Lasteintensiivravi osakonna juhataja dr Tuuli Metsvaht pälvis viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

Tuuli MetsvahtKommentaar

Eelkõige soovin tänada kõiki kaasautoreid ja oma juhendajat prof Irja Lutsarit. See, et mind eraldi esile tõsteti, on nagu teenimatu au osaliseks saamine. Aga mul on hea meel, et meie meeskond on tähelepanu pälvinud.

Viimastel aastatel on mulle südamelähedasemad uurimisteemad olnud vastsündinute infektsioonide ravi ning ravimite farmakokineetika ja -dünaamika.

Kuidas teha head teadustööd või mis on olulised faktorid? Steve Jobs on öelnud, et kui inimesed teevad seda, mis neid tõeliselt paelub, siis saavutavad nad igal juhul häid tulemusi. Teadustöös peab olema inspiratsiooni, midagi, mis pole ainult töö ja töö. Oluline on jõuda teatud teadmiste tasemini, kus uurimistöö hakkab endaga kaasa tõmbama. Väga tähtis on hea meeskonna olemasolu, et ühiselt tekkiks palju erinevaid impulsse, et oleks olemas sünergia. Lisaks peab iga uurimisteema olema ka teostatav (ingl feasible).
Hea näide on meie osalemine ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis, mis uurib vastsündinute eksponeeritust ravimites sisalduvatele lisaainetele üle Euroopa. Eestile ülesandeks antud küsimustiku uuringu tegemine ei tundunud alguses sugugi põnev, aga nüüd on mul vastupidi väga hea meel, et just see osa projektist anti meile teha.

 

 

 

Androloogiakeskuse direktor dr Margus Punab pälvis viimase aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

 

 Margus Punab sai Neinar Seli stipendiumi

 

 

 

Eesti Arsti teadusartikli preemia sai dr Maie Tali artikli eest „Põlveliigese osteoartroosiga naispatsientide liikumisfunktsiooni ja elukvaliteedi taastumine endoproteesimise järel" (Eesti Arst 2011; 90(4):174–180)

Maie Tali

 

Kommentaar

 

Eestis on liigesproteesidega patsientide taastusravi väga vähe uuritud, kuigi liigeseid on endoproteesitud juba 40 aastat. Eesti Arstis ilmunud artikkel on osa uurimustööst, mis viidi läbi 2005.–2006. aastal TÜ Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus. Töö eesmärgiks oli uurida põlveliigese endoproteesimise järgses perioodis elukvaliteedi ning kõnni muutusi ja nende mõjutamise võimalusi erinevate füsioteraapia programmide abil perioodil 3-6 kuud pärast operatsiooni, mille kohta on väga vähe andmeid ka rahvusvahelistes teaduspublikatsioonides. Sooviksin tänada oma juhendajat prof Jaak Maaroosi igakülgse toetuse ja väärtuslike nõuannete eest ning kolleege ortopeedia osakonnast, kes olid lahkesti abiks patsientide leidmisel uuringugruppi.

 

Dr Maie Tali
spordimeditsiini ja taastusravi kliinik

Lasteintensiivravi osakonna juhataja dr Tuuli Metsvaht pälvis viimase viie aasta teaduspublikatsioonide eest Neinar Seli stipendiumi.

 

 

Kommentaar

 

Eelkõige soovin tänada kõiki kaasautoreid ja oma juhendajat prof Irja Lutsarit. See, et mind eraldi esile tõsteti, on nagu teenimatu au osaliseks saamine. Aga mul on hea meel, et meie meeskond on tähelepanu pälvinud.

 

Viimastel aastatel on mulle südamelähedasemad uurimisteemad olnud vastsündinute infektsioonide ravi ning ravimite farmakokineetika ja -dünaamika.

 

Kuidas teha head teadustööd või mis on olulised faktorid? Steve Jobs on öelnud, et kui inimesed teevad seda, mis neid tõeliselt paelub, siis saavutavad nad igal juhul häid tulemusi. Teadustöös peab olema inspiratsiooni, midagi, mis pole ainult töö ja töö. Oluline on jõuda teatud teadmiste tasemini, kus uurimistöö hakkab endaga kaasa tõmbama. Väga tähtis on hea meeskonna olemasolu, et ühiselt tekkiks palju erinevaid impulsse, et oleks olemas sünergia. Lisaks peab iga uurimisteema olema ka teostatav (ingl feasible).

Hea näide on meie osalemine ESNEE (European Study of Neonatal Exposure to Excipients) projektis, mis uurib vastsündinute eksponeeritust ravimites sisalduvatele lisaainetele üle Euroopa. Eestile ülesandeks antud küsimustiku uuringu tegemine ei tundunud alguses sugugi põnev, aga nüüd on mul vastupidi väga hea meel, et just see osa projektist anti meile teha.

 



Dr Aleem Ahmed Siddiqui võtab Indiasse kaasa uued teadmised ja head muljed ortopeedia osakonnast ning on tänulik võimaluse eest oma oskusi täiendada.

dr Märtson ja dr Siddiqui


Kümme aastat ortopeedina tegutsenud dr Siddiqui tuli nädalaks ajaks õppima LINK-i korporatsiooni puusa- ja põlveproteeside paigaldamist, mille kompetentsikeskuseks Põhja-Euroopas on kliinikumi ortopeedia osakond.

Mumbaist, 20 miljoni elanikuga linnast, pärit ortopeed Siddiqui sõnul oleks Indias naissoost ortopeed tõeline haruldus, sest inimesed usuvad, et naisekätes pole piisavalt jõudu nii palju tugevust nõudva töö jaoks. Kliinikumis võis ta veenduda vastupidises dr Sigrid Pauli opereerimist jälgides.

Hämmastavad olid tema jaoks ka meie operatsiooniõdede oskused. Kliinikumis saab üks õde kogu instrumenteerimisega hakkama, ulatades nii operatsiooniinstrumente kui ka saage-puure. Teine õde abistab mittesteriilsena, samas kui Indias ulatab üks õde ühtesid instrumente ja teine teisi. Ning ka meie arstiteaduskonna üliõpilastel on tema meelest harukordselt head võimalused õppimiseks, Indias ei lubata tudengitel enne arstidiplomi kättesaamist patsienti isegi mitte puutuda. Pole litsentsi, pole õigust.

Mis veel kliinikumist meelde jäi? Dr Siddiquile meeldis ka patsientide operatsioonijärgne füsioteraapia, kus rulaatorit kasutav patsient ei nõjatu sellele kogu keha raskusega, vaid toetub küünarvartele. Lisaks uutele proteesimisoskustele kavatseb ta ka seda võtet juurutada kahes erakliinikus, kus ta igapäevaselt töötab.

Kliinikumi Leht

 

Alates möödunud aasta 1. septembrist on lastekliiniku neonatoloogia osakonnas tööl kaks noort arsti: Mari-Anne Vals ja Georgi Nellis, kellel on indu tegeleda nii ravi- kui teadustööga, kes on head kolleegid, ning mis kõige tähtsam, armastavad oma tööd.

 

Miks valisite neonatoloogia?

G: Oleme Mari-Annega kursusekaaslased ja erialavalikul seisnud ühesuguse dilemma ees: kas hematoloogia-onkoloogia või neonatoloogia. Neljandal kursusel läksin hematoloogia-onkoloogia osakonda abiõena tööle. Kolmanda aasta järel mõistsin, et olen täiesti tühi. Kuigi rõõm igast elule päästetud patsiendist oli tohutu, otsustasin lõpuks neonatoloogia kasuks.

M-A: Arstiks õppides ja neonatoloogia osakonnas abiõena töötades sai mulle kiiresti selgeks, et tahan spetsialiseeruda pediaatriale. Mul on hästi läinud, sest olen saanud endale kõige südamelähedasema eriala.

G: Minu vanaema on olnud elupõline lastearst Ida-Virumaal. Teades, kui raske on arsti elukutse, sundis ta mu ema elukutsevalikul sellest ametist loobuma. Minu otsust ta aga muuta ei suutnud. Olen ju pealegi üks-ühele vanaema iseloomu pärinud: samamoodi ütlen alati oma arvamuse välja ning armastan õiglust nii patsientide kui ka arstide suhtes.Georgi Nellis  ja Mari-Anne Vals

 

Missugune patsient on vastsündinu?

M-A: Vastsündinul võib põhimõtteliselt igas organsüsteemis viga olla. Varieeruvus on suur ning lahenduse leidmine on hea väljakutse.

G: Vastsündinud on kõige paremad patsiendid! Kohe on näha, kui neil on midagi viga, sest nad ei mängi ega teeskle. Kui lapsel on sündides mõni probleem, on alguses tohutu stress, aga niipea kui ravi efekti annab, on meeletu kergendus.

 

Kuidas olete oma töö jaotanud?

G: Meie vahel pole konkurentsi. Mulle meeldib rohkem operatiivne tegutsemine naistekliinikus sünnituse juures, Mari-Annele aga rahulikum töö lastekliiniku neonatoloogia osakonnas.

M-A: Tõepoolest ma ei ole erakorralise töö inimene. Iga juhtumi kohta tahaksin uurida kirjandust, otsida parimaid ravivõtteid.

