Sõitsin parasjagu rongiga tagasi oma esimeselt maratonilt Turust. Jalad pakitsesid, aga rahulolu oli üüratu. Oli 1998. aasta juulikuu esimene esmaspäev. Helises telefon – helistajaks dr Jaanus Pikani – ja kutsus mind tööle Tartusse, kliinikumi. Just-just olid Eesti riik, Tartu ülikool ja Tartu linn jõudnud kokkuleppele kliinikumi saatuses – saagu sihtasutus – ja leidnud sellele saatusele ülalmainitud elluviija. Kahe kuuga moodustas ta oma meeskonna – mina asusin ametisse 27. juulil, mis ka juhtumisi mu sünnipäev on – ja sukeldusin jäägitult. Uue õppeaasta alguses esitlesime toonasele haiglarahvale oma plaani: liita kokku 15 erinevat juriidilist üksust ühtseks organisatsiooniks, ühitada kliinikumi ja arstiteaduskonna struktuur ja juhtimine ning koondada kogu aktiivravi ühe uusehituse katuse alla.


Kõige esimene ülesanne oli sihtasutuse asutamine. Juriidiline protseduur oli keeruline ja nõudis palju käsitsitööd – meenutan, et suurem osa dokumentatsiooni oli tollal paberil. Nii tekkisidki hiiglaslikud mapid. See oli meie esimene proovikivi ja napi nelja kuuga suutsime kõva pingutuse tulemusena vahetult jõulude eel sihtasutuse asutada.


lk4 2000 TYK juhatus Talvik Raul Keis Malle Jaanus Pikani Einasto Mart Uibo Jaano Siigur UrmasJärgmine samm oli kõigi haiglate kokkusulatamine üheks suureks haiglaks. Selle tegevuse arhitektiks ja läbiviijaks sain mina. 1999. aasta läks kui võluväel organisatsiooni ülesehitamiseks: kõikide haiglate dubleerivad tugisüsteemid ühendati ühtsetesse teenistustesse, kes asusid ette valmistama kliinikute ja osakondade ümberkorraldamist. Tulevased kliinikujuhid esitasid oma visioonid ja plaanid kliinikute ülesehitamiseks. Pärast üksuste piiride selginemist koostati neile eelarved. Personaliteenistus valmistas ette kliinikujuhatajate, osakonnajuhatajate ja arst-õppejõudude konkursse, vastasutatud analüüsi-marketingiteenistus asus lahti harutama seniste haiglate ja 18 toonase kohaliku haigekassaga vahel sõlmitud raviteenuste lepinguid. Sammhaaval „kõdunesid“ haiglad ja „moodustusid“ kliinikud ja teenistused. Proovisime leida kõigile haiglajuhtidele võimalikult sobivat rakendust – mõnel juhul see õnnestus, mõnel jälle mitte. Üksikud siiski lahkusid, teised sobitasid end uutesse kingadesse. Kokkuvõttes alates 2000. aastast toimetab Tartu Ülikooli Kliinikum ühtse asutusena. Siiski oli ümberkorralduste segadus nii suur, et 1999. aastal ei esitanud keegi juhatusele aastaaruandeid – see jääb ilmselt ainsaks aastaks ajaloos, mil nii juhtus.


Aastad 2000–2003 läkski kibeda organisatsiooni ülesehituse tähe all. Isiklikus elus oli see mu elu raskeim aeg – pere jäi Tallinna ja lagunes. Põdesin seda kõvasti ja võtsin tublisti kaalus juurde. Siiski suutsin säilitada jooksuharjumuse, joostes ühe maratoni aastas ja maha jätta suitsetamise. Kliinikumis käivitasime igasuguseid süsteeme, selleks olid meil ka abilised konsultatsioonifirma näol. Siis panimegi aluse kliinikumi kvaliteedi e-käsiraamatule. Alguses oli selles peamiselt asutusesisesed paratamatud reeglid, aga juba esimestest aastatest hakkasime kirja panema ravijuhtnööre ja patsiendi infomaterjale. Ilmale tuli väike, aga tubli avalikkussuhete teenistus. Käima pandi Kliinikumi Leht. Ise vedasin sellel esimesel aastal käima patsientide ja töötajate rahuloluuuringud ning kaebuste juhtimise süsteemi. Oli ka tagasilööke – püüdsime ühe õhinaga ka parendusettepanekute süsteemi teha. Aga esimene katse sai ülikeeruline ja jäi soiku. Ja õiget elu ei saanud ka lihtsustatud variant. Praegune, kaebuste ja ettepanekute süsteem on pigem hädavariant. Väga, väga vaevaliselt läks kvaliteediindikaatorite ja kliiniliste võrdlusandmete leidmine. Aga muidugi toimetasime üliusinalt uue hooneprojekti kallal. Just selle tegevuse keskel läksid teed lahku dr Jaanus Pikaniga. Juhatuse esimehe ametisse asus dr Urmas Siigur, dr Raul Talvikust sai ülemarst ja minu haldusalasse liitus IT ja Meditsiininfo Keskus.


lk5 EinastoUlstSiigurKeis 2008 NilsonJärgmisele juhatuse valimisperioodile (2003–2008) läksime vastu ülioptimistlikult: Euroopa Liiduga liitumise ja kiire majanduskasvu oludes otsustati euroliidu vahenditest rahastada meie neljaks jagatud ehitusprojekti I etappi. Õhinaga asusime looma uut haiglainfosüsteemi. Kuna olemasolevad ei kõlba, siis otsustame teha ise! Kõik läks justkui hästi – hanke võitis kolme tuntud firma konsortsium, koosolekuid peeti ja raha kulus mehemoodi. Esialgu ei osanud ikka ja jälle edasi lükatud tähtaegadest ja ühe osapoole lahkumisest veel midagi välja lugeda – meditsiin ju ongi keeruline. Aga septembri hakul aastal 2004 läksid suusad prauhti risti – pidime hakkama uut ja kaua oodatud süsteemi psühhiaatriakliinikus piloteerima, kogunenud oli viimane koordineeriv koosolek, kui põhitegija teatas, et peab ikka edasi lükkama ja neil midagi valmis pole. Seepeale tellisime kogu projektile auditi, mille hinnang oli hävitav. Toonane IT juht oli risti vastupidisel arvamusel, aga juhatus teda enam ei uskunud. Lahkuminek aasta lõpus oli valus. IT juht lahkus koos lõviosa arendusmeeskonnaga. Taaskord ülikeeruline periood mu elus, aga suutsin siiski riismetest üles ehitada uue meeskonna. Ainsast järele jäänud konsortsiumi osapoolest sai tegelik tegija ja eHL-i lõpuleviija. Siiski kulus selleks kaks aastat, enne kui sammhaaval süsteem kasutusse läks. Siis hakkas juba uusehitus ilmet võtma, majandusel läks veel hästi ja ka mu isiklikus elus toimus pööre paremusele – lapsed tulid minu juurde elama ja mõned head aastad olin ma pühendunud üksik vallasisa. Jooksuharjumus süvenes, treenimise teadlikkus kasvas ja ajad paranesid. 2008. aastal jooksin maratoni esimest korda elus alla 3 tunni!lk5 Einasto jooksmas


2008–2013 aasta juhatuse ametis olemise perioodi iseloomustas masu ehk majandussurutis. Kulusid kärpis Eesti valitsus, kulusid kärpisime ka meie. Koolitusrahad, lisatasud, majandamiskulud – kõigiga närutati. Siiski ei saanud uut maja jätta sisustamata ja eHL-i pooleli. Seega säilitasime oma investeerimisvõime. Paraku lükkas see kõik edasi paljusid ammu plaanitud asju: küll koolitusmooduli juurutamise, marketingiteenistuse ja juhi töölaua arendused. Kliinikumi Leht jäi mustvalgeks. Igal aastal ootasime ravi rahastamise parandamist nagu valget laeva – ei tulnud laeva ega ka paranemist. Just sel keerulisel ajal tuli mu haldusalasse uus lapsuke – transplantatsioonikeskus. See kasvas välja kvaliteedivaldkonnast ja nõudis pikki läbirääkimisi, et teenistus moodustada ja sellele juht valida. Ka selge suund liitumiseks Scandiatransplandiga sai kohe alguses paika pandud. Ega me sinna oodatud olnud, aga ega see meid ka heidutanud. Mitu aastat külastasime erinevaid Skandinaavia keskusi. Esitlesime ennast ja kutsusime külla. Sõlmisime erinevaid hea tahte ja koostöölepinguid. Käivitasime organite vahetuse ning saatsime arste koolitustele. Isiklikus elus toimub selge pööre paremusele – leian elukaaslase (nüüdseks abikaasa) ja meie kärgpere kolib ühe katuse alla. Eks teismelistega ole ikka probleeme, aga need on ju toredad! Neil aastail jooksin 12 maratoni järjest alla 3 tunni.


Aastate 2013–2018 juhatuse tööperiood jääb mulle endale kõige enam meelde võrgustumise tõttu. Muudes minu haldusala valdkondades on juhid (Kristi Tael, Siiri Toomiste, Merje Tikk, Eiko Pruks, Kati Korm, Virge Pall ja Keiu Saarniit) kasvanud nii tugevaks, et suudavad iseseisvalt uusi algatusi ellu viia. Võrgustumises olin alguses üsna üksik hunt – kuni leidsin endale toe kliinikumipoolsetest nõukogu liikmetest (Rein Kermes, Ago Kõrgvee, Urmas Lepner). Vaevaliselt edenesid läbirääkimised omavalitsustega Lõuna-Eesti, Valga ja Võru haiglate aktsiate müügi osas. Kohalikud juhid soovisid, et „kõik jääks nagu enne“. Siiski suutsime kõige keerulisema teemad – sünnitusabi ja kirurgia – selgeks vaielda. Püüdsin olla omavalitsuste tegevustega kursis ja hoida lugupidavaid suhteid. See õnnestus täpselt nii kaua, kuni tegelike tegudeni läks. Selle aasta alguses tegi haigekassa ettepaneku Valga ja Põlva haiglale sünnitusabi, kui jätkusuutmatu ja ebaturvalise teenuse pakkumisest loobuda. Kogu kevade väldanud Facebooki-kommuunide surve ja valitsuse rahapakkumise tulemusena saavutasin kompromissi, mille kohaselt Põlva osakonna sulgemine lükati aasta võrra edasi ja Valgas tehti see 1. juuli seisuga ära. Eraelus on see aeg samuti kujunenud uuteks algusteks – lapsed läksid üksteise järel omaette elule ja taas kahekesi jäänuna kolisime Nõo külje alla tallumajja elama. Üsna juhuslikult, sõprade eeskujul, sattusin jooksma Mont Blanci mägimaratoni ja sellest kujuneb „armastus esimesest pilgust“ ultra- ja maastikujooksude vastu. Selle kulminatsioonina õnnestus mul esimese eestlasena 2017 aastal kvalifitseeruda UTMB’le (Mont Blanci Ultra-Maastikujooksule). Suutsin selle 170 km pikkuse ja 10 000 tõusu-langusmeetriga mägijooksu ka 40 tunniga läbida.


Küllap sellekevadine pingeline aeg mulle ka saatuslikuks saigi: järgmiseks perioodiks mind nõukogu enam juhatusse ei valinud. Minust jäävad siia maha väga võimekad inimesed, kõige tunnustatumad Eesti tervishoiusüsteemis omas valdkonnas. Muidugi on mul kahju lahkuda, armastasin nii oma tööd kui kolleege. Aga saan minna sirge selja ja uhkustundega. Minu jaoks on käes „uute väljakutsete otsimise aeg“. Usun neid leidvat, olen kliinikumis palju saavutanud ja kogemustepagas on küllaldane.


Mart Einasto

lk10 Olga RaudikOlin kuulnud kolleegist, kel jagub alati teistele mõni hea sõna või kompliment. Olin kuulnud, et kui vaja, teeb see kolleeg vastuvõtte niikaua, kui järjekord ukse taga lõppeb. Lisaks pidavat patsiendid teda tänama lillesülemitega. See kolleeg on androloogiakeskuse õde Olga Raudik, kelle ma intervjuule palusin.


