt käes on, aitavad kaasa, et need kiirelt õdede ja hooldustöötajateni jõuaksid.“  Ta kinnitas, et kampaania on õdede ja hooldustöötajate poolt hästi vastu võetud ning haiglas ollakse väga tänulikud kõikidele annetajatele.

Olgugi, et PAI kampaania on üle-eestiline, oli algatuses võimalik kaasa lüüa ka suunatud annetuse kaudu. Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajatele tegid suunatud annetuse Regio juhataja Leida Lepik ning suurettevõtjad Neinar Seli ja Janek Veeber. PAI ühe algataja Meelise Kubitsa sõnul on kohalike ettevõtjate osalemine väga oluline. „Tartu puhul saab lisaks kohalike suurettevõtjate panusele esile tuua erinevate Rotary ja Zonta klubide aktiivsuse. Sellega seoses soovin eraldi tänada meie Lõuna-Eesti abilist, proua Lea Loodmaad, kes nägi kevadel palju vaeva, et sõnumit sihtgruppides jagada,“ ütles Kubits. 

Pärast PAI kaartide üleandmist on kliinikumi õdedel ja hooldajatel võimalik kasutada neid erinevate teenusepakkujate juures. PAI kaartide kasutamise periood on 1. juunist kuni 31. detsembrini 2021.

 

Kliinikumi Leht  

lk12 Pille Teesalu A.TennusAlatest 2019. aastast tunnustatakse Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõdede ettepanekul õendusvaldkonna esindajat silmapaistva tegevuse eest. 2021. aastal pälvib tunnustuse naistekliiniku ülemämmaemand Pille Teesalu.

Pille Teesalu on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis ämmaemandana 35 aastat ning 2000. aastast juhtinud kliinikumi ämmaemandate tööd. Tema juhtimisel hoogustusid naistekliiniku perekeskuses ämmaemandate iseseisvad vastuvõtud. Edukalt on käivitunud ka ämmaemanda sünnitusjärgsed koduvisiidid, mis on tänaseks kättesaadavad kõikidele Tartu linna lapsevanematele. Tema eestvedamisel viidi läbi ka Kureauto projekt, et toetada ämmaemandaid koduvisiitide tegemisel. Pille Teesalu meeskonna toel on Perekooli loengud üle-eestiliselt saadaval videokursuste pakettide ja üksikloengutena nii eesti, inglise kui vene keeles. Niisamuti on intensiivistunud võrgustunud haiglate ämmaemandate vaheline koostöö, kus on ühtlustatud ämmaemandusabi teenuseid läbi koolituste ja stažeerimiste.

 

Pille Teesalu, naistekliiniku ülemämmaemand: Ühest küljest olen hämmastunud, teiselt poolt loomulikult tänulik! Tunnustus kuulub kogu ämmaemanduse valdkonnale, mitte ainuisikuliselt minule. Ämmaemandusabi käekäik on mulle äärmiselt oluline ning tänu sellele on jõudumööda selle arengule ka panustatud. Selge on see, et üksi ei tee midagi – mulle on olnud suureks abiks ja tegevuste käivitajaks meeskond – siinkohal tooksin esile veebiperekooli „peasüüdlase“ Marge Mahla, kelleta see ei oleks sündinud. Anne Ilvese ja Kersti Maala kaasabil sündis peame hulk loengumaterjale, mille ingliskeelsete versioonide eest hoolitses Marrit Kanna ning venekeelsete eest Irina Daveynis.

Selle eest, et meie koduvisiidid edukalt käivitusid, tuleb öelda suur tänu jällegi Marrit Kannale ja Kärt Hüdsile. Samuti tuleb öelda tänu sünnitusosakonna ämmaemandatele, kes usinasti koduvisiite otse osakonnast broneerivad.

 

Ilona Pastarus, Tartu Ülikooli Kliinikumi õenduse ja patsiendikogemuse juht: Mul on väga hea meel kliinikumi õendusvaldkonna preemia üle, mis on sellel aastal ämmaemanda päralt. Pille Teesalu on väsimatu ämmaemandusabi arendaja, kelle eestvedamisel on teoks saanud mitmed silmapaistvad kogukonnaprojektid.

Et juhtida tähelepanu õdede ja ämmaemandate olulisele rollile ja panusele tervishoius, nimetas Maailma Terviseorganisatsioon nii 2020. kui ka 2021. aasta rahvusvaheliseks õdede ja ämmaemandate aastaks.

Tartu Ülikooli Kliinikumis on töötajate seas enim just õendusvaldkonna töötajaid, kes iga päev pühendunult patsientide eest hoolitsevad ja tervishoiu arengusse panustavad. Erilise tänu pälvivad:

Luule Grigorjeva, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku anesteesiaõde

Luulel on anesteesiaõe staaži 31 aastat. Ta on alati rõõmsameelne, abivalmis ja professionaalne oma erialal. On olnud hinnatud juhendaja üliõpilaste ja noorte kolleegide hulgas.

Kadi Päri, südamekliiniku intensiivraviõde

Kadi on läbinud spetsialistiõppe ja töötanud kliinikumis 28 aastat intensiivraviõena, sh vastutava õena. Ta on märkimisväärselt panustanud kutseala arendamisse taaselustamise koolitajana, osalenud erinevates töörühmades, sh uute juhendite koostamisel. Kadi on kolleegide poolt kõrgelt hinnatud ja suureks eeskujuks oma pühendumusega patsiendikesksuse arendamisel.

Anita Priks, südamekliiniku osakonna vanemõde, kliinikumi õendusabi kvaliteedi töörühma juht

Anita on magistrikraadiga õde. Ta on kliinikumis töötanud 28 aastat, sh eduka õendusjuhina ja kliinikumi õendusabi kvaliteedi koordinaatorina. Anita on andnud suure panuse õendusabi kvaliteedi ja patsiendiohutuse arendamisele kliinikumis.

Mirje Jürgenson, kirurgiakliiniku õde

Mirje on kliinikumis töötanud 30 aastat, sellest 25 aastat sidumistoa õena. Suur kogemus praktikas on temast teinud hea haavaravispetsialisti, ta on alati nõus jagama oma teadmisi kolleegidega ja andnud suure panuse üliõpilaste juhendamisel.

Agne Saar, kopsukliiniku õde

Agne tuli kopsukliinikusse tööle bronhoskoopia kabineti õena üle 20 aasta tagasi.  Agnet iseloomustab suur õpivõime ja teadmishimu ning kirg valitud eriala vastu, oskus töötada meeskonnas ja korrektsus. Agne on aastaid panustanud ka õendusabi kvaliteeti ja patsiendiohutusse koostades  õendustegevusjuhendeid.

Juta Ernits, lastekliiniku neonatoloogia osakonna lasteõde

Juta on lastekliinikus töötanud 37 aastat, neist 23 aastat ambulatoorse osakonna vanemõena. Ta on kogenud imetamisnõustaja ning osalenud mitmeid aastaid beebisõbraliku haigla hindamismeeskonna töös, panustanud personali koolitustesse ja ametiühingu töösse.

Marika Metsoja, lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna vanemõde

Marika on lastekliinikus töötanud 38 aastat, vanemõena alates 1999. aastast. Marika on suutnud hoida ja arendada osakonna töökultuuri personali toetavalt, õppinud ja arenenud koos meeskonnaga. Ta on panustanud õdede koolitustesse, teinud erinevaid ettekandeid ning olnud praktikajuhendajaks noortele kolleegidele.

Siiri Põllumaa, naistekliiniku ämmaemand

Siiri on magistrikraadiga ämmaemand. Ta on kliinikumis töötanud 35 aastat, olnud selle kõrvalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud ja õppekava koordinaator, lisaks üheksa aastat Eesti Ämmaemandate Ühingu president. Siiri on andnud olulise panuse üliõpilaste väljaõppesse ja kogu ämmaemandusteenuse arengusse Eesti Vabariigis.

Anneli Jaska, närvikliiniku õde

Anneli on kliinikumis õena töötanud 14 aastat. Ta on sertifitseeritud insuldiõde, kes on läbinud insuldi õppeprogrammid Soomes, Saksamaal ja Ukrainas. Anneli on andnud suure panuse insuldipatsientide õendustegevuste arendamisel ja insuldiõdede koolitamisel.

Jaana Unt , psühhiaatriakliiniku vaimse tervise õde

Jaana on kliinikumis töötanud nii intensiivraviõena kui ka peale magistriõpingute lõpetamist koolituskeskuses. Kodukanti Elvasse tööle asudes spetsialiseerus Jaana vaimse tervise õeks ning lõi koostöös kohaliku omavalitsusega Elva Perekodusse vaimse tervise kabineti. Jaana eestvedamisel on välja arendatud patsiendikeskne ja kõiki patsiendi ning tema pere tervisevajadusi arvestav integreeritud teenuse osutamise mudel.

Riina Tobreluts, silmakliiniku õde

Riina on õena töötanud rohkem kui 40 aastat ning enamuse sellest ajast Põlvas silmakabinetis. Riina on saavutanud kõrge erialalise pädevuse, teostades kliinikumi silmaõe iseseisvaid vastuvõtte, jälgides mitmete haiguste dünaamikat ja toetades patsientide ravisoostumust. Riina on olnud suureks abiks kliinikumi silmakabineti ning innovaatilise ja patsiendikeskse ravitöö väljaarendamisel Põlvas.

Marju Veedla, kopsukliiniku õde, esitab sisekliinik

Marju on olnud pikaaegse tööstaažiga nakkushaiguste osakonna vanemõde, kes pani esimese laine ajal aluse COVID-19 osakondade töökorralduslikule logistikale. Pandeemia teise laine ajal tuli Marju tööle pulmonoloogia COVID-19 osakonda. Tema erialane asjatundlikkus ja pikaajaline töökogemus aitas erinevate teadmistega töötajaid liita ühtseks meeskonnaks.

Angelika Lall, spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku osakonna juhataja Angelika Lall

Angelika on kliinikumis töötanud 31 aastat, sh eduka õendusjuhi ja osakonna juhatajana. Angelika on andnud suure panuse statsionaarse taastusravi ja iseseisva statsionaarse õendusabi arendamisele kliinikumis.

Kadri Saarma, stomatoloogiakliiniku õde

Kadri on töötanud stomatoloogia kliinikus 2001. aastast õena ja hambaproteesikeskuse vanemõena. Kadri juhendab Tartu Ülikooli hambateaduste instituudi üliõpilasi, on stomatoloogia kliinikus infektsioonirühma eestvedaja ja teeb aktiivset koostööd Eesti Hambaarstide Liiduga. Olles uuendusmeelne, jagab ta teadmisi kolleegidega ja tudengitega.

Anneli Truupõld, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku õde

Anneli on 27-aastase tööstaažiga õde, täites ka vanemõe kohustusi ambulatoorses osakonnas. Anneli on ennast täiendanud kipsitehnika ja lahaste valmistamise alal, mistõttu temast on kujunenud selle ala väljapaistev spetsialist ja koolitaja. Anneli positiivne ellusuhtumine on eeskujuks kogu meeskonnale.

Irina Lampinen, operatsiooniteenistuse operatsiooniõde

Irina on lõpetanud TÜ õendusteaduse bakalaureuse ja intensiivõenduse õde-spetsialisti õppe. Ta on töötanud operatsiooniõena 20 aastat ja kuulub transplantatsioonimeeskonda. Rahvusvahelise organisatsiooni AO-trauma liige, on kuulunud Euroopa Operatsiooniõdede ja Eesti Operatsiooniõdede juhatusse. 2015. aastal valiti ta viie parima Euroopa operatsiooniõe hulka.

Mariets Steinberg, operatsiooniteenistuse operatsiooniõde

Mariets on töötanud operatsiooniõena 31 aastat. Ta on seotud maksa transplantatsiooniga kliinikumis alates selle algetapist ehk õppeperioodist. Mariets on hinnatud koolitaja noorte kolleegide seas. Alati elurõõmus, abivalmis ja kriitilistes situatsioonides kiire otsustusvõimega.

Raili Nuiamäe, radioloogiakliiniku osakonna vanemõde

Raili on töötanud radioloogiakliinikus üle 26 aasta, nendest viimased 11 aastat vanemõena. Raili on usaldusväärne, töökas, kohusetundlik ja empaatiline, kes suudab keerulisemast olukorrast kiiresti parima väljapääsu leida.

Natalja Luppova, hematoloogia-onkoloogia kliiniku õde

Natalja on 22-aastase tööstaažiga õde, kes töötab hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas. Ta teeb õe iseseisvaid vastuvõtte vereloome tüvirakkude siirdamise eelsete ja järgsete patsientidega, koordineerib ja nõustab laiemalt hematoloogia patsiente ning toetab patsiente nende raviteekonnal. Natalja on suure sisemise motivatsiooni, suurte teadmiste-oskustega, kiire ja abivalmis kolleeg, kes suudab kõik olukorrad lennult lahendada.

Kersti Treial, psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse vanemõde

Kersti Treial on eest vedanud ja arendanud laste ja noorukite vaimse tervise kabinettide tegevust Jõgeval, Elvas, Valgas ja Mõisavahe Tervisekeskuses. Lisaks keskuse õendustöö juhtimisele tegeleb Kersti ise aktiivselt patsientide vastuvõtmisega. Kerstil on suur panus teenuse kättesaadavuse parandamisel.