 

Mis meeldib selle töö juures?

M-A: See kõlab võib-olla lihtsalt, aga mulle meeldib igal hommikul tööle tulla. Minu mittemeedikust mees ütleb, et minu amet on mulle hobiks. Aga mulle meeldib näha oma töö vilju – jälgida oma patsiendi käekäiku. Kolleegid on meil väga toredad ja sõbralikud, neilt saab alati nõu küsida.

G: Naljaga pooleks öeldes: töö armastab mind. Kui tööd on palju, siis on hommikul valvet lõpetades supertunne: surmväsinud, aga mitte asjata palka saanud. Ootamine on vaimselt palju kurnavam.

 

Nelikümmend aastat tagasi asus haiglatööle neli noort naist, kes on tänaseni oma kutsumusele truuks jäänud, olles kliinikumis ametis õena, põetajana, ämmaemandana ja laborandina.

Maarjamoisa haigla 1971.aastal

Kui laborant Vilma Raamatuga kohtun, siis ütleb ta vaikselt, et mõtted on töö juures ja ei oskagi midagi enda kohta öelda: „Aastad on iseenesest läinud ja aeg märkamatult möödunud."

laborant Vilma Raamat

laboratoorse hematoloogia ja üldkliiniliste analüüside osakond

Aga mis on nende aastatega muutunud? „Asi, mida kindlasti 40 aastat tagasi poleks ette kujutanud on vere vormelementide automaatne lugemine. Ammugi siis see, et seda tuleb ise tegema hakata. Kui arvutid tulid, siis oli jälle suur hirm eksida. Tänu kolleegidele sai kõik selgeks õpitud ja tagantjärgi ei saa enam arugi, et mida seal karta oli. Kolleege tahakski kõige hea eest tänada."

Toonased ja tänased töömeetodid on nagu öö ja päev. Omal ajal käis laborant ise koha peal vereproovi võtmas. Meenub seik, kuidas ükskord öövalve ajal kutsuti vastuvõtutuppa, kuhu oli toodud kõhuvaluga patsient. „Läksin jooksuga kohale, dr Heino Kokk vaatas patsiendi läbi ja ütles mulle, et vereproovi pole tarvis võttagi, silmaga on näha, et pimesoolepõletik."

Vaatamata sellele, et kaasajal on tehnika abiks, on nüüdsel ajal töö palju pingelisem ja mahud suuremad. „Tööd siin jätkub!"

„Seda pean küll ütlema, et kuigi arvamusi on igasuguseid, olen mina oma hariduse ja töökoha saanud tänu nõukogude ajale. Kuna olen vähese jutuga, siis ei oskaks ma ennast tööle saamiseks reklaamida. Mõnikord tundub mulle, et tänapäeva deviis ongi tühja jutu ajamine."

 

 

Küsin õepostist, kust ma võiksin leida vanemõe. Lahke ja kena õde viib mind õigesse kohta. Nali naljaks, aga siis selgub, et abivalmis teejuht oligi Maie Pärtel ise, kellega ma kohtuma olin tulnud.

õde Maie Pärtel

uroloogia ja neerusiirdamise osakond

Uurides Maie Pärtelilt, mis on nii pika tööstaaži saladus, siis vastab ta kõhklematult, et head kolleegid, kellega saab jagada muresid ja arutada probleeme. Ja mitte ainult – kellega saab ka koos reisida ja matkata.

Erakordne on see, et Maie Pärtel on algusest peale samas osakonnas töötanud. „Niisama toona tööle ei võetud. Kuigi olin äsja meditsiinikoolist tulnud, lasi vanemõde ikka veenipunktsiooni tegemist ette näidata."

Mis on 40 aastaga muutunud? Eelkõige see, et nüüd on kasutusel ühekordsed vahendid. Ka riietuse osas mäletan aega, mil oli mõeldamatu, et õde osakonnas ilma tanuta ringi kõnniks. Ise pesime ja valgendasime neid. Ja kuidas me omal ajal Puusepa 8 aknaid küürisime – üksi ei saanudki, keegi pidi julgestuseks jalgadest kinni hoidma. Kõiki töid tuli teha. Kui sanitar oli alkoholi küüsi sattunud, siis tuli ka toitu jagada ja põrandat pesta. Soojalt meenutan toonaseid kirurge dr Pihelgast, dr Tulminit ja dr Kaske, kes lisaks headele arstioskustele olid ka väga sõbralikud suhtlejad. Õdedelt küsiti ikka, et kuidas läheb ja kas kodus on kõik hästi.

„Kui hiljuti vanemõde ütles, et mul on tööstaaži 40 aastat, siis hakkas süda puperdama, ise ei saa arugi, et nii kaua töötanud olen. Kuidas nii kaua vastu pidada? Usun, et need, kes pühenduvad oma tööle, need jäävad püsima"

 

 

 

Gema Martinez Jaramillo on särav ja sarmikas hispaania neiu, kes võttis vastu julge otsuse tulla oma 3. kursuse õenduspraktikat Eestisse tegema. Miks just Eestisse? Aga sellepärast, et Eesti on Hispaaniast vaadates piisavalt kauge ja eksootiline maa. Lisaks saab siit suurema kogemustepagasi kui mõnest teisest Euroopa riigist ja seda nii suhtlemise kui meditsiini vallas.

Suhtlemist peab Gema õendustöös üheks olulisemaks asjaks. Ta tunnistab, et on mõnikord masenduses, kui ei suuda end väljendada nii nagu soovib. Aga vähemalt saab ta ilma sõnadetagi patsiendile naeratada ja rõõmus olla ning näidata oma abivalmidust. Gema juhendaja, õde Maria Uuemäe sõnul ongi see tähelepanuväärne, kuidas hispaania õendustudeng astub iga patsiendi juurde naerusuiselt. Ning patsiendid oskavad seda hinnata! Mõni kohe pärib, et millal Gema jälle tema palatisse tuleb. Samuti kraamitakse välja kogu oma võõrkeelte oskus: üks patsient oskas isegi mõningaid hispaaniakeelseid fraase!

Hispaania õendustudengeid on Erasmuse programmi kaudu kliinikumis praktikal käinud varemgi, räägib ülemõde Karina Lõhmus ning tekkinud on vastastikkune usaldus. Õde Kristel Kartau lisab, et huvitav on jälgida seda, kuidas üksinda praktikale tulnud kohanevad palju kiiremini kui paarikaupa tulijad. Ka õde Gemaga on Toledo linnas asuvast Castilla-La Mancha ülikoolist tulnud ühes veel kaks hispaanlast, kes intervjuu tegemise päeval paraku olid haigestunud. Lumi ja külm ilm vajavad harjumist.Maria Uuemäe ja Gema Martinez Jaramillo

Gema on väga tänulik õde Maria Uuemäele, kes teda õpetab ja aitab. Ka Maria Uuemäele on see õpetlik kogemus, kuidas suhelda korraga mitmes keeles ning seletada välistudengile protseduuride tegemist. Õde Uuemäe sõnul üllatas teda, kui julgelt kasutavad hispaanlased füüsilist kontakti haigega: patsiendile tehakse pai, hoitakse kätt. Lisaks on Gema väga taibukas ning innukas õpilane, ütleb Maria Uuemäe.

Vanemõde Piret Tammela rõhutab, et temale isiklikult meeldib väga hispaania õendustudengite korrektne riietus. Eks oma väljanägemisega näita inimene ka oma suhtumist töösse. Ning töösse suhtumise poolest on nad kohusetundlikud, tähelepanelikud ja õpihimulised. Juhendaja Maria Uuemäe lisab, et nad ei jäta kasutamata ühtki võimalust midagi uut õppida või mõnda protseduuri vaatama minna.

Mida räägib Gema oma sõpradele Eestist? Et see on üks ilus maa. Et eesti keel on küll keeruline, aga eks ka teistes praktikamaades ole keeleprobleeme. Et hispaania õendustudengitesse on siin suhtutud väga abivalmilt ja soojalt ning kindlasti tasub siia praktikale tulla: „I like Tartu very much!"

 

Ene Selart

 

Välisõendustudengid kliinikumis 2011:

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus ning südamekliinikus 2 poola füsioteraapiatudengit.

Anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus 3 hispaania õendustudengit.

Naistekliinikus 1 poola ja 2 gruusia ämmaemandatudengit.

Radioloogiakliinikus 1 tudeng Saksamaalt.

Lastekliinikus 1 õendustudeng Soomest, 2 Lätist, 2 Leedust ja 1 füsioteraapiatudeng Lätist.

Spordimeditsiini ja taastusravi kliinikus oli kõige rohkem välisõendustudengeid: Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt, Belgiast ja Itaaliast (füsioteraapia erialal) ning Soomest (õenduse erialal).

 

2012. aasta riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest pälvis Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja Tartu Ülikooli Kliinikumi nõukogu liige Heidi-Ingrid Maaroos.