Olgaga kohtudes sain kohe aru, mida ta mõtleb, kui ütleb emotsionaalselt: „Ma teen kõike südamega!“ Südamega oli ta katnud ka kohvilaua, grillinud banaani ning valinud taustamuusikaks maheda jazzmuusika. Oli Olga viimane puhkusepäev, järgmisel päeval sõitis ta mobiilse androloogia diagnoosikabinetiga kaheks nädalaks üle-eestilisi vastuvõtte tegema.


Ta ütleb, et tööst rääkimiseks on nüüd just õige aeg, sest kannapööre, mille ta kaks aastat tagasi tegi, tundus alguses talle endalegi liiga pöörase ettevõtmisega. Olga oli töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis hematoloogia-onkoloogia kliinikus alates 2000. aastast. „Mu kolleegid olid suurepärased, arstid usaldasid mind ja mulle tundus, et kõik on nii hästi, kui üldse olla saab. Aga mu hing hakkas muutuma rahutuks ning ma tahtsin muutust, tahtsin õppida midagi uut, mistõttu otsustasin liituda hoopis androloogiakeskuse meeskonnaga,“ räägib Olga. Olgugi et, eriala oli talle võõras, andis androloogiakeskuse direktor Margus Punab talle mõned kuud aega õppimiseks, misjärel tuli tööle asuda. „Austan väga dr Punabit, sest ta on tulihingeline õenduseriala propageerija, tark ja väga hea juht, kellega saab alati arutada kõike, mis puudutab androloogiakeskuse tööd. Dr Punab on kogu aeg öelnud, et õel on meditsiinis väga suur roll ning tema sõnu kinnitab otsus, et mobiilse kabineti vastuvõtul teeb kõiki vajalikke protseduure õde iseseisvalt,“ ütleb Olga. Ta lisab, et võlgneb ka väga suure tänu uue eriala omandamisel noorele ja andekale arstile Stanislav Tjagurile, kes alguses töötas mobiilses kabinetis Olgaga koos, õpetas ja juhendas ning koges koos temaga esimesi õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Nüüdseks on mobiilse kabineti vastuvõtukord paika loksunud ning näeb ette, et esmase vastuvõtu viib läbi õde. Esimesel visiidil koostab õde anamneesi ja teeb ära kõik vajalikud uuringud. Kui tervisenäitajate põhjal selgub, et patsient vajab meestearsti vastuvõttu, on tal võimalus saada arstiabi kas e-konsultatsiooni kaudu, arsti vastuvõtul mobiilses kabinetis või meestekliinikutes Tartu, Tallinna või Pärnu keskustes. Edasi on õe vastutus patsienti jälgida ning vajadusel uuesti vastuvõtule kutsuda. Vastuvõtte on ühe päeva sisse planeeritud enamasti 20, aga pole harv, kui abi tuleb küsima suurem hulk patsiente. „Olen vahel teinud kuni 40 vastuvõttu päevas. Näiteks kord kabinetiga Saaremaal olles, ei olnud mul südant inimesi ära saata. Arvan, et pole sobilik mõelda enda väsimuse või lõuna peale, sest kõige rohkem toidab mind ikkagi inimeste aitamine. Ma tõesti ei kujuta ette elu ilma head tegemata,“ toonitab Olga.


Küsimuse peale, kuidas ta mööda Eestit ringi tiirutamisest ära ei väsi, jätkab Olga positiivselt: „Eks ikka väsin pärast mitmenädalast komandeeringut ära, aga teistpidi annab mobiilse kabineti töö eripära mulle ka jõudu. Olen kahe aastaga näinud kohti, kuhu poleks muidu eales sattunud, näen looduse ärkamist ja kohtan toredaid inimesi erinevates Eesti paikades. Tööd peab armastama, muidu ei saa seda hästi teha!“ ütleb Olga emotsionaalselt. Kiidusõnu jagub androloogiakeskuse õel ka Eesti meditsiinisüsteemi kohta: „Minu ema on arst Ukrainas ning kui kuulen, kui väikesed on seal õdede tööalased võimalused, rõõmustan, et Eestis suureneb õdede roll aasta-aastalt. Samuti täheldan ma seda, et meie poole pöörduvate meeste puhul on nooremapoolsed juba väga teadlikud enda tervisest ja tulevadki varakult tervisenäitajaid kontrollima. Vanemad meesterahvad aga pigem abikaasa või sõbra soovitusel. Panen alati patsientidele südamele, et ei ole olemas vale aega enda tervisega tegelemiseks, aga selge on see, et mida varem, seda parem,“ rõhutab Olga.


Mobiilne kabinet kui teine kodu

„Mulle see mobiilne kabinet nii meeldib!“ on Olga vastus, kui küsin, kas ebamugav ei ole mittetraditsioonilises kabinetis vastuvõttu teha. Ja ta lisab kiirelt: „Et kabinetis on hea töötada ja et see on mulle käepärane, on tegelikult ühe abivalmis kolleegi teene. Mõtlen tihti, kuidas Andrus Aavik radioloogiakliinikust alguskuudel minuga kõikvõimalikke olmeprobleeme lahendamas käis. Vahel ei olnud meil elektrit, mistõttu kabinet oli külm, internet ei töötanud ja patsiente vastu võtta ei saanud. Pole olnud olukordi, mille lahendamisel Andrus Aavik oleks hätta jäänud. Ükskõik, kui raske ja keeruline situatsioon tundus, kinnitas Andrus, et me saame probleemidest jagu ja vastuvõtud toimuvad. Olen talle selle eest väga tänulik,“ räägib Olga. Tal jagub kiidusõnu ka kabineti heledale interjöörile, uusimale tehnikale ning et patsiendid end niigi delikaatsete murede korral paremini tunneksid, on Olga valinud ootenurka mängima rahustava muusika. „Need on väikesed nüansid, aga tahan, et patsiendil oleks siin mugav ja hea olla,“ selgitab Olga.


Kui alguses tegi Olga kabinetis ise ära kõik vajalikud tööd täites nii sekretäri, logistiku, koristaja kui ka õe ülesandeid, siis nüüd käib mobiilses kabinetis vastuvõtte tegemas lisaks temale ka androloogiakeskuse Tallinna esinduse õde Kärt Maanas. Kabineti logistika eest vastutab aga vanemdispetšer Marju Saavo, kelle abi Olga väga hindab.


Lõpetuseks ei saa ma küsimata jätta, kust Olga enda kadedaks tegevat elujõudu ammutab. Vastust oleksin ma pidanud ette aimama: „Elu peab armastama! Vingudes ei näe elu ilu. Ma olen õnnelik, et ma olen terve. Armastan oma tööd, oma lapsi, oma kodu, oma sõpru. Naudin raamatute lugemist, looduses olemist ja spordi tegemist. Kui ma midagi teen, siis südamega, teisiti ma ei oska!“

lk11 Margus Punab


Helen Kaju

 

 

Dr Margus Punab, androloogiakeskuse direktor: Mobiilne kabinet on olnud meestekliiniku kõige suuremaks innovatsiooniks viimastel aastatel. Selle eest, et tegu on meie jaoks edulooga, peame väga suurel määral tänama Olgat. Artiklis on Olga olulisemad iseloomuomadused, kirg ja armastus, kenasti ära toodud. Lisaksin ka väga suure töövõime. Ega mobiilses kabinetis, kus sa pead kõigi probleemidega, nii meditsiiniliste kui ka tehnilistega ise hakkama saama, teistsuguste iseloomuomadustega hästi hakkama ei saakski. Tänud Olgale!

 

Parima arst-õppejõu ja hambaarst-õppejõu valimine toimus ka tänavu ning seekord valis Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu (ATÜK) parimaks arst-õppejõuks dr Oivi Uibo lastekliinikust ning parimaks hambaarst-õppejõuks dr Dagmar Piikovi.


Dotsent Oivi Uibo on ametis lastekliinikus vanemarst-õppejõuna pediaatria erialal. Dr Uibo kaitses doktoritööd 1994. aastal ning lisaks õppe- ja ravitööle on ta tegev erinevates erialaseltsides ja uuringutes.

 

lk2 dr Uibo P. TeesaluVanemarst-õppejõud Oivi Uibo: „Ma väga tänan tunnustuse eest! See teeb mulle palju rõõmu ja annab edasiseks juurde emotsionaalset jõudu! Pidada arstiametile lisaks õppejõuametit (arst-õppejõuna), on kahekordselt vastutusrikas – lisaks õigel ajal õige haiguse äratundmisele ja ravi määramisele, on vajalik see kõik ka tulevastele kolleegidele selgesõnaliselt ja meeldejäävalt selgeks õpetada, seejuures selgitades miks just nii ja miks mitte teisiti. See kõik nõuab arst-õppejõududelt jätkuvat ülierksat olekut, täielikku pühendumust ja pidevat-pidevat lisaõppimist.

Olen veendunud, et õpetamisel on vägagi oluline tudengi ja õppejõu vastastikune lugupidamine ja et nii tudeng kui õppejõud oleksid mõlemad huvitatud õpitavast/õpetatavast erialast. See on eeltingimuseks erksatele aruteludele (näiteks kasvõi teemal miks ja kuidas haigus just sellel inimesel kujunes ja kulges). Ilma huvita ei kujune dialoogi, ilma huvita ei jää ka miskitki meelde ega meenu ka edaspidi. Jah, see kõik nõuab kõigilt lisapingutusi, lisaenergiat ja lisavastutust, kuid annab kõigile omakorda palju head tunnet südamesse ning seetõttu ei saagi olla sellises töös mitte raasugi tüdimuse- ja rutiinitunnet.

 

Sümboolse tähendusega on see, et just parima arst-õppejõu tunnustuse teatavaks saamise päeval olen ma hoopis ise oma eriala teadmisi ja oskusi juurde õppimas. Lähetan kõik head soovid tulevastele ja praegustele kolleegidele ja soovin kõigile igaks päevaks jätkuvat vaimustust oma tööst ning õnnestumisi ja südamerahu meie vastutusrikkas ametis!"

 

Dr Dagmar Piikov töötab hambaarst-õppejõuna stomatoloogia kliinikus hambaproteesikeskuses ja suukirurgia osakonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli ning aastatel 2009–2012 läbinud restauratiivse hambaravi residentuuri ortopeedilise stomatoloogia erialal.

 

lk6 Dagmar Piikov P. TeesaluDr Dagmar Piikov: „Tudengite poolt ära märgitud saada on kahtlemata suur tunnustus ja tore üllatus. Mäletan, kui mõned aastad tagasi üliõpilaste juhendamist alustades oli minus palju ebakindlust ja kahtlusi. Arst-õppejõuks olemine tähendab ju suurt vastutust nii tudengite kui patsientide ees, keda nad ravivad. Ma ei pruugi nüüdki kõigile küsimustele kohe vastust teada ja nagu elus ikka, on mõnikord ühele probleemile hoopis mitu lahendust, vaatamata sellele, et üliõpilased ootavad tihti just seda ainsat must-valget tõde. Tudengite juhendamise üheks plussiks ongi tahtmine ka ise end erialaselt pidevalt täiendada ja mitte muutuda laisaks ja ükskõikseks. Proovin julgustada tudengeid mitte kartma küsida, olema uudishimulik, tähelepanelik, julge ning nutikas. Ja kui eelmisel aastal vastuvõtule tulles üks patsient mind ennast tudengiks pidades teatas, et „ja studentõ ne hatšu", mõjus see pigem komplimendina – sain teada, et koostöö tudengitega võib olla ka üks osa igavese nooruse retseptist.

Tahaksin tänada ka oma hambaarsti-õde Markitit, ilma kelleta praktikumides oleks mõnikord päris raske leida tasakaalu kaose ja korra vahel. Tänan ka kõiki teisi kolleege ja loomulikult oma tudengeid!"