EKMO meeskonna õed: Mari-Liis Raave, Ragne Varblane, Kristjan Lokk, Karin Vichmann, Kristiina Bamberg, Liisi Põldots, Ketlin Akuševitš, Kadi Päri, Maris Tooming

2019. aastal EKMO meeskonnaga liitunud AIK ja südamekliiniku õed on oma professionaalse tegevuse, kirgliku õppimise soovi ning abivalmi suhtumisega näidanud, et koostöö erinevate üksuste vahel kriitilises seisus patsiendi hüvanguks on lihtne, kiire ja võimalik olenemata nädalapäevast, kellaajast ning COVID-19 olukorrast. Meeskond on suurepärane näide sellest, kuidas keerulise ravimeetodi arendamisel on ühtviisi oluline kõikide liikmete panus ja üksteise toetamine.

Infektsioonikontrolli teenistuse õed: Tiina Teder, Maris Mikksaar, Reelika Laht, Krista Piirisild, Tuuli Laeneste, Hele Nurme

Infektsioonikontrolli teenistusel (IKT) on olnud keskne roll kõikide osakondade töö ümberkorraldamisel, töötajate koolitamisel ja toetamisel koroonapandeemia tingimustes. IKT õed on olnud võtmeisikuteks testimise ja vaktsineerimise korraldamisel ning läbiviimisel kogukonnas.

Projekti „Kainem ja tervem Eesti“ meeskonna õed: Katri Šinkarev, Kätlin Lünekund, Oleg Kapinus, Svetlana Kozlova, Triin Laurits; Galina Treimut, Jana Talvik, Birgit Ahas, Aile Sumberg; Monika Punapart

2016. aastast loodud sõltuvusravi kolmeetapiline integreeritud ravi üksus on käesolevaks ajaks kujunenud Eesti suurimaks ja parimaks tänapäevast sõltuvusravi pakkuvaks asutuseks. Vaimse tervise õdede osa selles on võtmetähtsusega. Projekti meeskonna õdede hea töö on aidanud vaimse tervise õdede rolli ja olulisust ühiskonnas nii teadvustada kui ka väärtustada.

 

 

Ilona Pastarus, õenduse ja patsiendikogemuse juht: Kliinikumi õendusvaldkonna preemia laureaate iseloomustab suur õpihimu ja kirg oma eriala vastu. Nad on eestvedajad ja arendajad, oma eriala spetsialistid ja teadmiste jagajad.

Sel aastal on tunnustatavate seas esmakordselt ka meeskonnad, kelle pühendumust ja professionaalsust on märganud paljud kolleegid. Me õpime meeskondades kiiremini, jagame samu väärtusi, oleme julgemad – nii saavad ka pealtnäha võimatud asjad teoks.

lk8 Angelika Lall erakoguPresident Kersti Kaljulaid andis 12. mail, rahvusvahelisel õdede päeval üle Aasta Õe ja Aasta Hooldustöötaja tiitlid.

 

Aasta õe tiitli laureaat Angelika Lall on töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis õena 31 aastat. „Minu soov saada õeks tuli mu lapsepõlvest, kandsin edasi ema soovi õppida meditsiini,“ selgitas oma teekonda õeks saamisel Angelika Lall. Tööd kliinikumis alustas ta Tartu Meditsiinikooli õe õpingute teisel õppeaastal sanitarina kardioloogia osakonnas, kus jätkas kooli lõpetamisel tööd õena 13 aastat, seejärel oli ta 13 aastat statsionaarse taastusravi osakonna vanemõde ning alates 2015. aastast on Angelika Lall statsionaarse õendusabi osakonna juhataja.

 

Angelika Lall on andnud suure panuse iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse arendamises nii kliinikumis kui ka kogu Eestis. „Kliinikumi statsionaarse õendusabi osakonnas keskendume kvaliteetse ja patsiendile võimalikult tervikliku raviteenuse pakkumisele. Patsiendid tulevad siia enamuses kliinikumi aktiivravilt õendus- ja põetusprotseduuride jätkamise vajadusega või palliatiivseks raviks. Need on patsiendid, kes vajavad taastumiseks või iseseisva toimetuleku säilitamiseks esmastes toimingutes pikemalt meditsiinilist abi, nõustamist ja hoolt. Nüüd juba aasta oleme pakkunud ka statsionaarset hospiitsravi ja taganud perearstide kaudu suunatud patsientidele kiire teenusele pääsemise. Koostöös Tartu linnaga pakume hooldusabi teenust hooldekodusse suunduvatele klientidele,“ kirjeldab Angelika Lall statsionaarse õendusabi osakonna tööd. „Koroonaajal püüdsin meie töötajatele igati toeks olla ning osalesin esimese COVID-19 laine ajal kontroll- ja testimisepunktide töös. Teise laine ajal oli meil enda osakonnas olukord üsna keeruline, tuli tegeleda suurema puhangu ennetamisega, organiseerida patsientide testimist ja vaktsineerimist.“

 

lk8 Margit Hynnonen Joonas SisaskAasta hooldustöötaja tiitli laureaat Margit Hünnoneni on toonud hooldustöö juurde isiklik kogemus. „Hooldasin lähedast võimalikult kaua kodus, selle käigus õppisin ma palju ning tundsin, et tahan inimeste eest hoolitseda ning neid aidata,“ selgitab Margit Hünnonen oma teed hooldajaks saamisel. Lähedase hooldamine viis ta õppima hooldustöötajaks, mis on tema tööks olnud viimased kuus aastat. Esimeste tööaastate järel hooldekodus asus ta kliinikumis tööle esmalt erakorralise meditsiini osakonnas ning seejärel kaks aastat tagasi intensiivravi osakonnas. Lisaks põhitööle panustab ta ka uute ja praeguste hooldustöötajate õpetamisesse. Margit Hünnoneni omadus säilitada inimlikkus ka kõige ekstreemsemates olukordades on silma jäänud nii kolleegidele kui ka patsientidele. Hetkel töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi esimeses COVID-19 intensiivravi osakonnas.

 

Angelika Lall: Tunnustuse saamine tuli ootamatult, ma ei oodanud seda, aga see on meeldiv üllatus. Mul on hea meel, et on märgatud õendusjuhtide tööd – see on vastutusrikas töö ning õendusjuhil peab endal olema nägemus kvaliteetsest inimkesksest raviteenusest, mida ta pakkuda tahab. See on tunnustus kõikidele õendusjuhtidele.

 

Margit Hünnonen: Tunnustusest kuulmine oli mulle uskumatu ehmatus, aga ka suur rõõm ja au. Ma ei ole kindel, millega ma olen selle ära teeninud. Võtan seda kui tunnustust kõikidele meie töötajatele. Ravitöö intensiivravi osakonnas on meeskonnatöö ja oma tööd on võimalik teha hästi ja väga hästi tänu oma meeskonnale. Ühtlasi on see tunnustus kõikidele meie hooldustöötajatele.

lk11 operatsiooniõed15. veebruaril tähistati rahvusvahelist operatsiooniõdede päeva. 25-aastase tööstaažiga operatsiooniõde Kari Poulsen ütleb, et operatsiooniõendus on väga eriline kutsumus. „Mitte kõik ei ole selleks loodud ja enamik ei suuda seda isegi taluda. Neil aga, kes on esimese tööaasta suutnud selja taha jätta, on palju rõõmu alles ees – luua ainulaadne side teiste kolleegidega ja leida palju häid sõpru. Operatsiooniõe töö nõuab vastupidavust ja käigupealt mõtlemist. Sõltumata sellest, kas oled ringlev või instrumenteeriv õde, ei ole sul istumiseks kunagi aega. See on igiliikuv ja väljakutsetest tulvil kutsumus valitutele, uhketele ning hullumeelsetele (märkus: sa saad sellest  aru, kui oled operatsiooniõde). Me elame pidevalt muutuva tehnoloogia, kirurgilise tehnika ja kirurgide eelistuste maailmas. Muutus on ainus pidepunkt. Sinult oodatakse iga päev vastupidavust, võimet viibida korraga kahes kohas ja enamat veel. Sa oled superõde, sa oled operatsiooniõde!“

 

Kliinikumi Leht 

 

lk õdede näitusKliinikumi aatriumis on alates 1. oktoobrist avatud õdede ja ämmaemandate aastale pühendatud posternäitus, mis toob esile läbilõike nii kliinikute kui teenistuste õdede ja ämmaemandate tööst. Näitus jääb avatuks oktoobri lõpuni.

 

Aasta alguses kogusid ülemõed arendusseminari käigus ideid õdede ja ämmaemandate aastat väärikaks tähistamiseks. Plaani võetud pidulik tänuüritus tuli epidemioloogilise olukorra tõttu lükata järgmisesse aastasse, aga idee kajastada õdede- ja ämmaemandate tööd erinevate temaatiliste postritega sai kenasti teostatud ning pakub elamusrikast lugemist ja vaatamist kõikidele huvilistele.

 

Näituse valmimisse andsid panuse kõik kliinikud ja teenistused, kes oma postri koostasid. Näituse korraldusmeeskonda kuulusid Tiiu Koemets, Tiina Freimann, Pirgit Kinsigo, Evelyn Evert, Pille Teesalu ja Jane Freimann.

 

Kliinikumi arhiivis ja ka kliinikutes/ teenistustes on palju ajaloolisi pilte, mis on omamoodi huvitavaks ajasillaks mineviku ja tänapäeva vahel ning teisalt oli oluline jäädvustada ka tänast argipäeva. Mõnel postril on lugu minevikust või töövahendid, millele tänane põlvkond ei oskaks enam kasutustki leida, töökeskkond, millest undki pole näinud. Seda enam on võrdlusena põnev vaadata, et piltidesse on püütud ka tänapäevased modernsed ning tehnoloogiaga rikastatud töökeskkonnad ning õenduse ja ämmaemanduse edusammud.

 

Õdede ja ämmaemandate pädevus on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud ning juurde on tulnud nii täiendavaid tööülesandeid kui ka üha rohkem vastutust. See, et Maailma Terviseorganisatsioon peab õdede ja ämmaemandate panust nii oluliseks, et on toonud selle nii 2020 kui ka 2021. aasta peateemana esile, on märgilise tähtsusega ning suureks tunnustuseks.

 

2020. aasta on samuti õenduse kutse rajaja ja arendaja Florenze Nightingale (1820–1910) 200. sünniaastapäev, mistõttu on veelgi rohkem põhjust heita pilk minevikku, et me tajuksime kui palju on muutunud ja mida on saavutatud ning vaadata tulevikku, et areng oleks järjepidev, väljakutseid pakkuv ning patsientide vajadustele vastav.

 

Evelyn Evert
Korraldusmeeskonna liige

lk10 Julia BeljajevaTartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia osakonnas töötab alates maikuust õena Julia Beljajeva, mitmekordne maailmameister ja Euroopa meister epeevehklemises. Õdede ja ämmaemandate aasta puhul rääkis Kliinikumi Leht temaga tööst õena.

 

Kuidas teist sai õde?

Tegelesin juba gümnaasiumisse astudes spordiga professionaalselt. Teadsin aga kogu aeg, et tahan lisaks spordile saada ka head haridust. Olin näinud mitmeid vanemaid sportlasi nende sportlaskarjääri lõpus ja nägin, kui raske oli neil, kellel pole haridust. Arvan, et sportlasel peaks olema ka muu elu ja amet, et pärast sportlaskarjääri kergemalt teistsugusele elule ümber lülituda.

 

Kooli ajal meeldis mulle kõige rohkem bioloogia, keemia mõnevõrra vähem. Kuna meil peres ei ole meedikuid, on selle üle palju imestatud, kuidas ma meditsiini valisin. Arvan, et igaühel on oma elutee ja oma valikud. Arstiks õppimine tundus spordi kõrvalt liiga raske, selleks ei oleks jätkunud aega. Ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppimine oli raske, pidin väga palju iseseisvalt õppima.

 

Kuidas ühildasite õpingud ja sportlaskarjääri?

Kool on tippspordi kõrvalt kindlasti raske, mitmed tuttavad sportlased on esimesel kursusel õpingutest loobunud. Kasutasin loengutes oleku aega maksimaalselt, jätsin võimalikul palju meelde, õnneks on mul hea mälu. Treeningute ajal pidin ise väga palju õppima, näiteks treeninglaagrites viibimise ajal. Laagrites olid õppematerjalid alati kaasas ning nii õppisin ma näiteks lõunase puhkepausi ajal või õhtul hilja pärast õhtuseid treeninguid.

 

Vahel tundsin küll puudust loengutest ja õppetööst auditooriumis, kuid juba gümnaasiumi ajal pidin õppima palju iseseisvalt. Koolis olid mu hinded neljad-viied, ent kui oleksin saanud olla rohkem tundides, oleksid hinded ilmselt olnud veel paremad, aga sain sellest hoolimata hästi hakkama.

 

Kõige pingelisem oli diplomitöö tegemine treeningute kõrvalt. Kaks nädalat enne töö esitamise tähtaega oli mul veel päris palju teha ning juhendaja andis mulle kümme päeva töö lõpetamiseks. Läksin just sel ajal treeninglaagrisse ning tegelesin seal oma diplomitööga treeningutest vabal ajal ning ka hilja öösel. Sain töö tähtajaks valmis.