Prof emer Heidi-Ingrid Maaroos on erialalt sisehaiguste arst, kitsama suunitlusena gastroenteroloog. Tema teadlaskarjääri oluliseks läbimurdeks oli tollal mitte lihtsalt innovatiivne, vaid väga olulise kliinilise tähtsusega uurimimistöö „Helicobacter pylori osatähtsuse selgitamine kroonilise gastriidi ja maohaavandite patogeneesis", mis muutis kardinaalselt selle haigustekompleksi ravi meie Heidi-Ingrid Maarooshaiglates. Tema eestvedamisel moodustati Tartu Ülikooli juures erialadevaheline Helicobacter pylori uurimisrühm, millel on tihe rahvusvaheline koostöö Euroopa erinevate riikide ülikoolidega. Prof. Maaroos on üks enimtsiteeritutest Eesti kliinilistest arstiteadlastest ja on juhendanud arvukalt arstiteaduslikke väitekirjasid.

H.-I. Maaroosi erialase tegevuse teiseks dominandiks sai alates 1992. aastast Tartu Ülikooli peremeditsiini ja polikliiniku õppetooli loomine ja juhatamine ning sellealane uurimistöö, sh preventatiivse meditsiini kvaliteedi hindamisel, millel on samuti oluline praktiline väärtus. Ka sellel erialal on ta olnud edukaks doktorantide juhendajaks ja seega kliinilise arstiteaduse järjepidevuse kindlustajaks. Ta on pälvinud Punase Risti III järgu teenetemärgi ja Eesti Vabariigi teaduspreemia 1994. aastal.

 

Kliinikumi Leht

Kuldar Kaljurand
 

Alates 1. jaanuarist täidab silmakliiniku juhataja kohuseid dr Kuldar Kaljurand.


Kuldar Kaljurand (sünd 1967) on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1995. aastal. 2000. aastal sai ta Tartu Ülikooli Kliinikumi arst-õppejõuks oftalmoloogia erialal.

Käesolevast aastast on dr Kuldar Kaljurand Tartu Ülikooli arstiteaduskonna silmakliiniku juhataja ja jätkab oftalmoloogia vanemassistendi tööd.

Tema teadustöö põhiteemaks on eksfoliatsiooni sündroom, levimusuuringud ning eksfoliatsiooni sündroomi võimalik roll katarakti lõikuse tüsistuste põhjustajana. Erialaselt on ta end täiendanud Euroopa Oftalmoloogia Seltsi stipendiumiga Helsingi Ülikooli silmakliinikus glaukoomialaselt ja Turu Ülikooli silmakliinikus mitteläbistava glaukoomilõikuse metoodika vallas. Ta on Eesti Oftalmoloogide Seltsi liige.

 

Kliinikumi Leht

 

Hooldajad

Gabriel Põder (akuutosakond)

Tatjana Mihhailova (psühhiaatriaosakond)

Karmo Tali (lasteosakond)

 

Õed

Leila Tähnas (akuutosakond)

Katri Šinkarev (psühhiaatriaosakond)

Eveli Mesikäpp (lasteosakond)

 

Tugipersonal

Ivi Obzinis (akuutosakonna sotsiaaltöötaja)

Signe Noppel (psühhiaatriaosakonna kliiniline psühholoog)

Kairi Nool (lasteosakonna sotsiaaltöötaja/tegevusjuhendaja)

 

Aasta arst

Madis Parksepp

 

Aasta noorarst

Taavi Hallik

 

Psühhiaatriakliinik on parimaid töötajaid valinud alates 2005. aastast. Valimine toimub tavaliselt novembrikuus, kui osakondadesse pannakse välja patsientide abiga tehtud hääletuskastid. Iga töötaja saab panna kasti hääletussedeli selle töötaja nimega, kes tema hinnangul kõige rohkem aasta parima tiitlit väärib. Igas kategoorias (hooldajad, õed, arstid ja tugipersonal) on igal valijal vaid üks hääl. Kes oma kategoorias kõige rohkem hääli saab, on võitja. Võitjaid tunnustatakse kliiniku juhataja käskkirja ja preemiaga. On avaldatud arvamust, et valimiskriteeriumid pole täpselt sõnastatud. Aga küllap kolleegid teavad, mille põhjal nad oma hääle annavad ning sageli on töökaaslased ise need kõige karmimad arvustajad üksteise tegemistele. Kokkuvõtteks võib öelda, et hinnangud on alati olnud ausad ja kõik väljavalitud on olnud oma tiitlit väärt. Osavõtt hääletusest on alati aktiivne ning hääli annab kokku lugeda!

Reet Tohvre

psühhiaatriakliiniku ülemõde

 

Sel aastal on patoloogiateenistusse tulnud tööle viis uut töötajat: patoloog Liis Salumäe, laborandid Triinu Rinne ja Tiina Teder, abiline Jelena Salu ning preparaator Viktor Kravtsov.

 

Miks tulite patoloogiateenistusse tööle?

Liis: Residentuuri lõpus pakuti mulle võimalust jätkata tööd kliinikumis ja võtsin selle ettepaneku kiiresti vastu. Küllap oli asi osaliselt ka mugavuses - tööprotsessid, kolleegid ja osakond olid juba tuttavad.

Jelena: Olen alati unistanud töötamisest meditsiiniasutuses. Ka koolis oli üheks mu lemmikaineks anatoomia.

Viktor: Patoloogiateenistusse sattusin juhuse tahtel. Kui tekkis võimalus kandideerida preparaatori ametikohale, otsustasin proovida.

Triinu: Olles olnud varem patoloogiateenistuses praktikal, hakkas histoloogialaboris tehtav töö meeldima. Paljudes laborites on töö suurel määral automatiseeritud, aga siin saab arendada just käelist tööd.

Tiina: Käisin suvel patoloogiateenistuses praktikal. Peale kooli lõpetamist pakuti tööd tsütoloogia laborisse ja võtsin selle ametikoha hea meelega vastu.

 

Mis on üllatanud või olnud huvitav kogemus?

Jelena: Pean töötamist valdavalt naiste kollektiivis huvitavaks, kuna kõik on väga erinevate iseloomudega.

Triinu: Räägitakse, et naiste kollektiivis on töötada keeruline, aga patoloogiateenistuses on kolleegid algusest peale olnud sõbralikud ja igati abivalmid. Kuna olen varem siin praktikal käinud, ei olnud kolleegid päris võõrad ja sulandumine ei olnud raske.

Viktor: Täielikuks ootamatuseks oli preparaatori ametikoha tööülesanded. Aga see ei olnud minu jaoks ebameeldiv, pigem pakkus kõik huvi.

Tiina: Üllatus oli võib-olla see, et kliinikumis juba töötab üks samanimeline inimene (Tiina Teder, kes on desinfektsiooniosakonna juhataja).

 

Millist panust või lisaväärtust tahaksid anda patoloogiateenistusele?

Liis: Loodan oma panusega veidigi vähendada kolleegide ülekoormust.

Jelena: Minu panuseks on oma tööülesannete kohusetundlik täitmine.

Viktor: Tunnen, et mul on veel palju õppida. Pean inimese anatoomiat väga huvitavaks.

Triinu: Ootuseks oli töötada kohas, kus on võimalus pidevaks enesetäiendamiseks. Tahan teha oma tööd nii hästi, et sellest oleks abi ka teistele.

Tiina: Teha tööd, mis meeldib ja pidevalt teadmisi juurde saada.

 

Piret Mängel

patoloogiateenistuse ülemlaborant

Urmas Kruuse
 

Kliinikumi Leht küsitles Urmas Kruuset, kes on Tartu linnapea ja kliinikumi nõukogu liige.


Olete olnud mitu aastat Tartu linnapea, kuidas paistab kliinikum Tartu linnapea ja linnakodaniku toolilt?

Nii tartlased kui kõik ülejäänud eestlased peaksid olema õnnelikud, et Tartu Ülikooli Kliinikumi meditsiinikeskus on Eestis olemas. Tegu pole mitte lihtsalt ühe institutsiooniga, vaid aastakümnete jooksul tehtud pideva ravi- ja teadustööga, mis lubab täna pakkuda patsientidele maailmatasemel abi ning tõsta meie kõigi elukvaliteeti.

 

Esindate kliinikumi nõukogus Eesti riiki, mille poolest see positsioon erineb eelmisest – linnapeast ja linnakodanikust? Kuidas kavatsete toetada kliinikumi arengut riigi tasandilt?

Ülim eesmärk on kindlasti anda patsientidele parimat võimalikku arstiabi ning siinkohal pole vahet, kas vaatan kliinikumi riigi, linna või linnakodaniku vaatepunktist. Oluline on mõistlikku ja läbipaistvat eelarvepoliitikat järgides maksimaalset pingutada parima teenuse osutamiseks.

 

Tartu linn on aastaid teinud kliinikumiga koostööd, eeskätt terviseedendamise ja hooldusravi osas, vähesel määral ka investeeringute alal (osa sadeveekanalisatsiooni maksumusest näiteks). Millised on linna plaanid edaspidiseks?