Kristjan Martin Kasterpalu, Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu esimees: „Lastehaiguste õppeaine on üks kõrgemini hinnatutest kogu arstiteaduse õppekavas, ja seda suuresti tänu Oivi Uibo pingutustele. Tema seminarid on aja- ja asjakohased, lisaks meditsiinilist väljakutset pakkuvatele haigusjuhtudele käsitletakse ka teemasid, mille rõhuasetus on üldarstlikel ja -inimlikel küsimustel. Entusiastlikult ja särasilmi kõneleb dr Uibo ülevaateartiklist, mida luges möödunud öösel kell kolm, sest sel kellaajal kirjandusega tegelemine magamise asemel on ju iseendastmõistetav. Suhtluses üliõpilastega on dr Uibo saavutanud mõnikord kättesaamatuna näiva tasakaalu nõudlikkuse ja vastutulelikkuse vahel. Tulemuseks on see, et enamikul tema seminari läbinud üliõpilastest algab kõhukaebustega lapse diferentsiaaldiagnoos loomulikult tsöliaakiaga."

 

Anette Ottesson, Arstiteaduskonna Üliõpilaskogu: „Dagmar Piikovi kohta jätkub hambaarstiteaduse üliõpilastel vaid kiidusõnu. Ortopeedilise stomatoloogia õppejõuna innustab ta oma detailsuse ja tohutu energiaga tegutsema ka üliõpilasi. Kuigi tudengeid on palju ja patsiente ühes praktikumis veelgi enam, jõuab dr Piikov igaüheni. Ta võimaldab üliõpilasel iseseisvalt tegutseda olles samas alati nõuga abiks ning selgitades põhjalikult igat tööetappi. Dr Piikovi koostatud õppematerjalid on hästi loetavad, arusaadavad ja asjakohased. Tagasiside andmisel räägib dr Piikov kõik esinenud vead üliõpilastega läbi, et materjal paremini kinnistuks. Avatud suhtlemine ja meisterlik õpetamine on see, mis teeb temast üliõpilaste lemmikõppejõu."


Soovime dr Uibole ja dr Piikovile jõudu-jaksu ka edasiseks!
Kristjan Martin Kasterpalu
Arstiteadus, IV kursus


Anette Ottesson
Hambaarstiteadus, IV kursus

lk10 Kart MaanasKliinikum on alates 1. maist suitsuvaba haigla. Muutuse eesmärgiks on panustada patsientide ja töötajate tervisesse ja heaolusse ning kaitsta ja parandada kliinikumi sise- ja väliskeskkonda. Suitsetamisest loobujad on saanud ja saavad edaspidigi käia nõustamisel ning kui loobumiseks on vajalik toetusravim, katab selle kulud ühekordselt kliinikum.


Kliinikumi Lehel oli võimalus rääkida Kärt Maanasega, kes töötab androloogiakeskuse Tallinna filiaalis ning on olnud tubakavaba 3,5 kuud.


Alustuseks öelge palun, kui pikalt olite suitsetaja?
18 aastat ja julgen öelda, et paar viimast aastat tempokalt tõusvas joones.


Tubakatoodetest loobumiseks vajatakse enamasti motivatsiooni või põhjust. Mis oli teie ajendiks, et lõpetada suitsetamine?
Mingil hetkel hakkasin tundma, et ei taha enam suitsu teha. Tabasin ennast korduvalt suitsetamast ise samal ajal tundes, et ma ei taha seda. Võin vist öelda, et ma väsisin suitsetamisest ära. Endalgi on naljakas mõelda, kuna enne olin nii suur suitsetaja, kes ei jätnud kunagi võimalust vahele teha üks suits.


Kas olite ka varem proovinud suitsetamisest loobuda?
Jah, olin varem proovinud loobuda nätsu ja plaastritega. Mäletan ainult seda, et iga päev oli üks suur võitlus. Igal õhtul hingasin ma kergendatult: „Jumal tänatud, selle päeva elasin üle." Tekkisid unehäired. Iga öö kondasin mööda maja ja otsisin läbi kõik taskud, et kuskil peab mul olema see üks suits...
Kunagi ammu olid mul ka mingid nõelad kõrvades, mille toimet ma üldse ei mäleta. Järelikult polnud mingit abi.


Palun kirjeldage, milline on suitsetamisest loobumise protsess?
Kogu see protsess saab alguse loobuja peast. Ehk siis loobuja peas peab saama küpseks soov loobuda. Kõik, mis edasi tuleb, on ületatav, kas siis abiga või abita.


Kliinikum pakub ka näiteks dr Ülle Ani nõustamisteenust – kas ka teie kasutasite seda?
Kliinikumi teade, et töötajatele pakutakse nõustamist saigi minu n-ö viimaseks abikäeks. Kuna minu töökoht on Tallinnas, siis meie nõustamisprotsess käis e-maili teel.


Kui lihtne või raske oli suitsetamisest loobuda?
Raske, kui mitte võimatu, on seda teha, kui soov sinu sees ei ole kindel. Lihtne on seda teha kindla sooviga ja sinna juurde kasutades mõnda loobumiseks mõeldud abivahendit.


Suitsetamisest loobumisega käivad kaasas igasugused müüdid – näiteks et on vaja asendustegevust, kaal tõuseb jne. Milliseid muutusi kogesite teie?
Oo jaa, kartsin kõiki neid võimalikke probleeme. Olin varem ju nende probleemidega juba mõned korrad võidelnud ja alla jäänud. Kõige rohkem kartsin närvilisust, unetust ja kaalutõusu. Teadsin kohe alguses, et päris ilma mingisuguse abita ma hakkama ei saa. Seega sai minu abiliseks tablettravi Champixiga. Kaks esimest nädalat oli metallimaitse suus. Ükskõik, mida sõin, maitses nagu mutter, seib või polt. Sama äkki, kui see tekkis, see ka kadus. Võib-olla need tabletid tegid veidi uniseks, aga kindlasti mitte nii, et oleks elu seganud. Unenäod – kristallselged unenäod tekkisid. Ikka sellised, et paaril korral läksin mehega rääkima teemal, millest tema ei teadnud midagi. Ja siis alles selgus, et see oli olnud minu unenägu. Ka see on nüüdseks kadunud. Rahutust, närvilisust, unetust kohe kindlasti ei tekkinud. Ka söögiisu tõusu ei ole ma oluliselt täheldanud. Kui kaal on tõusnud, siis võib-olla paar kilo. Riided lähevad selga ja midagi hullu nüüd küll pole juhtunud.


Kui oluline on omada toetajad tubakatoodetest loobumise ajal? Kes need toetajad peaksid olema, kas enda pereliikmed või piisab näiteks nõustamisest?
Minule piisas dr Aniga suhtlemisest. Mees suitsetab mul edasi, teeb seda minu juuresolekul ja mind tõesti see ei sega. Muidugi, kui tuttavad/sõbrad tulevad ja ütlevad, et tubli oled, on hea tunne ja see annab innustust.


Nüüd, kui te enam ei suitseta, kas teie elukvaliteet on teistsugune?
Ütlen siiralt – vabanemise tunne on. Vaba tobedast orjusest otsida hetke, millal suitsetada, pidevalt arvestada: „Nüüd ma ei saa kaks tundi suitsu teha, seega pean selle suitsu praegu kohe tegema." Praegu, kui vaatan, kuidas keegi otsib nurgatagust, et suitsu teha, ajab mind see naerma.
Oluline muutus on see, et astmapiipu tõmban ma nüüdseks paar korda nädalas, varasema kaks korda päevas tõmbamise asemel. Ning minu jaoks on avanenud lõhnade maailm. Müstiline, kui teravalt ma olen hakanud tajuma igasuguseid lõhnu. Paljud tuttavad on öelnud, et mu nägu ja silmad on palju klaarimad.


Lõpetuseks – mida soovitakse neile, kes on mõelnud tubakatoodest loobumise peale, aga pole seda mingil põhjusel teinud?
Lihtsalt mõtlemisest on vähe. Alustage loobumist siis, kui soov seda teha on küps, sest siis jääb ebaõnnestumiseks vähem võimalust. Kui keegi teie tuttavatest loobub, siis ärge minge kaasa lihtsalt selle pärast, et proovida. Jõudke selle päris õige soovini ja tehke seda siis. Ärge kartke võtta appi abivahendeid. Miks teha seda raskemalt kui tänapäeval on olemas võimalused seda teha kergemalt?
Praegu küsin mina enda käest, et miks ma varem ei loobunud, kui see nii lihtne on? Vastus – soov minu sees ei olnud küps.

 

Kärt Maanast küsitles Helen Kaju

Kirurgiakliiniku arst-õppejõud Jaak Kals pälvis Neinar Seli stipendiumi viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest, sel perioodil ilmus dr Kalsil 14 artiklit. Stipendiumi suurus on 4000 eurot ning vastavalt statuudile antakse viimase viie aasta teaduspublikatsioonide stipendium autorile välja mitte sagedamini kui üks kord viie aasta jooksul. Dr Jaak Kals kaitses oma doktorikraadi 2007. aastal Tartu ülikoolis. Ta töötab Tartu ülikooli kliinikumi kirurgiakliinikus
arst-õppejõuna kardiovaskulaarkirurgia erialal ning on lisaks ametis Tartu ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudis meditsiinilise biokeemia vanemateadurina. Dr Jaak Kals on pälvinud varem kliinikumi teaduspreemia,
kardioloogide seltsi teaduspreemia ning presidendi noore teadlase preemia.


lk3 Jaak KalsDr Jaak Kals: „Mul on suur au olla selle stipendiumi laureaat. 5-aastane periood, mille jooksul need peamiselt Eesti teaduskapitalil põhinevad rahvusvahelised publikatsioonid on valminud, jääb minu doktoritöö kaitsmise järgsesse
perioodi. Seega, olen tänulik meie teadusmeeskonnale professoritest doktorantideni Endoteeli Keskuses, kelle kaasabil olen saanud teadustööd edukalt jätkata ja siduda seda rohkem ka kliinilise tööga. Mõistagi pole neid alati
lihtne ühildada, kuid seda suurem on rahulolu, kui see tulemuslikult õnnestub."


Teise stipendiumi, suuruses 2000 eurot, pälvis seekord dr Margus Punab, kellel ilmus 2013. aastal 16 artiklit. Dr Punab töötab kliinikumis androloogiakeskuse juhatajana ning Tartu ülikoolis dotsendina. Dr Punab kaitses oma doktori
väitekirja 2007. aastal ning on mitmel varasemalgi aastal pälvinud Neinar Seli sihtkapitali preemiad.

 

 

lk3 Margus Punab

Dr Margus Punab: „Teaduspublikatsioonid on tänapäeval kollektiivne looming. Tegelikult on seda kogu kliinilise meditsiini alane teadustöö. Seetõttu on tegu tunnustusega kogu androloogiakeskuse kollektiivile. Iga meie töötaja sekretärist juhini on andnud nendesse töödesse oma olulise panuse. Kiidan ka oma kolleege ja publikatsioonide kaasautoreid üle Euroopa, kellelt on olnud palju õppida ja kellega koos on õnnestunud mitmeid olulisi meditsiinilisi probleeme varasemast veidi selgemaks muuta."


Komisjon tugineb otsuse langetamisel kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu ülikooli kliinikumi.

Margus Paalo on mees, kes on elanud 20 aastat siiratud neeruga. Kuidas ja kas üldse tema elu erineb teiste inimeste elust, käis küsimas Kliinikumi Leht.lk3 Margus Paalo


Millal ja kus siirdati teile uus neer?
Mina sain uue neeru üle 20 aasta tagasi, see oli 23. mail 1993. Alguses oli lõikus planeeritud sügisesse, aga saatuse tahtel juhtus see varem. Mäletan, kui mulle helistati, võtsin veel mõtlemisaja, sest siirdamisteade tuli ootamatult. Lisaks ei teadnud ma siirdamisest mitte midagi. Ma ikka kartsin ka seda operatsiooni. Kartsin, kas kõik õnnestub.


Kuidas teil avastati neerupuudulikkus?
Probleem neerudega tekkis 1979–1980, seda põhjustas kaasasündinud viga – hüdronefroos. Enne uue neeru siirdamist opereeriti mind mitu korda Tallinnas Pelgulinna haiglas.


