12. mail tähistati kliinikumis rahvusvahelist õdede päeva parimate õendustöötajate tunnustamisega.

 

Kliinikum tänab Teid olulise panuse eest

 

õendusabi kvaliteedi arendamisel:

Siiri Telling
Elve Nykänen
Piret Kähi
Tuuli Laeneste

 

kutseala arendamisel:

Liina Raal
Lili Koch
Kaire Jugar
Tiina Torma
Siiri Põllumaa
Leila Tähnas
Ruth Villik
Irina Lampinen
Tiina Kirss
Monika Siruli

 

teenuste arendamisel:

Pirgi Petolai
Irene Zaslavskaja
Tiia Kõivist
Ljubov Garmanova
Ketlin Veeväli
Irina Tihhonova
Kristina Oja

 

patsiendiõpetuse arendamisel:

Raissa Andrejeva
Eva Kopli Wills
Piret Tammela
Margit Roose
Anne Ilves
Sirje Bunder
Agnes Anton
Kadri Piir
Triin Kasesalu

 

personalikoolituse arendamisel:

Viive Kaalep
Marika Järveots
Ljudmilla Linnik
Triin Kaldoja
Katrin Viik
Tiia Johannes
Birgit Aumeste
Kerstin Vider

 

kvaliteetse õendusabi osutamisel:

Inga Roosimaa
Irina Sagadi
Egle Kalnapenkis
Raili Sepp
Kadi Päri
Kristel Tigasson
Ave Kaasik
Olga Põldoja
Ly Lutsar
Hele Rüga
Kairi Sokk
Mai Kangro
Anne Vassiljeva
Katrin Roomets
Helju Jänesmäe
Tatjana Ariskina
Ingrid Kilter

 

õendusabi kauaaegse ja eduka juhtimise eest:

Riina Tiido
Meeli Solnik

 

õendusabi eduka juhtimise ja arendustegevuse eest:

Kaja Hurt
Marika Tamm
Piret Vider
Reet Tohvre
Ingrid Liimand

 

sotsiaaltöö edendamisel:

Helve Maripuu

 

Kommentaar


Tuuli Laeneste
kliinilise mikrobioloogia osakonna vanemlaborant

 

Tunnustuse pälvimine oli minu jaoks suur üllatus. Olen õnnelik inimene, sest saan teha tööd, mida armastan. Ja öeldaksegi ju, et tööd tuleb armastada. Tulin mikrobioloogia laborisse tööle kohe peale Tartu Meditsiinikooli lõpetamist ja ka täna – enam kui seitseteist aastat hiljem – on see minu jaoks väga huvitav.

Õendusabi kvaliteedi arendamise seisukohast on eriti tänuväärne probleemjuhtumite registreerimise süsteem. See annab võimaluse minna appi täpselt sellele õele, kes vajab labori-poolset täiendavat juhendamist proovide võtmisel. See ei ole näpuga näitamine, vaid toimub meie kõigi ühistes huvides aidata patsienti.

 

 

Kommentaar

 


Siiri Telling
hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õde

 

Minu igapäevatöös valmistavad kõige enam rõõmu paranevad patsiendid. Sära patsientide silmis on kõige parem kink igale õele.

Osakonda asusin tööle 1995. aastal peale TÜ arstiteaduskonnas õeteaduste õppekava lõpetamist. Ühe osa minu igapäevatööst moodustavad afereesi protseduurid. Protseduurid, kus perifeersest verest kogutakse vereloome tüvirakke, et neid siis edaspidi kasutada siirdamiseks. Samuti on võimalik koguda doonorilt lümfotsüüte ja neid patsiendile üle kanda, et neid saaks rakendada võitluseks patsiendi haiguse vastu. Rakuseparaatoriga saab vähendada ka operatsioonitoas vaagnaluudest kogutud luuüdi mahtu ning elimineerida sellest plasma ja erütrotsüüdid. Ühest liitrist luuüdist jääb sel viisil järgi vähem kui 100 ml kõige vajalikumat.
Teine osa minu igapäevatööst on mitmesuguste siirdamisega seotud andmete kogumine, haldamine ja nende edastamine EBMT (The European Group for Blood and Marrow Transplantation) registrisse. Selle osaga haakuvad ka siirdatud patsientide ambulatoorsed vastuvõtud kord nädalas.
Kui rääkida õenduskvaliteedist, siis on äärmiselt oluline õdede eriala- ja osakonnaspetsiifiline koolitamine ning igapäevatöö reglementeerimine üheselt mõistetavate juhenditega. 18. – 20. aprill toimus juba kolmas Keemiaravi ABC koolitus igapäevaselt keemiaraviga tegelevatele õdedele. Ja kohe-kohe on valmimas ekstravasatsiooni juhend ehk mida teha siis, kui veeni süstitav ravim läheb kogemata valesse kohta.