 

Olen selline inimene, et kui midagi teen, siis teen selle lõpuni. Nii lõpetasin ka Tervishoiu Kõrgkoolis õpingud nominaalajaga.

 

Miks valisite just õe ameti?

Olen inimlik inimene, saan inimestega hästi läbi ning mulle meeldib inimesi aidata. Mulle meeldib õe töö, olen seda tehes omas elemendis. Ma ei kujuta ennast ette mõnes teises ametis, näiteks raamatupidajana. Vahel tundub töö raske ning ette tuleb ka erinevaid patsiente. Arvan, et sport on kasvatanud minus kannatlikkust, see on ka õe töös tähtis. Ka siis, kui patsient on halvas tujus, teed ikkagi seda, mis on tema jaoks parim.

 

Kuidas jõudsite tööle kliinikumi?

Pärast kõrgkooli lõppu ei läinud ma tööle, sest ei leidnud kohe sobivat kohta. Seejärel töötasin pool aastat pulmonoloogia osakonnas, kuid kuna sportlasena oli mul käsil pingeline aeg enne maailmameistrivõistlusi ja Euroopa meistrivõistlusi, keskendusin järgmised poolteist aastat spordile.

 

Selle aasta aprillis hakkasin ma otsima osakonda, kus mulle meeldiks töötada. Kuna olen sportlane, huvitab mind traumadega seonduv ning nii pöördusingi traumatoloogia osakonda. Selle osakonna kasuks rääkis ka vahetustega töö. Traumatoloogia osakonnaga oli mul ka isiklik positiivne kogemus ajast, mil mu vanaisa seal ravil viibis. Osakonna sisekliima meeldis mulle.

 

Esimese kuu töötasin traumatoloogia osakonnas protseduuriõena, seejärel olen olnud nii protseduuride kui ka õeposti õde.

 

Kuidas ühildate tööd õena ja sportlaskarjääri?

Olen aktiivne inimene ning mulle ei piisaks ainult spordist. Alguses treener kõhkles, kuidas ma samaaegselt spordi ja tööga toime tulen, kuid olen suutnud ühildada graafikuid nii tööl kui treeningutes. Töö vahetustega sobib mulle paremini, graafikute koostamisel on õnnestunud võistlusteks aega hoida, samuti on treenerid paindlikud minu töögraafikute ja vahetuste suhtes. Jaksan teha mõlemat, ka peale öövalvet puhkan veidi ja lähen siis trenni. Lisaks sellele, et ma ise trenni teen, töötan ma hetkel ka laste treenerina.

 

Mis teile kliinikumis meeldib?

Tunnen, et see on minu koht. Siin on sõbralik kollektiiv ning mulle meeldib siinne keskkond. Töö on hästi ladusalt korraldatud, palju on koolitusi ning vanemõde hoolitseb töötajate eest. Õe amet on väga mitmekülgne, palju on õppida ning kliinikum annab selleks ka võimalusi.

 

Tahan töötada õena, areneda edasi ning mõtlen ka magistriõppe peale. Minu tee õena alles algab. Loodan, et ka patsiendid on rahul.

 

Julia Beljajevaga vestles Liina Raju

lk6 Ilona PastarusÕendusvaldkonna preemia laureaadiks valis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus Ilona Pastaruse. COVID-19 leviku ajal tulemuslikult ja operatiivselt tegutsenud ning töö ümberkorraldamisse suure panuse andnud Ilona Pastarus töötab anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku ülemõena.


Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: Ilona teadmisi ja oskusi vajati kriisikuudel igal sammul. Ta osales aktiivselt kriisimeeskonna töös, korraldas osakondade ja personali ümberpaigutamist ning töötajate väljaõpetamist. Ta tegi väga head koostööd infektsioonikontrolli töötajatega ning lahendas käigu pealt sadu küsimusi ja probleeme, sõltumata ajast või kohast. Ka kõige kriitilisematel hetkedel suutis ta toeks olla inimestele, kes olid pandud ootamatutesse olukordadesse. Suur tänu Ilonale tema hindamatu pühendumise eest kriisolukorra lahendamisel!

 

Kommentaar, Ilona Pastarus: Õendusvaldkonna tunnustus tuli mulle täiesti ootamatult ning sooviksin, et see kuuluks pigem minu kolleegidele, keda olen õppinud rasketel hetkedel hindama ja usaldama. Minu kõrval on alati olnud suurepärased inimesed, kellega koos midagi teha, muuta ja unistada – nendele see tunnustus ongi.


Jälg, mis pea kõigele praegu maha jääb, on töö koroonakriisi ajal. Nagu paljudele teistele, oli see ka minu jaoks lakkamatu jada ülesandeid ja probleeme, mida lahendada. Veebruari lõpust tänaseni olid päevad täis aktiivset, sageli pausideta tööd osakondade ja personali ettevalmistamiseks, et kiiresti muutuvates situatsioonides toime tulla. Ja ehkki uued struktuurid ja kiire reageerimine on kriisiolukorras tähtsad, on veelgi olulisem nende inimeste toetamine, kelle tööelu me pea peale pöörasime. Nõnda soovingi, et saaksin erinevate meeskondade jaoks rohkem olemas olla, kuni elu taas lihtsaks ja tavaliseks muutub.

lk6 Airi JuriadoTartu Tervishoiu Kõrgkool viib enda õppurite seas läbi küsitlust, et selgitada välja parimad praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal valiti parimateks juhendajateks Airi Jüriado ja Olga Pantelejeva.


Airi Jüriado töötab lasteõena lastekliinikus üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas ning õppurid iseloomustavad teda nii:
Läbi kõigi praktikate võin julgelt välja tuua just tema. Airi on õena väga korrektne, samas empaatiline ning väga heade teoreetiliste teadmistega. Ta on väga hea suhtleja.
• Airi hoolitses, et ma saaksin kõik osakonnaspetsiifilised teadmised ja oskused.
• Juhendajana oli Airi ka väga empaatiline ja delikaatne. Ta aitas tunda praktikandil ennast oodatuna ja kollektiivi liikmena.
• Minu jaoks parim praktikajuhendaja läbi kõigi praktikate. Õppisin palju, suur tänu talle.


Airi Jüriado: olen väga tänulik tunnustuse eest, see tuli mulle suure meeldiva üllatusena. Püüan juhendades olla alati informatiivne ja asjakohane. Mulle on oluline, et tudeng omandaks praktika jooksul maksimaalselt teadmisi ja tunneks ennast kindlamana ka käelistes tegevustes.


lk6 Olga PantelejevaOlga Pantelejeva töötab õena närvikliinikus neuroloogia osakonnas.
Olga sai minu jaoks parimaks juhendajaks terve õpingu jooksul.
• See kogemus, mille ma sain osakonnas, ei ole võrreldav teiste praktikatega. Minust kasvas praktiliselt iseseisev töötaja.
• Olga arvestas minuga nagu võrdse kolleegiga, aga samas toetas ja aitas vajadusel.


Olga Pantelejeva: See on väga meeldiv üllatus, suur-suur tänu! Kuigi esialgu tundub praktikantide juhendamine lisakoormusena, on nendest palju abi, kuna tegelikult on ju nemad meie tulevased kolleegid. Teadmiste ja kogemuste jagamine on tavaliselt vastastikune, õde areneb koos oma praktikandiga. Nii tore on vaadata, kui üliõpilane muutub järjest iseseisvamaks ja kindlamaks ning teada, et selles on ka minu panus. Ma olen väga tänulik kõikidele minu praktikantidele tunnustamise eest!

lk7 Sigrid KirrilandMaailma Terviseorganisatsioon nimetas 2020. aasta õdede ja ämmaemandate aastaks, et juhtida tähelepanu õdede ja ämmaemandate olulisusele tervishoiusüsteemis. Kliinikumi Leht tutvustab aasta jooksul kolleege meie endi keskelt, kes annavad iga päev hindamatu panuse patsientide raviprotsessi. Nii on see ka operatsiooniõdede puhul, kelle kohustuseks on hallata kogu keerukat instrumentaariumi, assisteerida kirurgi ja tagada patsiendi ohutus operatsioonitoas.


Esimeseks mitmekülgseks ja huvitavaks persooniks on operatsiooniõde Sigrid Kirriland, kes lisaks kutsetööle panustab ka riigikaitsesse, koolitades selles valdkonnas töötavaid operatsiooniõdesid. Sigrid asus kliinikumi tööle 2004. aastal. Sellest ajast alates on ta osalenud paljudel erinevatel operatsioonidel ning läbinud mitmeid erialaseid koolitusi. Igal erialal, operatsioonil ja operatsiooni meeskonnal on oma eripära, mida operatsiooniõde peab teadma ja arvestama. Lisaks mitmekülgsetele teadmistele ja oskustele peab operatsiooniõde olema nutikas, kiire ja mõtlema alati kaks sammu ette. Suurem osa operatsiooniõe tööst on küll tehniline, kuid olulisel kohal on ka patsiendiga suhtlemine ning patsiendi soovide ja eripäradega arvestamine. Oma igapäevatöös paistab Sigrid silma erilise vastutulelikkuse, abivalmiduse, algatusvõime ja heade õpetamisoskuste poolest. Lisaks ortopeedia eriala operatsiooniõe töö põhjalikule tundmisele, on tal laialdased teadmised ja oskused mitmel teisel erialal.


Sigrid Kirriland on läbinud Euroopa Operatsiooniõdede Ühingu poolt tunnustatud operatsiooniõe täiendõppe programmi. Samuti on ta osalenud kõrgetasemelistel koolitustel nii õppija kui õpetajana. Kaitseväe Akadeemias toimunud maailmatasemel kirurgia- ja traumakoolitusel (Advanced Surgical Skills for Exposure in Trauma) tegutses Sigrid operatsiooniõena kui ühena terviklikust meeskonnast. Sigrid Kirriland on ka rahvusvahelise organisatsiooni International Association of Trauma Surgery & Intensive Care traumakoolituse õde-instruktor. Koolitusel harjutatakse meeskonnatööd ja mängitakse läbi traumajuhtumite käsitusi. 2016. aastal liitus Sigrid operatsiooniõe ja instruktorina Eesti Kaitseväe R2B välihaiglaga. Haigla ja R2B välihaigla operatsiooniõe töö vahel on palju sarnasusi ja samas ka palju erinevusi. Välihaiglas peavad operatsiooniõed ise haldama kogu kirurgilist instrumentaariumi nende kasutuse kõikides etappides, olemasolust kuni steriliseerimiseni . Kui tavahaiglas on töötempo rahulikum ja abikäsi rohkem, siis välihaiglas on vahendite hulk piiratud ja lahendusi tuleb leida vahel ka käigu pealt. Lahinguolukorras on põhirõhk elu päästmisel. Eesti Kaitseväe R2B välihaigla koosseisus on Sigrid kaks korda operatsiooniõena osalenud NATO Centre of Excellence for Military Medicine õppusel, kus harjutatakse rahvusvahelises koosseisus traumahaige käsitlust ja elupäästvat kirurgiat välitingimustes.


Töö ja hobi kõrval jätkub Sigrid Kirrilandil aega kodus veel kahe tütre jaoks, kes mõistavad ja saavad aru, kui ema kiirustab tööle, et aidata haigeid inimesi.

Sigrid Kirriland töötab ja koolitab end eesmärgi nimel minna ühel päeval kriisipiirkonda missioonile, et panna proovile nii iseennast kui ka oma teadmisi.
Sigrid on õnnelik inimene, sest tema sõnade järgi teeb ta tööd, mida jumaldab.