Doonorneeru järjekorrad võivad olla pikad. Kui kaua pidite uut neeru ootama?
Ma täpselt ei mäleta, kui kaua pidin uut neeru ootama, aga arvan, et käisin ooteaja jooksul ligikaudu kümme korda Tartus dialüüsis.


Kuidas on teie elu muutunud pärast neeru siirdamist?
See ei ole liialdus, kui ma ütlen, et mu elu on kardinaalselt muutunud. Enne uut neeru oli mu pea kogu aeg "paks" – seda on raske kirjeldada, aga mul oli isegi unes uimane olek. Mäletan, kui hakkasin pärast operatsiooni narkoosist ärkama, oli kõik äärmiselt selge. Isegi uni, mida nägin, oli kristallselgete värvidega. See tundub naljakas, aga siiski ilmestab see kõige paremini järsku toimunud muutust – minu elukvaliteet paranes tohutult palju. Lõikus ise oli maikuu lõpus ja mäletan, et juba suvekuudel sain heina teha. Kui ma varem neerupuudulikkuse tõttu ei higistanud üldse, siis heinateo ajast mäletan meeletult tugevat higistamist. Oma neeruga elades käis mul küll vedelik kehast läbi ja ma ei läinud ka paiste, ent neerud ei suutnud kehast jääkaineid väljutada ning ma higistasin väga harva.


Neerusiirdamine oli suur muutus, ilmselt muutusid ka teie tegemised. Mida võib ja mida ei või siiratud neeruga teha?
Minu elukvaliteet muutus, aga ainult paremaks. Hakkasin kohe haiglas kehale koormust andma – treppidest üles-alla käima. Füüsiline pingutus on oluline. Saan teha tervisesporti ja reisida nagu oma neeruga elavad inimesedki. Arvan, et saan ja võin kõike teha ning tervise üle kurtma ei pea.


Kas peate tarvitama siiratud neeru tõttu ka ravimeid?
Jah, ravimid kuuluvad mu elu juurde. Pean iga päev tarvitama mitmeid eri toimega ravimeid, vahel mõni ka ununeb, aga üldiselt on saanud sellest elu igapäevane osa.


Kui tihti käite kontrollis?
Minu arst on dr Aleksander Lõhmus Tartus. Ajavahemiku, mil pean ennast näitama minema, määrab tema. Tavaliselt käin Tartus iga kahe kuu tagant. Tänapäeva meditsiin on väga palju muutunud – enamus näitajaid saab määrata vereproovidega.


Missugused tegevused peaks siiratud neeruga patsient enda jaoks välistama?
Ma arvan, et kõige olulisem on mitte üle mõelda! Tuleb hoida ennast tegevuses ning olla positiivse ellusuhtumisega. See tõesti aitab. Inimesel võivad olla maailma parimad arstid ja toetavad lähedased, aga kui inimesel endal ei ole tahet terveneda ja elada, siis ei saa keegi teda aidata.

 

 

lk1 Aleksander LohmusKirurgiakliiniku uroloogia ja neerusiirdamise osakonna vanemarst-õppejõud Aleksander Lõhmus: „Teame maailmas teostatud uuringute põhjal, et neeruasendusravi kolmest ravimeetodist on neerusiirdamine kõige efektiivsem – parem elulemus, parem elukvaliteet ja see on odavam ka riigile. Kahjuks ei saa seda ravimeetodit rakendada kõikide dialüüsravil olevate patsientide puhul. Alati on rõõm kuulda, kui pärast neerusiirdamist on patsient naasnud tööle ja elab oma tavapärast elu. Suur vahe on, kas sa pead vähemalt 3 korda nädalas käima hemodialüüsi protseduuril, mis kestab 4-5 tundi, või tegema endale peritoneaaldialüüsi kodus või elad hästi funktsioneeriva neerusiirikuga. Elukvaliteedi näitajaks on ka fakt, et siirdatud patsientidele korraldatakse oma "olümpiamänge". Loomulikult peab ka patsient andma heaks ravitulemuseks oma osa – tervislikud eluviisid, positiivne mõtlemine ja väga tähtis on meie poolt määratud immuunosupressantide regulaarne võtmine, ilma milleta paraku kuidagi ei saa."

 

27. märtsil peetakse Tartus konverentsi „Tuhat neerusiirdamist Eestis", millega tähistatakse 45 aasta möödumist esimesest elundisiirdamisest Eestis ja 1000ndat neerusiirdamist.


• Eesti esimene neerusiirdamine tehti Toome Haavakliinikus 20. detsembril 1968.
• Lastele on tehtud neerusiirdamist alates 1974. aastast.
• Eestis elab aastavahetuse seisuga 458 siiratud neeruga inimest.
• 2013. aastal tehti Eestis 48 neerusiirdamist, käesoleval aastal on 2 esimese kuuga tehtud 9 neerusiirdamisoperatsiooni.
• Neerusiirdamise ootelehel on 34 inimest (1. märtsi seisuga).
• Kõik organisiirdamisoperatsioonid tehakse Tartus, neere siirdavad dr Aleksander Lõhmus, dr Peeter Dmitriev ja dr Jaanus Kahu.

 

Margus Paaloga vestles Helen Kaju

lk7 Anne OrmissonTartu linnavolikogu otsusel said 2014. aastal Tartu aukodaniku tiitli teiste hulgas kauaaegne lastearst Anne Ormisson.


TÜ emeriitdotsent Anne Ormisson on kauaaegse lastearstina ravinud mitme põlvkonna tartlasi. Erilist tähelepanu on Anne Ormisson pühendanud vastsündinute ja väikelaste arenguga seotud probleemidele, tema eestvõttel alustati Tartus 1980. aastatel vastsündinute loomuliku toitmise juurutamist. Tartu Tähega autasustatakse teda Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest.


Aukodaniku nimetused koos sellega kaasneva Tartu Suurtähega ja teenetemärgid Tartu Täht anti üle 23. veebruaril 2014 Eesti Vabariigi 96. aastapäevale pühendatud aktusel Vanemuise kontserdimajas.

Teil täitus 8. jaanuaril 2014 kliinikumis töötamisest 100 päeva. Mis Te arvate, kas olete sisse elanud ning kuidas on kohanemine läinud?Hannes Danilov

Tundub, et lõplik sisseelamine võtab rohkem kui 100 päeva aega, aga võib öelda, et olen enam-vähem kohanenud. Olen saanud tuttavaks paljude huvitavate ja toredate inimestega, kes on siinse kohanemise üpris lihtsaks teinud.

 

Millised olid Teie esimesed muljed kliinikumist? Millised olid head üllatused ja millised halvad?

Kuna ma n-ö kõrvaltvaatajana olin kliinikumi tegevustega ka enne tuttav, siis suuri üllatusi ei olnud. Meeldiv on kogeda, et kõikide pingutused on suunatud patsientidele võimalikult tõhusa arstabi andmisele. Seetõttu hinnatakse siin saadud ravi ka meie väikese riigi parimaks.

Sellise hinnangu ärateenimine nõuab pidevat edasiminekut ja arenguvõimaluste otsimist, paigalseis on tavaliselt tagasiminek.

 

Kas kliinikum on seestpoolt samasugune nagu ta paistab väljapoolt?

Väljastpoolt paistavad asjad ikka natuke teistmoodi kui seestpoolt, nii ka kliinikumis. Mulle, kes ma varem otseselt haigla tööga kokku puutunud ei ole, on asjad uued ja huvitavad, mõned ka harjumatud. Kindlate ülesannetega riigiasutuste tegevuse juhtimine erineb olukorrast raviasutuses ja eeldab ka teistsugust suhtumist.

 

Kliinikumis on haldusalal ehitusetegevusega seoses kogu aeg midagi teoksil – näiteks sisekliiniku kolimine, uute korpuste ehitamine L. Puusepa 8 majas. Millised on teie mõtted ja soovid uue aasta hakul seoses tööga?

Minu juhtida jääb L. Puusepa 6 hoone remontimine, mis algab kohe pärast sisekliiniku kolimist L. Puusepa 8 hoonesse. Samuti jääb minu ülesandeks L. Puusepa 1a hoonesse Maarjamõisa perearstikeskuse väljaehitamise kontseptsiooni koostamine, selleks vahendite taotlemine struktuurivahenditest ning projekti käigu juhtimine. Kõik muu jooksev töö sinna juurde, nii et tööpuudust ei tohiks sellel aastal ja ka edaspidi küll esineda.

 

Kuidas Te olete kohanenud Tartuga? Arvestades, et nii Haapsalu kui ka Tallinn asuvad mere ääres. Millest tunnete puudust? Või hoopis on mõni asi, mis on siin paremini korraldatud?

Tartu on kena ja vaikne linn, autoga saab palju kiiremini edasi kui Tallinnas. Siin jõuan kohtumistele tavaliselt varem, sest arvestan ikka veel pikemat sõiduaega, kuna ei ole harjunud, et viie minutiga on võimalik kesklinna jõuda. Siiski eksin veel küllalt palju linnas ka ära, tänavanimed ei seostu konkreetse paigaga.

 

Kaua Teil kulub aega Tartust Haapsallu koju sõitmiseks? Kas see on ka veidi tüütu?

Haapsallu sõiduks kulub tavaliselt kolm tundi. Kui on ilus ilm, siis on tore risti läbi Eesti sõita, halva ilmaga on sõitmine pisut väsitav. Aga kõigega harjub ja mida edasi, seda lühem see aeg tundub.

 

Olete öelnud ühes intervjuus, et Teie Haapsalus asuv punane maja on just see, mille Ilon Wikland joonistas Astrid Lindgreni „Bullerby lapsed" raamatusse. On see tõesti nii?

Rannapiirkonnas oli kunagi kolm ühesugust maja. Üks nendest on alles, kus meie oma perega elame. Kas just täpselt see maja, aga üks nendest kolmest prototüübiks oli.

 

Lisaks on teada, et armastate purjetamist. Kas teete seda ala üksi või meeskonnaga? Kas osalete ka näiteks mõnel regatil?

Kui regatil käime, siis ikka koos meeskonnaga, parim koosseis on viis meest, miinimum neli. Saab ka kahekesi sõita, siis lihtsalt ei ole võimalik kogu purjestust kasutada.

Oleme viimastel aastatel osalenud Muhu väina regattidel ja ka mõnel väiksemal regatil. Igal aastal planeerime rohkem regattidel osalemisi, kui tegelikult jõuame.