On selge, et linn ilma inimesteta ei ole midagi. Linnajuhtimise seiskohalt on väga oluline, et meie elanikud oleksid terved ja elaksid kvaliteetset ning täisväärtuslikku elu. Seetõttu on paljud koostööprojektid seotud terviseedendamise ning ennetustegevusega. Näiteks toimub kord aastas linna ja kliinikumi koostöös tervisepäev, kus lisaks tervisekõnnile toimub ka tervisekontroll ja nõustamine. Veel toetab Tartu linn 20-23 aastaste tartlastest harrastussportlaste terviseuuringuid, HIV-testimisi ja nõustamisi Tartu linna erinevates kõrgkoolides ning lasteaia vanema rühma laste hammaste kontrolli. Samuti tehakse koostööd tartlaste hooldusravi korraldamisel ja rahastamisel. Lisaks oleme Tartu Ülikooli Kliinikumi toetanud ka taristuid puudutavate investeeringute puhul ning võimalusel teeme seda ka tulevikus. Siinkohal tuleb aga iga projekti vaadata eraldi.

 

Kuidas saaks Tartu linn kaasa aidata Maarjamõisa meditsiinilinnaku arendamisele?

Meditsiinilinnaku arendamine on nagu väikese linna ehitamine. Nii planeerimisprotsessis kui piirkonna väljakujundamisel on oluline, et linn, kliinikum ja kohalikud elanikud oleksid pidevas dialoogis ning otsused sünniksid erinevate osapoolte koostöö tulemusena. Tartu linn püüab siinkohal kindlasti olla nõuks ja abiks.

 

Lähiaastatel suureneb oluliselt hooldusravi kohtade arv. Millised on linna plaanid ja võimalused hooldusravi jätkuvaks toetamiseks?

Iga samm, mis aitab tartlaste elukvaliteeti tõsta, on oluline. Seetõttu on Tartu linn juba üle kümne aasta lisaks haigekassale kaasrahastanud nii statsionaarset hooldusravi kui ka ambulatoorset õendusabi. Tänu Tartu linna rahastamisele ei pea tartlased maksma omaosalust hooldusravil. Ei näe põhjust, miks see peaks tulevikus katkema.

 

Kliinikum on Eesti ainuke ülikoolihaigla. Kõikjal Euroopas ja ka muudes maades toetab riik ülikoolihaiglaid, katmaks kulusid, mis tekivad õpetava haigla eripäradest. Skandinaaviamaades on selle toetuse määraks ca 15% haigla eelarve mahust. Eesti riigi panus kliinikumi eelarvesse õpetushaigla kuludena on alla 1%. Milles näete Teie väljapääsu?

Kliinikumi olemasolu näol on ülikoolil võimalik siduda arstiõppe teooriat praktikaga. Seda eelist ei tohiks kindlasti käest anda. Seetõttu on ka oluline, millised võimalused on residentuuri suunduvatel üliõpilastel. Ennekõike tuleb tagada stabiilne residentide tellimus, siis saab pikas perspektiivis anda ka hinnangu nende piisavuse kohta. Kulutusi ja kulude jagunemist tuleb kindlasti vaadata tervikuna, et anda objektiivne hinnang kulutatud raha osakaalule.

Ainult protsentuaalne võrdlus teiste riikidega ükskõik missuguses valdkonnas võib tunduda kehv, kuid üldisi võimalusi arvestades võib see osutuda maksimaalseks. Oluline on leida prioriteetse valdkonna maksimaalne rahastus, et kogu süsteem saaks suurima kasu. Aga 100% rahuolu ei tohiks me saavutada kunagi, sest see tähendaks paigalseisu.

 

Kas patsiendi omaosalus voodipäevatasuna, mis katab umbes poole toidupäeva kulust haiglas, on väike, suur või paras?

Tartu on vast üks vähestest või ainuke linn Eestis, mis 100%-liselt katab patsiendi omaosaluse hooldusravis. Oleme selle otsuse teinud lähtudes tartlaste huvist, et tagatud oleks maksimaalne teenuse kättesaadavus kõigile, olenemata inimese majanduslikust olukorrast.

Kindlasti jääb patsiendi omaosalus ja selle määr aga alatiseks diskussiooniobjektiks. Omaosaluse viimine inimese suhtes üle kriitilise piiri võib tekitada pikas perspektiivis korvamatuid tagajärgi. Samas tuleb vahel aga endale tunnistada, et tasuta asju ei kiputa niipalju hindama. Seetõttu, et vähendada meie üldiseid kulutusi meditsiiniteenustele, peame parendama inimeste tervisekäitumist. Üldjuhul kujuneb see ka tunduvalt odavamaks kui tagajärgedega tegelemine. Seega loodan, et arsti juurde oleks põhjust minna järjest väiksemal hulgal inimestel, kuid kui sinna kord juba satutakse, siis peab abi olema esmaklassiline.

 

Kliinikumi Leht

 

Meedias on olnud palju juttu Kätlin Pillaist – juhitaval hingamisel halvatud tüdrukust, kes kolmandast eluaastast peale on olnud lastekliiniku patsient. Kirjutatud on tema emast ja perest ning raskustest, mida neil on tulnud kanda. Räägitud on heategevusest ja lahketest annetajatest ning üritustest, mis Kätlini jaoks korraldatud. Aga inimestest, kes kõik need aastad tema elu eest hea on seisnud? Siinkohal on ajakirjandusel sõnad võlgu jäänud.

Saagem siis tuttavaks nendega, kes kuusteist aastat Kätlini kõrval on olnud: ägedate infektsioonide osakonna lasteõed

Natalja Bodina,

Natalja Potapova,

Galina Redkina, aspireerimine3 pisi

Annika Reiljan,

Jelena Rokka.

Kõik need viis lasteõde on algusest peale Kätlini eest hoolt kandnud. Nad on kõik need aastad teda iga päev söötnud, pesnud, riietanud ja mähkinud. Ning ka aspireerinud, kanüüli paigaldanud, kateetrit vahetanud.

Ja ka muinasjutte jutustanud, raamatuid vaadanud, leludega mänginud.

Kätlin on olnud nagu osakonna oma laps. Ja nagu lapsed ikka on ka tema naernud ja rõõmustanud, jonninud ning lohutamist vajanud. Ja vahel ka ise õdesid lohutanud või hea sõna öelnud. Lihtsad ei ole need ajad kindlasti olnud. Kuidas tulla toime 4-kohalises intensiivpalatis, mille eraldi sopis asuva patsiendi juurde minnes peab kandma täiendavaid isikukaitsevahendeid? Ometigi pole Kätlin tuulerõugeidki saanud, kuigi sealsamas kõrval on olnud sellise diagnoosiga lapsi. Osakonna vanemõde Marika Metsoja ütleb selle kohta tagasihoidlikult, et Kätlinit hooldavatel õdedel peavad olema väga head kutseoskused ja emotsionaalne tugevus.

See on Eestis ainulaadne ja maailmas haruldane juhtum, kus üks patsient on nii pikalt haiglas viibinud. Kui raske on õdedele teadmine, et see laps ei astu kunagi ema käekõrval osakonnast välja? Ka Kätlinil on omad hirmud. Ta kardab, et hingamisaparaat läheb katki. Paar korda on seda juhtunudki ja siis pidi õde käsitsi ambutama kuni uus aparaat toodi. Viimasel aastal on ta palunud oma ema, et too igal ööl tema juures magaks.

Kätlinil on kindel elurütm, millega õed peavad arvestama: sülearvuti ja mobiil, mida ta suus oleva pliiatsiga käsitseb, peavad ööpäevaringselt millimeetrise täpsusega kindlas asendis ja avatud olema. Pliiatsit ei lase ta ööselgi endal suust võtta. Peatsis töötavad lakkamatult kaks puhurit, et anda lisasoojust. Kätlini pesemine võtab kaks tundi, sest kausis tuleb eraldi vannitada tema käed ja jalad ning pea.

Nüüd aga on Kätlin täiskasvanuks saanud ja ees seisab kolimine teise osakonda. Temaga seni tegelenud õed ütlevad, et ei unusta Kätlinit ning lähevad teda kindlasti ka tema uude asupaika vaatama. Mida soovite uutele õdedele? Vastus tuleb nagu ühest suust: „Tugevat närvi, optimismi ja positiivsust!"

 

Ene Selart


Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest näärikuust kolm aastat tagasi, kui Maila käeluu murdis ja kodus olles mõned kilod juurde võttis.

 

Tervise pärast muretsedes otsustas Maila midagi tegema hakata. Parimaks viisiks osutus kõndimine ja et Gerttu elas samas linnaosas, siis alustasid nad kahekesi koos kepikõnniga. Kuna kepikõnd neile meeldima hakkas, uurisid nad, kas on olemas spordiüritusi, kus kepikõndi harrastada saaks. Ilmnes, et neid on Eestis mitmeid. Esimene üritus oli 2009. aastal SEB Tartu Jooksumaraton, kus läbiti 23 km. Pärast maratoni läksid Maila ja Gerttu veel ööseks tööle ka.