 

Kliinikumi Leht

 

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Mari-Liis Raave, 3. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Priit Luud, anestesioloogia osakond, anesteesiaõde
Ilona Tukmatšova, 1. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Liisi Põldots, 2. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Triin Järvekald, lasteintensiivravi osakond, intensiivraviõde
Gertrud Pleksner, erakorralise meditsiini osakond, õde
Siim Christian Reppo-Sirel, 3. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Irena Küts, anestesioloogia osakond, põetaja
Marina Zaitseva, 1. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Lolyta Tilga, lasteintensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde
Katrin Kasepõld, erakorralise meditsiini osakond, põetaja
Angelica Lõvi, 2. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja


Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Jane Käsi, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Natalja Ristmägi, kirurgilise onkoloogia osakond, õde
Elena Kiseleva, radio-ja onkoteraapia osakond, õde
Inga Planken, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiatehnik
Tiina Nilp, kirurgilise onkoloogia osakond, põetaja
Külli Kuntus, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja
Liivi Laumets, radio-ja onkoteraapia osakond, põetaja


Kirurgiakliinik
Regina Nikonova, lastekirurgia osakond, õde
Jelena Hrapova, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, õde
Kairi Keidong, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, õde
Annika Jantra, ambulatoorse kirurgia osakond, õde
Tatjana Kvaratshelis, veresoontekirurgia osakond, õde
Kätlin Mägi, abdominaalkirurgia osakond, õde
Anneli Leib, lastekirurgia osakond, hoodaja
Jaana Rajamägi, abdominaalkirurgia osakond, põetaja
JelenaFjodorova, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, põetaja
Tatjana Voinovskaja, veresoontekirurgia osakond, põetaja
Linda Kiisk, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, põetaja


Kopsukliinik
Ülle Poolak, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, õde
Siiri Puru, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, õde
Riina Villemson, tuberkuloosiosakond, õde
Merily Kook, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, põetaja
Antonina Levašova, tuberkuloosiosakond, hooldaja


Kõrvakliinik
Kristi Smirnov, kõrvakliinik, õde
Epp Värno, kõrvakliinik, õde
Egle Verbu, kõrvakliinik, põetaja


Lastekliinik
Maria Prostjakov, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Karin Raamets, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Inna Matviiuk, neonatoloogia osakond, õde
Maia Sazonova, neonatoloogia osakond, õde
Ljubov Tarassenkov, ägedate infektsioonide osakond, põetaja
Aime Reimaa, ägedate infektsioonide osakond, põetaja


Nahakliinik
Ülla Siimberg, ambulatoorse osakonna õde

lk10 oendusjuhid

16.–17. oktoobril toimus Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglate ja kliinikute õendusjuhtide arenguseminar Pühajärvel. Õendusjuhid jagasid kogemusi nii tehtud töö osas kui ka kavandasid tegevusi järgmiseks aastaks.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

lk5 Lidia RoolaidEesti esimene epilepsiaõde Lidia Roolaid on kliinikumis epilepsiaõena töötanud 2018. aasta algusest. „Maailmas on epilepsiaõed küllaltki levinud, kuid Eestis varem selles valdkonnas õe iseseisvat vastuvõttu ei ole olnud,“ selgitab Lidia Roolaid.


Lisaks tööle epilepsiaõena jätkab Roolaid igapäevast tööd õena lastekliinikus ning osaleb ka neuroloogide vastuvõttudel. Õe iseseisvale vastuvõtule jõuavadki patsiendid neuroloogide suunamisel. Tihti kohtab Roolaid oma tulevasi patsiente juba üldpediaatria ja neuroloogia osakonnas viibimise ajal. „Mulle meeldib väga see töö – see on võimalus ennast arendada, edasi õppida ning töötada laste ja noortega,“ sõnas Roolaid. „Kui on tahtmist ja motivatsiooni, siis saab asju ära teha. Hea, et õdedel on võimalus end erialaselt teostada. Usun, et kõik eriõed on spetsialiseerunud suurest huvist oma töö vastu.“


Millist abi patsient epilepsiaõe vastuvõtul saab?
Epilepsiaõe vastuvõtule suunatakse patsiendid 1–3 kuud pärast esmase diagnoosi saamist ning vastuvõtul nõustatakse patsiente nii ravimite, toitumise kui ka elustiili küsimustes. Vastuvõtul kaalutakse ja mõõdetakse patsienti ning suunatakse ta vereanalüüsideks laborisse, et määrata ravimi baaskontsentratsiooni organismis. Saan alati anda arstile märku uue retsepti või raviplaani muutmise vajadusest. Uue asjana on lisandunud ketogeense dieedi nõustamine.


Epilepsia on keeruline haigus, mille puhu on raske vastata küsimusele, miks ta tekib. Põhjuseks võib olla nii keskkond ja toit, samuti geneetilised või traumaatilised põhjused. Sageli kaasneb epilepsia neuroloogiliste haigustega, väikestel lastel võib olla haiguse põhjuseks ka ainevahetuslik häire.


Mida patsiendid küsivad?
Väga palju on elustiili ja elukvaliteediga seotud küsimusi. Kas ma saan autot juhtida? Kas saan sporti edasi teha? Kuidas mõjuvad suitsetamine ja alkohol? Millised piirangud on elustiilile?
Samuti muretsevad patsiendid oma tuleviku pärast. Kas ma saan ülikooli minna? Kas ma võin lapsi saada?
Kolmandaks küsitakse ravimite ja nende kõrvalmõjude kohta. Kas ma pean iga päev ravimeid võtma? Kui kaua ravi kestab? Kui kaua kõrvalmõjud kestavad? Millised võivad olla kõrvalmõjud, kui patsient võtab veel teisi ravimeid?


Mida saavad patsiendid ja nende perekond ise epilepsia ravi puhul teha?
Tegelikult oleneb kõik patsiendist ja tema perest. Patsiendid ja nende vanemad peavad olema haigusest teadlikud ja seda tunnistama. Mida rohkem nad haigusest teavad, seda paremini on nad kaitstud ja teavad, mida haigushoo puhul teha. Eriti oluline on see epilepsia raskema vormi puhul. Teadlikkuse tõstmisega tagame epilepsiahaigetele parema elukvaliteedi, teadmatus tekitab lisapinget ja hirmu.


Patsiendid ei tohi ravi omal käel pooleli jätta. Vahel on meil siin tõrksad teismelised, kes otsustavad, et nad ravimit enam ei võta. Neile tuleb selgitada kõrvaltoimeid ning aidata neil ravi algusperioodi raskused üle elada. Kui patsiendil ei ole kahe aasta jooksul olnud ühtegi epilepsiahoogu, siis on võimalik teda tasapisi ravilt maha võtma hakata.


Vanemate ülesanne on epilepsiahaigete laste jälgimine, kuid siin tuleb hoida pea selge. Ei tohi last üle jälgida. Laps peaks hoolimata haigusest elama nii normaalset elu kui võimalik.

 

Lidia Roolaidu intervjueeris Liina Raju

 

Dr Ulvi Vaher, lastekliiniku arst-õppejõud: Epilepsiaõde on ravimeeskonna väärtuslik liige. Ta on abiks nii perele ja patsiendile kui raviarstile. Suurima osa tema vastuvõtul moodustavad patsiendid, kellel on äsja diagnoositud epilepsia. Pärast arstilt diagnoosi ja ravi saamist tekib palju küsimusi ja hirme. Õe vastuvõtul on aega need probleemid kõik uuesti läbi arutada ning pinget maandada. Sageli tekib õega lähem kontakt ning julgetakse küsida ja rääkida asjadest, mida arstiga ei tehta. Suur osa selgitustest puudutab igapäevaeluga toimetulekut – alates väikelapsele ravimi manustamisest, jälgimisest, lasteaias-koolis käimisest, võimalikest piirangutest ja tagajärgedest. Need on olulised küsimused, millele tihti arsti vastuvõtul aega napib. Lisaks tuleb esmasel visiidil tähelepanu pöörata võimalikele ravimi kõrvaltoimetele ning võtta plaanilised analüüsid. Teise grupi moodustavad patsiendid, kes juba on stabiilsel antiepileptilisel ravil, hood on ravile hästi alluvad ning vajavad plaanilist analüüside ja raviefekti hindamise kontrolli. Epilepsiaõde on hea alternatiiv sellistel juhtudel ning jätab arstidele rohkem aega keerukamate patsientide jaoks. Õde saab alati konsulteerida raviarstiga, kui seda vajalikuks peab.

 

lk10 EuroPD

3.–5. mail toimus Sloveenia pealinnas Ljubljanas 14. EuroPD konverents, kus oli võimalik osaleda ka kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna õdedel Helen Kannelal ja Egle Hanil. 

Koolituskonverentsile kogunesid peritoneaaldialüüsi (edaspidi PD) ning koduse hemodialüüsi (edaspidi HD) eksperdid Euroopast ning mujalt maailmast. Seekord oli konverentsil 440 osalejat, kellest vaid 10% olid õed. Konverentsi eesmärgiks oli edendada terminaalse neerupuudulikkuse koduste teraapiate kliinilist kasutamist. Kolme koolituspäeva vältel toimusid töötoad, seminarid ning paralleelsessioonid ettekannetega, mis käsitlesid koduse dialüüsravi erinevaid aspekte. Konverentsihoone suures näitusesaalis oli võimalik tutvuda uuemaid uurimustöid kajastavate poster-ettekannetega.

 

Konverentsi keskmes oli lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsient, kes soovib omada oma elu üle rohkem kontrolli ning ravida end koduses keskkonnas. Arutleti, kuidas tagaks multidistsiplinaarne meekonnatöö patsientidele vajalikku informatsiooni selleks, et teha informeeritud valikuid ning omada rohkem kontrolli oma ravi üle. Kaetud olid nii PD meditsiinilised kui ka teaduslikud aspektid ning käsitlemata ei jäänud ka holistilised põhimõtted patsiendihoolduses.

 

PD on Eestis ainsaks dialüüsimeetodiks, mida patsient saab koduses keskkonnas ise teha ning sellisel viisil võtta kontroll ning ka vastutus oma ravi üle enda kätte. Kui meil tehakse HD-d vaid hemodialüüsikabinettides väljaõppinud medistsiinipersonali poolt, siis mitmetes teistes riikides on patsientidel võimalik otsustada kodustest dialüüsimeetoditest lisaks PD-le ka koduse HD kasuks, mis samuti võimaldab patsientidel olla võimalikult iseseisev. Seetõttu oli uudne ja huvitav kuulata konverentsil kodust HD-d ning sellega kaasnevat enese kanüleerimist käsitlevaid ettekandeid.

 

PD üheks sagedasemaks tüsistuseks on peritoniit, mida meil ravitakse statsionaarselt. ISPD (International Society for Peritoneal Dialysis) juhendi järgi võib peritoniiti ravida ambulatoorselt, kui valu kaebus on minimaalne. Kaheksa aasta andmeid hõlmav retrospektiivne uuring nendib, et lühem dialüüsil olemise aeg, madalamad põletikunäitajad ja ägeda kõhuvalu puudumine viitab võimalusele ravida peritoniiti turvaliselt ambulatoorsetes tingimustes. Seega on väga huvitav jälgida, kas selline peritoniidi ravitaktika jõuab ka ühel päeval meie kliinilisse praktikasse. Kas meie patsiendid on selliseks ravitaktikaks üldse valmis, kuna paljud kroonilised patsiendid eelistavadki haiglaravi ambulatoorsele erinevate sotsiaalsete tegurite tõttu.

 

Predialüüsi käsitlevad ettekanded osutusid samuti äärmiselt huvitavaks ning andsid ainet oma igapäevase töö analüüsimiseks. Tegemist on patsiendiõpetuse programmiga, mis eelneb dialüüsraviga alustamisele ning valmistab patsienti dialüüsiks ette hõlmates endas muuhulgas infot dialüüsimeetodite, ravimite, toitumuse ja ka sümptomite interpreteerimise kohta. Predialüüs on oluline, kuna võib endaga kaasa tuua mitmeid positiivseid tulemeid patsiendi jaoks nagu näiteks planeeritud dialüüsi algus, elukvaliteedi tõus ning ka rahulolu personaliga. Õppeprotsessi puhul on oluline jälgida, et see oleks lühike, lihtsas keeles, vahele segamist tuleb vältida ning õpitut korrata. Tuleb mõelda, kas patsiendid mõistavad meid ikka nii, nagu me eeldame, et nad meist aru saavad? Selleks tuleks alati lasta neil oma sõnadega selgitada, millest nad aru said, selmet küsida jah- või ei-vastuseid eeldavaid küsimusi. Patsiendid on pidanud oluliseks ka vestlemist teiste patsientidega ning infomaterjale, mis on valitud lähtudes patsientide individuaalsusest.

 

Huvipakkuvaid ning mõtlemapanevaid teemasid oli teisigi. Näiteks leiavad hetkel aset kliinilised uuringud, mille käigus katsetatakse spetsiaalse aparaadi abil PD lahuste tegemist kontsentraadist. Antud meetodiga on võimalik PD lahuste hoiustamisele kuluvat ruumi ning tekkivate jäätmete hulka vähendada. Lisaks sellele oli põnev tutvuda patsientide juhtumitega, tänu millele saime hea ülevaate teiste maade kliinilistest praktikatest. Konverentsil kuuldu pani mõtlema, kas riik peaks sekkuma dialüüsimeetodi valiku protsessi. Siinkohal saab tuua näiteks Soome, kus on reglementeeritud, et esmaseks dialüüsravi meetodiks on PD või kodus teostatav HD.

 

Pikad koolituspäevad olid täis uut ja huvitavat informatsiooni. Kokkuvõtvalt võib öelda, et EuroPD-l osalemine andis palju mõtteainet – ettekanded avardasid silmaringi ning omandatud teadmised andsid positiivset kinnitust ning motivatsiooni oma tööd veelgi paremini teha.