 

 

Kommentaar

 

Anne Vassiljeva
naistekliiniku ämmaemand

 

Tänukirja saada oli väga uhke tunne. Igapäevatöös on mulle kõige olulisem suhtlemine patsiendiga. Armastan oma tööd - tänavu aprillis täitus mul 25 aastat ämmaemanda ametis.

Mulle meeldib ämmaemanda iseseisev vastuvõtt – see paneb rohkem vastutust tundma, ärgitab enam mõtlema. Patsiendid küsivad teinekord igasuguseid küsimusi, millele kõigile tuleb vastused leida. Inimestega on piisavalt aega suhelda, sest näiteks esmase visiidi kestuseks on arvestatud üks tund. Mõnikord on patsiendil lihtsam leida kontakti ämmaemandaga, lisaks suhtlen oma patsientidega nii telefoni kui e-kirja teel. Põhitöö on mul naistenõuandlas, aga teen ka valveid sünnituseelses osakonnas.


Newborn Individualized Developmental Care and Assessment Program – NIDCAP on lapse arengutaset ja eripära arvestav enneaegsete vastsündinute individuaalne hooldus- ja raviprogramm.

Uurimistööd näitavad, et NIDCAP meetodi kasutamisel väheneb enneaegsete vastsündinute suremus, paraneb laste respiratoorne seisund, lüheneb haiglasoleku aeg ja lapsed võtavad paremini kaalus juurde. Tänu kliinikumi arendusfondi ja lastefondi toetusele saime NIDCAP meetodit õppida Karolinska koolituskeskuses Rootsis. Meetod on rahvusvaheline ja võimalusi õppimiseks pakutakse kuueteistkümnes koolituskeskuses üle maailma.

Meie kolmeaastase koolitusprogrammi juhendajaks on Agneta Kleberg (RN, PhD). Enne õpinguid Rootsis tegime läbi enesehindamise, lugesime ja analüüsisime A. Klebergi saadetud artikleid ning veebruaris alustasime esimese koolitusetapiga. Sissejuhatavatele loengutele järgnes praktiline osa. Õppisime individuaalse juhendaja käe all vastsündinute vaatlust. Vaatlus toimus 60-80 minuti jooksul ning 2-minutiliste vahedega. Sellel ajal hinnatakse vastsündinu käitumist, selle muutusi keskkonnast tulenevate erinevate mõjutajate suhtes. Hinnatakse stressi tekitavate faktorite olemasolu. Koostöös lapsevanematega koostatakse seejärel individuaalne hooldusplaan, mis toetab ning soodustab vastsündinu kasvu- ja närvisüsteemi arengut. Äärmiselt positiivne oli kogeda, et palatid olid vaiksed ja hämarad ning kogu personal rääkis sosinal. Kuvöösid olid kinni kaetud, et soodustada lapse loomuliku une- ja ärkveloleku perioodi tekkimist. Ravi- ja hooldusprotsess planeeriti lapse ärkveloleku ajale. See moment on tähtis, sest kirjanduse andmetel on vastsündinul nt kuu aja vältel umbes 200 protseduuri, enneaegsetel lastel ravi esimestel päevadel 10 valulikku protseduuri päevas ning kokku umbes kuni 700 invasiivset protseduuri haiglas veedetud aja jooksul. Erinevusi on personali koosseisus, sest seal on iga lapse jaoks üks õde, abiline, arst ning lisaks veel NIDCAP treenerid.