 

Merle jaoks sai huvi kepikõnni vastu alguse just sellest päevast. Nimelt imestas ta, et Maila ja Gerttu olid reipad ja energiat täis, olles kõndinud nii pika maa. Sellest sündis Liina idee korraldada osakonnasisene kepikõnni võistlus „Hakkame käima I" (suvi 2009). Igal inimesel olid muidugi erinevad eesmärgid: hea enesetunne, parem tervis, adrenaliin, meeskonnatöö lihvimine. Võitis meeskond, kes kuu aja jooksul läbis kõige suurema kilometraaži, kas kõndides/kepikõndides või joostes. Võitjaid premeeriti T-särkidega kaasvõistkondade poolt.Yldintensiiv_oed_pisi

 

Kõige tähtsam oli ausus kaasvõistlejate vastu. Võitja väljaselgitamiseks kasutasime sammulugejat. Eks oli ka enesel huvi, kui palju samme koguneb ühe päeva jooksul. Ilmnes ehmatavaid tulemusi. Üllatas isegi see, kui palju kõnnib õde ühe valve jooksul. Kuu keskmine sammude hulk oli lausa nii suur, mille peale üks üldintensiivravi arst naljatas, et te astute jalgsi Moskvasse ja tagasi. Saime ka sammulugejate endi kohta uusi teadmisi. Tuli ette, et odavam sammulugeja luges pärast küljest võtmist veel laualgi edasi. Siiski ei olnud võistluses petmist, kõik esitasid oma õiged tulemused, sest oluline oli ju eelkõige osavõtt.

 

Kuna üritus õnnestus, tuli Merlel ja Liinal mõte korraldada samasugune ettevõtmine ka anestesioloogia ja intensiivravi kliinikus. 2010. aasta kevadel toimuski üritus nimega „Kevad on käes", millest võtsid osa üld-, pulmo- ja neurointensiivravi osakonna õed. 2010. sügisel korraldasid Liina ja Merle kampaania „Hakkame käima II", mille raames kutsuti osalema kogu kliinikut.

 

Edaspidi jäid aktiivselt kepikõndi tegema Maila, Gerttu, Merle ja Liina. Oleme koos ühes osakonnas töötanud pikka aega, kuid tänu spordile õppinud üksteist paremini tundma. Moodustame lausa ühtse terviku: Liina pöörab tähelepanu kogu meeskonna varustusele, Maila jälgib, et ükski üritus kahe silma vahele ei jääks, Gerttu hoolitseb selle eest, et me alati neljakesi üritustel koos oleksime ja Merle kanda jääb organisatoorne pool (registreerimine, transport). Samuti innustab ta meeskonnaliikmeid edaspidigi jätkama liikuvat eluviisi.

 

Oleme osalenud paljudel üritustel. 29. juunil toimunud Tartu linna tervisepäevast võttis osa 13 võistkonda. Tundsime uhkust, kui hõigati välja meie meeskond - olime ainsad kliinikumist. Võistkonda kuulusid Janika Hein, Kairit Nõmm, Liina Raal, Maila Maisväli ja Merle Jakobson. Mitte ainult tippsport pole tähtis, vaid igasugune liikumine!

 

Liina Raal, Janika Hein, Merle Jakobson
üldintensiivravi osakonna õed

 

Üldintensiivravi osakonna õdedena on Kairit töötanud 20 aastat, Janika 17 aastat, Liina 15 aastat, Merle 9 aastat, Maila 8 aastat ja Gerttu 5 aastat. Kõik me oleme tööd alustanud siin osakonnas ja sellele ka truuks jäänud.

 

Soovitused neile, kes mõtlevad, aga ei suuda alustada:
Ajapuuduse taha pugeda ei saa. Iga inimene peab ise endale teadvustama, mille jaoks on vajalik aktiivne liikumine. Kõndimine tagab hea enesetunde ja annab võimaluse omi mõtteid mõtelda. Käimine on üks lihtsamaid tervisespordialasid - vaja on vaid häid jalanõusid ja tahet.


Nahahaiguste kliiniku arst-õppejõud Airi Põder valiti Kuningliku Arstide Kolleegiumi (Royal College of Physicians) liikmeks.

 

Kuninglik Arstide Kolleegium on Suurbritannias asuv ülemaailmne sõltumatu arstide ühendus, kuhu kuulub liikmeid 39 erinevast riigist. Esimesena Eestist valiti organisatsiooni liikmeks dr Airi Põder. Organisatsiooni eesmärk on toetada arste nende püüdlustes paremate kutseoskuste ja -standardite poole, et anda patsientidele parima kvaliteediga abi. Viiesaja-aastase ajalooga organisatsioon seab endale tänapäevaseid eesmärke: rahvusvaheline koostöövõrgustik, erialased koolitusprogrammid ja konsultatsioonid arstide vahel, tervishoiu kvaliteedi edendamine.

Kolleegiumi liikmeks ei ole võimalik saada ise kandideerides - uusi kandidaate saavad esitada vaid juba liikme staatuse saanud arstid. Kandidaat peab olema tõestanud oma võimekust nii teadlase kui ka praktiseeriva arstina rahvusvahelisel tasandil. Liikmelisus annab tasuta juurdepääsu õigused mitmesugustele Briti meditsiinialastele andmebaasidele ja perioodilistele väljaannetele.

 

Kliinikumi Leht

Airi_Poder

Kommentaar

 

Minu jaoks on suur au olla esimese Eesti arstina valitud Kuningliku Arstide Kolleegiumi liikmeks. Olen kindel, et minu valimine on eeskätt tunnustus meie väikesele vaprale kodumaale. Usun, et Eestis on palju arste, kes on tuntud ja tunnustatud nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt ja võinuks saada enne mind sellise au osaliseks.
Tunnustuse suurusest olen hakanud õigupoolest alles nüüd aru saama, kui loen ikka ja jälle e-postiga saabunud mulle isiklikult mitte tuttavate, aga väga tuntud arstide õnnitlusi. Minule, tagasihoidlikule eestlasele, on jäänud mulje nagu oleksin võitnud terve varanduse. Ja ilmselt olengi, sest mis saab olla suurem varandus, kui tunnustus inimestelt, kes on su sõbrad ja mõttekaaslased ühteaegu. Oluliselt suurenenud võimalused ligipääsuks erialasele kirjandusele ja andmebaasidele on muidugi tähtsad, aga sellest olulisem on minu jaoks kolleegide tunnustus, kes avasid mulle uksed ühte kõige väärikamasse ja kõrgeimalt hinnatumasse arstide ühendusse maailmas.

 

Airi Põder

nahahaiguste kliiniku

arst-õppejõud dermatoveneroloogia erialal

 

Camp_Bastion__20110504_99_1_pisi

Afganistani projekt sai minu jaoks alguse umbes aasta tagasi, kui viibisin reservohvitseride baaskursusel ja kohtusin kolonelleitnant doktor Kersti Leaga, kes tegi mulle ettepaneku osaleda Eesti kirurgiameeskonna töös.

 