 

Helen Kannela
Nefroloogia osakonna õde
Sisekliinik

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Eneli Rosin, 3. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Oksana Puusta, anestesioloogia osakond, anesteesiaõde
Merle Reiman, 1. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Sirle Sauman, 2. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Merje Kristmann, lasteintensiivravi osakond, intensiivraviabiõde
Mari Teugjas- Koit, erakorralise meditsiini osakond, õde
Helin Matsalu, 3. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Valentina Galitsõna, anestesioloogia osakond, põetaja
Aleksandr Popov, 1. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Oksana Kolvaltsuk, lasteintensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Robin Gross, erakorralise meditsiini osakond, põetaja
Merle Porosk, 2. intensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde

 

Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Jane Kurri-Moorits, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Kristina Yanchanka, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Kärt Sitska, kirurgilise onkoloogia osakond, õde
Reena Saarepuu, radio-ja onkoteraapia osakond, õde
Inga Planken, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiatehnik
Eleri Tamm, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiatehnik
Signe Värav, kirurgilise onkoloogia osakond, põetaja
Viive Kokk, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja
Valentina Smirnova, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiahooldaja
Rufina Ojukas, radio-ja onkoteraapia osakond, hooldaja

Kirurgiakliinik
Jelena Leppik, lastekirurgia osakond, õde
Kati Künnap, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, õde
Maie Pärtel, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, õde
Gerttu Naruski, ambulatoorse kirurgia osakond, õde
Kaie Ootsing, veresoontekirurgia osakond, õde
Marju Koidu, abdominaalkirurgia osakond, õde
Svetlana Kajalina, lastekirurgia osakond, hooldusõde
Ljubov Beskorovainaja, abdominaalkirurgia osakond, põetaja
Jelena Rjabkova, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, põetaja
Maie Topmann, veresoontekirurgia osakond, põetaja
Tiiu Koort, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, põetaja
Evelin Arak, ambulatoorse kirurgia osakond, põetaja

 

Kopsukliinik
Jane Olde, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, õde
Ene Hansing, tuberkuloosiosakond, õde
Žanna Truhhan, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, hooldaja
Helgi Räisa, tuberkuloosiosakond, hooldaja

 

Kõrvakliinik
Jekaterina Slessarenko, kõrvakliinik, õde
Žanna Tsukanova, kõrvakliinik, õde
Jelena Lukina, kõrvakliinik, hooldaja

 

Lastekliinik
Airi Jüriado, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Aleksandra Aleksandrova, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Kristiina Tamm, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Ketlin Sööt, ägedate infektsioonide osakond, õde
Viktoria Šatalina, ägedate infektsioonide osakond, õde

 

Nahakliinik
Jelena Lüter, statsionaarse osakonna vanemõde

 

Naistekliinik
Evelin Gross, sünnitusosakond, ämmaemand
Liina Annuk, sünnitusosakond, ämmaemand
Kadi Markus, naistenõuandla, ämmaemand
Anne Pukson, günekoloogia, õde
Rita Konstantinova, günekoloogia osakond, põetaja
Evelin Aav, sünnitusosakond, põetaja

 

Närvikliinik
Maria Arro, neurokirurgia osakond, õde
Valentina Borodenko, neuroloogia osakond, õde
Katrin Luts, neurokirurgia osakond, põetaja
Kaily Alver, neuroloogia osakond, põetaja

 

Operatsiooniteenistus
Ele Erik, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Ruth Ellervee, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Kersti Korbun, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Anna Kosovets, operatsiooniosakond, põetaja
Larissa Kolpakova, operatsiooniosakond, põetaja
Silja Lokk, sterilisatsiooniosakond, meditsiiniseadmete hooldaja

Patoloogiateenistus
Ülle Nurk, patoloogiaosakond, laborant

 

Psühhiaatriakliinik
Kätlin Lünekund, ambulatoorne osakond, õde
Kaie Kapsi, üldpsühhiaatria keskus, õde
Heili Sepp, akuutosakond, õde
Anne Pindis, laste ja noorte vaimse tervise keskus, õde
Jaanus Pedajas, akuutosakond, hooldaja
Aleksandra Šarapova, üldpsühhiaatria keskus, hooldaja
Taavet Kepler laste-ja noorte vaimse tervise keskus, hooldaja
Andrus Aria, sõltuvushäirete osakond, hooldaja

 

Radioloogiakliinik
Sofia Gratšova Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Keio Polberg Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Natalja Vertjajeva Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Liivi Asukül Maarjamõisa osakond, radioloogiahooldaja

 

Sisekliinik
Helika Urbla, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, õde
Helbe Näpping, nakkushaiguste osakond, õde
Maria Remets, gastroenteroloogia osakond, õde
Mairi Kana, nefroloogia osakond, õde
Irina Sulkovskaja, ambulatoorne osakond, õde
Merle Õispuu, endoskoopiakeskus, õde
Inne Kostina, gastroenteroloogia osakond, hooldaja
Külli Koljal, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, põetaja
Lea Parts, nefroloogia osakond, põetaja
Monica Vaikmäe, nakkushaiguste osakond, põetaja
Helve Kirotar, endoskoopiakeskus, põetaja
Urve Uus, ambulatoorne osakond, põetaja

 

Silmakliinik
Janelle Kurvits, silmakliinik, õde
Kersti Kivi, silmakliinik, õde
Kaisa Oras, silmakliinik, õde
Katrin Toodesson, silmakliinik, hooldaja
Tatjana Gromova, silmakliinik, hooldaja

 

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Malle Kukk, statsionaarse taastusravi osakond, õde
Jelena Tumanova, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Maret Kallasmaa, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Kertu Pedosk, sporditraumatoloogia keskus, õde 
Anne Põder, ambulatoorse õendusabi osakond, õde
Siiri Sastok, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja 
Kadri Piller, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja
Leili Sepp, statsionaarse taastusravi osakond, põetaja

 

Stomatoloogiakliinik
Marika Mauring, näo-lõualuudekirurgia osakond, õde
Helje Jallas, hambaproteesikeskus, hambaarsti assistent
Katrin Mällo, suukirurgia osakond, õde
Nadezda Shcherbinina, suu- ja hambahaiguste osakond, õde

 

Südamekliinik
Kadi Päri, kardiokirurgia osakond, intensiivraviõde
Rebekka Lilleleht, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivraviõde
Helen Oper, kardioloogia osakond, õde
Kaire Karindi, rütmihäirete osakond, õde
Marina Sinimets, erakorralise kardioloogia osakond, põetaja
Mare Ude, kardioloogia osakond, põetaja
Anna Rahman, erakorralise kardioloogia osakond, õde
Triin Pannel, kliinilise füsioloogia osakond, õde
Margit Oja, kardiokirurgia osakond, õde
Merlin Arend, ambulatoorne osakond, õde
Asra Lumiste, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivravihooldaja
Ülle Vihm, kardiokirurgia osakond, põetaja
Inga Klaaser, kardiokirurgia osakond, intensiivravipõetaja

 

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Heli-Kaja Kübarsepp, ortopeedia osakond, õde
Viktoria Boyarintseva, traumatoloogia osakond, õde
Vilve Lõuk, ortopeedia osakond, põetaja
Katrin Kull, traumatoloogia osakond, hooldaja
Anneli Truupõld, ambulatoorne osakond, õde
Kaja Padumäe, ambulatoorne, hooldaja

 

Verekeskus
Aleksandra Kesk, verekomponentide väljastamise osakond, laborant

 

Ühendlabor
Annika Kriisa, kliinilise geneetika keskus Tartus, vanembioanalüütik
Kaidi Vanem, immuunanalüüsi osakond, laborant
Ülle Piirisild, kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond, laborant
Ella Joost, kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond, bioanalüütik

lk11 OLKAKliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla õendusjuhid Tiina Freimann, Külli Uibo, Angelika Lall, Kadri Piir, Lilia Leppsaar, Tiia Toots ja Hille Vaht külastasid 5. septembril Helsingi ülikooli haiglat, et tutvuda OLKA tegevusega.

 

Nimi OLKA (sm õlg) sümboliseerib õla ja toe pakkumist. OLKA on tegutsenud Helsingi haiglate juures viis aastat eesmärgiga koordineerida patsiendiühenduste ja vabatahtlike tööd haiglas. Ühendusse kuulub hetkel 150 vabatahtlikku, kelle tegevust koordineerib kaks palgalist töötajat. 2017. aastal käisid vabatahtlikud patsientide juures 13 000 korda. OLKA tööd finantseerib nii tervishoiu sektor kui ka vabatahtlikku tegevust sponsorluse/annetuste abil rahastav organisatsioon. Helsingi ülikooli haigla palgal on OLKA projektijuht ja üks koordinaator.

 

OLKA pakub kolme liiki erinevaid teenuseid: infoteenused (teemapäevad, kirjalik infomaterjal, patsiendiühenduste info); tugiteenused (kogemustoetajad, haiglatöö vabatahtlikud); vabatahtlik tegevus (fuajee abistaja, vestluskaaslane, mängukaaslane, esineja jm).

 

Ühendusse kuuluv vabatahtlik peab olema vähemalt 18-aastane, taktitundeline ja hea kuulaja. Ta peab olema kriminaalselt karistamata (lastega töötamisel teeb OLKA väljavõtte karistusregistrist) ning teatud vaktsineerimised peavad olema tehtud (nt gripp). Ühendusse vabatahtlike värbamiseks kasutatakse mitmeid erinevaid meetodeid, näiteks teavitustöö läbi kodulehe, Facebooki, korraldatakse infopäevi ja üritusi haiglas ning suheldakse otse patsiendiorganisatsioonidega. Kui vabatahtlikud on OLKA liikmeks astunud, peavad nad läbima ettevalmistuse. Õppe käigus tutvustatakse haiglat, vabatahtlike süsteemi, haiglahügieeni juhendeid, käsitletakse vabatahtlike õigusi ja vastutust haiglas ning räägitakse vaikimiskohustusest. Vabatahtlike koordinaator viib vabatahtlikega läbi ka intervjuud, kus selgitatakse välja, millised tööülesanded võiksid vabatahtlikule enim sobida ning sõlmitakse kirjalik leping, milles on toodud ka vaikimiskohustus. Eraldi sõlmitakse ka õnnetusjuhtumite kindlustusleping.

 

Vabatahtliku tööga kohanemiseks tehakse esimesed patsiendi külastused koos mentoriga. Peamised vabatahtlike tegevusvaldkonnad on:
• kogemustoe pakkumine (vabatahtlikud pakuvad oma kogemuse põhjal tuge samas olukorras või sama haigusega/vigastusega patsientidele/lähedastele),
• fuajee abistaja (juhendaja, majasisene saatja, abistab liikumisel haigla osakondades, aitab leida vajalikke kabinette jne),
• patsiendi vestluskaaslane,
• laste osakonnas lapse mängukaaslane,
• esinemine (teemapäevadel esinemine, muusikalised ettekanded jmt),
• muud tegevused, nt juttude kirjutamine OLKA teabekanalitesse.

 

Vabatahtlikud ei sekku ravi ja hooldusega seonduvasse ning ei anna soovitusi ega vii läbi füüsilist abistamist. Vabatahtlike tegevuse eesmärk on pakkuda lootust ja tuge.

 

Vabatahtlikku tööd teevad OLKAs arstid, õed, tudengid, töötud, töövõimetud ja pensionärid. Kõige suurema osa moodustavad siiski pensionärid. Haigla pakub omalt poolt vahatahtlikele õnnetusjuhtumi kindlustust, kohvi ja saiakest pärast igat vahetust, vabatahtliku tööriietust ja selle pesemist. Kogemustoetajad saavad tuge ja abi vabatahtliku tegevuse koordinaatoritelt ja OLKA asjatundjalt. Lisaks vabatahtlike kokkusaamistele ja vestlusringidele on soovi korral võimalik saada tuge ja nõustamist ka haigla pastorilt.

 

OLKA koordinaatori Petra Saarineni sõnul motiveerib vabatahtlikke tänuavaldused patsiendi ja asutuse poolt, seltskond ehk suhtlemine ja kogemuste vahetamine teiste vabatahtlikega. Noori motiveerib huvi meditsiini edasi õppida ning kogemustoetajaid teiste psühholoogiline abistamine.

 

Kliinikumi Leht

 

Tiina Freimann, kliinikumi ülemõde: OLKA külastuse eesmärk oli kasutada selle ühenduse viieaastast kogemust samalaadse tegevuse arendamiseks kliinikumis ja kliinikumiga võrgustunud haiglates. OLKA kogemustoetajate tegevus jättis väga sümpaatse mulje. Saime teada, et patsient, saades teada ehmatava diagnoosi või oodates keerulist lõikust, saab soovi korral tuge vabatahtlikult, kellel on sama diagnoos või lõikus seljataga. Kui viis aastat tagasi suhtuti Helsingi ülikooli haiglates kogemustoe pakkumisse umbusuga, siis praegu võetakse seda kui väärtuslikku lisa patsiendi terviklikule ravile. Järgimist väärib ka OLKA koostöö eriala- ja patsiendiühendustega, millest saadakse mitmekülgset tuge patsientidele, nende omastele ja kohalikele elanikele. Suur tänu OLKA asiatundjale Anu Toijale ja koordinaatorile Petra Saarinenile huvitava programmi eest!

lk8 oendusseminarNovembrikuu lõpus kogunesid Tartu Ülikooli Kliinikumi, Lõuna-Eesti Haigla, Valga Haigla, Põlva Haigla ja Järvamaa Haigla õendusjuhid, et teha vahekokkuvõtteid ja seada sihte tulevikuks.


Kohtumise moto oli koostöö ning eesmärk oli hinnata õenduse arenguid ja arenguvajadusi „Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegiast 2011–2020“ lähtuvalt. Seminaril kanti ette kliinikumi õenduse arengueesmärgid ja tegevuskava aastateks 2018–2020. Tiina Freimanni sõnul on järgneval kolmel aastal patsiendi- ja perekeskse ravikeskkonna ning patsiendiohutuse arendamise kõrval fookuses ühtne õendusabi kvaliteet kliinikumis ja kliinikumiga võrgustunud raviasutustes. Selleks võetakse kasutusele ühised tegevusjuhendid, viiakse läbi enesehindamisi kokkulepitud valdkondades ning võetakse ette ühiseid parendustegevusi. Lisaks on kavandatud meetmeid töötajate tervise ja toimetuleku toetamiseks.