Külastus Karolinskasse ja meetodi õppimine oli meile heaks kogemuseks ning väljakutseks. Hetkel on koolitus järgmises etapis ning praegu teeme iseseisvalt vaatlusi ja vaatlustulemuste interpreteerimisi. Saame juhendajalt pidevat tagasisidet ning suunamist. Koolituse lõppeesmärk on, et meie osakonna ravikeskkond muutuks vastsündinu arengut toetavamaks ning NIDCAP meetod oleks juurutatud kogu personali igapäevasesse töörütmi.

 

õed Sirja Saar ja Ele Olt
lastekliiniku neonatoloogia osakond

Närvikliiniku ülemõde Riina TiidoPalju õnne Riinale õendusjuhtide poolt! Oleme rõõmsad, et meil on olnud nii tubli kolleeg pikki aastaid. Riina on meie keskel tuntud oma põhjalikkuse, südamlikkuse ja abivalmiduse poolest. Tema jaoks on tähtsad nii patsientide kui ka kolleegide probleemid, mille lahendamiseks ta leiab alati vajaliku tähelepanu ja aja. Kõik, mida Riina ette võtab, on alati põhjendatud ja läbi mõeldud.

 

KLIINIKUMI ÕENDUSJUHID

16.-17. septembrini toimus Iirimaal Dublinis esimene ülemaailmne konverents teemal „Rahvusvaheline koostöö ortopeedia õenduses" („International Collaboration of Orthopaedic Nursing").

Osalejateks olid ortopeedia erialast huvitatud inimesed 25 riigist ja 4 mandrilt (Euraasia, Ameerika, Aafrika ja Austraalia) – enamasti õed, aga ka meditsiinikoolide õpetajad, arstid, ravimfirmade ja meditsiinitoodete ning valitsuse esindajad. Meie naaberriikidest olid esindatud kõik põhjamaad (Norra, Rootsi, Soome, Taani).

Idee konverentsi korraldamiseks sündis tegelikult juba kaks aastat tagasi ning selle eestvedajateks on erinevad üle maailma tegutsevad ortopeediaõdede ühendused ja liidud. Suurimad neist ICON (International Collaboration of Orthopaedic Nursing), NAON (National Association of Orthopaedic Nurses), ANZONA (Australian and New Zealand Orthopaedic Nurses Association), CONA (Canadian Orthopaedic Nurses Association) jt.

Konverentsi eesmärgiks oli erinevate riikide ortopeediaõdede ühendusi kokku tuues pakkuda neile võimalust teadmiste, kogemuste ja praktika vahetamiseks ning uute sidemete ja kontaktide loomiseks. Maailmas aset leidva üleilmastumise tingimustes loob see soodsa pinnase ortopeedia eriala õendusstandardite ühtlustamiseks.

Diabeedihaigete laste ja noorukite laagris olid abiks lastekliiniku öed (vasakult) Tiiu Vaher, Irene Zaslavskaja ja Veronika Šilova. Foto: lastekliiniku erakogu.16. - 20. augustini leidis Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses aset diabeedihaigete laste ja noorukite suvelaager. SA Eesti Agrenska Fondi eestvedamisel ja Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel tänavu juba kolmandat korda toimunud laagri läbiviimisse andsid oma panuse ka lastekliiniku õed.

Kui kahel esimesel aastal viibisid laagris üksnes insuliinpumbaga lapsed, siis sel aastal ühendati jõud Eesti Laste ja Noorte Diabeedi Ühinguga, et kõik diabeediga lapsed ja noorukid kokku viia. Pereõppeprogrammiga lastelaagrite üheks põhieesmärgiks on juurutada mõtteviisi, et hoolimata elukestvast haigusest on võimalik elada sama täisväärtuslikku elu nagu iga teinegi laps või nooruk. Sellised koosolemised võimaldavad jagada oma kordaminekuid, kogemusi ja infot. Muret ja rõõmugi lihtsam mõista neil, kes ise sarnaste probleemidega silmitsi.

Tänavu osales laagris 43 last, kellest noorim 4,5- ning vanim 15-aastane. Loomulikult eeldab igasugune laager, et laste ja noorukite turvalisus on tagatud. Seetõttu moodustatigi laagripersonal oma ala spetsialistidest, kelle hulka kuulusid kuus õde, kolm tegevusjuhendajat ning toitumis- ja liikumisspetsialist. Eelnevalt varustati õed iga lapse terviseankeediga, kus olid täpsed raviskeemid ning muu vajalik info.

Erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) antakse aasta jooksul abi rohkem kui 40 000 patsiendile, mistõttu peegeldub siin ehedalt ühiskonnas valitsev olukord ja probleemistik. Viimasel ajal on EMO-ski üha enam märgata erinevate majanduslike ja sotsiaalsete probleemide süvenemist – üleriigiline masu on mõjutanud meid kõiki. Osasid siiski rohkem kui teisi. 5%-line palgakärbe ei ole võrreldav elamisega tänaval, mis on elu hammasrataste vahele jäänud kaaskodanike jaoks tihtipeale igapäevane reaalsus.

Tänavune karm ja lumerohke talv oli kodututele äärmiselt raske. Külmaperioodil sattus EMO-sse ligikaudu 30 alajahtunud inimest, kellest suur osa nimetas oma elukoha aadressiks Lubja 7. Tekib küsimus, mis kohaga on tegu ja kui palju asukaid selle maja katuse alla mahub?

Aadressil Lubja 7 asub Tartu koduta inimeste varjupaik, mis avati 1999. aastal. Talvel kasutab asutuse teenust igapäevaselt umbes 65 inimest, suvel 40. Varjupaigas on võimalik kasutada dušši, pesta pesu ja teha süüa ning seal jagatakse ka riideabi. Maja on avatud õhtust hommikuni, päevasel ajal on abivajajatel võimalik viibida samas hoones asuvas päevakeskuses.

Vasakult: EMO põetaja Maie Teder ja ülemõde Svetlana Paderina, varjupaiga sotsiaaltöötaja Maivi Vassila ning kliinikumi sotsiaaltöötaja Terje Tätte. Foto: erakogu.

16. aprillil külastasid EMO õed koos kliinikumi sotsiaaltöötaja Terje Tättega juba kolmandat aastat järjest Lubja tänava varjupaika. Eesmärgiks parendada koostööd ning anda oma panus heategevuseks. Külaskäigu eel kutsuti kõiki kliinikumi töötajaid üles riideid annetama, et panustada varjupaiga elanike aitamisse. Kolleegid reageerisid üleskutsele aktiivselt ja lühikese aja jooksul kogunes EMO-sse suur hulk riideabi. Täname abivajajate nimel kõiki heategijaid!

12 . mail, rahvusvahelisel õdede päeval toimus kliinikumi õendustöötajate teabepäev, kus tunnustati tublisid õendus ja -sotsiaalala töötajaid ning laborante. Tunnustuse olulise panuse eest pälvisid:

Õendusabi kvaliteedi arendamisel
Anita Priks
Tatjana Oolo
Jane Freimann
Maarit Maimets
Svetlana Kalmaznina
Külli Uibo
Pille Mee
Marika Metsoja

Patsiendiõpetuse arendamisel
Piret Vider
Marika Kukk
Signe Koort
Kersti Jüriado
Reet Tohvre
Karina Lõhmus
Inga Lepp
Galina Treimut
Alla Astrahantseva

Ämmaemand Ilme Pärn iseseisva vastvõtu käigus patsienti konsulteerimas. Foto: erakogu.Ämmaemandate iseseisvaid vastuvõtte hakati kliinikumis teostama 1999. aastal. Esialgu toimusid need ruumipuuduse tõttu vaid üks kord nädalas ja günekoloogi vabadel päevadel.

Uude majja kolides sai naistekliinik ämmaemandate iseseisvate vastuvõttude jaoks aga kaks eraldi kabinetti. Ruumiprobleemi lahenemise tagajärjel suurenes ka iseseisvate vastuvõttude arv – iga naistenõuandla ämmaemand võtab vastu kaks korda nädalas.

Iseseisvalt tegeletakse rasedate arvelevõtmisega, normaalrasedusaegse juhendamise ja nõustamisega ning vajalike dokumentide vormistamisega. 1. aprillil jõustunud seadusega laiendati ämmaemandate õiguseid: kui siiani tuli rasedatel haigus- ja sünnituslehtede ning retseptide väljastamiseks pöörduda naistearsti vastuvõtule, siis möödunud kuu algusest on samu toiminguid võimalik teostada ka ämmaemandal.