 

2013. aastal valiti kliinikumi parimaiks õendus- ja hooldustöötajaiks:

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinik
Õed
Olga Nikiforova
Merje Evert
Maarja Kuslapuu
Lili Koch
Maria Reemets
Kärt Karri

Põetajad
Aili Aero
Valentina Podgornaja
Külli Kala
Oksana Prottšenko
Diana Lill
Nele Rajasaar

 

Hematoloogia-onkoloogia kliinik
Õed
Vadim Bogdanov
Astrid Luik
Olga Trelin
Maire Laanesoo

Põetajad
Ene Ostrat
Signe Värav
Nadilja Kirm

 

Kirurgiakliinik
Õed
Anna Verjatina
Kristel Kartau
Jane Siimsoo
Sirle Puidak
Merle Seera
Evelin Reinhold

Põetajad
Jelena Fjodorova
Merike Urbmets
Sirje Šuman
Kersti Kull
Silvi Tovt
Sirje Rootalu

 

Kopsukliinik
Õed
Riita Oona
Helje Lomp

Põetaja
Helju Hankov

 

Kõrvakliinik
Õed
Liis Lehtse
Kristi Lokk

Põetaja
Eerika Hani

 

Lastekliinik
Õed
Annika Reiljan
Olga Kovaltšuk
Elve Kalda

Põetajad

Maris Metsmägin
Maire Arusoo

 

Nahakliinik
Õde
Ruti Tõkke

Põetaja

Eesi Adoson

 

Naistekliinik
Ämmaemandad
Moonika Pedosk
Triinu Adlas
Larissa Botšanova

 

Põetajad
Olga Belova
Annika Švetsova
Kiira Ganitsõna

 

Närvikliinik
Õed
Liide Palu
Tiiu Paju

 

Põetajad
Tiiu Kallaste
Julia Sohhinova

 

Operatsiooniteenistus
Operatsiooniõed
Ivi Siilbek
Ele Erik
Kadri Õnnis

Põetajad
Tiiu Koorits
Merle Meen

Meditsiiniseadmete hooldaja
Erika Teugjas

 

Patoloogiateenistus

Laborandid
Velve Aria
Tiina Kirss
Regina Raudsepp
Reet Terandi
Lia Kaasik
Heli Juuriste
Ülle Nurk

Abiline
Svetlana Elbe

 

Psühhiaatriakliinik
Õed
Kersti Tamm
Diana Boitsan
Anu Tõnissoo
Monika Punapart

Abiõde
Laura Kalja

Hooldajad
Hannes Leinola
Marko Mesikäpp


Radioloogiakliinik
Radioloogiatehnikud
Jaanika Aasmäe
Liilia Vilja

Radioloogiaõed
Sirje Burk

Radioloogiahooldaja
Anne Oja

 

Sisekliinik
Õed
Riita Trilljärv
Julia Püsijainen
Mirjam Liibert
Sigrid Lõõndre
Külli Parts

Põetajad
Helga Vatter
Viivi Kivi
Monica Hiiemäe
Natalia Rüütel

 

Silmakliinik
Õed
Hele Kruus
Erika Kõvamaa
Terje Viks

Põetaja
Maret Kangur

 

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinik
Õed
Külli Pennar
Julia Krivonožko
Jaanika Hain
Triin Maasikamäe

Põetajad
Joel Koorep
Aili Perova
Regina Huopolainen

Hooldusõde
Maie Kristerson

 

Stomatoloogiakliinik
Õed
Sirli Ziruli
Helle Ratassepp

Autoklaavijad
Loritta Bõžova
Ritta Järveots

 

Südamekliinik
Intensiivraviõed
Anne Hämäläinen
Kristel Rohtlaan
Maris Tooming

Õed
Liia Raud
Eha Kalberg
Leili Harjus
Ulvi Peebo
Mari-Liis Kari
Annika Talvik

Põetajad
Zoja Tasak
Valli Kaasiku
Hiie Rehkli

Intensiivravihooldusõde
Nadezda Voilokova

Intensiivravipõetaja
Virve Kirs

Hooldaja
Triin Elmet

 

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinik
Õed
Rita Mehine
Kaie Terasmaa
Pille Poolak

Põetajad
Varvara Sangernebo
Inge Sõmermaa

Hooldaja

Lehte Laansoo

 

Verekeskus
Laborispetsialist
Kristiina Karu

 

Ühendlabor
Õde
Mare Jürgenson

Laborispetsialist
Natalja Boženok

Laborant
Kadri Eomäe

Anneli Tann
Tiina Kala
Signe Ala
Margit Maasing

28. augustil tähistab esimest juubelit lastekliiniku juhataja professor Vallo Tillmann. Kliinikumi Leht vestles professoriga tema juubelikünnisel.

 

Miks valisite arsti elukutse?

Vallo Tillmann1Langetasin otsuse arsti elukutse kasuks suhteliselt hilja, keskkooli viimases klassis. Ajendiks oli ilmselt ema mõte või soovitus – miks mitte arstiks õppida!? Varem ei olnud ma sellest ise mõelnud. Samas kaalukausiks võis olla ka asjaolu, et sel aastal, mil ülikooli astusin, ei võetud arstiteaduskonna üliõpilasi Nõukogude armeesse aega teenima. Järgmisel aastal sisseastunud juba kutsuti sõjaväkke.

 

Lastearsti eriala oli sümpaatne tänu meie tollasele jaoskonnaarstile dr. Endla Kööbile, tema suhtumine lastesse, tarkus  ja hoolitsus olid muljetavaldavad. Oma mõju avaldas kindlasti ka mu perekond, mul on seitse aastat noorem vend ja neliteist aastat noorem õde, kelle eest hoolitsema pidin.

 

Alternatiivne valik, mis meeles mõlkus, oli Tallinna Polütehnilise Instituudi puidutöötlemistehnoloogia inseneri amet.

 

Kui mõtlete lastekliinikule, siis mis on asjaolud, mis kõige enam rõõmustavad?

 Heameelt teeb sõbralik ja  üksteist igati toetav kollektiiv. Hea meeskonnatöö on olnud ja on lastekliiniku tugevaim külg.. Mind rõõmustavad meie töötajate suur  pühendumus oma tööle  ja kõrge  professionaalsus oma erialal. Väga raske on olla pädev kõikidel pediaatria alaerialadel, mida on muide üksteist! Küll tahaks kõike osata ja teada, kuid ei oska.. Mulle valmistab rõõmu teadmine, et saan kompetentsetelt kolleegidelt alati nõu küsida.

 

Olen võrrelnud meie lastekliinikut tähistaevana, kus on palju säravaid tähti. Minu ülesanne on luua tingimused, et tekiks ikka uusi ja uusi tähti ja et need veelgi eredamalt kiirgaksid. Hea näide siinkohal on teadustöö lastekliinikus. Viimase kümne aasta jooksul on meie teaduspublikatsioonide hulk viiekordistunud. Mullu avaldas meie kliinik kokku 29 teadusartiklit, mille valmimisel olid kaasatud 25 lastekliiniku erinevat töötajat – nii arstid kui füsioterapeudid,  psühholoogid ning õed! Minu enda panuseks jäi vaid  3 artiklit. Siinjuures suured tänud  professor Tiina Talvikule, kes lastekliiniku teadustööle tugeva vundamendi rajas.

 

Augustis lõppeb Euroopa Liidu 7.  raamprogrammi projekt DIABIMMUNE;  mille üks partner oli Kliinikum. Projekti eesmärgiks on  hügieeni hüpoteesi testimine 1. tüüpi suhkruhaiguse ja allergia tekkes.  See oli äärmiselt mahukas ja  intensiivne 5-aastane teadusprojekt, kus lastekliiniku 12-liikmeline töögrupp kaasa lõi. Esimesed viljad on juba tänaseks lõigatud, projekti esimene artikkel valmis just Tartus, selle autor on dr. Aleksander Peet.

Tulevikust rääkides näen kaht olulist ülesannet – esiteks personali järjepidevuse tagamine. Residentuuri lastehaiguste erialal on viimastel aastatel olnud tugev konkurss, näiteks sel aastal kandideeris 2e üldpediaatria kohale 7 inimest Samas on pediaatrial palju alaerialasid, nagu eelnevalt juba rääkisime, mis eeldavad alaeriala residentuuri, kuhu me sel aastal võtsime vastu 3. Meie residendid on tõesti olnud väga tublid, kõrgelt motiveeritud..

Teine oluline aspekt kliiniku tulevikus on uus, parimate tõekspidamiste järgi projekteeritud patsiendisõbralik hoone. Loodan väga, , et Euroopast tuleb lisaraha Maarjamõisa meditsiinilinnaku kolmanda etapi väljaehitamiseks.   

 

Kuidas te puhkate?

Viimasel kahel aastal on minu hobiks abikaasa vanavanemate talu korrastamine. Mulle meeldib kunstinäitusi külastada, võimaluste piires täiendan oma tagasihoidlikku kunstikogu.

Kolmas hobi, mis aitab meeltel puhata, on kalastamine. Eks ka siin ole oma „agad" – kes kalad puhastab...

 

Eesti Arstiüliõpilaste Selts alustas 2012. aasta kevadisel üldkoosolekul kena traditsiooni – anda seltsi jaoks olulistele inimestele auliikme staatus. Tänavu sai traditsioon väärika jätku, mil ühehäälse nõusolekuga määrati seltsi teiseks auliikmeks SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse esimees Urmas Siigur.

 Siigur Velgan1

Millega Urmas Siigur selle auväärse tiitli välja teenis? Urmas Siigur on aastate jooksul andnud EAÜSi tegevustesse väga suure panuse. Ta on äärmiselt tudengisõbralik ja avatud suhtleja. Ta on panustanud EAÜSile Maarjamõisa kasutusele andmisesse, toetusfondi loomisesse ning meie erinevatele projektidele rahalise toetuse leidmisesse nii kliinikumi kui Haiglate Liidu poolt. Ta aitas kaasa sellele, et aprillis saaks Haiglate Liiduga allkirjastada toetuslepingu 5000 € ulatuses. Lisaks eelmainitule on Urmas Siigur seltsi juhatust nõustanud finantsküsimustes ning avaldanud meie tegemistele suurt poolehoidu.


Veendunud üliõpilaste toetajana on ta öelnud, et ilma üliõpilasteta oleks Kliinikum lihtsalt üks väikelinna haigla. „Tulge julgelt, rumalaid küsimusi ei ole. Olen üks vähestest kui mitte ainuke haiglajuht, kelle kabineti uks avaneb otse koridori, isegi sekretäri pole vahel", väljendas värske auliige meile oma avatust.
Põhikirja järgi saab aastas määrata vaid ühe auliikme.

Kes liitub dekaani Joel Starkopfi ja Kliinikumi juhatuse esimehe Urmas Siiguriga järgmisel kevadel?

 

Sirli Saar


Kliinikumi Leht uuris Jaan Sütilt, millised on Tartu Arstide Liidu eredamad kordaminekud, mille üle uhkust tunda ning millised eesmärgid on eestseisuse juht endale seadnud.

TAL25 Jaan Sytt1Tartu Arstide Liidu eestseisuse esimehena tunnen uhkust, et just viimase aasta jooksul on õnnestunud saavutada märkimisväärselt paranenud koostöö nii noorarstide kui arstitudengitega. Selle üheks väljenduseks oli aasta alguses toimunud õppejõududele ja üliõpilastele mõeldud ühine koolitussari, millele saime osalejatelt väga positiivset tagasisidet. Sarnaseid koolitusi plaanime läbi viia ka edaspidi.


Samuti võib rahul olla, et 2012. aastal toimunud meditsiinitöötajate streigi ajal ei jäänud ükski erakorralist abi vajanud patsient abita. Streigi ajal õnnestus vaatamata erimeelsustele hoida konstruktiivset suhet SA Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtkonnaga. Streigi oluliseks tulemuseks on, et arst-residentidele on nüüd eriarstidega analoogselt tasustatud kogu tööaeg, sealhulgas valvetöö.


Kindlasti olid arst-õppejõudude ootused streigile suuremad - ei saa rahul olla tõsiasjaga, et praegu on kogemustega eriarsti ja veel ametit õppiva residendi palgatasemed sisuliselt võrdsed. Riikliku kollektiivlepingu kohapealne juurutamine ei vasta töötajate ootustele. Ka on löögi alla sattunud arst-õppejõudude ametikohtade statuut. Nooremarst-õppejõu palgatase sisuliselt kaotati ning riiklikku miinimumi saavad nüüdsest arst-õppejõud.

 

Lähituleviku suurima väljakutsena näen kollektiivlepingu uuendamist SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Arstide Liidu vahel.


Tartu Arstide Liit on 25 aasta pikkuse staažiga organisatsioon, selle juhtimine on suur väljakutse. Pean oluliseks tegutseda selles suunas, et igale Kliinikumis töötavale arstile oleks auasi kuuluda Tartu Arstide Liitu ning ühtlasi kutsun arste üles liituma meie organisatsiooniga.


Tartu Arstide Liidu eestseisuse liikmed on Vivika Adamson, Tuuliki Hion, Anne Kirss, Maire Lubi, Margit Närska, Neeme Tõnisson, Jaan Sütt, Peeter Tähepõld ja Tiit Vaasna.

 

Kliinikumi Leht

 

Psühhiaatriakliiniku töötaja Gabriel Põder valiti 2011. aastal akuutosakonna parimaks hooldajaks. Peale mõningast mõtlemist soostus ta Kliinikumi Lehele oma tööst rääkima.