Seminari vorm tundus osalejatele hästi sobivat, kuna oluliseks peeti omavahelisi arutelusid, üksteiselt õppimist ja kontaktide loomist. Arenguseminari raames külastasid õendusjuhid hubast ja hästi sisustatud Järvamaa Haiglat, kus seminaril osalejad said hea ülevaate tänapäevase haiglapuhastuste olulistest aspektidest.

 

Kliinikumi Leht

Androloogiakeskus
Olga Raudik, androloogiakeskus, õde

 

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Janar Hiljurand, 3. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Janne Hütt, anestesioloogia osakond, anesteesiaõde
Marina Vaikšnoriene, 1. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Siiri Viira, 2. intensiivravi osakond, intensiivraviõde
Gerli Mänd, lasteintensiivravi osakond, intensiivraviabiõde
Kärt Karri, erakorralise meditsiini osakond, õde
Maili Sibu, 3. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Signe Kalda, anestesioloogia osakond, põetaja
Merike Kajak, 1. intensiivravi osakond, intensiivravipõetaja
Ina Tani, lasteintensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde
Urve Laanemaa, erakorralise meditsiini osakond, põetaja
Merle Porosk, 2. intensiivravi osakond, intensiivravihooldusõde

 

Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Gerli Raieste, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Oksana Kibizova, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, õde
Kärt Sitska,  kirurgilise onkoloogia osakond, õde
Jelena Mõtt, radio-ja onkoteraapia osakond, õde

Kaisa Lilo, radio-ja onkoteraapia osakond, radioloogiatehnik
Signe Värav, kirurgilise onkoloogia osakond, põetaja
Jarko Hansmann, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja
Liidia Puidak, radio-ja onkoteraapia osakond, põetaja
Helen Mänd, hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, põetaja

Kirurgiakliinik
Marina Fenin, lastekirurgia osakond, õde
Angela Mirošina, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, õde
Birgit Liira, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, õde
Kristina Johanson, ambulatoorse kirurgia osakond, õde
Signe Padar, veresoontekirurgia osakond, õde
Auli Keskpalu, abdominaalkirurgia osakond, õde
Eda Amon, lastekirurgia osakond, hooldusõde
Galina Parhomtšuk, abdominaalkirurgia osakond, põetaja
Tatjana Gorenova, üldkirurgia ja plastikakirurgia osakond, põetaja
Svetlana Gavanova, veresoontekirurgia osakond, põetaja
Lilian Raugmäe, uroloogia ja neerusiirdamise osakond, põetaja
Ingrid Evisalu, ambulatoorse kirurgia osakond, põetaja

 

Kopsukliinik
Veera Bilitšenko, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, õde
Ursula Lutsar, tuberkuloosiosakond, õde
Svetlana Sander, pulmonoloogia ja torakaalkirurgia osakond, hooldaja
Helju Hankov, tuberkuloosiosakond, hooldaja

 

Kõrvakliinik
Anna Andrianova, kõrvakliinik, õde
Aleksandra Tsirp, kõrvakliinik, õde
Ülle Pettai, kõrvakliinik, põetaja

 

Lastekliinik
Ljudmila Perevedentseva, neonatoloogia osakond, õde
Sigrid Lõõndre, üldpediaatria ja neuroloogia osakond, õde
Katrin Raadik, ägedate infektsioonide osakond, põetaja
Irina Sikut, neonatoloogia osakond, põetaja

 

Nahakliinik
Kreete Lustmets, ambulatoorne osakond, õde

 

Naistekliinik
Krista Green, naistenõuandla, ämmaemand
Raina Laugamets, sünnitusosakond, ämmaemand
Koidula Trummer, günekoloogia, õde
Irina Guljajeva, günekoloogia osakond, põetaja
Liivi Sulg, sünnitusosakond, põetaja

 

Närvikliinik
Piret Kähi, neurokirurgia osakond, õde
Triinu Kurvits, neurokirurgia osakond, õde
Ebe Pertmann, neurokirurgia osakond, põetaja
Kalli Kongs, neurokirurgia osakond, põetaja

Operatsiooniteenistus
Monika Värv, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Marika Kiudmaa, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Tiina Suur, operatsiooniosakond, operatsiooniõde
Helen Holst, operatsiooniosakond, põetaja
Tiia Kägo, operatsiooniosakond, põetaja
Heli Sulg, sterilisatsiooniosakond, meditsiiniseadmete hooldaja

 

Patoloogiateenistus
Maarika Dapon, patoloogiaosakond, laborant

 

Psühhiaatriakliinik
Anu Tani, ambulatoorne osakond, õde
Merle Lahe, üldpsühhiaatria keskus, õde
Jane Mõtsar, akuutosakond, õde
Valentina Pravdina, akuutosakond, hooldaja
Ester Puusepp, üldpsühhiaatria keskus, hooldaja
Hannes Leinola, laste- ja noorte vaimse tervise keskus, hooldaja
Marietta Juurikas, laste- ja noorte vaimse tervise keskus, abiõde
Siim Jakobsoo, akuutosakond, psühholoog
Ele Tuvi, akuutosakond, sekretär
Anne Grišan, laste-ja noorte vaimse tervise keskus, tegevusjuhendaja

 

Radioloogiakliinik
Jaanika Aasmäe, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Janelle Märs, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Taive Leis, Maarjamõisa osakond, radioloogiatehnik
Kaire Piir, Maarjamõisa osakond, radioloogiahooldaja

 

Sisekliinik
Julia Tihhonov, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, õde
Merje Lani, nakkushaiguste osakond, õde
Krista Sell, gastroenteroloogia osakond, õde
Anni Lillepuu, nefroloogia osakond, õde
Julia Prokofjeva, ambulatoorne osakond, õde
Irina Kuznetsova, endoskoopiakeskus, õde
Mari-Õis Madisson, gastroenteroloogia osakond, hooldaja
Pille Vulff, sisehaiguste-reumatoloogia-endokrinoloogia osakond, põetaja
Valentina Tobreluts, nefroloogia osakond, põetaja
Marju Lestal, nakkushaiguste osakond, põetaja
Valentina Birina, endoskoopiakeskus, põetaja

 

Silmakliinik
Liina Jõgever, silmakliinik, õde
Merelle Palloson, silmakliinik, õde
Monika Maasik, silmakliinik, õde
Merlin Maa, silmakliinik, hooldaja
Merle Lõhmus, silmakliinik, hooldaja

 

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Martin Juss, statsionaarse taastusravi osakond, õde
Triin Maasikamäe, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Ene Kokk, statsionaarse õendusabi osakond, õde
Erli Vain, spordimeditsiini osakond, õde
Natalia Gužovskaja, ambulatoorse õendusabi osakond, õde
Regina Huopalainen, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja
Aile Gil, statsionaarse õendusabi osakond, põetaja
Maret Liiva, statsionaarse taastusravi osakond, põetaja
Eve Raid, ambulatoorse taastusravi osakond, hooldaja

Stomatoloogiakliinik
Marge Porkveli, näo-lõualuudekirurgia osakond, õde
Sirle Puidak, hambaproteesikeskus, õde
Ülle Kaeramaa, lastestomatoloogia osakond, meditsiiniseadmete hooldaja
Irina Zaslavskaja, suu- ja hambahaiguste osakond, hambaarsti assistent

 

Südamekliinik
Maris Tooming, kardiokirurgia osakond, intensiivraviõde
Anne Hämäläinen, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivraviõde
Katrin Kurrusk, kardioloogia osakond, õde
Ülle Linnas, rütmihäirete osakond, õde
Hiie Rehkli, kardiokirurgia osakond, põetaja
Signe Meriloo, kardioloogia osakond, põetaja
Irina Rahhimova, erakorralise kardioloogia osakond, intensiivraviõde
Margit Äro, kliinilise füsioloogia osakond, õde
Karmen Tikkop, kardiokirurgia osakond, õde
Jaana Joosepson, rütmihäirete osakond, hooldaja
Tuulike Kask, erakorralise kardioloogia osakond, põetaja
Nadezda Voilokova, kardiokirurgia osakond, intensiivravihooldusõde

 

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Tatjana Ariskina, ortopeedia osakond, õde
Sigrid Roos, traumatoloogia osakond, õde
Rimma Perova, ortopeedia osakond, põetaja
Irina Nešpanova, traumatoloogia osakond, hooldaja
Merily Lass, ambulatoorne osakond, õde

 

Verekeskus
Eleri Heinastu, verekabinet, laborant

 

Ühendlabor
Triin Matvejev, kliinilise keemia ja laboratoorse hematoloogia osakond, laborant
Airi Visamaa, kliinilise geneetika keskus Tallinnas, laborispetsialist õhenduskategoorias
Ly Soosaar, immuunanalüüsi osakonna, laborant
Anni Tammela, mikrobioloogia osakond, laborant

 

lk9 Kylli Miljukov Pillery TeesaluKliinikumi Lehe kõrvu jõudis kuuldus, et sisekliinikus töötab üks suure südamega õde, kes ei tihka jätta vastu võtmata ühtki patsienti. Külli Miljukov on sisekliiniku ambulatoorse osakonna õde, kes tegeleb peamiselt HIV-positiivsete patsientide nõustamisega ja antiretroviirusravi saavate patsientide jälgimisega. Lisaks on õde Külli Tervise Arengu Instituudi poolt volitatud juhtumikorraldaja, kes vastutab ka HI-viirusesse nakatunute ravimite kättesaadavuse, HIV-positiivsete emade imikutele kuni 1-aastaseks saamiseni rinnapiimaasendaja väljastamise ja aruandluse eest.


Suure osa Külli Miljukovi päevast täidavad HIV-positiivsete patsientide vastuvõtud. Ja nii juba üheksa aastat järjest. Kui ravimatu viirus on juba diagnoositud, tuleb tervisenäitajate kontrollimiseks ja ravimite saamiseks käia end näitamas regulaarselt. Tihtipeale kuulub HI-viiruse juurde ka haigestumine C- ning B-hepatiiti, mistõttu tuleb vastuvõtul ka maksa fibroosiastet määrata. Tervisenäitajate mõõtmise sagedus sõltub igast indiviidist: „Ennekõike määrab tervisenäitajate mõõtmise vajaduse varasemate analüüside tulemus – kui viirusenäitaja on stabiilselt kontrolli all, ei ole tarvis iga kuu vastuvõtul käia,“ selgitab õde Külli. „Kindlasti kontrollime kõiki HIV-positiivseid vähemalt iga kuue kuu tagant ning kui viirusenäitajad ei ole korras, tuleb vastuvõtul käia sagedamini. Sama lugu on ka ravimite väljastamisega – kui näen, et ravimeid on võetud ettekirjutatud sagedusega ning patsient on eelneva käitumismustri kaudu näidanud üles usalduslikku suhet, saan väljastada talle korraga rohkem kui ühe kuu ravimid,“ räägib õde. Et nakatunud patsiendid oleksid n-ö kättesaadavad ja pideva jälgimise all, saavad nad määratud ravimeid ainult arsti või õe vastuvõtult. „Diagnoos ja raviskeem määratakse arsti poolt ning mina pean jälgima selle täitmist. Kui näitajates ei ole kõrvalekaldeid, on mul õigus etteantud raviskeemi järgi väljastada vajalikud preparaadid. Selleks, et HI-viirust kontrolli all hoida, tuleb tihtipeale ravi kombineerida ning leppida sellega, et ravimeid tuleb võtta kogu ülejäänud elu. Positiivne pool on aga see, et viirus allub väga hästi ravile ning patsiendid saavad elada täiesti tavalist elu,“ kirjeldab õde Külli. HIV-positiivsete haigete ravi on väga kallis ning selle kulud kannab riik. Ravimite tellimise ja väljastamise aruandlus on hoolega kontrollitud – andmeid töötleb Terviseamet.


Viisid, kuidas patsiendid infektsionisti, ja sealt edasi õe Külli Miljukovi, vastuvõtule jõuavad, on erinevad. Peamiselt tulevad patsiendid sisekliiniku HIV nõustamis- ja testimiskabinetist, psühhiaatriakliinikust, kopsukliinikust, naistekliinikust, hematoloogia-onkoloogia kliinikust, aga ka perearstide kaudu. Patsientide nimekirjas on ka mõned narkomaania sõltuvusega patsiendid, kes jõuavad ravile Viljandi sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuse kaudu. Augustikuu lõpu seisuga saab kliinikumis antiretroviirusravi 171 patsienti. „Ma ei raatsi kedagi ukse tagant ära saata, kuna ma ei tahaks, et HIV-positiivsed, ega ka teised patsiendid, jäävad oma murega üksi ega saa lubada olukorda, mil nende ravivarud on otsas, kuna ei pääsenud vastuvõtule,“ selgitab õde. Küsimuse peale, kas tema tööaeg ei olegi vastuvõtuaegadega reguleeritud, peab ta tõdema, et tõesti käivad paljud patsiendid vastuvõtul kokkuleppimata aegadel. „Eks siin on mitu põhjust – patsiendid on harjunud siit abi saama igal ajal, ent teisalt võib HI-viiruse kandjal olla ebamugav end oma diagnoosiga registreerida vastuvõtule. Seetõttu olemegi sättinud meie kabineti töökorralduse nii, et õde on siin pidevalt olemas ning patsientide mured, küsimused ja vajadused saavad lahenduse.“ Ta lisab, et patsiendid on talle aastate jooksul juba tuttavaks saanud ning nende vastuvõtuajadki kipuvad pähe jääma, mistõttu avastab ta ruttu, kui keegi kokkulepitud ajal tulemata jätab. „On patsiente, keda peab järjepidevalt ise tagasi rutiinsesse kontrolli kutsuma ning neile meenutama ravi vajalikkust,“ tõdeb õde.


