Nii ühiskonnas kui ka tervishoius räägitakse aina sagedamini tervishoiuteenuse kvaliteedist. Ei möödu nädalatki kui meedias ei lahataks mõnda tervishoiuasutust või -töötajat. Aina kõrgemaks on muutunud ühiskonna ootused ja pingelisemaks juhtumite kajastamine. See omakorda mõjutab inimeste suhtumist tervishoidu.
Kvaliteet ei jäta külmaks kedagi. Enamasti leitakse, et kvaliteedi tagamine on tähtis, kuid siiski on kuulda ka vastuväiteid a la millal mul see aeg, oma tööd ei ole siis üldse mahti teha. Kvaliteedile on antud erinevaid seletusi. Sageli on need pikalt ja lohisevalt sõnastatud. Töötajad ei hakkagi neisse süvenema või leiavad, et see on midagi nii üldsõnalist ja on tervishoius raske tagada. Kvaliteeti aitab paremini mõista, kui seda seostatakse konkreetse tegevuse või olukorraga.
Kvaliteeti mõõdetakse mitmeti. Näiteks annavad patsiendi rahulolu uuringud kliinikumis mingil määral ettekujutuse, kas patsiendid jäävad rahule suhtlemise, olmetingimuste jms. Professionaalse tegevuse kvaliteedi hindamine peaks olema eelkõige asutuse ja töötajate endi pärusmaa. Seda enam, et ilmselt keegi ei ole rahul, kui mõni asi ei ole läinud nii nagu oleks pidanud minema. Enamasti ei ole selle põhjuseks kellegi pahatahtlikkus, vaid põhjused võivad olla sellised, mida saaks organisatsiooniliselt parandada.
Kuigi õendusabi probleemjuhtumite registreerimise kord kehtib kliinikumis juba viiendat aastat, ei registreerita siiski veel kõiki patsiendi turvalisust ja ravikvaliteeti ohustavaid juhtumeid. Selleks on ilmselt erinevad põhjused: teadmatus, hirm või midagi muud. Praegu on ühel õendusteaduse magistrandil käsil andmete kogumine võimalikest registreerimist takistavatest teguritest. Loodetavasti saame uurimistöö tulemustest väärtuslikku informatsiooni, et siis saadud teabe põhjal süsteemi paremaks muuta. Üheks probleemiks on kindlasti asjaolu, et kord ei kehti kogu kliinikumis ja kõikidele ametirühmadele. Igapäevane töö on paraku aga nii lõimunud, et raske on mõnikord vahet teha, kus on juhtumi alged. Ja juhul kui see väljub õdede vastutusalalt, siis jäetaksegi sellised juhtumid registreerimata, kuna kardetakse konflikti arstidega. Lahendus on sellele probleemile paistmas. Nimelt on kliinikumis sel aastal moodustatud ravikvaliteedi nõukogu, kelle ülesandeks on kogu asutust hõlmava kvaliteedi arendamise süsteemi käivitamine.
Probleemjuhtumite menetlemisest saadud tagasiside ja kogemuse põhjal võib järeldada, et kui registreeritud juhtum puudutab mitut struktuuriüksust, siis võetakse pöördumist isiklikuna ja asutakse kaitsepositsioonile. Menetlemise tulemusena enamasti osapooled rahunevad ja asuvad koos leidma võimalikke lahendusi. Omane on ka lähenemine, et patsient on kas „teie" või „meie" ning unustatakse, et tegemist on kliinikumi patsiendiga. Samuti jääb sellisel juhul tahaplaanile, et kõik ju tahavad patsiendile parimat.
On esinenud ka küllaldaselt juhtumeid, kus menetlemise käigus on selgunud, et juhtumit ei olegi võimalik lahendada ühes osakonnas. Siis on kaasatud ka teisi kliinikuid/teenistusi. Nii näiteks kasvas mitme sarnase juhtumi menetlemisest välja transfusioonravi käsitlev ümarlaud, kus osalesid verekeskuse, informaatikateenistuse ja paljude osakondade esindajad. Käsitletavad teemad ulatusid veretoodete tellimisest ja transportimisest kuni transfusioonravi dokumenteerimiseni. Ühiselt leiti mitmetele probleemidele lahendusi, nt tõhustati koostöös transpordiosakonnaga autoringi sagedust, kuid mõndagi jäi ka lahendamata. Nii näiteks ei pakutud käegakatsutavat IT-lahendust, et kuidas tagada erinevate programmide ühilduvus, mis oleks abiks tellimisest kuni aruandluseni. Samuti toimus laiendatud kohtumine kirurgiliste osakondade õdede ja operatsiooniteenistusega, et arutada, miks ei ole alati suudetud tagada nõuetekohane patsiendi ettevalmistamine operatsiooniks ja kuidas olukorda parandada.
Alati võiks paremini, kuid siiski võib tõdeda, et probleemjuhtumite kord on rakendumas üha paremini. Seda kajastab aasta-aastalt suurenenud registreeritud juhtumite arv. Kui esimesel aastal registreeriti 9 kuuga 35 juhtumit, siis käesoleval aastal on sama ajavahemiku juhtumite arvuks 195. Menetlemise tulemusena on avastatud mitmeid puudusi, mille lahendusteks on olnud erinevate juhendite koostamine ja korrigeerimine, vajadustepõhise koolituse korraldamine, töötajate teavitamine nõuetest, koostöö arendamine erinevate üksuste vahel jms. Kui korra eesmärk lähtub patsiendi turvalisusest ja ravikvaliteedist, siis lisaboonuseks võib lugeda töötajate kaasamise. Eelkõige teab töötaja ise, mis on ühe või teise juhtumi tekkepõhjuseks ja kus on kitsaskohad. Oma praktilisele kogemusele tuginedes saab iga konkreetne töötaja paremini lahendada oma osakonna juhtumeid või neid vältida, kuid struktuuriüksustevahelist koostööd on töötajal raske koordineerida. See on ka ilmselt põhjuseks, miks teises osakonnas tekkinud juhtumeid on rohkem avastatud ja registreeritud (59%). Valdavalt on sellised juhtumid leidnud edasiviiva(d) lahenduse(d) ja see omakorda loob aluse heaks koostööks.
Anita Priks
südamekliiniku kardiokirurgia osakonna vanemõde