„Ma kindlasti ei varja oma ametit võõraste inimeste ees, kui seda minult küsitakse," ütleb hooldaja Gabriel Põder. „Aga tõepoolest, tobedaid kujutlusi on väga palju, stiilis et kindlasti marsib koridoris ringi Napoleon ja nurgas konutab Kabenupp. Isegi oma teismelisele pojale olen öelnud, et vaadaku vähem Hollywoodi filme. Meil ei ole siin halle seinu, hullusärke ega kummitubasid."


Gabreil Poder„Olen ametis olnud vaid paar aastat, aga mulle see töö sobib. Kui ma ütleksin, et mulle meeldib inimesi aidata, siis kõlaks see ilmselt imelikult. Aga nii ta tegelikult on. Igaüks kindlasti ei sobi sellele tööle ja on neid, kellele see töö ei sobi. Need, kes kardavad verd, higi ja muid kehaeritisi, neil ei tasu siia proovima tulla."


Inimene on inimene


Väga tähtis on suhtumine patsientidesse. „Kindlasti ei tohi olla patsientide vastu ülbe või üleolev. Ning karta ka ei tohi. Patsientidele ei tohi punkti pealt nõudeid raiuda ega neid ka ignoreerida. Nad tabavad harukordse kiirusega ära inimeste loomuse."


„Varem töötasin kasiinos ja nende kahe asutuse vahel on üllatavalt palju sarnasusi. Töötajana on olulised samad isikuomadused, tähtis on vaist, oskus olukord läbi hammustada. Tegelikult kavatsesin siia hooldajaks tulla juba aastaid tagasi."


Gabriel Põder võtab eelneva kokku sõnadega: „Patsient on patsient. Kui keegi kasutab sõna „hull", siis parandan teda alati öeldes, et ei ole hulle, on psühhiaatrilised haiged."


„Siin on sanatoorium"


Üks levinud eksiarvamus, mida aeg-ajalt kummutada tuleb on ohjeldusmeetmete rakendamine. „Kõik töötajad proovivad endi peal ohjeldusmeetmed ära, sest üks osa väljaõppest on teada, milline tunne on olla kinni seotud. Tähtis on ka meetme õige rakendamine, et patsient viga ei saaks ega lahti ei pääseks."


Kõikidele, kes räägivad, et ohjeldusmeetmeid ei tohiks kasutada, soovitaks Gabriel Põder tulla ja proovida olla 24 tundi koos patsientidega, kel puudub haiguskriitika ja arusaamine oma seisundist. „Aga kui deliirium üle läheb, siis on lõviosa neist nii häbelikud ja muhedad mehikesed. Ja elu näitab, et need, kes mööblit lõhuvad, on tegelikult ohutud."


Ohjeldusmeetmete rakendamine on n-ö viimane võimalus. „Ükskord üks patsient hakkas pead vastu ust taguma, panin oma käe vahele, siis hakkas jalaga taguma, panin teise käe vahele. Lõpuks tundus, et rohkem pole mul midagi võimalik vahele toppida, et patsient endale viga ei teeks."


Patsientidega kabe mängimine võib olla ka osa töökohustuste täitmisest, sest see mõjub neile rahustava tegevusena. „Kui patsient tahab mängida, siis tuleb mängida. Kui tahab juttu rääkida, siis tuleb rääkida. Ka patsiendi ära kuulamine on töö, sest nad kõik on kõrgendatud tähelepanuvajadusega. Hooldaja ei ole ainult see, kes linu vahetab ja püsti tõstab."


„Me püüame siin inimest igati aidata ja nad saavad jälle stabiilseks ning paika. On neid, kes ümber maja kõnnivad või püüavad valvearsti veenda, et jälle haiglasse pääseda. Tegelikult on siin nagu sanatoorium."


Meedia karuteened


Meedia oskamatu ning teinekord mõtlematu teemakäsitlus tekitab pahandust. „Näiteks „Pealtnägija" saade, kus avalikkuse ette toodi psüühiliselt haige inimene, kes töötas poes turvamehena, tegi tõelise karuteene kõikidele psühhiaatrilistele patsientidele. Kui see mees korralikult ravimeid võtab, siis on ta täiesti tavaline inimene nagu meie kõik. Kuhu ta siis minema peab või kuidas oma elatist teenima, kui ta kuskil töötada ei tohi?" küsib Gabriel Põder.

 

Ene Selart

 

Tartu ülikooli kliinikumi südamekliiniku juhataja prof Jaan Eha ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna biokeemia instituudi juhataja prof Mihkel Zilmer pälvisid riigi teaduspreemia arstiteaduse valdkonnas uurimuste tsükli „Südame- ja veresoonkonna siirdemeditsiinilised uuringud" eest.

 

Jaan EhaMihkel Zilmer

 

Prof Jaan Eha ja prof Mihkel Zilmer on oma uuringutes avastanud mitmeid uudseid seoseid uute biokeemiliste ja kliiniliste markerite ning veresoonte patogeneetiliste talitluslike ja struktuursete muutuste vahel. See on suurepärane näide biomeditsiinilise uurimistöö ja kliinilise praktika sünergiast meie arstiteaduses, mida moodsas kõnepruugis on hakatud kutsuma siirdemeditsiiniks.


Uurimus on teetähis loomaks tervikpilti veresoonte struktuur-funktsionaalsest seisundist täppisdiagnostika ja ravitulemuste prognoosil, kuid samas ka haiguse kaugeleulatuvate, elu ohustavate tagajärgede ärahoidmiseks ja patsientide elukvaliteedi parandamiseks selle sõna kõige laiemas tähenduses.


Tänavused riigi teaduspreemiad anti eelneva nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimatele teadustöödele viies teadusvaldkonnas.

 

Kommentaar
prof Jaan Eha
südamekliiniku juhataja

 

Ei saa öelda, et selline riiklik tunnustus meie teadustööle meeldiv ei oleks. Rõhutan siinkohal seda, et arstiteaduse preemia anti meile koos TÜ meditsiinilise biokeemia professori Mihkel Zilmeriga. Minu arvates on väga tähenduslik just see, et me oleme suutnud ühendada TÜ Biomeedikumi ja Kliinikumi tugevad küljed ühiste teadusprobleemide lahendamisse, ning selline lähenemine on ka tunnustust leidnud. See töö ei oleks olnud mõeldav ilma heade kaastöötajateta. Mainiksin siinkohal just meie Endoteelikeskuse raudvara dr Jaak Kalsi ja dr Priit Kampust. Rõõmu teeb see, et meie grupiga on ühinenud mitmeid andekaid ja töökaid inimesi, kes on otsustanud jäägitult panustada arterikahjustuse probleemide uurimisse. Kuna meie grupis on erineva vanuse ja töökogemusega kolleege, siis loodetavasti on ka tegevus edaspidi jätkusuutlik ning uurijatele avastamis- ning eneserealiseerimisrõõmu pakkuv.

 

6. märtsil külastas esmakordselt kliinikumi uus sotsiaalminister Taavi Rõivas ning kohtus kliinikumi juhtkonna ja kliinikujuhtidega.

 

Roivas Starkopf Siigur

 

Kohtumisel arutati kliinikumi juhatuse eestvõttel haigekassa poolt pakutava eriarstilepingu mahu kasvu piirkondlikele haiglatele. Lisaks olid kõne all haiglavõrgu arengukava ja edasised tervishoiukorralduse plaanid Lõuna-Eestis.


Hematoloogia-onkoloogia kliiniku direktor dr Peeter Padrik tõstatas küsimuse ületöö tasustamisest madalama koefitsiendiga, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku juhataja prof Joel Starkopf uuris, kas valveteenistust ei võiks vastavalt haiglatüübile stratifitseerida. Närvikliiniku juhataja prof Toomas Asser tõi esile tarviduse finantseerida paremini ülikoolihaiglat kui õpetavat haiglat ning südamekliiniku juhataja prof Jaan Eha tundis muret Eestist lahkuvate noorte, kvalifitseeritud spetsialistide pärast.

 

Kliinikumi Leht

 

Jüri Kõre on Tartu Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituudi sotsiaalpoliitika õppejõud ja Tartu abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiu valdkonnas. Kliinikumi nõukogusse kuulub ta 2007. aastast, esindades Eesti riiki.

 

Olete Tartu Ülikoolis sotsiaalpoliitika õppejõud, kuidas kasutate erialaseid teadmisi kliinikumi nõukogus?

Sotsiaalteadused on ju esindatud kliinikumi igapäevases juhtimises sotsioloogiamagister Mart Einasto isikus, nii et iseenesest on selline kompetents kliinikumis kõrgel tasandil olemas!

 

Jyri KoreKui rääkida konkreetselt nõukogust, siis ega igal istungil ei ole päevakorras selliseid punkte, mille üle otsustamine eeldaks sotsiaalteadlase kvalifikatsiooni. Nõukogu otsused on valdavalt strateegilised, majanduslikud, organisatsiooni korraldust puudutavad ja nad peavad kindlustama selle efektiivse toimimise. Seega on keeruline hinnata, kas mulle on nõukogu liikmena tegutsemiseks rohkem kasuks omavalitsusjuhi või teadlase pagas. Aga õppejõu ja pisut ka uurijana on mul olemas ülevaade tervishoiusüsteemide korraldusest, rahastamisest, tervishoiu juhtimisest, ühe või teise mudeli tugevustest-nõrkustest.

 

Praegu kui päevakorras on patsiendi omaosaluse suurendamine teenuste eest tasumisel, tasuks minu arust kaaluda prantsuskeelses Euroopas rakendatava kliendikeskse rahastamismudeli mõningaid aspekte. Selles mudelis on teatud juhtudel patsient mitte lihtsalt raha maksja, vaid kaasotsustaja, mida ja kuidas tervise parandamiseks ära teha.

 

Tartus on hea võimalus probleemi lahendamiseks kasutades just selle kliendikeskse tervishoiumudeli põhimõtteid. Meil on polikliinik, samas on ka polikliinikuga samas majas töötavad perearstid. Polikliiniku ruumides oleks võimalik korraldada kõigi linlaste jaoks töövälisel ajal perearstide vastuvõtt.

 

Süsteem põhineks valikuvõimaluse pakkumisel. Lähed töövälisel ajal perearsti süsteemi valvearsti, asendusarsti vms esmatasandi spetsialisti juurde. Tasuta vastuvõtt (tegelikult 3 eurot visiiditasu) on garanteeritud. Kui inimesel on põhjust arvata, et tal on tõsisem haigus vms (näiteks on perearsti saatekiri eriarsti juurde, aga see aeg on kusagil tulevikus) ja ta soovib minna EMOsse, siis on see tema valik. Kui EMO visiit osutub põhjendatuks, siis maksad 3 eurot nagu perearsti juures. Kui visiit polnud põhjendatud ja oli perearsti kompetentsi kuuluv juhtum, siis on visiiditasu 29 eurot. Selliseid kliendi valiku ja kaasotsustamise momente on prantsuse süsteemis palju ja see muudab süsteemi efektiivsemaks kui meie "saksa" süsteem.

 

Loomulikult on nõukogu päevakorras selliseid teemasid, mis on mulle meelepärasemad või omasemad. Olgu need siis kliendi rahulolu puudutavad iga aastased küsitlused, milliseid olen ka ise korraldanud. Või kliinikumi lühema- või pikema ajalised arengukavad, milles erialase aspekti kõrval on sees sotsiaalne ja majanduslik vaatenurk. Meenub, et 2000. aastate algul püüdsin ma haiglavõrgu ja hooldusravi võrgu arengukavade Lõuna-Eesti osade tegijaid kallutada koduõendusteenuse jms kavandamisel välismaiste eeskujude kopeerimise kõrval suuremal määral arvestama meie hoolekandekorraldust, perekonna- ja eluasemesituatsiooni jm sotsiaalseid näitajaid.

 

Esindate kliinikumi nõukogus Eesti riiki olles samas Tartu abilinnapea sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna eest vastutades, kuidas ühildate neid erinevaid rolle kliinikumi nõukogus?