Külli Miljukovi sõnul lisandub aastate lõikes patsiente aina enam, viimasel ajal on suurenenud üle 40-aastaste patsientide haigestumine HI-viirusesse. Ta näeks ideaalis kõiki HI-viiruse esmase diagnoosi saanud patsiente enda vastuvõtul. „Julgustan kõiki kliinikuid ja osakondi patsiente meie juurde suunama, et mitte lasta inimest sellise šokeeriva diagnoosiga üksi koju. Ühendust võib võtta nakkusarstiga või otse minuga. Lisaks on meil olemas nii sotsiaaltöötaja kui ka psühholoogi teenused, kuhu saame patsiendi suunata nõustamisele. Nõustamisel antakse HIV-positiivsele inimesele või tema lähedasele mitmesuguses vormis praktilist abi psühholoogiliste probleemide ja kriiside lahendamiseks, kohanemisvõime parandamiseks, isiksuse enesearendamise võimaluste realiseerimiseks ja sotsiaalse toimetuleku hindamiseks,“ rõhutab õde.


Enim puudutavad õe südant lapspatsiendid, kes on nakatunud enamasti juba sündides. „Enim rõõmu aga pakuvad need patsiendid, kes on rõõmsad, et nende tervisenäitajad on korras ja tänulikud mulle tehtud töö eest. Lisaks on mu töö huvitav, puutun kokku väga erinevate diagnooside ja raviskeemidega – see kõik motiveeribki tegema tööd südamega,“ lõpetab Külli Miljukov positiivselt.

 

Külli Miljukoviga vestles Helen Kaju

 

Dr Matti Maimets: Külli on väga professionaalne. Ta tunneb oma tööd suurepäraselt ning teeb seda igapäevaselt suure hoole ja armastusega. Ta on alati lahke ja abivalmis, olgu abivajaja kolleeg, kes kiiresti nõu soovib või patsient, kes on visiidiaja unustanud. Lisaks eelmainitud omadustele seisab ta alati oma patsientide heaolu eest ning ei kõhkle tegutseda, kui mõni mittetöötav lahendus parandamist vajab. Kolleegina on temaga rõõm koos töötada.

 

lk6 Annely Grossthal 212. mail pälvis Rahvusvahelisel Õdede Päeva konverentsil tiitli „Aasta Õde 2017“ Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna õde Annely Grossthal.


Annely Grossthal on töötanud tervishoiusektoris üle 20 aasta. Alates 2006. aastast on ta Eesti Punase Risti lektor ning erakorralise meditsiini õdede seltsingu juhatuse esinaine.
Aasta õe valimiseks esitavad Õdede Liidu liikmed e-posti teel oma kandidaadid Tartu Ülikooli Kliinikumi usaldusisikule, kes edastab info valiku tegemiseks Õdede Liidu Lõuna piirkonna volikogule, lõplik valik kõigi piirkondade kandidaatide seast tehakse salajasel hääletusel riiklikus volikogus.
Kliinikumi Leht uuris, mida arvab aasta õde oma tööst.


Esiteks palju õnne! Kas te aimasite, et osutute laureaadiks?
Aitäh! Aasta õe tiitel tuli mulle väga ootamatult. Ma teadsin, et mind on seatud kandidaadiks, kuid arvasin, et tiitli vääriliseks saab hoopis teine kolleeg. Ma ei ole pidanud omi tegemisi nii silmapaistvateks ega suure tähelepanu väärilisteks.


Mida te tunnustusest arvate? Kas õenduserialal on see vajalik?
Esialgu oli see veidi ehmatav, ent nii paljud head soovid, õnnitlused ja kallistused tekitasid sooja ja tugeva „seljataguse“ tunde. Aitäh kõigile, kes minu tööd on märganud! Tunnustus on vajalik igal erialal, mitte ainult õe erialal, see annab tagasisidet tehtule ja stimuleerib edasi tegutsema. Samas tuleks arvestada, et õendustöö on meeskonnatöö ning tunnustust väärivad kõik selle liikmed.


Õendus on aastakümnetega palju muutunud, millist muutust peate kõige olulisemaks?
Meie töö on tõesti ajas palju muutunud, nagu tegelikult ka kogu meditsiinivaldkond. Eesti on välja kasvanud nõukogudeaegsest mõtteviisist, et õde on ainult arsti abiline. Tänasel päeval on õdedel kõrgharidus, võimalus astuda magistri- ja doktoriõppesse. Õde on iseseisev spetsialist, kel, nagu arstilgi, on täita erialased ülesanded. See tähendab ka otsustamis-, tegutsemis- ja vastutusjulgust. Loomulikult ei ole vähemtähtsad ka vanad head käelised oskused. Õe eriala muutumist ajas tõestavad hästi õdede iseseisvad vastuvõtud. Kui haigus on juba diagnoositud ning vajab jälgimist ning nõustamist, saavad õed sellega suurepäraselt hakkama koormamata arsti tööaega. Ka erakorralise meditsiini osakonnas on juba aastaid toiminud õe vastuvõtt, kus tehakse näiteks haavade sidumised, viirushaigete nõustamised, vaktsineerimised, kateetrite hooldused jne. Muuseas, käesoleva kuu algusest alustasime ka traumaõe vastuvõtuga. Esialgu vajame kogemust, kuid kõikide nüansside paika loksudes on eesmärk vähendada traumajärjekordi erakorralise meditsiini osakonnas. Kui patsiendi elulised näitajad on normipärased ja kaebused alaägedad ning triaažisüsteem näitab rohelist või sinist kategooriat (aeg arstini 3–6 tundi), suunatakse patsient õe, mitte arsti vastuvõtule.


Mis motiveerib teid tööd hästi tegema?
Kõige parem motivatsioon on konkreetne tulemus minu tegevustest ehk patsiendi paranemine. Meie osakonna eripärast lähtuvalt tegeleme ennekõike patsiendi seisundi stabiliseerimise ja esialgse parenemisega.


Kiire meditsiini areng ja õdede iseseisvad vastuvõtud sunnivad õdesid end pidevalt täiendama, muudmoodi ei saa me oma tööd teha oskuslikult ja kvaliteetselt. Aastas peab õde läbima 60 tundi koolitusi, ent tihtipeale tuleb see rahaliselt ja ajaliselt katta isiklikest vahenditest. Materiaalses mõttes motiveeriks mind ja ka teisi õdesid atesteerimise/pädevuse taseme järgi tunnitasu taastamine. Ma ei ütle, et kõik õed peaksid end pidevalt suures mahus täiendama, kuid need, kes soovivad enda ja eriala arengusse panustada, oleksid oluliselt rohkem motiveeritud seda tegema, kui see oleks reguleeritud palgadiferentsiga.

lk10 Anni TammelaEt selgitada välja ja tunnustada parimaid Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilaste praktikajuhendajaid kliinikumis, viidi üliõpilaste seas läbi küsitlus. Parimateks praktikajuhendajateks osutusid bioanalüütiku õppekava juhendaja Anni Tammela ja õe õppekava juhendaja Mirje Jürgenson.

 

Anni Tammela, kliinilise mikrobioloogia osakonna laborant: Selline tunnustus tekitab minus väga toreda tunde, et olen oma tööd hästi teinud ja seda on tähele pandud, kuna juhendaja kogemusi on mul väga vähe. Eks see juhendamine lisaks põhitööle on paras väljakutse, kuna oma töö kõrvalt tuleb praktikandile maksimaalselt kõik teadmised edasi anda ja lasta kõike ka praktiliselt läbi proovida, kuid kui omavaheline koostöö juhendaja ja praktikandi vahel sujub, siis lõpuks on hea tunne, et said oma panuse anda tudengi arenemiseks.

 

Kommentaarid
Ta võttis praktikanti endaga võrdsena, lubas kõike ise proovida ning juhendas üldiselt väga hästi!
• Suhtumine praktikanti oli super!
• Ta on väga hea kogemusega spetsialist, kes oskab seletada põhjalikult ja arusaadavalt.
• Oskab praktikandidega suhelda.

 

lk10 Mirje JyrgensonMirje Jürgenson, üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna õde: Olin loomulikult väga üllatunud tunnustusest teada saades. Praktikantide juhendamine on õe jaoks kindlasti lisakoormuseks, mis nõuab aega ja ka tahtmist, et oma kogemusi ning teadmisi edasi anda. Samas on aga tore vaadata õnnest säravat praktikanti, kes edukalt oma esimesi veenipunktsioone sooritab. Minu praktikantideks on alati olnud toredad motiveeritud üliõpilased, kelle juhendamine pakub üksnes rõõmu. Saadud tunnustus kuulub kõikidele üldkirurgia ja plastilise kirurgia osakonna õdedele, sest üheskoos on loodud osakonnas keskkond, kuhu praktikandid meelsasti tulla soovivad. Suur tänu veelkord kõigile, kes mind tunnustuse vääriliseks pidasid!

 

Kommentaarid
Ta on väga sõbralik, abivalmis ning mõistev. Oli valmis kõike näitama ning juhendama.
• Ei olnud kuri, vaid kui oli midagi, mida ei osanud teha, siis ilusti seletas või näitas ette.
• Sobib väga hästi juhendajaks! Väga head oskused ning teadmised, tunneb hästi valdkonda, kus töötab, kaasab praktikanti alati praktilistesse tegevustesse.
• Ta on väga sõbralik ja abivalmis ning temaga ei ole kunagi tunnet, et oled praktikal üleliigne või segav faktor.

 

Kliinikumi Leht

lk8 Tiia Johannes 2Õe iseseisva vastuvõttude nimekirja kuulub ka kuulmiseõe vastuvõtt, mis asub pärast kuulmiskeskuse kolimist kõrvakliiniku majas, J. Kuperjanovi 1. Kliinikumi Leht käis tutvumas kuulmiseõe Tiia Johannese töö eripäraga.


Kuulmiseõe vastuvõtt on mõeldud kuulmislangusega patsientidele, kes enamasti on juba kuuldeaparaadi kasutajad või alles hakkavad esmakordselt abivahendit taotlema. See aga ei tähenda, et vastuvõttu satuvad vaid eakad patsiendid. Tiia Johannese sõnul kohtab tema vastuvõtul igas vanuses inimesi, sealhulgas ka väikeselapsi ja noorukeid. „Eestis sünnib sõltuvalt sündide arvust 15–17 kuulmislangusega last aastas. Saanud kõrvaarstilt diagnoosi, otsustakse edasine tegevus – kui tegemist on raske kuulmislanguse või kurtusega, tuleb paigaldada sisekõrva implantaat, kui mõõduka või kergema kuulmislangusega, aitab kuuldeaparaat,“ selgitab õde Tiia. Õigeaegne kuulmisprobleemi avastamine on lastel edasise arengu jaoks äärmiselt oluline, et areneks eakohane ja korrektne kõne. „Lapsed on kõige paremad aparaadikandjad, kuna nad õpivad sellega elama varakult ning see tundub neile loomulikuna,“ lisab kuulmiseõde. Vastupidi on aga vanemaealistega, kes ei kanna aparaati nii tihti, kui võiks ja peaks. Põhjuseid on kuulmiseõe sõnul mitmeid – esiteks on aparaadiga kuulmine alguses harjumatu, kuna paljud helid ja hääled on võõrad ja ebamugavad ning võivad esialgu häirida. Teiseks materiaalne pool – pensionärid ei soovi enda aparaati „kulutada“ ning selle vältimiseks panevad abivahendi kõrva vaid õhtuti uudiseid kuulates ja vaadates. Samuti häbenetakse kuuldeaparaadi kasutamist. Tiia Johannes püüab neid müüte murda ärgitades patsiente kuulmisaparaati igapäevaselt kasutama. „Ideaalis võiks aparaat olla kõrvas kogu päeva, minimaalselt aga 3–4 tundi,“ sõnab ta. Lisaks toonitab kuulmiseõde, et kuuldeaparaate on võimalik saada riigipoolse soodustusega. Selleks on vaja patsiendil taotleda arstitõendi alusel isikliku abivahendi kaart. Taotluste vastuvõtmisega ja kaartide väljastamisega tegeleb 2016. aastast sotsiaalkindlustusamet. „Patsiendil on õigus taotleda uut aparaati iga nelja aasta tagant ning arstitõendi alusel ka mõlemasse kõrva,“ lisab õde. Kuuldeaparaate ja muid kuulmisabivahendeid saab riigipoolse soodustusega osta inimene, kellel on kuulmislangus rohkem kui 30 detsibelli.