7. mail toimus Tartus rahvusvahelisele õdede päevale pühendatud konverents „Õed ennetamas pikaajalisi terviseprobleeme: mis on kallim, kas tervis või haigus?“.

Traditsiooniline Eesti Õdede Liidu Tartumaa piirkondliku ühenduse korraldatud konverents keskendus käesoleval aastal kroonilistele haigustele ja nende ennetamisele, inimeste teadlikkuse ja vastutuse suurendamisele ning õdede rolli selgitamisele haigusi ennetavas tegevuses.

Rahvusvaheline Õdede Nõukogu on 2010. aasta õdede päeva teemaks nimetanud: „Pakkudes kvaliteeti, teenides kogukondi: õed korraldamas pikaajalist õendusabi“. Krooniliste haiguste tõusulaine mõjutab kõiki maailma riike ning õdede võimalused elanikkonna tervise parendamisse panustada ei ole kunagi olnud suuremad – kõigis maades vajab aina rohkem krooniliste haigustega inimesi pikaajalist õendusabi. Kahjuks on ka eestlaste elustiil ja harjumused soodsaks kasvupinnaseks kroonilistele haigustele.

Puutudes oma igapäevatöös pidevalt kokku krooniliste haiguste ja nendest tingitud probleemidega, keskendub õdede tegevus siiski sageli traditsiooniliselt pigem kannatuste leevendamisele kui ärahoidmisele. Ometi on kõigi krooniliste haiguste puhul nende ennetamise võimalused ning õdede roll selles juba hästi teada. Lähtudes õenduses küll patsiendikesksusest, jääb patsient haigena sageli siiski passiivse abisaaja rolli tunnetamata enda vastutust oma tervise ees.

Eesti Õdede Liit panustab jätkuvalt oma liikmete koolitamisse: lisaks EÕL-i Tartumaa piirkondliku ühenduse poolt korraldatud kursustele ja infopäevadele, on kõigil õdede liidu liikmetel võimalik osaleda ka EÕL-i erialaseltsingute poolt korraldatud teabe- ja koolituspäevadel, mille toimumiste kohta 2010. aastal saab infot erialaseltsingute koolituskalendrist www.ena.ee.

Alates käesolevast aastast on erialaseltsingute üritustel võimalik osaleda kõigil EÕL-i liikmetel, ka neil, kes ei ole erialaseltsingu liikmed. Sõltumata koolituse toimumiskohast tagab EÕL-i Tartumaa piirkondlik ühendus oma liikmetele ka tasuta transpordi sõiduks üritusele ja tagasi.

Täpsem info juba iga konkreetse teabe- või koolituspäeva kohta õdede liidu kliinikumi usaldusisikult.

 

Gerli Usberg.
Gerli Usberg
EÕL-i usaldusisik

Võistkond Õdede liidus oli 2009. aasta kuulutatud terviseaastaks „Õde – liigutav eeskuju“. Aasta hakkab lõpule jõudma ja kokkuvõtted on tehtud ka terviseaastal toimunust. Pole mingit kahtlust, et kõige terviseteadlikumad õed elavad Tartus ja töötavad kliinikumis!

„Liigutavad õed“ Eesti erinevaist paigust kohtusid kokku viiel suurüritusel ning kokku võttis neist osa 81 kolmeliikmelist võistkonda. Tartu piirkond oli esindatud 30 võistkonnaga. Nii esimesele kui teisele kohale võistkondadevahelises heitluses tulidki just kliinikumi õdedest ja nende kaaskondsetest koosnevad võistkonnad koosseisus: Janika Pael, Ere Jaagu ja Katrin Roomets psühhiaatriakliinikust ning Kaja Hurt, Katrin Zaranek ja Simo Jarek Zaranek kopsukliinikust. Ka EÕL piirkondade vahel toimunud võistluse võidu napsas endale Tartu piirkond.