Ettepanekuga nõustumine ei vajanud pikemat kaalumist. Aimasin ette, et tegemist on ainulaadse võimalusega saada suurepärase erialase ja miks mitte ka elulise kogemuse osaliseks. Lisaks tundus pakkumine ka korraliku väljakutsena – töötamine sõjakoldes, Briti meditsiinisüsteem, elamine sõjaväelaagris, teine keelekeskkond – need pakkusid pinget. Ka peresisesed läbirääkimised ei olnud pikad. Kuna minu abikaasa on samuti arst, mõistis ta kohe, milline erialane arenguvõimalus on küsimuse all.
Eesti Kaitsejõud on tegelenud aastaid Eesti esimese sõjaväekirurgia meeskonna Afganistani lähetamise projektiga. Suur ja oluline osa selle projekti õnnestumises on doktor Tiit Merenil ja doktor Jaan Kirsil, tänu kellele oleme Afganistanis täieõiguslikud meeskonnaliikmed.
Meie meeskonna ettevalmistus algas umbes aasta enne äralendu. Briti kolleegidega sai kokku lepitud, et läbime täpselt samasuguse ettevalmistuse nagu nende sõjaväemeditsiinisüsteem ette näeb selliste missioonide korral. Vajalike koolituste hulka kuulusid kaks meeskonnatöö koolitust Briti sõjaväemeditsiini väljaõppekeskuses Yorki lähedal Strensallis Queen Elizabeth Barracs ( QEB ). See koht on unikaalne selle poolest, et sinna on ehitatud analoogne R3 haigla nagu Camp Bastionis. Kogu haiglaruumide paigutus ja meditsiinitehnika on identne Afganistanis asuva haiglaga. Kõik see on vajalik, et meeskond, kes missioonile läheb oleks juba eelnevalt tuttav kogu süsteemiga. Nendel õppustel osalesid endised sõjaväeveteranid, kes olid patsientide rollis ning meie mängisime läbi erinevaid meditsiinilisi situatsioonülesandeid. Londonis tuli läbida MOST (Military Operational Surgical Trauma) kursus, mis toimus Briti Kuninglikus Kirurgia Akadeemias (The Royal College of Surgeons) ning Eestis BATLS (Battlefield Advanced Trauma Life Support) koolitus, mis toimus Tartu Sõjakoolis.
Meie kirurgiameeskonda kuuluvad: dr Jaan Tepp (üldkirurg), dr Jaan Kirss (üldkirurg), dr Alo Kullerkann (traumatoloog–ortopeed), dr Lauri Kõrgvee (anestesioloog) ja õde Annika Noorkõiv (anestesist).
Camp Bastioni sõjaväebaas asub Helmandi provintsis Lõuna-Afganistanis. Tegemist on koalitsioonijõudude ühe tugipunktiga, siin leidub peamiselt Briti ja USA sõjaväelasi, aga ka Eesti, Taani ja Gruusia omi. Tänaseks on Bastion arenenud kolmeks suureks telklinnakuks, milles elab üle 30 000 inimese. Kogu taristu on üles ehitatud igati kaasaegselt ja läbimõeldult. Siin on toimiv bussiliiklus, esmaseid vajadusi rahuldav kaubandusvõrk koos kohaliku turuga. Olemas on postkontor ja telk-kirik, igas linnakus on söökla ja treeningsaal. Kuigi Bastion paikneb kõrbealal on siin siiski olemas voolav vesi ja head pesemisvõimalused. Rohke vedelikutarbimine on siin loomulik, kuna päevasel ajal on temperatuur 30-50 kraadi vahel. Sõduritel, kes täidavad väliülesandeid ja on täisvarustuses kulub vett kuni 12 liitrit ööpäevas.
Camp Bastion Role 3 haigla toimimise eest vastutavad Briti maa -, õhu- ja merevägi ning nende koosseisus olevad meedikud või reservis olevad meedikud. Tänasel päeval töötab haigla brittide ja ameeriklaste tihedas koostöös. Hetkel on haiglapersonali suurus u 200 inimest. Haigla varustatus on olusid arvestades väga hea ja tundub, et ressursid on piiramatud.
Erakorralise meditsiini osakonnas on 8 traumahaige vastuvõtu lauda vastava varustuse ja traumameeskonnaga. Operatsiooniplokis on 4 operatsioonilauda, 14 kohaline intensiivravi ning 5 tavaosakonda. Radioloogiateenistus ja laboriteenistus on väga kaasaegsed. Kasutusel on lisaks tavaröntgenile veel 2 kompuutertomograafi. Operatsiooni ajal on võimalik kasutada fluoroskoopiat. Eraldi tuleks mainida vereteenistust – aasta jooksul kuluvat siin 7% kogu Suurbritannias kogutavast verest. On tavaline, et nt kahe ja enama jäseme amputatsiooni korral kulub 20-30 liitrit verepreparaate. Osalesin ise patsiendi ravis, kellele kanti üle kokku 70 ühikut erinevaid verepreparaate.
Milliste vigastustega siin tegeletakse ja mida tähendab Role 3 haigla? Tänapäeva sõjavigastused on seotud suure purustava energiaga, kas killu (enamasti IED-Improvised Explosive Device) või kuulivigastusega, siis selliste haavade käsitlus erineb põhimõtteliselt palju sellest, mida oleme harjunud nägema tsiviilelus. Sellised vigastused vajavad korduvaid operatsioone, mida planeeritakse kas 24 tunni või 48 tunni pärast kui haige üldseisund on stabiliseerunud. Kuna abi antakse ka tsiviilelanikele, siis ei ole haruldased põletushaavad, noatorkevigastused ja rasked liiklustraumad.
Meie meekonna üldmuljed on igati positiivsed ja motivatsioon kõrge. Briti ja Ameerika kolleegid on meid siin igati positiivselt vastu võtnud ning tunneme ennast täieõiguslike sõjaväehaigla meeskonna liikmetena

 

Dr Lauri Kõrgvee
Eesti kirurgiameeskonna anestesioloog

 

Andres_Soosaar_pisi

Eesti Arst on oma ilmumise algusest 1922. a edendanud rahvuslikul tasemel arstiteaduslikku uurimistööd ja teadusmõtte levikut ning värske teadusartikli preemia toetab igati seda Eesti meditsiini jaoks olulist eesmärki. Preemia esmakordsel konkursil osales 5 artiklit ning neist pälvis ajakirja toimetuskolleegiumi kindla sümpaatia dr Heili Varendi ja kolleegide uuring vastsündinute haigestumusest Eestis 2007.- 2008. aastal, mis kirjeldab üht väga olulist meditsiinilist ja sotsiaalset probleemi, kuidas Eestis tõhustada meditsiinilist abi vastsündinutele.

 

 

Andres Soosaar
„Eesti Arsti" peatoimetaja

 

 

Kommentaar


Heili_Varendi_paremal._pisiLastekliiniku neonatoloogia osakonna juhataja dr Heili Varendi

 

Artikli kirjutamise eesmärk oli anda ülevaade vastsündinute raviga tegelevate arstide algatusest perinataalabi ravikvaliteedi hindamiseks, mida Eestis riiklikul tasandil kogutavate andmete (sünniregister, tervisestatistika) põhjal ei olnud võimalik teha. Seega tegid suure töö ära lastearstid, kes kahe aasta vältel sisestasid internetipõhisesse andmekogusse iga ravitud vastsündinu kohta 58 parameetrit. Projektijuht Liis Toome saavutas Andmekaitse Inspektsiooni loa isikustatud andmete kogumiseks 2 aasta vältel ja programmi tehnilise külje finantseerimise Tallinna Linnavalitsusest. Kahjuks ei leidnud Sotsiaalministeerium ega Tervise Arengu Instituut võimalust muuta andmete kogumine järjepidevaks.


Kommentaar

Katrin_unap_pisi

 

Mul on isiklikult väga hea meel Neinar Seli poolt välja antava publikatsioonide auhinna üle. Minu peamised uurimisvaldkonnad on esiteks pärilikud ainevahetushaigused: esinemissagedus, vastsündinute skriining, diagnostika, kliiniline iseloomustamine ja genotüüp/fenotüüp korrelatsioon. Olen alustanud selles valdkonnas fenüülketonuuria uurimisega, nüüd on sinna lisandunud klassikaline galaktoseemia, mukopolüsahharidoosid, rasvhapete beeta oksüdatsiooni defektid ja mitokondriaalsed haigused. Teise teemana tegelen düsmorfoloogiaga, sh kaasasündinud düsmorfsete tunnuste, kasvu- ja arenguhäiretega laste uurimisega submikroskoopiliste kromosoomianomaaliate ja X-liiteliste haiguste suhtes ning kolmandaks päriliku kurtuse levimuse ja geneetiliste põhjuste uurimine Eestis. Nende uurimistööde käigus on ka viimase 5. aasta jooksul minu (kaas)juhendamisel kaitsnud doktoritöö 4 doktoranti – Tiia Reimand, Eve Õiglane-Shlik, Helen Puusepp ja Rita Teek ning üks magistrant – Triinu Temberg. Enamus nendest publikatsioonidest on valminud koostöös nende kraadiõppuritega ja kolleegidega geneetikakeskusest, lastekliinikust ja Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudist. Ma olen väga tänulik nendele selle koostöö eest ja minu arvates edukaks teadustööks ongi vajalik laiaulatuslik koostöö erinevate erialaspetsialistide ja ka riikide vahel.

Tiit_Haviko_pisi

 

Kirju kimp mõtteid juubilari sünnipäevapeolt.

 

„Tänan prof Havikot kauaaegse ja südamega tehtud töö eest! Kuigi jah, südame abil professor ei opereeri, vaid ikka kätega ning ka südant professor ei opereeri, vaid rohkem ikka jalgu. Hääd tervist ja jätkuvalt nooruslikku meelt!"

Urmas Siigur, kliinikumi juhatuse esimees

 

„Professor Tiit Haviko on töötanud Tartu Ülikoolis jakliinikumis 35 aastat. Neist 20 aastat traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja ametis. Möödunud aastal opereeris ta üle 300 tunni ja selle arvuga annab ta silmad ette ka noorematele kolleegidele."

Dr Aare Märtson, traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku juhataja

 

„Tahan prof Havikot tänada aastatepikkuse hea koostöö eest mitmel tasandil. Üks suurmees on öelnud, et inimese õnn sõltub kahest asjast: olemisest seal, kuhu sa kuulud (ja prof Haviko puhul peab see kindlasti paika) ja mugavast igapäevaelust, mis tähendab seda, et saad hästi magada ja et uued kingad kunagi ei pigista (seda juubilarile soovingi)."

Prof Ants Peetsalu, kirurgiakliiniku juhataja

 

„Lõpetasin äsja valve, käisin kodus ja panin ülikonna selga, et tulla oma õpetajat prof Havikot õnnitlema. Prof Haviko on olnud mulle üks olulisemaid teadustööle juhatajaid ja suunajaid. Just temalt olen õppinud akadeemilistkäitumist, väljenduslaadi ja mõtlemist."

Dr Mati Merila, kolleeg ja akadeemiline poeg

 

„Prof Havikol on kogu aeg olnud kindlad eelistused javaldkondade pingerida:

1) töö, 2) töö, 3) ilusad naised, 4) töö, 5) sport."

Dr Aalo Eller, kolleeg

 

„Aastate vältel on kinesioloogia ja biomehaanika laboril olnud professorigaväga viljakas koostöö. Ta on korrektne ja nõudlik, hea suhtlemisoskusega juht, kes oskab uuringute teemal ja kirjanduse valikul kasulikke soovitusi anda – suur tänu selle eest."

Helena Gapeyeva, kinesioloogiateadur

 

„Olen alati prof Tiit Havikole ja tema saavutustele alt ülesvaadanud. Ta on väljapeetud ja stiilne -  tõeline härrasmees."