Aparaat väljastatakse kuulmiseõde vastuvõtul, kus see seadistatakse vastavalt patsiendi kuulmislanguse eripärale. Näiteks oli vastuvõtul vanahärra, kes tuli välja vahetama enda 14 aasta vanust aparaati. Härra kuulmisuuringu põhjal ei olnud tema kuulmislangus süvenenud, vaid jäänud samale tasemele, ent probleemiks oli kõrge helisagedusega helide kuulmine. Sellele vastavalt seadistas Tiia Johannes läbi arvuti patsiendile sobivaima programmi, et aparaat täidaks enda eesmärki ja parandaks elukvaliteeti, mitte ei tekitaks liigset ja häirivat müra juurde. Ühtlasi sai vanahärra küsida vastuvõtul üle kõik kuulmist ja aparaati puudutavad küsimused ning õppis sealsamas uue kuuldeaparaadi paigaldust ja kasutamist. Vastuvõtult lahkudes oli eakas patsient tänulik, et suudab edaspidi raadiouudiseid kuulates eristada täpsemalt kõnet ning saab aru täielikult edastatava sisust.


Vastuvõtule pääsemiseks tuleb aeg kinni panna kuulmiskeskuse sekretäri juures või telefoni teel, saatekiri ei ole selleks vajalik. Ooteaeg kuulmisõe vastuvõtule on keskmiselt kaks nädalat, ent vahetult pärast kõrva-nina-kurguarsti vastuvõttu saab esmase informatsiooni edasiste vajalike tegevuste jaoks kohe samal päeval kuulmiseõe kabinetist. Vastuvõtupäeval väljastab Tiia Johannes keskmiselt 5–6 kuulmisaparaati. Oluline osa kuulmiseõe tööst on kuulmislangusega patsientide ja nende lähedaste nõustamine. „Kuulmislangus on nähtamatu puue, sellega peab õppima elama nii inimene ise kui ka tema lähedased,“ sõnab õde. Lisaks õpetatakse vastuvõtul hooldama ja käsitsema kuulmise abivahendeid, võetakse kõrvaotsikute tegemise jaoks kõrvast jäljendeid ning õpetatakse otsikute kõrva panemist ja hooldamist.


Tiia Johannes on töötanud kliinikumis kuulmislangusega patsientidega aastast 1994. Selle ajaga on muutunud palju, ennekõike tehnika. „Minu töö algusaegadel kasutati Tondi Elektroonika tehases toodetud analoogtüüpi aparaate, nüüd on aga kõik aparaadid digitaalsed,“ kirjeldab ta. Praegusel ajal on tavalisele kuuldeaparaadile võimalik seadistada mitu spetsiaalselt konkreetsele patsiendile sobivat kuulamisprogrammi. Kord aastas tuleks käia vastuvõtul aparaati hooldamas ja seadistamas. Lisaks saab kaasaegsetest aparaatidest kätte ka logiandmed, kui palju patsient aparaati kasutanud on. See on oluline just laste puhul, kes korrektse kõne arenemiseks peavad aparaati kandma kogu päeva. Tiia Johannese sõnul kohaneb ka meie ühiskond ja panustab kuulmislangusega inimeste käekäiku. 2012. aastal paigaldati Vanemuises suure maja teatrisaali induktsioonisüsteem ehk silmusvõimendi, mille abiga on kuuldeaparaadiga inimesel võimalik kõnet ja muusikat paremini ning selgemini kuulda. Silmussüsteemi kasutamiseks peab kuuldeaparaadis olema induktsioonivälja vastuvõttu võimaldav programm.


Eestis esineb palju pärilikku kuulmislangust. Lisaks võib kuulmislangus tekkida erinevate haiguste ja peatraumade tagajärjel ning ka liigsest mürast. Praeguse aja noored saavad väga palju ise ära teha enda kuulmise hoidmiseks. Näiteks kõrvasisesed kõrvaklapid võiks vahetada kõrvapealsete vastu, et hoida enda kuulmisnärvi otse kõrva suunduvast mürast. Kõrvaklappide kasutamisel tuleb valida õige helitugevus – ühe meetri kaugusel olev kõrvalseisja ei tohiks kuulda, mida klappidest kuulatakse,“ põhjendab Tiia Johannes. Tugeva müra keskkonnas tuleks rohkem kasutada kuulmise kaitsevahendeid, kõrvatroppe ja müra summutavaid kõrvaklappe. Kui kuulmislangus on tekkinud sisekõrva kahjustuse tagajärjel, on see pöördumatu ning jääb saatma kogu eluks. Seetõttu paneb kuulmiseõde südamele: „Inimesed õpivad väärtustama kuulmist siis, kui nad enam ei kuule. Seega, hoidke enda kuulmist!“

 

Katrin Kruustük, arst-õppejõud otorinolarüngoloogia erialal: Tiia on tubli spetsialist, kes lisaks ametialastele oskustele teeb oma tööd ka südamega. Ta on hea suhtleja, omades varasema töökogemuse tõttu ka suurepäraseid organisatoorseid võimeid. Kuulmiseõe vastuvõtt on vajalik ja spetsiifiline, lisaks Tiiale tegelevad kuuldeaparaatide sobitamisega veel vaid kaks meie noort kolleegi – audioloog Maris Kruusmaa ning dr Maret Lepplaan.

 

Maret Lepplaan, arst-õppejõud otorinolarüngoloogia erialal: Alates 2016. aasta teisest poolest tehakse kõrvakliinikus päriskõrvamõõdistusi (inglise keeles real ear measurements ehk lühidalt REM), mille käigus mõõdetakse patsiendi kõrva ja kuuldeaparaadi erinevaid akustilisi parameetreid. REM uuring ei asenda kuuldeaparaadi sobitaja ja kuuldeaparaadi kandja hinnangut kuuldeaparaadi optimaalse võimenduse osas. REM uuring on üheks, kuid oluliseks osaks pikemast protsessist parima efekti saavutamisel.

 

Tiia Johannesega vestles Helen Kaju

lk10 ortopeediaoedTraumatoloogia ja ortopeedia kliiniku ortopeedia osakonna õdedel on suur roll osakonna töö ladusamas sujumises – osutades osakonnas ortopeediaõe vastuvõtu teenust. Ortopeediaõe vastuvõttu viivad läbi Ingrid Liimand, Margit Haavik, Alesja Žurbenko, Rita Mehine, Ewa Gens, Maret Aru, Diana Virumäe, Maigi Liivand ja Krista Liiv.


Ortopeediaõe vastuvõtule kutsutakse patsient, kes on käinud ortopeedi vastuvõtul ning on lisatud õla-, põlve- või puusaliigese endoproteesi paigaldamise järjekorda. Pärast operatsioonijärjekorda lisamist, mille pikkus on orienteeruvalt aasta, saab patsient ambulatoorsest vastuvõtust kaasa kogu operatsiooni puudutava infomaterjali.


Osakonna vanemaõde Ingrid Liimand selgitab, et kuna aasta on pikk aeg ning tervisenäitajad võivad olla muutumises, ongi ellu kutsutud enne operatsiooni toimuv ortopeediaõe vastuvõtt. „Õde kutsub patsiendi umbes kaks nädalat enne operatsiooni vastuvõtule, kus kontrollitakse patsiendi tervisenäitajaid ja kaalutakse riske, õpetatakse operatsioonieelset ja -järgset toimetulemist ning nõustatakse nii patsienti kui ka tema lähedasi,“ selgitab vanemõde. Vastuvõtul kontrollitakse põhjalikult ka patsiendi nahka, et minimaliseerida infektsiooni ohtu. Õde Margit Haavik rõhutab, et vastuvõtule tulles on oluline kaasa võtta perearsti käest operatsioonieelsete analüüside vastused, kõik patsiendi poolt tarvitatavad ravimid ning hambapõletiku välistamiseks hammaste panoraampilt, mis on hinnatud ka hambaarsti poolt. Ühtlasi peaksid patsiendid mõtlema, millised on nende operatsioonijärgse taastumise võimalused ning vajadusel tegema korrektuure elukorraldusse juba enne operatsiooni.


„Olgugi, et selgitustööd tehakse juba enne meiega kohtumist ka ortopeedi vastuvõtul, ei saa mitte kõik patsiendid pärast ortopeediaõe vastuvõttu „luba“ operatsiooniks,“ lausub vanemõde Ingrid Liimand. Näidustused, mil operatsioon on välistatud, on mitmeid – näiteks ülekaal, mille puhul kehamassiindeks on üle 40 ning alkoholi liigtarvitamine. Tubakasõltuvuse korral viivad õed läbi nõustamise, et suunata patsient suitsetamisest vabanema, kuna mittesuitsetajate ravitulemused on oluliselt paremad. „Suitsetamisest rääkides saame uhkusega öelda, et meie osakonnas on sellest vabad kõik õed ja hooldajad,“ rõhutavad ortopeediaõed.


Keerulisemate juhtude puhul konsulteerivad õed nii ortopeedide, sisearsti kui ka anestesioloogiga. Kui patsiendid on kaasuvate või krooniliste haigustega, näiteks diabeet või südamehaigused, küsitakse arvamust ortopeedia osakonna sisearstilt dr Katrin Reimalt. Dr Reima rõhutab, et operatsioonieelne tegevus peab tagama, et plaanilise haige tervis on nii hea kui võimalik. „Lõikus on ju patsiendi enda huvides ning meie kõik soovime, et operatsioon õnnestuks ning patsient saaks sellest maksimaalse kasu,“ lausub dr Reima. Ta kirjeldab, et enim tuleb tegeleda operatsioonieelselt nahaprobleemide, infektsioonide, madala hemoglobiini, krooniliste haiguste ägenemise ning ravimite tarvitamise nõustamisega.


Vastuvõtul annavad õed patsiendile kaasa ka anesteesialehe, mille täitmiseks saab patsient kodus rahulikult aega võtta ning küsimustele võimalikud täpsed vastused anda.


Osakonna juhataja dr Mart Parv kinnitab, et tänu operatsioonieelsele ortopeediaõe vastuvõtule on ravikvaliteet oluliselt tõusnud. „Me ei pruugi kõiki ohukohti patsiendi tervises vastuvõtul märgata, kuna aeg on ju piiratud. Ortopeediaõel on patsiendi tervise kontrollimiseks aega 60 minutit, mis tagab põhjaliku ülevaatuse,“ rõhutab dr Parv.


Just piisav aeg on see, mida tõstavad esile ka patsiendid. Ortopeediaõe Ewa Gensi sõnul on patsiendid väga tänulikud ning isegi üllatunud, kui kuulevad, et õe vastuvõtul on aega kõik tervisenäitajad üle vaadata, hirmud lahti rääkida ning veenduda, et enne endoproteesimist ei tarvitataks valesid ravimeid.


Nii osakonna juhataja kui ka ortopeediaõed ise näevad vastuvõtu suurimat kasu selles, et plaaniline töö katkeb oluliselt vähem, kuna patsientide valmidus endoproteesimiseks kontrollitakse üle juba nädalaid varem. Ka kliiniku sekretär Kaire Kallas, kes hoolitseb operatsioonijärjekordade eest, kinnitab, et plaanilises töös esineb katkestusi oluliselt vähem. „Kui selgub, et patsient ei kvalifitseeru lõikusele, jääb meil ikkagi kaks-kolm nädalat, et broneeritud operatsiooniajale uus patsient leida. Kui varem, aastaid tagasi, tuli patsient endoproteesi paigaldamise operatsioonile ning mingil põhjusel ei olnud sobilik lõikuseks, põhjustas see tühimiku operatsiooniplaanides.“


Küsimuse peale, kuidas õdedele meeldib vastuvõttu teha, sõnab Margit Haavik, et see hoiab tegelikult vaimu värskena. „Iga patsient on erinev nii indiviidina kui ka haigusloo poolest ning ka meie töös kehtib vana tõde, et õpetades õpid ise kõige rohkem.“


Vanemõde Ingrid Liimand jätab lõpetuseks õhku mõtte, et ideaaljuhul võiks selliseid vastuvõtte endoproteesimise eelselt toimuda koguni kaks. Üks vahetult pärast operatsioonijärjekorda lisamist ning teine kaks nädalat enne operatsiooni. „Olgugi, et patsiendid saavad ortopeedi vastuvõtul kõik vajalikud infomaterjalid, ei süvene paljud patsiendid kohe teabesse, milline ettevalmistus aitab neil paremini operatsioonile vastu minna. Kaks nädalat on ka liiga lühike aeg, et jõuaks teha põhjalikku hambaravi, normaliseerida kehakaalu või loobuda suitsetamisest,“ sõnab vanemõde.

 

Helen Kaju

Iga kalendriaasta lõpus valivad kliinikud ja teenistused parimaid õendus- ja hooldustöötajaid. Valimisprotsess on üksuseti veidi erinev, kuid valituks osutuvad töötajad, kes paistavad silma oma professionaalsete oskuste, hea käitumise ja suhtlemisega. Kliinikumi Hea Tava on samuti abiks parima töötaja hindamisel.

 

Androloogiakeskus