Abilinnapea ametikohale valiti mind siis, kui ma juba olin juba kliinikumi nõukogus ja see roll on ajaliselt selgelt piiratud (oktoober 2013). Küllap ei näinud mind riigi esindajaks nimetanud sotsiaalminister selles kahetises positsioonis suurt vastuolu ja hindas nõukogu koosseisu stabiilsust.

 

Omavalitsus ja omavalitsusjuht on kehtiva Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse mõttes eikeegi, seadus ei anna neile meditsiini alal vähimatki korralduslikku õigust. Ainuke võimalus protsesse või arenguid mõjutada on valdkonna rahastamise kaudu.

 

Näiline konkurentsi koht on linnal kliinikumiga ambulatoorse arstiabi valdkonnas. Ambulatoorse eriarstiabi teenust osutab Tartus ka linnale kuuluv OÜ Tartu Linna Polikliinik. Paraku on muinasjutu tegelasi mängu võttes tegu Suure Peetri ja Väikese Peetriga. Haigekassa, kes nende kahe moonakotte täidab (määrab teenust ostes tulud), pigem suurendab igal aastal Suure ja pigem ei suurenda Väikese Peetri leivakotti. Samas, linna eelarvest ei saa polikliinik eurotki lisa, küll jõuab oluline osa linna tervishoiu rahast kliinikumi kassasse.

 

Kuidas saaks Tartu linn ja Eesti riik kaasa aidata kliinikumi arengule ning millised on riigi ja linna ootused kliinikumile? Milline võiks olla kliinikumi roll Tartu linnas ja Eesti riigis?

Praegusel etapil, kui väga suures mahus kasutatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi raha tervishoiu infrastruktuuri kaasajastamiseks, ei peaks iga päev ja tund kritiseerima riiki vähese tähelepanu pärast meditsiinile.

 

Teisalt ei saa eitada, et tervishoiu organisatsioonis on lahendusi ootavaid teemasid. Kliinikumi käsitletakse kui Eesti haiglavõrgu osa ja esimeses tähenduses pole see vale. Samas on ülikooli kliinikum igal pool meie naabermaades tervishoiusüsteemi tipp. Selle positsiooni kindlustab asjaosalise enda tase ja pingutus ning ühiskonna poolne tunnustus (rahastamine!). Kliinikumi positsioon Eesti haiglavõrgu tipus pole nii tugev kui võiks olla ja see on ülesanne muuhulgas nõukogule.

 

Kui rääkida riigi poolsetest ootustest, siis neid võib loetleda palju, aga võib piirduda ka üheainsaga. Kliinikumi võimaluseks on olla mitte ainult rahvuslik, vaid üha rohkem rahvusvaheline „mängija". Nüüd, kui üle-euroopaline turg tööle hakkab, tuleb saavutada olukord, et haigekassa raha ei liiguks Eestist välja, vaid vastupidi, eelkõige just haiglate kaudu märkimisväärses mahus Eestisse sisse.

 

Tartu linn on otsesel või kaudsel moel aidanud Maarjamõisa luua sellise meditsiini ja teaduslinnaku, millise analoogi niipea Eestisse ei teki. Loomulikult ootavad kõik osapooled, et sellest füüsilisest lähedusest tekiks eri subjektide vahel sisuline koostöö, sünergia, areng.

 

Rääkides Tartu linna ja kliinikumi ühistest huvidest rõhutaksin ma regionaalarengu aspekti. Tartu peab käsitlema ja esitama senisest aktiivsemalt teatud regionaalse arengu ja poliitika seisukohti. Me olime paar aastat tagasi üsna optimistlikud Tartu lennuliikluse perspektiivi osas. Hea lennuühendus, see on näiteks üks tegur, mis toetab kliinikumi arengut. Ometi on riik välja öelnud lahenduse, kuidas saaks jalad alla Tartu lennuliiklusele. See on liinide-lendude sisseostmine. Seda lahendust peaksid kõik Tartu mõjukad subjektid, nii äri- hui avalike huvide esindajad, nõudma ja toetama.

 

Kliinikumi Leht

 

Elupõline Maarjamõisa haigla operatsiooniõde Maret Kukk oli esimeste Eesti südamelõikuste juures.

 

„Räpina haiglast kutsus mind Tartusse dr Rein Purre. See oli 1961. aastal, kui asusin tööle operatsiooniosakonda, mis oli kirurgiakliiniku südameks. Alustasin tööd anestesistina, pensionile läksin 1995. aastal operatsioonitoa vanemõena," meenutab Maret Kukk.

 

„Minu hing kuulus alati operatsiooniõe ametile, kuigi eriti algusaastatel oli see töö raske. Patsient tuli operatsiooniks ette valmistada ning tööpäevad, mis algasid hommikul kell kaheksa, kestsid tihtipeale õhtul üheksani. Aga keegi meist ei mõtelnud ei ajale ega palgale. Mäletan hästi esimest südame vaheseina lõikust, tunnen siiamaani selle patsiendi linnas kohates ära. Mäletan ka toonaseid kirurge ja nende tööstiili, prof Albert Kliimani, kes patsiendi käekäiku alati südamesse võttis; dots Heinrich Petlema, kel olid otsekui siidised käed patsienti opereerides; prof Ants Rullit, keda tema nõudlikkuse pärast peljati. Aga eriti meeldis mulle koostöö dr Toomas Aroga," ütleb õde Maret Kukk lõpetuseks särasilmselt ja tegusalt.

 

Operatsiooniteenistus ja eriti kardiokirurgid soovivad Maret Kukele palju õnne 80. sünnipäeva puhul!

 

„Ma ise mõtlesin, et panen täna kell neli pastaka käest, arvuti kinni ja astun uksest välja," ütleb oma viimase tööpäeva kohta 40 aastat haiglas statistikuna töötanud Milvi Õkva.

 

„Mäletan hästi, kui tulin 1973. aastal esimest korda kõrvakliiniku peaarst Endel Laamanniga vestlema. Tal olid kuldraamidega prillid ning ta palus mul enda vastas istet võtta ja küsis, miks te tahate oma praegusest töökohast ära tulla. Tõepoolest, olin eelnevalt mitu töökohta vahetanud ega osanud toona arvatagi, et sellesse ametisse jään kuni pensionini. Seejärel lükkas dr Laamann mulle paberilehe ette ja palus käekirjaproovi teha. „Mida ma siia kirjutan," pärisin nõutult. „Aga kirjutage avaldus tööle asumiseks," ütles tema. Ülesanne ei valmistanud mulle raskusi, sest eelnevalt perekonnaseisuametis töötanuna, oskasin korrektselt kirjutada. „Kahjuks peate tööleasumisega ootama," teatas ta. „Sestap jätke kuupäeva koht tühjaks."

 

Vahepealset aega kasutasin erinevate kõrva- ja silmahaigustega seotud sõnade õppimiseks, et haigete vastuvõtus tööga toime tulla. Abiks oli mulle sõbranna, staažikas õde Lea Leesik. Kui kuu aega hiljem uuesti dr Laamanni jutule läksin, oli tal minu avaldus sahtlis alles.

 

Analüüsi-marketingiteenistuse meditsiinistatistika osakonnas olid minu tööülesanneteks raviandmete sisestamine andmebaasi, haiguslugude lõpetamise kontrollimine ja arhiveerimine. Nende raviandmete alusel koostati omakorda kliinikumi aruanded ravi-, õppe- ja teadustöö kohta.

 

Aastad on läinud libedalt, uusi asju pole ma peljanud õppida. Vahel olen mõelnud, et kellele küll kõiki neid arve ja aruandeid tarvis on. Kõrvakliinikus töötamise aegadel, kui järjekordset aruannet dr Laamannile viimas käisin, siis tavatses ta mulle alati ütelda: „Aa, statistika! See on üks vale superlatiiv!" Mina alguses arvasin, et tegemist on mõne haiguse nimetusega, kuni ükskord kodus võõrsõnade leksikonist selle sõna õige tähenduse välja uurisin."

 

Ene Selart

 

Kuidas ühildada edukalt igapäevane arstitöö ja teaduse tegemine? Milline on Teie retsept?

 

Jaak Kals ja president IlvesKommentaar

Jaak Kals

kirurgiakliiniku arst-õppejõud kardiovaskulaarkirurgia erialal

 

Loomulikult, ega see liiga kerge ülesanne ei ole. Just seetõttu, et mõlemad valdkonnad võtavad palju energiat ja nõuavad pühendumist ning teatud kriitilise ajaressursi olemasolu. Kuid lähenedes asjale teiselt poolt, siis on see unikaalne võimalus rakendada patsientidelt saadud kliiniline materjal teadustöö vankri ette. Kindlasti on kriitilise väärtusega head ideed ja uudsed lähenemisnurgad probleemidele, meeskonna olemasolu ja tulemusrikas tegutsemine. Meil on selleks loodud Endoteeli Keskus, kus veresoontealane teadustöö on edukalt toimunud juba üle 8 aasta; kaitstud on 3 magistri- ja 4 doktoritööd. Olulised on head kontaktid maailmas teiste ülikoolidega/haiglatega ja kindlasti järjepidevus. Just see viimane on eraldi rõhutamist väärt, sest liiga palju on praktikas neid näiteid, kus teadustöö on aktuaalne vaid loetud aastad inimese elus ja peale kaitsmist teaduslik tegevus seiskub. Minu arvates just siin ilmneb meeskonna olulisus. Loomulikult pingelise ja sageli planeerimatu kliinilise töö kõrvalt ei ole võimalik enam kõike ise teha. Siis tekib sul aga uus roll: juhendada nooremaid kolleege ja võimalus oma teaduslikke ideid sel moel realiseerida.

 

Möödunud aasta 9. detsembril anti Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 6. kursuse üliõpilasele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku töötajale Merilin Vaherile üle Adda ja Leonhard Mardna Fondi stipendium väärtuses 800 eurot. Dr Peeter Mardna sõnul lõid nad kolmekesi vendadega stipendiumi oma ema ja isa mälestuseks. Stipendium on mõeldud sisehaiguste eriala arstide õpingute ja tegevuse toetamiseks.

 

Merilin Vaher Peeter Mardna Eri Klas

Kommentaar

Merilin Vaher

 

Kavatsen siduda oma residentuuri ja tuleviku Eestiga. Viimasel kolmel aastal olen olnud Eesti Arstiteadusüliõpilaste seltsi aktiivne liige ja tegelenud seksuaalhariduslike tundide andmisega koolinoortele.

 

Lisaks olen osalenud erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel, mis seda teemat käsitlevad. Tulevikus tahan tegeleda kardioloogia erialaga, eriti huvitab mind lastekardioloogia.

 

InfoJuba kümme aastat on kopsukliiniku tuberkuloosiosakonna juhataja vanemarst-õppejõud Manfred Danilovits töötanud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) konsultandina nõustades välisriike ravimresistentse tuberkuloosi (MDR-TB) diagnostika ning ravistrateegia osas.

 

„Eesti arstidele on see suureks tunnustuseks, kui Maailma Terviseorganisatsiooni silmis on meil kogemusi, mida jagada mujal maailmas," ütleb dr Manfred Danilovits.

 

Dr Danilovits töötab ka Eesti riikliku tuberkuloositõrje programmi koordinaatorina ning kuivõrd tema põhitöökoht on kliinikumis, siis on tema ametinimetuseks WHO juures „ajutine konsultant", mis tähendab, et teda kutsutakse eksperdina kohale vastavalt vajadusele.

 

Manfred Danilovits Idris Mumcu

 

Aastatega on ta käinud keskmiselt nädalapikkustel missioonidel enam kui 25 korda, põhiliselt Ida-Euroopa riikides, aga ka näiteks, Kõrgõzstanis ja Burjaatias. „Minu rahvusvaheline tegevus tuberkuloosieksperdina hakkas peale 2000ndate alguses Soomes, sest neil olid koostööprojektid Venemaaga, kuhu vajati väliskonsultanti. Käidud sai nii Karjalas kui Murmanskis, Arhangelskis ja Peterburis, nii tsiviil- kui vanglasüsteemis."