Galina Schneider, ortopeedia osakonna füsioterapeut

 

„Prof Haviko on alati hästi teotahteline ja rõõmsameelne, alati nõu ja jõuga abiks."

Tiina Eek-Kiiker, traumatoloogia ja ortopeedia kliinikuülemõde

 

„Prof Tiit Haviko on inimene, kes kindlalt hoiab arsti väärikat taset!"

Dr Helli Kelk, endinekolleeg

 

Residendid räägivad:

Keegi otsis ortopeedi mädasele liigeseoperatsioonile appi. Küsitud siis Haviko käest. Haviko mõtles... ja arvas: "Ma Märtsonit küll ei tahaks anda, meil hakkavad järgmisel nädalal proteesimised, teeb veel ennast mustaks. Aga võtke Lenzner, tema on alati igasugusteks avantüürideks valmis..."

Hommikune haigete arutelu. Keegi kannab oma haige ette ja Haviko küsib: "Mis selle haige veregrupp on?". Kolleeg on kimbatuses ning ei oska paugupealt vastata. Haviko võtab asja kokku: "Kuidas sa oma haigetest küll kunagi MITTE MIDAGI ei tea..."

 

Kliinikumi Leht

Pikka aega mängis dr Kermes ka asjaarmastajate hokiklubis Veskioru Pullid. Foto: Margus Ulst.Äsjamöödunud aasta oktoobris sai sisekliinik endale uue direktori – kliinikumi naases kunagine kolleeg Kliinilise Haigla päevilt, seni Lõuna-Eesti Haiglat juhtinud dr Rein Kermes.

Kliinikumi Leht käis uue juhiga tutvumas ning uurimas, kuidas dr Kermes end kolme kuu möödudes uues ametis tunneb.

Kuidas olete sisse elanud? Mis tunne on tagasi olla?
Tore on, sest suur hulk inimesi on head tuttavad ning pikaajaliste kogemustega kolleegid, kellega on seda tööd ka varasemalt koos tehtud. Samas on vahepealse aja jooksul ka palju muutunud: lisandunud on rohkelt noori kadestamisväärselt tublisid inimesi ning kliinik ehk siis tookordne Kliiniline Haigla koos teiste haiglate ja Maarjamõisa Polikliinikuga on liitunud Kliinikumiks. Eks ole ju üks suur
organisatsioon jälle teistsugune kui väike organisatsioon. Alguses oli küll mulje justkui toimuks põdrajaht tihedas pajuvõsas – selge on see, et jaht toimub, selge on, et kusagil on põdrad ja kusagil jahimehed, aga vaateväli on piiratud, sest midagi on kogu aeg ees. Siiski on ka pajuvõsas omad orientiirid, mille kaudu ikkagi tulemuseni jõuda. Niisugune see olukord ongi.

Aga tänaseks päevaks on see pajuvõsa, ma saan aru, veidi hõrenenud?
Ütleme nii, et on tekkinud aimdus, kuidas pajuvõsas liikuda. Hakkab selgemaks saama, kus on need metsarajad, mida mööda kõige õigemat teed pidi kohale jõuab. Olgu, kuidas tahes, tagasi olla on igal juhul soe ja hea tunne. Mulle ütlesid just paar päeva tagasi kolleegid südamekliinikust, et oh, sa oled jälle kolleeg! Enda arvates olen ma kogu aeg, ka kõik need aastad, mis ma olen kuskil mujal töötanud, olnud kolleeg. Oma peas ei ole ma siit kunagi väga kaugel ära olnud, kuigi füüsiliselt on natuke eemal oldud.

Prof Margus Lember. Foto: Jaak Nilson.12. detsember märgib sisekliiniku juhataja prof Margus Lemberi jaoks olulist tähtpäeva igal aastal. Tänavu oli sel kuupäeval pidutsemiseks põhjust veelgi enam – professoril täitus 50. eluaasta.

Kuidas kliiniku juht oma pidupäeva tähistas ning möödunud ajale tagasi vaatab, palusimegi tal Kliinikumi Lehe lugejatega jagada.

Kuidas tavaliselt oma sünnipäevi peate? Mil viisil tähistasite käesolevat juubelit?
Sünnipäevad on tähtsad lapseeas, siis oodatakse iga järgnevat aastat pikisilmi. Lapsed tahavad ikka vanemaks ja suuremaks saada, lisaks on sünnipäev lihtsalt tore päev kingituste ja tordiga. Sünnipäevade vahed tundusid lapsepõlves pikad. Hiljem hakkab neid aga üha tihedamini tulema ja ega uue eluaasta saabumine teab mis sündmus enam polegi. Sünnipäevade eest ma metsa pole kunagi jooksnud, ent suurejooneline tähistaja ka pole. Poolsajandi puhul otsustasin seekord küll ka pidu pidada.

Kuidas juhtus, et otsustasite omal ajal arstiks õppida?
Maast-madalast arstiks saamise soovi mul ei olnud. Mõningaid kokkupuuteid arstidega nii mul kui vanematel muidugi oli, see amet tundus olema keerukas ja lugupidamist vääriv. Valik arstiteaduskonna kasuks tekkis keskkooli lõpupoole, mil süvenes veendumus, et suudan need üldiselt raskeks peetud õpingud läbi teha. Mulle pakkusid huvi nii loodus- kui täppisteadused. Vähetähtis polnud ka asjaolu, et suutsin oma arvates hästi inimestega kontakti saada. Vaatamata sellele, et arstid näevad palju inimeste muret ja kannatusi, on kogu meditsiini töö siiski elu positiivsema poole peal, kus püütakse aidata. Teaduskonna valikul oli arstiteaduskonna kõige kõvemaks konkurendiks matemaatika, selle valdkonna loogika ja sisemine korrastatus oli köitev, ent tulevane võimalik töö selles vallas jäi arstiametile kindlalt alla.

Kas tehtud valik on end õigustanud?
Oma valikut ei ole seni pidanud kahetsema. Arsti, õppejõu ja teadlase ameti kombinatsioon on mulle sobinud, olen saanud teha huvitavat tööd ning kohanud väga palju huvitavaid inimesi nii kolleegide, tudengite kui patsientidena. Olen töötanud heade kolleegidega nii ÜMPIs, Toome haiglas, polikliiniku ja perearstiteaduse õppetoolis, sisekliinikus kui dekanaadis.

Ühed patsientidelt kolme aasta jooksul enim personaalseid tänuavaldusi saanud kliinikumi töötajad: taastusravi arst dr Aet Lukmann, ämmaemand Aili Piir ja dermatoveneroloog dr Terje Kukk. Fototöötlus: kliinikumi arhiivi põhjal Merili Väljaotsa.

Just sellise tiitliga võib patsientidelt laekunud tagasiside põhjal pärjata nimetatud kliinikumi meditsiinitöötajaid. Viimase kolme aasta jooksul on nad tänaseni tipus püsinud hooldaja Varvara Sangernebo kõrval patsientidelt kõige enam personaalseid kiidusõnu pälvinud.

Kõik kolm on kiituse üle üllatunud, kuid samas sellest ka väga liigutatud. „Ma ei mäletagi, millal viimati nii südamessemineva tunnustuse osaks sain," ei varja taastusravi arst dr Lukmann on rõõmu. Dermatoveneroloog dr Kukk aga imestab, et kuigi nahahaiguste kliinikus on kombeks head sõnad personali aadressil juhtkonna poolt jooksvalt ette lugeda, ei ole talle kordagi jäänud muljet, et neid just temale teistest kolleegidest enam oleks. Siiski tunnistab ta, et see teadmine andis talle kena portsjoni positiivset emotsiooni. „Järgmisele aastale võib vastu minna tundega, et sinu tegemisi on tunnustatud."

Ämmaemand Aili Piirgi leiab, et kiidusõnu võib pidada patsientide rahulolu peegelduseks: „Südantsoojendav on teadmine, et sinu tööga ollakse rahul," tõdeb ta. „Seda enam, et rahulolijaid on mitu – hea, et olen suutnud aidata ja toetada ema tema jaoks tõeliselt raskel pingutusel. Hea, et laps on oma sündimisega hästi toime tulnud. Hea, et isa on olnud tubli toetaja." Oma edu saladuseks peavad tohtrid ja ämmaemand südamega tehtud tööd ja heasoovlikku suhtumist patsientidesse.

Dr Lukmann usubki, et kiitus ja laitus mõõdavad pigem suhtlemisoskust kui erialaseid teadmisi. „Patsiendid soovivad, et nendega räägitakse," selgitab ta. Samuti tuleks arsti sõnul aidata haigel ja tema lähedastel elurõõmu hoida. „Ka halbu uudiseid saab edasi anda nii, et need ei raba jalust."

Helju Sepa-Rebasega jutule saamine ei ole lihtne. Mitte, et ta oleks ebasõbralik või väheseltsiv, vastupidi. Tal on lihtsalt oma töö tõttu pidevalt äärmiselt kiire: Helju peab kogu aeg valvel olema ega tea kunagi päris täpselt, mis ajahetkel tema teeneid Maarjaväljal vaja võib minna. Helju Sepa-Rebane on kliinikumi autojuht. Ning mis veel olulisem ja erilisem - ainukene naisjuht.