Oma tervisest hoolitakse ka väljaspool suuremõõtmelisi ettevõtmisi – anesteesia-intensiivravikliiniku õed näiteks korraldasid endale ja oma kolleegidele kepikõnni-kampaania „Hakkame käima!“, mille raames läbisid võitjavõistkonna liikmed Liina Raal ja Merle Jakobson kahepeale aukartustäratava distantsi – 1118,48 km.

Mis kõige tähtsam – kõnni, kepikõnni või ükskõik, millise muu sportliku tegevusega pidevast tegelemisest on teateid väga paljude õdede liidu liikmete seast. Nii et õde on tõepoolest üks liigutav eeskuju!

Terviseaasta raames toimunud ürituste kohta saab rohkem infot ka EÕL-i kodulehelt www.ena.ee

 

Gerli Usberg.
Gerli Usberg
EÕL-i usaldusisik kliinikumis

Kliinikumi õendustöötajate ja laborantide professionaalse tegevuse ja arengu regulaarne hindamine esitatud dokumentide ja kvalifikatsiooninõuete alusel sai alguse 2002. aastal seoses riikliku atesteerimise lõppemisega. Üleminekul lähtuti eesmärgist toetada töötajate professionaalset arengut ja diferentseerida põhipalku vastavalt kvalifikatsioonile. Samas oodatakse kõrgema kvalifikatsiooni ja palgaga töötajatelt suuremat tööalast panust ja aktiivsemat arendustegevust.

Tööelu arengutest lähtuvalt vajab atesteerimise kord aeg-ajalt uuendamist ning tänavu sai valmis vastava juhendi viies versioon. Uus versioon sai täpsem, lihtsam ja lühem. Enam ei ole vaja koostada atesteerimisdokumente II kvalifikatsiooniastme taotlemisel. Piisab töötaja vahetu juhi kirjalikust hinnangust töötaja katseaja tulemustele. I ja kõrgema astme taotlemisel tuleb aga täpselt järgida atesteerimise juhendit.

Muutunud on kvalifikatsiooninõuded ja täienduspunktide arvestus. Näiteks pool aastase täienduskoolituse mahust saab koguda osakonnasisestelt koolitustelt. Töötaja võib ennast täiendada vastavalt vajadusele oma osakonnas või teistes osakondades. Sel aastal käisid kardiokirurgia õed lisaoskusi õppimas anestesioloogia-intensiivravi kliiniku osakondades ja psühhiaatriakliinikus, silmakliiniku õed üldanestesioloogia osakonnas, levinud on ka õpieesmärgil roteerumine oma kliiniku piires.

13. novembril toimus Paide kultuurikeskuses Eesti Operatsiooniõdede Ühingu järjekordne koolituspäev.

 

Käsitletud teemade ringi kuulusid nii väga põletavad teemad kui ka üldiselt harivad valdkonnad. Nii rääkis Andrzej Karaskiewicz (Ecolab) H1N1 viirusest ja sellest hoidumisest ning Andres Võrk (Praxis) andis ülevaate Eesti tervishoiu rahastamise hetkeseisust ning selle võimalikust mõjust õdede palkadele. Dr Marko Murruste (TÜK) rääkis kaasaegsest songakirurgiast ning Anneli Kalk (Celestis OÜ) viis läbi praktilise koolituse, kuidas tulla toime tööstressiga.

 

Lisaks tutvustati kahte magistritööd: Tiiu Tiiveli magistritöö käsitles Eesti kirurgide ja operatsiooniõdede töömotivatsiooni ja rahulolu ning Annika Kristi magistritöö operatsiooniõdede organisatsioonile pühendumist ja töö-pere konflikti.

 

Üritusel jagati ka informatsiooni kevadel toimunud Euroopa operatsiooniõdede assotsiatsiooni kongressist Kopenhaagenis. Koolituspäeva materjalid on kõigile huvilistele tutvumiseks kättesaadavad Eesti Operatsiooniõdede Ühingu kodulehel www.estorna.ee.

 

Täname kõiki toetajad ja tervishoiuasutusi, kes võimaldasid operatsiooniõdede osalemist koolitusel.

 

 

 

Catline Võrk
operatsiooniteenistuse operatsiooniõde, Eesti Operatsiooniõdede Ühingu juhatuse liige