 

Viimastel aastatel on tulnud rohkem külastada Balkani maid, hiljutine reis viis Kosovosse ja seda juba viiendat korda. „See töö ei seisne ainult eksperdina olude hindamises, vaid nõustamises ja toetamises: kuidas saavutada oma riigi valitsusega läbirääkimistel paremaid võimalusi MDR-TB patsientide ravi jaoks," rõhutab dr Danilovits.

 

WHO sätestab enne abi andmist riikidele oma tingimused, nt tuberkuloosiravi järjepidevuse ja kontrollitavuse osas. Ning edasi saavad riigid mitmesugust abi, sh võimaluse osta teatud tuberkuloosiravimeid maailmaturu hinnast odavamalt. Ühe MDR-TB patsiendi ravimitele võib kuluda 2000 -10 000 USD. „On riike, mille tuberkuloosikontroll püsib 90% ulatuses välisabil," lisab dr Danilovits.

 

„Kosovo töötul ei ole kuidagi võimalik osta endale kalleid tuberkuloosiravimeid, mida kuni käesoleva ajani pakkus vaid erasektor. Tänu WHO-le on alates 2013. aastast kõik vajalikud preparaadid tasuta. Samas on sealsete inimeste tervisekäitumine ja hoolimine endast palju kõrgemal järjel kui mõnes teises riigis. Muidugi oskavad kohalikud arstid patsiendile ka konksuga küsimusi esitada, et kui jaksad endale suitsupaki osta, siis jaksad ju ka arsti visiiditasu maksta."

 

„WHO konsultant peab olema ka omamoodi diplomaat," muigab dr Danilovits. „Kindlasti ei tohi anda hinnanguid päevapoliitikale või naaberriikidele." Rahvusvaheline töö annab ülevaate tuberkuloosiravi uuendustest ja võimaluse suhelda nii ministrite kui tavaarstidega. „Tuleb osata inimeste mõtteviisi muuta ja kui see nihe toimub, siis on eriti hea meel," ütleb ta lõpetuseks.

 

Ning lisab, et WHO konsultandi tööd on ta saanud teha ainult tänu oma osakonna tublile kollektiivile ja juhtkonna toetavale suhtumisele.

 

Dr Manfred Danilovitsiga

vestles Ene Selart

 

„Dr Danilovitsi kogemused konsultandina on suured ja tema töö on WHO-s kõrgelt hinnatud"

Marge Reinap, WHO Eesti esinduse juht

 

Charité haigla (Berliin) kardiovaskulaarkirurgia kliiniku juhataja prof Wolfgang Konertz opereeris 23. oktoobril kliinikumi südamekliinikus kaasasündinud südamerikkega patsienti. Operatsioon õnnestus hästi.

 

Maailmanimega kardiokirurg prof Wolfgang Konertz on oma arstikarjääri jooksul teinud  ligikaudu 12 000 südamelõikust. Sellise tulemuseni küündib Euroopas väga vähe kardiokirurge. Prof Konertz on Berliini Humboldti ülikooli kardiokirurgia osakonna peakirurg ja mitmete ülikoolide audoktor ning Shenyangis (Hiina) asuva omanimelise kardiovaskulaarkirurgia keskuse auesimees. Ta on käinud näidislõikusi tegemas paljudes riikides.

 

Prof Wolfgang Konertz ja Toomas Aro ja Kersti Korbun

Prof Konertz on spetsialiseerunud südamerikkega patsientide kirurgilisele ravile. Tema teadustööde põhiteemaks on kaasasündinud südamerikked ja südameklappide rikked ning nende kirurgiline korrektsioon.

 

23. oktoobril toimunud operatsioonil assisteeris kardiokirurgia osakonna juhataja vanemarst-õppejõud Toomas Aro. Tema sõnul oli tegemist kordusoperatsiooniga patsiendile, keda prof Konertz lõikas ka kümme aastat tagasi. Operatsiooni näidustuseks oli vajadus korrigeerida aordiklapi kompleksi, mis organismi kasvamise käigus oli kitsaks jäänud. „Prof Konertzil on suur kogemus kordusoperatsioonide tegemisel, mis on alati keerulisemad kui esmased lõikused," ütleb dr Aro. „Eelmisest operatsioonist tekkinud liited teevad reopereerimise alati raskemaks."

 

„Oleme tänulikud, et prof Konertz leidis oma tihedas ajakavas võimaluse tulla Eestisse," lisab dr Toomas Aro. „Kui varasemalt käis ta paar korda aastas Eestis opereerimas, siis viimastel aastatel on külaskäigud harvemaks jäänud."

 

Prof Wolfgang Konertz oli aastatel 2005-2007 Tartu Ülikooli arstiteaduskonna külalisprofessor ja tänaseks lõppenud Saksa-Eesti kardiokirurgia koostööprojekti „Partnership for the Heart" Saksamaa poolne juhtfiguur. Ta on pälvinud Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi 2002. aastal.

 

Ene Selart

 

9. oktoobril pidas sisekliiniku professor Mai Rosenberg, kes on ühtlasi läbi aegade esimene Tartu Ülikooli nefroloogiaprofessor, ülikooli aulas inauguratsiooniloengu teemal „Salapärased neerud tervetel ja haigetel".

Tänapäeval on nefroloogia aktuaalseim küsimus kroonilise neeruhaiguse varajane avastamine ja edasise progresseerumise ennetus. Krooniline neeruhaigus areneb sageli salaja ja paljudel haigetel ilma oluliste kliiniliste tunnusteta. Kui ajalooliselt on nefroloogide tegevusvaldkond piirdunud peamiselt kuseteede infektsioonide ja elanikkonna hulgas suhteliselt harva esinevate haiguste raviga, nagu näiteks glomerulonefriidid ning neeruasendusraviga, siis tänapäeval on see laienenud. Neerukahjustuse Prof Mai Rosenbergi inauguratsiooniloengtekkepõhjuste hulgas on esiplaanile kerkinud kõrge vererõhk ja suhkrutõbi. Need haigused on elanikkonna hulgas sageli esinevad ja seoses urbaniseerumisega prognoositakse plahvatuslikku globaalset suhkurtõve levikut ning sellega kaasnevate tüsistuste sagenemist, mis on endaga toonud vajaduse kaasata haigete ravimisel lisaks endokrinoloogidele ka mitmeid teisi erialaspetsialiste, sealhulgas nefrolooge. Eesti Nefroloogide Seltsi liikmete poolt tehtud iga-aastaste epidemioloogiliste kokkuvõtete põhjal on sagenenud suhkurtõvest põhjustatud neerukahjustus. Viimasel dekaadil on neeruasendusravi saavate haigete hulgas glomerulonefriidi järel teisele kohale kerkinud diabeetiline nefropaatia. Järgmise aastakümne jooksul on oodata diabeetilise nefropaatia esikohale tõusmist nagu see on juhtunud juba teistes arenenud maades Euroopas, USA-s ja Jaapanis. Kuigi viimastel kümnenditel on teadmised kroonilise neeruhaiguse patogeneesimehhanismidest täienenud ja kasutusele on võetud mitmeid uusi ravimeid, ei ole kroonilise neeruhaiguse ravi veel piisav, et hoida täielikult ära lõpp-staadiumi neerupuudulikkuse teket. Silmapiiril on uued kroonilise neeruhaiguse (sh neerusiiriku) progresseerumise ennetuse võimalused, kuid eelkõige on oluline teavitada elanikkonda ja meedikuid ohtudest ja riskiteguritest, mis põhjustavad neeruhaiguse teket ja progresseerumist.

Kliinikumi Leht

 

Kauaaegne lastestomatoloogia osakonna arst-õppejõud Piia-Heidi Kreegimäe on nagu meie aja kangelane. Vaatamata väärikale vanusele on ta aktiivne ja särav isiksus, kes näeb ka kadedaks tegevalt hea välja.

1967. aasta augustis asus ta arst-stomatoloogina tööle Tartu Linna Stomatoloogia Polikliiniku liikuvasse osakonda. Liikuv osakond tähendas seda, et hambaarstid sõitsid kogu varustusega linnast välja maale või mõnda tehasesse inimeste hambaid ravima.

Piia-Heidi Kreegimäe 

Oktoobris täitub dr Kreegimäel 45 aastat tööd laste hambaarstina. See teebki temast omamoodi kangelase, et ta on jõudnud kõik need aastad laste hirme ja muresid lahendada. Soovime dr Kreegimäele veel paljudeks aastateks jõudu, jaksu ja head tervist!

 

Siiraste soovidega Stomatoloogia kliiniku töötajad eesotsas lastestomatoloogia osakonna kollektiiviga.


Sügissemestrist on hematoloogia-onkoloogia kliinikus tööl külalisprofessor Kersti Linask, kes sai Ameerika Ühendriikide Fulbrighti stipendiumi Tartu Ülikoolis teadustöö tegemiseks.

Prof Kersti Linask on molekulaar- ja rakubioloog, kes oma teadustöös on keskendunud loote varasele südamearengule ja kaasasündinud südamerikete uurimisele. Ta on saanud doktorikraadi raku-, molekulaar- ja arengubioloogias Pennsylvania ülikoolis (1986) ning olnud järeldoktorantuuris Thomas Jeffersoni meditsiinikolledžis Philadelphias. Seejärel on ta töötanud Pennsylvania ülikoolis dotsendina lastekardioloogia osakonnas, tema uurimislabor asus Philadelphia lastehaiglas.

Kersti LinaskAlates 2003. aastast töötab ta kardiovaskulaarse arengu eriala professorina Lõuna-Florida ülikoolis. Tema viimase aja uurimistööd hõlmavad liitiumi, alkoholi ja homotsüsteiini mõju kaasasündinud südamerikete tekkes ja foolhappe kaitsemehhanisme nende ainete mõju pärssimisel. Aastaid tagasi Eestit külastades tekkisid tal kontaktid ka siinsete teadlastega, nt dots Raivo Raidi ja prof Hele Everausiga. Prof Everausi eestvõttel taotles prof Linask Fulbrighti stipendiumi, et teha koostööd tüvirakkude uurimisel.

Prof Linask on oma uurimistöödes tundnud huvi südamerikete tekkemehhanismide vastu tehes katseid hiire embrüotega ja leidnud, et arenguhäired tekkivad väga varakult: 16.-19. päeval peale viljastumist. Argiellu ülekantuna tähendab see, et nii varajases raseduse faasis pole naised tihtipeale veel oma rasedusest teadlikud. Nad võivad tarbida alkoholi või kasutada antidepressante, mis sisaldavad liitiumi. Seetõttu on neil ka suur risk sünnitada kaasasündinud südamerikkega laps. Seda aitaks vältida foolhappe õigeaegne ja pidev manustamine.

Fulbrighti stipendium annab prof Kersti Linaskile võimaluse pool aastat koostöös Eesti teadlastega vereloome tüvirakke uurida. Tal on plaanis pidada ka Tartu Ülikoolis loenguid uurimistöödest prenataalse kardioloogia valdkonnas.

Prof Hele Everausi sõnul on juba planeeritud konkreetsed uuringud vereloome tüvirakkudega: „Vereloome tüvirakkude mõjutamise võimaluste uurimine võib anda olulist informatsiooni nende kasutamiseks laiemalt (vereloome taastamise kõrval), aga ka avada vereloome mõjutamiseks (kaasaarvatud leukeemiliste rakkude) uusi võimalusi."



Kliinikumi Leht


Prof Kersti Linaski põhilised uurimisteemad:

• defineerida liitiumi ja homotsüsteiini seosed kanoonilise Wnt signaaliraja ning südameklapi ja platsenta arenguhäirete tekkimisega;

• defineerida mittelihase-müosiin II ja verevoolu jõudude mehaaniliste signaalide roll südame kaardumises;

• selgitada välja etanooli südame arenguhäireid põhjustava mehhanismi alused ja normaalse arengu taastamise võimalused;

• kasutatavad tehnikad hõlmavad rakukultuuri, raku- ja molekulaarbioloogilisi tehnikaid, mikrodissektsiooni lasermanipulaatoritega, mikroskoopiat ja pilditöötlust.