Helju Sepa-Rebane on kliinikumis autorooli keeranud juba 25 aastat. Foto: Merili Väljaotsa.Seda ametit on Helju pidanud kogu oma elu: keskkooli pooleli jätnuna ning 1964. aastal autokooli läbinuna töötas ta kaks aastat veo- ning seejärel kümmekond aastat kiirabiauto juhina. 80-ndate keskel aga tuli naisel tervisemurede tõttu kurnavast kiirabitööst loobuda ning ta leidis rakendust kopsukliiniku autojuhina.

„Tänu kiirabis töötamisele olid mul tekkinud kontaktid ning kuna ma seal enam öösiti töötada ei saanud, siis üks minu kopsukliinikus töötav tuttav kutsuski, et tule ära meile, meil on just juhti vaja," jutustab Sepa-Rebane. Kuna Heljule on meditsiin alati südamelähedane olnud, haaras ta võimalusest koheselt kinni.

Pärast kliinikumi moodustamist järgneski kopsukliiniku tööle autojuhiamet tehnikateenistuse transpordiosakonna koosseisus. Tänavu oktoobris täitus Helju Sepa-Rebasel kliinikumi tööle asumisest 25 aastat.

Iga tööpäev on isemoodi

Naisjuhi igapäevane töö hõlmab patsientide, personali ning kõige muu vajaliku vedu kliinikumi erinevate hoonete vahel. „Kõik linna haigla osakonnad on meie teenindada. Selleks on meil kümmekond masinat: sõiduautod, millega veetakse inimesi, ning erinevad transportbussid – toidubuss, doonoribuss, jäätmebuss, pesubuss ja apteegibuss," täpsustab naine.

Veel toonitab Helju, et kliinikumi autojuhi amet nõuab suurt täpsust, kiiret reageerimist ning pidevat valvelolekut. „Tööpäev hakkab meil nii, et tuled hommikul tööle ja öeldakse kohe, et 8.05 pead sa seal olema ja siis sa oledki. Sest kui on tellitud, siis sa pead olema sellel ajal seal ja parem kui minut varem," kirjeldab ta. Sellised kellaaja pealt sõidud ning ootamatult teele asumised on juhi sõnul igapäevased: „Tavapärane on see, et tegelikult mitte midagi ei tea ette, kuhu päeva jooksul tuleb sõita. Põhimõtteliselt peab kogu aeg valvel olema ja iga hetk võidakse öelda, et vot nüüd tuleb minna." Tihtipeale on rutt nii suur, et puhkepausi ajal tassi kallatud kohv või valmis seatud võileib jääbki lõpuni joomata-söömata. „Lusikas taldrikusse ja minek!" kõkutab Helju.

Sealjuures aga usub naine oma töö olevat siiski meeldivalt mitmekesine ning rutiinivaba. „See on hästi kirju ning igav meil juba ei ole. Iga kord on erinevad inimesed ja sõidud."

Oktoobri alguses üle antud kliinikumi teadustöö preemia läks sedapuhku uuringukollektiivile, kuhu teiste seas kuulusid ka kliinikumi geneetikakeskuse pediaatrid dr Tiina Kahre ja dr Mari-Liis Uudelepp ning osakonnajuhataja ja meditsiinigeneetik prof Katrin Õunap.

Kliinikumi Leht küsis tublidelt teadlastelt:
1. Millised emotsioonid teid seoses teadustöö preemia saamisega valdavad?
2. Mis üldse ajendas teid oma elu meditsiinigeneetikaga siduma?
3. Millised on teie ametialased sihid edaspidiseks?

 

1. Emotsioonid on väga head. Geneetikakeskus on oma 20 aasta tegevuses püüdnud aktiivselt suurendada harva esinevate pärilike haiguste diagnostikat, iseäranis nende haiguste osas, millele on olemas efektiivne ravi. Selle tulemusena viiaksegi läbi pärilike rasvhapete oksüdatsioonidefektide valikskriiningut Eestis. Mul on väga hea meel, et meie tegevust selles vallas nüüd tunnustati.

2. Osalt juhus ja osalt huvi sellise eriala vastu, mis aitab meil jõuda oma juurte juurde ehk siis keeruliste ja harvaesinevate haiguste algpõhjuste juurde.

3. Jõuda oma töös selleni et pärilike rasvhapete oksüdatsioonidefektide skriinimine laieneks üle Eesti kõikidele vastsündinutele. Ning kindlasti saada täiendkoolitust mõnes maailma tippkeskuses antud erialal.

Prof Katrin Õunap.

Prof Katrin Õunap.

Esimeste öökülmade ning langevate lehtede saatel on saabunud uus õppeaasta. Ning seda arstitudengite kõrval ka vastsete residentide jaoks. Seetõttu palusimegi residentuuri prodekaanil prof Margus Lemberil jagada muljeid tänavusest residentuuri vastuvõtust komisjoni liikme ning dekanaadi esindaja positsioonilt vaadatuna.

Prodekaan prof Lember tunnistab, et residentuurikomisjoni liikme töö ei ole kerge – võrdväärsete kandidaatide puhul on otsust tihtipeale üsna raske teha. Foto: Jaak Nilson.Kuidas möödus sel aastal vastuvõtt residentuuri? Kuuldavasti oli konkurss tihe?
Konkurss oli ootuspäraselt tihe, nii nagu viimastel aastatel ikka. 120 kohale kandideeris kokku 169 inimest, neist 84 esitas sooviavalduse kahele erialale. Käesoleva aasta arstiõppe lõpetanud 150 tudengist (nende seas ka Soome üliõpilased) soovis residentuuri astuda 110.

Kas vastsete residentide tasemega võib rahule jääda?
Kindlasti võib sellega rahul olla, on ju kõigil seljataga kuus aastat tihedat õppimist ning sooritatud palju eksameid. Iseküsimus on see, kui õigeks kitsama eriala valik osutub – siin on olulised isiklikud huvid, erinevatele erialadele vajalik isiksuseprofiil ning muudki eeldused. Mõnel erialal on väga olulisel kohal suhtlemisoskus, mõnel teisel aga tehniline taip või käeline tegevus.

Marju Meus. Foto: Jaak Nilson.6. juulil tähistas südamekliiniku ülemõde Marju Meus oma 50. juubelit. Tähtsündmuse puhul veeretavad mõttelõnga hällilapse kolleegid südame- ja anestesioloogiakliinikust.

Tutvusime Marjuga 1997. aastal Lüneburgi haiglas õdedena praktiseerides. Saksamaal alguse saanud sõprus on kestnud tänaseni. Öeldakse, et reisil olles õpid oma kaaslast kõige paremini tundma. Marju näis mulle juba siis, ning tundub ka praegu, heatujulise ja abivalmi inimesena, kelle peale võib alati kindel olla. Tööalaselt on ta kohusetundlik, teistega arvestav ning peab tähtsaks enesetäiendust ja uute teadmiste omandamist.

Marjut on alati tore külastada, sest ta on väga hea perenaine. Tal on tore ja ühtehoidev pere ning suur osa tema vabast ajast kulub lastelastega tegelemisele.

Signe Järv.

 

 

 

 

 

 

Signe Järv
anestesioloogia- ja intensiivravi kliiniku neurointensiivravi osakonna vanemõde

Stomatoloogia kliiniku hambaproteesikeskuse arst-õppejõud Merike Vanjuk on ehe näide sellest, et meedikud ei suhtu kirglikult üksnes arstiteadusesse ning nende osavus ei piirdu vaid meditsiiniliste protseduuride suurepärase sooritamisega - dr Vanjukil jätkub arstiameti kõrvalt aega ja oskuseid pühendumaks ka tipptasemel orienteerumisele.

Merike Vanjuk 2007. aastal võistlusel Kiievis. Foto: erakogu.

Millal ja kuidas teil selline hobi tekkis ning kaua te sellega tänaseks tegelenud olete?
Teadlikult olen orienteerumisega tegelenud täpselt 24! aastat. Alguse sai see algklassides, kui ma aasta aega niisama koos sõpradega neljapäevakutest osa võtsin. Ega ma siis veel kaardist, peale teeradade, eriti aru ei saanud. Teadsin vaid seda, et KP-s (kontrollpunktis) oleva värvipliiatsiga tuleb tõmmata legendikaardi õigesse lahtrisse rist ja siis oli hea finišis teistega võrrelda, kui mitu KP-d keegi metsast „üles leidis".

Aga 1986. aastal otsustasin endast paar aastat vanema tädipoja eeskujul orienteerumistrenni minna. Vahepealsete tõusude ja mõõnadega olen orienteerumisele siiani truuks jäänud ja viimased 7 aastat olen alaga üsnagi sihipäraselt ja Eesti koondise tasemel tegelenud.

Mida orienteerumine teie jaoks tähendab? On see hobi, pühendumus, lõõgastus, raske töö või hoopis midagi muud?
Minu jaoks tähendab see eeskätt esimest kolme varianti. Kõik sõltub, millisest vaatenurgast asjale läheneda. Raskeks tööks ei saa ma seda kindlasti nimetada, sest see on minu enda vaba tahe – ise olen ju selle huviala omale valinud ning tean, mille nimel, mis eesmärkidel ma ennast liigutan.